Tuesday, February 13, 2018

Riigikogu puhvet

Asutuse-sisese söögikoha häda on alati üks - selle pidajad ei pea kuigi palju pingutama. Pane kantiinis lauale mida iganes, küll ta ära süüakse. Määravaks on ainult koka professionaalne eetika ... noh ja oht, et asutuse töötajad hääletavad jalgadega ja lähevad kuhugi mujale sööma.

Toompea mäe otsas on üks legendaarne puhvet, kuhu on veidi keeruline sisse saada ja mille püsikundesid võiks ilmselt kahtlustada kõrgendatud enesehinnangus ning seega ka kulinaarses nõudlikkuses - no kaeme siis perra.

Teenendus - no mis teenendus. Ise peab endalu suppi kulbitama ja puha :) Ühesõnaga - ei mingit a la carte värskust (toit istub soojenduses tundide kaupa) ja menüü rikkalikust (võtad seda, mis on). See-eest kiire ja mugav ... no võta sa nüüd kinni, on see hea või halb.

Supiks pakutakse sedapuhku seljankat, mille väiksem ports maksab 2.-EUR. See indikaator-roog valmistab alati ootust ja põnevust ... ning pakub harva rõõmsat tunnustust. Kulbitäis potipõhjast tuleb tihke ja tummine - kõvvvasti sibulat ja liha, veidi vähem hapukurki ning tihkelt musta pipra teri. Ausalt öeldes üheülbane on see värk - ei mingit seitset sorti liha, ei mingeid oliive. Maitse üle just otse väga ei kurda, kuid lamedapoolne on see kraam küll.

Teiseks roaks lubas suur e-tahvel antrekooti kus-kus'i ja/või ürdikartulitega (7.50). Eeeee .... ma olen ilmselt millestki väga valesti aru saanud. See peaks olema toekas ja samas hõrk veise seljatükk, mis vajab vaid kiiret grilli, et loomulikku lihast maitset õilistada. Kuid see ... nojah ... õhukesed, laiad, laiali-lagunemise äärel latakad on vist küll loomaliha (kuigi võib vabalt ka sea kaelakarbonaad olla, struktuuril vahet ei tee, maitselt ka mitte), kõike varjutab tume veinine kaste. Aga see kaste on HURMAVALT HEA! Viigimarjaliku nüansiga, piisavalt tummine ja aromaatne! Noh kartul on kartul ja kus-kus ei saa võimalustki omaenda eest rääkida, sest imbub kohe veinikastmest läbi. Kolme sorti lihtsat salatit pole enam värsked, kuid see-eest fantaasiavaesed.

Supipöial keerab külil, haigutab laialt ja palub end üles äratada, kui midagi põnevamat pakkumisel. Praepöial uurib imestunult kokanduse põhitõdesid ja küsib, et misasi on ikkagi aktrekoot ... kuid tuletades meelde seda imeilusat kastet (mida ei peaks säänsel praetükil üleüldse olema!) ajab end vägagi püsti ja palub kokka tervitada! Üldistatult - ainuüksi toidu pärast pole mõtet Riigikokku küll pürgida.
---
pilt isetehtud

Monday, February 12, 2018

Reval Cafe Rävala (Tallinn)


Kui üks koht näeb välja nagu söökla, siis üldiselt ta seda ka on. Kvaliteetne, kuid ikkagi.

Tallinna kesklinna klaasmajas on ilmarahvale nii sisse- kui väljavaatamiseks üks taoline moodsamat vurhvi söögipesa. Nii interjöör kui eksterjöör rõhutab kontori-inimese askeesi, kes tarbib oma kalorid, nina nutitelefonis. Või siis tuleb rõhutatult asjalikule ärilõunale, kus igasugune kohviklik õdusus või restoranlik peenutsemine mõjuks kohatult - me oleme ju moodsad sall-inimesed, eksole!

Hilislõunasele ajale kohaselt oli mahukas saalis rahvast mitte liiga palju ning letis tellimust andes läks see esimene tsükkel kiirelt ja ladusalt. Vaevalt olin jõudnud käia käsi pesemas ja lauda istuda, kui juba jõudis ka toit lauda. Seega kaks esimest tsüklit - tellimuse sisseandmine ja ooteaeg - võtsid kokku ehk 10 minutit. See oleks ju hea, kui ainult ... mõlemat tellitud rooga poleks toodud lauda korraga! Kusjuures kassas olnud piiga veel küsis, et kas toidud tuua käikude kaupa? Kui ma nüüd ettekandjatari käest imestunult pärisin, et "tõite ikkagi korraga?" kõlas napp vastus: "Kokad panid nad niimoodi koos valmis ja ma ei saanud ju jahtuma jätta!"

Esimeseks roaks valisin rubriigist "Revali hitid" borši pardilihast (5.- EUR). Lauda laekunud sügav kausitäis oli vähemalt kubatuurilt üsna muljetavaldav. Leem ise oli ehk tiba liiga happeliseks tuunitud (noh peet peab hapet saama värvi säilitamiseks), kuid seda leevendas kenasti eraldi kausikeses serveeritud hapukoor. Teises napakeses olev hakitud murulauk andis kena värvilise täienduse, kuigi mõistagi talvine muru on lõhna- ja maitsevaba. Kolmanda lisandina pakutud ollus oli üsna kummaline, ilmselt oli küüslaugugraanulitest üritatud taas elusat küüslauku tekitada - tulemus oli aga tuhm ja lame. Pardiliha ise oli suisa niitideks lahti keenud ning pakkus pigem esteetilist kui kulinaarset lisaefekti.

Teiseks võtsin samast rubriigist "Revali käsitsivalmistatud lambalihapelmeenid seene-sibulakastmega" (6.- EUR)" ning ka nende kogus oli päris muljetavaldav. Seenekaste väärib kiitmist - kasutatud oli õnneks metsaseeni, mitte šampinjone. Pelmeenid ise ... noh nagu pelmeenid ikka, mingit erilist käsitöölist vigurit või lisaväärtust keele peale ei jäänud. Lambaliha oli ausalt äratuntav, tibake ehk soolane, kuid siiski mõnus amps.

Kui olin napilt ehk pool tunnikest hiljem uksest väljunud, siis meenus, et tellitud ja kinnimakstud kohvi nad mulle ei toonudki. Aga tagasi ei hakanud kah minema, las ta olla.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit ma soovitama ei hakka. Supipöial on üsna neutraalses asendis külili, praepöial kerkib kastmejagu kõrgemale, kuid ei rohkem. Soorituse kiiruse, hinna ja kvaliteedi suhte osas üsna hea, aga mingit erilist põhjust sinna tagasi minna ma ei näe.

Saturday, January 6, 2018

MUM cafe (Pärnus)

Pärnus Pühavaimu uulitsas on kitsale tänavalõigule end pressinud tervelt neli söögikohta. Üks neist, MUM cafe nimeline puhvet, jäi täna tee peale ette.

Veidi eklektiline, ent siiski sümpaatne sisekujundus sai väikese miinuse kirja keskpäeva kohta liiga valjult tümiseva muusika eest. Kuna nii u 10 lauaga saal oli hõredapoolselt kundedega täidetud, siis oli teenendus kiire ja asjalik, kogu sooritus sai teostatud 35 minutiga.

Menüüs oli vaid üks supp (nurin-norin), sestap tuligi seesama võtta. Tom-Kha supp kana, seente, kookospiima ja seedripähklitega (6.-EUR) "häda" on ette teada olev maitse, seega jääb puudu üllatusmoment ... kuigi eks ka seda supikest saab eri moel ja kvaliteediga teha. Igatahes see 10 minuti pealt laekunud kausike oli hurmavalt hea. Klassikaline maitsekooslus oli välja peetud parimas kvaliteedis. Seedripähkleid leidus kausipõhjas küll vaid mõni, kuid see maitsenüanss (ehkki mitte klassikaline) oli väga mõnus.

Kui pisut norida, siis leivataldrik oleks võinud saabuda enne supp lauda - see toorjuustuline määre oleks olnud mõnus leivatükiga mekkida kohe alguses, kui muud maitsed veel peale pole sõitnud.

Teiseks roaks sai valitud viini šnitsel (12.-EUR). 20 minuti pealt laekus taldrik, mis pakkus nii rõõmsat äratundmist kui üllatust. Hiigelsuur ja krõbe šnitsel ise on äärmiselt stiilipuhas, hea ja asjakohane. Moodsas võtmes lisatud üksikute köögiviljade valmimisaste - väga mõnus, krõmpsjas ja isuäratav. Maitsevõide kettake ja sidrun ... puhas klassika! Aga vaata kuskohas läksid silmad veidi rõngasse - friikartulite serveerimine odavas pubilikus "fish'n'chips" stiilis (ehk siis pangekeses ja võlts-ajalehe seest) mõjus ausalt öeldes kohatult. Krõbeda leivapuruga (?) tembitud tihke külm kaste jäi kõige selle suhtes paralleelseks. Või noh, kui ma oleks kartuli-fännaja, siis oleks ehk kaste kah ära kulunud. Aga ei ole ja ei kulunud.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib igati soovitada. Supipöial on vägagi püsti, sooritus oli ehk veidi ebatraditsiooniline, kuid marumaitsev. Praepöial on kah püsti, kuigi küsib imestunult - miks te kartuleid sedamoodi serveerite?
---
pilt isetehtud