Thursday, October 27, 2016

Faeton Tallinnas

Kadrioru veerekese peal väärika väljanägemisega hoone keldris leiab azeri köögiga puhveti Faeton. Kamraad soovitas. Et linna parim hartšo ja šašlõkk ja puha. No kaeme siis perra.

Koha leidmisega võib väike segadus tekkida - esiküljelt sisenedes satud lagedavõitu kreperiisse, azeri pesa tuleb otsida maja tagaküljelt. Interjöör kisub omamoodi kitšiks, paekiviseintega keldrisse kuldraamidega piltide riputamine ja muidu restolik kenitlemine paneb pisut õlgu kehitama ... kuid ju see on siis selline nägemus, mis seal's ikka.

Menüüs muuseas on enamasti esikohal nö universaalroad a la sealiha, lõhe, friikartulid ja muu kokakoola. Soovitan siiski kogu menüü läbi vaadata ja valida välja kohale omased ja nime poolest võõrapärasemad road.

Teenindus oli üldiselt viks ja viisakas. Supi tellimise hetkel soovitas ettekandja valida väiksema portsu, sest suur on "ikka väga suur" :) Vee soovimise juures tundis huvi, et kas kraanist või pudelist ja ei pilgutanud silmagi kraanivee osas. Kogu protsess kokku võttis aega alla poole tunni. Tõsi küll, toidu järel kohvi tuli jupimat aega oodata ... ning piigat otsima minnes avastasin ta andunult telekat vaatamas, kuid siis krapsas ta kohe püsti ja edasi sujus asi jälle kenasti.

Esimeseks valin siis mõistagi hartšo (suur 6 ja väike 4 eurot) - see on üks väga laia ampluaaga supike, mis hästi tehtuna soendab ihu ja hinge (sest mida tähendab "õige" hartšo, seda teab vast ainult keegi 80. tasandi retseptiguru). Noh ja see isend ON hästi tehtud. Peamiselt riisist ja loomalihast koosnev tihedapoolne supike on mõnusalt happeline - alõtša kasutamine on vähemalt sama hea valik kui nt tkemali vms. Vürtsikuse tase on minu jaoks oivaline, kuigi mõni leebem olend võiks nüüd tükk aega õhku ahmida. Kuum, vürtsikas, maitsekas - noh mis sa hing veel tahad. Õige, mina oleks tahtnud peotäit muru selle supi peale ... noh kasvõi näpuotsakestki, kuid mida pole seda pole. Ja hapukoore panemise või mittepanemise supi sisse võiks siiski jätta kundele otsustada.

Teiseks võtan aga soovitatud šašlõki asemel siiski dolma (6 eurot). No ei kuulu ma kiirkärsatatud liha armastajate klubisse, pole midagi teha. Marineeritud viinamarjalehtedesse keeratud riisi-liha pallikesed on aga sootuks teine tera. Nad reedavad vägagi täpselt, kas asja tehakse kohapeal ja hingega või kasutatakse valmistoodangut - need viimased on pikast hoidmisest tuimad ja igavad. Taldrikul ilmuvad kohale aga võluvalt väikesed - noh nii meesterahva pöidlaotsa suurused - käsitöönduslikult sagrised jubilad. Ohh kui mahlased ja mõnusad! Kiidan selle eest et lambaliha on vähemalt pool lihamassist. Tõsi küll, peale õhkavalt vürtsikat supikest jäävad magusakas-ürdised leherullid veidi kahvatuks ... ja eks ole juhtunud ka veeeeeel paremaid dolmasid mu keelele.

Kokkuvõtteks aga - pöidlad mõlemad püsti. Nii supikest kui põhirooga võiks ju mõlemat veel veidi tuunida (ja no maitsemuru mitteriputamine supile on kokkuhoid valelt kohalt), kuid üldmulje jääb igati positiivne. Lisaks Tallinna kohta üsnagi mõistlik hinnatase. Nii et soovitan!

Thursday, October 13, 2016

Kukeke Tallinnas

Olin teel Telliskvi linnakusse ja helistasin kamraadile, et kuhu sööma minna. Peale hetkest mõtlemist soovitas too gurmeesse kalduv kodanik minna Kukekesse. No kui nii, siis naa.

Vanas paekivihoones asuv puhvet rõhub lihtsusele alates sisekujundusest (kukepiltide rohkus pani küll mõnusalt muhelema) kuni menüü vormistuseni. Teenendus - kiire ja korrektne, pole mitte midagi ette heita.

Kuid etteheide tekkis kohe, kui nina menüüsse torgatud sai. Rubriik "supid" kannab endas vaid ühte, ebamäärast rida "päevasupp" ... ja seda pole kah pakkuda! No eks ole, kus on öeldud et õhtul peab päevasuppi saama ... umbes nii või?

Põhiroa osas soovitas noorhärra valida burgeri ja kanašnitsli vahel. Kuna burksikultus on minule siiani arusaamatu, siis valin võimalusel ikka midagi muud ja nii saigi võetud "Viini stiilis parmesani-ürdipaneeringus krõbe kanašnitsel kreemja sellerijuuresalatiga" (8.90). Kõrvale sai priilt valida erinevaid lisandeid, grillitud juurikad tundus mõistlik valik.

Toidu lauale toomise kiirus tekitas alguses hämmingu, kuid siis meenus - koha nimeks on ju "baar-bistroo". Nojah, bistro siis bistro.

Esimese hooga tekkinud hämmeldus - mida teeb sidrunisektor kanašnitslil - läks üle kui esimene amps sai põske pistetud. Ooo - mõnus sidrunimarinaad! See muutis muidu kuivapoolse liha tunduvalt mahlasemaks-maitsekamaks. Tõsi küll, paneeringus väidetavalt eksisteerivat parmesani ei õnnestunud tuvastada.

Salatikuhjatis šnitsli peal mekkis küll mõnusalt, kuid majoneesi kasutamine sellises koosluses pole ehk kõige parem mõte? Oi mulle meeldib majonees, koguni väga, kuid tal on üks halb omadus - ta kipub muid maitseid varjutama. Ma küll oletasin, et see riivitud ollus oli juursellet, kuid kinnituse sellele sain alles nüüd kui menüüst kirjutise jaoks üle vaatasin. Ehk oleks nt mee-sidruni-õli kaste parem valik?

Grillitud juurikad - peet, porgand, bataat, pastinaak - olid jäetud sisuliselt maitsestamata, mis laskis nende ehedatel maitsetel kenasti esile pääseda. Pastinaak va põrsas allub mõistagi halvemini grillimisele ja oli seega nätskelt rõhkevõitu, aga see häiris vaid võrdluses ülejäänud kraami pehmusega.

Kokkuvõtteks - supipöial kehitab veidi nördinult õlgu, kuid praepöial kiidab asja heaks. Erilist gurmee-elamust küll ei saanud, kuid üldmulje on pigem positiivne. Kui on vaja kiirelt süüa, siis võib sisse astuda küll.

Sunday, October 9, 2016

Café Grand Pärnus


Pärnu kesklinna üks stiilsemaid juugendelementidega hooneid sisaldab endas nii hotelli kui restorani. Ausalt öeldes lähenen sellele puhvetile üsna suure skepsisega - tavaliselt pole hotellialused söögikohad just kuigi muljetavaldavad, kui mõningane glamuur välja arvata. Kas on ehk asi minu madalates ootustes, aga igatahes väljun ma hiljem samast kohast väga rahulolevana.

Nooblis saalis oli enamik laudu reserveeritud, ilmselgelt valmistati ette mingit suuremat olengut, kuid vaatamata sellele sain üsna kiire ja rõhutatult lugupidava teenenduse osaliseks. Sellisel toimimisel on alati oht libiseda ülemäärasesse manerismi, kuid õnneks jääb see meeskond vägagi hea maitse piirile.

Teen esmase valiku menüüst ära ja küsin - kaua umbes läheb? Noorhärra kaob kööki küsima ja tuleb tagasi vastusega, et supiga läheb vähemalt 20 minutit ja praega umbes sama palju. Gurmaanialge minus rõõmustab kiirustava minu kiuste - see kõlab ju väga hästi, kui toitu hakatakse tõepoolest alles tellimuse hetkel valmistama, mitte ei tõsteta pool päeva soenenud lobi kulbiga taldrikusse.

Ooteajal tellin tassi kohvi, millega jään vägagi rahule. Samas toodud leib ja määrdekreem pole just eriline maitseelamus, kuid see pole ka peamine.

Esimeseks valitud "Supp Pärnu lahe kalast" (6.-EUR) rõõmustab kohe mitmel moel. Klaar ja värske, samas suurepäraselt maitsekas ja tihe. Pipratase on ehk veidi ülemäärane, kippudes kala õrna mekki varjutama, kuid vürtsisõbrana eelistan ma seda iga kell lamedale tühjusele. Huultele tekkiv kergelt liimjas nakkuvus kõneleb head keelt puljongi kvaliteedist.

Teiseks võetud "Kohafilee aurutatud spargli ja oregano kastmega" (15.-EUR) jätab üldjoontes samuti väga hea mulje. Noh koha on koha, kuid mõjub see-eest tõesti värske ja ehedana. Spargli serveerimisel võiks siiski loobuda puitunud varreosade taldrikule panemisest, piirduda võiks ainult õisikutega ... noh või siis olla sakiline universaalnuga, mitte see efektse kujuga kuid totaalselt nüri instrument mis minu ette toodi. Kuid kõik see ei häirinud mind absoluutselt, sest see kaste ... ohhhhhh kui hea see kaste oli! Sisuliselt bešamellkaste, kuid ürdine ja kreemjas ja üleüldse lihtsalt hurmav! Üldiselt kipun ma kartulid taldrikule jätma, kuid seekord läks iga viimane kui terake käiku, püüdmaks viimaseidki kastmepiisku.

Kokkuvõtteks - supipöial õhetab õnnelikult ja podiseb rahulolevalt oma maitsekogemusest. Praepöial on ehk veidi segaduses, kuid valmis kastmetegijat kallistama. Üldiselt - kiidan selle puhveti igati külastamisvääriliseks!