Oma terrass (Tartu)

Eine murul või piknik jõekaldal – no kas pole ilusad mõtted mõlemad? Nii kaua kui mina ennast Tartuga siduda mäletan – aga seda on juba u 30 aastat – on ikka kurva ohkega räägitud, et oh saaks ometi Emajõe kaldapealsed elama. Ning eks ka katseid on tehtud, kuid näe nüüd on see õnnestunud.

Juba mitmendat aastat käib suviti Emajõe kaldal elu. Ilusamatel suveõhtutel võtab see lausa laulupeo ulatuse, kus rahvamassist läbi pääsemiseks tuleb kõvasti laveerida, vaba kohta lauakeste taga leida pole aga eriti lootustki. Nii istubki osa rahvast otse murul ja on seejuures õnnelik nagu porgandipeenrasse sattunud jänes.

Kolmest jõekaldal järjestikusest putkast turuhoone poolseim kannab lihtsavõitu nime Oma terass. Sama lihtne kui nimi on ka asi ise – mõnikümmend istekohta kas otse jõeäärsel kõnniteel või katuse all, pisitilluke köögike ja lühike menüü. Aga on’s soojal õhtupoolikul rohkem vaja?

Esimese roana võtan menüüs ainsama supikese – Tom Yum (9.-EUR). Veidike küll liiga lihtne ja turvaline on see valik, ära rikkuda seda vürtsikat leemekest vist sisuliselt ei saa ning seega ka köögi kohta just palju ei kõnele. Aga järgi tuleb ta ju ometigi proovida, eksole.

Nii umbes kümnekonna minuti pärast (no kes see jõekaldal ringi vaadates kella märkab) saabubki kenasti vormistatud kausike. Kahte sorti maitsemuru, sibularõngad ja tšilliseibikesed leeme pinnal loovad hea esmamulje. Leemeke ise on õrnalt vürtsikas ja asjakohaselt hapukas. Jah, eks on saadud ka kreemisemaid ja maitsetihedamaid versioone, kuid kenake on ju seegi. Mõned pirakad krevetid ja poikvel karbikesed, poolikud kirsstomatid ja nuudlikesed – kena klassika kõik.

Teise käiguna võtsin taas ainukese asja, mis prae nime alla mahub, veeäärsesse sobiva inglise klassika „fish &chips“ (11.-EUR). Kaunis vormistus muutis mõnusa kevadõhtu veelgi sumedamaks – visuaalse poolega oskab see puhvet töötada küll! Krõmps värskusest õhkav salat, imemõnus tihke valge toorjuustune tillikaste, lillad sibularõngad ja erk maitsemuru, kollased friikad, kohevas taignas kala. Jah, ega seegi toit pole mingi kulinaarne šedööver, aga kõik oli paigas. Valge mahlane ja pehme kalakene oli ümbritsetud õiges konsistentsis ja otstest krõbedaks tõmbunud taignaga. Kartulid olid ehk tiba liiga soolased, aga mind nad eriti ei huvita nii ehk naa. Ühesõnaga – kõik oli tehtud nii nagu kord ja kohus.

Kokkuvõte seekord kevadiselt naeratav. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti, kuid antud kontekstis on see pigem mõnus lisaboonus peamisele elamusele. Süüa otse Emajõe kaldal – juba selle nimel tasub siia tulla. Soovitan soojalt!
---

lugu ilmus siin

Shakespeare Cafe (Tartu)

Vanemuise teater on üks vana ja väärikas asutus. Aga vaata selle tänapäevane ehituslik kehand on pärit kandilisest ajastust, ning sama kandiline koppel on ka selle teatrumi puhvet nimega Shajespeare Cafe. Tõsi küll, seda ruumi on nüüd üritatud tekstiilide, separeede ja armsate toolide abil veidi muhestada ... ja tulemus pole laita.

Peale katkuaega taasavatud puhvetis nimega Shakespeare Cafė on inimesi vähevõitu ning teenendus sedavõrra ladusam. Menüü on kohe kõpsti lauas, tellimus mõne minutiga antud ja väike naeratus pealekauba saadud.

Tõsi küll, väikese vihjena – leivakorvikese koos maitsevõiga võiks kohe lauda tuua, oleks kundel mille kallal nokitseda, eks ole? Seda enam et need soojad krõbeda koorikuga kakukesed ja soolakas ürdivõi olid päris mõnus kooslus, mis sest et nad alles koos supikesega lauda toodi.

Supikesi oli menüüs üksainumas, seega nii ka läks. Kookosene lõhesupp krevettide ja nuudlitega (5.40) kõlab natukese liiga turvalise valikuna, noh umbes nagu puudli võtmine koduloomaks. Ja täpselt selline 10 minutiga lauda ilmunud suptšik ka oli. Välimus oli efektselt kaunike – valge leeme pinnal närvutatud maitsemuru ja mõned värsked porruribad. Leem mõistagi kreemine, mõnusalt õrnalt happeline, kalaküllane ja heas maitsetasakaalus. Pisitellukesed krevetikekesed täitsid oma aromaatse funktsiooni kenasti ära, veidi suuremad lõhetükikesed, porgandikräbalad ja riisinuudlid. Kõik vinks-vonks ja ootuspäraselt hea.

Praeks valisin midagi kuninglikult kõlavat: Royal Blue seašnitsel (10.20). 25 minutit peale tellimist jõudis kohale ... oijeerum ... hiiglaslik vaagen. Noh olgu, šnitsel peabki suur olema. Aga see kogus friikartuleid, mis üritas ennast šnitsli alla peita nägi välja nagu jõehobu, mis üritab end kobrulehe alla mahutada. Väiksem aafrika küla elatuks sellest vist nädal aega.

No ma ei tea, sellist rooga oleks mõtet pakkuda teeäärses kõrtsis, kus käivad päristööd tegevad pärisinimesed. Noh ehitusmehed ja rekkajuhid jne. Aga pakkuda seda teatri kantiinis kõlab veidralt nagu ... no maitea ... nagu tuleks balletietenduse ajal lavale tunkedes ja keevitusmaskis pensionär.

Ah et mis see „Royal Blue“ siia puutus? See odavama otsa hallitusjuust oli sulatatuna šnitsli peale õhukese lapikesena määritud. Purgijagu hapukurgikesi. Poolik paprika. Ainuke positiivne üllatus tuli majoneesi-sinepikastmest. Oehh.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on mõistagi püsti, aga noh seda supikest oleks ikka väga keeruline ära rikkuda. Praepöial aga heidab end horisontaali, igavleb ja keeldub kõike seda ära söömast. Soovitamisega on samasuguseid kahetisi kohatisi raskusi. Ennast noobli cafe’na esitlevas puhvetis töömeheprae pakkumine on ikka väga kentsakas.

---

lugu ilmus siin

Gustav Cafe (Tartu)

Kaubanduskeskustes asuvad puhvetid on minu jaoks alati veidi kaheldava väärtusega. Enamasti kipuvad need ju alati sellised kiirsöökla moodi asjad olema – burgerid ja muu sihandne. Aga näe Tartu Kaubamaja all on end sisse seadnud Gustav, mis on pärit ühest hoopis teisest ja väärikamast suguvõsast. Ruumid on küll sellised tehnilise- ja külmavõitu, aga puhveti süda ehk köök on sooja ja õige koha peal.

Tõsi küll, algus oli minu jaoks pisukese pettumusega seotud. Olin võrgus olevast menüüst teinud endale mingi valiku ... ja kassa näe, see menüü ei kehti! Et noh „oleme praeguses olukorras oma menüüd kärpinud“. Mhhh. No oleks siis ka võrgus kärpida võinud või mis?

Aga olgu. Esimeseks valikuks võtsin siis ainsama supi, mis kärpe järel saada oli – kõrvitsapüreesupi (6.50). 10 minutit peale tellimust jõudis lauda ... no kuulge ... no ilus taldrikutäis ju! Soe-kollane tihke püree, selle peal poolpõiki krutooniriba segiläbi kuivatatud tšilli ja peterselli puruga. Vormistuse eest plusspunk kirja! Vaatamata tuhm-jahedale-tibutavale kevadpäevale läks ruumis ja meeles veidi päikselisemaks.

Tulikuum püree oli tõepoolest tulikuum, isegi veel kümnenda lusikatäiega võis enda suud kõrvetada. Aga see-eest maitses see kraam tõepoolest hea, kerge juustune nüanss lubab oletada toorjuustu kasutamist. Tulemus oli nii suur ja rammus, et ausalt öeldes juba sellest taldrikutäiest oleks kergemaks lõunaks piisanud.

Teiseks roaks valisin kärpemenüüst kanakarri (7.50), mis jõudis minuni u 20 minuti pärast. See, et praekauss mõjus alguses lahmaka supitaldriku järel väiksena nagu käopesa, osutus kiirelt illusiooniks. Sellesse vormilt väheldasse anumasse mahtus nii tegu kui nägu, täiskõhtu ja õnnelikult õhetavaid maitsemeeli.

Apelsini ja röstitud india pähklitega tehtud kollane karri oli tuunitud täpselt selle piiri peale, mis siinses jahedas kombe- ja maitseruumis veel seadustega kooskõlla jääb. Särtsakas, mahlane ja ahvatlev kaste sundis ennast sööma palju sügavamale kausi allkorrusel olevasse riisi kui alguses plaanis. Aga lõpuks saabus see tasakaalupunkt kus enam kaugemale kaevuda ei jaksanud ning mõni millitilk väärtuslikku kastet imbus riisivunamendi vahele ja jäi sinna.

Kokkuvõte üldiselt positiivne. Supipöial särab päiksesoojalt ja on üsna rõõmsalt püsti. Praepöial aga pühib õrnalt vürtsiniiskeks tõmmanud laupa ja kiidab kööki veelgi püstisema seljaga. Aga jah – paid puhvetipidajad, kui te katku- ja kriisiajal oma menüüd peate vajalikuks kärpida, siis kajastage seda muudatust veebis ka, eks ole!

---

lugu ilmus siin

Chez André (Tartus)

Koronakriisist väljumise puhul tuleb ennast millegi erilisemaga hellitada. Chez André restoran sobib selleks täiuslikult – olgu seekord see juba ette ära öeldud!

Helistasin igaks juhuks ette, et küsida „kas olete lahti ka kohapeal söömiseks?“ ja seetõttu teati mind juba uksel vastu võtta. Minu jaoks oli laud kaetud saali ühte nurka ja teisele samal ajal ettehoiatamisega saabunud laudkonnale saali teises otsas. Minutike hiljem tuli üks paarike ja istus välilaudade taha. Kõik see kokku tekitas olukorra, kus ainus tööl olev kodanik, kes oli hetkel ka kokk ja ettekandja, paarutas pooljoostest mööda saali ringi ja kolistas köögis ning proovis ka kundejuttu ajada, vahepeal rõõmsa elevusega hüüdes „jeeee, mul on kolm tellimust!“

Alustuseks lauda toodud soojaks lastud nätskevõitu seemneleiva viilakad olid ehk veidi liiga magusad, kuid koos võikillukesega oli siiski mõnus algus-ampsuke.

Supiks valisin jaburalt lahedalt kõlava „Seenesupp maasikatega“ (8.-EUR). 20 minuti pärast tuli lauda kaanetatud kausike, mille sisuks vaatas kõigepealt vastu valge (piima-?)vaht, mis maitseb nagu eimiski, kuid visuaalse efekti tagab ikkagi. Pruun tihke, kergelt suitsune leem meenutab korralikult röstitud kontidest keedetud puljonksi ja maitseb imehästi ja täidlaselt. Seenteks olid küll šampinjonikesed, kuid väikese seenese varjundi suutsid isegi nemad maitsele lisada. Imepisikesed küüslaukillukesed lisasid mõnusa pähklise noodi ... ja siis tulidki need maasikad! Maasikad ja mustsõstrad ja jõhvikakesed. Jestas, kui lahe! See hapukas värskus sobis tõepoolest soolaka põhitooniga suht suurepäraselt. Lahe välimus, suurepärane maitse ja ootamatu maitsekooslus – vauefekt ja kunde rahulolu on tagatud!

Praeks osutus – nüüd juba teenendaja nõuandel - „Chicago steik veiselihast“ (24.-EUR), mida ta soovitas võtta medium-tasemel küpsenuna. Selle laudajõudmiseks läks ligi 45 minutit tellimise hetkest, kuid oh ei, ma ei nurise mitte üks tonks, sest kordan – kodanik müttas üksi kõike teha.

Efektsel pikal liual saabunud toidu esmaseks tore-hetkeks oli tagurpidi ja katkise jalga veiniklaas, mille all seisid püsti küpsekartuli sektorid. Oleksin pidanud pildi tegema hetk ennem seda, kui klaas eemaldati ja isuäratavalt lõhnavad ürdised segmendid külili vajusid. Krõbedaks kuivatatud kale-kapsa lehekesed, meeldiv kastmeke, liha alla peitunud grillitud klassika: paprika ja suvikõrvits. Juba supist tuttavaks saanud marjakooslus. Lihaleemes läbi küpsenud porknakesed ja india pähklid, mmm kui nämma.

Ja no see liha väärib omaette kiitust. Parimas küpsuseastmes, keskelt roosa, parajalt pehme ... no ehk võibolla veeeidi liiga soolane, kuid ikkagi lihtsalt imehästi lihasõbra keelt ja maksa hellitav. Et seda suutis teha ühekorraga kolme lauda teenendav ühemehe-ansambel, suurendab heakskiidu taset veelgi.

Kokkuvõte on käsiplaksutav ja rahulolev, see oli ausõna parim restoranikogemus üle tüki aja. Võimalik et selle rahulolu kruvis kaks kraadi kõrgemale vahepeale jäänud toidu-kaasatellimise-sunni-aeg, kuid igatahes on mõlemad pöidlad tipp-püsti ja kiitus tuleb nii heade toidu-ideede kui valmistamise ja serveerimise eest! Ja veel eriline tunnustus selle eest, et hetk enne väljumist küsisin saalis toimetava inimese käest, et: „teie olete siin restoranis kes?“ ja sain vastuseks: „omanik“.

---

lugu ilmus siin