Herr Artur (Viljandis)

Viljandi vanalinn on üks äraütlemata nunnu koht. Need väikesed-vaiksed munakivised tänavad, päikese käes lõhnavad muruplatsid, inimesemõõtmeline ja aegamisi voolav linnapilt. No mõnus koht aeglaselt lonkimiseks ja katuseid ning hoove pidi pilguga lohisemiseks.

Enam-vähem sama nunnu on ka see pesake, kuhu on ennast sisse seadnud Herr Artur nimeline puhvet. Kesknädalasel pärastlõunasel ajal sisse astudes olin üsna hämmeldunud, kuna ruumike oli üsna tuugalt täis ... aga see juhtus lihtsalt olema üks lasterühm, mis peatselt õpetaja saatel õhku haihtus nagu varblaseparv ning ruumi sigines kohale ja ajale omane vaikus.

Lisaks päevasupile oli seinale sirgeldatud veel ka seljanka (2.80) ning mõistagi selle ma ka valisin. Napi paari minutiga tõi piiika ja kahara seelikuga proua selle ka lauda. Ketšupipunane leem maitses ... eee ... noh nagu ei suurt mitte kuidagi. Einoh magusakas sibula karamelliseerumise noot oli siin olemas, aga see oli suuresti ka kõik. Nii et ketšup see tooniandja siiski pole, sest enamik poeketšupeid on üsna jämedalt maitseküllased. Tükeldatud viiner, odavama otsa keedusink ja lihakiud moodustasid üsna tihke massi aga huvitaval kombel polnud tunda lihasupile omast maitsetihedust, ilmselgelt polnud supp üles ehitatud puljongile. Hapukoore lisamine supi sisse ilma küsimata kuulub sööklaetiketi juurde, üksik kivitu must oliiv ja mikro-näpuotsatäis kuivatatud tilli ei muuda seda tulemust kuigivõrd. Hõredalt lisatud hapukurgiviilud ei tee sellest supist seljankat. Ehhhh. Neerude ja muu väärtliha puuduse võib andeks anda, aga seljanka PEAB olema särtsakas, happeline ja vürtsikas, seda siinpakutud versiooni võiks nimetada kuidagi teisiti. Noh "kodune lihasupp" või miskit säänset.

Niipea kui olin supi lõpetanud, saabus lauda seeliku kahisedes teine roog - "Lambapada krõbekartulitega" (8.50). See on ju ilmselge, et pajarooga ei saagi a la carte režiimis teha, see peab pikalt hauduma ... aga siis võiks ka peamine nimeandja ehk lammas olla sulavpehme - see siin ei olnud. Noh otseselt rõhke ta ka ei olnud, aga mitte ka padapehme. Teine nimetooja ehk krõbekartul oli läbinud fritüürikursuse ja põhjalikult tutvunud (ilmselt Santa Maria) kartulimaitseainega, aga kardulas mind väga ei huvita nii ehk naa. Mille eest aga ma tahan kööki küll tublisti kiita, on kaalika-porgandihautis - kaalikat kasutatakse meie avalikes köökides naeruväärselt harva, mulle on aga see üks muhedaid lapsepõlvemaitseid, millega kohtun alati hea meelega.

Kokkuvõte tuleb seekord niruvõitu. Seljanka nime lörtsimisi olen ma palju kohanud, see siin oli üks ludrimaid - seega supipöial vaatab pahaselt allapoole. Lambapajale annan enamuse andeks kaalika kasutamise eest, aga rõhtasendist kõrgemale ei kerki ka praepöial mitte kuidagi. Seda puhvetit soovitada mina ei mõista.

Chinahouse (Narvas)

Narva sõjajärgselt roppe kortermaju täisehitatud karpide vahele jääb üks kentsakas kollane puithoone. Noh umbes nagu erksalt värviliseks võõbatud vanaaegne üleskeeratav tibu tinasõdurite keskel, ainut et siin on tibu väike ja sõdurid mornilt suured.

Peatusin selle tibumaja ülekorruse kambrikeses ja imbusin sisseastumise hetkest peale läbi spetsiifilisest magus-vürtsikast aroomipilvest, mis ümbritseb igat hiina või muud aasia kööki viljelevat puhvetit. No aga mis lõhnu siis alumisel korrusel paiknev kärts-kitšilik Chinahouse veel levitama peaks?

Astusin asutusse sisse üsna avamise hetkel 12 paiku ja olin esimene ja kogu soorituse lõpuni pea ainumas külastaja. Teenendus oli viisakas ja enam-vähem korrektne, kiire ja asjalik, kuigi ilma liigsete viisakusteta ja "kuidas-maitses" pärimisteta. Noh ja mõistagi venekeelne, aga see on Narvas vaikimisi eeldatav, nii et minu jaoks pole see ei hea ega halb.

Kuna ma vürtsikate roogade peale kiunund enamasti vaimustunult, siis otsustasin minna seekord teist rada. Valisin nimme ilma piprakaunaste tähistusteta road, vaatamaks, mida selle köögi maitselahjem ots ka pakub.

Esimeseks valisin supi poeetilise nimetusega "Hommikune udu" (tihke spinatisupp mereandidega, 4.90), mis saabus lauda viie minutiga. Triiki täis kausike tärklise ja muna abil tihkeks paksuks aetud leent lõhnas eksimatult ja meeldivalt kalakraami järele. Tibatillukesi krevette ja suuremaid lõhetükke leidus kausis lisaks spinatile ohtral. Magus-soolakas leem oleks küll tahtnud happelist-vürtsikat tooni juurde, aga eks see oligi siis tömpkeelsele publikule orienteeritud. Igatahes vastas taldriku sisu täpselt sellele, mida oli lubatud - tihke ja mereanni-rohke.

Teiseks võtsin "Praetud hai Ti Ban" (šampuses hautatud haifilee lõigud seente ja köögiviljadega; 40% allahindluse tõttu hind 5.85). Selle eksootilise ootusega roa laudajõudmine võttis aega u 30 minutit. Köögist algava ja kuni lauale maanudmiseni kostva särisemise põhjus oli roa serveerimine ahjukuumaks aetud malmalusel, mis oli omakorda kaetud serveerimiskaanekesega. See kaane mõte polnud kuigi hea, sest ägedalt keev (jällegi tärkliseküllane) kaste mullitas kaane alt mitte kuigi apetiitselt välja ja nõrgus laualegi.

Roog ise oli lihtsam kui olin võtnud arvata. Tihke tekstuuriga, aga lihtsalt hea maitsega kala oli küll kohati kena karamellise koorikuga, kuid ei-mitte-millegi poolest haikalasem kui mingi muu valge lihaga vee-elukas. Õrnalt magus-hapus kastmes haudunud brokkoli ja beebi-maisitõlvikud ei lisanud roale mingeid erilise maitsenoote, isegi peenelt viilitatud seened polnud endast maha jätnud mingit maitsejälge. Üksikud ingverilaastukesed olid ainukesed vihjed sellele, et roog pärineb köögist, mida eurooplane peab vaikimisi vürtsikaks. (Jah, ma tean väga hästi, et põhja-Hiina ja eriti selle mandrisisemusse jäävad gastronoomilised regioonid ei ole vürtsikad, aga ma räägingi siinsetest ootustest).

Kuidas siis üldistada? Kuna läksin teadlikult seda teed, mida tavaliselt hiinakates ei tee ehk et valisin vürtsivabad road, siis vastab tulemus täiesti ootusele. Vähem kui 11 euro eest saadud kuum ja toekas kalakõhutäis ei viinud küll kulinaarsele kirgastumisele, kuid ei andnud põhjust ka nuriseda. See, et jätsin kasutamata lauale toodud maitsetuunijaid, oli minu enda täie mõistuse ja selge teadvuse juures tehtud valik. Olen üsna kindel, et valinuks ma siinsamas teised road, siis laulaksin heleda häälega hosiannat, ise õnnelikult vürtsi-higi pühkides. Nii et võtan seda puhvetit soovitada ning ilmselt proovin isegi hiljem midagi maitserõkkavamat. Muuseas - ka kohvi oli siinmajas päris hea!

Piparmünt (Pärnus)

Vaata kulla sõber, kui sa järgmine kord oled Pärnu rannarajoonis jalutamas, siis ma soovitan sulle ühte pesakest. Kõigepealt aga tee tiir rannas, torka korraks sõrmed vette, kuula kajakate krääkslemist, hinga kopsud täis mere ja päikese käes soojenevate rannapargi mändide lõhna ... kõnni endale korralik isuke naha vahele ja siis sea sammud Papli tänavale. Seal eramajade armsas madalas reas on end sisse seadnud puhvet nimega Piparmünt.

Mina juhtusin sinna pärastlõunasel ajal ja veel-mitte-hooajaliselt tühjal tunnil ning olin üks väheseid kundesid. Viisakas-naeratav-hoolitsev suhtumine ja päikeseline söögisaal andsid väga hea sissejuhatuse. Parasjagu hooviterrassile sattunud noorte inimeste punt imearmsa koerakutsikaga lisasid rõõmsat elavust.

Tere-palun-tänan. Tellimus sai kiirelt antud ja võetud, viie minuti pärast toodi lauda ka ooteampsuks leib-sai koos kanamaksapasteedi ja määrdevõidega. Pasteet oli delikaatne, kuid siiski meeldiv, sobides oma õrna ja õhulise tekstuuriga pigem saiatükikesega ampsata. Toorjuustupõhine ürdine kreem passis kenasti tumeda, ehkki tahkevõitu leivaga proovida. Samale taldrikule nõristatud hapukas-ürdine maitseõli sobis mõlema maheda mekiga päris kenasti.

Kahekohalisest supivalikust võtsin lakoonilise, aga huvitava kõlaga "Küülikuborš" (7.-EUR). 15 minutit hiljem toodi lauda vahvalt vormistatud taldrik, millel kaanetatud kauss, hapukoorenapake ning soojaks lastud saiatükk. Hapukoor oli tuunitud sellesama rohelise ürdiõliga ning mõne rohelise lehekesega ja nägi välja nagu värskus ise. Kuum leemeke lõhnas veidi seisnud peedi järele ... noh kevadine aeg, mis seal ikka, kuskohast sa seda värsket peeti ikka võtad. Magusakas ja mõõddukalt happeline leemeke maitses väga hästi kuni viimase tilgani. Peenelt kõrrestatud peet oli päris parajas küpsusastmes, rebitud küülik perfektselt pehme ja tuntavalt selge maitsega. Ilus ja puhas sooritus, kaunike tulemus. Kõik kena,viks ja viisakas nagu tubli kooliplika päevik, kus viied rodus ja lillekesed sisse joonistatud ning puha.

Praevalikuks jätkasin küülikurada ning võtsin "Küülikukoiva konfit; kaalikapüree, odrakruup, punase mustsõstra-punase veini kaste" (12.-EUR). 33 minutit oli tellimusest tiksunud kui noorhärra tõigi taldriku lauda ja küsis, et kas võib selle veinikastme toidule lisada - kena liigutus, kas pole? Väike kastmekannuke nõristati tühjaks nagu kevadise aedniku poolt päästev vesi lillepeenrale - ettevaatlikult ja samas oskuslikult.

Pikalt küpsenud küülikukoib oli pehme nagu kord ja kohus, liha lagunes luudelt ja sulas suus. Tõsi küll, maitses oleks ehk oodanud mingit ürdikest, nt klassikalist tüümiani, kuid ka praegune versioon oli kenake. Taldriku põhja laialimääritud kaalikapüreed ei õnnestunud kuidagi omaette maitsta, sellel laiutav sõmer kruubipuder maitses aga kenasti nii koos sellega kui ilma. Astelpaju karva veidrad suuremullised täpikesed nägid küll välja põnevalt erksad, kuid nende tekstuur oli pigem eemaletõukavalt limane ja maitse igavalt hapu. Veinikastme lisamine oli aga hea mõte, ilma selleta oleks poole söögi pealt veidi nukker hakanud, sest kõik muu taldrikul oli pigem ala- kui ülemaitsestatud. Kui võrrelda taaskord koolipäevikuga, siis see kuulus pigem samuti tublile, kuid veidi hajevil poisile. Kõik vajalik oli ju olemas ja kirjas, aga ilma liigse entusiasmita, see-eest päeviku tagakülg on täis joonistatud veidraid kriipsumehikesi.

Arve maksmise hetkel üllatas samasse karpi paigutatud mini-küsimustik. Sellistest külastaja kiusamise katsetest ei saa ma kunagi päris hästi aru - oletame et päeva jooksul saate kaks-kolm täidetud lehekest ... mis järeldusi sellest saab teha? Ehk ainult konkreetse vahetuse  teeneduskvaliteedi kohta? Pigem võiks olla nt kolmes keeles soovitus anda tagasisidet TripAdvisoris või puhveti enda FB lehel vms. Aga noh, las ta olla.

Et siis kokkuvõtteks: supipöial naeratab päikesesse ja kõnnib sirgel seljal tagasi rannaparki, praepöial loivab pisut igavledes järele, kuid üldjoontes püsti on temagi. Kauni ilma ja hea tuju koosmõjul soovitan aga seda puhvetit igatahes külastada!

Tsaar (Tallinn)

Südalinnas läbi hiljuti üks vana hoone niiiii põhjaliku uuenduskuuri, et püsti jäi sellest vaid fassaad, taha aga kerkis pood ja parkimismaja ja mida veel iganes. Aga selle vana ja väärika paekivimüüri ukse taha tekkis vaikse popsatusega restoran. Sihuke uhke. Nimeks ülimalt pretensioonikas "Tsaar".

Esimesed paar kuud on möödunud, köök peaks olema ennast nüüd käima jooksnud, paras aeg minna kohta üle vaatama, mis arvate?

Sisemus on tõepoolest sel puhvetil väga väärikas alates lühtritest kuni helisise vorminduseni ehk vaikse klaverisulinani välja. Kuldsed söögiriistad ja asjakohase õhkõrna slaavi aktsendiga eesti keelt rääkiv viisakas noorhärra. Tõsi küll, et lõunasel ajal olin ainumas kunde ... see paneb veidi imestama, aga olgu, tegu on laupäevaga ning kontorirahvast linnas pole.

Juhuslikult valisin sellise laua, kuskohast oli kenasti näha köögi ja saali vaheline teenendusaken ning seetõttu sain enda jaoks jäädvustada nii mõnegi kõneväärse hetke. Üsna tellimuse sisseandmise hetkel asetati sellele aknalauale vastav taldrik, tõmmati kuskilt ülevalt alla sooja kiirgusega lamp ning viidi taldrik vajaliku temperatuurini - see näitab, et kunde on siinmajas kui mitte tsaar, siis kuningas igatahes!

Ooteajal toodi lauale taldrik aromaatse pehme ja seemneküllase leiva viiludega ning määrdevõi. MÄHERDUNE määrdevõi! Oi sa püha tsareevitš - no oli see vast maitsev! Päikeseküllaste tomatitega segatuna oli siin tunda nii mõnusat elavat haput kui võimendavat soolast ja või enda rammusat kreemisust. See kõik oli nii külluslikult hea, et noorhärra pakkus - kas toon teile veel? Jaotsemuidugi, paluntänan jah!

Esimesek roaks valisin "Uhhaa tsaari moodi" (9.50) - no kuidas siis teisiti sellenimelises kohas!? Küsisin et mida see siis tähendab ka ... sain vastuseks et "väga maitsev ja paljud võtavad". Noh olgu.

Et supi saabumiseni läks 25 minutit, sellest pole hullu. Tsaarid ju ei kiirusta. Lambi all soojenes koos supikausiga ka pisike lõhekalaga tehtud pirukake - no kas pole kena lisand! Väike napake hapukoorega - jälle tore. Leem ise aga ... hmm no ma nuusutasin ikka kohe mitu korda ... no ei olnud mingit kalalõhna! Kerge köögiviljane magus vine oli, aga kala netu. Noh olgu, leemes kalaliha ju oli ja koguni kahte sorti ning palju ... aga kala lõhna ja maitset leemel polnud. Ehhh. See-eest leidus küll kartulit ja porknakest ja vist ka juurselleri ribakesi. Aga maitset polnud noh! Peaaegu üleüldse ei olnud. Jällegi - õrn köögiviljane magus šmekk oli tunda, aga ei soola, ei pipart, ei elustavat happekest. Mida lusikatäis edasi, seda igavamaks see tulikuum suptšik muutus. Ei päästnud seda igavust isegi väike lõhepirukake, ehkki see vähemalt oli üsna maitsev.

Teiseks roaks sai võetud "Kiievi kotlett grillitud miniköögiviljadega ja kartulipüreega" (11.90), mis jõudis lauda 40nda minuti pealt, kusjuures komanda toit serveerida anti kööki alles siis kui supitaldrik minema viidi - jällegi pisiasi, aga kundest hoolitakse, mitte et köök tegutseb omas tempos ja kunde vaadaku kuidas ta hakkama saab.

Hetk enne seda kui taldrik minuni liikuma hakkas, nägin, et kokk tiirutab mingite pudelitega taldriku kohal. Jõudsin juba sisemuses ohata, et no kas jälle esitatakse taldrikul kontseptuaalset kunstilist etendust täppide ja triipude keeles!?! Aga õnneks ei, klassikaliselt serveeritud taldrikule oli lihtsalt servadele nõristatud midagi vedela pesto sarnast.

Kaunilt kolmekiireliselt serveeritud kartulipüree oli kreemine ja lihtne, pigem mage kui mingit maitset omav. Sellele peale raputatud leivapuru lisas küll visuaalset struktuuri, kuid maitse mõttes jäi sama mitte mingisuguseks nagu püree ise. Grillitud miniköögiviljad: vahva beebi-suvikõrvitsake ja trendikas-tüütu sabaga beebi-porgand olid vähemalt pehmed, kuid magedad ... noh olgu, võibolla ei peagi grillköögivilju balsamicoga või milegi muuga õilistama, kes olen mina et seda soovitada.

Aga Kiievi kotlet oli vähemalt puhas klassika! Või noh, ütleme et üks klassikaversioonidest, kus kana rinnafilee täidetakse ürdivõiga ja praetakse niimoodi, et tiivakondike jääb uhkelt liha külge turritama nagu tiivuline poola husaar hobuse seljas. Välimuse eest annaks siin kohe 10 punkti kümnest ... aga vaata sisemuse eest annaks ehk kolm punkti välja pingutada. Paneering oli mingil veidral kombel mitte krõbe, vaid nahkjas. Liha ise kuivavõitu ja üsna maitsetu. Ürdivõid oli ... aga kõigi Petseri pühameeste nimel ... no ka see ei maitsenud mitte kuidagi. No oleks siis kasvõi küüslaukugi sinna pandud, kui talvised ürdid midagi peale rohelise värvi lisada ei suuda.

Muuseas isegi see vedel-õline pestokaste, mis taldriku servadele nõristati, isegi see maitses ... noh nagu lihtsalt toiduõli!

Kokkuvõtte asemel tahaks käega rehmata, aga nii vist ei saa. Vaadake kulla velled, kui te panete oma asutusele nii pretensioonika nime ja näete nõnda roppumoodi vaeva välimuse kallal, siis võiks maitsetesse ka panustada, kas ei? Tsaari kokana ei saa töötada tömpkeelne isend, kes üritab maitsetasandilt sobituda nõukogudeaegse dieetsöökla ja piimasaali vahele. Noh olgu, maitsevõi oli küll ülimaitsev erand selles üldises halluse meres, nagu kuumavereline lõunamaalane kaamete põhjamaalaste keskel. Igatahes on nii supi- kui praepöial lõdvalt allapoole rippu.
---
pilt isetehtud

Fork resto (Tallinnas)

Maikuine Tallinn tervitas lõunapoolt sisserännanut sähandse külma tuulega, mis kulmukarvad kardinana silmadele surus. Seetõttu sisseastumine sooja ja tuuletusse ruumi mõjub juba alustuseks hästi.

Kuhu ma siis astusin? Avastasin, et ühe ma-ei-tea-kui-mitmenda loomelinnaku sisemuses asub puhvet nimega Fork. Hmmmm, mis see Fork nüüd parem on kui kahvel? Aga las ta olla. Üle tuleb ikka vaadata.

Uurides veebist oma teekonnale jäävaid toidupesasid avastasin üllatusega, et seesinane putka olla siin juba aastaid ja seega ma olen tast kümneid ja tosinaid kordi mööda kapanud, aga näe. Hoovipealsesse korpusesse jääv asutus on teada vaid nendele, kes on ninapidi nutimasssinates, tänaval kõndijale ei paista ta ühestki otsast kätte.

Suur betoonsaal on hea käega sisekujundaja nõul ja jõul kaotanud oma algse kõleduse, jagatuna raskete kardinate ja eritasandiliste ning -ilmeliste lauakestega omaette nurkadeks. Klaasseinte taga tuulas tärkav loodus vahtraõisi pillutada ja sakutas tüdrukute mantlisabasid. Düdüll, ütleks selle
peale. Noh lihtsalt selleks, et mitte öelda idüll.

Esmane tajuhäire tabab sel hetkel, kui üritad kokku viia nimetust "resto" ja lahtioleku aegu: 8.00-16.30. See on ju söökla, joppenpuhh! Sisse astudes saad aru, et ongi söökla. Siuke moderne ja elbakas, aga ikkagi söökla. Et võtad kandiku, libised mööda reelingut, teed oma valikud ja maksad enne lauda suundumist kassas valiku kinni.

Et miks elbakas? Aga kasvõi selle tõttu, mil moel tänast valikut kundele näidatakse. Mis näidatakse ... pfff ... kuvatakse! Projektoriga seinale ja liikuvate piltidena, vaheldumisi maakeeli ja anglikaani murdes.

Kahest supist võtan "vürtsikas sealihasupp", mille kohta piiga viipab - et näe sealt saate ise võtta. Oookei. Aga prae saab ikka siit? Sealihaguljašš paluks! Neiu küsima - kas suur või väike, osutades naeratades kahte eri mõõtu taldrikutele. Noh ma ju sihuke nääps, eksole. Seega võtan väikese. Aga ei sellega pole tellimus veel tehtud, valida tuleb salatite ja lisandi vahel, aga neist ma räägin eraldi ja pisut hiljem, nõus?

Igatahes. "Vürtsikas sealihasupp", väike ports 2.10. Jaaa-jaaa - kaks eurot ja kümme kobikast! Veider hind, aga see-eest pisitilluke. Tihke ja toekas, tulvil kartuli-ja porknatükke, pehme-pehmeks keenud sealiha. Aasiapärase tervitusega shiitake seente kribalate ja mingite idukeste näol. Pole paha. Aga vaevu leige. Ja "vürtsikas" ... mismõttes??? Noh olgu, kui kausike tühjaks saab, siis ju mingi vähene õhetus jõuab kohale, aga minu isiklikul skaalal on see "normaalne" või isegi "minimaalne", sest päris ilma vürtsita ma ei oska ühtegi suppi teha.

Ahjaa, supiletis oli ka leivakorv ja kausid määrdevõiga - see hapukas-ürdine segu sisaldas vist ka kapparitükikesi ja maitses küll päris kenasti.

Ja nüüd siis tagasi prae juurde. Noh see mis väike guljašš pidi olema. Sihuke piiisike, 4,50 maksev. Vaata väikeseks ei oskaks ma seda küll kuidagi nimetada.

Kõigepealt palusin piigal asetada peedisalat - see osutus kergelt kooreseks ja üsna mage-mahlaseks. Seejärel porgandisalat - meeldivalt hapukas ja samuti koorene. Lisandiks valisin köögiviljad ... ehh ... vaevu maitsestatud keedetud külmutatud valmissegu brokkolist, porganditest ja ubadest. Aga igatahes sai sel hetkel taldrik täis ja ma jõudsin imestada, et kuhu siis see guljašš läheb ... kui juba maandus korralik kulbitäis sealihahautist senisele kuhjatisele selga koos küsimusega "kas piisab või panen veel?" Kuhu-kuhu siin veel panna, aitäh ja tänan väga!

Miks seda tomatist seapada nüüd guljašiks nimetama peaks, sellest ma nüüd päris täpselt aru ei saa. Aga eks ma olen kulinaarias nõrk kah. Kas seda samas maitsvaks mainida ... noh ega ta ju paha polnud. Täiesti söödav ja pehme ja puha. Ja palju!

Et mis siis nüüd kokku öelda. Supipöial on pisut nördinud ja torkab käed püksitaskusse. Et "vürtsikas" ... nomida!? Leige nii temperatuurilt kui maitselt! Praepöial on veidi leebemas meeleolus, patsutab tihkelt täis vatsa ja noogutab laisalt, aga siiski pigem positiivselt. Aga nüüd lisandub pöialdele lähedalseisev nimetissõrm, libistab koos pöidlaga universaalset raha-liigutust teha ja vaatab siis küsivalt otsa. Et kuulge seltsimehed, Tallinna kesklinna serva peal 6.60 eest kõht täis süüa, kas see pole siis ka midagi väärt, mh-ah? Igatahes - omaette kohaleminemist see koht väärt pole, kuid kui möödaminnes on vaja funktsionaalselt toituda, siis võib sisse astuda. Kas ma aga soovitan? Ei siiski ei soovita.