Inimkatsed toidu ümber

Magushapu kapsas ... õunamoosiga

2012-01-22T10:20:00.000-08:00

Sel sügisel sai meeltesegaduse hoos tehtud ülemäära õunamoosi. Küll ühe, küll teise lisandiga, sekka päris niisama puhastki. Talv kulub, kuid moos aga mitte ... noh vähemalt mitte samas tempos.

Sestap olen nüüd paaril korral kasutanud magushapude kapsaste tegemisel sedasama õunamoosi ja tulemus saab väga-väga mõnus. Hautad kapsad juba üsna parajaks ning lisad siis pool purgikest moosi, segad läbi ja lased lõpuni nurruda.

Ega see nüüd teab mis avastus kokandus-maailmas pole, aga noh, las ta olla. Selline mõnus kapsa-õunalõhnane jagamine :)

Lambasült

2011-12-30T10:17:00.000-08:00

Alustuseks hankige endale tuttav grusiin. Soovitavalt restoraniomanik. Või siis keegi teine, kelle käest te priipäralt lambakonte võite saada. Sest neid läheb vaja palju. Konte, mitte grusiine :)

Ausõna ma ei tea, kas kuskilt turu lihunikult on võimalik hulgem saada vastavat materjali. Aga kui teil õnnestub, siis on hästi. Sel juhul alustame, eks ole!

Miks ma nii väga rõhutan, et seda kondikraami palju vaja läheb? Aga asi selles, et kui te tahate mitte teha zhelatiini abil nö tarretist, vaid ehtsat sülti, siis peate kogu nö liimaine – mis jahtumise järel keeduse tahedaks muudab – kontidest välja keetma. Soovitavalt selgroost või jalgadest ehk kõhrerohketest osadest, ribide ja muude nö siledate luude keetmisest ei tõuse muud tulu kui pisut rohkem head maitset ja liha.

Väike hoiatus – keetmise ajal peate arvestama suhteliselt intensiivse lõhnaga! Et mitte öelda haisuga, kuid see on juba pirtsakuse küsimus, kes kuidas köögilõhnu hindab. Seega olgu tagatud hea ventilatsioon!

Niisiis, ajage võimalikult suures pajas keema vett ja lisage sinna kondikraam. Vedelikku olgu vaid niipalju, et ta esimese hooga kataks kondid napilt ära (umbkaudu võite arvestada, et sülti tekib umbes poole vähem kui alul lisatud vett). Nüüd katke kraam kergelt kaanega ja laske keema tõusta.

Alul peate ise kõrval passima, et eemaldada kogu vaht, mis vedeliku pinnale tõuseb. Mida hoolsamalt seda tööd teete, seda klaarima keeduse saate ja seda kirkam jääb sült.

Kui kraam on juba korralikult keema kerkinud ja olete vahu eemaldanud, keerake tuli väikeseks, katke kaanega ning unustage. Nii umbes kaheks-kolmeks tunniks vähemalt. Seejärel õngitsege kondid välja pange kraam jahtuma. Võite muidugi ka kõike koos jahutada, kuid siis on järgmine etapp pisut keerulisem.

Kui keeduleem on jahtunud, eemaldage pinnalt sinna tardunud rasv. Lambarasval on isegi oma intensiivne maitse, kontidest keedetul veelgi enam. Seega mida põhjalikumalt selle koorimistöö teete, seda parem.

Samal ajal nokkige kontidelt kogu sinna jäänud liha, hakkige väikesteks tükkideks ning jätke oma aega ootama.

Laske leem uuesti keema ning alles nüüd on paras hetk lisada maitseaineid! Mina soovitan kasutada klassikalist komplekti: sool-pipar, vürts ja loorberileht. Ei midagi enam, aga ka mitte vähem. Mõistagi võite ka oma maitse kohaselt lisada peoga küüslauku või rosmariini – mõlemad on lambalihaga suured sõbrad – kuid mulle meeldib antud juhul puhtam maitse. Mõistlik mõte oleks need ürdid lisada kas marlikotikeses või kinnises teesõelas, et mitte nokkida pipra- ja vürtsiterakesi hiljem eraldi välja.

Kui olete kogu kraami uuesti läbi keetnud, on aeg kallata see vormidesse. Kui soovite vormide põhjad katta dekoratiivsuse mõttes porgandirõngastega, paprikasiiludega, hernega või muu kraamiga, on see teie vaba voli. Igatahes puistake vormi põhja hakitud lambaliha, kallake peale „sulasült“ ja asetage taas jahtuma.

Kogu mäng on üsna ajamahukas, aga tegelikult üldse mitte keeruline. Mina olen mitu korda teinud ning ise väga rahul!

Komponentide loetelu on seekord äärmiselt tinglik, sest tegelikult pole ma seda kunagi mõõtnud. Ning ... no kuidas sa mõõdadki näiteks loorberilehe toimet – kui see on värske, suur ja aromaatne või kui on tegu aastaid pakikeses lahtunud pisikese kribalaga? Aga olgu ta siis umbes nii:
- kilo kontide kohta
- u liiter keeva vett,
- kaks-kolm loorberilehte,
- neli-viis tera vürtsi,
- neli-viis tera pipart,
- napp teelusikas soola.

Maksumust ei saa ma arvestada, kuna pole kordagi lambakonte ostnud (nagu loo alul öeldud, saan need otse Tbilisist :) ). Ajakulu – kõik kokku u ööpäev, kuid seda ainult tänu pikkadele jahtumispausidele. Otsest pliidi-köögilaua taga olemise aega läheb ehk kaks-kolm tundi. Tulemus: nagu ütlesin, umbes poole võrra algsest vedeliku kogusest. Nii et näiteks viie kilo kontide ja viie liitri vee puhul ca 2 liitrit sülti ... no aga kes see nii mõõdab!

Igatahes on tegu mänguga, mida vähemalt kord tasub ära proovida. Kui meeldib, siis korrata. Ja iga kord üha paremini!

Praetud pastinaak

2011-12-11T07:12:00.000-08:00

Kas olete kunagi proovinud praadida pastinaaki? Soovitan soojalt! Lihtne ja kiire amps, mis kõlbab nii prae kõrvale kui niisama nillimiseks.

Ega miskit õpetust polegi siin jagada. Võtke lihtsalt üks pastinaak ning lõikuge üsna õhukesteks seibideks ... nonh nii kuni 5 mm paksusteks. Kuumutage tilk õli pannil ning laduge viilud sinnasamma. Ainuke nõks, mida mina soovitan - praadige madalal kuumusel ja kaane all, nii saab tulemus mõnusam.

Soola lisage alles siis, kui kettakestel teist külge keerate. Kaane all prautades? (praadimise ja hautamise ristandsõna, mille hetkel välja mõtlesin :) ) tabate paraja hetke keeramiseks ära siis, kui juurikast auranud niiskuse tilgad hakavad kaanelt tagasi pannile valguma ja särisema. Või siis veelgi lihtsamalt - kontrollides, kas pastinaak on juba kuldseks muutunud altpoolt ... kuid selleks peate tihti kaant kergitama, mis pole aga hea, kuna lasete siis niiskuse välja.

Uskuge mind - sedamoodi valmistatud pastinaaki söövad isegi muidu juurikate suhtes umbusklikud tegelased!

Punane kapsahoidis

2011-10-27T12:13:00.000-07:00

Praegu on peakapsa aeg. Turuletid on sest kraamist lookas ja hindki päris mõistlik. Oskaks ainult midagi peale hakata. Mõtlesin üht varianti proovida ... ja kukkus päris hästi välja.

Paljast kapsast purki suruda pole just kuigi suur kunst, olgu siis hapendatult või hautatult ... ning miks mitte ka praekapsana. Kuid segahoidist - seda polnud mina vähemalt varem katsetanud.

Peale turutiiru oli mul kotis kapsapea, peet, porgand ja sibul. Noh ja miks siis mitte panna need kõik ka kokku? :)

Hakkisin kapsa üsna peenteks ribadeks ja panin suurde potti vaikselt vähese veega mulisema - selle kraami maht väheneb ju kuumutamisel väga kõvasti, vaja selleks vaid aega anda. Samal ajal ribastasin sibula samamoodi ning viskasin teise potti õlisse kergelt karamellistuma. Porgandi sikerdasin kah peenteks kangideks, üritades et kõik eri köögiviljad saaks enam-vähem ühte mõõtu. Lihtsalt dekoratiivsuse mõttes. Noh ja surasin porknatikud kapsale selga - kapsas tahab segamist!

Peet tahab mõistagi eraldi keetmist, tema valmimissükkel on pikaldane. Kuid jällegi- kui ka see punane juurikas tikkudeks hekseldada, pole selles midagi ülearu keerulist. Soovitan ainult kindlasti peedi keeduvette äädikat või sidrunimahla lisada - happeline keskkond aitab värvilisel kraamil oma eredust säilitada. No ja minule meeldib köömneidki juurde panna - nii peedi kui kapsa puhul aitab see ka liigse kõhutuulutamise vastu :)

Vahepeal olin kergelt klaasistunud sibulad ka kapsa sekka seganud, nüüd läks ka pehmeks keenud peet koos kõige keeduveega samasse. Veel segamist ja hautamist, maitsestamist ja maitsmist ... ja saabki kraami purki suruda. Soovitan justnimelt suruda kihthaaval, sest vähene leem saab siis poolkuiva hautise õrnalt ära katta. Kaas peale ja asi vask!

Kulus ära seekord:
- kilo ribastatud kapsast;
- pool kilo igast juurikast: sibulat, porgandit kui peeti;
- kokku ehk pool liitrit vett;
- klaasijagu õli;
- paar supilusikat äädikat või sidrunimahla;
- soola, pipart, köömneid.

Aega kulus kokku tubli tunnike, oma aja võtab nii kapsa kui peedi keetmine. Peamine on aga kraami mitte liiga pehmeks keeta, vaid jätta mõistliku taheduse juurde. Maksumus - no tõesti ei tea täpselt, aga umbes paar-kolm eurot, ei enam. Sedasorti köögiviljad on ju odavad! Tulemus - mina sain täis kolm kolmveerand-liitrist purki ja kausike jäi kohe manustamiseks. Pruukida saab seda nii omaette toiduna, liha või kartuli lisandina kui ka nt boršiliku supi põhjana.

Kõrvitsa-jõhvika moos

2011-10-21T06:01:00.000-07:00

Enamasti ei kipu me jõhvikat pidama moosimarjaks. Kuid soovitan proovida - tulemus on üllatav! Ma ütleks isegi, et üllatavalt hea:)

Kuna tegu on ise on triviaalne, siis kirjeldada pole siin suurt midagi. Lõikusin umbes kilose tüki muskaatkõrvitsat õhukesteks viilakateks, viskasin pool kilo jõhvikaid ja pool kilo suhkrut manu ning lasin keeda. Noh, alul lisasin veel pool klaasikest vett kah, et suhkur põhja ei hakkaks, vaid kohe siirupistuks.

Keemise käigus tasub kindlasti potil kaas peal hoida, kuna keemise käigu kipub jõhvikas käituma nagu popkorn ... ehk siis plaksatustega lõhki hüppama.

Tulemus sai välimuselt üsna dekoratiivne (kuldsed kõrvitsaviilud tumepunases mahlas läbisegi terveksjäänud marjamummudega) ja mõnusamaitseline (mõrkjas-hapu). Arvan, et jõululaual saab olema see igati paslik!

Hinda arvutama seekord ei hakka - nii kõrvitsa kui jõhvikad saab kätte vääääääääga erinevate hindadega. Pilti kah pole. Aga uskuge mind, järeleproovimist tasub see vähemalt väikese kogusena kindlasti!

Kõhuga Kaukaasia poole

2011-10-08T08:19:00.000-07:00

Ajakiri Oma Maitse küsis, mina vastasin ... pealkirja panid nemad:)
------------

Eesnimi, perenimi ja vanus? Kus kandist pärit oled?

Karmo Tüür, kuuekümneseitsmendal aastal sündinud. Ehk siis antud eluhetkel 44 aastat vana ... aga see on pidevalt ajas muutuv number :)

Loen end pärnakaks, ehkki viimased paarkümmend aastat elanud Tartus. Pärnus kasvanud poisina tunnen siiani end sealsetel tänavatel lonkides mõnusamalt. Mõistagi on ka Tartus oma võlud, kuid sarnast lähisuhet Emajõe Ateenaga pole tekkinud. Kunagises kodulinnas olen kõik tänavad ja nurgatagused poisikesena läbi triikinud, kuid Tartuga on mu suhe ... no ütleme akadeemilisem:)

Tutvusta ennast palun paari lausega?

Eks neid rolle on mitmeid, mida elu jooksul vähem või edukalt täitnud. Poeg ja isa, lugeja ja kirjutaja – alguses oled rohkem üks, mingil ajal rohkem teine.

Üks igavesti uudishimulik tegelane olen kindlasti. Ning seda lollidele omasel moel – need pidavat ju kõike omal nahal järgi proovima. Ikka ise teha ja näpuga järgi katsuda. Teiste vigadest ning kogemustest õppimine – see on nõrkadele (viimane on mõistagi nali, kuid oma sügava tõeteraga nali).

Mida oled õppinud või millega tegeled, kui blogi ei pea?

Ajaloohuvi ning vastavad õpingud sulasid ümber välispoliitika ja politoloogia, rahvusvaheliste suhete ja Venemaaga tegelemiseks. Umbes kümmekond aastat olen olnud aktiivne ajakirjanduses, tõsi küll, viimasel ajal rohkem rääkivas kui kirjutavas meedias.

Kuidagi on nii läinud, et olen näppupidi olnud paljude asjade juures. Omaaegne Kodulinna-liikumine Pärnus, Sütevaka Selts, Õlleklubi Gambrinus, üliõpilasselts Rahvusvaheliste Suhete Ring, Akadeemiline Balti ja Vene uuringute Keskus.

Nii et tegevust on alati jagunud ning kui puudust on, leiutan neid ise juurde. Mõiste „igavus“ jääb igatahes minu jaoks üsna uduseks :)

Kaua oled toidublogi pidanud ja miks otsustasid blogi pidama hakata?

Mulle sobivad kaks asja – toidutegemine ja kirjutamine. Paneme need kaks asja kokku ning saamegi toidust kirjutamise ... moodsal ajal blogimise. Nüüd tuleb seda tegevust juba kolm aastat ära ning lõpu veel ei paista.

Kuidas oma toidublogi iseloomustaksid? Mis sinu blogi eriliseks teeb?

Kui lihtsus saaks olla eriline, siis olekski see ehk peamine märksõna. Ei mingit grammi pealt kaalumist, näpuga õpetustes järjeajamist ega keerukat mässamist. Molekulaarkulinaaria ja muu udupeen trikitamine jääb mulle kaugeks. Ei noh, maitsta ju võib, aga ise mässata – no tänan ei! Olen piisavalt laisk ja mugav inimene, et mitte ise enda elu keeruliseks teha.

Nimeta enda kolm lemmiktoorainet?

Muru, muru ja veelkord muru! Ehk siis kõikvõimalik värske ja värviline kraam, mis meie turulettidel antud suurepärasel hooajal saada. Ma pole küll päris taimetoidu-usku ära pööranud, kuid viimastel aastatel olen üsna tugevalt oma toiduvalikut kallutanud kõiksugu köögiviljade kasuks, olgu need siis laual toorelt, mooritult või suisa grillkujul.

Mis on sinu parim abiline köögis ilma milleta kuidagi ei saaks?

Mu teritamis-geeniusest lapsepõlvesõber vastaks sellele kindlasti: terav nuga, sellest algab kõik! Ning kindlasti on see küsimus õigustatud, sest päris ilma instrumentideta ei valmi miskit.

Kuid teate mis, mina pean oluliseks hoopis sihandseid mittekombatavaid asju nagu tulemühin talvehommikul köögipliidi all, pisut häälest ära raadiokrapi pragin ning see lõputult mõnus olemine, mis toiduvalmistamise ajal hinges valitseb. Omamoodi meditatiivne värk, kas teate.

Milline on sinu kulinaarne käekiri?

Kirjeldan vastuse asemel viimatist pidusööki, mille sõpradega korraldasin. Kaks kilo lihaollust ning viis kilo muru – voh see on õige proportsioon. Armeenia verd kamraad aitas kõik selle värske (tomat, kurk, parika, sibul, till, seller, kinza) parimal moel liudadele laotada. Mina grillisin tiba kanamaksa ning sutsu muud lihakraami. Vat sellise „käekirjaga“ laua taga tunnen ma end kõige mõnusamalt!

Oled ise kodus teinud majoneesi, võid, halvaad, kondenspiima jpm. Mis sind isetegemise juures võlub?

Esiteks naudin ma protsessi ennast. Teiseks aga see, et ma tean, mida söön ise ning oma lähedastee lauale panen. Eks tõuseb minugi käsi toidupoes valmistooteid kärusse laduma ... kuid siis loed jälle seda peenikeses kirjas olevat juttu ning ohkad. Ja paned asja tagasi.

Muidugi võiks öelda, et toidutegemisele kulunud ajaga oleks võinud kopika raha teenida ning siis midagi paremat söögipoolist osta, milles seda va asendus-sodi ja keemiat vähem sees. Arvan aga, et see aeg on kulutatud parimal moel ja endast õigemini ei tee ikka keegi!

Blogi vaadates, tundus mulle, et su üheks lemmikuks on Gruusia köök. Millega Gruusia toite tehes peab arvestama ja anna mõned head nõuanded nende roogade tegemiseks?

Gruusia ja laiemalt kogu Kaukaasia köögi puhul pole niivõrd oluline, mida teha, vaid see, kuidas serveerida. See on hoopis teine filosoofia kui meile harjumuspärane. Toitu ei tule mitte anda väljamõõdetult „üks sööja = üks ports“ vaid panna lauale kõik see, mis hetkel käepärast. Läbisegi leib ja liha, viljad ja joogid ... ning siis seda üheskoos jagada.

Aga peamine, mida tuleb mõista nii Gruusia kui kõigi muude köökide puhul – pole olemas nö õigeid retsepte. Iga meister teeb nii nagu talle hetkel õigem tundub.

Peamine küsimus köögis pole mitte „kuidas“, vaid „miks“. Miks tuleb mingit asja teha või vältida, et sinu kätte sattunud toorainest see parim tulemus välja võluda. Kui sa sellele küsimusele vastata oskad, oled meister. Kui mitte, siis parimal juhul õpipoiss.

----------

Lugu ilmus okoobrikuises Oma Maitses, juures ka kolm retsepti siitsamast blogist.

Pilt tehtud minu Tartu lemmik-kohas ehk Tbilisis.

Maitsestamata maitse

2011-09-10T01:07:00.000-07:00

Parima maitse saab mõnikord kätte ... ilma maitsestamata. Vähemalt liha puhul kehtib see küll - juhul kui on tegu hea ja kvaliteetse kraamiga. Broilerifilee seda enamasti ka on.

Mõnusa maitse kättesaamiseks tuleb filee lõigata parajateks ampsukateks ning paneerida-praadida. Paneeringuks kasutan mina riivsaia ja tärklise segu (nii umbes 2/1 esimese kasuks). Tärklis annab koorikule krõbeduse, kuid anult tärklisega paneeerides tuleks kuldse efekti saamiseks pruukida friteerimist, mida ma aga ei soovita. Sestap ongi mõistlik segada tärklit kas riivsaia või äärmisel juhul jahuga.

Noh ja nii lihtne see lugu ongi. Lõikad, veeretad niisked lihatükid paneeringusegus ning viskad vähese õliga kuumale pannile. Peamine on mitte tükikesi üle praadida, siis muutub õrn kana tuimaks. Krõbe koorik ja mahlane sisu - see on meie eesmärk. Hea ja puhas maitse tuleb ise. Täiesti ilma maitsestamata!

-----------

Pildiks panen aga ühe omapärase leiu sellest sügisest. Nimelt avastasin töökoha lähistelt kortermaja seina äärest päevalillede rea ... ning seda mitte peenralt, vaid betoonipraost välja kasvamas! Kohe tuli meelde, kuidas talvel oli samas kohas paar korrust kõrgemal kogu aeg linnuparv tiirlemas - eks lahke pererahvas totis neid seemnekestega. Küllap siis pudises osa pruukostist maha, sattus sinna prakku ja läks kevadel kasvama. Vahva, kas pole?

Gemüüse nr.5 ehk viieviljahoidis

2011-08-16T00:23:00.000-07:00

Miks gemüüse? Aga minu jaoks on see sõna lapsepõlvest saadik tähistanud kõike värsket ja taimset ning seda ka purkipandult. Ja miks nr.5 - aga lihtsat selles hoidises saavad kokku viis köögivilja, igatühte üks kilo - seega siis kokku viis kilo viite vilja. Ehk siis "viivkordviis" :)

Aga tühja nendest viitest, te parem mõelge, kui kena see kõik juba ette välja näeb! Sibul, porgand, suvikõrvits, paprika ja tomat. Ning mõistagi punt maitsemuru ja pea küüslauku. No kas ei tule silme ette Härra Hilissuvi ise, lahke ja naeratav? Või siis muhe ning lopsakas Proua Varasügis? See on juba maitseküsimus, kes näeb siin veel suve, kes juba lähenevat sügist. Klaas pooltäis või pooltühi ... ja need muud tähendamissõnad:)

Tegu ise häbematuseni lihtne. Võtke igat mainit köögivilja üks kilo. Ning kindlasti üks korralik suur pott - sihandne mis põhja ei kõrvetaks. Läigatage potipõhja nii umbes sada grammi õli ning pange kuumenema.

Noh ja nüüd järgneb kogu selle lihtsa asja kõige keerulisem osa, kui nii võib üldse öelda. Ehk siis puhastamine-tükeldamine. Ja järjest potti uhamine, sest täpselt toorainete valmimise tempos tulebki need järjest potti laduda. Ikka algul sibul, siis porgand, suvikõrvits, paprika ning lõpuks tomat koos küüslauguga. Noh ja kõige viimaks maitsemuru ning sool-pipar-ürdid.

Kuidas seda kõike teha, ei või mina teile mitte ette kirjutada. Kellele meeldib jämedam konsistents, võib vabalt nt sibula üsna rohmakate tükkidega lõigata ning porkna lihtsalt seibistada ... ülejäänud komponendid keevad nii ehk teisiti üsna pudruks. Mina kasutasin sõber köögikombaini abi - lihtsalt lasksin puhastamise järjekorras köögiviljad klibuks ning kummutasin potti. Tulemus jääb sel juhul üsna peenetükiline kuid siiski struktuurne. Kellele meeldib veelgi sumedam variant (selline vana hea "kabatškovaja ikra" sarnane), suristab lõpus saaduse veel saumikseriga läbi - olen ka ise nii teinud ning ega tulemus kehvem saa, lihtsalt teistsugune!

Mil moel maitsestada - see sõltub jälegi nii fantaasiast kui maitsest, rääkimata köögikapi sisust. Minule meeldib krehvtisem variant, sestap uhasin seekord sisse nii ühe india maitseaine pakikese kui ka törtsu tulist adzhikat. Aga olen teinud ka eri pipardega mängides ja lihtsalt rohkete maitsemurudega.

Lühidalt tegemisõpetus: köögiviljad järjekorras potti nii umbes viieminutiste vahedega (niipalju teil kulubki järgmise portsu puhastamise-tükeldamise peale). Järjekord: sibul, porgand, suvikõrvits, paprika, tomat koosküüslauguga. Kui kõik koos, laske aeg-ajalt segades nii u pool tundi keeda, lisades soola-pipra-maitseained ning kõige lõpus pundike hakitud peterselli või kinzat (tilli pole mõtet panna, see kaotab kuumutades oma väärtuse).

Minul kulus ära:
- 100 gr õli
- kilo sibulat
- kilo porgandit
- kilo suvikõrvitsat
- kilo paprikat (soovitavalt punast, värvi jaoks!)
- kilo tomatit
- pea küüslauku
- punt peterselli
- kolm supilusikat soola
- peoga vürtse ja ürte (seekord India valmissegu ja adzhikat)

Tegemine võtab aega umbes tunni. Maksumus tuleb ca 7.-EUR, kuna köögiviljad on ju hetkel nii odavad (nt suvikõrvitsat saab mõnikord turul lausa -50 senti tükk sõltumata kaalust). Tulemus - kui panna pooleliitristesse purkidesse, siis 6-7 purki kindlasti ja jääb nosimiseks ülegi.

Milleks seda edasi pruukida - kas niisama söögiks koos tüki leivaga, lihakõrvaseks, supipõhjaks vms, see on juba vaba valik. Minul see gemüüse igatahes seisma ei jää:)
-----
pildi aga näppasin rõõmsalt Postimehest ... no pole ma suurem asi toidupildistaja:)

Fideua

2011-07-03T05:13:00.000-07:00

Nonii, on aeg rääkida sellest, mis eelmisest korrast üle jäi. Ehk siis marinaadipõhjast, millest pajatasin eelmine kord. Ega sa ju ei visanud teda ära? Tubli!

Hüva sibula-tomati segu, mida kanalihaga kokkupuutunult enam toorelt tarbida ei maksa, tasub nüüd pannile lüüa. No või siis potti, kui soovid, aga olgu too sihandne laiemapõhjaline, et kogu kraam saaks kiiret ja korralikku kuuma. Sool ja pipar oli meil selles kraamis juba sees, nii et soovitan nüüd ainult sortsu õli lisada, et tulem siidisem saaks.

Ja ega polegi midagi muud enam teha kui lasta kogu kraamil praadida. Just praadida, mitte haududa - vedelikku on mõistagi palju, aga kui tegid nii nagu õpetasin (mäletad, lai anum ja suur kuumus), siis aurub too ära ning tomat kos sibulaga hakkab kergelt karamellistuma. Siin tasub aga olla ettevaatlik, sest põhjakõrbemise oht on üsna suur!

Asja lõpetamiseks soovitan kasutada saumikserit ning lasta segu millekski ketšupisarnaseks - suured tükid võivad jääda meid segama edasise käigus. Sest ega ma ju ainult tollest marinaadipõhja taaskasutamisest rääkida tahtnud. Edasi läheb lugu palju põnevamaks:)

Nüüd tõsta tõsta see saadus kõrvale ning võta teine pann. Või pada. Või noh mis sul seal pliidi kõrval just käepärast on, aga olgu ta ikka tiba suurem kui mõni munakeedutotsik! Sest vaat - roog, millest nüüd juttu tuleb maitseb eriliselt hästi. Umbes sama eriliselt nagu nimigi - fideua. Ning seetõttu saagu teda palju!

Too hispaaniapärane - täpsemalt Valencia-pärane - panniroog on eriskummaline mitte ainult oma kõlalt, vaid ka valmistamise alghetkelt.

Alustuseks võta niitnuudleid. Ning prae neid. Jah, ma ei teinud nalja - aja pann koos törtsu õliga kuumaks ning prae! Justnimelt, keetmata nuudleid!!! Kõlab veidralt, kuid usu, selline eelpruunistamine anna noile taignajupikestele sootuks teise meki ... ning pealegi, me ei hakka ju vaidlema Valencia seltsimeestega, ega ju?

Kui nuudlipoisid hakkavad su hoolika segamise käigus pruunistuma, sumata pannile toosama tomati-sibula segu, millest enne juttu oli. Sega põhjalikult ja prae taas minutike. Nüüd alles lisa vett. Ei, mitte nii palju, nagu sa paneks keetmise puhul. Võta esialgu klaasike. Hiljem võid lisada, kui tarvis, kuid mitte liiaga. Soovitan nüüd pann kaanega katta ning tuli väiksemaks keerata!

Meie ülesandeks on saavutada hetk, kui nuudlid on kogu vedeliku endasse imanud ning on parasjagu pehmed. Ega siin täpseid vahekordi öelda saa, sest iga nuudel on erinev ning kuumus ja isegi õhuniiskus mängivad siin oma rolli. Peamine, et tulemus saaks sinu enda silmale meeldiv - mitte lögaseks keedetud/sõtkutud, kuid mitte ka pulkkõvad ja klimpis peavad need nuudlid jääma. Mingeid maitseaineid enam lisada vaja pole, kui kasutasid tomatikastme tegemiseks toda marinaadi põhja. Kui aga pruukisid lihtsalt purgist kougitud tomatipastat, siis pead seda mõistagi tegema.

Valencias lisatakse roale tegemise käigus kõikvõimalikke mereande - valge kala tükikesi, krevette ja karpe. Või ka kana. Või ... no ühesõnaga mida hing ihkab ning mis jõuab koos nuudlitega samal ajal küpseks saada. Sina ei pea seda tegema, sest ausalt öeldes saab tulemus piisavalt hää, et teda ka niisama vohmida. Või mingi lihatüki kõrvale serveerida. Põhimõtteliselt võid ka selle kraami seism jätta ning hiljem külmalt süüa ... kuid seda on raske teha, sest võimas lõhnapilv su ümber meelitab kõik lähikonsed kohale. Ning ega isegi ei tahaks enam vesistada, vaid võtaks ühe taldrikutäie fideuat.

Mis meil siis vaja läks?
- tomatipastat nii umbes paari supilusika jagu;
- nuudleid mõni suurem peotäis;
- törts õli;
- paari klaasi jagu vett;
- lisandeid sinu maitsele vastavalt (kuid tuletan meelde, et Valenicas on nendeks mereannid).

Maksumust ei suuda ma seekord arvutada - kõik sõltub sellest, mida sa roa valmistamiseks kasutad. Kui kalleid merande, siis on hind üks. Kui aga lihtsalt nuudleid ja tomatikastet, siis sootuks teine või õigemini pea ei midagi. Valmistamisaeg ei lähe üle veerand tunni - minutit viis ettevalmistustöödeks ning u 10 minutiga on nuudlid igal juhul valmis. Ning tulemuseks saad suure pannitäie imehästi lõhnavat ning suisa suus sulavat rooga!

Armeenia-pärane marinaad

2011-06-27T04:23:00.000-07:00

Kui keegi nüüd ütleb, et see pole üks õige armeenia värk, siis mingu ta ka ... Armeeniasse. Või vähemalt Sotši. Sest just Musta mere äärses Sotšis üks vana armeenlane mulle selle uskumatult lihtsa ja hüva mooduse õpetas.

Meie jaoks siin on liha sütel küpsetamine kombeks vaid mõned kuud aastas. Nemad seal - need mägede pojad - teavad ja tunnevad seda kunsti aga katkematult aegade alguse saadik. Või siis vähemalt sellest hetkest, kui taevased väed neile tule kinkisid. Ning loomulikult arvavad armeenalsed, et nemad olidki need esimesed inimesed, kellega see õnnistus juhtus. Las arvavad:)

Tegu on ise on üüratult lihtne, ehkki esimapilgul pillav. Põhimõte järgmine - marinaadikraami olgu vähemalt sama palju kui liha, pigem rohkemgi. Ning hoidku taevas, ei mingit vett ega muid vedelikke - ainult puhast sibulat ja tomatit! Ning soola-pipart. Ja ongi kõik!

Olgu mis liha iganes su laual, jäta esialgu see kõrvale. Võta alustuseks ette harilikku valget mugulsibulat ... ning veel pisut sibulat ... ja siis veel üks:) Ühesõnaga - palju! Puhasta ja haki ta jämedateks pool-rõngasteks. Aseta kaussi, viska peale peoga jämedat soola ning näpuga harilikku jämedalt jahvatatud musta pipart. Ning nüüd anna kätele voli! Ehk siis mudi ja mulju see sibul kenasti koos maitseainetega läbi. Noh mitte täie jõuga, sul pole ju vaja sibulat pudruks tampida, aga nii omajagu, et krudisev valge sibul pisut pehmeneks ja hakkaks kohe oma mahlu välja andma - see mahl ongi kogu edasise võti!!!

Umbes sama palju või tibakese vähem läheb tarvis tomatit. Kui vähegi võimalik, vali sihuke mahlasem, päikselisem ja aromaatsem. Siinkandis on sellega mõistagi probleeme, kuid suve teisel poolel ehk ikka saab. Haki ka tomat poolrõngasteks, sega sibula hulka, kuid nüüd juba sootuks õrnemalt. Seekord on su ülesandeks juba mahlast nõrguv sibul ning sama mahlane, kuid õrnaihuline tomat kokku liita, nii et sool ja pipar paneks seesinase segu leemetama. Ning sinu süljenäärmed peaks kah selleks hetkeks juba kausist tõusvast aroomist lugulaulu laulma, sahvtist suutäit ihalema.

Nüüd jäta sibula-tomati segu kauss seisma. Ning kui vähegi suudad, ära söö sellest oivalisest gemüüsest! Või vähemalt mitte palju - seda läheb ju liha maitsestamiseks

Seejäel asu liha kallale. Olgu see kana või kalkun, siga või loom ... või koguni lammas ... proovi jätta üsna suured tükid. Suisa peopesa suurused on päris paslikud. Kui võimalik, siis jäta ka kondid sisse - nt ribitükk koos ribiga või nt kanakints koos kepsuluuga. Ega siis vardasse pea ainult pehmet fileed ajama!

Sega liha ja sibula-tomati-maitseainete segu nüüd kenasti kokku. Ühtlaselt ja põhjalikult, samal ajal liha veidi masseerides - las iga poor ja voldike saab me hurmavat marinaadi täis! Kannatlikkus ja järjekindlus tuleb siinkohal kõvasti kasuks. Lõpuks patsuta kogu kausitäis kenasti ühtlaseks ning kui oled kõik õigesti teinud, peaks sulnist marinaadisegu ka liha peale jaguma ning kogu tulem olema ühtlaselt märg ja vetruv.

Ainuke tarkus, mis edasiseks jääb, on see, mida täpselt õpetada ei saagi. Ehk siis kaua peab liha marineeruma. Noh üks reegel on lihtne - mida tumedam liha ja suurem tükk, seda kauem. Õrn kanafilee võib ka tunniga valmis olla, kintsuke tahaks 3-4 tundi. Kuid ei juhtu midagi koledat ka kui mõni tükk jääb pooleks päevaks või teine üle öö seisma - aina parem saab!

Mil moel küpsetada ning mida sünnist liha kõrvale pakkuda, see pole sinase loo pajatada. Tee kuis heaks pead või sõbrad soovitavad. Mina rääkisin sulle vaid marinaadist endast.

Vaid ühte ütlen lõpetuseks - ära marinaadisegu peale liha väljaõngitsemist ära viska! Toorest peast ta enam süüa ei sünni, kuid edasi saab sest veel nii mõndagi. Kuid sellest juba järgmine kord ... mina lähen nüüd sibulat lõikama :)

Munata majonees

2011-06-23T05:22:00.000-07:00

Majoneesi ostmine on minu jaoks siiani olnud paras eneseületamine. Vaatad neid lisa-aineid seal sildi peal ja ohkad. Aga ostmata jätta ka ei saa - mitmes toidus on see kaste lihtsalt asendamatu ... ning maitseb lihtsalt hästi kah:)

Ega polegi valikut kui õppida ise majoneesi tegema! Tõsi küll, ilma munata (nagu klassikalises majoneesis peaks olema), kuid see-eest ka ilma säiltusaineteta! On ju muna see, mis kõige kiiremalt riknema kipub.

Tegin õpetuse järgi ning tuli üsna-üsna hää. Võib-olla ainult soola võiks tuba vähem olla.

Vaja läks:
- 150 ml piima
- 300 ml õli
- supilusika jagu sinepit
- teelusikas soola
- 2-3 supilusikat sidrunimahla

Esimesed neli komponeneti lased kenasti saumikserida sumedaks emulsiooniks, lisad sidrunimahla, suristad veel korra läbi - ja valmis ta ongi!

Ajakulu läks kokku ehk 5 min. Maksumus ... eee ... no ma ei tea, 2.-EUR ehk? Tulemus pool liitrit hüvvvvvva kastet! Ausam, ehedam ja odavam kui poes leiduv!

Kolheti Pärnus

2011-06-15T05:47:00.000-07:00

Mitte iga legend pole õige ning kuuldud kiidusõnu ei tasu pimesi usaldada. Kui vähegi võimalik, tasub ikka endal järele kaeda. Nii tegingi ... ja kiidan nüüd isegi!

Pärnus avati nii umbes kuu aega tagasi Gruusia restoran Kolheti. Head kamraadid, kes teavad minu nõrkust Kaukaasia köögi vastu, kõlistasid korduvalt otse objektilt, ise samal ajal maitsvalt matsutades. No kuidas sa hing sihandsele reklaamile vastu pead:)

Õnneks tõid asjatoimetused mind lähikonda ja loomulikult pidin koha üle vaatama. Ärge ainult laske end eksitada koha aadressil - Kuninga 36 on küll maja postiaadress, kuid Gruusia lippu tasub otsida ikka Hommiku tänava poolelt.

Tervitusjoogiks pakutav Gamardžoba on ... eee ... huvitav, kuid mitte kuigi gruusiapärane segu tšatšast, valgest veinist ja mahlast. Muigama ajas kopmlektis pakutav kokteilitiku otsa aetud oliiv - noh, kui selle joogi eesmärk ongi kundet pisut naerutada, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, kuid autentsusest on asi ünsa kaugel.

Ruum ise jätab üsna rustikaalse ning pisut ketsaka mulje. Hää on aga see, et gruusiapärasusega pole üle pingutatud, ei mingeid plastmassist viinamarjavääte ega muid liialdusi. Mõned detailid, mõned mustrid - ühesõnaga hea maitse piires.

Kuid nüüd peamisest ehk köögist ... mmm! Koha pidajaks on megreelid ning loomulikult kiidavad nad ise seda parimaks:)

Supiks võetud hartšo megruli üllatas mind tõsiselt - ning seda kõige paremas mõttes! Kreeka pähkli leemes pakutav loomaliha (4.20) ei meenutanud mingist otsast tavapärast hartšod, kuid oli lihtsalt oivaline, parajalt vürtsikas, tummine ja aromaatne.

Praeks valisin klassika - khabababi ehk grillitud hakklihavorstikesed riisi ja köögiviljadega (6.10). Kokk on oma ala meister - vardas küpsetatud liharull oli meeldivalt mahlane ning just õige küpsusega. Tõsi küll, tomatikastme kallamine otse lihale pole ehk kõige parem mõte - see otsus, kas dippida suutäit kastmesse või mitte, võiks ikka kliendile jääda.

Kui nad ühel hetkel veel ka Gruusia õlut hakkaks sisse tooma, oleks kogupilt minu jaoks veel parem, nüüd pidin võtma kodumaise rüüpe. Siit minu soovitus - Gruusia restoranid peaks Eestis seljad kokku panema ning kamba peale sealset humalavett maale tooma! Veini ja mineraalvee poolt kuulsa mägede maa õlu on teenimatult varju jäänud, mina võin seda asjatundjana aga ainult kiita!

Hinnaks panen seekord:
- interjöör 4 (võiks kasvõi kohustulik naivistlik maal vms veel lisanduda);
- teenendus 5 (kiire ja viisakas);
- toit 5+ (oma hinda väärt viimse sendini).

Ehk siis mõistagi - soovitan!!

Suvine arbuusijook

2011-06-11T01:03:00.000-07:00

Külm ja mahlane arbuus kuumal suvepäeval - eks ole ju ahvatlev! Kui seesama arbuus aga klaasi panna, saab veelgi sumedama ja suvisema rüüpe.

Poole kõrvaga raadiost kuuldud arbuusijoogi kirjeldus pani mindki täna turu pealt üht jurakat kaenlasse haarama. Pealt rohetriibuline, seest roosalihaline ... mõista-mõista, mis see on :)

Kodus koorisin arbuusisegmendi ja lükkasin viljaliha tükkhaaval köögikombaini. Ei maksa karta, et seemned purunevad - momentaalselt pehmeks pudruks muutuvas massis suudavad need kõvad pruunid jubilad edukalt nugade eest eemale libiseda (ilmselt blenderis seda efekti ei oleks). Saadud pudi pane sõelale kausi kohale nõrguma.

Seejärel viska purustisse jääd koos suhkruga ja veega (või paremgi veel: valmiskeedetud suhkrusiirpiga) - nood noored arbuusid pole veel kuigi magusad ning joogi pikendamisel vajavad veidi lisamagususust. Või noh, see on juba maitse asi. Mina ilmselt järgmine kord lisan ka veidi sidrunimahla joogi ergastamiseks. Veinisõber võib aga sootuks nt kuiva valget veini lisaks uhada ... aga fantaasialend on igaühe oma teha.

Saadud külm jääpurune suhkrulahus kalla väljanõrgunud arbuusimahlale lisaks - ja valmis ta ongi! Imelihtne ja überhea rüübe suviseks ennelõunaks:)

Minul läks vaja:
- ca 4-kilone arbuus
- restitäis jääd
- supilusikajagu suhkrut
- klaasijagu vett

Ajakulu: arbuusi koorimise hetkest kuni valmis joogini läks ehk nii 10 min. Maksumus: praegusel hetkel, kui arbuusi turuhind oli 1,5 EUR kilost, läks kogu lugu maksma 6.-EUR. Tulemus: umbes kaks liitrit rüübet. Mõnnnnnnnnna!

Halvaa

2011-05-24T13:08:00.000-07:00

Halvaal on lapsepõlve maitse. Täiskasvanuna olen ma üldisel kaotanud huvi magusa vastu, kuid halvaad meeldib siiski aeg-ajalt killuke põske pista. Nüüd komistasin ühe venekeelse ajalehe köögilisas halvaa-tegemise õpetuse otsa ning proovisin järele. Katsetasin kohe päris mitu korda, kuni jäin üsna rahule. Tõsi küll, lõviosa sellest kaob selles mitte minu, vaid koduste kõhtu ... aga seda suurem rõõm on ju valmistada, kas pole? :)

Muidugi, tuleb alustada mööndusest, et nö klassikalist halvaad tehakse (päevalille-)seemnete pressimise jääkidest, kuid kodus nende pressimisega tegeleda pole ei mõtet ega tahtmistki. Aga maitse on ülimalt õige ... ning iga katsega saate seda ise suupärasemaks timmida!

Maitse ja massi põhikomponendiks jääb mõistagi päevalilleseeme. Seda võib täiendada suvalise muu pähklilise või seemnelise lisandiga, nii nagu fantaasia ette kirjutab. Siduvaks komponendiks on karamellistunud suhkur koos törtsu jahuga ... ja nii lihtne see ongi!

Seemned röstige kuival pannil ning laske blenderis/köögikombainis puruks. Mida peenem faktuur saab, seda autentsem jääb tulemus ... ehkki ka teralisemal variandil pole viga mitte midagi.

Jahu koos suhruga tuleb samuti kuumutada kuival pannil kuni pruunistumise alguseni ning seejärel lisada vesi. Soovitavalt kuum vesi, sest külm põhjustab kiiret kristalliseerumist ning hiljem on keerulisem tükilist massi ühtlustada - rääkimata poti või panni põhja kriipimisest kõvade suhkrutompudega.

3-4 minutit keenud ja ohtralt segatud suhkru-jahu-vee massile lisage purustatud seemned ning paar lusikatäit õli (soovitavalt võimalikult ehedat päevalilleõli). Segage kiirelt ja põhjalikult läbi ning kallake vormi. Vormi soovitan katta küpsetuspaberiga - saab kraami palju kergemalt kätte.

Paar tundi jahtumist ning suurepärane maius ootab vaid lahtilõikamist ning mõnuleva näoga mugimist:)

Viimane kord tarvitasin järgmisi aineid:
- 400 gr puhastet päevalilleseemneid;
- 100 gr puhastet kreeka pähkelid;
- 300 gr suhkrut (lisasin ka teelusikatäie vanillisuhkrut aroomiks);
- kaks kuhjaga supilusikatäit jahu (pruukisin täistera nisujahu);
- klaas kuuma vett;
- kaks supilusikatäit õli.

Valmistamisaeg: kuumutamine-purustamine-segamine ehk u 10-15 min; jahtumiseks kaks-kolm tundi. Maksumus: ehhhhh ... selles euroarvestuses pole veel nii kohanenud, aga vast oli nii 3-4 EUR? Tulemus: ligi kilo idamaise algega, kuid täieti kodust magusat. Soovitan vähemalt proovida!

Särtsakas ürdisegu

2011-05-22T11:35:00.001-07:00

Mis oleks kokkamine maitsetaimedeta? Üks üsna kuiv ja igav tegemine, arvan ma.

Tartus toimusid Karlova päevad. Ehkki elan üsna Karlova piirimail, avastasin tänu sellele üritusele ühe uue mahepoe Tähe tänaval. Muu mõnusa kraami hulgas soetasin Tamme talu "Särtsaka ürdisegu".

Köögiviljakotletid, millega ma oma koduseid ikka nii kord nädalas kostitan, said tänu sellele hurmavalt lõhnavale pakikesele niiiiiiiiiii head! Soovitan kindlasti järele proovida!

Pildika aga panen sirelikardina oma suvekambri akna tagant.

Supelsaksad Pärnus

2011-04-23T05:33:00.000-07:00

Suure reede hommikul lonkisin mööda Pärnu rannarajooni ja otsisin kerget kõhutäit. Turismihooaeg pole veel alanud, mistõttu polnud valik just kuigi lai. Või veelgi ausamalt - valikut polnud mingit. Kell 10 hommikul on enamik asutusi lihtsalt kinni.

Aga taevale tänu, et need teised kohad kõik suletud olid! Tänu sellele juhtusin sisse astuma täiesti imetabasesse kohvikusse - Supelsaksad.

Vana tõde on, et parima ja eheidaima elamuse saad juhul, kui sul puuduvad mingid ootused. Minnes nooblisse restorani, võid kergelt pettuda, kuna sinu ootused on liiga kõrged. Leides tagasihoidlikust majakesest aga mõnusa söögitoa, võid saada suurepärase kogemuse, isegi kui serveeritu on keskpärane. Aga keskpärane - see sõna ei sobi Supelsakstega kohe mitte!

Pisut räämas maja, kohmakas sisenemine, veidi kitshimaitseline sisekujundus (kuid seda kõige armsamas mõttes) - kõik see ei ajenda külastajat ootama midagi erilist. Kuid siis tulebki üllatus!

Aasiapärane seene-krevetisupp (4.-EUR) oli oivaline. Külluslik ja tasakaalus maitse, kookospiimane mahedus ja krevettide hõrk soolasus, sidrunine happenüanss .... mmmm lihtsalt võrratu! Kuigi mõistagi olid toorained sügavkülmast võetud, ei rikkunud see kröömikegi tulemust.

Soe Nizza salat forelli ja tuunikala-kappari kastmega (5..-EUR) osutus ootamatult kopsakaks. Põhimassi moodustasid kerged eri sorti salatilehed, millesse oli tummistamiseks lisatud hautatud türgi ube, praekartuli viile ja mõistagi kalatükikesi. Kahjuks osutus kauni pisikannukesega lisatud kaste üsna iseloomutuks ja üldmaitses domineeris sool ... kuid tegu võib olla minu esmasest supielamusest liiga ärahelitatud maitsemeele väikese solvumisega:)

Kohv polnud küll suurem asi, aga kolleeg võttis omale sinna kõrvale koduse pasha mangokastmega - ning asinuüksi tolle pisikese desserdi päikeseline välimus paneb heldima.

Hindaks asja siis nii:
- interjöör 4+ (ehkki eksterjöör oleks pigem 3, kuid siis kaoks ära ka see mõnus kodusus)
- teenendus kindel 5 (väga viisakas ja naeratav)
- toit 5 (mitte odav, kuid hinna-kvaliteedi suhe õigustab seda)

Nii et - kel Pärnusse asja, soovitan!

Kalmaarisalat

2010-12-23T00:32:00.000-08:00

Ausõna ma ei mäleta, millal sedasorti salatit ise viimati tegin. Kunagi nõuka-aja lõpul ehk? Ega poleks nüüdki, kui poleks juhus ... aga kuna lasen juhustel hea meelega oma elu juhtida, siis miks ka mitte :)

Läksin Tartu vanas turuhoones kalahalli, mõttes mõlkumas mingi suitsukala. Kuid otse minu ees ostis paarike tüki suitsukalmaari ning sai müüjaproua käest kaasa õpetuse, kuidas sellest lihtsat salatit valmistada. Mõjutatav inimene nagu ma olen, võtsin siis kah lataka suitsuresti jälgedega kalmaarikülge ... noh nii umbes kahe peopesa suuruse.

Kodus lõikusin selle pehme ja hästilõhnava olluse peenteks ribadeks, lisasin õpetuse kohaselt ühe hekseldet punase sibula, mõned munad, koort ja majoneesi ... noh ja oligi kõik!

Lõikumise käigus muhveldasin mõned ribad ikka põske ka ... oi oli üks hea amps, seda võib lausa niisama serveerida! Tõsi küll, salati sees peale pisukest seismist kadus kalmaarisus kuhugi varju. Kui poleks teadnud, oleks võinud vabalt öelda, et tegu on miski suitsukala salatiga ... nt heering või muu. Ainuke, mis siiski reedab, on kalmaariliha suhteline tihedus. Aga maitse sai ikkagi hää. Röstsaial serveerituna, kõrvale mõned kirss-tomatid ... noh ilus ju!

Niisis, tarvis läks seekord:
- pool kilo suitsu-kalmaari;
- üks suurem punane sibul;
- neli keedumuna;
- koor-majonees;
- sool-pipar (soola võib ausalt öeldes lisamata jätta - nii kalmaar kui majonees on küllaltki soolased).

Ajakulu: polnudki teist ... ehk hakkimiseks kümme minutit ja tõmbumiseks 15? Maksumus: ligikaudu 40.-EEK. Tulemus: vähemalt kuus kopsakat röstsaia viilu saaks kuhjaga katta.

Herne-brokkoli püreesupp sinihallitusuustuga

2010-12-11T02:27:00.000-08:00

Ahiküttega majas on hommikud mõnusalt jahedad. Paned sellisel hetkel puud ahjus pragisema ja teed midagi hinge- ja kehasoojendavat söögiks. Rahu, õnn ja muidu hää olla:)

Keetsin eelmisel päeval pisikese potitäie herneid. Ning teise toidu kõrvale ka brokkolit - Tartu turul on siiani saada kohalikke minibrokkoleid ja lillkapsaid, mis ei jõudnud suureks kasvada, kuid näevad nummid välja.

Lapäeva hommikul oli järgnev imelihtne. Lasksin pisut vett potis keema, lisasin poolenisti pudruks lagunenud herneid paar lusiktäit ja neli-viis õisikut brokkolit. Kuni see kraam keema tõusis, panin pannile kaks tükeldet saibiviilu röstima (no teate küll - saib, see leiva ja saia ristsugutis).

Kui supiollus keema tõusis, suristasin kraami saumikseriga püreeks, kummutasin taldrikutesse, puistasin peale kildudeks hakitud sinihallitusjuustu (oli teist Maximas alega müügil) ning krõbedad saiakuubikud.

Eks muidugi, kollased herned ja roheline brokkol ei jäta peale püreestamist just kõige paremat värvitulemust, kuid seda saaks soovi korral helendada, kasutades vee asemel piima või rõõska koort. Kuid esteetiline tulem polnud hetkel niiiiiii oluline. Maitse ja lõhn olid aga imehead. Soojus valgus üle keha. Talvisel hommikul parim!

Vaja läks:
- paar-kolm supilusikatäit keedetud herneid;
- neli-viis õisikut keedetud brokkolit;
- mõnikümmend grammi sinihallitusjuustu;
- peoga röstitud saibikuubikuid
- maitseaineid ettevaatlikult, sest juustul on oma tugev maitse ning aroom.

Ajakulu: kuna hernekeetmine ehk kõige aegavõtvam osa oli enne tehtud, siis võttis kogu protseduur maksimum kümme minutit. Maksumus: kõige kallim osa oli siin see alehinnaga ostetud sishalitusuustu-kild ... ehk läks kokku kõik nii paarkümmend krooni? Tulemus: kaks korralikku portsu.

Seapõsepasteet

2010-12-08T11:55:00.000-08:00

Põsk on hea põske pista. Eriti kui see on see va sea oma ja suitsutatud. Ja eriti kui sellest veel midagi hõrku valmistada, nagu nt pasteeti.

Sai siin mõni nädal tagasi vana sõbra juures Pärnus päevake puhatud. Aga et puhkamine pole lihtne töö, siis sinna juurde on vajalik kosutust ja midagi toitvat kah. Seks puhuks sai kohalikule turule tatsatud, kott head-paremat punnni täis ostetud ja pihta hakatud. Alustuseks mõistagi hea pilsnerisõõm ja siis tööle.

Plaanis oli pasteet. Kuna tavapäraselt pruugitakse selle sisse misikt maksa ja kõvasti rasvainet, siis tegin nii üldjoontes minagi. Maksaks sai looma oma - nii kilo ringis, lisandiks suitsu-seapõsk - kah kilo kanti.

Alustuseks läks pannile paar suuremat sibulat. Ühte potti tükeldet maks, teise seapõse tükid (viimasel võta enne muidugi kamar pealt ... aga ära seda ära viska - see kulub nt supipõhja keetmisel marjaks ja maitseks ära).

Kui kõik kolm panni- ja potitäit olid kenasti pruunistunud, siis kallasin nad kõik suuremasse potti kokku, klaasijagu köögiviljapuljongit peale ja jätsin vaikselt kaane alla podisema.

Kui pudel õlut jutu kõrval tühjaks sai, summisin kraami potis segi ja lisasin potsiku tomatipastat. Veidike soola-pipart ka, kuid see on juba maitse küsimus. Enne saumikseriga kallale minekut tuleb asi igatahes veelkord läbi kuumutada - tomat tahab kuuma saada! Noh ja viimase asjana soru odavamat brändit (mitte endasse, vaid potti) ja tubli viis minutit sauramist. Ja voila - potitäis pasteeti saigi valmis!

Vaja läks siis:
- kilo loomamaksa;
- kilo suitsu-seapõske;
- kaks suurt sibulat;
- klaas (köögivilja)puljongit;
- maitseaineid vastavalt maitsele;
- 50 gr brändit.

Ajakulu: 10 minutit tükeldamistele, u tunnike praadimiseks/hautamiseks. Maksumus: kuna tegu oli üsna ammu, siis täpselt ei mäleta, aga pakun tagantjärele ehk sada krooni ... või kui, siis kröömike rohkem? Tulemus: nii paari kilo jagu pasteeti. Sellest jagub ikka jupiks ajaks, nii endale kui külalistele karbiga kaasa anda.

Pisut üleingverdatud õuna-kõrvitsamoos

2010-10-07T11:25:00.000-07:00

Imelisi teid pidi satub mu kööki vilju. Mõnikord jääb mulje, nagu nad kasvaks seal ... aga nii väikeses, ühe akna ja laudpõrandaga köögis ei saa nad seda ju ometigi teha?

Kuid olgu. Käes oli mul kõvitsasektor, kotike õunu ja mõned sidrunid. Mida sa hing ikka oma piiratud fantaasiaga oskad teha kui mingit moosilist?

Puhastasin-hakkisin kõrvitsa ja õunad, viskasin potti koos suhkruga ja tulele. Kõrvits on ju üks üsna maitseimeja marjake ... sestap pigistasin viie väheldase sidruni mahla ka sisse ja väikeseks nükkeks mõtlesin panna mõned suhkurdet ingveritükid. Et no kõrvitsat praavitatakse ju igat nelkide ja vürtsidega, miks siis mitte seda?

Keetsin ära, summerdasin nuimikseriga läbi, panin purki ära ja maitsesin. Oh .. nohhh ... mina olen veidramaitseline ja mulle sobib. Poisid maitsesid ja veidi mõtlikult kiitsid. Kuid kaasa ... eeldan et tema mahedalembuse jaoks on see liig. Aga pole hullu, tulemust vaid mõni purk, küll ma need ära kingin :)

Kulus ära:
- 300 gr kõrvitsat;
- 800 gr õuna;
- 700 gr suhkrut (panin pisut enam kui tavapärase 1:2 suhtarvu, mõeldes sidruni neutraliseerimisele);
- viie väikese sidruni mahl (kaalusin lusti mõttes ära - 150 gr mahla);
- neli pöidlaotsa suurust sukrustet ingveritükki.

Ajakulu: 10-15 min ettevalmistus, 20 min keetmist. Tulemus: törts üle liitri moosi. Maksumus: taevane arm, ärge seekord küsige ... no ehk oleks paarkümmend krooni, kui seda kraami kohe osta?

Pilt jääb seekord ära. Aga muuseas kallis kaasa arvas siiski et polegi nii hullu ühti. Järsku ma siis ikkagi ei kingi? :)

Õuna-mandariini-moos

2010-09-24T08:19:00.000-07:00

Sügis on. See tähendab, et aeg-ajalt kukub puu otsast. Ja mõnikord suisa pähe.

Seekord kukkus sülle. Kaudses mõttes. Lihtsalt toodi kotitäis õunu. Antoonovkaid, klaare ja miskit veel. Kõik need, mis parasjagu alla kukkunud.

Eelmisel päeval olin ostnud kilokese mandariine. Vaatasin nüüd neile kahele kotitäiele otsa ja leidsin, et võiks ju küll. Esimest korda elus moosi teha või nii. Seni on moositegu ikka abikaasa päralt olnud, aga olin hetkel üksi kodus ja tegemisetuhin sehen.

Nii siis. Puhastasin ja tükeldasin. Antonovkad peenteks seibideks, muud õunad suuremateks jubilateks. Mandariinid juhtusid õnneks üsna seemnetud olema, nii et nendega läks õite lihtsalt - koor maha ja tükkideks.

Pott tulele, viljad ja suhkur sisse, veidi keetmist. Lõpuks lasksin saumikseriga surrrrrdi potist läbi ja valmis solberdus purki. Ahjahh, purgid kuumutasin tilga veega mikrouunis läbi - peaks vast käima küll?

Tarvis läks seega:
- kilo tükeldet õunu;
- kilojagu tükeldet mandariini;
- kilo suhkrut.

Ajakulu: kümmekond minutit puhastamiseks-tükeldamiseks, ca 15 minutit keetmiseks. Maksumus: kui oleks õunad ostnud, oleks kogu kraam läinud maksma ehk nii 70.-EEK. Tulemus: u kaks + liitrit moosi. Oi kui kaunilt kuldset ja niiiiii nämmat - kerge mõrkja alatooniga zuuuurepärast pannukakõrvast.

Pildiks panen hoopis ühe lugemisharjutuse ... ausõna, mitte minu tehtud :)

Salvei kartulikotletis

2010-08-26T05:55:00.000-07:00

Turu peal jäi näppu üks karvane taimeke. Salvei. Pole seda küll ennem näppinud niimoodi, aga kuna teadsin, et kartuliga peaks ta passima, siis tegin järjekordse inimkatse. Nimelt salveiga kartulikotletid.

Võtsin kasutusele:
- 5 keskmist keedet kartulit;
- 2 muna;
- kaks salveilehekest;
- näpuotsaga soola-pipart.

Rutjusin uhmris salvei koos maitseainetega pudruks. Kaapisin saaduse suurema kausi põhja, kuhu surusin pihuga puruks ka keedetud-kooritud kartulid, kopsasin sisse kaks muna ja mudisin pudrunuiaga pudruks. Ahjahh, kuna segu sai kuiv, siis tilgutasin veidi sõirateost ülejäänud vadakut ka sisse, aga seda võib vabalt teha ka piima või miks mitte isegi veega.

Edasi polegi muud kui igasuguse kotletiteo puhul ikka - lusikas, pann ja törts õli. No ja kuumust ikka kah:)

Pean tunnistama, et olin salveiga liiga ettevaatlik - oleks võinund rohkem panna. Hetkel jäi maitse õrnalt aimata ... kuid see aimdus oli sume nagu suveöö, sulades suulael. Teinekord panen rohkem. Mida soovin teilegi:)

Ahjahh - mina serveerisin neid seekord koos värskelt praetud kukeseente ja kurgi-hapukoorekastmega. Aga vaba maa, igaüks teeb mis tahab!

Tõsise mehe tõsine raamat

2010-08-09T07:37:00.000-07:00

Minu meelest võrratu sõna- ja lihakasutusoskusega mehe sulest ilmub teine raamat. Kel vene keel käpas ja lihahimu suus, see klikkab pildil ning satub vastavale lehele.

Muuseas, arvan siiani, et ka esimene raamat vajaks tõlkimist. See on nüüdseks ilmunud juba kahes trükis üldarvuga 124 000 eksemplaris!!!

Ettepanekud on teretulnud:)

Tšašušuli

2010-07-28T04:39:00.000-07:00

Tegin täna midagi tõeliselt teravat. Gruusiapärast vürtsikat loomapada, mille nimi "tšašušuli" pidavatki gruusia-päraselt tähendama midagi teravat, vürtsikat.

Lõpetasin just nii umbes tunnikese kestnud toiduteo, ajan väikese lusikaga keelenäsasid hulluks ajavat kraami sisse ning auran. Mitte lihtsalt välispidisest kuumusest, mida sel suvel meile Allahhi ja muude puuslike armust küllaga antud. Taoline tulesäde paneb mahlad liikuma ning ning puhastab kui sisemine saunaviht.

Oi jeerum, kui hea!

Aga asi algas nagu ikka koostisainetest:
- 800 gr loomaliha;
- u pool kilo sibulat;
- u pool kilo tomatit;
- mitu punti peterselli ja kinzat (värsket rohelist koriandrit), pundike rohelist sibulat;
- soola-pipart-vürtse-adžikat;
- neli pirakat küüslauguküünt;
- igas juhuks paar klaasi vett (lisada vastavalt vajadusele).

Loomaliha tükeldasin nii umbes poole tikutoosi suurusteks kuupideks ja viskasin poti põhja tasasele tulele podisema. Õige oleks seda teha kumera põhjaga malmpajas - see tagab kuumuse parima jaotumise ja mahlade õigeima kogunemise. Paraku mul sellis kauntari veel pole, seega käis suurem supipott küll.

Ei ole sellele lihale vaja miskit õli ega vett lisada - tol sisemist niiskust küll, et vaiksel tulel nii pool tundi omaette todiseda. Mina tegin kogu värki kaane all, see vähendab lamedalt põhjalt liiga kiiret aurumist. Segasin kah paar korda ja lisasin lõpupoole sutsukese vettki.

Nii umbes 40 minuti pealt lisasin üsna jämedateks poolrõngasteks seibit sibula, segisin läbi ja jätsin uuesti kaane alla sumisema. Senikaua kupatasin-koorisin tomati (juhtus üsna paksu koorega isendid olema, õhema koore puhul saab ilmselt ka ilma hakkama).

Ca 50 minuti pealt lisasi tomati ja jälle sutsu vett - tšašušili peab hauduma väheses mahlas ja jääma lõpus üsna tummine, nii et pigem lisada sortshaaval ja korduvalt. Liha ei pea saama vedelikust kaetuks - arvesta, et sibulast-tomatist ja maitsetaimedest tuleb kah oma mahla lisaks.

Koos tomati lisamisega asusin ka maitsestama. Ja siin, hea sõber, ei saa ma mitte midagi ette kirjutada. Kes peab igale poole õigeks lisada vürtskööment, kes nelki-koriandrit. See polegi nii oluline, kuid tšašušili PEAB punast pipart saama. Olgu see siis patta visatud tšillikaun või mõnes valmis piprasegus olev terake.

Minul on antud hetkel tugev eelis - saan kasutada ehtsat Abhaasiast toodud adžikat, mis on kuum kui kurat. Paningi siis väikese peotäie soola ja teelusikatäie adžikat. Aga ärge teie seda mõõtu uskuge - adžikal ja adžikal on vahe nagu .... no nagu näiteks sinepil ja sinepil. Peamine, pange niipalju, kui veel vähegi mõistlik tundub. Arvestage, et hiljem lisatavad maitsetaimed ja pisuke keetmine muudab esimest maitseehmatust.

Umbes tunniajase hautamise lõpus lisasin korraliku kausitäie hakitud petserselli, kinzat ja rohelist sibulat. Kuni puhastasin- hakkisin küüslauku, sai too rõõmus roheline kraam oma närbuvast ihust hurmavaid maitseid toidu sisse laiali laotada. Lõpuks läks hakit küüslauk ja ... minut keetmist ning tuli surnuks.

Nii et kokku läks aega tund. Maksumus pole küll kuigi odav - kokku nii umbes 100.-EEK, kuid lõpptulemuseks sai 4 tugevat portsu loomalihapada. Kui tšašušulit süüa mitte Kaukaasia kombel omaette toiduna, vaid kastmena kartuli, riisi või makarontšiku kõrvale, siis saab portude arvu julgelt kahega korrutada.

Lõpetuseks: paraku mu teinepool pole kuigivõrd teravasõber, sestap sain sellist piprast pada teha nüüd, kuni ta päevakeseks Pärnusse ämma juurde põrutas. Eks näis, mis näoga mul poisidki sellist õhetust söövad. Kuid mina olen RAHUL!!! Sama soovin teilegi ning loputage see õhkav suutäis millegi meelepärasega alla.

Et pildimassinat pole käepärast, laenan pildi siit:

Jäätisehooaeg

2010-07-12T03:31:00.000-07:00

Üllatusega avastasin, et ma polegi kirjutanud jäätise tegemisest. Suvisel ajal üks äraütlemata hää asi, kas pole? Ja miks siis peaks poest tassima, kui ise saab tehtud. Ausat ja õiget koorejäätist kõikvõimalike lisanditega või ilma.

Minu tavapärane jäätisetegu näeb välja nii: löön vahtu kaks suurt pakki 35% koort, lisan purgitäie kondenspiima, segan veelkorra läbi, kallan segu karpidesse ja pistan sügavkülma. Alla 4 tundi pole mõtet näppima minna, parim on üle-öö seisnu. Pikemalt kui paar päeva ta ei seisa aga isegi mitte sügavkülmas ... lihtsalt nugistised teevad oma töö ;))

Ahjahh, ka kondenspiima soovitan ise teha. Alguses katsetasin paar korda poe-kondensiga, kuid siis jäi suhu hangunud taimerasva tunne ja maitse. Isetehtuga pole aga sellist järelmekki kordagi täheldanud.

Alustan kirjeldust kondenspiimast. Selleks läheb vaja:
- liiter piima
- väike pakike vanillisuhkrut
- kaks-kolm-nelisada grammi suhkrut (sõltub magususe soovist)

Lase kraam keema, aga ole alul ettevaatlik, kuna keemahakkamise hetkel soovib piim potist välja ronida. Sega. Passi kõrval, kui lased suuremal tulel podiseda või tegele muude asjadega, kui tuli väiksem. Isegi suurel tulel ja tihti segades alla poole tunni nii ehk teisiti ei lähe, väiksel tulel võid ka tunni-pooleteisega arvestada. Ise olen vaadanud nii silma järgi, et kui maht on poole peale kahanenud, siis on paras aeg tuli kinni käänata ning tihenenud ja kergelt karamellistunud saadus purki kallata.

Nii umbes poole liitri kondenspiima omahinnaks tuleb seega u 15.-/20.-EEK. Pane kütte ja ajakulu juurde, saad ikkagi suts odavama kui poes. Ajakulu on muiudugi märkimisväärne - keskeltläbi tund, kuid tulemus on seda väärt, kuna saad kondenspiima peale jäätise kasutada ka nt igasugu küpsetistes.

Jäätise tarvis läheb aga omakorda:
- kaks 400 ml pakki 35% koort
- klaasijagu kondenspiima
- soovi korral lisandeid

Sellise jäätiseportsu omahinnaks tuleb nii ligikaudu 50.-EEK. Ajakulu: vahustamiseks 5 min, külmutamiseks 6-8 tundi. Tulemus: ligikaudu poolteist liitrit uskumatult head külma maiust.

Ja taevane arm, mida kõike sinna jäätise sisse segada ei saa enne külma torkamist. Meie pere üks lemmikuid on rabarber - imeväikseteks tükkideks lõigutuna. Aga oleme pannud ka nt riivitud šokolaadi, maasikamoosi ja niredena sisse nõristanud granaatõunasiirupit. Valik on igamehe enda teha.

Kuuma suve ja külma suve soovides ... ning vabandades taas pildi puudumise eest:)

Sõirategu

2010-06-09T08:40:00.000-07:00

Profal* on õigus. Sõirategu on tõesti üsnagi lihtne. Kuna järgisin täpselt õpetust, siis viitan retseptile ja lisan kopi-paste meetodil retsepti:
----------
Vaja läheb:
1 l piima (tavaline 2,5 või 3,5 protsenti)
600 g kohupiima (kasutasin 200g pakke, 0,1 rasvasisaldusega)
50g võid
2 muna
kolm suurt küünt küüslauku
2 tl soola
2 tl köömneid (võib kuumal kuival pannin korra läbi röstida, jääb aromaatsem)

Kuumuta piim keemiseni, lisa ühtlaseks segatud kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak, st. potti jääb kohupiim ja kollakas vedelik. Kalla marliga vooderdatud sõelale ja lase 20 minutit nõrguda, võid ka vedelikku käega välja suruda. Sulata potis või, sega sinna juurde soolaga lahtiklopitud munad, peeneks hakitud küüslauk, köömned ja nõrgunud kohupiimamass. Tõsta pott uuesti tulele. Kuumuta pidevalt segades veel ca 5 minutit, kuni kogu mass on ühtlane, aga ära keeda!

Pane kaussi hanguma ja lase üleöö külmkapis seista. Valmis.
-----------

Lisan omalt poolt ainult tavapärase kalkulatsiooni. Ajakulu: valmistamine 30 min, seismisaeg ööpäev. Maksumus: ca 45.-EEK. Tulemus: u 500 gr sõira.

Selline soolane, köömne- ja küüslauguküllane snäkk on tõesti oivaline õllekõrvane. Või miks mitte ka mõne värske salati sisse. Järgmine kord proovin kindlasti mõne maitserohelisega.
--------
* Profa = kah üks hullupoolne meeskokkaja.

Kaerakeeks rabarberiga

2010-06-05T03:05:00.000-07:00

Kipun viimasel ajal vara ärkama. Kuid ee on ju ainut hea. Saab hommikul tunnikese töötada ja siis rahulikult kööki tuterdada.

Täna juhtus varahommikuses köögis üks keeksitegu. Ega ma suurem asi magusasõber pole, kuid see-eest on teisi. Ja kõige süüks sai purgitäis rabarberit. Kenasti pisitükkideks hakit rabarberit, mis koos suhkruga oli purki pandud. Ning nüüd külmkapiriiulilt mulle ette jäi.

Olin mõelnud midagi kaerajahust katsetada ja nüüd sai see tehtud. Summisin võrdsed osad kaerajahu, kliidega kaerahelbeid, nisujahu segi. Magusaks kondenspiim - oli see mul viimasel korral psiut pruunitäpiliseks läinud nii et jäätise sisse ei kõlvanud, kuid küpsetise sisse ülihää. Munad ja lonks õli. Küpstetuspulber ja soolasuts. Ongi vist kõik? Ahjahh, rabarberid ka ikka. Surrrdi käis kõik kombainist läbi (rabarberid lisasin lõpus, et need ei purustuks), keeksivormi ja ahju. nii umbes 40 minutit küpsemist.

Vaja läks seega:
- klaas kaerajahu
- klaas kaerahelbeid kliidega
- klaas nisujahu
- u pool klaasi kondenspiima
- 4 keskmist muna
- paar supilusikatäit õli
- teelusikajagu küpsetuspulbrit
- sipsuke soola

- lõpuks segasin sisse klaasijagu tükeldatud rabarberit suhkrus

Ajakulu: ettevalmistus ca 10 min, küpsemine u 40. Maksumus: pakun täiesti lambist, et üle 20.-EEK ikka ei läinud. Tulemus: korralik keeks, millest sai kümmekond jämmmedat viilu.

Mina serveerisin koos lusikatäie vahukoorega (kuna tegin just jäätist ja oli pisut üle). Igatahes ülihää - magusakas, ent koreda keeksi sees hapukad rabarberitükid ja selle kõrval siidjas vahukoor. Mmmmm.

lugu seekord pilditu. sorry:)

Hakkliha. Sõna otseses mõttes.

2010-05-25T06:00:00.000-07:00

Kui kaugele võib inimene küll laskuda isetegemise tahtmises?

Valmis kotletti enam ei osta ... no olgu, sellest saab ju aru. Hakkliha ei osta ka valmiskujul, vaid väntab ise ... noh olgu, napakas, aga las olla. Kuid et hakkliha ise HAKKIDA?

Igatahes sinnamaani ma olen oma taandarengus jõudnud. Kena tükk loomaliha sai kõigepealt noaga tükeldet ning siis asusin lihakirvega kallale - või kuidas seda suurt ja laia nuga peakski nimetama kõigi kulinaaria kaanonite kohaselt?

Tean, et selleks oleks vaja tõsisemat pakku. Tean ka, et kirveid peaks olema kaks ning need peaks olema pikema ja kitsa teraga, soovitavalt sepa käest tellitud. Kõike seda ja palju muudki lihalikku olen õppinud idamaiselt targalt mehelt Stalic. Muuseas, mõtlen siiani, et peaks ära tõlkima vähemalt ühe tema raamatutest - need pole lihtsalt kokaraamatud, vaid ülimaitsvalt ja asjatundlikult kirjutatud ood mehisele kunstile - kokakunstile, eelkõige liha valmistamisele.

Aga olgu. Mitte Stalicust pole seekord jutt. Vaid liha hakkimisest. Lased aga lõdva randmega kirvel kolksuda läbi lihamassi. Aeg-ajalt tõstad jälle hunniku koomale ja jätkad. Nii umbes 10 minutit. Liha, mis seejärel su ette hunnikusse jääb, on tõeliselt HAKKliha. Kenasti tükkideks hakitud, mitte masina poolt puruks surutud või kombaini poolt pudrustatud. Sellel lihal on struktuuri ja iseloomu. Eriti ideaalne oleks see muidugi vorstide või pelmeenide vms täitmiseks. Seekord läks lihtsalt pannile. Ja ma olen rahul. Väga rahul!

Biohalg

2010-05-23T21:16:00.000-07:00

Proovisin eile grillimiseks üht minu jaoks uudset ja omamoodi vahvat nähtust - biohalg. Et siis alternatiiv grillsöele. Päevalilleseemnete koortest pressitud - seega peaks olema nii öko kui üldse olla saab.

Pappkarbitäis pruunikaid klotsijuppe maksis kopkas alla 40.-EEK. Kirja järgi peaks see kasutusel võrduma keskmise ehk 14 liitrise grillsöe kotiga.

Puistasin oma ufogrilli nii umbes kolmandiku karbi sisust, süütasin nagu süsigi - kokkukäkerdatud köögipaberiga. Esimese hooga kaks üllatust. Süttimisel annab päris tugeva valge suitsu ning seejärel korraliku lahtise leegi - no nii umbes poolemeetrise kindlasti, kui mitte enamgi. Seejärel, nii umbes paarikümne minutit hiljem, käitus nagu süsi ikka. Kuumus sai korralik ja üsna pika-ajaline.

Seega plussid: ökoloogiline ja kompaktne. Miinused: suhteliselt kallis ning sobimatu katuse-alustes kasutamiseks. Pikka leeki vaadates tekkis mõte võimaluse kohta pruukida materjali kütusena - leidsin ühe müügikuulutuse ja sellise arutluse / arvutuse (vt eelkõige 6.mai kirjet).

Ahjahh, grillisin seamaksa sibulatega. Ehkki leotasin juppideks lõigatud seamaksa tunnikese piimas ning seejärel marineerisin mee, balsamico ja soola/pipraga, jäi lugu pisut mõrkjaks. Aukudega grillipanni põhja ladusin kihi jämedalt lõigatud sibulat, mis võttis endasse alttuleva kuumuse ja ülalt-laskuva mahla. Summisin kraami paar korda panni peal ning grillisin kaane all nii umbes 15 minutit - kraam sai mõnus, kuid võib-olla mitte igaühe maitsele sobiv:)
-------------------
lisan nüüd teise korra tarkusena.
miinused:
- kui söekotist tuleb mul tavaliselt griilides välja 4-5 korda, siis halupakist maks 3 korda;
- kui sütega grillides on võimalik kiirustamise korral hakata ka nö enneaegselt (ehk enne halli katu tekkimist) küpsetama, siis halgudega seda eriti ei saa - leek segab;
- kui süsi jääb küpsetamise lõpus järgi, siis katad söepanni kaanega ning allesjäänud söed kustuvad, olles kasutamiskõlbulikud ka järgmisel korral, kuid halusöed hõõguvad lõpuni ära.

võimalik pluss:
- kui jaanipäeva- vms lõket peab tegema piiratud tingimustes, siis klotsi-kahe kaupa lisades saab päris pika ja ilusa, kuid mahult piiratud leegi ilma puudekotti kaasa tassimata.

Võitegu

2010-05-16T12:03:00.000-07:00

Ma tõesti ei saa aru, miks ma siiani olen poest võid ostnud!? Selle isetegmine on ju niiiiiiiiiiiiii imelihtne ja tulemus niiiiiiiiiii hea, et no ... no ma ei tea kohe.

Võtsin ühe 400-grammise 35% vahukoore, raputasin kõrgema kausi põhja sutsu soola ja lasin mikseril käia. Senikaua, kuni vahust sai tükiline mass. Edasi, kuni hakkas eralduma vedelik. Ja seni, kuni mikseri väntade mahele moodustus kollakas võimass, mis enam alloleva vedelikuga kuidagi haakunud ega sarnanenud.

Ajakulu: vähem kui 5 minuti. Maksumus: u 20.-EEK. Tulemus: u.150 gr head soolakat võid. No kas keegi oskab mulle öelda, miks ma peaks veel poevõid ostma? Muidugi ma veel ei tea, kaua see isetehtud või säilib. Aga hetkel pole see ka oluline. Emotsioon on hea ja omatehtud võiga leivakild maitseb suus oipagankuihästi :)

Žengjalov hatš ehk murupirukad :)

2010-04-25T06:33:00.000-07:00

Viibin hetkel Karabahhias ja leidsin siit endale uue lemmiku. Nagu pealkirjast näha, on see midagi lihtsat. Mitte armeeniapärane nimi vaid olemus. Pannil küpsetatud kääritamata taignast murupirukas.

Konks, nagu ikka on detailides. Seekord murus. Kohalikud väidavad, et sellesse käib vähemalt 12 sorti maitse- ja muidu taimi. Mõni väidab ka 15, mõni veel rohkem. Ilmselt - nagu ikka - pole olemas ainuõiget retsepti. Igaüks teeb nii, nagu hetkel saab ja suudab.

Olin sellisest ülilihtsast delikatessist varemgi teadlik. Eelmine sügis, kui siin käisin, kiitsid kohalikud rooga taevani ja kurtsid, et seda saab teha ainutl kevadeti-suviti. Nüüd siis ongi siin kevad käes, kõik õitseb, pirniõied juba pudisevad.

Sain hotellis hommikusöögiks seda võluvat asjandust proovida .... ja kehitasin õlgu. Et nojah, põnev ja kindlasti kasulik, aga ei midagi erilist. Kuid täna käisin kohalikul turul ja sain seda õiget asja. Osssa kui maitsev.

Põhimõte äärmiselt lihtne. Nagu juuresoleval pildil näha, rullitakse taiganapall lapikuks, kuhjatakse sellele hakitud-maitsestatud-õlitatud murukuhil, näpitakse pealt kinni, käiakse uuesti rulliga üle ja pannakse kuumale kuivale pliidirauale. Maitseaineteks sool-pipar. Mõlemalt poolt kuumutatakse paar minutit - kuni pruunitäpilise pinna tekkimiseni. Ja valmis ta ongi!

Maksis selline võluvalt lihtne ja oi kui maitsev lapik pirukas 400 drahmi ehk umbes 13 krooni. Ühest saab kõhu üsna täis, kõvema isu korral võib aga neid ka kaks-kolm nahka pista.

Nüüd on ainult küsimus, et mis muru sinna sisse panna. Leidsin esimese otsimise peale sellise, spinatipõhise ja 4-muruse variandi. Olen otsimatagi kindel, et variante on kümneid, kui mitte sadu. Kui koju jõuan, hakkan ise katsetama. Seni aga haukan veel oma hotellitoas viimase ampsu žengjalov hatši, rüüpan kohalikku õlut Kilikia peale ja tunnen end sigahästi! :)

Hakklihamasina taastulemine ja isetegemine

2010-04-14T11:57:00.000-07:00

Isetegemine on nakkav. Ja haigus süvenev. Vähe sellest, et olen sisuliselt loobunud valmistoodete ostmisest (lihatoodete osas), avastasin enda jaoks taas ka hakkliha tegemise.

Lasksin abikaasal kapipõhjast välja otsida hakklihamasina. Teate küll, selle hõbedase, vändaga. Miskipärast on veel number 65 külje peal.

Mõtlesime pisut ja tuletasime kahe peale meelde, et pole seda imevigurit juba nii umbes 15 aastat kasutanud. Kuid nüüd tõin turult tubli tüki tumedat veiseliha, väntasin läbi, lisasin sibulit-küüslauku-jms ning vorpisin valmis hunniku kotlette, lihapalle jms. Isetegemise rõõm sai suuremgi kui toidukraami kuhi.

Et oma süvenevat haigust (ja osaliselt nakkuse allikat) veelgi rohkem paljastada, viitan kondenspiima tegemise loole. Kuskil kommentaaride hulgas leiate ka minu lühi-pajatuse oma katsest. Soovitan!

Grillihooaeg avatud!

2010-04-09T23:46:00.000-07:00

Umbes nädalapäevad tagasi, nii aprilli esimestel päevadel puges rahutus mu sisse. Kuskilt Karlova majade vahelt hoovas eksimatu grillilõhn. Nagu lahingupasun vanale sõjaratsule, nii mõjus see suitsusegune aroom mu ihule ja vaimule.

Eile õnnestus avada omaenda välihooaeg. Pisike aialapike võimaldab püsti panna katusealuse ning selle ette söepanni. Kuna eelmine "suvemajake" lagunes sügis-tormides ära, siis ostsin Jyskist 399.-EEK eest uue. Ära ei jõua ma imestada, miks need mudelid igal aastal uued on - kas lihtsalt selleks, et ei oleks võimalik uue ja vanu juppe omavahel ühendada? Aga olgu, pisut mässamist ja püsti see roheline varjualus sai.

Kallis kaasa ragistas lillepeenart eelmiste aasta vartest puhastada, mina susstasin söed hõõgvele. Vana ufogrill on küll veidi rooste läinud ja söerest sootuks ära lagunenud, kuid hakkama sai ikka.

Kuni söed parajaks miilasid, segasin kokku kerge salati ja keerasin kokku kaks grillinutsakat. Fooliumi sees saab ju küpsetada mida iganes - igavesti kerge ja lollikindel variant. Ainuke konks, et ei saa poole pealt kontrollida küpsemisastet ja ei saavuta ka krõbedat koorikut. Aga olgu, esimese korra jaoks on seegi hea.

Ühe pakikese sisse sai peotäis loomalihavorstikesi, teise sisse kanafileed. Tulemus ületas ootused. Mitte vorstikeste puhul mõistagi - mis sa nendest ikka niiväga üllatud, kontrollitud värk. Aga kanafilee puhul sai küll ennastki õnnitletud. Olin päev varem ühe kana tükeldanud supi tarbeks ning selle rinnafileed eraldi karpi maitsestuma pannud. Seejuures kuivalt - ainult Santa Maria broilerimaitseainega.

Lasksin ööpäev maitsestunud kahel suurel fileel fooliumi sees, poolsuletud grilli-kaane all 20 minutit küpseda - kümme ühelt ja kümme teiselt poolt. Ilma tilgagi õlita või muu rasvata/vedelikuta sai see imehea! Pahatihti kuivaks kippuv rinnalina oli pehme ja õrn - ning seda ainult omaenda mahlast!

Oijahhh, see lõhn ... see oli lihtsalt oivaline. Isegi läbi kahekordse fooliumpakendi hoovas selline aroom, et pakikeste pööramise järel ei raatsinud kuidagi grillipannist eemalduda. KEVAD!!! Mida soovin ka kõigile :)

Vale-hummus

2010-04-03T11:11:00.000-07:00

Üllatusega avastasin, et ma pole kuu aega ühtegi toidutegu kirja pannud. Ei, ausõna ma olen süüa teinud. Mõnikord isegi täiesti söödavalt:)

Panen siis kirja ühe lihtsama asja, mida ikka aeg-ajalt teen ning mida praegugi kohe mugima asun. Hummusest on vast igaüks kuulnud. Aga kust üks lihtsurelik ikka alati kikerherneid ja seesamispastat võtab. Ja mihukses pühakirjas kirjas on, et alati peab just niimoodi tegema?

Eesmärk on ju üsna proosaline - tekitada miski hüva leivamääre. See, et ta on taimne ja väherasvane, on vaid väike lisaboonus. Ning kui saadus veel krehvtine ja muidu maitsev välja kukub, siis võib lausa rahul olla.

Olen katsetanud väga erinevaid koostisi, alates ubadest ja läätsedest kuni lihtsa köögiviljapastani välja. Siinkohal palun vabandust peenkõrvade ees, kes makaronilisi pastaks nimetavad. Minu jaoks pasta siiski midagi üsna vedelat või vähemalt määritavat. Kuid see selleks.

Minu hetke liba-hummus koosneb peamiselt hautatud köögiviljadest, küüslaugust ja seesamiseemnetest. Tummistajaks jupike kergelt seisma jäänud ja tahkunud seemne-karaskist.

Kõigepealt rändab purustajasse meelepärane ports küüslauku. Minu puhul läheb seda päris palju, küüslaugu teravus sobib minu maitsemeele ja kehakeemiaga oivaliselt. Karaskijupike rabiseb murendatult samasse. Peotäis hautet kaalikat, porgandit ja pastinaaki samuti. Supilusika jagu seesamiseemneid. Surrrrrrrrrr!

Seekord ei pane ma siia ei koostisosi ega maksumus-arvestust. Siin pole migeid reegleid. Tee nagu tahad!

Hetkel torkan järjekordse killukese rukkileiba selle idamisest hummusest inspireeritud määrdega suhu ning rüüpan lonksu hüva kodumaist õlut peale. Assa raks, see on ju hea! Muuseas, hetkel on minu meelest parim leib Saaremaa Borodino ja õlu Tartu pilsner:)

Vaimustav kõne toidust

2010-02-27T10:44:00.000-08:00

http://www.ted.com/talks/jamie_oliver.html

Kuulus briti telekokk on käima tõmmanud "toidurevolutsiooni". Õnneks pole meie siin kodusel ja üsna kodukootud Eestimaal jõudnud toitumisprobleemidega nii kaugele kui USA ja Suurbritannia, kuid palju on õppida meilgi.

Pelmeenid

2010-02-25T12:49:00.000-08:00

Ära tegin! Esimest korda elus tegin ise pelmeene! Jeeee!!!!

Noh olgu, ega ma päris kõike ise ei teinud. Jahu ja hakkliha ostsin ikka poest, mitte ei jahvatanud ja hakkinud ise:) Aga muidu sai ikka iseomaenese näpukeste abil kõik tehtud. Paganama hea tunne ja ega maitsel kah viga pole;)

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et läksin poodi. Seisatasin külmleti ees ja tahtsin pakikest pelmeene kärusse tõsta. Kuid siis vaatasin, mis paki peal kirjas. Ärge seda ise järgi tehke! Sest siis tuleb kole peale. Ning pelmeeniisu on nigu niuhti läinud. Mõnes pelmeenis on isegi liha pisut, kuid enamasti ikka kanalihamassi ja seapekki, kamarast ja sojast rääkimata. Ning sedagi on nii vähe, et vähegi arvutades esitad tahtamatult küsimuse, et mida kuradit siis see ülejäänu sisaldab.

Läksin hoopis teise leti manu ja küsisin loomahakkliha. Siis võtsin veel jahu ja muna. Noh ja kuna maitseaineid on kodus ikka olemas, siis polegi tohkem vaja.

Kõigepealt on vaja kokku mäkerdada tainas. Seda soovitan muidugi teha kodus, mitte poes. Ning midad suurem laud selleks tarbeks võtta, seda mõnnam. Kuid minu köögi tilluke lauake ajab kah asja ära, nii et saab hakkama küll.

Taigna tarvis võtsin nii umbes 400 gr jahu (seda va kõrgema sordi nisujahu), ühe muna ja soru vett. Soru on keeruline mõõtühik, kuid ega ma ei mõõtnund kah. No vast nii pool klaasi võis see olla. Kuhjad jahu keset lauda, teed õnaruse kuheliku tippu ning kopsad muna sinna sisse. Mitte koos koorega, vaid katkilöödud-väljavagunud kujul mõistagi. Saputad samasse soola näpuotsa ja hakkad servadest kokku koguma. Kui muna on jahusse kadunud, siristad aga lonkshaaval vett juurde ja mudid. Ja mudid. Ja mudid. Ning sõtkud ja voolid ja tambid. Seni kuni jahuhunnikust on saanud siidpehme ühtlase tekstuuriga taignapall. Nii umbes 10 minutit läheb küll sellele ära. Seejärel keera see pall toidukilesse ja pane puhkama.

Aeg asuda täidise kallale. Mina eelistan veisehakkliha, kuid sina võid ju võtta midagi muud. Poole kilo hakkliha peale võtin kaks keskmist sibulat, pool pead küüslauku ja kaks vart sellerit. Lasksin värske kraami köögikombainis sirinal puruks - lisades sinna paari supilusika jagu vett, et saaks veidi mahlakam. Tagantjärele võin öelda, et oleks võinud vett rohkem panna, oleks täidis mahlasem saanud ... kuid kui kasutad sega- või koguni seahakkliha, pole sellist mahlastamist kindlasti vajagi. Tõstad lohmakamas kausis hakkliha ja värske kraam kokku ning asud taas mudima. Sõtkuda, segada ja klohmides kaussi tagasi loopida tuleb seda segu seni, kuni värv muutub punakast pruunakamaks ning lihamahlad hakkavad paksenema. Siis on sinu käte soojus ja rakendatud energia viinud liha ühtlase tihke konsistentsini ning täidis püsib kauni lihapallina koos, mitte ei lagune pelmeeni sees pudruks. No ligikaudu 5 kuni 10 mintsi läheb ikka ära.

No ja nüüd on kõige lihtsam osa. Või eemaltvaataja seisukohalt kõige keerulisem. Tainas tuleb rullida jupikaupa laiali, nu umbes millimeetri-kahe paksuseks kihiks. Klaasiga lõikad välja kettad, asetad täidise keskele ning näpid pelmeenid kinni.

Tunnistan, et see lõikumise-täitmise-näppimise osa näis varem mulle meeletu mässamisena. Kuid tegemise käigus on see hoopi vahva ning rahuldustpakkuv tegevus ning tulemus kasvab silmnähtavalt. Kui pelmeenid otse pannile või potti ei lähe, lao nad ühekordse kihina mingile alusele ja tõsta sügavkülma. Kui pelmeenid on juba korralikult kohmetunud, võib nad kokku tõsta ja kaugemale riiulile panna.

Niisis, tarvis läks:
taignaks:
- 400 gr jahu
- üks keskmine muna
- pool klaasi vett (lisa vähehaaval, sest iial ei tea, millal palju saab)
- sipsuke soola

täidiseks:
- pool kilo hakkliha
- kaks sibulat
- pool pead küüslauku
- veidi vett
- soovi korral sellerit mõni vars
- soola/pipart/ja mina panin ka muskaati ning sümboolse sipsu suhrut

Ajakulu: minul läks kogu mässamise peale üle tunni, aga eks see oli ka esimese korra asi. Maksumus: ehk nii 50.-EEK? Tulemus: u. 40 keskmist pelmeeni ehk vast kahe poekarbi jagu. Seega pole ju paha omahind? Ning mis peamine - nüüd sa vähemalt tead, mida sööd:)

Hõtšõn ehk kihiline pannikook?

2010-02-23T04:28:00.000-08:00

Kas te hatšapurit olete söönud? Seda kihilist ja juustuga täidetut? Kui olete, siis enam-vähem teate, millega tegu. Aga mitte päris. Hõtšõn on Kabardiiniast pärit ja sutsu teistsugune roog.

Sirvin aeg-ajalt üht venekeelset grupiblogi, mis kõneleb lõuna-kaukaasia toitudest. Siit ka selle idee omistasin. Kuid tegin jällegi pisut teisiti. No kuidas siis muidu.

Idee imelihtne. Sega kokku piisavalt tihe tainas, et seda rullida saaks. Haara paras taigna-peotäis, pätsi see lapikuks, lükka rulliga õhukeseks kettaks. Lao ketta keskele täidis, lappa taigna servad kokku ning käi uuesti rulliga üle. Saad - no ütleme laia ja lapiku kinnise piruka. Küpseta pannil. Ilma igasuguse rasvaineta. Tõsta taldrikule ja pintselda mõlemalt poolt sulavõiga üle. Söö ja niuksu:)

Retseptis oli ette nähtud nisujahu. Minul jagus seda ainult pooleks koguseks ... lisasin siis kliisid ja odrajahu - sai seda huvitavam ja kindlasti tervislikumgi:)

Õpetus nägi täidises ette valget pehmet hapukat juustu. Minul leidus parasjagu ainult Eesti juustu. Ka soovitatud värske peterselli asemel panin hoopis pitsaürte. Sai teistmoodi. Põnev ja mõnus.

Ära tarvitasin:
taignaks
- 400 gr jahu (või jahude segu või jahu ja kliide segu)
- 2 muna
- klaas piima (siin tuleb arvestada, et iga erinev jahu imab erinevalt vedelikku)
- maitse järgi soola

täidiseks
- 5 keskmist keedetud kartulit
- sada-paarsada grammi riivjuustu (või siis mõnd kreemjuustu)
- ürte (minul pitsasegu, aga võib ka ainult nt kinzat vms)

pintseldamiseks
sulavõid

Ajakulu: kümmekond minutit ettevalmistuseks ja iga koogi küpsetamiseks keskmisel kuumusel ehk nii 3-4 minutit ühelt ja samapalju teiselt poolt. Maksumus: üle 25.-EEK ei julgeks küll pakkuda. Tulemus: 8 kooki, millest kindlasti piisab neljale inimesel iseseisvaks söögikorraks või siis priskeks vahepalaks ... nt õllekõrvaseks:)

Moorkana

2010-02-18T13:41:00.001-08:00

Kodune puupliit on ikka üks ütlemata hea asi.

Kõige muu kena juures on võrratu see suur pliidiplaat, mille koldekohases osas on kuumust küllalt, et keeta-praadida ning kus tagaosas on alati mõni vaid õrnalt soe nurgake. See viimane on aga paljude toitude juures võrratu abiline.

Pikaleveninud talv annab põhjust ikka ja jälle pliiti kütta. Mitte korraga ja palju, vaid pikalt ja pidevalt.

Kohtusin hiljuti kanaga. Selle va Rannamõisa omaga. Vagusa ja viisaka eksemplariga, mis poeriiulis mind ootas. Kenasti kilekotti pakitud ja puha. No mis nii viga:) Nii saidki kokku selle loo osalised, jahe kana ja õrnalt kuumav pliit. Mina olin siinjuures vaid vahemeheks. Ning - mis seal salata - ka suurimaks kasusaajaks. Kuid sinna jõuame hiljem.

Kana lõikasin tükkideks. Oleks mul poes olnud tuttav lihunik, oleks lasknud linnukese kohe neljaks lüüa, nüüd aga pidin seda ise oma väikeste valgete käte ja noa abil tegema.

Kanaveerandid kolisid suurema ja sügavama poti põhja ning läksid pliidile. Tasa-tasasele kuumusele. Sellisele, mis isegi ei pruunista, vaid alles aegamööda hakkab poti sisu susistama. Peamine on mitte unustada kohe algusest kaant peale panna. Mida tihkem see kaas on, seda parem.

Kana peale ladusin mõned pooleks lõigatud sibulad ja peotäie küslaküüsi. Siputasin soola-pipart kah peale, sulgesin kaane ja läksin. Tuppa. Lugema.

Poole tunni pärast tulin tagasi, keerasin kanakesel külgi ning ladusin peale paprikatükke, sellerivarsi ja peotäie maitserohelist. Jällegi sool-pipar ning kaas kinni. Rõhutan, et ma ei pannud maitseaineid mitte lihale, vaid köögiviljade peale. Niimoodi saavutab parima ja ühtlaseima maitsestumise. Sool tõmbab ja tasane kuumus tõukab viljadest välja mahla, see omakorda viib maitsed alla lihale ja saab ka ise asjast osa.

Veel üks pool või isegi kolmveerand tundi hiljem tulin kööki tagasi. Õigemini ajas mind toast välja hurmav lõhn. Potikaane alla piiludes ootas mind vaimustav pilt - liha ja köögivilja mahladest oli pott poolenisti täitunud imeliselt lõhnava puljongiga.

Tõstsin potikaane pisut irvakile ja lasksin puljonksil auruda, tihendades niimoodi tema maitset. Sättisin samal ajal lauale muu vajamineva ning umbes kümnekonna minuti pärast oli kõik valmis ja minu kannatus otsas. Hunnitu lõhn muutis edasise ootamise võimatuks.

Mooritud kana jaoks läks seekord vaja:
- kana ise, suurte tükkidena
- paar keskmist sibulat
- viis-kuus küüslauguküünt
- üks suurem paprika
- mõned sellerivarred
- peoga värsket maitserohelist
- soola-pipart.

Mõistagi võib kõike varieerida, panna lisaks hoopis porgandeid või hoopis puuvilju. Peamine - mida mahasem on see kraam, seda parem, sest vett ei lisa me mitte tilkagi. Ning siis läheb vaja minimaalset kuumust ja kõvasti kannatust. Liha peab valmima mitte praadides ega keedes, vaid tasapisi pehmenevate köögiviljade mahlas vaikselt moorides.

Maksumuseks kujunes minu umbes pooleteisekilose kana juures nii umbes 50.-EEK. Tulemuseks terve valmis kana koos imehõrkude köögiviljadega - no ma ei tea, mitu inimest seda saab süüa ... võib ka üksi:)

Kui ainult kuidagi saaks lõhnu konserveerida, siis see oleks ehk suurim lisaväärtus:)

Pildiks panen aga lihtsalt ühe pildi küpsetamise-tuhina tagajärgedest - kook ja pirukad. Mul neid ikka aeg-ajalt juhtub. Nii tuhinaid kui tagajärgi:)

Kodujuustu-jogurti kook muretaigna põhjal

2010-01-17T06:17:00.000-08:00

Enamasti ma ei mõtle poodi või turule minnes, et ahahhh, tahan teha seda toitu ning selleks on vaja neid-ja-neid asju. Kuid seekord mõtlesin. Ja välja tuli ikka teistpidi. Ehk siis nii, nagu alati - olid käes mingid materjalid ning vaatasin, mida saab kokku keerata.

Mõtlesin teha pirukaid ning otsisin selleks leht-tainast. Kuna oli pühapäeva pärastlõuna, siis vastavas turuletis oli järgi ainult muretainast. Hmhh, kallim ta ju on, aga olgu. Võtsin ära, et küll midagi ikka saab.

Kodus selgus, et tegu oli magusa muretaignaga. Niiii, no teeks siis nt kohupiima plaadikooki? Aga pagan küll, külmikus polnud ka kohupiima. Küll aga leidus kodujuustu. Noh ja nii samm sammult sündis järgmine tegu.

Küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile mötsisin laiali muretaigna - ikka nii, et ka seinad saaks kenasti püsti, et oleks kuhu sisse täidet valada. Tuli vast 2-millimeetrise paksusega kate. Asetasin selle põhja peale kihi küpsetuspaberit, millele raputasin ube - et põhi väga üles ei kobruks - ja 180-kraadisesse ahju.

Suuremas kausis lõin seni vahule 3 muna. Ehkki tean, et valged ja kollased peaks eraldi summima, ei pidanud seekord sellist solberdamist vajalikuks. Kena vahuse kraami sisse läks tops kodujuustu, suur tops metsmaasika maitselist jogurtit ja teelusikatäis tärklist - viimast katte kõnvendajaks. Summmdi veelkord segamini ja valmis.

Nüüd võtsin ahjust eelküpsenud koogipõhja, eemaldasin raskuseks pandud oad koos küpsetuspaberiga. Kattekraam selga ja tagasi ahju. Kui eelküpsetuseks sai põhi vast 10 min, siis lõppvalmimiseks läks ca pool tundi.

Kook sai kaunike. Kodujuutu pisut tükiline tekstuur sobis katte õrna kihi sisse oivaliselt. Muretaignast rabedavõitu põhi sobis sinna juurde veelgi paremini. Kõik kokku igasti kordamistväärt!

Ära kulus:
põhjaks
- pakk muretainast

katteks
- kolm muna
- tops kodujuustu
- suur tops magusat jogurtit
- paar supilusikatäit suhrut
- teelusikajagu tärklist

Valmimisaeg: 10 min ettevalmistuseks, 10 min eel- ja 30 min järelküpsteuseks. Maksumus: seekord üsna palju, sest muretainas maksab palju - hinnaguliselt 75.-EEK. Tulemus - plaaditäis kõvapõhjalist ja õrnakattelist ahjukooki.

Karjase pirukas

2010-01-11T08:30:00.000-08:00

Või siis inglise pirukas või kuidas iganes seda lihtsat, ent oivalist rooga ei nimetata. Või siis veiderdamisi öeldes võiks see kõlada Äraspidi pitsa, kuna tainas pole mitte all, vaid keskel. Ja see pole ülse mitte tainas, vaid kartulipüree.

Legendi järgi olla see Briti saartelt pärit ahjutoit muutunud USA's populaarseks Suure Depressiooni aegu, mil restoranides käimise asemel hakati ise kodus süüa tegema ning märksõnaks kujunes kokkuhoid. Vaatamata taolisele taustale on tegu vägagi toitva ja suurepärase roaga, mis iga kell sobib ka koduse pidulaua ehteks.

Kolmekihilise küpsetise alumine korrus koosneb mingist hästimaitsestatud lihast lisanditega. Ei ole vahet, kas pruugite selleks mõnd linnu- või looma- või seahakkliha. Taimetoitlane võib selle aluse isegi sojahakklihast teha, arvan, et see annab sama tulemuse.

Teiseks korruseks laotakse vormi põhja kas kartuli- või segapüreed (nt kartuli+pastinaagi+selleri vms).

Kolmandaks läheb peale riivjuust ning taaskord pole vahet, kas pruugite selleks peent parmesani või kõvakskuivanud Eesti juustu tükikest.

No ja mida siis ikka teha juustuga kaetud vormiroaga? Ikka ahju ja nii umbes pooleks tunniks küpsema - sõltub kuumusest ja vormi suurusest. Tähtis on vaid, et juust pealtpoolt kenasti kuldseks tõmbaks.

Mina tegin nõnnamoodi.

Hakkisin ja praadisin pannil suure sibula, kaks keskmist porgandit ja paar küüslauguküünt koos umbes 400 grammi hakklihaga, valmimise viimases staadiumis segasin sisse tomatipastat, pitsamaitseainet, soola ja sidrunipipart. Enamasti soovitatakse ka hernest segusse sisse panna, kuid minul seda hetkel kodus polnud.

Nuiatasin poole kilo jagu keedukartuleid ja -kaalikaid püreeks, segades sisse pisut võid ja tavapärasest vähem piima - puder ei peaks liiga vedel olema.

Riivisin u. 100 grammi juustu, puistasin kõik üle ja lasksin ca 200-kraadises ahjus olla 30 minutit.

Vaja läks seega:
põhjaks
- sibul-porgand-küüslauk
- hakkliha kuni pool kilo
- tomatipasta või ketšup
- sool-pipar-pitsamaitseaine

vahekihiks
- poole kilo ringis kartuli (või kartuli-kaalika vms) püreed

pealmiseks kihiks
- sada-paarsada grammi riivjuustu

Valmistamisaeg: kuni 15 minutit ettevalmistamiseks ja pool tundi küpsetamiseks. Maksumus: umbkaudu 50.-EEK. Tulemuseks: nelja-kuue inimese ports.

Loomaliha õuntega

2010-01-01T13:38:00.000-08:00

Jõulud ja aastavahetus on suurte tegemiste aeg. Et aga kunagi ei tohi midagi liiga tõsiselt võtta, siis ei võta ma ka toidutegemist niimoodi. Võtan hoopis mõnuga. Mitte saaremaa aktsendiga ja viina, vaid omamoodi ja kokkamist.

Aastavahetuseks tegin muuhulgas ühe imelihtsa ja -mõnusa loomaliharoa. Aasta viimasel päeval turul käies jäi silma ja kolis kotti üks kena poolekilone tükk loomaliha. Kraamisin selle kodus lauale ja mõtlesin hetkeks, mida teha. Tervena moorida näis kõikse õigem. Kuid kuna marineerida ei enam jõudnud, siis oli vaja piust hapumat, madalakuumuselisemat ja niiskemat keskkonda. Vaatasin veidi köögis ringi ja sündis järgmine tegu.

Kõigepealt lihatüki eeltöötlemine. Kasutasin vasardamiseks nürivõitu lihakirvest, millega kergelt klohmides ei löö sa lihatükki pooleks, vaid kenasti sälguliseks. Lihale sai selga ka veidi soola-pipart, kuid mitte palju.

Madala ahjuvormi põhja ladusin kihi jämedaid sibularõngaid koos peotäie küslaküüntega. Sellele asetasin loomaliha. Ning seejärel ülemiseks kihiks tubli kihi taliõuna-veerandeid - just niipalju, et liha enam alt näha ei jäänud. Kõige peale lõikasin vormist suurema tüki fooliumit ning laotasin nagu teki kogu selle roa peale - nii et servad läksid vormi sisse - sel moel jääb enamik niiskusest moorprae sisse ning kuumus ei pääse ülevalt kuivatama-kõrvetama. Suskasin vormi ahju ning lasksin minimaalse võimaliku kuumuse juures (minu gaasipliidi puhul n see ca 150 kraadi) moorida kuskil poolteist tundi.

Sihandse tegemise suurim võlu on see, et saad roa eelküpsetada ning tõsta täpselt samal kujul, ilma foolimuit kergitamata, kuhugile seisma ja ootama pidusöögi algust. Pool tundi enne asetad vormi uuesti ahju ja lased kenasti kuumaks. Hõbepaberi eemaldamisel vallandub lõpuks imehea aroom . Läbiküpsenud õunakihi alt leiad aga õrna, mahlase ja mõnusalt magushapu loomalihatüki. Ülemise kihi küpseõunad koos alumise korruse sibula ja küüslauguga moodustavad muheda lihakõrvase. No kas pole mõnus?

Niisiis, tarvis läks:
- kolm suuremat sibulat ja kuus-seitse küüslauguküünt vundamendiks
- pool kilo loomaliha keskosaks (sutsukese soola-pipraga)
- tosin väiksemat taliõuna katuseks
- fooliumit katusekatteks

Valmistamisaeg - ettevalmistuseks kümmekond minutit, küpsemiseks poolteist tundi madalal kuumusel. Maksumus - 40-kroonine lihatükk pluss ca 10 krooni sibulate-õunte eest. Tulemuseks - kuna sedasorti moorimisel liha omakaal eriti ei vähene, siis kena nelja-inimese-ports. Pidulikumaks puhuks igati paslik!

----

Iseloomustamaks aga oma esimest teesi, et toidutegu peab lõbus olema, väike kõrvallooke.

Noorem poeg tahtis üle mitme-setme aasta piparkooke teha. No mis saab minul vastu olla!

Abikaasa sokutas talle heldinult piparkoogivorme ette... ja nii umbes poole plaadi pealt oli noorel mehel villand. Soovitasin tal siis vormidele käega lüüa ja hakata noaga välja lõikuma neid kujundeid, mis pähe tuleb. Seda sära ja innustust silmis!!! Taignast jäi ilmselgelt väheks, et eri ideedele ruumi anda.

Tõsi küll, ega absoluutne enamik sellest toodangust oleks kõlvanud pigem abstraktse kunsti kui kulinaaria näitusele, aga mõnus sahmimine sai sellest. Ning pärast külma piimaga omatehtud sooje piparkooke süüa - no kas saab midagi mõnusamat olla aasta esimesel päeval?

Mida soovingi kõigile - kokake mõnuga!

---

Pildiks aga panen ühe vahva olukorra viimaselt reisilt - kollegid tegid grilliaugu otse maa sisse. Liha sai hää.

Sibula-Õuna-Heeringasalat

2009-12-18T11:28:00.000-08:00

Lihtsate asjade võlu on selles, et nad on lihtsad. Ning enamasti ka maitsvad. Ja pealegi - kui see lihtsus ei tähenda poestostetud e-küllase asja lihtsalt ärasöömist, vaid isetegemist - enamasti ka üsna tervisesõbralikud.

Minul seekord päris-isetehtu see kraam ei saanud. Sest isand Heeringa ostsin ma õlisel kujul karbi sisse pakituna, mitte ei käinud teist ise merest püüdmas. Ning emandad Õun ja Sibul ei ole kah ise kasvatet, kuid vähemalt kohalik kraam.

Aga tegu sai lihtne ja kerge ja hüva. Kaks heeringafileed, pool suurt õuna ja pool suurt sibulat said hakitud, kaussi pandud ja sellesama heeringaõliga üle niristatud. Segamini summitud ja ära söödud. Õigemini just praegu söön. Kõrval iseküpsetatud seemnepätsik ja õllekokteil. Tumeda ja kange ning lahja ja heleda kokkusegamisel saab omapärase rüüpe. Õllegurmaanid soovitavad!

Vajaminev kraam veelkord:
- pool karpi vähesoolast heeringafileed õlis
- pool suurt ja magusat õuna
- pool suurt (salati-)sibulat
- lusikajagu õli heeringakarbist

Maksumus - 15.-EEK ehk. Valmistusaeg - no millest te räägite, mis aeg siin kulus? Tulemus - oleks saanud kaks mõõdukat ja dekoratiivset portsu, aga sõin kõik ise ära:)

Pildiks panin hoopis kuulsa chopska-salati, mis Balkanimail igalpool eri moodi saada. Moldaavias kandis see nime shopska-salat. Sisu aga ikka üks - värske kraam (tavaliselt lihtsalt kurk-tomat) ja kohalik pehme juustulaadne ollus.

Kartuli-kaš kotletikesed

2009-12-08T00:07:00.000-08:00

Ei-ei, see ei ole trükiviga. Kaš - justnimelt sellist ollust kasutasin ma nende kotletipoiste tegemisel. Misasi see kaš on, küsite? Vat ega ma nüüd toiduainetehnoloog pole, aga midagi kreemjuustu sarnast. Ostsin teist Chisinau turult (Moldaavia pealinn) ... sammmumeie, mihandne turg see oli - kui palju eri juustusorte! Aga mitte sellest ei ole täna jutt. Vaid kotletist.

Enne kui edasi lähen, ütlen kohe, et ega's ei pea ära kohkuma, et ilma kašita ei saa sihandset toitu teha. Saab ikka! Võtate lihtsalt mingit muud kreemjuustu ja ongi asi ants!

Niisiis, võtsin ma kuus keedetud kartulit ja riivisin ära. Jämedalt. Siis riivisin samasse kaussi ühe pirakama küüslauguküüne ja sipsukese muskaatpähklit - mõlemat peenelt. Lisasin soola-pipart. koksasin kaks väheldast muna katki muu kraami selga. Ja siis lisasingi seda kreemjuustu - no nii vast 100 grammi jagu.

Noh ja mis siis enam kui käed tööle. Segasin kraami ühtlaseks taignaseks massiks ning hakkasin sellest pisukesi kotletikesi vormima. Ikka kahe peo vahel taignapallike ümaraks ning siis õrna vajutusega lapikuks. Riivsaia seest läbi ja kandikule panni ootama.

Praadisin lapse peopesa suurused pisikotletid tasasel tulel läbi - peale külje pööramist panin ka veel kaane peale, et tihke kartulimassi sees ka munaollus ikka kenasti läbi küpseks. Ning voila - valmis nad olidki. Pehmed ja kreemise konsistentsiga seest, kergelt krõbedad pealt. Mõnna, kas pole?

Niisiis, vaja läks:
- poole kilo jagu riivitud keedukartulit
- 100 gr kreemjuustu
- peenelt riivit küslaküün
- soola-pipart-muskaatpähklit
- kaks pisemat muna
- riivsaia paneerimiseks
- tilk õli praadimiseks.

Valmistamisaeg - ehk nii 10 minutit ettevalmistuseks ja teist sama palju kahe suure pannitäie valmisküpsetamiseks. Maksumus - isegi kui võtta eestimaisest poest ostet kreemjuust, ei tohiks see kraam üle paarikümne krooni maksma minna. Tulemus - paarkümmend pisikest kotletipoissi, millest piisab raudselt nelja taldriku täiteks, olgu siis lisanditega või ilma.

Tbilisi. Tartus.

2009-11-07T10:34:00.000-08:00

Tbilisisse saab nüüd minna Tartust lahkumata. Sellenimeline toidukoht avati hiljuti Tartu kaubahalli allkorrusel.

Toidukoht ... see vist olekski õige sõna. Või siis "Toidutuba." Ilmselt on tegu minu tajuhäirega, sest restoraniks ei oska ma ühe-ruumilist asutist pidada. Ehkki jah, tean, et laias maailmas on olemas ka ühe-laualisi ettevõtmisi. Kuid ikkagi, sõna restoran asub minu mõistemaailmas samal riiulil sõnadega "glamuur," "šikk" jne. Glamuurile Tbilisis aga rõhku ei pöörata. Kuid see pole ka oluline.

Kõik selles paarkümmend inimest mahutavas asutises on minimalistlikult mõnus. Ei mingit liialdust kaukaasialiku butafooriaga. Mõned viinamarjamotiivid seintel, rikkalik seinatäis veine. Teenendajad - kaks eesti keelt kerge aktsendiiga rääkivat noort poissi - kannavad küll rahvusriideid, kuid ka see ei mõju mitte ülepakutuna, vaid asjakohaselt.

Kiirelt lauda jõudnud menüü pakub positiivse üllatuse. Ei vaatagi sellest vastu mingid standardsed seljankad-seašnitslid. Puha gruusiapärased toidud, originaalnimede juures pildike ja maakeelne seletus man. Paraku ei jätnud ma tellitud roogade nimesid meelde ega kirjutanud üles - mõtlesin, et küllap võrgust hiljem täpsustan. Aga tutkit. Tbilisi on küll vist üks väheseid toitlustusettevõtteid, millel pole oma veebilehte.

Kahju, siiralt kahju - juba seesama menüü oma toidunimedega mõjuks kõva uudishimu/isutekitajana ning tooks kundesid juurde. Laupäeva kella seitsme paiku õhtul olime kaugelt külla tulnud kolleegiga sisuliselt ainukesed külastajad. Tõsi küll, hiljem lisanud veel üks neljane ingliskeelne seltskond ja ... oh üllatust, tubli punt grusiine, kes jopesid seljast võtmata peremehega omakeeli jupp aega asjatasid.

Aga võib-olla polegi Tbilisil tark oma menüüd ette tutvustada, sest hinnad pole just kuigi sõbralikud. Praegusel säästuajal eriti. Kuid kõigest järgemööda.

Et oleme kolleegiga mõlemad õllesõbrad, tellime endale esimese hooga ette õlled. Paraku on selleks mitte Gruusia, vaid kohalik kesvamärjuke - esimest lihtsalt ei pakuta. Veinidest ei oska aga hoolida. 35.-EEK õlle eest on tõesti restoranilik hind. See-eest käib õllega kaasa aga väike napake näkitsemist. Pole paha!

Palun ettekandjal soovitada midagi teravat. "Vot see supp, siia käib adzhika sisse" Kõlab hästi, kas pole? Valime mõlemad loomalihaga variandi ning et kõht pole kuigi tühi, lisame tellimusele vaid ühe hatšapuri moodi lihapiruka.

Pean ütlema et supp (veelkord oh kui kahju, et nime ei pannud kirja!!!) tekitas mitmetisi emotsioone. Esmapilgul - üsna klaaris pujongis hulpivad neli loomalihatükki - ei midagi erilist. 50.-EEK eest ilmselgelt vähe. Kuid teisalt - törtsuke adzhikat, mis pitsikesega kaasa anti, oli aus kraam. Nojah, see adzhika ei olnud küll "päris" ehk hõõrutud ja tihke, vaid ilmselt köögikombaini-hakitud ja vedel. Kuid see-eest värske ja äkiline. Oooojaaaa, kuumaks lõi see leem sisemuse küll!

Kahepeale toodud suure praetaldriku mõõtu lihapirukas kaotas küll ilmselgelt suure osa oma maitsest adzhika järeltoime tõttu suus, kuid oli siiski hea. Samas - 80.-EEK selle eest on ilmselgelt liig mis liig. Ning hakklihaline täidis oli lastud tõenäoliselt elektrilise massinaga liiga iseloomutuks pudruks. Pisut jämedam faktuur lihal oleks andnud mõnusamat-kodusemat hõngu.

Siiski seni üsna hea üldmulje aga mõrastas arve. Et tellimus oli nii väike, siis olin peas kokku löönud, et tasuda tuleb 250.-EEK. Kuid kirjas oli 260.- Kui suur oli minu üllatus, kui nägin, et tellitule oli lisatud 10.-EEK leiva eest. Pisiasi, eks ole, kuid ... niiiiiiiii väiklane! Tõsi jah, supi kõrvale toodi lauda korvike, kus mõni pisikese kild gruusiapärast saia. Kuid Gruusias endas oleks seda leiba toodud suur virn ning mitte mingil juhul poleks selle eest lisaraha küsitud.

Seega.
Interjöör 5- (kui midagi nii minimalistlikku saab üldse interjööri õilsa nimega nimetada)
Teenendus 5 (kiire ja korrektne)
Toit 4- (kvaliteet iseenesest küll 5-lähedane, kuid hinnasuhe väga halb)

Aga tagasi lähen ma kindlasti. Avastamisrõõmu jagub Tbilisis ilmselt veel küllalt.

Kabatshokikotletid sibula ja küüslauguga

2009-11-04T01:25:00.000-08:00

Ega enamik asja sisust ongi pealkirjaga öeldud. Et ma tegin siis täna hommikul omale ja kallile kaasale sihandsed kotletid. Olid hääd :)

Aga olgu, et mitte jääda sündsusetult lühikeseks oma looga, siis mõne sõnaga pikemalt.

Tohtrihärrade ja -prouade soovitusel püüan vähendada oma kolesteroolisisaldust. Selleks pole aga lihtsamat ja loomulikumat meetodit kui osad toidukorrad vältida liha manustamist. Imelihtne, kas pole? Vähemalt teoorias. Praktikas kipuvad kõikvõimalikud vorstikesed ja muu sihandne rasvaküllus suisa iseenesest taldrikule. Kuid mõnikord, kui aega pisutki käes ja viitsimist, siis võib siiski ka teisiti, või mis?

Seekord käitusin siis nõnda. Hakkisin pool suuremat sibulat hästi peeneks, sikerdasin kaks küslaküünt kildudeks ja koorisin/riivisin pool kaubamaja-noorest suvikõrvitsast. Summisin saaduse kausis segi ühe suurema muna, lusikatäie maisijahu ning maitseainetega. Ja polnudki muud tarkust kui laduda kraam eelkuumutet-õlitet pannile. Kui algul säristasin suurel kuumusel ühelt poolt pruuniks, siis teisele poolele andsin juba pikemalt väikest tuld - eesmärgiks kotleti seest võimalikult palju liigset niiskust välja aurutada.

Tarvis läks:
- pool pikast ja noorest kabatshokist (neid saab koos südamikuga pruukida, vanemal peaks seemneid eemaldama)
- pool suuremat sibulat
- kaks küüslaugu küünt
- üks suur muna
- supilusikatäis maisijahu (aga küllap ka muu jahu sobib)
- soola, sidrunipipart ja sümboolne zzzzutsuke suhkrut
- õlitilk pannile

Valmistusaeg: 5 min ettevalmistus ja maks. 10 min praadimist. Maksumus: üle 15.-EEK kohe mitte kuidagi. Tulemus: 6 mõnusat kotletti ehk kahe inimese hommikusöök.

Et aga olen koduses pildistamises kehvake, siis lisan jällegi kaugmaise pildi. Nimelt Armeeniast, Jerevani lähistelt teeäärsest müügipunktikesest. Autojuht läks küsima sibulakilo hinda, põlgas aga 300-drahmist vastust liiga kalliks (u.8.-EEK)

Tursamaksasalat

2009-10-26T12:16:00.000-07:00

Kohtumine vana tuttavaga on mõnikord palju meeldivam kui tutvumine kümnete uutega, kas pole? Eriti veel, kui see kohtumine kannab leppimise märki.

Minuga juhtus täna nii. Kunagi aastaid tagasi sattusin sööma käestläinud tursamaksast tehtud ollust. Kuna mul pääle seda väga niru olla oli, läks minu tursamaksa-soolikas lukku ja tükk aega ei tahtnud teist nähagi.

Kuid täna toidupoes jäi silm karbikese peale. Karbikesel kiri: tursamaks. Ja näe, organismus ei võpatanudki! Mõtlesin riskeerida ning kõristasin konservi kärusse.

Kodus tegin vana tuttavaga seda, mida ennemuistegi. Mõnusa saiakatte. Selle retsept on nii narrilt lihtne, et kohe nagu imelik rääkidagi. Aga kuna minu jaoks oli see tegu siiski pisuke sündmus, siis olgu ikkagi see siinkohal kirjas.

Hakkisin pool suurt salatisibulat peeneks, koorisin kaks keedet hiigelmuna ning õngitsesin maksatükid õli seest välja. Mõtlesin vähe ja nõristasin pisut sedasama nestet ka muule kraamile selga. Sool ja sidrunipipar kah kausikesse ja miksisin kahvliga kõik segi. Lasksin 10 minutit seista-tõmmata. Panin sepikuviilule. Oehhhhh. Tere taas, vana sõber! Isegi minu mitte-sibula-sõber abikaasa mugis mõnuga mitu killukest vürtsika kattega kaetud viilukest.

Seega läks tarvis:
- väike karp tursamaksa õlis (160 gr)
- kaks suurt keedumuna
- pool suurt salatisibulat
- soola, sidrunipipart
- sepikut, mille selga saadud segu määrida.

Valmistusajast ei saa eriti rääkidagi, 10-minutilist tõmbumis-aega peaks siiski rõhutama. Maksumus on ehk pisut kallim kui säästuajal peaks. 35.-EEK õhtuse snäki eest ... on seda vähe või palju? Kõrvutades seda aga tulemusega - mõnus maitseelamus ja kuus suurt kääru sepikukatet - olen mina siiski rahul.

Kuna pilt jäi jälle olemata, siis panen siia hoopis pildikese hiljutiselt tööreisilt, mil vabal hetkel Sotši rannakohvikus sai õlle kõrvale kalmaarisalatit näksatud. Oli kah hüva amps!

Sügis = õunakook

2009-10-15T10:50:00.000-07:00

Ega ma tavaliselt magusat ei küpseta. Aga nüüd lihtsalt üks abikaasa kolleeg tõi laari õunu, sh kasti antonovkaid. No mis sa hing nende hapude jurakatega ikka teed kui õunakooki.

Proovin siis mälu järgi taastada, mis ma tegin.

Võtsin 6 suuremat antonovkat, puhastasin ja lõikasin nii enam-vähem ühtlasteks seibideks. Taigna segamisel avastasin, et külmas on ainult soolast meierei-võid ... hmmm. No mis seal ikka, võtsin siis seda. Vähekese. Summisin suhkruga segamini. Lisasin jahu ja summisin edasi. Siis tuubi kohupiimapastat. Lõin teises kausis munad segamini, surasin sisse. Pagan, tainast sai vähe. Panin jahu juurde. Ja muna. Ja veel pisut jahu. Ja veits piima.

Ahjuplaadi määrimiseks ei hakanud seda va soolast võid pruukima, kallasin lusikajagu õli. Ning mõtlesin, et järsku võiks sinna suhkrut peale raputada? Et hapud õunad ju. Ja õunad lähevad alla ning tainas selga. Raputasin suhkrut ja juurdlesin, et aga see võib ju siin ära karamellistuda ja siis ei saa kooki plaadi küljest kätte. No raputasin siis riivsaia kah plaadile. No see aitab alati, kas pole? :)

Ladusin õunad plaadile, kraapisin taina enam-vähem ühtlase kihina kukile. Eelkuumutet ahi kõmdi kinni. Veekausi asemel läksid samasse ahju, korrus allapoole kanakoivad küpsema. Paarikümne minuti pärast vaatasin - koogi servad juba pruunid, aga pealispind veel kuidagi ... no mitte-küpse-välimusega. Lasin siis veel viis minutit madalama temperatuuriga muheneda. Kui välja võtsin, olid nugilised juba platsis. Abikaasa andis koogile viimase lihvi, raputades peale tuhksuhrut.

Eks ole, nii ei saa ju teha? Ei miskit retsepti ega kindlaid vahekordi! Aga näe, saab küll. See asi, mis lõpuks taldrikule jõudis, oli üks parimaid õunakooke, mis ma elus teinud!

Et aga oma stiilile kindlaks jääda, panen kirja ärakulunud asjad:

plaadile:
- supilusikajagu õli
- paari teelusika jagu suhkrut
- sama palju riivsaia

alumiseks kihiks:
- 6 keskmist antonovkat

taignaks ehk ülemiseks kihiks:
- poolteist klaasi suhkrut
- 50 gr võid
- kolm suurt muna
- kaks klaasi jahu (üks neist täistera nisujahu)
- tuub kohupiimapastat
- pool klaasi piima

viimaseks lihviks:
- tuhksuhkrut

Valmistusaeg: ca 15 min ettevalmistus ja 20+5 min küpsetuseks. Maksumust ei oska seekord isegi umbes arvutada, kuna õunad olid tasuta ja muu kraam ammu ostetud. Aga ega ta üle paarikümne krooni lähe. Tulemus - suur plaaditäis hirmhead kooki.

Kalinka

2009-10-06T05:13:00.000-07:00

Ma pole eriti mööda restorane käija. Kuid mõnikord siiski peab. Kohtumised. Kui saab sel moel ära proovida ka mõne uue asutuse, no miks siis mitte. Käisin tänagi ja kirjutan. Kahjuks halvasti.

Tartus on taas vene trahter. Kalinka. Kesklinnane ja sissetöötatud asukoht räägib ettevõtmise kasuks. Mitut korda vahetunud omanikud aga kahjuks - midagi on siin nihu, et ei suudeta püsima jääda. Kuid varasemaid patte ei pea mitte uue asutuse süüks panema. Sestap asjast.

Sisseastujaid tervitab vana tuttab vene muinasjuttudest - vene ahi. Butafoorne küll, kuid siiski naeratama-panevalt äratuntav. Ivanushkat ja balalaikat ei paista küll kuskil, kuid pole hullu. Otsime seespool.

Kui kohe ahju kõrval aknaäärses lauas ei soovi peatuda, võib liikuda sissepoole. Pool korrust trepist üles paikneb põhisaal ja suveterass, baarilett ja naeratavad ning kenasti tervitavad ettekandjapiigad.

Nihkume veel pool korrust üles, väiksemasse-vaiksemasse saali. Neiuke vudib meil kohe järel ja ulatab menüü. Hmm. Pole paha. Toitude nimed on kohati originaalitsevad, kuid siiski arusaadavad. Tõsi küll, tõlge on puhuti puine - nt "žarkoje po retseptu grafa Tolstogo" on tõlgitud kui "Tolstogo pajaroog", ehkki "krahv Tolstoi pajaroog" oleks olnud ju parem. Kuid tühja temaga. Lenini nimeline kolhoos ja muud jonksuga nimed teevad meele heaks ikkagi.

Tellin Putini seljanka (50.-EEK) ja böfstroogonovi Moskva moodi (100.-EEK). Kolleeg võtab kankoiva Piiteri moodi (110.-EEK) ja pannkoogid toormoosiga (45.-EEK). Toidu kõrvale küsitud õlu (Starõi Malnik, 35.-EEK) tuuakse kiirelt ja pisut slaavilikus savikannus - mis ei ole küll kuigi mugav õlleanum, kuid koha eripära ... las ta olla.

Üsna kiirelt kohale saabunud seljanka laseb oletada mikrouuni. Naljatades visatud küsimus - et kas Putini seljankas on ka tükike Putinit, paneb piiga kohmetuma. Mitte poliitiliselt ebakorrektse nalja üle, vaid et tema tõi mulle hoopis päevasupi ehk hariliku seljanka. Küsinin, et mis neil kahel vahet - selles tavalises on kartul, Putini omas mitte. Hmhhhh. Las ta siis jääb, söön sellegi ära, ehkki piiga oli täis valmidust toodu minema toimetada ja asendada. See, et seljankas on sees kartul ja viiner, sellega ma lepin. Kuid et restorani-seljankas puuduvad neerud ja oliivid, see ei lähe mitte. Oleks siis veel et meüüs oleks kirjas "kodune seljanka" vms.

Praed ei paranda esimest pettumust kuidagi. Minu böfstroogonov ei veena eriti ei kogusega ega maitsega. Värske koorese meki asemel on keelel midagi kerget magusakat. Vähemalt on loomaliharibad kastme sees pehmed. Fritüüritud keedukartulid maitsevad pikalt kuumutatud õli järgi.

Kolleegi kanakoib, mis pidanuks olema täidetud seentega, on kõvasti kondi küljes kinni (kindel märk vähesest küpsetamisest) ning erilist täidist ei tuvastunud. Kartulipüree ja eraldi kausikeses olev kaste on ülitavalised - viimane veel pisut klimpis, just nagu koolitädi ikka seda tegi. Mõlemal salatiks tüüpkomplekt salatileht-tomat-kurk. Noh olgu, kolleegil oli ka konservhernes.

Pannkoogid on küll kaunilt serveeritud, kuid külmad. Kohv ... noh lihtsalt kohv.

Interjöör: 4+
Teenendus: 5 kiiruse eest ja 3 eksimuse eest, kokku 4
Toit: 3- (kui võtta arvesse kvaliteedi ja hinna suhet, siis koguni 2)

Kokkuvõtteks - ülemakstud söökla. Hinnang karm. Aga õiglane.

Hatšapuri

2009-09-27T11:39:00.001-07:00

Olen viimasel ajal lennus olnud. Sõna otseses mõttes. Viimane nädal suisa Abhaasias. Sestap pole isesesivast kokkamisest eriti midagi välja tulnud.

Tututvustaksin aga teile oma uut tuttavat - abhaasia hatšapurit. Kui enamasti tuntakse meil hatšapuri nime all midagi kihilise juustupannkoogi moodi asja (nt Therdalia variandis), siis sealmaal näeb asi pisut teistmoodi välja (pildil poolegisöödud kujul).

See on siis selline hapendamata nisujahust lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud suluguni vm juustuga. Serverimise hetkel torgatakse sinna keskele veel priske tükk võid, mis kiirel sulades moodustab rammusa järve selle maitsva piiraka keskele.

Söömine käib mõistagi näppudega. Murrad aga otstest tükikesi ning kastad mõnusa küpsejuustu-sulavõi lombi sisse. Ning siis mälud õndsa näoga. Kui õnnestub seda tegevust teostada mereäärse kohvikus (aga enamus Abhaasiast ongi üks suur rannik), siis vahid merd sinna kõrvale ja ruigad õnnest.

Kuna ise ma seda tegu ei teinud, siis saan lisada vaid sealse müügihinna. Nn keskmine hatšapuri (mis on keskmisest taldrikust suurem) maksab 75.-80.-RUB (ehk 25-27.-EEK). Sellest keskmisest piisab täiesti minusuguse ülekaalulise isaslooma toitmiseks nii umbes poole päeva ulatuses. Suurest ei julge mõeldagi :)

Ahjahh, sama asi on saadaval ka munaga - nii et keskele on löödud küpsema lisaks juustule ka muna, kuid mulle tundus alati puhtalt juustune variant parem.

Karaskiarengud

2009-09-05T08:15:00.000-07:00

Karask on küll vist üks lihtsamaid ning seetõttu geniaalsemaid toite. Hapendamata taignast leivataoline küpsetis, mille valmistamine käib imelihtsalt ning laseb endaga mängida nagu kassipojaga.

Põhimassi moodustab jahu. Sisuliselt võib kasutada suvalist jahu või jahude segu. Noh ainuke soovitus on vähem kasutada nisujahu, kuigi nt odrajahule võib ka seda lisada. Täisteranisujahu on muidugi teine asi - kui ainult sellest karaskit valmistada, valmib midagi üsna sepiku sarnast. Olen ise mänginud odra-, maisi-, rukki- ja erinevate nisujahudega.

Jahu võib segada nii või kui õliga. Või annab kobedama tulemuse, kuid nt õliga segatud tainast on lihtsam vormida. Muna võib lisada, eriti kui tainas on sellistest komponentidest, mis ise eriti liituda ei taha. Küpsetuspulbrit peab panema, sest kääritamata tainas jääb muidu väga plink.

Juurde võib summida üsna suvalisi lisandeid, mis vähegi söödavate ja suupäraste hulka liigituvad ning pikka kuumtöötlemist ei vaja. Kõikvõimalikud kliid on alati teretulnud lisand - ainult et täisterajahu puhul kliisid lisades võib tulemus olla väga aganane, nii et karask kipub murenema. Kõikvõimalikud seemned (nt lina- või päevalille on kõige tavalisemad), kohupiima või kodujuustu / riivitud juustu, puuvilju või hoopiski nt suitsuliha kribalaid.

Sool-suhkur ning muud maitseained on samuti varieeritavad. Tulemus saab loomulikult iga kord erinev. Kuid selles ongi asja võlu. Teed valmis, mekid ja järgmine kord proovid uuesti või teed teisiti. Ei mingit rutiini. Iseküpsetatud leivaasendaja püsib kapis värske paar päeva, nii et kaks-kolm korda plaaditäie küpsetades on sul värske leib alati tagatud ning mis peamine - see ei sisalda mingeid e-sid. Võtke kätte oma lemmikleiva pakend ning uurige seda peenikest kirja. Kole tuleb peale, mida kõike te oma igapäevase leivaga sisse sööte ausate kaupmeeste ning vahvate pagarite armust.

No ja taigna vedeldamiseks võib kasutada ka mitut sorti vedelikke. Lihtne vesi või piim või nende kahe segu. Hapupiim või keefir. Olen kasutanud ka puljongeid, nii köögivilja kui nt kanapuljongit. Jälle erinevad nüansid.

Tegu ise on ju aga imelihtne ning suisa teraapiline. Ainete väljamõõtmine ja kokkusegamine nõuab hetkeks keskendumist. Kuid sõtkumine, pätsikeste vormimine ja plaadi ahju panek on ju suisa rõõm. Paarikümne minuti pärast tiriseb köögikell ja suurepärane lõhn täidab kogu korteri.

Minu eilne tegu:
- kuus klaasi jahu (seekord neli klaasi odrajahu ja kaks täisteranisujahu)
- klaas linaseemneid
- kaks klaasi riivõuna
- pool klaasi õli
- teelusikatäis soola
- supilusikatäis suhrut
- kolm teelusikatäit küpsetuspulbrit.
- kaks keskmist muna
- klaasijagu piima.

Maksumus: nii-kole-väga-umbmääraselt 20 krooni. Pigem vähem. Valmistusaeg: 10 min segamiseks, 20 min küpsetamiseks. Tulemus - plaaditäis õunakaraskipätsikesi (mahult võrreldav ehk nt kahe suure poeleivaga. Ehk siis meie pere kahe-päeva-ports.

Pean ütlema, et magushapu õunamaitse sobib karaski koredasse ihusse suurepäraselt. Eriti kui viilukas karaskit rösteris soojaks lasta ja killuke võid peale panna. Soovitan!

Kuna aga pilti asjast endast jällegi pole, siis tutvustan pisikest leidu sõbramehe aiast. Saage tuttavaks - Horisontaalne Pirn! Taamal mändide küljes võib näha ka sinimustvalget pesakasti:)

Tomati-sibula hoidis

2009-09-01T07:52:00.000-07:00

Nutt tuleb peale. Kui sellist pilti vaatad. Ja veelgi enam, kui seda parempoolset kaussi lähemalt silmitseda. Ja mis mina veel pidin tegema, kui kõike seda siiru-viirulist ilu lõikusin. Õnneks on mul juba hea karastus ja ainult nina hakkas pisut lurisema :)

Aga selline masohism tasub end igal seitsmelt juhul ära. Tulemusena valmib suurepärane mahedamaitseline segahoidis, mis sobib nii pitsa peale kui kastmesse, lihtsalt lisandiks keedukartulile või ka niisama nohistamiseks.

Minu ülesanne selle asja juures on see pisarakiskumine. Ehk siis sibulalõikamine. Tomatipoiste hakkimise ja edaspidisega mässab mu armas naisuke. Sööme hiljem koos. Ja lastele anname ikka ka :)

Iseenesest on kogu tegu imelihtne. Meie komplektis on:
- neli kilo tomatit
- kaks kilo sibulat
- neli supilusikatäit soola
- viis supilusikatäit suhkrut
- teelusikatäis sidrunipipart

Viilutet sibul ja tükeldet tomat heidavad kokku poti sisse ja lähevad tulele. Maitseained seljas. Suurel tulel keema ja seejärel podistada keskmisel tulel nii umbes pool tundi. Kiirelt puhtasse purki ja jahtuma. Siis keldrisse, kui on. Meil on.

Maksma läks minul see lugulaul u. 60 krooni (tomati sain 10.-EEK ja sibula 6.-EEK kilo). Purgid olid õnneks varem olemas. Ajakulu - pool tundi ettevalmistuseks ja pool tundi kuumutamiseks. Tulemus u. 10 pooleliitrist purki.

Pilt on oma, autoriõigusega kaitsmata:) Igaks juhuks ja eriti tumedatele isenditele seletan, et tomat ei ole sellel veel tükeldatud, neil on vaid mõningad pehmevõitu kohad välja lõigatud. Meie tomatitelt koort ei eemalda, vaid lõikame nii pöidlaotsa-suurusteks tükkideks - siis ei jää ka kõvema kestaga tomatite puhul need kooretükid hoidises häirima.

Brokkoli-marineerimise katastroof

2009-08-23T08:14:00.000-07:00

Pean igati õigeks, kui kirja sisse ei panda mitte ainult õnnestumised, vaid ka need teised juhtumid. Ehk siis ebaõnnestumised. See sunnib vähemalt mul endal kohe kupli tööle, et mida teistmoodi teha, et asjast siiski asja saaks.

Juhtus minuga nii. Brokkoli on üks igavesti mõnus asi, kas pole? Keedad soolvees ära või aurutad, paned mõne hautise sisse - tulemus on ikka toredalt roheline ja muhedalt maitsev. Aga vat tuleb välja et ka seda saab ära rikkuda.

Nägin juutuubist ühe korealanna video-retspti, mille olemus oli äärmiselt lihtne. Haki brokkoli õisikuteks, jämedamad varred juppideks. Lase vesi keema, lisa pisut suhkrut-soola-õunaäädikat. Kupata brokkoli kiirelt läbi kuuma marinaadi ning kohe seejärel sama kiirelt jahuta maha jääkülmas vees. Jahuta maha marinaad. Pane brokkoli ja marinaad purki. Tulemuseks peaks olema hapendatud brokkoli, no umbes nagu kiir-hapukurk.

Tegin kõik, nagu kästud. Isegi õunaäädika otsisin kapinurgast välja, mida muidu suht harva kasutan. Kupatasin ja jahutasin brokkoli (see muudab niigi rohelised jupid tõepoolest veelgi ergumaks). Panin purki. Ootasin päevakese - maitse oli niru. Teisel päeval veelgi nirum. Brokkoli oli sunnik vintske ja maitse ... noh nagu hapuksläinud hoidisel, mitte nagu hapendatud hoidisel.

Mis ma valesti tegin? Kas oli viga brokkolis (vana?), õunaäädikas (ebakvaliteetne?), vahekordades? Või ei jahutanud ma marinaadi piisavalt? Või peaks siiski brokkolit mitte kergelt blanšeerima, vaid korralikult kuumutama?

Hetkel ma küll ei arva, et tahaksin seda eksperimenti korrata, pisut halb maitse on siiani suus. Et väärt toorainet mitte päris ära visata, loputasin brokkoli ohtra veega üle, küpsetasin nad ahjus majoneesiga kaetult (see peaks ju kõik maitsed ära klattima), kuid ka see ei päästnud. Lasksin veel keevast veest ka läbi, misjärel brokkoli muutus söödavaks, aga mitte kuigi maitsvaks.

Ma'i tea, kas keegi on sedalaadi eksperimenti teinud ja seejuures õnnestunud? Kui on, andke teada. Kui ei, siis teadke, et mina ebaõnnestusin.

Et aga mitte lõpetada pildita ja kehval noodil, lisan ootamatu leiu kõrvaltänavast. Samal ajal kui pihlakad on juba sügisekarva, otsustas see puuke õide minna. Paraku on pilt kiirustatult udune - keskmisest suurem koer teispool aeda sattus minu lähenemistkatsest keskmisest enam ärevusse:)

Koduketšup

2009-08-16T12:02:00.000-07:00

Hooletu kokk on halb kokk. Või kas ikka on? Mina väidan vastu. Tihtipeale on hooletus loomingulisuse sünonüüm. Ja mis oleks kokkamine ilma loomingulisuseta? Üks tuim töö ja vaimunärimine.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis saaks siis, kui peaks päevast päeva kuskil söögikoha pliidi ääres seisma ja kümnete kaupa pippuripihve treima. Ikka nii, et nad oleks alati tagatult ühesugused. Näpp retseptiraamatus ... või ei, isegi mitte enam seda, ammu pähekulunud valemi järgi ja massina abil kõike kokku segamas. Ei mingit mängu. Ei mingit võlu. Aga noh, ega ma ei halvusta selle töö tegijaid. Ka neid on vaja.

Tegin täna jälle koduketšupit. Sest no miks peaks ma suisel aal poeketšupit ostma? No olgu, vahel ikka ostan ka, aga isetehtu on ju ... isetehtu. Seega hää! Ja ilma kahekümneviie E-aineta.

Miks ma aga alustasin hooletusest? Aga seetõttu, et unustasin midagi lisada, mis meenus alles nüüd, arvuti taga. Kuid - ja see on oluline - see puudujääk ei meenunud mulle maitstes! Järelikult sai tulemus suupärane, et mitte öelda suurepärane. Jäägu see unustet asi esialgu saladuseks, räägin loo ära, eks siis vaadake, kas taipate ise käigult.

Kõigepealt sellest, et eile oli Maximas (jah, ma ei käi ainult turul) suurepärase hinnaga kana - seda va Rannamõisa oma - kilohinnaga 27.90. Kuna asusin seda täna ahjus küpsetama, siis mõtlesin ühildada mitu tegu korraga - mis ma sellest gaasist ikka raiskan. Tükeldasin kana kuueks, ladusin klaasvormi põhja, samasse sibul-küüslauk-porgand, peale siputasin soola pipart.

Kana peale ladusin kümmekond tomatit. Sellist keskmist mõõtu korralikku eestimaist tomatit, mitte kolisev-kõva nagu hispaania "transpordikindel" ja mitte nii kahvatut nagu poola "veoauto-järelküpse", vaid mõnusat, täisküpset, pehmet ja õhukesekoorelist kohalikku. Uuristasin ainult varrekontsu terava noaga välja ja sokutasin kanajuppide vahele, uurdeaeuk ülespoole.

Ahjuuks kolksti kinni ja pool tundi küpsemist. Tõsi küll, korraks vahepeal kontrollisin, ega kuumus pole liiga teinud ja lasksin sellega väärt sutsaka sooja välja. Poole tunni pärast keerasin külge. Tomatitel, mitte kanal. Uurdeavadesse kogunenud mahl sirises täiendama all mulisevat kanaküpsetuse leent.

Veel viisteist minutit ja nüüd lusikatasin küpsed ja kohati kergelt pruuni jumegi võtnud päikesepallid kana pealt tulema. Klaaskaussi, mille põhja olin juba enne hakkinud valmis tilli-peterselli-basiilikut. Umhhh, milline lõhn, kas teate! Saputasin soola-pipart-suhkrut, lisasin mõne tilga tabascot ja läksin kallale. Tomatisegule. Saupurustiga. Suristada tuleb pikalt. Vahepeal maitsta. Ja maitsestada juurde, kui tarvis. Ning vaadata, et purusti tera ei oleks enda ümber kerinud kõike maitserohelist. Ja siis veel suristada. No ikka üks tubli kolm-neli-viis minutit. Peamine, et tulemus saaks piisavalt ühetaoline. Nojah, eks võib ju ka läbi sõela suruda, aga ma kardan, et siis saab tulemus väga vedel ja vajaks järelkuumutamist või koguni paksendamist, kuid see ei tunduks mulle õige.

Lõpuks kummutasin saaduse purki. Justnimelt purki. Ühte! Sest kujutage ette, umbes kilost tomatist koos maitserohelist sai üks pooleliitrine purk ketšupit. Või õigem oleks öelda - kodust tomatikastet, sest algselt tähendas ketšup hoooooopis midagi muud ning ei omanud mingit pistmist tomatiga.

Niisiis, mina kulutasin ära:
- kilo tomatit
- pundike tilli
- pool pundikest peterselli
- mõned lehed basiilikut
- pool teelusikatäit suhkrut
- pool teelusikatäit soola
- noaotsatäis sidrunipipart
- viis-kuus tilka tobascot

Valmistusaeag - küpsetuseks kokku 45 minutit, kuid kuna ma tegin seda koos pooleteist kilose kanaga (mis neelas osa soojusest), siis võib ka poole tunniga hakkama saada. Peamine, et tomat oleks läbiküps, kõik sõltub soojusrezhiimist ja tomati suurusest. Mida tähendab läbiküps? Aga siis, kui tomati nahk pealt juba lõhkenud on ja krussi hakkab tõmbuma. Muuseas, mina ei eemalda enamasti kunagi seda nahka. Maksumus - kuna tomat maksis täna 15.-EEK kilo, siis koos maitseainetega ei saa see üle 25.-EEK kuidagi minna. Tulemus - pooleliirine purgitäis hõrku tomatikastet.

Et pildistamine kipub mul enamasti kokkamise käigus meelest minema, siis lisan lihtsalt ühe lauatäie. Selline, nagu ta mul pealel turult tulekut enamasti kipub olema:)

Ahjaa, misasja ma siis unustasin tomatikastmele lisada? Küüslaugu. Hooletu nagu ma olen. Või siis hoopis loominguline:)

Häid suvelõpu tomatielamusi!

Roheline omlett paprikarõngais

2009-08-06T04:28:00.000-07:00

Igavesti vahva tulemuse saab kõikvõimalike juhuslike asjade kokkupanemisest. Nendel kordadel, kui kööki astudes pole veel mingit mõttepoegagi peas. Lööd siis külmakoja ukse lahti ja ... hmmm, siit saab ju midagi kokku panna küll!

Eile hommikul juhtuski nii. Ühes kausis ootas eelmisest päevast ülejäänud keedetud brokkoli. Kõrval, nagu vihjena, lösutas munakarp. Kaks asja näpus, lükkasin palja jala suure varbaga külmiku ukse kinni ja vaatasin otsa rippkorvis siravale paprikale. Ilus punane selline. See va paprika. Ja brokkoli roheline. Sihuke kooslus ju kohe nõudis veel lisaks kollast. Nii sündiski.

Kiirelt pann tulele. Kuni see soojeneb, jõuab paprika seibistada. Võib kohe niisamuti, koos südamikuga lõigata, saab kenad ilusad rõngad, mida siis hiljem seest seemnetest ja liigsetest vaheseintest puhastada. Rõngad võiks nii sentimeetrised jääda, ma arvan - siis jäävad nad ilusti praadimisele püsti ning täidavad oma vormi-ülesanded paremini.

Nüüd tilk õli pannile ja paprikarattad kenasti üksteise kõrvale - ühest suuremast paprikast saabki pannitäie. Las nood rattakesed seal pruunistuvad ühest küljest, kuni muu kraamiga mässamine oma aja võtab.

Brokkoli tsäkk-tsäkk puruks. Muna kausis kloppadi-kloppadi segamini ning et tulemus tummisem ja kollasem jääks, suts maisijahu ka sisse. Sool-pipar-sojakaste munasegusse, tilk piima ja segamini. Brokkoli kah samasse. Segamini.

Nüüd saigi paras aeg paprikarõngail külge keerata. Ja kui see tehtud, polegi muud tarkust kui muna-brokkoli-segu ootavatesse pesadesse kallata. Või siis kogu kraam ühtlaselt üle ujutada, ega siis näituse tarvis ju tee, vaid enda ja kalli kaasa kõhurõõmuks.

Edasine on juba valiku küsimus. Kas väikese-väikese tule peal lasta kaane all kogu kraamil kenasti läbi küpseda või siis pisut äkilisema kuumaga ja kahelt poolt praadida. Mina läksin teist teed.

Kui kraam ühel hetkel taldrikul, siis on tulemus imeline. Punastes paprikarõnagstes kollane munakiht, milles rohelised brokkolikillud värvivürtsiks sees. Pane juurde veidi käepärast salatit ning triibuke majoneesi ja oivaline hommikusöök on tagatud.

Mis siis tarvis läks?
- üks suurem paprika
- kaks suurt muna
- kasin supilusikatäis maisijahu
- pool klaasi piima
- sool-pipar-sojakaste
- peotäis keedetud brokkolit (või spinatit või minu poolest kasvõi toorest rohelist sibulat)
- tilk õli pannitamiseks

Maksumuseks arvan ma nii 15-20.- EEK. Ajakulu esimesest liigutusest söömahakkamiseni mitte üle 15 minuti. Tulemus kaks toekat hommikusööki.

Kuna pildimassin ununes õhinaga ära, siis panen juurde hoopis ühe pimeda peitepildi, kus tegelikult on riis, porgand, ülepraetud keedukanalihakribud (kui ostad rinnakud ja lõikad šašlõki tarvis rinnafileeliha küljest, siis saab allesjäänud luudest puljonksi keeta ja hiljem veel peotäie liha luudelt) ja kerge kaste (sellesama kanpuljongi põhjal). Oli kah hüva kraam.

Mõnusaid hommkuid!

Jaapani pizza ehk okonomijaki?

2009-08-04T23:22:00.000-07:00

Taevane arm, kui piiratud on ikka valge inimese fantaasia ja kohati sõnavaragi. Igasugune lapik ja taignane asi kipub pitsaks nimetuma. Aga teisest küljest - kui sedapidi üks raskelthäälduv, kuid suupärane asi meelde jääb, pole seegi paha variant. Sest ega minagi tea, kas "okonomijaki" on üldse tõelähedane kirjapilt sellele, mis järgmiseks kirjas või mitte. Aga ega see polegi oluline, peamine, kui asja olemusele pihta saada, sõnavorm polegi köögis see kõikse tähtsam.

Kohtasin seda retsepti venekeelses videoformaadis nimega "Счастье есть" ehk "Õnn on!" Saatejuhi pisut täditsev kõnelaad ei pruugi ehk kõigile meeldida, kuid temat kiirgab sellllllllllist armastust oma töö, toidu ja sööjate vastu, et see paneb lihtsalt naeratama. Ning miks mitte alustada oma päeva naeratuse ja hea pannitäiega.

Pildil võib hea fantaasia korral näha suurt kapsapead ning kapsas ongi toidu peamine komponent. Just värske, õrn ja roheline kapsas, mida praegu saada, sobib meile parimal moel. Mine tea, ehk sobib selleks talvine valge ja tihe suguvendki, kuid teeme hetkel sellest, mis saada. Sest värske kraam on parim kraam, eks ole!

Aga tagasi selle okonomijaki juurde. Kui uskuda telekokka (ja ma igaks juhuks kontrollisin seda mujaltki), siis tähendab seesinane sõna jaapani murrakus "see, mida tahad." No kas pole fantaasiat köitev nimetus? Tõepoolest, reegleid selles toidus praktiliselt pole. Olemus on äääääärmiselt lihtne. Värske kraam segada taiganaga ning praadida enda mokka mööda ja käepärase täidisega kahelt poolt siukeseks üle-panni-asjaks. Nii lihtne see ongi - kas pole mitte mõnus?

Võib teha näiteks nii. Sega omavahel pool klaasi jahu (ja see ei pea ilmtingimata nisujahu olema) ning muna, lisa pisut vett ja sojakastet. Pisut pipart ei tee paha ning kui soovid, võid soolagi panna - kuigi sojakaste on ise soolane ja täidis võib ju kah soolakas olla, nii et mõtle, kas paned või mitte.

Haki paar kapsalehte peenteks ribadeks. Hekselda mõned varred rohelist sibulat või murulauku juppideks (jämedamad sibulavarred võid ka pikupidi peenemaks lõikuda), kuid ära peenesta neid nagu salatisse, vaid jäta sellised parajad peopesa-pikkused jupid. Seda värsket kogust ei saa kuidagi ette kirjutada, pead lähtuma oma panni suurusest ja sööjate arvust - aga arvestama pead sellega, et kapsas kuumutamisel "läheb kokku" ehk kaotab oma esialgsest mahust tubli poole.

Mõtle välja, mida soovid täidiseks. Vorstiviilud, juust, krevetid, seened ... no täpselt nii, nagu pealkiri ütles ehk "okonomijaki!" Ehk siis see, mida tahad! Mõistlik oleks muidugi soovid ja võimalused enne kokku viia ... ja Aafrika nälgivate laste peale võib kah mõelda :) Tegelikult on ainuke kriteerium, et see va täidis peab olema mingi valmisprodukt, sest kuigi suurt küpsemisaega talle meie panniroa sees ei anta.

Nii, oled kõik valmis mõelnud ja pannud? Siis asume lõppfaasi juurde! Kalla hakitud roheline taigna sisse ... või siis vastupidi, igatahes pead selle kõik nüüd läbi summima, et iga kapsariba saaks taignastatud. Kui esialgu võib jääda ehmatav mulje, et tainast on kole vähe ja kuidas kogu see kraam koos püsib, siis ära muretse - küll ta püsib!

Ma loodan, et pann oli sul juba tulel? Tore, pane sinna nii vähe õli kui raatsid, ainult niipalju, et pannipind päris kuiv poleks ja asu kapsasegu pannile kühveldama - ainult et mitte kõik ja korraga! Nii umbes pisut üle poolest esialgu piisab. Sorgi kraam võimalikult ühtse kihina üle panni laiali ning aseta peale täidis. Nüüd läheb selga ülejäänud kapsakiht. Provi ka see pannilabidaga võimalikult ühtseks ja tihkeks massiks tasandada, nii et täidis väga välja ei turritaks.

Ega nüüd polegi muud, kui oodata, kuni meie kapsa-taigna-kook valmib. Soovitan seda teha ehk väiksemal tulel, et kogu see üsna paks plönn saaks ühtlaselt läbi küpseda. Vahepeal naudi pannilt kerkivat imehead aroomi ... või pane kohvi hakkama, kui soovid:)

Kui õrnalt servast labidaga kergitades on selge, et alumine pool on piisavalt pruunistunud, järgneb nipiga osa - ümberpööramine. Kui oled endas tõsiselt kindel ja varem sihandse teoga toime tulnud ilma lage ja põrandat määrimata, siis võid ju kasutada kõige efektsemat võtet ehk viske pealt pööramist. Kui riskida ei soovi, siis kasuta suure taldriku või kasvõi pannikaane abi ... aseta taldrik pannile, pööra koos sellega ümber ja libista kraam küpsemata poolega pannile tagasi. Kui pole ka sellist abivahendit, võib muidugi minna seda teed, et piisavalt suure pannilabida abil nt neljaks tükeldatud kook tükkhaaval ümber keerata, kuid see poleks enam päris see.

Mina katsin viimases etapis panni kaanega ja lasksin kraamil tasel tulel kenasti läbi küpseda. Nii kaotab küll kapsas oma krõmpsuse, kuid taignas olev muna vajab küpsemiseks ikkagi nii umbes viis minutit kuumutamist ja kaane all saab see nii jämeda küpsetise puhul kiireimal ja kindlal moel tagatud.

Kas lõpuks libistad kogu okonomijaki tervelt liuale või paned juba portsudena koos salatiga taldrikuile, on juba maitse asi. Nagu kõik muugi. Muuseas, olen sama asja kohanud ka korea versioonis ilma mingi täidiseta ning ka ainult rohelisest sibulast või porrust valmistatuna. Kuid kõik see on juba igakordse otsuse küsimus, mida ja kuidas sa pannile paned. Ürgammune tegu - ühendada tainas köögiviljade ja võimaluse korral ka lihaga, on tehtud. Toit on laual. Okonomijaki!

Kordame üle sisu:
- muna
- pool klaasi jahu
- ribadeks hakitud kapsas
- jupitatud roheline sibul
- pisut vett
- sojakastet
- maitse järgi soola-pipart
- täidiseks suupäraseid palakesi

Valmimisaeg: ettevalmistus maks 10 min ja küpsemiseks kummaltki poolt kuni 5 min. Tulemus: kahele inimesele võib seda isegi palju olla, koos lisadega serveeritult toidab ära ka neli. Maksumus: tainas jääb 10.-EEK lähedusse ja täidise maksumust ei oska mina ette öelda. Kallis see toit kindlasti ei ole ning maitse on lihtsalt oivaline. Kui kohtate mujal teistsuguseid okonomijaki retsepte, siis need ei ole õigemad kui see siin :)

Juustukarask

2009-08-03T03:01:00.000-07:00

Olen viimasel ajal hakanud maisijahu näppima (seda va Veski-Mati oma). Paneerimisel annab suurepärase tulemuse - kuna on tärkliseline ja ei paisu kuigi, siis jätab hea krõbeda ning õhukese kooriku. Aga sama hästi sobib see kollane ja krudisev jahu ka kõikvõimalike küpsetiste sees. Üks viimaseid katseid kukkus eriti mõnus välja, sestap jagan siingi.

Et olen toidublogide uudistaja, siis kolistasin ühelt viitelt teisele, kuni komistasin siia. Juustukaraski mõte tundus nii hea, et proovisin seda korra teha nii nagu emand Katrin soovitas, kuid siis asusin muutma.

Mõnusa ja lõhnava ampsu saab siis nii:
- kaks klaasi nisujahu
- kaks klaasi maisijahu
- kaks klaasi (kaera-)kliisid (ega vist vahet eriti pole, kas nisu- või kaera omi pruukida?)
- kuhjaga teelusikatäis jämedat soola
- kuhjaga supilusikatäis suhkrut
- 3 teelusikatäit küpsetuspulbrit (võib ka rohkem panna, kuna mais ei kipu eriti kosuma)
- 150 gr riivjuustu
- 2 teelusikatäit pitsamaitseainet (Santa-Maria segu sobib hästi, aga võid ka selle ära jätta)
- 100 gr võid
- piima parasjagu (alla klaasitäie ei tule välja, kuid kaks on palju)

Võta aga julgelt üks suurem kauss, sest taignasegamine tahab ruumi. Kuid enne veel pane ahi sooja, sest niipea kui segu valmis, võid ta kohe ahju surada.

Sega omavahel kuivained ja juust ning seejärel või - kui see on külmkapi-tahke, siis soovid ehk selle klombi lihtsuse mõttes tükkideks hakkida. Mudi saadust senikaua käte abil, kuni või on jahu sisse kadunud ja sõmera puru moodustanud. Nüüd tuleb tunnetuslik osa ehk piima lisamine. Igasugused grammid ja detsiliitrid unusta ära, nõrista piima tasahilju jahu sisse, summides seda teise käega segamini. Kui ollus kausis on juba taigna moodi, võta teine käsi appi (ega sa ju ometigi massinaga tainast tee???) ning mudi kohe mõnuga. Tulemus peab jääma paksem kui pannkoogi-tainas, kuid vedelam kui leivateo puhul.

Ahjahh, mõistlik oleks olnud ahjuplaat juba ennem valmis panna ja küpsetuspaberiga katta, muidu pead nüüd tainaste kätega sahmima hakkama. Kühlvelda see üsna koreda näoga tainas lusika abil plaadile, tekitades oma soovi järgi kaks suurt või neli vähemat kuhelikku. Märjakskastetud lusika abil saad neist nüüd pätsida midagi sündsamat ja siledamat - proovi kindlasti servad kokku koguda, et nad jääks irevile ja liiga ära ei küpseks.

Noh ja ega nüüd polegi muud tarkust kui plaat ahjuuksest sisse sõita ja lasta karaskil nii umbes 200 kraadi juures paarkümmend minutit küpseda. Võid küll 15 minuti pealt kiirelt sisse kiigata, et kas vajaks tuli vähendamist, kuid vana hea tikukatse annab ikka õigeima vastuse - kui pätsi torgatud tikk jääb kuivaks, on tegu valmis.

Nüüd tõsta plaat välja jahtuma. Mina piserdasin karaskeid vana kombe kohaselt pisut veega ja laotasin käteräti peale, et küpsetis pisut puhkaks. Lõhn on küll nii hea, et tahaks kohe süüa, aga kannata pisut. Kui seda enne valmis polnud, keera kokku üks maitsevõi (nagu nt minu enda roheline maius). Lõpuks, kui enam vastu panna ei suuda, murra tükk karaskit ja määri võid peale. Ohhjah, eks selle nimel tasub ju toiemtada, kas pole?

Pildiks panen samal õhtul grillitamisest. Grillisin loomalihavorstikesi, suvikõrvitsat ja lasksin korraks ka karaski üle süte - see lisas ainult head aroomi! (pildil on karask parasjagu tagurpidi, plaadi-sileda poolega üles)

Ajakulu: 10-15 min ettevalmistuseks, 20 min küpsetuseks, pisut jahtumiseks-ootamiseks:) Maksumus jääb ehk nii 30 EEK kanti? Tulemuseks minul 4 karaskipätsi, millest jagub kenasti neljale inimesele:)

Aitäh Katrinile idee eest! Ja head omapäist järeletegemist!

Eesti Toidu Pood

2009-07-29T10:52:00.000-07:00

Lugesin täna üht rõõmsat uudist. Selmet ükshaaval hääbuda, otsustasid kaks juustutööstust seljad kokku panna ja hakata tootma mh mozarella-tüüpi juustu.

Kas see toodang nüüd Itaalia mozarellaga sarnane tuleb, ei oska ma öelda. Aga ehk hakkab eestimaist juustukraami rohkem saada olema - ning see on juba hea uudis. Et kuskil maanurgas töötlev tööstus säilub koos töökohtadega jms, on veel parem, kas pole?

Aga mitte sellest rõõmust ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis kurbtusest. Sellest, et ma ei tea, kuskohas ma saaks head ning mõistliku hinnaga kohaliku väike-ettevõtete toodangut.

Kuid iga puudus on ju ühtlasi võimalus, kas pole? Kui Tallinnas on tekkinud Eesti Toidu Turg, siis miks ei võiks tekkida midagi püsivamat ning edukamat? Ja mitte ainult Tallinnasse?

Olgu selle asja nimi Eesti Toidu Pood. Koht, kuhu kõikvõimalikud väiketootjad saaks oma kaupa tuua, mida suurkettidesse sisse sööta on pisi-ettevõtjale võimatu. Koht, kus minusugune aborigeen saaks osta head eestimaist kaupa. Ning koht, kuhu ka turist tee leiaks, otsides autentset maitset või lihtsalt eksootikat?

Ega siis sihandse poes ei pea olema müügis ainult kama või karask. Ka Eestits toodetud koka-koola võiks ju patuga pooleks saada olla, muust kaljast ja limpsist ja õllest rääkimata. Juurikad ja juustud, konservid ja kommid, liha ja leivad, piim ja pirukad .... no paljugi mis.

Muidugi, seelaadne projekt ei saa kunagi olla üliedukas. Kui ikka aastaringselt pole puuvilju ja muud soodsaimat kaupa, ei jaksa kohalik tarbija iga päev puhtast patriotismist poodi astuda. Ning palju neid turistegi mööda toidupoode kollab, neil enamasti selged sihid ja restorani-lõunad silme ees.

Kuid omamoodi nišitootena kõlbaks seelaadne algatus vägagi. Suures hüper-pupermarketis võib see ehk väga ära uppuda, aga omaette väiksemat sorti ning sihitruu poekesena sobiks ehk kuhugi kesklinna serva ikka?

Mis arvate, kas olen väga sinisilmne oma lootuses näha kunagi poodi, kus ma tean, et mind ei tüssata, müües Poola porgandeid või Madriidi maasikaid kodumaiste pähe? Ma niiväga tahaks süüa siinset ja toetada kodumaist.

Muuseas, miks ma leian, et praegused turud seda funktsiooni ei täida? Esiteks kuna kui sul pole oma kindlat müüjat, siis tüssatakse tihti nii kauba päritolu kui kvaliteediga - pood seda nii kergelt teha ei saa. Teiseks - turud orienteeruvad massisotjale, proovides müüa kahte-kolme kaubagruppi hästi odavalt, delikatesse turul ei müüda. Pood võib aga endale lubada ka üksik-eksemplaride müüki.

Aga pildiks panen (sest pilditu tekst ei ole kunagi nii hea kui pildiga) hoopis ühe viimastest iseomaenda toidupiltidest. Kehv kvaliteet lisab ehedust :) Taldrikul aurutatud brokkoli, praetud kabatšokiveerandid ja kukeseened, tomatisalatist rääkimata. Muuseas, kõik kodumaine kraam!

Vene köögi eripära Eesti moodi

2009-07-22T00:39:00.000-07:00

Panen siia lihtsalt viite minu põhiblogis ilmunud köögilõhnalisele loole: "Vene köögi eripära Eesti moodi"

Midagi pestosarnast :)

2009-07-11T03:16:00.000-07:00

Eks pesto valmistamiseks ole sadu mooduseid (wikis on seda segu kirjeldatud nii). Aga võib ju alati ka teisiti.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ostsin mõni päev tagasi purgikese rohelisi oliive. Mõistagi marinaadis ja purgis - kus sa neid värskeid siin ikka saad, ehkki põnev oleks nendegagi mässata (Rein Taagepera mõni aega tagasi õpetas, kuidas tema neid kodus ameerikamaal valmistab, tundub põnev mäng olevat).

See purgitäis juhtus kuidagi liig-soolane olevat, isegi õlle kõrvale. Päev hiljem tõin turult muu rohelise hulgas ka basiilikut. Nii nad siis seisid. Koos. See tähendab, külmkapis ühel riiulil. Aga siiski eraldi. Täna mõtlesin, et paneks nad päris kokku. Mõnikord nii juhtubki - et mõeldud ja siis kohe tehtud.

Edasist kirjeldada suurt polegi. Kallasin selle oliivipotsiku sisu koos marinaadiga mikserisse, surasin samasse ka basiiliku (koos basiilikuga tuli ka mõni petersellileheke kaasa, läksid nemadki). Surrrrrrr. Nii tegi purusti. Nuuuuuuh. Nii tegin mina. Sest lõhn tõusis vägev ja hää. Kallasin mikserisse veel lusikajagu õli ja suristasin saaduse veel sumedamaks. Sündis soolane, kuid oivaline segu, mis kolis oliivipurki tagasi. Ja sealt juba lusika-kaupa tomativiiludele. Edasi teadagi kuhu.

Praegugi, kui kirjutan, tõuseb sülg suhu. Pole juba viis minutit pestot saanud:)

Koostis:
konservoliivid
basiilik
õli
(kindlasti panen järgmine kord ka küüslauku hulka, siis saab veel õndsam)

Valmistamisaeg - 2 minutit? Kui sedagi. Maksumus - 35.-EEK. Kogus - 150 gr purgitäis, kuid ma arvan, et koos spagettide või tomatitega vms süües jagub seda ikka kohe jupiks ajaks.

Pilt sai udune, kuid teist pilti ei mallanud ka teha:)

Kandiline munarull

2009-06-27T00:13:00.000-07:00

Kes on öelnud, et rull peab ümmargune olema? Ning et praetud munaroog peab lapik olema? Nokkisin idee ühe korealanna juutuubi retseptuurist. Tulemus on muhe nii olemuselt kui välimuselt ... ning mida siis veel ühelt suvehommikuselt toidult tahta? (Pildil koos omatehtud hapukurgi, keedetud lillkapsa ja kergelt üle panni käinud sepikuga. Hakitud till ja majoneesitriip annavad viimase lihvi.

Et teha ühte kandilist munarulli, on vaja:
väiksemapoolne sibul
kolm muna
sool-pipar

Hekseldet sibul tuleb lüüa koos muna ja maitseaintega kausis kenasti sassi ja asuda pannile kallama. Kuid mitte kõik ja kohe! Nipp on selles, et alguses tuleb kulbitada umbes kolmandik õlisele ja mitte liiga kuumale pannile ning seejärel asuda peale mõningast küpsemist seda hüüvet vaikselt kokku lappama. Ikka nii, et ühest servast tõstad ääre üles, käänad küsetise serva topelt ning hakkad jupp-haaval kokku rullima, samal ajal teise, vabanevasse panniserva uut muna-sibulasegu juurde kallates. Munaroog ei pea olema isegi lõpuni läbi küpsenud, küll ta rulli sees järelküpseb ... nii püsib saadus paremini koos ja tulemus mahlasemgi.

Nikerdamist on muidugi sellega, et saavutada nelinurkne kuju. Kuid pannilabidaga pidevalt vormides ja õrnalt pressides saavutab selle siiski üsna hõlpsasti. Kui viimane tilk segu pannile kallatud ja rull lõplikult koos, keera teda tasasel tulel kuumaval pannil veel, nii et iga külg saaks kenasti pruunistet.

Pisut jahtunud rulli võib nüüd klotsikesteks lõigata ja efektselt suupistetena taldrikule laduda, kuid võib ka kogu kandilise klotsi taldrikule panna ja põhitoiduna serveerida. Tõsi küll - lõikepinnalt jääb koka vaeva põhiefekt paremini näha - tumedam praepind helekollase munahüübega vaheldumisi, sibulatükikesed vahel sillerdamas. Või noh, mis vaev see nüüd ikka on, pigem puhas rõõm kiire ja kerge vaevaga saadud lustakast ja kohevast ampsust. Lauaäärsete ohhoo-efektist rääkimata:)

Valmimisajaks läheb nii umbes 10 minutit. Maksumus kolme-muna-rulli puhul jääb kindlasti alla 10.-EEK (pigem 6-7). Tulemus - kas ühe mehe põhiroog või mitme inimese kõrvalamps.

Serveerida naeratusega:)

Kerge külm tomatisupp ...

2009-06-24T11:39:00.000-07:00

... või siis GAZPACHO ... kui tahta peenutseda. Olen seda mõnusat karastav-turgutavat ollust endale kümneid eri viise valmistanud, kuid täna võtsin kätte ja enne kirjutamist karistasin end sellega, et uurisin, kuidas siis peaks "õigesti" tegema. Oehhh. Ma olen kõike valesti teinud:)

Kui üldistada kõiki neid eri retsepte, mida nägin, siis on ainult kolm koostisosa, mis langesid kõigis kokku - tomat, kurk ja sool. Ja siis hakkas peale - kes soovitas lisada õli, kes sidrunimahla, kes veiniäädikat, kes leotatud saia, kes maitsetaimi, kes jääd, kes hakitud muna jne.

Aga susi nende "õigete" ja "veel õigemate" retseptidega. Isegi ühes itaallaste enda juutuubi retseptis stiilis "for dummies" tõdeti, et gazpacho retsepte on niisama palju kui Itaalias perekondi. Ja mujal räägiti sellest üldse kui traditsioonilisest Hispaania toidust. Mingu nad kõik metsa!

Tunnistan, et ma ei tea õigest gazpachost muhvigi ja teen seda, mis mulle meeldib. Külm tomatisupp Tartu pärastlõuna moodi. Ja kõige hullem, et teen seda ka ise iga kord erinevalt. Panen siia kirja, kuidas sai viimati susserdatud ning siis mõningaid näiteid variatsioonidest.

Tänalõunane versioon:
üks ca 100-grammine tomat
üks sellerivars
üks hapukurk
üks küüslauguküüs
klaas tomatimahla
sool, pipar

Kõik see lugu rändas mikserisse, surises kenasti puruks, kolis ümber pirakamasse tassi ning otsejoones minu vatsa. Sa sinine sitikas, kui hea! Kuna tomatimahl tuli külmkapist, siis sai see eine suvepäevale kohaselt küm, karge ja see-kõikse-parem-asi-mida-hetkel-tahta.

Olen mänginud küüslaugu asemel sibulaga, hapukurgi asemel või kõrval toore kurgiga, selleri asemel õunaga või üldse ilma jne. Tomatimahla pole alati, siis läheb lihtsalt rohkem tomateid. Põhimõtteliselt peaks kindlasti lisama tilgake õli, sest see soodustab kogu selle punase värgi imendumist, eriti nt karotiini omastamist. Kuid kui ikka ei taha, siis ei pane.

Valmimisaeg - no üle viie minuti ei ole võimalik kulutada. Maksumus - sõltub tohutult hetke hindadest, kuid üks ports võiks olla ehk 5-10.-EEK? Välja tuleb nii palju kui sisse paned :)

Ehk siis - ärge vaevake oma päid retsepidega. Nokkige üles mõni idee ja mängige sellega - suvi on ju kerglane aeg :)

Värska kurk vol.2

2009-06-21T23:43:00.000-07:00

Mina olen nüüd meister! Või noh, vähemalt midagi sinnakanti. Hapukurgi tegemises.

Kui eelmises kurgikandes kurtsin, et asi ei kukkunud päris see välja, siis nüüd - neli purgitäit hiljem - olen jõudnud nö hea standardini ja hakanud juba ka retseptiga mängima. Nimelt surasin viimase tegemise käigus tillivarte sekka ka paar ülekasvanud ja puitunud koriandrivart ja tulemus sai mõnna.

Et eelmises kirjes on pikem jutt kirjas, siis seekord lühemalt. Minu pildilolevasse laiasuulisse kolmeliitrisse purki mahub:
- u. 1,5 kg kurke
- kaks-kolm oksa muststõstralehti
- kaks-kolm oksa tillivarsi
- kaks oksa koriandrit (nii see kui till on ikka nii umbes põlvepikkused, ülekasvanud ja juba õitsevad varred)
- 6-7 küüslauguküünt
- 1,5 liitrine Värska vesi
- kuhjaga supilusikatäis soola
- pool supilusikatäit 30% äädikat
- teelusikatäis suhkrut

Kurgid tuleb mõistagi enne külmas vees leotada ja pesta (soovitatakse neil lasta koguni mõnda aega "tõmmata" ehk vett täis kaanida, siis pidavat kruk marinaadis krõmpsum ja pringim tulema). Purk ja muu muru kah puhtaks ja siis kihiti sisse. Ikka kiht mustsõstart, siis kurke, siis tilli-koriandrit, siis kurki, siis mustsõstart jne ... minu purgist saab 6-kihiline kurgielamu. Ja igale kihile üks küslaküüs seibitatult sekka. Viimane kiht jäägu muru, kuid nii, et see purgisuust välja ei turritaks - et need ei jääks vedeliku alt välja, sest muidu võtavad nood turritised esimesena hallituse külge.

Kui purk kuiva kraami täis, lahusta miski anuma põhjas sool-suhkur-äädikas klaasitäie Värskaga ning seejärel lahjenda see ülejäänud mineraalveega. Lahustama peab selleks, et sool ei valguks purgi põhja ja ei tekiks ebaühtlast maitsestumist. Lahustada tuleks aga mitte kogu vees korraga selleks, et mitte peksta mulliveest mulle välja - see süsihappegaas toimib loodusliku konservandina.

Kalla siis aga saadud marinaadivedelik kurkidele peale. Igaks juhuks võiks veel Värskat käepärast olla, sest pigem saagu vedelikku kuhjaga kui et midagi sellest katmata jääks.

Esimesed kurgid võib välja õngitseda juba järgmisel päeval, soovi korral ülejäänud kauemaks jätta, kuni on meelepärane maitse käes. Siis aga kougi kõik see kraam välja, kurgid karbiga külmikusse - kui midagi karbi sisse panekuks ikka alles jääb. Vedelikku aga ära teist korda pruugi, maitse pole enam see ning alanud käärimine võib järgmise laari kergelt hukutada.

Jaanipäevalaual on minul igatahes omatehtud värske hapukurk. Või siis soola- või marinaadi- oma, sest ega neil ikka vahet pole küll. Peamine et maitseb hea ja on oma tehtud. Hinnavõit tuleb niikuinii, sest isegi kalli Värska veega tehtult tuleb minul hapukurgi kilohinnaks kindlasti vähem kui Tartu turul küsitav 60.-EEK ... isetegemise rõõm aga tuleb peale selle, kurgihaukajate kiidusõnad peale selle kurgualust kõditamas:)

Lõetuseks tavapärane kokkuvõte. Valmistusaeg: ettevalmistus u. 20 min, valmimiseks 1-2 päeva. Maksumus: u.60.-EEK. Tulemus: pisut vähem kui kaks kilo hapukurki.

Head Jaani!!!

Lihavaba nädalavahetus

2009-06-14T11:27:00.001-07:00

EI, ma ei ole taimetoitlaseks hakanud! Ja ei kavatse ka seda teha. Seda enam et meie "põllumajandus-vööndis" on lihtsam hankida head ja värsket kodumaist liha kui sama head ja kvaliteetset kohalikku aed- ja köögivilja. Seda õnneks mitte praegu, suvisel a'al.

Ausõna, ma ei plaaninud sellist asjade käiku ette. Aga lihtsalt laupäeva hommikuks tegin toidu, mis ei sisaldanud liha (olid heeringas, muna, kodujuust, värske kraam ja leib). Ning lõunaks vokkisin köögivilju koos pastaga, lisades pisut juustu. Ning siis mõtlesin, et miks mitte, prooviks jätkata. Õhtusöögiks tuli juba hautatud tatar värske salatiga ning mõnusa külma tillirohke koorekastmega. Pühapäeva hommikul sündisid abikaasa käe all traditsioonilised pannukad, kõrvale kolme aasta tagune (sic!) maasikamoos, mis siiani me keldris suurepäraselt säilinud. Lõunaks keetsin lillkapsast, puistates ta üle sellesama tatra praetud variandiga, mõistagi kõrvale kuhi värsket kurgi-tomati salatit. Õhtusöögiks riis, köögiviljakotlet, paneeritud ja praetud lillkapsas ning kerge jahukaste.

Ega ma ei propageeri taimetoitu. Ning ilmselt ei kavatse ka seda eksperimenti jätkata ... aga lihtsalt teate kui omamoodi vahva see oli! Lihtsalt see, et mõleda välja ja valmis teha vaheldusrikast ning maitsvat toitu, ilma tavapärast keskset komponenti - liha - kasutamata!

Ma saan aru, et päris paastuks seda ju nimetada ei saa, sest loomsed komponendid nagu munad ja või olid mängus, piimast ja heeringast rääkimata:) Kuid ikkagi, omamoodi fun oli see värk!

Värska kurk

2009-06-11T11:52:00.000-07:00

Eks selle blogimisega ole juba nii, et kui oled endale koera võtnud, siis pead tema eest ka hoolitsema. Ehk siis südametunnistus vaevab kohe, kui pole mõnda aega kirjutanud. Seda enam et oleks ju millest.

Minu üks viimaseid inimkatseid pärineb kurgi-maailmast. Esimest korda elus otsustasin neid rohelisi plunne sisse teha. Ei-ei, mitte ületalvehoiuks, vaid ikka kohesöögiks. Sest et suvi ja hapukurk - kes neid jõuaks lahuta.

Kuna see oli esimene katsetus, siis nilpasin netis ringi, leidmaks midagi lihtsat, ent samas pilkuköitvat. Igasugu kuumtöötlemis-variandid jäid kohe kõrvale (ehkki mine tea, kunagi proovin neidki). Kuid kahe silma vahele jäi kinni üks omamoodi soovitus marineerida-soolata-hapendada kurke setude moodi, ehk siis Värska vees. Ütlen ausalt, et mina nüüd nendel kolmel erineval sõnal eriti vahet ei teegi - soolakurk peaks vist olema vähem hapum ja vastupidi .... kuid tehakse neid ju ühtemoodi? Aga olgu, see vahe polegi oluline - ehkki kui keegi oskab selle vahe lahti seletada, oleksin tänulik.

No mis setudel viga, nemad võtavad Värska vett praktiliselt kaevust. Mina aga pidin neid tassima koos kurkide jm kraamiga turu pealt. Tänu Pekole, et elan turule nii lähedal. Kuigi mis see ikka siis ära oli. Ostsin esimese katse tarvis kaks kilo väiksemat kurki, igaks juhuks kaks liitrist pudelit Värska vett, pundi mustsõstra-oksi, pundi tilli ja oligi kõik. See, et ma sama tretiga tarisin koju veel umbes 5 kilo muud värsket, on juba minu viga ja ei puutu asjasse :)

Aegade hämarusest on mu majapidamises üks vahva kolmeliitrine laia suuga purk, mis on kurgiteoks suurepärane. Mis seal's ikka ... purk puhtaks, kurgid ja muu kraam kah veega üle ning tegu võis alata.

Purgi põhja kiht mustsõstra-lehti, küüslaugu-kilde ja kurke. Siis mõned rullikeeratud tillivarred, jälle küüslauku ja kurke. Ja otsast peale, kuni purk täis. Ehk siis mustsõstar-kurk-till-kurk-mustsõstar-kurk jne. Küüslauku kah vahele. Viimane kui antiseptik, ülejäänu kui maitseandja, kurk kui põhisüüdlane. Kui purk peaaegu täis, lõpetasin jällegi rohelise kihiga ning kallasin Värska vee peale. Ahjahh, soola panin kah nii umbes pool supilusikat. Ja suhkrut pool teelusikatäit. Maitseaineid lisasin enne vedelikku pealekallamist ... ehkki soovitati need varem vees ära lahustada. Väike alus peale, nii et vedelikust miski välja ei turritaks ja seisma purgitäis jäigi. Ilus ja mullitav (Värska ju gaseeritud). Küll mul on praegu kahju, et ma ei pildistanud seda ilu ... praegu ongi nadi teha seda kannet, ilma pilti lisamata. Aga eks ma järgmine kord klõpsan.

Kuna Tartu turul on ülimõnusaid ühe-päeva soolakurke (mille ajel ise oma tegu alustasingi), ronisin järgmine päev kahvliga esimese kurgi järgi. Ning suure solvumisega leidsin, et see asi ei kõlba küll kuhugi. Kurgi maitse polnud praktiliselt muutunudki, oli ainult süsihappegaasi mõrudat sisse korjanud ning mage kui kurat. No panin siis veel soola juurde, umbes sama palju kui enne ning kordasin päeva pärast maitsmis-katset. Nojah ... oli tiba parem, aga etteruttavalt pean ütlema, et enne neljandat päeva ei võtnudki minu kurgid korralikku maitset külge. Tulemus sai küll enam-vähem, kuid mitte see, mille järgi mul suu vett jooksis.

Vaatasin pisut uuesti võrgus ringi ning leidsin, et kiire tulemuse saamiseks soovitatakse panna jõuliselt soola ja koos suhkruga ka äädikat. No vaatan, homme lähen uue laari kurkide järgi ning ega ma enne ei jäta kui tegu selge:)

Kuna ma ei ole veel kindel, mis suunas reptsept kaldub, siis kogustest ei räägi, kordan ainult üle komponendid:
- kurgid
- mustsõstralehed
- tillivarred
- sool-suhkur
- küüslauk
- Värska vesi.

Minu kolmeliitrine purgitäis sai maksma ebamõistlikult palju - u.50 krooni, kuid eks kurk ole veel kallis kah:)

Head suvehaku katsetamist. Ning kui on järgiproovitud kurgitamis-variante, siis jagage neid palun :)

Lahtine kartulipirukas

2009-05-22T11:23:00.000-07:00

Mõtte sain siit

http://kokkama.blogspot.com/2009/05/kartulipirukas.html

Kuna lähteolukord oli üsna sama, et lõunast oli kartulipüreed üle jäänud, siis tuli meelde see paar päeva tagasi silma jäänud retsept. Ainult et ma tegin asja teistmoodi - no teisiti poleks ju üldse huvitav:)

Pisukest mässamist nõudev, aga igatahes põnev asjandus, mida proovin ilmselt teine kordki.

Piiraka olemus selline: eelküpsetet põhjale läheb selga kartulimögin, uus küpsemine ja võibki süüa. Toiduülejäägid kasutatud nagu niuhti ja mida siis veel praegusel ajal tahta.

Kõigepealt vundament. Elik pirukapõhi. Et küpsetis on soolane, siis võib ka vundament olla tummisem. Sestap võtsin kaks vähemat klaasi jahu, millest üks oli rukki- ja teine nisujahu. Siputasin selga teelusikajagu küpsetuspulbrit, lisasin veerand pakki võid ja lasksin appitulnud pojal selle läbi sõrmitseda. Kui jaust puru sai, lisasin neli supilusikatäit vett (endalegi üllatuseks lähtusin siinkohal algretseptsist) ning purust sai mudides tainas.

Olen kindel, et kõige parem oleks edasi tegutsega nii, nagu esmakirjutaja soovitas - ehk kasutada lahtikäivate seintega vormi. Minu majapidasmises olev seesugune plekkrõngas aga andis mõned päevad tagasi otsad (kinnis murdus lahti), sestap sai kasutatud harilikku klaasvormi. Tunnistan, et selle seest mureda piruka esimese tüki kättesaamine on raske. Aga edasi pole enam vigagi:)

Niisiis, vooderdasin vormi põhja ja serva küpsetuspaberiga ning poeg näppis taigna mööda põhja & seinu laiali. Eelsoojenenud ahi ampsas vormi endasse ning küpsetas nii umbes 200-kraadisel kuumusel 10 minutit.

Senikaua valmistasin ette järgmised kihid. Kiht number üks - hakkliha, kiht kaks - kartulipüree, kiht kolm riivjuust ja kiht neli muna-hapukoore segu. Kui kümme minutit täis sai, said kihid samas järjestuses ja pisut tahenenud põhjale laotud. Tunnistan, et kartulimöginat sai palju ja sestap piirakas pisut ebaühtlane, kuid pole hullu.

Niisiis, kordame. Rukki-nisujahu segust põhjale läheb selga paarsada grammi varem valmisküpsetatud hakkliha, sellele otsa pisut rohkem kartulipüreed, siis niipalju riivjuustu kui heaks arvate ja kõige otsa niristada muna-hapukoore segu. Ning taas ahju. Mina lasksin küpseda 15 minutit 200 kraadi juures, siis keerasin tule väiksemaks ja ehk nii 150 kraadiga veel 15 minutikest. Kuna seejärel esimene proovitükk eemaldus vormist liiga pehmekesena, panin katkiampsatud vormitäie tagasi ahju, kus juba gaasituli surnuks oli keeratud ning hoidsin veel kümme minuuuti.

Tulemust näete pidil. Kuigi pilt ei ütle miskit. Mulle endale imponeeris just see rukkine kõvapoole õhuke põhi, millel pehme täidis - kokku päris hää. Ehkki tunnistan, minul jäi ta magedakeseks, kuid kellel siis seda ei juhtuks.

Koostisained:

põhi:

klaasike rukki-, teine nisujahu

50 gr võid

1 tl küpsetuspulbrit

sipake soola

kate:

sada-paarsada grammi läbipraetud hakkliha

paar-kolmsada grammi kartulipüreed

50 gr riivjuustu

1 muna, klopitud lahti koos 50 gr hapukoorega

Valmistusaeg: ettevalmistus nii 10 min, kokku küpetuseks 40 min. Maksumus: no ei tule mingi nipiga üle 30.-EEK. Tulemust: neli inimest saavad kindlasti söönuks. Mina teen seda uuesti:)

Roheline või

2009-05-17T13:38:00.000-07:00

Olin üsna kindel et ega nö lihtsaid asju ei ole mõtet kirja panna. Et no kuidas sa ikka kirjutad targa näoa, kuidas nt muna keeta :) Nojah, munakeetmist ei ole vist siiski mõtet kirjeldada, kuid hiljuti tehti mulle selgeks, et just neid kõige lihtsamaid asju ongi tark kribada - need olla kõige alus. Kui järgi mõelda, siis nii see ju ongi.

Üks asi, milleta ma kevadet päris hästi ei tahaks mööda saata, on nn roheline või. Ehk siis selline maitsevõi, millega kõikvõimalikke toite õilistada, olgu see siis lihtsalt leivakäär või keedukartul. Grill-kalast rääkimata. Nämma igatahes.

No et siis lähed kõigepeat turule. Justnimelt turule, mitte kuhugi supper-pupper marketisse. Ostad sealt muu hüva ja värske sekka kolme asja: tilli, peterselli ja murulauku. Ning võid - aga seda tohib ka poest osta, kui turu pealt miskipärast ei taha. Rohelise kraami poest ostmine on aga enesepettus - peale rohelise värvi ei saa sealt midagi :( See aga määrabki ära kogu ettevõtmise range hooajalisuse.

Kodus uhad rohelise ohtra veega puhtamaks ja lased noa alt läbi. Mina võtan tavaliselt ühe pundi tilli, ühe pundi muruluaku ja pool punti peterselli. Ega see ei ole koguse mõttes kõige täpsem mõõt siin ilmas, aga kõlbab arusaamiseks küll - et lihtsalt peterselli vähem kui kahte muud. Loomulikult võib sinnasamma lisada ka sootuks teisi ürte, alates basiilikust ja lõpetades koriandriga (või vastupidi), kuid siis saab ka teise tulemuse - mitte nii kohapäälse.

Paned kaussi paki võid, siputad peale soola (seda kindlasti), soovi korral ka pipart-suhkurt ning hakitud maitserohelise ja mudjud puunuiaga läbi. Mõistlik on nui enne märjaks kasta. Liiga kõvasti suruda ei maksa, sest muidu pressid õrnadest taimedesr rohelise mahla välja ja see sinder ei taha pärast seguneda rasvainega.

Lased pisut seista ja määrid kuhu tahad. Lakke ei soovita:) Aga sooja toidu peale kildhaaval kahveldades või noaga leivale kandes saab suurelise elamuse - muidugi kui toit suhu panna.

Koostisained

pakk võid

punt tilli

punt murulauku

pool punti peterselli

soola (võib ka pipart-suhkrut)

Tulemus - kahesajagrammise võipaki puhul saab sellest nt 250 gr määret. Elamust ja mõnulust ent kuhjade viisi rohkem. Maksumus läheb sinna kolmekümne krooni kanti.

Ühest küljest kahju, et seda möginat saab teha ainult kuu-kaks aastas. Aga teisest küljest - seda naudeldavam tulemus.

Pildiks aga panin hoopis muu hetke - leidsin Tartu vanast turuhoonest müügilt Väga Hea. Ja täitsa mõistliku hinnaga ju :)

Fooliumikana

2009-05-10T09:52:00.000-07:00

Uhhuu ja juhhuuu! Grilliaeg on lõpuks käes!!! Tegelikult juba jupp aega ning ühtteist on selle va söepanni kohal kordagi saadetud, kuid pole mahti olnud kribada. Olgu siis üks kiire ja lihtne asi kähku kirjas.

Grillimine jääb ses mõttes kõikse ausamaks toidutegemise viisiks, et igamees jääb siin ikka ise vastutavaks. Ei ole miskit ahju, mis midagi kas ära kõrvetab või tooreks jätab - muidugi kui me räägime ikka vanast heast söegrillist. Kõiksugused mooduvärki gaasi- ja elektrigrillid võtavad asjalt selle eheduse- ja suitsumeki ära.

Kuid ka tujukate süte peal saab asju lihtsamaks ja mugavamaks teha. Kindlaim nõks selleks on fooliumis küpsetamine. Sel moel saab valmistada kõike alated juurikatest kuni vintskeima lihani. Ole ainult mihkel maitsestama ja enam-vähem õiget aega silmas pidama.

Seekord sai tinapaberi sisse keeratud kana. Kaks pontsakat tervet koiba said ennem endale selga pisut adžikat, terake soola ja oligi kõik. Keerasin kanakoivad kolmes kihis skafandrisse ja kuni salatit hakkisin ning grilli käima sussutasin, oligi paras aeg marineerimiseks ümber saanud.

Kuna kate sai kolmekordne ja koivad ise kopsakad, lasin neil mõlemalt poolt pool tundi susiseda, kenasti grillikaant irvakile säädides - et kuumus paraks ja pikk püsiks. Kuna poissloomad pole suuremat kanakoiva fännid, siis lasksin lõpupoole ka toorvorstikesi (neid va lambasoolseid) üle süte ning söömaaega võis alata. Lihaolluse kõrvale toorsalatit ja kamakas rebitud puri't (seda gruusiapärast lapikut ahjusaia) ninng rohkem pole õnneks vajagi. Nojah, minul muidugi täiustas seda Tartu tehase kesvamärjuke, kallil kaasal siidrike, poistel mahl ja tükk aega polnud muud kuulda kui notsutamist.

Lihtne, kas pole? Küllap jõuan suve jooksul nii mõnagi põnevamat valmistada-kirjeldada, kuid alustuseks hea seegi. Hääd grilli-hooaega!

Koostisained:

kaks kanakoiba

maitsestamiseks adžikat ja soola

mässimiseks mõlemale pool meetrit fooliumit

Küpsetusaeg: kindlasti mitte alla 15 min kummaltki poolt, aga ka mitte üle 30 min - ehk siis kuni tund. Maksumus - nojah ... ehk läks kokku 30.-EEK? Või isegi vähem.

Veisekoodiseibiroog

2009-04-27T07:13:00.000-07:00

Et see suur et ... see pealkiri tähendab siis eesti keeles rooga, mis on tehtud seibist, mis on lõigatud veise koodist. Ehk siis sellisest asjast, mis on pildi peal. Õigemini siis kahest seibist.

Itaaliapäraselt peaks sihandse roa nimi olema Osso Buco või Osso Bucco. Aga vahet pole, kuna minu tehtul pole itaalia algega muud pistmist peale esmatooraine välise sarnasuse. Pole meil siin ei korralikke lihalehmi ega nende koote, lõikudest rääkimata. Aga maitsvat toitu saab tehtud siingi ja sellestki.

Ka see toit sündis sedasi, et kõigepealt haarasin turult miskit kotti ning kodus tuhnisin pisut võrgus, et vaadata, mis teised on teinud sihandsete kauniste kamakatega, millest pool moodustab ilus üdikont. Sestap tean, et mooduseid on mitmeid, üks õigem kui teine. Noh ja minu oma sai see kõige õigem:)

Esmalt tuleb leida paksemapõhjalisem pott, mille põhja need seibid sokutada - kuid seda alles siis, kui potipõhi särtskuum ja õli seal peal juba kergelt suitsema hakkab. Pott ei tohi olla olla palju laiem kui lihalõigud, sest muidu läheb ülejäänud põhi väga kärssama ning ka mitte nii väike, et tükid väga kokku surutud oleks - muidu algab haudumine, aga meil on vaja ainult lihale ilusat punast jumet peale saada. Eks võib ka muidugi pannil pruunistada ja siis potti laduda, aga kohe samas potis tehes jääb esmane lihapraadimis-sehvt ilusti samasse maitset täiustama.

Kui koodilõigud on suurel kuumusel kenasti mõlemalt poolt korralikult (rõhutan KORRALIKULT!) pruunistatud, siis tuleb peale kallata valge vein. Tunnistan ausalt ja avalikult, et olen veinipuudega - ise seda ei joo ning ka kodus ei oma. Mitte et see miski põhimõte oleks, aga no ei maitse mulle too jook. Ja kui ei maitse, siis mis ma tast koju tassin. Kuigi ehk peaks, sääraste kulinaarsete katsete tarvis. Ehk nii kunagi teengi.

Seega kallasin lihale peale lihtsalt vee. Et aga happelist nüanssi lisada, pigistasin pool sidrunit kah selga. Ning panin soola-pipart. Ja näpuotsaga suhkurt. Esialgu pole rohkem midagi vaja, sest nüüd võib seibid unustada potti väikesele tulele vähemalt tunniks. Tunni pärast tirises munakell (no ei saa mina ilma, unustan muidu kõik maad ja ilmad). Lisasin taas vett, panin paar sibulit ja küslaküünt kah sehen ja kell uuesti poole tunni peale tiksuma. Ja korraliku supilusikatäie adžikat panin kah keedusesse - tundus sobivat.

Tasahilju puhastasin-tükeldasin juurikad, milleks said klassikaline komplekt porgand-kaal-kartul. Õpetuse kohaselt peaks juurikas džuliennideks viiluma, kuid millal siis enne õpetusest kinni on pidanud pidama? Ja kes see ristiinimene ikka peab teadma, mis need džuliennid on (huvi pärast otsisin isegi nende tegemise õpetuse välja :) Ning ega originaali sisse kartul kah käi.

Kui kell taas tirises, libistasin köögiviljad potti, panin kaks loorberlehte kah juurde ning kaas jälle peale.

Kui juurikad pehmed, on ka toit valmis. Lõhn, mis potist tõuseb, on sülgetekitavalt hea. Sikuta aga juurikakihi alt koodiseibid välja, aseta sügavamale taldrikule, sokuta samasse mõned köögiviljad ja tõsta kulbiga haudeleent juurde - ning ongi igavesti uhke ja efektne toit laual. Potitäis üdiga õilistatud imemaitsvat puljongit jääb sulle järgmiseks supiteoks ning hää enestunne lisaks priipäralt peale.

Koostisained:
Kaks koodiseibi (pisut üle poole kilo kokku)
pisut õli pruunistamiseks
soola, pipart, suhkrut
kokku ehk kolm liitrit vett (millest osa kaob pika teo käigus köögilakke)
poole sidruni mahl
paar loorberilehte
supilusikatäis adžikat
sibul-küüslauk
porgandit-kaali-kartulit

Valmimisaeg: liha pruunistamiseks 10 minutit, hautamiseks mitte alla tunni, sõltuvalt kogusest isegi paar tundi. Tulemus - kaks seibi = kaks portsu. Kuigi, kui liha lahti harutada, võib neid portse ka rohkem tulla, lihtsalt saab olema vähem liha ja rohkem juurikaid portsus - aga siis kaob juba seibi efekt ära. Nii ehk teisiti jääb kõvasti puljongit üle, mis külmkapis järgmist rooga ootab. Maksumus - minul jäi liha u. 30.-EEK kanti, muu kraam ehk maksab kah 10-15 krooni, seega jällegi kulu vähem kui poolsada krooni.

Säästuaja lõhesupp

2009-04-19T06:27:00.000-07:00

Ega ei ole ikka nii, et kasinamal ajal peab kehvemalt sööma. Pisut tervet talupojamõistust ja võib nii toituda, et kõik see väljastpoolt kraesse kallatav häda-ja-viletsuse-jutt taldrikusse ja keresse ei jõua. Ja kui vats on hüva rooga täis, siis võib nirutamise-juttude üle ainult muiata.

Seega - ei pea ka lõhepoiss meie laualt kaduma.

Nagu ikka pühapäeval, kondasin turu peal ringi. Viimane käik viis kalasaalist läbi ja kiikasin siis, mida suitsukalaletist leida. Et turupäev hakkas juba lõppema, oli valik kesisem, kuid silma hakkas miskit ilusat ja odavat. Nimelt kuumsuitsu lõhe ribid. Kilohind 35.-EEK. Pirnike hakkas kohe peas põlema - no miks ei peaks sellest üht muhedat suppi saama? Nagu edasine näitab, saab küll!

Pool kilo suitsuseid kalaosi jagunes nii umbes pooleks. Kui olin kodus liha luudelt eraldanud, selgus, et puhast liha jäi tiba üle kahesaja grammi - ja no ega ma iga viimast raasukest kah koukinud. Ikka nii näppudega lihtsalt luudelt suurem kraam maha ja saadused kahte eraldi kuhjakesse.

Liitrike vett tõusis puhastamise ajal kenasti mulisema ja vähese lihaga luud rändasid keema. Tõe huvides olgu öeldud, et tegu polnud mitte ainult ribidega, nagu silt turuletil väitis, vaid fileerimisjääkidega - st selgroog koos roietega, ribake kõhuäärt jms kah küljes. Kenasti suitsupruunid ja imemaitsva lihaga kaetud. Kondikraam sai endale ühe sibulakese ja mõned küüslauguküüned seltsi ning podisesid rõõmsalt nii kümme minutit. Vahepeal puistasin paar loorberilehte kah manu ja hakkisin samal ajal juurikaid.

Üks kopsakas kartul, üks keskmine porken, viiluke juursellerit - rohkem polegi vaja. Ja ega seda selleritki pea panema, seda võib rõõmsalt asendada porru või pastinaagi või kaaliga või millega iganes. Või sootuks ära jätta - sest no ega peale porkna-ja-kardulise ei pea ühes koduses supis otseselt midagi olema. Kõik muu võib olla, nii nagu parasjagu tuju on ja juurikariiul lubavad.

Nüüd tuleb keedus ära kurnata. Peamine, et mitte teha nii nagu minuga ükskord juhtus, kui hajali päi hüva puljongi läbi sõela kraanikaussi lajatasin ja hiljem totaka näoga seisin, nõrguv kopsiku-täis puljongikraami käes. Et siis soovitan kindlasti ikka enne teise poti alla panna, kui keeduleent kurnama hakkate :)

Kalapuljong uuesti tulele, juurikad sisse ja podisema. Sel ajal võib maitsestamise ette võtta. Olge palun soolaga ettevaatlik - suitsulõhe on ju isegi soolasevõitu, aga piprakest ja noaotsa jagu suhkrut võib ikka panna. Mina paraku soolasin pisut üle, sestap pidin lõpus keedusesse ka nii umbes veerand klaasi kohvikoort lisama. Ja keedumuna sisse hakkima. Ja ka veidi varem valmiskeedetud tange lisama. Kuid kõik see muutis tulemust veelgi mõnusamaks. Tilgake sidrunimahla ka sisse ja ainuke, millest võis veel juurde unistada - see oleks kuhjake hakitud suvist tilli, kuid las ta olla. Säästuaeg ikkagi :)

Nagu arstionud soovitavad - kord nädalas peab rasvast kala (ehk siis kalarasva) saama. Mina soovitan seda näiteks sel moel manustada.

Ahjahh, peaaegu oleks unustanud - viimasel hetkel viskasin ka pool väljapuhastatud kalalihast supi sehen. Oleks võinud ka kõik panna, aga tundus niigi paras olevat. Teisest poolest saab õhtuks hää õlleampsu.

Koostisained:

- pool kilo suitsulõhe ribisid, mille kondid keema panna ja hiljem välja kurnata

- allesjäänud paarsada grammi kalaliha, mille võib kas kõik supisse uhada või osa ka alles jätta

- üks suurem kartul

- üks keskmine porgand

- jupike juursellerit

- üks sibul, paar küüslauguküünt

- sool, pipar, loorberileht, suhkur

- veerand klaasi kohvikoort

- paar supilusikatäit varem valmiskeedetud tangu

- üks hakitud keedumuna

- teelusikatäis sidrunimahla

Valmimisaeg: puljongikeeduks kümme-viisteist minutit, juurikate pehmitamiseks puljongis kah maks. kümme minutit, nii et poole tunniga peaks kõik tehtud saama. Maksumus: kalakraam maksis 18.-EEK, muu arvutamisega on raskusi, kuid arvan, et üle 35.-EEK see kraam kokku ikka ei läinud - ning minul jäi sada grammi suitsukala veel järgigi. Tulemust sai tubisti üle liitri, nii et neli tummist portsu. Soovitan!

Rukkijahukaste

2009-04-12T00:01:00.000-07:00

Olid mul ükspäev juurikad ja liha valmis ning tahtsin kiirelt kastme peale valmistada. Mis kunsti sel siis ikka - kiirelt kastmepannike tulele, kild võid sulama ja jahu sisse. Aga vat siin juhtuski see, mis mõnikord ikka juhtub - nisujahu oli otsa saanud. Ja keegi kodustest oli selle asemel jahupurki tühjaks raputanud rukkijahu kotikese. Oehhh.

Aga mis seal ikka, saputasin siis sulanud või sisse rukkijahu. Mõnus lõhn, mis üsna kohe tõusma hakkas, oli juba hea märk. Niristasin köögiviljapuljongit sisse ja segasin - esmane maitse oli paljulubav. Tilgutasin ka sojakastet ja veel miskit hapukamat kastmekest sisse (no ei mäleta hetkel selle nime), pist pipart, soola ja suhkrut ... aga kurask liiga soolane sai. Ehkki olin mõelnud tumedat kastet teha, pidin nüüd ka hapukoort lisama. Koos kastme helenemisega sai tulemus veelgi parem. Pehme ja muhedalt hapukas. Proovin seda edaspidigi teha ja soovitan teistelegi. Täitsa eesti maitse ju :)

Koostisained siis:
killuke või (ehk 50g)
paar teelusikatäit rukkijahu
klaasike köögiviljapuljongit
pool teelusikat sojakastet
supilusikajagu hapukoort
soola, pipart, suhkrut

Valmimisaeg ehk kokku 10 minutit, millest viimased viis läheb allakeetmise peale. Hapukoor lisa ainult hetk enne valmimist, lase korraks keema ja ongi valmis.

Kartuli-juustukotletid

2009-03-29T11:17:00.000-07:00

Kõigepealt oli kartul. Või jah, ennemuiste polnud tedagi, kuid ära elati ikkagi. Praegusel päeval oleks aga ilma selle tärklisemugulata tiba keeruline eestimaist kööki ette kujutada. Tõsi küll, leedulaste tuhli-kultuseni me küll ei küüni, kuid kesksel kohal troonib kardulas siiski. Mitukümmend eri viisi seda valmistada saab, ei oska mina kokku arvata. Kuid ühe lihtsama mooduse toon siinkohal ära.

Võtsin seitse põmmakat kartulit ning koorisin. Ega see kevad-talvine kartul enam teab mis silmarõõm pole, kuid vähemalt aus ja eestimaine kraam - kui viitsid ikka turul ja kindla müüja käest küsimas käima. Miks seitse - aga lihtsalt niipalju juhtus. Peale koorimist võtsin ja kaalusin naljaviluks ära - sai pea täpselt 700 grammi. Kuid hoidku Taara teid seda täpselt järgi tegemast - kaaluga pole mõistlikus köögis midagi teha. Kõik peab käima tunde ja silma järgi, muidu pole see enam kokkamine, vaid vormitäitmine. Retsepti peab teadma vaid niipalju, et see kohe ära unustada ja loodu oma kätetööks kuulutada.

Nonii, nagu ütelsin, et kõigepeal kartul. See tuleb tõesti kõigepealt koorida ja riivida. Seejärel sõela peale nõrguma panna. Mida vesisem kartul, seda kauem lase tal nõrguda ... no nii paar-kuni-viis minutit kindlasti. Kui kipub tumedaks minema, pole hullu - praadimise käigus pole see enam oluline. Ja mis veel - enamik kartulist koori jämeda, vähemik peenema riiviga. Kui kõik ainult jämedaga riivida, ei pruugi kotletid hästi koos püsida.

Kuni kartul liigset vedelikku endast välja silgutab, riivi sibulat ja küslat. Mina tegin seda jälle vaheldumisi - et küüslauku peenikese riiviga ja sibulalt jämedaga. Arvan, et nii sai parem. Sibulat sai 5 väikest ja küslaküüsi kah viis.

Nüüd viska riivkartul suuremasse plänni ja kuku lisasid lisama. Enne proovi kartulimassi veel sõela peal pisut muljuda, et mahla vähemaks saada. Lisada tuleb seesama sibul-küüslauk ja no muidugi juust. Sest mis juustukotlett see muidu oleks, kui juustu pandud ei saaks. Soola siputa mõistlikult, sest eestimaine juust on enamasti ise soolasevõitu. Pipart jahvatasin veskikesest kah - sellist segu, kus nii rohelist kui roosat, muust rääkimata. Ja muna kah. Et juhtusid hiidmunad olema, siis sai neid kaks ja liiga palju. No kui vedelat liiast, siis tummist juurde. Sedasort küpsetistesse sobivad kliid alati - nii tervise kui konsistentsi tõttu. Ikka jäi vedel. Saputasin riivsaia kah sehen ning sai paras.

Ega nüüd enam erilist tarkust tarvis pole. Kõikse suurema gaasitule väikseima leegi peal pann kuumaks ja tilgake õli peale. Palju pole mõtet - juust annab oma rasva välja, kuitahes lahjat piimasaadust sa ka ei kasutaks.

Nüüd lusikaga plörts tooret pihku, patsutad selle tihkemaks pätsiks ja pannile. Lasksin ühelt poolt ilma kaaneta pruunistuda, teiselt kaane all, et kuumus ühtlasemalt sisemusse jõuaks - tahtsin ka küslamaitset pisut mahedamaks moorida. Mis sest et mulle sobib see terav küüs ka toorena hamba alla, on sööjaid teisigi ning nende maitsemeeled hellemad.

Viimase pannitäie juurde surasin pisut ebatervislikke viinereid kah (nagu pildil näha) - et poistel oleks miskit lihasarnast kah süvva. Aga tegelikult ei peagi mingeid lisasid tegema. Kui on tilli, koort ja majoneesi, siis saab hüva külma kastme kõrvale ja sobib niisama vitsutada.

Koostisained:

seitse mõõdukat kartulit

viis pisemat sibulit

viis küüslauguküünekest

sada grammi või nii riivjuustu

kaks muna

kaerakliisid kuhjaga supilusikatäis

soola, pipart, sipsuke suhkrut

Valmimisaeg - kogu protsess alates kartulikoorimisest kuni valmis kausitäie kotlettideni - ei läinud poolt tundigi. Kotletipööramise ja panniltvõtmise aega ei saa ilmaski ette anda - see tuleb katse-eksituse korras selgeks saada. Maksumus - no ehk oli 25.-EEK? Tulemust sai paarkümmend pontsakat, nii et neljale inimesele just enamvähem paras ports - seda isegi siis, kui ilma lisandita süüa.

NIng et tulem hea sai, seda kinnitas asjaolu, et üks järeltulijaist juurde astus ja teatas, et soovib sellesinase roa valmistamist selgeks õppida. Vot nii - tee aga järele :)

Imelihtne vorstipitsa

2009-03-23T12:34:00.000-07:00

No kes siis pitsat poleks teinud! Minagi pole erand, teinud teisi küll ja ei ole asjas midagi keerulist. Ainult et siiani olen ikka kõikvõimalike valmis asjanduste peale kattekest suranud ning siis valmis sussitanud. Aluseks kas lihtsalt leivaviil või valmis pitsapõhi või äärmisel juhul pitsapõhjapulbrist kokku segatud tainas. Vahet pole, pool-tegemine ikkagi.

Seitseteist korda olen mõelnud, et peaks ise taigna tegema, aga näe, siiani polnud mõttest edasi saanudki. Tean, et "õige" pitsapõhi peaks pärmitainast olema, aga pärmiga pole minu suhe siiani kuidagi edenenud. Tean küll, et õllekese sisse teda pannakse ja leibki ei valmi ilma ... kuid no lihtsalt pole minul endal need paar pärmist katsetust olnud innustavad.

Aga samas pesitses minus veendumus, et peab ju kuidagi lihtsamalt ka saama. Nii et saaks korralik õhuke ja krõbe põhi ja ilma suurema vaevata.

Kes otsib, see leiab. Miskis foorumis avastasingi, et on olemas ka nn 5-minuti tainas. Vot see on minu moodi. Mõeldud-loetud-tehtud. Või oli see nüüd vastupidi ... igatahes tuli tegemine lõpus. Ahi sooja ja asja kallale.

Pool liitrit jahu ja klomp võid said kausis oma pisikeste valgete näpukestega läbi näpitud, küpsetuspulber koos soola-suhkruga kenasti sehes. Sihandset tööd tehes paraneb tuju kui iseenesest - või mis töögi see on, puhas nauding ja pisuke ootusärevus kah, et mis siis välja kukub. Raadiost tuli kah tarka juttu, oligi seltsim. Klaas piima samasse kaussi ja käsimikser käis aga edasi, kuni mass ühtlane ja ihusoe. Kui tainas paras tundus, panin ta kõrvale, kuniks kattega mässasin, nii et vast umbes 5 minutit sai ta seista.

Vorsti lõikumis-hakkimist ei pea vist kuigi põhjalikult kirjeldama, juustu riivimisega saab ka minust kobam vend hakkama. Ise vaatan ikka, et juust tiba lahjem oleks ... miskit parmesani ma taga ei aja, seekord sai riivi tunda Saaremaa light. Huvitav, kus see keeleseadus nüüd on? Et miks mitte Saaremaa lait? :)

Ahjuplaadi katsin küpsetuspaberiga - nii on alati lihtsam tainast laiali möksida ja ei ole vaja ka lisarasva plaadile panna. Puhtaksjääva aluse kasutegurist ma kohe ei räägigi - katsu sa teda hiljem nõudepesumasinasse saada!

Tainas õhukese kihina paprile ja minutikeseks eelküpsema. Selle eelküpsetamisega on nii nagu on. Kui soovid juustu pruunistamisele suuremat rõhku panna, siis pole tarvidust eeltööd teha. Kui aga tahad krõbedamat põhja, võiks ikka ette küpsetada küll. Või vähemalt nii ma arvan.

Pisut tahenenud taigakiht sai endale selga kõik selle, mis vaja. Või mis parasjagu võtta oli. Kõigepealt mu armsa abikaasa poolt eelmisel suvel purgistatud sibula-tomatihoidis, siis vorstike - ühte poolde kuubistet, teise poolde viilutet (et vaheldus või nii), pitsamaitseainet ja riivjuustu. No mis sa eestimaiselt pitsavariandilt enam ikka oskad tahta.

Ahjuuks kõmdi kinni ja 200 kraadi juures 15 minutit. Ai-vai, kui ilus sai ja krõbe ja nämma. Istun nüüd arvuti taga, õlleklaas ja pitsatadrik ees ning kõrvuni õnnelik. Ega siis heaks tujuks pole rohkemat vajagi, kui oma esimest õhukese-põhjalist küpsetist. Ja koduste mõnulevat matsutamist.

Koostisained:

taignaks

500 ml jahu

100 gr võid

2 tl küpsetuspulbrit

1 mitte-kuhjaga tl soola

sümboolne sipsuke suhkrut

klaas piima

katteks

pitsakatet (olgu siis omatehtud või poest-ostetut tomati-sibula-misiganes-möginat)

vorsti sadakond grammi

pitsamaitseainet

juustu paarsada grammi

Valmimisaeg: 5 minutit taigna tegemiseks, 5 seismiseks, 15 küpsemiseks (võib ka minut-paar enne katte pealepanekut eelküpsetada). Maksumust arvestada on seekord keeruline, kuna tomatihoidis oli varasemast olemas, kuid ega ta vist üle 50.-EEK ei tohiks olla. Tulemust on plaaditäis, nii et neljaliikmeline seltskond saab ikka kõhu täis küll.

Loomaribipuljong

2009-03-22T13:16:00.000-07:00

Turg on ikka üks väärt koht. Poes kappad enam-vähem iga õhtu mööda kindlakskujunenud rada, üpris väsinud ja mõttevaene ning laod standard-komplekti korvi ... et ikka piim ja leib ja mahl ja puuvijad ja õlu ja sekka miskit muud kah. Turul aga siiberdad mööda lette ringi ning ootad, mis seekord silma kargab.

Seekord kargas ribi. Kohe mitu tükki. Ilusat ponstakat, lihast ja luust loomaribi. Pean ütlema, et nii kena polnud varem näinudki. Jupikaupa lahti lõigatud ja puha. Võtsin neli tükki, sai kokku nii 700 gr ringis.

Üks kõige lollikindlamaid asju, mida sihandsest kraamist teha saab, on puljong. Hää tume ja tummine puljonks.

Selleks peab ribid enne ära grillima. Või siis röstima, kes kuidas. Mina panin praeahju huugama ning ribilased klaasvormis sinnasamasse. Pealt 200 kraadi juures said jublakad 15 min ühtepidi lesides, siis sama palju teistpidi. Ilma miski maitsestamiseta. Välja võttes on liha kogus vähenenud tubli veerandi võrra, nagu kord ja kohus ning pruunistunud lihaplõnnide seest vaatavad välja kunstiliselt kaunid kondiotsad.

Samal ajal podistasin üsna suures potis köögiviljalisi - porknaid ja kaale, pastinaaki ja sellerit, sibulat ja küslat, kardulast peale selle. Kui seesinased valmis said, tõstsin viljad vahukulbiga välja ja röstit ribid sisse. Et vahetuskaup või nii. Köögiviljad ei käi puljongisse, kuid leem on igavesti hea edasiseks. Ning edasist saab palju. Või õigemini kaua.

Nüüd polegi muud tarkust, kui on vaja aega ja häääääästi pisikest tuld. Rahulikult võib poti unustada tulele, pea-asi et vedelikku jätkuks. Viis tundi on kohe lausa miinimum ning mida kauem, seda parem. Võiks üldse hommikuni, kui julgust ja kindlust jätkub - ikka selles, et vedelik ära ei aurustu. Sest vähemaks peab seda leent saama, kuid osa ei tohi ta lõppeda.

No ja tulemuseks on kena tume loomapuljonks. Mõned soovitavad asi keeta miinimumini ja tulemus kuubikutena ära jäätada - et kunstkuubikute asemel võtta. Mina lasen hüval leemel lihtsalt ära jahtuda-kallerduda ning kena karbiga tavakülmas seista - ära kulub see niikuinii ruttu, kuna sobib igasugu vedelate roogade praavitamiseks.

Noh ja seda, mida peale hakata ribi pealt kooritud lagunema-kippuva õrna lihaga, ei pea vist rääkima siinkohal.

Koostisained:
700 gr lihast loomaribi
köögiviljapuljongit paar liitrit

Maksumust ei oskagi hästi kalkuleerida, sest ribib ise maksis nii umbes 30.-EEK, köögiviljapuljong tui nö möödaminnes kätte ja gaasikulu pole õppinud arvestama. Tulemust-kogust ei saa ka ette öelda, see sõltub sellest, kui väheseks vedelik keeta. Minul jäi saadust all poole liitri, mitusada grammi puhast ja hüva ribiliha peale selle. Aega aga äheb rösti ja keedu peale vähemalt kuus tundi.

Kanasüdamaksapasteet?

2009-03-15T07:52:00.000-07:00

Vaevalt et see nimetus nüüd päris korralik on keeleinimeste jaoks, aga sisult kindlasti kõikse vastavam.

Kana on üldse üks vahva loom ... või siis lind. Ehkki rahvasuu väidab et prappor pole ohvitser ja kana pole lind. Kaugel idamaal läheb jupikaupa patta kogu elajas, kui nüüd suled välja arvata. Isegi need kollased koivad leiavad kasutust - pidada teisest hääd puljongit saama. Ei tea, pole proovinud. Kui kunagi sinnamaale satun, kus sihandset rüübet pakutakse, siis ka proovin. Siin ja ise vist ei tee.

Küll aga tegin seekord jälle pasteedilaadset asja. Ausõna, ma ei julge seda päris pasteediks nimetada, kuid väga sarnane ja väga hea sai jälle.

Käin ikka iga nädalavahetus turu peal ning seegi kord sai pool kotti täis lihaasju, teine pool juurikaida. Küsisin Talleggi letist maksa ning silm jäi peale asjale, mida olen küll näinud, kuid mitte teinud. Nimelt külmutatud kanasüdamed. Nojah, midagi ju sellest ikka saab teha ... pealegi olin nagu kuskilt lugenud, et pasteedi sisse pidi teine pärs hüvasti sobima.

Laadisin kodus koti tühjaks ja istusin arvuti taha. Tuleb tunnistada, et ega väga palju selle va südame kohta lugeda pole. Mitmes foorumis kohtasin ettevaatlike küsimusi ja ebalevaid vastuseid. Ühes aga koguni põlastusi, et ega see muule kui penile andmiseks ikka kõlba. Eriti naljakas tundus arvamine, et kui südant ikkagi inimtoiduks pruukida, siis tuleks see enne katki lõikuda ja pikalt ning mitmes vees leotada - et verega kokkupuutuv asi ikkagi.

Selle peale tuli meelde lugu, mida üks nüüd juba kadunud kauge sugulane rääkis oma naabrinaise kohta. Et too olla ikka imestanud, et kuidas sugulasel puljongid ja supid ja muud lihatoidud nii head tulevad. Et tema tegevat ju kõik õigesti, aga tulemus saab maitsetu. Läind siis mo sugulane naabri juurde kaema, et mis ja kuidas. Leidnud kausist miski halli räbala ning imestanud, et mis see on? Naabrinaine seletama, et liha ikka - ta ju alati leotab mitmes vees ja nühib harjaga, et sellest va verest lahti saada. Vot ka nõnda saab.

Ise arvan, et mida looduslähisem on toore, seda ehedam saab tulemus. Ka seekord jätsin eemaldamata kõik need rasvakröömikesed ja ja peened kilekesed - kuna tegu niigi rammusa määrdega, mis pealegi pudruks mikserdatud saab, siis andku iga see osake oma loomulikku maitset, selmet prügikastis närtsida.

Mis siis sündis? Et süda on pikema toimega, siis läks alul tema pannile. Jah tõepoolest niisama külmunult nagu pakist tuli. Vaiksel tulel kaane all koos kolmandiku võipakiga hauduma.

Samal ajal panin potiga vee keema ning asusin juurikaid puhastama. Porgand, kaal, pastinaak, kartul, mõni sibul ja küüslauku. Muuseas, selle va inglise telekoka - mis-ta-nimi-ongi - ajel olen viimasel ajal küüslaugupea koos koortega vette visanud. Keetmisel annab see nutsak oma maitse ikkagi välja ja soovi korral saab hiljem looduslikest tuubikestest väljapigistatud küüslaugupastat kasutada ükskõik kuhu. Õige jah, mõni vars sellerit läks kah sisse. Soola-pipart, loorberit ning Santa Maria ürdisegu lihale. Sipsuke suhkrut ikka kah - rituaal nõuab.

Igaks juhuks olgu öeldud, et pastinaak tuleb kas hiljem sisse panna või varem välja võtta - tema aeg on lihtsalt kiirem.

Sel ajal lagunes südameklots kenasti jubinateks laiali ning võttis kenat värvikest peale. Tõstsin nad labidaga malmpotti ümber ning panin samale pannile maksa. Et eelmisest pannitäiest oli järel kenasti võisegust lihamahla, polnudki muud kui kaas jälle peale ja edasi tegutsema. Et see muu tegutsemine aga pasteedi sisse ei puutu, siis sellest ka ei räägi.

Kui maks pannil samuti juba lagunemas, kallasin kogu mahlase kraami südameile selga (mis seni olid omaenda järelkuumuses moorinud) ning pott tillu-tillu tulele. Haudus see kraam vähese surkimise najal nii pool tunnikest, pisut kiirem valmis teises potis köögiviljahautis. See teine puutub esimesse (ehk eel-pasteeti) niipalju, et tarvis läheb nii köögviljaleent kui porknat ja pastinaaki. Tunnistan üles, et paar jupikest kaalikat läks kah ühest potist teise. No käsi tahtis nii, las siis läks.

Kui malmpotis nii süda kui maks kenasti pehmed, siis lisasin sisse värvi- ja maitsesärtsu jaoks adžikat, soola, sidrunipipart ja ivikese suhkrut. Tiligutasin ka teravat rohelise pipra kastet, sest rohepipar peaks pasteedile olemuslikult lähedane olema. Ülejäänu võipakist kah samasse.

Kogu kraam tõusis uuesti keema ning läksingi juba nuimikseriga kallale. Paar minutit luristavat suristamist ning kogu malmpott oli täis midagi, mis nägi välja ja lõhnas nagu pasteet. Ning maitses ka nagu pasteet, ning kohe väga hea. Selline mitte väga traditsiooniline, mitte väga maksane. Kuid väga kerge ja õhuline, vürtsikalt mahe ja lahe. Kardan, et õhtul pean poest mõne punase õlle tooma - see peaks siia sobima kui uks ukseauku. Muidugi mitte pasteedi sisse kallamiseks, vaid määrdese leiva kõrvale rüüpamiseks.

Kui kogu see lugu kirja sai, meenus see, mis enne unus. Et retseptide kohaselt peaks praesibul kah pasteedi sisse käima. No aga minul jäi seekord ära. Nojah. Seda enam, et maitse sellest kehvem ei saanud (kõõgiviljapuljongist tuli sibula ja küüslaugu leem ikkagi sisse).

Koostisained:

poolekilone pakk kanamaksa

poolekilone pakk kanasüdant

pakk võid (kolmandik alul, ülejäänu lõpus)

porgandit kaks suuremat

pastinaaki pool sellest kogusest

kaalikat sama palju kui pastinaaki

sibul-küüslauk-seller puljongi sisse

puljongit pool klaasitäit

adžikat kuhjaga supilusika jagu

rohelise pipra kastet pool teelusikat

soola-pipart-suhkrut

Maksumus hinnaguliselt 80.-EEK, tulemust kindlasti üle kilo, no ehk koguni poolteist. Ajakulu - mitte üle tunni. Head lõhna tasuta kogu korteritäis. Soovitan!

Pannipaprika

2009-03-14T14:26:00.000-07:00

Parim hetk köögis on see, kui sa veel ei tea, mida tegema hakkad. Vaatad ringi, et mis käe alla satub, mis külmkapis ja riiuleil leidub ning üritad millegi mitte liiga keerulisega mässama hakata. Sest keeruline - see on üsna reeglipärane. Aga lihtne - see ei saa mitte kuidagi olla piiratud millegi muuga kui sinu enda fantaasiaga.

Novat juhtusin ma siin oma koduses puupliidiga köögis sedamoodi ringi vaatama. Pannil oli osake eilsest ülejäänud riispada. Laest rippuvas kööviljakorvistikus siras teisel korrusel paar paprikat. Mõeldud-tehtud. Või õigemini, mõeldagi polnud siin midagi.

Täidetud paprikad pole selle kohta, mis edasi kirjas, sünnis öelda. Pigem siis "kaetud paprikalaevukesed" vms. Kuna need isendid, mis minu kätte juhtusid, polnud mingid poisikesed, vaid igavesti isased kaunad, siis lõikasin nad neljaks. Võib lõigata ka kolmeks või seitsmeks, peamine, et järgi jääks piisavalt kausjas sektor, mida millegagi täita/katta saaks.

Seekord sai sisuks kõige lihtsam riisi-hakkliha panniroog, mille sisse oli sattunud nii tomatit kui sibulat, küslast rääkimata.

Et oli külmem hommik, küdetasin pliiti - ei ole mõnusamat heli kui puu praksumine ja tule mühin hommikuselt vaikses elamises. Veel mitte väga kuumale pliidirauale läks sügav pann eelsoenema, mina aga keerasin raadio mängima. Mitte et see kuidagi asjasse puutuks, aga nii on mul kombeks. Mis jaam sealt krapist välja voolab, pole oluline, peamine et too teie söögitegemist ei häiriks.

Kohvimasina tilkumise saatel avastasin, et puudu on taolise papriksi-toidu tegemiseks vajalik juustutükk. Kuid pole hullu, sulajuustu totsikuid leidus külmas kapis kohe mitu.

Paprika-lootsikud said enda sisse pisut soola ja piprakest - muidu neelab magus-leebe paprika kõik toidumaitse alla enne sind. Iga laevukese peale läks kuhil riisirooga, selga surusin lusikatäie sulajuustu.

Pann koos pliidiga oli juba piisavalt kuum, et läigatada sinna surts õli (ikka panni, mitte pliidi peale) ning asetada samasse täitunud asjandused. Kaas peale ning esimesed minutid ei polegi midagi muud teha kui lehte lugeda.Kui juba kuulda, et paprika särtsub, siis valada pannile pisut puljonksi või ka vett - ainult et siis ka pisut maitseaineid vette.

Sellises mahedas kaanealuses-auruses keskkonnas peaks paprika viibima vähemalt minutit kümme, et mitte öelda viisteist. Kõik sõltub ju sellest, kui kuumas olus protsess kulgeb ning kui pehmet köögivilja eelistate - lödiks ei tohi ta minna, kuid toorena pole maitse kah õige.

Tulemus taldrikule, kõrvale rösteri-kuum leivaviil ja valmis ta ongi.

Koostisainete loetelu saab seekord ujuv:

- aluseks paprika või kaks (sõltuvalt suurusest lõigata mugavateks osadeks - pooleks, veerandiks või vähemaks);

- katteks varasemast ülejäänud riisipada või pastaroog või miks mitte ka köögivilja-raguu või lihtsalt liha;

- ülemiseks kihiks juust - olgu siis viiluke kõvat ollust või lusikake sulajuustu;

- pisut soola-pipart nii paprika siseküljele puistamiseks kui ka hautamisvedeliku tarvis;

- õli alustuseks ja puljongit või vett pisut hiljem lisamiseks.

- röstleiba kõrvale tahedamaks haukamiseks.

Maksumust kujunes minu puhul nii umbes 10-12.-EEK ühe inimese ports. Aeg: 5 min. ettevalmistus, 10 min valmimiseks.

Pelmeenipitsa

2009-03-09T11:33:00.000-07:00

Külmkambris peab pelmeene alati olema. Juhuks kui poistel kõht tühjaks läheb ja neid ise kärsatada tahavad. Või kui endal kiire on ja muuga mässata ei viitsi. Aga neist pihupirukatest saab muudki sündsat teha. Näiteks pelmeenipitsat. Või siis pelmeenivormi, kuid pitsa kõlab paremini ja ahvatleb enam. Ning isegi minu muidu keeletundlik kõrv ei kräuksu, sest klassikalise pizzaga pole me siin Eestimaal niikuinii enamasti kokku puutunud, enamasti teeme ja saamegi mingeid fantaasiaroogi. Aga pole hullu, kuskil pole kirjas, et siin peab nii kui seal.

Alustuseks ahi sooja. Kuna mul on gaasiahi, mis kuigivõrd temperatuuriga mängida ei lase, siis lasen tal soojeneda maksimumini ja usun termomeetrit, mis väidab u 220 kraadi olevat.

Kuni ahi soojeneb, kolistan klaasvormi sisse külmunud pelmeene. Just niipalju, et põhi tihkelt kaetud saaks. Taon teise kaussi kolm muna ja koort-majoneesi ... mõlemat nii umbes kuhjaga supilusikajagu, ma arvan. Ega ma ei mõõda. Soristan piima sekka kah, nii et paras saab - pakun, et pool klaasitäit ... või siis väikese klaasi täis.

Et asi maitsvam saaks, lisan maitseainesegu. Mitte mõnd kuivatist, vaid ise pannil tehtut. Seda saab nii, et surad paar sibulat, küüslauguküünt, sellerivart ja ühe paprika köögikombaini ja lased tükkideks. Võib ka progandit või pastinaaki või muud suupärast lisada. Viisakas oleks muidugi sibul-küüslauk enne purustada ja pannile särisema panna, siis alles muud lisada. Kuid kui on laiem pann ja pole ohtu, et köögiviljakiht oma mahlas hauduma hakkab, siis võib ka koos seda teha. Oluline on, et tekiks siiski praadimise efekt - selleks ei tohi aga liialt niiskust korraga pannile panna. No ja muidugi maitse tugevdamiseks soola ja sidrunipipart ning paremaks pruunistumiseks sitsuke suhkrut kah. Ja seisab sihuke kraam külmkapis rahulikult mitu päeva, kust teda saab nii supipõhja kui muu tarvilise sisse segada.

Niisiis, piima-muna-koore-majoneesisegu saab enda sisse kopsaka lusikatäie maitseainesegu. Või isegi kaks, sest see hüva kraam sobib siia toidu sisse nigu kirves pakusse. Veidi väntamist vispliga ja saabki segu pelmeenidele selga kallata - viimased peavad saama kenasti kaetud.

Et roa pitsa-nimetust õigustada, tuleb veel anda viimane lihv. Saputan toidule selga tublisti pitsamaitseainet ja riivjuustu. Nüüd läheb vorm - kõmdi - praeahju ja jääb sinna umbes pooleks tunniks. Võib ka pisut varem piiluda, sest ega või iial teada. Kuid ärge kuumust välja laske - juustukiht peab saama kena päevituse ja külm sisu mõnusalt läbi küpsema.

Koostisained:
pakk pelmeene
kolm keskmist muna
klaas piima
hapukoort ja majoneesi kumbagi üks supilusikatäis
maitseainesegu (kui pole enda oma, kõlbab ka nt köögiviljapuljongi pulber)
pinnale raputamiseks pitsamaitseainet
100 gr riivitud juustu

Küpsetada 200-220 kraadi juures 30 min. Maksumus u. 45.-EEK ja söönuks saab kindlasti neli nugilist.

Pildiks panin hoopis selle, kuidas proovisin möödunud suvel pelmeene grillida. Ei tulnud eriti välja - aga varsti jälle suvi, siis saab paremini tehtud:)

Sulajuustune tangu-seeneroog

2009-03-07T11:44:00.000-08:00

Mulle tang sobib. Igati tummine ja asjalik lisand või suisa põhiroog omaette. Kodumaine pääle selle ... või vähemalt nii ma loodan, et eestikeelse kirjaga tangupakist pudiseb välja siinsamas kasvanud terake. Kõikvõimalike pastade ja riiside sekka tore vaheldus. Kui nimega mängida, siis riisist saab risottot ja tangust tangottot.

Aga seekord sai tehtud nii. Tubli peotäis odratangu malmpotti hauduma. Kui ilma leotamata alustada, siis läheb ikka tubli tunnike tasasel tulel. Peamine on teist mitte ära unustada ja tarviduse korral vedelikku lisada.

Kui tangud hakkasid kobedaks saama, panin panni tulele ning lõikusin karbitäie šampinjone. Mitte viiluti, vaid neljati ... no mõni suurem kuueti. Nii jääb seenele pisut enam tegu ja nägu toidus ja pisut maitsetki – seda viimast ju šampinjonidel napid ... eriti neil valgetel, mis mulle seekord poeriiulilt näppu sattusid. Törts õli alla, kiire tulega veidi pruunikamaks ja siis tasemaga kaane all omas mahlas hauduma.

Teisele pannile seljatasin mõned sibulad ja küüslaugud ärahakitult – ilma nendeta ei sünni ju ühtegi siivsamat toitu. Pisut pruunistumist ja sumasin nad šampinjonidele seltsiks. Peale mõneminutist ühiselu surusin samasse kooslusse pool totsikut eestimaist sulatatud juustu – seekord seda sinihallitusmaitselist ... tõsi küll, lõppetulemuses kadus sinine maitse sootumaks ära.

Nüüd summisin samale pannile ka tangud ning et kooslus kippus pisut liiga paksuks, lahjendasin lusikatäie majoneesi ja veega. Kuskil protsessi käigus sai lisatud ka soola ja pipart ning sümboolne näpuotsatäis suhkrut.

Tulemust sai palju ja maitses asi hää. Kui unustada, et sool ja pipar on väljamaised ning uskuda, et šampinjonid ja sulajuust kah lähikonnas küpsesid, siis igati kukkus välja igati eestimaine roog. Löö või sinimustvalge paberlipuke keskele ja ütle, et nii meie esivanemad toitusidki. Seda enam et välimus on seesinasel roal kahvatuvõitu – vastupidiselt maitsele.

Koostisained:
Pihutäis tangu (vast nii klaasijagu)
Poolekilone karp šampinjone
Pool potsikut sulajuustu
Lusikatäis majoneesi
Sibulat-küüslauku
Õli-soola-pipart-suhkrut
Vett ei pea vist mainima

Maksumus u 40/50.-EEK ja söönuks saab neli keskmist olevust ... alfaisased ju lihavaba toitu ei söökski:)

Kanamaksapasteet

2009-03-01T07:02:00.000-08:00

Olen kindel, et enamik korralikke kulinaare tuleks mulle kätega kallale. Asi selles, et ma ei järgi retsepte. Löön kokku asjad, mis loogiliselt tunduvad sobivat. Heal juhul tutvun enne mõne kirjapanduga, kuid siis edasi talitan juba improviseerides.

Teine asi - ma ei kasuta mingeid ülipeeneid koostisaineid, mistap tulemused saavad enam kui kodused. Samuti ei jahi ma taevalikke kõrgusi, üritades jäljendada parimaid tippkokki või tunnustatud koolkondi. Kui mingit maitseainet läheks vaja pool grammi aastas või keset tavapärast mitte-hooaega teatud kindlat värsket ja eksootilist taimekest, siis jääb see lihtsalt ära. Kui retseptist või telekoka jutust arusaamiseks oleks vaja sõnaraamatut, siis olgu see pigem olemata.

Sestap see mida ma nüüd kirjeldan kui kanamaksapasteeti, ei pruugi vastata standardile. Kuid see pole ka eesmärk.

Komistasin turulkäigul kanamaksa otsa. Olen teist mõnigi kord edukalt näppinud, kord pannil, kord sütel, sestap ei kohkunud ja asisin poolekilose paki kaasa. Kodus aga tekkis hull mõte, et prooviks pasteeti teha. Pole ma teist kunagi varem teinud ega ka mitte väga tihti manustanud, kuid no tekkis lihtsat mõte. Kiire käik Toidutaresse ja Nami-Namisse (neid ei pea ilmselt tutvustama) ja tekkis pilt, mis suunas edasi liikuda.

Kõmatasin lashtisulamata klotsi pannile ja panin kolmandiku võipakist kõrvale. Kaas peale ja tasasel tulel hauduma.

Samal ajal koorisin paar sibulat ja allesjäänud küslaküünt (selle sõna kasutamisega kummardan Karl-Martin Sinijärve ees, kes on minumeelest muhedaim toidusõnuja). Lasksin mugulad köögimikseris kildudeks ning koputasin teisele pannile. Törts õli ja kõva tuli - ühest venekeelsest kokasaatest meeles, et sibula praadimiseks peab temperatuur pannil olema vähemalt 110 kraadi - see aga tekib alles peale seda, kui esmane vedelik on ära aurunud. Kiirelt - et sibul ei jõuaks liialt pruunistuda - lasin samas mikseris puruks ka porgandi, paar sellerivart ja jupikese pastinaaki ning uhasin need samale pannile. Kiire särin ja siis tasasel tulel kaane all järelhaudumine.

Kanamaksa torkisin pannilabidaga üha ikka ja jälle, aeg-ajalt köögiviljaleent lisades. Kui maks pehme, lisasin soola-pipra ja jupi porgandit veel samast köögiviljapajast, lisaks teiselt pannilt juurikasegu. Et olin lugenud soovitust lisada pisut tomatipastat värvi jaoks, surtsatasin sisse pisut teravat mehhiko tomatikastet. Tundus mõnus mõte lisada ka pisut varem valmis praetud veisehakkliha. Ja kuna külmkapi uks oli lahti, siis jäi näppu sojakastet ... tirtsutasin sedagi. Näpuotsaga suhkrut kah.

Kui kogu kraam pannil paras näis (et maks pannilabida all lagunemas), sumasin kõik selle ilu mikserisse. Selga ülejäänud võipaki sisu. Ja näpp nupule. Kui konsistents paras – ei liiga tükine, aga mitte ka pasta, keerasin tulemuse kaussi jahtuma.

Sammumeie, kui hea sai! Võib-olla on asi mu enda ja kaaskondsete madalas kriitikameeles, võib-olla väheses pasteedi-mekkimises, kuid nii soojalt kui külmalt oli tegu täiesti kohe pasteediga. Kujutan juba ette, et kui hiljem õlle kõrvale üks leib selle möginaga katta, siis kulub kohe mitu leiba :)

Koostisained:
Kanamaksa pool kilo
Sibulat kaks mugulat
Küüslauku kaks küünt
Porgandit üks kopsakas või kaks kõhnemat
Sellerit kaks vart
Pastinaaki pöidlajagu
Võid üks pakk (kolmandik alul hautamiseks, ülejäänu lõpus vahustamiseks)
Soola-pipart-suhkrut
Köögiviljapuljongit pool klaasitäit
Praetud veisehakkliha paar lusikatäit
Tomatikastet pool supilusikat
Väike sorts sojakastet

Kokku läks aega alla tunni. Tulemus sai seda väärt. Toorained kokku ehk ligi 50.-EEK, pasteeti sai kokku nii pisut alla kilo.

Pildi laenasin peale asja kirjapanekut siit (loodan et autor ei pahanda ja mind kohtu alla ei anna) :)

PS - järgmise päeva tarkus ... vürtse võib panna julgemalt, kuna seistes maitse tugevalt maheneb-magustub

Alustuseks

2009-03-01T06:48:00.000-08:00

Nagu ikka, tuleb alustada algusest. Ehk siis põhjendusest, miks ma seda teen. Eks tuleb kõigepealt üles tunnistada, et olen grafomaan. Kirjutamine mulle sobib ja meeldib. Välja kukub ... noh, nagu ikka:) Vähemalt pidi ülestunnistusest algama paranamine. Kuigi minu puhul see ilmselt enam ei aita ;)

Teiseks - mulle meeldib kokkamine. Ei midagi tõsist ega teaduslikku, lihtsalt selline väike mängimine ja eksperimenteerimine. Et kas tuleb välja ja kui tuleb, siis mis. Enamasti - nagu lapsestet peredes ikka - tuleb muidugi valmistada lihtsaid ja kaubaksminevaid asju nagu makaronid hakklihaga vms. Kuid aeg-ajalt võtan kätte ja eksperimenteerin.

Olen endale 175 korda öelnud, et peaksin asjad kirja panema. Mitte et ma retseptihull oleks ja näpuga kirjapandus järge ajaks - ei seda ei tee ma enamasti kunagi. Kuid kehv mälu ja need muud vanaduse tunnused ... teate isegi :) Ühesõnaga - et mõnikord oleks hea meenutada, mida juba tehtud ja mis teisiti teha.

Pildiks panen siia juurde pool aastat tagasi abikaasa sünnaks tehtud võileivatordi. Ausõna, ma ei mäleta, mis sinna vahele läks ... no ehkki aiman. Pilt on niru. Aga sisu pidi olema hea, sest kõik kiitsid. Vot seesama lihtne asjaolu sundis mind siis kokku võtma ja alustama. Läheb edasi nagu läheb. Ei mina tea.