Mekk (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal ilutseb aknal kiri "modern Estonian cuisine". Njaaa, see tekitab nii uudishimu kui ettevaatlikkust, kas pole?

Esiteks pole ma päris kindel, et mis loomake ta ikkagi on, see "eesti köök" ja seda hämusemalt kujutan ette, et mida siis moderne variant endast kujutab. Aga see loob ainult positiivselt uudishimuliku fooni, et mida siis too maja taolise sildi all pakub.

Teiseks aga - kui üks kohake reklaamib end inglise keeles (veebis ainult inglise keeles) ja südalinnas, siis see lõhnab nagu turistilõks, kus võib suvalise kraami eest küsida kirvehinda. Teise korruse skepsist lisab paiknemine hotelli all - enamasti on hotelliköögid orienteeritud suurtel kiirustel ja hulgakaupa toitlustamisele, kus maitseviguritele ruumi ei jää.

Aga mis seal ikka - libistame keelega üle selle koha ja vaatame, kuidas maitseb! Või siis minu puhul tuleks vist öelda: "torkame pöidlad sisse"? :)

Igatahes, restoran Mekk, siit ma tulen!

Mitte-keskaegses majas kohmakalt keskaegseks stiliseeritud interjöör (tihedalt paigutatud, aga peenikeste ja oskamatult järgatud palkidega seinas ja laes) tekitab veidi kummastust. Menüü võtmisest tellimuse esitamiseni läheb tiba liiga kaua aega, kuid see silutakse armsa pehme soome aktsendiga esitatud vabandusega kenasti ära.

Tellitud kraami ootamise täiteks tuuakse lauale komplimentaarne ampsuke - väikeses napakeses kitsejuust ja marineeritud peedi viilakas - ei tekita erilisi emotsioone. Leivataldrik ja ports tavalist võid soola-laastudega ... samamoodi jätab jahedaks.

Esimeseks roaks valitud uhhaa tuuakse 15 minuti pealt (suitsuangerjas ǀ koha ǀ tursamaks ǀ petersellijuur ǀ vutimuna ǀ koriander ǀ forellimari; 16.-EUR). Serveering on efektne - vanamoeline lai metall-taldrik on midagi, mida polegi vist varem restoranides kohanud. Perfektselt keedetud vutimuna ja kalamari loovad hea visuaalse tekstuuri, pannes tunnustavalt noogutama. Kuum ja klaar, mõõdukalt aromaatne leemeke annab pikkamööda sobival tasemel vürtsika fooni. Talupoeglikult lõigatud ja serveeritud (loe suured ja koorimata) kartuli ja sellerijuure tükikesed sobivad siia päris kenasti. Samamoodi lohmakate tükkidena pakutud kala ... noh kõik on ju korras. Hea, ehk isegi väga hea, kuid mingit vau-efekti ei tekita. Njah, sa saad ju aru, et suitsuangerjas ja kalamari ja puha ... aga no ei midagi sellist, mis paneks kaasteelist hõikama stiilis: "kuule seda pead sa tingimata proovima!"

Teise roa saabumiseni läks tellimuse hetkest u pool tundi. Otsustasin kalapäeva kasuks ja võtsin ka praeks "Kergelt marineeritud ja küpsetatud siig" (kukeseened ǀ maasuitsusingiga rosmariini õlis küpsetatud kartulid ǀ tursamaks ǀ õunavahuveinikaste; 24.-EUR). Siiapala õrnalt hapukas mekk sobis suurepäraselt kastme õrna mündise-aniisise-fenkolilaadse nüansiga. Efektne murumütakas selle otsas rõõmustas kalale kenasti sobiva hapuka ja tillioksase olekuga. Kõrget kuuma näinud kukeseened olid maitse mõttes kenasti kontsentreerunud. Kartulikettakesed seevastu maitsesid igavalt, ehkki nägid kenakesed välja. Kõlab kenalt, aga jällegi mitte vaimustavalt kas pole?

AGA! Siis saabus sööma-aja kulinaarne kõrghetk! Kas te kujutate ette, et keegi hull võtab tursamaksa praadida?!? Noh umbes nii, nagu üritaks tursamaksast kõrneid teha - väikesed karamelliseerunud kuubikud maitsesid ... ohhhh kui hästi! Üllatav, maitsetihe ja erakordne - no kuulge, kas see pole siis vaimustav?

Kui armas aktsenditar saabus taldrikut ära viima ja esitas viisakas-kohustusliku küsimuse "kuidas maitses?", siis küsisin vastu, et kes sellise vapustava mõtte peale tuli? Vastuseks kuulsin peakoka nime - Rene Uusmees - ja mõnusalt esitatud lühiettekande teemal, et kuidas too kokk-kodanik mõtleb välja ebamõistlikult kõlavaid, kuid tegelikult suurepäraselt toimivaid retsepte.

Kokkuvõte saab siis seekord mitmetine. Esiteks - ärgu sinu eelarvamused sind juhtigu mitte, samuti kui ihne rahakott! Ka kõige turistisemas turistikas võid sa leida gastronoomilise pärli. Võid, aga ei pruugi. Supipöial on ilma liigse entusiasmita püstipoole ... noh kuskil kella kahe peal. Praepöial jagaks muidu sama kaldenurka, aga uskumatult lahe maitselaks pisitillukese komponendi ehk tursamaksa kõrnete pealt virutab selle pöidla kikki ja lööb lipud lehvima ning pillid puhuma! Soovitan, igal juhul soovitan seda puhvetit! Olgu lihtsalt ka teil õnne ja leidke see väike maitsevärv, mille üle vaimustuda :)

Vana Mölder Narvas

Narva bussijaama läheduses paikneb üks vana ja väsinud puhvet. Maja ise on väsinud ja maja sisu on väsinud. Kuid see ei pruugi mitte midagi tähendada - ühe oma parima toiduelamuse sain ma kunagi Montenegros üsna suvalise plekk-kuuri moodi asutuses, nii et välimus ei ütle köögi kohta mitte muhvigi!

Vana Mölder nimeline asutis oli pärastlõunasel ajal tühi nagu kell. Suur tühi saal, kümned tühjad lauad, tühi letitagune, mina ja keegi köögis kolistav isend. Väikese ootamise järel ilmus küll leti taha viisakas proua ning kõik sai aetud üsna kiirelt ja ladusalt.

Esimeseks toiduks võtsin ... tadaaaaa ... seljanka! No muidugi seljanka, sest kui köök juba julgeb selle klassika peale kätt tõsta, siis tahan mina seda ka proovida! Suur oli minu üllatus, kui ma pärast tšeki pealt avastasin selle hinna - 1.50! Ausalt öeldes, oleks ma sellele hinnale ennem tähelepanu pööranud, oleksin aimanud halba ja valinud teisena menüüs oleva uhhaa.

10 minutiga tuli siis lauale midagi, mis pretendeeris seljanka nimele. Alustuseks - aroom oli sellel kausitäiel täitsa meeldiv, meenutades suitsuvorsti. Aga - paraku see oli ka ainus ilus asi selles kraamis. Punakas leem oli küll stiilile kohaselt happeline, aga muidu üsna maitsetu - noh õnneks leidus laual pipratops, mis laskis asjaga leppida. Põhiliselt koosnes see supp aga kartulist! Kartulist, ponimajete? Ja seda oli palju! Lisaks leidus peeneksriivitud kollast porgandit, sama peenelt hakitud sibulat. Ja oad. Oad! Pruunid oad seljankas? Misasja nemad siin teevad? Siis hõredalt viinerikillukesi ja mõni äraeksinud kribal singipekki. Muuseas lõhnast oodatud suitsuvorsti ei õnnestunudki tabada.

Oehhh.

Ei ma ei ole mingi kulinaarne purist, et kõiki toite tuleb alati teha selle ühe ja "õige" retsepti järgi. Vastupidi, mängima peabki. Aga lihtsalt siis palun markeeri oma mäng kuidagi arusaadavalt, et "see pole klassikaline retsept, vaid minu moodi muudetud". Noh näiteks kui selle supinduse nimi oleks "Vana möldri seljanka", siis oleks asi selge - niimoodi siis see koht just peabki õigeks!

Teise roa - viini šnitsel (6,50 + kartul 2.00) - tellimisel hoiatati, et ooteaeg on 20 minutit ja täpselt niikaua läkski. Tellimuse järel kolksuma hakkav lihavasar lubas vähemalt värsket valmistamist ja seda ta oligi. Kas see latakas šnitsel nüüd Viini stiilis oli? Ei seda mitte, paberõhukese lihakihi asemel leidus krõbeda paneeringu vahel üsna pontsakas lihaviil, kuid see oli vähemalt hea! Hästi maitsestatud ja parajalt pehme. Noh, ehk veidike sidekoeline, kuid seda oli siiski vähe ja ei rikkunud üldpilti. Krõbedad kartulisektorid nägid välja sümpaatsed, kuid sisult osutusid maitsetuteks ... aga kardulas mind väga ei morjenda nii ehk naa. Kurk ja tomat polnud küll päikeselise aiamaa hõnguga, aga päris talvine plastik ka mitte. Kastmeke oli aga täitsa mõnus segu majoneesist, magusast tšillikastmest ja maitsemurust.

Kokkuvõte tuleb seekord kahetine. Supipöial laseb end sorgu nagu uppumissurmast pääsenud kass, ohkab südantlõhestavalt ja räägib seljankaneedusest. Praepöial seevastu kergitab enda üsna rõõmsasti horisondist ülespoole, ehkki päris lipumastiks ta ei kasva. Kas ma soovitan? Ainuke mida ma soovitan, on see, et kui sellesse puhvetisse peaksite minema, siis palun ärge seljankat võtke, eks!

Oregano (Pärnus)

Poolel teel Pärnu ranna poole lonkides tasub teha peatus. Sest vaata, Pärnus on aega alati küll ja igasugune peatumine ning veidi laisklemine käib siia juurde. Kui koos laisklemisega veel ka mõnulemine ühte punti siduda, siis saab nii ilusa kimbu, et vaata ja imetle.

Ühes nõukogude-aegses hallis kärakas-hoones on endale kodu leidnud just säänne mõnulemise pesa, nimega Oregano, mis lippude lehvides räägib midagi Kreeka köögist. Ega ma tollest köögist just liiga palju ei tea, aga näe soovitati, et olla umbe-hää koht. Läheme laseme siis oma keelega selle puhveti üle, et kuidas need kreekad tegelikult on ja maitsevad.

Augusti algus toob endaga rannalinna juba suvelõpumeeleolu, kuna soome turistid pakivad kohvreid. Nii oli ka selles puhvetis vaid paari laua jagu rahvast, kuid eks seda ladusamalt kulges teenendus ... mis oli niigi kiirejalgne ja armsalt naeratav. Mõnusalt soe ilm lubas väli-laua taha maanduda ja ümbritseva pargi rohelust nautida.

Ehkki puhveti püsimenüüs suppe ei olnud (ning ma mõttes juba olin valmis sel teemal torisema), selgus, et päevapakkumises olla siiski tomatisupp krevettidega (5.-EUR). Noh olgu, päevapakkumine siis tulebki võtta, ega siin muud varianti pole - kogu minu umbusu juures päevakate suhtes.

Napilt 10 minuti pealt jõudiski lauale ilmatulaia äärega taldrik, kuid selle kübartadriku serval oli vähemalt funktsioon - kanda värskelt röstitud ja hea oliiviõliga ning ürtidega üle sipsutatud saiaviile. Erkpunase supikese aroom oli väga leebe, ehk vaid veidi pune järgi lõhnav. Maitse aga tegi suus VAUUU! Samumeie! Nii magusat suppi polegi ma vist veel saanud! AGA kuna see magusus oli imehästi parlanksi viidud üsna sama intensiivse hapuga, siis oli tulemus paganama meeldiv! Vau ja veelkord vau! Krevetihiiglased olid samamoodi ideaalses krõmpsjas küpsusastmes. Õrnalt ürdine ja meeldivalt röstküüslaugune noodike sinna juurde ja mis sa hing veel ühelt lakoonilise olekuga supilt ootadki. Jaaaaaa, sellel köögil ja/või kokal on nii mune kui oskusi, seda tuleb tunnistada ja tunnustada!

Teiseks roaks sai valitud "Stifado - kreekapärane veiseliha" (13.50). Selle laudajõudmiseks kulus tellimuse hetkest võttes 25 minutit - aga no teate, sellist kraami ootaks vajadusel kauemgi. Kuskus oli mõnusaimal moel maitsetäidlaseks tuunitud - praeleemest läbi imbunud, segiläbi üle sama panni lastud tomatijupikestega ja vist isegi hakitud kappariga (või olid need peened rohelised tükikesed marineeritud paprika?). Koos lihaga haudunud ja karamelliseerunud sibul ning porgand sulasid juba suhu jõudmise hetkel. Mõned erkvalged tükikesed kitsejuustu ja erkrohelised tilgad pestot lisasid roale vahvat värvi-struktuuri, ehkki maitse mõttes toidu põhiolemusega väga ei haakunud. Peategelane - vana looma pikalthaudunud jämedakiuline liha (just täpselt selline nagu mulle meeldib) oli hurmavalt pehme ... ehkki maitsejulgus oli siinkohal koka maha jätnud. Lihtsalt tubli tükk head liha, mida on koheldud oskuste ja austusega.

Ahjaa - mitte see nüüd niigi head toiduelamust kuigipalju mõjutaks - toidu lõpuks tellitud tass kohvi osutus olevat koos päevasupiga tasuta tulevaks ning ühtlasi ka väga heaks ja värskendavaks tassitäieks.

Kokkuvõte saab soe ja rõõmus nagu ilmselt Kreekale kohane. Supipöial viskub wow-hüüatuse saatel püsti ja kiidab kokka maitsejulguse eest. Praepöial sama uljalt ehk ei hõiska, aga no mitte mingit põhjust millegi kallal norida kah pole, nii et püsti on temagi. Seda puhvetit oskan mina soovitada küll ja väga!