Chaplin (Tartu)

Tartu kesklinna kaubakeskuse all vahetus puhvet ... noh vähemalt vahetus silt, nüüd on meil olemas Chaplin. Mitte et ta peale pikka remonti kuidagi teistmoodi välja näeks, aga kuna silt on uus, siis on paslik oma pöidlad siia kohale tuua, seda enam et asutus on tee peal niikuinii.

Tööpäeva hilisematel õhtutundidel on suur saal tühja täis ja kõik see rahvas istub väljas – ikkagi suvi ju! Õnneks vabu laudu oli kohe mitu ja teenindajate töökoormus tagasihoidlik, sestap kulges kõik ladusalt ja kenasti.

Supikeseks valisin „Selge leemega kalasupp (5.70 €)“, mille saabumisega läks 7-8 minutit. Pubilikul moel saabus see koos korvikesega, milles vajalikud riistad ja hunnik salvrätte – see on meeldiv, et ei pea eraldi küsima.

Ohhh, no küll see supp lõhnas super-puper hästi! Muidugi võib oma roll olla ka sellel, et viimati sõin ma midagi 24 tundi tagasi, kuid igatahes võisid kõrvaltlaudade inimesed küll imestada, nähes mind istumas, supilusikas nina all ja nuuskimas.

Pahatihti valmivad supid kellegi veidral tahtel nii, et leem ja sisu puutuvad kokku alles taldrikus, omamata mingit ühisosa. Kuid siit kausist tõusis aktiivselt, värskelt ja meelitavalt kalane aroom! Ja maitse samamoodi, justkui oleks suisa uhhaad kolmest kalast keedetud. Võimalik et see on saavutatud mingi kontsentraadi/puljongikuubiku abil, aga see pole ju oluline! Minu kui ilmselt keskmisest lõhnatundlikuma isendi nina undas rahulolust!

Supp ise oli samuti rikkalik, lõhe ja kreveti rohke. Kartul, porken, porru ja mõned vetikaribad. Parasjagu soolane, kergelt köögiviljamagus ning õrnalt vürtsikas. Mitte supp, vaid väljapeetud meistriteos!

Kaussi ära toimetama tulnud piiga küsis ärksa häälega et „kuidas meeldis“ ning näis olevat kiituse „ootamatult hästi“ peale siiralt rõõmus.

Teine käik „Veinis hautatud sea põsefilee ahjukartulite ja kreemise kastmega (12.50 €)“ saabus umbes kahekümnenda minuti paiku ehk siis väga õige ajastusega. Visuaalne struktuur lihtne ja pubilik, ilma liigse ponnistamiseta ... ja ka ilma salatita? Suvisel ajal võiks ju miskinegi muru taldrikul olla, kas ei? Need kaks võrsetutsakat ei täida siiski seda rolli ära, kas pole nii?

Keedetud ja seejärel närvutatud porknad maitsevad lihtsalt ja meeldivalt. Marineeritud punane sibul – alati kindla peale minek. Korraks fritist läbi käinud kartulid, mis moodustavad absoluutse enamiku taldrikutäiest pole pahad, aga minu jaoks üsna mõtetu ballast.

Liha – nojahh, korralikult ja pikalt pehmeks hautatud põsk maitseb enamikel juhtudel hästi ja nii ka see, kuigi ei kuidagi eriliselt ega meeldejäävalt. Koorene kaste oli ainuke asi siin taldrikus, mis eraldi kiidusõna väärib – veidi rosmariinikest selles tegi oma triki ja pani isegi mõnda kartulit purustama, et kastet kätte saada.

Tore hetk oli aga see, et kui piiga nüüd teisele taldrikule järgi tuli ning kontrollküsimuse peale sai vastuseks „see oli lihtsalt OK“, siis päris selle peale „aga mida saaks teisiti teha?“ ning kuulas tõsiselt noogutades ära minu kaebluse: „suvel võiks ju taldrikus midagi suvist ja värsket olla“. Mine tea, ehk ütles selle köökigi edasi, aga kena huvitundmine ikkagi.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial põrkab suurest rõõmust ringi nagu õhupall ning kiidab iga põrke ajal kööki! Praepöial on aga horisondi ligi, väristades end veidi ülespoole kastet meenutades ... kuid siis jälle salatipuudusest allapoole vajudes. Kas ma seda kohta soovitan? Supikogemus oli niipalju hea, et soovitan ikkagi, kuigi pubiköögi koefitsent tuleb igaks juhuks meeles hoida ootuste seadmisel.

Aleksandri Pubi (Pärnu)

Pärnu jõgi teeb Pärnuga sama triki mis enamike teiste jõest poolitatud linnadega. Et on olemas see „õige“ pool linna, kus toimub enamik avalikust elust ja kus tuiavad turistid ... ja siis on see teine pool, kus elavad oma vaikset igapäevaelu kohalikud. Praktiliselt kõik Pärnu puhvetid asuvad „õigel“ poolel, kuid seda tänuväärsem on, et teisel pool on nii pikki aastaid vastu pidanud Aleksandri Pubi.

Pühapäeva varalõunasel, üsna avamise ajal sisse astudes on suur saal üpris kiirelt täitumas, leti ees seisab pisuke järjekord. Kuid pole hullu, saabki senikaua leti kohale kriidiga kribatud menüüd uurida. Paganamas, selles ei leidugi seda suppi, mida mulle eile kiideti! (muuseas seda ei leia ka veebimenüüst, mis on veidi norimisväärne)

Kui tekib minu kord tellida, küsin igaks juhuks ikkagi kiidetud/soovitud vürtsika loomalihasupi järele. Räägitakse et eile söödi vist kõik ära ... aga köögist järgi küsides selgub, et saab ikka küll. Nii tekibki tšekile esimene rida – tšilline loomalihasupp (4.50).

Lähen lauda, lonksan vett ja silm jääb tšekil olevale huvitavale detailile. Supi juures on märkus „enne“ ja prae nimetusele on juurde trükitud sõna „hiljem“. Hmmm. Kas on võmalik et mind tunti ära ja lisati jama vältimiseks taoline märge, et ei toodaks kahte käiku korraga? Või on see siin majas tavapärane märgistus? Kui see teine variant, siis kiidan taolist märgistust üliväga! Ega köök ei pea aimama, mis järjekorras tellimusi väljastada, see ongi letitaguste asi kööki piisavalt informeerida.

Jõuan vaid veidi pilgul ringi lasta käia – vaatamisväärset on siin kuhjade kaupa – kui juba ongi supp kohal, napilt 7 minutiga tellimisest. Esmamulje on veidi kahvatu – lihasupp, mille pinnal on vaid paar tikupea suurust rasvalaigukest näib pisut kentsakas. Kuid häguse leeme seest paistvad jalopenorõngad lubad vähemalt maitselamust ning kutsuvad väheldase supikausikese sisuga tutvuma.

Ojaa – maitsega on asi kõik kenasti korras, siin leidub nii soola kui happekest, nii magusat kui ka mehemoodi vürtsi. Pikad kitsad loomaliharibad on ehk veidi keerukad väheldase lusikaga taga-ajamiseks, kuid see-eest on seda liha palju. Porru ja sibul, tomat ja porknake, tummisuseks veidi ubasid ja mõistagi ohtralt marineeritud jalopeno viilakaid. Ilmselt visatigi köögis eilsele supipõhjale kiirelt vett peale ja lasti kuumaks – see on üldiselt täiesti aktsepteeritav teguviis – ja tulemuseks on üks rahulolev kunde, kelle pühapäevane organism on kenasti üles äratatud, nina niiske ja laup õrnalt higine. See oli nüüd üks kena algus päevale!

Praad saabus akuraat õige ajastusega ehk mõni minut peale supikausi äraviimist (15 minutit tellimusest). Tellimise käigus selgus küll, et tahvlile kirjutatud lõhe pole saada, kuid on samas koosluses praad kohaga (13.-EUR). Noh mis seal’s ikka, proovime siis niimoodi hakkama saada.

See taldrikutäis näeb välja isuäratavalt, visuaalne tekstuur on kenasti selgejooneline, värvid ja värskus salati poolelt, kollane kuhil kartuliputru, õrna praekoorikuga suur kalafilee ja kastmekannuke. Sellel köögil on nii tegu kui nägu!

Kala mõistlik maitsestus toob koha õrna oleku väga hästi esile, siia peale oleks lausa patt kastet kallata. Aga see kaste on teate kui maitsev, kreemine ja ilmselt mingile puljongile üles ehitatud! Kuidas ma ta siis kätte saan? Aga selgub et kahvli otsa torgatud salatilehed on just parajad kandurid selle kraami jaoks. Balsacmicoga üle nõristatud värsket kuhilat jätkub selleks küllalt ning jagub ka niisama krõmpsutamiseks. Kartulipüree kuhilake on ainuke element selles praes, mis oma maitselt ei tekita mingeid emotsioone ning nii ta minust sinna jääbki.

Kokkuvõte vinks-vonks positiivne, supipöial vürtsikalt vaimustunult püsti, praepöial limpsib kreemkastmeseid huuli samamoodi püstiasendis. Pikki aastaid sellele pubile, mis jonnakalt püsib ja suudab pakkuda restoväärilist maitseelamust!

---

lugu ilmus siin

Resto Linn (Vijandi)

Mis on sellel pildil valesti? Õige – te näete kahte käiku korraga laual. Oehhh. See juhtus jälle. Sedapuhku Viljandis. Aga ega pole vahet kuskohas, sest hoolimatu on see ikkagi.

Kuna antud kirjatüki lugeja pole võibolla mu analoogseid ägamisi varem näinud, siis seletan uuesti lahti, miks selline pilt ja kliendikohtlemine on vale. Rohkem kui üks toidukäik võib olla lauas sööklas, kus kunde ise toob nad kandikul korraga endale ette, keerab nad endale klõmpsti nahavahele ja liigub kiirelt sammul edasi. Sest et söökla on funktsionaalse toitumise koht.

Asutus, kus teenendatakse lauas (ja mille nimeks on edev „resto“), antakse kundel aega toitu nautida, peetakse välja paus. Tuuakse toidud ette ükshaaval ja alles siis, kui ollakse veendunud, et klient on eelmise käigu lõpetanud. Eesmärgiks on kunde maksimaalne rahulolu, eksju onju?!? Kui aga tuuakse kaks käiku korraga, siis supikäigu lõpetuseks on praad jahtunud ning kunde mossis. Ja tagasi ta enam EI TULE.

Aga räägime nüüd toidust endast. Nädala keskel, tööpäeva lõpp. Bussijaama läheduses kaubakeskuse teise korra peal olev puhvet Resto Linn. Saal on poolhõre, noored armsad piigad vudivad ruttu ning kõik sujub kiirelt, ehkki veidi kaootiliselt. Oehh.

Vesi ja leib tuleb endal ise tuua, napsan viilukese peale huvi pärast ka rohelist hapukat määrdevõid – see on muuseas päris hea!

Suppe on menüüs täpselt üks, sestap võtan selle mis on. „Kooreses ürdileemes koha köögiviljadega“ (6.-EUR). Laudatoomiseni läheb tellimuse hetkest 10 minutit. Soliidselt tumehall kausike sama karva alustaldrikul – esmamulje pole laita.

Ma pole nii rammus-kleepjat leemekest varem kohanud. See pole ei hea ega halb, vaid kummaline. Millegipärast hernemaitseline. Köögivilju selles leidub täpselt üks – seibideks hakitud lillkapsas. Pontsakad kalatükikesed, mis ülitihke leemega pole mingit kontakti saavutanud. Kõik see kokku on sihuke ... mehh. Neutraalselt vähemaitsev. Süüa võib, aga kuna roog mind kohe üleüldse ei kõneta, siis jääb suur osa sellest kaussi alles.

Praad. „Tempura kohafilee frititud kartuli marineeritudkurgi majoga“ (10.-) Kirjapilt pole minu leiutis, vaid täpselt kopeeritud asutuse veebimenüüst, mis tõsi küll ei lange päris kokku pabermenüüga J

Kohalejõudmise aega te juba teate – needsamad 10 minutit ja koos supiga, urrrrr. Sisuliselt on see toit fish’n’chips. Kohevas taignas kala on uhke välimusega, aga absoluutselt maitsetu, sõnast täiesti maitsevaba. Määrdevõiga ühte värvi ja maitset jagav majoneesikaste – mis muuseas on mõnusa meikiga – sobiks ehk kala maitselageduse praavitamiseks, kuid krõbelopsakas taignakoorikus pehmet kala pole võimalik selle kitsa kõrge majoneesitopsi sisse dippida. Sinna saaks dippida põneva väljanägemisega pikki kitsaid kartulilootsikuid ... aga need pole minu rida. Tomat-kurk-salatileht on ainukesed asjad, mis ma siit taldrikult kohusetundlikult ära söön. Mõneti kohe kahju, et visuaalselt efektne taldrikutäis niimoodi lauale jääb, aga maitsevaese toidu endale sisselükkamine kalorite saamise eesmärgil pole minu rida.

Kokkuvõte seekord kurb ja löntis. Supipöial imestab köögi oskuse üle kooreleem nii kliistertihedaks kokku keeta ja samas maitsetuks jätta. Praepöial oskab kiita ainult toidu välimust, kuid nullmaistestusega kala ei mõista ta kiita mitte. Mõlemad pöidlad on horisondist allapoole ja kuna ühtlasi tehti ka see maailma kõige lollim teenindusviga (kaks käiku korraga lauda), siis seda puhvetit ei suuda ma mitte kuidagi soovitada.

---

lugu ilmus siin

Soho (Tartu)

Tartu pole õnneks Tallinn. Siin pole seda südalinna/Raeplatsi efekti, millest kohalikud põhjendatud skepsisega eemale hoiduksid. Turist ja kohalik istuvad läbisegi ning kõik toimib nii nagu ühes normaalses asumis olema peabki.

Kunagise Londoni hotelli asemel Rüütli uulitsas on nüüd Soho ja selle all samanimeline puhvet. Suve puhul lauad tänaval ja puha. Tööpäeva lõpusel ajal on see ja järgmised tänavakohvikud veel tühjavõitu, kuid tasapisi inimesed juba kogunevad. Rõõmus ja lahe suveõhtu algus, mis pole õnneks ka lämmatavalt kuum. Kõik on bueno ja caspacho!

Kas ma ütlesin „Caspacho“? Ilmselt sellepärast, et see oli ka ainuke supiline nähtus menüüs (hinnaga 6.-EUR). Igas teises olukorras ma hakkaks jaurama köögi laiskuse teemal, et ei viitsita peale püree midagi pakkuda, kuid suvesoojuses on külm tomatisupp kena asi. Ja pealegi, see viie minutiga saabunud supike on paganama maitsev! Mõnusalt happeline, tomatine, sellerina, vähese küüslauguse ja mõõduka piprase õhetusega. Dekoori ja kerge krõmpsuna must seesam ja kurgisalsa – see kraam näeb hea välja ja maitseb veel paremini!

Paar väikest naginat nugistan kiitmise vahele ka ikka. Esiteks – külmsupp võiks olla külm (noh nt supitaldrikud võinuks külmas seista, et anda täiendav karguse efekt). Teiseks – veebimenüüs see valik ei kajastu. Kolmandaks – tuua lauda supp ja mitte tuua salvrätikut on niru mõte, asetada supikausi kõrvale lusikas otse välikohviku lauaplaadile (ilma söögiriista alla asetatava salvrätita) aga kohe lausa üleüldse mitte OK.

Soovides ilmale vastavalt jätkata kergelt, tellin „Kohafilee värske kartuliga“ (14.-EUR). Muuseas, ka seda toitu ei leia veebimenüüst. Toidu saabumiseks kulub 25 minutit ning see saabumine on juba märksa viisakam, sest nuga-kahvel lebavad siivsalt salvrätiku peal. Pisiasi, aga oluline ... kasvõi seetõttu et saan sinna salvaka vahele lõpuks ära sokutada seni näppude vahel veeretatud nätsu, hilisemast funktsionaalsest suupühkimisest rääkimata. Vaadake teinekord kundedele korraks näkku – vuntsinimestele peaks vaikimisi topeltportsu paberrätikuid tooma :)

Toit ise aga on samal maitsekõrgusel kui supikegi. Kiiret ja parajat kuuma näinud kala on kohtunud parasjagu ka soola/pipraga. Krõmpsvärske salatike. Karamelliseerunud-magusad bataadikuhjakesed. Külluslikult maitsev valge kastmeke on vist mingi puljongi peale ehitatud? Igatahes kõik kokku jätab väga hea mulje. Ahjaa, tillukesed noored-vesised kartulid on peale keetmist ka korra panni näinud ning ega neilgi viga polnud, kuid minust jäid nad ballastina enamasti taldrikule – kuid see on juba minu viga, mitte etteheide köögile.

Kokkuvõte tuleb suviselt rõõmus ja soe – nii supi- kui praepöial seisavad keset Rüütli tänavat kaelakuti püsti ja hüüavad – seda söögipesa soovitame me kohe ilmtingimata proovida! Küll need mõned väikesed konarused kah aja jooksul ära silutakse ning Tartu on ühe väärt puhveti võrra rikkam!

---

lugu ilmus siin