Thursday, March 26, 2020

Narova Grill House


Kriisiajal on ka mõned võlud. Need vähesed puhvetid, mis julgevad lahti olla, on suure tõenäosusega inimtühjad. Ehk siis kogu tähelepanu on ainumal kundel ning ka köök töötab vaid sinu jaoks. Kuninglik värk? Või siis mitte! Aga kõigest järgemööda.

Olen küll Narvas sage külaline, kuid näe kõiki toidukohti polegi veel läbi inspekteerinud. Hea kamraad viib mind läbi inimtühjade tänavate jalutama (noh, koera tal ju pole) ning kuskil seal elektrijaamade poolses linnaservas asubki üks vahva võlvkaareline tööstushoone, mille ühte otsa on rajatud Narova Grill House.

Sisekujunduse eest tahan ma seda asutist kohe kõvasti kiita. Laudadele ja akendele kantud sõjaeelsed Narva linnavaated on tõsine kummardus kohalikule ajaloole, puhvetil on seeläbi koloriit ning tegu ja nägu, mille eest tuleb tunnustada! Tõsi küll, kitšina mõjuvad saaliotsas paiknevad kaksik-kaminad (alumine seinale maalituna ja ülemine erkaanil hubisevana), kuid ikkagi – sisearhitektile respekt ja uvažuuha! (lugupidamine vene slängis – KT)

Supivalikus leidub seljanka ning no-otse-loomulikult ei lase ma seda sinna kaks korda kirjutada! Seljankat pean mina proovida saama! Väiksem ports maksab 3.50 ja see on tore – sest vaadake Narvas suudavad kohalikud sullerid pakkuda enamikes kohtades 3.50 eest tervet komplekslõunat! Ilmselgelt kliendi ja maksude arvelt, kuid mitte sellest pole täna juttu.

Kenakesti serveeritud suptšik (hapukoor mõistlikul moel eraldi napakeses) maitseb sama kenasti. Einoh, midagi luksuslikku siin kausis pole, kuid maitsetasakaalon täpselt selles nurgas kus ta olema peab, kenasti happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Värv, tekstuur, koostisosad – kõik just selline nagu enam-vähem ootad. Kahte sorti liha ja viinerikesed, sidrunilõigud ja oliivikesed. Tubli töö!

Praena tellin „Veise hakkpihv“ (grillitud köögiviljade, piprakastme ja praekartuliga; 9.-EUR). Nii umbes 20 minutit peale tellimust tulebki see minu poole ... ja juba paar sammu enne minuni jõudmist ma saan aru et midagi on valesti! Välimus on prael igati vinks-vonks ja restorani-vääriline, aga vabandust, see liha haiseb! Lõikan igaks juhuks kotleti küljest tükikese, nuusutan ja isegi ampsan ... oi kurat, see hakkliha on ju halvaks läinud! Mitte sellise tasemel et „no ma ei tea, see vist pole väga värske“ vaid ikka nii et kohe päris halvaks! Eraldan kamraadile ka tükikese seda haisvat kraami ning temagi kinnitab, et siin pole kahtlustki.

Nüüd siis tuleb positiivne osa selle negatiivi otsa. Ainsama kunde näokrimpsutust pandi tähele ja tuldi uurima. Kahe inimese käest tulevat halba sõnumit ei üritatudki vaidlustada, vaid pakuti kohe asendusprae võimalust.

Noh eks ma siis andsingi ka teise võimaluse ning tellisin tuurašlõki (15.-EUR). Läks jälle paarkümmend minutit ja kohal ta oligi. Grillitud paprika ja suvikõrvits on ilmselt selle maja lemmik-garniir ... no aga olgem ausad, et nad on ju head ja paslikud asjad grillimiseks kah. Kalakene maitses nii enam-vähem nagu ma tuura maitset mäletangi. Kõik oli kena ja kallist kalast saabki kalli toidu, aga erilist maitseelamust siit ei saa.

Kokkuvõte saab seekord olema kolmepöidlaline. Supipöial on üsna kenasti püsti ka kiidab, et seljonksi mõistavad need inimesed teha küll. Esimene praepöial on kuri ja pahane – ma saan küll aru, et rasked ajad ja kaup võib seisma jääda, aga no ma ei usu, et kokk ei tunne praadimise ajal halvaks läinud hakkliha haisu. Nii ei tehta! Kolmas ehk siis teise prae pihta suunatud pöial on horisondist kõrgemal, kuid ilma erilise entusiasmita. Kui nüüd kogu selle uperkuudi juures positiivi otsida, siis halvaksläinud hakk-biifšteegi eest vabandati, vastu ei kobisetud ja mõistagi raha ei küsitud, see on Narva teenenduskultuuri puhul juba kena asi. Aga ikkagi, mina ei julge seda kohta küll kellelegi soovitada!
---
lugu ilmus siin

Thursday, March 19, 2020

Nomad (Tallinn)


No on neil seal päälinna peenemates restoranides ikka kombed. Köök pannakse kinni siis kui tuju tuleb.

Et astun mina nii poole kümne paiku Rotermanni kvartalist läbi ja mõtlen teha oma selle päeva esimese söögikorra, kui selgub et esimeses kohas on uksed veel mitu-setu tundi lahti, aga vata süvva ei saa! „Et noh panime täna jah köögi varem kinni kui muidu.“ Et aga kuhu minna lähikonnas, kus veel saab? „Eee ... aga no proovige sinna.“ No ma siis proovin.

Astun sisse puhvetisse nimega Nomad. Kas teil veel saab? „Eee ... no kümme minutit on veel köök ehk lahti, tuleb kiirelt tellida!“ Olgu-olgu, tellin siis kohe kasssa juurest lahkumata ära, endal mantel veel seljas. Puhh.

Saal on hõre, peale minu on veel vaid üks sööv laudkond, kes üritab midagi juurde tellida, kuid neile juba öeldakse ära et kõik, hilja juba. Noh ju siis tõesti läks mul õnneks.

Esimeseks roaks võtan huvitavalt kõlava „Langustini supp“ (Langustiini bisque, jõevähisabad, roheline sibul, šalottsibul, sidruni ja toorjuustuga täidetud profitroolid; 8.-EUR), mille saabumisega läheb nii u 15 minutit.

Serveeritakse see kraam kaanekesega kausis, kus siis tahke kraam on kaane peal ja leemeke allpool – lahe mõte, kas pole? Tegelikkuses osutus see veidi halvaks mõtteks, sest kui olin kaanepealse leeme sisse lükanud ning tühja kaane enda ette lauale asetanud ... siis selgus et kaas oli alt plägane ning laua peale jäi inetu liimerdav plärakas, mida üritasin siis ise salvrätikuga kasida.

Leem ise oli aga tõepoolest maitsev, intensiivselt ja mererikkalt lõhnav, sama intensiivselt maitsev ja kreemine. Sibula ja murulaugu tükikesed koos vähilike kribalatega lisasid sellele supile visuaalset tekstuuri ja mõnusat krõmpsu värskust maitsesse. Pehme pisike saiake kreemise täidisega sobis päris kenasti siia juurde ja see maitsepilt sai ilus.

Teiseks käiguks valisin lihtsamalt, aga ikkagi maitsvalt kõlava „Krõbeda nahaga kanafilee puravikurisotoga“ (Kanafilee kookospiima marinaadis, risoto, puravikud, küpsetatud kirsstomatid, brokoli, parmesan; 14.50 EUR), mida pidi ootama ligikaudu pool tundi.

Paraku – tulemus oli mitu korda hallim ja tuhmim võrreldes suptšikuga. Ainuke ohhoo-hetk saabus brokkoli-õisikute maitsmisel, mis olid lahedalt krõbisev-kuivaks töödeldud. Risoto oli aus ja kreemine, kuid ausalt öeldes mingit seenest nooti mina selles ei tundnud. Kana oli ... noh nagu kanafilee ikka, kenasti elusa grilli suitsumekiga, aga ei midagi erilist. Parmesanike – jälle ilus. Omaette väikeses napakeses serveeritud juustukrõbuskid ei haakunud ülejäänud toiduga mitte kuidagi.

Kokkuvõte veidi pooleteraline. Supipöial on enam-vähem püsti, kuigi järgmine kord ma seda kindlasti ei telliks, sest supikaanekesest lauale jäävat plärakaid ei soovi ma enam tekitada. Praepöial aga jääb üsna lötakile, üldise mõrkjas-halli maitse peale ei oska kuidagi naeratada. Nii et väga ma seda puhvetit ei soovita.

Thursday, March 12, 2020

La Dolce Vita (Tartu)


Itaalia köök on ilmselt üks vastuolulisimaid maailmas. Ühest küljest on ta üks populaarsemaid, kuid teisest küljest lörtsitumaid – pizzat ja pastat tuntakse ilmselt nii Alaskal kui Antarktikas, kuid enamasti mingite kummaliste tuletistena, millel on oma algupäradega väga vähe pistmist. Kolmandast küljest on sellel köögil küljes nii romantikahõngu kui kõikvõimalikke dietoloogilisi väärarusaamu.

Kahekümnekuuendaks tuleb tõdeda, et pole olemas vaikimisi ja garanteeritult häid või halbu rahvuskööke, vaid eelkõige sõltub see sellest, et kes ikkagi köögis askeldab ning mis võimalused tal käes on. Tartu kesklinnas olevas italianode pesas La Dolce Vita on näppupidi juures itaallased ise, kes toovad paljusid asju ka otse kodumaalt, nii et üldjoontes võib siin majas oodata autentset toiduelamust.

Argipäeva õhtul on võlvkeldri saalis rahvas piisavalt, kuid teenendus sujub siin sujuvalt ja seltskonnad vahelduvad kiirelt. Noored poisid-piigad libisevad kitsastes lauavahedes osavalt ja on meeldiv näha, et nad oskavad ka toitude kohta seletusi anda.

Esimeseks roaks valin „Zuppa del pescatore“ (MEREANNISUPP KALAMARJA, MEREKARPIDE, KAHEKSAJALA, SIBULA, TOMATIPASTA, SAIA JA KARTULITEGA; 7.50 EUR). Jõuan telefonis mõned sõnumid saata, kui juba 10 minutit peale tellimist ongi taldrik laual. Puhtvisuaalselt on pilt kenake – punases leemes hulbivad kuldsed saiatükid, mustavad merikarbid, roheline ilutaimeke – kõik see loob kena üldpildi. Aroom lubab rikkalikku kalamaitset ... mida aga ausalt öeldes ei järgne, lõhn on kordades mereanni-rohkem kui mekk. Leemeke on küll tomatitihe ja ürdine, kuid ausalt öeldes tuimapoolne, oleks siia juurde hirmsasti tahtnud tilgakest hapukat särtsu. Kalmaarikesed-kaheksajalakesed olid tiba kummised, karbisisud jällegi pisut ülemäära pehmed, sai jätab mind üldse külmaks – nii et ülemäära vaimustunud ma pole.

Teise roana valisin „Carne alla pizziolla“ (VEISELIHA TOMATIKASTMES KAPPARITE, OLIIVIDE, SIBULA, TŠILLI, MOZZARELLA JA PUNEGA; 14.-EUR). Piiga küsimise peale „aga mida lisandiks“ ei osanud ma ise midagi kosta, aga soovituse „Tortino de verdure“ (SIBUL, BAKLAŽAAN, SUVIKÕRVITS, TOMAT, KARTUL, TOMATIPASTA; 5.50 EUR) peale noogutasin sõbralikult, ehkki teadmatult. Noh nagu suur ja sõbralik koer, kes liputab rõõmsalt saba, ilma et täpselt teaks, mille peale ta seda teeb.

Ahjaa, roa valiku kriteeriumiks sai väga lihtne detail – see oli ainumas, mille juures oli kirjas „vürtsikas“ J 25 minutit tellimuse hetkest võttes oli lauas seegi. Või siis needki. Kaks taldrikut sisuliselt kahe omaette roaga – ühel siis see lihaollus ja teisel köögiviljad.

Ojaa – see valik oli nüüd küll hästi tehtud. Võib-olla see veiseliha oleks võinud minu maitse kohaselt ehk kribuke pehmem olla, aga see on juba norimine. Vürtsikas ja ürdine tomatikaste ning juust sidusid selle kokku oh kui heaks maitseelamuseks, mille kiituseks tõusis laubale mõnus vürtsihigi.

Ja jälle ning jälle tuleb hämmastuda, et kui erinevad võivad olla mõned lihtsad asjad. Need oliivid siin taldrikul maitsevad HÄSTI! Olen ikka aeg-ajalt oliive ostnud ning need pool-pettunult ära muginud, kunagist ammust ja esmast hääd maitsemälestust pole taaskogenud – aga siin ta mind ootaski taas!

Kõrvaltaldrikul olev köögiviljatornike väärib aga omaette lugulaulu ja kiitusehüüdmist! See maitses kui kiirkuumutatud suvi! Värske, kerge, õhuline, maitsev, mahlane ja üleüldse numpstükk!

Kokkuvõte seekord siis kolmetine. Supipöial uimerdab kuskil horisontaatasapinna läheduses nagu laineis langust. Praepöial on vägagi püsti, õhetades vürtsiselt ja õnnelikult. Täiesti omaette roa staatuses olev lisand ehk köögiviljahautis saab aga lisaks veel aupaugu ja sügava kummarduse – nii palju kui täissöönud isend kummardada jaksab. See puhvet teeb itaalia köögile au ning teda mõistan mina soovitada küll!




---




lugu ilmus siin

Thursday, March 5, 2020

Peppersack (Tallinn)


Mida lähemale Raekoja platsile, seda turistikamaks muutuvad puhvetid. Mõned aga õnneks ka stiilsemaks ja ajaloohõngusemaks. Peppersack vastab kõigile nendele kolmele kriteeriumile ... kõige paremas mõttes. Olles aastaid tegelenud arhitektuuri-ajalooga, noogutan ma ringi vaadates tunnustavalt enamike detailide peale – siin on tõsiselt vaeva nähtud, taastamaks omaaegset õhustikku. Ülevaatamist väärib muuhulgas ka restorani veebilehel olev hoone ajalooline õiend – ausalt öeldes ei teagi, et mõni teine puhvet oleks selle tellimisega/ülesriputamisega vaeva näinud!

Ainuke halb asi selle keskaegses õhustikus on mõistagi hämarus – toidupildistamiseks on see üsna niru värk – aga no mis teha, oleks ka veider kui muidu stiilses interjööris oleks laudadel elektrilambid. Nii tuligi küünlavalguses klõps ära teha ... hea veel et kaupmees-isandail polnud kombeks peeruvalgel asu ajada :)

Talvisel ja tööpäeva lõpusel ajal oli maja hõredavõitu täituvusega, kuid seda ladusamalt kõik kulges. Ajastutruus maani kleidis daam võtab kiirelt tellimuse ja libiseb köögi poole. Hetk hiljem on ta tagasi, tuues lauale „maja enda kuklid ja küüslauguvõi“. Vattpehmed kuklid lõhnavad isuäratavalt ja see va küslavõi maitseb suisa imehästi ... ehkki mina oleks ise selle määrde jaoks killukest musta leiba eelistanud.

Esimeseks roaks tellisin „vürtsikas majasupp veiselihast“ (7.-EUR). Kui juba „piprakott“, siis olgu vürtsi ja vurtsu! Ei läinud vist viite minutitki, kui kausike lauale vupsas.

Oh sa poiss! Vaata see on nüüd üks supp mis ka supp on! Õrnpehmeks haudunud liha, kartul-sibul-paprika (olgu-olgu,need osised pole just keskaegsele Tallinnale omased, aga tühja sest). Selle toidukorra vundament, postament ja justament on leem. Ei, LEEM! Läbiva suurtähega ja matsakas. Ja vürtsikas. See ... noh teate ... see on vedel sült! Rammus ja tihe ja lihav! Justnimelt lihav! Ausalt öeldes kohe nii tihke, et hakkasin kahtlustama tärklisega tuunimist. Maanikleidisproua aga teadis seletada, et 7 tundi keenud leemes on lihtsalt seapõsk end puljonksi sisse laiali laotanud. Oi see on üks vahva mõte ja tegu!

Teiseks võtsin „Ulukivorst kartulipüree ja seenekastmega“ (15.-EUR), ka kenasti tšillimärgike kõrval ja puha. Roa kohalejõudmiseks läks 15 minutit tellimisest ja ka see oli muljetavaldav!

Terve vorstirõngas, mille krõbe koorik ja mõnus vürtsikas aroom tõstavad lihahimulise sööja vuntsid naerule. Tõsi küll, seda va vortsijuppi oli ilmselget liiga palju. Siia juurde oleks vaja korralikku mälumisaparaati, tundi aega ja kahte suurt õlut, et toime tulla, mina paraku pidin ühel hetkel alla vanduma. Ei noh, see vorst oli tõesti metsloomalihalikult tihke konsistentsiga ja mõnusaimal moel ürdine-vürtsine ja kõik ... ja mina ise pole ka just kõige kitsama taljega isend, aga palju on palju!

Kartulipüree ja seenesoust ja grilltomatid olid ju ka kõik toredad, aga nad jäid selle majesteetliku vorsti varju. Pärisin hiljem, et kas ka see nähtus on omatehtud, kuid see olla siiski Linnamäe lihatööstuses tehtud, 75% põdrasisaldusega ja spetsiaalselt Peppersacki jaoks tehtud.

Kokkuvõte on seekord täissöönud, rahulolev ja punapõsine! Supipöial kerkib kõrgele pea kohale ja ütleb: vaadake ja õppige, kuidas tuleb teha! Praepöial üritab täissöönud vatsa värvli taha ära mahutada ja ägiseb rahulolevalt ning püsti mis püsti on temagi. Seda puhvetit soovitan mina vägagi kõva häälega – mõni turistikas on õnneks ühtlasi ka kurjama hea köögiga!

---

lugu ilmus siin

Wednesday, February 26, 2020

Püssirohukelder (Tartu)


Püssirohukelder on Tartu kõige vaatamisväärsem kõrts. Olen sellesse suunanud ilmselt küll sadu turiste ja muid külalisi, kes iial on minu käest küsinud, et kuhu siin linnas sööma minna. Tõsi küll, alati lisanud, et te ju ei pea seal sööma, aga üle tasub vaadata see asutis ilmtingimata. Sest see on MIDAGI ERILIST! Need kõrged telliskivivõlvid koos üldise stiilse sise- ja välisvaatega tasub igaühel kasvõi korra oma silmaga üle kaeda.

Kella-kuuesel-ajal oli saal tühi nagu tikutoos peale jaanipäeva, sisenemise hetkel olin ainumas külastaja. Lõunased käijad olid juba läinud, õhtused polnud veel tulnud. Puhkehetk nii köögile kui letitagustele piigadele. Tšill ja grill ... ja siis tulin mina, eks ole :)

Selle asutise peamiseks fiškaks on muidugi nö suutükikuulide ehk saiade seest toitude pakkumine, aga otsustasin seekord neid mitte näppida. Võtsin esimeseks mereannisupi (5.-EUR) ning jäin ootele. Samal ajal tuli kohale õhtust üritust ettevalmistav helimees ja asutas end laudu lohistama ja muid vaid talle teada olevaid nõidusi toimetama. See tuletas ühtlasi meelde kõik need korrad, kui olen soovitanud – ärge isegi mõelge siia õhtuti istuma tulla, sest üle lärmi on rääkimine ilmvõimata, isegi kui sa end rõdule kaugemasse nurka sätid.

Tellimusest möödus üsna täpselt 15 minutit, kui saabuski supike. Või noh. Supike vaid tinglikult, kui nii esimese pilguga hinnata. Kandilisel taldrikult kuhil nuudleid-paprikaid ja selle kõrval napake puljongiga. Kallad aga need kaks asja kokku ning voila – ongi suptšik valmis.

Kallasin. Lõhn meelitas kohe vägagi – kalapuljong tema ausas eheduses. Nuudlihunnik taldrikus avanes, vabastades tõepoolest enda seest ka mereannikesi. Neid sügavkülmutatud pakitooteid, teate küll. Mikrokrevetikesed ja minikaheksajalakesed, kalmaarijupikesed ja karbiasukad. Ja krabipulga seibid. Krabipulk, mu eesel! Mereand!?

Einohjahnoh. Leemeke maitses tõesti hea. Mõõdukalt soolakas ja õrnalt vürtsikas, veidi sidrunheina ja koriandri noodikesega. Vajadusel sai laimilõikudest hapet juurde tuunida. Kõik ju kena või mis? Aga no ma’i tea. Eesti on mereriik või jaa? Et siis miks kasutada valmiskülmutatud kaugemaiseid elukaid? Ja krabipulki!?! On see sihuke huumor või tõesti valmis-segus ongi need jubilad sees?

Praena sai tellitud „Klaarsäga kartulipüree ja Hollandi kastmega“ (14.-EUR), mille kohale ujumiseks kulus 25 mintsi tellimisest.

Alustan madalaimast nimetajast ehk kalast endast. Asusalt öeldes ma ei mäleta, et minu varasemad kokkupuuted selle uudse kalaga oleks olnud mudamaitselised. Angersägal on seda olnud. Klaarsägal aga mitte. Ja veidi kummine tekstuur ei muutnud seda elamust kuigivõrd paremaks.

Kartulipüree oli meeldivalt siidine, kuid magedapoolne. Sellesse torgatud seemneleivakrõpsud lisasid vahvat visuaalselt tekstuuri, kuid toidu endaga ei haakunud kuigivõrd ... ennemuistsel aal küll oli leivaviil koos kardulapudruga üks põhitoiduseid, aga praegu ma ise neid kahte asja ei paaritaks. Marineeritud punane sibul mõjus muheda krõmpsu magus-hapuka lisandina. Parim moment toidus oli aga julgelt ja asjakohaselt happeline-sametine hollandi kaste, mille puhul võis tõesti tõdeda, et vaata siin oli köök pingutanud.

Kokkuvõte ei pakata just entusiasmist. Tartu muljetavaldaima interjööri ja looga puhvet ei paku sama kõneväärset söögielamust. Supipöial tudiseb kuskil horisontaal-asendis, soovides kiita toidu serveerimisega kaasnevat esmamuljet, aga laskudes alla krabipulkade juurde jõudmise hetkel. Praepöial ei oska lugu pidada mudamaitselisest kalast, kuid samas tahaks jällegi kõrgemale kerkida kastme meenutamise juures. Sõnaga – seda puhvetit soovitan ma jätkuvalt pigem väljanägemise, kui köögi pärast.

---
lugu ilmus siin

Wednesday, February 19, 2020

Reval Cafe (Müürivahe tn, Tallinn)


Reval Cafe kohvikuteketil on palju pesakesi, minule jäi seekord jalgu Müürivahe tänava oma. Või peaksin vist ütlema, et takerdus pöidla külge, mitte jäi jalgu? Enivei, meeldivalt varastest hommikutundidest lahti olev puhvet väärib keelega ülekäimist!

Letist toidutellimine ja numbriga laudajalutamine kuulub küll pigem söökla- kui kohvikukultuuri külge. Aga no oletame et tipptundidel oleks ilma selleta ilmselt tellimuse ja kunde kokkuviimine üsna keeruline, ehkki varasel ennelõunal olid saalis vaid üksikud kunded.

Esimeseks käiguks sai tellitud „Revali borš pardilihast“ (6.-EUR). Sai tellitud ja oodatud. Suisa kaksümmend minutit oodatud. Vahepeal oli küll kiusatus küsima minna ... aga noh, mul oli hetkel aega ja seega otsustasin oodata ja vaadata.

Umhhh. Nojah. Kahekümne minuti möödudes näen, et minu poole suundub ettevaatlikul sammul noorsand, käes kaks taldrikut. Oehh. Kas tõesti?

Ja nii oligi! Kodanik toob mulle lauda korraga nii supi kui prae! Jebenti dušu! Miks??? Küsin seda ka noormehe käest, mille peale ta kohmetult küsib, et kas toob mulle ka kohvi kohe, kuigi ma tellimuse hetkel kaks korda kinnitasin, et „kohvi tooge mulle palun kõige lõpus!“

Aga olgu, lükkame kerge nörrituse endast eemale nagu mobiiltelefoni peale toidupildi tegemist ja asume siis asja kallale.

Ja edasi tuleb puhas rõõm! Boršike on kirkalt peedipunane nagu kord ja kohus. Pikkade kangikestena ribastatud köögiviljad on perfektses küpsusastmes. Pardilhakest on küll vähe, aga täiesti olemas. Ja need lisandid, oi need väärivad tõsist kiitmist! Kolmes eraldi napakeses leidub hakitud murulauk, hapukoor ja riivitud küüslauk! Oi vat see on nüüd üks õige tegu ja nägu, mis siin kokku saavad. Supike ise on minu keele jaoks liialt leebeke, kuid no kuuuuulge ... sutsakas küslapüreed lööb selle ju särama! Ja olgu olemata need mõtetud mured võimalike odööride üle hiljem. Elus olgu maitset ja lõhnu ja värve!

Praena valitud „Ürdi-küüslauguvõiga täidetud kanafilee krõbedas panko paneeringus“ (9.-EUR) jahtub küll õnnetult supisöömise aegu, kuid seegi taldrikutäis väärib kiitmist. Efektses kuhjatises serveeritud praekartulid ja brokkoliõisik, mööda taldrikut laiali pillatud erkrohelised oad ja kollakad kastmekuhjatised lõid mulje nooblist köögist, kustutades üsna olematuks sööklaliku teenenduse. Kanafilee ise osutus küll üsna magedaks, temasse peidetud roheline maitsevõie polnud mingit märgatavat maitsejälge endast maha jätnud (ehkki võimalik et boršiga kaasnenud küsla-laks varjutas selle võimaliku jälje). Aga need efektsed kastmekuhilakesed päästsid päeva ja lõid maitse-seieri maast lahti. Tihked, majoneesiselt rammusad, julgelt karriselt vürtsikad törtsud lausa hüüdsid, et nad pole mingid albid iluasjakesed, vaid et nende taldrikulejätmine oleks patt mis patt!

Kokkuvõte seekord kahetine. Kahe roa korraga laualetoomise patt on nii loll apsakas, et võtab sõnatuks. Õnneks oli laualetoodu niivõrd hea, et nii supi- kui praepöial on püsti! Seda puhvetit soovitan mina küll!
---
lugu ilmus siin

Thursday, February 13, 2020

Vanaema juures (Tallinn)


Rataskaevu uulits on Tallinnas ilmselt vist küll kõige toiduküllasem tänav. Arvad, et oled kõik seal paiknevad puhvetis läbi käinud? Aga von Krahli teatri all olevas asutuses Vanaema juures? Ahhhaa! Ega seda kangialusesse jäävat pesakest polegi nii lihtne silmata, peab ikka varasemale luureinfole tuginema, jahtides neid kohti, mida veel pole külastanud.

Mina jahtisin, leidsin ja läksin. Rasket ust lahti hiivates tervitas mind kõva sumin ja üsna läpatanud õhk. Kogu keldrisaal oli umbe täis vanemaid soome härrasmehi, nende ülemäära valju naeru, söögiriistade kolinat ja toidulõhnu. Aga minu poolt poleks aus, kui ma kohe seda esmaemotsiooni ei pehmendaks lausudes, et see umbsus oli ka ainuke negatiivne moment kogu külastuse jooksul.

Vaevalt olin jõudnud soni ja mantli maha koorida, kui minu kõrvale jõudis rõhutatult vanaemalikult riides ja sama leebelt naeratav proua. Kuna olin menüü juba veebis läbi uurinud, siis sain kohe käigu pealt tellimuse sisse anda ja jääda ootele. Mainisin umbsuse probleemi ka prouale, kes leidis kohe ka asjale lahenduse, tehes keldrikäigus kõrguva ukse irvakile.

Esimeseks roaks tellisin koduselt kõlava „Supp suitsulihaga“ (Tummine suitsulihasupp kartulitega: 4.50 EUR). Selle eel toodi lauda mõnusalt ja värskelt lõhnav leib ja soolakas ürdivõi. Supikese saabumist ei tulnud kuigi kaua oodata – tellimise hetkest läks ainult 8 minutit, kui lakkamatult ja leebelt naeratav proua selle kohale toimetaski.

Suptšik nägi välja ja maitses üsna sama koduselt kui kõlas. Hämuses leemes leidus kopsakaid mundris keedetud kartulitükke, porganidt ja sibulat, ribide küljest lahtikeenud lihatükikesi. Köögis oldi ilmselt kulbiga usinalt potipõhja kaabatud, sest taldrikusse oli end sokutanud suisa kümmekond pipratera ... aga paradoksaalselt üldse mitte pipramaitset. Supike oli sama leebe nagu vanaema naeratus. Lihtne, soe ja kodune. Turvaline värk, aga meelde ei jää kah kuidagi. Suitsulihasupp, millel pole suitsuliha aroomi ega mekki, ei ole just kuigi meeliülendav, või mis?

Teise valikuna võtsin „Vanaema pühapäevapraad“ (Sinepises kastmes hautatud veise sisefilee lõigud, praekartul, tervisesalat, soolakurk; 15.50 EUR). Tellimuse hetkest võttes 25 minuti möödudes lauas ta oligi.

Et kui pühapäevapraad, siis peaks olema midagi erilist, kas ei? Tuleb tunnustada, et oli ka! Aga alustan nö kahvatumast otsast, et siis muutuda järjest maitsvamaks.

Üsna efektselt välja nägevad praekartulid olid sisult üsna magedad ja pisut vesised ja soolakurgike veidi liiga pehme. Seevastu tervise-salat (kapsa-porgandi-sibula-paprika segune) maitses supermõnusalt, seda ostaks kohe purgiga kaasa ja vohmiks kodus suure lusikaga! Üsna kenasti pehmeks haudunud loomalihatükke sidus kokku hall, kuid supermaitsev kaste. Jah ta oli ehk ülemäära magus, aga no seda ei saanud mitte tilgakesti taldrikule jätta. Üllatavalt maksakastme-laadne maitse pani korduvalt noa ja kahvli abil veenduma, et lihaolluseks polnud mitte maks, vaid peenekiuline noorloomaliha. Lahke naeratuse käest üle küsides sain rõõmsa vastuse, et meenutab jah maksakastet, aga tegelikult olla see eesti kange ja soome magusa sinepi kokkusegamise tulemus.

Kokkuvõte siis seekord kolmetine. Esiteks: keldrikõrts ja ventilatsioon – see teema vajab koha pidajal tõsiselt läbi mõtlemist. Teiseks tuleb supipöial, mis on veidi longus, kuid siiski mitte torisev. Praepöial on aga üsna kenasti püsti, küsides et kas seda mõnusat salatit ka kaasa osta saaks ja et kuidas ikkagi kahe sinepi segust tuleb nii superhea kaste?

--

lugu ilmus siin