Monday, August 20, 2018

Saaremaa maitsevõid

See on vist küll esimest korda, kui ma tunnistan, et miski poest ostetav on parem kui minu enda tehtu :)

Minu jaoks on pikki aastaid olnud suve alguse kuulutajaks see, kui saan teha ürdivõid. Tihti tegin ka ise ka võid, kuid mitte see pole oluline. Till-petersell-murulauk ja sool segatuna võiga on midagi, mis annab siiani suve alguse hurmava lõhnasegu, mida leiva peal ampsata.

Kuid nüüd on üsna samasugune emotsioon võimalik saada omamaise tootja toodangust ja loodetavasti aastaringselt. Jah, muidugi ja mõistagi ja otse loomulikult ei anna see pakist kougitav kraam edasi sama jalustrabavat rohelist lõhnapilve, kuid maitse ... mmmm ... milline maitse! Ja see va tomati oma - ma poleks ise selle pealegi tulnud, et kuivatatud tomatitega maitsevõid teha. Aga see ON hea! Eriti hästi avaneb see võideke röstleiva peal.

Sunday, August 12, 2018

Mack Bar-B-Que BeachClub

Läksin Pärnus ranna äärde ühte udupeent restorani otsima ... ja pidin seal paraku pettunult lahkuma.
Peale seda kui olin 10 minutit istunud saalis, mille keskel sebis terve pinu noori inimesi kilinal-kolinal nõusid sättida, minu juurde aga keegi ei tulnud, otsustasin ise küsima minna. Et no ju ma siis olen millestki aru saanud, aga kas siin mitte restoran ei peaks olema? Vahetuse vanema vurhvi kodanik teatas selle peale, et ühes saali otsas olev restoran X avatakse alles tunni aja pärast ja vot tolles teises servas olev restoran Y hoopis alles õhtul. No pergele pärast, oleks võinud ju siis kohe öelda, lasete inimesel niimoodi tühja oodata!?!

Tagasi linna poole samme sättides aga otsustasin sisse põigata legendaarse asukohaga pesakesse, kus sügavatest nõuka-aegadest saadik erinevad puhvetid on erineva edukusega kanda kinnitanud. Nüüd leidub siis selles ameerikalik grillikas Mack Bar-B-Que BeachClub.

Jänkide köök pole minu jaoks kuidagi moodi seotud gurmee-elamustega, nende kiirtoidu harjumuste levik üle laia ilma tekitab pigem kahjatsust kui heakskiitu. Aga noh, ribisid küpsetada - jaaaa see on teine tera, seda peaks nad mõistma ometigi!

Pühapäeva varasel lõunatunnil oli külastajaid õnneks väga vähe ja kõik laabus kiirelt.

Supinäljendis nagu ma olen, ajasin ninaga menüüs neid taga ja leidsin suisa kaks rida. Ühe kohta pidin küll üle küsima, kas tegu on ikka supiga (“CLAM CHOWDER” Lõhefilee, valge kala, krevetid, “clam’s”, seller, porgand, kartul, sibul, küüslauk, sriracha, cayenne, rõõsk koor. 7.90) ja selle tellisingi.

Tosin minutit hiljem toodi lauda hiiglaslik taldrik. No ma mõtlen kohe tõsiselt suuurt taldrikut ja supiports selles on ka ikka muljetavaldav! Ameerika värk - kõik peabki ju suur olema! Parasjagu viidi teise lauda väheldase ämbri suuruseid joogiklaase ... stiilipuhas värk!

Ja teate mis, see supp oli sigahea. Või siis - kuna tegu on ikkagi merise kraamiga, siis olek õige öelda kalahea? Koorene-kreemine rammus leem oli otse oivalises taskaalus, mängides korraga nii magusaka, hapuka, vürtsika kui soolaka nüansiga. Porgand-seller-kartul andsid tummisust, mitut sorti mereannid eri maitsenüansse. Karbikeste klõbinal tühjenes see näljase meremehe mõõtkavas supikauss tilgatumaks. Kui oleks selle leeme püüdmiseks kasutanud mitte lusikat, vaid itaalia kombe kohaselt lauale toodu kolme prisket ciabatta viilu, oleks kõht nii täis saanud et sisse poleks enam mahtunud poolt piuksugi.

Mõne aja pärast lauale ilmunud suur mahlane ribilatakas nuumas küll silma, kuid tekitas muret enda söömisvõimekuse osas (“OUR FAMOUS AWARDED BBQ BABYBACK RIBS” BBQ põrsaribi,”Our Famous BBQ kaste”, coleslaw, BBQ oad, vali kartul; 14.90). Ja see oli nüüd ka üks samavõrra põrsas-hea kraam, nüüd juba sõna otseses mõttes. Pehme liha lagunes ribide küljest ise lahti, magus glasuurkaste oli puhas klassika.

Kuna tellimisel kartulitest loobusin, siis pakkus piiga ekstraportsu salatit, millega rõõmuga nõustusin, mõtlemata et tegu on selle ameerikaliku kapsa-majoneesi-porgandi pläustiga, mis minu jaoks on igava köögi sünonüüm. Olin vaimusilmas ette kujutanud mingit kerget ja rohelist kuhjatist ... aga noh see on juba minu viga, tunnistan. Mitut sorti oad peekoni ja sibulaga magusapoolses tomatikastmes jäid minu suhtes samuti paralleelseks, kuid seda suuresti üha tajutavamast ülesöömise efektist.

Kogu sooritus sisseastumisest väljumiseni võttis aega napilt 40 minutit, mis on igati kiiduväärt. Teenendus - kiire ja viisakas. Klaaskatuse all oleva veranda enda olek jäi kauni rannapargise eksterjööri kõrval suisa märkamatuks.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan ma igati. Supipöial on roidunult õnnelik, kuid siiski ülimalt rahulolevalt püsti. Praepöial jääb selle esmase ülivõrdelise elamuse varjus ka püstiseks, kuid ausõna, taolisest supist endast saaks kaks daamikest söönuks ning ka priske mehepoeg võib rahulikult vaid sellega piirduda. Aga kuna hooaja lõpuni on vaid loetud nädalad, siis soovitan kindlasti sellest pesast läbi veereda ja enda keelt ja vatsa hellitada!

Friday, August 3, 2018

Tartu toidufestival

Kuumalainet võib kiruda, aga kumaval õhtusel ajal on ikka imeline küll, kui hämarduvas linnas longivad sajad õnnelikud inimesed, veiniklaas käes ja naeratus huulil. Daamide katmata ümarad ... õlad (mis te mõtlesite?) ja meestel kombekusest ühe nööbi võrra rohkem lahtised särgid. Naer, toidulõhnad, emblevad paarikesed. No ilus ju noh!

Kõndisin peale keskmisest koormavat päeva läbi selle ilu ja võlu ja kümnete hämarate telkide kodu poole. Kahjatsesin et enamik gurmeelikke elamusi pakkuvaid silte kandvaid telk-puhveteid oli juba kinni ja et enamik tegutsevaid ratastel toidubusse pakkusid vaid friikaid-ja-burkse.

Aga näe, viimase ratasmassina kõrval oli silt, mis sundis mind viis sammu hiljem tagasi pöörduma. "Grillitud noorveise maks" oli sel tahvlil kirjas. Oijeee! Seda tahan mina küll saada!

Palusin friikardula ära jätta ja muu kraami kaasaviidavasse vormi pakkida. Viis minutit hiljem vantsisin edasi. Ja kodus lõin nurru.

Maks tervitas esmalt tillise-ürdise marinaadiga, mille eest peab kohe eraldi kiitma. No olgu, õrna maksakese tekstuur oli ehk tiiibakese kuivaks muutunud, kuid see võis ka vabalt toimuda minu 6-minutise kodutee jooksul soojakarbis järelküpsedes. Magus-hapukas karamelline kaste hüvitas selle aga väga kenasti, marineeritud punane sibul sobib sedasorti grillikraamiga alati imetabaselt.

Igatahes õhtu lõpuks väsinud maitsejahtija minu näol jäi vägagi rahule. Ja loo moraal on selline - see üritus kestab veel lauba ja jupp pühapäevagi! Seega teate, mida teha, eksju!

Wednesday, July 25, 2018

Kananahašašlõkk?

Reeglina ma ei osta eelvalmistatud toite, eriti mis puudutab nö šašlõkiliha. Ise algmaterjalidega mässates saad nii enda jaoks sobivama maitsetulemuse kui ka rahulolu protsessist endast. Aga näe, miski hull tuju ja kollane allahindlus-sildike -tõmbasid mu kätt ning korvi rändas ka jogurtimarinaadis kanašašlõkk.

Kodus paki avamise järel aga vaatas vastu mitte rõõsa ja roosa kanaliha, vaid latakate kaupa sellesama sulislooma nahka. Tegu polnud juhusega, iga lihatüki küljes oli mitte lihtsalt seda kattev kiht, vaid enamasti sellest suurem lotendav valge kattematerjal.

Jättes kogu targutamise kõrvale (teemal et miks, kas ja kus on kananahk kohane külge jätte ja kus mitte), nüsisin liigse kattematerjali maha ja tulemus sai selline. 900 grammisest pakist 200 grammi nahka (ja loomulikult on tegu ainult kausikese sisu kaaluga). Eee ... no ma ei tea, kas see on kuidagi proportsioonis eluslinnukese näitajatega? Igatahes šašlõki puhul on seda palju nii ehk naa.

Mis siis on selle loo moraal? Ei maksa ikka osta põrsast kotis ehk siis marinaadis liha, mille kooslust sa näha ei saa. Konkreetse tootja kohta ma pretensioone ei oma, olen sama firma sildi all ostnud kana tagavaraosi ennem ja ostan ka edaspidi.

Ja kuna mulle ei meeldi raisakullilik lähenemine, et ülesnokkimist väärivad ainult kriitilised kirjutised, siis ma ei soovi, et seda konkreetset postitust jagaks mõni meediaväljaanne.

Saturday, July 21, 2018

Paulaner City (Pärnus)

Pärnu kesklinnas paiknes sisuliselt keskajast saadik üks väga oma- ja mitmenäoline puhvet nimega City. Või noh olgu, mitte keskajast, aga igastahes oli koht mitmes mõttes legendaarne. Aga vanal omanikul sai jaks otsa ning kuuel moel muutunud putka asemele pidi tulema uusarendus ... kuid seni seisab see omamoodi vaheminekus ja seniks seadis end samas kuuris sisse Paulaner City.

Laupäeva varalõunasel ajal oli asutis üsna tühi ja enamik sisseastujaid rääkisid "kahvi" ja "pieni kalja" keeles. Tegin otse letist oma tellimuse ja pugesin kaugemasse nurka ... kuid pidin sealt üsna kohe ruumi teise otsa pagema, sest lustikummut pandi hüürgama sellisel detsibellitasemel, et nõrgemad prilliraamid oleks kaheksaks väändunud.

Ainsama supina paiknes menüüs "peakoka kalasupp päevasest püügist", mis eestlasele tehtud allahindlusega maksis 4,95. Jaaa-jaaaa, lugesite õigesti, positiivne diskrimineerimine täies ilus :)

10 minutiga saabus siis kausike aurava leemega, mille pinnal õilmitses hapukoor ja värske hakitud till. See on ju pilgule kena vaadata, aga tegelikult oleks mõistlik lasta kundel endal otsustada, kas ta lisab supi sisse midagi või mitte, kas ei?

Leemeke üllatas mitmel moel ... alustuseks oli see meeldivalt tummine, mitte tühjalt vesine nagu tihti kipub ka peenemates pesades olema. Maitsetasakaal oli aga kummalises nihkes. Soola praktiliselt puljonksis polnud, kuid see-eest oli (ilmselt valge?) pipraga üsna heldelt ümber käidud. Einoh, mulle personaalselt see sobib, sest kaldun ka oma koduses köögis soola ürtide-vürtsidega asendama. Kuid oletan et paljud haaraks soolatoosi järgi - seda aga polnud kuskil näha.

Kas see supp nüüd just samal päeval püütust koosnes, selle osas võib mõistagi küsimusi esitada, kuid kopsakad lõhetükid ja väheldased (ahvena?)fileekesed olid täiesti kenasti olemas, olemata pikast kuumutamisest lagunenud nagu nii mõneski puhvetis seda juhtub. Ülipeeneks hakitud köögiviljadest õnnestus peale kartuli-porkna tuvastada ka juurseller - väga asjakohane valik selle supi sisse!

Et tegu on suveajaga, sai teiseks roaks valitud samast "kergemad road" rubriigist "Röstitud kanamaks koore-konjakikastmes", mis positiivselt diskrimineeritud hinnaga maksis 8,55 raha.

Ja no mina ei tea mis värk see siis Pärnus on, aga juba teises kohas tuuakse teine toit lauale mõni minut peale esimest?!? Noh olgu, piiga oli ilmselgelt kohmetus õpilaseseisundis ... aga no ikkagi. Ma ei söö ju kahte toitu korraga, või on mul erilise apluse silt otsaette kirjutatud? :D

Roog ise oli aga super-puper. Kanamaks oli parimal moel pealt krõbedaks ja seest sulavaks saadud. Köögiviljapüree osas ei saanudki tema kooslusest aru, oli selles ehk kaalikat ja porgandit ning pastinaaki? Kaunilt sätitud ja marineeritud köögiviljaviilud väärivad kiitust nii välimuse kui maitse poolest. Kõige parem-üllatavam-maitseküllasem osa oli aga karamelliseeritud fennelisüdamik! Sellist mõnusat krõbedaks-magusaks säristatud elamust poleks lihtsavõitu pubist küll oodanud.

Väikese norinana noriseks puuduva leiva üle. Mitte et ma seda oleks muidu ihalenud, aga selle kastme ja maitse ja elamuse virvarri oleks ma soovinud küll taldrikult kokku kaapida :)

Kokkuvõttek siis pilt selline. Supipöial pole küll kuigi veendunult, kuid siiski püsti. Kui hapukoore asemel oleks supi kõrval või sees olnud sidruniviil, oleks maitsepilt terviklikum olnud ja kiidaks rohkem. Praepöial aga ajab selja vaimustunult sirgu ning on valmis hommepäev tagasi minema sama koka muid vigureid maitsma! Nii et see suvine puhvet väärib soovitamist küll ... vähemalt varaseks lõunasöögiks, kuni ühetaoline turistimass seda õhtuks üle ei ujuta.

Saturday, July 14, 2018

Lihapallid juustukastmes

Väljas võib küll olla nii palav et mõtted sulavad peas nagu lauanurgale unustatud jäätis, aga kord päevas tahaks süüa ikkagi. Noh ja kuna peale viimatist Tallinna keskturul käimist on külmikus kera sulugunit ja tükike brõnsat, siis liiguvad mõtted juustustel radadel. Ja et äsja oled näinud ühte väga rammusat videot ... siis teed kõik teisiti. Või siis pisut teisiti.

Alustuseks tuleb teha lihapallid, sest ... Või oota, alustuseks tuleb võtta ikkagi sibul, see va kokkamise tüviviljake. Veel parem, kaks sibulat, sest kaks on ju rohkem kui üks, või mis te arvate? Ja köögikombain, mis laisavõitu kokkajate abiliseks välja mõeldi.

Sibuldis lendab selle massina sees kenasti kildudeks koos küüslaugu ja porgandiga. Küüslauk on enam-vähem kohustuslik komponent, porknakesed mitte nii väga, aga mulle meeldib. Pealegi olid köögiviljakorvikesse kohale tulnud need pliiatspeened värsked porknapoisid, mida peab ilmvõimalikult ruttu ära kasutama, enne kui neist saavad lötsid ja pehmed kribalad.

Nüüd kolib pool sellest köögivilja-killustikust pannile kastmepõhjaks, teine pool saab kombainis lisanduseks pool kilo loomahakkliha, seltsiks meelepärased maitseained. Las massin müttab neid kokku segada, kuni pannile tuli alla saab ja särisemist kostma hakkab.

Lihamassist väntsutad pihkude vahel pöidlaotsa suurused lihapallid ja laod teisele pannile. Ole mureta, nad võib üsna külg-külje-kõrvale panna, praadimise käigus tõmbuvad need pontsakad poisid kenasti kokku ja ruumi jääb ülegi.

Kastmepannil on aeg lisada köögiviljadele veidi vett ja hautada neid nii u kolm-neli minutit, kuni porganditükid kenasti poolpehmeks simmerduvad. Senikaua sega kuhjaga supilusikatäis jahu veega segamini - nii pole ohtu et kastmesse tükikesi jääb - ja lisa kastmepõhjale seda agaralt segades nagu oleks sa puutin kes sekkub võõrriigi valimistesse.

Vahepeal ära väga moluta, lihapallikestel vaja külge pöörata ja teise poole võid kasvõi kaane all praadida - hautamisest tõuseb antud juhul ainult kasu, kuna porganditükid lihapallides küpsevad lihaga võrreldes veidi kauem.

Samal ajal lase sõrmepaksune jupp brõnzat ja teist samapalju sulugunit noa all tükkideks. Võiks mõistagi ka riivida, aga minu meelest on hakitult parem, sest siis selgub ka brõnza kasutamise mõte. Kui teha kaste ainult suluguni baasil, siis jääb see väga venivaks. Brõnza aga kuumuse mõjul niipalju ei lagune ja nii jäävad väikesed mõnusad juustutükikesed ka kastmes tunda ja näha. Kastmekest tuleb mõistagi üsna hoogsalt segada, et toimuks ühtlustumine, selle käigu saab ka veel olluse paksust reguleerida nt vee või hapukoore lisamise abil.

Noh ja nüüd ongi aeg kaks pannitäit ühildada, lihapallid juustukastmesse kallata ja üheskoos veel paar minutit koos podistada. Kas sa siis pakud neid pärast kartuli, riisi või lihtsalt köögiviljadega, on juba täiesti ükskõik. Kaste paneb aga mõmisedes taldrikut puhtaks lakkuma ka kõige suuremad esteedid.

Minul kulus kokkamiseks ära:
- kaks keskmist sibulat
- pool pead küüslauku
- neli peenemat porganidt
- pool kilo loomahakkliha
- maitseaineid
- õli praadimiseks
- kastmesse supilusikatäis jahu
- kaks sõrmepaksust viilu tükkideks hakitud juustu
- törts hapukoort kastme valgendamiseks

Maksumus: hinnanguliselt 6-7 eurot. Ajakulu: mitte üle poole tunni. Tulemus: 4-6 portsu lihapalle matsuvalt maitsva juustukastmega.

Wednesday, July 4, 2018

Piparmünt bar & tostadas (Pärnu)

Suvelinna vanas südames avati enne jaani taas üks uus puhvet. Või noh, ega ta nüüd päris-päris uus pole, lihtsalt juba olemasolev Piparmünt poegis ... või siis avas filiaali, kui soovite. Piparmünt bar & tostadas nimeks ... noh et oleks edev ja erinev. Vist?

Kui jätta nimevigur kõrvale, siis puhvet ise paikneb üsna lahedas kohas - vana raekoja ja Lastepargi vahetus läheduses, aga samas sellises koduses umbsopikeses ja vanas pürjelimajakeses. Sihuke nunnu ja veidi peidetud ja pisut unustusehõnguline nagu väärikas vanaproua, kes on ilmaelust tagasi tõmbunud ja nüüd heldinult oma õdusas pesas fotoalbumeid lappab.

Üsna tipptunnile lähedasel ajal oli majas ja selle varjulises aias kundesid üsna korralikult ja sestap oli piigal kappamist palju, aga kerge jalg ja lehviv kleidisaba andsid kõigele hoogu ning asjad kulgesid üsna kiirelt ... ehkki mitte ilma viperusteta.

Napipoolne plastmenüü tervitas minusugust suisa kolme supiga. Või siis ühe supi kolme versiooniga, kui soovite - kolm ramenit. Valisin loomalihaga versiooni ja jäin ootele. Tundus, et köögis oli kiire aja toimel veidi pidurdunud vastuvõtuvõime ja sestap hõiguti minu tellimust mitme inimese poolt jupp aega edasi tagasi.

Hetk enne suppi ilmus lauda ka leivakorvike, milles leidusid - ja vaata see on tubli tegu - kohapeal küpsetatud pita-saiakesed. Soojad ja pehmed ... ja ilmselt ka isuäratavad, kuid minusugune ei oska saiaga midagi peale hakata. Oleks siis väike võinapake või siis koha suundumust arvestades hummuse-totsik siia juurde pandud, oleks sellegi kallal nakitsenud.

Nii u 15-20 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauale supp ... ja minut hiljem ka teine roog. Vaadake kulla kaimud, nii ei tehta. Olgu kiire või mitte, aga ühele kundele kahte toitu korraga ette ei anta! Selleks ei pea ju kõrgeid koolitusi läbima, et aru saada, et ühel kundel on üks suu. Kahte toitu korraga ei söö ka aplaim meist. See aga tähendab, et teine roog jahtub ... või õigemini see tähendab väikest hoolimatust.

Noh aga supist endast. Raamen veiselihaga (5.-EUR). Keskmist mõõtu kausike kuhjaga täis head paremat, mille juurde käis vurinal etteloetud seletus sisu kohta, tulvil nipiga sõnu ... nii et pidin üle küsima. Siis selgus, et kuhilas peaks leiduma tatranuudlid, pikalt küpsenud veiseliha ja taipärane redis ning mais.

Redisest tõmmatud pikad spiraalid olid tõepoolest selle roa ehe - värvikas ja krõmpsjas algus tõotas sama lustakat jätku. Nooooh ... seda ta nüüd edasi väga polnud. Tatranuudlid ei saagi midagi eriti värvikat olla, eriti kui nad on veel külmapoolsed :) Loomaliha pikakiuline hunnik maitses mõistagi hästi, toetatuna tumedast aromaatsest puljongist. Lusikatäis konservmaisi jäi ülejäänud koosluse mõttes täiesti paralleelseks, seda enam et pulkadega manustamiseks mõeldud supikeses oleks kasvõi mingid võrsed või muud pikemad-peenemad objektid olnud hõlpsamini püütavad. Aga noh, lusikas läks lõpuks appi ja kauss sai tühjaks, peenelthakitud punane sibul pani maitsepildi kenasti kokku helisema. Nii et kauss sai tilgatumaks ja üldmulje jäi siiski täiesti positiivne.

See teine roog - soja-ingveri sealiha (6.-EUR) - pani aga kergelt jahmuma. Positiivses mõttes vist siiski, kuid segadusseajavalt ikkagi. See, et sa tellid sealiha ja saadki sealiha. Ainult sealiha. Lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga. Noh ja kaste on samas kausis kah mõistagi. Eeee ...

Einoh, kontseptuaalselt pole mul sellise serveeringu vastu mitte kõige vähematki. Enamasti on kõik see ballast, mis taldrikule liha/kala/vms põhiosa juurde kuhjatakse, üsna küsitava väärtusega nii ehk naa. Seega - pakkuda lihtsalt tükki liha on täiesti koššer, kuid võiks ju ennem küsida, et: "kas te olete varem meie juures käinud ja kas te teate, et me pakume seda rooga ilma mingite lisanditeta?" Ilma sellise küsimuseta jääb kundele mulje, et midagi on kuskil segamini läinud ja pool toidust nurga taha kummuti servale ununenud või midagi ... aga küsida kah nagu ei julge :)

Aga nüüd kui lõpuks roast endast rääkida, siis oli see ju igati hüva ja kiiduväärne. Korralikult läbiküpsenud tükike vennaihu ... no mis saab siin valesti minna. Meeldiv magusakas-hapukas-vürtsikas kaste, mille kleepjas mass katab iga lahtilõigatud ampsu kenaks väärispalaks. No tore ja mõnus ju! Ja igatahes meeldejääv.

Kokkuvõte tuleb aga heitlik. Kui rääkida serveerimis-tõrgetest (kaks toitu korraga lauda ja eripäradest mitte-informeerimine) siis kortsutaks ju kulmu. Aga supipöial on igatahes pigem püsti kui pikali, öeldes et ülejäänud raamenite perekonnas oli see igati väärikas tegelane. Praepöial küll vaatab alguses segaduses ringi ja küsib, et kas nii peabki ... kuid siis otsustab siiski teo kiiduväärseks tunnistada. Põnev puhvet igatahes! Ja üleüldse - hooaja tipus olevas Pärnus saada 11 euro eest hästi ja maitsvalt söödud - see kõlab ju hästi.

Monday, July 2, 2018

Ljulja-kebab ... suitsuvorstiga

Rääkida ljulja-kebabi tegemist tundub ... noh umbes sama mõtekas kui anda õpetust muna keetmise kohta. Aga alati saab teha asju ju väikese vimkaga, noh mänguilu mõttes või nii, eks ole?

Kebab iseenesest on ürgne nagu kuu ja aegumatult lihtne nagu loomanahk härrasmehe õlal. Kõik veganid võivad nüüd end evolutsiooni õietipuks lugeda, kuid esimene valmistatud toit (mitte juhuslikult üleskorjatud söödav pabul) oli küpsetatud liha. Seda "kebab" tähendabki. Noh ja selle barbaarse kebabi peal on üles kasvanud ka kõige ehmes-pehmema lumehelbekese miljonid eellased.

Iga lihtne asi leiab edasiarenemist ning nüüd tunneb iga oma tänavast nina välja pistnud tegelane selle alaliike. Kõigi Brüsseli öiste nokastanud asukate põhitoidus döner-kebab või siis kõrvalputkas pakutav shish-kebab. Seekord aga satub meie klahvide toksimisest parkunud tööinimese kämmalde vahel ljulja-kebab. Või noh olgu, vardas küpsetatud kotlet, kui nüüd tiheasustusega aguli asuka kombel väljenduda.

Kotletti oled valmistanud? Või vähemalt pealt näinud? Siis pole ka selle toidu valmistamises mingit erikunsti ... välja arvatud üks, millest veidi hiljem räägime. Kannatust, mu noor sõber. Lurista oma päeva esimest laktoosi- ja kofeiinivaba latte nimelist dieetjooki ja proovi jutulõnga jälgida. Kuigi ... kui sa oled juba siiani lugenud, siis võib oletada, et su topsis loksub päris kohvi, see ebaõiglasest kaubandusest ostetu (olgu Shiva halastav)?

Ei pole olemas õiget retsepti siingi, tuleb rahulolevalt tõdeda. Kes väidab, et ilma kurdjukita ei saa seda rooga eluseeski valmistada. Teine, et ilmtingimata läheb vaja seda ... kuidas nüüd eestikeeli öeldagi ... "жировая сетка" noh. Aga las ma kirjeldan mida mina tegin.

Alguses on sibul. Sest ilma mina ei oska. Mõni ütleb et "võeh" ja kolmas suisa sülitab ... aga mina ilma sibulata liharooga teha ei taha ja ei oska. Sest no miski peab ju mahlasust andma, eriti kui tegu on loomalihaga. Aga vat just loomalihast ma seda ljulja-kebabi tegema hakkangi.

Niisiis - sibul ja küüslauk ja köögikombain. Laisk olen, tean. Olen elus ilmselt mitu tonni sibulat hakkinud, kuid kui jutt on kotletimassist, siis eelistan kombaini. Kõrrrr ... ja lendavad need valged maitsejubilad kildudeks. Ja siis tuleb see, mida ükski normaalne inimene ei teeks. Suitsuvorst! Vaata pagan seda teab, miks, aga miskipärast tundus seekord jube hea mõte samasse kombaini lasta ka jupp pool-suitsuvorsti ... sihuke peopesa mõõdus aromaatne isuäratav jublakas. Koll-kolladi müdiseb see veidi koos sibulaga, kuni taltub mõõdukaks mudruks. Noh ja siis samasse ka esimene pool hakklihast. Ikka selleks, et ühtlasemat konsistentsi anda. Ja see, mu kaimud, on ülioluline!

Nüüd siis kummutan kombainis kokku mätsunud lihase massi suuremasse kaussi, panen peale teise poole hakklihast, siputan soola-pipart ja asun käsitsi mässima, rudjuma, mudima ja masseerima. Sest vaata tulemus peab olema ühetaoline ja tihe - see ongi esimene pool eelmainitud salajasest eriteadmisest.

Mõistlik oleks nüüd panna söed grillis hõõguma, sest valmis lihasegu peab u pool tundi maitsestuma-ühtlustuma. Ja ega alla poole tunni ja söed ka küpseks ei saa, ega ju?

Noh ja kuni söed vilavate silmadega üksteist vahivad ja vastastikku kuumi kirgi kütavad, saab asuda vardastamise juurde. Võtad aga paraja peopesatäie kotletiliha ja asud teda patsutama, pihkude vahel loopima ja muidu vaikselt klohmima. See on nüüd teine pool rituaalsest salatoimetusest. Sest lihamass peab olema tihe, tihke ja ilma ühegi õhumullita!

Varda otsa panemisel on koolkondlikke erinevusi - et kas vajutada varras külje pealt liharulli sisse või ajada see tagumikust sisse (see polnud nüüd see mida sa mõtlesid, eks ole!) - aga mina ei oska ühte meetodit teisele eelistada. Või kas kasutada metall-vardaid (et annavad sooja ka liha südamesse) või puuvardaid ... jällegi maitse ja juhuse asi. Ainult et neid puutikukesi tuleb ennem mõistagi vees leotada, eks ole!

Kui kaua süte peal küpsetada? Vaata nii oinas ma nüüd kah ei ole, et seda õpetada. Et kas kaane all ja miilamisi või lehvikuga süsa kirkaks vehkides? Jällegi siiralt teie asi. Kui on pealt pruun ja torkamisel seest lihamahla voolab, ongi valmis. Sütele tilkuva ja valge ohvrisuitsuna kerkiva maitsva rasvakese hõngu vastu ei saa midagi - see teebki kogu asjatamise vaeva vääriliseks.

Ja mis tulemus siis oli ... eriti võttes arvesse seda va suitsuvorsti vimkat? Noh oli see nüüd tajuhäire või mitte, aga eriti-eriti-eriti lihalik-lihane elamus sai seekord keele kaudu ajju lükatud.

Minul kulus ära:
- kaks kopsakat sibulat
- pool pead küüslauku
- sadakond grammi suitsuvorsti
- 800 g looma-hakkliha
- soola-pipart-maitseaineid

Ajakulu: kokku kogu tegu ehk tund aega, seda koos liha maitsestumise ja süte ooteajaga. Maksumus - noh ehk on u 5-6 eurot. Tulemus - 10 peopesapikkust vardatäit.

Monday, June 11, 2018

Laisk hatšapuri

Gruusiapärast juustupirukat olete ampsanud? Seda va hatšapuri nimelist? Kui ei ole, siis vudige
lähimasse gruusia lipuga lehvitavasse puhvetisse ja proovige ära - ilmtingimata ja esimesel võimalusel!

Kui aga juba olete, siis kas olete mõelnud, mida see nimi tähendab? "Puri" (hääldada veidi u tähte rõhutades ja venitades) on kartveelide keeles leib ja "hatš" ... vaat ei ole "juust"! On hoopis "kohupiim".

Sellest mõttest ajendatuna tegutsema asusingi. Aluseks peab mõistagi olema korralik suluguni juust, ilma selleta pole mõtet mässatagi. Mina toon seda Tallinna keskturult, teie ehk teate kuskil mujal seda saada olevat. Aga kuna piiraka nimes on see kohupiim, siis seda võtsin kah mängu.

U 300 grammi kohupiima kohta võtsin teist sama palju sulugunit, riivisin ära ja mätsisin kokku. Lisasin tiba soola kah, sest ehkki suluguni ise on kergelt soolakas, oletasin et mageda kohupiima tõttu võiks veidi mekki juurde tuunida. Õigesti oletasin :)

Ja kuskohast nüüd see pealkirjas öeldud laiskus mängu tuleb? Aga selles et taignaga ei hakanud ma ennast vaevama. Võtsin täistera tortillad ja täitsin nad juustu-kohupiima seguga. Noh voltisin tortillad ümber täidise millekski ümbrikusarnaseks või nii.

U pool tundi hiljem tuli praeahjust välja siis selline pilt. Osad ümbrikud olid avanenud nagu Sakartvelo mäeorud ja sisu veidi välja nõrgunud niikui üks lumekeel mägede vahel.

Maitse ... noh eks ta nüüd tiba teine ole kui mägede poegade karvaste käte poolt valmis muditud imeteod, aga mõnus-mõnus-mõnus ikkagi.

Veidike laiskust ja juustuselt nõrguvaid maitseid teiegi suvistesse päevadesse!

Saturday, June 2, 2018

Humalakoda (Tallinnas)

Mõnikord on hea petta saada. Et lähed küll kohta, mille nimeks on pubi, aga saad hoopis restoraniväärilise toiduelamuse. Nii juhtus minuga uue Balti jaama turu ülakorrusele rajatud pruulipubis Humalakoda.

Ruumikas ja meeldivalt õhuküllane saal oli küll reede õhtule kohaselt rahvast puupüsti täis ning vaba lauda naljalt leida ei olnud, kuid mul õnnestus end tagasihoidlikult letinurgale sokutada ja tellimus siiski sisse anda. Et soovisin seekord kööki kaardistada, siis jätsin õlled proovimata, kuid seda enam soovitan seda teistel - noor pruulmeister teab, mida ta teeb.

Menüü rõõmustas silma suisa mitme supiga, kuid läksin taaskord jahtima seda va tunnus-rooga ehk seljankat. See oma olemuselt lihtne supike räägib köögist pika ja põhjaliku loo, kui sa ainult kuulata viitsid. Et kas pada täidetakse lihtsalt köögijääkidega - ja oi selles ei ole midagi halvasti ega valesti, sihukest üleannet seesinane supike algselt täitiski - või viitsib kulbikeerutaja ka sööja peale mõelda.

Humalakoja seljanka (4.50) osutus aromaatseks, tummiseks ja meeldivaks. Nojah, seitset sorti liha siin küll polnud, kuid vürtsikad peenema sõrme jämedused grillvorsti jublakad andsid maitsele kenasti vunki ja väheke taist sealiha lisas toekust. Mis aga paneb tunnustavalt noogutama, siis see on kapparite lisamine - see pole üldiselt tavaks, kuid vääristab roa maitset kõvasti.

Teiseks roaks valisin kergelt kõheldes kergema roa "Praetud koha. Spargel, röstitud fennel, kartuli-lehtkapsakook, Charon kaste" (14.-EUR). Kalaroad on mulle üldiselt väga mokkamööda, aga koha kui loodusnähtus on üsna tuhm tegelane. Nojah, seda oli ta ka seekord. Aga õnneks olid kõik muud osised taldrikul kõike muud kui tuhmid. Kõva kuuma näinud spargel eritas kerget ja ehedat suitsuaroomi. Röstitud fennelisüdamik nägi paganama dekoratiivne välja, ehkki see va krõmps apteegitillisüdamik kaotab kuumutades suure osa oma algsest aromaatsusest. Krõbekoorikuline kartuli-lehtkapsakoogikese muhe sisemus oli mõnusalt maitsekaks tuunitud ja meeldis kohe väga.

Parima elamuse pakkus aga Charon kaste - see tomatine happeline kreemikas ollus üllatas piparmündilise värskusega, ehkki väidetavalt polevat münti sinna sisse pandudki. Taldrikuservale puistatud Cayenne pipar (?) andis võimaluse igale ampsule tuletera juurde kruvida.

Ja teate mille üle oli kohe eriti hea meel ... te ei usu, aga see, et end pubiks määratlev asutis julges praadi serveerida ilma kohustusliku kardulata või kasvuhoone-tomatita ja muu biomassita, millega enamasti pubi-köögid oma maitsetühjust asenduseks täita püüavad!

Supipöial on üldiselt üsna püsti, soovitades küll veidi lahkemalt lihakraami katlasse loopida ... kuid kapparite kasutamise eest - puhas respekt! Praepöial aga ajab selja sirgu, kiidab ja kummardab uue kastmetilgakese järele ning siis ajab end taas rahulolevalt püsti.

Wednesday, May 16, 2018

Rondeel (Narvas)

Narva nähtavaim osa on mõistagi piir. Ja mitte selles tänases, metallväravate ja muu järjekorra mõttes, kuivõrd oma ajaloolises võtmes. Kahe maailma puutekoht.

Piiri võimsam osa on kindlus. Oma tummas ja tuiakas vastuseisus teisele kindlusele. Noh ja omaette mõjusa arhitektuurse kehandina, eriti öise kontrasti mõttes, kus läänemaailma esikindlus sirab valguses ja teine pool ... aga mitte sellest pole täna juttu.

Kindluse maitsvam osa on restoran Rondeel. Kes Narvas toidulaval ringi vaatab, torkab oma nina varem või hiljem ka sellesse puhvetisse. Ja paganama õigesti teeb.

Veetsin eile pika ja töise päeva selles asutises sootuks muud asja ajades ja päeva lõppedes sai täiesti pimesi viibatud, et "tooge mulle sama asja süüa, mis need teised tellisid". Ja näe sa siis ... sellisel huupi rehmamisel on omad plussid!

Supiks sattus kunstipäraselt küsiva nimega O'kroška? (4.-EUR) Ja oh rõõmu, selleks sattus hurmavalt eripärane kreemsupp! Noh teate ju küll kogu seda skeptiliselt susisevat jura, mida ma siiani olen kreemsuppide ja neid pakkuvate putkade kohtu ajanud ... novat nüüd oli kõik vastupidi! Seesinane puhvet HOOLIB maitsest. Peedi ja keefiri lihtsavõitu blend mõjus värskelt ja meeldivalt. Roosa leeme sees lebaskles lihtsalt võrratult meeldiv nähtus - suitsutatud vutimuna! Marineeritud punane sibul, vürtskurgi salsa ja lihtsalt riivitud peedi näpuotsatäis peitsid enda alla kõige narvalikumat ampsakat - kahte silmujuppi. Olen silmude suhtes üldiselt üsna paralleelne enamasti, kuid siin mõjusid need ebakala jublakad väga asjakohaselt.

Supi kõrvale pakutud leivandus väärib omaette kõnepunkti. Krõbeda koorikuga musta leiva virnakese kõrval ilutses kaks kettakest - üks tavapärane ürdine maitsevõi ja teine huvitavalt lillakas-punane kuhilake. Selle teise seest tuvastasin ise ära peki ja mustsõstra, aga asjaomane kodanik seletas veel, et olla veel ka õunakesi ja midagi muud ... aga igatahes on taolise ukraina-poola pärase pekimäärde pakkumine väga teretulnud vaheldus leivataldrikul.

Teiseks roaks sattus pimetellimuse tahtel külm rostbiifisalat grillitud köögiviljadega (8.-EUR). Mahlased liharibad olid segi semmitud grillitud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Mida amps edasi, seda tuntavamaks muutus sütel grillimise suitsuaroom, kuid kõik maaväelised olgu mulle tunnistajaks, et see sobis kui rusikas ... hmm ... taskusse. Rusikas mujale ei sobigi, eksoleju? Tõsi, see lihav ja mahlane vaasitäis oleks tahtnud endale ehk poole laimi mahla peale särtsuks või midagi säänset, kuid väga meeldiv kraam ikkagi.

Kokkuvõte seega igati positiivne. Supiöial on sirgelt ja virgelt püsti ja küsib ainult - kas leemekest võiks veidi rohkem olla? Teine pöial - see keda tavaliselt praepöidlana tuntakse, kuid seekord salatipöidlana üles astub - on samamoodi rõõmus, kuid palub et maitsevinti võiks veel peale keerata. Igatahes saada linna esindusrestoranis 12.-EUR eest söönuks on juba väärtus omaette ning seda puhvetit võib soovitada igatahes!

Monday, May 14, 2018

Sheriff saloon Pärnus

Pärnu restoranipark sai hiljuti täienduse. Või õigemini uuenduse. Aastakümneid erinevate restoranide koduks olnud majake teatri kõrval sisaldab nüüd jänkistani-hõngulist pesakest nimega Sheriff saloon Pärnus. Tegemist on frantsiisettevõtte teise kohaga Tartu järel ning kuna Tartu puhvet jättis päris hea mulje, siis pidin mõistagi ka Pärnu versiooni üle vaatama.

Pühapäeva pärastlõunal oli maja pooltäis ning tüdrukud lasksid säärte välkudes mööda laudu ringi sebida. Pidin siiski vaid mõne minuti ootama, kui menüü minuni jõudis. Huvi pärast panin seekord suisa kella-ajad kirja, et oleks soorituse kiirust adekvaatsem hinnata. Tellimus läks kirja kell 16.36

Suppe oli valikus kaks, kuid kuna teiseks valikuks ilutses kreemsupp, siis läksin päris huviga sama rida mis Tartus ehk tellisin "country meat soup" (5.80 EUR). Hmm, Tartus maksis sama supp viieka ... aga ju siis kappas vahepeal inflatsioonihobu.

Seitse minutit hiljem toodi minu tellitud veeklaas ja supini jäi veel paarkümmend minutit. Imestasin, et lauda ei toodud tavapärast leivakorvikest, aga selgus saabus koos 17.03 laekunud supiga. Juba mõni samm enne piiga lauani jõudmist adusin mõnusat kodust praetud leiva lõhna ja liual ilutseski kaks kärtsatatud leivaviilukat.

Ohh see supp oli ootamist väärt! Rammus, tihke, liharohke, kuum, aromaatne ja oivalises maitsetasakaalus hapukas-vürstikas. Väga meeldis julge sammuke tõmmata valmis kuuma supi sisse koorimisnoaga pikki porgandilaaste ja ja hakkida peenelt paprikaribasid - pehme liha ja krõmpsuvate köögiviljade kombo sobib omavahel oivaliselt!

Olin vaevu jõudnud asuda oma maitsemeeli supiga tutvustama, kui saabus praad (17.09). Ma saan aru et ettekandjad pole ehk pikka ja põhjalikku koolitust saanud, kuid see serveerimisapsakas peaks olema intuitiivselt välistatav. Tegu pole ju siiski sööklaga, kus kulbiga lobi ette visatakse ja leti eest kaduda kästakse.

Praad ise - piisoni steik ameerika salsa ja krõbekartulitega (17.50 EUR) - jäi supile veidi alla. Visuaalselt üsna efektses väljapanekus oli väga vähe asju, mis suisa tunnustavalt ümisema panid. Peategele ehk piisoniliha mõjus esimese hooga küll massiivselt lihalikult, kuid muutus iga ampsuga igavamaks. Tumeda liha lõikekohast voolas küll kenasti punast klaari lihamahla - hea küpsustasmega liha tunnus - kuid liha ise oli veidi kummine. Aga võimalik et piisoniliha peabki nii tihke tekstuuriga olema, avastasin üllatusega et oma 50 eluaasta jooksul pole ma varem piisoniliha vist söönudki.

Ilmselt sellesama liha kõrval üle panni käinud suvikõrvitsaviilakad olid nüüd need asjad, mille peale tunnustusümin saabus ... noh umbes selline nagu karupoeg Puhh teeb kondenspiima ja mee peale. Ameerikapäraseks salsaks oli kahte sorti oa ja paprika kuum segu tihkes tomatikastmes. Krõbekartul - otse kuumal malmist taldrikul ahjust läbi käinud, juustuga kaetud keedukartuli viilakad - maitsesid nagu üks kardulas ikka, kuidagi eriliselt krõbedaks ei oskaks seda tulemust hinnata. Magus küpsemais mekkis küll päris kenasti ja rammusalt, kuid erilisi gurmeevõdinaid ei tekitanud seegi. Noh sihuke aus maamehe sööma, nagu ehk Metsiku Lääne kõrtsides pakutigi.

Kell 17.25 sai toekas söömaaeg ühele poole ja 17.30 arvegi makstud. Sisuliselt tunniajane sooritus on ehk paljuvõitu suviselt sooja, aga kevadiselt hõreda Pärnu kohta, kuid pole ka otse laita, tund on veel päris viisakas ajaraam üksinda söömas käies.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial on väga rahulolevalt püsti, hõikab üle köögiukse kokkadele tervitusi ja palub sama taset hoida ka edaspidi. Praepöial  jääb veidi röötsakile nagu kauboi peale prisket kõhutäit, jalad laua peal, orgiga vintsket liha hammaste vahelt surkides. Serveerimis-apsakas ehk supi ja prae sisuliselt üheaegne lauda toomine tõmbab küll stiilipunkte alla, aga kasvõi supi tõttu väärib see puhvet soovitamist küll!

Wednesday, May 9, 2018

Harmoonia (Viljandi)


Viljandi puhvetite valik pole just ülemäära lai, kuid korraga meenus et ühes kohakeses olen ma küll korduvalt käinud eri asjatoimetuste tõttu, kuid näe söönud ma seal polegi. Kesklinna hoovitagusesse peituv pesake võib asjassepühendamatul kahe silma vahele jääda, kuid kasvõi interjööri mõttes tasub Harmoonia üle vaadata. Isiklikult minus on kunstlillede ja muude taimelaadsete kasutamine alati tekitanud võdinaid, kuid selle siseruumidesse peituva asutuse puhul on see ehk isegi õigustatud.

Suvehakusel kolmapäeval on tööpäeva lõputundidel saal sisuliselt tühi, päikeseline verandagi meelitab alles esimesi kundesid kohale. Väljaõpetamist läbivad verinoores piigakesed on ujedad ja püüdlikud, kuid enamik asjakohaseid rituaal-pöördumisi tehakse siiski ära. Ilma erilise entusiasmita, aga no mis seal ikka, eks ole :)

Supivalikus ... mnjah ... on üks supp. Aga vähemalt pole see kreemsupp ja see on juba märkimisväärne! Seega "Kuldne kalasupp (L,G). Kohafilee, köögiviljad, fenkol, safran" (5,5 EUR) saabki siis tellitud.

Ootamise aegu saabub väike leiva-liuake, millel kaks sooja ja nätskevõitu seemnesepiku viilakat ning kausike rohelise maitsevõiga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see aromaatne ja soolakas amps oli kogu söögikorra kõige maitseküllasem moment. Nii hea moment kohe, et ära sai ta konsumeeritud viimse killuni nagu oleks siin-sööjat ennem kolm päeva näljas hoitud :)

Supike - no täitsa kena, kuid keskpärane sooritus. Leem oli tõepoolest kuldne ja õhkõrna ürdise hõnguga ... kas see võis olla kuivatatud petersell või sellerijuurikas, mis selle tuttava vine andis? Köögiviljad olid ehk kröömike liiga pehmeks saanud, kuid jäid täiesti viisaka piiri peale. Kolm kalatükikest jäid supi endaga aga üsna paralleelseks nagu mäger ja muruniiduk. Kalasupp, millel pole kala lõhna ja maitset, paneb kergelt õlgu kehitama. Kalapuljongi keetmine pole ju mingi raketiteadus? Keeda see kenasti kokku ja kasvõi sügavkülmuta kuubikutena, et laualetoodav kraam väärindada ... või on see halb mõte?

Teiseks roaks sai valitud samast lainest lähtudes "Võis praetud kohafilee. Kõrvetatud kartul, vadaku-koorekaste, fenkol, tomatijahu, friteeritud kapparid" (12,5 EUR). Igaks juhuks õiendan, et see toidukirjeldus on võetud resto kodukalt, võimalik et kohapealne plastmenüü kandis mingit muud kirjet. Igatahes kõrvetatud kartulit ei õnnestunud kohata ei oma taldrikul ei mujal ruuminurkades, kapparitest ei kapanud ka ükski mööda. Aga olgu, räägime sellest millest rääkida saab.

Üsna eriskummaline serveering nägi ette seda, et pooltühjale taldrikule nõristas piiga kastmenapakesest mingit kahkjat kastmekest. No kena küll, aga oleks võinud siis ju sellise rituaali puhul tutvustada, et mis ja milleks, kas ei? Piiga lahkudes võtsin kastmekannukese kätte ja nuusutasin ... eee ... ei ma ausalt ei tea, mis asi see olema pidi? Maitset ... no ausõna ma püüdsin seda vesivedelat kastet nii leivatükikesega kui muude meetoditega endale tutvustada, aga tolku ei mingit. No ei olnud ühtegi maitsenurka, mida kirjeldada!

Kalake ise oli aga üsna nunnu. Krõbedaks praetud nahk vaatas kenasti minu poole ja ahvatles sööma küll. Puhaste maitsete koolkonna vaimus valminud vee-asukas oli sisuliselt maitsestamata ... ja niimoodi ta maitseski. Pastinaagipüree tundus selle kõrval meeldivalt maitsetihe. Üle panni lastud poolik lehtkapsas - peene nimega pak choi - oli vähemalt huvitav lisandus nii värvi kui tekstuuri mõttes. Kergelt kortsus hernes ja muud rohelised lehekesed pakkusid pisukese esteetilise elamuse ... noh ja ongi kõik.

Kokkuvõtvalt siis ... ehhh. Olin oma varasemate muljete pealt üles ehitanud endale gurmeelise ootuse. Seda ei tulnud. Siit moraal - kohale tuleb minna null-ootustega. Supipöial võbeleb kuskil poolel teel alumisest asendist horisontaali poole, kuid horisont jääb püüdmata ... noh selleks see ju horisont ju ongi, kui nüüd ebaõnnestunult kalambuuritseda. Praepöial vinnab end veidi kõrgemale, kuid rõht-asendist kõrgemale ei kerki seegi. Otse nagu ette heita pole midagi - kui jätta kõrvale soov saada seletusi toidu juurde - aga kiita pole kah millegi erilise eest. Ega sellise elamuse pealt vist väga soovitama ei kipu või mis te arvate, mh-ah?

Saturday, May 5, 2018

Emmeline & Otto

Toompea nõlva all leiab kõikvõimalikk puhveteid nagu seeni ümber vana kännu. Ainult et ega siis kõik seened pole ühesugused, ega ju? Sama ka nende söögipesadega. Uhke välimus ei taga veel sisu.

Noobel on see asutus nüüd küll. Meeldivalt minimalistlik, kuid stiilne nii väljast kui seest, endine tõllakuur on nüüd leidnud rakenduse hotelli kantiinina. Siin on mõistagi teine ohutuli - reeglina sellised kantiinid ei ole suuremat asjad gurmee-elamuse pakkumise osas. Kuna klientuur / minimaalkäive on tagatud, siis ei pea eriti pingutama. Kuigi - sellel reeglil on erandeid, mistap järele tasub proovida ikka.

Laupäeva lõunasel ajal on saal inimtühi, varakevadises päikeses kümblev sisehoov on vähesed külalised endasse tõmmanud. Helisevalt naeruse häälega ettekandja suhtlus soojendab õnneks ka siseruumist ja nii saab külastus meeldiva alguse.

Menüü. Oehh. Ja jälle. Supivalik taandub kahele kreemsupile. Ma saan aru et soome turistid kujundavad turgu ja puha. Ma saan aru, et päris supi tegemine on aeganõudev, ainuüksi hea supipõhja ehk puljongi ülesehitamisele läheb metsik aeg ja vaev. Aga ikkagi ... ahh olgu, mis ma jauran, võtan selle mis on, ehk siis antud juhul "Koorene maapirnisupp, praetud kukeseened, brüsseli kapsas, trühvliõli​" (7.-EUR).

Napilt viie minutiga laekub taldrikuke, mille serval kolm üle panni käinud kukeseenekribalat ja samapalju brüsseli kapsa lehekest. Kolm lehekest, Karl! Nad koorivad siin brüsseli kapsast lehtedeks!

Supp aga ... see lõhnab nagu mannapuder. Ja maitseb samuti. Nagu vedel mannapuder. Kuhu ja kuidas on ära kaotatud maapirni hõrk pähklimekk? Vahukoore ülekülluse taha? Kummise tekstuuriga seenekesed on vähemalt soolakad ja annavad mõne lusikatäie jagu ollust ära süüa, aga enamasti sinna taldrikusse see kraam jääb.

Supinokkimise ajal on köögist kuulda kena särinat - pannile läks teiseks roaks tellitud "Mahlane Eesti tall krõbeda leivapuru paneeringuga, bulgurisalat ja mustsõstrakaste​​" (25.-EUR). Tõsi küll, ettekandja nimetas bulguri-sarnast ollust kuskus'iks ... aga ausalt ega neil on keeruline vahet teha kah.

Lamba rösti-astmeks sai valitud "medium" ja seda ta ka oli. Perfektselt pehme ja mahlane, mõnus suutäis ... ainult et peale efektse välimuse tal maitset eriti polnud. See on talleliha nõrkus, et (sarnaselt nt noorloomaga jms) tal pole veel välja kujunenud liigiomast maitsebuketti. Roheline-piparmündine paneering kattis selle vähesegi.

Bulgur või siis kus-kus ... võta sa nüüd kinni ... oli rammus ja kreemine, suhteliselt meeldiv kraam. Köögiviljad seevastu valmistasid pettumuse - no nt beebiporgandi pea ainus funktsioon on olla rõõmsalt krõmpsuv, kuid see isend oli pudruselt pehmeks kuumutatud, samamoodi kui patissoni-poolik (mis maitses üleüldse vesiselt) ja sparglivarredki. Mõni tilk väidetavalt mustsõstrakastet ei jõudnud kuidagi oma maitset avada ning kadus kurva ohke saatel kõige muu teed pisut pettunud maitseja vatsa.

Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial tilbendab täiesti tahtetult alla - kahekümneviiendat korda sai kinnitust (eel-)arvamus, et ainult kreemsuppi pakkuvad restod ei hooli maitsest. Praepöial on küll tiba ärksam, kuid horisondini kangutada suudab teda ehk vaid lamba suurepärane küpsusaste, kõige muu võrra langeb aga seegi allapoole. Seda raha polnud külastus kindlasti väärt. Jäägu see puhvet minupoolse soovitamise patust küll kõrvale.

Sunday, April 8, 2018

Bison House (Pärnu)

Pühapäine Rüütli uulits Pärnus on väljaspool mõnekuulist suvehooaega üsna väljasurnud paik. Sellele sügavale sesoonsusele saab ehk omistada vaid ühte positiivset külge - need vähesed toidukohad, mis siin paiknevad, on tõenäoliselt tühjad. Positiivne on see mõistagi vaid kunde jaoks ja ka seda vaid selle hetkeni, kuni on arve maksmise aeg. Kallid üüripinnad vajavad raha ka jõude seismise perioodil.

Igatahes astusin Bison House nimelisse asutusse sisse üsna null-ootustega. Polnud selles puhvetis varem käinud ja netist nähtud varasemad arvustused olid väga seinast seina. Ameerika köögist pole ma just kõige kõrgemal arvamusel ning asutuse FB-pesa on mitu kuud uuendamata. 

Sisseastumisel tühja söögisaali täitis jänki-muusika, mis õnneks jäi mõistlikult vaiksele tasemele. Igavlevalt omavahel juttu puhunud näitsikud nõksatasid püsti ning tuleb tunnistada, et teenendus oli meeldiv ja naeratav, kiire ja üsna laitmatu ... vähemalt selles osas, mis puudutas inim-suhtlust.

Seevastu laudatoodud kiletatud menüükaardike ei jätnud kuigi head muljet, ei sellel toodud vähese valiku ega hindade osas. Ehkki valisin nii supi kui prae, siis leiba lauda ei toodud (võib-olla ameerikapärasus välistabki selle) ning söögiriistade hulgi serveerimine ämbrikeses süvendab rõhutatud lihtsuse-odavuse tunnet, mis sobib ehk pubisse, kuid mitte asutusse, mis vähemalt tšekil nimetab ennast veidravõitu lühendiga "resto".

Supiks valisin "koorene lõhesupp" (5.00) pisut küll peljates, et kas tegu on jälle standardse kreem-supiga. Kiirelt lauda ilmunud supp oli aga õnneks nö normaal- mitte saumikser-versioon. Aromaatse, rõõsakoorese ja mõõdukalt vürtsika leeme sees leidus piisavalt pehmeid lõhetükikesi. Köögiviljade küpsusetase oli veidi ebaühtlane - porru ülemäära pehme, kartul paras ja porgandikettad õrnalt krõmpsjad, kuid üldmulje jäi siiski hea. Kodune ja lihtne, kuid ikkagi hea.

Menüüs "antrekoot" nime all pakutav praad kannab tšekil küll kentsakat teisendit "RIBEY tomat", kuid hind klapib - 19.-EUR. Lisandiks otsustasin grillitud köögiviljade (2.50) kasuks ja oiiii see oli hea valik! 

Antrekoodi pannisärinat oli kenasti lauda kuulda ja taldrikul kohalesaabunud keskmises mõõdus lihatükk oli perfektses valmidusastmes - keskelt asjakohaselt tumeroosa ja äärtest värskelt tekkinud praekoorikuga! Üks märkus siiski siia juurde - sellise lihatükiga taldrikul tegelemiseks ei sobi harilik lauanuga mitte üks tonks! Omaette nugade soetamine ja laudatoomine peaks kõrgema taseme lihakultuuri edendamise juurde lahutamatult käima ... ning antrekoodi / ribeye serveerimine kuulub sellesse kõrgemasse klassi!

Tšekil mainitud tomat oli poolik harilik talvine kasvuhoone-jurakas, millele tema grillilt üle laskmine ei andnud mitte midagi juurde ... no aga selle kahvatu plönniga ongi keeruline midagi mõistlikku ette võtta. Komplekti kuuluv salatilehtede segu oli seevastu üle kallatud meeldiva magusaka sinepise kastmenirega, mille eest tuleb kiita! 

Aga ohhh need köögiviljad, oi need olid ÜLImõnusad. Paprika, porgand ja suvikõrvits olid näinud parasjagu kuuma ja viimasel hetkel ka kohtunud soolaka maitsevõiga, mida ka lihatükile oli ehteks selga sokutatud. Jah, see soolasus mõjus esimese ampsu ajal veidi ülemäära intensiivselt, kuid lõppkokkuvõttes sobis siiski imetabaselt muidu vaid oma-mahlaseid tegelasi täiendama. 

Kokkuvõtteks - seda puhvetit julgen väikeste reservatsioonidega soovitada küll. Supipöial pole küll ülemäära virge, kuid pigem püsti kui külili. Sirgelt püsti seisev praepöial teatab selge ja kõlava häälega, et vata niimoodi peabki antrekooti tegema! Lisaks leidub grill-köögiviljade kiituseks taskus omaette pöial, mis laulab rõõmsalt ja limpsab veel pool tundi hiljemgi keelt. Reservatsioonid jätan aga siia ikkagi, esiteks veidi liiga kõrge hinnataseme ja teiseks mõningate serveerimis-apsakate tõttu (eelkõige korraliku lihanoa puudumise tõttu). Naeratava ja sooja teenenduse eest aga annan selle puuduse peaaegu andeks :)

Monday, April 2, 2018

Riigikogu söökla

Nii lühikest kannet pole siin päevikus veel olnud ega ilmselt tule kah. Riigikogu puhvetist olen juba kirjutanud, kuid samas majas elab korrus madalamal ka üks söökla. Ning korrus madalamal on VÄGA täpne määratlus ka selles pakutava kohta.

Borš. Mehh. Täiuslikult mehh. Seda juhtub ikka üliharva, kui ma jätan supi taldrikusse järgi. Seekord jätsin.

Magushapu kalkun ... noh polnud viga, magus-hapu ta ju oli, kuid rõõmutu. Kus-kus - kuiv ja tuim. Ainuke hea moment - krõmpsjas ja mahlane peedisalat, mis oli ka ainumas, mille lõpuni sõin.

Kokkuvõtteks ütlen ainult - sööklat ei pea pidama madalaima ühisnimetaja järgi. Kasutada ära seda, et majas töötab sadade kaupa kontorirahvast, kes kord päevas tahavad söögipausi pidada ... nomaeitea ... see kraam ja käitumine on lame. Kokakooli esimese kursuse tudengite läbikukkumise äärel balansseeriv tase heal juhul.
---
pilt isetehtud

Tuesday, March 27, 2018

SchnitzelHaus (Tallinnas)

Südalinna ja Toompea vahele jääb Rüütli uulits, mis jääb enamiku nii linlaste kui külaliste jaoks radaritelt välja, kuigi sellel paikneb mitmeid sümpaatseid puhveteid. Muuhulgas ka saksapärane „SchnitzelHaus“, mis tasub vaatamata oma nurgatagusesse peitumisele üles otsida kasvõi oma visuaali mõttes. Selles paekivist keldris saaks minimaalsete ümberkorraldustega rahulikult filmida keskaegseid kõrtsistseene ... või siis rahulikult vaadata mühisevat kaminatuld. 

Seda viimast ehk kaminassevahtimist harrastas ka tööpäeva lõpusel ajal ainuke saalisviibija, noorepoolne teenendaja. Olgu etteruttavalt öeldud, et noorhärra sai küll tehniliselt kõigega kenasti hakkama, kuid ilmselt teenindajakoolitust ta saanud pole.

Kolmerealisest supivalikust sai võetud guljašš (4,90), ehkki traditsioonilise saksa köögiga seda kohe ei seoks ... aga võib-olla tõesti Baierimaal on ta levinud. Supikõrvaseks hilinemisega lauda toodud leivakorvike sisaldas igavat halli põrandaleiba, mingist võist või muust peenutsemisest polnud jälgegi.

Supikogemus ise sai vastuoluline. Minuteada peamiselt lihast, sibulast ja paprikast koosnema pidava olluse alusmaterjaliks oli siin kartul ja tomatipüree. Teisalt aga – tihke ja tummine taldrikutäis oli siiski kuum, aromaatne ja mõnusalt vürtsikas, nii et maitsemeeled tegid rahulolevalt „nurr“.

Prae puhul polnud kahtlustki, et šnitsel ta pidi olema. Ausalt öeldes pole nii laia šnitslivalikut kuskil näinud, u tosina nimetuse hulgas oli nii klassikalist viini šnitslit, kui nt küüslauguga või juustuga varianti kuni „monsteršnitslini“ välja.

Valisin „Maja spetsiaalne mädarõikašnitsel praekartulitega“ (12.90EUR) ning valiku järel hakkas söögisaali täitma popitümaka vahele kostma köögist ka haamrikolksatusi. Saali tühjuse tõttu käis kõik imekiirelt ning vaevalt supi lõpteamise järel jõudis lauda ka lihalatakas ise.

Mnjah. Formaalselt võttes oli kõik ju õige – krõbe kooruk ja pehme sisu. Esimeses ampsus rõõmus tõdemus – näe ongi mädarõigas! Aga edasi --- edasi tuli igavus ja kahtlus. See lihaliistak oli tuim ja kuiv, isegi mädarõigas ei suutnud seda päästa. Mingit kastet taldrikul polnud, mille sisse kastes saanuks asjale vunki ja/või mahlasust juurde anda. Hinge sigines kahtlus, mis süvenes paneeringukihi eemaldamise järel – niiiiiiiii siledat, ilma ühegi sooneta või rasvatriibuta sealihalatakat pole minu silm varem näinud. Kas tegu võis olla kanalihaga? Teenindaja kinnitas, et ei-ei-ei, ikka kaelakarbonaad ... aga no ma ei tea. Nii ütlast, ilma ühegi muhuta ja isegi tampimisjäljeta ning ühtalselt heledat sealiha kujutaks ette ehk mõnes keedusingis, kuid mitte kaelakarbonaadis.

Üle taldriku laiutava liha alt ilmusid välja praekartulid – õhukesed kenad liistakad ... aga oh paraku täiesti maitsetud. Salatina pakutud jämedalt hakitud hiina kapsas ja riivitud porgand süvendasid igavustunnet keelel ja meelel. Talvine kurk-tomat astusi rõõmutult samasse auku. 

Kogu sooritus sisenemisest väljumiseni võttis aega napilt 25 minutit, mis oleks ju suurepärane, kui kiirus oleks eesmärk omaette.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial on küll veidi mõtlik – kas selline kartuliküllane peabki olema guljašš-supi saksapärane versioon? – kuid üldiselt siis püstipoolne. Praepöial aga longib toast välja, käed taskus, taob jalaga väikesi kivikesi ja küsib – kui „maja eri“ oli niiiiii igav, siis missugused veel need ülejäänud on? Seda puhvetit seega julgeks soovitada vaid mõnele saksa köögi fännile, kes oskaks pakutavat ehk paremini hinnata.

Thursday, March 15, 2018

Vintage Factory (Tallinnas)

Pubidesse söömaminemine pole üldiselt kõige targem mõte. No pole need just gurmeepesad ning üsna suvalise pläusti eest küsitakse korralikku hinda. Kuid õnneks on ka meeldivaid erandeid.

Kapates Narva maanteed pidi ühest meediamajast teise oli mul veidi aega ning otsustasin sisse vaadata vanasse Lost Continenti. Näedsa - uksel ilutseb aga sootuks teine silt "Vintage Factory", kuid sisemus pole just kuigi palju muutunud, ehk on lisandunud veel kolm kilo kitši ja igasugu tilu-lilu, mis annab toitu oodates silmadel üllatunult muiates end imetleda.

Ahtakesest supivalikust valisin mõistagi seljanka (3.90). Kes suudaks kokku lugeda neid kõikvõimalikke mooduseid, kuidas seda võluvat rooga lörtsitakse!? Aga see rammus leemeke, mis kenasti kaane all kuumana serveeritult minu ette jõudis, oli oi kui hea! Sidrun ja oliivid ... ooo, vähemalt see on siinsele kokale meelde jäänud, et need kaks asja peavad taldrikus olema! Noh, see et priske sidrunilõigu seljale oli jäänud ka paberist kleepsuke, pani küll veidi imestama, aga las ta olla. Paks õlijas kiht supi pinnal ja vürtsikas aroom said hiljem kinnituse - siin olidki mängu hispaania vorstikesed. Ahjuliha, singi ja viineri tükikesi oli lisatud sama uljalt ning lihaka supi selgroog oli seega kenasti paigas. Nooooojah, neerukesi paluks võimaluse korral ka siiski lisada, eks ole! Aga igatahes see julgelt happeline leem koos ohtra ja õnneks mitte lödiks keedetud kurgikesega ... ohh see maitses hea!

Teiseks tellitud viini šnitsel (8.50) polnud seevastu mingi eriline šedööver. Jah, lihalatakas oli suur ja krõbe, kuid veidi liiga pontsakas (kui juba nimetad šnitsli viinipäraseks, siis palun mudi ta ka kombekohaselt paberõhukeseks). Muruks juurdekuhjatud hakitud käharsalat oli kuiv ja maitsetu, rõõmu tegi aga lopsakas mangoviilakas. Kartulipüree asemel lisandiks kasutatud friikartulid (õnneks hoiatati asendusest ette) jätsid mind mõistagi külmaks ... aga paraku lisasid lihaga kokku puutudes liigset soolakihti.

Kogu sooritus võttis aega uksest ukseni 40 minutit, mis pole üldse paha, võttes arvesse et sisse astudes oli köögis tellimuste järjekord ees ning rahvast jagus laudade taha piisavalt.

Kokkuvõttes võib seda puhvetit soovitada küll. Kui mitte muu siis seljanka pärast võiks sinna teinekordki tagasi minna. Seega - supipöial on püsti mis püsti ja hõõrub rahuolevalt käsi. Praepöial jääb üsna ebalevalt horisontaalasendisse, kuid naeratab korraks, meenutades pubiroogades tavatut mangoviilakat.

Tuesday, March 13, 2018

Portaal (Pärnus)

Port Arturi asukohta ei pea Pärnus vist kellelegi seletama, eks ole? Nii sattusid minugi kõverad jalad sinna majja, sest ta lihtsalt jääb ette. Noh ja kuna möödaminnes jäi ka üks toidukoht ette, sai seegi läbi kõnnitud. Kesise eelarvamuse kiuste, mida sisendas uhke nimetuse Portaal liignimi "söögisaal".

Etteruttavalt - eelarvamus osutus tõeks. Koplilaadset ruumi on üritatud õdusamaks liigendada, kuid sööklalikku tunnetust see ei vähenda, abiks pole ka rohelisest plastikust toolid (kuigi mujal nägin hiljem ka puitmööblit).

Supibufee valik on ju täitsa kena - vist oli 4-5 nimetust pakkumisel. Valitud aedoa-hakkliha supp (vist oli 2.50?) oligi täpselt see, mis nimes kirjas. Lihtsaid toite saab ka maitsvalt teha, seda siin polnud väga pingutatudki talupoja tasemest kõrgemaks väärindada. Hakkliha, kahte sorti ube, näpuga kartulit ja veel vähem sibulat. Ainuke huvitav nüanss oli mingi üsna mudruks hakitud roheline lisand ... kas see võis olla lehtkapsas ... kuid see oli nii ära keenud, et ei allunud tuvastamisele. Leige ja keskpärane kraam.

Pärnuga minu peas seonduv juustušnitsel (4.50?) oli veel mehhim kui supp ning see toodi ilma sõnagi lausumata lauale pea kohe, kui olin jõudnud supiga lauda istuda. Juust ise oli küll väääääga efektselt veniv, kuid samavõrra maitsetu. Jeerum, selliseks toiduks võiks ehk midagi muud valida kui ilmetu kollane ollus, mida me nõukogude pärandina juustuks nimetame? Külmutatud köögiviljakomplekti ülessoojendamine paneb köögist üsna halvasti arvama. Kapsa-porgandi salat ... ahhhh mis ma ikka norin, toit on tuunitud eesmärgile vastavaks. Söökla. Kõige meeldivam osa oli ehk kergelt küüslaugune külm kaste.

Kokkuvõte? Mis siin ikka kokku võtta. Pöidlad seekord puhkavad, neid pole mõtet isegi tülitama hakata. Kui on Pärnus vaja kiirelt ja odavalt süüa, siis see puhvet täidab eesmärgi ära. Maitsejahtija silmade läbi vaadatuna on siin aga tühi koht.

Tuesday, February 13, 2018

Riigikogu puhvet

Asutuse-sisese söögikoha häda on alati üks - selle pidajad ei pea kuigi palju pingutama. Pane kantiinis lauale mida iganes, küll ta ära süüakse. Määravaks on ainult koka professionaalne eetika ... noh ja oht, et asutuse töötajad hääletavad jalgadega ja lähevad kuhugi mujale sööma.

Toompea mäe otsas on üks legendaarne puhvet, kuhu on veidi keeruline sisse saada ja mille püsikundesid võiks ilmselt kahtlustada kõrgendatud enesehinnangus ning seega ka kulinaarses nõudlikkuses - no kaeme siis perra.

Teenendus - no mis teenendus. Ise peab endalu suppi kulbitama ja puha :) Ühesõnaga - ei mingit a la carte värskust (toit istub soojenduses tundide kaupa) ja menüü rikkalikust (võtad seda, mis on). See-eest kiire ja mugav ... no võta sa nüüd kinni, on see hea või halb.

Supiks pakutakse sedapuhku seljankat, mille väiksem ports maksab 2.-EUR. See indikaator-roog valmistab alati ootust ja põnevust ... ning pakub harva rõõmsat tunnustust. Kulbitäis potipõhjast tuleb tihke ja tummine - kõvvvasti sibulat ja liha, veidi vähem hapukurki ning tihkelt musta pipra teri. Ausalt öeldes üheülbane on see värk - ei mingit seitset sorti liha, ei mingeid oliive. Maitse üle just otse väga ei kurda, kuid lamedapoolne on see kraam küll.

Teiseks roaks lubas suur e-tahvel antrekooti kus-kus'i ja/või ürdikartulitega (7.50). Eeeee .... ma olen ilmselt millestki väga valesti aru saanud. See peaks olema toekas ja samas hõrk veise seljatükk, mis vajab vaid kiiret grilli, et loomulikku lihast maitset õilistada. Kuid see ... nojah ... õhukesed, laiad, laiali-lagunemise äärel latakad on vist küll loomaliha (kuigi võib vabalt ka sea kaelakarbonaad olla, struktuuril vahet ei tee, maitselt ka mitte), kõike varjutab tume veinine kaste. Aga see kaste on HURMAVALT HEA! Viigimarjaliku nüansiga, piisavalt tummine ja aromaatne! Noh kartul on kartul ja kus-kus ei saa võimalustki omaenda eest rääkida, sest imbub kohe veinikastmest läbi. Kolme sorti lihtsat salatit pole enam värsked, kuid see-eest fantaasiavaesed.

Supipöial keerab külil, haigutab laialt ja palub end üles äratada, kui midagi põnevamat pakkumisel. Praepöial uurib imestunult kokanduse põhitõdesid ja küsib, et misasi on ikkagi aktrekoot ... kuid tuletades meelde seda imeilusat kastet (mida ei peaks säänsel praetükil üleüldse olema!) ajab end vägagi püsti ja palub kokka tervitada! Üldistatult - ainuüksi toidu pärast pole mõtet Riigikokku küll pürgida.
---
pilt isetehtud

Monday, February 12, 2018

Reval Cafe Rävala (Tallinn)


Kui üks koht näeb välja nagu söökla, siis üldiselt ta seda ka on. Kvaliteetne, kuid ikkagi.

Tallinna kesklinna klaasmajas on ilmarahvale nii sisse- kui väljavaatamiseks üks taoline moodsamat vurhvi söögipesa. Nii interjöör kui eksterjöör rõhutab kontori-inimese askeesi, kes tarbib oma kalorid, nina nutitelefonis. Või siis tuleb rõhutatult asjalikule ärilõunale, kus igasugune kohviklik õdusus või restoranlik peenutsemine mõjuks kohatult - me oleme ju moodsad sall-inimesed, eksole!

Hilislõunasele ajale kohaselt oli mahukas saalis rahvast mitte liiga palju ning letis tellimust andes läks see esimene tsükkel kiirelt ja ladusalt. Vaevalt olin jõudnud käia käsi pesemas ja lauda istuda, kui juba jõudis ka toit lauda. Seega kaks esimest tsüklit - tellimuse sisseandmine ja ooteaeg - võtsid kokku ehk 10 minutit. See oleks ju hea, kui ainult ... mõlemat tellitud rooga poleks toodud lauda korraga! Kusjuures kassas olnud piiga veel küsis, et kas toidud tuua käikude kaupa? Kui ma nüüd ettekandjatari käest imestunult pärisin, et "tõite ikkagi korraga?" kõlas napp vastus: "Kokad panid nad niimoodi koos valmis ja ma ei saanud ju jahtuma jätta!"

Esimeseks roaks valisin rubriigist "Revali hitid" borši pardilihast (5.- EUR). Lauda laekunud sügav kausitäis oli vähemalt kubatuurilt üsna muljetavaldav. Leem ise oli ehk tiba liiga happeliseks tuunitud (noh peet peab hapet saama värvi säilitamiseks), kuid seda leevendas kenasti eraldi kausikeses serveeritud hapukoor. Teises napakeses olev hakitud murulauk andis kena värvilise täienduse, kuigi mõistagi talvine muru on lõhna- ja maitsevaba. Kolmanda lisandina pakutud ollus oli üsna kummaline, ilmselt oli küüslaugugraanulitest üritatud taas elusat küüslauku tekitada - tulemus oli aga tuhm ja lame. Pardiliha ise oli suisa niitideks lahti keenud ning pakkus pigem esteetilist kui kulinaarset lisaefekti.

Teiseks võtsin samast rubriigist "Revali käsitsivalmistatud lambalihapelmeenid seene-sibulakastmega" (6.- EUR)" ning ka nende kogus oli päris muljetavaldav. Seenekaste väärib kiitmist - kasutatud oli õnneks metsaseeni, mitte šampinjone. Pelmeenid ise ... noh nagu pelmeenid ikka, mingit erilist käsitöölist vigurit või lisaväärtust keele peale ei jäänud. Lambaliha oli ausalt äratuntav, tibake ehk soolane, kuid siiski mõnus amps.

Kui olin napilt ehk pool tunnikest hiljem uksest väljunud, siis meenus, et tellitud ja kinnimakstud kohvi nad mulle ei toonudki. Aga tagasi ei hakanud kah minema, las ta olla.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit ma soovitama ei hakka. Supipöial on üsna neutraalses asendis külili, praepöial kerkib kastmejagu kõrgemale, kuid ei rohkem. Soorituse kiiruse, hinna ja kvaliteedi suhte osas üsna hea, aga mingit erilist põhjust sinna tagasi minna ma ei näe.

Saturday, January 6, 2018

MUM cafe (Pärnus)

Pärnus Pühavaimu uulitsas on kitsale tänavalõigule end pressinud tervelt neli söögikohta. Üks neist, MUM cafe nimeline puhvet, jäi täna tee peale ette.

Veidi eklektiline, ent siiski sümpaatne sisekujundus sai väikese miinuse kirja keskpäeva kohta liiga valjult tümiseva muusika eest. Kuna nii u 10 lauaga saal oli hõredapoolselt kundedega täidetud, siis oli teenendus kiire ja asjalik, kogu sooritus sai teostatud 35 minutiga.

Menüüs oli vaid üks supp (nurin-norin), sestap tuligi seesama võtta. Tom-Kha supp kana, seente, kookospiima ja seedripähklitega (6.-EUR) "häda" on ette teada olev maitse, seega jääb puudu üllatusmoment ... kuigi eks ka seda supikest saab eri moel ja kvaliteediga teha. Igatahes see 10 minuti pealt laekunud kausike oli hurmavalt hea. Klassikaline maitsekooslus oli välja peetud parimas kvaliteedis. Seedripähkleid leidus kausipõhjas küll vaid mõni, kuid see maitsenüanss (ehkki mitte klassikaline) oli väga mõnus.

Kui pisut norida, siis leivataldrik oleks võinud saabuda enne supp lauda - see toorjuustuline määre oleks olnud mõnus leivatükiga mekkida kohe alguses, kui muud maitsed veel peale pole sõitnud.

Teiseks roaks sai valitud viini šnitsel (12.-EUR). 20 minuti pealt laekus taldrik, mis pakkus nii rõõmsat äratundmist kui üllatust. Hiigelsuur ja krõbe šnitsel ise on äärmiselt stiilipuhas, hea ja asjakohane. Moodsas võtmes lisatud üksikute köögiviljade valmimisaste - väga mõnus, krõmpsjas ja isuäratav. Maitsevõide kettake ja sidrun ... puhas klassika! Aga vaata kuskohas läksid silmad veidi rõngasse - friikartulite serveerimine odavas pubilikus "fish'n'chips" stiilis (ehk siis pangekeses ja võlts-ajalehe seest) mõjus ausalt öeldes kohatult. Krõbeda leivapuruga (?) tembitud tihke külm kaste jäi kõige selle suhtes paralleelseks. Või noh, kui ma oleks kartuli-fännaja, siis oleks ehk kaste kah ära kulunud. Aga ei ole ja ei kulunud.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib igati soovitada. Supipöial on vägagi püsti, sooritus oli ehk veidi ebatraditsiooniline, kuid marumaitsev. Praepöial on kah püsti, kuigi küsib imestunult - miks te kartuleid sedamoodi serveerite?
---
pilt isetehtud