Kodujuustu-jogurti kook muretaigna põhjal

Enamasti ma ei mõtle poodi või turule minnes, et ahahhh, tahan teha seda toitu ning selleks on vaja neid-ja-neid asju. Kuid seekord mõtlesin. Ja välja tuli ikka teistpidi. Ehk siis nii, nagu alati - olid käes mingid materjalid ning vaatasin, mida saab kokku keerata.

Mõtlesin teha pirukaid ning otsisin selleks leht-tainast. Kuna oli pühapäeva pärastlõuna, siis vastavas turuletis oli järgi ainult muretainast. Hmhh, kallim ta ju on, aga olgu. Võtsin ära, et küll midagi ikka saab.

Kodus selgus, et tegu oli magusa muretaignaga. Niiii, no teeks siis nt kohupiima plaadikooki? Aga pagan küll, külmikus polnud ka kohupiima. Küll aga leidus kodujuustu. Noh ja nii samm sammult sündis järgmine tegu.

Küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile mötsisin laiali muretaigna - ikka nii, et ka seinad saaks kenasti püsti, et oleks kuhu sisse täidet valada. Tuli vast 2-millimeetrise paksusega kate. Asetasin selle põhja peale kihi küpsetuspaberit, millele raputasin ube - et põhi väga üles ei kobruks - ja 180-kraadisesse ahju.

Suuremas kausis lõin seni vahule 3 muna. Ehkki tean, et valged ja kollased peaks eraldi summima, ei pidanud seekord sellist solberdamist vajalikuks. Kena vahuse kraami sisse läks tops kodujuustu, suur tops metsmaasika maitselist jogurtit ja teelusikatäis tärklist - viimast katte kõnvendajaks. Summmdi veelkord segamini ja valmis.

Nüüd võtsin ahjust eelküpsenud koogipõhja, eemaldasin raskuseks pandud oad koos küpsetuspaberiga. Kattekraam selga ja tagasi ahju. Kui eelküpsetuseks sai põhi vast 10 min, siis lõppvalmimiseks läks ca pool tundi.

Kook sai kaunike. Kodujuutu pisut tükiline tekstuur sobis katte õrna kihi sisse oivaliselt. Muretaignast rabedavõitu põhi sobis sinna juurde veelgi paremini. Kõik kokku igasti kordamistväärt!

Ära kulus:
põhjaks
- pakk muretainast

katteks
- kolm muna
- tops kodujuustu
- suur tops magusat jogurtit
- paar supilusikatäit suhrut
- teelusikajagu tärklist

Valmimisaeg: 10 min ettevalmistuseks, 10 min eel- ja 30 min järelküpsteuseks. Maksumus: seekord üsna palju, sest muretainas maksab palju - hinnaguliselt 75.-EEK. Tulemus - plaaditäis kõvapõhjalist ja õrnakattelist ahjukooki.

Karjase pirukas

Või siis inglise pirukas või kuidas iganes seda lihtsat, ent oivalist rooga ei nimetata. Või siis veiderdamisi öeldes võiks see kõlada Äraspidi pitsa, kuna tainas pole mitte all, vaid keskel. Ja see pole ülse mitte tainas, vaid kartulipüree.

Legendi järgi olla see Briti saartelt pärit ahjutoit muutunud USA's populaarseks Suure Depressiooni aegu, mil restoranides käimise asemel hakati ise kodus süüa tegema ning märksõnaks kujunes kokkuhoid. Vaatamata taolisele taustale on tegu vägagi toitva ja suurepärase roaga, mis iga kell sobib ka koduse pidulaua ehteks.

Kolmekihilise küpsetise alumine korrus koosneb mingist hästimaitsestatud lihast lisanditega. Ei ole vahet, kas pruugite selleks mõnd linnu- või looma- või seahakkliha. Taimetoitlane võib selle aluse isegi sojahakklihast teha, arvan, et see annab sama tulemuse.

Teiseks korruseks laotakse vormi põhja kas kartuli- või segapüreed (nt kartuli+pastinaagi+selleri vms).

Kolmandaks läheb peale riivjuust ning taaskord pole vahet, kas pruugite selleks peent parmesani või kõvakskuivanud Eesti juustu tükikest.

No ja mida siis ikka teha juustuga kaetud vormiroaga? Ikka ahju ja nii umbes pooleks tunniks küpsema - sõltub kuumusest ja vormi suurusest. Tähtis on vaid, et juust pealtpoolt kenasti kuldseks tõmbaks.

Mina tegin nõnnamoodi.

Hakkisin ja praadisin pannil suure sibula, kaks keskmist porgandit ja paar küüslauguküünt koos umbes 400 grammi hakklihaga, valmimise viimases staadiumis segasin sisse tomatipastat, pitsamaitseainet, soola ja sidrunipipart. Enamasti soovitatakse ka hernest segusse sisse panna, kuid minul seda hetkel kodus polnud.

Nuiatasin poole kilo jagu keedukartuleid ja -kaalikaid püreeks, segades sisse pisut võid ja tavapärasest vähem piima - puder ei peaks liiga vedel olema.

Riivisin u. 100 grammi juustu, puistasin kõik üle ja lasksin ca 200-kraadises ahjus olla 30 minutit.

Vaja läks seega:
põhjaks
- sibul-porgand-küüslauk
- hakkliha kuni pool kilo
- tomatipasta või ketšup
- sool-pipar-pitsamaitseaine

vahekihiks
- poole kilo ringis kartuli (või kartuli-kaalika vms) püreed

pealmiseks kihiks
- sada-paarsada grammi riivjuustu

Valmistamisaeg: kuni 15 minutit ettevalmistamiseks ja pool tundi küpsetamiseks. Maksumus: umbkaudu 50.-EEK. Tulemuseks: nelja-kuue inimese ports.

Loomaliha õuntega

Jõulud ja aastavahetus on suurte tegemiste aeg. Et aga kunagi ei tohi midagi liiga tõsiselt võtta, siis ei võta ma ka toidutegemist niimoodi. Võtan hoopis mõnuga. Mitte saaremaa aktsendiga ja viina, vaid omamoodi ja kokkamist.

Aastavahetuseks tegin muuhulgas ühe imelihtsa ja -mõnusa loomaliharoa. Aasta viimasel päeval turul käies jäi silma ja kolis kotti üks kena poolekilone tükk loomaliha. Kraamisin selle kodus lauale ja mõtlesin hetkeks, mida teha. Tervena moorida näis kõikse õigem. Kuid kuna marineerida ei enam jõudnud, siis oli vaja piust hapumat, madalakuumuselisemat ja niiskemat keskkonda. Vaatasin veidi köögis ringi ja sündis järgmine tegu.

Kõigepealt lihatüki eeltöötlemine. Kasutasin vasardamiseks nürivõitu lihakirvest, millega kergelt klohmides ei löö sa lihatükki pooleks, vaid kenasti sälguliseks. Lihale sai selga ka veidi soola-pipart, kuid mitte palju.

Madala ahjuvormi põhja ladusin kihi jämedaid sibularõngaid koos peotäie küslaküüntega. Sellele asetasin loomaliha. Ning seejärel ülemiseks kihiks tubli kihi taliõuna-veerandeid - just niipalju, et liha enam alt näha ei jäänud. Kõige peale lõikasin vormist suurema tüki fooliumit ning laotasin nagu teki kogu selle roa peale - nii et servad läksid vormi sisse - sel moel jääb enamik niiskusest moorprae sisse ning kuumus ei pääse ülevalt kuivatama-kõrvetama. Suskasin vormi ahju ning lasksin minimaalse võimaliku kuumuse juures (minu gaasipliidi puhul n see ca 150 kraadi) moorida kuskil poolteist tundi.

Sihandse tegemise suurim võlu on see, et saad roa eelküpsetada ning tõsta täpselt samal kujul, ilma foolimuit kergitamata, kuhugile seisma ja ootama pidusöögi algust. Pool tundi enne asetad vormi uuesti ahju ja lased kenasti kuumaks. Hõbepaberi eemaldamisel vallandub lõpuks imehea aroom . Läbiküpsenud õunakihi alt leiad aga õrna, mahlase ja mõnusalt magushapu loomalihatüki. Ülemise kihi küpseõunad koos alumise korruse sibula ja küüslauguga moodustavad muheda lihakõrvase. No kas pole mõnus?

Niisiis, tarvis läks:
- kolm suuremat sibulat ja kuus-seitse küüslauguküünt vundamendiks
- pool kilo loomaliha keskosaks (sutsukese soola-pipraga)
- tosin väiksemat taliõuna katuseks
- fooliumit katusekatteks

Valmistamisaeg - ettevalmistuseks kümmekond minutit, küpsemiseks poolteist tundi madalal kuumusel. Maksumus - 40-kroonine lihatükk pluss ca 10 krooni sibulate-õunte eest. Tulemuseks - kuna sedasorti moorimisel liha omakaal eriti ei vähene, siis kena nelja-inimese-ports. Pidulikumaks puhuks igati paslik!

----

Iseloomustamaks aga oma esimest teesi, et toidutegu peab lõbus olema, väike kõrvallooke.

Noorem poeg tahtis üle mitme-setme aasta piparkooke teha. No mis saab minul vastu olla!

Abikaasa sokutas talle heldinult piparkoogivorme ette... ja nii umbes poole plaadi pealt oli noorel mehel villand. Soovitasin tal siis vormidele käega lüüa ja hakata noaga välja lõikuma neid kujundeid, mis pähe tuleb. Seda sära ja innustust silmis!!! Taignast jäi ilmselgelt väheks, et eri ideedele ruumi anda.

Tõsi küll, ega absoluutne enamik sellest toodangust oleks kõlvanud pigem abstraktse kunsti kui kulinaaria näitusele, aga mõnus sahmimine sai sellest. Ning pärast külma piimaga omatehtud sooje piparkooke süüa - no kas saab midagi mõnusamat olla aasta esimesel päeval?

Mida soovingi kõigile - kokake mõnuga!

---

Pildiks aga panen ühe vahva olukorra viimaselt reisilt - kollegid tegid grilliaugu otse maa sisse. Liha sai hää.