Tursamaksasalat

Kohtumine vana tuttavaga on mõnikord palju meeldivam kui tutvumine kümnete uutega, kas pole? Eriti veel, kui see kohtumine kannab leppimise märki.

Minuga juhtus täna nii. Kunagi aastaid tagasi sattusin sööma käestläinud tursamaksast tehtud ollust. Kuna mul pääle seda väga niru olla oli, läks minu tursamaksa-soolikas lukku ja tükk aega ei tahtnud teist nähagi.

Kuid täna toidupoes jäi silm karbikese peale. Karbikesel kiri: tursamaks. Ja näe, organismus ei võpatanudki! Mõtlesin riskeerida ning kõristasin konservi kärusse.

Kodus tegin vana tuttavaga seda, mida ennemuistegi. Mõnusa saiakatte. Selle retsept on nii narrilt lihtne, et kohe nagu imelik rääkidagi. Aga kuna minu jaoks oli see tegu siiski pisuke sündmus, siis olgu ikkagi see siinkohal kirjas.

Hakkisin pool suurt salatisibulat peeneks, koorisin kaks keedet hiigelmuna ning õngitsesin maksatükid õli seest välja. Mõtlesin vähe ja nõristasin pisut sedasama nestet ka muule kraamile selga. Sool ja sidrunipipar kah kausikesse ja miksisin kahvliga kõik segi. Lasksin 10 minutit seista-tõmmata. Panin sepikuviilule. Oehhhhh. Tere taas, vana sõber! Isegi minu mitte-sibula-sõber abikaasa mugis mõnuga mitu killukest vürtsika kattega kaetud viilukest.

Seega läks tarvis:
- väike karp tursamaksa õlis (160 gr)
- kaks suurt keedumuna
- pool suurt salatisibulat
- soola, sidrunipipart
- sepikut, mille selga saadud segu määrida.

Valmistusajast ei saa eriti rääkidagi, 10-minutilist tõmbumis-aega peaks siiski rõhutama. Maksumus on ehk pisut kallim kui säästuajal peaks. 35.-EEK õhtuse snäki eest ... on seda vähe või palju? Kõrvutades seda aga tulemusega - mõnus maitseelamus ja kuus suurt kääru sepikukatet - olen mina siiski rahul.

Kuna pilt jäi jälle olemata, siis panen siia hoopis pildikese hiljutiselt tööreisilt, mil vabal hetkel Sotši rannakohvikus sai õlle kõrvale kalmaarisalatit näksatud. Oli kah hüva amps!

Sügis = õunakook

Ega ma tavaliselt magusat ei küpseta. Aga nüüd lihtsalt üks abikaasa kolleeg tõi laari õunu, sh kasti antonovkaid. No mis sa hing nende hapude jurakatega ikka teed kui õunakooki.

Proovin siis mälu järgi taastada, mis ma tegin.

Võtsin 6 suuremat antonovkat, puhastasin ja lõikasin nii enam-vähem ühtlasteks seibideks. Taigna segamisel avastasin, et külmas on ainult soolast meierei-võid ... hmmm. No mis seal ikka, võtsin siis seda. Vähekese. Summisin suhkruga segamini. Lisasin jahu ja summisin edasi. Siis tuubi kohupiimapastat. Lõin teises kausis munad segamini, surasin sisse. Pagan, tainast sai vähe. Panin jahu juurde. Ja muna. Ja veel pisut jahu. Ja veits piima.

Ahjuplaadi määrimiseks ei hakanud seda va soolast võid pruukima, kallasin lusikajagu õli. Ning mõtlesin, et järsku võiks sinna suhkrut peale raputada? Et hapud õunad ju. Ja õunad lähevad alla ning tainas selga. Raputasin suhkrut ja juurdlesin, et aga see võib ju siin ära karamellistuda ja siis ei saa kooki plaadi küljest kätte. No raputasin siis riivsaia kah plaadile. No see aitab alati, kas pole? :)

Ladusin õunad plaadile, kraapisin taina enam-vähem ühtlase kihina kukile. Eelkuumutet ahi kõmdi kinni. Veekausi asemel läksid samasse ahju, korrus allapoole kanakoivad küpsema. Paarikümne minuti pärast vaatasin - koogi servad juba pruunid, aga pealispind veel kuidagi ... no mitte-küpse-välimusega. Lasin siis veel viis minutit madalama temperatuuriga muheneda. Kui välja võtsin, olid nugilised juba platsis. Abikaasa andis koogile viimase lihvi, raputades peale tuhksuhrut.

Eks ole, nii ei saa ju teha? Ei miskit retsepti ega kindlaid vahekordi! Aga näe, saab küll. See asi, mis lõpuks taldrikule jõudis, oli üks parimaid õunakooke, mis ma elus teinud!

Et aga oma stiilile kindlaks jääda, panen kirja ärakulunud asjad:

plaadile:
- supilusikajagu õli
- paari teelusika jagu suhkrut
- sama palju riivsaia

alumiseks kihiks:
- 6 keskmist antonovkat

taignaks ehk ülemiseks kihiks:
- poolteist klaasi suhkrut
- 50 gr võid
- kolm suurt muna
- kaks klaasi jahu (üks neist täistera nisujahu)
- tuub kohupiimapastat
- pool klaasi piima

viimaseks lihviks:
- tuhksuhkrut

Valmistusaeg: ca 15 min ettevalmistus ja 20+5 min küpsetuseks. Maksumust ei oska seekord isegi umbes arvutada, kuna õunad olid tasuta ja muu kraam ammu ostetud. Aga ega ta üle paarikümne krooni lähe. Tulemus - suur plaaditäis hirmhead kooki.

Kalinka

Ma pole eriti mööda restorane käija. Kuid mõnikord siiski peab. Kohtumised. Kui saab sel moel ära proovida ka mõne uue asutuse, no miks siis mitte. Käisin tänagi ja kirjutan. Kahjuks halvasti.

Tartus on taas vene trahter. Kalinka. Kesklinnane ja sissetöötatud asukoht räägib ettevõtmise kasuks. Mitut korda vahetunud omanikud aga kahjuks - midagi on siin nihu, et ei suudeta püsima jääda. Kuid varasemaid patte ei pea mitte uue asutuse süüks panema. Sestap asjast.

Sisseastujaid tervitab vana tuttab vene muinasjuttudest - vene ahi. Butafoorne küll, kuid siiski naeratama-panevalt äratuntav. Ivanushkat ja balalaikat ei paista küll kuskil, kuid pole hullu. Otsime seespool.

Kui kohe ahju kõrval aknaäärses lauas ei soovi peatuda, võib liikuda sissepoole. Pool korrust trepist üles paikneb põhisaal ja suveterass, baarilett ja naeratavad ning kenasti tervitavad ettekandjapiigad.

Nihkume veel pool korrust üles, väiksemasse-vaiksemasse saali. Neiuke vudib meil kohe järel ja ulatab menüü. Hmm. Pole paha. Toitude nimed on kohati originaalitsevad, kuid siiski arusaadavad. Tõsi küll, tõlge on puhuti puine - nt "žarkoje po retseptu grafa Tolstogo" on tõlgitud kui "Tolstogo pajaroog", ehkki "krahv Tolstoi pajaroog" oleks olnud ju parem. Kuid tühja temaga. Lenini nimeline kolhoos ja muud jonksuga nimed teevad meele heaks ikkagi.

Tellin Putini seljanka (50.-EEK) ja böfstroogonovi Moskva moodi (100.-EEK). Kolleeg võtab kankoiva Piiteri moodi (110.-EEK) ja pannkoogid toormoosiga (45.-EEK). Toidu kõrvale küsitud õlu (Starõi Malnik, 35.-EEK) tuuakse kiirelt ja pisut slaavilikus savikannus - mis ei ole küll kuigi mugav õlleanum, kuid koha eripära ... las ta olla.

Üsna kiirelt kohale saabunud seljanka laseb oletada mikrouuni. Naljatades visatud küsimus - et kas Putini seljankas on ka tükike Putinit, paneb piiga kohmetuma. Mitte poliitiliselt ebakorrektse nalja üle, vaid et tema tõi mulle hoopis päevasupi ehk hariliku seljanka. Küsinin, et mis neil kahel vahet - selles tavalises on kartul, Putini omas mitte. Hmhhhh. Las ta siis jääb, söön sellegi ära, ehkki piiga oli täis valmidust toodu minema toimetada ja asendada. See, et seljankas on sees kartul ja viiner, sellega ma lepin. Kuid et restorani-seljankas puuduvad neerud ja oliivid, see ei lähe mitte. Oleks siis veel et meüüs oleks kirjas "kodune seljanka" vms.

Praed ei paranda esimest pettumust kuidagi. Minu böfstroogonov ei veena eriti ei kogusega ega maitsega. Värske koorese meki asemel on keelel midagi kerget magusakat. Vähemalt on loomaliharibad kastme sees pehmed. Fritüüritud keedukartulid maitsevad pikalt kuumutatud õli järgi.

Kolleegi kanakoib, mis pidanuks olema täidetud seentega, on kõvasti kondi küljes kinni (kindel märk vähesest küpsetamisest) ning erilist täidist ei tuvastunud. Kartulipüree ja eraldi kausikeses olev kaste on ülitavalised - viimane veel pisut klimpis, just nagu koolitädi ikka seda tegi. Mõlemal salatiks tüüpkomplekt salatileht-tomat-kurk. Noh olgu, kolleegil oli ka konservhernes.

Pannkoogid on küll kaunilt serveeritud, kuid külmad. Kohv ... noh lihtsalt kohv.

Interjöör: 4+
Teenendus: 5 kiiruse eest ja 3 eksimuse eest, kokku 4
Toit: 3- (kui võtta arvesse kvaliteedi ja hinna suhet, siis koguni 2)

Kokkuvõtteks - ülemakstud söökla. Hinnang karm. Aga õiglane.