Friday, December 18, 2009

Sibula-Õuna-Heeringasalat

Lihtsate asjade võlu on selles, et nad on lihtsad. Ning enamasti ka maitsvad. Ja pealegi - kui see lihtsus ei tähenda poestostetud e-küllase asja lihtsalt ärasöömist, vaid isetegemist - enamasti ka üsna tervisesõbralikud.

Minul seekord päris-isetehtu see kraam ei saanud. Sest isand Heeringa ostsin ma õlisel kujul karbi sisse pakituna, mitte ei käinud teist ise merest püüdmas. Ning emandad Õun ja Sibul ei ole kah ise kasvatet, kuid vähemalt kohalik kraam.

Aga tegu sai lihtne ja kerge ja hüva. Kaks heeringafileed, pool suurt õuna ja pool suurt sibulat said hakitud, kaussi pandud ja sellesama heeringaõliga üle niristatud. Segamini summitud ja ära söödud. Õigemini just praegu söön. Kõrval iseküpsetatud seemnepätsik ja õllekokteil. Tumeda ja kange ning lahja ja heleda kokkusegamisel saab omapärase rüüpe. Õllegurmaanid soovitavad!

Vajaminev kraam veelkord:
- pool karpi vähesoolast heeringafileed õlis
- pool suurt ja magusat õuna
- pool suurt (salati-)sibulat
- lusikajagu õli heeringakarbist

Maksumus - 15.-EEK ehk. Valmistusaeg - no millest te räägite, mis aeg siin kulus? Tulemus - oleks saanud kaks mõõdukat ja dekoratiivset portsu, aga sõin kõik ise ära:)

Pildiks panin hoopis kuulsa chopska-salati, mis Balkanimail igalpool eri moodi saada. Moldaavias kandis see nime shopska-salat. Sisu aga ikka üks - värske kraam (tavaliselt lihtsalt kurk-tomat) ja kohalik pehme juustulaadne ollus.

Tuesday, December 8, 2009

Kartuli-kaš kotletikesed


Ei-ei, see ei ole trükiviga. Kaš - justnimelt sellist ollust kasutasin ma nende kotletipoiste tegemisel. Misasi see kaš on, küsite? Vat ega ma nüüd toiduainetehnoloog pole, aga midagi kreemjuustu sarnast. Ostsin teist Chisinau turult (Moldaavia pealinn) ... sammmumeie, mihandne turg see oli - kui palju eri juustusorte! Aga mitte sellest ei ole täna jutt. Vaid kotletist.

Enne kui edasi lähen, ütlen kohe, et ega's ei pea ära kohkuma, et ilma kašita ei saa sihandset toitu teha. Saab ikka! Võtate lihtsalt mingit muud kreemjuustu ja ongi asi ants!

Niisiis, võtsin ma kuus keedetud kartulit ja riivisin ära. Jämedalt. Siis riivisin samasse kaussi ühe pirakama küüslauguküüne ja sipsukese muskaatpähklit - mõlemat peenelt. Lisasin soola-pipart. koksasin kaks väheldast muna katki muu kraami selga. Ja siis lisasingi seda kreemjuustu - no nii vast 100 grammi jagu.

Noh ja mis siis enam kui käed tööle. Segasin kraami ühtlaseks taignaseks massiks ning hakkasin sellest pisukesi kotletikesi vormima. Ikka kahe peo vahel taignapallike ümaraks ning siis õrna vajutusega lapikuks. Riivsaia seest läbi ja kandikule panni ootama.

Praadisin lapse peopesa suurused pisikotletid tasasel tulel läbi - peale külje pööramist panin ka veel kaane peale, et tihke kartulimassi sees ka munaollus ikka kenasti läbi küpseks. Ning voila - valmis nad olidki. Pehmed ja kreemise konsistentsiga seest, kergelt krõbedad pealt. Mõnna, kas pole?

Niisiis, vaja läks:
- poole kilo jagu riivitud keedukartulit
- 100 gr kreemjuustu
- peenelt riivit küslaküün
- soola-pipart-muskaatpähklit
- kaks pisemat muna
- riivsaia paneerimiseks
- tilk õli praadimiseks.

Valmistamisaeg - ehk nii 10 minutit ettevalmistuseks ja teist sama palju kahe suure pannitäie valmisküpsetamiseks. Maksumus - isegi kui võtta eestimaisest poest ostet kreemjuust, ei tohiks see kraam üle paarikümne krooni maksma minna. Tulemus - paarkümmend pisikest kotletipoissi, millest piisab raudselt nelja taldriku täiteks, olgu siis lisanditega või ilma.

Saturday, November 7, 2009

Tbilisi. Tartus.

Tbilisisse saab nüüd minna Tartust lahkumata. Sellenimeline toidukoht avati hiljuti Tartu kaubahalli allkorrusel.

Toidukoht ... see vist olekski õige sõna. Või siis "Toidutuba." Ilmselt on tegu minu tajuhäirega, sest restoraniks ei oska ma ühe-ruumilist asutist pidada. Ehkki jah, tean, et laias maailmas on olemas ka ühe-laualisi ettevõtmisi. Kuid ikkagi, sõna restoran asub minu mõistemaailmas samal riiulil sõnadega "glamuur," "šikk" jne. Glamuurile Tbilisis aga rõhku ei pöörata. Kuid see pole ka oluline.

Kõik selles paarkümmend inimest mahutavas asutises on minimalistlikult mõnus. Ei mingit liialdust kaukaasialiku butafooriaga. Mõned viinamarjamotiivid seintel, rikkalik seinatäis veine. Teenendajad - kaks eesti keelt kerge aktsendiiga rääkivat noort poissi - kannavad küll rahvusriideid, kuid ka see ei mõju mitte ülepakutuna, vaid asjakohaselt.

Kiirelt lauda jõudnud menüü pakub positiivse üllatuse. Ei vaatagi sellest vastu mingid standardsed seljankad-seašnitslid. Puha gruusiapärased toidud, originaalnimede juures pildike ja maakeelne seletus man. Paraku ei jätnud ma tellitud roogade nimesid meelde ega kirjutanud üles - mõtlesin, et küllap võrgust hiljem täpsustan. Aga tutkit. Tbilisi on küll vist üks väheseid toitlustusettevõtteid, millel pole oma veebilehte.

Kahju, siiralt kahju - juba seesama menüü oma toidunimedega mõjuks kõva uudishimu/isutekitajana ning tooks kundesid juurde. Laupäeva kella seitsme paiku õhtul olime kaugelt külla tulnud kolleegiga sisuliselt ainukesed külastajad. Tõsi küll, hiljem lisanud veel üks neljane ingliskeelne seltskond ja ... oh üllatust, tubli punt grusiine, kes jopesid seljast võtmata peremehega omakeeli jupp aega asjatasid.

Aga võib-olla polegi Tbilisil tark oma menüüd ette tutvustada, sest hinnad pole just kuigi sõbralikud. Praegusel säästuajal eriti. Kuid kõigest järgemööda.

Et oleme kolleegiga mõlemad õllesõbrad, tellime endale esimese hooga ette õlled. Paraku on selleks mitte Gruusia, vaid kohalik kesvamärjuke - esimest lihtsalt ei pakuta. Veinidest ei oska aga hoolida. 35.-EEK õlle eest on tõesti restoranilik hind. See-eest käib õllega kaasa aga väike napake näkitsemist. Pole paha!

Palun ettekandjal soovitada midagi teravat. "Vot see supp, siia käib adzhika sisse" Kõlab hästi, kas pole? Valime mõlemad loomalihaga variandi ning et kõht pole kuigi tühi, lisame tellimusele vaid ühe hatšapuri moodi lihapiruka.

Pean ütlema et supp (veelkord oh kui kahju, et nime ei pannud kirja!!!) tekitas mitmetisi emotsioone. Esmapilgul - üsna klaaris pujongis hulpivad neli loomalihatükki - ei midagi erilist. 50.-EEK eest ilmselgelt vähe. Kuid teisalt - törtsuke adzhikat, mis pitsikesega kaasa anti, oli aus kraam. Nojah, see adzhika ei olnud küll "päris" ehk hõõrutud ja tihke, vaid ilmselt köögikombaini-hakitud ja vedel. Kuid see-eest värske ja äkiline. Oooojaaaa, kuumaks lõi see leem sisemuse küll!

Kahepeale toodud suure praetaldriku mõõtu lihapirukas kaotas küll ilmselgelt suure osa oma maitsest adzhika järeltoime tõttu suus, kuid oli siiski hea. Samas - 80.-EEK selle eest on ilmselgelt liig mis liig. Ning hakklihaline täidis oli lastud tõenäoliselt elektrilise massinaga liiga iseloomutuks pudruks. Pisut jämedam faktuur lihal oleks andnud mõnusamat-kodusemat hõngu.

Siiski seni üsna hea üldmulje aga mõrastas arve. Et tellimus oli nii väike, siis olin peas kokku löönud, et tasuda tuleb 250.-EEK. Kuid kirjas oli 260.- Kui suur oli minu üllatus, kui nägin, et tellitule oli lisatud 10.-EEK leiva eest. Pisiasi, eks ole, kuid ... niiiiiiiii väiklane! Tõsi jah, supi kõrvale toodi lauda korvike, kus mõni pisikese kild gruusiapärast saia. Kuid Gruusias endas oleks seda leiba toodud suur virn ning mitte mingil juhul poleks selle eest lisaraha küsitud.

Seega.
Interjöör 5- (kui midagi nii minimalistlikku saab üldse interjööri õilsa nimega nimetada)
Teenendus 5 (kiire ja korrektne)
Toit 4- (kvaliteet iseenesest küll 5-lähedane, kuid hinnasuhe väga halb)

Aga tagasi lähen ma kindlasti. Avastamisrõõmu jagub Tbilisis ilmselt veel küllalt.

Wednesday, November 4, 2009

Kabatshokikotletid sibula ja küüslauguga

Ega enamik asja sisust ongi pealkirjaga öeldud. Et ma tegin siis täna hommikul omale ja kallile kaasale sihandsed kotletid. Olid hääd :)

Aga olgu, et mitte jääda sündsusetult lühikeseks oma looga, siis mõne sõnaga pikemalt.

Tohtrihärrade ja -prouade soovitusel püüan vähendada oma kolesteroolisisaldust. Selleks pole aga lihtsamat ja loomulikumat meetodit kui osad toidukorrad vältida liha manustamist. Imelihtne, kas pole? Vähemalt teoorias. Praktikas kipuvad kõikvõimalikud vorstikesed ja muu sihandne rasvaküllus suisa iseenesest taldrikule. Kuid mõnikord, kui aega pisutki käes ja viitsimist, siis võib siiski ka teisiti, või mis?

Seekord käitusin siis nõnda. Hakkisin pool suuremat sibulat hästi peeneks, sikerdasin kaks küslaküünt kildudeks ja koorisin/riivisin pool kaubamaja-noorest suvikõrvitsast. Summisin saaduse kausis segi ühe suurema muna, lusikatäie maisijahu ning maitseainetega. Ja polnudki muud tarkust kui laduda kraam eelkuumutet-õlitet pannile. Kui algul säristasin suurel kuumusel ühelt poolt pruuniks, siis teisele poolele andsin juba pikemalt väikest tuld - eesmärgiks kotleti seest võimalikult palju liigset niiskust välja aurutada.


Tarvis läks:

- pool pikast ja noorest kabatshokist (neid saab koos südamikuga pruukida, vanemal peaks seemneid eemaldama)
- pool suuremat sibulat

- kaks küüslaugu küünt
- üks suur muna
- supilusikatäis maisijahu (aga küllap ka muu jahu sobib)
- soola, sidrunipipart ja sümboolne zzzzutsuke suhkrut
- õlitilk pannile

Valmistusaeg: 5 min ettevalmistus ja maks. 10 min praadimist. Maksumus: üle 15.-EEK kohe mitte kuidagi. Tulemus: 6 mõnusat kotletti ehk kahe inimese hommikusöök.


Et aga olen koduses pildistamises kehvake, siis lisan jällegi kaugmaise pildi. Nimelt Armeeniast, Jerevani lähistelt teeäärsest müügipunktikesest. Autojuht läks küsima sibulakilo hinda, põlgas aga 300-drahmist vastust liiga kalliks (u.8.-EEK)

Monday, October 26, 2009

Tursamaksasalat

Kohtumine vana tuttavaga on mõnikord palju meeldivam kui tutvumine kümnete uutega, kas pole? Eriti veel, kui see kohtumine kannab leppimise märki.

Minuga juhtus täna nii.
Kunagi aastaid tagasi sattusin sööma käestläinud tursamaksast tehtud ollust. Kuna mul pääle seda väga niru olla oli, läks minu tursamaksa-soolikas lukku ja tükk aega ei tahtnud teist nähagi.

Kuid täna toidupoes jäi silm karbikese peale. Karbikesel kiri: tursamaks. Ja näe, organismus ei võpatanudki! Mõtlesin riskeerida ning kõristasin konservi kärusse.

Kodus tegin vana tuttavaga seda, mida ennemuistegi. Mõnusa saiakatte. Selle retsept on nii narrilt lihtne, et kohe nagu imelik rääkidagi. Aga kuna minu jaoks oli see tegu siiski pisuke sündmus, siis olgu ikkagi see siinkohal kirjas.


Hakkisin pool suurt salatisibulat peeneks, koorisin kaks keedet hiigelmuna ning õngitsesin maksatükid õli seest välja. Mõtlesin vähe ja nõristasin pisut sedasama nestet ka muule kraamile selga. Sool ja sidrunipipar kah kausikesse ja miksisin kahvliga kõik segi. Lasksin 10 minutit seista-tõmmata. Panin sepikuviilule. Oehhhhh. Tere taas, vana sõber! Isegi minu mitte-sibula-sõber abikaasa mugis mõnuga mitu killukest vürtsika kattega kaetud viilukest.

Seega läks tarvis:
- väike karp tursamaksa õlis (160 gr)

- kaks suurt keedumuna
- pool suurt salatisibulat

- soola, sidrunipipart
- sepikut, mille selga saadud segu määrida.


Valmistusajast ei saa eriti rääkidagi, 10-minutilist tõmbumis-aega peaks siiski rõhutama. Maksumus on ehk pisut kallim kui säästuajal peaks. 35.-EEK õhtuse snäki eest ... on seda vähe või palju? Kõrvutades seda aga tulemusega - mõnus maitseelamus ja kuus suurt kääru sepikukatet - olen mina siiski rahul.

Kuna pilt jäi jälle olemata, siis panen siia hoopis pildikese hiljutiselt tööreisilt, mil vabal hetkel Sotši rannakohvikus sai õlle kõrvale kalmaarisalatit näksatud. Oli kah hüva amps!

Thursday, October 15, 2009

Sügis = õunakook

Ega ma tavaliselt magusat ei küpseta. Aga nüüd lihtsalt üks abikaasa kolleeg tõi laari õunu, sh kasti antonovkaid. No mis sa hing nende hapude jurakatega ikka teed kui õunakooki.

Proovin siis mälu järgi taastada, mis ma tegin.


Võtsin 6 suuremat antonovkat, puhastasin ja lõikasin nii enam-vähem ühtlasteks seibideks. Taigna segamisel avastasin, et külmas on ainult soolast meierei-võid ... hmmm. No mis seal ikka, võtsin siis seda. Vähekese. Summisin suhkruga segamini. Lisasin jahu ja summisin edasi. Siis tuubi kohupiimapastat. Lõin teises kausis munad segamini, surasin sisse. Pagan, tainast sai vähe. Panin jahu juurde. Ja muna. Ja veel pisut jahu. Ja veits piima.


Ahjuplaadi määrimiseks ei hakanud seda va soolast võid pruukima, kallasin lusikajagu õli. Ning mõtlesin, et järsku võiks sinna suhkrut peale raputada? Et hapud õunad ju. Ja õunad lähevad alla ning tainas selga. Raputasin suhkrut ja juurdlesin, et aga see võib ju siin ära karamellistuda ja siis ei saa kooki plaadi küljest kätte. No raputasin siis riivsaia kah plaadile. No see aitab alati, kas pole? :)


Ladusin õunad plaadile, kraapisin taina enam-vähem ühtlase kihina kukile. Eelkuumutet ahi kõmdi kinni. Veekausi asemel läksid samasse ahju, korrus allapoole kanakoivad küpsema. Paarikümne minuti pärast vaatasin - koogi servad juba pruunid, aga pealispind veel kuidagi ... no mitte-küpse-välimusega. Lasin siis veel viis minutit madalama temperatuuriga muheneda.
Kui välja võtsin, olid nugilised juba platsis. Abikaasa andis koogile viimase lihvi, raputades peale tuhksuhrut.

Eks ole, nii ei saa ju teha? Ei miskit retsepti ega kindlaid vahekordi! Aga näe, saab küll. See asi, mis lõpuks taldrikule jõudis, oli üks parimaid õunakooke, mis ma elus teinud!


Et aga oma stiilile kindlaks jääda, panen kirja ärakulunud asjad:

plaadile:

- supilusikajagu õli

- paari teelusika jagu suhkrut

- sama palju riivsaia


alumiseks kihiks:

- 6 keskmist antonovkat


taignaks ehk ülemiseks kihiks:
- poolteist klaasi suhkrut
- 50 gr võid

- kolm suurt muna

- kaks klaasi jahu (üks neist täistera nisujahu)
- tuub kohupiimapastat
- pool klaasi piima

viimaseks lihviks:

- tuhksuhkrut

Valmistusaeg: ca 15 min ettevalmistus ja 20+5 min küpsetuseks. Maksumust ei oska seekord isegi umbes arvutada, kuna õunad olid tasuta ja muu kraam ammu ostetud. Aga ega ta üle paarikümne krooni lähe. Tulemus - suur plaaditäis hirmhead kooki.

Tuesday, October 6, 2009

Kalinka

Ma pole eriti mööda restorane käija. Kuid mõnikord siiski peab. Kohtumised. Kui saab sel moel ära proovida ka mõne uue asutuse, no miks siis mitte. Käisin tänagi ja kirjutan. Kahjuks halvasti.

Tartus on taas vene trahter. Kalinka. Kesklinnane ja sissetöötatud asukoht räägib ettevõtmise kasuks. Mitut korda vahetunud omanikud aga kahjuks - midagi on siin nihu, et ei suudeta püsima jääda. Kuid varasemaid patte ei pea mitte uue asutuse süüks panema. Sestap asjast.

Sisseastujaid tervitab vana tuttab vene muinasjuttudest - vene ahi. Butafoorne küll, kuid siiski naeratama-panevalt äratuntav. Ivanushkat ja balalaikat ei paista küll kuskil, kuid pole hullu. Otsime seespool.

Kui kohe ahju kõrval aknaäärses lauas ei soovi peatuda, võib liikuda sissepoole. Pool korrust trepist üles paikneb põhisaal ja suveterass, baarilett ja naeratavad ning kenasti tervitavad ettekandjapiigad.

Nihkume veel pool korrust üles, väiksemasse-vaiksemasse saali. Neiuke vudib meil kohe järel ja ulatab menüü. Hmm. Pole paha. Toitude nimed on kohati originaalitsevad, kuid siiski arusaadavad. Tõsi küll, tõlge on puhuti puine - nt "žarkoje po retseptu grafa Tolstogo" on tõlgitud kui "Tolstogo pajaroog", ehkki "krahv Tolstoi pajaroog" oleks olnud ju parem. Kuid tühja temaga. Lenini nimeline kolhoos ja muud jonksuga nimed teevad meele heaks ikkagi.

Tellin Putini seljanka (50.-EEK) ja böfstroogonovi Moskva moodi (100.-EEK). Kolleeg võtab kankoiva Piiteri moodi (110.-EEK) ja pannkoogid toormoosiga (45.-EEK). Toidu kõrvale küsitud õlu (Starõi Malnik, 35.-EEK) tuuakse kiirelt ja pisut slaavilikus savikannus - mis ei ole küll kuigi mugav õlleanum, kuid koha eripära ... las ta olla.

Üsna kiirelt kohale saabunud seljanka laseb oletada mikrouuni. Naljatades visatud küsimus - et kas Putini seljankas on ka tükike Putinit, paneb piiga kohmetuma. Mitte poliitiliselt ebakorrektse nalja üle, vaid et tema tõi mulle hoopis päevasupi ehk hariliku seljanka. Küsinin, et mis neil kahel vahet - selles tavalises on kartul, Putini omas mitte. Hmhhhh. Las ta siis jääb, söön sellegi ära, ehkki piiga oli täis valmidust toodu minema toimetada ja asendada. See, et seljankas on sees kartul ja viiner, sellega ma lepin. Kuid et restorani-seljankas puuduvad neerud ja oliivid, see ei lähe mitte. Oleks siis veel et meüüs oleks kirjas "kodune seljanka" vms.

Praed ei paranda esimest pettumust kuidagi. Minu böfstroogonov ei veena eriti ei kogusega ega maitsega. Värske koorese meki asemel on keelel midagi kerget magusakat. Vähemalt on loomaliharibad kastme sees pehmed. Fritüüritud keedukartulid maitsevad pikalt kuumutatud õli järgi.

Kolleegi kanakoib, mis pidanuks olema täidetud seentega, on kõvasti kondi küljes kinni (kindel märk vähesest küpsetamisest) ning erilist täidist ei tuvastunud. Kartulipüree ja eraldi kausikeses olev kaste on ülitavalised - viimane veel pisut klimpis, just nagu koolitädi ikka seda tegi. Mõlemal salatiks tüüpkomplekt salatileht-tomat-kurk. Noh olgu, kolleegil oli ka konservhernes.

Pannkoogid on küll kaunilt serveeritud, kuid külmad. Kohv ... noh lihtsalt kohv.

Interjöör: 4+
Teenendus: 5 kiiruse eest ja 3 eksimuse eest, kokku 4
Toit: 3- (kui võtta arvesse kvaliteedi ja hinna suhet, siis koguni 2)

Kokkuvõtteks - ülemakstud söökla. Hinnang karm. Aga õiglane.

Sunday, September 27, 2009

Hatšapuri

Olen viimasel ajal lennus olnud. Sõna otseses mõttes. Viimane nädal suisa Abhaasias. Sestap pole isesesivast kokkamisest eriti midagi välja tulnud.

Tututvustaksin aga teile oma uut tuttavat - abhaasia hatšapurit. Kui enamasti tuntakse meil hatšapuri nime all midagi kihilise juustupannkoogi moodi asja (nt Therdalia variandis), siis sealmaal näeb asi pisut teistmoodi välja (pildil poolegisöödud kujul).

See on siis selline hapendamata nisujahust lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud suluguni vm juustuga. Serverimise hetkel torgatakse sinna keskele veel priske tükk võid, mis kiirel sulades moodustab rammusa järve selle maitsva piiraka keskele.

Söömine käib mõistagi näppudega. Murrad aga otstest tükikesi ning kastad mõnusa küpsejuustu-sulavõi lombi sisse. Ning siis mälud õndsa näoga. Kui õnnestub seda tegevust teostada mereäärse kohvikus (aga enamus Abhaasiast ongi üks suur rannik), siis vahid merd sinna kõrvale ja ruigad õnnest.

Kuna ise ma seda tegu ei teinud, siis saan lisada vaid sealse müügihinna. Nn keskmine hatšapuri (mis on keskmisest taldrikust suurem) maksab 75.-80.-RUB (ehk 25-27.-EEK). Sellest keskmisest piisab täiesti minusuguse ülekaalulise isaslooma toitmiseks nii umbes poole päeva ulatuses. Suurest ei julge mõeldagi :)

Ahjahh, sama asi on saadaval ka munaga - nii et keskele on löödud küpsema lisaks juustule ka muna, kuid mulle tundus alati puhtalt juustune variant parem.

Saturday, September 5, 2009

Karaskiarengud

Karask on küll vist üks lihtsamaid ning seetõttu geniaalsemaid toite. Hapendamata taignast leivataoline küpsetis, mille valmistamine käib imelihtsalt ning laseb endaga mängida nagu kassipojaga.

Põhimassi moodustab jahu. Sisuliselt võib kasutada suvalist jahu või jahude segu. Noh ainuke soovitus on vähem kasutada nisujahu, kuigi nt odrajahule võib ka seda lisada. Täisteranisujahu on muidugi teine asi - kui ainult sellest karaskit valmistada, valmib midagi üsna sepiku sarnast. Olen ise mänginud odra-, maisi-, rukki- ja erinevate nisujahudega.

Jahu võib segada nii või kui õliga. Või annab kobedama tulemuse, kuid nt õliga segatud tainast on lihtsam vormida. Muna võib lisada, eriti kui tainas on sellistest komponentidest, mis ise eriti liituda ei taha. Küpsetuspulbrit peab panema, sest kääritamata tainas jääb muidu väga plink.

Juurde võib summida üsna suvalisi lisandeid, mis vähegi söödavate ja suupäraste hulka liigituvad ning pikka kuumtöötlemist ei vaja. Kõikvõimalikud kliid on alati teretulnud lisand - ainult et täisterajahu puhul kliisid lisades võib tulemus olla väga aganane, nii et karask kipub murenema. Kõikvõimalikud seemned (nt lina- või päevalille on kõige tavalisemad), kohupiima või kodujuustu / riivitud juustu, puuvilju või hoopiski nt suitsuliha kribalaid.

Sool-suhkur ning muud maitseained on samuti varieeritavad. Tulemus saab loomulikult iga kord erinev. Kuid selles ongi asja võlu. Teed valmis, mekid ja järgmine kord proovid uuesti või teed teisiti. Ei mingit rutiini. Iseküpsetatud leivaasendaja püsib kapis värske paar päeva, nii et kaks-kolm korda plaaditäie küpsetades on sul värske leib alati tagatud ning mis peamine - see ei sisalda mingeid e-sid. Võtke kätte oma lemmikleiva pakend ning uurige seda peenikest kirja. Kole tuleb peale, mida kõike te oma igapäevase leivaga sisse sööte ausate kaupmeeste ning vahvate pagarite armust.

No ja taigna vedeldamiseks võib kasutada ka mitut sorti vedelikke. Lihtne vesi või piim või nende kahe segu. Hapupiim või keefir. Olen kasutanud ka puljongeid, nii köögivilja kui nt kanapuljongit. Jälle erinevad nüansid.

Tegu ise on ju aga imelihtne ning suisa teraapiline. Ainete väljamõõtmine ja kokkusegamine nõuab hetkeks keskendumist. Kuid sõtkumine, pätsikeste vormimine ja plaadi ahju panek on ju suisa rõõm. Paarikümne minuti pärast tiriseb köögikell ja suurepärane lõhn täidab kogu korteri.

Minu eilne tegu:
- kuus klaasi jahu (seekord neli klaasi odrajahu ja kaks täisteranisujahu)
- klaas linaseemneid
- kaks klaasi riivõuna
- pool klaasi õli
- teelusikatäis soola
- supilusikatäis suhrut
- kolm teelusikatäit küpsetuspulbrit.
- kaks keskmist muna
- klaasijagu piima.

Maksumus: nii-kole-väga-umbmääraselt 20 krooni. Pigem vähem. Valmistusaeg: 10 min segamiseks, 20 min küpsetamiseks. Tulemus - plaaditäis õunakaraskipätsikesi (mahult võrreldav ehk nt kahe suure poeleivaga. Ehk siis meie pere kahe-päeva-ports.

Pean ütlema, et magushapu õunamaitse sobib karaski koredasse ihusse suurepäraselt. Eriti kui viilukas karaskit rösteris soojaks lasta ja killuke võid peale panna. Soovitan!

Kuna aga pilti asjast endast jällegi pole, siis tutvustan pisikest leidu sõbramehe aiast. Saage tuttavaks - Horisontaalne Pirn! Taamal mändide küljes võib näha ka sinimustvalget pesakasti:)

Tuesday, September 1, 2009

Tomati-sibula hoidis

Nutt tuleb peale. Kui sellist pilti vaatad. Ja veelgi enam, kui seda parempoolset kaussi lähemalt silmitseda. Ja mis mina veel pidin tegema, kui kõike seda siiru-viirulist ilu lõikusin. Õnneks on mul juba hea karastus ja ainult nina hakkas pisut lurisema :)

Aga selline masohism tasub end igal seitsmelt juhul ära. Tulemusena valmib suurepärane mahedamaitseline segahoidis, mis sobib nii pitsa peale kui kastmesse, lihtsalt lisandiks keedukartulile või ka niisama nohistamiseks.

Minu ülesanne selle asja juures on see pisarakiskumine. Ehk siis sibulalõikamine. Tomatipoiste hakkimise ja edaspidisega mässab mu armas naisuke. Sööme hiljem koos. Ja lastele anname ikka ka :)

Iseenesest on kogu tegu imelihtne. Meie komplektis on:
- neli kilo tomatit
- kaks kilo sibulat
- neli supilusikatäit soola
- viis supilusikatäit suhkrut
- teelusikatäis sidrunipipart

Viilutet sibul ja tükeldet tomat heidavad kokku poti sisse ja lähevad tulele. Maitseained seljas. Suurel tulel keema ja seejärel podistada keskmisel tulel nii umbes pool tundi. Kiirelt puhtasse purki ja jahtuma. Siis keldrisse, kui on. Meil on.

Maksma läks minul see lugulaul u. 60 krooni (tomati sain 10.-EEK ja sibula 6.-EEK kilo). Purgid olid õnneks varem olemas. Ajakulu - pool tundi ettevalmistuseks ja pool tundi kuumutamiseks. Tulemus u. 10 pooleliitrist purki.

Pilt on oma, autoriõigusega kaitsmata:) Igaks juhuks ja eriti tumedatele isenditele seletan, et tomat ei ole sellel veel tükeldatud, neil on vaid mõningad pehmevõitu kohad välja lõigatud. Meie tomatitelt koort ei eemalda, vaid lõikame nii pöidlaotsa-suurusteks tükkideks - siis ei jää ka kõvema kestaga tomatite puhul need kooretükid hoidises häirima.

Sunday, August 23, 2009

Brokkoli-marineerimise katastroof

Pean igati õigeks, kui kirja sisse ei panda mitte ainult õnnestumised, vaid ka need teised juhtumid. Ehk siis ebaõnnestumised. See sunnib vähemalt mul endal kohe kupli tööle, et mida teistmoodi teha, et asjast siiski asja saaks.

Juhtus minuga nii. Brokkoli on üks igavesti mõnus asi, kas pole? Keedad soolvees ära või aurutad, paned mõne hautise sisse - tulemus on ikka toredalt roheline ja muhedalt maitsev. Aga vat tuleb välja et ka seda saab ära rikkuda.

Nägin juutuubist ühe korealanna video-retspti, mille olemus oli äärmiselt lihtne. Haki brokkoli õisikuteks, jämedamad varred juppideks. Lase vesi keema, lisa pisut suhkrut-soola-õunaäädikat. Kupata brokkoli kiirelt läbi kuuma marinaadi ning kohe seejärel sama kiirelt jahuta maha jääkülmas vees. Jahuta maha marinaad. Pane brokkoli ja marinaad purki. Tulemuseks peaks olema hapendatud brokkoli, no umbes nagu kiir-hapukurk.

Tegin kõik, nagu kästud. Isegi õunaäädika otsisin kapinurgast välja, mida muidu suht harva kasutan. Kupatasin ja jahutasin brokkoli (see muudab niigi rohelised jupid tõepoolest veelgi ergumaks). Panin purki. Ootasin päevakese - maitse oli niru. Teisel päeval veelgi nirum. Brokkoli oli sunnik vintske ja maitse ... noh nagu hapuksläinud hoidisel, mitte nagu hapendatud hoidisel.

Mis ma valesti tegin? Kas oli viga brokkolis (vana?), õunaäädikas (ebakvaliteetne?), vahekordades? Või ei jahutanud ma marinaadi piisavalt? Või peaks siiski brokkolit mitte kergelt blanšeerima, vaid korralikult kuumutama?

Hetkel ma küll ei arva, et tahaksin seda eksperimenti korrata, pisut halb maitse on siiani suus. Et väärt toorainet mitte päris ära visata, loputasin brokkoli ohtra veega üle, küpsetasin nad ahjus majoneesiga kaetult (see peaks ju kõik maitsed ära klattima), kuid ka see ei päästnud. Lasksin veel keevast veest ka läbi, misjärel brokkoli muutus söödavaks, aga mitte kuigi maitsvaks.

Ma'i tea, kas keegi on sedalaadi eksperimenti teinud ja seejuures õnnestunud? Kui on, andke teada. Kui ei, siis teadke, et mina ebaõnnestusin.

Et aga mitte lõpetada pildita ja kehval noodil, lisan ootamatu leiu kõrvaltänavast. Samal ajal kui pihlakad on juba sügisekarva, otsustas see puuke õide minna. Paraku on pilt kiirustatult udune - keskmisest suurem koer teispool aeda sattus minu lähenemistkatsest keskmisest enam ärevusse:)

Sunday, August 16, 2009

Koduketšup

Hooletu kokk on halb kokk. Või kas ikka on? Mina väidan vastu. Tihtipeale on hooletus loomingulisuse sünonüüm. Ja mis oleks kokkamine ilma loomingulisuseta? Üks tuim töö ja vaimunärimine.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis saaks siis, kui peaks päevast päeva kuskil söögikoha pliidi ääres seisma ja kümnete kaupa pippuripihve treima. Ikka nii, et nad oleks alati tagatult ühesugused. Näpp retseptiraamatus ... või ei, isegi mitte enam seda, ammu pähekulunud valemi järgi ja massina abil kõike kokku segamas. Ei mingit mängu. Ei mingit võlu. Aga noh, ega ma ei halvusta selle töö tegijaid. Ka neid on vaja.

Tegin täna jälle koduketšupit. Sest no miks peaks ma suisel aal poeketšupit ostma? No olgu, vahel ikka ostan ka, aga isetehtu on ju ... isetehtu. Seega hää! Ja ilma kahekümneviie E-aineta.

Miks ma aga alustasin hooletusest? Aga seetõttu, et unustasin midagi lisada, mis meenus alles nüüd, arvuti taga. Kuid - ja see on oluline - see puudujääk ei meenunud mulle maitstes! Järelikult sai tulemus suupärane, et mitte öelda suurepärane. Jäägu see unustet asi esialgu saladuseks, räägin loo ära, eks siis vaadake, kas taipate ise käigult.

Kõigepealt sellest, et eile oli Maximas (jah, ma ei käi ainult turul) suurepärase hinnaga kana - seda va Rannamõisa oma - kilohinnaga 27.90. Kuna asusin seda täna ahjus küpsetama, siis mõtlesin ühildada mitu tegu korraga - mis ma sellest gaasist ikka raiskan. Tükeldasin kana kuueks, ladusin klaasvormi põhja, samasse sibul-küüslauk-porgand, peale siputasin soola pipart.

Kana peale ladusin kümmekond tomatit. Sellist keskmist mõõtu korralikku eestimaist tomatit, mitte kolisev-kõva nagu hispaania "transpordikindel" ja mitte nii kahvatut nagu poola "veoauto-järelküpse", vaid mõnusat, täisküpset, pehmet ja õhukesekoorelist kohalikku. Uuristasin ainult varrekontsu terava noaga välja ja sokutasin kanajuppide vahele, uurdeaeuk ülespoole.

Ahjuuks kolksti kinni ja pool tundi küpsemist. Tõsi küll, korraks vahepeal kontrollisin, ega kuumus pole liiga teinud ja lasksin sellega väärt sutsaka sooja välja. Poole tunni pärast keerasin külge. Tomatitel, mitte kanal. Uurdeavadesse kogunenud mahl sirises täiendama all mulisevat kanaküpsetuse leent.

Veel viisteist minutit ja nüüd lusikatasin küpsed ja kohati kergelt pruuni jumegi võtnud päikesepallid kana pealt tulema. Klaaskaussi, mille põhja olin juba enne hakkinud valmis tilli-peterselli-basiilikut. Umhhh, milline lõhn, kas teate! Saputasin soola-pipart-suhkrut, lisasin mõne tilga tabascot ja läksin kallale. Tomatisegule. Saupurustiga. Suristada tuleb pikalt. Vahepeal maitsta. Ja maitsestada juurde, kui tarvis. Ning vaadata, et purusti tera ei oleks enda ümber kerinud kõike maitserohelist. Ja siis veel suristada. No ikka üks tubli kolm-neli-viis minutit. Peamine, et tulemus saaks piisavalt ühetaoline. Nojah, eks võib ju ka läbi sõela suruda, aga ma kardan, et siis saab tulemus väga vedel ja vajaks järelkuumutamist või koguni paksendamist, kuid see ei tunduks mulle õige.

Lõpuks kummutasin saaduse purki. Justnimelt purki. Ühte! Sest kujutage ette, umbes kilost tomatist koos maitserohelist sai üks pooleliitrine purk ketšupit. Või õigem oleks öelda - kodust tomatikastet, sest algselt tähendas ketšup hoooooopis midagi muud ning ei omanud mingit pistmist tomatiga.

Niisiis, mina kulutasin ära:
- kilo tomatit
- pundike tilli
- pool pundikest peterselli
- mõned lehed basiilikut
- pool teelusikatäit suhkrut
- pool teelusikatäit soola
- noaotsatäis sidrunipipart
- viis-kuus tilka tobascot

Valmistusaeag - küpsetuseks kokku 45 minutit, kuid kuna ma tegin seda koos pooleteist kilose kanaga (mis neelas osa soojusest), siis võib ka poole tunniga hakkama saada. Peamine, et tomat oleks läbiküps, kõik sõltub soojusrezhiimist ja tomati suurusest. Mida tähendab läbiküps? Aga siis, kui tomati nahk pealt juba lõhkenud on ja krussi hakkab tõmbuma. Muuseas, mina ei eemalda enamasti kunagi seda nahka. Maksumus - kuna tomat maksis täna 15.-EEK kilo, siis koos maitseainetega ei saa see üle 25.-EEK kuidagi minna. Tulemus - pooleliirine purgitäis hõrku tomatikastet.

Et pildistamine kipub mul enamasti kokkamise käigus meelest minema, siis lisan lihtsalt ühe lauatäie. Selline, nagu ta mul pealel turult tulekut enamasti kipub olema:)

Ahjaa, misasja ma siis unustasin tomatikastmele lisada? Küüslaugu. Hooletu nagu ma olen. Või siis hoopis loominguline:)

Häid suvelõpu tomatielamusi!

Thursday, August 6, 2009

Roheline omlett paprikarõngais

Igavesti vahva tulemuse saab kõikvõimalike juhuslike asjade kokkupanemisest. Nendel kordadel, kui kööki astudes pole veel mingit mõttepoegagi peas. Lööd siis külmakoja ukse lahti ja ... hmmm, siit saab ju midagi kokku panna küll!

Eile hommikul juhtuski nii. Ühes kausis ootas eelmisest päevast ülejäänud keedetud brokkoli. Kõrval, nagu vihjena, lösutas munakarp. Kaks asja näpus, lükkasin palja jala suure varbaga külmiku ukse kinni ja vaatasin otsa rippkorvis siravale paprikale. Ilus punane selline. See va paprika. Ja brokkoli roheline. Sihuke kooslus ju kohe nõudis veel lisaks kollast. Nii sündiski.

Kiirelt pann tulele. Kuni see soojeneb, jõuab paprika seibistada. Võib kohe niisamuti, koos südamikuga lõigata, saab kenad ilusad rõngad, mida siis hiljem seest seemnetest ja liigsetest vaheseintest puhastada. Rõngad võiks nii sentimeetrised jääda, ma arvan - siis jäävad nad ilusti praadimisele püsti ning täidavad oma vormi-ülesanded paremini.


Nüüd tilk õli pannile ja paprikarattad kenasti üksteise kõrvale - ühest suuremast paprikast saabki pannitäie. Las nood rattakesed seal pruunistuvad ühest küljest, kuni muu kraamiga mässamine oma aja võtab.

Brokkoli tsäkk-tsäkk puruks. Muna kausis kloppadi-kloppadi segamini ning et tulemus tummisem ja kollasem jääks, suts maisijahu ka sisse. Sool-pipar-sojakaste munasegusse, tilk piima ja segamini. Brokkoli kah samasse. Segamini.

Nüüd saigi paras aeg paprikarõngail külge keerata. Ja kui see tehtud, polegi muud tarkust kui muna-brokkoli-segu ootavatesse pesadesse kallata. Või siis kogu kraam ühtlaselt üle ujutada, ega siis näituse tarvis ju tee, vaid enda ja kalli kaasa kõhurõõmuks.

Edasine on juba valiku küsimus. Kas väikese-väikese tule peal lasta kaane all kogu kraamil kenasti läbi küpseda või siis pisut äkilisema kuumaga ja kahelt poolt praadida. Mina läksin teist teed.

Kui kraam ühel hetkel taldrikul, siis on tulemus imeline. Punastes paprikarõnagstes kollane munakiht, milles rohelised brokkolikillud värvivürtsiks sees. Pane juurde veidi käepärast salatit ning triibuke majoneesi ja oivaline hommikusöök on tagatud.


Mis siis tarvis läks?
- üks suurem paprika

- kaks suurt muna

- kasin supilusikatäis maisijahu
- pool klaasi piima
- sool-pipar-sojakaste
- peotäis keedetud brokkolit (või spinatit või minu poolest kasvõi toorest rohelist sibulat)
- tilk õli pannitamiseks

Maksumuseks
arvan ma nii 15-20.- EEK. Ajakulu esimesest liigutusest söömahakkamiseni mitte üle 15 minuti. Tulemus kaks toekat hommikusööki.


Kuna pildimassin ununes õhinaga ära, siis panen juurde hoopis ühe pimeda peitepildi, kus tegelikult on riis, porgand, ülepraetud keedukanalihakribud (kui ostad rinnakud ja lõikad šašlõki tarvis rinnafileeliha küljest, siis saab allesjäänud luudest puljonksi keeta ja hiljem veel peotäie liha luudelt) ja kerge kaste (sellesama kanpuljongi põhjal). Oli kah hüva kraam.

Mõnusaid hommkuid!

Tuesday, August 4, 2009

Jaapani pizza ehk okonomijaki?

Taevane arm, kui piiratud on ikka valge inimese fantaasia ja kohati sõnavaragi. Igasugune lapik ja taignane asi kipub pitsaks nimetuma. Aga teisest küljest - kui sedapidi üks raskelthäälduv, kuid suupärane asi meelde jääb, pole seegi paha variant. Sest ega minagi tea, kas "okonomijaki" on üldse tõelähedane kirjapilt sellele, mis järgmiseks kirjas või mitte. Aga ega see polegi oluline, peamine, kui asja olemusele pihta saada, sõnavorm polegi köögis see kõikse tähtsam.

Kohtasin seda retsepti venekeelses videoformaadis nimega "Счастье есть" ehk "Õnn on!" Saatejuhi pisut täditsev kõnelaad ei pruugi ehk kõigile meeldida, kuid temat kiirgab sellllllllllist armastust oma töö, toidu ja sööjate vastu, et see paneb lihtsalt naeratama. Ning miks mitte alustada oma päeva naeratuse ja hea pannitäiega.

Pildil võib hea fantaasia korral näha suurt kapsapead ning kapsas ongi toidu peamine komponent. Just värske, õrn ja roheline kapsas, mida praegu saada, sobib meile parimal moel. Mine tea, ehk sobib selleks talvine valge ja tihe suguvendki, kuid teeme hetkel sellest, mis saada. Sest värske kraam on parim kraam, eks ole!

Aga tagasi selle okonomijaki juurde. Kui uskuda telekokka (ja ma igaks juhuks kontrollisin seda mujaltki), siis tähendab seesinane sõna jaapani murrakus "see, mida tahad." No kas pole fantaasiat köitev nimetus? Tõepoolest, reegleid selles toidus praktiliselt pole. Olemus on äääääärmiselt lihtne. Värske kraam segada taiganaga ning praadida enda mokka mööda ja käepärase täidisega kahelt poolt siukeseks üle-panni-asjaks. Nii lihtne see ongi - kas pole mitte mõnus?

Võib teha näiteks nii. Sega omavahel pool klaasi jahu (ja see ei pea ilmtingimata nisujahu olema) ning muna, lisa pisut vett ja sojakastet. Pisut pipart ei tee paha ning kui soovid, võid soolagi panna - kuigi sojakaste on ise soolane ja täidis võib ju kah soolakas olla, nii et mõtle, kas paned või mitte.

Haki paar kapsalehte peenteks ribadeks. Hekselda mõned varred rohelist sibulat või murulauku juppideks (jämedamad sibulavarred võid ka pikupidi peenemaks lõikuda), kuid ära peenesta neid nagu salatisse, vaid jäta sellised parajad peopesa-pikkused jupid. Seda värsket kogust ei saa kuidagi ette kirjutada, pead lähtuma oma panni suurusest ja sööjate arvust - aga arvestama pead sellega, et kapsas kuumutamisel "läheb kokku" ehk kaotab oma esialgsest mahust tubli poole.

Mõtle välja, mida soovid täidiseks. Vorstiviilud, juust, krevetid, seened ... no täpselt nii, nagu pealkiri ütles ehk "okonomijaki!" Ehk siis see, mida tahad! Mõistlik oleks muidugi soovid ja võimalused enne kokku viia ... ja Aafrika nälgivate laste peale võib kah mõelda :) Tegelikult on ainuke kriteerium, et see va täidis peab olema mingi valmisprodukt, sest kuigi suurt küpsemisaega talle meie panniroa sees ei anta.

Nii, oled kõik valmis mõelnud ja pannud? Siis asume lõppfaasi juurde! Kalla hakitud roheline taigna sisse ... või siis vastupidi, igatahes pead selle kõik nüüd läbi summima, et iga kapsariba saaks taignastatud. Kui esialgu võib jääda ehmatav mulje, et tainast on kole vähe ja kuidas kogu see kraam koos püsib, siis ära muretse - küll ta püsib!

Ma loodan, et pann oli sul juba tulel? Tore, pane sinna nii vähe õli kui raatsid, ainult niipalju, et pannipind päris kuiv poleks ja asu kapsasegu pannile kühveldama - ainult et mitte kõik ja korraga! Nii umbes pisut üle poolest esialgu piisab. Sorgi kraam võimalikult ühtse kihina üle panni laiali ning aseta peale täidis. Nüüd läheb selga ülejäänud kapsakiht. Provi ka see pannilabidaga võimalikult ühtseks ja tihkeks massiks tasandada, nii et täidis väga välja ei turritaks.

Ega nüüd polegi muud, kui oodata, kuni meie kapsa-taigna-kook valmib. Soovitan seda teha ehk väiksemal tulel, et kogu see üsna paks plönn saaks ühtlaselt läbi küpseda. Vahepeal naudi pannilt kerkivat imehead aroomi ... või pane kohvi hakkama, kui soovid:)

Kui õrnalt servast labidaga kergitades on selge, et alumine pool on piisavalt pruunistunud, järgneb nipiga osa - ümberpööramine. Kui oled endas tõsiselt kindel ja varem sihandse teoga toime tulnud ilma lage ja põrandat määrimata, siis võid ju kasutada kõige efektsemat võtet ehk viske pealt pööramist. Kui riskida ei soovi, siis kasuta suure taldriku või kasvõi pannikaane abi ... aseta taldrik pannile, pööra koos sellega ümber ja libista kraam küpsemata poolega pannile tagasi. Kui pole ka sellist abivahendit, võib muidugi minna seda teed, et piisavalt suure pannilabida abil nt neljaks tükeldatud kook tükkhaaval ümber keerata, kuid see poleks enam päris see.

Mina katsin viimases etapis panni kaanega ja lasksin kraamil tasel tulel kenasti läbi küpseda. Nii kaotab küll kapsas oma krõmpsuse, kuid taignas olev muna vajab küpsemiseks ikkagi nii umbes viis minutit kuumutamist ja kaane all saab see nii jämeda küpsetise puhul kiireimal ja kindlal moel tagatud.

Kas lõpuks libistad kogu okonomijaki tervelt liuale või paned juba portsudena koos salatiga taldrikuile, on juba maitse asi. Nagu kõik muugi. Muuseas, olen sama asja kohanud ka korea versioonis ilma mingi täidiseta ning ka ainult rohelisest sibulast või porrust valmistatuna. Kuid kõik see on juba igakordse otsuse küsimus, mida ja kuidas sa pannile paned. Ürgammune tegu - ühendada tainas köögiviljade ja võimaluse korral ka lihaga, on tehtud. Toit on laual. Okonomijaki!

Kordame üle sisu:
- muna
- pool klaasi jahu
- ribadeks hakitud kapsas
- jupitatud roheline sibul
- pisut vett
- sojakastet
- maitse järgi soola-pipart
- täidiseks suupäraseid palakesi

Valmimisaeg: ettevalmistus maks 10 min ja küpsemiseks kummaltki poolt kuni 5 min. Tulemus: kahele inimesele võib seda isegi palju olla, koos lisadega serveeritult toidab ära ka neli. Maksumus: tainas jääb 10.-EEK lähedusse ja täidise maksumust ei oska mina ette öelda. Kallis see toit kindlasti ei ole ning maitse on lihtsalt oivaline. Kui kohtate mujal teistsuguseid okonomijaki retsepte, siis need ei ole õigemad kui see siin :)

Monday, August 3, 2009

Juustukarask

Olen viimasel ajal hakanud maisijahu näppima (seda va Veski-Mati oma). Paneerimisel annab suurepärase tulemuse - kuna on tärkliseline ja ei paisu kuigi, siis jätab hea krõbeda ning õhukese kooriku. Aga sama hästi sobib see kollane ja krudisev jahu ka kõikvõimalike küpsetiste sees. Üks viimaseid katseid kukkus eriti mõnus välja, sestap jagan siingi.

Et olen toidublogide uudistaja, siis kolistasin ühelt viitelt teisele, kuni komistasin siia. Juustukaraski mõte tundus nii hea, et proovisin seda korra teha nii nagu emand Katrin soovitas, kuid siis asusin muutma.

Mõnusa ja lõhnava ampsu saab siis nii:
- kaks klaasi nisujahu
- kaks klaasi maisijahu
- kaks klaasi (kaera-)kliisid (ega vist vahet eriti pole, kas nisu- või kaera omi pruukida?)
- kuhjaga teelusikatäis jämedat soola
- kuhjaga supilusikatäis suhkrut
- 3 teelusikatäit küpsetuspulbrit (võib ka rohkem panna, kuna mais ei kipu eriti kosuma)
- 150 gr riivjuustu
- 2 teelusikatäit pitsamaitseainet (Santa-Maria segu sobib hästi, aga võid ka selle ära jätta)
- 100 gr võid
- piima parasjagu (alla klaasitäie ei tule välja, kuid kaks on palju)

Võta aga julgelt üks suurem kauss, sest taignasegamine tahab ruumi. Kuid enne veel pane ahi sooja, sest niipea kui segu valmis, võid ta kohe ahju surada.

Sega omavahel kuivained ja juust ning seejärel või - kui see on külmkapi-tahke, siis soovid ehk selle klombi lihtsuse mõttes tükkideks hakkida. Mudi saadust senikaua käte abil, kuni või on jahu sisse kadunud ja sõmera puru moodustanud. Nüüd tuleb tunnetuslik osa ehk piima lisamine. Igasugused grammid ja detsiliitrid unusta ära, nõrista piima tasahilju jahu sisse, summides seda teise käega segamini. Kui ollus kausis on juba taigna moodi, võta teine käsi appi (ega sa ju ometigi massinaga tainast tee???) ning mudi kohe mõnuga. Tulemus peab jääma paksem kui pannkoogi-tainas, kuid vedelam kui leivateo puhul.

Ahjahh, mõistlik oleks olnud ahjuplaat juba ennem valmis panna ja küpsetuspaberiga katta, muidu pead nüüd tainaste kätega sahmima hakkama. Kühlvelda see üsna koreda näoga tainas lusika abil plaadile, tekitades oma soovi järgi kaks suurt või neli vähemat kuhelikku. Märjakskastetud lusika abil saad neist nüüd pätsida midagi sündsamat ja siledamat - proovi kindlasti servad kokku koguda, et nad jääks irevile ja liiga ära ei küpseks.

Noh ja ega nüüd polegi muud tarkust kui plaat ahjuuksest sisse sõita ja lasta karaskil nii umbes 200 kraadi juures paarkümmend minutit küpseda. Võid küll 15 minuti pealt kiirelt sisse kiigata, et kas vajaks tuli vähendamist, kuid vana hea tikukatse annab ikka õigeima vastuse - kui pätsi torgatud tikk jääb kuivaks, on tegu valmis.

Nüüd tõsta plaat välja jahtuma. Mina piserdasin karaskeid vana kombe kohaselt pisut veega ja laotasin käteräti peale, et küpsetis pisut puhkaks. Lõhn on küll nii hea, et tahaks kohe süüa, aga kannata pisut. Kui seda enne valmis polnud, keera kokku üks maitsevõi (nagu nt minu enda roheline maius). Lõpuks, kui enam vastu panna ei suuda, murra tükk karaskit ja määri võid peale. Ohhjah, eks selle nimel tasub ju toiemtada, kas pole?

Pildiks panen samal õhtul grillitamisest. Grillisin loomalihavorstikesi, suvikõrvitsat ja lasksin korraks ka karaski üle süte - see lisas ainult head aroomi! (pildil on karask parasjagu tagurpidi, plaadi-sileda poolega üles)

Ajakulu: 10-15 min ettevalmistuseks, 20 min küpsetuseks, pisut jahtumiseks-ootamiseks:) Maksumus jääb ehk nii 30 EEK kanti? Tulemuseks minul 4 karaskipätsi, millest jagub kenasti neljale inimesele:)

Aitäh Katrinile idee eest! Ja head omapäist järeletegemist!

Wednesday, July 29, 2009

Eesti Toidu Pood

Lugesin täna üht rõõmsat uudist. Selmet ükshaaval hääbuda, otsustasid kaks juustutööstust seljad kokku panna ja hakata tootma mh mozarella-tüüpi juustu.

Kas see toodang nüüd Itaalia mozarellaga sarnane tuleb, ei oska ma öelda. Aga ehk hakkab eestimaist juustukraami rohkem saada olema - ning see on juba hea uudis. Et kuskil maanurgas töötlev tööstus säilub koos töökohtadega jms, on veel parem, kas pole?

Aga mitte sellest rõõmust ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis kurbtusest. Sellest, et ma ei tea, kuskohas ma saaks head ning mõistliku hinnaga kohaliku väike-ettevõtete toodangut.

Kuid iga puudus on ju ühtlasi võimalus, kas pole? Kui Tallinnas on tekkinud Eesti Toidu Turg, siis miks ei võiks tekkida midagi püsivamat ning edukamat? Ja mitte ainult Tallinnasse?

Olgu selle asja nimi Eesti Toidu Pood. Koht, kuhu kõikvõimalikud väiketootjad saaks oma kaupa tuua, mida suurkettidesse sisse sööta on pisi-ettevõtjale võimatu. Koht, kus minusugune aborigeen saaks osta head eestimaist kaupa. Ning koht, kuhu ka turist tee leiaks, otsides autentset maitset või lihtsalt eksootikat?

Ega siis sihandse poes ei pea olema müügis ainult kama või karask. Ka Eestits toodetud koka-koola võiks ju patuga pooleks saada olla, muust kaljast ja limpsist ja õllest rääkimata. Juurikad ja juustud, konservid ja kommid, liha ja leivad, piim ja pirukad .... no paljugi mis.

Muidugi, seelaadne projekt ei saa kunagi olla üliedukas. Kui ikka aastaringselt pole puuvilju ja muud soodsaimat kaupa, ei jaksa kohalik tarbija iga päev puhtast patriotismist poodi astuda. Ning palju neid turistegi mööda toidupoode kollab, neil enamasti selged sihid ja restorani-lõunad silme ees.

Kuid omamoodi nišitootena kõlbaks seelaadne algatus vägagi. Suures hüper-pupermarketis võib see ehk väga ära uppuda, aga omaette väiksemat sorti ning sihitruu poekesena sobiks ehk kuhugi kesklinna serva ikka?

Mis arvate, kas olen väga sinisilmne oma lootuses näha kunagi poodi, kus ma tean, et mind ei tüssata, müües Poola porgandeid või Madriidi maasikaid kodumaiste pähe? Ma niiväga tahaks süüa siinset ja toetada kodumaist.

Muuseas, miks ma leian, et praegused turud seda funktsiooni ei täida? Esiteks kuna kui sul pole oma kindlat müüjat, siis tüssatakse tihti nii kauba päritolu kui kvaliteediga - pood seda nii kergelt teha ei saa. Teiseks - turud orienteeruvad massisotjale, proovides müüa kahte-kolme kaubagruppi hästi odavalt, delikatesse turul ei müüda. Pood võib aga endale lubada ka üksik-eksemplaride müüki.

Aga pildiks panen (sest pilditu tekst ei ole kunagi nii hea kui pildiga) hoopis ühe viimastest iseomaenda toidupiltidest. Kehv kvaliteet lisab ehedust :) Taldrikul aurutatud brokkoli, praetud kabatšokiveerandid ja kukeseened, tomatisalatist rääkimata. Muuseas, kõik kodumaine kraam!

Wednesday, July 22, 2009

Vene köögi eripära Eesti moodi


Panen siia lihtsalt viite minu põhiblogis ilmunud köögilõhnalisele loole: "Vene köögi eripära Eesti moodi"

Saturday, July 11, 2009

Midagi pestosarnast :)

Eks pesto valmistamiseks ole sadu mooduseid (wikis on seda segu kirjeldatud nii). Aga võib ju alati ka teisiti.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ostsin mõni päev tagasi purgikese rohelisi oliive. Mõistagi marinaadis ja purgis - kus sa neid värskeid siin ikka saad, ehkki põnev oleks nendegagi mässata (Rein Taagepera mõni aega tagasi õpetas, kuidas tema neid kodus ameerikamaal valmistab, tundub põnev mäng olevat).

See purgitäis juhtus kuidagi liig-soolane olevat, isegi õlle kõrvale. Päev hiljem tõin turult muu rohelise hulgas ka basiilikut. Nii nad siis seisid. Koos. See tähendab, külmkapis ühel riiulil. Aga siiski eraldi. Täna mõtlesin, et paneks nad päris kokku. Mõnikord nii juhtubki - et mõeldud ja siis kohe tehtud.

Edasist kirjeldada suurt polegi. Kallasin selle oliivipotsiku sisu koos marinaadiga mikserisse, surasin samasse ka basiiliku (koos basiilikuga tuli ka mõni petersellileheke kaasa, läksid nemadki). Surrrrrrr. Nii tegi purusti. Nuuuuuuh. Nii tegin mina. Sest lõhn tõusis vägev ja hää. Kallasin mikserisse veel lusikajagu õli ja suristasin saaduse veel sumedamaks. Sündis soolane, kuid oivaline segu, mis kolis oliivipurki tagasi. Ja sealt juba lusika-kaupa tomativiiludele. Edasi teadagi kuhu.

Praegugi, kui kirjutan, tõuseb sülg suhu. Pole juba viis minutit pestot saanud:)

Koostis:
konservoliivid
basiilik
õli
(kindlasti panen järgmine kord ka küüslauku hulka, siis saab veel õndsam)

Valmistamisaeg - 2 minutit? Kui sedagi. Maksumus - 35.-EEK. Kogus - 150 gr purgitäis, kuid ma arvan, et koos spagettide või tomatitega vms süües jagub seda ikka kohe jupiks ajaks.

Pilt sai udune, kuid teist pilti ei mallanud ka teha:)

Saturday, June 27, 2009

Kandiline munarull

Kes on öelnud, et rull peab ümmargune olema? Ning et praetud munaroog peab lapik olema? Nokkisin idee ühe korealanna juutuubi retseptuurist. Tulemus on muhe nii olemuselt kui välimuselt ... ning mida siis veel ühelt suvehommikuselt toidult tahta? (Pildil koos omatehtud hapukurgi, keedetud lillkapsa ja kergelt üle panni käinud sepikuga. Hakitud till ja majoneesitriip annavad viimase lihvi.

Et teha ühte kandilist munarulli, on vaja:
väiksemapoolne sibul
kolm muna
sool-pipar

Hekseldet sibul tuleb lüüa koos muna ja maitseaintega kausis kenasti sassi ja asuda pannile kallama. Kuid mitte kõik ja kohe! Nipp on selles, et alguses tuleb kulbitada umbes kolmandik õlisele ja mitte liiga kuumale pannile ning seejärel asuda peale mõningast küpsemist seda hüüvet vaikselt kokku lappama. Ikka nii, et ühest servast tõstad ääre üles, käänad küsetise serva topelt ning hakkad jupp-haaval kokku rullima, samal ajal teise, vabanevasse panniserva uut muna-sibulasegu juurde kallates. Munaroog ei pea olema isegi lõpuni läbi küpsenud, küll ta rulli sees järelküpseb ... nii püsib saadus paremini koos ja tulemus mahlasemgi.

Nikerdamist on muidugi sellega, et saavutada nelinurkne kuju. Kuid pannilabidaga pidevalt vormides ja õrnalt pressides saavutab selle siiski üsna hõlpsasti. Kui viimane tilk segu pannile kallatud ja rull lõplikult koos, keera teda tasasel tulel kuumaval pannil veel, nii et iga külg saaks kenasti pruunistet.

Pisut jahtunud rulli võib nüüd klotsikesteks lõigata ja efektselt suupistetena taldrikule laduda, kuid võib ka kogu kandilise klotsi taldrikule panna ja põhitoiduna serveerida. Tõsi küll - lõikepinnalt jääb koka vaeva põhiefekt paremini näha - tumedam praepind helekollase munahüübega vaheldumisi, sibulatükikesed vahel sillerdamas. Või noh, mis vaev see nüüd ikka on, pigem puhas rõõm kiire ja kerge vaevaga saadud lustakast ja kohevast ampsust. Lauaäärsete ohhoo-efektist rääkimata:)

Valmimisajaks läheb nii umbes 10 minutit. Maksumus kolme-muna-rulli puhul jääb kindlasti alla 10.-EEK (pigem 6-7). Tulemus - kas ühe mehe põhiroog või mitme inimese kõrvalamps.

Serveerida naeratusega:)

Wednesday, June 24, 2009

Kerge külm tomatisupp ...

... või siis GAZPACHO ... kui tahta peenutseda. Olen seda mõnusat karastav-turgutavat ollust endale kümneid eri viise valmistanud, kuid täna võtsin kätte ja enne kirjutamist karistasin end sellega, et uurisin, kuidas siis peaks "õigesti" tegema. Oehhh. Ma olen kõike valesti teinud:)

Kui üldistada kõiki neid eri retsepte, mida nägin, siis on ainult kolm koostisosa, mis langesid kõigis kokku - tomat, kurk ja sool. Ja siis hakkas peale - kes soovitas lisada õli, kes sidrunimahla, kes veiniäädikat, kes leotatud saia, kes maitsetaimi, kes jääd, kes hakitud muna jne.

Aga susi nende "õigete" ja "veel õigemate" retseptidega. Isegi ühes itaallaste enda juutuubi retseptis stiilis "for dummies" tõdeti, et gazpacho retsepte on niisama palju kui Itaalias perekondi. Ja mujal räägiti sellest üldse kui traditsioonilisest Hispaania toidust. Mingu nad kõik metsa!

Tunnistan, et ma ei tea õigest gazpachost muhvigi ja teen seda, mis mulle meeldib. Külm tomatisupp Tartu pärastlõuna moodi. Ja kõige hullem, et teen seda ka ise iga kord erinevalt. Panen siia kirja, kuidas sai viimati susserdatud ning siis mõningaid näiteid variatsioonidest.

Tänalõunane versioon:
üks ca 100-grammine tomat
üks sellerivars
üks hapukurk
üks küüslauguküüs
klaas tomatimahla
sool, pipar

Kõik see lugu rändas mikserisse, surises kenasti puruks, kolis ümber pirakamasse tassi ning otsejoones minu vatsa. Sa sinine sitikas, kui hea! Kuna tomatimahl tuli külmkapist, siis sai see eine suvepäevale kohaselt küm, karge ja see-kõikse-parem-asi-mida-hetkel-tahta.

Olen mänginud küüslaugu asemel sibulaga, hapukurgi asemel või kõrval toore kurgiga, selleri asemel õunaga või üldse ilma jne. Tomatimahla pole alati, siis läheb lihtsalt rohkem tomateid. Põhimõtteliselt peaks kindlasti lisama tilgake õli, sest see soodustab kogu selle punase värgi imendumist, eriti nt karotiini omastamist. Kuid kui ikka ei taha, siis ei pane.

Valmimisaeg - no üle viie minuti ei ole võimalik kulutada. Maksumus - sõltub tohutult hetke hindadest, kuid üks ports võiks olla ehk 5-10.-EEK? Välja tuleb nii palju kui sisse paned :)

Ehk siis - ärge vaevake oma päid retsepidega. Nokkige üles mõni idee ja mängige sellega - suvi on ju kerglane aeg :)

Sunday, June 21, 2009

Värska kurk vol.2

Mina olen nüüd meister! Või noh, vähemalt midagi sinnakanti. Hapukurgi tegemises.

Kui eelmises kurgikandes kurtsin, et asi ei kukkunud päris see välja, siis nüüd - neli purgitäit hiljem - olen jõudnud nö hea standardini ja hakanud juba ka retseptiga mängima. Nimelt surasin viimase tegemise käigus tillivarte sekka ka paar ülekasvanud ja puitunud koriandrivart ja tulemus sai mõnna.

Et eelmises kirjes on pikem jutt kirjas, siis seekord lühemalt. Minu pildilolevasse laiasuulisse kolmeliitrisse purki mahub:
- u. 1,5 kg kurke
- kaks-kolm oksa muststõstralehti
- kaks-kolm oksa tillivarsi
- kaks oksa koriandrit (nii see kui till on ikka nii umbes põlvepikkused, ülekasvanud ja juba õitsevad varred)
- 6-7 küüslauguküünt
- 1,5 liitrine Värska vesi
- kuhjaga supilusikatäis soola
- pool supilusikatäit 30% äädikat
- teelusikatäis suhkrut

Kurgid tuleb mõistagi enne külmas vees leotada ja pesta (soovitatakse neil lasta koguni mõnda aega "tõmmata" ehk vett täis kaanida, siis pidavat kruk marinaadis krõmpsum ja pringim tulema). Purk ja muu muru kah puhtaks ja siis kihiti sisse. Ikka kiht mustsõstart, siis kurke, siis tilli-koriandrit, siis kurki, siis mustsõstart jne ... minu purgist saab 6-kihiline kurgielamu. Ja igale kihile üks küslaküüs seibitatult sekka. Viimane kiht jäägu muru, kuid nii, et see purgisuust välja ei turritaks - et need ei jääks vedeliku alt välja, sest muidu võtavad nood turritised esimesena hallituse külge.

Kui purk kuiva kraami täis, lahusta miski anuma põhjas sool-suhkur-äädikas klaasitäie Värskaga ning seejärel lahjenda see ülejäänud mineraalveega. Lahustama peab selleks, et sool ei valguks purgi põhja ja ei tekiks ebaühtlast maitsestumist. Lahustada tuleks aga mitte kogu vees korraga selleks, et mitte peksta mulliveest mulle välja - see süsihappegaas toimib loodusliku konservandina.

Kalla siis aga saadud marinaadivedelik kurkidele peale. Igaks juhuks võiks veel Värskat käepärast olla, sest pigem saagu vedelikku kuhjaga kui et midagi sellest katmata jääks.

Esimesed kurgid võib välja õngitseda juba järgmisel päeval, soovi korral ülejäänud kauemaks jätta, kuni on meelepärane maitse käes. Siis aga kougi kõik see kraam välja, kurgid karbiga külmikusse - kui midagi karbi sisse panekuks ikka alles jääb. Vedelikku aga ära teist korda pruugi, maitse pole enam see ning alanud käärimine võib järgmise laari kergelt hukutada.

Jaanipäevalaual on minul igatahes omatehtud värske hapukurk. Või siis soola- või marinaadi- oma, sest ega neil ikka vahet pole küll. Peamine et maitseb hea ja on oma tehtud. Hinnavõit tuleb niikuinii, sest isegi kalli Värska veega tehtult tuleb minul hapukurgi kilohinnaks kindlasti vähem kui Tartu turul küsitav 60.-EEK ... isetegemise rõõm aga tuleb peale selle, kurgihaukajate kiidusõnad peale selle kurgualust kõditamas:)

Lõetuseks tavapärane kokkuvõte. Valmistusaeg: ettevalmistus u. 20 min, valmimiseks 1-2 päeva. Maksumus: u.60.-EEK. Tulemus: pisut vähem kui kaks kilo hapukurki.

Head Jaani!!!

Sunday, June 14, 2009

Lihavaba nädalavahetus

EI, ma ei ole taimetoitlaseks hakanud! Ja ei kavatse ka seda teha. Seda enam et meie "põllumajandus-vööndis" on lihtsam hankida head ja värsket kodumaist liha kui sama head ja kvaliteetset kohalikku aed- ja köögivilja. Seda õnneks mitte praegu, suvisel a'al.

Ausõna, ma ei plaaninud sellist asjade käiku ette. Aga lihtsalt laupäeva hommikuks tegin toidu, mis ei sisaldanud liha (olid heeringas, muna, kodujuust, värske kraam ja leib). Ning lõunaks vokkisin köögivilju koos pastaga, lisades pisut juustu. Ning siis mõtlesin, et miks mitte, prooviks jätkata. Õhtusöögiks tuli juba hautatud tatar värske salatiga ning mõnusa külma tillirohke koorekastmega. Pühapäeva hommikul sündisid abikaasa käe all traditsioonilised pannukad, kõrvale kolme aasta tagune (sic!) maasikamoos, mis siiani me keldris suurepäraselt säilinud. Lõunaks keetsin lillkapsast, puistates ta üle sellesama tatra praetud variandiga, mõistagi kõrvale kuhi värsket kurgi-tomati salatit. Õhtusöögiks riis, köögiviljakotlet, paneeritud ja praetud lillkapsas ning kerge jahukaste.

Ega ma ei propageeri taimetoitu. Ning ilmselt ei kavatse ka seda eksperimenti jätkata ... aga lihtsalt teate kui omamoodi vahva see oli! Lihtsalt see, et mõleda välja ja valmis teha vaheldusrikast ning maitsvat toitu, ilma tavapärast keskset komponenti - liha - kasutamata!

Ma saan aru, et päris paastuks seda ju nimetada ei saa, sest loomsed komponendid nagu munad ja või olid mängus, piimast ja heeringast rääkimata:) Kuid ikkagi, omamoodi fun oli see värk!

Thursday, June 11, 2009

Värska kurk

Eks selle blogimisega ole juba nii, et kui oled endale koera võtnud, siis pead tema eest ka hoolitsema. Ehk siis südametunnistus vaevab kohe, kui pole mõnda aega kirjutanud. Seda enam et oleks ju millest.

Minu üks viimaseid inimkatseid pärineb kurgi-maailmast. Esimest korda elus otsustasin neid rohelisi plunne sisse teha. Ei-ei, mitte ületalvehoiuks, vaid ikka kohesöögiks. Sest et suvi ja hapukurk - kes neid jõuaks lahuta.

Kuna see oli esimene katsetus, siis nilpasin netis ringi, leidmaks midagi lihtsat, ent samas pilkuköitvat. Igasugu kuumtöötlemis-variandid jäid kohe kõrvale (ehkki mine tea, kunagi proovin neidki). Kuid kahe silma vahele jäi kinni üks omamoodi soovitus marineerida-soolata-hapendada kurke setude moodi, ehk siis Värska vees. Ütlen ausalt, et mina nüüd nendel kolmel erineval sõnal eriti vahet ei teegi - soolakurk peaks vist olema vähem hapum ja vastupidi .... kuid tehakse neid ju ühtemoodi? Aga olgu, see vahe polegi oluline - ehkki kui keegi oskab selle vahe lahti seletada, oleksin tänulik.

No mis setudel viga, nemad võtavad Värska vett praktiliselt kaevust. Mina aga pidin neid tassima koos kurkide jm kraamiga turu pealt. Tänu Pekole, et elan turule nii lähedal. Kuigi mis see ikka siis ära oli. Ostsin esimese katse tarvis kaks kilo väiksemat kurki, igaks juhuks kaks liitrist pudelit Värska vett, pundi mustsõstra-oksi, pundi tilli ja oligi kõik. See, et ma sama tretiga tarisin koju veel umbes 5 kilo muud värsket, on juba minu viga ja ei puutu asjasse :)

Aegade hämarusest on mu majapidamises üks vahva kolmeliitrine laia suuga purk, mis on kurgiteoks suurepärane. Mis seal's ikka ... purk puhtaks, kurgid ja muu kraam kah veega üle ning tegu võis alata.

Purgi põhja kiht mustsõstra-lehti, küüslaugu-kilde ja kurke. Siis mõned rullikeeratud tillivarred, jälle küüslauku ja kurke. Ja otsast peale, kuni purk täis. Ehk siis mustsõstar-kurk-till-kurk-mustsõstar-kurk jne. Küüslauku kah vahele. Viimane kui antiseptik, ülejäänu kui maitseandja, kurk kui põhisüüdlane. Kui purk peaaegu täis, lõpetasin jällegi rohelise kihiga ning kallasin Värska vee peale. Ahjahh, soola panin kah nii umbes pool supilusikat. Ja suhkrut pool teelusikatäit. Maitseaineid lisasin enne vedelikku pealekallamist ... ehkki soovitati need varem vees ära lahustada. Väike alus peale, nii et vedelikust miski välja ei turritaks ja seisma purgitäis jäigi. Ilus ja mullitav (Värska ju gaseeritud). Küll mul on praegu kahju, et ma ei pildistanud seda ilu ... praegu ongi nadi teha seda kannet, ilma pilti lisamata. Aga eks ma järgmine kord klõpsan.

Kuna Tartu turul on ülimõnusaid ühe-päeva soolakurke (mille ajel ise oma tegu alustasingi), ronisin järgmine päev kahvliga esimese kurgi järgi. Ning suure solvumisega leidsin, et see asi ei kõlba küll kuhugi. Kurgi maitse polnud praktiliselt muutunudki, oli ainult süsihappegaasi mõrudat sisse korjanud ning mage kui kurat. No panin siis veel soola juurde, umbes sama palju kui enne ning kordasin päeva pärast maitsmis-katset. Nojah ... oli tiba parem, aga etteruttavalt pean ütlema, et enne neljandat päeva ei võtnudki minu kurgid korralikku maitset külge. Tulemus sai küll enam-vähem, kuid mitte see, mille järgi mul suu vett jooksis.

Vaatasin pisut uuesti võrgus ringi ning leidsin, et kiire tulemuse saamiseks soovitatakse panna jõuliselt soola ja koos suhkruga ka äädikat. No vaatan, homme lähen uue laari kurkide järgi ning ega ma enne ei jäta kui tegu selge:)

Kuna ma ei ole veel kindel, mis suunas reptsept kaldub, siis kogustest ei räägi, kordan ainult üle komponendid:
- kurgid
- mustsõstralehed
- tillivarred
- sool-suhkur
- küüslauk
- Värska vesi.

Minu kolmeliitrine purgitäis sai maksma ebamõistlikult palju - u.50 krooni, kuid eks kurk ole veel kallis kah:)

Head suvehaku katsetamist. Ning kui on järgiproovitud kurgitamis-variante, siis jagage neid palun :)

Friday, May 22, 2009

Lahtine kartulipirukas

Mõtte sain siit
Kuna lähteolukord oli üsna sama, et lõunast oli kartulipüreed üle jäänud, siis tuli meelde see paar päeva tagasi silma jäänud retsept. Ainult et ma tegin asja teistmoodi - no teisiti poleks ju üldse huvitav:)

Pisukest mässamist nõudev, aga igatahes põnev asjandus, mida proovin ilmselt teine kordki.

Piiraka olemus selline: eelküpsetet põhjale läheb selga kartulimögin, uus küpsemine ja võibki süüa. Toiduülejäägid kasutatud nagu niuhti ja mida siis veel praegusel ajal tahta.

Kõigepealt vundament. Elik pirukapõhi. Et küpsetis on soolane, siis võib ka vundament olla tummisem. Sestap võtsin kaks vähemat klaasi jahu, millest üks oli rukki- ja teine nisujahu. Siputasin selga teelusikajagu küpsetuspulbrit, lisasin veerand pakki võid ja lasksin appitulnud pojal selle läbi sõrmitseda. Kui jaust puru sai, lisasin neli supilusikatäit vett (endalegi üllatuseks lähtusin siinkohal algretseptsist) ning purust sai mudides tainas.

Olen kindel, et kõige parem oleks edasi tegutsega nii, nagu esmakirjutaja soovitas - ehk kasutada lahtikäivate seintega vormi. Minu majapidasmises olev seesugune plekkrõngas aga andis mõned päevad tagasi otsad (kinnis murdus lahti), sestap sai kasutatud harilikku klaasvormi. Tunnistan, et selle seest mureda piruka esimese tüki kättesaamine on raske. Aga edasi pole enam vigagi:)

Niisiis, vooderdasin vormi põhja ja serva küpsetuspaberiga ning poeg näppis taigna mööda põhja & seinu laiali. Eelsoojenenud ahi ampsas vormi endasse ning küpsetas nii umbes 200-kraadisel kuumusel 10 minutit.

Senikaua valmistasin ette järgmised kihid. Kiht number üks - hakkliha, kiht kaks - kartulipüree, kiht kolm riivjuust ja kiht neli muna-hapukoore segu. Kui kümme minutit täis sai, said kihid samas järjestuses ja pisut tahenenud põhjale laotud. Tunnistan, et kartulimöginat sai palju ja sestap piirakas pisut ebaühtlane, kuid pole hullu.

Niisiis, kordame. Rukki-nisujahu segust põhjale läheb selga paarsada grammi varem valmisküpsetatud hakkliha, sellele otsa pisut rohkem kartulipüreed, siis niipalju riivjuustu kui heaks arvate ja kõige otsa niristada muna-hapukoore segu. Ning taas ahju. Mina lasksin küpseda 15 minutit 200 kraadi juures, siis keerasin tule väiksemaks ja ehk nii 150 kraadiga veel 15 minutikest. Kuna seejärel esimene proovitükk eemaldus vormist liiga pehmekesena, panin katkiampsatud vormitäie tagasi ahju, kus juba gaasituli surnuks oli keeratud ning hoidsin veel kümme minuuuti.

Tulemust näete pidil. Kuigi pilt ei ütle miskit. Mulle endale imponeeris just see rukkine kõvapoole õhuke põhi, millel pehme täidis - kokku päris hää. Ehkki tunnistan, minul jäi ta magedakeseks, kuid kellel siis seda ei juhtuks.

Koostisained:
põhi:
klaasike rukki-, teine nisujahu
50 gr võid
1 tl küpsetuspulbrit
sipake soola

kate:
sada-paarsada grammi läbipraetud hakkliha
paar-kolmsada grammi kartulipüreed
50 gr riivjuustu
1 muna, klopitud lahti koos 50 gr hapukoorega

Valmistusaeg: ettevalmistus nii 10 min, kokku küpetuseks 40 min. Maksumus: no ei tule mingi nipiga üle 30.-EEK. Tulemust: neli inimest saavad kindlasti söönuks. Mina teen seda uuesti:)

Sunday, May 17, 2009

Roheline või

Olin üsna kindel et ega nö lihtsaid asju ei ole mõtet kirja panna. Et no kuidas sa ikka kirjutad targa näoa, kuidas nt muna keeta :) Nojah, munakeetmist ei ole vist siiski mõtet kirjeldada, kuid hiljuti tehti mulle selgeks, et just neid kõige lihtsamaid asju ongi tark kribada - need olla kõige alus. Kui järgi mõelda, siis nii see ju ongi.

Üks asi, milleta ma kevadet päris hästi ei tahaks mööda saata, on nn roheline või. Ehk siis selline maitsevõi, millega kõikvõimalikke toite õilistada, olgu see siis lihtsalt leivakäär või keedukartul. Grill-kalast rääkimata. Nämma igatahes.

No et siis lähed kõigepeat turule. Justnimelt turule, mitte kuhugi supper-pupper marketisse. Ostad sealt muu hüva ja värske sekka kolme asja: tilli, peterselli ja murulauku. Ning võid - aga seda tohib ka poest osta, kui turu pealt miskipärast ei taha. Rohelise kraami poest ostmine on aga enesepettus - peale rohelise värvi ei saa sealt midagi :( See aga määrabki ära kogu ettevõtmise range hooajalisuse.

Kodus uhad rohelise ohtra veega puhtamaks ja lased noa alt läbi. Mina võtan tavaliselt ühe pundi tilli, ühe pundi muruluaku ja pool punti peterselli. Ega see ei ole koguse mõttes kõige täpsem mõõt siin ilmas, aga kõlbab arusaamiseks küll - et lihtsalt peterselli vähem kui kahte muud. Loomulikult võib sinnasamma lisada ka sootuks teisi ürte, alates basiilikust ja lõpetades koriandriga (või vastupidi), kuid siis saab ka teise tulemuse - mitte nii kohapäälse.

Paned kaussi paki võid, siputad peale soola (seda kindlasti), soovi korral ka pipart-suhkurt ning hakitud maitserohelise ja mudjud puunuiaga läbi. Mõistlik on nui enne märjaks kasta. Liiga kõvasti suruda ei maksa, sest muidu pressid õrnadest taimedesr rohelise mahla välja ja see sinder ei taha pärast seguneda rasvainega.

Lased pisut seista ja määrid kuhu tahad. Lakke ei soovita:) Aga sooja toidu peale kildhaaval kahveldades või noaga leivale kandes saab suurelise elamuse - muidugi kui toit suhu panna.

Koostisained
pakk võid
punt tilli
punt murulauku
pool punti peterselli
soola (võib ka pipart-suhkrut)

Tulemus - kahesajagrammise võipaki puhul saab sellest nt 250 gr määret. Elamust ja mõnulust ent kuhjade viisi rohkem. Maksumus läheb sinna kolmekümne krooni kanti.

Ühest küljest kahju, et seda möginat saab teha ainult kuu-kaks aastas. Aga teisest küljest - seda naudeldavam tulemus.

Pildiks aga panin hoopis muu hetke - leidsin Tartu vanast turuhoonest müügilt Väga Hea. Ja täitsa mõistliku hinnaga ju :)

Sunday, May 10, 2009

Fooliumikana

Uhhuu ja juhhuuu! Grilliaeg on lõpuks käes!!! Tegelikult juba jupp aega ning ühtteist on selle va söepanni kohal kordagi saadetud, kuid pole mahti olnud kribada. Olgu siis üks kiire ja lihtne asi kähku kirjas.

Grillimine jääb ses mõttes kõikse ausamaks toidutegemise viisiks, et igamees jääb siin ikka ise vastutavaks. Ei ole miskit ahju, mis midagi kas ära kõrvetab või tooreks jätab - muidugi kui me räägime ikka vanast heast söegrillist. Kõiksugused mooduvärki gaasi- ja elektrigrillid võtavad asjalt selle eheduse- ja suitsumeki ära.

Kuid ka tujukate süte peal saab asju lihtsamaks ja mugavamaks teha. Kindlaim nõks selleks on fooliumis küpsetamine. Sel moel saab valmistada kõike alated juurikatest kuni vintskeima lihani. Ole ainult mihkel maitsestama ja enam-vähem õiget aega silmas pidama.

Seekord sai tinapaberi sisse keeratud kana. Kaks pontsakat tervet koiba said ennem endale selga pisut adžikat, terake soola ja oligi kõik. Keerasin kanakoivad kolmes kihis skafandrisse ja kuni salatit hakkisin ning grilli käima sussutasin, oligi paras aeg marineerimiseks ümber saanud.

Kuna kate sai kolmekordne ja koivad ise kopsakad, lasin neil mõlemalt poolt pool tundi susiseda, kenasti grillikaant irvakile säädides - et kuumus paraks ja pikk püsiks. Kuna poissloomad pole suuremat kanakoiva fännid, siis lasksin lõpupoole ka toorvorstikesi (neid va lambasoolseid) üle süte ning söömaaega võis alata. Lihaolluse kõrvale toorsalatit ja kamakas rebitud puri't (seda gruusiapärast lapikut ahjusaia) ninng rohkem pole õnneks vajagi. Nojah, minul muidugi täiustas seda Tartu tehase kesvamärjuke, kallil kaasal siidrike, poistel mahl ja tükk aega polnud muud kuulda kui notsutamist.

Lihtne, kas pole? Küllap jõuan suve jooksul nii mõnagi põnevamat valmistada-kirjeldada, kuid alustuseks hea seegi. Hääd grilli-hooaega!

Koostisained:
kaks kanakoiba
maitsestamiseks adžikat ja soola
mässimiseks mõlemale pool meetrit fooliumit

Küpsetusaeg: kindlasti mitte alla 15 min kummaltki poolt, aga ka mitte üle 30 min - ehk siis kuni tund. Maksumus - nojah ... ehk läks kokku 30.-EEK? Või isegi vähem.

Monday, April 27, 2009

Veisekoodiseibiroog

Et see suur et ... see pealkiri tähendab siis eesti keeles rooga, mis on tehtud seibist, mis on lõigatud veise koodist. Ehk siis sellisest asjast, mis on pildi peal. Õigemini siis kahest seibist.

Itaaliapäraselt peaks sihandse roa nimi olema Osso Buco või Osso Bucco. Aga vahet pole, kuna minu tehtul pole itaalia algega muud pistmist peale esmatooraine välise sarnasuse. Pole meil siin ei korralikke lihalehmi ega nende koote, lõikudest rääkimata. Aga maitsvat toitu saab tehtud siingi ja sellestki.

Ka see toit sündis sedasi, et kõigepealt haarasin turult miskit kotti ning kodus tuhnisin pisut võrgus, et vaadata, mis teised on teinud sihandsete kauniste kamakatega, millest pool moodustab ilus üdikont. Sestap tean, et mooduseid on mitmeid, üks õigem kui teine. Noh ja minu oma sai see kõige õigem:)

Esmalt tuleb leida paksemapõhjalisem pott, mille põhja need seibid sokutada - kuid seda alles siis, kui potipõhi särtskuum ja õli seal peal juba kergelt suitsema hakkab. Pott ei tohi olla olla palju laiem kui lihalõigud, sest muidu läheb ülejäänud põhi väga kärssama ning ka mitte nii väike, et tükid väga kokku surutud oleks - muidu algab haudumine, aga meil on vaja ainult lihale ilusat punast jumet peale saada. Eks võib ka muidugi pannil pruunistada ja siis potti laduda, aga kohe samas potis tehes jääb esmane lihapraadimis-sehvt ilusti samasse maitset täiustama.

Kui koodilõigud on suurel kuumusel kenasti mõlemalt poolt korralikult (rõhutan KORRALIKULT!) pruunistatud, siis tuleb peale kallata valge vein. Tunnistan ausalt ja avalikult, et olen veinipuudega - ise seda ei joo ning ka kodus ei oma. Mitte et see miski põhimõte oleks, aga no ei maitse mulle too jook. Ja kui ei maitse, siis mis ma tast koju tassin. Kuigi ehk peaks, sääraste kulinaarsete katsete tarvis. Ehk nii kunagi teengi.

Seega kallasin lihale peale lihtsalt vee. Et aga happelist nüanssi lisada, pigistasin pool sidrunit kah selga. Ning panin soola-pipart. Ja näpuotsaga suhkurt. Esialgu pole rohkem midagi vaja, sest nüüd võib seibid unustada potti väikesele tulele vähemalt tunniks. Tunni pärast tirises munakell (no ei saa mina ilma, unustan muidu kõik maad ja ilmad). Lisasin taas vett, panin paar sibulit ja küslaküünt kah sehen ja kell uuesti poole tunni peale tiksuma. Ja korraliku supilusikatäie adžikat panin kah keedusesse - tundus sobivat.

Tasahilju puhastasin-tükeldasin juurikad, milleks said klassikaline komplekt porgand-kaal-kartul. Õpetuse kohaselt peaks juurikas džuliennideks viiluma, kuid millal siis enne õpetusest kinni on pidanud pidama? Ja kes see ristiinimene ikka peab teadma, mis need džuliennid on (huvi pärast otsisin isegi nende tegemise õpetuse välja :) Ning ega originaali sisse kartul kah käi.

Kui kell taas tirises, libistasin köögiviljad potti, panin kaks loorberlehte kah juurde ning kaas jälle peale.

Kui juurikad pehmed, on ka toit valmis. Lõhn, mis potist tõuseb, on sülgetekitavalt hea. Sikuta aga juurikakihi alt koodiseibid välja, aseta sügavamale taldrikule, sokuta samasse mõned köögiviljad ja tõsta kulbiga haudeleent juurde - ning ongi igavesti uhke ja efektne toit laual. Potitäis üdiga õilistatud imemaitsvat puljongit jääb sulle järgmiseks supiteoks ning hää enestunne lisaks priipäralt peale.

Koostisained:
Kaks koodiseibi (pisut üle poole kilo kokku)
pisut õli pruunistamiseks
soola, pipart, suhkrut
kokku ehk kolm liitrit vett (millest osa kaob pika teo käigus köögilakke)
poole sidruni mahl
paar loorberilehte
supilusikatäis adžikat
sibul-küüslauk
porgandit-kaali-kartulit

Valmimisaeg: liha pruunistamiseks 10 minutit, hautamiseks mitte alla tunni, sõltuvalt kogusest isegi paar tundi. Tulemus - kaks seibi = kaks portsu. Kuigi, kui liha lahti harutada, võib neid portse ka rohkem tulla, lihtsalt saab olema vähem liha ja rohkem juurikaid portsus - aga siis kaob juba seibi efekt ära. Nii ehk teisiti jääb kõvasti puljongit üle, mis külmkapis järgmist rooga ootab. Maksumus - minul jäi liha u. 30.-EEK kanti, muu kraam ehk maksab kah 10-15 krooni, seega jällegi kulu vähem kui poolsada krooni.