Ristiisa pubi (Tartu)

Oleks ju imelik, kui end Al Capone pildiga reklaamiv asutus liiga palju hirmudest hooliks. Nii on Ristiisa pubi end Tartu kesklinnas kogu aeg lahti hoidnud, kuigi veidi oma aegu õgvendanud. Aga sellise meelekindluse eest müts maha!

Müts veel kahekordselt maha selle eest, et ega tegelikkuses ei ole neil kui ainsal lahti-olijal mingit klientide tungi, saal on hõre ja piigadel ilmselgelt igav (seega võiks kohe endal keelde hammustada kõik need, kes tahaks susisema hakata „vastutustundetu käitumise“ pärast, saal lõhnab desovahendite järele ja sotsiaalne distants on enam kui tagatud).

Istun aknaäärsesse nurgalauda ja oodates ei jõua ära imestada, et kuskohast kostab mu kõrvu see vulin ja sulin. Justkui istuks mingi suvise purskkaevu äärel või kuulaks mediteerimis-kanalit. On’s see tajuhäire? Aga ei, ettekandjake kinnitab hääle ilmsiolekut – selgub, et ühe tugiposti sisse on suunatud vihmaveetoru ja jaheda vihmase kevadilma pärlid ruttavad mõne meetri kaugusel hõbedase lauluga Emajõe poole.

Tänu tühjale saalile – lisaks minule veel kaks sööjat – jõuab esimene roog minuni napilt viie minutiga. Mis te arvate, mis see on? Jaaaa, muidugi on see seljanka (3.80)! Noh ega mina oma jonni ei jäta, kui ikka seljonski pakutakse, siis mina oma keele või pöidla sinna ka torkan. Ja tuleb tunnistada, et jään seekord mõõdukalt rahule. Jah, lihaollust on ehk siin kausis kasinalt ja valiku mõtteski pole midagi hiilata – kolme sorti kanast singini – kuid kõik muu on ju tibin-tobin! Peamine kriteerium ehk see, et leem olgu happeline ja vürtsikas, on imeilusti täidetud. Ninaots on kausi lõppedes kenasti vesine, mis on minu puhul kindel indikaator, et kokku pole maitsetega kidakäeline. Olgu-olgu, vääääike prääksatus tuleb vaikimisi suppi sisse lisatud hapukoore pihta ju teha, aga ju see on siis pubiseljanka puhul reegel.

Teise roa valikul olin kõhklev, et kas võtta esimesele reale paigutatud „Lihaveise välisfileesteik“ (9.90) või mitte. Noh et seda lihatükki on imelihtne ära retsida. Aga võtsin siiski – no lihtsalt seetõttu, et kui ikka on esireal, siis järsku pööratakse tegemisele erilist tähelepanu? Oehh.

Aga olgu, alustame meeldivast otsast. Tõeliselt huvitav oli leida lihakõrvasena nö sooja salati vormis pakutud köögiviljasegu. Tingimisi võiks ju seda isegi vokitud köögiviljaseguks nimetada, kuid seda ta ei olnud ... aga räägime sellest, et mis ta oli. Kapsa-porgandi-paprika-suvikõrvitsa kuum segu kummastas väga ebaühtlase küpsusastmega, aga maitses paganama mõnus, kerge ja värske ikkagi.

Õhukesed frititud kartuliviilakad olid krõbedad, kuid veidi liiga ohtralt kartulimaitseainet näinud ja pealegi jätab see ballast mind külmaks nii ehk naa. Kausikeses pakutud ülimalt maitseküllane marjane kaste oleks toiminud suurepärase mopina liha BBQ juures, kuid siinkohal mõjus asjatult koormavana – nii ülemaitsestatud kartulite kui liha kastmisel sinna oli see tihke kaste lihstalt liiiiga võimas, mattes kõik muud maitsed.

Liha ise aga – topelt-oehh – oli aga ebainimlikult koheldud. Seda liha tuleks kas kiirelt säristada või pikalt hautada, aga pikalt praadimine on väga halb mõte. Tuim ja vintske, isegi noale halvalt alluv väheldane tükike jäi suures osas minust taldrikule. Nagu ka kartul. Ja kaste. Aga vähemalt selle kuuma salati sõin ma KÕIK ära :)

Kokkuvõte seega vastuokslik. Kõigepealt kummardan veelkord puhvetipidajate meelekindluse ees hoida uksi lahti ka siis, kui kõik ümberringi kadusid kui tarakanid seinaprakku. Supipöial on üsna-üsna püsti, nii püsti kui ühe pubiseljanka puhul ilmselt saabki olla. Praepöial kukuks aga kolksuga vastu põrandat, kui mälestus nauditavast soojast salatist teda veidigi ei toetaks. Katku ja karantiini ajal tuleb seda toidupesa siiski soovitada.
---
lugu ilmus siin

Karulaugu-juustu küpsised

Karulauk on metslane. Täiesti kasvatamatu elukas, kes ronib oma käppadega igale poole. Minul näiteks ronis küpsisesse. No kas siis nii tehakse?

Olen viimasel ajal hakanud katsetama kaerajahuga. Kui teha lihtsalt ainult kaerajahust küpsiseid, saab sellised üsna kõvad ja rabedad nn digestiiv-küpsised, mis on korraks ju põnevad proovida, kuid väga tihti neid järada ei sooviks. Muuseas, samas sobivad need imehästi nö võileiva ülesannet kandma.

Kaerajahu on mõistlik segada mingite muude jahudega, nt mandli ja/või kookosejahudega, siis saab tulemuse pehmema ja struktuuri huvitavama. Olen sinna lisanud nt ka mooni- ja seesamiseemneid, kasutanud mett ja apelsini- või vaniljesuhkrut, peale pannud mandlilaaste ja šokolaadinööpe - tulemused on kõik põnevalt teistmoodi.

Aga seekord tuli karulauk. Ja ronis ilma küsimata küpsise sisse. Esialgu mõttes, seejärel juba teos. Arvasin heaks ka juustu lisada, sest 1) oli ja 2) mõtlesin et ehk muudab tulemuse elastsemaks. Muutiski!

Järgnev kirjeldus on ülimalt ligikaudne, sest tegelikult ma tegemise ajal ei mõõtnud midagi.

Ära kulus:

- klaasitäis kaerajahu

- klaasitäis rukkijahu

- klaasitäis odrajahu

- klaasitäis kaerakliisid

- u 50 g võid

- teelusikatäis soola

- supilusikatäis suhkrut

- pool klaasi pestolaadset karulaugupudi

- pool klaasi riivjuustu

Näppisin või jahudega segamini ja hakkasin lonkshaaval vett lisama, kuni moodustub selline tihkepoolne sõmer tainas, millest saab pihkude vahel nii põidlaotsa suuruseid kuulikesi veeretada. Veeretad aga neid kuulikesi, laod küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning vajutad klaasipõhjaga laiaks (hõlpsuse mõttes kasta klaasipõhi igakord vette, siis ei haaku taignapallike klaasipõhjale, mina kasutan veel ka õhukest märga pannilabidat, et laiaks-vajutatud kettaid klaasi alt eemaldada).

Kõmm eelsoojendatud ahju ja u 20 minuti pärast on asi valmis, kuid see juba sõltub ahjust ja asjadest, mida teab iga küpsetaja isegi. Kui küpsised on nt põhja alt kuldsed (kui on ainult altkuumaga gaasiahi nagu minul), siis on küpsisedki valmis. Rohelised, küüslaugused, pehmed ja mõnusalt ning veidralt teistsugused.

---

pilt isetehtud, ebakunstipärane ja väheinformatiivne

Cafe Shogun (Tartu)

Kaasa- ja kojutellimiste maailm on nüüdseks põhjalikult muutunud. Kui veel kuukene tagasi oli see pigem burksi-, pitsa- ja kõikvõimalike aasiakate pärusmaa, siis nüüd ilmselt pole alles jäänud kohta, mis ei pakuks seda võimalust. Või vist oleks mõistlik vastupidi sõnastada – need puhvetid, mis on otsustanud mitte pakkuda kaasaostmise võimalust, on ühtlasi andnud ka loobumisvõidu.

Nii et käib omamoodi puhastustuli, milles alles jäävad need, kes tõesti tahavad toitlustusega tegeleda osaleda, mitte ei teinud seda nö möödaminnes ja/või passiiv-investorina. Ja taoline puhastus on ju mõneti hea, kas pole? Kui kogu selle jura lõppedes jäävad alles need kohad, kus omanikul endal on teha-tahtmise-sära silmades ja kokamüts ning põll ka magades ees nagu valvekorras tuletõrjujal, siis on kunde sellest võitnud.

Valides on-line pakkumiste hulgast on minu jaoks esmane kriteerium – kas suppi pakutakse või mitte. Ja juhul kui pakutakse ka midagi muud kui laiska püreesuppi, siis edasi ma enam ei otsi ning tellimus läheb teele.

Cafe Shogun nimeline puhvet pakkus lausa kolme suptšikut, mille hulgast torkas positiivselt silma selline lihtne nimetus nagu „Kana-Nuudlisupp“ (2.80). Kõigi kodu- ja kooliköökide kindel külaline lapsepõlvest saadik. Noh ja täpselt selline ta oligi. Aga vähemalt oli ta ka esteetiliselt vormistatud vaatamata oma igavale topsik-pakendile – maitsemuru hõljus kenasti supikese pinnal. Maitse kõlas sama lihtsalt nagu nimi: kartul-porgand-nuudlid-kana, no mis imetegu sa siit ikka otsid. Tiba magedake minu jaoks, oleksin ise pannud juurde nii soolakest kui piprakest kui veel teist-kolmandat, aga siis see oleks juba hoooopis teine lugu.

Teise valikuna sai võetud „Karbonaad Šampinjoni-Juustukattega“ (5.50), millele valisin juurde ahjukartulid. Ja teate, isegi see kraam nägi välja täiesti OK, paigutatuna kenasti mitmeosalisse karbikesse – ja peamine, et ka siin oli kasvõi sutsukene peale sipsutatud ilumurukest! Kurgi-redise-oliividega lehtsalat oli soojas karbis jõudnud kergelt närbuda, aga koos tomatilõikudega nägi ikkagi sünnis välja.

Ahjukartulid ei ole kevadeti hea mõte, vesisevõitu sisust ei saa siin parimagi küpsetamisega lahti. AGA! Isegi kartulitele oli veidi kuivatatud tillipuru peale raputatud ja see on ju nunnu! Mahe koorene kastmeke sobis siia nagu igale mujale poole – maitset ta ei lisa, aga olema juures peab.

Pehme paneeritud karbonaadike šamipnjonide ja juustukihi all sobitus üldise sööklaliku maitsepildiga – ja muuseas, ma ei pane siia mitte grammigi halvustavat tooni! Sööklatoit on vajalik nišš muude variantsioonide seas ning kui selle tegemisel on veidigi pingutatud, siis väärib kiitust!

Nii et kokkuvõte tuleb selline positiivsusesse kalduv. Supipöial kiidab klassikat, ehkki mõttesilma ees ujuvad kõik need tšillikesed/ürdikesed, mida ma sooviks siia ise sisse keeta. Praepöialgi on pigem püstisepoolne, sest hinna ja kvaliteedi suhte mõttes oleks patt nuriseda. Ainuke jorin tuleb kolmanda osapoole ehk tellitoit.ee kullerteenuse hinna pihta – antud konekstis tundub 5.90 maksmine ebaõiglaselt palju. Odavama otsa toidu pakkujate pingutus ei jõua seetõttu tõenäoliselt oma sihtgrupini. Aga puhvetit ennast kiidan ma mõõdukalt ikkagi!

---

lugu ilmus siin

Franzia (Narva-Jõesuu)

Kas kujutate ette, et toitu saab tellida 170 km kauguselt? Et nii üleüldse selline võimalus on olemas? Et Narva-Jõesuust Tartusse toitu tuua? Et nagu see suur et ... et miks?

Aga vaata sellepärast et saab! Ja et restoran Franzia peast põrunud peakokk Indrek Kõverik teeb hulle tempe, millest telepurk räägib ja ajakirjad kirjutavad. Ja nüüd veab see kodanik veel oma toodangut sisuliselt üle kogu Eesti laiali – vot see on kohanemine ja ellujäämistahe! Miks mitte sellist ogarust toetada, seda enam kui tema poolt tehtav on ka kurjama moodi hää!

Pakitäie hind koos kohaletoimetamisega on 45.-EUR. Kallis? No ma ei tea, kuna tegu on 4-inimese peale mõeldud komplektiga, millest jagub pikaks õhtuseks istumiseks, siis kas ikka on? Mina igatahes võtsin selle ette juba teist korda!

Vaadake nüüd sellele pildile ja liikuge koos minuga ülevalt alla.

Üleval hõbepaberis on ribiplaat. Sihuke tubli kilo kaaluv jurakas, mis ongi paras ette võtta neljakesi. Piiiikalt küpsenud ja suus-sulav, imemaitsev ja kõigi lemmik. Kui kohe soojalt pole mahti kallale asuda, siis tee nii nagu kokk soovitab: „lase mikrouunis soojaks, et mitte kuivatada“. Mina lõikasin ribide kaupa lahti, määrisin grillkastmega kokku ja lasksin kiirelt üle süte. Urjuhh, kui rahule ma jäin!

Pruun päts selle all on odra-rukki-tatrakarask. Oi kui te vaid teaks kui hea see on! Nii hea, et seda ma tegin suisa ise järgi. Tiba magus ehk, aga selle ribi kõrvale ja eriti veel koos muude lisanditega sobib maruhästi.

Nüüd karbis sees vasakult paremale. Seda heledat karbitäit näete? See, mis on peaaegu et karbi endaga ühte karva? Minu meelest on see kogu komplekti kroonijuveel – (sametine, õuna ja sibulaga valmistatud) pekimääre, mida siinkandis kahjuks nii vähe kasutatakse. Ukrainas-Valgevenes-Poolas ja isegi Leedus teda leiab, siin aga ... ahjaa, setud kah vist kasutavad seda kraami leivamäärdena. Karaskiga koos umbehää!

Järgmine, kirjum karbitäis. Pašlõgin ehk ratatouille ehk köögiviljahautis – grill-liha kõrvale igati asjakohane suutäis, kus läbisegi paprika, suvikõrvits, porru ja juurseller.

See rohekas-pruunakas karbitäis – tagurpidišašlõkk. Et misasi? Jaa-jaa, kõigepealt küpsetatud ja siis marineeritud, karulauguga segamini. See kraam kaob ilmselt kõige kiiremini laualt.

Nüüd siis järgmine rida (karbist välja mõeldes), jällegi vasakult võttes. Kurgisalat – ka seda mõistab too puhvet teha teisiti! Hapukas-vürtsikas, pestosarnases mahlases kastmes, uhhh kui värskendav ja klaar!

Pasteet. Noh see on vast kõige lihtsam asi siin komplektis. Jah ta on mõnus, siidine ja maksane, aga kogu muu headuse ja paremuse seas jääb lihtsalt veidi varju. Igatahes jällegi karaskitükikesega suhu pista – mõõõnus amps.

Grillkaste. Hmmm. Kuidas seda nüüd kirjeldadagi. Kõige rohkem ehk meenutab pooltihedat vürtsikat õunapovidlot. Ilgelt hea povidlot. Omaette lusikaga limpsates tundub jällegi ülemäära magus, aga kui sellega liha kokku mäkerdada ja kiirelt üle tule lasta, siis saab hea karamellise kooriku. Noh ja sama hästi võid sa sellega omaenda järgmise grill-liha sisse määrida ja marineeruma panna, kuniks kõht seda pidurooga seedib.

Nii et seekord tuleks pöidlaid hakata hulgem varuma, kuid pigem ma koon need kõik käpikusse kokku ja sirutan kõrgele üles – sellist hullust ja ettevõtlikkust tuleb toetada, siis elame me kõik kuramuse kriisid üle!

---

lugu ilmus siin

XO Tartu

Karantiiniaegadel tuleb ilmselt igaühel varem või hiljem kokku puutuda toidu kojukandega. Kuna siinjuures jäävad ära kõik need muud hinnangut mõjutavad elemendid nagu puhveti enda välimus, teenendaja naeratus või asjatundlik kommentaar roa kohta, siis hakkavad mängima hoopis muud tegurid.

Hinna ja toidu kvaliteedi jätan ma hetkeks kõrvale kui ilmselged parameetrid. Enamik inimesi tarbib niikuinii tubli talupoja põhimõtte järgi, et saaks odava raha eest kõhu kõvasti täis. Ei, selles pole midagi halba, aga mõnikord ju tahaks ka midagi enamat kui lihtsalt toekat ninaesist.

Esteetika! Vaata kui nüüd mõni puhvetipidaja suudaks tagada selle, et tema valmistatud toit poleks mitte lihtsalt tummine lobi, vaid et see näeks ka hea välja, oleks see kõva konkurentsieelis. Ma ei pea silmas, et supp peaks kindlasti ette toodama elegantses tirinas ja serveeritama kuldäärega taldrikus, kuid iga väike pingutus toob kasinates oludes seda suurema heakskiidu.

Tellisin mina siis seekord XO – Tartu nimelisest puhvetist. Suppe on sellistes kaasaviimis-menüüdes alati vähe ja enamasti kipuvad nad kõik tomatil baseeruma, kuid siin oli toredaks vahelduseks nähtus nimega suitusjuustusupp (5.10). Olin väga meeldivalt üllatunud, kui kohalesaabunud totsikus polnudki pelgalt ühtlase konsistensiga püree, vaid selles leidus ka porru, singi ja seene tükikesi. Ja ikka kohe ohtralt nigu suvitajaid Pärnu plääžil. Noh tõsi küll, seenteks olid seenelaadsed tooted nimega šampinjonid, aga asi seegi. Ja kõik see kokku maitses paganama hästi, kreemiselt ja juustuselt!

Teiseks roaks sai võetud „Veisekebabi praad“ (7.30), mille algseks koosseisuks oli märgitud „veisekebab, salat, kaste“, aga millele pidi kohustuslikus korras võtma lisandi – friikad või riisi. Oehh. No aga kui ma ei taha ballasti? Aga olgu, võtsin siis riisi.

Esimene emotsioon tumehalli karbi avamisel – oisapoiss, seda on PALJU! Selle portsuga võiks puulõhkuja korraliku lõunavahe pidada ja siis õhtuni edasi raiuda! Minusuguse klaviatuurtoksija jaoks on see aga sama hea kui anda eeslile päevanormiks ette terve silorull. Oehhhh.

No aga võtame selle silorulli siis pulkadeks lahti. Kebabiliha pole mind kunagi kuigivõrd vaimustanud, sama oli ka seekord. Jah, need pikad liistakad maitsesid ju hästi, liharohkelt, ürdiselt ja mõõdukalt pipraselt, aga omaette söömiseks pole see kraam siiski mõeldud, ikka pigem kuhugi wrapi sisse või pita vahele vms. Aga noh, see oli minu teadlik valik, võtta asi ette praena, mitte saiatäidisena, nii et pole midagi nuriseda. Kurkum-kollane riis oli kuiv ja tuim, kuid koos lisatud majoneesikastmega võis ju sedagi manustada. Kapsa-kurgi-tilli salat oli aga see-eest värske ja mahlane, kergelt happeline ja meeldiv lisand tuimavõitu kaaslaste kõrvale.

Kokkuvõte siis kolmetine. Supipöial on vägagi püsti, kiites suptšiku tegu ja nägu, kuid küsib ainult ebalevalt, et ehk oleks mõistlik menüüs öelda, et siin sisaldub veel seda ja toda? Mõni inimene ju miskipärast ei salli seeni ja teine porrut, eks ole. Praepöial jääb nii horisondi tasemele, sest selles portsus oli rõhutud liigselt kvantiteedile, muutudes lausa koormavaks. Aga spetsiaalselt selleks puhuks kruvin endale külge veel ka esteetika-pöidla. Et vaata kui selle supikese pinnale oleks visatud mõni roheline leheke ja prae keskele kasvõi mõni kirsstomatikene, siis naerataks kunde palju laiemalt, kas ei?

---

pilt isetehtud

Franzia karask

Seda et kõrvaltänava restost on võimalik kaasa osta või et veidi kaugemalt kulleriga koju toitu tellida, on kuulnud ilmselt igaüks, ehk enamik ka seda võimalust kasutanud.

Aga seda et Narva-Jõesuust Tartusse toitu toodaks??? No mis imeloom see nii hea peab olema, mida tasub kaugeltmaalt tellida ja oodata, seda enam et tuuakse kord nädalas? Aga vaata mina tellisin ja jäin kuramuse rahule. Mis on paki sisu, saate Franzia kodukalt ise järgi kiigata, aga mulle meeldis selles olnud karask nii väga, et palusin saata retsepti ja tegin ise järele!

Niisiis, vaja läheb:
- 180 g rukkijahu
- 70 g tatrajahu
- 50 g päevalilleseemneid
- 100 g neljaviljahelbeid
- 75 g suhkrut
- 1 muna
- 50 g õli
- 10 g küpsetuspulbrit
- keefir 250 g
- 1 tl soola
- 40 min küpsetamist 180 kraadi juures

Mis mind selle brutaalse koka retsepti juures eriti võlus, et kõik asjad on antud grammides, mitte vaheldumisi milliliitrites ja klaasitäites või üleüldse vakamaades :) Lihtne ja lollikindel tegu.

Mõtsisin kõik asjad segiläbi, lasksin 5 min tõmbuda, et algselt veidi liiga vedel mass taheneks ning mökerdasin siis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile pikerguse pätsi. 40 min hiljem võtsin ahjust välja, katsin niiske rätikuga ja lasksin 10 min jahtuda.

Maitse osas jäin väga rahule - tuli üsna sama, ehkki mitte identne. Tekstuuri osas ei ole niivõrd rahul, minu eksemplar tuli liiga mure, teda oli raske lõigata - aga küsimus oli ilmselt selles, et minu külmikust leidus hetkel vaid S mõõdus mune, ilmselt peaks pisut suurem olema, et paremini seoks.

Igatahes väikese võikilluga maitses see kraam suurepäraselt. Palusin hull-Indrekult luba retsepti avaldamiseks ja soovitan seda teilgi kodus järgi proovida!
---
PS koka hilisem kommentaar: "ma muidugi katan karaski kinni paariks tunniks teise ahjuplaadiga, et niiskem keskkond säiliks, kohe ongi teda võimatu lõigata"

Forrest (Tartu)

Nüüd oleme me siis sinnamaani jõudnud, et normaalse restoraniarvustuse asemel tuleb tegeleda kaasavõetava toidu ülevaatega. Vähemalt tegin ma endast sõltuva, et mitte koormata kullereid ja jätta mõni euro rohkem otse toidutegijale – tellisin toidu ja läksin ise järele.

Tartu südalinnas avanes suhteliselt hiljuti mitu toidupesa korraga, uues ärihoones ja uue hooga ... kuni siis praegune taud sundis ka nemad ennast ümber korraldama. Müts maha Forrest rahva ees, et nad vähemalt püüavad kuidagi olukorrast välja tulla, mitte pole uksi tuimalt kinni pannud nagu enamik puhveteid. Minusugune sai isegi uksest sisse astuda tellimusele järele minnes ja eksperimendi korras sularahaga arveldada – poisid, ma hindan seda!

Tõsi küll, mida ma väga ei hinda, oli see, et kui ma helistasin tellimuse tegemiseks, selgus et kuuest FB-menüüs ära toodud pearoast oli saadaval vaid kolm. Aga noh, eks ilmselt tuleb asi kriisi-aja koefitsendiga läbi korrutada, et köök on toorainete tellimises ettevaatlik ja seega võib midagi otsa lõppeda.

Omaette jama on minu mätta otsast vaadatuna ka see, et eelroogade hulgas leidus vaid üks supp ja seegi ilmselgelt püreene variant. Oehh. Aga noh, on nagu on. Võtsingi siis selle ainuma, pealegi V nagu vegan märgistatud „Tomatisupp“ (juurviljakrõpsu, basiiliku ja ürdiõliga; 6.-EUR).

Suur oli minu üllatus, kui kotist võetud kõige kergema ja ilma fooliumpakendita topsiku sees, mille peale oli kirjutatud „Supp“, leidus hoopis krõbedad sibularõngad ja juustukrõbuskid. Tõsi küll, loogiline oligi leida suppi siiski teise, soojahoidva mütsaku seest. Supp ... nohh ... õigem oleks vist siiski öelda, et tihke ja aromaatne tomatikaste maitses aga tõepoolest hästi, intensiivselt happeliselt, selle taga magusam foon ja mõõdukalt vürtsikas säde. Kui need sibula- ja (vegan?-)juustu krõbuskid supile lisada, siis sai sellest päris sümpaatne kooslus, oli nii mida närida kui ka korralikku maitseelamust. Basiilik ja ürdiõli aga jäid ilmselt kas lisamata või blenderdati supi sisse nii ära, et ei osanud sellest kuidagi aru saada.

Teise roana valisin „Orsoto“, mille külge oli kruvitud „T“ nagu „taimne“ märgis (musta parmesani, õhitud tatra ja marineeritud porgandiga; 7.-EUR). Kolmandas totsikus leiduski siis üsna põnev kooslus, mille põhjaks oli rõõmsalt kollane ja särtsult hapukas kreemine odrahautis. Huvitav, kas siin olid mängus kõrvits ja sidrun? Topsi ühes servas nõjatusid sellele põhjale porgandilained, piiiikad ja õhukesed nagu vetikalehed, punaseks marineeritud ja surts-hapuks tuunitud (ausalt öeldes hakkas see happesuse üleküllus veidi juba tüütavaks muutuma). Musta parmesani riivitud säbru andis hapule põhjale veidi leevendavat kreemisust. Õhitud tatraterakesed ehk siis kuivad krõbekuivad ja kõvad väikesed pabulad kõige pinnal olid ehk korraks põnevad hamba all katki krõksata, kuid ei väärindanud toitu kuiguvõrd.

Kokkuvõte saab vaatamata kõigele olema suhteliselt positiivne. Supipöial kiidab maitsejulguse eest ja on seega püstisepoolne, kuigi avaldab kahtlust, et kas seda varianti ikka väga publiku poolt hinnatakse. Praepöial nuriseb tiba valiku vähesuse ja ühekülgsusesse kalduva happekülluse üle, kuid pigem on temagi püsti. Vähemalt ühe korra soovitan selle puhveti järgi proovida küll.

---
lugu ilmus siin