Monday, August 20, 2018

Saaremaa maitsevõid

See on vist küll esimest korda, kui ma tunnistan, et miski poest ostetav on parem kui minu enda tehtu :)

Minu jaoks on pikki aastaid olnud suve alguse kuulutajaks see, kui saan teha ürdivõid. Tihti tegin ka ise ka võid, kuid mitte see pole oluline. Till-petersell-murulauk ja sool segatuna võiga on midagi, mis annab siiani suve alguse hurmava lõhnasegu, mida leiva peal ampsata.

Kuid nüüd on üsna samasugune emotsioon võimalik saada omamaise tootja toodangust ja loodetavasti aastaringselt. Jah, muidugi ja mõistagi ja otse loomulikult ei anna see pakist kougitav kraam edasi sama jalustrabavat rohelist lõhnapilve, kuid maitse ... mmmm ... milline maitse! Ja see va tomati oma - ma poleks ise selle pealegi tulnud, et kuivatatud tomatitega maitsevõid teha. Aga see ON hea! Eriti hästi avaneb see võideke röstleiva peal.

Sunday, August 12, 2018

Mack Bar-B-Que BeachClub

Läksin Pärnus ranna äärde ühte udupeent restorani otsima ... ja pidin seal paraku pettunult lahkuma.
Peale seda kui olin 10 minutit istunud saalis, mille keskel sebis terve pinu noori inimesi kilinal-kolinal nõusid sättida, minu juurde aga keegi ei tulnud, otsustasin ise küsima minna. Et no ju ma siis olen millestki aru saanud, aga kas siin mitte restoran ei peaks olema? Vahetuse vanema vurhvi kodanik teatas selle peale, et ühes saali otsas olev restoran X avatakse alles tunni aja pärast ja vot tolles teises servas olev restoran Y hoopis alles õhtul. No pergele pärast, oleks võinud ju siis kohe öelda, lasete inimesel niimoodi tühja oodata!?!

Tagasi linna poole samme sättides aga otsustasin sisse põigata legendaarse asukohaga pesakesse, kus sügavatest nõuka-aegadest saadik erinevad puhvetid on erineva edukusega kanda kinnitanud. Nüüd leidub siis selles ameerikalik grillikas Mack Bar-B-Que BeachClub.

Jänkide köök pole minu jaoks kuidagi moodi seotud gurmee-elamustega, nende kiirtoidu harjumuste levik üle laia ilma tekitab pigem kahjatsust kui heakskiitu. Aga noh, ribisid küpsetada - jaaaa see on teine tera, seda peaks nad mõistma ometigi!

Pühapäeva varasel lõunatunnil oli külastajaid õnneks väga vähe ja kõik laabus kiirelt.

Supinäljendis nagu ma olen, ajasin ninaga menüüs neid taga ja leidsin suisa kaks rida. Ühe kohta pidin küll üle küsima, kas tegu on ikka supiga (“CLAM CHOWDER” Lõhefilee, valge kala, krevetid, “clam’s”, seller, porgand, kartul, sibul, küüslauk, sriracha, cayenne, rõõsk koor. 7.90) ja selle tellisingi.

Tosin minutit hiljem toodi lauda hiiglaslik taldrik. No ma mõtlen kohe tõsiselt suuurt taldrikut ja supiports selles on ka ikka muljetavaldav! Ameerika värk - kõik peabki ju suur olema! Parasjagu viidi teise lauda väheldase ämbri suuruseid joogiklaase ... stiilipuhas värk!

Ja teate mis, see supp oli sigahea. Või siis - kuna tegu on ikkagi merise kraamiga, siis olek õige öelda kalahea? Koorene-kreemine rammus leem oli otse oivalises taskaalus, mängides korraga nii magusaka, hapuka, vürtsika kui soolaka nüansiga. Porgand-seller-kartul andsid tummisust, mitut sorti mereannid eri maitsenüansse. Karbikeste klõbinal tühjenes see näljase meremehe mõõtkavas supikauss tilgatumaks. Kui oleks selle leeme püüdmiseks kasutanud mitte lusikat, vaid itaalia kombe kohaselt lauale toodu kolme prisket ciabatta viilu, oleks kõht nii täis saanud et sisse poleks enam mahtunud poolt piuksugi.

Mõne aja pärast lauale ilmunud suur mahlane ribilatakas nuumas küll silma, kuid tekitas muret enda söömisvõimekuse osas (“OUR FAMOUS AWARDED BBQ BABYBACK RIBS” BBQ põrsaribi,”Our Famous BBQ kaste”, coleslaw, BBQ oad, vali kartul; 14.90). Ja see oli nüüd ka üks samavõrra põrsas-hea kraam, nüüd juba sõna otseses mõttes. Pehme liha lagunes ribide küljest ise lahti, magus glasuurkaste oli puhas klassika.

Kuna tellimisel kartulitest loobusin, siis pakkus piiga ekstraportsu salatit, millega rõõmuga nõustusin, mõtlemata et tegu on selle ameerikaliku kapsa-majoneesi-porgandi pläustiga, mis minu jaoks on igava köögi sünonüüm. Olin vaimusilmas ette kujutanud mingit kerget ja rohelist kuhjatist ... aga noh see on juba minu viga, tunnistan. Mitut sorti oad peekoni ja sibulaga magusapoolses tomatikastmes jäid minu suhtes samuti paralleelseks, kuid seda suuresti üha tajutavamast ülesöömise efektist.

Kogu sooritus sisseastumisest väljumiseni võttis aega napilt 40 minutit, mis on igati kiiduväärt. Teenendus - kiire ja viisakas. Klaaskatuse all oleva veranda enda olek jäi kauni rannapargise eksterjööri kõrval suisa märkamatuks.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan ma igati. Supipöial on roidunult õnnelik, kuid siiski ülimalt rahulolevalt püsti. Praepöial jääb selle esmase ülivõrdelise elamuse varjus ka püstiseks, kuid ausõna, taolisest supist endast saaks kaks daamikest söönuks ning ka priske mehepoeg võib rahulikult vaid sellega piirduda. Aga kuna hooaja lõpuni on vaid loetud nädalad, siis soovitan kindlasti sellest pesast läbi veereda ja enda keelt ja vatsa hellitada!

Friday, August 3, 2018

Tartu toidufestival

Kuumalainet võib kiruda, aga kumaval õhtusel ajal on ikka imeline küll, kui hämarduvas linnas longivad sajad õnnelikud inimesed, veiniklaas käes ja naeratus huulil. Daamide katmata ümarad ... õlad (mis te mõtlesite?) ja meestel kombekusest ühe nööbi võrra rohkem lahtised särgid. Naer, toidulõhnad, emblevad paarikesed. No ilus ju noh!

Kõndisin peale keskmisest koormavat päeva läbi selle ilu ja võlu ja kümnete hämarate telkide kodu poole. Kahjatsesin et enamik gurmeelikke elamusi pakkuvaid silte kandvaid telk-puhveteid oli juba kinni ja et enamik tegutsevaid ratastel toidubusse pakkusid vaid friikaid-ja-burkse.

Aga näe, viimase ratasmassina kõrval oli silt, mis sundis mind viis sammu hiljem tagasi pöörduma. "Grillitud noorveise maks" oli sel tahvlil kirjas. Oijeee! Seda tahan mina küll saada!

Palusin friikardula ära jätta ja muu kraami kaasaviidavasse vormi pakkida. Viis minutit hiljem vantsisin edasi. Ja kodus lõin nurru.

Maks tervitas esmalt tillise-ürdise marinaadiga, mille eest peab kohe eraldi kiitma. No olgu, õrna maksakese tekstuur oli ehk tiiibakese kuivaks muutunud, kuid see võis ka vabalt toimuda minu 6-minutise kodutee jooksul soojakarbis järelküpsedes. Magus-hapukas karamelline kaste hüvitas selle aga väga kenasti, marineeritud punane sibul sobib sedasorti grillikraamiga alati imetabaselt.

Igatahes õhtu lõpuks väsinud maitsejahtija minu näol jäi vägagi rahule. Ja loo moraal on selline - see üritus kestab veel lauba ja jupp pühapäevagi! Seega teate, mida teha, eksju!

Wednesday, July 25, 2018

Kananahašašlõkk?

Reeglina ma ei osta eelvalmistatud toite, eriti mis puudutab nö šašlõkiliha. Ise algmaterjalidega mässates saad nii enda jaoks sobivama maitsetulemuse kui ka rahulolu protsessist endast. Aga näe, miski hull tuju ja kollane allahindlus-sildike -tõmbasid mu kätt ning korvi rändas ka jogurtimarinaadis kanašašlõkk.

Kodus paki avamise järel aga vaatas vastu mitte rõõsa ja roosa kanaliha, vaid latakate kaupa sellesama sulislooma nahka. Tegu polnud juhusega, iga lihatüki küljes oli mitte lihtsalt seda kattev kiht, vaid enamasti sellest suurem lotendav valge kattematerjal.

Jättes kogu targutamise kõrvale (teemal et miks, kas ja kus on kananahk kohane külge jätte ja kus mitte), nüsisin liigse kattematerjali maha ja tulemus sai selline. 900 grammisest pakist 200 grammi nahka (ja loomulikult on tegu ainult kausikese sisu kaaluga). Eee ... no ma ei tea, kas see on kuidagi proportsioonis eluslinnukese näitajatega? Igatahes šašlõki puhul on seda palju nii ehk naa.

Mis siis on selle loo moraal? Ei maksa ikka osta põrsast kotis ehk siis marinaadis liha, mille kooslust sa näha ei saa. Konkreetse tootja kohta ma pretensioone ei oma, olen sama firma sildi all ostnud kana tagavaraosi ennem ja ostan ka edaspidi.

Ja kuna mulle ei meeldi raisakullilik lähenemine, et ülesnokkimist väärivad ainult kriitilised kirjutised, siis ma ei soovi, et seda konkreetset postitust jagaks mõni meediaväljaanne.

Saturday, July 21, 2018

Paulaner City (Pärnus)

Pärnu kesklinnas paiknes sisuliselt keskajast saadik üks väga oma- ja mitmenäoline puhvet nimega City. Või noh olgu, mitte keskajast, aga igastahes oli koht mitmes mõttes legendaarne. Aga vanal omanikul sai jaks otsa ning kuuel moel muutunud putka asemele pidi tulema uusarendus ... kuid seni seisab see omamoodi vaheminekus ja seniks seadis end samas kuuris sisse Paulaner City.

Laupäeva varalõunasel ajal oli asutis üsna tühi ja enamik sisseastujaid rääkisid "kahvi" ja "pieni kalja" keeles. Tegin otse letist oma tellimuse ja pugesin kaugemasse nurka ... kuid pidin sealt üsna kohe ruumi teise otsa pagema, sest lustikummut pandi hüürgama sellisel detsibellitasemel, et nõrgemad prilliraamid oleks kaheksaks väändunud.

Ainsama supina paiknes menüüs "peakoka kalasupp päevasest püügist", mis eestlasele tehtud allahindlusega maksis 4,95. Jaaa-jaaaa, lugesite õigesti, positiivne diskrimineerimine täies ilus :)

10 minutiga saabus siis kausike aurava leemega, mille pinnal õilmitses hapukoor ja värske hakitud till. See on ju pilgule kena vaadata, aga tegelikult oleks mõistlik lasta kundel endal otsustada, kas ta lisab supi sisse midagi või mitte, kas ei?

Leemeke üllatas mitmel moel ... alustuseks oli see meeldivalt tummine, mitte tühjalt vesine nagu tihti kipub ka peenemates pesades olema. Maitsetasakaal oli aga kummalises nihkes. Soola praktiliselt puljonksis polnud, kuid see-eest oli (ilmselt valge?) pipraga üsna heldelt ümber käidud. Einoh, mulle personaalselt see sobib, sest kaldun ka oma koduses köögis soola ürtide-vürtsidega asendama. Kuid oletan et paljud haaraks soolatoosi järgi - seda aga polnud kuskil näha.

Kas see supp nüüd just samal päeval püütust koosnes, selle osas võib mõistagi küsimusi esitada, kuid kopsakad lõhetükid ja väheldased (ahvena?)fileekesed olid täiesti kenasti olemas, olemata pikast kuumutamisest lagunenud nagu nii mõneski puhvetis seda juhtub. Ülipeeneks hakitud köögiviljadest õnnestus peale kartuli-porkna tuvastada ka juurseller - väga asjakohane valik selle supi sisse!

Et tegu on suveajaga, sai teiseks roaks valitud samast "kergemad road" rubriigist "Röstitud kanamaks koore-konjakikastmes", mis positiivselt diskrimineeritud hinnaga maksis 8,55 raha.

Ja no mina ei tea mis värk see siis Pärnus on, aga juba teises kohas tuuakse teine toit lauale mõni minut peale esimest?!? Noh olgu, piiga oli ilmselgelt kohmetus õpilaseseisundis ... aga no ikkagi. Ma ei söö ju kahte toitu korraga, või on mul erilise apluse silt otsaette kirjutatud? :D

Roog ise oli aga super-puper. Kanamaks oli parimal moel pealt krõbedaks ja seest sulavaks saadud. Köögiviljapüree osas ei saanudki tema kooslusest aru, oli selles ehk kaalikat ja porgandit ning pastinaaki? Kaunilt sätitud ja marineeritud köögiviljaviilud väärivad kiitust nii välimuse kui maitse poolest. Kõige parem-üllatavam-maitseküllasem osa oli aga karamelliseeritud fennelisüdamik! Sellist mõnusat krõbedaks-magusaks säristatud elamust poleks lihtsavõitu pubist küll oodanud.

Väikese norinana noriseks puuduva leiva üle. Mitte et ma seda oleks muidu ihalenud, aga selle kastme ja maitse ja elamuse virvarri oleks ma soovinud küll taldrikult kokku kaapida :)

Kokkuvõttek siis pilt selline. Supipöial pole küll kuigi veendunult, kuid siiski püsti. Kui hapukoore asemel oleks supi kõrval või sees olnud sidruniviil, oleks maitsepilt terviklikum olnud ja kiidaks rohkem. Praepöial aga ajab selja vaimustunult sirgu ning on valmis hommepäev tagasi minema sama koka muid vigureid maitsma! Nii et see suvine puhvet väärib soovitamist küll ... vähemalt varaseks lõunasöögiks, kuni ühetaoline turistimass seda õhtuks üle ei ujuta.

Saturday, July 14, 2018

Lihapallid juustukastmes

Väljas võib küll olla nii palav et mõtted sulavad peas nagu lauanurgale unustatud jäätis, aga kord päevas tahaks süüa ikkagi. Noh ja kuna peale viimatist Tallinna keskturul käimist on külmikus kera sulugunit ja tükike brõnsat, siis liiguvad mõtted juustustel radadel. Ja et äsja oled näinud ühte väga rammusat videot ... siis teed kõik teisiti. Või siis pisut teisiti.

Alustuseks tuleb teha lihapallid, sest ... Või oota, alustuseks tuleb võtta ikkagi sibul, see va kokkamise tüviviljake. Veel parem, kaks sibulat, sest kaks on ju rohkem kui üks, või mis te arvate? Ja köögikombain, mis laisavõitu kokkajate abiliseks välja mõeldi.

Sibuldis lendab selle massina sees kenasti kildudeks koos küüslaugu ja porgandiga. Küüslauk on enam-vähem kohustuslik komponent, porknakesed mitte nii väga, aga mulle meeldib. Pealegi olid köögiviljakorvikesse kohale tulnud need pliiatspeened värsked porknapoisid, mida peab ilmvõimalikult ruttu ära kasutama, enne kui neist saavad lötsid ja pehmed kribalad.

Nüüd kolib pool sellest köögivilja-killustikust pannile kastmepõhjaks, teine pool saab kombainis lisanduseks pool kilo loomahakkliha, seltsiks meelepärased maitseained. Las massin müttab neid kokku segada, kuni pannile tuli alla saab ja särisemist kostma hakkab.

Lihamassist väntsutad pihkude vahel pöidlaotsa suurused lihapallid ja laod teisele pannile. Ole mureta, nad võib üsna külg-külje-kõrvale panna, praadimise käigus tõmbuvad need pontsakad poisid kenasti kokku ja ruumi jääb ülegi.

Kastmepannil on aeg lisada köögiviljadele veidi vett ja hautada neid nii u kolm-neli minutit, kuni porganditükid kenasti poolpehmeks simmerduvad. Senikaua sega kuhjaga supilusikatäis jahu veega segamini - nii pole ohtu et kastmesse tükikesi jääb - ja lisa kastmepõhjale seda agaralt segades nagu oleks sa puutin kes sekkub võõrriigi valimistesse.

Vahepeal ära väga moluta, lihapallikestel vaja külge pöörata ja teise poole võid kasvõi kaane all praadida - hautamisest tõuseb antud juhul ainult kasu, kuna porganditükid lihapallides küpsevad lihaga võrreldes veidi kauem.

Samal ajal lase sõrmepaksune jupp brõnzat ja teist samapalju sulugunit noa all tükkideks. Võiks mõistagi ka riivida, aga minu meelest on hakitult parem, sest siis selgub ka brõnza kasutamise mõte. Kui teha kaste ainult suluguni baasil, siis jääb see väga venivaks. Brõnza aga kuumuse mõjul niipalju ei lagune ja nii jäävad väikesed mõnusad juustutükikesed ka kastmes tunda ja näha. Kastmekest tuleb mõistagi üsna hoogsalt segada, et toimuks ühtlustumine, selle käigu saab ka veel olluse paksust reguleerida nt vee või hapukoore lisamise abil.

Noh ja nüüd ongi aeg kaks pannitäit ühildada, lihapallid juustukastmesse kallata ja üheskoos veel paar minutit koos podistada. Kas sa siis pakud neid pärast kartuli, riisi või lihtsalt köögiviljadega, on juba täiesti ükskõik. Kaste paneb aga mõmisedes taldrikut puhtaks lakkuma ka kõige suuremad esteedid.

Minul kulus kokkamiseks ära:
- kaks keskmist sibulat
- pool pead küüslauku
- neli peenemat porganidt
- pool kilo loomahakkliha
- maitseaineid
- õli praadimiseks
- kastmesse supilusikatäis jahu
- kaks sõrmepaksust viilu tükkideks hakitud juustu
- törts hapukoort kastme valgendamiseks

Maksumus: hinnanguliselt 6-7 eurot. Ajakulu: mitte üle poole tunni. Tulemus: 4-6 portsu lihapalle matsuvalt maitsva juustukastmega.

Wednesday, July 4, 2018

Piparmünt bar & tostadas (Pärnu)

Suvelinna vanas südames avati enne jaani taas üks uus puhvet. Või noh, ega ta nüüd päris-päris uus pole, lihtsalt juba olemasolev Piparmünt poegis ... või siis avas filiaali, kui soovite. Piparmünt bar & tostadas nimeks ... noh et oleks edev ja erinev. Vist?

Kui jätta nimevigur kõrvale, siis puhvet ise paikneb üsna lahedas kohas - vana raekoja ja Lastepargi vahetus läheduses, aga samas sellises koduses umbsopikeses ja vanas pürjelimajakeses. Sihuke nunnu ja veidi peidetud ja pisut unustusehõnguline nagu väärikas vanaproua, kes on ilmaelust tagasi tõmbunud ja nüüd heldinult oma õdusas pesas fotoalbumeid lappab.

Üsna tipptunnile lähedasel ajal oli majas ja selle varjulises aias kundesid üsna korralikult ja sestap oli piigal kappamist palju, aga kerge jalg ja lehviv kleidisaba andsid kõigele hoogu ning asjad kulgesid üsna kiirelt ... ehkki mitte ilma viperusteta.

Napipoolne plastmenüü tervitas minusugust suisa kolme supiga. Või siis ühe supi kolme versiooniga, kui soovite - kolm ramenit. Valisin loomalihaga versiooni ja jäin ootele. Tundus, et köögis oli kiire aja toimel veidi pidurdunud vastuvõtuvõime ja sestap hõiguti minu tellimust mitme inimese poolt jupp aega edasi tagasi.

Hetk enne suppi ilmus lauda ka leivakorvike, milles leidusid - ja vaata see on tubli tegu - kohapeal küpsetatud pita-saiakesed. Soojad ja pehmed ... ja ilmselt ka isuäratavad, kuid minusugune ei oska saiaga midagi peale hakata. Oleks siis väike võinapake või siis koha suundumust arvestades hummuse-totsik siia juurde pandud, oleks sellegi kallal nakitsenud.

Nii u 15-20 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauale supp ... ja minut hiljem ka teine roog. Vaadake kulla kaimud, nii ei tehta. Olgu kiire või mitte, aga ühele kundele kahte toitu korraga ette ei anta! Selleks ei pea ju kõrgeid koolitusi läbima, et aru saada, et ühel kundel on üks suu. Kahte toitu korraga ei söö ka aplaim meist. See aga tähendab, et teine roog jahtub ... või õigemini see tähendab väikest hoolimatust.

Noh aga supist endast. Raamen veiselihaga (5.-EUR). Keskmist mõõtu kausike kuhjaga täis head paremat, mille juurde käis vurinal etteloetud seletus sisu kohta, tulvil nipiga sõnu ... nii et pidin üle küsima. Siis selgus, et kuhilas peaks leiduma tatranuudlid, pikalt küpsenud veiseliha ja taipärane redis ning mais.

Redisest tõmmatud pikad spiraalid olid tõepoolest selle roa ehe - värvikas ja krõmpsjas algus tõotas sama lustakat jätku. Nooooh ... seda ta nüüd edasi väga polnud. Tatranuudlid ei saagi midagi eriti värvikat olla, eriti kui nad on veel külmapoolsed :) Loomaliha pikakiuline hunnik maitses mõistagi hästi, toetatuna tumedast aromaatsest puljongist. Lusikatäis konservmaisi jäi ülejäänud koosluse mõttes täiesti paralleelseks, seda enam et pulkadega manustamiseks mõeldud supikeses oleks kasvõi mingid võrsed või muud pikemad-peenemad objektid olnud hõlpsamini püütavad. Aga noh, lusikas läks lõpuks appi ja kauss sai tühjaks, peenelthakitud punane sibul pani maitsepildi kenasti kokku helisema. Nii et kauss sai tilgatumaks ja üldmulje jäi siiski täiesti positiivne.

See teine roog - soja-ingveri sealiha (6.-EUR) - pani aga kergelt jahmuma. Positiivses mõttes vist siiski, kuid segadusseajavalt ikkagi. See, et sa tellid sealiha ja saadki sealiha. Ainult sealiha. Lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga. Noh ja kaste on samas kausis kah mõistagi. Eeee ...

Einoh, kontseptuaalselt pole mul sellise serveeringu vastu mitte kõige vähematki. Enamasti on kõik see ballast, mis taldrikule liha/kala/vms põhiosa juurde kuhjatakse, üsna küsitava väärtusega nii ehk naa. Seega - pakkuda lihtsalt tükki liha on täiesti koššer, kuid võiks ju ennem küsida, et: "kas te olete varem meie juures käinud ja kas te teate, et me pakume seda rooga ilma mingite lisanditeta?" Ilma sellise küsimuseta jääb kundele mulje, et midagi on kuskil segamini läinud ja pool toidust nurga taha kummuti servale ununenud või midagi ... aga küsida kah nagu ei julge :)

Aga nüüd kui lõpuks roast endast rääkida, siis oli see ju igati hüva ja kiiduväärne. Korralikult läbiküpsenud tükike vennaihu ... no mis saab siin valesti minna. Meeldiv magusakas-hapukas-vürtsikas kaste, mille kleepjas mass katab iga lahtilõigatud ampsu kenaks väärispalaks. No tore ja mõnus ju! Ja igatahes meeldejääv.

Kokkuvõte tuleb aga heitlik. Kui rääkida serveerimis-tõrgetest (kaks toitu korraga lauda ja eripäradest mitte-informeerimine) siis kortsutaks ju kulmu. Aga supipöial on igatahes pigem püsti kui pikali, öeldes et ülejäänud raamenite perekonnas oli see igati väärikas tegelane. Praepöial küll vaatab alguses segaduses ringi ja küsib, et kas nii peabki ... kuid siis otsustab siiski teo kiiduväärseks tunnistada. Põnev puhvet igatahes! Ja üleüldse - hooaja tipus olevas Pärnus saada 11 euro eest hästi ja maitsvalt söödud - see kõlab ju hästi.