Tuesday, December 5, 2017

LAYK stuudiokohvik (Viljandi)

See on nüüd küll üks omanäolisemaid asutusi, kus olen käinud söömas. Väike kirju kuudike - ilma kamraadi soovituseta poleks ma sinna küll sisse astuda osanud. Mis pagana stuudiokohvik ... mida see tähendab? Ja misasjast kohvikutes normaalselt süüa antakse?

Aga näe, antakse küll! Ehkki oleksin ukselt peaaegu tagasi pööranud - kõik kolm lauda olid puupüsti rahvast täis - selgus et tagapool on üks tibatilluke lauake veel. Sinna istudes saigi "stuudiokohviku" olemus selgeks. Tegemist on värkstoaga, kus tublid provvad juurde lõikavad ning muud peenemat näputööd harrastavad. Selle eesruumis avatud söögituba ollagi alguses ainul kohvinurgana mõeldud, aga näe ümberkaudsed asukad küsisid süüa kah ja seda nüüd ka antakse.

Kogu menüü on kahe reana tahvlikesele kribatud. Et täna pakutakse seda ja seda, võta või jäta. Kuna minu miinimum-nõue -- ehk et oleks nii supp kui põhitoit -- oli kenasti täidetud, siis võtsingi. Ja nüüd kiidan :)

Taipärane köögiviljasupp (2.90) osutus olevaks mõnusaks kookoskreemiseks leemeks, milles leidus nii sibulat kui porgandit, porgandit kui paprikat, šampinjonidest rääkimata. Ingver ja sidrunhein andsid kenasti vürtsi, triibuna supi pinnale puistatud seesamiseemned lisasid autentsust. Uljalt hakitud porru riputamine leemele on ehk veidi kummaline temp, aga hea värske ja krõmpsu nüansi lisas seegi. Mõnus, soe, vürtsine ja tummine taldrikutäis oleks juba üksindagi kõhu ära täitnud. (Kui tohin anda väikese soovituse - proovige kafiirlaimi ja tilgake seesamiõli lisada - hinda see väga ei tõsta, kuid annab kõvasti maitsevärvi juurde).

Kodune kapsa-hakkliha hautis kartulitega (4.00) osutus vägevaks portsuks. Porganditega tuunitud hautis oli mahlane ja maitsev ... jah ei mitte mingi kulinaarne šedööver, aga aus ja muhe kuhjatis. Kartul - noh neid oli lihtsalt palju ja suuresti nad minust taldrikule jäidki. Jällegi hakitud porru ... väike köök seab küll oma piirangud, aga oleks võinud kasvõi tomativiilak olla silmailuks, või nt peened rediseviilakad? (Tagantjärele jäi kergelt vaevama küsimus - kas tegu oli soja-hakklihaga? Kui jaa, siis see pole etteheide, vaid pigem kiitus oskusliku ärapetmise eest :) )

Kuna tegu oli sisuliselt valmistoitudega, siis kogu protseduur võttis aega täpselt nii kaua kui ma ise söömisele kulutasin, nii et uksest sisse ja välja-astumise vahe jäi ehk nii 15 min.

Kokkuvõtteks võtan ma seda puhvetit kiita küll. Supipöial on üsnagi püsti, väikelinna väikekohviku kohta vägagi vinks-vonks sooritus. Praepöial vinnab end kah püsti, kuigi ilma liigse vaimustuseta. Võttes aga arvesse koguse, maitse ja hinna suhet, siis tasub lõunatamiseks igal seitsmel juhul soovitada!

Saturday, November 18, 2017

Munga kelder (Tallinnas)

Tallinna vanalinnas võib laupäeva õhtul olla keeruline leida kohta, kus kiirelt vaba lauda silmata. Keerad aga kuhugi kangi alla ja näe ... hoopis teine lugu! Ühes taolise unkas leidsingi sildi "Munga kelder" ning seesinase keldri sügavuses päris mõnusa puhveti.

Eks rahvast jagus ka siia ning vastavalt päeva- ja kellaajale kaikus ka siin enamasti põhjanaabri valjuhäälne naer, millest nääpsakate teenendaja-piigade ingliskeelne "Hello" vaevaga läbi murdis nagu jäälõhkuja karmema talve aegu Soome lahel. Vaatamata sellele toimus kogu protsess kiirelt ja naeratusega, nii et kogu soorituse kestuseks sai nii umbes 40 minutit.

Vanalinna tihedal resto-turul on üks eelis - enamik söögikohti paneb menüü juba välja ja nii sain mitmest uksest rahulikult mööduda, nähes infokastides vaid kreemsuppide nimetusi. Selles keldris algas aga supivalik põnevama nimetusega "Munga supp" (5.-EUR), mille puhul võis üsna pimesi kindel olla, et siin pole kõike-surmava saumikseriga üle käidud. Kui veel näitsik täpsustas, et tegu on seenesupiga, noh siis oli valik selge - sedasorti kraami julgevad vähesed pakkuda!

Ootamise aegu toodi lauale leiva-liuake sõnadega "proovige meie karamelliseeritud võid!" See oli üks tõepoolest vahva eksperiment - magus või ja hapukas hea rukkileivaviil sobisid imevahvalt kokku nagu munakivisillutis ja kontsaking ... ehk siis julge ja efektne valik!

Suurepoolne kausitäis saabus lauda üsna peatselt ... noh eks sedasorti supikesi ei keedetagi tellimuse peale. Mõnus ja metsane seenelõhn hoovas juba kaugele, hapukas noot viitas marineeritud viljalihade kasutamisele. Leem oli tihke ja rammus, ilmselgelt oli supi sisse kummutatud seened koos osa marinaadiga, selles leiduvad sinepiseemned andsid maitsele vürtsikat vunki juurde. Kännumamplid, puravikud ... vist leidus ka riisikaid ... aga igatahes oli tegu julge ja ausa kraamiga! Väheldased porgandi- ja kardula-kuubikud andsid keedusele kodust vurhvi juurde. Olgu korratud, et seenesuppi julgevad pakkuda vähesed ja see puhvet teadis, mida selle nime all kaussi tõsta.

Prae osas läksin sama lihtsama vastupanu teed ja võtsin "Munga prae" (15.50). Neidis seletas, et tegu olla sealihaga, mille sees on seened ja sinihallitusjuust ... noh kas see kombo ei kõla hästi?

Rulli keeratud sealihaviil oli keeratud peekoni sisse, mis kõlab alati mõistliku mõttena. Antud juhul aga mängis see väikese vembu, et peekoni pealiskihile jäänud uljas maitsestus ei jõudnud liha enda sisse. Seestpoolt võinuks seda kompenseerida sinihallitus-juust, kuid selle šmekk jäi kuidagi ülejäänud lihavast suutäiest eraldiseisvaks. Sinepine kastmeke osutus väga asjakohaseks, sellega praavitatult läks lihakäntsak palju rõõmsamalt alla. Värske köögivilja-ribakestest kokkusegatud salatihunnik rõõmustas rohkem küll silma kui keelt, kuid paha polnud ta teps mitte.

Lisandiks prae kõrvale päris piiga alul, et missugust kartulit ma soovin ... mina valisin kartuli nimega "vokitud köögiviljad". See oli nüüd küll pisut kummaline kraam. Üle kuiva panni käinud šampinjonid ... no kuulge, šampinjonid pole küll miskid seened! Sama kuivalt närvutatud suvikõrvitsa-viilakad ... ooookei. Munataime ja tomativiilud ... ummm ... tomati vokkimine kuulub rubriiki "põnev". Aga samale kraamile selga visatus kaks odavama otsa lauajuustu viilakat??? Nommmaeitea.

Kokkuvõtteks - see puhvet väärib külastamist küll. Supipöial on igatahes väga püsti ja teatab, et seenesõpradele on see kogemus väga soovitatav! Praepöial on ka pigem püsti kui pikali, ehkki küsib, et kas ehk oleks hea mõte sealiha enne veidi marineerida ... ja mida teeb juust vokitud köögiviljadel? Aga olgu, üldmulje on igastahes positiivne.

Monday, November 6, 2017

Mintleaf (Tallinnas)

Solarise keskus on jutkui linn linnas. Selle seest ja küljest võib leida igasuguseid asju: tõsimeelseid kontoreid, pudi-padi poode, väiksemaid ja suuremaid puhveteid, kinu ja muud meelelahutust.

Ühes sopikeses leiab pesa nimega Mintleaf, mille uksed suisa ise su ees avanevad ... maagia, mis muud :) Pikk ja mahukas ruum jätab veidi heitliku mulje, restorani otsima läinud inime satub hõõguvaid pudeliriiuleid täis baari, milles kõlab miskipärast india-pärane muusika. Kõlab on vägagi pehmelt öeldud, tegelikult on müratase häirivalt kõrge, seda enam et tolle kandi helistik põhjamaalase kõrvale üsna harjumatult trummikilesid painab.

Muusikalisest vihjest võib juba aru saada, et tegu peab olema millegi idamaisega ... eks see eelhäälestab maitsemeeled millegi meeldiva jaoks ootele. Hiljem kodulehelt saan teada, et tegemist on "autentse punjabi köögiga". FB lehelt aga: "First in Estonia Fusion, Grill and Gin restaurant!" Ummmm ... see on nüüd tõesti veider info-gemüüse, millega ei oskan nagu midagi peale hakata.

Varase lõunatunni tõttu polnud veel ümberkaudne bürooplanton kokku voolanud ning olin sisuliselt ainumas kunde (saali kaugemas otsas istunud laudkond osutus hiljem headeks tuttavateks, kuid pikas ja hämaras ruumis ei osanud neid ära tunda). Igatahes toimus teenendus ladusalt ja kiirelt, kogu sooritus võttis ehk aega nii 40 min.

Kolmerealisest supivalikust võtsin kõige põnevamalt kõlava "Hr. Singh'i supp" (6.-EUR). Teenendajanna hoiatav sõnum: "See on väga vürtsikas" kõlas minu kõrvadele kui muusika. Napilt 10 min pärast laekuski taldrik, kus rammusa leeme pinnal hõljus tublisti maitsemuru ja kaks keedumuna-poolikut. Leem ... ohh kui ainult mujalgi osataks sellist buketti leemekesse kokku suruda ... see mõjus otse turgutavalt rõske-vihmase sügispäeva oludes. Aromaatne, mõõdukalt vürtsikas, nii soola kui happelisuse tase mõnusalt paika tuunitud, täidlane! Krevetid väärivad eraldi kiitust - need olid jäetud parimasse krõmpsjasse küpsusastmesse. Kanatükikesed ... noh broilerifilee noh, mis sa tast ikka räägid. Ohtralt värskelt-hakitud ingverit ja vähekese sama värsket küüslauku kõditasid maitsemeeli ning tõmbasid nina kergelt vesiseks - aga see on ju ainult hea märk!

Põhiroaks sai valitud tuttava nimetusega "Kofta" (11.-EUR), eeldades et noh küllap need võiks hakklihapallid olla ... ja seda nad olidki. Soovituse kohaselt võtsin kõrvale ka riisi, selle abil on hõlpsaim kastmekest kokku kaapida. See roog aga ei jätnud mingit erilist muljet, olgu nüüd siis eelneva maitsevõimsa elamuse tõttu või mitte. Nimeandvad lihapallid ... noh kohe mitte mingit arvamust ei kujunenud - liiga peeneks purustatud liha kaotas ära isegi toidu struktuuri, maitset neil pehmeil plönnikestel nagu poleks olnudki. Kaste oli ju isegi hea, kuid ei jäänud mitte millegagi meelde, tüübiline india-nepaali-pakistani-misiganes selle kandi karrine kastmeke. Riis oli kah lihtsalt riis, ehkki sedagi on võimalik maitsvamaks mängida.

Kokkuvõtteks - see on üks veidi veider puhvet. Restoran-kokteilibaar ... nommmaitea, kõlab veidi katsena kõigile meeldida. Supipöial igatahes on nii püsti kui vähegi kannatab olla, kilkab rõõmsalt ja teatab, et külma ja nukra ilma vastu saab siit asutisest abi kohe kindlasti! Praepöial jääb aga röötsakile, kuna hea liha rõõmutuks muutmise üle saab ainult õlgu kehitada.

Wednesday, October 18, 2017

Pegasus (Tallinnas)

Enam kui 50 aastat sama nime all tegutsev asutus on meie oludes ääretu haruldus ... kuid samas ei pruugi tähendada veel head toidukogemust. Pegasus on olnud legendi staatuses, kuid seda teises ajas ja muus kontekstis kui söögiasutus.

See vana ja väärikas puhvet on aga läbi teinud uuenduskuuri, esmamulje pole sootuks mitte vana ja väsinud, vaid värske ja meeldiv nagu kevadhommik. Noored naeratavad inimesed toimetavad selles kiirelt ja mind teenendama sattunud noorhärra huvi asja vastu mõjus tõepoolest siira ja südantsoojendavana!

Tööpäisel varalõunasel tunnil sibas rahvast edasi-tagasi, kuid teenendus kulges kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, kogu sooritus võttis tunnikese, kuid oh see oli üks meeldivalt veedetud tund!

Kõigepealt lauale toodud leib väärib omaette kiidulaulu. Maltoosaga tehtud, õrnalt magusakas, seemnerohke ja värske küpsetis olla noorhärra sõnul just hommikul valminud ja täpselt nii ta ka mõjus. Vahvalt pakendatud võikuubik on kaetud murulaugu ja soolahelvestega ning sobib sel moel otse oivaliselt magusapoolset saialaadset täiendama. Tavaliselt kõike saia-nimelist eirava inimesena sõin ma need kaks pirakat viilakat jäägitult ära - ja see juba tähendab midagi!

Supiks valitud "Kahe kala supp munasaiaga" (7.20) oli juba visuaalselt atraktiivne. Taldriku peale istuma disainitud lauakesel ilutses kopsaka munavõi kuhjakesega röstitud ciabatta-viilakas ... no sihuke mõnusalt ja koduselt pontsakas.

Koorega valgeks tuunitud leem maitses üsna lihtsalt ja jällegi kuidagi koduselt, juuresolev sidruniviil kulus marjaks ära ning tulemus sai väga meeldiv. Kaks suurt kalafilee tükki - koha ja forelli - täitsid atsakalt enamiku taldrikust. Porru ja kollase porgandi viilud taldriku põhjas lisasid veidi värvirõõmu ... ja üldmulje sai igast väikesest asjast kokku suurepärane.

Põhiroaks sai "Praetud angersäga" (14.90). Lauda toov noorsand lausa säras: "See on nüüd kõige mahlasem praetud angersäga mida ma siin olen näinud". Põhitegelane ehk kala oli ehk tiba ülesoolatud, kuid see on ka ainuke pisi-etteheiteke. Krõbeda koorikuga ja pehme mureda sisuga maitses see lihav kala hästi nii ehk naa.

Erkroheline herne-mündikreem maitses küll pigem herne kui mündi järele, kuid lahe lisand igatahes. Võis praetud brokoli jättis ehk suhteliselt külmaks, kuid see Salat, see väärib Suure tähega kirjutamist! Pikkade imeõhukeste ribadena tõmmatud kollane ja punane porgand, valge ja tavaline redis, peet ning spinatilehekesed olid kokku semmitud kerge hapuka kastmega ning maitses nagu suvine värskusepahvakas.

Lõpuks toodud kohvi mõjus kange ja värskena ... ja ohhhh seda naeratust, mis valgus mu näole, nähes kohvitassi-alusele käsitsi kribatud sõnumit: "Tulgu Teil imeline päev!"

Kokkuvõtteks - nüüd tuleb pöidlaid kohe hulgem varuda. Õhustiku ja teenenduse eest esimene pöial - püsti! Leiva-elamus vääriks kohe üüratut püstpöialt. Supipöial saab mõistagi samuti püsti olema ... kiitust väärib see, kuidas lihtsatest asjadest saab kokku oivaelamuse ehitada. Praepöial küll ehk sügab korraks kõrva tagant kala ülesoolamise tõttu, kuid no see Salat vääriks kohe hargpöialt, mis kõik taeva poole osutavad. Seda puhvetit soovitan ma kohe tungivalt! See raha sai viidud õigesse kohta ning muljetavaldavalt hea teenenduse eest veel ka väike tip jäetud.

Tuesday, October 17, 2017

R14 (Tallinnas)

Rotermanni kvartal on üks keeruline koht. Isegi omades resto nime ja aadressi tegin mitmeid tiire nagu eksinud isahani, kuni nägin silmanurgast ... ei mitte emahane, vaid vajaliku kirjaga silti. Puhh ... vihmamärjast hallusest astuda sooja valgesse ruumi on alati meeldiv emotsioon, nagu oleks võhivõõras vastutuleja sulle naeratanud.

Paekivist tööstushoonesse on rajatud üsna mõnusa õhustikuga pesa R14, mille nimi tuleneb aadressist - Rotermanni 14. Aga ausõna see aadress ei aita teid just liiga palju, kasvõi seetõttu, et kui ma juba laua taha istusin, siis näitas guugelmäpp nutikast, et olen vales majas :)

Äripäeva töölõpusel ajal on saal üsna hõre ja sestap kulgeb teenendus kiirelt ja laitmatult. Sisseastumisest väljumiseni läks ehk napilt pool tundi, mis on restorani kohta ülihea sooritus.

Menüü tabas mind hella kohta. Mina kui supiusku inimene - supp räägib köögi kohta sada sõna - avastasin, et olengi tulnud valesse kohta. Suppe lihtsal polegi menüüs! Teisalt aga kiidan pisut kontseptuaalset lähenemist - kirjas pole mitte kuutekümmetkuute valikut, vaid 6 eel-, 10 põhirooga ja 3 magusat ampsu.

Lauale toodud paberkotis (omapärane pakend!) leib lõhnas huvitaval kombel kõrvitsaseemnete järgi, kuigi maitses ei suutnud neid tuvastada. Toorjuustune maitserohelisega määrdekreem oli õrnake ja ei andnud leivale midagi juurde.

Eelroogadest valin "Konjakiga flambeeritud küülikumaks, kartuli-fenkoli tortilja, õuna, fenkoli, sinepikastmega" (8.-EUR). Roog laekub lauale imekiirelt - noh aga ega see polegi pikka moorimist vajav kraam. Maks on flambeerimisest saanud mõnusa kergelt krõbeda kooriku ja suitsuse puudutuse, õrn sisu jääb kreemjalt mõrkjaks. Kiirmarineeritud õuna-fenkoli üliõhukestest viilakatest saab kokku meeldivalt krõmpsu suutäiekese. "Kartuli-fenkoli tortilja" uhket nime kandev moodustis on lusikasuurune jämedaltriivitud kartulipannkook, mille ühilduvus fenkoliga jäi ilmselt kuhugi teiselepoole taldrikut. Konserveeritud metsõun ja dekooriks lisatud magusakas must sõrestik ... noh iluasjaks kena küll. Sinepikaste ... eee ... nojah, sellesse taldrikule nõristatud meetigakesse oli ehk sinepit ka lisatud, kuid pigem mõtteliselt.

Teiseks toiduks sai siis "Saltimobocca marsala gnochide, hernekaunadega, Kalamata oliividega" (18.-EUR) Ilmselt vaatate ka teie seda nimetust kergelt juhmi imestusega nagu mina, sestap seletas ettekandja, et tegu on loomaliharulliga ilma mingi täidiseta. Lihtsalt rullikeeratud ja seest roosaks jääva küpsusastmega loomaliharull. Nojah ... miks siis seda niimoodi mitte nimetada? Aga olgu, ilmselt on tegu sellise oskusteabega, mida üks tõeline gurmaan peaks valdama. Mina isehakanuna küsin edasi - et mis keelest see nimi siis tuleb - ja neidis laiutab käsi, kuid lubab järgi küsida. Peale meeldetuletamist selgub, et see olla siis itaaliakeelne ... ja ju siis ka itaaliapärane?

Saabub seesinane rullike kahes jupis. Ja paraku mitte lubatud küpsusastmes. Üks jubil on kenasti läbi küpsenud, teine ehk õõõrnalt roosatab, kui panna prillid ette ja lülitada värvifilter peas tööle. Piiga pakub innukalt, et võib roa välja vahetada ... kuid ei tänan, las ta olla. Igal köögil on vaid ühe eksimuse õigus nagu sapööril. Kui läheb untsu, siis nii ka on.

Lihal endal pole ju häda midagist. Ja kahjuks ka ei midagi tähelepanuväärset. Sõidame edasi.

Gnochid ehk väikesed lapikuvõitu klimbikesed on oi ... oi kui maitsestatud! Mõni ehk koguni ütleks et ülesoolatud, kuid ma ei kurda. Kastmenapakeses olev delikaatne kastmeke ongi täpselt nii alamaitsestatud, et saab kokku kena tasakaalu.

Hernekaun on hernekaun, eks ole. Soojad oliivid? Noh oliive olen ma valmis sööma mis iganes asendis. Kooritud tomatid ja idandite kuhjatis paitavad vähemalt kenasti silmanärvi.

Et siis kokkuvõte? Ehh. Supipöial lahkub solvunult toast. Asendusmehena mängu võetud eelroa-pöial jääb asendisse "huvitav", kuigi õuna-fenkoli ampsukesekese eest kaldub positiivsuse poolele. Praepöial on samasuguses asendis, kuid kröömike horisondist allapoole. Aga üldiselt - oma raha see elamus väärt polnud.

Saturday, October 7, 2017

Point (Pärnus)


Pärnu kesklinnas kipuvad kohad nimevahetusega tegelema. Et siis samades ruumides alustab nii umbes keskmiselt kord paari aasta tagant uue nimega pesa. Ringi ja Kuninga ristmikul olev puhvet on samuti mitut nime ja nägu omanud, nüüd õilmitseb ukse kohal nimeks „Point“. Et mul oli pool tunnikest aega, siis ei hakanud kuskilt kaugemalt midagi erilisemat otsima ja astusin üsna null-ootustega sisse.

Heledates toonides lakoonilis-universaalne sisekujundus jättis laias laastus sümpaatse mulje. Tõsi küll, söögisaali poolt seina kattev ja popmuusikast sähviv ja mürtsuv ekraan sobiks ehk ööklubisse, mitte päevasesse argimiljöösse. Kuna oli lõunasele ajale vaatamata ainumas kunde, siis toimus vähemalt teenendus kiirelt, ehkki ilma naeratuseta.

Minu alatine soov vältida köögi hindamisel päeva- ja püreesuppe kildus seekord, kuna alternatiivse variandi valmistamine võtnuks liiga kaua aega. Sund- ehk kiirvalikus olnud kõrvitsa-püreesupp (2.00) ausalt öeldes „mehh“, sellele vabavaliku korras juurde lisatud peekon jäi leemega täiesti paralleelseks, andmata midagi juurde ja võtmata midagi ära. Selmet et kilepakist kougitud peekoniviil kiirelt soojaks lasta, võiks sellest teha ju kasvõi peenelthakitud ja krõbedakslastud „kõrneid“ ja saavutaks ühekorraga nii dekoratiivse kui maitselise efekti ... noh aga pole minu asi kööki õpetada.

Praeks valisin seekord Juustušnitsli (6.00) – sellel roal on minu jaoks Pärnuga seoses mõnus maitsejälg. Oehh. Parim osa oli hästi maitsestatud külm hapukoorel põhinev kaste. Juust ise – kiirelt läbi friti lastud paneeritud juustuviil jättis mitte mingisuguse mulje. Ahjukartuli nime all pakutavad mugulad olid tegelikult samuti vaid kiirelt kuuma õli samas fritis näinud. Salat ... igavalt aegumatu kapsasalat kahes variandis + kurk + tomat ... jeerum küll, seda kombot pakutakse siis kui üldse midagi pakkuda pole.

Kokkuvõte tuleb seekord hall. Nii supi- kui praepöidlad jäävad pool-lõdvalt allapoole. Halb ju polnud, aga mitte mingit motivatsiooni tagasi minna kah ei ole. Ilmselt näeme samal kohal varsti jälle uut silti.

Wednesday, September 27, 2017

Salt (Tallinnas)


Vana telemaja kandist läbi kõndides takerdus mu samm nagu oleks püksepidi traataia külge jäänud. Üsna suvalise nurgahoone poolkeldri aknal rippus tagasihoidlik sildike, mille valged täpid tippisid lakoonilise sõnumi "Salt". Ooooot-oot, selle koha pihta on ju mõndagi kiitvat kuuldud. Parasjagu juhtus ka vabam tunnike olema, seda tuleb ju ometi ära kasutada!

Poisid-tüdrukud, kas teate, KUI lahe on selle koha siselahendus ja õhustik! Juhtusin sisse astuma viis minutit enne avamist, kuid sellest ei tehtud mingit numbrit ja nii sain valida ühe nendest imetillukestest laudadest, millest õhkub vana ja auväärse kohvikukultuuri hõngu nagu lõhnu heast köögist. Ja neid lõhnu oli siin ka tegelikult palju - avatud köök paiknes otse siinsamas.

Pean ütlema et mul tegelikult vedas sellise ajastusega sisseastumises - kiirelt vedas saali rahvast täis, nii et pool tundi hiljem polnud vabu kohtu selles tibatillukeses puhvetis pea üldse järgi.

Et põllega noorhärral oli mahti minuga tegeleda, otsustasin minna soovituste teed ... see pole küll ehk parim tee objektiivse pildi saamiseks, aga las ta seekord minna niimoodi.

Minu küsimus ilma menüüsse süüvimata: "kus siin supid on?" sai vastuse, mida ma tegelikult ka ei mõista. "Meil on vaid üks supp" ... miks? Kas keskmine kunde on muutunud supipõlguriks? Supp on ju köögi nägu ja vanim hõimuvaimu hoidja - praetud lihatükiga sai põõsasse põgeneda, aga supikausiga pidid sa poti juurde tagasi tulema. Suppi tuleb hoida! Aga noh,on nigu on.

Olles valikust ilma jäetud, võtsin siis selle mida pakkuda oli ehk "Ramen pardi confit, musta vutimuna ja koriandriga" (9.-) U 10minuti pärast laekus lauda kausike tüübilist jaapani nuudlisuppi. Noh nuudel on nuudel on nuudel ja väga mind vaimustada ei suuda. Aurav-kuuma leemekesse pillatud teepruunid ja seest pehmed vutimunad lisasid efektset välimust, kuid mitte maitset. Samasse pudistatud külmad marineeritud seened seevastu kõnetasid juba ka meeldivalt maitsenäsakesi. Pehmed pikad pardilihakiud muutsid kausisisu veidi toekamaks ja hiina lehtnaeri lehed krõmpsult värskemaks. Parim osa oli aga leem ise, mille mõnusalt hapukas-vürtsikat põhitooni täiendas eksootilise nüansiga mingit sorti kala- või austrikaste. Nojah, toidunimes mainitud koriandrit küll polnud, kuid see-eest tipnes kausis kuhjana peenelt hakitud rohelist sibulat.

Teiseks roaks soovitas noorsand "Omas mahlas härjasaba punases veini, selleri mille feuille ja mädarõika vahuga" (18,5). Peene restorani värk eksole ... kui sa ikka menüüd lugedes sõnaraamatut või guuglit kasutama ei pea, siis pole õige asi, eksju? Nüüd teab ka minusugune tubakas, et "mille feuille" tähendab põhimõtteliselt "kihiti serveeritud" midaiganes. Ja teate see misiganes pole üleüldse misiganes!

Juurselleri viilakate vahelt nõrgus välja pikalt hautatud härjasabaliha ning ehtis kuhjakest valge vahutort. Mädarõikavahutort, mis maitses leebelt, liigagi leebelt. Vanakooli mädarõikaga harjunud taadi jaoks oli see kohupiimjaliku tekstuuriga õhuline mass ... nojah, äratuntavalt mädarõikane, kuid ludrivõitu. Selleriviilud on küll efektsed vahekihid, kuid antud koosluses kaotasid lootusetus võitluses härjasabalihaga. Selle veidi liimjas, sidekoerohke kiuline mass võlus oma talupoegliku toekusega. Ja paraku veinikaste tasalülitas selle lihtsa võlu.

Kokkuvõtteks. Õhustiku eest peaks selle puhveti hindamisel soetama kuskilt ühe hiidpöidla ja panema selle keldri ette tänavale püsti, sest sisse ei mahuks ta ära. Muuseas, põllega poiss ütles, et rekordürituse ajal olla sinna sisse sobitunud 50 inimest ...kreeeeeebus ... kuidas? Supipöial on ka püsti, kuigi mitte-täispuhutud-mõõtkavas ja mitte ka ülemäära vaimustunud. Praepöial hoiab aga tagasihoidlikumat joont - lahe vormistus oli seekord toidu parim osa - aga poolpüsti on temagi. Üldiselt tundub aga et puhvet on taaskülastamist väärt.