Saturday, November 7, 2009

Tbilisi. Tartus.

Tbilisisse saab nüüd minna Tartust lahkumata. Sellenimeline toidukoht avati hiljuti Tartu kaubahalli allkorrusel.

Toidukoht ... see vist olekski õige sõna. Või siis "Toidutuba." Ilmselt on tegu minu tajuhäirega, sest restoraniks ei oska ma ühe-ruumilist asutist pidada. Ehkki jah, tean, et laias maailmas on olemas ka ühe-laualisi ettevõtmisi. Kuid ikkagi, sõna restoran asub minu mõistemaailmas samal riiulil sõnadega "glamuur," "šikk" jne. Glamuurile Tbilisis aga rõhku ei pöörata. Kuid see pole ka oluline.

Kõik selles paarkümmend inimest mahutavas asutises on minimalistlikult mõnus. Ei mingit liialdust kaukaasialiku butafooriaga. Mõned viinamarjamotiivid seintel, rikkalik seinatäis veine. Teenendajad - kaks eesti keelt kerge aktsendiiga rääkivat noort poissi - kannavad küll rahvusriideid, kuid ka see ei mõju mitte ülepakutuna, vaid asjakohaselt.

Kiirelt lauda jõudnud menüü pakub positiivse üllatuse. Ei vaatagi sellest vastu mingid standardsed seljankad-seašnitslid. Puha gruusiapärased toidud, originaalnimede juures pildike ja maakeelne seletus man. Paraku ei jätnud ma tellitud roogade nimesid meelde ega kirjutanud üles - mõtlesin, et küllap võrgust hiljem täpsustan. Aga tutkit. Tbilisi on küll vist üks väheseid toitlustusettevõtteid, millel pole oma veebilehte.

Kahju, siiralt kahju - juba seesama menüü oma toidunimedega mõjuks kõva uudishimu/isutekitajana ning tooks kundesid juurde. Laupäeva kella seitsme paiku õhtul olime kaugelt külla tulnud kolleegiga sisuliselt ainukesed külastajad. Tõsi küll, hiljem lisanud veel üks neljane ingliskeelne seltskond ja ... oh üllatust, tubli punt grusiine, kes jopesid seljast võtmata peremehega omakeeli jupp aega asjatasid.

Aga võib-olla polegi Tbilisil tark oma menüüd ette tutvustada, sest hinnad pole just kuigi sõbralikud. Praegusel säästuajal eriti. Kuid kõigest järgemööda.

Et oleme kolleegiga mõlemad õllesõbrad, tellime endale esimese hooga ette õlled. Paraku on selleks mitte Gruusia, vaid kohalik kesvamärjuke - esimest lihtsalt ei pakuta. Veinidest ei oska aga hoolida. 35.-EEK õlle eest on tõesti restoranilik hind. See-eest käib õllega kaasa aga väike napake näkitsemist. Pole paha!

Palun ettekandjal soovitada midagi teravat. "Vot see supp, siia käib adzhika sisse" Kõlab hästi, kas pole? Valime mõlemad loomalihaga variandi ning et kõht pole kuigi tühi, lisame tellimusele vaid ühe hatšapuri moodi lihapiruka.

Pean ütlema et supp (veelkord oh kui kahju, et nime ei pannud kirja!!!) tekitas mitmetisi emotsioone. Esmapilgul - üsna klaaris pujongis hulpivad neli loomalihatükki - ei midagi erilist. 50.-EEK eest ilmselgelt vähe. Kuid teisalt - törtsuke adzhikat, mis pitsikesega kaasa anti, oli aus kraam. Nojah, see adzhika ei olnud küll "päris" ehk hõõrutud ja tihke, vaid ilmselt köögikombaini-hakitud ja vedel. Kuid see-eest värske ja äkiline. Oooojaaaa, kuumaks lõi see leem sisemuse küll!

Kahepeale toodud suure praetaldriku mõõtu lihapirukas kaotas küll ilmselgelt suure osa oma maitsest adzhika järeltoime tõttu suus, kuid oli siiski hea. Samas - 80.-EEK selle eest on ilmselgelt liig mis liig. Ning hakklihaline täidis oli lastud tõenäoliselt elektrilise massinaga liiga iseloomutuks pudruks. Pisut jämedam faktuur lihal oleks andnud mõnusamat-kodusemat hõngu.

Siiski seni üsna hea üldmulje aga mõrastas arve. Et tellimus oli nii väike, siis olin peas kokku löönud, et tasuda tuleb 250.-EEK. Kuid kirjas oli 260.- Kui suur oli minu üllatus, kui nägin, et tellitule oli lisatud 10.-EEK leiva eest. Pisiasi, eks ole, kuid ... niiiiiiiii väiklane! Tõsi jah, supi kõrvale toodi lauda korvike, kus mõni pisikese kild gruusiapärast saia. Kuid Gruusias endas oleks seda leiba toodud suur virn ning mitte mingil juhul poleks selle eest lisaraha küsitud.

Seega.
Interjöör 5- (kui midagi nii minimalistlikku saab üldse interjööri õilsa nimega nimetada)
Teenendus 5 (kiire ja korrektne)
Toit 4- (kvaliteet iseenesest küll 5-lähedane, kuid hinnasuhe väga halb)

Aga tagasi lähen ma kindlasti. Avastamisrõõmu jagub Tbilisis ilmselt veel küllalt.

Wednesday, November 4, 2009

Kabatshokikotletid sibula ja küüslauguga

Ega enamik asja sisust ongi pealkirjaga öeldud. Et ma tegin siis täna hommikul omale ja kallile kaasale sihandsed kotletid. Olid hääd :)

Aga olgu, et mitte jääda sündsusetult lühikeseks oma looga, siis mõne sõnaga pikemalt.

Tohtrihärrade ja -prouade soovitusel püüan vähendada oma kolesteroolisisaldust. Selleks pole aga lihtsamat ja loomulikumat meetodit kui osad toidukorrad vältida liha manustamist. Imelihtne, kas pole? Vähemalt teoorias. Praktikas kipuvad kõikvõimalikud vorstikesed ja muu sihandne rasvaküllus suisa iseenesest taldrikule. Kuid mõnikord, kui aega pisutki käes ja viitsimist, siis võib siiski ka teisiti, või mis?

Seekord käitusin siis nõnda. Hakkisin pool suuremat sibulat hästi peeneks, sikerdasin kaks küslaküünt kildudeks ja koorisin/riivisin pool kaubamaja-noorest suvikõrvitsast. Summisin saaduse kausis segi ühe suurema muna, lusikatäie maisijahu ning maitseainetega. Ja polnudki muud tarkust kui laduda kraam eelkuumutet-õlitet pannile. Kui algul säristasin suurel kuumusel ühelt poolt pruuniks, siis teisele poolele andsin juba pikemalt väikest tuld - eesmärgiks kotleti seest võimalikult palju liigset niiskust välja aurutada.


Tarvis läks:

- pool pikast ja noorest kabatshokist (neid saab koos südamikuga pruukida, vanemal peaks seemneid eemaldama)
- pool suuremat sibulat

- kaks küüslaugu küünt
- üks suur muna
- supilusikatäis maisijahu (aga küllap ka muu jahu sobib)
- soola, sidrunipipart ja sümboolne zzzzutsuke suhkrut
- õlitilk pannile

Valmistusaeg: 5 min ettevalmistus ja maks. 10 min praadimist. Maksumus: üle 15.-EEK kohe mitte kuidagi. Tulemus: 6 mõnusat kotletti ehk kahe inimese hommikusöök.


Et aga olen koduses pildistamises kehvake, siis lisan jällegi kaugmaise pildi. Nimelt Armeeniast, Jerevani lähistelt teeäärsest müügipunktikesest. Autojuht läks küsima sibulakilo hinda, põlgas aga 300-drahmist vastust liiga kalliks (u.8.-EEK)