Thursday, August 27, 2020

Vaksali BBQ terrass (Tallinn)

Päike võib tõusta ka pesukausist. Noh selles mõttes et – oppppaaa – saad positiivse elamuse sealt, kuskohast mitte midagi ei oodanud.

Juhtus nii et ma pidin umbes tunnike molutama Tallinna bussijaamas. Aga teel sinna meenus, et otse saabuvate busside platvormi kõrvale on tekkinud miski terrassi-moodi asi (hiljem selgub, et puhveti nimi ongi „Vaksali BBQ terrass“. Näeb välja nii asukoha kui eemaltvaate mõttes nagu mingi suvaline latter, aga no vaataks ikkagi järgi?

Sinised päevavarjud mõjuvad pelutavalt – järsku on järjekordne soome turistide jaoks rajatud kalli õllega tara? Suur ja suitsev roheline munagrill aga meelitab – järsku need inimesed oskavad siiski süüa teha?

Napis menüüs pole supi varjugi – miinus! Küsides aga selgub, et just täna on päevapakkumises tomatisupp (tšeki peal 3.37 EUR. Hmmm. 37 senti? Nonäe nii ongi!)

Räägime kohe kogu tellimuse läbi, maksan raha ära, istun lauda ja ... ja siis mul tuleb meelde küsida, et kuna mul varsti läheb buss, et kas ma ikka mahun selle ajaraami sisse? Seltskond satub ähmi, lubab kõik kiirelt korraldada ... ja kiirkorras laekub mu lauda praad!

Eeeee. Et see suur et. Et siis praad esimesena? Aga no olgu, mis sest ikka, maitse on ju põhiline, liigume edasi.

Prae tellimine oli mõnusalt loominguline protsess. Mina küsin, et mis seal munagrilli sees siis tiksub?

- „Loomaliha“, kõlab vastus. Et saab sooja loomaliha-salatit või hoopis loomaliha-wrappi.

- Mina küsima, et aga kas kuidagi prae moodi saab seda vormistada?

- Ikka saab, naeratatakse vastu. Et kas ma soovin sinna kõrvale ka lisandeid või piisab kurgist ja sibulast?

- Mina tõstan pöidlad: perfecto!

- „kas medium?“

- „vähem paluks, nii toorest kui julgete pakkuda!“

- Proua kulmud kerkivad tunnustavalt ja viipav, et mine istu lauda, kõik saab tehtud

No vat, ja siin ma nüüd siis istun, maailma ilusaim toidupilt nina ees. Kena tükk röstliha ja kuhil muru. Mis saab parem olla? Täiuslik rostbiif minu hinnangul (tšekil küll „veise steik“ 9.-EUR). Piprane-röstine koorik, mille all kena grillikiht ja keskel punaselt leemendav mahlane südamik. Perfektne küpsusaste ja julge maitsestus. Noh olgu, võib-olla suuutikese soolane, aga see on täpes üldise täiuse kõrval.

Hästi maitsestatud salatikuhil. Magusapoolne marineeritud sibul. Krõmpsjad hapukurgid. Tšilline paprika-kaste. Kõik see on lihtsalt imeilus! Midagi rohkemat ma korraliku liha kõrvale ei soovikski!

Saan prae söödud ja koka kiidetud, kui tuuakse supp. Kulmud kerkivad taas. Kui praad kanti ette asjakohasel ja soliidselt malmliuakesel, siis supp tuleb pappkausis?!? Stiilipunktide osas kaotus!

Aga suptšik ise on mõnus ja maitseküllane. Tomat ei ole plödiks blenderdatud, vaid mõnusalt peenetükiline. Ürdine, küslane, tšilline – täpselt nii et juuksepiir tõmbub higiseks. Taevas on pilvitu, temperatuur parimas suvesoojuses, istumine varjus, toit hea ... ohhhh elu on ikka inimese parim aeg, või kuidas see klassik ütleski?

Ja teate mis, kõige lõpuks võetud kohvi oli kah väga hea! Ja sisuliselt bussijaamast lahkumata sai poole tunniga nii hästi söönuks et pane aga imeks ja kuuluta ilmarahvale! Supipöial on küll pisut heitunud, et ta teiseks jäeti, kuid on püsti ikkagi. Praepöial hüüab aga „hip-hip-hurraaa!“ ja soovitab seda pesukaussi ... või siis ikkagi puhvetit kõigile!
---
lugu ilmus siin

Tuesday, August 25, 2020

Libapirukad kartuli-suvikõrvitsa täidisega

Pirukas on üks tore loom, enamasti siuke soe ja sõbralik. Maitsva täidisega ja puha. Ainult et üks häda neil on küljes, mille tõttu ma enamasti nende poole isegi ei vaata - et seda va saia on palju ja täidist vähe. A mina saia ei taha. Maitsvat täidisekest piruka seest koukida ja siis sai ära visata oleks kah nagu narr. 


Aga kes see ütles, et pirukaid peab paksu saiakäki sees küpsetama? No kesse ütles? Einoh ma saan aru, et tainas ei maksa tuhkagi ja iga piirakategija tahab sulle eelkõige just seda müüa. Täidis on rohkem nii ussikeseks konksu otsas. Antud juhul siis konksu sees. Või noh, saate aru küll.

Pirukapettuseks on välja mõeldu lavašš. Sihuke õhuke taignast käterätik. Päris iga pirukat sellega vist järgi ei tee, aga mõnda küll. 

Mina võtsin alustuseks kartuli, hakkisin nii umbes salatikuubiku suuruselt ja viskasin pannile praadima. Teisele pannile suvikõrvitsa samamoodi hakituna kuumlema. Eraldi lihtsalt selleks, et kokkupuude panni pinnaga oleks suurem ja toimuks praadimine, mitte hautamine. Iga saabas ju teab, et kasvõi pisut praetud kartul on parem kui hautatud.

Kui kartul on paaegu valmis, kallad pannitäied kokku ja lisad sutsu piima. Niipalju, et pisut hauduks, aga piisavalt vähe, et tulemus ei tuleks vedel. Lisad meelepärased ürdid-piprad-soolad. Viimasel hetkel riivid sisse veidi kõvemat juustu. Tsutt-tsutt. Kuhil meelepärast maitsemuru. Tambid pudruks. Aga kõik need piimad-juustud peavadki olema lisatud sellise loogikaga, et see kartulipudru jääks tihke ja nätske, mitte vedel ja voolav. Sest et vaata täidisena läheb ta lõpuks ja siiski omamoodi lahtise toru, mitte kinnise pärispiruka sisse.

Väike maitsestamis-soovitus. Maitseid uha julgelt, palju julgemalt kui sa paneks tavaliselt kardulapudru sisse. Asi selles, et see va lavašš, ükskõik kui õhuke ta ka poleks, on ikkagi mage ja tõmbab üldise maitsenivoo korruse võrra allapoole!

Nonii, nüüd võtad selle toru. Käterätiku. Lavašši noh. Laotad lauale, mäkerdad servakesse riba täidist ja keerad servakese üle selle. Lõikad vajamineva riba lahti (mingit erilist ülekatet pole vaja, napilt pool sentimeetrikest ehk). Eraldad saadud toru ülejäänud lavašši küljest, lõikad rulli neljaks jupiks ja paned ahjupannile. 

Lõpuks pintseldad kõik rull-pirukad munaga üle, riputad soovi korral linaseemneid või muud seesamit peale ja lükkad eelkuumutatud ahju. 15 minutiks. Sest ega nad väga ju küpsema ei pea, kõik kena valmis värk. Vaja lihtsalt veidi kenat koorikukest saada, rohkem nii ilu pärast, mõistad noh?

Minul kulus ära:
- 5-6 väheldast kartulit
- 1 keskmine suvikõrvits
- kaks tilka õli ja kaks tükikest võid (kummalegi pannile praadimiseks)
- supilusika jagu riivjuustu
- supilusika jagu meelepärast hakitud maitsemuru
- sool-pipar
- täistera lavašš
- lahtiklopitud toores muna pintseltsamiseks
- näpuotsaga seemneid dekooriks

Ajakulu: tsipa üle poole tunni (15 min ettevalmistused, 15 min küspetus). Maksumus: 3-4 eurot (pool sellest maksab lavašš). Tulemus: plaaditäis torupirukaid. Kui mõnikord retsepte lõpetatakse sõnadega: "serveerida selle-ja-sellega", siis siin on parim osa see, et serveerima ei pea. Rõhuga sõnal "üleüldse". Jätad nad köögilauale ja tagasi tulles eemaldad laualt tühja taldriku.

Thursday, August 20, 2020

Lehtla (Pärnu)

Pärnu vana linnasüda on üsna eriskummalises olukorras, enamik äritegevusest on siit välja kolinud. Seda tänulikum tuleb olla nendele, kes selles heitlikus maailmas püüavad säilitada traditsioone ja peatänava ääres ning ümber üritavad siinkandis mingit elutegevust säilitada. Ühek selliseks on ka Nikolai Lehtla, mis on samas kohas nii umbes 18 aastat tegutsenud.

Lähenen sellele puhvetile augustikuise teisipäeva õhtul ning näen, et terassi enamik laudu on tuugalt rahvast täis. Sestap otsustan vaatamata soojale suveõhtule minna istuda sisse, kuhugi leti lähedusse ja selgub, et see otsus oli ainuõige. Personalil oli käed-jalad tööd täis ning vahepeal üksi kogu seltskonna eest hoolitsema jäänud miniatuurne naisterahvas surises kiirkõnnil ringi kapata nagu Duracelli jänes.

Leti kõrvale istununa jõudsin ma näha umbes kolmel-neljal korral keravälguna endast mööda surisemist, kui proua jõudis naeratades minulegi menüü ulatada. Kuna olin aga varem juba veebist valiku teinud, siis teatasin selle ilma menüü kaasi avamata ja sain vastu veel ühe naeratuse.

Esimeses ehk supivalikuks oli küll neli rida, kuid minu jaoks vaid üks. Kui loendis on kaks püreesuppi, Tom Kha ja seljanka, siis ma valin teadagi mille. Seljankaloog noh (3.00 seekord).

Vaid 7 minutit peale tellimust tuuakse minuni keraamiline, kaanega kaetud potikene ja leivakorv. Korvi kõrval olev hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke oli kenake, kuid ei ka midagi kõneväärset.

Suptšik ise oli aga oi-vai kui kõnevääriline! Julgelt happelise ja magususe ülapiiridel mängiv tihke leemeke kõditas mõnusalt maitsemeeli. Supp ise koosnes pea eranditult lihasest kraamist – peeneks kiuks laiali lagunenud sea- ja kanalihast ning ülipeenelt hakitud vorstist-singist. Noh ja hapukurk ja sibil ning tomatiollus. Lihtne, aga oi-kui-hea! Mustade oliivide seibid ja hapukoor ... ehhh ... no miks see kooreke peab otse supis olema nagu metssiga kartulipõllul? Kõrval serveerimine oleks nii nägusam kui ka kundesõbralikum ju, kas ei?

Teise roana valisin esimesena praadide nimistusse pandud: „Tsaari talleliha kauboi kartuliga“ (12.-eur). Noooo ma tahaks näha, mida õukonna-kõlbulikku siis selle nime all pakutakse?

Selle roa saabumiseks kulus 25 minutit stardist lugedes, mis on tsaari-väärilise toidu jaoks ju täpes, või mis? Noh vähemalt aroom oli küll super-puper – ürdine soojus paitas mõnusalt sõõrmeid.

Tõsi küll roog ise oli korrus madalam kui ootuste tornike. Peategelane ehk lambatükike oli nõõõksa palju küpsenud. Jah mahlane, kuid juba pisut kummistuva struktuuriga. Alamaitsestatud, kuigi see pole patt omaette, sest vähemalt nii lõhnalt kui maitselt oli ta selgelt lammas.

Rosmariinipurused „kauboikartulid“ ehk mundris värske kartuli veerandikud jätsid mu külmaks. Punane sibul ja tomat on suurepärane kombo, kuid võinuks olla mingit õlikastet näinud. Ürdine koorekaste oleks ilmselt rõõmustanud kartulisöödikut, kes ma aga pole.

Kokkuvõte seekord leebelt positiivne. Supipöial on üsnagi püsti – see seljankalahendus oli nii huvitav kui ka meeldiv. Praepöial jääb aga kuhugi horisondi tasemele pidama – kui julgete nimetada toitu tsaarivääriliseks, siis palun pakkuge ka midagi erilist! Aga teenendaja-proua vapruse ja suutlikkuse eest jätkuvalt naeratada vaatamata hullumeelsele töötempole tahan ma seda kohta ikkagi soovitada.

---
lugu ilmus siin

Thursday, August 13, 2020

Werner (Tartu)

Tartu üks vanemaid ja väärikamaid kohvikuid Werner on juba aastaid tagasi kasvatanud enda külge ka suvehoovi, mis on suisa ideaalne väike peidupaik neile, kes soovivad küll värskes õhus einestada, kuid ei taha seda teha kõigi silme all kuskil tänava või väljaku ääres.

Astun teisipäeva õhtupoolikul hoovi ja valin hõredalt täidetud laudadest ühe seina-äärse. Mõne aja jooksul selgub, et see polnud päris hea valik, sest kogu hoovi vallutada üritav varblaste armas röövlibande tuiskas aeg-ajalt minu pea kohale vihmaveerenni äärele istuma ja puistas sealt head-paremat lauale ning krae vahele :) 

Kui see nunnu hetk kõrvale jätta, siis edasine polnud kuigi nunnu. Ma tean, et mul on aega täpselt tund. Esimesed viis minutit istun ja vahin varblasi, kuid hoovis pole märkigi personalist. Lähen ruumi sisse ja küsin, et kas pean letist tellima? „Ei-ei, hoovis on omaette inimene selleks!“

Istun järgmised viis minutit sama targalt edasi, siis kolksatab kuskil uks ja ilmubki piiga ... kes aga võtab esimesena ette minust veelgi rahutumaks muutunud laua. Nii et tellimuse saan sisse anda alles 15 minutit peale kohalejõudmist ning asi pole liigses külastajate-tulvas!

Kuna suppe on täpselt üks tükk valikus (oehh!), siis valingi selle. Pastinaagikreemsupp (6.-EUR). No öelge mulle, armas rahvas, kas te kodus sooviks süüa ka ainult püreestatud toitu? Ei? Kuid miks te siis arvate, et see on nüüd SEE parim asi, mida restoranis pakkuda? Aga olgu, vaatame siis mida see köök oskab meie ühest alahinnatumast juurikast teha. Pastinaak on väärt nähtus, aga kasutada teda väga ei mõisteta-taheta enamasti.

Tellimise hetkest mõõdetuna 15 minuti pärast tuuaksegi vägagi efektselt vormistatud kausike. Pastinaagi kooreribasid pole mitte ära visatud, vaid need on läbi ahju (või friti?) lastud ning tekkinud kuldpruunidest ribadest vormistatud lahe varesepesa. Selle all murulaugu rohelise kräbu all väsind-kollane püree ja punakas-pruun praepuru. Visuaalne pool on teostatud 5+ tasemel!

Alustame põhjast ehk püreest – see on ... eee ... puder. Paks ja kreemine puder, mitte supp. Üli-intensiivselt pastinaagine, kohe lausa kontsentraadina mõjuv! Krõbeduse ja nätskuse piirimail balanseerivad ribad lisavad sellele kontsentraadile veel täiendava kihi, nii et kokku saab pastinaak kuubis. Pähkline praepuru on ehk küll ülemäära soolane, aga sobib veidigi tasakaalustamaks seda ülitihedat ja veidi ühekülgset põhitooni. Aga üldmulje on siiski rubriigist „huvitav“ ning seda pigem heas mõttes.

Praena valisin lakoonilise nimega „Seakülg“ (13.-EUR), mida muuseas e-menüüs polegi olemas, kuid jäi pabermenüüst esimesena silma. Tellimusest võttes 25 minutiga on seegi lauas ja visuaalne pool on jällegi igati restoranilik! Ühe elemendina jäi silma ka siin roas kasutatud praepuru, kuid ega see kordus pole patt, eriti kui maitse on meeldiv.

Seakülg oli pikalt-pikalt haududa saanud, ülipehme ja kaetud lausa želeetaolisesks muutunud efektselt kobrutava-karamelliseerunud kamaraga. Singiribakeses küpsetatud kartul niiiiiii kreemikas-pehmeke, et tekkis lausa küsimus, et ega pole tegu kartulipüreega – väga efektne ja maitsev tornike igatahes. Roheline mündine kastmejärv lisas nii värvi- kui maitseilu. Peamine üllataja oli aga omaette kuhilake, milles praepuru all leidusid pool-krõmpsjad suvikõrvitsatükid ja siis veel miski, mida ma pidasin marineeritud pirnideks. Palusin piigal seda köögist üle küsida ning sain vastuseks, et olla siiski õunad – igatahes oli see kogu toidukorra pärl, mis pani köögi vastu lugupidamist tundma!

Kokkuvõte seekord mitmetine. Kui algne veniv madalstart tekitas pisut trotsi, siis lõpuks tõusin lauast positiivse elamuse võrra rikkamana – ning see on ju ometigi see, mida me restoranidest otsimas käimegi! Supipöial on küll veidi kahtlevalt, kuid siiski püstipoole. Praepöial aga tõuseb lauast ning lehvitab tänulikult köögiaknasse! Seda puhvetit mõistan mina soovitada küll.
--- 
lugu ilmus siin

Thursday, August 6, 2020

Troika (Tallinn)

Enamike ülikülastatavate linnasüdamete toidukohtade suhtes valitseb üks eelarvamus: turistilõksud. Küsida võib ükskõik kui palju ükskõik mille ees ja ikka saab müüdud. Vaatame kas Tallinna Raekoja platsil leiame sellele ehk ümberlükkamise?

Olgu see nüüd minu erialase huvi või millegi muu tõttu, aga näed kuidagi iseenesest sattusin istuma restorani Troika väliterassile. Teisipäevane õhtupoolik, rahvast hõredapoolselt nii platsil kui laudade taga.

Olen elus sattunud mitmesse esindus-restorani funktsiooni kandvasse vene köögiga puhvetisse ja mitmest neist võiks rääkida ilusaid lugusid. Selle köögi luksuslikum, nö „tsaaripärane“ serv on täis mõnusaid maitse-elamusi, vaatame kas leiame midagi ka siit. Nende veebilehel seisab igatahes neljas keeles enesekindlalt: „Parim vene restoran Tallinnas“. Enesekindlus on tore asi!

Nonii. Mis te arvate, mille ma valisin supivalikust? Oi ei ole võimalik, ongi seljanka? No aga loomulikult, seljanka (7.10)! Ahhh, kas te teate, KUI hea võib see lihtne suptšik olla!

Turiste vahtides läks aeg märkamatult ning 10 minuti pärast lauda toodud leivakorv levitas imehead lõhna. Jah, ma polnud sisuliselt ööpäev otsa söönud ning seetõttu lõhna- ja maitsemeeled elevil nagu hagijad jahi alguses. Paraku ei toodud leivakese kõrvale mingit määret või isegi lihtsat võid, nii et jäi see leib minust puutumata.

Minut hiljem toodigi supike – kenas asjakohases savipütsikus. Sidrunisektor nagu kokteiliklaasile serva torgatud? No miks mitte, moodne nõksuke ei tee paha. Aroom – ojaaa – ehedate hapukurkide küllane, see on väga pärandikohane sissejuhatus!

Edasi aga tuli üks sügav sisemine ohe. Viinerid! See, mu kullakesed on ju odava sööklaversiooni või koduse lihtlahenduse komponent, mitte aga esindusrestole kohane. Massiivselt viinereid. Veelgi massiivsemalt hapukurki. Ja see oligi peaaegu kõik. Vähesel määral kahte sorti lihakräbalaid lisaks. Üks pooleks lõigatud kappar on küll kui pärl selles sööklalobis, kuid ei päästa üldpilti. Seda enam et hapukoor on supi sisse lajatatud nagu ketsijälg ... hmmm ... ah las ta olla. Kas, krt ja prg, on seda keeruline eraldi serveerida, ma küsin, mh-ah?

Esindusrestoranist viineri-hapukurgi suppi saades tuleb igatahes soov halvasti öelda. Seda ma siinkohal ka teen. Seeläbi, et teatan kolmandiku supist järelejätmisest – seda juhtub minusuguse supifänniga haruharva!

Teise roana läksin teadlikult resto enda poolt seatud lõksu – võtsin esimesele reale tõstetud „«Jasnaja poljana» - ehtne vana-vene pajaroog taignast kaane all“ (14.90). Selle saabumine võttis aega 35 minutit, kuid vähemalt oli esmamulje ehk välimus ja serveerimine uhke! Ettekandja kinnitas, et tõepoolest see on nende populaarsemaid roogi!

Samasuguse savipotikese otsas ilutses suur ümar ja krõbepruun taignakuppel nagu puravikukübar. Proua lõikas selle efektse ragina saatel sakilise noaga lahti nii et saiapuru lendas laias kaares ja torkas sama noaga brutaalselt ülejäänud kaane külge. Noh umbes nii nagu praegusel burgeriajastul mõnedes majades burksikukleid kinni naelutatakse noapiste abil.

Efekt efektiks, aga see kaas oli ikkagi sai. Krõbe ja kuum, aga lihtsalt sai. Maitsetu sai. Nii et minust ta enamasti sinna jäigi, kuhu ma lahtilõigatud kupli tõstsin. Las ta olla.

Kaane all – rohmakalt-talupoeglikult lõigatud sealiha koorekastmes. Rammus ja ülipehme. Sekka mõned lohmakad kartulisektorid. Näpuga peeneid porgandiribasid. Mingi tumepruun ilmetuks haudunud asi, mis vist võiks olla kunagi olnud must ploom, aga no mittttttte mingit maitset sellel enam polnud. Nagu ka muul roal.

Rammus koorene liha – nohhhh. Ega asjana omaette pole see ju paha. Aga peale kolmandat lusikatäit hakkab igav. Õhkõrnalt lisatud soolake. Null pipart. Null ürte. Null mingit happekestki, mis oleks võinud seda kraami elustada. Null. Igav, nii igav et ka siin jäi ports lõpuni söömata. Miks ma ometi peaksin raiskama jälle ühe söögikorra halluse peale?

Kokkuvõte niru mis niru. Ilmselt on asi ülespiitsutatud ootustes – pealinna esindusplatsil võiks ju olla vene köögi saatkond! Aga paraku oli see üks odavasisuline kuid kallihinnaline turistilõks. Ei soovita. Üleüldse! „Parim vene restoran Tallinnas“ ... teate minge te ka ... Petserisse! Mina olen solvunud.
---
lugu ilmus siin