Tuesday, December 18, 2018

Oliver Tallinnas

Toompea nõlva all leidub eri nägu ja tegu puhveteid lausa murdu. Ronivad üksteise kukil, nügelevad küünarnukkidega ja hõiguvad külastajaid lähemale nagu söakad setud laadapäeval. Noh ja üritavad siis kundet üllatada, et nood rahakoti rauad valla lööks.

Üks taolistest üritajatest on Oliver. Üllatab see asutis eelkõige oma peidetud suurusega. Kui poolkeldri aknast sisse kaedes jääb mulje pisukesest baariköksist, siis tegelikult laiub keldrisügavustes sajakohaline restoran.

Menüü omakorda pakub väikese lisaüllatuse mõnusa knihviga: üks osa kannab nimetust "koosta ise oma lemmikroog", andes võimaluse kombineerida nö põhikomponendi (erinevad lihad) ja lisandeid ning kastmeid. Eks seda va lisandite valimist pakuvad muudki puhvetid, kuid seitsmekohalist kastmevalikut kohtan mina küll esimest korda.

Esimeseks valin kolmest supist selle, mille juures seisab peibutuseks "Oliveri lemmik" - "Gumbo, magusalt vürtsikas tomatisupp köögiviljade, kanafilee, salaami ja krevettidega" (8.20). Niipaju kui ma olen varem aru saanud, siis gumbo ongi omamoodi kombo, kuhu põhimõtteliselt võib sisse loopida kõik köögis leiduvat, aga soovitav oleks kasutada põhjana paksu pruuni jahukastet ning kõige muu hulgas lisada ka mingit kalaollust, nt krevette.

Kuna esmaspäeva töölõpusel ajal on resto üsna inimtühi, siis kulgeb kõik kiirelt ja sulnilt. Umbes 10 minuti pealt liugleb lauale supp koos soojade seemnesaiakestega ja soolaka-ürdise maitsevõiga. Tomatine leem uhkab mõnusa vürtsika ja kergelt suitsuse aroomiga soojust. Jämedalt lõigutud liha, kartul, juurseller, sibul ja paprika lisavad kodust rahulolu. Köömnete kasutamine vürtsina mõjub julgelt ja meeldivalt. Imetillukesed krevetikesed - nojah, siin nad peavadki olema, kuid kas nad nüüd midagi maitsele juurde annavad ... aga noh kena ju ikka neid kohata. Igatahes on kõik see kokku üks maitsemeeli ülendav ja külmale ajale ülimalt kohane kausike.

Veel kümmekond minutit hiljem saabub teine valik. Palusin endale serveerida lihavarda "grillitud sea sisefilee suitsupeekoniga" (18.80), selle kõrvale valisin grillitud köögiviljad ja sümpaatse ettekandja soovitusel piprakastme. Siinkohal minu esmane ülim rahuolu pisut kärbus nagu lumehunnik kevadpäikese mõjul. Liha ise oli veidi rõhke, mis sisefilee puhul ikka kohe väga üllatab - see sigalooma tagavaraosake on ju oma olemuselt üks pehmemaid ja iselagunevamaid üldse! Grillitud köögiviljad olid kellegi liigalahke käega ülemääraselt soolatud. Piprakaste nime kandev pruun ollus maitses küll umbehästi, kreemiselt, võiselt ja rammusalt, kuid pipraga polnud siin nüüd küll eriti pistmist. Ahjaa, vähemalt oli peenemate restode kombekohaste täppide ja triipude asemel taldrikule balsamicoga (?) maalitud restorani nimi "Oliver" - omamoodi lustakas tembuke seegi.

Supipöidlaga pole seekord küsimustki - see saab olema jõuliselt püsti ja rahulolevalt suunurki varrukaga pühkiv. Praepöial jääb selle kõrval pigem röötsakile, ehkki rõhtasendist allapoole ta kah ei vaju, kastme mõnus mälestus hoiab selle päästeparvena pinnalpüsivana. Kas ma aga soovitan? Noh nii ja naa, selle hinnataseme juures leiab Tallinna vanalinnas paremaidki kohti ... kuigi seda supikest tasub ikkagi helpima minna.

Sunday, December 16, 2018

YLICOOL pasteet

Täna lõuna paiku, Tartu raekoja platsile jõulude ajaks püsti pandud armsate klaasmajakeste sekka püstitatud kohviputkast läbi astudes, sattusin nii uskumatult maitsva asja otsa, et seda lihtsalt ei saa jätta jagamata!

Läksin küll kohvi kaasa ostma, kuid müügimees oli hetkeks välja läinud. Kohvileti kõrvale oli ilmunud ka glögilett, pöördusin siis sinnapoole. Kuum aromaatne topsike käes, hakkasin juba väljuma, kuid jäid silma eri tegu purrrrgikesed, mis minusuguse maitsejahtija poole nurrrrrusid nii et kõrv läks kikki ja keel õhevile.

No kesse narr nii teeb, et silte ei kirjuta, ma küsin? Aga et klaaspurgis oli ilmselgelt kala ning kalakese peale olen ma maias nagu kõuts, siis sai küsitud, et kes ja mis. Angersäga - ojaaaaa, selle ma võtan. Aga misasi neis pruunides totsikutes on? "Meie legendaarne pasteet" kõlas vastuseks.

Ehhhheee, et legendaarne, nuu-nuu! Vaatame seda asja.

Ja sa roosatriibuline sulisjumal, kes kõigi maitsemeelte üle valvet peab - see pasteet on ilmselt parim, mida ma elus maitsnud olen! Õhkkerge, sametine, mahlane, hapukas-magusakas, kreemine, veidi vürtsikalt järelõhetav. Kurrrnäu, olen valmis selle purgi tibatillukese lusikaotsakese haaval üksi ära sööma otse keele peale määrides - no kesse on öelnud, et pasteeti saia peale tuleb määrida?

Ausõna mul pole õrna aimugi, kas seda kõigi pasteetide kuningannat kusagil ja kunagi mujal saab, aga kui teil on õnne, siis proovige ise järele!

Kartulipannkoogid kikerhernejahuga

Kulinaarsel maailmakaardil saab ilmselt suurrahvastena ära märkida need, kelle nimega haakub
mingi toit. Noh nii nagu soomlastega nt karjala pirukas ja leedukatega tsepelliinid. Valgevene on sellele kulinaarsele gloobusele märgitud päikeselaadse draniki-kujulise märgiga.

Draniki ehk kartulipannkoogid on üks imeliselt lihtne ja koduselt toitev kraam. Võtad aga tuhli, riivid ära ja lased üle panni - sellega saab hakkama ka kõige paadunum köögipõlgur, kes muidu jääb isegi munakeetmisega hätta.

Või noh, eks siingi ole oma väikseid nippe ja erinevaid koolkondi. Et kas ikka sibulat tuleks lisada või mitte? Aga muna, kuidas siis sellega jääb? Kui kaua nõrutada? Ja missugust jahu eelistada? Aga muskaatpähkel?

Läks juba segaseks, eks ole? Et lubati alguses ainult kartulist rääkida ja jõuti juba mingi kuuekorruselise retseptini, pffff. No mida värki!

Aga tegelikult taandub asi ikkagi kartulile. Vaata ega siis ju keegi ei tea, kui vesine-maitsetu kardulas kellegi köögis parasjagu leidub ja missugused on toidutegija maitseelistused. Mõni kartul laguneb kuumutamisel molekulideks, teine püsib aga riivituna ise mütakana koos ilma mingi jahu lisamiseta. Mõnest nõrgub välja pangetäis vett, kolmas on aga vaid kergelt niiske.

Mina räägin sellest, mida ise seekord tegin. Retseptiks seda ei nimeta, pigem ühe inimkatse kirjelduseks.

Et köögikombain oli parasjagu otsad andnud, siis võtsin vana hea käsiriivi ja sügava kausi. Peenema riivi peal lasksin mudruks mõned küslaküüned ja sibulakesed. Jämmmeda riivikülje pealt käisid läbi kartulid. Sool-pipar. Ja jahu.

Jahuks aga kasutasin oma viimase aja lemmikut - kikerhernejahu. Kõikvõimalike soolaste roogade puhul asendab see imetabaselt kahte komponenti, mille suhtes osad koklased tänapäeval tõrksad on - munad ja nisujahu. Et kui teid on tabanud soov - olgu siis sisulistel või usulistel põhjustel - vältida gluteeni ja loomseid produkte, siis tuleb kikerhernejahu appi. Sellest saab teha nt imelihtsaid tortilla-laadseid pannukaid jne, kasutades ainult jahu ja vett. Aga mitte sellest pole me täna tulnud siia rääkima.

Noh ja nüüd polegi muud kui summi see kõik segamini ja tõsta lusikaga pannile. Pannkook ju ikkagi. Ainuke nõks on see, et kuna tegu pole vedela taignaga, siis pead tsibaruke vaeva nägema, et lusikatäiest kartulisegust panni peal võimalikult ühtlane ja õhuke koogike vormida - ikka selleks et kraam kiirelt ja ühtlaselt läbi küpseks ning seest vedelalt taignaseks ei jääks.

Ära kulus seekord:
- kuus keskmist kartulit
- kaks sibulat
- neli küüslauguküünt
- kaks kuhjaga supilusikatäit kikerhernejahu
- soola-pipart-maitseaineid vastavalt soovile
- praadimiseks õli
- serveerimiseks hapukoort.

Ajakulu: ettevalmistuseks u 10 minutit, kolme pannitäie praadimiseks u 15 min. Maksumus: 2-3 eurot ehk? Tulemus: kausitäis soolaseid pannukaid, millest piisab lõdvalt 4-le.

Wednesday, December 12, 2018

Old Trafford (Narvas)

No ei ole Narva linnas ilmselt paremat kohta restorani pidamiseks kui Peetri platsi nurga peal? Linnavalitsus ja piiripunkt otse kõrval, ilmselt suurim jalakäijate voog otse akende all, kõigi tähelepanu peaks olema tagatud, kas ei? Igatahes siin ta paikneb - restoran Old Trafford.

Aga näe, kolmapäeva pärastlõunasel ajal olin mina ainumas kunde. Kohe nii ainumas, et peale seda, kui olin istet võtnud, lülitati muidu hämaras saalis lisavalgus sisse selles nurgas, kuhu mina end toetasin. Nagu üksik röövlind lagendiku-äärse kõrgema männi ladvas, kotkakaamera vaateväljas või nii.

Menüü, milles roogade nimetuste arv kipub kuhugi 100 kanti ära minema, teeb alati ettevaatlikuks. Kas tõesti on köögi võimekus nii suur, et suuta pakkuda ilma end kordamata nii palju eri toite? Et ongi kogu aeg parimas värskuses kõiki eri komponente? Või siis ikkagi kombineeritakse 4-5 põhikomponenti lihtsalt omavahel, muutes iga kord nimetust nagi spioon valehabemeid ja prille?

Igatahes, suppidest valisin ma ... tadaaaaa ... no mis te arvate? Mõistagi seljanka (5.50)! No kuulge, kui 100 meetri kaugusel vene piirist pakutakse seljankat, siis see PEAB hea olema või mis? Et kui mite siin, siis kus? Pealegi - nagu olen seda katkise grammofonina korrutanud - seljanka on kontrollsupp, mis räägib köögi kohta rohkem kui ülejäänud 99 sakuskat selles puhvetis.

Napilt 5 minutit tellimuse sisseandmise hetkest arvestades saabubki kandiline taldrik. Ja joppenpuhh - no otse ilmtingimata peab selles loksuma Narva veehoidla suurune hapukoore järv, eksole? Et siis selle supirammu serveerimine sööklalikult supi sees on õige mõte ja restoranlikult eraldi pakkumine on halb idee?

Noh olgu, sõuame siis sellest hapukoorehoidlast edasi ja proovime leemest endast aimu saada. Selle kohta on kahjuks vaid üks sõna - happeline. Monokroomselt hapu noh. Einoh ma saan aru, et hapu toon seljankas peab olema, kuid see peaks leidma tasakaalu. Nt kasvõi karamelliseerunud sibulate enda magususega. Ja mõningase vürtsikusega.

Paraku sõitis see hapu toon kõigest muust nii jämeda aurikuga üle, et maitse poolest ei suutnud enam väga vahet teha, kas ülipeeneks hakitud lihakraami hulgas oli peale viineri ja vähese suitsuliha äärelõigete ka veel midagi? Võimalik et siin isegi oli nt süda ja neerud ja kõik muu, aga ausõna, vahet teha antud juhul oleks võimalik vaid spektraalanalüüsi abil, silmast ja keelest jäi väheks. Hapukurk ja mustad oliivid ning sidruniviilud olid vähemalt olemas.

Praeks sai valitud sealiharull, täidetud hollandi juustu ja aedubadega (10.50) ja grillitud aedoad (4.00). Tellimuse peale köögis kolksuma hakkav lihahaamer ja roa laudatoomiseks kulunud 25 minutit andsid vähemalt hea aimduse et söök valmib tõesti alles tellimuse peale.

Ja oooooo jaaaa! See praad oleks väljunud justkui hooooopis teisest köögist kas teate! Peekoni sisse keeratud sealiharulli küpsusaste oli perfektne - pehme ja mahlane ja mõõdukalt maitsestatud. Tõsi küll, see rulli sees olev juust oli ilus vaid tumekollase värvi poolest, maitsena kadus ta olematuks kui tiiki kukkunud kivi - et visuaal on, aga tolku malo, nagu sõbrad venelased ütleks.

Köögiviljad tegid rõõmu ehk isegi topelt. Kilomeetri pealt ütleks vana indiaanlase silm, et see ei ole mitte sügavkülmutatud valmissegu üles-soendamine, vaid tõesti värskelt koka nuga näinud kraam! Nii julgelt ja pontsakalt lõigatud munataime tükikesi pole restoranitaldrikul veel kohanudki - ja need pontsud olid mahlased! Suvikõrvitsa rõngad ja lohmakad paprikaküljed, kõik kenasti värskelt grillitud. Jämedalt lõigutud brokkoliõisikud olid ilmselt blanšeeritud ning mõjusid väga värskelt. Pruunakas jahukaste taldriku põhjas oli ehk pooltooni jagu ülesoolatud - kuid see on juba ärahellitaud tegelase vigin, mitte mingi etteheide.

Kokkuvõte tuleb seega vastuokslik nagu mereäärne mänd. Supipöial ripub selle männi okstelt üsna lötakalt alla. Kurja küll, kui eestivene köögi südames ei pakuta tipptasemel seljankat, siis teeb ikka tuska küll. Aga sa vahi seda praepöialt - see ajab end püsti nagu mastipuu ja lehvitab lippe ning purjesid ning räägib et seda laeva pole tehtud linnuluust! Sigahea siga ja mahlased grillköögiviljad - no mida sa hing veel mõmised? Nii et soovitan. Komakohaga, jättes supi komade ja sulgude taha ning vahele, aga ikkagi soovitan.

Thursday, December 6, 2018

Umberto (Pärnus)

Mõnel ettevõtjal on kuraaži rohkem kui teistel pundi peale kokku. Avada Pärnus peale turismihooaja lõppu söögikoht kõlab üsna sõgeda mõttena. Noh umbes sellisena nagu minna kuhugi araabiamaadesse libedusetõrjet müütama.

Avada restoran 100+ kohale ... see kõlab veel võimsamalt. Rajada see kobarpoe peale rajatud üsna tehnilise välimusega hiiglaslikku metallkuuri ... hakkate tajuma selle hulluse suurust?

Ausalt öeldes mõjub see kõik piisavalt napakana, et tekitab austust nagu alpinistil mäejalamil. Ning mõningast lootust, et järsku võib nii suuuuur ogarus olla ka samavõrra edukas? Seda enam et tegemist on itaalia restoga, millel on üsna suur potentsiaal oma pitsasid ja muud kojukande kaudu müüa. Ning mis peamine - suvisel ajal bussijaama ja linnasüdame läheduses ... ehk on neil kokkulepped turismifirmadega, mis hakkavad bussitäite kaupa näljaseid reisijaid sisse kärutama?

Igatahes - tere tulemast itaalia restorani Umberto. Kolmapäevasel töölõpusel hetkel sisuliselt inimtühja saali, mille mitte-põlev gaasikamin ja paberist lauakatted-menüüd jätavad ... ausalt öeldes üsna itaaliapärase mulje :)

Istud maha, vaatad üle koplisuuruse saali kahe avatud köögi ja baarileti poole ning saad aru, et siin on hetkel tööl vist vähemalt 6-7 inimest. Ja kaks kundet. Üritad ette kujutada, mis võiks siin suvel tipphooajal toimuda, kui päike selle metallangaari ja suured klaas-aknad kuumaks kütab ... ohkad ja pöörad pilgu menüüsse.

Hmm, see et menüü on lühike ja lakooniline, see kõlab ju hästi! Ei mingit pungestamist rabada kakskendnelja roaga, mille nimesid ei suuda sa hääldada ning sisu aimata ... kuulge see väärib ometigi kiitust! Lihtne kleidike mõjub usaldustekitavamalt kui kuuekihiline karnevalikostüüm ülemukitud dante seljas.

Esmalt tuuakse lauda ehe itaaliapärane liuake ciabatta tükkide, oliiviõli ja balsamico kausikestega. Kahju et õliks oli valitud mingi eriti neutraalne, sisuliselt maitsetud versioon - itaalia enda oliiviõlide hulgas leidub väga aromaatseid ja iseloomulikke tegelasi!

Esimeseks roaks saab olema küüslaugusupp (zuppa di aglio, 8.-EUR). Tellimise hetkel lausub ettekandja omaette ja kinnitavalt "üks püreesupp", mis tekitab minus hetkeks soovi midagi muud võtta ... aga surun selle soovi alla. Paneme siis saatuse proovile ja vaatame, kas see köök hoolib toidust.

Ojaaaaaa. Hoolib küll! Kerge juustukirmega üleriputatud vedelama kartulipüree konsistentsiga supi pinnal ujub röstsai ja veidi maitsemuru. Aroom lubab ehedat küüslauguelamust - ja seda sa ka saad! Kiirelt läbikuumutatud küüslaugu see parim murdehetk, kus küsla pole enam terav, kuid siiski veel ehe ja äratuntav. Veel hetk hiljem muutuks see pähkliseks magus-mõrkjaks massiks, kuid hetkel mõjub iga suutäis elamusena. Tõsi küll, ma ise oleks põhimassiks kasutanud mitte kartulit, vaid nt (suvi-)kõrvitsat, aga no mis mina italianodest tean.

Teiseks langeb valik grillitud veisemaksale, kõrvale grillitud köögiviljad (vastavalt fegato 10.-EUR, verdure 4.-EUR). Hea valik, kas teate, väga hea!

Tõsi küll, alustan taldriku nõrgemast küljest - köögiviljad olid plassid. Nohjah, asjakohased grillitriibud olid ju kenasti näha ja puha, kuid maitseelamus jäi tuhmiks, justkui oleks neid liistakuid liiga kaua soojas hoitud ning mahl välja lastud. Aga seda tuhmust võib seletada ka muude maitsete hoogsas varjus olemisega.

Maks ise oli parimas küpsuseastmes, pehme ja kreemjas. Kerge balsamicolik hapukus sobis asja juurde päris kenasti, ehkki isiklikult oleks ehk eelistanud jämedalt jahvatatud piprasegu.

Toidu absoluutselt kaunimaid osad olid aga tõstetud omaette pjedestaalidele.

Ühes kausikeses olev majonees kõneles värskusest ja meisterlikkusest - tihe, kreemine, sinepine ... ooo see kausike sai tilgatuks noolitud!

Teises kausikeses olevad herned mõjusid alguses kulmekergitavalt - et no misasja, hernes on hernes - aga siis ka keeltpaitavalt. Ilmselt mingis loomses leemes maitseid endasse kogunud rohelised mummukesed andsid just selle vastu-ootusi-toimiva positiivse üllatuslaksu, mis alati tuju ülendab. Et no lähed maitsma midagi null-ootuste tasemelt ja saad meeldiva maitsepaituse ... umbes sama kui avad suvalise tühja karbi ja seal sees peitunud imearmas kutsikas tõmbab su keelega üle näo :)

Kuidas kõlab siis kokkuvõte? Supipöial on vinks-vonks püsti, rääkides küüslaugu kahekümnekuuest kasulikust omadusest hingestatult nagu söögiusupreester hardunud kogudusele. Praepöial patsutab mõnuledes vatsale, luksatades õndsalt, mõeldes majoneesile, mille soojuses võiks end päästa laviini alla jäänud alpinist. Ja no need herned, no need herned kui korallid Emajões! Uhh ja ohh, minge käige kindlasti läbi - SOOVITAN!

Monday, November 26, 2018

Küüslaugused riisi-juustupallid

Käigu või sõda, aga sööma peab hästi. Küüslauk on hästi-söömise alustalasid. Noh umbes nagu pintsel on maalimise jaoks. Aga kuna maalimisest ei mäleta ma midagi, siis räägin söögist.

Noh eks juhtu ju ikka, et oled mingis meeltesegaduse hoos rohkem riisi ära keetnud kui enne järgmist heinategu vaja läheks. Mida siis selle valge terakuhilaga peale hakata? Riisipallid või riisikotletid on üks lihtsamaid ja teretulnumaid ampsakaid, mis kaovad taldrikult sama järjekindlusega nagu jõuluehted jaanuaris.

Fundametum on mõistagi riis ise. Kui tegu on mingi kleepjama sordiga (sushi-, pudru või ka risoto jaoks mõeldud versiooniga), siis ehk kannatab ka niisama pallikesi mätsida. Kui aga millegi sõmeramaga (minu puhul basmati riisiga), siis ilmselt tuleb veidi mässata. Muna on üks universaalsemaid kokkusidujaid, sestap seda kasutasingi.

Ahhhhaaa, panid ikka tähele, et pealkirjas mainiti küüslauku? Tubli! Nii et tegu algab antud juhul siis kolme-nelja jurakama küslaküüne puhastamisega. Köögikombaini kõhukas anum võtab nad lahkelt hoiule, kuni sa kaks muna sinnasamasse koksad ja juustu kah selga viskad. Siis teeb masin surrrrrr ja ongi alus edasisele loodud.

Mõtlesin segusse ka seesamiseemneid panna, kuid kuna keegi (mina? no ikka mina!) oli need ära tarvitanud, siis panin samasse kombainikõhtu peoga kõrvitsaseemneid ja niristasin veidi seesamiõli. Muudest maitseainetest läks veidi tšillihelbeid ja näpuga universaalset puljonksimaitseainet.

Noinii, noinaa. Masinal tuleb lasta oma tööd teha kuni see munasegune ja juustuküllane põhi on ühtlustunud. Ja siis polegi muud kui riis samasse juurde summida. Kui palju seda panna? No taevane vägi, kuskohast ma nüüd seda tean, eks see sõltub ju riisist. Peamine et see segu tuleks piisavalt tihe ja läbinässutatud, et temast saaks pallikesi vormida, mis laiali ei lagune. Las kombain mudjub ja rudjub selle piisavalt ühetaoliseks.

Noh ja nüüd on siis see kõige lihtsam osa. Võtad aga teelusikaga kombaini punust riisimassi, vormid sellest niiskete pihkude vahel pallikesi, veeretad riivsaiast läbi ja paned ootele. Samal ajal võiks sügavamas pannis nii sõrmejagu õli kuumeneda, nii et tulikuum õli muliseks hiljem pallikeste pinnal, selmet et sisse imbuda. Noh või siis küpsetad üleüldse praeahjus kui arvad et nii tervislikum saaks.

Minul kulus seekord siis ära:
- neli SUURT küslaküünt
- kaks keskmist muna
- 6 viilakat valmisviilutatud vene juustu
- u kaks supilusikatäit kõrvitsaseemneid
- tibatilluke lusikakesekene seesamiõli
- soola-pipart-ürte vastavalt hetkel kättejuhtumisele
- vist umbes viis klaasitäit keedetud riisi
- paneeringuks riivsaia
- üsna ohtralt toiduõli

Maksumus: hea fantaasiaga pakuksin selleks 3-4 eurot. Ajakulu: ettevalmistusega kokku maksimum pool tundi, küpsetamiseks 4-5 minutit iga pannitäie kohta. Tulemus - mitu head taldrikutäit krõbedaid ampsakaid, mille seesamilõhn ja küüslaugune mekk ei lase ennem peatuda kui kõik on hävinud. Olgu siis dipikastmega või ilma.

Wednesday, November 21, 2018

Silver Mint (Narva)

Alustan seekord sellest, et tegin ilmselt kõik valesti. Lasksin endale anda soovitusi ning valisin valed toidud ja üleüldse. Järgmine kord lasen end juhtida juhusel ja ei loo endale eelmuljeid. Paluks minu ülevaateloos mitte kedagi süüdistada, ise olen loll :)

Narvas Puškini uulitsa hämarduvas halluses on palju tühituhme aknaid, vabade äripindade leidmisega siin ilmselt väga ennast vaevama ei pea. Kuid üks aknake hiilgab eredamalt kui teised - siin peetakse hindu sugetmetega puhvetit Silver Mint.

Pärastlõunasel kuhtuval tunnil sisseastujat tervitab kohe ukselt soe vürtsikas aroomipilv, mis mõjub kui kaugemaa külalise tuppakutsuvat käepigistus. Erkudes värvides toakese ülemäärane valgusfoon võtab ivikese silmi kissitama ... kuid muheluse toob näole kerge sirmi taga diivanil magusasti leiba luusse laskva hindu nägemine. Krõpsti on aga tõmmu mees püsti ja kehastunud viisakusena juhib ta su laua poole, olles samal ajal juba ka leti taha jõudnud, et teemakohast muusikakilinat kõvemaks keerata.

Zupsti on menüü lauas (saite ju ikka aru, et olen ainus kunde saalis). Peopesad koos kerge kummardamine käib iga liigutusega kaasa ja üldse jääb mulje, et mees libiseb mööda ruumi poolenisti külg ees, üliviisakas kehahoiak sisse kodeeritud nagu takistaks üle kõhu tõmmatud kleeplint kodanikul selga sirgeks lükata.

Tõlkepärleid ja väikseid armsaid näpukaid sisaldav menüü kaasneb heas inglise ja vigases vene keeles esitatud saatesõnadega.

Noh ja nüüd tuleb minu viga number üks. Tellin soljanka. India restoranis. Ma tean see on umbes sama nagu tellida idamaises köögis Caesari salatit - mida nad muuseas ka pakuvad. Üldse tundub et nad püüavad pigem kohanduda kohalike maitsetega, mitte jääda kindlaks sellele, mille tõttu minusugused sedasorti puhveteid meelsasti külastavad.

Nii et siis soljanka (3.50). Esiteks - nagu olen seda juba seitsekendseitse korda öelnud - see on minu jaoks indikaatorlambike, mis kõneleb köögist sama valjult ja palju nagu lärmakas turumutt oma kauba kiituseks ja konkurendi laituseks. Teiseks - kui juba vene kulinaariast pungil linnas seljankat pakkuda, siis peaks see olema midagi erakordset, kas ei?

Vaat ei ole. Leige leemeke maitseb nii nagu oleks sinna kummuli keeratud suvaline purgisupp. Jutsnimelt suvaline, sest ka purkidest leiab hääd kraami. Kohati ja ajuti, aga ikkagi. Ja hapukoor õilmitseb sel ilmeksimatult äratuntaval äsja-kilepakist-pigistatud moel keset suppi nagu langevarjur männiladvas.

Nojeesusmaria ja sabatasarvilised. Aasia köögis nii mõtetult pioneegrilaagri suppi pakkuda? Sidrunheinake, loorberileheke, vürtsiterake ju ikka selles majas leidub? Kui jaa, siis kuskohas?

Supi kõige maitsvam osa oli mittesupp ehk küüslaugune värske ja kuum naanineivake.

Noh olgu. Teiseks sai - soovituse põhiselt - võetud mereanni-riisiroog "Kreveti riisi Biryani" (11.90) Ja nii nagu soovitatud, vastasin küsimusele "kas vürtsikam või mitte" kinnitavalt, et ikka vürtsikam.

Üsna kohe peale supitaldriku minemakolimist saabus ka riisiroog. Ennem seda köögist kostnud särin lubas vähemalt värskelt valminud elamust, kui ei midagi enamat. Nojah, kuum ta ju tõesti sai. Nii temperatuurilt kui suutulekahjult. Ainult et ... see tulekahi oli tasakaalust väljas. Lihtsalt teravalt tšilline.

Vaata kes olen nüüd mina et soovitusi jagada, aga kui kunde tahab tuld siis saab samale pannirauale lisaks ekstrakogusele tšillile panna ka tilgake mett ja sipsuke laimimahla, kas jaa või mis? Austrikastmekest? Kalapuljongikest?

Nujah, kausikesega oli kõrvu ka napake magusa tšillikastmega, millega sai ise seda tasakaalu luua, aga ... ehhh ... selle poetšillikastmega võib ka kodus pelmeene õilistada. Kaneeliga üleriputatud lassi teises kausikeses oli kindlasti kordades autentsem ning huvi mõttes läks käiku seegi.

Kokkuvõte on siis sihuke nukravõitu. India restoranis tellib seljanka ainult loll. Ja saab kirikuski peksa, nii et supipöial lödiseb. Praepöial jääb horisontaali, sest kuigi riis köögivijade ja krevettidega võib olla üks hiiglama hea kraam ... ja see siin oli kesine, kuid ilmselt tuleb kiita selle eest, et kui ikka kunde tahab tuld, siis seda tuld talle ka pakutakse. Narva ahtal toidulaval püsimise eest tuleb siiski ettevõtmist toetada, nii et tinglikult soovitan. Aga ärge olge nii loll nagu mina, eks!

Thursday, November 8, 2018

Postipoiss (Pärnu)

Pärnu väärikaima looga kõrtsihoone on kahtlemata Postipoiss. Tõsi küll, nii nagu kõik muu meie ümber, nii teab ka see asutus väga erinevaid aegu ja võiks pajatada tuhandeid lugusi, millest lustakamad jäävad õllerestorani aegadesse. Toonasest teost ja näost pole aga peale laepalkide sisuliselt midagi järgi ning asutus püüab välja kanda vene trahtri kontseptsiooni. Noh ja ta teeb seda üsna edukalt, alates personali vormiriietusest kuni menüüni välja.

Hilissügisesel ajal ja kesknädalal on Pärnu restoranide külastamine üks üsna kummaline kogemus. Üsna suure tõenäosusega oled sa ainumas kunde. Ühest küljest on see ju tore - kogu tähelepanu on sinu päralt ja sa võid lausa tajuda, kuidas muidu turismibusside kaupa inimesi endast läbi laskev asutis ajab oma masinavärgi käima, selleks et täita üks tellimus. Teisest küljest aga on suisa kurb vaadata, kuidas suured saalid tühja seisavad ja personal omavahel igavledes ilmselt kaekümnekuuendat korda samu anekdoote räägivad.

Esimeseks roaks valisin "Borš seente ja mustade ploomidega taignakaane all 6,50 €". Erinevalt veidi varem Narvas kogetud libakaanetamisest oli siin tegu eheda värgiga - kuumava taignakaanetis murdus kenasti supi sisse ja edaspidi sai kausikese servast näppida amps-haaval supikõrvast. Leem ise oli kõrvetavkuum ja aromaatne ... aga ausalt öeldes igavapoolne. Magusakas supp oli küll kenasti tummine, kuid üsna iseloomutu. Seeni ei suutnud supis tuvastada - ilmselgelt polnud tegu metsaseentega - ainsa mõnusa maitsenüansina tuli paaril korral lusikale musta ploomi pontsakas seib.

Teisena sai valitud "Smooritud metssealiha 17,00 €. Põldmarjakaste, küüslaugukartul sooja kitsejuustu-peedi gratääniga, blanšeeritud oad" Ojaaaa, see liha oli tõesti mõnus, võrratult pehme ja omas mahlas haudumisest imemaitsev. Ülejäänud kraam ei suutnud aga liha kõrgtasemega sama sammu käia. Tihke želeetaoline kaste oli üsna iseloomutu, kiirkeedetud rohelised oakaunad ei suutnud millegagi võluda. Friteeritud (?) küüslauguküüned üllatasid mõrkja maitsega, ehkk läbiküpsenud küüslaugust ootaks magusakat pähklist mekki. Väikeses topsikeses serveeritud küüslaugukartulid olid küll kooresed ja küüslaugused, kuid magedad. Kartulite peale laotatud keedupeediribad muutsid pildi küll värvikamaks, kuid mitte maitseküllasemaks, maitsepildi päästsid lootusetust igavusest aga kuldseks küpsenud kitsejuustutükikesed.

Kokkuvõte siis seekord niipidi. Supipöial on kahevahel - puhtalt välimuse eest tahaks pöial päris püsti olla, kuid sisu igavavõitu teostuse eest tuleb see kõvasti allapoole tõmmata. Praepöidlaga on üsna sama lugu: toidu välimus on super, liha ise imeline, kuid kõik muu jätab maitsejahtija keele üsna tühjalt loperdama. Kas ma seda puhvetit soovitaks? Ausalt öeldes mitte väga - hinna ja soorituse tasakaal on paigast ära. Arusaadav et lahmaka kõrtsihoone ülalpidamine on sigakallis lõbu, seda küll. Turismibussidele meeldimiseks ei saagi toitude maitse tuunimisel liiga uljaks minna, jälle nõus. Aga tulemus on igatahes potjomkinlik: vahva välimuse taga jääb sisu vajaka.

Wednesday, October 24, 2018

Kohvik Muna (Narvas)

Minna kell 12 tutvuma õppehoone all oleva toidukohaga pole kõige mõistlikum mõte maailmas. Aga näe, nii juhtus.

Narva kolledži õppehoone on üks ilmatu vahva jurakas. Kes seda pole näinud, soovitan ainuüksi tolle kentsakalt võluva arhitektuurse ime pärast piirilinna väisata. Katus viltu peas nagu purjus korporandi tekkel, kehastab see hoone ehedamail moel mõtet "tempel mällu". Antud juhul küll näkku, maja näkku.

Novat, kui olete majja sisenemiseks suutnud õige ukse tuvastada ja seejärel läbi lahedalt vildaka suursaali vasakule alla ära läinud, siis oletegi kohal. Munas.

Loengute vahelise hetke tõttu on koht üsna umbselt täis ja elavas järjekorras leti ees tuleb õige jupp aega oodata. Õnneks piirdub enamik päevapakkumistega, mis visatakse kiirkühvliga naha vahele, seetõttu vabanevad lauad üsna kiirelt.

Tellimise juurde esitatakse küsimus, mis esmalt mõjub kummaliselt - kas soovite neid toite korraga? Et mismõttes ma tahan suppi ja praadi korraga lauda? Aga siis jõuab kohale ahhaa-hetk - õige, ma olen ju õppehoones, siis on inimestel söömisega kiire taga.

Esimeseks tellin "Hirveliha guljaš- supp taignamütsiga" (7.50 EUR). Selle saabumine võtab aega 20 minutit, kuid vähemalt esmamuljelt on ooteaeg igati õigustatud - supikaussi katab krõbeda juustuse koorikuga taignakiht.

Aaaaaga siis saabub üllatus - see kaaneke on peal lahtiselt! Eee, see suur et ... noh neid variante on ju ikka kohata, kus supike kaetakse taignakihiga ja küpsetatakse niimoodi ahjus üheskoos ära. Et siis sööja murrab end läbi krõmpsuva kaane ja kõik mis sellest pudiseb, satub otse supi sisse. Et nüüd mismoodi siis menetleda seda taldrikusuurust leht-taigna latakat ilma et pool lauda oleks täis lendlevaid krõbedaid-rasvaseid taignaliistakaid? Ilmselgelt ei saa seda teha otse supi peal, selleks tuleb kuskilt hankida omaette taldrik!

Njah nüüd kui laua pealt on kolmel korralt püüdliku talupojana ebemed kokku korjatud ja magus (?!?) taignakiht ära maitstud, jõuab ka supi endaga tutvuda. Magusakas paprikane leem sisaldab ohtralt peenelt hakitud ja kenasti pehmeks podisenud hirvelihatükikesi, sama peeneid porgandi-kartuli-paprikakuubikuid. Maitsepilt on selline leeeeeebe, no kohe väga leebe ja ümar nagu hea hoidjatädi lasteaiast, kellest sa hiljem mitte muhvigi ei mäleta peale selle et "hea oli".

Teiseks roaks võtsin "Grillitud forell muna- tartar kastme ja kapparitega peedirisottoga" (14.-EUR). Praad saabub kohale 40 minutit peale tellimuse sisseandmist, kuid see on täiesti OK ajastus. Supp on kenasti söödud ja väike paus jääb ka vahele, nii et mitte-kiirustav sööja saab hetke mõnuleda kui kobras, kes on korraks oma tammi peal puhkama jäänud ja kissis silmadega päikese poole vaatab.

Matsakas krõbe lõhetükk ... on nagu matsakas krõbe lõhetükk ikka. No mis üllatust siin niiväga ikka olla saab, kuid mind huvitasidki siinjuures rohkem need lisandid. Ja need olid tõepoolest mõnusalt eristuvad ja meeldivad! Kilkavpunane risoto oli nagu kord ja kohus kreemine ... noh ja mõistagi lustakalt ning magusalt peedine. Lahe kombo, kuhu sobisid kenasti ka mõned kapparikesed oma hapukas-vürtsika nüansiga. Kõige meeldejäävam tegelane oli aga see mädarõikane munasalat kapparitega, mida miskipärast nimetati "munatartar". Kahjuks oli seda toidu kõige paremat osa napp lusikatäieke.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suhteliselt sünnis kohake. Supipöial jääb küll kuhugi poolenisti röötsakile, sest vaimustuda pole millestki ja petukas taignakaanega tegi veidi tuska. Praepöial aga vinnab end horisondist veidi kõrgemale, seda eelkõige asutuse nimega haakuva muna-lisandi tõttu. Kas ma seda puhvetit soovitan? Nii ja naa. Maitseelamuse jahtijal pole neid konkreetseid toite väga mõtet proovima minna. Aga et ühe õppehoone all odavtoitude kõrval viitsitakse edevamat kokakunsti harrastada, on kiiduväärt siiski.

Tuesday, October 23, 2018

The Irish Embassy Pub (Narva)


Narva on koht, kuhu aeg-ajalt peaks ennast sättima aeg-ajalt igaüks. Jätma endast jälje Narva ja Narva jälje endasse. Olgu siis #Eesti100 mõttes või mitte.

Aga mitte selleks pole me täna siia kokku tulnud, et Narvast kui sellisest rääkida. Selmet räägime parem ühest uuest kohast Narva puhvetite mitte kuigi pikas rivis (Tripadvisori järgi on neid linnas 44 koos McDonaldsite ja kõige muu möödavaatamisväärsega).

Narva keskseimas paigas, Peetri platsi äärse ringtee veeres on koha leidnud iiri pubi. Nimetus - oh üllatust "The Irish Embassy Pub". Interjöör on nii standartselt ootuspärane nagu olla saab ... ja nagu ta vist ka olema peab. Ilmselt. Ju see kontseptsioon on nii uskumatult populaarne, et eksisteerib lausa http://www.irishpubradio.com/. Selle teadmise saingi samast pubi kõlaritest, kuid õnneks oli see taustamuusika piisavalt kängitsetud, et mitte kõrva peast torgata.

Tööpäeva lõpu aegu oleks võinud oodata rahvamasse uut kohta ummistamas, kuid saal oli sisuliselt inimtühi ja kogu teenendus käis kiirelt ja ladusalt. Mind tunti ära. Damn!

Ma pole nüüd küll kindel, et seljanka samas niiväga iiripubilik roog on. Aga noh, minusugusele keeleteritajale on see parim indikaatorroog, nii et seljanka see on (3,90 EUR)! 

Taldrik jõudis minuni u 5 minutiga. Jaaaa, vaata selline võiks olla seljankade kuldstandard. Või noh olgu, hõbestandard, sest neere ma siiski supist ei tabanud. Aga muidu ... mmm ... kõik see mida korralikust seljankast ootad - mitut sorti liha ja happelist-magusakat tummist leemekest. Ja täpselt kõik see oli puudu, mis tihtipeale odavamate puhvetites seljankades üle on - kõik need kartulid-porgandid ja muud kaalikad. Siin taldrikus leidus peale liha ja tihke tomatise leeme veel vaid sipake hapukurki (ehkki oleks võinud ju kapparikesi ... aga mis seal ikka). Maitsetasakaal kenasti paigas ja keel laulab suus.

Ainuke pisuke küsimus-soovitus supi teemal: kas see hapukoor peab tingimata kohe supis lösutama nagu diversant vaenlase kaevikus? Võiks ta ehk kausikesega kõrvale panna ja siis kunde ise vaatab, et kas jaa või mitte. Noh et näiteks et järsku on mõni hapukoore või muude lehmasaaduste vastaline või nii?

Teiseks roaks sai valitud Iiripärane ja Guinessi õllene veise hautis (13,90 EUR ja kirjaviis muutmata). Seegi roog ei lasknud end oodata, pajaroog saabus kohale vaid viiv peale supitaldriku minemajalutamist.

No vata võta nüüd kinni, kas küsimus oli supi kiitmisväärt eel-elamuses või objektiivses paratamatuses, aga elamus sai keskpärane. Et see suur et ... noh veiseliha oli mõistagi kuhjaga, selles mõttes oli asi aus, et kui on lihahautis, siis ongi põhiosa roast vastav liha, mitte muu ballast. Ja see liha oli ju kenasti pehme ka, selle üle ei saa kurta. Kuid esiteks oli see selline odavama otsa liha, noh nt koodi küljest katkutud vms, ohtrate sidekoe elementidega. Säherdusel lihal pole häda miskit, oh ei, ega siis kaunist fileest ei peagi pajaroogi tegema. Aga vaata säherduse liha juurde ja ümber ootaks tihket, huuli kinni liimivat leemekest ... aga seda polnud. Mõõdukas koguses kartulit-porgandit hernest leidus siin veel ka, kuid need lisandused ei andnud roale midagi juurde ega võtnud ka ära. Magedapoolne värk ühesõnaga.

Kokkuvõtteks siis - puhvetit võib tingimisi soovitada küll. Supipöial on üsna otsustavalt püsti ja kiidab igat suutäit, Miss Seljanka tiitlit see taldrikutäis ehk ei võidaks, kuid aus ja ilus kraam igatahes. Praepöial aga jääb üsna lötakile. Supi poolt kõrgele tõstetud lati alt jookseb praad vastu maad matsudes läbi nagu koormahobune, keda üritatakse tööpäeva lõpus miskipärast takka kiirustada.

Tuesday, October 2, 2018

Ülesoolamise lastehaigus?

Ausalt öeldes enamasti ma väldin poest poolfabrikaatide või valmistoitude ostmist. Mulle lihtsalt meeldib endale niiväga toiduga mässata, et kahju on ennast sellest lõbust ilma jätta.

Aga mõnikord käivitub minus nö Homo Shoppingus ehk ostlev inimene ja korvi satub midagi lihtsalt sellepärast, et kaup on soodne. Mitte et ma ei annaks endale aru, et tegelikult ei saa säilivusaja piiresse jääv kvaliteetne toode olla odav ... aga noh ahnuse lõksu langeme me kõik. Vist?

Praktiliselt iga kord, kui selleks ahnuses ostetud asjaks osutub mingi (pool-)valmis lihatoode, tabab mind aga hiljem üks ja seesama emotsioon. Kuram, jälle on see kraam roppumoodi ülesoolatud! Ma saan muidugi aru, et sool on odavaim, lihtsaim ja tõhusaim maitsetugevdaja, kuid kui ampsu järel ei tunne ma mitte mõnusat lihast täidlust, vaid tühjalt mõrkjat soola, siis on midagi valesti.

Täna võtsin kätte ja tegin maitse-selgitusliku eksperimendi. Võtsin ühe osa valmis-maitsestatud šašlõkki (tootjanime ära tooma ei hakka teadlikult) ning kaks osa maitsestamata liha. Lõin selle kraami kodus koos pannile ja moorisin ära.

Tulemus tõi välja selle maitsepildi tegeliku pale. Soolasuse mõttes oli nüüd asi üsna täpselt paigas. Kõik muu aga - igav liiv ja tühi väli! Selles mõttes et ürte ja vürtse võiks küll juures olla. Veidi rosmariinikest, tiba tšillikest, küüslaugust, sibulast ja muudest tomatitest rääkimata.

Mis on selle loo moraal? Ma ei ole mingi tervisenats ja ei kavatse kedagi "ainuõige" toitumise usku pöörata. Isegi ühe presidendiproua kombel minna sõtta transrasvade - antud juhul siis soola - vastu pole mul mõtteski. Sool on hea ja vajalik ja üleüldse. Ainult et sellega üle pingutada ei maksaks ikkagi. Vürtside ja ürtidega saab palju põnevama maitsepildi ... ainult et jah, massiliselt turundada saab seda keerulisem olema.

Moraal seega järgmine ja suunatud ainult mulle endale - ära osta valmistoitu, vaid tee seda ise. Kedagi teist õpetada ma tõesti ei kavatse. Vähemalt seekord :) Loodan lihtsalt et see odava ülesoolamise lastehaigus läheb üle ka toidutootjatel.
---
pilt võetud siit

Monday, August 20, 2018

Saaremaa maitsevõid

See on vist küll esimest korda, kui ma tunnistan, et miski poest ostetav on parem kui minu enda tehtu :)

Minu jaoks on pikki aastaid olnud suve alguse kuulutajaks see, kui saan teha ürdivõid. Tihti tegin ka ise ka võid, kuid mitte see pole oluline. Till-petersell-murulauk ja sool segatuna võiga on midagi, mis annab siiani suve alguse hurmava lõhnasegu, mida leiva peal ampsata.

Kuid nüüd on üsna samasugune emotsioon võimalik saada omamaise tootja toodangust ja loodetavasti aastaringselt. Jah, muidugi ja mõistagi ja otse loomulikult ei anna see pakist kougitav kraam edasi sama jalustrabavat rohelist lõhnapilve, kuid maitse ... mmmm ... milline maitse! Ja see va tomati oma - ma poleks ise selle pealegi tulnud, et kuivatatud tomatitega maitsevõid teha. Aga see ON hea! Eriti hästi avaneb see võideke röstleiva peal.

Sunday, August 12, 2018

Mack Bar-B-Que BeachClub

Läksin Pärnus ranna äärde ühte udupeent restorani otsima ... ja pidin seal paraku pettunult lahkuma.
Peale seda kui olin 10 minutit istunud saalis, mille keskel sebis terve pinu noori inimesi kilinal-kolinal nõusid sättida, minu juurde aga keegi ei tulnud, otsustasin ise küsima minna. Et no ju ma siis olen millestki aru saanud, aga kas siin mitte restoran ei peaks olema? Vahetuse vanema vurhvi kodanik teatas selle peale, et ühes saali otsas olev restoran X avatakse alles tunni aja pärast ja vot tolles teises servas olev restoran Y hoopis alles õhtul. No pergele pärast, oleks võinud ju siis kohe öelda, lasete inimesel niimoodi tühja oodata!?!

Tagasi linna poole samme sättides aga otsustasin sisse põigata legendaarse asukohaga pesakesse, kus sügavatest nõuka-aegadest saadik erinevad puhvetid on erineva edukusega kanda kinnitanud. Nüüd leidub siis selles ameerikalik grillikas Mack Bar-B-Que BeachClub.

Jänkide köök pole minu jaoks kuidagi moodi seotud gurmee-elamustega, nende kiirtoidu harjumuste levik üle laia ilma tekitab pigem kahjatsust kui heakskiitu. Aga noh, ribisid küpsetada - jaaaa see on teine tera, seda peaks nad mõistma ometigi!

Pühapäeva varasel lõunatunnil oli külastajaid õnneks väga vähe ja kõik laabus kiirelt.

Supinäljendis nagu ma olen, ajasin ninaga menüüs neid taga ja leidsin suisa kaks rida. Ühe kohta pidin küll üle küsima, kas tegu on ikka supiga (“CLAM CHOWDER” Lõhefilee, valge kala, krevetid, “clam’s”, seller, porgand, kartul, sibul, küüslauk, sriracha, cayenne, rõõsk koor. 7.90) ja selle tellisingi.

Tosin minutit hiljem toodi lauda hiiglaslik taldrik. No ma mõtlen kohe tõsiselt suuurt taldrikut ja supiports selles on ka ikka muljetavaldav! Ameerika värk - kõik peabki ju suur olema! Parasjagu viidi teise lauda väheldase ämbri suuruseid joogiklaase ... stiilipuhas värk!

Ja teate mis, see supp oli sigahea. Või siis - kuna tegu on ikkagi merise kraamiga, siis olek õige öelda kalahea? Koorene-kreemine rammus leem oli otse oivalises taskaalus, mängides korraga nii magusaka, hapuka, vürtsika kui soolaka nüansiga. Porgand-seller-kartul andsid tummisust, mitut sorti mereannid eri maitsenüansse. Karbikeste klõbinal tühjenes see näljase meremehe mõõtkavas supikauss tilgatumaks. Kui oleks selle leeme püüdmiseks kasutanud mitte lusikat, vaid itaalia kombe kohaselt lauale toodu kolme prisket ciabatta viilu, oleks kõht nii täis saanud et sisse poleks enam mahtunud poolt piuksugi.

Mõne aja pärast lauale ilmunud suur mahlane ribilatakas nuumas küll silma, kuid tekitas muret enda söömisvõimekuse osas (“OUR FAMOUS AWARDED BBQ BABYBACK RIBS” BBQ põrsaribi,”Our Famous BBQ kaste”, coleslaw, BBQ oad, vali kartul; 14.90). Ja see oli nüüd ka üks samavõrra põrsas-hea kraam, nüüd juba sõna otseses mõttes. Pehme liha lagunes ribide küljest ise lahti, magus glasuurkaste oli puhas klassika.

Kuna tellimisel kartulitest loobusin, siis pakkus piiga ekstraportsu salatit, millega rõõmuga nõustusin, mõtlemata et tegu on selle ameerikaliku kapsa-majoneesi-porgandi pläustiga, mis minu jaoks on igava köögi sünonüüm. Olin vaimusilmas ette kujutanud mingit kerget ja rohelist kuhjatist ... aga noh see on juba minu viga, tunnistan. Mitut sorti oad peekoni ja sibulaga magusapoolses tomatikastmes jäid minu suhtes samuti paralleelseks, kuid seda suuresti üha tajutavamast ülesöömise efektist.

Kogu sooritus sisseastumisest väljumiseni võttis aega napilt 40 minutit, mis on igati kiiduväärt. Teenendus - kiire ja viisakas. Klaaskatuse all oleva veranda enda olek jäi kauni rannapargise eksterjööri kõrval suisa märkamatuks.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan ma igati. Supipöial on roidunult õnnelik, kuid siiski ülimalt rahulolevalt püsti. Praepöial jääb selle esmase ülivõrdelise elamuse varjus ka püstiseks, kuid ausõna, taolisest supist endast saaks kaks daamikest söönuks ning ka priske mehepoeg võib rahulikult vaid sellega piirduda. Aga kuna hooaja lõpuni on vaid loetud nädalad, siis soovitan kindlasti sellest pesast läbi veereda ja enda keelt ja vatsa hellitada!

Friday, August 3, 2018

Tartu toidufestival

Kuumalainet võib kiruda, aga kumaval õhtusel ajal on ikka imeline küll, kui hämarduvas linnas longivad sajad õnnelikud inimesed, veiniklaas käes ja naeratus huulil. Daamide katmata ümarad ... õlad (mis te mõtlesite?) ja meestel kombekusest ühe nööbi võrra rohkem lahtised särgid. Naer, toidulõhnad, emblevad paarikesed. No ilus ju noh!

Kõndisin peale keskmisest koormavat päeva läbi selle ilu ja võlu ja kümnete hämarate telkide kodu poole. Kahjatsesin et enamik gurmeelikke elamusi pakkuvaid silte kandvaid telk-puhveteid oli juba kinni ja et enamik tegutsevaid ratastel toidubusse pakkusid vaid friikaid-ja-burkse.

Aga näe, viimase ratasmassina kõrval oli silt, mis sundis mind viis sammu hiljem tagasi pöörduma. "Grillitud noorveise maks" oli sel tahvlil kirjas. Oijeee! Seda tahan mina küll saada!

Palusin friikardula ära jätta ja muu kraami kaasaviidavasse vormi pakkida. Viis minutit hiljem vantsisin edasi. Ja kodus lõin nurru.

Maks tervitas esmalt tillise-ürdise marinaadiga, mille eest peab kohe eraldi kiitma. No olgu, õrna maksakese tekstuur oli ehk tiiibakese kuivaks muutunud, kuid see võis ka vabalt toimuda minu 6-minutise kodutee jooksul soojakarbis järelküpsedes. Magus-hapukas karamelline kaste hüvitas selle aga väga kenasti, marineeritud punane sibul sobib sedasorti grillikraamiga alati imetabaselt.

Igatahes õhtu lõpuks väsinud maitsejahtija minu näol jäi vägagi rahule. Ja loo moraal on selline - see üritus kestab veel lauba ja jupp pühapäevagi! Seega teate, mida teha, eksju!

Wednesday, July 25, 2018

Kananahašašlõkk?

Reeglina ma ei osta eelvalmistatud toite, eriti mis puudutab nö šašlõkiliha. Ise algmaterjalidega mässates saad nii enda jaoks sobivama maitsetulemuse kui ka rahulolu protsessist endast. Aga näe, miski hull tuju ja kollane allahindlus-sildike -tõmbasid mu kätt ning korvi rändas ka jogurtimarinaadis kanašašlõkk.

Kodus paki avamise järel aga vaatas vastu mitte rõõsa ja roosa kanaliha, vaid latakate kaupa sellesama sulislooma nahka. Tegu polnud juhusega, iga lihatüki küljes oli mitte lihtsalt seda kattev kiht, vaid enamasti sellest suurem lotendav valge kattematerjal.

Jättes kogu targutamise kõrvale (teemal et miks, kas ja kus on kananahk kohane külge jätte ja kus mitte), nüsisin liigse kattematerjali maha ja tulemus sai selline. 900 grammisest pakist 200 grammi nahka (ja loomulikult on tegu ainult kausikese sisu kaaluga). Eee ... no ma ei tea, kas see on kuidagi proportsioonis eluslinnukese näitajatega? Igatahes šašlõki puhul on seda palju nii ehk naa.

Mis siis on selle loo moraal? Ei maksa ikka osta põrsast kotis ehk siis marinaadis liha, mille kooslust sa näha ei saa. Konkreetse tootja kohta ma pretensioone ei oma, olen sama firma sildi all ostnud kana tagavaraosi ennem ja ostan ka edaspidi.

Ja kuna mulle ei meeldi raisakullilik lähenemine, et ülesnokkimist väärivad ainult kriitilised kirjutised, siis ma ei soovi, et seda konkreetset postitust jagaks mõni meediaväljaanne.

Saturday, July 21, 2018

Paulaner City (Pärnus)

Pärnu kesklinnas paiknes sisuliselt keskajast saadik üks väga oma- ja mitmenäoline puhvet nimega City. Või noh olgu, mitte keskajast, aga igastahes oli koht mitmes mõttes legendaarne. Aga vanal omanikul sai jaks otsa ning kuuel moel muutunud putka asemele pidi tulema uusarendus ... kuid seni seisab see omamoodi vaheminekus ja seniks seadis end samas kuuris sisse Paulaner City.

Laupäeva varalõunasel ajal oli asutis üsna tühi ja enamik sisseastujaid rääkisid "kahvi" ja "pieni kalja" keeles. Tegin otse letist oma tellimuse ja pugesin kaugemasse nurka ... kuid pidin sealt üsna kohe ruumi teise otsa pagema, sest lustikummut pandi hüürgama sellisel detsibellitasemel, et nõrgemad prilliraamid oleks kaheksaks väändunud.

Ainsama supina paiknes menüüs "peakoka kalasupp päevasest püügist", mis eestlasele tehtud allahindlusega maksis 4,95. Jaaa-jaaaa, lugesite õigesti, positiivne diskrimineerimine täies ilus :)

10 minutiga saabus siis kausike aurava leemega, mille pinnal õilmitses hapukoor ja värske hakitud till. See on ju pilgule kena vaadata, aga tegelikult oleks mõistlik lasta kundel endal otsustada, kas ta lisab supi sisse midagi või mitte, kas ei?

Leemeke üllatas mitmel moel ... alustuseks oli see meeldivalt tummine, mitte tühjalt vesine nagu tihti kipub ka peenemates pesades olema. Maitsetasakaal oli aga kummalises nihkes. Soola praktiliselt puljonksis polnud, kuid see-eest oli (ilmselt valge?) pipraga üsna heldelt ümber käidud. Einoh, mulle personaalselt see sobib, sest kaldun ka oma koduses köögis soola ürtide-vürtsidega asendama. Kuid oletan et paljud haaraks soolatoosi järgi - seda aga polnud kuskil näha.

Kas see supp nüüd just samal päeval püütust koosnes, selle osas võib mõistagi küsimusi esitada, kuid kopsakad lõhetükid ja väheldased (ahvena?)fileekesed olid täiesti kenasti olemas, olemata pikast kuumutamisest lagunenud nagu nii mõneski puhvetis seda juhtub. Ülipeeneks hakitud köögiviljadest õnnestus peale kartuli-porkna tuvastada ka juurseller - väga asjakohane valik selle supi sisse!

Et tegu on suveajaga, sai teiseks roaks valitud samast "kergemad road" rubriigist "Röstitud kanamaks koore-konjakikastmes", mis positiivselt diskrimineeritud hinnaga maksis 8,55 raha.

Ja no mina ei tea mis värk see siis Pärnus on, aga juba teises kohas tuuakse teine toit lauale mõni minut peale esimest?!? Noh olgu, piiga oli ilmselgelt kohmetus õpilaseseisundis ... aga no ikkagi. Ma ei söö ju kahte toitu korraga, või on mul erilise apluse silt otsaette kirjutatud? :D

Roog ise oli aga super-puper. Kanamaks oli parimal moel pealt krõbedaks ja seest sulavaks saadud. Köögiviljapüree osas ei saanudki tema kooslusest aru, oli selles ehk kaalikat ja porgandit ning pastinaaki? Kaunilt sätitud ja marineeritud köögiviljaviilud väärivad kiitust nii välimuse kui maitse poolest. Kõige parem-üllatavam-maitseküllasem osa oli aga karamelliseeritud fennelisüdamik! Sellist mõnusat krõbedaks-magusaks säristatud elamust poleks lihtsavõitu pubist küll oodanud.

Väikese norinana noriseks puuduva leiva üle. Mitte et ma seda oleks muidu ihalenud, aga selle kastme ja maitse ja elamuse virvarri oleks ma soovinud küll taldrikult kokku kaapida :)

Kokkuvõttek siis pilt selline. Supipöial pole küll kuigi veendunult, kuid siiski püsti. Kui hapukoore asemel oleks supi kõrval või sees olnud sidruniviil, oleks maitsepilt terviklikum olnud ja kiidaks rohkem. Praepöial aga ajab selja vaimustunult sirgu ning on valmis hommepäev tagasi minema sama koka muid vigureid maitsma! Nii et see suvine puhvet väärib soovitamist küll ... vähemalt varaseks lõunasöögiks, kuni ühetaoline turistimass seda õhtuks üle ei ujuta.

Saturday, July 14, 2018

Lihapallid juustukastmes

Väljas võib küll olla nii palav et mõtted sulavad peas nagu lauanurgale unustatud jäätis, aga kord päevas tahaks süüa ikkagi. Noh ja kuna peale viimatist Tallinna keskturul käimist on külmikus kera sulugunit ja tükike brõnsat, siis liiguvad mõtted juustustel radadel. Ja et äsja oled näinud ühte väga rammusat videot ... siis teed kõik teisiti. Või siis pisut teisiti.

Alustuseks tuleb teha lihapallid, sest ... Või oota, alustuseks tuleb võtta ikkagi sibul, see va kokkamise tüviviljake. Veel parem, kaks sibulat, sest kaks on ju rohkem kui üks, või mis te arvate? Ja köögikombain, mis laisavõitu kokkajate abiliseks välja mõeldi.

Sibuldis lendab selle massina sees kenasti kildudeks koos küüslaugu ja porgandiga. Küüslauk on enam-vähem kohustuslik komponent, porknakesed mitte nii väga, aga mulle meeldib. Pealegi olid köögiviljakorvikesse kohale tulnud need pliiatspeened värsked porknapoisid, mida peab ilmvõimalikult ruttu ära kasutama, enne kui neist saavad lötsid ja pehmed kribalad.

Nüüd kolib pool sellest köögivilja-killustikust pannile kastmepõhjaks, teine pool saab kombainis lisanduseks pool kilo loomahakkliha, seltsiks meelepärased maitseained. Las massin müttab neid kokku segada, kuni pannile tuli alla saab ja särisemist kostma hakkab.

Lihamassist väntsutad pihkude vahel pöidlaotsa suurused lihapallid ja laod teisele pannile. Ole mureta, nad võib üsna külg-külje-kõrvale panna, praadimise käigus tõmbuvad need pontsakad poisid kenasti kokku ja ruumi jääb ülegi.

Kastmepannil on aeg lisada köögiviljadele veidi vett ja hautada neid nii u kolm-neli minutit, kuni porganditükid kenasti poolpehmeks simmerduvad. Senikaua sega kuhjaga supilusikatäis jahu veega segamini - nii pole ohtu et kastmesse tükikesi jääb - ja lisa kastmepõhjale seda agaralt segades nagu oleks sa puutin kes sekkub võõrriigi valimistesse.

Vahepeal ära väga moluta, lihapallikestel vaja külge pöörata ja teise poole võid kasvõi kaane all praadida - hautamisest tõuseb antud juhul ainult kasu, kuna porganditükid lihapallides küpsevad lihaga võrreldes veidi kauem.

Samal ajal lase sõrmepaksune jupp brõnzat ja teist samapalju sulugunit noa all tükkideks. Võiks mõistagi ka riivida, aga minu meelest on hakitult parem, sest siis selgub ka brõnza kasutamise mõte. Kui teha kaste ainult suluguni baasil, siis jääb see väga venivaks. Brõnza aga kuumuse mõjul niipalju ei lagune ja nii jäävad väikesed mõnusad juustutükikesed ka kastmes tunda ja näha. Kastmekest tuleb mõistagi üsna hoogsalt segada, et toimuks ühtlustumine, selle käigu saab ka veel olluse paksust reguleerida nt vee või hapukoore lisamise abil.

Noh ja nüüd ongi aeg kaks pannitäit ühildada, lihapallid juustukastmesse kallata ja üheskoos veel paar minutit koos podistada. Kas sa siis pakud neid pärast kartuli, riisi või lihtsalt köögiviljadega, on juba täiesti ükskõik. Kaste paneb aga mõmisedes taldrikut puhtaks lakkuma ka kõige suuremad esteedid.

Minul kulus kokkamiseks ära:
- kaks keskmist sibulat
- pool pead küüslauku
- neli peenemat porganidt
- pool kilo loomahakkliha
- maitseaineid
- õli praadimiseks
- kastmesse supilusikatäis jahu
- kaks sõrmepaksust viilu tükkideks hakitud juustu
- törts hapukoort kastme valgendamiseks

Maksumus: hinnanguliselt 6-7 eurot. Ajakulu: mitte üle poole tunni. Tulemus: 4-6 portsu lihapalle matsuvalt maitsva juustukastmega.

Wednesday, July 4, 2018

Piparmünt bar & tostadas (Pärnu)

Suvelinna vanas südames avati enne jaani taas üks uus puhvet. Või noh, ega ta nüüd päris-päris uus pole, lihtsalt juba olemasolev Piparmünt poegis ... või siis avas filiaali, kui soovite. Piparmünt bar & tostadas nimeks ... noh et oleks edev ja erinev. Vist?

Kui jätta nimevigur kõrvale, siis puhvet ise paikneb üsna lahedas kohas - vana raekoja ja Lastepargi vahetus läheduses, aga samas sellises koduses umbsopikeses ja vanas pürjelimajakeses. Sihuke nunnu ja veidi peidetud ja pisut unustusehõnguline nagu väärikas vanaproua, kes on ilmaelust tagasi tõmbunud ja nüüd heldinult oma õdusas pesas fotoalbumeid lappab.

Üsna tipptunnile lähedasel ajal oli majas ja selle varjulises aias kundesid üsna korralikult ja sestap oli piigal kappamist palju, aga kerge jalg ja lehviv kleidisaba andsid kõigele hoogu ning asjad kulgesid üsna kiirelt ... ehkki mitte ilma viperusteta.

Napipoolne plastmenüü tervitas minusugust suisa kolme supiga. Või siis ühe supi kolme versiooniga, kui soovite - kolm ramenit. Valisin loomalihaga versiooni ja jäin ootele. Tundus, et köögis oli kiire aja toimel veidi pidurdunud vastuvõtuvõime ja sestap hõiguti minu tellimust mitme inimese poolt jupp aega edasi tagasi.

Hetk enne suppi ilmus lauda ka leivakorvike, milles leidusid - ja vaata see on tubli tegu - kohapeal küpsetatud pita-saiakesed. Soojad ja pehmed ... ja ilmselt ka isuäratavad, kuid minusugune ei oska saiaga midagi peale hakata. Oleks siis väike võinapake või siis koha suundumust arvestades hummuse-totsik siia juurde pandud, oleks sellegi kallal nakitsenud.

Nii u 15-20 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauale supp ... ja minut hiljem ka teine roog. Vaadake kulla kaimud, nii ei tehta. Olgu kiire või mitte, aga ühele kundele kahte toitu korraga ette ei anta! Selleks ei pea ju kõrgeid koolitusi läbima, et aru saada, et ühel kundel on üks suu. Kahte toitu korraga ei söö ka aplaim meist. See aga tähendab, et teine roog jahtub ... või õigemini see tähendab väikest hoolimatust.

Noh aga supist endast. Raamen veiselihaga (5.-EUR). Keskmist mõõtu kausike kuhjaga täis head paremat, mille juurde käis vurinal etteloetud seletus sisu kohta, tulvil nipiga sõnu ... nii et pidin üle küsima. Siis selgus, et kuhilas peaks leiduma tatranuudlid, pikalt küpsenud veiseliha ja taipärane redis ning mais.

Redisest tõmmatud pikad spiraalid olid tõepoolest selle roa ehe - värvikas ja krõmpsjas algus tõotas sama lustakat jätku. Nooooh ... seda ta nüüd edasi väga polnud. Tatranuudlid ei saagi midagi eriti värvikat olla, eriti kui nad on veel külmapoolsed :) Loomaliha pikakiuline hunnik maitses mõistagi hästi, toetatuna tumedast aromaatsest puljongist. Lusikatäis konservmaisi jäi ülejäänud koosluse mõttes täiesti paralleelseks, seda enam et pulkadega manustamiseks mõeldud supikeses oleks kasvõi mingid võrsed või muud pikemad-peenemad objektid olnud hõlpsamini püütavad. Aga noh, lusikas läks lõpuks appi ja kauss sai tühjaks, peenelthakitud punane sibul pani maitsepildi kenasti kokku helisema. Nii et kauss sai tilgatumaks ja üldmulje jäi siiski täiesti positiivne.

See teine roog - soja-ingveri sealiha (6.-EUR) - pani aga kergelt jahmuma. Positiivses mõttes vist siiski, kuid segadusseajavalt ikkagi. See, et sa tellid sealiha ja saadki sealiha. Ainult sealiha. Lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga. Noh ja kaste on samas kausis kah mõistagi. Eeee ...

Einoh, kontseptuaalselt pole mul sellise serveeringu vastu mitte kõige vähematki. Enamasti on kõik see ballast, mis taldrikule liha/kala/vms põhiosa juurde kuhjatakse, üsna küsitava väärtusega nii ehk naa. Seega - pakkuda lihtsalt tükki liha on täiesti koššer, kuid võiks ju ennem küsida, et: "kas te olete varem meie juures käinud ja kas te teate, et me pakume seda rooga ilma mingite lisanditeta?" Ilma sellise küsimuseta jääb kundele mulje, et midagi on kuskil segamini läinud ja pool toidust nurga taha kummuti servale ununenud või midagi ... aga küsida kah nagu ei julge :)

Aga nüüd kui lõpuks roast endast rääkida, siis oli see ju igati hüva ja kiiduväärne. Korralikult läbiküpsenud tükike vennaihu ... no mis saab siin valesti minna. Meeldiv magusakas-hapukas-vürtsikas kaste, mille kleepjas mass katab iga lahtilõigatud ampsu kenaks väärispalaks. No tore ja mõnus ju! Ja igatahes meeldejääv.

Kokkuvõte tuleb aga heitlik. Kui rääkida serveerimis-tõrgetest (kaks toitu korraga lauda ja eripäradest mitte-informeerimine) siis kortsutaks ju kulmu. Aga supipöial on igatahes pigem püsti kui pikali, öeldes et ülejäänud raamenite perekonnas oli see igati väärikas tegelane. Praepöial küll vaatab alguses segaduses ringi ja küsib, et kas nii peabki ... kuid siis otsustab siiski teo kiiduväärseks tunnistada. Põnev puhvet igatahes! Ja üleüldse - hooaja tipus olevas Pärnus saada 11 euro eest hästi ja maitsvalt söödud - see kõlab ju hästi.

Monday, July 2, 2018

Ljulja-kebab ... suitsuvorstiga

Rääkida ljulja-kebabi tegemist tundub ... noh umbes sama mõtekas kui anda õpetust muna keetmise kohta. Aga alati saab teha asju ju väikese vimkaga, noh mänguilu mõttes või nii, eks ole?

Kebab iseenesest on ürgne nagu kuu ja aegumatult lihtne nagu loomanahk härrasmehe õlal. Kõik veganid võivad nüüd end evolutsiooni õietipuks lugeda, kuid esimene valmistatud toit (mitte juhuslikult üleskorjatud söödav pabul) oli küpsetatud liha. Seda "kebab" tähendabki. Noh ja selle barbaarse kebabi peal on üles kasvanud ka kõige ehmes-pehmema lumehelbekese miljonid eellased.

Iga lihtne asi leiab edasiarenemist ning nüüd tunneb iga oma tänavast nina välja pistnud tegelane selle alaliike. Kõigi Brüsseli öiste nokastanud asukate põhitoidus döner-kebab või siis kõrvalputkas pakutav shish-kebab. Seekord aga satub meie klahvide toksimisest parkunud tööinimese kämmalde vahel ljulja-kebab. Või noh olgu, vardas küpsetatud kotlet, kui nüüd tiheasustusega aguli asuka kombel väljenduda.

Kotletti oled valmistanud? Või vähemalt pealt näinud? Siis pole ka selle toidu valmistamises mingit erikunsti ... välja arvatud üks, millest veidi hiljem räägime. Kannatust, mu noor sõber. Lurista oma päeva esimest laktoosi- ja kofeiinivaba latte nimelist dieetjooki ja proovi jutulõnga jälgida. Kuigi ... kui sa oled juba siiani lugenud, siis võib oletada, et su topsis loksub päris kohvi, see ebaõiglasest kaubandusest ostetu (olgu Shiva halastav)?

Ei pole olemas õiget retsepti siingi, tuleb rahulolevalt tõdeda. Kes väidab, et ilma kurdjukita ei saa seda rooga eluseeski valmistada. Teine, et ilmtingimata läheb vaja seda ... kuidas nüüd eestikeeli öeldagi ... "жировая сетка" noh. Aga las ma kirjeldan mida mina tegin.

Alguses on sibul. Sest ilma mina ei oska. Mõni ütleb et "võeh" ja kolmas suisa sülitab ... aga mina ilma sibulata liharooga teha ei taha ja ei oska. Sest no miski peab ju mahlasust andma, eriti kui tegu on loomalihaga. Aga vat just loomalihast ma seda ljulja-kebabi tegema hakkangi.

Niisiis - sibul ja küüslauk ja köögikombain. Laisk olen, tean. Olen elus ilmselt mitu tonni sibulat hakkinud, kuid kui jutt on kotletimassist, siis eelistan kombaini. Kõrrrr ... ja lendavad need valged maitsejubilad kildudeks. Ja siis tuleb see, mida ükski normaalne inimene ei teeks. Suitsuvorst! Vaata pagan seda teab, miks, aga miskipärast tundus seekord jube hea mõte samasse kombaini lasta ka jupp pool-suitsuvorsti ... sihuke peopesa mõõdus aromaatne isuäratav jublakas. Koll-kolladi müdiseb see veidi koos sibulaga, kuni taltub mõõdukaks mudruks. Noh ja siis samasse ka esimene pool hakklihast. Ikka selleks, et ühtlasemat konsistentsi anda. Ja see, mu kaimud, on ülioluline!

Nüüd siis kummutan kombainis kokku mätsunud lihase massi suuremasse kaussi, panen peale teise poole hakklihast, siputan soola-pipart ja asun käsitsi mässima, rudjuma, mudima ja masseerima. Sest vaata tulemus peab olema ühetaoline ja tihe - see ongi esimene pool eelmainitud salajasest eriteadmisest.

Mõistlik oleks nüüd panna söed grillis hõõguma, sest valmis lihasegu peab u pool tundi maitsestuma-ühtlustuma. Ja ega alla poole tunni ja söed ka küpseks ei saa, ega ju?

Noh ja kuni söed vilavate silmadega üksteist vahivad ja vastastikku kuumi kirgi kütavad, saab asuda vardastamise juurde. Võtad aga paraja peopesatäie kotletiliha ja asud teda patsutama, pihkude vahel loopima ja muidu vaikselt klohmima. See on nüüd teine pool rituaalsest salatoimetusest. Sest lihamass peab olema tihe, tihke ja ilma ühegi õhumullita!

Varda otsa panemisel on koolkondlikke erinevusi - et kas vajutada varras külje pealt liharulli sisse või ajada see tagumikust sisse (see polnud nüüd see mida sa mõtlesid, eks ole!) - aga mina ei oska ühte meetodit teisele eelistada. Või kas kasutada metall-vardaid (et annavad sooja ka liha südamesse) või puuvardaid ... jällegi maitse ja juhuse asi. Ainult et neid puutikukesi tuleb ennem mõistagi vees leotada, eks ole!

Kui kaua süte peal küpsetada? Vaata nii oinas ma nüüd kah ei ole, et seda õpetada. Et kas kaane all ja miilamisi või lehvikuga süsa kirkaks vehkides? Jällegi siiralt teie asi. Kui on pealt pruun ja torkamisel seest lihamahla voolab, ongi valmis. Sütele tilkuva ja valge ohvrisuitsuna kerkiva maitsva rasvakese hõngu vastu ei saa midagi - see teebki kogu asjatamise vaeva vääriliseks.

Ja mis tulemus siis oli ... eriti võttes arvesse seda va suitsuvorsti vimkat? Noh oli see nüüd tajuhäire või mitte, aga eriti-eriti-eriti lihalik-lihane elamus sai seekord keele kaudu ajju lükatud.

Minul kulus ära:
- kaks kopsakat sibulat
- pool pead küüslauku
- sadakond grammi suitsuvorsti
- 800 g looma-hakkliha
- soola-pipart-maitseaineid

Ajakulu: kokku kogu tegu ehk tund aega, seda koos liha maitsestumise ja süte ooteajaga. Maksumus - noh ehk on u 5-6 eurot. Tulemus - 10 peopesapikkust vardatäit.

Monday, June 11, 2018

Laisk hatšapuri

Gruusiapärast juustupirukat olete ampsanud? Seda va hatšapuri nimelist? Kui ei ole, siis vudige
lähimasse gruusia lipuga lehvitavasse puhvetisse ja proovige ära - ilmtingimata ja esimesel võimalusel!

Kui aga juba olete, siis kas olete mõelnud, mida see nimi tähendab? "Puri" (hääldada veidi u tähte rõhutades ja venitades) on kartveelide keeles leib ja "hatš" ... vaat ei ole "juust"! On hoopis "kohupiim".

Sellest mõttest ajendatuna tegutsema asusingi. Aluseks peab mõistagi olema korralik suluguni juust, ilma selleta pole mõtet mässatagi. Mina toon seda Tallinna keskturult, teie ehk teate kuskil mujal seda saada olevat. Aga kuna piiraka nimes on see kohupiim, siis seda võtsin kah mängu.

U 300 grammi kohupiima kohta võtsin teist sama palju sulugunit, riivisin ära ja mätsisin kokku. Lisasin tiba soola kah, sest ehkki suluguni ise on kergelt soolakas, oletasin et mageda kohupiima tõttu võiks veidi mekki juurde tuunida. Õigesti oletasin :)

Ja kuskohast nüüd see pealkirjas öeldud laiskus mängu tuleb? Aga selles et taignaga ei hakanud ma ennast vaevama. Võtsin täistera tortillad ja täitsin nad juustu-kohupiima seguga. Noh voltisin tortillad ümber täidise millekski ümbrikusarnaseks või nii.

U pool tundi hiljem tuli praeahjust välja siis selline pilt. Osad ümbrikud olid avanenud nagu Sakartvelo mäeorud ja sisu veidi välja nõrgunud niikui üks lumekeel mägede vahel.

Maitse ... noh eks ta nüüd tiba teine ole kui mägede poegade karvaste käte poolt valmis muditud imeteod, aga mõnus-mõnus-mõnus ikkagi.

Veidike laiskust ja juustuselt nõrguvaid maitseid teiegi suvistesse päevadesse!

Saturday, June 2, 2018

Humalakoda (Tallinnas)

Mõnikord on hea petta saada. Et lähed küll kohta, mille nimeks on pubi, aga saad hoopis restoraniväärilise toiduelamuse. Nii juhtus minuga uue Balti jaama turu ülakorrusele rajatud pruulipubis Humalakoda.

Ruumikas ja meeldivalt õhuküllane saal oli küll reede õhtule kohaselt rahvast puupüsti täis ning vaba lauda naljalt leida ei olnud, kuid mul õnnestus end tagasihoidlikult letinurgale sokutada ja tellimus siiski sisse anda. Et soovisin seekord kööki kaardistada, siis jätsin õlled proovimata, kuid seda enam soovitan seda teistel - noor pruulmeister teab, mida ta teeb.

Menüü rõõmustas silma suisa mitme supiga, kuid läksin taaskord jahtima seda va tunnus-rooga ehk seljankat. See oma olemuselt lihtne supike räägib köögist pika ja põhjaliku loo, kui sa ainult kuulata viitsid. Et kas pada täidetakse lihtsalt köögijääkidega - ja oi selles ei ole midagi halvasti ega valesti, sihukest üleannet seesinane supike algselt täitiski - või viitsib kulbikeerutaja ka sööja peale mõelda.

Humalakoja seljanka (4.50) osutus aromaatseks, tummiseks ja meeldivaks. Nojah, seitset sorti liha siin küll polnud, kuid vürtsikad peenema sõrme jämedused grillvorsti jublakad andsid maitsele kenasti vunki ja väheke taist sealiha lisas toekust. Mis aga paneb tunnustavalt noogutama, siis see on kapparite lisamine - see pole üldiselt tavaks, kuid vääristab roa maitset kõvasti.

Teiseks roaks valisin kergelt kõheldes kergema roa "Praetud koha. Spargel, röstitud fennel, kartuli-lehtkapsakook, Charon kaste" (14.-EUR). Kalaroad on mulle üldiselt väga mokkamööda, aga koha kui loodusnähtus on üsna tuhm tegelane. Nojah, seda oli ta ka seekord. Aga õnneks olid kõik muud osised taldrikul kõike muud kui tuhmid. Kõva kuuma näinud spargel eritas kerget ja ehedat suitsuaroomi. Röstitud fennelisüdamik nägi paganama dekoratiivne välja, ehkki see va krõmps apteegitillisüdamik kaotab kuumutades suure osa oma algsest aromaatsusest. Krõbekoorikuline kartuli-lehtkapsakoogikese muhe sisemus oli mõnusalt maitsekaks tuunitud ja meeldis kohe väga.

Parima elamuse pakkus aga Charon kaste - see tomatine happeline kreemikas ollus üllatas piparmündilise värskusega, ehkki väidetavalt polevat münti sinna sisse pandudki. Taldrikuservale puistatud Cayenne pipar (?) andis võimaluse igale ampsule tuletera juurde kruvida.

Ja teate mille üle oli kohe eriti hea meel ... te ei usu, aga see, et end pubiks määratlev asutis julges praadi serveerida ilma kohustusliku kardulata või kasvuhoone-tomatita ja muu biomassita, millega enamasti pubi-köögid oma maitsetühjust asenduseks täita püüavad!

Supipöial on üldiselt üsna püsti, soovitades küll veidi lahkemalt lihakraami katlasse loopida ... kuid kapparite kasutamise eest - puhas respekt! Praepöial aga ajab selja sirgu, kiidab ja kummardab uue kastmetilgakese järele ning siis ajab end taas rahulolevalt püsti.

Wednesday, May 16, 2018

Rondeel (Narvas)

Narva nähtavaim osa on mõistagi piir. Ja mitte selles tänases, metallväravate ja muu järjekorra mõttes, kuivõrd oma ajaloolises võtmes. Kahe maailma puutekoht.

Piiri võimsam osa on kindlus. Oma tummas ja tuiakas vastuseisus teisele kindlusele. Noh ja omaette mõjusa arhitektuurse kehandina, eriti öise kontrasti mõttes, kus läänemaailma esikindlus sirab valguses ja teine pool ... aga mitte sellest pole täna juttu.

Kindluse maitsvam osa on restoran Rondeel. Kes Narvas toidulaval ringi vaatab, torkab oma nina varem või hiljem ka sellesse puhvetisse. Ja paganama õigesti teeb.

Veetsin eile pika ja töise päeva selles asutises sootuks muud asja ajades ja päeva lõppedes sai täiesti pimesi viibatud, et "tooge mulle sama asja süüa, mis need teised tellisid". Ja näe sa siis ... sellisel huupi rehmamisel on omad plussid!

Supiks sattus kunstipäraselt küsiva nimega O'kroška? (4.-EUR) Ja oh rõõmu, selleks sattus hurmavalt eripärane kreemsupp! Noh teate ju küll kogu seda skeptiliselt susisevat jura, mida ma siiani olen kreemsuppide ja neid pakkuvate putkade kohtu ajanud ... novat nüüd oli kõik vastupidi! Seesinane puhvet HOOLIB maitsest. Peedi ja keefiri lihtsavõitu blend mõjus värskelt ja meeldivalt. Roosa leeme sees lebaskles lihtsalt võrratult meeldiv nähtus - suitsutatud vutimuna! Marineeritud punane sibul, vürtskurgi salsa ja lihtsalt riivitud peedi näpuotsatäis peitsid enda alla kõige narvalikumat ampsakat - kahte silmujuppi. Olen silmude suhtes üldiselt üsna paralleelne enamasti, kuid siin mõjusid need ebakala jublakad väga asjakohaselt.

Supi kõrvale pakutud leivandus väärib omaette kõnepunkti. Krõbeda koorikuga musta leiva virnakese kõrval ilutses kaks kettakest - üks tavapärane ürdine maitsevõi ja teine huvitavalt lillakas-punane kuhilake. Selle teise seest tuvastasin ise ära peki ja mustsõstra, aga asjaomane kodanik seletas veel, et olla veel ka õunakesi ja midagi muud ... aga igatahes on taolise ukraina-poola pärase pekimäärde pakkumine väga teretulnud vaheldus leivataldrikul.

Teiseks roaks sattus pimetellimuse tahtel külm rostbiifisalat grillitud köögiviljadega (8.-EUR). Mahlased liharibad olid segi semmitud grillitud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Mida amps edasi, seda tuntavamaks muutus sütel grillimise suitsuaroom, kuid kõik maaväelised olgu mulle tunnistajaks, et see sobis kui rusikas ... hmm ... taskusse. Rusikas mujale ei sobigi, eksoleju? Tõsi, see lihav ja mahlane vaasitäis oleks tahtnud endale ehk poole laimi mahla peale särtsuks või midagi säänset, kuid väga meeldiv kraam ikkagi.

Kokkuvõte seega igati positiivne. Supiöial on sirgelt ja virgelt püsti ja küsib ainult - kas leemekest võiks veidi rohkem olla? Teine pöial - see keda tavaliselt praepöidlana tuntakse, kuid seekord salatipöidlana üles astub - on samamoodi rõõmus, kuid palub et maitsevinti võiks veel peale keerata. Igatahes saada linna esindusrestoranis 12.-EUR eest söönuks on juba väärtus omaette ning seda puhvetit võib soovitada igatahes!

Monday, May 14, 2018

Sheriff saloon Pärnus

Pärnu restoranipark sai hiljuti täienduse. Või õigemini uuenduse. Aastakümneid erinevate restoranide koduks olnud majake teatri kõrval sisaldab nüüd jänkistani-hõngulist pesakest nimega Sheriff saloon Pärnus. Tegemist on frantsiisettevõtte teise kohaga Tartu järel ning kuna Tartu puhvet jättis päris hea mulje, siis pidin mõistagi ka Pärnu versiooni üle vaatama.

Pühapäeva pärastlõunal oli maja pooltäis ning tüdrukud lasksid säärte välkudes mööda laudu ringi sebida. Pidin siiski vaid mõne minuti ootama, kui menüü minuni jõudis. Huvi pärast panin seekord suisa kella-ajad kirja, et oleks soorituse kiirust adekvaatsem hinnata. Tellimus läks kirja kell 16.36

Suppe oli valikus kaks, kuid kuna teiseks valikuks ilutses kreemsupp, siis läksin päris huviga sama rida mis Tartus ehk tellisin "country meat soup" (5.80 EUR). Hmm, Tartus maksis sama supp viieka ... aga ju siis kappas vahepeal inflatsioonihobu.

Seitse minutit hiljem toodi minu tellitud veeklaas ja supini jäi veel paarkümmend minutit. Imestasin, et lauda ei toodud tavapärast leivakorvikest, aga selgus saabus koos 17.03 laekunud supiga. Juba mõni samm enne piiga lauani jõudmist adusin mõnusat kodust praetud leiva lõhna ja liual ilutseski kaks kärtsatatud leivaviilukat.

Ohh see supp oli ootamist väärt! Rammus, tihke, liharohke, kuum, aromaatne ja oivalises maitsetasakaalus hapukas-vürstikas. Väga meeldis julge sammuke tõmmata valmis kuuma supi sisse koorimisnoaga pikki porgandilaaste ja ja hakkida peenelt paprikaribasid - pehme liha ja krõmpsuvate köögiviljade kombo sobib omavahel oivaliselt!

Olin vaevu jõudnud asuda oma maitsemeeli supiga tutvustama, kui saabus praad (17.09). Ma saan aru et ettekandjad pole ehk pikka ja põhjalikku koolitust saanud, kuid see serveerimisapsakas peaks olema intuitiivselt välistatav. Tegu pole ju siiski sööklaga, kus kulbiga lobi ette visatakse ja leti eest kaduda kästakse.

Praad ise - piisoni steik ameerika salsa ja krõbekartulitega (17.50 EUR) - jäi supile veidi alla. Visuaalselt üsna efektses väljapanekus oli väga vähe asju, mis suisa tunnustavalt ümisema panid. Peategele ehk piisoniliha mõjus esimese hooga küll massiivselt lihalikult, kuid muutus iga ampsuga igavamaks. Tumeda liha lõikekohast voolas küll kenasti punast klaari lihamahla - hea küpsustasmega liha tunnus - kuid liha ise oli veidi kummine. Aga võimalik et piisoniliha peabki nii tihke tekstuuriga olema, avastasin üllatusega et oma 50 eluaasta jooksul pole ma varem piisoniliha vist söönudki.

Ilmselt sellesama liha kõrval üle panni käinud suvikõrvitsaviilakad olid nüüd need asjad, mille peale tunnustusümin saabus ... noh umbes selline nagu karupoeg Puhh teeb kondenspiima ja mee peale. Ameerikapäraseks salsaks oli kahte sorti oa ja paprika kuum segu tihkes tomatikastmes. Krõbekartul - otse kuumal malmist taldrikul ahjust läbi käinud, juustuga kaetud keedukartuli viilakad - maitsesid nagu üks kardulas ikka, kuidagi eriliselt krõbedaks ei oskaks seda tulemust hinnata. Magus küpsemais mekkis küll päris kenasti ja rammusalt, kuid erilisi gurmeevõdinaid ei tekitanud seegi. Noh sihuke aus maamehe sööma, nagu ehk Metsiku Lääne kõrtsides pakutigi.

Kell 17.25 sai toekas söömaaeg ühele poole ja 17.30 arvegi makstud. Sisuliselt tunniajane sooritus on ehk paljuvõitu suviselt sooja, aga kevadiselt hõreda Pärnu kohta, kuid pole ka otse laita, tund on veel päris viisakas ajaraam üksinda söömas käies.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial on väga rahulolevalt püsti, hõikab üle köögiukse kokkadele tervitusi ja palub sama taset hoida ka edaspidi. Praepöial  jääb veidi röötsakile nagu kauboi peale prisket kõhutäit, jalad laua peal, orgiga vintsket liha hammaste vahelt surkides. Serveerimis-apsakas ehk supi ja prae sisuliselt üheaegne lauda toomine tõmbab küll stiilipunkte alla, aga kasvõi supi tõttu väärib see puhvet soovitamist küll!

Wednesday, May 9, 2018

Harmoonia (Viljandi)


Viljandi puhvetite valik pole just ülemäära lai, kuid korraga meenus et ühes kohakeses olen ma küll korduvalt käinud eri asjatoimetuste tõttu, kuid näe söönud ma seal polegi. Kesklinna hoovitagusesse peituv pesake võib asjassepühendamatul kahe silma vahele jääda, kuid kasvõi interjööri mõttes tasub Harmoonia üle vaadata. Isiklikult minus on kunstlillede ja muude taimelaadsete kasutamine alati tekitanud võdinaid, kuid selle siseruumidesse peituva asutuse puhul on see ehk isegi õigustatud.

Suvehakusel kolmapäeval on tööpäeva lõputundidel saal sisuliselt tühi, päikeseline verandagi meelitab alles esimesi kundesid kohale. Väljaõpetamist läbivad verinoores piigakesed on ujedad ja püüdlikud, kuid enamik asjakohaseid rituaal-pöördumisi tehakse siiski ära. Ilma erilise entusiasmita, aga no mis seal ikka, eks ole :)

Supivalikus ... mnjah ... on üks supp. Aga vähemalt pole see kreemsupp ja see on juba märkimisväärne! Seega "Kuldne kalasupp (L,G). Kohafilee, köögiviljad, fenkol, safran" (5,5 EUR) saabki siis tellitud.

Ootamise aegu saabub väike leiva-liuake, millel kaks sooja ja nätskevõitu seemnesepiku viilakat ning kausike rohelise maitsevõiga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see aromaatne ja soolakas amps oli kogu söögikorra kõige maitseküllasem moment. Nii hea moment kohe, et ära sai ta konsumeeritud viimse killuni nagu oleks siin-sööjat ennem kolm päeva näljas hoitud :)

Supike - no täitsa kena, kuid keskpärane sooritus. Leem oli tõepoolest kuldne ja õhkõrna ürdise hõnguga ... kas see võis olla kuivatatud petersell või sellerijuurikas, mis selle tuttava vine andis? Köögiviljad olid ehk kröömike liiga pehmeks saanud, kuid jäid täiesti viisaka piiri peale. Kolm kalatükikest jäid supi endaga aga üsna paralleelseks nagu mäger ja muruniiduk. Kalasupp, millel pole kala lõhna ja maitset, paneb kergelt õlgu kehitama. Kalapuljongi keetmine pole ju mingi raketiteadus? Keeda see kenasti kokku ja kasvõi sügavkülmuta kuubikutena, et laualetoodav kraam väärindada ... või on see halb mõte?

Teiseks roaks sai valitud samast lainest lähtudes "Võis praetud kohafilee. Kõrvetatud kartul, vadaku-koorekaste, fenkol, tomatijahu, friteeritud kapparid" (12,5 EUR). Igaks juhuks õiendan, et see toidukirjeldus on võetud resto kodukalt, võimalik et kohapealne plastmenüü kandis mingit muud kirjet. Igatahes kõrvetatud kartulit ei õnnestunud kohata ei oma taldrikul ei mujal ruuminurkades, kapparitest ei kapanud ka ükski mööda. Aga olgu, räägime sellest millest rääkida saab.

Üsna eriskummaline serveering nägi ette seda, et pooltühjale taldrikule nõristas piiga kastmenapakesest mingit kahkjat kastmekest. No kena küll, aga oleks võinud siis ju sellise rituaali puhul tutvustada, et mis ja milleks, kas ei? Piiga lahkudes võtsin kastmekannukese kätte ja nuusutasin ... eee ... ei ma ausalt ei tea, mis asi see olema pidi? Maitset ... no ausõna ma püüdsin seda vesivedelat kastet nii leivatükikesega kui muude meetoditega endale tutvustada, aga tolku ei mingit. No ei olnud ühtegi maitsenurka, mida kirjeldada!

Kalake ise oli aga üsna nunnu. Krõbedaks praetud nahk vaatas kenasti minu poole ja ahvatles sööma küll. Puhaste maitsete koolkonna vaimus valminud vee-asukas oli sisuliselt maitsestamata ... ja niimoodi ta maitseski. Pastinaagipüree tundus selle kõrval meeldivalt maitsetihe. Üle panni lastud poolik lehtkapsas - peene nimega pak choi - oli vähemalt huvitav lisandus nii värvi kui tekstuuri mõttes. Kergelt kortsus hernes ja muud rohelised lehekesed pakkusid pisukese esteetilise elamuse ... noh ja ongi kõik.

Kokkuvõtvalt siis ... ehhh. Olin oma varasemate muljete pealt üles ehitanud endale gurmeelise ootuse. Seda ei tulnud. Siit moraal - kohale tuleb minna null-ootustega. Supipöial võbeleb kuskil poolel teel alumisest asendist horisontaali poole, kuid horisont jääb püüdmata ... noh selleks see ju horisont ju ongi, kui nüüd ebaõnnestunult kalambuuritseda. Praepöial vinnab end veidi kõrgemale, kuid rõht-asendist kõrgemale ei kerki seegi. Otse nagu ette heita pole midagi - kui jätta kõrvale soov saada seletusi toidu juurde - aga kiita pole kah millegi erilise eest. Ega sellise elamuse pealt vist väga soovitama ei kipu või mis te arvate, mh-ah?

Saturday, May 5, 2018

Emmeline & Otto

Toompea nõlva all leiab kõikvõimalikk puhveteid nagu seeni ümber vana kännu. Ainult et ega siis kõik seened pole ühesugused, ega ju? Sama ka nende söögipesadega. Uhke välimus ei taga veel sisu.

Noobel on see asutus nüüd küll. Meeldivalt minimalistlik, kuid stiilne nii väljast kui seest, endine tõllakuur on nüüd leidnud rakenduse hotelli kantiinina. Siin on mõistagi teine ohutuli - reeglina sellised kantiinid ei ole suuremat asjad gurmee-elamuse pakkumise osas. Kuna klientuur / minimaalkäive on tagatud, siis ei pea eriti pingutama. Kuigi - sellel reeglil on erandeid, mistap järele tasub proovida ikka.

Laupäeva lõunasel ajal on saal inimtühi, varakevadises päikeses kümblev sisehoov on vähesed külalised endasse tõmmanud. Helisevalt naeruse häälega ettekandja suhtlus soojendab õnneks ka siseruumist ja nii saab külastus meeldiva alguse.

Menüü. Oehh. Ja jälle. Supivalik taandub kahele kreemsupile. Ma saan aru et soome turistid kujundavad turgu ja puha. Ma saan aru, et päris supi tegemine on aeganõudev, ainuüksi hea supipõhja ehk puljongi ülesehitamisele läheb metsik aeg ja vaev. Aga ikkagi ... ahh olgu, mis ma jauran, võtan selle mis on, ehk siis antud juhul "Koorene maapirnisupp, praetud kukeseened, brüsseli kapsas, trühvliõli​" (7.-EUR).

Napilt viie minutiga laekub taldrikuke, mille serval kolm üle panni käinud kukeseenekribalat ja samapalju brüsseli kapsa lehekest. Kolm lehekest, Karl! Nad koorivad siin brüsseli kapsast lehtedeks!

Supp aga ... see lõhnab nagu mannapuder. Ja maitseb samuti. Nagu vedel mannapuder. Kuhu ja kuidas on ära kaotatud maapirni hõrk pähklimekk? Vahukoore ülekülluse taha? Kummise tekstuuriga seenekesed on vähemalt soolakad ja annavad mõne lusikatäie jagu ollust ära süüa, aga enamasti sinna taldrikusse see kraam jääb.

Supinokkimise ajal on köögist kuulda kena särinat - pannile läks teiseks roaks tellitud "Mahlane Eesti tall krõbeda leivapuru paneeringuga, bulgurisalat ja mustsõstrakaste​​" (25.-EUR). Tõsi küll, ettekandja nimetas bulguri-sarnast ollust kuskus'iks ... aga ausalt ega neil on keeruline vahet teha kah.

Lamba rösti-astmeks sai valitud "medium" ja seda ta ka oli. Perfektselt pehme ja mahlane, mõnus suutäis ... ainult et peale efektse välimuse tal maitset eriti polnud. See on talleliha nõrkus, et (sarnaselt nt noorloomaga jms) tal pole veel välja kujunenud liigiomast maitsebuketti. Roheline-piparmündine paneering kattis selle vähesegi.

Bulgur või siis kus-kus ... võta sa nüüd kinni ... oli rammus ja kreemine, suhteliselt meeldiv kraam. Köögiviljad seevastu valmistasid pettumuse - no nt beebiporgandi pea ainus funktsioon on olla rõõmsalt krõmpsuv, kuid see isend oli pudruselt pehmeks kuumutatud, samamoodi kui patissoni-poolik (mis maitses üleüldse vesiselt) ja sparglivarredki. Mõni tilk väidetavalt mustsõstrakastet ei jõudnud kuidagi oma maitset avada ning kadus kurva ohke saatel kõige muu teed pisut pettunud maitseja vatsa.

Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial tilbendab täiesti tahtetult alla - kahekümneviiendat korda sai kinnitust (eel-)arvamus, et ainult kreemsuppi pakkuvad restod ei hooli maitsest. Praepöial on küll tiba ärksam, kuid horisondini kangutada suudab teda ehk vaid lamba suurepärane küpsusaste, kõige muu võrra langeb aga seegi allapoole. Seda raha polnud külastus kindlasti väärt. Jäägu see puhvet minupoolse soovitamise patust küll kõrvale.

Sunday, April 8, 2018

Bison House (Pärnu)

Pühapäine Rüütli uulits Pärnus on väljaspool mõnekuulist suvehooaega üsna väljasurnud paik. Sellele sügavale sesoonsusele saab ehk omistada vaid ühte positiivset külge - need vähesed toidukohad, mis siin paiknevad, on tõenäoliselt tühjad. Positiivne on see mõistagi vaid kunde jaoks ja ka seda vaid selle hetkeni, kuni on arve maksmise aeg. Kallid üüripinnad vajavad raha ka jõude seismise perioodil.

Igatahes astusin Bison House nimelisse asutusse sisse üsna null-ootustega. Polnud selles puhvetis varem käinud ja netist nähtud varasemad arvustused olid väga seinast seina. Ameerika köögist pole ma just kõige kõrgemal arvamusel ning asutuse FB-pesa on mitu kuud uuendamata. 

Sisseastumisel tühja söögisaali täitis jänki-muusika, mis õnneks jäi mõistlikult vaiksele tasemele. Igavlevalt omavahel juttu puhunud näitsikud nõksatasid püsti ning tuleb tunnistada, et teenendus oli meeldiv ja naeratav, kiire ja üsna laitmatu ... vähemalt selles osas, mis puudutas inim-suhtlust.

Seevastu laudatoodud kiletatud menüükaardike ei jätnud kuigi head muljet, ei sellel toodud vähese valiku ega hindade osas. Ehkki valisin nii supi kui prae, siis leiba lauda ei toodud (võib-olla ameerikapärasus välistabki selle) ning söögiriistade hulgi serveerimine ämbrikeses süvendab rõhutatud lihtsuse-odavuse tunnet, mis sobib ehk pubisse, kuid mitte asutusse, mis vähemalt tšekil nimetab ennast veidravõitu lühendiga "resto".

Supiks valisin "koorene lõhesupp" (5.00) pisut küll peljates, et kas tegu on jälle standardse kreem-supiga. Kiirelt lauda ilmunud supp oli aga õnneks nö normaal- mitte saumikser-versioon. Aromaatse, rõõsakoorese ja mõõdukalt vürtsika leeme sees leidus piisavalt pehmeid lõhetükikesi. Köögiviljade küpsusetase oli veidi ebaühtlane - porru ülemäära pehme, kartul paras ja porgandikettad õrnalt krõmpsjad, kuid üldmulje jäi siiski hea. Kodune ja lihtne, kuid ikkagi hea.

Menüüs "antrekoot" nime all pakutav praad kannab tšekil küll kentsakat teisendit "RIBEY tomat", kuid hind klapib - 19.-EUR. Lisandiks otsustasin grillitud köögiviljade (2.50) kasuks ja oiiii see oli hea valik! 

Antrekoodi pannisärinat oli kenasti lauda kuulda ja taldrikul kohalesaabunud keskmises mõõdus lihatükk oli perfektses valmidusastmes - keskelt asjakohaselt tumeroosa ja äärtest värskelt tekkinud praekoorikuga! Üks märkus siiski siia juurde - sellise lihatükiga taldrikul tegelemiseks ei sobi harilik lauanuga mitte üks tonks! Omaette nugade soetamine ja laudatoomine peaks kõrgema taseme lihakultuuri edendamise juurde lahutamatult käima ... ning antrekoodi / ribeye serveerimine kuulub sellesse kõrgemasse klassi!

Tšekil mainitud tomat oli poolik harilik talvine kasvuhoone-jurakas, millele tema grillilt üle laskmine ei andnud mitte midagi juurde ... no aga selle kahvatu plönniga ongi keeruline midagi mõistlikku ette võtta. Komplekti kuuluv salatilehtede segu oli seevastu üle kallatud meeldiva magusaka sinepise kastmenirega, mille eest tuleb kiita! 

Aga ohhh need köögiviljad, oi need olid ÜLImõnusad. Paprika, porgand ja suvikõrvits olid näinud parasjagu kuuma ja viimasel hetkel ka kohtunud soolaka maitsevõiga, mida ka lihatükile oli ehteks selga sokutatud. Jah, see soolasus mõjus esimese ampsu ajal veidi ülemäära intensiivselt, kuid lõppkokkuvõttes sobis siiski imetabaselt muidu vaid oma-mahlaseid tegelasi täiendama. 

Kokkuvõtteks - seda puhvetit julgen väikeste reservatsioonidega soovitada küll. Supipöial pole küll ülemäära virge, kuid pigem püsti kui külili. Sirgelt püsti seisev praepöial teatab selge ja kõlava häälega, et vata niimoodi peabki antrekooti tegema! Lisaks leidub grill-köögiviljade kiituseks taskus omaette pöial, mis laulab rõõmsalt ja limpsab veel pool tundi hiljemgi keelt. Reservatsioonid jätan aga siia ikkagi, esiteks veidi liiga kõrge hinnataseme ja teiseks mõningate serveerimis-apsakate tõttu (eelkõige korraliku lihanoa puudumise tõttu). Naeratava ja sooja teenenduse eest aga annan selle puuduse peaaegu andeks :)