Thursday, August 22, 2019

Mekk (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal ilutseb aknal kiri "modern Estonian cuisine". Njaaa, see tekitab nii uudishimu kui ettevaatlikkust, kas pole?

Esiteks pole ma päris kindel, et mis loomake ta ikkagi on, see "eesti köök" ja seda hämusemalt kujutan ette, et mida siis moderne variant endast kujutab. Aga see loob ainult positiivselt uudishimuliku fooni, et mida siis too maja taolise sildi all pakub.

Teiseks aga - kui üks kohake reklaamib end inglise keeles (veebis ainult inglise keeles) ja südalinnas, siis see lõhnab nagu turistilõks, kus võib suvalise kraami eest küsida kirvehinda. Teise korruse skepsist lisab paiknemine hotelli all - enamasti on hotelliköögid orienteeritud suurtel kiirustel ja hulgakaupa toitlustamisele, kus maitseviguritele ruumi ei jää.

Aga mis seal ikka - libistame keelega üle selle koha ja vaatame, kuidas maitseb! Või siis minu puhul tuleks vist öelda: "torkame pöidlad sisse"? :)

Igatahes, restoran Mekk, siit ma tulen!

Mitte-keskaegses majas kohmakalt keskaegseks stiliseeritud interjöör (tihedalt paigutatud, aga peenikeste ja oskamatult järgatud palkidega seinas ja laes) tekitab veidi kummastust. Menüü võtmisest tellimuse esitamiseni läheb tiba liiga kaua aega, kuid see silutakse armsa pehme soome aktsendiga esitatud vabandusega kenasti ära.

Tellitud kraami ootamise täiteks tuuakse lauale komplimentaarne ampsuke - väikeses napakeses kitsejuust ja marineeritud peedi viilakas - ei tekita erilisi emotsioone. Leivataldrik ja ports tavalist võid soola-laastudega ... samamoodi jätab jahedaks.

Esimeseks roaks valitud uhhaa tuuakse 15 minuti pealt (suitsuangerjas ǀ koha ǀ tursamaks ǀ petersellijuur ǀ vutimuna ǀ koriander ǀ forellimari; 16.-EUR). Serveering on efektne - vanamoeline lai metall-taldrik on midagi, mida polegi vist varem restoranides kohanud. Perfektselt keedetud vutimuna ja kalamari loovad hea visuaalse tekstuuri, pannes tunnustavalt noogutama. Kuum ja klaar, mõõdukalt aromaatne leemeke annab pikkamööda sobival tasemel vürtsika fooni. Talupoeglikult lõigatud ja serveeritud (loe suured ja koorimata) kartuli ja sellerijuure tükikesed sobivad siia päris kenasti. Samamoodi lohmakate tükkidena pakutud kala ... noh kõik on ju korras. Hea, ehk isegi väga hea, kuid mingit vau-efekti ei tekita. Njah, sa saad ju aru, et suitsuangerjas ja kalamari ja puha ... aga no ei midagi sellist, mis paneks kaasteelist hõikama stiilis: "kuule seda pead sa tingimata proovima!"

Teise roa saabumiseni läks tellimuse hetkest u pool tundi. Otsustasin kalapäeva kasuks ja võtsin ka praeks "Kergelt marineeritud ja küpsetatud siig" (kukeseened ǀ maasuitsusingiga rosmariini õlis küpsetatud kartulid ǀ tursamaks ǀ õunavahuveinikaste; 24.-EUR). Siiapala õrnalt hapukas mekk sobis suurepäraselt kastme õrna mündise-aniisise-fenkolilaadse nüansiga. Efektne murumütakas selle otsas rõõmustas kalale kenasti sobiva hapuka ja tillioksase olekuga. Kõrget kuuma näinud kukeseened olid maitse mõttes kenasti kontsentreerunud. Kartulikettakesed seevastu maitsesid igavalt, ehkki nägid kenakesed välja. Kõlab kenalt, aga jällegi mitte vaimustavalt kas pole?

AGA! Siis saabus sööma-aja kulinaarne kõrghetk! Kas te kujutate ette, et keegi hull võtab tursamaksa praadida?!? Noh umbes nii, nagu üritaks tursamaksast kõrneid teha - väikesed karamelliseerunud kuubikud maitsesid ... ohhhh kui hästi! Üllatav, maitsetihe ja erakordne - no kuulge, kas see pole siis vaimustav?

Kui armas aktsenditar saabus taldrikut ära viima ja esitas viisakas-kohustusliku küsimuse "kuidas maitses?", siis küsisin vastu, et kes sellise vapustava mõtte peale tuli? Vastuseks kuulsin peakoka nime - Rene Uusmees - ja mõnusalt esitatud lühiettekande teemal, et kuidas too kokk-kodanik mõtleb välja ebamõistlikult kõlavaid, kuid tegelikult suurepäraselt toimivaid retsepte.

Kokkuvõte saab siis seekord mitmetine. Esiteks - ärgu sinu eelarvamused sind juhtigu mitte, samuti kui ihne rahakott! Ka kõige turistisemas turistikas võid sa leida gastronoomilise pärli. Võid, aga ei pruugi. Supipöial on ilma liigse entusiasmita püstipoole ... noh kuskil kella kahe peal. Praepöial jagaks muidu sama kaldenurka, aga uskumatult lahe maitselaks pisitillukese komponendi ehk tursamaksa kõrnete pealt virutab selle pöidla kikki ja lööb lipud lehvima ning pillid puhuma! Soovitan, igal juhul soovitan seda puhvetit! Olgu lihtsalt ka teil õnne ja leidke see väike maitsevärv, mille üle vaimustuda :)

Wednesday, August 14, 2019

Vana Mölder Narvas

Narva bussijaama läheduses paikneb üks vana ja väsinud puhvet. Maja ise on väsinud ja maja sisu on väsinud. Kuid see ei pruugi mitte midagi tähendada - ühe oma parima toiduelamuse sain ma kunagi Montenegros üsna suvalise plekk-kuuri moodi asutuses, nii et välimus ei ütle köögi kohta mitte muhvigi!

Vana Mölder nimeline asutis oli pärastlõunasel ajal tühi nagu kell. Suur tühi saal, kümned tühjad lauad, tühi letitagune, mina ja keegi köögis kolistav isend. Väikese ootamise järel ilmus küll leti taha viisakas proua ning kõik sai aetud üsna kiirelt ja ladusalt.

Esimeseks toiduks võtsin ... tadaaaaa ... seljanka! No muidugi seljanka, sest kui köök juba julgeb selle klassika peale kätt tõsta, siis tahan mina seda ka proovida! Suur oli minu üllatus, kui ma pärast tšeki pealt avastasin selle hinna - 1.50! Ausalt öeldes, oleks ma sellele hinnale ennem tähelepanu pööranud, oleksin aimanud halba ja valinud teisena menüüs oleva uhhaa.

10 minutiga tuli siis lauale midagi, mis pretendeeris seljanka nimele. Alustuseks - aroom oli sellel kausitäiel täitsa meeldiv, meenutades suitsuvorsti. Aga - paraku see oli ka ainus ilus asi selles kraamis. Punakas leem oli küll stiilile kohaselt happeline, aga muidu üsna maitsetu - noh õnneks leidus laual pipratops, mis laskis asjaga leppida. Põhiliselt koosnes see supp aga kartulist! Kartulist, ponimajete? Ja seda oli palju! Lisaks leidus peeneksriivitud kollast porgandit, sama peenelt hakitud sibulat. Ja oad. Oad! Pruunid oad seljankas? Misasja nemad siin teevad? Siis hõredalt viinerikillukesi ja mõni äraeksinud kribal singipekki. Muuseas lõhnast oodatud suitsuvorsti ei õnnestunudki tabada.

Oehhh.

Ei ma ei ole mingi kulinaarne purist, et kõiki toite tuleb alati teha selle ühe ja "õige" retsepti järgi. Vastupidi, mängima peabki. Aga lihtsalt siis palun markeeri oma mäng kuidagi arusaadavalt, et "see pole klassikaline retsept, vaid minu moodi muudetud". Noh näiteks kui selle supinduse nimi oleks "Vana möldri seljanka", siis oleks asi selge - niimoodi siis see koht just peabki õigeks!

Teise roa - viini šnitsel (6,50 + kartul 2.00) - tellimisel hoiatati, et ooteaeg on 20 minutit ja täpselt niikaua läkski. Tellimuse järel kolksuma hakkav lihavasar lubas vähemalt värsket valmistamist ja seda ta oligi. Kas see latakas šnitsel nüüd Viini stiilis oli? Ei seda mitte, paberõhukese lihakihi asemel leidus krõbeda paneeringu vahel üsna pontsakas lihaviil, kuid see oli vähemalt hea! Hästi maitsestatud ja parajalt pehme. Noh, ehk veidike sidekoeline, kuid seda oli siiski vähe ja ei rikkunud üldpilti. Krõbedad kartulisektorid nägid välja sümpaatsed, kuid sisult osutusid maitsetuteks ... aga kardulas mind väga ei morjenda nii ehk naa. Kurk ja tomat polnud küll päikeselise aiamaa hõnguga, aga päris talvine plastik ka mitte. Kastmeke oli aga täitsa mõnus segu majoneesist, magusast tšillikastmest ja maitsemurust.

Kokkuvõte tuleb seekord kahetine. Supipöial laseb end sorgu nagu uppumissurmast pääsenud kass, ohkab südantlõhestavalt ja räägib seljankaneedusest. Praepöial seevastu kergitab enda üsna rõõmsasti horisondist ülespoole, ehkki päris lipumastiks ta ei kasva. Kas ma soovitan? Ainuke mida ma soovitan, on see, et kui sellesse puhvetisse peaksite minema, siis palun ärge seljankat võtke, eks!

Thursday, August 8, 2019

Oregano (Pärnus)

Poolel teel Pärnu ranna poole lonkides tasub teha peatus. Sest vaata, Pärnus on aega alati küll ja igasugune peatumine ning veidi laisklemine käib siia juurde. Kui koos laisklemisega veel ka mõnulemine ühte punti siduda, siis saab nii ilusa kimbu, et vaata ja imetle.

Ühes nõukogude-aegses hallis kärakas-hoones on endale kodu leidnud just säänne mõnulemise pesa, nimega Oregano, mis lippude lehvides räägib midagi Kreeka köögist. Ega ma tollest köögist just liiga palju ei tea, aga näe soovitati, et olla umbe-hää koht. Läheme laseme siis oma keelega selle puhveti üle, et kuidas need kreekad tegelikult on ja maitsevad.

Augusti algus toob endaga rannalinna juba suvelõpumeeleolu, kuna soome turistid pakivad kohvreid. Nii oli ka selles puhvetis vaid paari laua jagu rahvast, kuid eks seda ladusamalt kulges teenendus ... mis oli niigi kiirejalgne ja armsalt naeratav. Mõnusalt soe ilm lubas väli-laua taha maanduda ja ümbritseva pargi rohelust nautida.

Ehkki puhveti püsimenüüs suppe ei olnud (ning ma mõttes juba olin valmis sel teemal torisema), selgus, et päevapakkumises olla siiski tomatisupp krevettidega (5.-EUR). Noh olgu, päevapakkumine siis tulebki võtta, ega siin muud varianti pole - kogu minu umbusu juures päevakate suhtes.

Napilt 10 minuti pealt jõudiski lauale ilmatulaia äärega taldrik, kuid selle kübartadriku serval oli vähemalt funktsioon - kanda värskelt röstitud ja hea oliiviõliga ning ürtidega üle sipsutatud saiaviile. Erkpunase supikese aroom oli väga leebe, ehk vaid veidi pune järgi lõhnav. Maitse aga tegi suus VAUUU! Samumeie! Nii magusat suppi polegi ma vist veel saanud! AGA kuna see magusus oli imehästi parlanksi viidud üsna sama intensiivse hapuga, siis oli tulemus paganama meeldiv! Vau ja veelkord vau! Krevetihiiglased olid samamoodi ideaalses krõmpsjas küpsusastmes. Õrnalt ürdine ja meeldivalt röstküüslaugune noodike sinna juurde ja mis sa hing veel ühelt lakoonilise olekuga supilt ootadki. Jaaaaaa, sellel köögil ja/või kokal on nii mune kui oskusi, seda tuleb tunnistada ja tunnustada!

Teiseks roaks sai valitud "Stifado - kreekapärane veiseliha" (13.50). Selle laudajõudmiseks kulus tellimuse hetkest võttes 25 minutit - aga no teate, sellist kraami ootaks vajadusel kauemgi. Kuskus oli mõnusaimal moel maitsetäidlaseks tuunitud - praeleemest läbi imbunud, segiläbi üle sama panni lastud tomatijupikestega ja vist isegi hakitud kappariga (või olid need peened rohelised tükikesed marineeritud paprika?). Koos lihaga haudunud ja karamelliseerunud sibul ning porgand sulasid juba suhu jõudmise hetkel. Mõned erkvalged tükikesed kitsejuustu ja erkrohelised tilgad pestot lisasid roale vahvat värvi-struktuuri, ehkki maitse mõttes toidu põhiolemusega väga ei haakunud. Peategelane - vana looma pikalthaudunud jämedakiuline liha (just täpselt selline nagu mulle meeldib) oli hurmavalt pehme ... ehkki maitsejulgus oli siinkohal koka maha jätnud. Lihtsalt tubli tükk head liha, mida on koheldud oskuste ja austusega.

Ahjaa - mitte see nüüd niigi head toiduelamust kuigipalju mõjutaks - toidu lõpuks tellitud tass kohvi osutus olevat koos päevasupiga tasuta tulevaks ning ühtlasi ka väga heaks ja värskendavaks tassitäieks.

Kokkuvõte saab soe ja rõõmus nagu ilmselt Kreekale kohane. Supipöial viskub wow-hüüatuse saatel püsti ja kiidab kokka maitsejulguse eest. Praepöial sama uljalt ehk ei hõiska, aga no mitte mingit põhjust millegi kallal norida kah pole, nii et püsti on temagi. Seda puhvetit oskan mina soovitada küll ja väga!

Sunday, July 21, 2019

Kurzeme südapada

Et elu oleks elamisväärne, vajame me sinna värve. Naisinimestel on selleks mets ja meri valikuid alates riide- ja juuksevärvist, silma-, kulmu- ja veel kahekümne seitsmest värvist rääkimata. Meesinimesel on selleks peamiselt maitsevärv. Sellest ka need kehavormid, eks ole :)

Aga kui nüüd kröömike tõsisemalt rääkida, siis vaata - oled sina kodust eemal ja tuleb tuju kamraade millegi maitsvaga kostitada. Noh et oleks ikka kohe kerekat kraami, mille söömisest jääks hea ja soe mälestus. Aga näe kodune kambüüs koos maitseinetotsikutega on kaugel!

Eipolehädamitte! Mingi väheldase kahe rauaga pliidi ehk ikka leiad? Noh kasvõi üheainsamaga? Panni ja poti ka? Novat ega siis väga palju rohkem pole vajagi!

Mõtle nende asjade peale, mida sa tead, et nad on meeldivas suunas, aga veidi ülevõlli maitsestatud. Näiteks kõikvõimalikud grillvorstid, mille soolasisaldus on u kaks-kolm korda üle mõistliku taseme. Ja mõni vürtsikas värk, mida saab kiirelt ja jäägitult ära kasutada ... sest reisu peal olles on optimaalne ära kasutada iga ost algusest lõpuni, ilma et peaks mõtlema, et kuidas ülejääke hoiustada/kasutada. Ja siis midagi muud, mille sisse kõiki neid ülevõlliseid maitseid imada.

Novat umbes sellisest mõttekäigust sündis üks mõnus keretäis, mida ma nüüd lugulauluna teie ette laotan nagu laadakaupmees oma kauba. Ainult et vaata laadaplatsil küsitakse teie käest raha, aga see jutuke on puhta priilt saadaval!

Et kõik ausalt ära rääkida, algas see kõik südamest. Loomasüdamest. Vaata ma pole seda mitte kunagi ise praavitanud, aga näed nüüd ta jäi miskipärast poeriiulil möödaminnes silma nagu puuk jalakarvadesse. Tegu on tihke ja tummise lihastükiga, mis kisendab pehmemate kaaslaste järgi justkui põder inna-ajal. Mida siis temaga peale hakata?

Hea pehme taine sealiha võiks olla suurepärane kontrast, kas ei? Rammusad-rasvased vorstikesed toimivad nö komplektiparandajana. Vürtsi ... hmm ... aga miks mitte piprakurgid? Kas tunned juba, kuhu ma sihin? Eks süljenäärmed hakkavad juba tööle? Kui ei, siis pole toidufantaasiad sinu teema ja mine astu rahulikult edasi ning ära sega neid, kes end juba jutuvestja ümber sisse seavad, silmis ja suunurgas niiske säde kui nisaootel vasikal.

Novaata nüüd jääb vaid nuga vastu taldrikupõhja hädapärast ära teritada ning süda katki teha. Päris katki, nii umbes pöidlaotsa suurusteks ampsakateks. Ja siis paned nad hauduma. Pikalt. Väga pikalt. Kui arvad, et enne oleks mõistlik tükikesi pruunistada, siis pead alguses vorstikestest pannil veidi rasva välja sulatama - mäletad ju, et tegu on reisioludes vaaritamisega?!

Kuni süda haudub (noh vähemalt tund), võid rahulikult sääsekuplasid sügada ja kamraadidele teateid saata, et tuldagu õdangupoole kokku, et saab midagi maitsvat järada ning mõnusalt juttu puhku.

Siis mõne aja pärast, kui lõunauinak peetud, viskad sealiha (ikka samasuured jupstükid kui südamekillud) pannile ja seejärel hauduma koos südamega. Pääle seda lähevad sama saatuse teed ka vorstikesed, mis samamoodi sõrmepaksusteks seibideks lõigatud. Et ikka pannil alustuseks sülgesulatav praekoorik ja siis haudepotti koos muu lihaküllusega.

Noh ja lõpuks need va Salvesti Piprakurgid, mille sa arusaaja inimesena oled samasuurusteks seibideks kaksanud nagu ennem vorstid ja muu lihakraami. Praadima neid ju vist ei pea, kuigi nonde seibide abil võid pannilt kõik maitsvad jäägid kokku kahmida ning seejärel muusse podisevasse küllusesse saata. No ja mõistagi läheb haudevedelikku ka piprakurkide endi vedelik, ehkki seda vist ei peaks ütlema rohkem kui soldatile peale valvelseisangut "vabalt" ... kõik ju saavad aru, et nii peab, kas ei?

Lõpuks lased kraamil tihedalt segades haududa senikaua kuni lõhnad enam ei lase enam rahulikult eemal olla ja kogu haudevedelik on aurunud ning lihale mõnus karamelliseeruv kiht tekkinud. Juurde võid vahepeal ka värviks lonksu tomatimahla lisada, kuid see pole põrmugi kohustuslik. Peamine on aeg-ajalt segada ja kontrollida, et midagi kuskil kõrbema ei hakka.

Kui sa nüüd lõpuks kamraadidelt matsutavaid kiidusõnu ei saa, siis oled asjata pingutanud. Midagi on valesti kas neis või sinus.

Ahjaa, et miks Kurzeme? Noh vaata nii on siin maanurgas kombeks nimetada toite, millesse lisatakse hapu- või vürtsurke. Ma pole seejuures kindel, kas Kurzeme enda elanikud säärast määratlust tunnustavad.

Mida siis mul ära kulus:
- u 3-400 grammi kaupa, u võrdsetes kogustes loomsüdant, samapalju sealiha ja grillvorste
- purk Salvesti piprakurke
- lonks tomatimahla
- MITTE MINGEID täiendavaid maitseaineid

Ajakulu: u 3 tundi. Maksumus: u 15.-EUR. Tulemus: piisav kogus 4-6 inimese maitsemeelte nuumamiseks (kui on vaja toita, siis peaks mingit ballasti juurde koormama)
---
pilt võetud siit

Friday, July 19, 2019

Päevalillemajonees

Mulle jubekoleväga meeldib rafineerimata päevalilleõli maitse. Noh praadimisel ma seda mõistagi ei kasuta tugeva spetsiifilise lõhna tõttu, aga kui ma omaendale mõne kerge suvise salati kokku keeran, siis panen sinna ikka törtsu justnimelt seda omapärase ja segiajamatu mekiga õli.

Novat ja aru ma ei saa, kuidas ma polnud siiani tulnud selle peale, et sellestsamast õlist majoneesi teha?!? Seda munavaba majoneesi, mis valmib seitsme sekundiga ning millega on kasvõi lihtsat keedukartulit nii hea ampsata.

Ah et kuidas munavaba majonees üles ehitatud on? Oi vat see on nüüd vist kõige lihtsam asi üleüldse siin köögimaailmas. Baasiks on piim ja õli vahekorras 1:2. Noh nt pool klaasi piima ja klaas toiduõli. Kallad need kokku kitsasse kõrgesse nõusse, mis on võimalikult sama läbimõõduga kui on sinu saumikseri otsik. Surrrrrrdi - loed seitsmeni ja ongi valmis. Kauem ei tasu suristada, siis läheb konsistents võiseks.

Noh aga muidugi kui sa nüüd lihtsalt piimast ja õlist selle kraami kokku keerad, saad sa olluse, mis näeb välja nagu majonees, aga maitseb nagu mittemidagi. Mõistagi käib siia juurde sool ja suhkur, törtsuke happekest ja särtsuke vürtsi. Traditsiooniliselt on viimasteks sidrun ja sinep, aga sama hästi võib ilmselt kasutada äädikat ja vürtsina meeldib mulle isegi mädarõigas rohkem.

Õiget maitsetasakaalu tuleb nüüd igaühel endal otsida, et mis rohkem mekib ja mismoodi saada ka harjumuspärast kollakat värvi majoneesile juurde (mis muidu tuleb munakollasest). Värvi osas - nt mina kasutan siin seda va universaalset puljongimaitseainet, mis annab tänu kurkumi sisaldusele ka jume juurde.

Lühidalt on sinu ülesanne saavutada endale sobiv tasakaal magusa-hapuka-soolase-vürtsika vahel, mis on enamiku toitude võtmeküsimus. Aga ühte ma soovitan mitte kasutada - must pipar "määrib" majoneesi välimuse ära.

Ja jummeli pärast, ega sina siis ei pea rafineerimata päevaõli kasutama majoneesi tegemiseks, kui ta sulle vastukarva on! Aga mulle näe meeldib ja tegin ma siis umbes selliseid asju kasutades:
- klaas õli
- pool klaasi piima
- teelusikas mädarõigast
- teelusikajagu magusat sidrunikastet (sina kasuta nt poole sidruni mahla ja teelusikas suhkrut)
- pool teelusikatäit universaalset puljongimaitseainet (midagi a la Vegeta)

Tavapärast ajakulu ja hinnakalkulatsiooni ei hakka ma seekord lisama, siin pole lihtsalt midagi mõõta. Proovi järele, katseta ja mängi maitsetega!

Ahjaa, need õpetused, et alguses mikserda kokk õli ja piim ning alles siis lisa maitseained, need on jura. Maitselisandite, sh happe lisamine kohe alguses ei muuda minu kogemusel mitte midagi, hilisem solberdamine on aga lihtsalt endale lisatöö tekitamine.
---
pilt võetud siit
---
PS - pildil pole majonees :)

Thursday, July 18, 2019

Narva Pärl

Ambitsioonid on ühed väga toredad asjad. No ilma nendeta ei saa kohe mitte kuidagi ja miskit tehtud. Noh olgu, mõne argise toimetuse saab ju ka ilma suurte eesmärkideta aetud, aga tulemus ... ongi argine.

Narva linnas ambitsioone jätkub. Vähemalt sõnades. "Meeletu potentsiaal" ja  "fantastiline". Noh ja kõik need muud sõnad, mida pidukõnedesse topitakse nagu küüslauku ahjuprae sisse. Et noh nii lihtsalt peab olema ja kõik. Kuidas aga tegudega on?

Vaatame siis üheskoos üle, milliste tegudega kostitab vägagi ambitsioonika nimega puhvet nimega Narva Pärl. Välimus ja sisemus on mõnusas ebakõlas. Väljaspoolt vaadatuna hall tuim kivisara, sees aga hea ja mitmetasandilise sisekujundusega ruumikas restoran. Tõsi küll, miks seda peab lõunasel ajal täitma ülemäära valju teletümpsuga, sellest ma päris hästi aru ei saa, aga ju see siis kohaliku koloriidi ja kommetega kooskõlas on. Igatahes nn biznes-lantši peale kohalevoorivaid külastajaid ei paista see häirivat.

Kui olete ennem puhveti FB-pesa või kodulehe menüü kaudu endale midagi meelepärast välja valinud, siis võite pettuda - koha peal kätteantavas menüüs on päris mitmed read teised või puudu. Kuid selle korvab laitmatu teenendus: kiire, naeratav ja viisakas.

Kuigi olin eelvaate ajal mõelnud, et võtan esimeseks käiguks firmanimelise supi "Pärl", siis pidingi nüüd võtma seljanka (4.50). Aga see oleks mu teine valik ju nii ehk teisiti - noh teate ju küll seda minu korduvat juttu indikaatorist jne.

Supioote jooksul toodi lauale leivakorvike, milles leiduv määrdejuustu totsik oli külmikust võetud ja seetõttu ka määre ise lootusetult tuim.

Supike ise saabus napp 5 minutit tellimuse andmise hetkest kena naeratuse saatel. Njaaaaa, niiiiii suuuurt taldrikut pole vist mu ette varem toodudki - selle laiu ääri võiks kadestada iga edevam kübaradaam.

Suptšik ise oli selle sees mitte nii väga edev. Hea klassikaline postsovetlik versioon seljankast, mille lihaollusest kõva kolmandiku peab miskipärast moodustama viiner. Aga ega ma ei kurda - liha suutsin lisaks eristada vähemalt kolme sorti, hapukurgike ja mustad kivideta oliivid, kõik enam-vähem nagu peab. Tõsi küll, happekest oli supis vähevõitu, kuid seda sai samasse pillatud sidruniviilust tilgakese juurde tuunida. Hapukoor siivsalt omaette kausikesega kõrval. Noh sihuke tubli keskmine sooritus, ei midagi hiilgavat, ei midagi laidetavat.

Teiseks käiguks otsustasin heanimelise "Kahe kala praad" kasuks (14.50). Saabus see samuti üsna ruttu, vaid 15 minutit peale tellimust.

Väljanägemise eest tuleb seda rooga küll kiita - kaks kalapala on kokku köidetud peekoniribaga ja siis ahjus kiiret kuuma näinud. Lahe mõte, kas pole! Ja siis veel nende kahe kala vahele juustu panna, veel lahedam mõte??? Või siis sootuks halb mõte.

Odava otsa hallitusjuust on väga halb mõte. Ma fännan hallitusjuuste täiega, mida vängem ja haisvam seda parem ... aga ma olen väga üksikuid asju suutnud välja mõelda, kuhu neid odavaid kõvasid hallitusjuuste kasutada - noh nt maitsetühjade valgete šampinjonide kübara sees küpsetatuna nt.

Õrnamaitseline koha ja mitte niiväga õrnake lõhe olid nüüd selle vänge ja liigsoolase juustu pool ära tapetud. Seejärel uuesti tapetud. Ja siis veelkord. Oehh.

Kala kõrvale pakutud kastmeke oli ilmselt ehitatud samuti odavama otsa majoneesi peale ning ei sobitunud kalaga üleüldse. Kalaga koos pakutud karbikesed olid üle küpsetatud leebema juustulise ollusega ja maitsesid päris kenasti.

Maitsekauneim moment prae juures olid aga grillitud köögiviljad - suvikõrvitsa ja paprika viilud olid mõnusalt maitsestatud ja elusa grilli peal muheda suitsumeki saanud. Sädemeid võimsasse ventilatsiooni saatev grill paikneb üsna välisukse lähedal ja on ilmselt selle puhveti köögi kõige kõvem sõna - oletan et muudki grillroad vääriks siit proovimist.

Seega kokkuvõte tuleb seekord nirupoolne. Ambitsioonika nime ja heade ideedega ei käi alati käsikäes vääriline tulemus. Supipöial on lapiti mööda horisonti -  noh et "kuule ei ole paha mitte" tasemel. Praepöial tahaks hirmsasti kiita hea mõtte eest, aga ohkab sügavalt ja kurvalt tulemuse peale nagu kontoriametnik, kellele ülemus tööpäeva lõpus veel pakilist asjaajamist kaela sokutab.

Thursday, July 11, 2019

Statka resto

Ega Pärnu rannarajoonis just ülemäära palju toidukohti pole, enamik on ikka koondunud kesklinna. Eks ta ole mõistetav kah, aktiivset turismihooaega on laias laastus kaks kuud ning väljaspool seda pole sinnakanti just lihtne rahvast meelitada, selleks peab midagi ikka väga erilist pakkuma, mille järele viitsitakse tulla.

Mõni aasta tagasi korda tehtud Pärnu raanastaadioni alla on tekkinud ka toidukoht, lähme vaatame siis üle, kas ja mida erilist siis nemad pakuvad. Nimevaliku osas on mindud küll oma- ja suupäraselt, kuid odavalt kõlava "Statka resto" teed.

Jahedavõitu suveilma tõttu pole täna siin rahvast kuigi palju ja ka rannaäärses toidukohas enamik laudu vabad. Vaatamata sellele kippus teenendamine minema aga üle kivide ja kändude, kuid kõigest järgemööda.

Istun mõõdukalt kõhedale ilmale vaatamata terassile, vaatan lühikese kilemenüü läbi ja jään ootele, imestades omaette, et miks on helifooniks valitud mingi kiirkõnelisi reklaame täis ameerika netiraadio. Kuigi saavutasin ennem ruumi sisseastudes piigadega silmsideme ja nad nägid, kuhu ma istuma läksin, ei saabunud minu juurde kedagi. Umbes 10 minuti pealt läksin ja küsisin igaks juhuks, et kas tellimus tuleb letist esitada? Lubati siiski lauda tulla ja nii mõni minut hiljem läkski.

Kahekohalisest supivalikust tahtsin esmalt võtta rameni, kuid seda polnud saada. Noh, kerge ohkega võtsin siis TomKha mereandidega (6.-EUR) ja põhiroaks rannaäärse puhvetiga sobiva "fish and chips lestast" (8.-EUR).

Ah et miks supivalik ohkega tuli? Aga sellepärast, et see kurask on nii hea supp, et seda pole võimalik vist küll ühelgi köögil tuksi keerata ja see tähendab, et see kraam ka ei räägi köögirahva kohta midagi.

Lauda teenival piigal oli ilmselt pea poisse või muid rannamõtteid täis, sest edasine toimetamine läks kentsakaks. Kõigepealt tõi preili mulle vee koos kahe klaasiga. Hmm, kas ma peaks ühest klaasist alla ja teisest peale jooma? Aga noh las olla.

Napilt 10 minuti pealt peale tellimust kõpsatasid lauda aga ... mõlemad tellitud toidud korraga!?! Jesstas küll! No see on kõige lollakam ja lihtsam teenendusviga, mille vältimiseks ei pea ju kõrgeid kelnerikursuseid läbima. See näitab vaid ühte - kliendist on savi!

Eriti huvitav on see, et minuga on taolist apsu juhtunud kolmel korral ja kõik kolm Pärnus. Huvitav, kas see on mingi kohalik nali, millest minul kui ammu Pärnust eemaldunud inimesel aimu pole?

Aga nüüd siis supist. Novat nii ma arvasingi! See supp on sigahea! Noh antud juhul küll siis kalahea, sest igasuguseid vee seest võetud jubilaid oli siin lahkelt ja ohtralt. Minikrevetikesed, karbielukad, kalatükid ja kalmaariseinad ning kaheksajalakombitsa tükid. Noh mõned need viimased olid küll kummised, kuid tühja sellest. Loomulikult olid kõik need merelased pärit külmutatud valmissegust, aga seegi pole oluline. Vürtsikas ja kreemine leemeke liitis selle kokku kõik üliheaks elamuseks, selle nautimist ei seganud ka kummalise kujuga lusikas - noh nagu nõgus labidas, mis muutis viimaste leemetilgakeste kättesaamise keeruliseks.

See praad aga ... ehhh. Teha lestakalast krõbekala kõlab nagu hea mõte, aga ei ole seda mitte. Huvitav, jah, aga mitte hea. Kui tavaliselt on "fish&chips" nimelise toidu kalapool selline kopsakas mahlane kalatükk taignakooriku sees, siis siin oli mindud šnitslipaneeringu kasutamise teed. Ei noh, ega siis innovatsioon köögis pole karistatav, pigem vastupidi! Aga vaata seekord keeras paneering kalale käki. Seda va kalakest polnud massiivse ja suureteralise krõbekooriku seest tundagi! Ausalt öeldes mul hakkas sellest lestast suisa kahju, nägin veidi vaeva et ta ülemäärase pantsri seest vabastada ja saada kala enda mekki kah tunda ... aga see vaev ei tasunud end kuigivõrd ära. Maitsestamata kala ei muutu leivakooriku sees valmistades maitsvamaks.

Noh ja ülejäänud taldrikutäis? Peened külmad friikad ... pff. Mõni jääsalati riba ja üksik tomatitükike ja sidruniviiluke ... vähemalt silmale ilus vaadata. Üks igav majoneesi-ketšupikaste, oehh. AGA - see teine, väheke heledam kastmeke oli küll väga hea, veidi sinepimaitseline, sisaldades vist marineeritud sibula ja kurgi väikeseid krõmpse tükikesi.

Kui olin ka selle praesonkimise lõpetanud, lükkasin taldrikud endast demonstratiivselt eemale ja jäin ootama. Vaba pärastlõuna, aega küll, vaatame kaua läheb enne kui mu lõpuks tellitud kohvi kohale jõuab. Ja ennäe, ei läinudki kauem kui kakskümmend minutit. Nokkisin seni laisalt telefonis ja jälgisin, kuidas varblased minu söömata friikartuleid otse taldrikult virutasid ... noh vähemalt kellelegi on neist kasu.

Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen? Supipöial näitab ootus- ja lootuspäraselt ülesse: TomKha supiga ei saa vist kunagi petta. Praepöial vaatab aga kurvalt alla, leinates mõttes kuulsusetu lõpu leidnud lestakala. Erandkorras kasvatan aga seekord endale ka teenenduspöidla ja viibutan sellega hoiatavalt: ärge sinna puhvetisse küll minge!