.jpg)
On omamoodi imekspandav, et kunagisel linna tuiksoonel, nüüdseks üsna unne suikunud tänaval, ikka veel mingeid puhveteid peetakse. Ja selles kohas on enam-vähem sama nime all, ehkki mõningaste muudatustega see asutus kestnud vist küll juba mitukümmend aastat. Nüüd viimatise muudatusena on asutuse nime juurde kruvitud eesliides „Tankeri“
Ja kannäe imet, kolmapäevasel pärastlõunal pole ma mitte ainus kunde, üks laudkond samal ajal lahkus, uuse kundesid tuli ka sisse – nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti. Kuigi see asjaolu pole kuigi õige ega tore, et puhveti FB-lehel leiduv menüü pole vastavuses kohapeal seinalt loetavaga.
Kahekohalises supivalikus leidus ka seljanka (5.-EUR), mille (välja-)kutsele ma peaaegu alati jah-sõnaga vastan. Supp jõudis kohale u 5 minutiga ning nägi välja mitte ootuspärane. No vähemalt mitte minu ootuste pärane, sest hapukoort otse supi sisse sokutatunama näha ei sooviks. Ma hea meelega võin seda kõrvale/juurde ampsata, juhul kui supp peaks ise liiga kuum, happeline või vürtsikas olema, aga antud juhul ta ju polnud seda ühestki otsast!
Pigem oli see kraam magus – mis on päris paljude köökide nägemus selle roa olemusest. Aga jällegi mitte minu nägemus.
Kuid üldjoontes ja ülejäänus oli supike enam-vähem korralik, tummine, viineri- ja lihakuubikute tihe, hapukurgi, sibula ja tomatipasta küllane.
Teise käigu tellimisel peatasin oma pilgu majanimelisel prael, sest no oleks ju loogiline oodata, et selle üle peaks köök eritiuhkust tundma. Rüütlipraad (16.-EUR). Tellimise hetkel pakuti valida nelja erineva kartulilisandi vahel, kuid kuuldes küsimust, et „kas saaks mitte-kartuli, selle asemel suurema portsu salatit valida?“, noogutati kohe ja mõistvalt.
Praad jõudis minuni 5 minutit peale suppi, mida võiksküll pisut liigseks kiirustamiseks pidada, kuid kuna olin esimese käiguga juba hakkama saanud, siis oli see OK.
Eriti uhkeks nüüd seda rooga nimetada ei saa, vähemalt visuaali mõttes mitte. Üle poole taldrikust täitis tihe-kleepuv juustukaste, mille all aimdus liha ja sellele asetatud ananassirõnga piirjooned kühmudena nagu koerad vaiba all. Kui seesama kihistu oleks teistpidi – kaste all, sellel lihaviil ja ananassirõngas, siis oleks saanud kena värvilise ja struktuurse pildi, praegu aga mitte.
Aga maitse oli ju täitsa mõnna. Koduselt maitsev kaste oli piisavalt juustune, et ka kenasti venida. Šnitslina laiaks haamerdatud sealihalatakas piisavalt pehme ja sobilikult maitsestatud, magus ananassirõngas sobis sellesse kombosse kah kenasti (noh nagu ananass ikka juustuga sobib, ainult ärge seda itaallastele öelge!).
Salat väärib kohe omaette kiidusõnu, kena värviline ja mitmekesine kuhil oli maitsestatud küüslauguse-pestose õliga ja pani krmõpsuva ning värskena mõjuva kraami kenasti särama.
Kokkuvõte kahetine. Supipöial pole just kuigi rõõmus magusa ja hapukoorestatud seljanka üle, kuid jääb siiski leplikult horisondile lebama. Praepöial aga vaatab rõhtsasendist vaksavõrra kõrgemale, mahitades aga parandama roa väljanägemist. Soovitus tuleb aga siiski, kasvõi selle eest, et Rüütli tänaval hinge sees hoitakse!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment