Kivi kõrts (Alatskivi)

Iga takistus on ühtlasi võimalus. Kuna eri asjaolude tõttu pole ma enam eri linnade vahel tiksunud, siis hakkasin mõtlema, et kuidas pääseda seni pöidlaga torkimata puhvetite manu. Ja näedsa, leidus hea kamraad, kellega hakkasime mööda lõunapoolseid, Tartust mõõdukas raadiuses olevaid söögikohti kolama. Ise ma ju automees pole, loadki iidamast-aadamast aegunud, kamraad aga naudib oma hea masinaga sõitmist ... ja nii sündiski hea sümbioos.

Seekord sümbioseerusime Alatskivile, kus – ennäe imet – tegutseb suisa mitu toidupesa. Võtsime ette kõige teeäärsema – Kivi kõrtsi. Hämarduvas talveõhtus õdusesse pisikesse ruumi sisse astudes võttis vastu köögist hüütud „tere“ ja kahe ainsama kunde veidi imestunud pilk.

Eeee ... kõrts? Minu väikeses valges peas on kõrts midagi suuuurt ja ruumikat, siin paikneb aga lettide ja külmikute kõrval paar väheldast lauakest ehk umbes 10 istekohaga. Et kuidas see koht siin toimida saab? Nende 10 kohaga müüb päevas mõnikümmend praadi, kuidas selle käibega saab kööki ülal pidada? Või on nende põhirõhk kaasamüüdavate vorstide-sinkide-salatite jms valmistamine, mis kõik siinsamas lettides müügil on?

Teine tajuhäire – kuidas-kuidas on nii-nii pisitillukesel asutusel menüüs kaks suppi ja 10 praadi? Et see suur et, mitmed suuremadki kohad piirduvad heal juhul ühe supiga (kui sedagi) ja 5-6 praenimetusega? Mis valemiga see puhvet toimib? Aga jätame küsimused ja torkame keele ja pöidlad toidu sisse!

Esimeseks roaks valitud „Koorene sibulasupp kukeseentega“ (4.-EUR) osutus absoluutselt suurepäraseks! 8 minutit tellimise hetkest ja kohal ta ongi. Rikkalik metsaseene aroom õhkab kaugele ehedust ja jämedaid maitselubadusi, mis kõik saavad täidetud. Rammus koorene kuum leem ja röstitud sibulate krõbedus sobib selle metsanduse põhjaks parimal mõeldaval moel ja kokku saab ühe rammusa rahuloleva kiidu osaliseks! (ainult kahju, et vaatamata 4’le mobiiliga tehtud fotole oskasid nood kõik ühtemoodi hägused jääda).

Teine valik ehk „Haugikotletid“ (9.-EUR) saabub 20 minutiga. Noh välimus on roal lihtne ja pubilik, põhirõhk taldriku täitmisel on fritüüris tumedaks kärsatatud keedukartulitel, mida mina mitte kohe kuidagi hinnata ei oska. Lihtsamate köökide kustumatu armastus hiina kapsa vastu on majanduslikus mõttes arusaadav, kuid no sellest kraamist koos talviste kurgi-tomati-paprikaga ei ole lihtsalt võimalik midag maitsvat kokku keerata, isegi kui seda praavitada pestokastmega, nagu siinjuhul tehtud on.

Aga kui nüüd liikuda positiivsele poolele, siis roa nimeandja ehk „haugikotletid“ ise olid ikkagi väga ja väga head. Tänu sibulale ja ilmselgelt lisatud seapekile olid kotletid mahlased ning maitsvad, mõõdukalt kalalõhnased ning värskelt panni näinud. Riivitud kurgi baasile ehitatud kastmeke sobis siia juurde päris kenasti ning üldmulje paranes kõvasti.

Kokkuvõttes saab hinnang kahe-pooletine. Supipöial vaatab pimenevasse lumekrähmulisse taevasse ja ütleb aitäh võimalusele seda imelist seenesuppi proovida (tõlkes – supipöial on väga püsti). Praepöidlal on aga sisemine lõhestumine: roa nimiosa ehk haugikotlet on ju täitsa ponks poiss (praepöial pigem püsti kui pikali), kuid ballastiosa puhul vaatab pöial kuhugi alla põranda suunda. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Pigem ikka soovitan küll – ääremaadel puhveti pidamine on nii hullult kiiduväärne tegu, et neid tuleb külastada ja tänada ikkagi! Ja muidugi aitäh kamraadile koos minuga ringi tatsamast mööda kaugema nurga puhveteid!

---

PS kuna selle puhveti letis olid mh müügis ka suitsulihaga verivorstid, siis ostsin kilokese kaasa. Oh satuline jutt, KUI head need olid, ma vist esimest korda elus sain verivorsti, mille kohta tuleb esimese asjana keelele sõna „mahlane“! Perfektselt maitsestatud, meeldivalt peeneteralise struktuuriga ja ilma igasuguse liialduseta justnimelt „suus-sulavad“. Oi vaata neid ma tahan veel saada!

---

lugu ilmus siin

Kalarestoran (Pangodi)

Elu on ikka üks imelik asi. Eestis kui mereäärses riigis tuleb kalarestorane taga otsida nigu tikutulega. Üks neist tegutseb aga juba ligi kakskümmend aastat ja üldse mitte mere ääres, vaid kuskil sisemaa küngastikus. Ja mis kõikse imelikum, ma polnudki varem sinna sattunud! Ärge küsige, ise ka imestan!

Kauni vaatega künkanõlv on kena koht aknast välja vaatamiseks ka talvisel hämarduval tunnil, vähesed puhvetid saavad säärase maalilise panoraamiga uhkustada. Pühapäeva õhtupoolikul pole siin aga mitte just ülemäära palju vaadet imetlevaid kundesid, kuid sedavõrra kiirem ja ladusam on kliendikogemus.

Menüü on lihtne ja asjalik, räägib heast kontseptuaalsest köögist, kes ei ürita tabada trende ning sobida kõigile. „Meie siin teeme klassikalisi kalaroogi, võtke heaks või pange pahaks“. Ei mingeid burkse-pokesid või veganrahvale meeldidapüüdmist. Lihtne ja rahulik värk ning sellisena vägagi sümpaatne.

Esimene roog ehk „Kalasupp klassikaline põhjamaine“ (5.-EUR) võtab saabumiseks aega napp 10 minutit. Jõuliselt aromaatne, kuum ja vähese maitsemuruga dekoreeritud – jahe õhtupoolik muutub kohe kraadivõrra soojemaks. Ülipeenelt hakitud köögiviljad, lahkelt lisatud muredad valge kala tükid. Kausi lõpupoole hakkad tundma, et huuled kergelt naksuvad kleepjalt – see räägib alati head keelt supipõhjast ehk leemest. Ei midagi erilist ega originaalitsevat, kuid lihtsalt üks hästi tehtud lihtne kalasupp!

Teine roog „Koha kooreses kastmes“ (11.80 EUR) saabub 25 minutiga, täpselt parasjagu ajastatult nii et esimene käik on menetletud ja ooteaeg pole veel ka pikaks veninud. Peategelane ehk koha kastmes on eraldi kausikeses kenasti ahjukuuma näinud ja pruunistunud. Rammus ja veidi juustusena mõjuv kaste õilistab kerget kalaliha ja soojendab ihu ning hinge. Lisandina valitud „hautatud köögivili“ meenutab küll kahtlaselt tuntud külmsegu, kuid ega sellest pole häda midagi, mõõdukalt maitsestatuna on see sobilik lisand ikkagi, kerge kala ja kerged köögiviljad lasevad ka toidujärgselt end värskemalt tunda.

Kokkuvõte sedapuhku mõõdukalt positiivne. Puhveti asukoht ja välisvaade on väärtus omaette ning tasub kohalesõitmist, rääkimata mõnusalt enesekindlast kontseptsioonist, järjekindlast tegelemisest sellega, mis endal hästi välja tuleb. Nii supi- kui praepöial näitavad üheskoos leebelt ülespoole. Kulinaarset orgasmi siit puhvetist ei leia, kuid hästi oskavad nad süüa teha ikkagi, miks siis mitte kiita ja toetada külastamis-soovitusega!

---

lugu ilmus siin

Ränduri Pubi (Tartu)

Kui sa Tartus isegi mitte midagi ei tea, siis bussijaama ikka tead. No vat ja otse busijaama seest saab liftiga teisele korrusele sõita ning oledki Ränduri pubis. Mõnusalt rustikaalne sisekujundus ja soe hele puit mõjub selle raud/klaas-karbi sees esimese hooga üllatavana, kuid eriti külma talveilmaga seda soojema ja hubasemana.

Katkukontrolli läbimine oli siin viisaka põhjalikkusega, kahe näitsiku korraldamisel kujus kogu pooltäis saaliga puhveti teenindus kiirelt ja ladusalt. Rõõmu tegi ka see, et veebis leiduv menüü vastas tegelikkusele – tihtipeale unustatakse veebi- ja pabermenüü omavahel koosõlastada.

Esimeseks roaks valisin lihtsalt, koduselt ja armsalt kõlava frikadellisupi (4.50) – ilmselt iga koolisöökla ja vanaemaköögi põlisasukas aegade algusest saadik :)

Napilt 5 minutit peale tellimis toodigi lauale väheldane kausike. Ja mis sest et väljast väheldane, see-eest sisult oli kraam SUUREPÄRANE! Ausa rammusa leeme peale ehitatud supis oli ilus kõik! Aroom oli lihane ja ürdine, selline ninapidi kausi sisse vedav ja meelitav. Porru, porgand ja kartul hoolikalt ja just õiges suurusjärgus hakitud. Frikadellid eelneval praetud (sellest see hurmav praelihalõhn!), maitsvad ja mis peamine – neid oli palju! Kombekohaselt maitsestatud ja parasjagu kuum. Krõpskülma ilmaga sisse astudes ei ole võimalik selle maitseilu peale mitte vaimustada! Palusin ettekandjal minu tänu ka kööki edasi öelda, sest see supp oli seda väärt!

Teise roaga - Suitsune seasisefilee (Seafilee, BBQ kaste, praetud sibul, grillsalat, ananass; 10,50 €) läks samuti kiirelt, vaid 15 minutit tellimusest. Alustame meeldivaimast otsast – karamelliseerunud sibulad olid värskelt näinud korralikku kuuma, krõbeda servaga ja värsked. Grillkaste maitses sügavalt, rikkalikult ja magusvürtsikalt, kuid ma olen üsna kindel, et see pole mitte kohapeal kokku keeratud, vaid valmiskujul soetatud kraam.

Õrn fileeliha oli nõksa liiga palju kuuma näinud, ühel tükil võis veidi aimata roosat värvi siseosa, kuid üldiselt oli liha kuivavõitu. Ränduri kartulid ehk koorega väikesed plõnnid nägid efektsed välja, kuid noh ... kartul on kartul enamasti. Talvistest köögiviljadest segusalat saaks hästi maitsta ainult mingi vinge õlikastmega, mida siin polnud. Eriti rääbakas oli aga see tuhmkollakas ketas, mida maitsmisel võis pidada nt konservpriniks, kuid mis üritas ananass olla – aga noh see pole otseselt just köögi süü.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on siiras sillas ja püsti ühekorraga, kiites ülivõrdeliselt oskust teha ülilihtsat rooga nii uskumatult maitsvana! Praepöial aga seda vaimustust ei jaga, võbeledes kuskil neutraalse horisontaalasendi juures, naeratades vaid karamelliseeritud sibulat meenutades. Võttes aga arvesse, et tegu on bussijaama puhvetiga, mille suhtes võiks rakendada madalate ootuste mõõdupuud, siis võib seda puhvetit siiski soovitada. Ja seda suppi võib kasvõi omaette maitsmisväärsusena otsima minna!

Dranikud soolaTA ja tilliGA

Võtke liiga palju kartuleid. Dranikute tegu tuleb alati alustada sellest, et tuleb võtta vähemalt poolteist korda rohkem kartuleid kui arvate vaja minevat.

Noh nt kui arvate et nelja inimese peale läheb vaja kilo tuhleid, siis võtke poolteist. Võite kaks ka võtta, sest otsa nad saavad niikuinii. Nii tuhlid kui nende tuletis - dranikud.

Kogu see tegu on nii primitiivsuseni lihtne, et poleks mõtet kirjutatagi, kui ma lihtsalt poleks seekord teinud ühte asja teisiti. Seda pealkirjas olevat asja.

Siiani oli minus alati üksteisele vastu ja vahele rääkinud kaks häält.

Üks ütleb, et kartulid on mõistlik riivimise järel läbi segada soola / maitseainetega, sest sool aitab paremini vett välja tuua riivitud massist - ja see on ju hea dranikute ehk kartulipannukate tegemiseks.

Teine aga seletab õpetatud moel vastu, et ei-ei-ei, ära pane kohe soola! Sool takistab praadimisel maitsva kooriku moodustumist! Et soola saab pärast ka lisada ja kõvasti vähem kui alguses. Ning et vähem soola on parem kui rohkem, onju.

Seni oli alati peale jäänud esimene pool, sest ... noh pikk jutt lühidalt: eel- ja järelmaitsestamine on lihtsalt väga erinevate tulemustega. Seekord otsustasin siis seda teist häälekest kuulata. Skisofreenia võlud, eksju :)

Edasine on lihtne nagu kaerajaani tantsimine. Mitte et ma seda oskaks, aga hea võrdlus ikka, onju.

Riivisin siis kardulad ära, viskasin sõelale nõrguma. Ahjaa, lisasin seekord huvi pärast tubli annuse hakitud/külmutatud tilli juurde, segasin selle riivitisega läbi, lootuses et ehk annab dranikutele huvitava lisanüansi nii välimuses kui lõhnas/maitses.

Pannid tulele, õli kuumaks, lusikatäie kaupa õngitsesin riivmassi, vajutasin peoga igast lusikatäiest vett vähemaks ning praen. Loogiš? Pannil sokutasin peotäied mõistagi võimalikult hõredaks, et ei toimuks mingit pätsikese kaupa haudumist, vaid hõreda pitsilise kihi kiire pruunistumine. 

Abitaldrik, salvrätik, kiired liigutused. Pannitäite küpsemise ajal saab segada kokku meelepärase külma kastme. Igale pannitäiele raputasin peale nõrguma tõstmist õhukese kihina peensoola. Noh ja valmis!

Kas nii sai parem? Noh jah. Soola osas on niimoodi veidi parem tõesti, karamelliseerumise efekt on tugevam, hakkama saab vähesema soolaga (ehkki ka eelsoolamise aegne liigsool nõrgub massist välja nii ehk naa). Tilli lisamine ei andnud aga mingit efekti, ilmselt tuleks seda siis panna kuivatatud versiooni, et aromaatika elaks üle ka kuumutamise.

Mis on selle loo moraal? Aga see, et ka kõige lihtsamad toidud annavad eksperimenteerimisrõõmu. Ja et dranikud on sihandne roog, millest isegi minusugune - kes muidu tuhlist üsna mööda vaatab - ei suuda loobuda :)

Kolm sibulat (Tallinn)

Telliskivi linnaosa on Tallinna uus nägu, ajastule omaselt kaootiline kuid ligitõmbav. Mitte-tallinnlasena pole ma kindel, kas Telliskivi tänava alguses tegutsev resto Kolm sibulat on formaalselt selle linnaku osa või mitte, kuid otsustasin seekord oma pöidlad sinna torgata.

See puhvet on ilmselt üsna populaarne, sest ehkki oli kesknädala hilisõhtu, polnud majas just liiga palju vabu kohti. Ühena vähestest puhvetitest võeti siin koronakontrolli tõsiselt – respekt selle eest – ja suunati mind väheldasse lauda ruumi keskel.

Kas asi oli nüüd selles, et pidin platseeruma keset käiguruumi (loomuldasa eelistaks ju alati kuskil turvalise seina juures, nurgakeses olla) või üldisest steriilsevõitu disainist ja eredast valgusest esiruumis, ei jätnud interjööri pool just kuigi hubast muljet. Tõsi küll, tagapool paistsid soojad palkseinad ja veidi paremini disainitud valgustus, kuid vähemalt see letiesine platsike ei tekita soovi pikemaks istuma jääda.

Aga olgu, liigume jutuga söögiradadele, sest selleks ju sai siia tuldudki. Supimenüüs oli selles majas pakkuda lausa kolm rida, valisin neist enda jaoks nostalgiliselt meelitava „Kanapuljong nuudlite, uputatud muna ja rohelise sibulaga“ (5.50). Oh aegu ammuseid, kui puljong munaga või puljong pirukaga oli enamike toidukohtade menüüs ja kindlasti kõigil vanakooli kogunemistel, kus kogu suguvõsale toodi pulmade, juubelite või matuste puhul alati alustuseks just see kuldne hingesoojendaja lauale.

10 minutise ooteaja järel toodi nõtkel neiusammul minu ette aga ... eee vabandust? Kutsun piiga tagasi ja küsin, et ega midagi sassi pole läinud? Et mina tellisin puljongi, aga toodi ju hoopis ramen? Neiu kihistab maski tagant, et oi meie maja puljong just niimoodi käibki! Aaaahsooo, no kui nii, siis nii, proovime siis süveneda sellesse nägemusse.

Pruun leem lõhnas ja maitses eelkõige sojakastme järele. Ja sibulamarinaadi järele – sest nagu ramenitele tihti tavaks, oli siia lisatud kuhjake punast marineeritud sibulat. Jämedad veidi toorevõitu nuudlid moodustasid enamiku kausi sisust, lisaks üsna kõvaks keedetud muna ja rohelised suhkruhernekaunad.

Nohhhh, mida nüüd öelda. Olles lootnud kergele isutõstvale puljongile, olin ma nüüd üsna pettunud. Kühveldasin lusikaga enamiku leemekesest naha vahele, õngitsesin pulkadega maitsvamad palad välja ja jätsin pool kaussi täitvad nuudlid sinna kus nad olid. Ehhh. Võimalik et selle ramen-supi põhjaks oli tõesti kanapuljong, kuid see oli niivõrd üle koormatud kõige muu poolt, et kohe kahju vaesekesest.

Teiseks käiguks olin valinud juba veebimenüüst välja „Tursakotlett, röstitud varajane kartul ürdivõiga, tzatziki kaste ja marineeritud juurviljad“ (15.-EUR). Tursakotleti-nimelist rida ma isegi ei mäleta et oleks kuskil mujal kohanud, seega oleks ju rumal mitte vaadata, et mis imepalake see on.

30 minutit tellimise hetkest ja kohal ta oligi. Tuleb tunnustada neid kahte neidist, kes kergetes ühetaolistes kleidikestes kogu rahva läbi mitme saali kenasti ja kiirelt ära katsid, liikudes vahel isegi tujutõstval tantusammul. No ilus vaatepilt ju, kas pole :)

Aga nüüd suuname pilgu taldrikule. Jaa, pontsakas kotlet keset taldrikut eritab kirgast praekalalõhna ja mõjub ausalt ja koduselt. Aga sa saadanas, kui kuum ta on! Kohe nii läbinisti ja kauakestvalt kuum, et kuni viimaste ampsudeni oli keeruline keskenduda maitsetabamisele, pigem pidi tegelema õhk- või vesijahutusega :) Karge ja mage jogurtine kastmeke õhukese kihina taldrikupõhjas seda funktsiooni kuigivõrd ei täitnud – kui see oleks kausikeses samal taldrikul, siis saaks kotletitükikesi mõnusamalt kastme sisse kasta, aga võtame toitu nii nagu ta toodi, eksju.

Ilmselt spinatiga roheliseks tuunitud kartulitamp ei haaku kuigivõrd pealkirjas lubatuga „röstitud varajane kartul ürdivõiga“. Mõned efektselt kokkuvolditud marineeritud paberõhukesed peedikettakesed (?) ja granaatõunaterakesed lisavad visuaalset erksust ning on ühtlasi roa kõige maitseküllasemad osised.

Kokkuvõte seega üsna mage. Supipöial on üsna löntis, saades kanapuljongi nime all kausitäie keskpärast ramenit. Praepöial kerkib küll võimsa lõhnaelamuse võrra, kuid kõrgemale neutraalsest ja „OK“ hinnagut tähistavast horisontaalasendist ei tõuse seegi. Selle elamuse pealt ei oska mina seda puhvetit küll teistele soovitada.

---

lugu ilmus siin

Platz (Tallinn)

Keset üht paekivist kvartalit leidub Platz. Noh et tegelikult leidub seal üsna mitu platsi, millest ühe ääres on Platz. Kui te nüüd mõistate, millest jutt :)

Äripäeva hilislõunal on kivises, kuid õdusas saalis rahvast üsna mõõdukalt. Täidan leti ääres moodsa „vaata-minu-telefoni-ja-nooguta“ rituaali ning leian endale vaevata vaba laua, üritades sattuda valgemasse nurka, et saaks pisutki heledamad toidupildid teha. Ega siis ilma pildita süüa sünni, ammugi siis pöidlakandjal!

Letitagune naeruhimuline proua hakkab mulle rääkima päevapakkumistest, kuid soovin siiski menüüd, et teha tellimus sellest. Muude pisiasjade hulgas selgub, et prouake on siin alles värske ja ta kõike päris ei tea ... ja see info osutub hiljem oluliseks. Andestavas mõttes, aga sellest mõne hetke pärast.

Valin siis ainsama supi „Ton Kha kanaga“ (6.-EUR) ... ja maski tagant naeru puistates teatab proua mulle usalduslikult, et „seesama supp on ju täna päevapakkumises, pisut odavam, aga mereandidega!“

Nohh kui nii, siis nii, ega ma ju ei jonni ja jaura. Et kui on sama supp ja odavam ja veel mereandidega, siis loomulikult, onju eksju!

Niks-naks ja mõni tühine minut hiljem ongi minu ees laual ... eee ... seesuuret see pole ju Tom Kha! See pole ju ka Tom Yum (nagu hiljem tšekil seisab – Tom Yum mereandidega, 5.50) See on ... ma ei tea mis see on. Tihke, lausa püreeliselt rammus ja tomatipastane ja veidi ka vahukoorene ja sametine ja ... ja maitsev! Tõsi küll, leigevõitu temperatuurilt, kuid mõneti särtsakas maitselt. Kaks suurt krevetti, kaks avali karbikest, porgandit ja paprikakest. Aga ikkagi – kus on sidrunhein, kus on kafiirlaim, kõik see kagu-Aasia maitsebukett? Miks selle asemel on ida-Euroopalik fantaasia? Võib-olla uuesti meeldetuletuseks, et „ära võta päevapakkumisi!“?

Aga noh, ampsuke kohapeal küpsenud, veidi pärmilõhnalist päikesekuivatatud tomati tükikestega saialist siia kõrvale ja maitsepilt on ju suht kenake. Ainult et kummaline, kas pole?

Teise roana püüdis proua taaskord naeru nagistades rääkida midagi päevapakkumises olevast sea sisefileest, kuid ma olin juba näinud „Veisepõsk, mandelkartulite, juurselleripüree ja punase veini kastmega“ (15.-EUR). Veisepõsest mind eemale rääkida juba ei õnnestu, tehtagu seda või inglikeeli!

Tellimise hetkest pool tundi hiljem tuleb seegi taldrik, millel toidu rohkus pole just peamine argument. Mõnusalt-soolakalt krõbestatud petersellilehed on lahe alguskrõbin. Juurselleri püree mõjub ehedalt ja puhtalt ja kreemiselt. Kartul ... nominevõtakinni misotsast ta mandlikartul on, harilik magedavõitu kardulas jääb peale prooviampsu sinnasamma.

Aga vaata liha! Vaata see liha on kui muinasjutt, kahvli ees kiududeks lagunev rammusalt lihalik muinasjutt. Punase veini kaste tekitab kuskil minu keele ja mõistuse vahel lühise, sest no täpipealt maitseb see nagu õlles mooritud liha leem, kuid üleküsimine kinnitab siiski veinist alget.

Kokkuvõte tuleb siis veidi imestav. No ma saan aru, et hiljuti tööle võetud daam ei pruugi vahet teha Tom Kha ja Tom Yum vahet, aga et köök pakub selleks üldse seljanka suunas olevat fusiooni, see paneb küll imestama. Supipöial jääb seega kuhugi horisondist allapoole, praepöidla püstisusest saaks aga telefoniposte teha, kui säänseid poste enam kellelgi vaja läheks :)

---

lugu ilmus siin

Kõrvitsa-bergamoti tšilline mõrumoos

Alustame sellest, et ma pole elus kunagi moosi keetnud. Mitte kunagi. Sest et milleks, onju? Esiteks - alati on leidunud keegi teine, kes seda keedab. Teiseks - magusasõber ma pole ja see teelusikatäis moosi, mis minul pühapäevahommikul pannkoogi peale asetub, pole olnud minu jaoks kunagi nii motiveeriv, et ise asja kallale asuda.

Aga no näedsa. Juhtus nii, et avastasin külmikus lahmaka kõrvitsakülge, mis hakkas vaikselt ilmutama käestminemise märke. Ehhh.

Siis langes pilk laualolevale poolikule bergamotile. Hmmmm? Siis meenus, et aga mul on ju kotis siiani ootel paar tšillikaunakest, mille kamraad uhkusest õhetades kohale tõi. Et isekasvatatud ja puha. Jaaa-jaaaa, siit saaks ju midagi kokku keerata või mis?

Novat. Nullteadmistega millegi kallale asumine on ju alati kõige lahedam, kas pole? Viskasin lapikukskuivanud tšillikaunad (eemaldasin vaid sabad, seemned jätsin teadlikult sisse) klaasi veega potipõhja ja lasin neil u 5 minutit keeda. Suhkrut panin alguses vast nii klaasijagu ja viskasin samasse jämedalt ja koos koortega hakitud bergamoti.

Ega ma kõrvitsat ei kaalunud, aga hinnanguliselt võis seda ehk nii 7-800 grammi olla. Puhastasin ja hakkisin jämedalt ning potti läks seegi. Uhhhh, misssssugune mõnus bergamoti-aroomi nüüd juba kööki üle ujutas!

Vahepeal lisasin veel klaasijagu vett ja poole klaasi jagu suhkrut, sest nii tundus hea ja õige. Paarkümmend minutit keemist tundus piisav ning saumikser tegi siis juba ülejäänu ära.

Uhhhsaraks. See tulemus on friigikas! Ilgeltkolelahe friigikas. Et siis millega võrrelda saadud üli-intensiivset maitselaksu? Toon võrdluse õllemaailmast, kuigi see ilmselt enamikule midagi ei ütle - quadruple NEIPA. Sai ju selgeks, eks ole? :) Noh umbes nagu hammustavalt mõru-magus-hapu-vürtsikas-mõru tsitrusemoos. Sigalahe! Mulle tundub, et ma proovin kunagi veel moosi keeta, aga kindlasti mitte midagi normaalset!

Hirveliha äkis metsaseentega

Oled sa kunagi söönud poolsuitsuvorsti? Hirvelihavorsti marineeritud seentega? Lusikaga ja otse konservikarbist? Ropult hea on kas tead!

Mõte teha lihast äkist tundub ... eee no kentsakas, kas pole? Äkis on ikka värskest kalast ja sibulast tehtud, kuidas nüüd siis korraga lihast? Aga ... no miks ka mitte!

Hästi peenelt hakitud liha segamini vähese koguse marineeritud seentega, röstsibula ja sinepiseemnetega kõlab isuäratavalt. Ja maitseb umbes kolm korda lihalikumalt kui seda alguses ette kujutadki. Noh, minumeelest oleks seeni võinud rohkem olla, praegu annavad nad vaid enamuses oma marinaadise hapukuse, kuid igatahes on see üks paganama põnev ampsakas. Ja kui läheneda väikese lusikaga ja põõõõhjalikult mäludes (sest ainult nii saab selle headuse kõik nüansid kätte), siis sellest väheldasest karbikesest on maa ja mets, et rahuldada ka kõige aplama lihahimu.

Ja ei, ma ei ole tasustatud reklaamikirjutaja :)

---

PS - minut peale postitamist meenus positiivsena asjaolu, et see kraam polegi roppumoodi ülesoolatud nagu enamasti valmistooted kipuvad olema!

Metsise hotelli restoran (Valga)

Valga linnal on peale Läti piiri pakkuda veel muudki, üheks ülesotsimise vääriliseks on Metsise hotell. Selle hoone jahisaalis paiknev restoran on juba vähemalt vaatamisvääriline ... seda mõistagi juhul kui jahitrofeed jms asjakohane butafooria ei tekita sinus moodsa aja vastumeelsuse võdinaid.

On nüüd tegu piirangute perioodiga või millegi muuga, kuid kohalviibitud aja jooksul oli näha küll mitmeid kaasaostmisi, laudade taga ei istunud lisaks minule ja kamraadile aga kedagi. Seda mõnusam oli ooteajal tutvuda laes, seintel ja vitriinides oleva väljapanekuga.

Supikeste valik oli täpselt ühekohaline ja seega saigi võetud: „Borš rebitud pardiliha ja toorjuustukreemiga“ (6.50), mis jõudis lauda u tosina minutiga. Nohhhh, niiiiii suure taldriku seest pole ma vist varem midagi söönud – suurilmadaami kübara laiuse erkvalge liua sees olev süvend oli täis tumepunast leent, koos tumerohelise hakitud dekooriga mooustas see igatahes visuaalse vau-efekti.

Supike ise oli enam-vähem oma ilmumis-elamuse vääriline. Hea lihane lõhn ei tulnud küll niivõrd leemest endast, vaid leemesse asetatud rebitud pardilihast ja selle ümbert lahtisulanud rasvast, kuid maitsepilt oli kokku siiski meeldiv. Boršike võiks küll olla tiba happelisem, siis oleks ka peedipuna erksam, kuid maitse üle otse nuriseda oleks patt. Tõsi küll, kas toorjuustu-dekoor (mis on üks-üheselt sarnane leivakorvikese kõrvale pakutud määrdega) peab ilmtingimata supi sisse olema poetatud, selle osas jään mina eriarvamusele, kuid las ta seekord olla. Küüslaugused õhukesed krõbedad saiaviilukesed seevastu sobisid toidukorra juurde ideaalselt!

Praena sai võetud maja kalleim roog: „Ahjus küpsetatud metsseapraad, röstitud värske kartul, koorene kukeseenekaste“ (17.-EUR) ja see oli üks väga hea valik! Juba välimus on sellel taldrikutäiel viis pluss, seda enam et see on saavutatud ilma täppide ja triipudeta. Ülimalt isuäratava ja samas lahedalt tavatu erkoranži kuhjatisena troonib kõige peal õhukeste laastudena tõmmatud porgandimätas, mis on vist korraks fritüürist läbi lastud – valmistamismeetodi osas pole kindel, kuid nii visuaalse kui maitselise poole pealt on selline esitlus üliväga kiitmisvääriline.

Järgmise kihistuna leidis kuhjatise all viis õhukest viilakat ulukiliha, mille aroom tõstis juba omaette elamuse veelgi kraadi võrra paremaks – ilmselt on see ürgvanematelt pärinev teadmine, et pole midagi paremat korralikult läbiküpsenud lihast :) Kreemine kukeseenekaste ja küüslaugused väheldased kartulipoolikud täiendasid niigi head muljet veelgi perfektsemaks, mõned erksad nüansid jõhvikate ja petersellilehekeste poolt viisid kogu pildi täiuseni!

Kokkuvõte on seekord väga-väga kiitev. Supipöial pole küll ehk mitte kõige erksamalt püsti, kuid siiski rahulolev. Praepöial on aga sedavõrra elevil, et heiskab signaallipu kõrgeimasse tasemesse ja hüüab: seda maitseilu peate te ise proovima, olgu teekond Valka nii pikk kui tahes!

---

lugu ilmus siin

Mimino (Jõhvi)

Kes Ida-Virus on vähegi olnud toiduelamuste otsingul, on kindlasti kuulnud nimetust Mimino. Et see linnaserva ja maanteede äärde jääv gruusia resto on kindlasti külastamist väärt. Kuna asjatoimetused viisid mindki sinnakanti, kasutasin võimalust ja hüppasin sisse. Saabuval õhtutunnil tundusid küll aknad pimedad olema, kuid igaks juhuks sai lähemale mindud ... ja tõesti, hämaras ruumis istusid inimesed.

Seestpoolt oli valgust tsipa rohkem, piisavalt toimetamiseks ja istumiseks, kuid üsna ebapiisav toidupildistamistamiseks (nii et andke andeks tumedate fotode eest). Lihtne pubilik sisekujundus, gruusia-teemalised pildi seintel, ilmselt äripäeva kella-kuuese-aja tõttu hõredalt külastajaid.

Esimeseks käiguks sai kahe supi hulgast valitud hartšo (4,50 EUR), kuna teine nimetus selles lühikeses valiku pärineb pigem aseri köögist (bozbaš). Umbes kümne minutiga lauale jõudnud väheldane kausike ei veennud küll suurusega, kuid välimuse osas olid ootused õigustatud: tuhm-tumepunases leemes ujusid pinnal nii kuivatatud kui värsked ürdid. Supi sisusse sukeldudes väärib kiitmist veel eeskujulikult pehme loomaliha, kuid ülejäänu osas jäi elamus üsna keskpäraseks – leigevõitu ja lahjavõitu oli see nii sisult kui maitselt. Isegi riisiterakesi hulpis sellels leemes vaid näpuotsaga, samas kui minu senised kogemused hartšo eri versioonidega on olnud pigem ikka toekad ja tummised ning omaette toidukorra väärilised.

Pisuke kausike sai kiirelt tühjaks ning teist käiku oodates tajus nina intensiivselt magusat saialõhna. Ja tõepoolest, tuleb välja et söögiriistade korvikeses oli lauale toodud ka midagi sarnast gruusiapärase saiataolise küpsetise (puri) tükkidega, hoolsalt salvrätikihtide all. Omamoodi lahe tajuhäire – magus-kardemoniselt lõhnav küpsetis maitses värskelt ja ... soolakalt. Samas saiasöömine pole minu tugev külg ja seega piirdusin vaid proovitükikesega.

Teiseks käiguks tellisin tõelise huviga „Kanapoeg „Tabaka“ wokitud köögiviljade ja kastmega“ (9.50 EUR). Et kas tõesti pakub keegi Eestis päriselt seda lamedal keraamilisel pannil surve all lapikuks pinnalaotuseks vajutatud ja krõbedaks küpsenud tervikut tibukest?

25 minutit tellimise hetkest võetuna jõudis lauda ka see roog ... ja mõistagi polnud see nö päris tibuke. Jah, noor kana oli see tõesti, kuid pool kana, mitte terve pisilinnuke. Jah, läbi oli see küpsenud küll, kuid mitte sellel imetabaselt krõbedat välispinda pakkuval moel. Jah, maitsestatud oli lihake asjakohaselt ja meeldivalt, kuid oodatud vau-efekti ei tulnud. Wokitud köögiviljad ei kuulu küll gruusia klassikasse, aga tuleb ilmselt möönda, et ega see maja väga palju nö autentsusele ei rõhugi. Juba menüü tervikuna oma Caesari salati, burgeri, rib-eye steigi jms kontekstis näitab soovi pigem kohaneda kundede ootustega, mitte pakkuda ilmtingimata ja ainult puhtalt gruusiapärast toiduelamust.

Mõlema käigu suhteliselt keskpärast elamust leevendas mõneti väga heal tasemel tehtud kohvi ning kiirelt, ehkki ilma tänan-palun-kuidasmaitses viisakusteta toimunud teenindus.

Kokkuvõte saab olema uje: nii supi- kui praepöial on horisontaalses asendis. Pahaks ei saa selle köögi pingutusi pidada, kuid eraldi põhjust maanteelt sisse keerata seekordne elamus kah ei anna.

---

lugu ilmus siin

Kõrvitsaomlett

Kõrvits on üks ohjeldamatu loodusnähtus, teda on alati PALJU. Või siis pole üldse. Natukese teda aga pole kunagi. Ja mida sa siis teed selle palju-kõrvitsaga? Võtad aga kätte ja kasutad seib-haaval.

Näiteks riivid nii umbes klaasijagu teda jämeda riiviga, segad tema sisse meelepäraseid maitseianeid ja ühe munavalge. Pläutsti panni peale, eksole. Kui üks külg küpse, keerad teise põse ette ... või siis teisele küljele. Lisad valmis küljele soovi korral veidi juustukest ja lased asjal altpoolt küpseda.

Voldid pehme omletikese ettevaatlikult kokku, suunad sujuvalt taldrikule. Et oleks värvilisem, lisad rohelist ja kollast ja punast kraami. Et oleks tahedam, võid röstsaiakese juurde panna. Et oleks naljakam, asetad kõige peale samast munast algselt eraldatud kollase. No kas pole nunnu?

Vapiano (Tartus)

Kvartali keskusest märkimisväärse osa moodustab itaalia-pärane koppel-kohvik Vapiano. Olen seda alati möödaminnes veidi kummastudes läbi klaasakende silmitsenud, et miks paganama pärast on piki seda trammitee pikkust ruumi sama pikk köögilett, kus tihtipeale letitaguseid umbes sama palju kui inimesi söögisaalis. Noh võtsin siis seekord asja oma keelega katsuda.

Kuna astusin sisse esmakordselt, siis tekitas asjade korraldus minus veidi segadust. Tavapärase QR-koodi fiktiivkontrolli järel anti mulle ka mingi kaardike, ilma selle otstarvet seletamata. Kui küsisin, et kas teenendus käib lauast, siis viibati veidi väsinult, et leti taha tuleb minna ja sealt tellida. Noh olgu, egs mul raske pole ju minna ... aga siis selgus, et tuleb teada, kuhu minna. Et ühe inimese käest saab tellida nt salatit ja suppi, teise käest pastat, kolmanda käest pitsat jne. Et kui ma siis nt tahaks kolme asja, siis peangi kolme inimese käest tellima? Ja kui kundesid on rohkem, siis seisma kolmes järjekorras?? Ja siis veel selgub, et ma pean kaasa võtma tollesama kaardikese, mille ma olin lauale jätnud???

Eee, noh olgu, tantsime selle tantsu siis kaasa ja vaatame mis saab. Andsin sisse supi tellimuse ja siirdusin kõrvalleti taha, tellimaks ka teist käiku ... kui juba supileti kodanik hõikas ja näitas näpuga, et näe siin su kauss ongi!

Ainsa variandina oli saadaval tomatisupp (Zuppa di Pomodoro, 4.90), mille kohta leti tagant küsiti, et „kas panen krutoone ja juustu ka?“. Noh muidugi, ilma nendeta oleks kuuma tomatipüree söömine üldse üks kaheldava väärtusega lõbu. Sügavas kausikeses olev aromaatne tuhmpunane püree oli meeldivalt intensiivselt maitseküllane, magus-hapu ja vähese vürtsika alatooniga. Ilmselt värskelt ciabattast tehtud krutoonid ei andnud sellele kahjuks mingit tekstuuri juurde, kuna lagunesid hetkega pehmeks saiapudiks. Juustulaastud tõmbusid ühte klompi ning selle kildhaaval lahtilammutamine lusikaserva haaval oli ainus meelelahutus selles tegevuses ... kuid kauss sai siiski tühjaks ning see on hea märk.

Olles kunagi ammu selle puhveti menüüd uurinud, mäletasin ma peale pastade-pitsade veel mingit päristoitu ka olevat, kuid nüüd ei jäänud midagi taolist silma ja võtsin Lasagne Bolognese (8.90 EUR), mille tellimisel anti mulle mingi kummaline riistapuu. Silmitsesin hämmeldunult seda pikergust plastmass-vidinat ja küsisin, et mis sellega teha? Noorhärra leti tagant seletas, et lasanjega läheb umbes 10 minutit ning kui tellimus valmis, hakkab jublakas vibreerima, siis saab järgi tulla. Ahahhh. Aga kui ma poleks küsinud?

Tõepoolest, umbes 10 minuti pealt hakkas muidu vaikselt roheliselt plinkiv karbike punaselt sähvima ja surisema. Viisin ta igaks juhuks letti (ehkki keegi ei seletanud, kas seda on vaja teha) ja vahetasin juriseva jupstüki lasagne-karbikese vastu.

Välimus on igal ahjus küpsenud ja pruunistunud juustuga toidul alati 5 kolme plussiga, siin pole isutekitamises võrdset vaatepilti. Sisu poolest oli kõik ka igati ootuspärane – suus-sulav segu pastaplaatidest, bešamell-kastmest, köögiviljadest ja vähesest lihast. Aga vaata see on täpselt see leebe-leige maitsetase, mille kohta ütled et „ahaahh, no hea küll“ aga lõpunisöömiseks peaks kas olema väga näljane või siis olema pastasõber. Minu puhul on mõlemad lüngad täitmata ja nii jäigi pool kraamist minust sinnasamasse kaussi. Maksin väljudes sellesama kaardikese peale kogunenud summa kinni ja lahkusin mõtlikult.

Mis ma siis mõistan kokku arvata? Selline segasummalik sööklastiil pole asi mida ma naudiks ja ka teenenduskogemus jäi kasinaks. Supipöial väreleb veidi horisondist kõrgemal, praepöial aga samavõrra allpool. No ei osanud see puhvet mind kõnetada. See võib olla mõistagi minu viga, aga soovitada ma seda kah ei oska.
---

lugu ilmus siin

Willy baar (Pärnus)

Puhvetitel on kombeks koguneda parvedesse. Pärnus on kõikse suurem parv mõistagi kesklinnas, kuid kui hakata piki Riia maanteed liikuma, siis on kõigepealt tükk tühja maad, kuni jõuad Rähni tänava ristmikuni ning seal on siis selline väiksem ja hajusam parveke. Keset seda parve elab Willy baar. Elab juba aegade hämarusest saati ja kohaliku kogukonna toel.

Selles pisikeses punkris tunnevad kõik kõiki ning minusuguse võõra ilmumine põhjustab loomulikult uudishimulikke pilke. Kui baaridaam jupp aega leti taha ei ilmu, hõikab üks püsikas teda nimepidi välja. Järgmine siseneja saab „oma tavalise“. Kõik on lihtne ja kodune, aegamisi kulgev ja armas.

Lühike menüü sisaldab lapsepõlveroogade nimetusi ning hinnad muu maailmaga võrreldes leebed kui viimane suvise sooja tuule iil saabuvas sügises.

Ainumas supp: „Hapukapsasupp“ (2.50) ilmub lauale vähem kui 10 minutiga. Tulikuum kausitäis koolisööklast meeles olevat kraami, mida hipsteriurgastes mitte kunagi ei pakuta. Happeline, tihedalt tangune. Jah, liha on selles supis mõistagi vähevõitu, aga see-eest on kohal kõik need elemendid, mida leidus vanaema supipotis – loorberileheke ja pipraterad, pekikamarast rääkimata.

Erilist kiitust väärib tubli ports hapukoort, mida serveeritakse eraldi kausikeses (pange tähele - !eraldi! – mitte ei lärtsatata kohe supi sisse, võtke õppust!). Leivakorvikesega lauda toodud sool-pipar-sinep võimaldavad maitseid tuunida endale meelepäraseks. Supimaailmas on säherdune esitlus kõrges hinnas.

Praade on nimekirjas veidi rohkem kui üks, aga võtan esimese neist – kooreklops (3.80). 15 minutiga on lauas seegi – perenaisel pole kiiret, aga kõik toimub just õiges tempos. Ülipehme ja asjakohases maitsestuses sealihaviilak ja lihtne hapukas koorekaste pärinevad sellest samast vanaema või heas mõttes koolisöökla mälestuse aegadest. Kartul on päriselt panni näinud, mitte fritüüris pruunistatud.

Ainuke nurin selle maja pihta tuleb salatikuhilast. Kui kapsa-paprika-porgandisalat on valmistatud eile, siis täna ei tuleks seda pakkuda ka mitte kõige odavamas asutises, vesine ja plägane kraam ei ole ühestki otsast ahvatlev.

Kokkuvõte seekord napp ja positiivne. Supipöial meenutab lapsepõlve ja on õnnelik. Praepöial laidab salatiga narrimist, kuid muu osas on ka pigem leebelt meelestatud. Kas ma seda kohta soovitan? Teeme nii, et soovitamise asemel soovin sellele pisipuhvetile parem pikka iga ja rõõmu oma kogukonna hoidmisel!

---

lugu ilmus siin

Üvasi juustud

Jõulud algavad sel aastal eriti vara, kas teate. Päkapikk libistas mulle sussi sisse kentsaka kompsu, mis koosnes kuuest Üvasi juustust. Noh et siis pani juustu sisse juustud või kuidagi nii.

Paadunud sarimaitsjana ei saa ma aga oma keelt ja sõrmi talitseda ning panin võrdleva maitse-elamuse kirja:

Harilik „Üvasti grilljuust kitsepiimast“ – valge, neutraalselt „üldjuustuse“ lõhnaga; maitselt õrnalt soolakas, võine, koorene; meeldivalt kriuksuva tekstuuriga.

Suitsu – pruunaka tooniga, õrnalt hapuka (lepa-?)suitsuse lõhnaga; maitses meeldivalt ja leebelt suitsuse puudutusega, kusjuures lõhn on intensiivsem kui maitse; kriuks tugevam kui baasversioonil.

Karulaugu – rohekrähmune, läbikumavate roheliste tükikeste tõttu näib natuke “piimklaasjas“; lõhnas meeldiv hapukas-vürtsikas õrn noodike; maitse eelmistest intensiivemalt soolakas, karulaugu spetsiifiline noot on pigem aimatav kui tuntav.

Tilli ja küüslauguga – peenema rohelise krähmuga; aroomis viskab iga uue viilu lõikamisel alguses õhukese küüslauguse vine, kuid see kaob kiirelt, järgi jääb lõhn on kuivatatud tillile omane; maitse samuti õhu käes kuivanud tilli meenutav ja hästi leebelt soolane; lubatud küüslauku ei tunne isegi pikalt otsides, võimalik et kuumtöötlemise käigus avaneks see pool

Tšilliga – võrreldes oma roheliste vendadega on siin punast komponenti välimuses õige väheke, kuid maitses on ta päris meeldivalt ja veenvalt olemas. Tõsi küll, tšillirahva jaoks jääb ta ehk liiga leebeks ja mitte-tšilliusklike jaoks jällegi liiga vängeks? Aga igatahes võib kuumutamine selle juustu tšakrad päris vallale lüüa!

Suitsu ja tšilliga – punakam kui tavaline suitsuversioon, tšillikrähmuline; lõhnas tundub suits kuidagi „lihalikum“ ja lihavam; maitses jääb suits tšillile selgelt alla, kuid kahe peale kokku moodustavad nad selle sarja kõige võimsama kombinatsiooni; kriuks on suitsu näinud versioonil ka seekord tugevam

Üldistatult siis: kõige vingema maitseelamuse saab ootuspäraselt suitsu-tšilli versioonist, kuid oma nurga selles valikus leiavad nii õrnkeeled kui tulekummardajad.

Humal (Tartu)

Hurraaaa, Tartus on jälle „Humal“! Või siis ikkagi ei ole? Noh ütleme et on ja ei ole ka.

Äsja avati puhvet nimega Humal, aga sellel pole mitte muhvigi ühist kultusliku nõuka-aegse Humalaga, selle tsentraalse õlletempliga, mis aegade ja olude tõttu on täiesti taastamatu nähtus niikunii. Teisalt jälle, niipalju neil kahel kohal siiski pistmist on, et uue Humal nimelise koha avas seesama seltskond, kes varem tegutses vana Humala asemele rajatud pesas nimega PolPo, mis nüüd siis omakorda kinni on.

Keeruline, eks ole? Igatahes tuleb lähtepunktiks võtta asjaolu, et Tartus on taas üle aastakümnete asutis nimega Humal, millesse legendaarse „vana Humala“ hõngu otsima minna pole mõtet. Ainuke õhkõrn seos on tahtmise korral asjaolus, et õllevalik on asutuses enam-vähem OK. Eraldi kiitmist väärib see, et mõlemad Tartu väike-pruulikojad (Anderson’s ja Pühaste) on kenasti menüüs esindatud.

Kuna valikus on ainult üks supp, mis paikneb rubriigis „lind“, siis selle võtamegi, onju. „Supp. Kana, Scotch egg“ (9.-EUR). Eee ... miks mitte „šoti muna“ või „muna šotipäraselt“?

Supi eel ega ka sellega koos ei tooda mingit leiba ega määrdekest, mis on üldiselt ühe resto puhul ootuspärane. Supi endaga läheb vaatamata tühjale saalile aega ligi 20 minutit, kuid see on mõistetav – mune šoti moodi ilmselt kuigi edukalt eelvalmistada ei saa, neid tulebki teha tellimuse peale ... vist? A mine tea, järsku tänapäeval tehakse ka neid kuskil poolfabrikaadina.

Igatahes kui kelnerihärra kõigepealt minu ette väheldase supikausikese asetas, kerkisid mu kulmud küll kahe sõrme jagu kuklale lähemale – midagi nii pisikest poleks ma oodanud. Hetk hiljem asetati sinna kõrvale aga omamoodi pesakeses lihav muna ning kulmud naasesid oma kohale, komplektina moodustas see juba päris veenva ja muheda koosluse.

Küsisin, et kas seda muna oleks mõistlikum supi sisse asetatuna süüa – herr oober teatas veidi ebalevalt, et vist tõesti. Et muidu kui muna lahti lõigata paberi peal, siis võib kogu see sisemine headus valguda pehmeks pesatäiteks oleva puru sisse. Foto huvides lõikasin selle siiski lahti ettevaatlikult pesa kattepaberi peal ning see nägi välja nii nagu peab – poolvedel munakollane ja roosatav lihaümbris kinnitasid, et see kraam on tõesti värskelt valminud.

Supike ise oli lihtne, kuid maitsev. Peenelthakitud klassikaline kolmik sibul-porgand-seller ja veidi suuremate tükkidena kartul ning kana kintsuliha ulpisid mõnusalt hapuka ja vürtsise leeme sees. Koos lihava munaga haugates tõusis lugupidamine köögi vastu – vähemalt supi osas teab sealne rahvas, mida ta teeb!

Praena tellisin rubriigist „veis“ nähtuse nimega „Härjasaba. Veis, kreemine linguine pasta, päikesekuivatatud tomat“ (13.-EUR). Tuleb tunnistada, et olin keskendunud suures kirjas nimetusele „Härjasaba“ ja olin üsna üllatunud, kui minu ette asetati taldrik pastaga. Vaadake, alati tuleb lugeda väikeses kirjas olevat teksti, onju :)

Igatahes nägi see 40 minutit oodatud taldrikutäis välja ... eee ... hipsterlik, kui nii võib öelda. Ega ma pole päris kindel, mida see tähendab, aga säherdune märksõna ronis pähe küll. Väheldane pastakuhil oli kaetud edevalt kolme värvi parmesanipuruga ning ilmselt kuivatatud kollase tomati naha tükkidega?

Kreemine pasta ja päikesekuivatatud tomatid olid täiesti olemas, kuid veidi nõutult hakkasin ma siis lubatud härjasaba otsima. Aga näe siin ta ju oligi – pasta sisse keerutatud pikad liimjad ja ülimaitsvad liharibad võisid ilmselt täiesti vabalt ka olla pärit saba küljest. Hetkeks mõtlesin, et 99% kindlusega pole see siiski härja-, vaid lehmasaba ja et kas „lehmasaba“ kõlaks kuidagi kulinaarselt kehvemini? Maitseelamust see siiski ei mõjutanud karvavõrdki. Ehkki kui ma oleks näinud et tegemist on pastaroaga, siis ma poleks seda ilmselt võtnud, ma pole nimelt kuigivõrd himur makaroni-õgard, eelistades pigem ehedat liha koos mingi värskema taimse lisandiga. Aga no läks nagu läks ... ja läks ju hästi!

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Sellel puhvetil on veidi probleeme ootuste manageerimisega. Humala nimeline puhvet Tartus tekitab ootusi, millel pole lootustki täituda. Ainsa supi otsimine rubriigist „lind“ ei kõla loogiliselt. Härjasaba nime all pakkuda pastat väheste lihakribalatega tekitab vähemalt küsimusi, kui mitte pretensioone. Aga kas ma seda puhvetit soovitan? Jaa, sest supipöial on küll üllatunud, kuid püsti! Praepöial on teistpidi hämmeldunud, kuid toiduelamusega lõppeks siiski rahul. Nii et käige ja vaadake see uus asutis üle, küllap loksuvad asjad aja jooksul veidi parematesse pesadesse.

Da Vinci (Tartu)

Kui sa tead, kus on Tartu bussijaam, siis sa tead ka, et selle pisikese nööbi külge on õmmeldud üks suuuur pintsak nimega Tasku. Ja selle tasku sees leiab igatsugu asju. Noh umbes nagu Joosep Tootsil.

Üks asjadest on puhvet nimega Da Vinci. Juhul kui plaanid sinna minna, siis väike soovitus – ära jää kohe sisenemise juures istuma, sest sel juhul oled sa letist väääga kaugel ja juhul kui on tööl vaid üks piigake, siis tuleb tal vaesekesel palju joosta ning sinul sedavõrra oodata.

Väljavaade on sellel puhvetil muidugi võrratu – suured klaasaknad ja paras kõrgus lasevad sul kaeda Tartu elavaima ristmiku sehkendamist, vana Turuhoone väärikust ja Emajõe äärset rohelust ... või siis antud juhul kena sügisest kolletust.

Esimese käiguna võtsin – kuna see on ju itaalia toidu pesa – väga itaalialikuna kõlava „Tomatisupp mozarella ja värske pestoga“ (7,95 EUR), mille kohalejõudmisega läks napilt viis minutikest. Suur madal kausitäis särtspunast püreed valgete juustu- ja tumeroheliste pestosaarekestega nägi välja väga atraktiivne. Kuum, uljalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas leem lõhnas nii tomatiselt kui suutis ning ega selles ju väga palju muud polnudki kui kolmel moel tomatit – püreena, läbikuumenenud poolikute kirsstomatitena ning ka päikesekuivatatud variandina. Mozarella leebe kreemisus ja pesto meeldiv pähklisus sobisid siia juurde maailma parimal moel ning supielamus oli seeläbi üsna täiuslik!

Teiseks valisin mitte nende põhivaliku ehk pizzad-pastad, vaid rubriigist „grill“ roa „Grillitud BBQ seafilee da Vinci punase pestoga“ (9,95 EUR), mille peale näitsik teatas, et kuna roas ongi vaid need kaks komponenti, siis oleks mõistlik võtta ka mingi lisand. „Grillitud köögiviljad“ (3,50 EUR) kõlab ju sobiva variandina, kas ei?

Ooteajaks kujunes u 20 min ja kohalejõudnud taldrikut vaadates sai selgek, et ainult liha tellimine oleks olnud narr mõte tõesti – kitsas väheldane lihariba oli lõigutud juppideks ning kaetud pesto rosso’ga ning seda oli ikka napilt küll. Ausalt öeldes on minu jaoks antud juhul väike segadus, sest barbeque ja grill on seni minu väikeses valges peas moodustanud kaks eri saarekest, mille ühe hingetõmbega ja kokkukirjutatuna mõtestamine paneb kukalt kratsima.

Noh ja ütleme et see liha nüüd pani ka veidi kuklaga nõu pidama. Peale selle, et teda oli vähe, oli see veel ka üleküpsetatud ja kuiv, eriti otstest. Üskõik kui hea pole ka maitsestus ja lisandiks pakutud pesto, jääb osa lihast minust taldrikule. Tõsi küll, vähemalt oli lihanuga korralikult hambuline ja terav.

Samavõrra kui ma ei ole rahul lihaga, olen nüüd isegi väga rahul köögiviljadega. Ausa suitsu järgi lõhnavad paprika lohmakad sektorid ja suvikõrvitsa viilakad on mahlased ja mõnusad. Erilise kiidumõmina kutsuvad esile suured ja lopsakad sibulalohud, mis on samamoodi kuumas parasjagu karamelliseerunud ja kenasti maitsestatud – ausalt pole nii suurte latakatena serveeritud grillsibulat varem kohanudki! Rukola- ja peedilehekesed annavad kõigele veel ekstra värskusekihi ja suurendavad kiitmisindu.

Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on ülimalt püsti, tomatipunane ja lehvitab Itaalia lippu! Praepöidlal on aga kahestumine. Köögiviljade osas tuleb öelda et tulemus on 5+, aga vaata liha mõttes läks see külastuskogemus küll üsna metsa. Nii et kas ma nüüd siis soovitan seda kohta? Nohhhh, võibolla kõige päris-päris itaaliapärase osas on nad supermeistrid, aga liha ma ei soovita sellest puhvetist otsima minna.

Oma Kohvik (Narva)

Narva pole küll kõige suurem linn, kuid mõnda asja on keerulisem leida kui teisi. Fama keskuses tegin ikka õige mitu tiiru, leidmaks üles puhvetit lapsikuvõitu nimega Oma Kohvik.

Leidmist ei teinud kuigivõrd lihtsamaks ka infoleti näitsik, kes suunaküsimise peale teatas püüdliku pehmeaktsendilise naeratusega, et „ootsee ja pjaremaale“, näidates seejuures käega vasemale. Noh vasemale ma siis läksingi, kuni lõpuks leidsin enne tagumist väljapääsu tibatillukese letikese, mis häbelikult nurga taha peitus.

Õnneks selgus, et lisaks leti ees olevale kahele pisilauakesele oli neil ka omamoodi rõdu, millel leidus kohta nii umbes paarikümnele inimesele. Madalas katusealuses ruumis lõugas küll kõlar otse pea kohal ja alt tõusis üles intensiivseid toidulõhnu, kuid pole viga, elame üle ja vaatame, mis sellel puhvetil meile pakkuda on.

Veebimenüüs nähtus küll vaid infovaene rida: „Päevasupp“ (2.00), kuid küsides selgus, et valida sai tervelt kolme nimetuse vahel, millest võtsin siis borši. Selle saabumiseks kulus napilt kümme minutit, mille jooksul jõudsin imetleda ettekandjapiiga oravalikku väledust, millega ta mööda kitsast treppi üles-alla sebis.

Supi visuaalne mulje paistis küll kenake. Sügavas mustas kausis olev ports oli küll ehk väheldane, kuid kenasti kontrastselt erkpunane. Omaette kiitust väärib see, et hapukoort polnud lärtsatatud toidu sisse, vaid seda pakuti eraldi kausikeses. Samas alustaldriku serval leidus ka soe, pehme ja magusavõitu saiake. Borši kodumaal Ukrainas on pampuškade pakkumine supi kõrvale loomulik osa ja seega tuleb vähemalt serveeringut pidada suurepäraseks!

Suptšiku maitse ja konsistents oli samuti vääägagi hea – piisavalt happeline, et hoida supi värv ergas ja panna maitsepilt särama. Peenelt lõigutud peedi, sibula, porkna ja liha hulgas köitsid pilku vähesed erkrohelised hakitud lehed, mis võisid olla nt peedipealsed või ka hapuoblikas (väga tavaline Ukraina köögis). Peatasin möödasibava ettekandja ja küsisin, et ega tal pole aimu, mis need olla võivad? Paraku aga selgus, et siin majas ei pakutagi koha peal tehtud sööki, vaid kõik tuuakse kuskilt kesksest köögist. Toidu kvaliteeti see nüüd küll ei vähenda – eriti supi puhul – kuid võimaluse midagi üle küsida nullib ära küll.

Praena valisin šnitsli, täpsemalt nii nagu veebimenüüs kirjas: „VIINI ŠNITSEL kartuli ja salatiga“ (veiseliha-versioon 6.90 eur). Tõsi küll jällegi selgus et veebi- ja päris-elu on kaks veidi erinevat asja. Tellimise hetkel küsis letitagune neid, et kas ma soovin ka liha kõrvale midagi, et vaikimisi kuulub sinna vaid salat ja kaste. Otsustasin segadusse aetuna bataadi kui lisandi kasuks (3.00), kuigi tegelikult olekski ju minu jaoks parim ilma ballastita praad.

Praetaldrik jõudis kena ajastusega – 20 minutit peale tellimist ning nägi välja kah päris kenake. Šnitsel ei olnud küll niiii lai ja latakas, nagu viini šnitslilt ootaks, kuid noh, teeme ennem hinnangut tutvust sisuga. Paneering irdus lihast, maitses veidi magusalt, kuid oli piisavalt krõbe. Ülipeeneks tambitud ja samavõrra pehmeks küpsenud loomaliha paneeringukihtide vahel oli asjakohase mõõduka maitsestusega.

Magus-hapu hapukapsas. Magus-vürtsikas kaste koosnes lihtsalt omavahel kokkusegatud majoneesist ja tšillikastmest. Kuna bataadid oli juba oma olemustelt ka magusad, siis hakkas see läbiv magusanoot juba tüütama, kuid õnneks polnud seda kõike just liiga palju ... pealegi sai ju bataadid kenasti taldrikule endast maha jätta (jälle küsisin veidi hämmeldunult endalt, et miks ma nad tellisin?)

Kokkuvõte sedapuhku mõõdukalt positiivne. Supipöial on vägagi püsti, kiites ukraina traditsioonide järgimise eest. Praepöial pole küll sama positiivselt meelestatud, kuid siiski pigm püsti kui pikali. Seda puhvetit võib soovitada küll – kaubakeskuse nurgakeses süües leidus pesake, milles on aja- ja rahakulu kenasti kooskõlas toiduelamusega.

---

lugu ilmus siin

Chicago 1933 (Tallinn)

Pühapäevaõhtu on restoranikülastuseks hea aeg – kliente pole ülemäära palju ning ooteajad seeläbi mõõdukad. Chicago 1933 nimeline asutus, mille ameerika 1930’test inspireeritud sisekujundus loob väga intiimse ja mõnusa äraolemise – väga oskuslik valgustus-skeem loob iga laua juurde väikese sooja valguspesa, jättes ülejäänud ruumi hämarusekardina taha.

Sätin end näiliselt ahtakesse, tegelikult mugavasse nahksesse istmepessa ümmarguse laua ümber, sooritan moodsa aja riituse ehk paduformaalse koronakontrolli ning annan sisse tellimuse. Jälgin kõrvallauas joviaalselt jauravaid, kuid siiski ontlikke rootsi härrasmehi ning vajun mõnusasse puhkerežiimi.

Esimeseks käiguks polnud valikut ning võtsin selle maja ainsa supi ehk rameni (9.-EUR). Ehh, no ei ole ma eriline ramenifänn, no ei ole. Mõte kausitäiest nuudlitest ei ole osa minu kulinaarsetest fantaasiatest. Aga olgu, vaatame mis sellel köögil siis pakkuda on.

Umbes 10 minutiga jõuabki kausitäis minuni ning selgub sellise ülimalt lakooniline kohtvalgustuse miinus – toidupiltide tegemiseks pole see üleüldse sobilik ... aga noh, 30’te aastate USA’s ilmselt ei tegeletud massilise toidupildistamisega :)

Aga see ramen, see kas teate oli hea! Lausa väga hea! Ramen algab ju puljongist ning see oli üks ütlemata mõnus kraam – kuum, vürtsikas, rammus, kergelt röstine ning maitseküllane. Taolises raamistiku mõjusid isegi nuudlid isuäratavatena. Võrreldes paljude muude ramenipakkujatega oli siinne sooritus küll lisanditevaene – ei mingeid marineeritud-krõmpsuvaid-edevaid lisandusi – kuid ikkagi oli see kraam supermaitsev. Kausi lõpuks olid vürtsitšakrad kenasti õhevil ja nina kergelt vesine, see on aga märk heas mõttes teravast elamusest.

Teiseks roaks valisin „Grillitud tuunikalafilee sooja salatiga (Tuunikala / Varajane kartul / Paprika / Sibul / Tsukiini / Ürdiõli / Tšilli / Küüslauk / Granaatõun / Salat)“ (18,5 EUR). Selle ooteajal oli rootsi härrade juurde saabunud nende daamid, kes oma joviaalsuses ja klaasitõstes ei jäänud meestest maha, tehes seda vaid veidi elegantsemalt ning heledahäälsemalt üle saali naerdes.

30 minutit tellimusest ning kohale ujus ka see kalake, kenas meedium-küpsuses, vähese pestokihi all ja granaatõunaseemnetega dekoreeritud. Alguses veidi ebasobivana ja –mugavana tunduv sügav kauss osutus selle roa söömiseks siiski kohaseks. Nii haaras kahvel läbisegi rohelisi võrseid, üle panni käinud köögivilju kui praekartuleid – sooja salati mõte sellest ju seisnebki, et sa ei noki asju ükshaaval lahti vaid lased eri maitsetel ja tekstuuridel suus kohtuda.

Prae esitlus taolises vormis (ja valgustuses) on jällegi ülimalt niru visuaalse struktuuri mõttes ning toidupildistamise seisukohast, kuid see pole ilmselt selle maja jaoks prioriteet. Selles mõttes lausa kahju, sest meie praeguses toidu- ja kassipiltide küllases sotsiaalmeedias mõjuksid kundede tehtud kaunikesemad pildid hea marketingina. Sest toit on siin majas ju taolist turundamist väärt!

Kokkuvõte seekord üpris ja üpris positiivne. Supipöial on päääääris püstakil, praepöial veidi vähem, kuid samuti püsti. Seda puhvetit sünnib soovitada küll, selle köögi käekiri on küll lihtne, kuid maitseküllane.
---

lugu ilmus siin

Kastrul (Pärnus)

Septembrialguse ilmad on heitlikud ning sedapuhku jahedad. See piiripealne jahedus mängib tänases loos üsna olulist rolli ning kahjuks mitte just parimas suunas.

Viimati kui Pärnus käisin, soovitati mul minna üle vaatama ühte uut kohta jõe ääres, nimega Kastrul. Hoooo, seda ei pea mulle kaks korda ütlema – Pärnu jõe äärde mille iganes rajamine on olnud ammu ja paljudel jutuks, kuid asja pole neist mõtetest enamasti midagi saanud.

Kuna oli endale asukoha selgeks teinud, kõndisin alguses pisut nõutult ringi, sest ... maja on küll õige, aga õiget silti jõe poolt vaadates silma ei hakka. Astusin siis sisse Kohvila nimelisse asutusse ja tuleb välja, et tõepoolest samas majas tagapool on ka otsitav puhvet. Olin 10 minutit tagasi avatud kohas vist esimene kunde, majarahvas sagis alles asju sättida, sestap küsisin, et kas võin ka õues istuda? Võib küll, kuulsin vastuseks, kuid see oli viga.

Tellimuse sain küll üsna kohe antud, kuid edasine läks venima. Esimeseks roaks valisin maja ainukese supi rameni (5.-). Piiga võttis tellimuse vastu, kuid kappas hiljem tagasi, et kas soovin seda kanaga või lõhega – valisin viimase ja jäin ootele. Alguses polnud väga vigagi – vaade jõele ning mereõhuga segatud jõelõhna nuusutamine aitas aega viita.

Supp jõudis minuni 20 minutit peale tellimist, mis on üsna kentsakas. Ramenit ei hakata keetma kliendi tellimuse peale, vaid tõstetakse kokku varem valmis komponentidest, või olen ma asjadest valesti aru saanud? Aga no olgu, kausitäis nägi välja kena vähemalt, visuaalse poolega on kõik korras.

Maitse osas aga – selle toidu peategija peaks olema puljong, millesse lisatakse siis nuudlid ja mis iganes lisandid. Ehk siis see peategelane peaks olema muljetavaldav ... aga see kraam ei olnud. Leige nii temperatuurilt kui maitselt. Nuudlid – noh need on nuudlid, mis seal ikka. Mõned lisandid – marineeritud sibul ja ingver, päikesekuivatatud tomatid ja suhkruherned – olid küll asjana omaette maitseküllased, kuid see ei päästnud suurt pilti. Ka lõhekala oli nullmaitsestusega, nii et supisooritus oli üsna ilmetu. Panin maitsvamad lisandid nahka, lükkasin kausi enamike nuudlite ja nüüdseks juba külma puljongiga endast eemale.

Ahjaa, veel üks pisike detail – rameni juurde peaks vaikimisi kuuluma pulgad, neid siin majas aga lauda ei toodud.

Ajapikku hakkas külm naha vahele pugema, tõmbasin õhukese tuulejope hõlmad endale tihedamalt ümber ja ootasin. Ootasin. Ootasin.

Kui täis oli saanud tellimise hetkest 45 minutit, tõusin püsti ja astusin ruumi sisse, küsimaks et kas mind on ära unustatud. Täpselt samal hetkel hakkas aga sama piiga köögi poolt liikuma, minu tellimus käes. Oehh, läheme siis pealegi tagasi jahedasse tuulisesse õue.

Praena olin tellinud veise sisefilee (15.-EUR). Välimuse mõttes oli jälle kõik üsna kenake, visuaalne struktuur kenasti välja mängitud, värviküllased köögiviljad, kaste ja liha kõik kenasti paigutatud ilma kunstilise ülepingutuseta.

Liha. Alustame sellest et mõnes majas küsitakse kliendi soovi küpsusastme kohta, siin ei küsitud. Mõnes majas tuuakse koos lihaga ka korralik lihanuga, siin ei toodud, hakkama pidi saama tavalise lauanoaga. See-eest lõhnas ja maitses see lihatükk kenasti elusa grilli järele ning küpsusaste oli üsna perfektne ... kuid vaatamata sellele polnud liha kuigi pehme, ilmselt oli eelnev laagerdusaeg liiga lühikeseks või suisa olematuks jäänud.

Veinikaste koos selles ulpivate seedermänniseemnetega oli päris kena maitsekooslus. Värviline lillkapsas, krõbe kalekapsas, närvutatud porgandiribad – polnud viga ju noilgi, kuid maitse mõttes neil midagi pakkuda polnud. Iseenesest mõistagi tore, et dekoor on pigem köögiviljane, mitte kartulikuhil.

Kokkuvõte on seekord jahe igas mõttes. Supipöial jääb horisondist kõvasti allapoole – maitsevaest ramenit ei oska ma küll kuidagi heaks kiita. Praepöial vaatab veidi rõhtasendist kõrgemale, kuid ilma liigse entusiasmita. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Nohhhh, nii pikka ooteaega ei olnud pakutav toiduelamus küll väärt.

---

lugu ilmus siin

Teatrikohvik (Pärnu)

Vihmane ja jahe augustilõpp õhutab otsima sooja kõhutäit. Pärnu Endla teatri juures tegutsev Teatrikohvik näis oma veebimenüüs just selliseks kosutuseks sobivat, mitmed nimetused siit mõjusid kutsuvate ja isuäratavatena ... kuid kõigest järgemööda.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin saalis sisuliselt ainumas klient. Suurtest klaasakendest hoovav valgus ja helge vaikne salongimuusika peidetud kõlareist lõid suurpärase atmosfääri. Esitasin letis oma tellimuse ja telefoniekraanil koronapassi (mida siis ilmselt sisseehitatud laserskänneritega piiga kiirelt kõlbulikuks tunnistas) ja istusin maha.

Imetlesin vaikselt vaadet ... kuni saabus esimene negatiivne signaal. Ettekandja tuleb ainukese kunde poole, käes kaks taldrikut. KAKS, Karl! Ühele inimesele, Karl! Korraga! Mujal linnades juhtub sellist hoolimatust harva, Pärnus on see aga pigem reegel kui erand. Ma mõistaks, kui personal oleks ülekoormatud tellimustest, et sellist viga tehakse, aga tühjas saalis!

Kordan siis jälle oina järjekindlusega üle – eeldades et ehk loeb seda ka Teatrikohviku seltskond ja võtab õppust – kahte käiku ei tooda korraga lauda! Mitte. Kunagi. Punkt. Sedasi tehes te näitate, et teil on kundest poogen, et las sööb jahtunud praadi, hea et talle üldse midagi ette antakse. Teine käik tuuakse lauda siis, kui ollakse veendunud, et klient on esimese käigu lõpetanud. Väike detail, aga näitab hoolivust kliendi suhtes. Oehh, räägi nagu seinale.

Esimeseks roaks olin siis valinud „prantsuse sibulasupp krõbeda juustusaiaga“ (5.-EUR). Nohhhh. Alustame sellest, et juustukattega saia ülessoendamine mikrolaineaahjus on väga halb mõte, sest tulemus on nahkne ja vintske. Mitte krõbe, vaid tallanahkne. Sibulasupp – njaaa, selmet olla kuldne ja karamelliseerunud, täidlane ja kreemine, on selle köögi nägemuses sibulasupp hapukas ja pruun. Noh ütleme et ta polnud halb, aga üsna maitsevaene, tehtud ilmselt lihtsa vee, mitte puljongi peal. Kõikvõimalikest nippidest, millega seda olemuslikult lihtsat talupoeglikku suppi saaks õilistada, ei hakka ma rääkimagi.

Teiseks roaks olin samuti oma kujutluspildis valinud midagi lopsakalt maitsvat: „teriyaki glasuuris sea sisefilee vokitud köögiviljadega“ (8.-EUR). Toidu sissejuhatus ehk välimus oli eeskujulik, värvirõõmus ja asjakohase dekooriga (must ja valge seesam annavad alati hea kontrasti). Sisu oli aga paraku üsna vastupidise märgiga.

Sea sisefilee on õrneim osa vennaihust, mille kohtlemine peaks olema delikaatne ja täpne nagu juveliiril, aga need kolm väheldast seibi olid üsna väärkoheldud. Üks jupp kolmest oli tõsi küll, üsna parajas küpsuseastmes, teine juba ülemäära kuuma näinud ja kolmas suisa kummiseks küpsenud. Selmet anda kiiret särisevat kuuma, oli liha saanud pikka ja aeglast sooja ... ning omakorda söömise hetkeks narrilt maha jahtunud.

Teriyaki glasuur peaks olema glasuur! Rõhuga sõnal rammus kleepjas kiht, mis katab lihatüki oma maitsve tihkusega – siin oli aga igale tükikesele lisatud tilgake kastet ennast, mitte aga glasuuri. Kas te teate, misasi on glasuur? Ei?

Vokitud köögiviljad olid ainsad asjad, mille valmistamise tehnoloogias ma ei vaidleks köögiga – kiiret kuuma näinud, prasjagu krõmpsjad, mitte toored või üleküpsenud. Aga – oh kurbust – nad olid maitsetud. Tsiba ingverit, mõni küüslauguke, seibike tšillit – mõne lihtsa lisnadiga saanuks selle maitsepildi säravaks. Aga ka siin oli köök otsustanud minna maksimaalse lihtsuse teed, mis paraku pole alati voorus. Alamaitsestamine on sama niru tegu kui ülemaitsestamine.

Kokkuvõte on seekord niru mis niru. Supipöial on mitte küll päris sorgus, kuid siiski pigem horisondist allapoole. Praepöial osutab aga üsna otsustavalt alla, noh kui mitte kuue, siis seistme peale. Kas ma seda puhvetit soovitan? Ei mitte – keskpärane köök ja üleotsa teenendus ei pane mind küll seda puhvetit enam külastama.

---

lugu ilmus siin

Olde Hansa (Tallinn)

No seda ei pea ilmselt kellelegi seletama, et kuskohast peaks otsima Olde Hansa nimelist toidupesa, eksju onju? Mõnes mõttes on tegu ju puhtaima turistilõksuga kogu oma kontseptsiooni mõttes, kuid tavaliselt kaasneb sellega ka mingi negatiivne renomee, mille kohaselt pakutakse otuvõitu välismaalastele kalli raha eest mingit suvalist jama. Aga vaata seda pole see pesa kohe üleüldse mitte, see maja pakub väärtelamusi. Kallilt? Jah. Aga ma arvan, et see on õige asja eest makstud raha. Kuid laseme nüüd pöidlatel kõneleda.

Satun siia terassile vihmasel augustiõhtul, kuid vaatamata sellele on turistirahvast nii ümberringi sagimas kui ka laudade taga palju. Õnneks leidub vaba lauake ja vaatamata kiirele tempole toimub kõik edasine üsna ladusalt. Iga kord, kui toimub kliendiga kontakt, on ka selge, mida see maja eelkõige pakub – head teenendust. Kõik need seletused toitude juurde, väikesed vestlused, mitmes keeles visatud olmenaljakesed – kõik see võib ju olla õpitud, kuid jätab väga hea mulje. Isegi kui protsess võtab aega, saab see kõik kergelt andeks antud.

Esimeseks roaks valin „Krahwi metsaseenekeedus“ (7.40). Supi laudailmumine võtab 20 minutit tellimise hetkest, kuid tulemus on efektne. Serveerimiseks kasutatakse grapenit – keskaegset kolme jala peal olevat keraamilist potti, mille käepidemesse on lustlikult torgatud lusikas. Poti sisuks on tihke seenesupp, mille kreemises leemes hulbib eri fraktsioonis seenehaket, pakkudes mõõdukalt maitsestatud ja niiiii intensiivselt seenelikku elamust, et võib oletada ka mingit trikitamist ... aga see pole oluline – kogu supp kaob lusikakaupa ja mõnuledes jäägitumalt.

Koos supiga serveeritud soe ürdisaia tükike ja huvitavalt teraline-kohupiimane määrdeke on kah täitsa tore lisandike, kuid saiasöömine pole minu lemmiktegevus :) Määrde ürtide hulgas oletan piparmünti, kuna see segu mõjub kuidagi kargelt ja jahutavalt, kuid lauda toimetav noorsand ei oska seda väidet kinnitada.

Teise roana valin „Kalamarjamägi mooritud lõhel. Suure kuldse tera ja kuningliku mekiga lõhemari, hõrk lõhekala, panni kook juustu ja safraniga.“ (26.40) See kraam jõuab minuni 35 minutiga. Üsna kuninglik näeb see taldrikutäis välja küll, eelkõige tihkelt kalamarjaga kaetud kalapala tõttu. Veidi süvenedes paneb tunnustavalt noogutama see, et fileesse oli tehtud pikisuunaline sisselõige selleks, et seda va kalamarjakest mahuks sinna rohkem, mitte ainult õhukese kuhjatisena pealispinnale. Kala ise oli nullmaitsestusega ja nö „veriküpse“ (kui nii saab kala kohta öelda), kuid koos soolase üliintensiivse kalamarjaga moodustas see perfektse kombo. Kala ja –marja kooskasutamine on praktiliselt alati õnnestumise garantii ja nii toimis see ka nüüd.

Panni koogi nime all pakuti ümmargusi juustugratääne, mis maitse ja tekstuuri mõttes tundusid sisaldavat ka kartulit, kuid kartul ei peaks ju selles keskaegses köögis esindatud olema? Magus marineeritud salat pakkus jällegi ülitiheda maitseelamuse, millest parima osa andis pirni rõhke värskus. Isegi valged oad kastmes tegid imemõnusa kreemika paituse keelele ... ning omamoodi hoolimise musternäidisena oli noale-kahvlile lisaks prae juurde serveeritud ka lusikas, millega seda kastet taldrikult kätte saada!

Kokkuvõte saab olema nurruvalt rahulolev ja kõikekiitev. Supipöial on tikksirgelt püsti, tänades küllusliku seene-elamuse eest. Praepöial kummardab ja heiskab oma püstmasti suure lipu, millega teatab – see maja oskab nii ülihästi süüa teha kui ka seda parimal moel pakkuda. Vaatamata turismitulvale kestis kogu sooritus minu jaoks vähem kui tunni ning see oli parim tund sellest päevast!

---

lugu ilmus siin

Poko (Pärnus)

Augustilõpu Pärnu rand on just selline nagu mulle meeldib – tuuline ja inimtühi. Pärnakad suvel mere äärde väga ei satu, aga sügisõhtutel meeldis mulle poisikesena väga mereranda tulla, eriti kui need juhtusid rapsivalt tormised olema.

Õnneks aga pole suvi veel päris otsas, vähemalt mõned ranna-asutused jätkavad veel tööd. Õigupoolest oleks päris romantiline ette kujutada, kuidas modernset vurhvi klaas-seinaline Poko rannarestoran toimiks ka talvel, valgustades poolenisti lumevallidesse mattununa ümbrust nagu lumelatern.

Sattusin rattaga tiirutades selle puhveti menüüpostist mööda sõitma ja silma jäi midagi siiakala teemalist. Ohhhooo, siia tuleb tagasi tulla! Kuna külm ronis naha vahele, aga tahtsin väljas süüa, läksin ostsin endale turult suvalise sviitri selga ja tuuritasin tagasi.

Kui ma sooja saali astusin ja küsisin, et kas väljas ka ikka süüa saab, vaatasid letitagused noored veidi õlgu kehitades üksteisele otsa ja noogutasid. Mõistlikud inimesed istuvad laudkonniti sees, aga no las see põrunud vana siis istub väljas rõske jaheda tuule käes, eks ole – umbes nii võis seda õlgade ja pilkude dialoogi tõlgendada.

Teatasin siis oma siiasoovist ja asusin maksma ... ooot, see asi on mõeldud kahele inimesele (Soolasiig 2’le, 29.-EUR)? Eeee, kas kuidagi vähendatud portsu ei saa, et ühele pakkuda? Noorhärra teatas, et vähendada ei saa, aga kala olla ju ainult 150 grammi, et seda võib üksinda süüa küll! Noh see suur et. Noh mis siis ikka, teeme selle tembu ära!

Istun lauda ja jälgin, kuidas asjalik töömees suveterassi päevavarjude kallal askeldab. Mitte ei saa aru, kas ta võtab neid juba maha või parandab tormikahjustusi? Ehkki tuld, merd ja teise inimese töötegemist võib vaadata lõpmatult, ei lasta mul pikalt passida – vähem kui kümne minutiga tuuakse mulle ette suur ja muhedalt vormistatud liuatäis.

Paberalusel olevat siiafileest lõike võiks vist tinglikult äkiseks tituleerida, sest no koostisained on ju õiged – kergsoolatud kala, sibul, pipar ja till. Samas pole see kraam tihedalt peeneks hakitud ja sibulat on vähevõitu, nii et ikka vist ei ole äkisena mõeldud kraam. Tont sellega, liigume edasi.

Röstitud saiatükid on superlaheda leidlikkusega kõrkjavarre otsa lükituna rivvi seatud. Omaette napakestes ribastatud heleroheline wakame-vetikas, hapukoor murulauguga, siiamari, peeeeenelt hakitud salatisibul ja sidrunisektorid.

Asja mõte on siis äärmiselt lihtne ja lahe nagu rannatoit olla saabki. Võtad aga krõpsuva koorikuga saiatüki, tõstad sinna peale törtshaaval igast napakesest midagi ja valmistad ise endale väikeseid einesaiakesi. Kui nüüd sel moel saiasöömisele keskenduda, siis olekski kahe inimese kõhud täidetud. Minust jäävad aga need viilakad enamikus kõrre otsa kükitama, segan kõiki asju vaheldumisi erinevateks ampsakateks ja saan mõnusa kerge kalase elamuse. Jah, kallivõitu, aga siiski just täpselt sellise nagu tahtsin, tuulise, jaheda ja maitsva.

Supi- ja praepöial las olla seekord puhkusel – selleks ma ju Pärnusse tulingi. Samas õngitsen meretuulest siiakalapöidla ja ajan selle kiitvalt püsti. Siia puhvetisse tasub tulla küll!

---

lugu ilmus siin

Kuradigrill (Narva)

Õnneks pole ettevõtlik vaim ei Eestist tervikuna ega Narvast eraldivõetuna kuhugi kadunud ning uusi puhveteid tekib ikka, vaatamata aegadele ja oludele. Narvas avati hiljuti intrigeeriva nimega Kuradigrill ning mõistati planeerisin ma selle külastuse oma järgmisse reisi sisse.

Veeredes bussis sinnapoole ja skrollisin teepeal veebimenüüd ning hämmeldusin – et päriselt ongi ühe puhveti supimenüüs KAHEKSA nimetust? Et ongi Eestimaa nii ilus vä? Kohale jõudes paraku selgus, et lohakates kiletaskutes menüüs on kirjas vaid kaks. Rubriigi nimi oli ka „suupid“, ju siis narvakeelne nimetus.

Olgu, kaks siis kaks. Kuna üks neist oli püreesupp, siis otsustasin teise kasuks, milleks pidanuks kirjade järgi olema „külm borš“. Peale kellanupu kõlistamist leti taga ilmunud meeshing aga üllatus: „oi miks see menüüsse on jäänud?“ ja pakkus selle asemel hoopis kuuma seljankat (3.90). Nohhhh. No mis saab minul-mehel seljanka vastu olla?

Valisin endale aknale lähema kohakese (et oleks pildistamiseks parem valgus) ja kuulen, kuidas järgmised sisseastujad üritavad samuti külma borši tellida, mispeale nüüd juba noorem mehehääl seletab, et seda pole ja võtke parem seljankat. No ma’i tea, kui raske on nüüd kiletasku sisse uus menüü välja printida?

Kiidusõnaks aga torkan vahele, et lauale tuuakse mitte lihtsalt soola- ja pipratopsid, vaid soola- ja pipraveskid! See on tore ja ilus, sest värskeltjahvatatud pipra lõhn on üks mõnus asi!

Suptšik ise ilmus minu ette napi viie minutiga ning see oli üks ilus tulemine ja olemine! Esiteks polnud hapukoorekest mitte supi sisse äsatud breežnevi pakikesena, vaid lisatud kenasti eraldi kõrvale. Väike kuivatatud tilli puru supi pinnal andis toreda sissejuhtava lõhnapahvaka. Leemeke ise lõhnas ja maitses happeliselt, vurtsukalt ja liharohkelt – just täpselt nõnda nagu peab!

Ja teate, siin sees on kapparid! Oi, ja lisaks mitut-setut sorti lihadele ja vorstitükkideke ka veel keel! Ja – jeeeerum küll, veidike isegi neerukest! Oh sa poiss ja pühademuna, nagu laps oleks jõulukinki lahti harutamas! Vaata see on nüüd see õige seljonks, millest vanemad inimesed legende räägivad. Et olla olnud ajad, kui ikka seda va õiget seljankat tehti ... aga siin ta on, minu ees, nüüd ja praegu!

Praeks valisin maja kalleima roa – BBQ ribi (10.90) ja selle ilmumisega läks tellimise hetkest 15 minutit. No välimus on sellel asjal uhke ja hää: kastmekihi all läikivad tumedad ribid, grill-köögiviljad, kartulid ja salatileheke – see ajab ootused kõrgele ja lõualuud buldogiliigutusi tegema!

Toiduelamuse osas aga tuleb väike tagasilöök. Paprika, suvikõrvits ja lohmakad sibulasektorid olid nüüd selle roa parim osa. Kartul – no la ta olla lihtsalt kartul, onju.

Aga vaata BBQ-ribide osas on minul sihandne ootus, et see kraam peab olema pehme! No ikka nii võdisevalt küpse, et kõvema köhatuse peale kukuvad ribikondid ise liha seest välja ja jooksevad klõbinal teise taldrikusse varjule. Siin oli aga liha pigem selline ... noh kuidas öelda ... vinnutatud liha tekstuuriga ja konte tuli sikutada liha küljest lahti nagu mõnda ametnikku tugitoolist. Ega ma ei tea, võimalik et mingis koolkonnas nii peetaksegi õigeks meetodiks, pakkumaks searibisid, kuid minu väikeses valges peas näeb see teisiti välja. Maitsev oli see liha siiski ja kui ma olin loobunud noa-kahvliga sonkimisest ning käte ja hammastega asja kallale asusin, siis ehe ja maitsev küpseliha koos mõnusa suitsuse tooniga meeldis mulle väga ... välja arvatud see, et seda va BBQ kastet olid mul nüüd ka vuntsid ja habe täis. Õnneks oli vets oma kraanikausiga lähedal ja sain suurema barbaarsuse oma karvkattest välja mõsta.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial on sirgeimast sirge, taob trummi ja puhub fanfaari sirgeks – sellist seljankat tuleb teleka seest näidata kolm korda päevas, et kõik teaks, misasi üks õige seljonks on! Praepöial aga kratsib kõrva tagant ja laskub küll mitte alumisse asendisse, kuid heidab külili – BBQ ja vinnutamine peaks vist siiski olema kaks eri asja, kas ei? Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Soovitan küll, sest selle seljanka eest ma annan kõik andeks! :)

---

lugu ilmus siin

Faehlmanni kohvik (Tallinn)

Suure meediamaja läheduses olev puhvet Faehlmanni kohvik on ilmselgelt populaarne.

Kesklinna poolt lähenedes võib näha mitmeid muid väljasistumise võimalusi üsna hõredalt asustatuna, kuid selle heleda ja helgena mõjuva nurgakohviku ees on rahvast tublisti rohkem. Kell saab kohe-kohe 12 ja ilmselt on hetkel päeva tippkoormus. Selle napi pooltunni jooksul, mis ma majas sees istun, voorib inimesi üsna tihedalt ... kuid sellel on ka oma varjukülg. Kuid kõigest järgemööda.

Kuna olin veebimenüüst oma valiku juba teinud, siis seisin koos teistega kassa juurde sappa ning andsin oma soovidest teada. Välilauad olid üsna täis, seega toetasin ennast veidi liiga soojas ruumis maha ja vaatasin veidi ringi. Selline lihtne, kuid armsa lahendusega toidupesa paistis olevat üsna sopiline ja ruumikam kui väljast võinuks arvata.

Koukisin kotist arvuti välja, et vastata mõnele kiiremale küsimusele, kuid erilist ooteaega mulle ei antud. Napilt kaheksa minutit peale mahaistumist toodi ... oehhhh. Blinnn! See ei ole OK! Toodi kaks käiku korraga! Tahaks meelde tuletada madrusekeelseid sõnu, et väljendada oma nördimust.

Ma saan aru, et on kiire. Ma saan aru, et kööki läks üks tellimus, kus oli kirjas kaks toitu, mis küll ei ole päevakad, aga ikkagi varem valmistatud road ning neid on VÕIMALIK korraga välja anda. Ma saan ka aru, et piiga, kes need korraga väljastatud toidud kohale tõi, ei pruukinud teada, kas ma olen üksi lauas või ootavad kaks eri inimest kahte eri toitu.

AGA! Aga ikkagi, kui on näha, et lauas istub üks inimene, siis ei tooda supppi ja praadi korraga lauda! Ei. Tooda. Punkt. Sest see on hoolimatu! Selline käitumine oleks lubatav ainult siis, kui kunde ekstra ise palub, et: „mul on hirmus kiire, kas saaks toidud võimalikult kiirelt ja korraga, ma pean edasi jooksma!“

Kui isegi ollakse jõudnud lauda, kus istub ÜKS inimene ja ettekandjal on käes KAKS toitu, siis võikskasvõi küsida: „ka see on OK, kui ma jätan teie prae siiasamma jahtuma?“ Praegu seati klient fakti ette – kugista oma supp tulipalavalt alla, et teine käik ei jõuaks jahtuda ... või lepi külma põhiroaga!

Oehhh. Brrrr. Aga proovime asjaga edasi liikuda.

Supina olin juba ette valinud „Läätse-fenkoli supp kookospiimaga“ (6.-EUR). Tellimust andes kortsutas piiga korra kulmu, et „see on meil vist otsas“, kuid köögist küsides selgus õnneks, et ühe portsu veel saab. Puhh, väga hästi, mulle pole rohkem vajagi :)

Suptšik oli suisa oivaline, kuum nii temperatuurilt kui vurtsult. Tšilli ja ingver andsid tihkele läätseleemele särtsu, kookospiim lisas kreemisust, fenkol omapärast eeterlikku vunki. Taevale tänu polnud kellegi kuri käsi seda ilu ka ära püreerinud – üks rõõm teise otsa! Sööd ja tunned, kuidas sisemine temperatuur tõuseb välisega ühele nivoole, maitsemeeled tantsivad tšaardašši ja otsaesine tõmbub higiseks. Elu on ilus!

Põhiroaks valitud „Puravikurisoto trühvliõliga“ (11.00) ei suutnud aga sama positiivset emotsiooni enam edasi kanda. Kas oli asi selles, et toit oli maha jahtunud, pahakspanus teenendusapsu pihta, või ka lihtsalt selles et peale eelmist vürtsikat elamust ei saanudki leebe olemusega risoto muljet jätta, ei tea. Jah, kõik lubatud komponendid on toidus olemas, kreemine tekstuur suurpäraselt teostatud. Isegi kõige tipuks toidu pinnale raputatud röstitud seedermänniseemned ei pakkunud seda maitserõõmu mida oodanuks. Igatahes jäi enamik portsust taldrikusse.

Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on püsti mis püsti, rõõmus ja rahulolev, päevane maitselaks kenasti kätte saadud. Praepöial vajub selle esmaelamuse kõrval röötsakile ja ütleb, et „kena keik, aga igav on“. Jäme eksimine laudakandmis-etiketi vastu nullib üldelamust aga tublisti madalamaks. Kas ma sooviatn seda puhvetit? Eeee ... no vähemalt mitte tippkoormuse hetkedel.

---

lugu ilmus siin

Punane pekimääre

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Franzias pakutakse imeliselt maitsevat pekimääret. No kohe ikka sellist, et kui sa isegi muidu mingit leivalist kraami väga ei tarbi, siis kaob sealmajas pakutav karaskiviil ise tükkhaaval sinu sisse, sest seda va määret tuleb ju millegi peale panna. Loogiline, onju?

Novat nüüd sattus minu kätte väga head, aga minu jaoks nõksa liiga soolast külmsuitsu küüslaugupekki. No aga kuidas seda siis ikka ära kasutada kui mitte pekimäärde peategelasena, eksju? Franzia versioonis tehakse seda sibula ja õunaga, mul aga õuna parasjagu ei juhtunud olema, tegin siis tomatiga. 

Ohsapoiss, kui umbe hää see sai! Tomat annab intrigeerivat punast värvi ja happesust, sibul magusust, pekk kerget suitsust nooti, nipet-näpet vürtse juurde ja piiiiisut sehkendamist ... ja tulemus on jubekole hea, ehkki mitte fotogeeniline, sestap pilt algosadest :)

Nüüd tegin teist korda ja umbes nii:
- soolapekk
- sibul (poole vähem kui pekki)
- tomat (samapalju kui sibulat)
- tšillikesekene ja näpuotsaga muid kättejuhtuvaid ürte
(soola mina lisama ei pidanud liigsoolase peki tõttu, kuid seda va soolakogust peab niikuinii igaüks ise otsustama)

Kõik hakkida üsna pisikeselt (lihtsalt selleks et hiljem saumikseriga kergem oleks püreestada) ja pannile. U 15 minutit hautamist, tõstad kuuma segu ümber kitsamasse/kõrgemasse anumasse ja blenderiga bzzzzzzzzzzz. Kui tomat osutus liiga vesiseks ja püree vedelam kui keskmine hapukoor, siis segu tagasi pannile ja veel mõni minut ilma kaaneta kumutamist. Mõne aja pärast teisaldad jahtunud segu mingisse suletavasse anumasse ja külmkappi jahtuma. Ta-daaa! Valmis ta ongi, niipea kui on külm ja valmis toimima määrdena leiva peal. Leiba aga varu kohe rohkem, eriti kui on külalised tulemas!

Maksumus hinnanguliselt: u 5.-EUR. Ajakulu: koos hakkimise/hautamisega u pool tundi. Tulemus: karbitäis häädust, millega võib ka 10-pealise seltskonna tunnustavalt mõmisema panna, kui igaüks saab paar teelusikatäiekest koos leivatükikestega ära proovida.