Wednesday, November 27, 2019

Modern (Narva)


Narva südames peitub üks omadele hoitud saladus. Saladus nimega Modern.

Miks südames? Aga see on omamoodi südakvartal, mis paikneb otse piiripunkti ääres, kindluse vastas, üheskoos linnavalitsuse ja muu sellisega.

Miks saladus? Aga sellepärast, et sa pead ikka päris oma olema, et seda kohta üle leida. Mitte üks silt sellele ei viita. Sisehoovis, stalinistliku elumaja keldris, mille ukse kõrval on vaid kivitahvel Šveiki tsitaadiga. Ei ole isegi sildikest, mis seletaks, et mis kellast kellani see uks lahti võiks olla. Rääkimata sellest, et kuulutataks, et tulge meie juurde sööma, et „vsjoo vkuusno“ (vene keeli: kõik on maitsev).

See keldrikõrts on legendaarne. Ühe ütlemise kohaselt peeti siin arvamusfestivale veel ennem kui Arvamusfestival välja mõeldi. Omamoodi ürg-kelder, juur-pubi, Narva kaasaegsema linnaelu läte. Sestap ka Modern. Või nagu nad end ise nimetavad „Club O’k Modern“.

Keskpäevasel hilislõunasel ajal olen ma ainumas kunde (lahkumise ajaks oli juba ka muud rahvast lisandunud) ning letist tellides käis asi väga kiirelt.

Esimeseks roaks valisin mõistagi taas seljanka (3.50). „Jälle“, ohkate teie. „Kaua võib“, küsib nii mõnigi. Aga näedsa, ei ole mina leidnud paremat indikaator-rooga, mis köögi kohta nii kõnekas oleks. Et kas üritatakse lüüa odavusega ja/või lasta üle otsa tegemisega. Ja pealegi – alternatiiv oleks olnud päevasupina seinal kirjas olev hartšo ning päevakatesse on minu suhtumine teadagi milline (ilmselt ebaõiglane).

Napilt 10 minutiga toodigi lauda kahesangaline kausike, täis kõrvetavkuuma supikest. Seda Tõepoolest ülemäärast temperatuuri polnud suutnud allapoole tuua isegi väikese kulbi jagu supi sisse sokutatud hapukoort. Leem maitses esmalt liiga magus ja igav, aga mida lonks edasi, seda enam hakkas ka happesus kenasti esile tulema ning maitsepilt muutus päris kenaks. Lihakraami polnud just ülemäära palju, kuid vähemalt kolme sorti liha lugesin ma siin kokku küll. Üks asi jäi mõistatuseks – ühed tumedad seibikesed meenutasid oma struktuurilt ja kujult väga neerusid (mis oleks ju imetore!), kuid pärast piiga käest küsides raputas too juuste lehvides pead, et ei-ei-ei, neere siin sees küll pole! Oliivikesed, maitsemurukene ... noh kõik oli ju üsna ilus ja kuna jäiselt ning libedalt tänavalt sisse astudes oli supi lõpuks mul nina kenasti vesine ja veri soontes jälle soe, siis oli rahulolu kerge tulema.

Veel kümmekond minutit hiljem jõudis minuni ka teine tellimus – sealiha Komandor (6.80). Nagu vene restoranikultuuris kohane, ei pakuta teile enamasti praadi üks tükk, vaid nö kahekohalise valikuna – praad ise ja siis nn garniir. Enamasti on selleks kartul või riis vms, kuid siin puhvetis oli üheks võimaluseks valida ka värsked köögiviljad (2.70), mida ma ka rõõmuga tegin.

Pirakal taldrikul laiutaski enamasti värvirõõmus köögiviljavalik. See, et osa sellest moodusasid konserv-herned ja –mais, pole karvavõrdki probleemiks. Kurk-tomat-jääsalat sobib liha juurde alati ning kuna isegi kõige odavam-mõtetum hiina kapsas oli peenelt ribastatud ja õli-äädika-sojakastme seguga praavitatud, siis võis ka selle rõõmsasti hammaste taha lasta.

Kahe pepoesa suurune sealihaliistak oli kombekalt pehme ja kaetud omamoodi vau-efekti pakkuva õllekastmega. Kaste meenutas tekstuurilt ja maitselt ehk kõige rohkem magusat, kaneeli ja nelgiga praavitatud leivasuppi, kuid ühtlasi leidus siin selgelt ka tihedaks keedetud tumeda õlle maitse.

Kokkuvõtvalt siis nõndamoodi. Supipöial on ilma liigse vaimustuseta, kuid siiski püstipoole – see seljankake polnud ära narritud või muul moel häbistatud. Praepöial on isegi veidi veel rohkem püsti (saavutamata küll maksimumi), kerge lisandi ja maitsva õllekastme kombinatsioon panevad tunnustavalt noogutama nagu asjadega üldjoontes rahuloleva koolipapa. Seda puhvetit võib soovitada küll ... aga katsuge see ennem üles leida! :)

---

Lugu ilmus siin

Wednesday, November 20, 2019

Joyce (Tartu)


Tartu keskel on Kvartal. Noh kvartal nagu kvartal ikka, aga veidi teistsugune. Ühes tükis ehitatud, ühekorraga ja mitmekihiliselt ning erinäoliselt. Kaasaegne kaubandustempel, aga mõnusalt eri-ilmeline, liigendatud nii fassaadi kui sisemuse mõttes.

Toidukohti leidub selles kvartalis mitmeid, alates kiirsöögikatest kuni noobilmate restodenid välja. Noobleim neist on ilmselt Joyce. Aga õnneks see noobeldamine kuhtub sisseastumise hetkel, kui sulle vaatab vastu niivõrd ehe elava tule hubisev seinake, et sulatab hilissügise kohmetuse.

Tööpäeva lõpusel ajal pole kundesid just ülemäära palju ning sestap saan üsna vabalt valida lauda kui ka saavutada kiire kontakti ettekandjaga. Kõik oleks justkui kena, kuid väikene apsakas rikub osa tulemusest. Aga kõigest järgemööda, sest mis siin ikka kiirustada, pole me ju bussile hilinemas!

Esitan mina siis oma tellimuse ära ja jään ootele. Nokitsen vahepeal toodud oma-maja-leiba ja määrdekest (leib on otse oivaline, määre aga ei-mingi-sugune). Toksin telefonis kamraadiga sõnumeid vahetada ... ühesõnaga tšill ja lill.

Aga siis tuuakse mulle esimese asjana põhiroog! Ajan kulmud kuklale nagu ristimisvette kastetud pagan ja küsin seletust, et mis värk ja üleüldse!? Selgus, et piiga polnud mu supitellimust isegi tähele pannudki! Noh mingis mõttes arusaadav, kuna selle nimetasin ma esimesena ja kiirelt, seejärel aga hakkasin täpsustama, et misasi see põhiroog endast kujutab. Eks nii see tähelepanu siis hajus ja lukustus olulisemale. Üks lihtne kaheosaline soovitus: märkmik ja ülekordamine. Kirjutame tellimuse endale kriips-kraap ülesse ja kordame üle, et „siis see ja see ja see on kõik?“ Ei ole ju keeruline, või mis?

Novat, aga asi nägi välja siis sedamoodi, et (20 minutit peale tellimist saabunud) põhiroana mõeldud „PORTOBELLO (V, L, G); sibula-sinepimarmelaad, krõbe kale, hernekreem; 14€“ osutus siis olevat grillitud ning täidetud seenekübarateks huvitavas rohelises kuhilas. Et noh põnev ja puha, aga ...

Peenelt ribastatud suhkruherne kuhilake on lahedalt krõmps ja värske. Sellele peale asetatud kalbed marineeritud seenekesed ja kollakas pähklipuru loovad visuaalselt huvitava koosluse, kuid ei kõlksu omavahel maitseliselt kokku. Omaette rohelise püreehunnikuna, kõrvalteemana lisanduv hernekreem loob samas suhkruherneribakestega peas kena kombinatsiooni, veidi vähem aga keelel. Magusaka sibulamarmelaadiga täidetud seenekübarad jätavad aga üsna külmaks – kuivalt grillimine on andnud küll elava suitsuse tooni, kuid seene enda maitse jääb selle kõige taga suisa olematuks.

Kuna supikese tellimus läheb alles nüüd töösse, siis tuleb oodata täiendav pooltunnike, enne kui see kraam saabub. „SEALIHASUPP (L); Suitsupeekonipuljong, grillitud kapsas, marineeritud vutimuna; 8€“.

Siin algab lugulaul omamoodi üllatav-efektsest serveeringust. Kui teile öeldakse „sealihasupp“, siis mida te ootate? Midagi rammusat ja talupoeglikku? Vale vastus! Siin majas tähendab see kahte pöidlaotsa suurust kuubikut, mille vahel paikneb vutimuna ja kapsakuhilake. Ning leemeke kallatakse sellele peale alles otse lauas, sinu nina ees.

Leemeke ise on mõnusalt röstine ja kehakas, ehk küll tsibaruke soolane, aga see pole üldse häiriv. Sea kõhuliha röstitud kuubikud on õrnpehmed ja imeliselt rammusalt maitsvad, nii et nendest täiesti piisab su lihahimu rahuldamiseks. Suitsuse vinega kapsakuhilake ja üllatavalt magusakalt mekkiv marineeritud vutimuna mängivad ülejäänud kausisisuga kenamail moel kokku, nii et tulemuseks on rõõmus rahulolu.

Kokkuvõtteks siis nii: kogemata esimeseks sattunud praepöial ujub ebamäärases olekus rõhtasendi läheduses nagu sohu äraeksinud partisan; teisele kohale taandatud supipöial aga võtab seda otsusekindlamalt sisse püstasendi, kiites nii efektse serveeringu kui meeldiva maitseelamuse eest. Kui seda va teenindusapsakat poleks juhtunud, siis soovitaks seda puhvetit kindlamalt, hetkel aga sammun mõtlikult pimedasse sügisõhtusse, kehitades ülestõstetud mantlikrae all nii-ja-naa liigutusega õlgu.
---
lugu ilmus siin

Thursday, November 14, 2019

Pööning (Viljandi)


Viljandi puhvetite põld pole just nii suur ja lai nagu stepp. Pigem vastupidi, rohkem sellist väheldast aiamaad meenutav, mida pensionipõlve pidav vanadaam vanast harjumusest peab, pannes kasvama ikka neidsamu vanu ja läbiproovitud roosisorte, sekka paar mustsõstrapõõsast ja rida vaarikaid. Ei mingit erilist eksootikat, aga kena ja turvaline paigake ikka.

Seda rõõmsamaks teeb asjaolu, kui selles aiakeses mingi uus taimeke tärkab. Viljandis tärkas Pööningu nimeline ronitaim. Selles mõttes et ronima peabki mööda kitsast trepp kuhugi kõrgustesse, kusjuures sisenemise eel paneb korraks edasise ees kõhklema mõranenud ukseklaas.

Ruum ise on pigem öölokaali või muidu peopaika meenutav, kuid kuna nad end ka puhvetina välja reklaamivad, siis kaeme ikkagi kööki. Või noh sellesse, mida see köök pakub.

Tööpäeva lõpule läheneval ajal olen ma ainumas kunde, kogu teenindus kulgeb seetõttu kiirelt ja asjakohaselt, kuigi ilma liialt pingutamata tähelepanu ja viisakuse osas (loe: ei mingeid tänan-palun-kuidasmaitses sõnu kasutamata).

Supimenüü kolmesest valikust pole minu esimest valikut ehk guljašš-suppi pakkuda. Rannakarbid valge veini leemes ei kõla minu diletantse kõrva jaoks nagu supp, seega tuleb võtta kolmas – koorene lõhesupp (4.50; lõhefilee, köögiviljasegu, sulatatud juust, vahukoor). Natukese liiga turvaline valik maitsejahtijale, aga mis seal ikka.

Napilt kümne minutiga jõuab minuni valge vigurtaldrik, täis üsna sama valget ja ilma viguriteta supikest. Lõhnas on õrn kalake ja värskelt jahvavatud must pipar, nii et sissejuhatus on kenake. Leem ise on mõnusalt kreemine, üllatades meeldivalt oma julge magus-hapuka tooniga – aga see sobib siia väga kenasti! Rõhkevõitu porgandikillud, sipu kartulikest, parajas koguses lõhetükikesi. Kõik nii nagu peab, ei mingeid erilisi vigureid, kuid siiski meeldiv ja maitsev kraam.

Teiseks roaks sai valitud kalalaine jätkuks „Sulajuustune ahjulõhe köögiviljavokiga“ (8.-EUR), mille laudajõudmise jaoks läks 25 minutit. Prae nime järel sulgudes kirjas voki viieosaline koostis: porgand, sibul, zukiini, aedoad, paprika. Tegelikkus on kolmeosaline: juba tuttavad porgandikillud (nüüd täiesti toorena), kuid vähemalt on aedoad ja paprika saanud veidi veeta aega samasuguses magus-hapus leemes, mis ka supile tooni andis. Kiire ragiseva kuumtöötlemise järgi see kraam igatahes ei maitsenud ning ka komponentide arvel oli toimunud arusaamatu kokkuhoid (kiir-karamelliseerunud sibul oleks ju kogu selle lihakõrvase pärl olnud!). Fooliumis küpsenud lõhepala on miinimum-maitsestusega, kuid sulanud juustune ollus annab siia oma hea rammu ja meki.

Kokkuvõte seega suhteliselt positiivne. Supipöial on päris püsti – jah selline lihtsakoeline supike ei kõnele köögi kohta küll palju, aga tulemus on ju ometigi maitsev! Praepöial on ju ka veerandpüsti, ehkki ilma liigse vaimustuseta, nurisedes veidi voki teemal, kuid horisondist allapoole sõitmiseks pole kah päris põhjust. Nii et mööndustega soovitamisväärne on see puhvet küll. Eriti kui võtta arvesse ümbritsevat üldpilti.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, November 6, 2019

Café Peccadello (Pärnu)


Suur osa Pärnu kesklinna kunagisest funktsioonist ehk kaubandusest on ära kolinud. Muu hulgas Kaubamajaka nimelisse kobarpoodi, kus teise korra peal on kenasti pead-jalad koos samamoodi kobaras ka umbes neli-viis söögipesa. Mõnes mõttes on see ju isegi arusaadav kontseptsioon, ehkki kõrvalkohvikute titekisa ja muu ülekanduv mürafoon ei jäta just kuigi mõnusat ja kaua istumisele kutsuvat muljet.

Üks pesake kannab nime Café Peccadello. Interjööril ja muul miljööl peatuda pole mõtet, tegu on pigem üsna funktsionaalse puhvetiga, mis miskipärast on võtnud nimevalikus peenutseda. Tööpäeva lõpusel ajal oli asutuses ka u 4-5 laudkonda, kuid teenindus käis letis nii ehk naa, seega ei pidanud ka ootama. Seejuures olen suhteliselt kindel, et siis oleks ma pidanud ilmselt pikemalt ootama, kuna hetkel käis leti taga ilmselt uue piiga väljakoolitamine. Vanem kolleeg aitas preilil nii aru saada tellimusest kui ka leida õigeid nuppe, kuhu kassamassinas vajutada.

Igatahes tegin järgmise valiku: seljanka (4.90) ja konjakis praetud maks (9.90). Ah et miks ma neid koos nimetan? Tavaliselt ju mainin toidu nime sel hetkel, kui asun teda kirjeldama? Aga sellepärast et – no TERE PÄRNU! – need toodi minu ette KORRAGA! Jälle! Ainult ja ainult Pärnus juhtub sellist suhtumist, mille peale ma hakkan juba kurjaks muutuma. Mis kuramuse sööklalik-hoolimatu värk see on, ma küsin? Kui võtsite vaevaks koha nimes peenutseda, siis proovige teeninduses kasvõi elementaarsetki taset hoida! Kunde ei tule ju sellisess kohta kiirlõunat kugistama, vaid toitu nautima ... või olen ma millestki valesti aru saanud, mh-ah?

Igatahes – kui nüüd proovida positiivsema tooni peale minna – toodi mulle mõlemad toidud juba 6 minutit peale tellimuse esitamist. See on ju vist hea, või kuidas (proovin mitte uriseda samal ajal jahtuva prae teemal)?

Seljanka osutus olevat äärmiselt lihtne, ent maitsev. Leemeke oli piisavalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Tahkemast osast koosnes see küll peamisel vaid viinerist ja keedusingist ning sibulast, ei mingeid seitsmeid lihasid või muud sellist. Supi sisse poetatud hapukoor, oliiv ja maitsemuru. Noh vaata kõik kõneles sellest, et kokk töötab kitsastes oludes ... aga ta teeb seda paganama hästi! See suptšik maitses tõepoolest mõnusalt.

Konjakis grillitud maks kartulipüreega. Hmm, kuidas konjakis grillimine käib? Aga mis ma norin, ka see toit oli väga ja väga heal tasemel! Üllatavalt õhukesed maksaviilakad (nii saab vist küll ainult külmumise piiril olevast maksast lõigata?) olid superhästi maitsestatud ja grillised. Kreemine kartulipüree ja lihtne bešamellkaste. Õunaäädikaga timmitud salatileheksed, kurk ja tomat. Lihtne, kohe hästi lihtne, aga väga maitsev!

Kokkuvõte tuleb nüüd siis ülimalt kahetine. Koka tööd kiidan mina väga, võime lihtsatest komponentidest ilma liigse peenutsemiseta esile manada nende parimad omadused väärib väga kiitust – nii supi- kui praepöial on üsnagi püsti. Aga vaata selle teeninduse pöidlaga tahaks kuhugi tõmmata suuuure ja pika miinuse. No kasvõi küsige ennem, et kas kunde järsku tahab kahte rooga korraga lauda? Mina ei taha! Teine käik peab lauale maanduma esimese järel, mitte ennem, mitte samal ajal, vaid järel! Õpeta nagu oma lapsi, jei bogu!
---

lugu ilmus siin

Thursday, October 31, 2019

Wana Wiipuri (Tallinn)


Pikk tänav on nagu viinamarjakobar, mille külge on haakunud ridamisi marjakesi-puhvetikesi, üks kenam kui teine. Mõned marjakesed maa peal, mõned aga hakanud kartuliks ja roninud maa alla. Keldribaaride ajastu olla mõnede meelest otsa saanud, aga näe keldrirestoranide oma pole seda mitte.

Üks kartulimarjake kannab nime Wana Wiipuri. Tööpäeva õhtusele ajale vaatamata on see üsna täis vanema-ealisi põhjala poegi ja tütreid. Saalis askeldab sobilikult hallipäine härrasmees, laveerides kiirelt ja osavalt laudade vahelt, visates kundedega sobilikku nalja ja kandes üha uusi taldrikuid-pudeleid lauda. Sellest on kohe kahju, et meie komberuumis on see nii harv – näha soliidses eas härraseid selles vanas ja õilsas ametis.

Lappan lahedalt vana ajalehe moodi menüü läbi ja tõden rahuldusega, et paberkandjal ja veebis on ühesugused pakkumised – need kipuvad tihtipeale erinema.

Esimeseks valikuks võtan borši (6.40 EUR) ning täpselt 10 minutiga ongi see lauas. Nojah, a la carte see pole, aga borši kiiruga ei keedetagi. Seda enam, et see boršš on üles ehitatud noorlooma keelele – selle vaaritamine võtab ikka päris jupp aega! Koos suptšikuga saabub lauda ka komplimentaarne viinapitsike ja leib/või. Teenindus kulgeb, nagu öeldud, kiirelt ja asjalikult, samas pigem lihtsalt kui hoolitsevalt.

Supp ise on igati OK, soola-happe-vürtsi-magusa tasakaal on kenasti paigas, kuid mingeid erilisi muljeid siiski ei jäta. Leemes puudub küllusetunnet pakkuv liharamm, keele keetmine eraldi jätab oma paratamatu jälje. Küsitav on ka hapukoore lisamine otse supi sisse, alati oleks mõistlikum see eraldi serveerida.

Teiseks toiduks valin veisepõse (hautatud veise põseliha / kartuligratään / veini-kirsikaste; 18.80EUR), mille saabumiseks läheb ligi 30 minutit. On siililegi selge, et seegi pole mitte tellimise peale valmiv roog, veisepõsk vajab väga pikka haudumist. Kartuligratään on mage, kuid mõnusalt koorene ja ürdine, põhitooni annab vist rosmariinike. Salatikuhila meeldivalt happeline-mahlane kasteke ja värskelt pealeriputatud soolahelbed loovad karge koosluse.

Kahe väikelapse rusika suurused põseliha tükid on parimal moel pehmeks küpsetatud, liha ise pikakiuline ja liimjas – täpselt nii nagu peab. Aga miks on see hõrk lihane amps parimat rakendust vääriva põhjalikkusega üle mäkerdatud kastmega, mille servani täis kausike veel eraldi kõrval seisab, sellest küll aru ei saa. Esiteks ei lase see lihast endast aimu saada, teiseks on kaste ise selline arusaamatu nagu pärismaalaste lõunasöök aadlipreili jaoks. Umbes säärane, mida odavamate tšurtšellade valmistamiseks kasutatakse Gruusias. Õrnalt magus, veidi kaneeline, arusaamatult marjane ja näeb välja nii, nagu oleks sellesse jahu segatud. Sellise ebamäärase pläusti kuhjamine lihale tekitab tublisti rohkem kahju kui kasu.

Kokkuvõte tuleb seega selline loiupoolne. Otseselt halvasti pole midagi, aga mingit põhjust aplodeerida kah pole. Nii supi- kui praepöial on pooles vinnas, arutledes kahtleval moel küsitud hinna ja pakutud toiduelamuse suhte üle.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 23, 2019

Cafe Truffe (Tartu)


Tartu raekoja platsil aastakümneid tagasi jalutades võis vaid ohata – kus on kõik need väljamaa filmidest nähtud kohvikud, miks meil neid ei ole. Nüüdseks on aga puhveteid siia siginenud nagu koprapesi jõekallastesse, nii et üks nügib teist ja kolmas neljandat.

Üks väidetavalt vahemere hõngu pakkuv kobras ... või puhvet ikka on siin pesitsenud juba tublisti üle tosina aasta. Cafe Truffe edevavõitu nimi on ilmselt tuttav paljudele, aga minu pöidla poolt on ta veel seni torkimata. Parandame selle vea!

Pärastlõunaseks ajaks on heledad suureaknalised ruumid hõreda täituvusega ning kõik edasine toimub kaunilt ja kiirelt. Piiga vudib kiirelt ja naeratab armsalt, muutes ruumi veelgi helgemaks.

Esimeseks roaks tellin lihtsalt, ent seda intrigeerivamalt kõlava „Tomatine hakklihasupp“ (6.50). Mõnikord on lihtsaima roa valmistamine köögi kohta kõvasti kõnekam kui udupeene kolme kõrre ristisättimine taldrikul.

Napilt 10 minutit tellimusest ja lauda saabubki aus ja toekas kausitäis kuuma ning aromaatset tomatipunast leent, mida katavad peene tumedasäbrulise kihina kuivatatud ürtide kiht ja kuhilake ilumuru. Tihke leem on mõnusaimal ja virgutavaimal moel särtsakas, happeline ja vürtsikas, tasakaaluks köögiviljade magus foon ja tummine liharamm. Lisaks ohtrale hakklihale leidub siit korralikult pehmekspodisenud varssellerit ja pea lahustunud sibulit, hõõrutud tomateid ja õrnalt krõmpsjaid porgandiribakesi – selle viimase osise õigeaegse lisamise eest tuleb eraldi kiita!

Tõsi küll, aja jooksul selgub, et kuskil kausi sügavuses külitab hapukooreklomp nagu rott kartulisalves. Selle lisamine supile ilma küsimata on minu jaoks OK, aga ehk oleks mõistlikum siiski jätta see kunde otsustada, et kas ta soovib suptšikut kooreseks tuunida või mitte.

Teine moment – mingites komberuumides pakutakse supi kõrvale ka leivakest ... minu teada ka vahemere kant pole erand? Või jaa? Siin seda supikõrvast igatahes minuni ei jõudnud.

Kolmas – kulla puhvetirahvas, kui lauda istub vuntsinimene, siis võiks alati siia tuua virnakese salvrätikuid. Eriti kui see vuntsiline tegelane on nii veider, et ta supikest tellib. Pikemalt seletama ju ei pea, või jälle jaa? Kuigi lauda toodud söögiriistade all oli siin üks salfakas olemas, jääb sellest minusuguse sorguskarvalise isendi jaoks väheks J

Teiseks roaks proovin samuti midagi lihtsamat: seakaelakarbonaad chimichurry, värske kartuli ja grillitud tomatiga (12.00), mille saabumisajaks kujunes üsna täpselt pool tundi. Kuigi jah, lihtne on kõik enne ja peale chimichurryt. Peale guugeldamist tean, et see tavaliselt rohelistest murudest tehtud külm õlikaste on Argentiina päritolu ... iidne Vahemeremaa, eks ole. Aga maitsev ja vürtsikas oli see roheline kraam ikkagi.

Kõige muuga läk nüüd asi veidi nihu. Kui toidukirjelduses on kirjas „värske kartul“, siis ei oskaks oodata tumepruuniks ja mõrkjaks praetud jupikesi. Grillitud tomati asemel leidsin eest samamoodi ülepraetud paprika. Koosseisuvälised šampinjontšikud ja kale-kapsa lehetükid olid samamoodi ülemäärast kuuma saanud. Liha nägi küll kaunilt ja isuäratavalt grillitriibune välja, aga veidi kummine ja sama kõrvetatult mõrkjas. Pika peale tüütas see söemekk nii ära, et jätsin osa praest taldrikule.

Kokkuvõtvalt siis hinnang kahetine. Supipöial on püsti mis püsti, laksutab keelt ja kiidab kokka – vot see on üks õige keresoojendaja jahenevasse sügisesse! Praepöial aga vajub horisondistki allapoole, nihutab taldrikut endast eemale ja küsib, et kas pann ununes liiga kauaks tulele, kuidas muidu kogu talkrikutäis ühetaoliselt mõrkjaks muutus?
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 16, 2019

Bublik Caffe (Narva)


Inimene mõtleb, aga juhus juhib. Tahtsin mina Narva linna sees minna pöidlaga torkima ühte hotell/restorani, aga selle uksel laiutas silt, et kaheks päevaks on mõlemad suletud. Blinn.

Hea kamraad telefonis juhatama: „Bublikut oled Narvas proovinud? Uus viisakam pelmennaja Puškini tänaval.“ Ja kui sain kinnituse, et selles buublikus peaks suptšikut ka olema, siis seangi väikese ohkega sammud sinnapoole. Need korrad, kui mõni pelmeenipesa minu jalge ette on sattunud, pole ükski mingit erilist kulinaarset jälge mu mällu jätnud, enamasti funktsionaalse toitumise kohad kõik. Aga no lähem libistame keelega siis selle buubliku üle, et järsku ongi vsjoo vkuusno (nagu venekeelsetes puhvetites ikka ja alati oma toitude kohta öeldakse).

Kella neljases pärastlõunas on pisike ruumike täis lastega emmesid ja oi kui häid lõhnu! Kaneelisaiakesed ja pelmeenid – tuju läheb kraadike paremaks, et järsku seekord joppab millegi mõnusaga! Olgu etteruttavalt öeldud, et istumise lõpuks täitsid ruumi kuskilt köögist hoovavad piparkoogiaroomid, mis muutsid moodsas võtmes disainitud ruumi üsna õdusaks kohaks.

Supivalik oli paraku üsna ühetaktiline: „kõrvitsa püreesupp peekoniga“ ja „roheliste köögiviljade püreesupp krevettidega“, mõlemad 4.-EUR. Kuna see roheline kraam kõlab vähemalt huvitavamalt, siis nii valingi.

20 minutit hiljem asetataksegi minu ette poolviltu supike, saadetuna masinlik-väsinud sõnadega „prijatnogo appetita“. Hmmmm ... noh väljanägemisel pole laita. Balsamiconire, roheline iluleheke ja näpuotsatäis seesamiseemneid – päris kenake vormistus ju. Saiakuubikukesed eraldi kausikeses – mõistlik ja asjakohane lisand kreemsupile.

Aroomis pole peale balsamico midagi tunda, aga see lõhn on ju omaettegi mõnus. Maitses – peale balsamico pole midagi tunda – ja see pole enam üldse mõnus. Püree ise maitseb nagu ... noh nagu beebitoit. Turvaliselt ja tervislikult. Ehk siis peaaegu nagu ei kuidagi. Vist on siin brokkoli ja porru? Üsna maitsestamata kujul, vaid õrnalt soolaga tuunitult. Õhkõrnalt.

Koonerdamisi lisatud krevetikesed kausipõhjas jäävad supi suhtes paralleelseks nagu palmid ja polaarjoon. Et püreel mingigi struktuur oleks, kallan krutoonid sinna sisse, aga ega see maitset lisa. Proovin veidi soola ja pipart topsikutest lisada ... noh läheb pooltooni võrra elavamaks see titetoit, aga mingit sisemist ilu see asjale ei lisa.

Teiseks roaks said osutatud supiga harmoneeruvale „Pelmeenid krevettidega“ (5.80). Kolmkümmendviis minutit hiljem asetatakse taas poolpõiki needki minu ette. Nüüd juba ilma ühegi saatesõnata. Kuigi võinuks ju vähemalt seletada, et miks need pelmeenid on savikarva tumehallid. Ehk on nt tatrajahust tehtud?

Ahjaa, tellimise hetkel küsib noorik, et mis kastet pelmeenide juurde pakkuda, kas koor, majonees või adžika? Mina vastu nagu tuhm turist kunagi: „aga missugune võiks siia juurde sobida?“ Näitsik soovitab adžikat, et see sobivat iga asjaga. Noh nii siis nii.

Kümnekonna tumeda pelmeeniplönni peal laiutab umbes sama palju mingi kõvema laapjuustu laastu ja iluoksake. Umbes nagu teatud tavaruumis jõulupuu, kus ehteid on samas kubatuuris kui kuuske.

Pelmeeni taignakestake on tiba nahksevõitu (jällegi – on see nüüd tatrtajahust?). Sisemus maitseb üllatavalt kohupiimaselt. Kougin mõned ettevaatlikult lahti nagu kogenud sapöör ja avastan, et igasse pelmeeni on lisaks ühele (ühele, Karl!) tibatillukesele krevetikesele lisatud ka mingit kohupiimase olekuga ja maitsega juustulaadset kraami.

Adžika on magusapoolne ja mahe nagu meie kandis poodides pakutavad versioonid ikka, millel pole oma kaukaasialiku esivanemaga peale välimuse ja nimetuse suurt midagi ühist. Aga noh tõepoolest, ega nad leebet pelmeenikest halvemaks kah ei tee, sest oodatud krevetimaitset polnud sisuliselt olla nii ehk naa, selleks pidanuks neid pelmeenikesi keetma korralikult maitsestatud leemes.

Ehhh jah. Kokkuvõte tuleb seekord nukker. Supipöial keerab end solvunult krussi ja küsib etteheitvalt, et miks teda nagu beebit koheldakse? Praepöial imestab, et misajast pelmeene praeks peetakse? Väikelastega emadele on see armsa olekuga pesa ilmselt OK, sest iga maitse peale pirtsakad lapsed on siin ilmselt hea meelega nõus toituma. Kõhutäit otsival täisinimesel või maitseid jahtival gurmaanil pole aga sellesse puhvetisse asja. Ei mõista mina seda soovitada mitte.

---
lugu ilmus siin