Sunday, April 8, 2018

Bison House (Pärnu)

Pühapäine Rüütli uulits Pärnus on väljaspool mõnekuulist suvehooaega üsna väljasurnud paik. Sellele sügavale sesoonsusele saab ehk omistada vaid ühte positiivset külge - need vähesed toidukohad, mis siin paiknevad, on tõenäoliselt tühjad. Positiivne on see mõistagi vaid kunde jaoks ja ka seda vaid selle hetkeni, kuni on arve maksmise aeg. Kallid üüripinnad vajavad raha ka jõude seismise perioodil.

Igatahes astusin Bison House nimelisse asutusse sisse üsna null-ootustega. Polnud selles puhvetis varem käinud ja netist nähtud varasemad arvustused olid väga seinast seina. Ameerika köögist pole ma just kõige kõrgemal arvamusel ning asutuse FB-pesa on mitu kuud uuendamata. 

Sisseastumisel tühja söögisaali täitis jänki-muusika, mis õnneks jäi mõistlikult vaiksele tasemele. Igavlevalt omavahel juttu puhunud näitsikud nõksatasid püsti ning tuleb tunnistada, et teenendus oli meeldiv ja naeratav, kiire ja üsna laitmatu ... vähemalt selles osas, mis puudutas inim-suhtlust.

Seevastu laudatoodud kiletatud menüükaardike ei jätnud kuigi head muljet, ei sellel toodud vähese valiku ega hindade osas. Ehkki valisin nii supi kui prae, siis leiba lauda ei toodud (võib-olla ameerikapärasus välistabki selle) ning söögiriistade hulgi serveerimine ämbrikeses süvendab rõhutatud lihtsuse-odavuse tunnet, mis sobib ehk pubisse, kuid mitte asutusse, mis vähemalt tšekil nimetab ennast veidravõitu lühendiga "resto".

Supiks valisin "koorene lõhesupp" (5.00) pisut küll peljates, et kas tegu on jälle standardse kreem-supiga. Kiirelt lauda ilmunud supp oli aga õnneks nö normaal- mitte saumikser-versioon. Aromaatse, rõõsakoorese ja mõõdukalt vürtsika leeme sees leidus piisavalt pehmeid lõhetükikesi. Köögiviljade küpsusetase oli veidi ebaühtlane - porru ülemäära pehme, kartul paras ja porgandikettad õrnalt krõmpsjad, kuid üldmulje jäi siiski hea. Kodune ja lihtne, kuid ikkagi hea.

Menüüs "antrekoot" nime all pakutav praad kannab tšekil küll kentsakat teisendit "RIBEY tomat", kuid hind klapib - 19.-EUR. Lisandiks otsustasin grillitud köögiviljade (2.50) kasuks ja oiiii see oli hea valik! 

Antrekoodi pannisärinat oli kenasti lauda kuulda ja taldrikul kohalesaabunud keskmises mõõdus lihatükk oli perfektses valmidusastmes - keskelt asjakohaselt tumeroosa ja äärtest värskelt tekkinud praekoorikuga! Üks märkus siiski siia juurde - sellise lihatükiga taldrikul tegelemiseks ei sobi harilik lauanuga mitte üks tonks! Omaette nugade soetamine ja laudatoomine peaks kõrgema taseme lihakultuuri edendamise juurde lahutamatult käima ... ning antrekoodi / ribeye serveerimine kuulub sellesse kõrgemasse klassi!

Tšekil mainitud tomat oli poolik harilik talvine kasvuhoone-jurakas, millele tema grillilt üle laskmine ei andnud mitte midagi juurde ... no aga selle kahvatu plönniga ongi keeruline midagi mõistlikku ette võtta. Komplekti kuuluv salatilehtede segu oli seevastu üle kallatud meeldiva magusaka sinepise kastmenirega, mille eest tuleb kiita! 

Aga ohhh need köögiviljad, oi need olid ÜLImõnusad. Paprika, porgand ja suvikõrvits olid näinud parasjagu kuuma ja viimasel hetkel ka kohtunud soolaka maitsevõiga, mida ka lihatükile oli ehteks selga sokutatud. Jah, see soolasus mõjus esimese ampsu ajal veidi ülemäära intensiivselt, kuid lõppkokkuvõttes sobis siiski imetabaselt muidu vaid oma-mahlaseid tegelasi täiendama. 

Kokkuvõtteks - seda puhvetit julgen väikeste reservatsioonidega soovitada küll. Supipöial pole küll ülemäära virge, kuid pigem püsti kui külili. Sirgelt püsti seisev praepöial teatab selge ja kõlava häälega, et vata niimoodi peabki antrekooti tegema! Lisaks leidub grill-köögiviljade kiituseks taskus omaette pöial, mis laulab rõõmsalt ja limpsab veel pool tundi hiljemgi keelt. Reservatsioonid jätan aga siia ikkagi, esiteks veidi liiga kõrge hinnataseme ja teiseks mõningate serveerimis-apsakate tõttu (eelkõige korraliku lihanoa puudumise tõttu). Naeratava ja sooja teenenduse eest aga annan selle puuduse peaaegu andeks :)

Monday, April 2, 2018

Riigikogu söökla

Nii lühikest kannet pole siin päevikus veel olnud ega ilmselt tule kah. Riigikogu puhvetist olen juba kirjutanud, kuid samas majas elab korrus madalamal ka üks söökla. Ning korrus madalamal on VÄGA täpne määratlus ka selles pakutava kohta.

Borš. Mehh. Täiuslikult mehh. Seda juhtub ikka üliharva, kui ma jätan supi taldrikusse järgi. Seekord jätsin.

Magushapu kalkun ... noh polnud viga, magus-hapu ta ju oli, kuid rõõmutu. Kus-kus - kuiv ja tuim. Ainuke hea moment - krõmpsjas ja mahlane peedisalat, mis oli ka ainumas, mille lõpuni sõin.

Kokkuvõtteks ütlen ainult - sööklat ei pea pidama madalaima ühisnimetaja järgi. Kasutada ära seda, et majas töötab sadade kaupa kontorirahvast, kes kord päevas tahavad söögipausi pidada ... nomaeitea ... see kraam ja käitumine on lame. Kokakooli esimese kursuse tudengite läbikukkumise äärel balansseeriv tase heal juhul.
---
pilt isetehtud

Tuesday, March 27, 2018

SchnitzelHaus (Tallinnas)

Südalinna ja Toompea vahele jääb Rüütli uulits, mis jääb enamiku nii linlaste kui külaliste jaoks radaritelt välja, kuigi sellel paikneb mitmeid sümpaatseid puhveteid. Muuhulgas ka saksapärane „SchnitzelHaus“, mis tasub vaatamata oma nurgatagusesse peitumisele üles otsida kasvõi oma visuaali mõttes. Selles paekivist keldris saaks minimaalsete ümberkorraldustega rahulikult filmida keskaegseid kõrtsistseene ... või siis rahulikult vaadata mühisevat kaminatuld. 

Seda viimast ehk kaminassevahtimist harrastas ka tööpäeva lõpusel ajal ainuke saalisviibija, noorepoolne teenendaja. Olgu etteruttavalt öeldud, et noorhärra sai küll tehniliselt kõigega kenasti hakkama, kuid ilmselt teenindajakoolitust ta saanud pole.

Kolmerealisest supivalikust sai võetud guljašš (4,90), ehkki traditsioonilise saksa köögiga seda kohe ei seoks ... aga võib-olla tõesti Baierimaal on ta levinud. Supikõrvaseks hilinemisega lauda toodud leivakorvike sisaldas igavat halli põrandaleiba, mingist võist või muust peenutsemisest polnud jälgegi.

Supikogemus ise sai vastuoluline. Minuteada peamiselt lihast, sibulast ja paprikast koosnema pidava olluse alusmaterjaliks oli siin kartul ja tomatipüree. Teisalt aga – tihke ja tummine taldrikutäis oli siiski kuum, aromaatne ja mõnusalt vürtsikas, nii et maitsemeeled tegid rahulolevalt „nurr“.

Prae puhul polnud kahtlustki, et šnitsel ta pidi olema. Ausalt öeldes pole nii laia šnitslivalikut kuskil näinud, u tosina nimetuse hulgas oli nii klassikalist viini šnitslit, kui nt küüslauguga või juustuga varianti kuni „monsteršnitslini“ välja.

Valisin „Maja spetsiaalne mädarõikašnitsel praekartulitega“ (12.90EUR) ning valiku järel hakkas söögisaali täitma popitümaka vahele kostma köögist ka haamrikolksatusi. Saali tühjuse tõttu käis kõik imekiirelt ning vaevalt supi lõpteamise järel jõudis lauda ka lihalatakas ise.

Mnjah. Formaalselt võttes oli kõik ju õige – krõbe kooruk ja pehme sisu. Esimeses ampsus rõõmus tõdemus – näe ongi mädarõigas! Aga edasi --- edasi tuli igavus ja kahtlus. See lihaliistak oli tuim ja kuiv, isegi mädarõigas ei suutnud seda päästa. Mingit kastet taldrikul polnud, mille sisse kastes saanuks asjale vunki ja/või mahlasust juurde anda. Hinge sigines kahtlus, mis süvenes paneeringukihi eemaldamise järel – niiiiiiiii siledat, ilma ühegi sooneta või rasvatriibuta sealihalatakat pole minu silm varem näinud. Kas tegu võis olla kanalihaga? Teenindaja kinnitas, et ei-ei-ei, ikka kaelakarbonaad ... aga no ma ei tea. Nii ütlast, ilma ühegi muhuta ja isegi tampimisjäljeta ning ühtalselt heledat sealiha kujutaks ette ehk mõnes keedusingis, kuid mitte kaelakarbonaadis.

Üle taldriku laiutava liha alt ilmusid välja praekartulid – õhukesed kenad liistakad ... aga oh paraku täiesti maitsetud. Salatina pakutud jämedalt hakitud hiina kapsas ja riivitud porgand süvendasid igavustunnet keelel ja meelel. Talvine kurk-tomat astusi rõõmutult samasse auku. 

Kogu sooritus sisenemisest väljumiseni võttis aega napilt 25 minutit, mis oleks ju suurepärane, kui kiirus oleks eesmärk omaette.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial on küll veidi mõtlik – kas selline kartuliküllane peabki olema guljašš-supi saksapärane versioon? – kuid üldiselt siis püstipoolne. Praepöial aga longib toast välja, käed taskus, taob jalaga väikesi kivikesi ja küsib – kui „maja eri“ oli niiiiii igav, siis missugused veel need ülejäänud on? Seda puhvetit seega julgeks soovitada vaid mõnele saksa köögi fännile, kes oskaks pakutavat ehk paremini hinnata.

Thursday, March 15, 2018

Vintage Factory (Tallinnas)

Pubidesse söömaminemine pole üldiselt kõige targem mõte. No pole need just gurmeepesad ning üsna suvalise pläusti eest küsitakse korralikku hinda. Kuid õnneks on ka meeldivaid erandeid.

Kapates Narva maanteed pidi ühest meediamajast teise oli mul veidi aega ning otsustasin sisse vaadata vanasse Lost Continenti. Näedsa - uksel ilutseb aga sootuks teine silt "Vintage Factory", kuid sisemus pole just kuigi palju muutunud, ehk on lisandunud veel kolm kilo kitši ja igasugu tilu-lilu, mis annab toitu oodates silmadel üllatunult muiates end imetleda.

Ahtakesest supivalikust valisin mõistagi seljanka (3.90). Kes suudaks kokku lugeda neid kõikvõimalikke mooduseid, kuidas seda võluvat rooga lörtsitakse!? Aga see rammus leemeke, mis kenasti kaane all kuumana serveeritult minu ette jõudis, oli oi kui hea! Sidrun ja oliivid ... ooo, vähemalt see on siinsele kokale meelde jäänud, et need kaks asja peavad taldrikus olema! Noh, see et priske sidrunilõigu seljale oli jäänud ka paberist kleepsuke, pani küll veidi imestama, aga las ta olla. Paks õlijas kiht supi pinnal ja vürtsikas aroom said hiljem kinnituse - siin olidki mängu hispaania vorstikesed. Ahjuliha, singi ja viineri tükikesi oli lisatud sama uljalt ning lihaka supi selgroog oli seega kenasti paigas. Nooooojah, neerukesi paluks võimaluse korral ka siiski lisada, eks ole! Aga igatahes see julgelt happeline leem koos ohtra ja õnneks mitte lödiks keedetud kurgikesega ... ohh see maitses hea!

Teiseks tellitud viini šnitsel (8.50) polnud seevastu mingi eriline šedööver. Jah, lihalatakas oli suur ja krõbe, kuid veidi liiga pontsakas (kui juba nimetad šnitsli viinipäraseks, siis palun mudi ta ka kombekohaselt paberõhukeseks). Muruks juurdekuhjatud hakitud käharsalat oli kuiv ja maitsetu, rõõmu tegi aga lopsakas mangoviilakas. Kartulipüree asemel lisandiks kasutatud friikartulid (õnneks hoiatati asendusest ette) jätsid mind mõistagi külmaks ... aga paraku lisasid lihaga kokku puutudes liigset soolakihti.

Kogu sooritus võttis aega uksest ukseni 40 minutit, mis pole üldse paha, võttes arvesse et sisse astudes oli köögis tellimuste järjekord ees ning rahvast jagus laudade taha piisavalt.

Kokkuvõttes võib seda puhvetit soovitada küll. Kui mitte muu siis seljanka pärast võiks sinna teinekordki tagasi minna. Seega - supipöial on püsti mis püsti ja hõõrub rahuolevalt käsi. Praepöial jääb üsna ebalevalt horisontaalasendisse, kuid naeratab korraks, meenutades pubiroogades tavatut mangoviilakat.

Tuesday, March 13, 2018

Portaal (Pärnus)

Port Arturi asukohta ei pea Pärnus vist kellelegi seletama, eks ole? Nii sattusid minugi kõverad jalad sinna majja, sest ta lihtsalt jääb ette. Noh ja kuna möödaminnes jäi ka üks toidukoht ette, sai seegi läbi kõnnitud. Kesise eelarvamuse kiuste, mida sisendas uhke nimetuse Portaal liignimi "söögisaal".

Etteruttavalt - eelarvamus osutus tõeks. Koplilaadset ruumi on üritatud õdusamaks liigendada, kuid sööklalikku tunnetust see ei vähenda, abiks pole ka rohelisest plastikust toolid (kuigi mujal nägin hiljem ka puitmööblit).

Supibufee valik on ju täitsa kena - vist oli 4-5 nimetust pakkumisel. Valitud aedoa-hakkliha supp (vist oli 2.50?) oligi täpselt see, mis nimes kirjas. Lihtsaid toite saab ka maitsvalt teha, seda siin polnud väga pingutatudki talupoja tasemest kõrgemaks väärindada. Hakkliha, kahte sorti ube, näpuga kartulit ja veel vähem sibulat. Ainuke huvitav nüanss oli mingi üsna mudruks hakitud roheline lisand ... kas see võis olla lehtkapsas ... kuid see oli nii ära keenud, et ei allunud tuvastamisele. Leige ja keskpärane kraam.

Pärnuga minu peas seonduv juustušnitsel (4.50?) oli veel mehhim kui supp ning see toodi ilma sõnagi lausumata lauale pea kohe, kui olin jõudnud supiga lauda istuda. Juust ise oli küll väääääga efektselt veniv, kuid samavõrra maitsetu. Jeerum, selliseks toiduks võiks ehk midagi muud valida kui ilmetu kollane ollus, mida me nõukogude pärandina juustuks nimetame? Külmutatud köögiviljakomplekti ülessoojendamine paneb köögist üsna halvasti arvama. Kapsa-porgandi salat ... ahhhh mis ma ikka norin, toit on tuunitud eesmärgile vastavaks. Söökla. Kõige meeldivam osa oli ehk kergelt küüslaugune külm kaste.

Kokkuvõte? Mis siin ikka kokku võtta. Pöidlad seekord puhkavad, neid pole mõtet isegi tülitama hakata. Kui on Pärnus vaja kiirelt ja odavalt süüa, siis see puhvet täidab eesmärgi ära. Maitsejahtija silmade läbi vaadatuna on siin aga tühi koht.

Tuesday, February 13, 2018

Riigikogu puhvet

Asutuse-sisese söögikoha häda on alati üks - selle pidajad ei pea kuigi palju pingutama. Pane kantiinis lauale mida iganes, küll ta ära süüakse. Määravaks on ainult koka professionaalne eetika ... noh ja oht, et asutuse töötajad hääletavad jalgadega ja lähevad kuhugi mujale sööma.

Toompea mäe otsas on üks legendaarne puhvet, kuhu on veidi keeruline sisse saada ja mille püsikundesid võiks ilmselt kahtlustada kõrgendatud enesehinnangus ning seega ka kulinaarses nõudlikkuses - no kaeme siis perra.

Teenendus - no mis teenendus. Ise peab endalu suppi kulbitama ja puha :) Ühesõnaga - ei mingit a la carte värskust (toit istub soojenduses tundide kaupa) ja menüü rikkalikust (võtad seda, mis on). See-eest kiire ja mugav ... no võta sa nüüd kinni, on see hea või halb.

Supiks pakutakse sedapuhku seljankat, mille väiksem ports maksab 2.-EUR. See indikaator-roog valmistab alati ootust ja põnevust ... ning pakub harva rõõmsat tunnustust. Kulbitäis potipõhjast tuleb tihke ja tummine - kõvvvasti sibulat ja liha, veidi vähem hapukurki ning tihkelt musta pipra teri. Ausalt öeldes üheülbane on see värk - ei mingit seitset sorti liha, ei mingeid oliive. Maitse üle just otse väga ei kurda, kuid lamedapoolne on see kraam küll.

Teiseks roaks lubas suur e-tahvel antrekooti kus-kus'i ja/või ürdikartulitega (7.50). Eeeee .... ma olen ilmselt millestki väga valesti aru saanud. See peaks olema toekas ja samas hõrk veise seljatükk, mis vajab vaid kiiret grilli, et loomulikku lihast maitset õilistada. Kuid see ... nojah ... õhukesed, laiad, laiali-lagunemise äärel latakad on vist küll loomaliha (kuigi võib vabalt ka sea kaelakarbonaad olla, struktuuril vahet ei tee, maitselt ka mitte), kõike varjutab tume veinine kaste. Aga see kaste on HURMAVALT HEA! Viigimarjaliku nüansiga, piisavalt tummine ja aromaatne! Noh kartul on kartul ja kus-kus ei saa võimalustki omaenda eest rääkida, sest imbub kohe veinikastmest läbi. Kolme sorti lihtsat salatit pole enam värsked, kuid see-eest fantaasiavaesed.

Supipöial keerab külil, haigutab laialt ja palub end üles äratada, kui midagi põnevamat pakkumisel. Praepöial uurib imestunult kokanduse põhitõdesid ja küsib, et misasi on ikkagi aktrekoot ... kuid tuletades meelde seda imeilusat kastet (mida ei peaks säänsel praetükil üleüldse olema!) ajab end vägagi püsti ja palub kokka tervitada! Üldistatult - ainuüksi toidu pärast pole mõtet Riigikokku küll pürgida.
---
pilt isetehtud

Monday, February 12, 2018

Reval Cafe Rävala (Tallinn)


Kui üks koht näeb välja nagu söökla, siis üldiselt ta seda ka on. Kvaliteetne, kuid ikkagi.

Tallinna kesklinna klaasmajas on ilmarahvale nii sisse- kui väljavaatamiseks üks taoline moodsamat vurhvi söögipesa. Nii interjöör kui eksterjöör rõhutab kontori-inimese askeesi, kes tarbib oma kalorid, nina nutitelefonis. Või siis tuleb rõhutatult asjalikule ärilõunale, kus igasugune kohviklik õdusus või restoranlik peenutsemine mõjuks kohatult - me oleme ju moodsad sall-inimesed, eksole!

Hilislõunasele ajale kohaselt oli mahukas saalis rahvast mitte liiga palju ning letis tellimust andes läks see esimene tsükkel kiirelt ja ladusalt. Vaevalt olin jõudnud käia käsi pesemas ja lauda istuda, kui juba jõudis ka toit lauda. Seega kaks esimest tsüklit - tellimuse sisseandmine ja ooteaeg - võtsid kokku ehk 10 minutit. See oleks ju hea, kui ainult ... mõlemat tellitud rooga poleks toodud lauda korraga! Kusjuures kassas olnud piiga veel küsis, et kas toidud tuua käikude kaupa? Kui ma nüüd ettekandjatari käest imestunult pärisin, et "tõite ikkagi korraga?" kõlas napp vastus: "Kokad panid nad niimoodi koos valmis ja ma ei saanud ju jahtuma jätta!"

Esimeseks roaks valisin rubriigist "Revali hitid" borši pardilihast (5.- EUR). Lauda laekunud sügav kausitäis oli vähemalt kubatuurilt üsna muljetavaldav. Leem ise oli ehk tiba liiga happeliseks tuunitud (noh peet peab hapet saama värvi säilitamiseks), kuid seda leevendas kenasti eraldi kausikeses serveeritud hapukoor. Teises napakeses olev hakitud murulauk andis kena värvilise täienduse, kuigi mõistagi talvine muru on lõhna- ja maitsevaba. Kolmanda lisandina pakutud ollus oli üsna kummaline, ilmselt oli küüslaugugraanulitest üritatud taas elusat küüslauku tekitada - tulemus oli aga tuhm ja lame. Pardiliha ise oli suisa niitideks lahti keenud ning pakkus pigem esteetilist kui kulinaarset lisaefekti.

Teiseks võtsin samast rubriigist "Revali käsitsivalmistatud lambalihapelmeenid seene-sibulakastmega" (6.- EUR)" ning ka nende kogus oli päris muljetavaldav. Seenekaste väärib kiitmist - kasutatud oli õnneks metsaseeni, mitte šampinjone. Pelmeenid ise ... noh nagu pelmeenid ikka, mingit erilist käsitöölist vigurit või lisaväärtust keele peale ei jäänud. Lambaliha oli ausalt äratuntav, tibake ehk soolane, kuid siiski mõnus amps.

Kui olin napilt ehk pool tunnikest hiljem uksest väljunud, siis meenus, et tellitud ja kinnimakstud kohvi nad mulle ei toonudki. Aga tagasi ei hakanud kah minema, las ta olla.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit ma soovitama ei hakka. Supipöial on üsna neutraalses asendis külili, praepöial kerkib kastmejagu kõrgemale, kuid ei rohkem. Soorituse kiiruse, hinna ja kvaliteedi suhte osas üsna hea, aga mingit erilist põhjust sinna tagasi minna ma ei näe.