Pesa hotelli restoran (Põlva)

Kuna oli asja Põlvamaale, siis palusin roolisolevat kamraadi teha tiir Põlva linnast läbi, et leida mõni pöidlatorkeks sobiv puhvet. Kuna üks eeltingimus oli, et selle koha menüüs peab olema ka supp (sest et supipöial, onju), siis selgus, et väga palju valikuid polegi. Nii sai maandutud vist küll ainsamas asutuses, mis Põlva linnas praegu restorani nime all lahti on – Pesa hotelli restoranis.

Väike õdusalt valgustatud ja restoraniväärilise lauakattega ruumike oli kesknädala õhtupoolikul tühjaõitu. Tõsi, üks lauatäis väärikaid prouasid pani hetkeks muretsema – juhul kui sellesse lauda on tehtud äsja mingi suurem tellimus, võib ajakulu olla suurem kui hetkel käsutada olev aja-aken. Õnneks see polnud siiski nii.

Esimese valiku tegemine polnud keeruline – kahest supist oli üks püree ning seega kerge südamega kõrvale jäetav. Valituks osutunud „Selge leemega forellisupp; Karilatsi forell / laim / vutimuna“ (6.-EUR) laskis ennast oodata u 20 minutit, mis on veel täiesti mõistlik ajaraam, juhul kui tulemus on seda ootamist väärt. See aga paraku polnud. Mind on alati hämmeldanud olukord, kui supp (eriti kalasupp) osatakse serveerida nii, et sellel pole lõhna ega maitset. Ainuke seletus minu jaoks on see, et eelvalmis külma supipõhja peale kallatakse lonks keevat vett, saavutades niimoodi sooja supi efekti, kuid see vedelik ei jõua saavutada paksema kraamiga mingit efekti.

Jah, see supp nägi ju kena välja – tumeroheline sellerileht, vutimuna poolikud ja sidruniviil (mitte laim, nagu kirjelduses! kuid see on pisiasi) andsid kausi sisule kena värvilise visuaalse struktuuri. Kuid paraku maitseilu sellele ei järgnenud. Vähesed kalakribalad, peenelt hakitud kartulid ja jämedalt riivitud porgand oleks nagu maitsevaakumis serveeritud. Tasahilju jõudis nende söömisele kulunud mõne napi minuti jooksul vedelikule maitset anda isegi sidrun ja seller, kuid muid maitseid lihtsalt ei olnud.

Praeks valisin edevalt kõlava „Gratineeritud seakarbonaad; sibula-seene-juustukate / üleküpsetatud kartul / Hiina kapsa salat“ (12.-EUR), mille saabumiseks kulus 30 min tellimusest. Tõsi küll, edevuse asemel saabus see, mida post-soveetlikus köögis nimetatakse ja laialt levitatakse „liha prantsusepäraselt“ sildi all. Ehk siis seente ja juustu all üleküpsetatud sealiha.

Noh alustame sellest, et ka see roog oli ilus ja seekord lausa restoranivääriline. Eriti efektsed olid kartulisektorite serveerimine miniatuurse „fritüüriresti“ sees ja hiinakapsasalatit ehtivad sätendavpunased marjakesed. Palusin neiul köögist küsida, et misasjad need efektsed tilgakujulised „pärlikesed“ on ning selgus, et need on pepperonid. Jaaa, tõepoolest, maitse kinnitas, et need tõepoolest on marineeritud pisipiprakesed, kuid uskumatult efektse välimusega.

Maitse oli seekord palju parem kui supil. Noh alustame kasvõi sellest, et siin OLI maitseid tunda! Hiinakapsa-kurgisalat oma kerges hapukas kastmes polnud küll ei midagi erilist, kuid vähemalt värske. Sealihaviilaks ise oli tuima- ja rõhkevõitu, kuid ohtra koorese-juustuse-šampinjonise katte all siiski suhteliselt meeldiv. Kartul vaatamata oma efektsele serveeringule jäi mõistagi ikkagi vaid kartuliks.

Kokkuvõte tuleb seekord paraku hall ja haigutav. Supipöial lotendab allapoole maitsetühjuse tuules. Praepöial tõuseb visuaalse efekti tõttu horisondini, kuid ülespoole ei sikuta ka seda miski väega. Soovitada seda puhvetit ei mõista mina mitte, eriti veel eraldi selleks kohaleminemise mõttes.

---

lugu ilmus siin

City Grill House (Tallinn)

Komberdades läbi lumemudru, jäi silmanurka kinni kiri „City Grill House restoran“. Hmmmm, no miks mitte astuda korraks läbi imetabaselt hooldatud Tallinna tänavalt siledamale pinnale ja võtta üks kosutav eine.

Ehkki restoran valmistus vastu võtma mingit suuremat seltskonda, ei aetud üksinda või väiksema seltskonnaga tulijaid ära. Õnneks oli neid minusuguseid siiski vähe (kesknädal ja hiline pärastlõuna), lauad seni veel enamasti tühjad ja seetõttu ka kogu edasine protseduur suhteliselt ladus, kui üks väikene viperus välja arvata.

Istun maha, uurin menüüd ja avastan, et siin on pakkumisel vaid üks supiline – „mereannisupp“ (rohekarbid, hiidkrevetisabad, kalmaar, meriahven, 12.-EUR). Nohhh, kuna minu peas seostub Tallink grupp nii ehk naa merega ja mereasukate vastu pole mitte midagi, siis on kõik hästi.

Intensiivselt lõhnav taldrikuke jõuab lauale vähem kui 10 minutiga. Teen kohustuslikud klõpsud telokaameraga ära ja ... ja hakkan mööd lauda taga otsima, et kas mõni hästimaskeerunud lusikas võiks kuskil olla peidetud sellisel moel, et mina seda ei oska ära tunda. Veidi heitununa lähen siis nurga taha jääva ettekandja otsiguile: „et vaadake ma olen veidi vanamoeline, aga ma eelistaks suppi lusikaga süüa“, mille peale kohmetunud naeratusega siiski tuuakse lusikataoline kandiline objekt. Kuuldes noore neiu poolt selgituseks naerusegast „vana pea juba, näed unustasin ära“, muigan oma hallinevasse habemesse ja ei hakka piigat rohkem kiusama.

Supp ise on aga väga tubli tükk köögitööd. Leem ei jäta kahtlustki – see ON hea kalapuljong, veidi köögiviljamagus, õrnalt happene ja mõõdukalt vürtsikas, soolasuse osas ehk veidi ülempiirile liiga lähedal, kuid igatahes maitseküllane ja meeldiv. Mitut sorti karbilisi, suured pehmed kalapalad ning üksik, aga see-eest suur krevetisaba. Tõsi küll, kaks kalmaaritorbikukest ja pisikene kaheksajalakesekene on veidi kummised, kuid see ei riku siiski üldpilti. Üldmulje on alates asjakohasest dekoorist ja (kordan) mõnusalt intensiivsest aroomist kuni viimase tilgakeseni väga hea.

Peale supikausi äraviimist pööran tähelepanu leivakorvile, kus lisaks leivale endale on ka huvitavad näkiplaadikesed seemnetega. Ja mis peamine – punane määrdevõi, mis oma hapukas-vürtsika maitsebuketiga maitses niiiiii nurjatult hästi, et ma pistsin selle näkerdades kõik nahka. Ettekandjapiiga veidi ehmus, kui ma alustasin tema lähenemisel „noomimist“: „nii ei tohi teha, see teie või on nii maitsev, et ma pidin ta kõik ära sööma!“. Ehmatusest toibunud inimese kergenenud naeratusega pakutud lisaportsust võist ma siiski keeldusin, sest muidu ma oleks selle lisa ka ju ära söönud!

Prae saabumiseni läks tellimuse hetkest u 30 minutit, mis on väga hea sooritus. Silma jäi „piprasteik“ (kartulitamp, roheline spargel, rohelise pipra kaste, 25.-EUR). Küsimus küpsusastme kohta sai minu tavapärase vastuse,et „nii toorelt kui te julgete anda“, mille peale noogutati heakskiitvalt.

Tõepoolest, see ohtra pipradekoori all lösutav lihav ja tontsakas seib oli ilusti seest sügavpunane, maitsev ja mahlane. Olin veidi üllatunud, kui steiginoaks toodi mitte sakiline, vaid siledateraline instrument, kuid selle teravusaste osutus olevat piisavalt hea, et lihalahkamine kulges korralikult. Kartuligratään nägi välja perfektselt pruuni koorikuga ja maitselt kergelt juustune, spargilvarred piisavalt kõrmpsud. Kenake ilma ülepingutuseta dekoor ja väga meelidv kaste, milles roheline pipar leidis esitlemist parimal moel. Ei mingeid triipe ja tippe-täppe, selle asemel lakooniline ning suurepärane teostus.

Kokkuvõte saab olema rahulolev. Supipöial on püsti ja kiidab korraliku puljongi kasutamise eest (erinevalt maitsestamata veest, mis mõnel pool mujal on tuju rikkunud). Praepöial kiidab samamoodi püsti olles kena sooritust, mis ilma liigse edvistamiseta suutis lasta toidul endal muljet avaldada. Eriauhinna saab aga maitsevõi, mille jaoks leiutan omaette pöidlaliigi ja kingin selle püstikeeratud kujul mõttelise auhinnana köögile. Jah, hinnaklass on küll krõbe, kuid mõnikord võib ju ennast hellitada ka sel moel.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Rukis (Tallinn)

Selle puhveti asukohaga on kõik üsna selge ja lihne. Viru tänav on ilmselt kõige kõnnitavamaid Tallinna vanalinnas üleüldse ning see tagab ka korraliku külastatavuse, kui pakutav vähegi tasemel on. Samas veebikodu mõttes on asi vägagi segadustkülvav.

Nende veebilehe järgi jääb mulje, et tegemist on ainult pagarikojaga, Facebooki konto alusel oleks siin justkui saada ka päristoitu ... ainult et ühtesulandumine kõrvaloleva restoraniga Farm paneb kahtlema – järsku see on ühe köögi küljes olevad kaks letti?

Igaks juhuks esitan need küsimused sisse astudes ka leti taga olevale neidisele. Kuuldes et köök on siiski erinev, leian endale vaba laua ja istun maha ning torkan nina menüüsse. Kuna eelneva segaduse käigus olen nende FB-menüüga tutvunud, siis segadus jätkub, sest pabermenüü ja veebiversioon ei ole kokkulangevad.

Aga siinkohal ka segadused ja sellest tulenevad nurinad lõppevad ja edasi algab puhas kiidulaul. Hooajaliselt väga sobilik küünlaleegiküllus igal laual tekitab küll hetkeks mure, et kas see intensiivne küünlalõhnapilv ei kipu toidulõhnu minu nina eest ülemäära varjama, kuid õnneks on siinne köök julge ja tugev ning saab sellest aroomide ülekattest jagu.

Esmavalikuks saab „Kanafrikadellisupp“ (tegelikkuses 10.-EUR / veebimenüüs 8!), mis jõuab lauda vaatamata üsna täismajale napilt 10 minutiga. Kirgas, meeldivalt lõhnav leemeke on kaetud peenikese murulaugu-hakkega. Ülipeened porgandi ja suvikõrvitsaribad on mõnusalt krõmpsjad. Naljakad tilgakujuilised ja kanavalged frikadellikesed koos niitnuudlitega annava supikesele veidi toekust ning üldmulje on leebelt, kuid siiski postitiivne.

Omaette kiidusõnu väärib aga selle maja leib! Oisapoiss, kui aromaatne ja maitsev see on, meenutades lapsepõlveaegset Borodino leiba, mida toona miskipärast minu koju harva ja ainult Saaremaalt tooduna jõudis. Esimest korda sattusin söögikohas pakutavast leivast niivõrd vaimustusse, et kiitsin seda ettekandjale ja küsisin, et kas saaks leivakest ka kaasa osta – paraku selgus, et see võimalus on ainult hommikuti ning et hetkel pole liigset leivapätsi, mida mulle kaasa pakkida.

Praena valisin toidu, mida küll ei leia veebimenüüst, kuid hetkel oli vist küll ainuke, mis praefunktsiooni täitis – ja juba oma nimetuse poolest maitsvana tundus: „Veisepõsk“ (15.-EUR). Roa saabumisega läks 25 minuti aega, mis on vägagi OK, arvestades külastajate hulka – kolme neiukese võime kõik naeratades ära toimetada väärib tunnustust!

Tumedas kastmes veisepõseliha on kulinaarne šedööver! Parimal-mõõdukaimal moel maitsestatud, spetsiifilise loomaliha-aroomiga, liimja tekstuuriga – absoluutselt parimal moel ootustele vastav! Jääsalati põhine garniir oli veidi üle soolatud, kuid siiski meeldivalt värske krõmps siia juurde. Tihe, kreemjas kartulipüree (vist väikese juustulisandiga?) mõjus rammusa ja nii maitseküllasena, et isegi sellest sai enamik ärasöödud, ehkki muidu olen ma taoliste lisandite suhtes üsna ükskõikne.

Kokkuvõte kolmetine ja igaüks kiitev. Supipöial on küll vaid veidi, kuid siiski püstipoolne – lihtsa maitsepildiga kodune supike oli oma peeneribalise tekstuuri mõttes siiski huvi- ja kiiduväärne. Ootamatult leitud leivapöial tunneb kahjumeelt vaid sellest, et ei õnnestunud seda maitsvat kraami kaasa osta ja teistegagi jagada. Praepöial aga tõuseb püsti ja hüüab kööki „braavo!“ ülihea veisepõse-elamuse eest! Seda puhvetit soovitan ma küll ülikindlalt nii sisekujunduse, atmosfääri, teeninduse kui eelkõige köögisoorituse mõttes!

---

lugu imus siin

BabyBack Ribs & BBQ (Pärnu)

Kaubakeskustumine pole minu jaoks meelepärane areng. Karphooned linnaäärtes viivad elu linnasüdameist ja muudavad kõik kuubiku-kujuliseks nii meie sees kui ümber. Õnneks on Pärnu Kaubamajaka sisse pesa teinud üks puhvet, mis oma sisekujundusega on suutnud selle kuubiku veidi õdusamaks muuta, eri tasapinnad ja massiivne mööbel lubavad unustada kastisolemise.

Ukse asemel takistab miskipärast sissepääsu suur silt stiilis „oodake, kuni teid lauda juhatatakse“. Seisatan selle juures, uurin kõrval suurelt väljapandud menüüd, kuid nähes et saal on tühi ja keegi ei kavatsegi mind kuhugi juhtida, siis astun sildist hoolimata edasi.

Selgub, et sopilises saalis oli siiski veel mõned inimesed ja isegi teenidav piiga oli täiesti olemas, vupsas leti tagant välja ja tõi menüü – mul oli aga juba valik tehtud. Väheste kundede, kiire näitsiku ja köögi ettevalmistuse tõttu toimus kõik edasine kiirelt ja korralikult

Esimeseks käiguks sai valitud „Creole Gumbo (Traditsiooniline USA lõunaosariikidest pärit kergelt vürtsikas ja koorene supp kanaliha, krevettide ja BBQ lihaga.)“ hinnaga 7.60.

Napilt nelja minutiga minu ette jõudnud suur kausitäis tõstis esimese hooga minu kulmud kuklasse – misasi seeeee on? Püreesupp? Helekoorene püreesupp?? Gumbo, eriti kreooli variandis peaks üsna kardinaalselt teistmoodi välja nägema! Noh olgu, ega need reeglid pole kaljusse raiutud, pealegi ühte selles roas tavaliselt kasutatavat koostisainet – okra – pole siinkandis eriti saadagi. Aga ikkagi, kreooli gumbo peaks olema tomatipõhine, või mis?

Aga olgu, kausi sisusse süvenedes esmane ehmatus taandus. Rammus lihalik-suitsuvinega aroom annab aimu BBQ-liha kasutamisest nii nagu peab – ja seda liha on supis palju. Ootuspärased krevetid – olemas. Seller – olemas. Ülejäänud koostisosade tuvastamisega läheb keeruliseks, sest see va püree on ikka tõepoolest tihe ... aga õnneks ka maitsev ja kergelt vürtsikaks tuunitud. Nii et kui ootustele radikaalselt mittevastav välimus kõrvale jätta, siis toidukäik kui selline on igati heakskiidetav. Ja portsu suuruse mõttes saaks kenasti piirduda tegelikult ainult supiga piirduda, et kõht piisavalt täis saaks.

Teise käiguga läks samuti kiirelt. „BBQ Pork Neck (BBQ seakaelakarbonaad BabyBacki mopiga, serveeritud grillitud ananassi, röstitud tšillikauna, Coleslaw salati ja friikartulitega.)“ hinnaga 14.70. Olin mina rammusa supiportsuga vaevalt lõpetada saanud, kui 10 minutit peale tellimust oligi see kraam laual.

Välimuse mõttes on ju visuaalne struktuur kõik kenasti olemas, kuid toidupildistamise mõttes on lugu niru – tume taldrik ja tumeda grillkastmega ülemopitud liha hämarduvas sügisvalguses jätavad fotole tumeda käki. Samas see käkk maitseb päris-päris hästi! Noh olgu, seakael võiks olla vähem kuiv, kuid (mustika-mustsõstrapõhine?) grillkaste parandab suutunnetust.

Grillitud ananass – no mis saaks siin minna valesti. Ameerikalik kapsa-salat on õnneks tehtud hea majoneesi peal. Kausikeses üleküpsetatud kartulipüree näeb välja efektne ja maitseb samuti hästi. Tõsi küll, miskipärast on toidunimes lubatud „röstitud tšillikaun“ asendatud marineeritud ja vürtsivaese poolvennaga, aga see on üldises pildis mitte kõige olulisem detail.

Kokkuvõte seekord mõõdukalt, kuid siiski positiivne. Supipöial jääb küll köögiga kreooli gumbo välimuse tõlgenduses ristivastupidisele eriarvamusele, kuid maitse osas pigem kiidab tulemust. Praepöial norib samuti mõne detaili, eelkõige liha kuivuse üle, kuid üldjoontes on ka tema horisondist suti kõrgemal. Nii et kas seda puhvetit soovitada? Nohh, kuigi kastikujulised kaubakeskused pole just elukvaliteeti tõstvad nähtused, siis võib konkreetset toidukohta pigem siiski soovitusväärseks pidada.

---

lugu ilmus siin

Nautilus (Tallinn)

Meri ja mina oleme sõbrad. Igasugu mere- ja muu veeelukatega samuti. Noh selles mõttes et mina söön neid hea meelega. Kah mul sõprus, eks ole. Aga kui mulle satub silmapiirile mõni kalatoite pakkuv puhvet, siis üritan sinna ikka oma pöidlad ja keele torgata. Nüüd jäi silma Nautilus.

Kesknädala õhtul üsna inimtühjalt tänavalt sisse astudes üllatab see, et vabu laudu on üsna vähe ja et enamik laudkondi on ühtlasi naiskonnad :) Vaatamata külastajate rohkusele suudavad kaks nääpsukest teenindajat kõigega kiirelt ja sujuvalt toime tulla, tehes aeg-ajalt ka laudade juures peatusi ning seletades pakutava toidu kohta asjatundlikult.

Varasemalt veebist menüüga tutvudes üllatas veidi, et maja ainuke supp oli paigutatud rubriiki „baari snäkid“. Noh aga vähemalt ta on. Ja väga detailse kirjeldusega „Koorene kalasupp kappariga. Kergelt koorene supp lõhe, tuura, krevettide, karpide, kartuli ja kappariga“ (15.50).

Umbes 15 minutiga jõudiski kohale suur ja efektne kausitäis punatäpilist-porrurohelist supikest. Kõik tehnilises ülesandes kirjeldatud komponendid olemas. Leem küll intensiivselt köögiviljane (juurseller ja pastinaak?), mitte kalane, kuid maitsev. Lubatud karpiDE asemel oli küll karp üks tükk, aga see-eest suur. Krõmpsuvaid krevette kolm, aga ka need suured. Hernesuuruseid kappareid leidus siin palju ja nende hapukus sobis ootuspäraselt hästi. Üldiselt – ei midagi super-puper erilist, kuid maitsev ja mõnus kraam, mille sõin heal meelel viimse lusikatäieni ära.

Teise käigu valimisega oli keerulisem, põhiroa ridu oleks tahtnud mitmeid proovida, kui lõpuks peatusin sellel: „Grillitud kuldmerikogre filee kreemja spinati, spinatiželee ja sarapuupähklitega“ (22.50). Tellimise hetkel olin valmis, et mulle hakatakse soovitama ka erinevaid lisandeid, kuid sellist pealepressimist ei tulnud, mis on positiivne.

30 minutiga jõudis kohale ka taldrikutäis, mis nendesamade lisandite puudumise tõttu näis tühjavõitu, kuid mulle taoline lähenemine sobib väga. Toidu vähesust kompenseeris hiiglasliku kuhjaga selle tipptasemel kvaliteet ja maitse! Kalafilee oma grillitriipude ja krõbeda nahaga oli jalustniitvalt hästi maitsestatud ja perfektselt valmistatud. Seda juhtub harva, et ma juba esimese ampsu järel hakkan tunnustavalt ümisema ja peaga noogutama (jättes ilmselt kõrvallaudade rahvale väga veidra mulje), kuid siin ta oli – täiuslik maitse!

Kalafileede alla jääv spinatipadi tundus noa ja kahvliga menetlemiseks kohmakalt kiuline, meenutades pikkade roheliste niitidega läbikasvanud murumätast, aga ka see maitses oma juustuse-kooreses olekus lihtsalt fenomenaalselt hästi. Sarapuupähklipuru ei andnud siia juurde midagi maitse mõttes, kuid väike krõmpsuv tekstuurielement sobis siia siiski kenasti. Kõige maitsevabam ja mõtetum oli dekoorina taldrikule täpitatud tumeroheline spinatikreem, aga see ei vähendanud karvavõrdki üldist imelist maitseelamust.

Kokkuvõte nüüd üsna üdini positiivne. Nii teenindus kui köögisooritus oli kõrgtasemel. Supipöial ei loobi küll vaimustus-sädemeid, kuid on püstipoolel. Praepöial aga puhub kiidupasunad sirgeks ja taob aplausitrummi. Jah, odav see koht kahtlemata pole, kuid maitseelamuse mõttes on see väga hea elamus-investeering. Soovitan, kohe üliväga soovitan!

---

lugu ilmus siin

Päriskana saatus

Lõppude lõpuks see juhtus! Peale pikki aastaid, kui olen siin ja seal küsinud, et kuskohast võiks saada seda õiget, seda päris kana, saabuski ta mu juurde.

Noh olgu, ega mu otsingud pole olnud paanilised, plaanilised ega järjekindlad, aga ikkagi. Enamik vanemaid kulinaaria-huvilisi on alati noogutanud, et jaaaa-jaaaa, mäletan küll seda linnukest. Aga et kuskohast seda saada või isegi küsida, seda pole siiani keegi öelda osanud.

Et mis on siis erinevus? Kana amet on ringi joosta, siblida, joosta, nokkida, joosta, kaagutada ja muneda. Ja siis jälle joosta.

Broileri amet on lösutada. Võimalikult vähe liigutada, nokkida otse nina ette antud toitu. Kaagutada ja muneda ka, aga vata jooksmisega see tegelane ei tegele. Füsioloogia ei võimalda. Inime on ta selliseks aretanud.

Mäletan lapsepõlvest, kui linnaservas kanu pidav vanaema hakkas kevaditi rääkima, et ärme sel aastal kanatibusid võta, võtame broilerid! Et vaeva pidamisega vähem ja liha saab rohkem.

Vaeva osas ei oska ma rääkida, minu jaoks oli lapsena kanadele muru kitkumine ja aedikusse tassimine puhas lust. Aga muudatust mäletan küll. See muudatus toimus köögis.

Kui varem vanaema keetis kana vähemalt 3-4 tundi ning tulemuseks oli maruhästi lõhnav ja maitsev puljong, siis nüüd asendus pikk keetmine kiire praadimisega ja puljongit enam eriti ei tulnud.

Asi selles, et jooksukana - see päriskana - koosnes peamiselt pikkadest sinakatest jalgadest ja kitsukesest kollakas-sinisest korpusest. Sinakas sellepärast, et õhukese naha all polnud eriti rasvakihti ning liha oli tume ja lihaseline. Ning seda liha oli vähe!

Broiler seevastu on üks pontsakas tegelane, kes näeb välja roosa, rõõsa ja rahulolev (noh umbes nagu ma ise) ja liha on tal palju.

Ühtlasi seletab see grillkana fenomeni. Nõuka-ajastu lõpus tabas siinset kanti grillkana buum. Alguses vaid mõnes restoranis, hiljem juba ka poodides ja isegi omaette tänavaputkades tiirlesid grillkana karusellid ning pruunistuva kananaha maitsev aroom hullutas kundesid.

Asi selles, et ennem broileriajastus puudus selline mõistegi nagu grillkana! Sest seda pikakoivalist ja vintskevõitu jooksukana oleks olnud narrus grillida - kiirelt ta ei küpse ja liha tal ju praktiliselt pole! Aga nüüd näe oli lademes saada rammusaid, pehme lihaga, kiireltvalmivaid ja grillimisväärseid elukaid niipalju, et sai neid grillkaruselle igale poole toppida. Ja rahvas ostis, sõi nii et lõug tilkus rasvast ning oli õnnelik!

Oi neid lugusid võiks palju rääkida, kogu sellest kanagrillilõhnasest perioodist ja seda raamivatest jaburatest nõuka-oludest, kuid las need jääda hetkel kõrvale.

Igatahes tähendas see omamoodi broileri-revolutsioon puljongi-ajastu lõppu. Sest et brolierist saab palju liha, kuid päris vähe ja mitte kuigi maitsvat puljongit (sedasama puljongit ja kanasuppi, mida varem paranevatele haigetele jõuandjaks pakuti)

See otsustaski päriskana saatuse. Ja ma võin nüüd vaid kinnitada - sellest kanast saab VÄGA hea puljongi, kuid VÄGA vähe liha.

Lükkasin selle kiitsaka tegelase lõuna ajal värskelt-köetud ahju ning võtsin hilisõhtul ahjupoti välja. Kööki täitsid mõnus aroom, meenutused lapsepõlvest ja äkitselt saabunud arusaam grillkana-ajastust. Valasin selle kõik nüüd hommikul ekraanile ja serveerisin teile nostalgilise kulinaaria kastmes.

Pelmen (Tallinn)

Viru väravat tead Tallinnas? No vat otse sellest paremat kätt ümber nurga Vana-Viru uulitsa alguses on nüüd ... pelmennaja! Sa ei tea, misasi on pelmennaja? Või siis tšeburetšnaja? Blinnaja? Ja isegi mitte rjumotšnaja? Njaaaaa ... ega sa väga paljust pole ilma ka jäänud. Niimoodi tunti nõuka-ajal nö ühe-toidu-puhveteid, kus siis pakutagi praktiliselt ainult pelmeene või tšeburekke või siis noh seda va šnabili-vopskit :)

Ainult et kui toonased kohad olid enamasti halvas mõttes odavad, tihti ka püstijalapukkade ja spetsiifilise haisuga kiirsöögikohad, siis see puhvet siin on oma esteetika mõttes pigem ameerikalik dinery. Ainult et nõukogude / vene atribuutikaga seintel. Kas see praeguses olukorras just kõige mõistlikum on, jäägu hetkel kõrvale, mina vaatan seekord ainult kööki.

Ehkki astun sisse tööpäevalõpusel ajal ja enamik laudu on kasvõi osaliselt hõivatud, käib kogu protseduur väga kiirelt ja üliviisakalt.

Esimeseks käiguks valisin juba veebimenüüst vaadates „Kalaseljanka oliividega“. Hmmmm, veebis on selle hinnaks kirjas 3.20, kuid siin näen kirjas 5.50. Igatahes on kausike minu ees napilt 5 minutiga, hapukoor eraldi napakesega kõrval – plusspunkt sel moel serveerimise eest. Supike ise on üsna tihe, sibula, hapukurgi, kala ja oliivide segune. Leem on mõnusalt aromaatne, asjakohaselt kalane, piisavalt happeline ja üldiselt kenake. Tõi küll, kala ennast oli selles ehk vähem kui oodanuks ning seegi oli vaid lõhe, kuid üldmulje on siiski positiivne.

Teise käigu tellimisega tekkis väike tõrge – nimelt olin veebist otsustanud „Peipsi Kolja“ nimelise, koha ja suitsuangerjaga versiooni kasuks. Nüüd aga selgus, et sellist varianti siiski pole, kuid kalalise liini jätkamiseks sain siiski valida „Põhjanaaber (lõhe ja krevettidega)“. Küsimusele, et kas soovin 10 või 15 tükk, valisin esimese ja hinnaks kujunes 6.90.

Laudatoomisega juhtus järgmine apsukene – väikeses saalis oleks võinud ju näha, et ma pole oma suppi veel lõpetanud ... noh aga vähemalt ei toodud neid kahte käiku koos, vaid teine roog maandus u 5 minutit peale esimest. See minutike ooteaega, mis pelmeenikauss pidi jahtuma, pole väga suur patt.

Värske muruhakkega dekooritud pelmeenid näisid välja uhked, õhukese taignaga ja värsked. Ka siia juurde toodi hapukoor eraldiseisvana lauda – ja isegi pelmeenide puhul on see mõistlik! Seda enam, et need pelmeenid polnud ju mingid vägevad maitsepommid, mida peaks hapukoorega leevendama.

Hammustasin mitu pelmeeni pooleks, leidmaks nendest krevette, kuid otsingud polnud tulemuslikud. Ilmselt oli nii lõhe kui krevett nö hakklihaks muudetud, sest krevetilaadset maitset ma üldises kalases meeldivuses siiski tundsin.

Kokkuvõte tuleb vaatamata paarile väikesele viperusele siiski positiivne. Veebimenüü ja pärismenüü ühtlustamine on küll mõningane vaev, kuid välistab pettumuse, nii et soovitan sellesse panustada. Toidukäikude serveerimisel mõistliku ajavahe hoidmine vajab suhteliselt uuel kohal ka ehk veel treenimist. Kuid supipöial on mõõdukalt püsti ja praepöidlast pelmeenipöidlaks ümberõppimine on samuti rõõmsapoolne, sest toit oli ju hea! Soovitan, igatahes soovitan!

---

lugu ilmus siin

Kohvik Newton (Tartu)

Tartus Ahhaa keskust teate? Tubli, siis on teil ka selle puhveti leidmine imelihtne – enne kassat paremat kätt trepist üles teise korra peale ning siin ta ongi.

Tööpäeva lõpusel ajal sisse astudes oli suur söögisaal hõredalt rahvast täis ning leti ees pisuke järjekord. Jõuan enne tellimuse sisseandmist pilgu kilesse kaanetatud menüüst üle lasta ja veenduda, et see vastab veebisolevale versioonile – see on alati pluss, sest vastupidine variant kipub segadust ja pettumust valmistama.

Kõnnin siis letist antud numbriga lauda, istun maha, vaatan läbi klaasseina kõrvaloleva veekeskuse basseinis möllavaid juntsusid, näpin telefoni ja tunnen igavust. 15 minuti pealt mõtlen minna küsima, et kas mind on ära unustatud ... kuid mõtlen ümber, sest aega mul ju hetkel on ning inimkatse puhtuse mõttes tulebki vaadata, et kuidas siin majas siis asjad käivad.

Tjah, tuleb tõdeda et halvasti käivad. 20 minutit peale tellimuse sisseandmist tuuakse lauda vat just see, mida te pildil näete. Kaks käiku korraga. Kaks. Korraga. Karl! Korrrat, no kuskohas on elementaarne mõtlemine? Inimene ei söö kahte toitu korraga! Supp on ennem valmis, too supp ennem. Praad too siis, kui supp on söödud. Kas see kõlab raketiteadusena? Newton, mu eesel! See on sulaselge hoolimatus!

Aga olgu, toidust endast. Menüüs olev „Newtoni seljanka“ (6.-EUR) kõlab intigeerivalt – no näis, mis siis on ilmakuulse tegelase moodi tehtud seljonksis teisiti kui mujal?

See suur et – kus on lõhn? Ausalt ma pingutasin, kuid mitte mingit aroomi ma sel supil ei tundnud. Võimalik et oma osa mängis samal ajal meetrikaugusel distantsil intensiivselt lõhnav teine käik?

Aga ei, sel supil ei saanudki olla lõhna, sest tal polnud ka maitset. Hämmmmmmastav! Supi sisu oli ju ometigi korralik, lisaks viinerile ka mingit ahju/grillvorsti seibid, singikuubikud ja pikkadeks kiududeks keenud päris liha. Pisitillukesed hapukurgitükikesed petsid alguses silma, nii et pidasin neid kappariteks, aga see illusioon lahtus koos esimese lusikatäiega. Ei mingit seljankalt oodatavat happesust, isegi mitte piprapojakest.

Supi sisse ilma küsimata lärtsatatud priske lusikatäis hapukoor muutis niigi lameda maitselagedus veelgi mõtetumaks, nii et lükkasin pooliku kausitäie endast ohates eemale. Kui minusugune supisõber kausikest lõpuni ei söö, siis on see kraam ikka igav mis igav.

Praeks tahtsin tellida kauaküpsetatud seakülge, kuid see oli otsas – fikseeritud ja väga lühikese menüüga kohas seda ei tohiks juhtuda. Võtsin siis ainsa teise praenimelise asja „Kergelt vürtsikas lõheseteik valge oa ja mozarellasalatiga“ (11.50 EUR) – see oligi see intensiivne lõhn, millest supi juures rääkisin.

Noh olgu, selle roa puhul polnud mahajahtumine kõige suurem patt, sest enamik roast ehk siis spinatilehtede põhine salat oli niigi külm. Muigama ajav pisidetail – roa nimetuses on eraldi rõhutatud, et tegu on „valge oa salatiga“ - aga toidus oli kasutatud punaseid ube. Noh ilmselt olid need ka otsas :)

Aga kala ise oli aus, vastas ootustele. Aurus küpsenud ja sidrunipipra kooriku all palake maitses tõepoolest mõõdukalt vürtsikana. Aga ma pidin seda hakkama sööma jahtununa! Urrrr!!

Omaette laheda detailina oli selle kõrvale pandud pruunikspraetud lõikepinnaga laimipoolik – kas see nüüd midagi muud peale visuaalse efekti annab, selle üle võib vaielda, kuid silmailu on ka oluline. Koore-majo-kastmes maitses salatipadi kah päris kenasti, nii et põhiroaga võib rahule jääda.

Kokkuvõte kurvapoolselt kolmetine. Supipöial vajub hämmeldunult lönti – kuidas on võimalik liharohkest seljankast kõik lõhnad ja maitsed elimineerida, see on Newtoni vääriline nuputamisülesanne. Praepöial on ju iseenesest püstipoole, kuid selle positiivsuse nullib ära räme teenindusviga – kahe käigu korraga laudatoomine! Kas ma seda puhvetit siis soovitan? No ega ikka ei soovita küll.

---

lugu ilmus siin

Liana kohvik (Pärnu)

Maailm ei väsi üllatamast. Ja see on tore. Olen küll Pärnus sage külaline, kuid panin alles nüüd tähele Rüütli tänaval sildikest „Liana kohvik“. Tuleb aga välja, et see kohake on siin olemas olnud nüüd juba poolteist aastat.

Kohake on see tõesti, sest et tilluke. No kohe tibatilluke, lisaks letile mahub siia veel kolm tillu-lauakest ja akna äärde kahe pukiga istumiskohake. Siinsamas kohe lahtiselt ka kööginurgake, mistõttu ruum on toidu- ja kohvilõhna tulvil. Nagu kodukööki oleks sisse astunud või umbes sedamoodi. Nunnu noh!

Tunnistan, et ennem sisseastumist olin jõudnud visata pilgu nende FB-lehele ja nähes, et valikus on ka supp, tuli kohe ka otsus „siia ma lähen!“ Sest vaata need puhvetid, mis suppi kohe põhimõtteliselt oma valikusse sisse ei võta, on minu silmis sihukesed pooletera-tegijad ja neid ma külastan ainult siis kui tõesti muud teele ette ei jää.

Koha kogu menüü mahub ära seinale – täna ongi siin üks supp ja kaks nö põhirooga. Teen letis tellimuse ja kuulen vaikse rahuloluga, kuidas leti tagant liigub see köögipoolele koos asjakohase täpsustusega: „supp vii lauda ennem“.

Värskekapsa borš (4.-EUR) ilmub minu ette kokk-ettekandja poolt napilt peale seda, kui olen jõudnud maha istuda – ehkki peale minu on ruumis veel mitugi varast lõunasööjat, siis kulgeb sooritus siin puhvetis lihtsalt, omainimeselikult, kiirelt ja ladusalt – võrdlust koduköögiga mäletate?

Valge koorekuhilakese paigutamine otse supi sisse on ainuke moment, mille üle ma pisut pahaselt prääksun. Einoh, visuaali mõttes on ju kõik kena, koos rohelise muruhakkega näeb kausitäis efektne välja ja puha ... aga taaskord, järsku mõni / mina ei taha seda koort siia sisse?

Supike ise on lihtne ja kodune (taaskord!), kuum ja aromaatne, mõõdukalt happene ja seetõttu ka enam-vähem õige värvusega. Kogu maitsepilt on sellel priskel ja tihkel taimsel supikesel täpselt selline, et minusugune supisõber kühveldab selle tühjaks loetud minutitega. Eriti meelde ei jää, aga pigem siiski hea üldmulje. Ise oleksin ta mõistagi vürtsikamaks-happelisemaks timminud, aga ega see siin minu köök pole, onju!

Teise käigu valikul kaalusin kahe roa vahel, kuid kui proua lausus võlusõna, et: „see siin on vürtsikam“, siis langeski otsus „Pad Thai riisinuudlitega“ kasuks (maksumus oli vist 6.-EUR, jäi üles märkimata kahjuks).

Taaskord märgin rahulolevalt õiget ajastust – tänu ruumi väiksusele ja taustamuusika mitte liiga tugevale lärmile kuulsin, kuidas peale supi lõpetamist teatati kööki: „nüüd vii see Pad Thai lauda“. Taoline tähelepanelikkus näitab kundest hoolimist ning säänset asja tuleb alati kiita!

Kausitäis nuudleid ei ole asi, mida ma enamikel juhtudel endale ette võtaks, kuid seekord ületas tulemus ootused. Lisanditeks lill- ja peakapsas, harilikud ja kikerherned, veidi sibulat ja porgand, pisut maapähkleid ning silmale nähtamatu, kuid mõõdukalt tunda olev tšilli. Juhuslik jutukatke leti tagant ühe omainimesest kundega selgitas, et see ollagi siinse maja vürtsikaim roog ning et kokk alles õpib selle materjaliga töötamist. Minu poolt soovitus – andke kundele võimalus tellida erineva vürtsikuse taseme vahel – kiire vokkimine võimaldab väikeköögis iga portsu erinevaks tuunida. Mina oleks kindlasti palunud tuld juurde keerata, kuid ka praeguse versiooniga jäin ma niivõrd rahule, et kauss sai täiesti tühjaks söödud.

Ja nüüd see suurim ja positiivseim üllatus. Alles seda teksti tippima asudes ning puhveti kohta infot uuesti vaadates avastasin ma, et tegu on vegan-kohvikuga! No vaata siis seda ilu ja toredust. Elav tõestus selle kohta, et vegan-kööki saab ka niimoodi teha, et lihavabadus ei tähenda ühtlasi maitse- ja rõõmuvabadust! Käsi pihku selle eest! Kogu söögikorra jooksul ei tekkinud mul hetkekski tunnet, et nagu midagi oleks puudu. (ainult piiiisike küsimus tekib tagantjärele, et mis kooretaoline asi see siis supi peal oli?)

Kokkuvõte seekord täispositiivne. Olgu-olgu, supipöidlal pole just põhjust hiigelhüpeteks, aga supike oli aus. Praepöial on aga ülimalt rahul ja asjale kaasakiitev. Omaette positiivne lisakiht selle eest, et kohati väga väljasurevale Rüütli tänavale ikka midagigi tehakse ... ning et niiiiii tibatilluke kohake on suutnud siin juba üle ühe aastatsükli püsida! Nii et kas ma soovitan seda puhvetit külastada – oooojaaaaa!

---

lugu ilmus siin

Nobel (Narva)

Narva Astri keskuses on kolmanda korra peal end sisse seadnud Rahva Raamatu pood – otsige see üles, leiate ka kõnealuse puhveti. Muud orientiiri ma anda ei saa, sest veebipesa sellel kohal sisuliselt pole, ainult FB’s nõrk jäljeke aastatetaguste fotodega. Eks ta tänapäeval ole kentsakas küll niimoodi majandada, aga ju nad kuidagi toime tulevad.

Kolmapäeval pärastlõunasel ajal oli lisaks minu vaid üks lauatäis inimesi, mitsap mind pani veidi üllatama letitaguse proua teade, et: „meil on praegu suur tellimus, ootaeg on u 40 minutit“. Aga õnneks mul aega oli, nii et pole hullu, saangi veidi arvutis tööd toksida.

Proua kiituseks tuleb öelda, et ta küsis minu käest üle toitude serveerimise järjekorra. Ning ka seda, et tema ajatunnetus oli laitmatu – supp laekuski 35 minutit peale tellimust.

„Forelli-ahvenasupp kookospiimaga“ (7.-EUR). Taldrik suuuuuuur nagu suvitajanna kübar ja kreemise leeme pinnal jämedalt hakitud maitsemuru. Aroom on küll suhteliselt olematu – kookoskreem kipubki lõhnu lukustama, kuid maitse seda parem. Peenelt hakitud paprika ja porru, aedoad ja pontsakad forellitükid. Juhul kui siin nüüd ahvenat pidanuks olema, siis pidi see küll partisan-ahven olema, sest eranditult kõik kalatükid olid tublilt roosakad. Aga pole hullu, sest leem oli kenasti kalaga kontakti saavutanu, tihe ja maitseküllane. Mitte tilgakestki ei jäänud taldrikusse – ja see on hea indikaator.

„Kohafilee aurutatult mädarõikakastmega“ (14.-EUR) saabumisega läks kokku 50 minutit ja see praad oli ootamist väärt! Juba prae olemus – jääsalati põhjal kuhil vokitud köögivilju ning selle tipus kalakene – on minu meele järgi roog. Ei mingit ballasti, visuaalselt nauditav ning tagapihta veel maitsev kah!

Magushapud paprika-suvikõrvits-aedoad olid näinud värskeltja parajat kuuma. Külm õrnalt mädarõikane kaste sobis kenasti jääsalatiga. Kala ise oli suisa perfektne, mõõdukalt seesamiseemnete ja pipraga dekooritud, maitse värske, klaar ja suisa krevetine. Ilma liigse omapäratsemiseta valmistatud lihtne, aga oivalise tunnetusega valmistatud köögikunsti taies!

Kokkuvõte vägagi rahul. Supipöial on kenasti püsti, praepöial aga suisa vaimustuses. Minu sisemine kassloom lööb rahulolevalt nurru ja kiidab kalakunsti valdamist! Soovitan, kindlasti soovitan!

---

lugu ilmus siin

Literaadi kohvik (Tallinn)

Viru keskuse raamatupoodi teab vast igaüks. Noh vat selle poe nurgas on ka puhvet. Literaadi oma, nagu nimi väidab. Keskpäevasel tunnil sisse astudes on enamik laudu ka kundesid täis ja letitagustel noormeestel sebimist küll.

Kuna veebimenüüs jäi silma, et puhvetil on pakkumisel ka päris-toiduna arvesse minev „Selge kalasupp. Supp lõhe, valge kala, krevettide, köögiviljade, lehtkapsa ja tomatiga“ (8.90), siis selle ka tellisin.

Istusin ühe vähese vaba laua taha, üritades mitte kuulata kõrvallauas sädistavate verisulis piigade jutuvada ja süvenesin mobiilis uudisvoogu. Napi 8 minuti pärast astus laua juurde pikk lokkispäine noormees sõnadega: „siin on teie tellimus“. Tõstsin pilgu ja ohkasin. Njahh. Jälle. Uuesti. Ikka ja alati üllatust ja pahameelt valmistav vaatepilt, kui lauda saabub kaks rooga korraga. Teate mis, kulla Literaadi rahvas, ma ei hakka praegu isegi jaurama, et miks see on VÄGA vale. Küsige lihtsalt kasvõi mõne kogenud kelneri käest järele, kui teeninduskoolitusele panustada kohe üleüldse ei raatsi. Kahte käiku korraga ühele inimesele ette ei tooda. Punkt. Rasvane miinus läheb kirja.

Supike ise vastas enam-vähem kirjeldusele. Klaar tõepoolest. Kõik lubatud komponendid enam-vähem olemas (valget kala küll ei kohanud), krevette isegi hulgim. Aroom oli leemel üsna olematu, kontakti kalase poolega polnud see leem jõudnud saavutada. Maitse – põhiliselt soolane, kummalise metalse kõrvalmaitsega, justkui oleks siia sisse valatud ka mingit metallpurgis seisnud marinaadi. Nokkisin sellest krevetid-kalakesed välja – need maitsesid ju hästi ja olid väga kenas värskes küpsusastmes ning jätsin enamuse metall-leemest kaussi alles.

Teise käigu tellimisel tekkis segadus. Veebimenüüs nägin pearoogade rubriigis mitmeid huvipakkuvaid praenimetusi, kuid kohapeal praadide kohta küsides vastati: „Päevapraad on meil otsas“. Küsisin uuesti, et kas mingeid muid päris praelaadseid asju menüüs peale päevaprae pole? Noorhärra raputas pead ja viipas loiult seina suunas – et vot need toidud on valikus. Salatid ja pastad. Mhhhh. Noh olgu, tellisin siis spinati ja lõhega pasta ehk „Spinaci e salmone“, nagu tšekil kirjas (9.90).

Nagu mõistate, pidin seda pastat hakkama sööma juba jahtunud kujul (urrrrr). Suurim pluss – päris kapparite kasutamine. Aga see nüüd ka seletab veidi asja, miks nii esimene kui ka teine käik maitsesid pisut metalselt – kas mõlemasse oli läigatatud kapparite marinaadi? Igatahes jahe riivjuust jaheda (ent väga õiges küpsusastmes) pasta pinnal ei andnud enam mingit erilist efekti. Koorene pasta on lollikindel valik, aga üldiselt ka sama turvaliselt igav. Nii oli ka see roog. Oleks siin kasvõi paar keeret värsket musta pipart aromaatikaks peal olnud, oleks ma ehk selle taldrikutäie nahka pistnudki. Nüüd aga nokkisin kappari-lõhekese-spinatikese pasta vahel kokku ja jäi ka see taldrikutäis suuresti minust lauale.

Kokkuvõte tuleb jahe. Supipöial ja praepöial ei taha olla sunniviisiliselt kokku seotud. Protestiks selle vastu ja ka muu maitseigavuse tõttu jäävad mõlemad horisontaali tasemele kinni, samas ka allapoole laskumata. Funktsionaalse toitumise kohaks kõlbab see puhvet küll, kuid ei enamaks.

---

lugu ilmus siin

Grillberg (Narva)

Narva restoranide kaarti üle vaadates märkan sellel muudatust. Sellele on tekkinud nimetus „Grillberg“. Tõsi küll, ta on tekkinud samasse kohta, kus varem toimetas minu poolt juba ära proovitud teisenimeline kohake (Maius Grill), kuid igatahes tasub minna ja muudatus enda jaoks ära kaardistada.

Teisipäeva õhtul seitsme paiku sisse astudes kohtan tühja saali ja laua tagant püsti karanud noormehe üllatunud nägu. Tuli välja, et võõra inimesena olin ma sisse astunud uksest, mis oleks pidanud kinni olema ... et kõik ju teavad, et sisenetakse vooot sellest uksest seal. Nohh, mina astusin sisse uksest, mille kohal oli silt „restoran“ ja siin ma olen :) Aga õnneks ei tekkinud sellest mingit probleemi.

Kuna supimenüüs on kaks rida: „päevasupp“ ja „seljanka“ (5.-EUR), siis otsustan mõistagi viimase kasuks. Tühjas saalis tundus küll pisut kummaline seda tellimust oodata ligi 20 minutit, kuid saabuv tulemus oli seda ootamist igati väärt. Suur kausitäis lõhnas lihavalt ja isuäratavalt. Eraldi napakestes serveeritud hapukoor ja oliivid/sidrunikillud lisab plusspunkte.

Ohh see oli üks meeldiv kohtumine vana tuttavaga, keda eri köökides eri moodi lörtsitakse. See kausitäis oli julgelt happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Tihedas konsistentsis oli tuvastatav keedu- ja suitsuvorst, vist isegi mõned viilutatud salaamijupid ning vähemalt ühte sorti liha, sibulas-hapukurgist rääkimata. See võibolla polnud nüüd küll parim seljanka maailmas, kuid üsna tipptaseme lähedal küll.

Praadide menüüs otsustasin seekord minna soovituse teed. Noorhärra sõnul olla nende parim müügiartikkel seašašlõkk. Küsisin seepeale: „aga missugune roog selle maja kööki kõige paremast küljest näitab?“ Nooruk mõtles viivu ja teatas, et ikka seesama seašašlõkk (8.-EUR). Mingit garniiri juurde? Noh las olla grillköögiviljad (5.-EUR).

Praad kopsatas lauda mõistliku ajastusega – 30 minutit tellimusest. Et noormees tegi kõiki neid laualiigutusi ilma ühegi tänan/palun/kuidas maitses sõnata, on piiiisuke miinus. Et ta tõi prae lauda hetkel, kui ma polnud veel lõpetanud suppi, on ka väike miinuseke, kuid see pigem räägib sellest, et supiports oli tõesti suur ning et ma ei raatsinud tilgakestki kaussi jätta, nii et see on ju jällegi pluss, kas pole?

Neli kopsakat tükki hästi läbikasvanud liha. Peaaegu et perfektne küpsusaste, ehk vaid piiiisut liiga palju kuuma näinud. Samas pole selles lihas midagi erilist peale selle, et teda on maitsestatud vaid soolaga. Kena rosmariinioksake liha peal on ilmselt vaid dekoratiivelement, kokkupuudet nende kahe vahel ei tunneta. Soola aga tunnetan küll ning isegi liiga palju. Õnneks seda tasakaalustab null-maitsestusega, kena ausa grilliaroomiga köögivili, mage kapsasalat ja mage-vürtsikas tomatikaste. Selles kombinatsiooonis õnnestus enamik liha endale söömisvääriliseks muuta, kuid ausalt öeldes jäi osa siiski taldrikusse alles.

Kokkuvõte nüüd siis kahetine. Supipöial on üsna ülimas püstiasendis – see seljankaports oli nii hea ja suur, et oleks võinud ainult selle elamusega piirdudagi. Taolisel foonil osutus praepöial olevat veidi varjatult-heitunult küliliolevaks – šašlõkk polnud otseselt ei hea ega halb, vaid lihtsalt mitte-kuidagi-kõnetav. Kas ma seda kohta soovitan? Ojaa, kui mitte muu pärast, siis head seljankat pole kunagi liiga palju!
---

lugu ilmus siin

Goodwin The Steak House (Tallinn)

Viru tänava alguses istub pingil pull. Või siis härg. Võta sa kinni, pronksist tegelane täpsemalt ei teata. Igatahes selle elukaga markeeritud puhvet üritab iga detailiga nii sees kui väljas mõista anda, et vot nemad teavad, mida lihaga peale hakata. Kasvõi juba nimega: „GOODWIN The Steak House“

Juhtun siia sisse astuma töönädala keskel hilisõhtusel tunnil. Ukse juures oleval sildil olev tungiv soovitus: „oodake, kuni teid lauda juhtatakse“ saab täidetud hetkega – hõivatud ongi vaid üks laud. See on paraku ka vist ainumas punkt, mis on eeskujulikult täidetud.

Soovin alustada lihalainel ja tellin huvitavalt kõlava „Vasika rinnatüki- ja kartulisupp“ ... kuid selgub, et see on otsas. Nohhhh olgu peale, pikk päev on võibolla piisav vabandus. Võtan siis „Supp valgetest köögiviljadest tiigerkrevettidega“ (7.50) ja jään ootele.

U tosin minutit peale tellimust saabub kausitäis püreed. Ohhjahh. Kas supi nimes olnuks raske osundada, et tegu on püreesupiga? Aga olgu, süveneme kausi sisusse.

Et siis supp krevettidega? Eee ... nohhh ... tõepoolest, krevette on selles kaks. Rohkem kui üks. Järelikult mitmuses. Tehniliselt on kõik korrektne tõepoolest. Ja need krevetid on ka päris perfektses krõmpsjas valmidusastmes. Ning püree ise on tegelikult maitsev, väikese trühvlivarjundiga. Alguses veidi üllatav teraline tekstuur muutus asjakohaseks, kui mõelda blenderiga puruks lastud lillkapsa peale. Lisatud krutoonid olid õhulised ja krõpsud, nendes oli isegi abi supile mingigi tekstuuri andmiseks. Pole ju paha, kui krevetikoonerduse moment kõrvale jätta.

Teise roa valimisel olin ebalev. Kiusatus võtta korralik steik sellises majas oli väga suur, kuid kuna kell oli juba ligi pool kümme õhtul, siis tähendanuks see väga rasket kõhutäit ja kehva ööund. Sestap valisin midagi veidi kergemat: „GOODWINi böfstrooganov. Veise sisefileest seene ja koorekastmega, serveeritakse malmpannil“ (19.50) Kuna küsiti, et mida ma kõrvale soovin, siis valisin „Grillitud köögiviljad“ (5.-EUR).

Ooteajaks kujunes mõõdukas 25 minutit. Vaikides – nagu toimusid kõik muud episoodid kogu protsessis – toodi lauda kaks asja. Pisikesel puualusel pisike pann ja kauss köögiviljadega. Eraldi. Pann ja kauss. Minu nägemuses oleks olnud loogiline tuua nüüd siis ka taldrik, sest sellesse pisukesse pannikesse tõsta köögivilju lõikumiseks tundus kentsakas mõte. Aga mis seal ikka, ju siis selles majas on nii kombeks.

Nüüd siis see va pann. Malmpann. Mis on malmpanni mõte serveerimisel? Olla kuum ja hoida toitu sellel parimal / efektsemal moel särisev, onju? Aga näe ei onju. Kui ma ettevaatlikult esimese lihatükikese pannilt suhu tõstsin, üllatusin – miks see nii leige on? Aga näedsa – sest pann oli külm! Mitte soe, mitte leige, vaid külm. Igaks juhuks torkisin seda pannikest mitmest küljest näpuga – külm noh! Ja oh üllatust, liha sellel oli samuti maha jahtunud. Kas pole veider, et suure soojusmahutavusega malmpann toimib nii soojendamise kui jahutamise suunas, suisa hämmastav kohe, või mis?

Ooookei, liha ise oli ju eeskujulikult pehme. Ja jahe. Koorene ja jahe. Üsna mage. Ja ikkagi jahe.

Kuidagi siis üritasin keset seda jahedust menetleda grillitud köögivilju – klassikaline paprika/suvikõrvitsa/pommu kombo oli tõesti kenasti ehedat grilli näinud ning ka parimal moel soola-pipraga kohtunud. Kuid üldpilti see enam väga päästa ei suutnud.

Kokkuvõte seekord niruvõitu. Supipöial võiks ju maitse mõttes horisondist kõrgemale tõusta, kuid hoiatamata püreestamise ja krevetikoonerluse tõttu jääb sellele neutraalsele tasemele kinni. Praepöial laskub aga üsna otsustavalt allapoole – rikkuda hea liha ära vale serveerimisvõttega ei saa kuidagi pälvida heakskiitu. Kas ma oskan seda asutust soovitada? Ei mitte – see raha sai viidud valesse kohta.

---

lugu ilmus siin

Olaf Grill (Tallinn)

Kaubakeskused ja restoranid ei ole minu jaoks kõige lemmikum kombinatsioon. Eelistaksin siiski mitte lahtist kandilist latrit, vaid omaette sissepääsuga ja omanäolise interjööriga kohakest, mille nägu ja tegu oleks juba omaette väärtus. Aga kuna oli Ülemiste linnakusse asja, siis sai ka samanimelisest keskusest üles otsitud Olaf Grill – Resto.

Kesknädala õhtul oli koht üsna tühi, peale minu oli vist veel kahe-kolme laua taga inimesi. Modellikõnnakuga noormees reageeris kiirelt ning kuna mul oli valik juba ette tehtud, siis käis tellimuse andmine kiirelt. Kiidan asjakohaste küsimuste eest – klaasitäie vee tellimisel täpsustati et missugust vett, et kas sinna vee sisse ka midagi panna.

Esimese käiguna tellisin selle, mille pärast ausalt öeldes konkreetse puhveti enda sihtmärgiks valisin. Olafi uhhaa (kartul, porgand, sibul, vutimuna, erinevad kalad; 7.90). Uhhaa pakkumine on üsna ebatavaline ning pealegi julge samm – inimesed kes selle peale reageerivad, on ilmselt ka teatud eelteadmistega ning nõudlikumad ... või vähemalt nii ma arvan.

Supi saabumiseks läks 7 minutit ning esmamulje aroomi mõttes on oli täiesti oivaline – rammusalt kalane, soe ja intensiivne. Ahjaa – veel kaks kiidusõna. Küsimused: „kas te supi juurde hapukoort soovite?“ ja „Kas leiba ka soovite?“ on igati kohased, selmet nt hapukoor ilma küsimata supi sisse läratada.

Leem oli küll veidi vähem kalane kui aroom ning pigem köögivilja- kui kalaküllane, kuid siiski maitsev. Et toidu kirjelduses oli kirjas „erinevad kalad“, siis üritasin midagi peale lõhe veel leida. No võibolla üks pisitükike ahvenakest oli veel korraks lusikal, kuid pole selleski kindel.

Uhhaa peamine erinevus suvalisest kalasupist seisneb aga rammusas puljongis, mida saavutatakse just erinevate kalaliikide, alguses kondisemate, kollageenirohkemate liikide pikemal keetmisel ning lõpus kiireltvalmivate kalatükkide lisamises. Siin on see esmane pool ilmselt üldse ära jäänud ning kogu supp üles ehitatud puljongikuubiku vms peale, lisades lõpus vaid veidi lõhepalakesed.

Ja peale kõige muu – uhhaa kui loodusnähtus kuulub eelkõige kalastusretkede ehk lõkkel valmivate roogade klassikasse. See aga tähendab hoopis teist aromaatikat ja emotsiooni, mida kuskil kaubanduskeskuses või muus linlikus keskkonnas ei saavuta mingi valemiga.

Teiseks käiguks valisin „Kauaküpsetatud veise brisket“ (kartulipüree, peedisalsa, veini-koorekaste; 13.-EUR), mille saabumine võttis aega u 25 minutit tellimise hetkest. Edev dekoor sisaldas nii paprikapulbri näpuotsatäisi kui lilleõiekesi, kuid ei olnud ka ülemäära poosetav. Visuaalne struktuur kõneles pigem lakoonilist, ehkki püüdlikku keelt.

Taaskord oli aroom roa parim külg. Päris grilli suitsune aroom tuli brisketi-viiludelt, mis kandsid endal ehedaid grillresti jälgi. Liha ise oli meeldiv, pikaltküpsenud, mõõdukalt maitsestud, selline parajalt mõõdukas koguses lihasõbra meelehead.

Kartulipüree kui ballast jättis mind mõistagi külmaks, kuid peenelthakitud peedivinegrett/salsa mõjus huvitava värskendava leiuna. Kreemine kaste vääris raudselt seda rallit, mida kahvli otsa torgatud lihatükkidega mööda taldrikut kimades sai tehtud hüva neste kättesaamiseks.

Kokkuvõte veidi ebaühtlane. Supipöial on pigem piki horisonti siruli, sest uhhaa nime all köögiviljase kalasupi pakkumine ei suuda seda kõrgemale tõsta. Praepöial on siiski kõrgemal tasemel, ehkki mitte mingist lippude lehvitamisest pole ka siin juttu. Kuidas jääb soovitusega – neeeeehhhh ja noooohhh, läbi tasub käia, kuid ärge ootuseid liia kõrgele kruvige.

---

lugu ilmus siin

Villa Maria (Viljandi)

Väikeses hubases Viljandi linnas on üks eriti numpsik maja, kaarvõlvidega ukse kohal ja suure päikeselise verandaga. Hetkel asub selles Villa Maria nimeline nähtus, pakkude süüa ja juua ning mõnusat äraolemist. Olen samas majas käinud varemgi, kuid kamraadi sõnul olla see praegune puhvet uue teo ja näoga, nii et tasub minna torkima.

Veel Viljandi poole tutvun veebis oleva menüüga ja imestan, et kas ongi ainsa supina menüüs külm tomatisupp Gazpacho (6.-EUR)? Et noh kuumal suvepäeval on see jahutav tomatipüree ju mõnikord täitsa meeldiv ja kosutav, aga jahenevas varasügises?

Ainult püreesupi pakkumine räägib köögist üldse veidi laiskuse võtmes, hooajast väljudes aga ikka selle menüüs hoidmine veelgi enam. Aga no mis seal ikka, proovime siis sellegi ära. Igaks juhuks küsin veel koha peal, et kas tõesti isegi päevapakkumises pole midagi muud? Ei ole!

Supike ise laekus napilt neli minutit peale tellimuse sisseandmist – eks peale minu oli ka veel ainult üks ja juba lõpetav klient, nii et vähemalt asja see pool kulges ladusalt ja naeratavalt.

Kausike üllatas tomatisupi kohta ootamatu mitte-tomatise / mitte-punase värvusega. Basiilikulehed ja ürdiõli nire andsid siia väikese värskusemomendi juurde. Aroom meenutas veidi pesto rosso oma ja maitseski tekkis mulje, et kas siia pole mitte sisse segatud ka seda päikesekuivatatud tomatitega tehtud pestot? Maitse ja üldmulje olid igatahes sellised neutraalselt positiivsed.

Praena jääb miskipärast silma „Prantsusepärane lõhefilee grillitud köögiviljadega“ (18.-EUR). Kuklas küll vasardab teadmine, et grill-lõhe tellimine on köögile liiga lihtsa võidu kättemängimine, sest no tegu on ju nii lollikindla roaga, mida lihtsalt ei saa ära rikkuda ... aga kui silm juba sellele jäi, siis las nii lähebki.

Ooteaeg selle roa puhul on u 20 minutit ning vähemalt visuaali mõttes on see aeg seda väärt. Perfektselt kuldse kooriku saanud kalake peitub osaliselt köögiviljade ja saumon béarnaise jaoks kohustusliku kollaka kastme alla. Restoranlikku edevat visuaali annab laia käega lisatud sooladekoor taldriku ülaservas.

Paraku selgus, et sool ei kandnud siin lihtsalt pildi-ilu, vaid ka maitse mõttes põhilist, lausa ülekoormavat rolli. Esimesena kahvli külge haakunud grill-paprika tükk üllatas oma julge soolasusega – kuid see pole halb, nullmaitsestus olnuks sellest halvemgi. Béarnaise kaste peabki olema intensiivne, kuid ka siin kippus soolasus matma munakollase ja või pehmet kreemjat põhja. Kala ise osutus olevat aga niivõrd ränksoolane, et jätsin ligi pool portsust taldrikule ning üritasin soolasurma leevendada suure klaasi külma veega.

Väljusin sellest armsa olekuga majast kenasse jahedasse, kuid päikeselisse sügispäeva ja ohkasin pisut kurvalt. Supipöial näitas küll veidi üle horisondi kõrguvat hinnangut, kuid vaatas veidi küsivalt tagasi köögi poole – et kas see on ikka hea valik nii pikalt menüüs hoida väga kitsalt kuuma-ilma rooga? Praepöial aga langeb sügavas hämmingus allapoole – kas tegu oli nüüd ühekordse tööõnnetusega rämeda ülesoolamise mõttes või näebki see maja prantsuse kööki just sellisena? Igatahes selle kogemuse pealt mina seda puhvetit soovitada ei mõista millegi muu, kui imearmsaromantilise oleku poolest.

---

lugu ilmus siin

Tõstamaa meierei

Kui lühikese Pärnu-puhkuse ajal teeb lapsepõlvekamraad ettepaneku sutsaka Tõstamaal ära käia ja sealne resto üle vaadata, siis oleks suisa narrus sellest loobuda. Autovaba inimene ei satu säänsetesse kantidesse kuigi suure tõenäosusega ja seda suurem soov on näha, kuidas ning mida säänses vanas ja väärikas, kuid väikeses asumis pakutakse.

Vana meiereihoone on saanud endale moodsat vurhvi basseiniga veranda ning sinna me ainsate kundedena ka siirdusime – suvehooaeg rullib ennast vaikselt kokku ning kesknädala töölõpusel ajal oleme avaras parklas ainuke peatuja.

Kuna koht esitleb ennast juustu-kesksena, siis võtangi alustuseks juustupallid (Soojad juustupallid. Korralik kolmejuustuamps: Raclette, Cheddar ja suitsujuust; 7.-EUR), mille saabumiseks läheb napp 10 minutit. Jaaaa, kas teate need on tõeliselt head ja intensiivselt juustused! Kui enamasti kuskil pubis juustupalle tellides saad sa selle nime all taignapalle, milles juust on vaid mõtteline osapool, siis see eelroog räägib väga puhtas juustukeeles. Ning majonees, mida koos nendega serveeritakse, maitseb samamoodi väga jõuliselt, kreemiselt ja maitseküllaselt, olen valmis kihla vedama, et see on kohapealne omatoodang.

Supikesi oli menüüs täpselt üks: „Borš. Suitsuliha, hapukoore-mädarõikakreem; 9.-EUR“. Saabumiseks tellimise hetkest läheb 18 min ehk väga hästi ajastatult – rõõmu teeb, et tellimuse vastu võtnud proua peab vajalikuks ka täpsustavalt küsida, et mis järjekorras tellitud kolm rooga tuua. Samavõrra või veelgi enam teeb rõõmu, et hapukoor serveeriti supi kõrvale eraldi napakeses ja et supi värvus on kõige õigemal moel erksalt peedipunane. Tõsi küll üllatab, et tavaliselt erksa punase säilitamiseks kasutatakse mingit happelist komponenti, kuid siin see maitses väga tunda ei anna.

Leemeks on ilmselt kenake puljong, liha osas pakun ennast arvavat suitsutatud pardikest. Supp tervikuna on hea, ülteks isegi et vägagi hea, kuigi ka mitte mingit eripreemiat vääriv. Lihtsalt väga hästi tehtud ja mõõdukalt maitsev kraam.

Supi kõrvale tuuaks väikese hilinemisega ja vabandusega taldrikuke kohapeal küpsetatud leiva (tugevalt Borodino meenutusega) ja võiga, millele lisavad iseloomu veidi soola ja sinepiseemned.

Praena valisin maja kõige kallima roa „Veise sisefilee medaljon. Kastna lihaveis, marineeritud kukeseen, trühvli kaste, maapirni kreem, lehtkapsa kõrps; 26.-EUR“. Sellise valiku tingib mitte soov võimalikult palju raha kulutada, vaid eeldus, et selliselt roale pühendatatakse ka võimalikult palju tähelepanu ja et see võiks rääkida köögi kohta kõige selgemat lugu.

Roa tellimise käigu sünnib ka kogu soorituse ainuke küsimärk või isegi väike nurin – taolise liha tellimise juurde peaks käima automaatselt ka küsimus küpsetamis-astme kohta, kuid seda ei tule. Tulemuseks on ka see, et mõõdukalt õhukeke seib on minu hinnangul kümmekond sekundit liiga kaua kuuma näinud – jah liha keskosa on veel roosatav, kuid üldtulemus on tiba liiga küps ja sestap ka õrnalt kummisevõitu.

Roa visuaalne struktuur ei jäta aga kahtlust, see köök üritab olla restoran suure R’ga. Maapirnipüree ei saa muidugi kuidagi visuaalselt atraktiivne olla, kuid vähemalt on ta maitsev ja mõõdukalt maitsestatud ning kale-krõpsud lisasid ka toreda tekstuuri-nüansi. Marineeritud kukekad koos samuti marinaadis olnud sibulaga on lahe hooajaline element. Jällegi – ei mingit kukerpalli ei pane roog viskama, kuid sooritus on tubli.

Ahjaa, kamraad valis teiseks roaks haugikotleti ning andis sama taseme hinnangu – maitsev ja hästitehtud kraam ilma mingite eriliste viguriteta.

Kokkuvõte mitmetine. Müts maha selle eest, et seal kauges külas / vanaema juures ... või siis ikka Tõstamaal peetakse sellise tasemega restorani. Teenindus toimus mõnusalt naeruses ja omainimlikus võtmes. Supipöial on kahtlemata püstiasendis, ehkki suurt kiidulippu lahti ei rulli. Praepöidla osas langeb hinnang kribake madalamale, sest sellise liha serveerimisel tuleks ikkagi lähtuda kunde soovist küpsusastme osas, mitte minna omapäi. Külastuse rammusaim kiidukõne aga lähtub hoopis eelroapöidla huulilt, sest need juustupallid koos majoneesiga olid ülivõrdeliselt head!

---

lugu ilmus siin

Food Ukraine / Reiumaa motell

Pärnus sommerdamise ajal soovitati minna vaatama ühte linnalähedasse motelli, et seal pakutavat Ukraina kööki, mida valmistavad seal peatuvad põgenikud. Nohhhh, sellist asja ei pea mulle kaks korda ütlema! Võtsin rendiratta ja panin sinnapoole ajama. Teeolusid uurimata põrutasin vahepeal küll Reiu metsaradadele, kuid oligi parem isuke, kui kohale jõudsin. Vanema rahva jaoks on orientiiriks vana kohamäärang „tiblagorsk“, noorem seltskond võtab guugli appi ja leiab Reiumaa motelli ise üles.

Motelli trepil tervitas mind häälekalt paitamist noriv noor kassike, tuppa sisse astudes konditsioneeri jahutav õhuvoog, enne tellimuse admist kummutasin klaasikese apelsinilõikudega vett. Ahhhhhh, kui hea see oli peale pikka rattasõitu (kesklinnast u 11 km).

Külm okroška (4.-EUR) sobis higise lauba ja turjaga ratturile nagu rusikas silma-auku. Kas oli ta nüüd ka objektiivselt võttes nii uskumatult hea või mõjusid muud tausta-elemendid nii, kuid see keefiri peale rajatud karge ja värskest kurgist krõmpsuv supp jättis ülimalt hea mulje. Ukrainlastele omaselt polnud hakitud värske tilliga koonerdatud ning kombinatsioonis hakitud kartuli, keedumuna ja keeduvorstiga tõstis see hinnangu üsna kõrgele.

Kiievi kotlett (8.-EUR) polnud küll samal kõrgusel, pigem kuivavõitu ja vähese maitsevõi-täidisega. Ahjukartulid ja värske kurgi-tomati-parikasalat – jällegi ei midagi erilist. AGA – selle kõige kõrvale pakutud küüslaugune-tilline tomatikaste maitses absoluutselt perfektselt, jõuliselt ja värskelt. Täpsustasin letis olnud ukrainlanna käest selle valmistamise saladusi ning plaanin seda kindlasti ka ise proovida.

Kokkuvõte igatahes kiitev ja kohalekutsuv. Supipöial on täiesti sirgelt püsti ning kutsub tulema maitse- ja õpperetkele. Praepöial oleks muidu üsna horisondis, kuid selle briljantselt hea kastme eest tõuseb üldhinnang ikkagi kõrgele. Kas ma seda kohta soovitan? Otseloomulikult! Slava Ukraine!

---

lugu ilmus siin

Taverna del Gallo Negro (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis otsustasin jätta vahele vastuvõtu-toitlustuse (mis reeglina on madalaima maitsenimetaja peale tuunitud ning sestap igavad) ja otsida üles mõni sellekandi puhvet. Lähima toidupesana ilmnes kaardile itaaliapärane Taverna del Gallo Negro. Augustiõhtune roosilõhnane Kadriorg on väärt jalutuskäiku nii ehk naa ning kuna aega oli lademes, siis võtsin seda kõike mõnuga.

Pisike saal polnud isegi mitte poole ulatuses täis, seega üllatas teresõnadena öeldud: „meil on praegu ootejärjekord vähemalt 40 minutit!“ Noh olgu siis peale, võtame selle aja ja vaatame, kas ootus on seda väärt.

Üsna koheselt selgus ka köögi ülekoormatuse põhjus – üksteise järel voorivad toidukullerid. Ju siis vähemalt pitsad on siin majas tasemel, mis sellest et mina neid restoranitoiduna hinnata ei oska.

Esimese käiguna tellisin: „MINESTRONE ALL`ITALIANA 5,90€ / Köögiviljasupp röstitud küüslaugu saia, oliivõli ja lambajuustuga) Selle saabumine võttis aega 45 minutit, mis jõudis toidulõhnases söögitoas kenasti ootused üles kütta ... selleks et need kohe esimeste lusikatäitega põrmu heita. Einoh, kuna minestrone ongi sihuke lihtne kodune supike, mille jaoks pole olemas mingeid kaljukindlaid kaanoneid, siis ei saa nö stiilipuhtuse kallal norida. Tavaliselt on selles supis ka oad ja spagetid, kuid see kausike oli lihtsalt tihkelt täis keedetud köögivilju, mille hulgas oli dominantne suvikõrvits. Nohh ja kogu see kausitäis maitseski nagu keedetud suvikõrvits – ehk siis mitte kuidagi.

Seda süvamaitsetust ei suutnud parendada ka näpuotsatäis riivjuustu supi pinnal. Roa meeldejäävaim osa olid hoopiski korralikult küüslaugused röstsaiad, nii et kaussi tühjaks süüa ei näinud ma mingit mõtet.

Teine käik võttis tellimise hetkest aega 70 minutit. „TAGLIATA DI MANZO CON SALSA DI VIN SANTO CIPOLLINE 16,90€ / Viilutatud veisefilee sibula ja desserti veini kastmes“ (õigekiri muutmata). Kuna midagi pidi ka kõrvale valima, siis mõistagi võtsin grillitud köögiviljad.

Orav-rattas-režiimil tegutsev piiga teostas ka selle laudatoomise liigutuse ilma ühegi kaasneva viisakus-sõnata, kuid olgu, ilmselt on selle põhjuseks pikk päev ja hiline tund (juba nii umbes poole kümne paiku). Vähemalt oli selle liuatäie välimus rikkalik, visuaalse struktuur kenasti paigas.

Kuivade rukolalehtede pakkumine riivjuustuga tundus küll veidra mõttena, kuid tegelikult oli päris maitsev – siin pääses juustu rikkalik rammus-soolakas maitse kenasti esile. Maitsestama grill-köögiviljad üllatasid ainult porgandiviilakate lisamisega tavapärasele paprikale-suvikõrvitsale-baklažaanile.

Peategelane ehk liha oli vaatamata jämedale viilutusele kummisevõitu, kuid selle kompenseeris tõepoolest superhästi maitsev karamelline-hapukas sibulakaste, mida võiks pigem isegi nimetada sibulamoosiks.

Kokkuvõte seekord üsna ludri. Supipöial haigutab keset maitsetuse tühja välja ja laseb ennast täies sirguses allapoole osutavaks. Praepöial jääb horisondi lähistele, kuid seda eelkõige maitseküllase sibulakastme eest. Kas ma seda kohta aga soovitan? Oh ei, seda ajakulu polnud külastus kindlasti väärt.

Männi kohvik (Pärnu)

See koht on legend. Legend, mida rahvasuus tuntakse nimega „Väntvõll“. Sest et kunagi oli siin lähedal autobaas ning tolle töötajad olid peamised päevased kunded. Nüüd pole enam baasi ega noid mehi, kuid see puhvet püsib. Tõsi, veidi muutunud välimusega, kuid üks väga väheseid kohti, mis juba kaugest nõuka-ajast siiani sama koha peal ja sama nime all süüa pakub.

Satun siia õkva lõunasel ajal ning seetõttu on letitagusel armsa olekuga piigal korralik tempo peal ning pidev järekord leti taga – kuid malbe naeratus püsib ja neiu ei väsi. Enamik rodumisi sisse astuvatest eri kulumisastmega töömeestest küsib päevapraadi ning kõik toimib ladusalt kui konveieril.

Tellin letist esimese käiguna seljanka (2.50), mis jõuab minuni sisuliselt samal hetkel kui jõuan maha istuda. Toitu ette kandev noormees toimib masinlikul, kuid vägagi efektiivsel moel, unustamata ka poolhääli „head isu“ soovimast. Laudu koristav vanem proua sujub sama kiirelt, pannes samas tähele, kuidas kohmakavõitu töömees pillab söögiriistad ning ulatab ilma küsimata mehele uued – selle puhveti toimimismuster on aastatega hämmastavalt ladusaks lihvitud. Minu siinviibimise ajal käib majast läbi u 40 inimest ning korrakski ei teki ülekuhjatuse tunnet.

Supist endast pole just palju rääkida. Viiner ja suitsuvorst, hapukurk ja tomatipasta. Mõõdukalt maitsestatud, kuid siiski kvaliteetne. On happekest ja õiget värvi, vürtsikest ja konsistentsi. Ei midagi erilist, aga siiski hää. Sööklaliku tausta tõttu ei hakka ma isegi hapukoore supi sisse sokutamise üle jorisema.

Praena valisin „Kiievi kotlet“ (5.50), mille kõrvale pidin valima ballastiks riisi. Lauda jõudis see ilma igasuguse juhendamiseta ja küsimiseta väga õige ajavahega, u tosin minutit supist hiljem – jällegi märk väga heast juhendamisest / koolitamisest / töökorraldusest.

Nohh, see riis oli küll tasuta, kuid minu jaoks ka kasutu ning taldrikule ta jäigi. Mulle pakkus huvi eelkõige ürdivõiga täidetud väheldane kanarullike, mis oli aga ilmselt lihtsalt siinmajas soojendatud pisike poolfabrikaat, tuim ja eimidagiültev. Magus riivporgand, mage-mõrkjas kapsa-salat, üksik kurgiviil, leebe jahukastmeke. Pretensioonitu kõhutäitena oleks see roog olnud ju OK, kuid minusuguse maitsejahtija jaoks suhteliselt kurb ja maitsetu värk.

Kokkuvõte seekord üsna kasin. Supipöial on vast siiski positiivsuse poolel ja õrnalt horisondist kõrgemal, praepöial pigem teistpidi lötakil. Ainus, mis siin majas tõesti imetlusväärne on – see uskumatu võimekus lasta endast läbi suurtes kogustes kiire kõhutäie tahtjaid. Minu soovitusest on sellel puhvetil siiralt ükskõik – selle kohal on funktsionaalse toitlustuse roll kanda ja tehku ta seda veel sama palju aastakümneid!

---

lugu ilmus siin

Ribi (Tallinn)

Kuna oli asja Ülemiste linnakusse, siis sai mõistagi ka Tripadvisori abil ka vaadatud, et kas siinkandis on mõnd toidupesakest. Nohhhh, neid siin ju nagu mustab. Peamiselt küll Ülemiste keskuses, aga oluline et tee peale ette jääb ja menüü huvi pakub.

Koljat-keskuse teisel korrusel oleva Ribi juurde jõudmiseks pidin kahel korral kasutama elektroonilise majajuhi abi, aga igatahes üles leitud ta sai. Veidi koplit meenutav ning teiste samasuguste koplite vahele surutud asutis ei jäta küll välimuse mõttes eriti hubast-meeldejäävat muljet, kuid see on ju mõneti teisane, kui köök oskab keelt ja meelt paitada.

Tööpäeva hilised tunnid, rahvast keskuses mõõdukalt, siin söögikohas lausa vähevõitu – täidetud on ehk vaid kümnendik istepindadest. Kuid ega see pole ju halb asi kliendikogemuse mõttes – saabki rohkem ja kiiremat tähelepanu. Selle tähelepanu ja teenindusprofessionaalsuse eest olgu juba alguses öeldud: aitäh Anna! Sinu sooritus oli suurepärane, tähelepanu kundele kõrge ning naeratus särav vaatamata õhtutunnile. Kiidan eraldi kontrollküsimuste eest, kasvõi see lihtne (ehkki alguses kohatuna näiv): „kas soovite siis suppi ennem ja praadi pärast?“ ning vahepealsed üleküsimused stiilis „kas kõik on korras?“ jms eest. Meeldiv, tõesti meeldiv!

Esmakäiguks jäi silma viiekohalisest (!) supimenüüst: „Kanasupp „juudi penitsiliin“ (8.-EUR)“. Noh tõepoolest, kanapuljongit ja –suppi on peetud ravitoimeliseks, eelkõige taastusravi mõttes. Särav Anna igaks juhuks täpsustab, et tegu olla hapu supiga, et kas ma olen selleks valmis – suuuurepärane eelinfo toidu eripärade osas!

Mina mõistagi olen igaks eripäraks valmis ... kuigi see on ka roa kõige nõrgem külg. Einoh, u 10 minutiga laua jõudnud kanasupp see ju on, porkna-kartuli-nuudliga, kuid ei erilist ravitoimelist tihedat kanapuljonksi ega mainimisväärset happelisust ma sellest ei leinud. Lihnte ja kodune kraam.

Ahjaa, meeldivuse ja professionaalsuse kaks lisadetaili. Esiteks – kuna lisaks toidule tellisin tavapärase „klaas vett“, siis järgnesid küsimused nii klaasi suuruse kui lisandite kohta. Teiseks – enne suppi toodi lauda koos seletavate sõnadega kaks sooja kuklikest ja huvitavalt vormistatud pehme ürdimääre.

Praena soovin tellida „praetud veisemaks rohkelt sibulaga“ (11.-EUR) / õigekiri muutmata. Naeratav Anna aga küsib, et järsku ma soovin sinna juurde midagi tellida. Et see olla ainult maks, et järsku kartulit või kartulipüreed? Mina vastu, et järsku on mingeid köögivilju? Nii jõuamegi siis „grillitud köögiviljad“ (7.-EUR) juurde.

Padipunnadi! Ma polnud valmis selleks, et minu ette tuuakse kaks taldrikut! Ühel siis peenelt hakitud (ootamatu, aga hea lahendus!) maks koos sibulaga, mis on näinud kiiret ja kurja kuuma ... iiideeeaaalne kulinaarne lahendus!

Teisel külluslik kogus grill-köögivilju, mis väärivad omaette kiitust, seletust ja esiletõstu. Oooookei, võibolla veidi liiga soolased need klassikalised suvikõrvits-paprika-šampinjon ehk olid. Nojah, võibolla see va kardulas oli köögiviljataldrikul liiast. Aga – AGA !!! see professionaalsus, millega oli koheldud tomatit!!!!!! See väärib lugulaulu ja seletuskäiku, külaskäigust rääkimata! Ja no kuulge – see, et grillmeister oli suutnud grillil maitsvaks muuta šampinjonid, see väärib üleüldse mõõdukat ausammast! Šampinjonid, Karl!! Maitsvad ja mahlased!!! Kuidas???

Kokkuvõte nüüd siis üsna ja üsna positiivne. Noh olgu, supipöidla lugu polnud just kõige innukam, kuid vähemalt horisontaalset neutraalsust vääriv ikkagi. Praepöial aga lööb sabaga lupsu, kraamib kõrgeimad kiidusõnad sahtlist välja ja riputab nad seinale! Ja no teeninduspöial annab välja seekord Anna-nimelise eriauhinna ja soovitab kõigil tema juurde õppima minna!!

Kennedy’s baar ja köök (Tallinn)

Lonkisin mööda Tallinna vanalinna, seades samme ukselt uksele. Täpsemalt puhvetiukselt puhvetiuksele. Esimene, kuhu ma tahtsin minna, oli täisbronnitud. Teise uksetagust menüüd lugedes avastasin ainsa supina „seenepüree“ (džiizöz, kas see on Tallinna vanalinna kohustuslik eriroog?). Kolmanda menüüs polnud suppe üleüldse ja mina nii ei mängi!

Lõpuks jõudsin Pikal tänaval ukse juurde, millel supina oli kirjas „päevasupp“ ja „küsi teenindajalt“. No ma siis läksin ja küsisin. Vastuseks kõlas midagi piisavalt huvitavat, et otsustasin tänavaterassile maha istuda.

Noorhärra menüüga oli naksaki kohal ja sain oma tellimuse sisse anda. Vaatasin turistide parve, kes pildistasid vene saatkonna esist väljapanekut ja üritasin samal ajal telefoni kaudu leida terrassi/puhveti kohta mingit veebilehte vms. Mitte midagi! No absoluutselt mitte midagi! Hiljem arvutist leidsin vaid töökuulutuses oleva info: „Oleme Iiri-Ameerika stiilis baar ja restoran Tallinna vanalinnas!“

Veider, väga veider. Meie sotsiaalmeedia-ajastul püüab iga kohvitopski saada ära märgitud asukoha-märkega vms viitega, aga sellel asutisel pole mittemingit elektroonilist jälge. Aga teisalt – vanalinn on praegu üsna turistirahvast täis ja hea asukoht tagab külastatavuse niikuinii.

15 minutit peale tellimuse sisseandmist saabus see. Noh see mida te pildil näete. Just. Jälle. Kaks toitu korraga. Noormees küsib seejuures, et kumba ma siis esimesena tahan ja minu kohmamise peale „suppi loomulikult“ asetabki lihtsalt supikausi mulle lähemale. Oehh.

Ahjaa, jama algas ju tegelikult veidi varemgi. Sel hetkel, kui ma andsin sisse oma tellimuse: supp, praad ja klaas vett. 99% juhtudel järgnevad sellele täpsustavad küsimused: kas pudeli- või kraani, kas mulliga või mullita, kas paneme seda/teist ka vee sisse. Eesmärk väga lihtne – näidata hoolivust ning võimalusel müüa kundele kallim toode. Win-win olukord,onju. Aga nüüd mulle toodi mõni minut hiljem lihtsalt klaas sooja kraanivett. Sooja. Soojal suvepäeval. Kraanivett, mis pole Tallinnas küll enam nii vildak kui ta kunagi oli, aga ikkagi on see sihuke spetsiifiline, mille puhul mina küsiks kunde käest üle, et mida ta ikkagi tahab. Oehh.

Ja teine väike moment, millele saabub selgus kirjutise lõpus. Tellin mina supi JA prae ning noormees hangub sekundi murdosaks. Küsib – kas soovite siis prae supi asemel? Mina – ei, ma soovin mõlemat. Jälle pool viivu tardumist, kodanik mentleb enda peas infot, kuid noogutab siis ja lahkub märkmeid tehes.

Teeme nii, et ma seekord jätan vahele seletuskäigu, et miks kahe käigu korraga lauda toomine vale on (selle kohta tuleb lõpus paar õpetlikku lauset) ja lähen toidu juurde.

Niisiis – supp. Asi, mis mind sundis siia puhvetisse jääma. Kalaseljanka (6.90EUR). Meie kandis väga haruldane variant, kas pole? Seda põnevam oli ootus. Kahjuks mitte aga teostus.

Sügav kausitäis lõhnas nagu räim tomatis. Mäletate küll, see levinuim odav kalakonserv. Minu jaoks on sellel vähemalt lapsepõlvelõhn ja seega meeldiv. Ahjaa, meeldiv oli ka vormistus – eraldi kausikeses hapukoor ning lisatud sidruniviil + maitsevõiga saiatükid. Supp ise oli aga leige, nii temperatuurilt kui maitselt. Noh olgu, ta polnud räim tomatis, vaid lõhe tomatis, aga üsna mage. Ei happekest, ei piprakest. Juurdepigistatud sidrunimahl andis vähemalt niipalju särtsu juurde, et sõin 2/3 kausist ära.

Teine käik. „Veise ja Guinessi hautis“ (14.90 EUR). Toidu väljanägemine pole laita – heleda beežikaskollase köögiviljapüree keskel tumepruunis õllekastmes liha- ja köögiviljatükid. Paraku oli ka see roog nüüd leige, kuna pidi ootama, kuni ma esimese käiguga ühele poole saan. Ehhhh.

Pehmeks haudunud veiseliha koos mõrkjas-magusa õllekastmega maitses toekalt ja hästi. Porgandi- ja varsselleritükid sobisid siia juurde kenasti. Pastinaagi-kartuli segune (vist?) püree oli isegi lausa meeldiv. Aga ikkagi – sisuliselt külm teenindaja hoolimatuse tõttu.

Peale toidu lõpetamist pidin u 15 minutit ootama ja seejärel teise lauateenindaja kaudu paluma endale arvet tuua. Noorhärra saabus koos minu jaoks ootamatu küsimusega: „Aga kuidas sina siia sattusid? Meile vanalinna ju tavaliselt eestlased ei tule, peetakse kalliks.“ Kuna niimoodi ootamatult omamehelikult küsiti, siis vastasin: „Mina otsin uusi kohti“, millele tuli vastus: „Me olemegi alles nädalake lahti“. Noh, see seletab mõneti olukorda, kuid pidasin siiski vajalikuks noorhärrale seletada tema teenindusvea olemust. Vastus: „Vaata meil tavaliselt keegi ei telli suppi JA praadi korraga, seetõttu ma oletasin et sa tahadki neid koos. Aga järgmine kord ma siis tean, et supp tuleb ennem tuua“

Kokkuvõte seekord leige ja kasin. Supipöial on horisondist selgelt allapoole – leiget kausitäit kala tomatis ma hinnata ei oska. Praepöial on ehk horisondi tasandi ära teeninud. Räme teeningusviga kisub kogu arvamuse üsna alla. Asjaolu, et koht on alles avatud, seletab mõndagi, kuid pole kliendikogemuse mõttes vabandus. Seda puhvetit ma ei soovita.

---

lugu ilmus siin

Chaplin (Tartu)

Tartu kesklinna kaubakeskuse all vahetus puhvet ... noh vähemalt vahetus silt, nüüd on meil olemas Chaplin. Mitte et ta peale pikka remonti kuidagi teistmoodi välja näeks, aga kuna silt on uus, siis on paslik oma pöidlad siia kohale tuua, seda enam et asutus on tee peal niikuinii.

Tööpäeva hilisematel õhtutundidel on suur saal tühja täis ja kõik see rahvas istub väljas – ikkagi suvi ju! Õnneks vabu laudu oli kohe mitu ja teenindajate töökoormus tagasihoidlik, sestap kulges kõik ladusalt ja kenasti.

Supikeseks valisin „Selge leemega kalasupp (5.70 €)“, mille saabumisega läks 7-8 minutit. Pubilikul moel saabus see koos korvikesega, milles vajalikud riistad ja hunnik salvrätte – see on meeldiv, et ei pea eraldi küsima.

Ohhh, no küll see supp lõhnas super-puper hästi! Muidugi võib oma roll olla ka sellel, et viimati sõin ma midagi 24 tundi tagasi, kuid igatahes võisid kõrvaltlaudade inimesed küll imestada, nähes mind istumas, supilusikas nina all ja nuuskimas.

Pahatihti valmivad supid kellegi veidral tahtel nii, et leem ja sisu puutuvad kokku alles taldrikus, omamata mingit ühisosa. Kuid siit kausist tõusis aktiivselt, värskelt ja meelitavalt kalane aroom! Ja maitse samamoodi, justkui oleks suisa uhhaad kolmest kalast keedetud. Võimalik et see on saavutatud mingi kontsentraadi/puljongikuubiku abil, aga see pole ju oluline! Minu kui ilmselt keskmisest lõhnatundlikuma isendi nina undas rahulolust!

Supp ise oli samuti rikkalik, lõhe ja kreveti rohke. Kartul, porken, porru ja mõned vetikaribad. Parasjagu soolane, kergelt köögiviljamagus ning õrnalt vürtsikas. Mitte supp, vaid väljapeetud meistriteos!

Kaussi ära toimetama tulnud piiga küsis ärksa häälega et „kuidas meeldis“ ning näis olevat kiituse „ootamatult hästi“ peale siiralt rõõmus.

Teine käik „Veinis hautatud sea põsefilee ahjukartulite ja kreemise kastmega (12.50 €)“ saabus umbes kahekümnenda minuti paiku ehk siis väga õige ajastusega. Visuaalne struktuur lihtne ja pubilik, ilma liigse ponnistamiseta ... ja ka ilma salatita? Suvisel ajal võiks ju miskinegi muru taldrikul olla, kas ei? Need kaks võrsetutsakat ei täida siiski seda rolli ära, kas pole nii?

Keedetud ja seejärel närvutatud porknad maitsevad lihtsalt ja meeldivalt. Marineeritud punane sibul – alati kindla peale minek. Korraks fritist läbi käinud kartulid, mis moodustavad absoluutse enamiku taldrikutäiest pole pahad, aga minu jaoks üsna mõtetu ballast.

Liha – nojahh, korralikult ja pikalt pehmeks hautatud põsk maitseb enamikel juhtudel hästi ja nii ka see, kuigi ei kuidagi eriliselt ega meeldejäävalt. Koorene kaste oli ainuke asi siin taldrikus, mis eraldi kiidusõna väärib – veidi rosmariinikest selles tegi oma triki ja pani isegi mõnda kartulit purustama, et kastet kätte saada.

Tore hetk oli aga see, et kui piiga nüüd teisele taldrikule järgi tuli ning kontrollküsimuse peale sai vastuseks „see oli lihtsalt OK“, siis päris selle peale „aga mida saaks teisiti teha?“ ning kuulas tõsiselt noogutades ära minu kaebluse: „suvel võiks ju taldrikus midagi suvist ja värsket olla“. Mine tea, ehk ütles selle köökigi edasi, aga kena huvitundmine ikkagi.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial põrkab suurest rõõmust ringi nagu õhupall ning kiidab iga põrke ajal kööki! Praepöial on aga horisondi ligi, väristades end veidi ülespoole kastet meenutades ... kuid siis jälle salatipuudusest allapoole vajudes. Kas ma seda kohta soovitan? Supikogemus oli niipalju hea, et soovitan ikkagi, kuigi pubiköögi koefitsent tuleb igaks juhuks meeles hoida ootuste seadmisel.

Aleksandri Pubi (Pärnu)

Pärnu jõgi teeb Pärnuga sama triki mis enamike teiste jõest poolitatud linnadega. Et on olemas see „õige“ pool linna, kus toimub enamik avalikust elust ja kus tuiavad turistid ... ja siis on see teine pool, kus elavad oma vaikset igapäevaelu kohalikud. Praktiliselt kõik Pärnu puhvetid asuvad „õigel“ poolel, kuid seda tänuväärsem on, et teisel pool on nii pikki aastaid vastu pidanud Aleksandri Pubi.

Pühapäeva varalõunasel, üsna avamise ajal sisse astudes on suur saal üpris kiirelt täitumas, leti ees seisab pisuke järjekord. Kuid pole hullu, saabki senikaua leti kohale kriidiga kribatud menüüd uurida. Paganamas, selles ei leidugi seda suppi, mida mulle eile kiideti! (muuseas seda ei leia ka veebimenüüst, mis on veidi norimisväärne)

Kui tekib minu kord tellida, küsin igaks juhuks ikkagi kiidetud/soovitud vürtsika loomalihasupi järele. Räägitakse et eile söödi vist kõik ära ... aga köögist järgi küsides selgub, et saab ikka küll. Nii tekibki tšekile esimene rida – tšilline loomalihasupp (4.50).

Lähen lauda, lonksan vett ja silm jääb tšekil olevale huvitavale detailile. Supi juures on märkus „enne“ ja prae nimetusele on juurde trükitud sõna „hiljem“. Hmmm. Kas on võmalik et mind tunti ära ja lisati jama vältimiseks taoline märge, et ei toodaks kahte käiku korraga? Või on see siin majas tavapärane märgistus? Kui see teine variant, siis kiidan taolist märgistust üliväga! Ega köök ei pea aimama, mis järjekorras tellimusi väljastada, see ongi letitaguste asi kööki piisavalt informeerida.

Jõuan vaid veidi pilgul ringi lasta käia – vaatamisväärset on siin kuhjade kaupa – kui juba ongi supp kohal, napilt 7 minutiga tellimisest. Esmamulje on veidi kahvatu – lihasupp, mille pinnal on vaid paar tikupea suurust rasvalaigukest näib pisut kentsakas. Kuid häguse leeme seest paistvad jalopenorõngad lubad vähemalt maitselamust ning kutsuvad väheldase supikausikese sisuga tutvuma.

Ojaa – maitsega on asi kõik kenasti korras, siin leidub nii soola kui happekest, nii magusat kui ka mehemoodi vürtsi. Pikad kitsad loomaliharibad on ehk veidi keerukad väheldase lusikaga taga-ajamiseks, kuid see-eest on seda liha palju. Porru ja sibul, tomat ja porknake, tummisuseks veidi ubasid ja mõistagi ohtralt marineeritud jalopeno viilakaid. Ilmselt visatigi köögis eilsele supipõhjale kiirelt vett peale ja lasti kuumaks – see on üldiselt täiesti aktsepteeritav teguviis – ja tulemuseks on üks rahulolev kunde, kelle pühapäevane organism on kenasti üles äratatud, nina niiske ja laup õrnalt higine. See oli nüüd üks kena algus päevale!

Praad saabus akuraat õige ajastusega ehk mõni minut peale supikausi äraviimist (15 minutit tellimusest). Tellimise käigus selgus küll, et tahvlile kirjutatud lõhe pole saada, kuid on samas koosluses praad kohaga (13.-EUR). Noh mis seal’s ikka, proovime siis niimoodi hakkama saada.

See taldrikutäis näeb välja isuäratavalt, visuaalne tekstuur on kenasti selgejooneline, värvid ja värskus salati poolelt, kollane kuhil kartuliputru, õrna praekoorikuga suur kalafilee ja kastmekannuke. Sellel köögil on nii tegu kui nägu!

Kala mõistlik maitsestus toob koha õrna oleku väga hästi esile, siia peale oleks lausa patt kastet kallata. Aga see kaste on teate kui maitsev, kreemine ja ilmselt mingile puljongile üles ehitatud! Kuidas ma ta siis kätte saan? Aga selgub et kahvli otsa torgatud salatilehed on just parajad kandurid selle kraami jaoks. Balsacmicoga üle nõristatud värsket kuhilat jätkub selleks küllalt ning jagub ka niisama krõmpsutamiseks. Kartulipüree kuhilake on ainuke element selles praes, mis oma maitselt ei tekita mingeid emotsioone ning nii ta minust sinna jääbki.

Kokkuvõte vinks-vonks positiivne, supipöial vürtsikalt vaimustunult püsti, praepöial limpsib kreemkastmeseid huuli samamoodi püstiasendis. Pikki aastaid sellele pubile, mis jonnakalt püsib ja suudab pakkuda restoväärilist maitseelamust!

---

lugu ilmus siin