Tuesday, May 16, 2017

Täiskuu kohvik Viljandis

VIljandi südames, bussijaama kõrval, Centrumi kaubakeskuse teise korra peal leiab puhveti nimega Täiskuu Kohvik. Nagu taolistes kobarpoodides ikka, pole ei eksterjööri ega sisustuse osas millegagi eriti hiilata. Positiivne on aga see, et hele ja klaasseinaga ruum on ka tegelikult ruumikas - laudu pole tihkelt üksteise otsa lükitud. Negatiiviks aga hõljus köögi ümber häirivalt palju suitsuvinet.

Äripäeva hilislõunasel ajal sisse astudes olin ainuke kunde, sestap oli teenenduskiirusega kõik korras. Kontrollküsimus - kaua kõik kokku aega võtab - sain vastuse et u 20 minutit ja nii ka läks. Tõsi küll, kas loeti nüüd minu küsimusest välja et kiire on taga või millegi muu tõttu ... aga mõlemad tellitud road, nii supp kui praad, toodi ühekorraga lauda. See mõjub ausalt öeldes kummaliselt ja kliendist mitte väga hoolivalt - põhiroog võib ju sel moel liigselt jahtuda! Väike lisaküsimus - kas toome korraga mõlemad - oleks olukorra päästnud.

Esimeseks vaatasin endale paljulubava "Ungari guljašš" (4.50) ja valik sai õige! Suures sügavas taldrikus olev supiports oleks väiksema söömaga inimesel kõhu kenasti ära täitnud kogu lõunasöögi jagu. Leem oli tihe, ürdine, vürtsikas, maitsev ja toitev. Põhiliselt kartulist, lihast ja tomatist koosnevat leemetäidis kõditas meeldivalt nina ja keelt. Paprikapulbri lisamisega polnud koonerdatud, näpuga siputati peale ka kuivatatud ürdikesi.

Teiseks roaks otsustasin võtta "Söeahjus küpsetatud karbonaad" (9.50) ja üldjoontes läks seegi valik täppi. Väljanägemine oli sel roal mõnusaimalt talutoidune - säriseval malmpannil kopsakas lihatükk koos köögiviljadega, eheda suitsuse-grillise aroomi tõttu tuleb algne köögist levinud suitsuvine andeks anda.

Tõsi-tõsi, karbonaad ise oli suuuutike vintskeks jäänud ... vaata kui see liha oleks saanud senikaua veel küpseda kuni ma supiga ametis olin, siis olnuks küpsusaste kõvasti parem. Kuid kena koorik lihatükil näitas et seda küpsemist oleks pidanud siis ka kaane all toimetama, muidu oleks alganud söestumine. Grillitud tomat ... selle jupstüki osas olen ma talvisel ajal skeptiline, kuid tuleb au anda - eheda söegrilli aroom muutis ka selle tegelase igati meeldivaks. Grillpaprika - no siin ei saa midagi untsu minna! Suvikõrvitsa viilakate grillimise puhul teeb enamik kööke selle vea et jätab need kuivaks, kuid siin taldrikul olevad amspud olid natukese õli näinud ja sestap mõnusad. Koorega röstitud kartul - ja isegi see sai ehedalt väärindatud. Külm kurgi-hapukoore kaste oli ehk natuke mehh-maitsetu (tilgake sidrunimahla või lusikake head majoneesi oleks sellele lisaks hästi mõjunud). Kuivataud rosmariini-tüümiani segu (oli vist see?) kõige peal aroomiandjana sobis samuti vägagi kenasti.

Lõpetuseks väike soovitus - formaalsusena mõjuv küsimus "kuidas maitses" tasub ikka kundele esitada, eks ole?

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib soovitada küll! Supipöial on üsna otsustavalt püsti, praepöial ehk sügab natuke kahtlevalt kukla tagant kuid siis käändub kah ikka ülespoole. Kobarpoodides leidub ikka teinekord häid asju kah! :)

Friday, May 12, 2017

Farm Tallinnas

Tallinna vanalinna müüride vahel on veidraid asju. On ka Farm. Mis seose tõmbasid koha loojad nimetuse ja vastuvõturuumis olevate metsloomade vahel, seda ma ei tea. Ehk Orwell? Kuid see polegi hetkel oluline.

Põhjamaine interjöör, viisakas kuid rõhutatult ametlik suhtumine, hillitsetud klassikaline muusika ... kõik see loob ootused allajoonitult restoranlikuks elamuseks.

Tellimuse esitamise ja esmavaliku laudatoomise vahel ilmub - nagu komme ette näeb - leib ja või. Tuleb tunnustada, et juba ukselt vastutormlev leivalõhn saab väärilise järje. Kohapeal küpsetatud rukkileib kolme sorti seemnetega on tõepoolest aromaatne ja meeldiv. Või ja soolahelbed - eks ole ka see kombekas lisand, kuid ei midagi erilist.

Esimeseks roaks valisin "Lõkkelõhnaline rammus ulukiliha leem metsa-, aia ja põllusaadustega" (8.-EUR). Hämaras nurgas tehtud pilt on küll kehvake, kuid annab ehk edasi visuaalset efekti. Pisikastrulike  supiga, selle kõrval soe leivaviil ... no kas pole nunnu? Kuid sellega kogu positiiv ka lõppes ning algas hallus. Õrnalt happeline leemeke polnud ühestki otsas "rammus" ning ka lubatud lõkkelõhna ei leidunud vaatamata põhjalikule nuhutamisele kuskilt. Ettekandja kommentaar et supis kohtun hirvelihaga ja seentega ei aidanud selles mõttes kuidagi kaasa, et liha oli lihtsalt veidi tihke (nagu ulukile paslik) ja kuivatatud valged seenetükid olid leemes küll paisunud, kuid ühtlasi andnud leemele ära ka kogu maitse. Porgand-sibul ei lisanud antud juhul ka muud kui massi ning ehk kröömike magusust. Kruubid andsid küll ehk veidi üllatavat maalähedust, kuid ei midagi maitse mõttes.

Kui teenendaja tagasi tulles esitas kohustuslik küsimuse "kuidas maitses" ja kuulis vastuseks "kesine" siis oli õhus tunda hämmingut. "Mis siis puudu jäi?" kõlas selle sõnaline väljendus. Kui küsisin et kus oleks pidanud olema lubatud lõkkelõhn, keerutas noorhärra sõrmede vahel leivatüki peal lebanud kõrvetatud rosmariinioksakest, nimetades seda kadakaks. Ja siis järgnes õlakehitus. Nojah.

Teiseks sai tellitud "Ulukiliha kotletid kreemja kartulipüree, puraviku-kukeseene raguu ja punaseveini-rosmariini kastmega" (16.-EUR). Õnneks siinkohal jäi elamus pisut parem, kuid tõesti vaid pisut. Nimeandja ehk (nagu jälle noorhärra seletas) hirveliha kotletid oli ürdiselt aromaatsed, kuid laias laastus lihtsalt tihke kosinstentsiga hakklihapallid. Nende ülevalamine punaveini kastmega näib köögi poolt vaadatuna hea mõttena, kuid ma oleks eelistanud tunda maitseid eraldi.

Kartulipüree serveerimine omaette totsikus üheskoos seenesoustiga .... nojah ... efektne kuid pisut ebamõistlik. Seenekaste oli tõepoolest hea, kuna lisaks valgetele seenejalatükkidele jõudsid esile ka kukekad. Kuid seda kraami oli tiba keeruline potsikust koukida ja maitsed läksid jälle mehuks kätte. Kogu roa põnevaim osa olid marja-laadsed jubilakesed veinikastmes, mille osas ei jõudnudki selgusele, kas tegu on pikalt marineerunud rose-pipra terakestega või pohladega ... ehkki ilmselt viimastega.

Kokkuvõtteks ... no ei soovita. Küsitava raha ja pakutava elamuse vahekord pole tasakaalus. Supipöial jääb ilmselgelt allapoole horisonti ning praepöial kerkib vaid veidi kõrgemale.

Sunday, May 7, 2017

Tabac Tallinnas

Tallinna vanalinnas on toidukohti kuhjade kaupa, neid tuleb ja läheb nagu turulisi laadapäeval. Ei jõua sa veel ühega õieti tutvudagi, kui on ta juba zupsti läinud ja teine asemele tulnud.

Nüüd on mõneti kehva kuulsusega peotänavasse tekkinud puhvet nimega Tabac. Ei-ei, see pole tubakapood, vaid selline omamoodi kombo restost, baarist ja pubist. Noh nagu nad enamasti kipuvad olema. Aga olgu ette ruttavalt öeldud - see asutis oli vähemalt minu külastuse hetkel lihtsalt supper-pupper. Vähemalt köögi osas. Kuid see oli ka minu jaoks peamine.

Nojah, mõne asja kallal võib krõbiseda ka. Muusika kõlas päevasele ajale kohatult valjult ja miskipärast luksuvalt - perioodiliselt katkedes sekundiliseks pausiks ja siis edasi üürates. Liiliate kuhilad postamentide otsas lõhnasid vängevõitu ... noh nagu nad ikka lõhnavad, aga seda sai lihtsalt iga kuupmeetri õhu kohta liiga palju (huvitav, kas see elavate lillede uputus oli mingi eesmärgiga, ettekandja tegeles pool aega roosisülemite varrekaksamisega ja lillevaaside paigutamisega?)

Varakevadise laupäevalõuna ajal istus enamik rahvast tänavaterassil, kuid õnneks askeldas piiga enamiku ajast toas ning teenendus oli üldjoontes laitmatu, naeratav ja särav.

Kõigepealt lauda toodud tavapärane leiva-ja-või kooslus oli seekorda asendatud värskete karaskiviiludega ... nii vist võiks seda kohevat saiataolist küpsetist nimetada, millest oli siis kaks lõiku mullegi toodud. Võikuubikule siputatud moodsad lopsakad soolalaastud nägid küll efektsed välja, kuid ei lisanud kuigipalju põnevust. Noh ja teinekord võiks lauale kohe ka tuua noa, millega sai ja või omavahe kokku viia :)

Supiks sai valitud "Vürtsikas nuudlisupp seakülje ja 65*munaga" (6.-EUR) - kõlab ju põnevalt, kas pole? Koos lusikaga kohalekantud söögipulgad vihjasid, et tegu võik olla millegi aasiapärasega - nii ta oligi. Supp toodi ette efektses kerakujulises kausis, millesse poolviltu söömiseauk sisse lõigatud. Väike soovitus - seda oleks ehk esteetilisem serveerida väikese alustaldriku peal, siis ei peaks teenendaja kerakest ette andes seda seestpoolt pöidlaga haarama.

Supp ise oli aga otse oivaline! Magusakas-hapukas-vürtsikas leemeke pani juba oma lõhnaga nina ja süljenäärmed elama. Nuudlid läbisegi porgandi ja punase kapsa krõmpsjate ribadega ning peenikeste seenekestega moodustasid mõnusalt aasiapärase segu. Seakülg osutus olevat julgelt suurelt, poole pöidla paksuselt lõigatud läbikasvanud kõhulihaks, mida oli enne supi sisse sattumist kenakesti pannil pruunistatud. 65-kraadine muna oli ... noh poolvedela rebuga muna, kuid omamoodi efektne lisandus igatahes. Paar värsket koriandrilehekest supi pinnal lisasid mõnusaima maitsepärli, mis sobib aasia köögiga parima moel. Ilmselt oleks seda kraami olnud õigeim tarbidagi aasiapäraselt - pulkadega tahket kraami ahmides ja vedelikku otse kausist peale luristades, kuid hakkama sai ka lusikaga.

Teise roana tellisin "Praetud tursk lillkapsakreemi ja õuna-redise-selleri salatiga" (12.-EUR) Seda kala kohtab menüüdes kahetsusväärselt harva, nii et võimalust tuli ära kasutada. Koos praega saabus lauda ka mõnus merepõhjalõhn. Ei, mis te nüüd, mitte mingi muda, vaid puhas ja kerge ... selline mida tunned kui mõõna ajal märjale liivale jalutama lähed!

Kopsakas kalatükk oli ehk tiba liigsoolakas, kuid magusapoolne lillkapsapüree tasakaalustas selle kenasti ära. Ja no see salat, see maitses nagu karge suvehommik! Valge redise pikad laastud, rohelise õuna paberõhukesed viilukad, mahlased salatilehed, kõik meeldivaimas magushapus marinaadis. Värske, maitsekas, no lihtsalt oivaline!

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan soojalt teistelegi! Supipöial on püsti kui mees muiste ning noogutab rahulolevalt. Praepöidlalgi pole muud teha end üsna püsti käänata ja vaata selle salati eest tahaks kohe kellelegi kätt tänuks pihku suruda! Tallinna vanalinnast leiab peale tuimade turistilõksude ka säravaid maitse-elamusi!

Tuesday, April 25, 2017

Pull Tallinnas


Rotermanni kvartal on üks põnev kohake. Tallinna südalinna külje all sisaldab see platsdarm täielisi vasturääkivusi alates varemetest kuni moodsate kontorihooneteni, kiirsöögikatest kuni luksusele preteneerivate restoranideni. Seekord sattusin siis restorani Pull, muljed millest jäid umbes sama vastolulised kui kogu see kvartal ise.

Esmaspäeva õhtule vaatamata oli saal üsna täis, õnneks vabanes just üks lauake. Tõtlikud piigad naeratasid, juhatasid lauda, olid igati viksid ja viisakad ... ja samas jäeti esitamata see kontrollküsimus: „kuidas maitses?“ Nojah, eks ta ju üks formaalsus ole, aga mitteküsimine jääb igatahes rohkem meelde kui küsimine.

Vanasse paekivihoonesse rajatud toidukoha interjöör väärib kiitmist – lakooniline, elegantne ning stiilne, jättes võimaluse keskenduda peamisele ehk söögile. Samas häiris üks moment, mis pole üleüldse mitte selle puhveti süü – otse maast-laeni akna taga tuterdas ringi sügavalt asotsiaalse välimusega tegelane, üritades vaadata et kas õnnestub midagi kõrvalolevalt ehitusplatsilt virutada. No ma ei saa midagi parata, kui ikka mõnekümne sentimeetri kaugusel liigub selline ebamäärane tomp, siis lülitub sisse ettekujutus aroomist, millest sind lahutab vaid klaas.

Kõigepealt lauale toodud leib-sai-või olid küll efektses pakendis, kuid tavalised. Samas päästis lihtsa mageda või selle pinnale puistatud põnevalt mekkiv must laavasool.

Supivalik oli ahtake nagu paraku enamikus kohtades, kahest võimalikust valisin Kreooli supi (7.-EUR). Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, kui see toodi laule sõna otseses mõttes mõne minutiga, kuid see üllatus pole etteheide – lihtsalt restoranides pole sellise kiirusega teenendus tavapärane. Mõni supp ei peagi olema tehtud otse tellimuse peale ... ja see siin on üks nendest. Oi sa pagan, kui hästi ta mekkis! Kreemises rammusas (vahukooreses?) leemes leidus massiivselt palju köögivilju, suitsuliha ja krevette. Tõsi küll, kogu kraam oli niiiiii peeneks hakitud, et komponentide eristamine muutus keeruliseks, kuid need kaks põhitegelast – suitsuliha ja krevetid – olid esi- ja aukohal ning kõik kokku moodustas sulni harmoonia. Vürtsidega polnud kokku hoitud, valgele piprale omane otsekohene äkilisus lõi otsaesise leemendama – enamik aasiapäraseid toidukohti oleks selle ilmselt vähemalt kahe tärniga märgistanud. Ainuke puudus – soola oli leemesse armutult palju pandud. Soola mõrkjas-tuim järlemekk oli suus veel vähemalt pool tundi peale einestamise lõppu.

Põhiroaks sai mõistagi valitud loomaliha – see peaks ju Pulli nimelise puhveti tõmbenumber olema. Menüüs esikohal olevat marmorsteiki sai valida kahes suurusjärgus, otsustasin väiksema (23.-EUR) kasuks ... ja õigesti tegin, sest liha ei jätnud mitte mingit muljet. Einoh, visuaalselt oli kõik kena, aga liha oli ... no lihtsalt liha. Soovitatud küpsusaste „medium“ on veidi halb valik, „medium well“ oleks ehk kvaliteetliha võlu paremini esile toonud. Marmorlihale omased rasvarohked vahekihid olid tüki keskosas jäänud sültjaks, nii noale kui mälumisele halvalt alluvaks. Röstitud kobartomatite magus happelisus lisas ampsule veidi värvi. Pisitillukese napakesega pakutud tihke, tume ja magus grillkaste sobis samuti üsna kenasti dippimiseks. Pisikesed beebiporgandid ja (naerist?) lõigatud väikesed pallikesed olid moodsalt rõhked kuid jätsid kuidagi ükskõikseks.

Kokkuvõte tuleb seega kahetine, et mitte öelda vastuoluline. Supipöial saab kenasti püsti, leem oli väga-väga hea, vaatamata liigselt soolakuhilale. Praepöial aga ... ohh ma ei teagi ... no horisondist kõrgemale pole mitte mingit põhjust tõsta – ribeye tükilt ootaks külluslikku lihaelamust, aga see jäi olemata. Nii et soovitan tõsta panni temperatuuri, seniks aga läheb praepöial alla.

Saturday, April 15, 2017

Edelweiss Pärnus


Pärnus on Kuninga uulitsast saanud aastatega omamoodi restoranitänav. Ei mitte küll selline autodele suletud ja välilaudadega üle külvatud nagu mõnes veidi soojema kliimaga linnas, kuid siiski arvestatavalt palju puhveteid leidub siin ikkagi. Teiste seas ka saksapärase nimega Edelweiss.

Vanast puumajast ümber ehitatud asutuse nii välimus kui olemus on mõnusalt hubane ja inimkeeleline. Seintele riputatud pillide ja muude vigurtükkidega on ehk sutsuke üle pingutatud, kuid õnneks pole kõrtsipidajad nimejärgse isikupäratsemisega liiale läinud. Keegi ei kappa sulle joodeldades vastu ning saksa/austripäraseid detaile on pigem vihjamisi ... seda ka menüüs.

Laupäeva ennelõunal oli saalis rahvast üsna hõredalt. Teenendus osutus meeldivaks ja kiireks ning isegi jäi mulje, et vastus tavapärasele „kuidas maitses“ küsimusele pakkus küsijale ka huvi.

Supivalikust (või noh, mis valik see kaks nimetust ikka on) sai võetud lihaseljanka (4.30). Kontroll-ostuks on see ilmselt üks paremaid, räägib köögi kohta paljutki.

Kõigepealt lauda toodud alus leiva ja võiga oli lihtne, kuid meeldiv. Borodino-tüüpi aromaatne leib ja õrnalt maitsestatud ürdivõi on mõnus sissejuhatav ampsuke.

Supp saabus lauda väga kiirelt. Noh eks seljanka puhul pole selles ka midagi tavatut – mida kauem ta keeb, seda paremaks saab. Et aga asja nimi oli „lihaseljanka“, siis ootasin miskipärast midagi enamat kui viineriseibe ja kahte sorti liha. Leemeke ise maitses ausalt öeldes igavalt, monokroomselt ja happeliselt. Tõsi küll, kasutatud suitsusingike andis põgusa suitsuse ja sobiva puudutuse. Aga veidike magusust juurde tuunida ei teeks sellisele leemele kunagi paha.

Pikast praevalikust jäi silma „Maisikoha“ (12.60). Ka see taldrik jõudis lauda kiirelt, otsejoones peale supi lõppemist. Väljanägemise eest võib praekest küll kiita – hiigelsuurel taldrikul värviküllane, kuid samas mitte liigselt peenutsev toidukuhilake mõjus silma rõõmustavalt.

Prae peategelane nägi samas palju parem välja kui sisult oli. Vahvalt kollane ja krõbe koorik varjutas koha enda delikaatse maitse. Aga noh, sörtsuke sidrunimahla peale (kiidan mahlapressikese taldrikule asetamise eest) ja maitsepilt muutus säravamaks. Bešamellkaste ... no lihtsalt bešamell. Kartulipüree oli ilmselt tegemise käigus sutsu kõrbema läinud, õhkõrn mõrkjas-suitsune vine ei häirinud aga kuigivõrd. Muruna serveeritud salatilehtede segu suhkruhernestega oli kergelt ja värskelt happelist kastmekest näinud ja maitses seetõttu mahlaselt ja värskelt.

Kokkuvõtteks: supipöial on veidi allapoole kaldu, prae oma aga see-eest sutike püstisem. Vähemalt selle külastuse alusel antud puhvetit väga põhjust teistele soovitada pole. Köök pole just hiilgav ja hinnatase selle kohta kõrgevõitu.

Legend Viljandis


Viljandi linnasüdames on enamik söögikohti koondunud üsna ahtakesele alale, nii pole keeruline üles leida ka puhvetit nimega Legend. Nii välis- kui siseilmelt on tegu pigem üsna utililitaarse pesaga, mis ei pumpa üles külastaja ootusi – kohvik-restoran nagu neid igas suuremas asumis leida on.

Juhtusin seda külastama reede õhtul, nii et vabu laudu polnud just kuigipalju leida, seda enam et valmistuti mingiks ürituseks ja personalil näis tööd jätkuvat.

Menüü oli suhteiselt ahtakene, kuid seda ei saa iseenesest pahaks panna. Pigem pakkuda mõnda rooga, mille kvaiteeti suudetakse tagada, kui venitada nimekiri lohepikaks ja siis pakkuda sisult üheülbaseid roogi.

Supivalikus oli hetkel ainult üks nimi ... kuid ka seda polnud pakkuda. Ja vat seda tuleb nüüd küll pahaks panna. Ehkki lahkeima naeratusega vabandati et „otsa sai ja juurde pole jõudnud keeta“ siis see eriti ei veena. Vähemalt üks leemeke peab ikka söögikohal pakkuda olema ning enamikku neist saab valmistada tellimuse peale.

Lasksin siis endale midagi soovitada põhiroogade valikust. Mõne kiire ja asjakohase kontrollküsimuse järel soovitati ilmselt nö firmaroa staatuses olevat „Legendaarne šnitsel“ (6.-EUR)

Teatasin, et mul on kokku 40 minutit aega ja pärisin et kas sellega saadakse hakkama. Proua küsis köögist üle ja kinnitas et jõuab ikka. Ja tõepoolest, taldrik maabus lauale 25’nda minuti paiku.

Alustan meeldivaimast. Kaste! See seenekaste oli otse oivaline! Nii ehedalt puravikuline, et kahtlustaks lausa mingi essentsi kasutamist, kuid need reedavad enamasti end teatud sünteetilisuse ja liigse soolasusega ... kuid see kastmeke mõjus ehedalt ja ausalt. No lausa kahju hakkas, et seda seenesousti rohkem polnud :)

Šnitsel ise oli hea ... ei midagi vaimustavat, aga ka ei mingeid etteheiteid. Julgelt lõigatud porgandikettad ja jämedad sibularibad olid kiirelt panni näinud ning mõnusalt krõmpsjad. Praetud kartul ... noh lihtsalt kodune praetud kartul.

Salati aseainena taldrikule kuhjatud hiina kapsa kuhilake mõjus aga kohatult – no ei peaks üks endast lugupidav asutus seda maitsetut kraami niimoodi pakkuma – kasvõi mõni imelihtne õli-äädika-ürdi kaste väärindaks seda odavat massi. Jääsalati leheke, kurk ja tomat – noh see on lihtne pretensioonitu klassika, kuigi talviselt maitsetuna nõuaksid ka nemad mingit praavitamist.

Kokkuvõttkeks: supipöial poriseb pahaselt, praepöial on aga mõõdukalt püsti. Aga no see seenesoust, see õigustab antud prae nimetamist „Legendaarseks“! Ilmselt tasub kohake veelgi külastamist.

Thursday, March 30, 2017

St.Vitus Tallinnas


Nimetusest sõltub palju. Päeva lõpuks pead sa ju millegagi eristuma. Kas aga ainult nimest piisab?

Igatahes on Tellsikivi linnaku lähistel (Rimi külje all) nüüd olemas puhvet nimega St.Vitus. Varakristliku pühaku järgi, mitte see mida te praegu mõtlesite. Moodsa aja minimalistlik/tehnitsistlik sisekujundus ning 20’ne õllekraanide rivi loob hipsterliku pubi õhustiku, mis üldjuhul ei anna kuigi head eelaimdust köögi osas.

Menüü pole kuigi pikk, kuid leti ees seistes oli mul aega sellega tutvumiseks piisavalt. Jah ilmselt oleks saanud ka lauast teenendatud, kuid kahe inimesega seda suurt saali katta pole just lihtne ülesanne, seega mõtlesin et leti äärest saan tellimuse rutem antud. Ootasin ligi 10 min, aga olgu ... õhtusel ajal oli rahvast ikka päris palju kah.

Ainus vaba laud, mida silmasin, oli pimedavõitu nurgas, ilma ühegi valgustita selle lähiümbruses – sellest ka hämaralt udused pildid.

Et asutus positsioneerib end „õllesõbra pühamuna“, lasksin pilgu üle nimekirja käia. Enamik valikust tuttav-turvalised Hoegaarden, Tripel Karmeliet jne. Kirjas on ka kolm majaõlut, mille päritolu kohta peetakse vajalikuks salatseda. Kõik märgid aga viitavad, et küllab see Tartu suurtootja on.

Supiks valisin seljanka (3.80) – selle indikaator-roa, mis kõneleb köögist palju rohkem kui teisena valikus olnud koorene lõhesupp. Kõnetus laskis end aga väga kaua oodata. Täpsemalt 28 minutit. Seljanka puhul ootaks üldiselt siiski mitte a la carte valmistust, aga noh seekord polnud õnneks aeg määrava tähtsusega kriteerium.

Sooritus ise oli aga ... ummm ... kuidas nüüd öeldagi ... huvitav! Leemeke maitses tõepoolest hästi, happesuse-soolasuse-vürtsikuse-magususe tasakaal oli vägagi hästi paigas. Mõni üksik hapukurgiviilakakene sobis tummisesse keedusesse vägagi asjakohaselt. Sidrunisegmendi pillamine otse supisse on küll ehk kentsakas ... aga miks mitte. Hapukoore mittepakkumine seljanka sees või kõrval on samuti uuendusliku hõnguga. Aga mis pani tõsiselt hämmelduma, siis see oli lihavalik. Seda liha oli palju, ooo jaa. Kohe lausa kuhjaga leemetilgakese keskel. Aga koostis ... suitsuvorst ja konserviliha? Ei suitsuvorst sobib oivaliselt selle supi sisse. Aga liha konsistents meenutas küll ainult ühte – seda, mida vene keeles nimetatakse „tušonka“ – ehk siis konservikarbis haudunud sealiha. Ärge mõistke mind valesti – sellisel lihal pole midagi viga, eriti kui ta on nii hästi tehtud kui antud juhul. Aga no ma ei tea ... seljanka „kaanonitega“ ei haaku selline lähenemine mitte just kuigi palju.

47.minutil saabus ka teine roog. Lõhekotlett benediktiini munaga, friikartulite ja Coleslaw salatiga (9.80). Serveering nägi välja kahtlemata huvitav. Suures plekk-kruusis friikad, väiksemas kruusikeses salat, omaette kausikeses kaste. Friikad – noh nagu friikad ikka (jeerum, ma pole vist vähemalt viis aastat neid kartulipulgakesi söönud). Ilmselt kartulite jaoks mõeldud majoneesikaste oli tahke ja mittemidagiütlev. Coleslaw salat ... jeerum, kas te arvate et kapsasalat sellest nimetusest paremaks muutub? Värskelt tehtud ja äädikapõhise kastmega (nagu nimetus üldiselt eeldab) võib see salat olla kuramuse maitsev. Antud juhul pakutud hapukoorene mass seda ei olnud, pigem mõjus sellise tuima burksi-täite-pläustina. Väikese lapse rusika suurune lõhekotlet ise oli seevastu hea, üsna puhta maitsega, mida mõnusalt toonitas mõõdukalt lisatud pipar. Kotleti alla taldrikule nõristatud kollane kastmetaoline nähtus ... no ma ei saanudki aru misasi see oli ... veidi munane, veidi juustune, aga üldiselt üsna maitsetu. Õnneks benediktiini muna päästis päeva – värske kuum munakollane nõrgus üle kalakotleti ja muutis selle pallikese mõnusalt mahlaseks.

Kokkuvõtteks – tõsise õllesõbra jaoks jääb pakutav valik lahjaks, ehkki kakskümmend massiivset kraani jätavad hea mulje. Supipöial on veidi ebalevalt, ent siiski pigem püsti kui pikali. Praepöial aga ... nohmaitea ... horisondist kõrgemale seda kergitada pole mingit põhjust, pigem kaldub allapoole. Ülevaatamist vääris, kuid tagasiminekuks põhjust ei näe. Ainult vahvast nimevalikust siiski ei piisa.