Picadilly Pärnus

Külm oli. Talvine pühapäevaõhtu Pärnu kesklinnas tähendab inimtühje tänavaid. Minu kunagisel kodutänaval - nüüdse nimetusega Pühavaimu - on aga toidukohti terve portsuke külg-külje kõrval, kuhu sisse astuda, et mõnd inimhinge näha ja sooja naha vahele saada. Picadilly-nimelises asutuses ma polnudki varem söömas käinud, nii saigi selle kasuks otsustatud.

Menüüd vaadates sigines hinge korraks aga hinge kahtkuseuss. Tuleb välja et see puhvet määratleb end kui taoimetoidu pakkuja. Oh ei, ega mul pole mitte kõige vähematki taimetoitude vastu! Teen tihtipeale isegi kodus taimseid roogasid. Kuid pahatihti kipub lihavaba köök olema ka kuidagi ... rõõmuvaba. Ehk siis niiiiiii "mahe" et lausa maitsevaenulik kohe. Noh aga proovima peab ju ometigi kõike, nii et anname ka sellele asutusele võimaluse, eks ole!

Kuna olin ainus külastaja sel õhtusel tunnil, siis käis teenendus kiirelt ja üsna ladusalt. Tõsi küll, tšekki miskipärast ei antud raha tasumisel ja ka küünla minu valitud laual unustas näitsik süüdata, kuid las ta olla.

Õnneks lükkab minu esimene valik "Hindude supp köögiviljade ja läätsedega" (3.50) selle maitsevabaduse ootuse üsna ümber. Mõõdukalt vürtsikas, veidi kookosene supp soojendas külmanäpistatud keha kenasti üles. Kumm, kreemikas ja tihe suutäis, ilma mingite üllatusteta, kuid igatahes hea.

Paraku langes teine toit minu miinusmärgilise eelaimduse auku. Tänavalt sundis mind sisse astuma tahvlile kribatud "läätsepikkpoiss jõulukapsastega" ... või midagi säärast. Paraku pole seda toitu puhveti veebimenüüs ja - nagu juba öeldud - tšekki ei antud, sestap võin nimetust ka valesti mäletada (igatahes hind oli 6.-EUR). Meeldivaim osa roast oligi kapsas ise - mõnusalt karamelliseerunud ja magushapu. Nimeandev pikkpoiss nägi välja nagu kaks ülepraetud leivaviilakat ja maitses üsna samamoodi - kuivalt ja tuimalt, laua veidi saepuruselt. Kõrvalepakutud juurikad ... noh kartul-porgand olid üsna maitsetuks jäetud, lisaks veel mingi halli värvi juurikajupid, mille maitsest ei saanudki sotti. Ootasin pruunakalt kastmeribalt mingitki päästvat erksust a la sinep, kuid ... no ma tõesti ei tea misasi see oli. Vähemalt päästsid granaatõuna seemned selle õnnetu ampsu täielikust maitsehallusest.

Kokkuvõtteks: supipöidla võib ju enam-vähema püsti venitada, kuid praepöial jääb üsna allapoole vedelema. Taimetoidukohtade pidajad võik kasutusele võtta aasiakate märgisüsteemi, millega teavitada pakutava kraami vürtsikuse-mageduse skaalast. See käik jäi pigem pettumuseks.

Fellin Viljandis

Kui palud endale soovitada head söögikohta Viljandis, siis alustatakse enamasti Fellinist. Noh mis ma siis ikka lasen endale mitu korda öelda, seda enam et koht on hõlpsasti leitav ka mitte-kohaliku jaoks - otse peaväljaku kõrval.

Tõsi küll, kuna tegu on populaarse asutusega, siis tuleb arvestada et see võib olla ülerahvastatud. Nii oli ka seekord - aga noh, laupäeva õhtul on see ka mõistetav. Üks suur seltskond istus juba ees ja teine tuli samal ajal juurde. Sestap küsisin igaks juhuks - kas minu ajaraamiks oleva 40 minutiga saame hakkama? Tütarlaps vastas kergelt kõheldes, et peaks saama küll.

Teenenduses oli ehk pisut konarusi, aga ausõna ma ei pane seda pahaks, neiukestel oli tõepoolest kiire. Ruum oli aga ülemäära hämar - sestap ka nii tumedad pildid.

Alguses toodi lauale leivakorvike ... ja kas teate see oli omaette väärtus! Värske leib oli krõbeda kooriku, pehme sisu ja imemõnusa aroomi ja maitsega. Ja see maitsevõi - ohpagan kui hea see oli! Rohekas soolakas määre mekkis niiiii pagana hästi, et järgi ei suutnud seda jätta kübetki. Ise oletasin, et maitse ja värvi andjaks oli porrulauk, aga selgus et roheline sibul.

Supivalik oli üleüldse mitte mingi valik, sest sisaldas ainult ühtne nimetust: "Borš Fellini moodi" (6.-EUR). Sellest on pisut kahju, sest üks supp tähendab ka ühte külastust - mis ma sinna ikka tagasi lähen? Aga noh mis seal's ikka. Kuid igasugune nurin valiku puudumise üle sumbus sellesse kausikesse! Kerge suitsune aroomi- ja maitsepuudutus tuli ilmselt röstitud köögiviljadest, asjakohaselt hapukas-vürtsikas leemeke maitses lihtsalt oivaliselt ... noh lihakribalaid oli ehk tiba väheke, aga ei, ma ei nurise mitte üks põrm!

Teiseks valisin "Pikalt küpsenud lambakints" (13.-EUR) Tõsi küll, see nimetus mõjus veidi hirmutavalt suurena, kuid ettekandja täpsustas küsimuse peale, et tegu pole mitte terve kintsuga, vaid lihatükkidega nimetatud koivast. Alguses ajaraami osas kokku leppides öeldi mulle, et alla 20 minuti see liha ei küpse kuidagi (mis on hea märk!), kuid reaalsuses toodi see mulle ette 35 minuti pärast. aga kordan uuesti, et köök ja personal oli selgelt üle koormatud ning selline hilinemine mõistetav. Kahjuks pidin toitu kiiruga ahmima, kuid annan kõik andeks selle suurepärase maitseelamuse eest.

Roa põhiosa ehk lambaliha oli tõepoolest suus-sulavalt hõrk, üle panni käinud seened ja röstitud peet maitsesid suurepäraselt. Porgand - kas kujutate ette, sellest tasub omaette rääkida! - see noor porgand oli nii imetabaselt töödeldud, et pealtpoolt nägi ta välja nagu mingi kummaline must jubil, kuid lahti lõigates ilmus kaunis tumeoranž südamik, mis värvus äärte poole üha tumedamaks. Pruunakad püreekuhilakesed lõid oma maitseküllusega lihtsalt pahviks ning vajasid üleküsimist. Piigake väitis pisut ebaledes, et see peaks olema lillkapsa ja trühvli püree. Tõsi küll, eestikeelses menüüs oli kirjas "trühvli-peterselli" (?) ja ingliskeelses variandis "potato-truffle pure", nii et mine võta nüüd kinni :) Igatahes maitsemeeled nurrusid ning külmkuivatatud käharpeterselli lehekesed sobisid selle olluse püüdmiseks suurepäraselt.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad viskuvad veendunult püsti! Jah, olematu supivaliku, liighämara ruumi, teenenduskiiruse ja menüüapsakate üle võiks ju pisut norida, kuid see on siiski teisane. Seni Viljandis külastatud kohtadest on Fellin ilmselgelt parim toiduelamuse pesa, mida soovitan soojalt teistelegi!

Beergarden Tallinnas

Rottermani kvartali kõrval vanas tõllakuuris (?) on end sisse seadnud lihtsa ja toimiva nimega asutus – Beer Garden. Minu puhul see igatahes toimis, sest pidasin vajalikuks sisse astuda.

Suures paekivist seintega saalis leidub kümnete kaupa sama suuri rohmakapoolseid laudu. Interjöör on lihtne ja täis enam-vähem-asjakohast kitši. Tünnid, vanamoelised riiulid kannudega ... keset ruumi paiknev lett on kaunistatud miskipärast lõuna-slaavilike lilleornamentidega ... aga üldmulje on siiski sümpaatne ja enam-vähem selline, nagu ühest õllekoplist oodata.

Rahvast oli saalis õhtusele ajale vaatamata vähe, teenendus kiire ja korrektne. Menüü tulvil täis kõike mis õllekale omane ehk aukohale asetuvad kõikvõimalikud suupisted. Õllevalik – noh see on sihuke turvaline ning nagu kahe menüül näha oleva logo järgia arvate võib, koosneb see Lõuna-Eesti suurtootja ja ühe maaletooja pakutavast. Muuseas – märkusena, miks veebileht uhkustab Eesti väiketootjate kraamiga (Õllenaut, Vormsi ja Pöide), kui neid ühtegi menüüs pole?

Esimeseks valin borši (5.-EUR), sest see tundub ülejäänud moodsate kreemsuppide kõrval autentsem ja köögi käekirja kohte rohkem ütlevat. Mõne minutiga saabub lauale kenasti vormistatud alus, mille kujunduse eest tuleb anda plusspunkte. Ehkki supp on kaanega kaetud kausikeses, osutub see paraku leigeks. Ohtralt kiududeks haudunud loomaliha sisaldav leemeke on aus ja tihe, kuid igavapoolne. Tomatipastaga punaseks värvitud, ohtralt kapsast sisaldav, mõõdukalt hapukas. Hea, aga ei enamat. Ja leige.

Teise roa valikul jääb pilk miskipärast reale „Kodune põdralihavorst jõhvikatega“ (12.50). Hetk peale tellimist kahetsen, sest selline toit pole ilmselt kohapeal tehtud, vaid lihtsalt üles soojendatud ja seega ei ütle midagi köögi kohta. Kuid mis siis ikka. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem kahetsen veel ... kuid sellest hiljem.

Lauale ilmub väga vahva ja isuäratav liud, mille väljanägemise eest tuleb taaskord kõvasti kiita! Vormistusele oskab see asutus tõesti rõhku panna. Alustan positiivsest – pannil serveeritud ahjukapsas on julgelt köömnerohke ja täis küüslaugulaastukesi. Mitte et need traditsioonilist mekki väga muudaks, aga uljust tuleb tunnustada. Jääsalati lehe alla peituv marineeritud punase sibula kuhilake maitseb krõmps-mahlaselt. Kuid sellega mu kiidusõnad lõpevad. Väikeste lihakildudega kartulipuder ei maitse mitte kuidagi ... no lihtsalt imekspandav, kuidas saab seda kraami nii mehh’iks muuta. Lubatud jõhvikaid pole kuskil, selle asemel nõrgub vorstirõngas juustust – visuaalselt on see lahe, kuid põdraliha maitse saab ära tapetud ning tulemus on mõrvarlikult soolane. Mahe-magus sinepikaste võimaldab närimis-neelamise hetkel selle soolasuse ära varjata, kuid organism väriseb veel tunde hiljem, protesteerides sissekühveldatud soolalaadungi pärast.

Kokkuvõtteks – mõlemad pöidlad on veidi ebalevalt horisontaalis või isegi sutsuke allapoole kaldu. Kiita saab peamiselt asja vormistuse eest. Suure seltskonnaga õllelaua korraldamiseks on see koht ilmselt kohane. Aga sööma võiks siiski kuhugi mujale minna.