Thursday, January 16, 2020

Seiklusjutte maalt ja merelt (Tallinn)


Mõni asi on kõige ausam oma lihtsuses. Inglise sadamakõrts või itaalia nurgatagune pizzeria, gruusia hinkaaliurgas või ... või noh miks mitte ka mõni Tallinna vana pubi. Kulunud mööbel ja luitunud lauad, lihtne ja pretensioonideta menüü ja poosetamiseta teenendus.

Just sellise ootusega ma võtsingi jalge alla tee puhvetisse nimega Seiklusjutte maalt ja merelt. Et noh raadiomajast bussijaaama minekul jääb teele ette nii ehk naa ja. Ja kui on tunnike bussini aega, siis mõnes peenemas kõrtsis ei pruugi selle ajaga kuhugi jõuda aga pubi toida teelise siuh-säuh ära ja aega jääb ülegi. Nii läkski.

Varalõunasel ajal oli maja üsna hõre ja kogu lugulaul läks seda ladusamalt. Härrasmees leti taga oli oma lihtsal ja tõhusal moel vägagi tasemel. Esiteks pidas ta vajalikuks tellimuse kööki edastamisel sinna ka hõigata et „seekord supp ennem ja praad hiljem“ ja see on on väga vajalik täpsustus köögile! Sest oletagem kui lauda istuvad kaks inimest ja üks tellib supi ning teine prae, siis peavadki road korraga lauda tulema. Lihtsad mängureeglid, mida kogenud letitagune valdab käigu pealt, väärivad seda enam kiitmist! Teiseks – seda ütlen teise roa juures.

Esimeseks roaks valisin mõistagi seljanka. Ma arvan, et ei pea enam kahkümnekuuendat korda seletama, miks ma sellise oina järjekindlusega seda signaalrooga võtan. Noh et kõneleb köögist rohkem kui mõni teine roog. Tosin minutit ja lauas ta oligi.

See, et pubi-seljankades elab alati hapukoor, pole vist mõtet ohatagi. Kooremadu vonkles ka siin kausis, ilma et keegi oleks kunde käest isegi küsinud. Aga ka oliivid ja sidrun. Vorsti-viinerit ja lihakest päris lahkesti. Lohmakalt lõigatud sibulat. Ühesõnaga sihuke lihtsama ja odavama otsa tegu. AGA – ja see on tõesti positiine AGA – siinne kokk on aru saanud seljanka funktsioonist, miks teda tihtipeale järgmisel päeval nii meelsasti ette võetakse. Nimelt oli leemeke julgelt happeline! Olgu, vürtsi oleks võinud rohkem olla, aga musta pipra toosike tuli appi ja suptšik omandas just selle jume, mida vaja!

Teiseks roaks otsustasin valida nostalgiaroa ehk juustušnitsli. Omal ajal oli see koos grillkanaga üks Pärnu Postipoisi tunnusroog ning jummel kui hea see toona tundus! Jah, ma tean et igasuguse nostalgiaroa peamine oht peitub „see-pole-enam-see-mis-ta-oli“ efektis. Et noh vaata lihtsalt sa ise oled edasi arenenud, kõiki uusi ja peeni maitseid tunda saanud ning isegi kui toit ise on täpselt sama mis noorepõlves, siis kipud sa ikka kurvalt ohkama ja rääkima seda et varem oli muru rohelisem.

Umbes 25 minutiga jõudis lauda ka see roog. Olgu nüüd ka mainitud ka teine kiidusõna letitaguse härrasmehe suhtes. Nimelt pidas ta vajalikuks esitada väga kohase kontrollküsimuse, et kas ma ikka tean, et tegu on lihtsalt juustuga – see võib paljude jaoks tulla tõepoolest üllatusena!

Alustame siis „šnitslist“ endast – paneeritud ja praetud juustukettast. Krõbe koorik – pluss. Lahtilõikamise järel venimisi valguma hakkav juust – pluss (sest oleks võinud olla ka mingi odav juustutaoline toode, mis ei veni ja ei voola kuhugi). See, et juustuks oli valitud üks kõige maitsetumaid ja pretensioonitumaid võileivajuuste (ilmselt Eesti juust?), on küll miinus, sest noh kui algselt maitset ei ole, siis ei anna ka praadimine ka kuigipalju juurde. Alternatiive umbes samas hinnaklassis oleks mitmeid ... aga no see on nende valik. Igatahes ma ei nurise liiga häälekalt, sest see oli just enam-vähem see, mida ma tahtma läksin. Ja pipratoos oli ustava sõbrana jällegi valmis appi tulema.

Ülejäänud kraam aga on nii igav et kõrvad tahavad ära närbuda. Odavad sakilised friikad, oehh. Üsna ilmetu majoneesi-ketšupikaste. Ja noh siis see „muru“, mis nägi ju välja enam-vähem OK, aga no sõbrad-velled, jaanuarikuus ei saa tomat-kurk-hiinakapsas-basiilik-jääsalat mitte kuidagi maista. No lihtsalt ei saa! AGA – ja see on jällegi oluline AGA – kõigest sellest murust oleks saanud kerge vaevaga valmistada maitsva ja efektse salati, kasutades vaid tilgakest õli ja mõnd lihtsat maitsestajat. Aga köök otsustas olla laisk ... ja see on jama!

Kokkuvõte algab seekord õpetussõnaga ootuste juhtimisest. Kui lähed pubisse, siis võtagi asja niimoodi. Sestap tõstangi supiöidla üsna püsti – sooritus oli küll lihtne, aga samas köök teadis, milleks seda rooga on vaja! Praepöial jääb aga kuhugi horisondist allapoole ning seda eelkõige köögitoimkonna laiskuse tõttu – ka lihtsaimatest algainetest saab tuunida midagi maitsvat ... aga siin poldud isegi pingutatud.
---
lugu ilmus siin

Thursday, January 9, 2020

Must puudel (Tallinn)



Sellel lool peaks olema mõned alapealkirjad. Noh näiteks „Tõeline ebaõnn“ või „Kuidas üks laudkond võib rikkuda saalitäie inimeste õhtu“. Seega sissekanne saab olema keskmisest õnnetum ... ja selles pole karvavõrki süüdi antud puhveti köögipool.

Teisipäeva õhtul oli mul paar tundi aega, et võtta sihikule mingi Tallinna kesklinna söögimaja. Spioneerisin päeval veidi võrgus ringi, leidmaks midagi huvitavat ning pidasin pikivahet toiduga, et maitsemeeled ergud hoida. Mul pole probleem ka 24 tundi söömata olla, kuid 10-tunnisest pausist piisab kah kenasti.

Luure tehtud ja pisipaast peetud, seadsin sammud mööda vihmamärga sillutist vanalinna veerekese peal asuvasse puhvetisse nimega Must puudel. Suur oli aga üllatus, kui jaanuari hakul ja tööpäeva õhtul oli maja täis mis täis!

Noh ühest küljest on see ju hea märk – kui rahvast on palju, siis peaks asutus ju seda väärt olema! Teisest küljest aga ... aga kõigest järgemööda.

Leidsin tagumisest hämarast, kuid lärmakast saalist ühe vaba lauakese ja pressisin end sinna, kuid osutus et see oli viga. Aja jooksul minu silmad harjusid, kuid osutus, et fotosilma jaoks oli see sama ebapiisav kui külmikulambist kogu köögi valgustamiseks. Nii et toidupildid on seekord tontlikult tumedad, vabandage!

Kiirelt esitatud tellimuse ootuses harjusid ka mu kõrvad üldise meluga ning hakkasin eristama mustreid. Õigemini mustriga, mis võnkus ühest lauast. Kogu ülejäänud saal üritas end üksteisele kuuldavaks teha olukorras, kus sisuliselt üks inimene lõi säherduse müranivoo, nagu oleks tal vaja üle karjuda lennuvälja stardikoridorist.

Vahepeal saabus esimene roog. Kahekohalisest supivalikust, et mitte öelda ramenivalikust võtsin suitsukana versiooni (7,80 EUR; Ramen nuudli, enoki seened, wakame, roheline sibul, keedetud muna, porgand, sojaoad), selle kohalejõudmiseks saabumisekskulus 13 minutit. Esimesed sõõmud leemekest tõid naeratuse näole. Kuum, suitsuse noodiga ja maitsetihe vedelik tegi hingele pai. Noh võbolla oli see pai pisut liiga soolane, aga las ta olla. Toored progandiribad andsid nuudlite ja vetikate ning seente pehmusele vahelduseks kõrmpsuvat struktuuri. Kanalihatükid ja poolrõhked oad lisasid toidule tummisust. Mõnus värk!

Helireostuse allikaks oleva laudkonna kisa-isik oli vahepeal veelgi eksalteeritumaks muutunud ning laotas üle saali laiali oma piinlikuvõitu eraelu. Seksuaalset frustratsiooni, et täpsem olla. Ning et teid nüüd seal teispool ekraani punastama panna, siis mainin vaid kahte kordumakippuvat märksõna: dildo ja vagiina. Minusugune vana tümikas istus ja kannatas tubli eestlasena, selmet otsida mõnes teises saalis vaiksemat nurgakest või vähemalt paluda personalil lärmitsejat ohjeldada.

Teine roog saabus 25 minutit peale tellimist: grillitud hiidlesta steik (14.-EUR; herne-peekoni tamp, varajane porgand, šampanjakaste). Vat see toit oligi konksuks, mis mind haakis ja mille pärast ma kohale tulin, no kõlab ju põnevalt?

Ma pole kindel, kas ma kasutaks sõna „steik“ ilmselt auru peal valmistatud nahaga kalafilee kohta, tõesti ei tea. Aga hästi maitsestatud, toekas, mure ja merene oli see kalapala nii ehk naa. Kirja järgi herne-peekonitampi pidasin ma maitse järgi küll pigem herne-brokkolitmabiks, aga mõnusalt omamoeline ja pehme kalaga kenasti haakuv igatahes. Šampanja käib ju kokku kaaviariga, kas pole? Selles võtmes oli ilmselt mõelnud kokk ja teinud kala/meremarjase imemõnusalt merelise kastme. Mõned juba supist tuttavad sojaoad olid serveeritud koos mageda pestoga. Rõhke vinnutatud porgandi lisamisest pole ma kunagi teisiti aru saanud kui dekoratiiv-elemendist.

See taldrikutäis pakkus just seda positiivset köögielamust, mida olin otsima tulnud. Paraku lülitas selle murumadalaks muu atmosfäär, sest üritasin vahepeal sõna otseses mõttes lärmipoolset kõrva näpuga kinni toppida, aga söömine muutus üha ebameeldivamaks. Saalist hakkasid lahkuma laud laua järel inimesed, haarasin minagi mantli ning kiirustasin välja, makstes käigu pealt arve.

Vihmast ja tuledest pronksjalt läikivatele tänavakividele astudes hingasin sisse jahedat õhku ja puhisesn kergendatult. Milline õnnis vaikus!

Kokkuvõte on seekord kolmetine. Supipöial on üsna kenasti püsti, see soolane ja mitmenäoline supike sobis niiskesse talveõhtusse väga hästi. Praepöial on veel otsustavamalt püsti, riputades koka kaela eriauhinna fantaasiaküllase kastme eest. Kolmanda pöidla aga tahaks torgata saalipersonali ribide vahele, kes ei vaevu lärmakaid kundesid ohjeldama.

---

lugu ilmus siin

Thursday, January 2, 2020

Pahad poisid (Tartu)


Pubid ei ole reeglina kohad, kuhu minna gurmee-elamusi otsima, seetõttu pole need ka kunagi minu esimesed valikud. Aga on ju ka neil oma kindel nišš meie tänases toidukultuuris, nii et kõrvale neid jätta oleks sama narr kui öelda, et „ma liinibussiga ei sõida, andke mulle ainult limusiine ja hobukaarikuid“.

Pahad poisid oma tsentraalse kohaga Tartu kesklinnas ja pika kestmislooga (7 aastat ON praeguses keskkonnas juba väärikas iga) ei lase sellest puhvetist mööda vaadata nii ehk naa, seega suunan oma pöidlad seekord sinnapoole. Ajendiks on aga nende veebimenüüs nähtud nahhaalselt enesekindel rida „klassikaline seljanka“ ... seda ei lase ma endale kaks korda öelda! :)

Tööpäeva lõpusel ajal pole pubis just palju rahvast ning kogu protsess kulgeb suisa ootamatult kiirelt. Ilma liigse ponnistuseta ja manerismita, kuid kenasti ja korrektselt ... restoranilikud maneerid mõjukski selles õhustikus millegi võõrastavana. Jõuan ma hämaras nurgalauas vaevalt istet võtta kui juba kerkib neiuke laua kõrvale, tellimus saab antud ning jään ootel nagu ämblik võrgusüdames.

Esimeseks roaks tellitud seljanakake (4.20) jõuab lauda vähem kui kümne minutiga, koos pubiliku minimalistliku vormistusega. Sellesse kiirtoitlustusele lähenevas mudelis on hapukoore sokutamine otse supi sisse ilma küsimata ilmselt paratamatus. Leigevõitu leem lõhnab loiult tomati ja paprika järele, kuid on see-eest tummine ja liharohke.

Plusspoolele jääb see, et kausi sisu ei räägi soovist toota säästusuppi – oh ei, siin loeb kokku nii umbes nelja sorti tumedamat ja heledamat lihakraami. Eriliselt positiivne on aga see „puudus“, et siin ei leidugi viinerit! Jeeeee! Negatiivne aga see, et ei leidu ka neere. No teate mis, kokapoisid- ja plikad, nii pole ilus. Kui te olete juba nii naglad, et nimetada seda kraami „klassikaliseks“, siis pidage kinni kaanonitest! Nimetaga „meie seljanka“ vms, aga ... võib-olla“pahade poiste“ kontseptsiooniga haakubki selline rõhutatud enesekindel reeglite eiramine?

Kuid olgu, jätan norimise kõrvale ja nendin, et liharohke, sibula ja kurgiga tuunitud supike pole paha. Jah, särtsu jääb vajaka nii happelisuse kui vürtsi mõttes, aga paha pole ta mitte!

Teise käiguna tellitud „Viini šnitsel“ (9.50) on samasugune kontroll-roog. Nö klassikalisi versioone (peab olema vasikalihast) leiab üüratult harva, koha- ja käepäraselt mudituid aga väga tihti. Mudimine-muutmine pole halb, oh ei, aga huvitav jälgida alati.

Lauda jõuab see taldrikutäis üllatavalt ruttu – tellimishetkest 20 minutiga – aga kuulge, see on tõesti värskelt ja otse tehtud, nii et plusspunktid hakkavad juba korjuma! Oivaliselt krõbedad kartuliviilud on nii head, et isegi mina pistan suurema osa neist põske, ehkki enamasti olen ma ballasti suhtes tõrjuv. Marineeritud punane sibul, parajalt hakitud tomat ja jääsalati lehekesed – suurepärane garniirivalik mitte-suvisel hooajal. Hapukoore-majoneesikaste on lamedavõitu, kuid las ta olla.

Keskne osa ehk paneeritud-praetud liha on aga tõepoolest hea! Mõnusalt maitsestatud juba algupäraselt ning serveeritud mitte väga tavapärasel, kuid seda tänuväärsemalt moel: või, sidruni ja „anšoovisega“ (mis iganes selle anšoovise rolli ka parasjagu ei mängiks, olgu see kilu või räim või päris anšoovis ise). Peamine on see, et ülipehme kalafilee saab määrida mööda krõbedat koorikut laiali koos võiga (mõnikord ongi serveeritud kohe koos anšoovisevõidega) ning iga suutäis saab pikantse lisatooni.

Kokkuvõte on aga igaljuhul positiivne. Supipöial jääb küll kuhugi horisondi kanti uimerdama nagu hilishommikune turist, kuid võttes arvesse pubilikku ootustaset, tõuseb see turist siiski veidi ülespoole. Praepöial on üüüüsna püsti nagu lapse joonistatud viltune majakorsten. Pannes kokku aga hinna, kvaliteedi ja ajakulu, siis soovitan seda puhvetit igastahes.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, December 18, 2019

Meat Market (Tartu)


Nii umbes poolel teel ülikooli peahoonest raekoja platsini leidub üks lihakas puhvet nimega Meat Market. Muuseas, vastupidi liikudes jääb ta samale kohale, ei kavatsegi vahepeal eest ära liikuda nagu näiteks pullvasikas või mõni muu loom.

Olen selles asutises mõnigi kord varem käinud ja sõpru-tuttavaid sinna hulgem saatnud, kuid näe süveneda ja pöidlaga surkida pole varem mahti olnud. Nüüd võtan ühel õdangul plaani, et ehk läheks, vaatan veebist menüüd ... ja otsustan et ega ikka ei lähe küll! No vaata suppi ju siin menüüs pole! Siis aga selgub, et ebaloogilises kohas on ikka supp ka kirjas. Üks tükk, aga ikkagi. Ja kui siis veel FB menüüst ka kinnituse saan, otsustan ikkagi oma silmaga kaeda. Et siis on või ei ole või kuidas.

Selgub, et supp on, aga kohti pole. Jõulueelne hull aeg, kui õhtuseks ajaks on kõik kohad, lauad, hoovinurgad ja kangialused broneeritud. Noh et hirmsasti tahaks ju kord aastas kallite kolleegidega koos süüa, mis sest et aasta otsa välditakse koridoris üksteisele tere ütlemist ja otsa vaatamist nagu talupoeg mõisatalli.

Õnneks noorhärra ikkagi leiab mulle kõigi tühjade, aga broneeritud laudade hulgast selle, mis on veidi vähem broneeritud. Ja võtab isegi vastava sildi laua pealt ära, et ma ei tunneks end kui vallavaene, kes on korraks sauna sooja lastud. Kuna tegelikult on laudades päris-inimesi suhteliselt vähe, siis läheb edasine toimetamine üsna kiirelt ja sujuvalt, ehkki kõrvalt näen, kui põhjalikult ja asjalikult käib kogu toidu- ja joogi-info jagamine iga kundega, mille eest tuleb juba kiita.

Suptšikuks võtan siis selle ainuma, kui muud pole, aitäh sellegi eest. Ulukiboršš (ulukiliha / fermenteeritud kapsas / punapeet / hapukoore-mädarõikavaht; 8.-EUR). Tellin ära ja saan veerandtunnikese tegeleda moodsa meelelahutusega ehk telonäppimisega. Siis aga läheb korraga kiireks.

Kõigepealt tuuakse lauda „peakokatervitus“ ehk siis merekarbike pankojahus. Jestas küll, pean suisa hiljem guugeldama, aga alguses küsin tühmi külamehena, et kesasi see panko on. Tuleb välja et aasiapärane analoog riivsaiale. Aga üleüldse mitte saiast tehtud, eksole! Igatahes maitseb karbisisu täpselt nii mereselt kui ma seda ootan, kuid see paneering veider-mõrkjalt, mida ei oska kuidagi heaks arvata. Aga no mis mina ka pankodest või muudest sellistest tean.

Minut hiljem saabub leib-või, mis ei jäta ka mingit erilist muljet, lihtne seemneleib ja mage üdrivõie, aga kena asi silmale vaadata ikka.

Veel minut hiljem tuuaks lauda ka supike, mis jätab juba nii muljet kui maitset ja väärib põhjalikumat lahtikirjutamist. Noorhärra mainib sinnajuurde firteeritud sellerit ja peedilehti ja loetleb üles veel umbes poole piibli jagu koostisosi, mis tekitab minus kerget hämmingut, aga eks ma katsu kohaneda.

Igatahes on leemeke meeldivalt ning parajalt kuum ja üsna täpselt selline, nagu ma ühelt boršikeselt ootan, heas happelisuse ja magusa tasakaalus. Ülinoorte peedilehekeste all leidub tõepoolest mingi erkroheline krõbedapoole varesepesa, mida ma ise oleks küll moodsaks vetikaks vms pidanud, aga ju see siis oli seller ... kui ma nüüd õigesti kuulsin. Supp ise on kodune, mõnusalt tummine ja liharohke, ei midagi erilist, kuid hea ihusoojendaja nii ehk naa. Tõsi küll, seda liha ma ei oska ühegi uluki külge sobitada, mõeldes pigem piprakoorikus veisesingi lõikudest. Ja kui hiljem küsin, et mis liha siis ikkagi, selgubki, et näe ... põder olla otsa saanud, sestap ongi loomaliha. Eeeee, no ma’i’tea, kas lehm on siis ulukiks ülendatud või degradeeritud?

AGA! Aga kas te teate, kui hea on selle supikese kõrvale serveeritud hapukoore-mädarõikakreem! Õõõõhuline, kerge, pilvetaoline ja no lihtsalt vaimustav! Kuidas on säärane tekstuur saavutatav, ma lihtsalt ei tea, kuid aplodeerin!

Teiseks roaks valin siira sportliku huviga roa nimega „Veisepõsk“, kuna nädal tagasi õnnestus seda Tallinna ühes turistilõksus süüa erakordselt maitsetuna. Et vaatame siis, mida Tartu ametivennad suudava Tallinna kokkadele võrdlevalt pakkuda. Ahjaa, ametlik kirjeldus siin ka veel lisaks: „grillitud romanesco kapsas / praetud seened / kartuli-trühvlitamp / puravikukaste (16.-EUR)“.

See roog saabus siis 40 minutit peale tellimust ja nägi juba välja vaimustavalt hea – lihtne tasakaal pruun liha/kastme ja rohelise muru vahel kõlab silmale kutsuvalt ning meeldivalt minimalistlikult.

Alustamegi siis sellest va lihast. Noh jaaaa, no täpselt selline see pikalt küpsetatud veisepösk peabki olema! Pikakiuline ja liimjas ... aga kuna tal endal oma spetsiifilist maitset pole, siis tuleb seda juurde anda ... ja siin on see maitse antud ning kõik on perfekto!

Kartuli-trühvlitamp. Ohhh. Seda võiks omaette määrdena pakkuda ja rahvas oleks rahul, seda enam et ennemuiste oligi kartulipudru üsna tavapärane leivakate vaesematel aegadel.

Praetud seened – oi nurrrrrr – see on puhas lapsepõlv! Tulid sina poisikene suvilalähedasest metsast, raputasid suuremad puugid maha ja lasksid ema abiga puravikud võiga üle panni, ohhh kui hea see oli!

Grillitud romanesko – ei ega mina ka polnud kindel, mis see on, aga selgus et seesama huvitavalt püramiidjas roheline lillkapsas – no aus ja selge suitsune grilline noot on suus olemas nagu päris!

Seenekaste on ainuke koht, kus ma õlgu kehitaks, sest pigem maitses see nagu marjade ja veini ning melassi baasil keedetud ning suti ülesoolatud kraam, kuid igatahes sobis see ülejäänud komponentidega oivaliselt.

Kokkuvõte saab seekord naerunäoline. Supipöial ehk pole küll otseselt vaimustuses, kuid õhkab õndsalt hapukoore-mõdarõika-vahu õrnust meenutades. Praepöial on aga püsti nagu lipumast, lastes eriti hoogalt lehvida kartuli-trühvlitambi ja praeseente vimplitel! Seda puhvetit soovitan mina nüüd ja edasipidigi. 

---

lugu ilmus siin

Wednesday, December 11, 2019

Von Krahli aed (Tallinn)


Tallinna vanalinn on ilmselt Eesti ainumas koht, kus elu ei lakka ka kõige mitte-turistimal perioodil. Noh ja ega jõulukuu algus nüüd see kõige surnum hooaeg kah pole, mõnesaja meetri kaugusel tegutsev jõuluaat Raekoja platsis toob ikka rahvast kohale.

Toompea nõlva alla jäävas restoranide rodus on üks keskaegsem ja väärikam kui teine. Von Krahli aed hiilgab kõige nende elementidega, mida sa sellisest hoonest ootad – hirmkõrgetest trepiastmetest kuni massiivsete laetaladeni ja kitsaste koridoride soppidesse surutud mikrolauakesteni – iga ruutmeeter on ju kulla hinda väärt ja peab end tagasi teenima, olgu või mugavuse arvel.

Tööpäeva lõpusel hetkel on küll enamik laudu tühjad, kuid absoluutselt kõikidel silmaulatusse sattuvatel seisavad broneeringutahvlid. Nii saab mindagi istuma lauda, kuhu mõne tunni pärast keegi juba järjekorras ootab. Kuna juhtusin istuma üsna leti lähedal, siis kuulsin selle napi pooltunnikese jooksul mitmeid telefonitsi tehtavaid bronne, enamik neist inglise keeles – niipalju siis turismi madalhooajast.

Kuna peale päevasupi seisis menüüs veel vaid üks suptšik, siis selle võtsingi. Kalasupp. „Traditsiooniline selge kalasupp tursa, forelli, heeringamarja ja vutimunaga“ (7.10 EUR). 15 minutit hiljem toodigi koos supikesega ka „meie maja leib koos petersellivõiga“. Magusapoolne, kohev ja rammusa tekstuuriga leib koos soolase ürdivõiga osutuski olevat selle söögikorra kõige maitseküllasem, hetk, kui nüüd sündmustest pisut ette rutata.

Supileem uhkas intensiivselt head ja klaari kalalõhna, kuldkollane pind üle külvatud rohelise maitsemuruga jättis väga hea visuaalse mulje. Lohmakalt lõigatud sibul ja kahte sorti (kollane ja tavaline) porgand. Punase ja valge kala tükid. Kõik. Ahjaa, põhjas hõljus ka peeneteraline valge heeirngamari, mis ilmselt andiski selle intensiivse aroomi. Aga Maitse? Eeee ... noh vaadake ... Maitse oli kuskil mujal. Õhkõrnalt soolane ja köögiviljade õrn magusus oli kõik. Nomai’tea. Sellerike, loorberileheke, kasvõi tera piprakest? Kalasupile sobilik hapukas noodike? Ei mitte midagi. See supp sündis süüa, sedand küll, aga mitte mingi sooja mälestust (peale sooja leeme rõskel talvehakul) see kraam küll ei jätnud. Noh olgu, 0-maitsestamise koolkonna kummardajad ilmselt väidavad et niimoodi tunnebki kala enda delikaatse mekki ja ega ma väga vaidlegi. Aga igav on ikkagi!

Teiseks roaks sai valitud midagi tummisemat. Vasikapõsk. „kaalika-porgandikreem, grillitud kuningservik ja röstitud kale“ (16.50 EUR). Vaimusilmas ootasin midagi maitsetihedat ja pikalt nautlemist väärilist, umbes nagu teatrisõber tuletab meelde kõiki neid eelnevaid tükke ja rolle, mida ta just SELLE näitleja esituses on varem nautinud. Aga näed, ära loo endale illusioone, hea kamraad. Sest vaata ka SEE näitleja võib osutuda ükskord halliks ja ilmetuks.

Visuaalselt nägi 35 minutit peale tellimist ettetoodud kraam uhke välja, mis siin öelda! Pannil peitus marineeritud sibula ja sellele puistatud röstsibula kihi all priske tume lihatükk, all sooja fooni loomas punakas-kuldselt kumav püree ja kõrval efektselt rohelised brüsseli kapsad ja suur uhkelt lõigutud seenepoolik. Visuaalne struktuur selgelt paigas, seda tuleb kiita.

Noh läheneme siis kiht kihi kaupa. Röstsibul on sama hea, kui ta topsist raputatuna ikka on – seda kraami puistan oma köögiski mõnikord otse keelele. Marineeritud sibula rõngad – kah tore asi. Kergelt närvutatud brüsseli kapsa pallikesed on nätskelt rõhked ja maitsevad mõrkjalt nagu toores kapsas ikka. Seenel ja liha alla peituvatel kale-kapsa lehekestelt ei leidnu ma küll mingeid grillimise märke, pikem hapukat marinaadist nooti. Kaalika-porgandi püree maitses neutraalselt-magusalt ... noh nii nagu sa neist just ootadki. Ei mingeid lisatud maitseid. Mitte mingeid. Isegi „grillist“ oodatud suitsunooti või midagi. Ei. Null. Zero.

Ja siis see liha. Oehhhh. Pikalt hautatud ja kiuline, ojaaaa, seda ei saa ju lihalt kuidagi ära võtta. Põsele kohaselt liimjas, seda ka. Aga MAITSE? See maitse, mida põseliha on valmis käsnana imama ja uhkelt kandma nagu medalit rinnas? Külluslik praeleeme mekk, või siis hapukas veinine, või vürtsikas-ürdine-küüslaugune? No minu poolest kasvõi õlles mooritud liha mõrkjas-magus rammukus? Mitte. Midagi. Rõhuga sõnal „üleüldse“. Mage. Täiuslikult mage. Kuidas? Kuidas te seda teete? Ja peamine – miks? Igatahes ei näinud ma mitte mingit põhjust seda pannitäit isegi poole peale tühjendada.

Kokkuvõte on seekord hall ja trööstitu nagu varatalvine ilmastik. Noh olgu, supipöial ei lange just minestusse igavusest, aga allapoola horisonti jääb ta kindlalt. Praepöial aga tolkneb tahtetult allapoole ja lõdiseb justkui ahastuses, depressioonis ja takkapihta veel ka pohmeluses jänes. Kahju sellest ajast ja toiduainetest ja luhtalastud võimalusest süüa midagi õnnestavat. Seda uhke väljanägemisega, kuid maitse- ja rõõmuvabat puhvetit ei soovita ma mingil juhul.
---

lugu ilmus siin

Sunday, December 8, 2019

München (Tartu)


Kui te Tartus midagi muud ei tea, siis ülikooli peahoonet ikka teate. Novat, siis teate ka seda kuskohast otsida üht korralikku saksa stiilis restorani. Mitte peahoonest, mine nüüd! Aga otse selle vastas, kenasti stiilses võlvlagedega poolkeldris. Istud lauas, vaatad piduehtes peahoonet ja uurid vahele menüüd. Tuleb tunnustada, et tõepoolest, asjakohasemat menüüd on keeruline vist tekitada, enamik toite on just need, mida saksa köögist ootad. Kõik need brezelid ja vorstid ja šnitslid ja puha. Ühesõnaga, München.

Tööpäeva lõpujärgsel ajal oli rahvast saalis mõõdukalt, nii et kahel noorhärral oli omajagu sebimist, kuid kõik laabus siiski kiirelt ja kenasti. Ainult üks märkus tuleb küll teha – midagi tuleb saali ventilatsiooniga ette võtta. Võimalik et ennem oli siin juba terve bussitäis rahvast istunud ja söönud, kuid õhk oli üsna läpatanud ja toidulõhnadest tulvil.

Esimeseks roaks võtsin toidukoha ainuma supi: austriapärane guljašš-supp veiselihaga (7.-EUR). 15 minutiga oligi lauas kaunis väike tirinake, mis oli tulvil ootamatult vürtsikat leemekest, suuri loomalihatükke ja kartulit. Ootamatu selles mõttes, et saksa köögist ja selle austria sõsarast ei ootaks maitseteravust. Ei-ei, ärge saage valesti aru, mulle vürtsikad söögid väga meeldivad ja ka see supike oleks võinud minu skaala järgi veel kordades särtsakam olla, tegu oli lihtsalt meeldiva ootamatusega.

Leemeke lõhnas intensiivselt loomaliha järele, jääb mulje et tegu oli eheda kondipuljongiga, mis oli veel kõvasti lisarammu saanud paprika, tomati ja ürtide näol. Suured loomalihatükid oli parajalt pehmed, mõned väiksemad kenasti suisa kiududeks lagunevad. Väljast väheldane kausike osutus seest palju suuremaks, nii et mõne nääpsuma inimese oleks saanud ainuüksi sellega ära toita.

Teiseks roaks otsustasin võtta puhta klassika – Wienerschnitzel saksa kartulisalatiga (12.-EUR). Ei ole viineri-šnitsel, narr! Hoopis Viini šnitsel on. Ja vaata see on nüüd juba puhtaimast puhtaim stiilikohane teostus, justkui vaataks meetri etaloni või Schwarchneggeri vahakuju või muud säänset. Et vaatad ja mõtled: „jaaa-jaaaaa, just sellisena ma teda ette kujutasingi!“

Ühesõnaga, kõik need, kes kuskil Eesti või Liivi kubermangudes püüavad viini šnitsli nimelist toitu pakkuda, need kõik tuleks kohustuslikus korras nüüd siia tuua vaatama, et kuidas see asi päriselt välja näeb, verstanden?

Prae saabumiseks läks aega 30 min tellimisest. Laule toodi kaks taldrikut. Kaks, mitte üks! Ühel on siis see va šnitsel. Ainult šnitsel ja sidrunisektor. Kõik. Ja teisel siis vastavalt saksapärane kartulisalat. Sest nii peab. Klassika.

Peale supi vürtsist üllatust asetus kõik jälle paika. Saksa köök on lihtne. Väga lihtne, aga see-eest tõhus. Hiigelsuur šnitsel on suur nagu lehm, mitte nagu siga. Mõnusalt krõbeda koorikuga, sisuliselt null-maitsestusega, parimal moel küpse. Peale teist-kolmandat ampsu harjub suu vürtside puudumisega ära ja esile tuleb liha enda ehe maitse. Peale neljandat tahaks juba midagi juurde tuunida ning sidrun päästabki selle.

Kartulisalat maitseb täpselt samamoodi. Ehk siis ongi kartulil kartuli maitse. Hapukoorene kaste ei kata ära ei porru ega ka väheste singikribalate oma mekki. Noh olgu, ainult muna on see ainuke koostisosa, mille enese maitse veidi varju jääb, aga no see oleks juba kah narr, kui salatikaste üleüldse midagi ei kataks. Aga vaata, üks saksapärane kartulisalat peabki selline olema. Tuim, aga tõhus. Saksa värk noh!

Portsu suurus on selline, et sellega toidaks ära linnaturu turjaka liharaiuja või muidu tubli töömehe. Kakskümmend minutit järjekindlat järamist läks enne, kui sai söögiriistad maha panna ja ägisedes arve tellida.

Kokkuvõte seekord vonkslik nagu lõuna-saksa mägismaastik. Supipöial viskub üllatusest püsti – sihandset mõnusat vürtsist-vurtsust tervitust poleks ühest saksa söögitoast oodanud. Praepöial on samuti sirgu nagu preisi soldat, aga seda ainult stiilipunktide osas, maitsepunktide eest vastutav pöidla oleks võinud rahumeeli omal jalal koju puhkama saata. Ja vaata ühe eraldi pöidla tahaks kasvatada selle jaoks, et kuhugi seina ventilatsiooni-avaus torgata, sest see on antud puhveti kõige nõrgem koht.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, November 27, 2019

Modern (Narva)


Narva südames peitub üks omadele hoitud saladus. Saladus nimega Modern.

Miks südames? Aga see on omamoodi südakvartal, mis paikneb otse piiripunkti ääres, kindluse vastas, üheskoos linnavalitsuse ja muu sellisega.

Miks saladus? Aga sellepärast, et sa pead ikka päris oma olema, et seda kohta üle leida. Mitte üks silt sellele ei viita. Sisehoovis, stalinistliku elumaja keldris, mille ukse kõrval on vaid kivitahvel Šveiki tsitaadiga. Ei ole isegi sildikest, mis seletaks, et mis kellast kellani see uks lahti võiks olla. Rääkimata sellest, et kuulutataks, et tulge meie juurde sööma, et „vsjoo vkuusno“ (vene keeli: kõik on maitsev).

See keldrikõrts on legendaarne. Ühe ütlemise kohaselt peeti siin arvamusfestivale veel ennem kui Arvamusfestival välja mõeldi. Omamoodi ürg-kelder, juur-pubi, Narva kaasaegsema linnaelu läte. Sestap ka Modern. Või nagu nad end ise nimetavad „Club O’k Modern“.

Keskpäevasel hilislõunasel ajal olen ma ainumas kunde (lahkumise ajaks oli juba ka muud rahvast lisandunud) ning letist tellides käis asi väga kiirelt.

Esimeseks roaks valisin mõistagi taas seljanka (3.50). „Jälle“, ohkate teie. „Kaua võib“, küsib nii mõnigi. Aga näedsa, ei ole mina leidnud paremat indikaator-rooga, mis köögi kohta nii kõnekas oleks. Et kas üritatakse lüüa odavusega ja/või lasta üle otsa tegemisega. Ja pealegi – alternatiiv oleks olnud päevasupina seinal kirjas olev hartšo ning päevakatesse on minu suhtumine teadagi milline (ilmselt ebaõiglane).

Napilt 10 minutiga toodigi lauda kahesangaline kausike, täis kõrvetavkuuma supikest. Seda Tõepoolest ülemäärast temperatuuri polnud suutnud allapoole tuua isegi väikese kulbi jagu supi sisse sokutatud hapukoort. Leem maitses esmalt liiga magus ja igav, aga mida lonks edasi, seda enam hakkas ka happesus kenasti esile tulema ning maitsepilt muutus päris kenaks. Lihakraami polnud just ülemäära palju, kuid vähemalt kolme sorti liha lugesin ma siin kokku küll. Üks asi jäi mõistatuseks – ühed tumedad seibikesed meenutasid oma struktuurilt ja kujult väga neerusid (mis oleks ju imetore!), kuid pärast piiga käest küsides raputas too juuste lehvides pead, et ei-ei-ei, neere siin sees küll pole! Oliivikesed, maitsemurukene ... noh kõik oli ju üsna ilus ja kuna jäiselt ning libedalt tänavalt sisse astudes oli supi lõpuks mul nina kenasti vesine ja veri soontes jälle soe, siis oli rahulolu kerge tulema.

Veel kümmekond minutit hiljem jõudis minuni ka teine tellimus – sealiha Komandor (6.80). Nagu vene restoranikultuuris kohane, ei pakuta teile enamasti praadi üks tükk, vaid nö kahekohalise valikuna – praad ise ja siis nn garniir. Enamasti on selleks kartul või riis vms, kuid siin puhvetis oli üheks võimaluseks valida ka värsked köögiviljad (2.70), mida ma ka rõõmuga tegin.

Pirakal taldrikul laiutaski enamasti värvirõõmus köögiviljavalik. See, et osa sellest moodusasid konserv-herned ja –mais, pole karvavõrdki probleemiks. Kurk-tomat-jääsalat sobib liha juurde alati ning kuna isegi kõige odavam-mõtetum hiina kapsas oli peenelt ribastatud ja õli-äädika-sojakastme seguga praavitatud, siis võis ka selle rõõmsasti hammaste taha lasta.

Kahe pepoesa suurune sealihaliistak oli kombekalt pehme ja kaetud omamoodi vau-efekti pakkuva õllekastmega. Kaste meenutas tekstuurilt ja maitselt ehk kõige rohkem magusat, kaneeli ja nelgiga praavitatud leivasuppi, kuid ühtlasi leidus siin selgelt ka tihedaks keedetud tumeda õlle maitse.

Kokkuvõtvalt siis nõndamoodi. Supipöial on ilma liigse vaimustuseta, kuid siiski püstipoole – see seljankake polnud ära narritud või muul moel häbistatud. Praepöial on isegi veidi veel rohkem püsti (saavutamata küll maksimumi), kerge lisandi ja maitsva õllekastme kombinatsioon panevad tunnustavalt noogutama nagu asjadega üldjoontes rahuloleva koolipapa. Seda puhvetit võib soovitada küll ... aga katsuge see ennem üles leida! :)

---

Lugu ilmus siin