Monday, January 23, 2017

Sheriff Saloon Tartus


Tartu südalinnas, kaks sammu kesksest Rüütli tänavast kõrvale astudes leiab ühest keldrist asutuse nimega Sheriff Saloon. Olin siiani temast mööda käinud, sest pole eriline burksisööja ja miskipärast oletasin et ega meerikamaa köögi pähe suurt midagi muud pakuta, kuid täna otsustasin ikkagi sisse põigata. Ja olgu juba ette öeldud, et õigesti tegin - õnneks leidub siin ka päristoitu ja seda arvestatavalt hea tasemel!

Lõunase aja tõttu oli rahvast päris palju, kuid õnneks see teenendust väga ei häirinud. Kontrollküsimusele, et kas supp ja praad 40 min sisse mahuvad, vastati pisut ebalevalt et peaks hakkama saama küll. Noh ja saadigi. Tõsi küll, 20 min pealt toodi supp ja u 2 minutit hiljem kohe ka praad ... sellise serveerimisrütmi üle võiks pisut pead vangutasa, kuid vaadakem ikka kööki ehk taldrikusse.

Väikese lisajorinana - puhveti veebileht jätab soovida. Menüü pole kuigi loogiline (nt tuleb otsida kala rubriigist "Steak menu") ning lubadus et "Pildi nägemiseks vajutage toidu nimele" ei tööta.

Supiks võetud (ainuke valikus) "Country Meatsoup" (5.-EUR) on üks igati tubli ja aus värk. Lihasupp selle sõna veidi rustikaalses mõttes - liha leiab taldrikus ikka kohe paksult, kenasti läbisegi ohtra ja julgelt hakitud sibulaga. Koorimata kartuli suured segmendid sobivad toidu nime ja olekuga sama hästi. Tõsi küll, miks porgand on õhkõhukesteks liistakuteks tõmmatud, sellest päris aru ei saa. Aga igatahes on mulje positiivne - maalähedane kraam, ei mingeid peenutsemisi, maitsev ja toekas.

Praeks valitud "Ahjus küpsetatud koha pestoga" (9.90) üllatab positiivselt. Otsus serveerida kala lihtsalt hunniku värske salatiga on igati lahe, kardulas ei peaks tõepoolest olema kerge kalaroa kõrval kohustuslik lisand. Ahjaa, selgub ka õhkõhukese porgandi saladus - see ongi mõeldud murukraami sisse ning siia sobib ta imehästi! Kala alla peidetud sparglivarred on parajas küspsusastmes, bešamellkaste lihtne ent maitsev. Pestoga ohtralt kaetud kalafilee pole küll eriti jõudnud maitset endasse tõmmata, kuid hõrk ja mõnus amps oli ta ikka.

Kõige lõpuks võetud kohvi osutus samuti vägagi heaks, kogu protseduur mahtus lubatud ajavahemiku sisse, nii et üldmulje igati hea.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad jäävad püsti. Tõsi küll, ilma erilise vaimustusvõbeluseta, kuid siiski püsti. Seega võib antud puhvetit soovitada teistelegi!

Saturday, January 14, 2017

Kohvik Madmoiselle Tallinnas

Solarise keskuses on eri mõõtu, tegu ja nägu pesakesi mitmeid. Seekord määrati kokkusaamine kohvik Madmoiselle'sse ... noh vaatame siis ta köögi kah üle.

Raamatupoe taga paiknev kohake häälestab nii oma interjööri kui letitaguse teenendamisega pigem kiirustava ampsu pakkujana kui nautlemise pesana ... noh ja seda ta on kah. Mõlemad road tuuakse lauale korraga ... tõsi küll, alguses valele lauale (vaatamata tellimusega kaasa antava numbrite süsteemile), aga kätte ma toidu igatahes saan.

Supiks võtan vene borši (5.-EUR) ning saan ausa kausitäie peedipunast leent, milles üldjoontes kõik vastab ootustele ... kuid milles see venepärasus väljendub? Kas tuntavas küüslauguses maitsenüansis? Või siis ohtralt kausipõhjast lusikasse sattuvates musta pipra terades (neid sai vist ligi kümme kokku)? Igatahes kuulub supike seeriasse "ei-pole-paha-mitte".

Teiseks valitud "potike" (6.-EUR) osutub köögiviljahautiseks sealihaga ning ei jäta ausalt öeldes mingit muljet. Rubriigist "igavalt-kodune" ehk siis üsna maitsetu kraam. Artišokkide kasutamine pajaroas ei muuda asja kuidagi väärikamaks.

Kokkuvõtteks - supipöial saab olema horisontaalis, põhiroa oma aga lõdvalt allapoole rippumas. Kuid teisalt - kui kuskil poetaguses puhvetis saab Tallinna kesklinnas 11.-EUR eest kõhu täis, noh ega siis vist väga palju oodata oleks ka narr?

Sunday, January 8, 2017

Villa Wesseti restoran Pärnus

Teeb suisa südame soojaks, et mitte kõik asutused ennast Pärnu rannarajoonis talveks kinni ei pane. Ja mis veelgi parem - vähemalt üks neist jätab oma klaasveranda ka külmal ajal kasutusse - vaade lumisele rannapargile on tõesti kaunis.

Villa Wesset jääb kesklinnast tubli jalutuskäigu kaugusele, kuid soovitan see koht kindlasti vähemalt korra läbi katsuda!

Et jõuan avamise hetkeks esimese kundena, siis on teenendus laitmatu. Supp saab 15 minutiga ja praad 25 minutil. Alguses lauda toodud tavaline leib-sai ja magedavõitu maitsevõi ei jäta küll erilist muljet, kuid ega's see pole peamine. Teenendava noorhärra väljapeetud viisakus väärib eraldi kiidusõnu.

Menüü pole ülemäära pikaks venitatud, suppe on valikus vaid kaks. Võtan "Suitsuribi ja hernes" (6.-EUR) ja jään ootama lapsepõlvest tuttavat rammusat kollast leent. Kuid võta näpust! Kõigepealt asetatakse sinu ette taldrik, mille põhjas on kuivalt nö supipõhi ja siis ... kallatakse väikesest teekannust selle peale aurav leem. Positiivne üllatus on sellise serveerimise esmanägemisel garanteeritud!

Tõsi küll, selle supil polnud midagi ühist minu mälestuste ega ootustega. Valge kreemjas leem oli küll väga mõnusa konsistentsi ja mekiga, aga suitsuribi oli selles küll vaid aimamisi. Taldrikupõhjas leiduv hernepüree, krõbedateks tükikesteks murendatud peekon ja vinnutatud tomat maitsesid vägagi hästi ... aga mingi "hoiatus" võiks menüüs juures olla, et tegu on moodsa fantaasiaga vanaemade roa teemal :)

Teiseks valisin "Merikukk ja risoto" (15.-EUR). Kala on praetud väga õigel temperatuuril - krõbe koorik ja pehme sisu garanteerivad tunnustava noogutuse. Kui nüüd tahta norida, siis see kalake oli ehk tiba liiga soolane, nagu ka kreemjas risoto, kuid õnneks see väga ei häirinud. Positiivseks üllatuseks oli roheline petersellimajonees, mille kilkav happesus varjutas küll peterselli enda maitset, kuid julge maitsemängu eest tuleb igatahes kiita. Misasi oli see marineeritud kalamarja moodi mekkiv teraline nähtus, ununes küsida, kuid igatahes maitses see põnevalt ning põnevus on kulinaarias igati tervitatav.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad jäävad kindlasti püsti. Kuigi nipet-näpet võiks ju teistmoodi teha, jääb üldmulje igati positiivne - nii et seda puhvetit võib igati soovitada!

Sunday, December 11, 2016

Picadilly Pärnus

Külm oli. Talvine pühapäevaõhtu Pärnu kesklinnas tähendab inimtühje tänavaid. Minu kunagisel kodutänaval - nüüdse nimetusega Pühavaimu - on aga toidukohti terve portsuke külg-külje kõrval, kuhu sisse astuda, et mõnd inimhinge näha ja sooja naha vahele saada. Picadilly-nimelises asutuses ma polnudki varem söömas käinud, nii saigi selle kasuks otsustatud.

Menüüd vaadates sigines hinge korraks aga hinge kahtkuseuss. Tuleb välja et see puhvet määratleb end kui taoimetoidu pakkuja. Oh ei, ega mul pole mitte kõige vähematki taimetoitude vastu! Teen tihtipeale isegi kodus taimseid roogasid. Kuid pahatihti kipub lihavaba köök olema ka kuidagi ... rõõmuvaba. Ehk siis niiiiiii "mahe" et lausa maitsevaenulik kohe. Noh aga proovima peab ju ometigi kõike, nii et anname ka sellele asutusele võimaluse, eks ole!

Kuna olin ainus külastaja sel õhtusel tunnil, siis käis teenendus kiirelt ja üsna ladusalt. Tõsi küll, tšekki miskipärast ei antud raha tasumisel ja ka küünla minu valitud laual unustas näitsik süüdata, kuid las ta olla.

Õnneks lükkab minu esimene valik "Hindude supp köögiviljade ja läätsedega" (3.50) selle maitsevabaduse ootuse üsna ümber. Mõõdukalt vürtsikas, veidi kookosene supp soojendas külmanäpistatud keha kenasti üles. Kumm, kreemikas ja tihe suutäis, ilma mingite üllatusteta, kuid igatahes hea.

Paraku langes teine toit minu miinusmärgilise eelaimduse auku. Tänavalt sundis mind sisse astuma tahvlile kribatud "läätsepikkpoiss jõulukapsastega" ... või midagi säärast. Paraku pole seda toitu puhveti veebimenüüs ja - nagu juba öeldud - tšekki ei antud, sestap võin nimetust ka valesti mäletada (igatahes hind oli 6.-EUR). Meeldivaim osa roast oligi kapsas ise - mõnusalt karamelliseerunud ja magushapu. Nimeandev pikkpoiss nägi välja nagu kaks ülepraetud leivaviilakat ja maitses üsna samamoodi - kuivalt ja tuimalt, laua veidi saepuruselt. Kõrvalepakutud juurikad ... noh kartul-porgand olid üsna maitsetuks jäetud, lisaks veel mingi halli värvi juurikajupid, mille maitsest ei saanudki sotti. Ootasin pruunakalt kastmeribalt mingitki päästvat erksust a la sinep, kuid ... no ma tõesti ei tea misasi see oli. Vähemalt päästsid granaatõuna seemned selle õnnetu ampsu täielikust maitsehallusest.

Kokkuvõtteks: supipöidla võib ju enam-vähema püsti venitada, kuid praepöial jääb üsna allapoole vedelema. Taimetoidukohtade pidajad võik kasutusele võtta aasiakate märgisüsteemi, millega teavitada pakutava kraami vürtsikuse-mageduse skaalast. See käik jäi pigem pettumuseks.

Fellin Viljandis

Kui palud endale soovitada head söögikohta Viljandis, siis alustatakse enamasti Fellinist. Noh mis ma siis ikka lasen endale mitu korda öelda, seda enam et koht on hõlpsasti leitav ka mitte-kohaliku jaoks - otse peaväljaku kõrval.

Tõsi küll, kuna tegu on populaarse asutusega, siis tuleb arvestada et see võib olla ülerahvastatud. Nii oli ka seekord - aga noh, laupäeva õhtul on see ka mõistetav. Üks suur seltskond istus juba ees ja teine tuli samal ajal juurde. Sestap küsisin igaks juhuks - kas minu ajaraamiks oleva 40 minutiga saame hakkama? Tütarlaps vastas kergelt kõheldes, et peaks saama küll.

Teenenduses oli ehk pisut konarusi, aga ausõna ma ei pane seda pahaks, neiukestel oli tõepoolest kiire. Ruum oli aga ülemäära hämar - sestap ka nii tumedad pildid.

Alguses toodi lauale leivakorvike ... ja kas teate see oli omaette väärtus! Värske leib oli krõbeda kooriku, pehme sisu ja imemõnusa aroomi ja maitsega. Ja see maitsevõi - ohpagan kui hea see oli! Rohekas soolakas määre mekkis niiiii pagana hästi, et järgi ei suutnud seda jätta kübetki. Ise oletasin, et maitse ja värvi andjaks oli porrulauk, aga selgus et roheline sibul.

Supivalik oli üleüldse mitte mingi valik, sest sisaldas ainult ühtne nimetust: "Borš Fellini moodi" (6.-EUR). Sellest on pisut kahju, sest üks supp tähendab ka ühte külastust - mis ma sinna ikka tagasi lähen? Aga noh mis seal's ikka. Kuid igasugune nurin valiku puudumise üle sumbus sellesse kausikesse! Kerge suitsune aroomi- ja maitsepuudutus tuli ilmselt röstitud köögiviljadest, asjakohaselt hapukas-vürtsikas leemeke maitses lihtsalt oivaliselt ... noh lihakribalaid oli ehk tiba väheke, aga ei, ma ei nurise mitte üks põrm!

Teiseks valisin "Pikalt küpsenud lambakints" (13.-EUR) Tõsi küll, see nimetus mõjus veidi hirmutavalt suurena, kuid ettekandja täpsustas küsimuse peale, et tegu pole mitte terve kintsuga, vaid lihatükkidega nimetatud koivast. Alguses ajaraami osas kokku leppides öeldi mulle, et alla 20 minuti see liha ei küpse kuidagi (mis on hea märk!), kuid reaalsuses toodi see mulle ette 35 minuti pärast. aga kordan uuesti, et köök ja personal oli selgelt üle koormatud ning selline hilinemine mõistetav. Kahjuks pidin toitu kiiruga ahmima, kuid annan kõik andeks selle suurepärase maitseelamuse eest.

Roa põhiosa ehk lambaliha oli tõepoolest suus-sulavalt hõrk, üle panni käinud seened ja röstitud peet maitsesid suurepäraselt. Porgand - kas kujutate ette, sellest tasub omaette rääkida! - see noor porgand oli nii imetabaselt töödeldud, et pealtpoolt nägi ta välja nagu mingi kummaline must jubil, kuid lahti lõigates ilmus kaunis tumeoranž südamik, mis värvus äärte poole üha tumedamaks. Pruunakad püreekuhilakesed lõid oma maitseküllusega lihtsalt pahviks ning vajasid üleküsimist. Piigake väitis pisut ebaledes, et see peaks olema lillkapsa ja trühvli püree. Tõsi küll, eestikeelses menüüs oli kirjas "trühvli-peterselli" (?) ja ingliskeelses variandis "potato-truffle pure", nii et mine võta nüüd kinni :) Igatahes maitsemeeled nurrusid ning külmkuivatatud käharpeterselli lehekesed sobisid selle olluse püüdmiseks suurepäraselt.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad viskuvad veendunult püsti! Jah, olematu supivaliku, liighämara ruumi, teenenduskiiruse ja menüüapsakate üle võiks ju pisut norida, kuid see on siiski teisane. Seni Viljandis külastatud kohtadest on Fellin ilmselgelt parim toiduelamuse pesa, mida soovitan soojalt teistelegi!

Thursday, December 1, 2016

Beergarden Tallinnas


Rottermani kvartali kõrval vanas tõllakuuris (?) on end sisse seadnud lihtsa ja toimiva nimega asutus – Beer Garden. Minu puhul see igatahes toimis, sest pidasin vajalikuks sisse astuda.

Suures paekivist seintega saalis leidub kümnete kaupa sama suuri rohmakapoolseid laudu. Interjöör on lihtne ja täis enam-vähem-asjakohast kitši. Tünnid, vanamoelised riiulid kannudega ... keset ruumi paiknev lett on kaunistatud miskipärast lõuna-slaavilike lilleornamentidega ... aga üldmulje on siiski sümpaatne ja enam-vähem selline, nagu ühest õllekoplist oodata.

Rahvast oli saalis õhtusele ajale vaatamata vähe, teenendus kiire ja korrektne. Menüü tulvil täis kõike mis õllekale omane ehk aukohale asetuvad kõikvõimalikud suupisted. Õllevalik – noh see on sihuke turvaline ning nagu kahe menüül näha oleva logo järgia arvate võib, koosneb see Lõuna-Eesti suurtootja ja ühe maaletooja pakutavast. Muuseas – märkusena, miks veebileht uhkustab Eesti väiketootjate kraamiga (Õllenaut, Vormsi ja Pöide), kui neid ühtegi menüüs pole?

Esimeseks valin borši (5.-EUR), sest see tundub ülejäänud moodsate kreemsuppide kõrval autentsem ja köögi käekirja kohte rohkem ütlevat. Mõne minutiga saabub lauale kenasti vormistatud alus, mille kujunduse eest tuleb anda plusspunkte. Ehkki supp on kaanega kaetud kausikeses, osutub see paraku leigeks. Ohtralt kiududeks haudunud loomaliha sisaldav leemeke on aus ja tihe, kuid igavapoolne. Tomatipastaga punaseks värvitud, ohtralt kapsast sisaldav, mõõdukalt hapukas. Hea, aga ei enamat. Ja leige.

Teise roa valikul jääb pilk miskipärast reale „Kodune põdralihavorst jõhvikatega“ (12.50). Hetk peale tellimist kahetsen, sest selline toit pole ilmselt kohapeal tehtud, vaid lihtsalt üles soojendatud ja seega ei ütle midagi köögi kohta. Kuid mis siis ikka. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem kahetsen veel ... kuid sellest hiljem.

Lauale ilmub väga vahva ja isuäratav liud, mille väljanägemise eest tuleb taaskord kõvasti kiita! Vormistusele oskab see asutus tõesti rõhku panna. Alustan positiivsest – pannil serveeritud ahjukapsas on julgelt köömnerohke ja täis küüslaugulaastukesi. Mitte et need traditsioonilist mekki väga muudaks, aga uljust tuleb tunnustada. Jääsalati lehe alla peituv marineeritud punase sibula kuhilake maitseb krõmps-mahlaselt. Kuid sellega mu kiidusõnad lõpevad. Väikeste lihakildudega kartulipuder ei maitse mitte kuidagi ... no lihtsalt imekspandav, kuidas saab seda kraami nii mehh’iks muuta. Lubatud jõhvikaid pole kuskil, selle asemel nõrgub vorstirõngas juustust – visuaalselt on see lahe, kuid põdraliha maitse saab ära tapetud ning tulemus on mõrvarlikult soolane. Mahe-magus sinepikaste võimaldab närimis-neelamise hetkel selle soolasuse ära varjata, kuid organism väriseb veel tunde hiljem, protesteerides sissekühveldatud soolalaadungi pärast.

Kokkuvõtteks – mõlemad pöidlad on veidi ebalevalt horisontaalis või isegi sutsuke allapoole kaldu. Kiita saab peamiselt asja vormistuse eest. Suure seltskonnaga õllelaua korraldamiseks on see koht ilmselt kohane. Aga sööma võiks siiski kuhugi mujale minna.

Sunday, November 13, 2016

Mon Ami Pärnus

Rõõm näha, kui mahapõlenud maja taastatakse moel, mis muudab ta algsest paremakski. Pärnus Kuninga 11 asuv hoone jätab väga hea mulje, selle poolkeldris paikneva restorani Mon Ami interjöör aga pälviks mingit sorti sisekujunduse auhinda - niivõrd stiilne, vaoshoitud ja samas pidulik, vanu elemente rõhutav ja uut nende ümber elegantselt esitlev ruumike loob juba sisenemise hetkel mõnusa tunde.

Astun sisse üsna avamise hetkel ning sestap laabub kogu protsess kiirelt ja ladusalt. Inimesi saabub juurde laudkondade kaupa ja telefoni teel broneeritakse kohti - ilmselt on kohake vähemalt tänu oma uudsusele populaarne.

Menüü ilmub lauda omapärasel moel - suures ümbrikus. Valik pole just kuigi lopsakas ning supp leidub valikus üleüldse vaid üks (!?) nii et tellingi siis selge kalasupi (6.-EUR).

Ootamise ajal tuuakse lauda leivakorvike sõnadega: "meie majaleib kadakavõiga" Moodsalt seemnerohke leib on meeldivalt värske ja purustatud kadakamrjad või sees mõjuvad tõepoolest meeldivalt.

Supike on lubatult klaar, lõhnab otse oivaliselt hästi ning on pealt kaetud tiheda maitsetaimepuruga - sissejuhatus on tõepoolest hea! Julgelt suured sibulasiilakud paneks ilmselt sibualpelgureid ahastama, kuid mind see foobia ei vaeva ja kiidan sellise maneeri heaks. Kala (mis hiljem küsides osutub kohaks) on aga kogu oma meki leeme sisse ära andnud, nii et valge pehme liha ei jäta mingit maitsemälestust. Väikesed koorimata kartulipoolikud supikeses üllatavad rõhkusega ... no täpselt sellise piiri peal, et juba on söödavad, aga panevad kulme kergitama. Mõned tomatipoolikud ja (vist) suvikõrvitsasegmendid lisaks sobivad siia päris kenasti. Vürtsikus-soolasus jäävad mõõdukasse serva.

Teiseks roaks valin samuti kala: "Valge kala filee maapirni kreemiga." Toidu disainiga pole üle pingutatud, ei mingeid lusikamäärdeid ja täpiridasid. Kala (pean jällegi küsides teada saama et koha) on lihtne ja klaari maitsega. Maapirni kreem ... nojah, ei jäta erilist muljet. Meeldivalt üllatavam on aga leida taldrikult üle panni käinud redist (!) ja ilmselt vist sellesama maapirni killukesi. Kaste mekib küll kreemiselt kuid ilma väiksemagi iseloomuta.

Lõpuks tellitud kohvi on absoluutne "mehh" - ausalt öeldes pole ammu üheski restroani nime kandvas asutuses niiiii mõttetut pruuni vedelikku saanud.

Kokkuvõtteks - supipöial on ilma erilise entusiasmita püsti, kuid praepöial jääb tahtetult lötakile. Väljudes kehitan õlgu ja ilmselt tagasi ei lähe. Leidub paremaid kohti ja elamuserikkamaid kööke. Aga interjööri eest kiidan ikkagi - puhtalt selle pärast ennustan kohale vähemalt mõneks ajaks head käekäiku. Kööki soovitan rohkem maitsejulgust!