Odessa (Tallinnas)

Tallinna vanalinn on südasuisel aal üks üsna tüütu keskkond. Väikestel kiirustel, aga see-eest hulgakaupa tuterdab selles karjakesi üks kummalisemaid linnaloomi - nimelt turist. Hoides kambakesi kokku ja ümbritsedes end fotoaparaatide ja endlikeppidega nagu siil okastega, tõkestavad nad kõiki läbikäike. Ammulisui ja poolelt sammult suunda muutes tormavad nad pildistama üksteist ja iseennast järjekordse ukse juures, imestades end soolasambaks, kui sirgjooneliselt liikuv kohalik ilmub nende ahtakesse vaatavälja nagu vihmauss peale veesahmakat.

Aga vaata selleks puhuks on vanad tallinlased loonud peiduurkad. Nimelt keldrid. Siukesed väheldase ja silmatorkamatu ukse ja kitsa trepikäiguga keldrid, kuhu turist satub ainult siis, kui fotoaparaati vahtides trepiaugust alla kukub.

Kohalikud aga teavad ja lähevad ise. Ning rõõmustavad lahke ruumikuse üle. Sest et vaata, keldri-Tallinn on umbes kaks korda suurem kui maapealne Tallinn. Vähemalt jätab sellise mulje pesake nimega Odessa. Eriti kui lähete tagumisse saali ja istute avarate akende alla, nautides mõnusat vaikset vaadet armsasse hoovikesse.

Madrusesärgis noorhärra toob kiirelt ja kohaselt ilusa vene aktsendiga rääkides menüü. Mis siin pikalt mõelda, kui koht lubab ukraina ja odessapärast kööki, siis võtame ukraina klassika - borši ja Kiievi kotleti, eks ole? Sest no mis saaks anda anda parimal moel aimu, kas köögis teatakse mida tehakse või lüüakse laisalt aega vastu pliidirauda surnuks.

Napilt 15 minutit peale tellimuse esitamist tuuaksegi lauda Ukraina punane borš kuklitega (6.50). Täpsustus "punane" on muuseas asjakohane, sest on ka teisi variante, aga las need jääda uudishimulikel soovi korral endal välja uurida.

Aga vaadake kulla kameraadid,enne kui me suptšiku juurde asume, tuleb rääkida veel ühest asjast. Nimelt toodi koos supiga lauda ka komplimendike - siuke omamoodi isutõstmise komplektike. Kuhjakesega täis kallatud pits hrenovuhat, kaks tükikest röstitud leiba ja pekimääre. Te pole kordagi säänseid asju proovinud? Olgu teile lihtsalt öeldud, et isegi mina, kes ma kangest napsist midagi ei arva ja leiba eriti kah ei tarbi, ei saanud sellest kraamist külma kõhuga mööda minna. Klõmpsti, kadus aromaatne mädarõikane nastoika vuntside alla ja pekine leivaviilak takkaotsa. Krt, tehakse ikka häid asju!

Ja nüüd siis supike ise. Tihke, mõnusa köögiviljase aroomiga, peedi- ja loomalihaküllane, ideaalses maitsetasakaalus ... no mis sa veel siia ütled? Jah mõistagi ei ole see seeriast "vau, sa vahi mida osatakse teha". AGA! See on kuramuse hästi teostatud puhas klassika! Krõbeda koorukesega pehmed pampuškad taldriku kõrval on ehitud asjakohase küüslauguse nõrega. Jääkülmast läbikasvanud pekist lõigatud ja rullikeeratud viilakad. Omaette serveeritud hapukoore napake. Mõõ-õõ-õnus!

30 minutit tellimusest võttes tuleb lauda ka Kiievi kotlet ahjukartulite, pekikõrnete ja hapukoorega (15.50). Kuulge kallid kaimud - see juba näeb välja hea! Kõrnekribalatega kaetud ja efektselt sälgutatud ahjukartulid maitsevalt koduselt. Ürtidega tuunitud rohekas hapukoor on külm, karge ja maitsev.

Ja see kotleti nimeline pallike, millest turritab välja kondike ... oi see väärib omaette lugulaulu, oodi ja kiidukõnet! Lahtilõikamiselt valgub selle seest välja koolitiigi jagu kuuma aromaatset maitsevõid! Tänu sellele rikkalikule täidisele maitseb kogu see kanalihast kokku lapatud pallike otse imeliselt külluslikult, rammusalt ja mahlaselt! Krõbe koorik kulub jäägitult ära, püüdmaks taldrikult selle võrratult maitsva neste kokkukaapimiseks. Oi jummel. See kraam ON ÜLIHEA!

Ja mitte et see oluline oleks - lõpetuseks tellitud must kohv oli ka värske ja hea ja maitsev!

Rõõm-rõõm on sedakorda öelda, et pöidlaid on palju ja püsti ja põrsas-rahulolevaid. Komplimentaarne eelroake tõstis tuju ja söögiisu. Supipöial kummardab stiilipuhta ja kvaliteetse soorituse eest. Praepöial tõmbab aga kõik lipud laevamasti ja teatab, et parimat Kiievi kotletti pole ta vist veel saanudki! Ma pole kindel, kas päris Odessas pärleid leidub, aga see va Tallinna Odessa on küll üks hästi peidetud pärl vanalinna keldrilises kõhualuses!

U Ivana

Kuskil Narva ja Narva-Jõesuu vahel leidub jõekaldal üks mõnus pesake U Ivana, mille külastamiseks tasub planeerida ja varuda aega. Planeerida selleks et mitte sattuda sinna nö tipptundidel, kui avarale hoovile võivad mahtuda massid. Varuda selleks et nautida kogu protsessi algusest lõpuni, mitte ilmuda ainult kohale valmis toidu tarbimiseks.

Sest et vaata alguses on vann. Selline väikese basseini suuruses vann, kus läbijooksvas vees lobistavad kalad. See kala tuleb kätte saada, ära kaaluda, ette valmistada, ära küpsetada ja alles siis ära süüa. Noh ühesõnaga meelde tuletada, et päris toit ei tule kilepakendis ja supermarketist.

Loomulikult on sinu enda valida, kas ja kuipalju sa selles söömis-eelses protseduuris osaled, kuid vähemalt võimalus on sulle antud. Ehedaid elamusi jääb meie uhkel e-ajastul üha napimaks ning seega on mõistlik igast taolisest kinni haarata.

Kui teil on piisavalt õnne, siis leiate jõeäärse lehtla tühjana ning saate seal aega parajaks teha, oodates kala küpsemist. Ausalt öeldes läks jõge imetledes täiesti meelest kella vaadata, nii et ei oskagi öelda kaua kogu protsess aega võttis. Noh kes see siis suvilas olles kella vahib? Aga just selline päikeselise suvila veranda tunne võttis võimust ... sestap pakun puusalt, et kokku läks aega ehk tunnike.

Kõigepealt toodi lauale liud koreapärase porgandisalatiga, mille hapukas-vürtsikas aroom pani nina rahutult ringi liikuma ja maomahlad tööle, nii et kala saabudes oli ootusärevus laes nagu võidusõidutraavlil enne stardipauku ja rajale pääsemist.

Terve küpsetatud tuurakala. No kas see pole juba ise ilus asi? Kaunilt ja värviliselt serveeritud. Õrnalt suituslõhnaline - valmis see tegelane ju mitte suitsuahjus ega ka mitte otse süte kohal grillis, vaid sütega köetavas küpsetusahjus.

Nii perfektselt ja apteekritäpsusega tabatult parajalt läbiküpsenud, et sa tunned kuidas kalakese vähesed luud on juba hakanud oma kondileent eraldama, aga liha on ikkagi veel õrn ja mahlane. Maitsestatud vaid nii vähe kui vaja, et ainult rõhutada tuura enda iseloomulikku maitset ... ja piisavalt vähe et sa tunned veel ära ka kala enda elukesskonnaks olnud jõevee fooni.

Kala valikul tasub arvestada umbes kilo eluskaalu sööja kohta. Ehk siis nt kahekilone kalake on peale rappimist ja küpsetamist umbes paras ports kahele, eriti kui sa ei ahmi lisaks küpsekartuleid või muud ballasti, vaid võtad lihtsalt kala ja muru. Kokku läks see lugulaul maksma u 40.-EUR, kuid teate mis ... kogu see elamus oli kuhjaga oma hinda väärt.

Muuseas elamuse komplekti käisid ka kaks kassi, mis koos kalaliuaga laua juures kohad sisse võtsid ja täiesti asjassepuutumatu aga enesestmõistetava olekuga kohal viibisid. Ja kaks murumättalikku koerakest, kes külastajad üle hauguvad ja siis ennast nende ette selili räntsatavad et oma õiguspärane osa ehk silitused ja kõhusügamised sisse kasseerida.

Jätan seekord pöidlad rahule ja ütlen lihtsalt - võtke endale see aeg ja saage osa ehedast toiduelamusest!