Baieri kelder Tallinnas

Otse Tallinna linnavalitsuse külje all, paekivist hotellihoone keldrikorrusel pesitseb üks üsna stiilne saksapärane õlleasutus. Nimetus - Baieri kelder - ja interjöör ning ettekandjate riietus panevad ootused paika. Vaatame siis, kuidas nad ennast õigustavad.

Lõunasele ajale vaatamata oli keldris vaid paar külastajat. Teenenduse üle otse nuriseda oleks patt, ehkki ka otseselt kiita millegi eest pole. Asjad said aetud, palun-tänan öeldud ... kuid kasvõi standartne "kuidas maitses" oleks võinud kah korraks kõlada.

Esitan (nagu enamasti) tellimuse ajal küsimuse eeldatava ajakulu kohta ning vastuseks kuuldud 25-30 minutit vastab üsna täpselt tegelikkusele.

Esimeseks valisin "Guljaššisupp loomalihast" (5.90), see on sihuke põnev roog, millel täpseid reegleid pole ja seega annab üsna hea aimduse köögi kohta. Paraku selgus ilmus juba peale tellimuse vastuvõtmist ja tasumist asjaolu, et ... ja see on tõesti huvitav vabandus ... et köök seda siiski täna ei soovita, sest supp ei näe täna kõige parem välja. Noh olgu, valin siis menüüst "Hapukapsasupp sealihaga" (5.00). Huvitaval kombel ei teki näitsikul mõtetki mulle kuidagi hinnavahet kompenseerida. Mitte et see minu jaoks oluline summa oleks, kuid küsimus on ju põhimõttes.

Suppi oodates tuuakse lauda kivitahvel ürdivõiga ja viibatakse kuhugi eemale: "leiba saate sealt võtta!" Päris omapärane hetk restorani kohta, kuid tegelikult on see päris muhe, kui avastad et liniku all puhkavad kena kopsakas musta leiva ja peenem saiapätsike ning saad ise endale lõigata just nii mitu viilu kui tahad. Muuseas leib on üsna maitsev, magusakas, pähklitega ja koduse olekuga.

Supike aga ... oehh ... see on hall ja igav. No olgu, hapukapsasupp sealiha, kruupide ja kartuliga ei saagi ilmselt oma visuaaliga silma rõõmustada (isegi näputäis hakitud veidi närtsinud lehtsellerit ei muuda seda kuigivõrd elavdada). Kuid ka maitse on samasugune, hall ja igav, ühekülgselt hapukas. See on üks väheseid kordi, kui hapukooretopsike saab päris tühjaks tõstetud supi sisse, sest nii on kraam veidigi maitsvam.

Põhiroaks valitud "Potis hautatud lambaliha köögiviljade ja suitsuse kartuliga" (15.-) näeb kõvasti apetiitsem välja. Keraamiline pütike on kaetud krõbeda õhulise lehtaignamütsikesega. Sell all auravast sügavikust vaatab kõigepeal vastu kartul ning oi see on tõesti mõnusa suitsuse mekiga. Liha punakas leemes rõõmustab eelkõige kogusega. Seda va lambukest on tõesti palju, selleri- ja porknatükikesed täidavad vaid sümboolset kõrvalrolli. Kuid oh häda, sellel lihal puudub igasugune säde. Soola ja happelisuse taskaal on üsna mõõdukalt paigas, kuid kuhu jäävad vürtsid ja ürdid? Saksa köök ei kuulu küll vürtsipommi pildujate hulka ... no aga kasvõi rosmariinikest ja küüslaugukest  võiks ikka lisada?

Kokkuvõtteks üsna mehh elamus. Supipöial jääb löntsilt rippasendisse et mitte öelda otsejoones allapoole. Põhiroa oma õõtsub ebalevalt külili ... suitsukardulas oli ju põnev (ehkki ma pole kindel kas tahan teada kuidas seda tehti), kuid vaese lambakese pakkumine nii ürditult paneb tema saatuse üle kahju tundma. Üldiselt aga - saksa õllekeldrite kuulsus on ikka muus kui hiilgavas kulinaarses elamuses :)

Mahedik Pärnus

Pärnu kesklinn on viimaste aastatega tublisti muutunud. Minu kunagine kodutänav pole enam kommunist Barbaruse, vaid ennemuistset vurhvi Pühavaimu nimeline. Jupike Rüütli ja Kuninga vahel on muudetud õdusaks jalakäijate alaks, millel leidub neli söögikohta. Üks nendest, Mahedik, saigi täna üle vaadatud.

Elumajast ümber ehitatud puhvet on mõnusalt armsa sisekujundusega, kuid kuna ilm oli piisavalt soe, siis sai istutud tänavalauakese taha. Menüüd sirvides pani imestama see, et toitude osa algas kirjega "alates 12.30" Kuid õnneks - ehkki kell oli alles napilt peale ühtteist - küsiti koka käest üle ja sai siiski tellimuse tehtud. Letitagune näitsik hoiatas ettenägelikult et lihaga läheb 25 minutit.

Supivalikus on vaid kaks rida, otsustasin nendest "Meie maja borś, märjamaa veiselihast pirukas " kasuks (5.-EUR). Supikausike ilmus kohale kiirelt ja pani ühe vahva detailikesega naeratama - hapukooretopsikesele oli puistatud musta seesami seemneid ja punase sõstra oksake ... lihtne aga armas pai silmale :) Supp ise oli aga ... magus. Köögiviljad olid kenasti ribastatud, mitte riivitud - see on alati hea märk hoolikast köögist. Leem erkpunane ja parasjagu maitsekas, aga ülemäära magus!? Lihtsalt köögvilju keetes ei peaks sellist tulemust küll kuidagi saama, isegi kui uhada sisse kõvasti magusamat sorti sibulat. Lihapirukas oli nagu ... eee ... lihtne kuivavõitu lihapirukas, mingit erilist märjamaalisust ei osanud tuvastada :)

Põhiroana valisin "“Naked” lambaburger, mee ja musta pipraga ahjubataat, kohalik fetajuust, värvilised pestod ja talujogurtitzatziki, saiast prii!" (13.-EUR) Hmmmm, võtsin selle nimetuse nüüd võrgust ja ei oska öelda, kas sama tekst oli ka pabermenüüs ... kuid mingit bataati ma toidus küll ei kohanud? Kuid see pole oluline, sest kõik muu oli kas lihtalt hea või lausa superhea. Need värvilised pestod ehk siis roheline ja punane köögiviljapurustis olid mõnusalt omapärased. Talujogurtitzatsiki nimeline majoneesilaadne rodu maitses kreemiselt ja väga hästi. Murendatud fetajuust mõjus värskelt ja ehedalt. "Burger" ise ehk lapserusikasuurune lambalihapall maitses ahhhh kui mahlane ja ürdine ja üleüldse nomm-nomm :) Nö rosinaks tordil oli lihapalli otsa kuhjatud mündimaitseline suvikõrvitsa-laastuhunnik. Kõrvale pakutud õrnalt magus kodune karaskilaadne küpsetis sai küll enamasti jagatud laua all parvlevate varbluttidega, kuid jagatud rõõm on ju see kõikse parem.

Seekord jääb esimene pöial ebalevalt külili - supp ei jätnud erilist muljet (kui üldse siis ainult märksõna "magus", mida oleks ju saanud imelihtsalt tasakaalustada nt hapuga), kuid punasõstraline naeratus läheb positiivsena kirja. Põhiroa pöial osutab aga kindlasti üles. Tõsi küll, selle pöidla kohal on küsimärk, et miks peab lihapalli nimetama burgeriks, aga see on pisiasi :)

Crepp Tartus

Tartu kesklinnas nälga jääda pole enam ilmselt võimalik. Toidukohti leidub kümnete kaupa, mõni uuem, mõni vanem ja tuntum, peenemaid ja lihtsamaid. Kontrast veel u kümme aastat tagasi valitsenud suhtelise tühjusega paneb tagasivaates kukalt kratsima ... et kuskohas siis rahvas toona käis?

Rüütli tänavat pidi Raekoja platsi poolt botaanikaaia suunas liikudes leidub üks omanäoline kohake nimega Crepp. Nagu nimestki aru saada, on põhirõhk pandud prantsuspärastele pannkoogilaadsetele voldikutele. Õnneks aga saab ka mitte-taigna-õgard sealt oma kena kõhutäie.

Ega menüü just eriti pikkusega ei raba, minusuguse suppidele rõhuvale kodanikule jääb kaherealine valik suisa kohatult kesiseks. Kuid kas teate, vähemalt üks nendest on aga kuldaväärt!

Terav tomati-hakkliha supp (4.-EUR) paneb ausalt öeldes õhku ahmima ja venitab söögikorra ikka pääääris pikaks. See supp on PAKS! Lusikas nüüd just päris püsti ei seisa, aga ega lahjat leemekst siit kausikeset kah ei leia. Tihe ja tummine, kuum selle sõna mõlemas mõttes. Seda kraami võiks rahulikult pakkuda kastme pähe makaronidele ning kõik ümiseks tunnustavalt! Isegi minusugune tuleneelaja pühib otsaesiselt higi ja veedab külluslikku kausitäit nautides tubli kümmekond minutit. Väga sümpaatne on see, et hapukoor serveeritakse eraldi kausikeses, mitte ei läratata kohe supi sisse. Mina näiteks ei soovinud seda suurepärast maitsepommi lahjendada ning jätsin koorenapakese puutumata.

Teiseks valitud tuunikala salat (6,5 EUR) paneb veidi heituma. Mingi osa ajust ootab salati nime all ikka veel nõuka-aegsetest kohvikutest tuntud jäätisetopsis ettekantuna paari lusika suurust majoneesinõretust. Aga see siin on üleelussuurune kogus kraami, millest mõnel peenemal olendil piisaks terveks lõunasöögiks. Tõsi küll, kraam ise oli äärmiselt lihtne. Jääsalat ja keedukartul, tomat ja keedumuna. Maitsestamata. Oliivid, kapparid ja konservikarbist väljaraputatud tuunikalamudru andsid sellele vaid kesist mekki juurde ... kuni kahvel jõudis taldrik põhja. Kõige all loksus aga vägagi maitsev kastmeke, millesse susatuna maitses isegi külm kardulas õite hästi.

Kokkuvõtteks - üks pöial läheb otsustavalt püsti (see va supi oma) ning tema kohale ilmub ka naeratav aura. Teine pöial (salati oma) on ehk veidi löntsakalt poolkülili, kuid siiski pigem püsti kui pikali. 

Taverna Tartus

Tartu Raekoja platsi ääres leidub nüüdseks vist küll tubli pool tosinat söögikohta, kui isegi mitte enam. Üks ilmselt vanemaid neist on Taverna ... aga näe, ma polnud sinna veel sattunudki.

Bussiga Tallinnast Tartusse sõites astud Raekoja platsi nõudepeatuses välja, tatsad põiki üle platsi, sisened vana pangahoone külje pealt keldrisse ja nii lihtne see koha ülesleidmine ongi.

Interjöör on keldri-resto kohta ... no ütleme selline viks ja viisakas, aga ei midagi erilist. Veidike rõõmsamaks teeb pilti tšillitriibuline laemaaling :)

Sattusin sisse astuma üsna lõunasel ajal, kuid rahvast oli vähe. Küsisin tellimise ajal, et kas kõik mahub kenasti poole tunni sisse - ja nii ka läks. Teenendus asjalik ja kiire, ehkki entusiasmi- ja naeratusevaba.

Itaaliahõnguline resto rõhub mõistagi eelkõige pitsadele ja ülejäänud valik pole just kuigi lai, kuid ega toidunimekirjade pikkusega ei hiilga ka ka päris-Itaalia-restod.

Itaaliapärane köögiviljasupp lihapallide ja kitsejuustuga (3.50) mõjub mõnusalt koduselt. Kopsakad lihapallid on suisa nii suured, et enne suhupistmist tundub mõistlik nad vähemalt pooleks teha. Ja maitsvad, tõepoolest maitsvad on need pallipoisid, ürdised ja aromaatsed. Supp ise rõõmustab koduse oleku ja värskusega - julgelt suured ja krõmpsjad varsselleri lõigud ja mitte-lödiks-keedetud tomatitükid koos voldiliste makaronitšikutega (kindlasti on neil ka peen italiano-pärane nimi) ulbivad mõistlikult maitsestatud leemes. Kõike peale puistatud kitsejuustupudi annab juurde pikantset kirbust ja kokku ongi väga hää!

Grillitud seafilee juustusalsa-koorekastme, üleküpsetatud kartulite ja röstitud köögiviljadega (7.50) võib närvuma olendi ära ehmatada. Väikese taldriku suurune lihatükk on värskelt küpsetatud, parajalt pehme ja mitte ülemaitsestatud. Juustukaste pole küll niiiiiiiiiiii juustune nagu oleks oodanud, kuid mõnusalt kreemine ja tegelikult parasjagu mahe, et mitte teisi maitseid matta. Parim osa toidust on aga jällegi kodune, suurelt lõigatud ja kiirelt vokitud porkna-sibula-šampinjoni-segu. Kartulimaitseainega ülepuistatud kardulad jätavad mind seevastu täiesti külmaks.

Kokkuvõtteks - igati tubli koht. Mõlemad pöidlad jäävad püsti. Kulinaarset orgasmi ehk küll ei saa, aga aus, kodune ja maitsev igatahes

Armeenia köök Soso juures Viljandis

Viljandi kesklinnas liikudes võib kahe silma vahele jääda pargi sisse peituv tagasihoidlik hooneke. Või noh, isegi mitte tagasihoidlik, pigem kooperatiivideaegne suvaline müügiputka, mille seost toitlustusega reedab suvisel ajal varikatustega väliterass.

Ausalt öeldes mäletan seda kohta välispidiselt juba aastaid, kuid pole kunagi sisse astunud. Nüüd sai see viga parandatud. Tõepoolest - see mitte-sisse-astumine oli viga, sest  koht on igal seitsmel juhul külastust väärt. Hea tõestus teesile, et urkalaadsed pesad võivad olla need parimad!

Tõsi küll, algus oli konarlik. Seadsin end terassil sisse ja jälgisin u 10 min, kuidas väsinud olekuga tütarlaps teiste laudadega tegeles. Kui ma siis lõpuks küsisin, et kas lauast ka teenendatakse, tuli välja et tellimuse peab esitama letis. No aga olgu, läheme edasi.

Põgusa ootamise järel ilmus leti taha tõmmumat verd kodanik, kes rääkis päris ladusat eesti keelt ... ja siis mingil hetkel lülitus sujuvalt vene keelele :) Ilmselt on mulle juba näkku kirjutatud, et selle keelega probleemi pole. Või noh, eks see on üsna loogiline ootus et selle põlvkonna mehed reeglina ka kunagist kroonukeelt unustanud pole.

Esimeseks valisin Soso supi (4.50). Omanik - seesama Soso - vastas pärimise peale ilma kübekestki häbenemata, et see on parim supp Eestis! Et lambaliha ja baklažaanid, tomatid ja šampinjonid ja ... noh ega mind polnud vaja rohkem veenda. Supp oli tõepoolest mõnus, suur talupoeglik lambaliha kamakas selles oli suus-sulavalt pehme, köögiviljad muhedaimaks möginaks kokku keenud. Väiksem mees saaks juba ainuüksi sellest supist kõhu täis, vürtsikast maitseelamusest rääkimata.

Teiseks jäi maja ees olevalt infotahvlilt silma paganama põnev nimetus "Tõžvõžik" Letil olevas nimistus seda aga ei paistnud, selle vasteks osutus aga "lambaliha omas mahlas" (15.00). Armeenlane rääkis ilmse kahetsusega, kuidas see roog peaks sisaldama hoooooopis midagi muud. Nimelt sibulate ja tomatitega läbipraetud maksa, südant ja kopse. Aga kohalik publik polla seda süüa tahtnud mitte, mistap sai oivaline panniroog muudetud lihtsalt lambahautiseks. Oinakari on see kohalik publik ma ütleks!

Lauale ilmus üsna kopsakas taldrik, millel omaette kausikeses oli siis see omas mahlas lambaliha (no mis ta nüüd ikka niiväga omas mahlas oli, ikka sibula-tomatihautises), ahjukartulid koorekastmes ja salat. Liha oli super-puper, pehme, maitsev ja värskelt mooritud. Nojahnoh, mitte a la carte selle sõna otseses mõttes, kuid ka mitte mitmepäeva-potitaim :) Kapsa-porgandi-salat nõretas magus-hapust kastmest. Koorekaste oli küll kehastunud "mehh", kuid laiakslitsutud vale-ahjukartulid said oivaliseks abimeheks lihaleeme käteesaamiseks.

Mida siis kokku öelda? Pöidlad lähevad igal juhul püsti. Kallivõitu see värk nüüd küll kokku sai, kuid kahjatseda ei tule pähegi. Kiidan eriti selle eest, et peremees ilmus ise selja taha küsima, et kuidas maitses, laidan selle eest et ettekandja sama ei teinud. Noh ja kui nüüd norida tahaks, siis küsiks, et miks supi kõrvale leivakest ei toodud ja miks salvrätte eraldi küsima pidi ... aga ma ei taha norida.

Seega - Armeenia köök Soso juures - soovitan!