Kalmaarisalat

Ausõna ma ei mäleta, millal sedasorti salatit ise viimati tegin. Kunagi nõuka-aja lõpul ehk? Ega poleks nüüdki, kui poleks juhus ... aga kuna lasen juhustel hea meelega oma elu juhtida, siis miks ka mitte :)

Läksin Tartu vanas turuhoones kalahalli, mõttes mõlkumas mingi suitsukala. Kuid otse minu ees ostis paarike tüki suitsukalmaari ning sai müüjaproua käest kaasa õpetuse, kuidas sellest lihtsat salatit valmistada. Mõjutatav inimene nagu ma olen, võtsin siis kah lataka suitsuresti jälgedega kalmaarikülge ... noh nii umbes kahe peopesa suuruse.

Kodus lõikusin selle pehme ja hästilõhnava olluse peenteks ribadeks, lisasin õpetuse kohaselt ühe hekseldet punase sibula, mõned munad, koort ja majoneesi ... noh ja oligi kõik!

Lõikumise käigus muhveldasin mõned ribad ikka põske ka ... oi oli üks hea amps, seda võib lausa niisama serveerida! Tõsi küll, salati sees peale pisukest seismist kadus kalmaarisus kuhugi varju. Kui poleks teadnud, oleks võinud vabalt öelda, et tegu on miski suitsukala salatiga ... nt heering või muu. Ainuke, mis siiski reedab, on kalmaariliha suhteline tihedus. Aga maitse sai ikkagi hää. Röstsaial serveerituna, kõrvale mõned kirss-tomatid ... noh ilus ju!

Niisis, tarvis läks seekord:
- pool kilo suitsu-kalmaari;
- üks suurem punane sibul;
- neli keedumuna;
- koor-majonees;
- sool-pipar (soola võib ausalt öeldes lisamata jätta - nii kalmaar kui majonees on küllaltki soolased).

Ajakulu: polnudki teist ... ehk hakkimiseks kümme minutit ja tõmbumiseks 15? Maksumus: ligikaudu 40.-EEK. Tulemus: vähemalt kuus kopsakat röstsaia viilu saaks kuhjaga katta.

Herne-brokkoli püreesupp sinihallitusuustuga

Ahiküttega majas on hommikud mõnusalt jahedad. Paned sellisel hetkel puud ahjus pragisema ja teed midagi hinge- ja kehasoojendavat söögiks. Rahu, õnn ja muidu hää olla:)

Keetsin eelmisel päeval pisikese potitäie herneid. Ning teise toidu kõrvale ka brokkolit - Tartu turul on siiani saada kohalikke minibrokkoleid ja lillkapsaid, mis ei jõudnud suureks kasvada, kuid näevad nummid välja.

Lapäeva hommikul oli järgnev imelihtne. Lasksin pisut vett potis keema, lisasin poolenisti pudruks lagunenud herneid paar lusiktäit ja neli-viis õisikut brokkolit. Kuni see kraam keema tõusis, panin pannile kaks tükeldet saibiviilu röstima (no teate küll - saib, see leiva ja saia ristsugutis).

Kui supiollus keema tõusis, suristasin kraami saumikseriga püreeks, kummutasin taldrikutesse, puistasin peale kildudeks hakitud sinihallitusjuustu (oli teist Maximas alega müügil) ning krõbedad saiakuubikud.

Eks muidugi, kollased herned ja roheline brokkol ei jäta peale püreestamist just kõige paremat värvitulemust, kuid seda saaks soovi korral helendada, kasutades vee asemel piima või rõõska koort. Kuid esteetiline tulem polnud hetkel niiiiiii oluline. Maitse ja lõhn olid aga imehead. Soojus valgus üle keha. Talvisel hommikul parim!

Vaja läks:
- paar-kolm supilusikatäit keedetud herneid;
- neli-viis õisikut keedetud brokkolit;
- mõnikümmend grammi sinihallitusjuustu;
- peoga röstitud saibikuubikuid
- maitseaineid ettevaatlikult, sest juustul on oma tugev maitse ning aroom.

Ajakulu: kuna hernekeetmine ehk kõige aegavõtvam osa oli enne tehtud, siis võttis kogu protseduur maksimum kümme minutit. Maksumus: kõige kallim osa oli siin see alehinnaga ostetud sishalitusuustu-kild ... ehk läks kokku kõik nii paarkümmend krooni? Tulemus: kaks korralikku portsu.

Seapõsepasteet

Põsk on hea põske pista. Eriti kui see on see va sea oma ja suitsutatud. Ja eriti kui sellest veel midagi hõrku valmistada, nagu nt pasteeti.

Sai siin mõni nädal tagasi vana sõbra juures Pärnus päevake puhatud. Aga et puhkamine pole lihtne töö, siis sinna juurde on vajalik kosutust ja midagi toitvat kah. Seks puhuks sai kohalikule turule tatsatud, kott head-paremat punnni täis ostetud ja pihta hakatud. Alustuseks mõistagi hea pilsnerisõõm ja siis tööle.

Plaanis oli pasteet. Kuna tavapäraselt pruugitakse selle sisse misikt maksa ja kõvasti rasvainet, siis tegin nii üldjoontes minagi. Maksaks sai looma oma - nii kilo ringis, lisandiks suitsu-seapõsk - kah kilo kanti.

Alustuseks läks pannile paar suuremat sibulat. Ühte potti tükeldet maks, teise seapõse tükid (viimasel võta enne muidugi kamar pealt ... aga ära seda ära viska - see kulub nt supipõhja keetmisel marjaks ja maitseks ära).

Kui kõik kolm panni- ja potitäit olid kenasti pruunistunud, siis kallasin nad kõik suuremasse potti kokku, klaasijagu köögiviljapuljongit peale ja jätsin vaikselt kaane alla podisema.

Kui pudel õlut jutu kõrval tühjaks sai, summisin kraami potis segi ja lisasin potsiku tomatipastat. Veidike soola-pipart ka, kuid see on juba maitse küsimus. Enne saumikseriga kallale minekut tuleb asi igatahes veelkord läbi kuumutada - tomat tahab kuuma saada! Noh ja viimase asjana soru odavamat brändit (mitte endasse, vaid potti) ja tubli viis minutit sauramist. Ja voila - potitäis pasteeti saigi valmis!

Vaja läks siis:
- kilo loomamaksa;
- kilo suitsu-seapõske;
- kaks suurt sibulat;
- klaas (köögivilja)puljongit;
- maitseaineid vastavalt maitsele;
- 50 gr brändit.

Ajakulu: 10 minutit tükeldamistele, u tunnike praadimiseks/hautamiseks. Maksumus: kuna tegu oli üsna ammu, siis täpselt ei mäleta, aga pakun tagantjärele ehk sada krooni ... või kui, siis kröömike rohkem? Tulemus: nii paari kilo jagu pasteeti. Sellest jagub ikka jupiks ajaks, nii endale kui külalistele karbiga kaasa anda.