Saturday, September 24, 2016

Argentiina restoran Tallinnas


Vana Kosmose kino tead? Novat, otse selle kõrval paikneb üks paekivist hoone, millel ilutseb silt “Argentiina restoran"
 Vantsisin parasjagu ühele kokkusaamisele, kui see mulle silma jäi ... no pagan, selle peab küll järele proovima! Tagasiteel saigi sammud sinna seatud.

Restorani nimetus kipub mõnikord endaga tooma rõhutatud peenutsemist, õnneks siin majas seda silma ei torka. Teenindus on viisakas, naeratav ja kliendi vastu huvi tundev. Hea sissejuhatus, kas pole? Koos tellimusega esitasin kontrollküsimuse aja suhtes – koos söömisega lubati et saab poole tunniga hakkama – noh see aeg läks veidi lõhki, aga mitte häirivalt palju.

Menüü võlus lihtsusega – kohati olid küll ka kasutusel võõrkeelsed nimetused, kuid need olid kenasti arusaadavaks dubleeritud ja enamasti üldse ülimalt lakoonilised. Noh näiteks „Lambasupp“ (7.-) Oi see oli hea valik! Puljong lõhnas juba kaugelt ehedalt ja külluslikult, ausa kirka kondileeme vastu ei saa ikka miski. Tõsi küll, selle sees olev kartul-porgand-liha ei üllatanud millegagi ning ausalt öeldes oleks lambuke võinud pehmem olla. Kuid ikkagi – mulje jäi superhea. Noh kui tahaks norida siis ehk soolasusega oli veidi üle pingutatud, aga mis ma ikka torisen.

Kui juba argentiina köök jutuks tuleb, siis on selle keskel ju loomaliha. Seda pakutakse siin pääääris laias valikus, hinnavahemikus 12 kuni 55 eurot. Hinnaklassi tipus trooniv Tomahawk-steik kõlab kuramuse ahvatlevalt, aga seda üksinda ette võtta tunduks veidi ehmatav ülesanne. Silm jääb aga ühel meeldivalt kõlaval kombol: „Grillitud tiigerkevetid veise sisefileega.“

Noorhärra küsis kombekohaselt üle, et mis küpsusastmes ma liha soovin – medium tundub alati hea valik olevat. Prae juurde pakutavast kartulist ma loobusin, kuid kastmetest lasksin endale soovitada küüslaugukastet. Lauale saabunud taldrik nägi küll mõnus välja, kuid ... noh ma ei tea ... ootasin kuidagi rohkemat selle raha eest. Looma sisefilee on mõistagi kallis pala, kuid napi sigaretikarbi suurune tükike jäi puhtvisuaalselt kasinaks. Mahlane – oojaaa – seda ta oli. Suts liiga soolane ka, aga see on jällegi pisiasi.

Koorikus grillitud krevettide pakkumine mõjub alati efektselt, kuigi ma oletan et nii mõnelgi võib nende pikavuntsiliste tegelaste lahtikoukimine puht-esteetiliselt vastukarva olla. Neli suurt mereelukat suutsid mu aega ja tähelepanu ikka päris pikalt köita. Tõsi küll – miks küüslaugukaste oli tehtud küüslaugupulbrist, sellest ma aru ei saa. Pika järellõhna vältimiseks? Võimalik, kuid maitse pole ikka kaugeltki nii ehe kui sooviks.

Kokkuvõtteks – supipöial seisab uhkelt püsti, see puljong võlus oma ehedusega. Praepöial ... noh eks ole ka see püsti, kuigi ootused said kahel korral veidi petetud, seda nii lihatüki suuruse kui kastme osas. Aga külastamisväärt koht igatahes, järgmine kord peaks sinna mõne kamraadiga minema ja lihavaliku tellima.

Sunday, September 11, 2016

Northmen Pub Viljandis


Tartu tänav mõjub laupäevasel pärastlõunal üsna hüljatuna. Üksikud autod, praktiliselt mitte ühtegi jalutajat. Noh aga seda rahulikum on tänavalaua taga süüa. Northmen Pub on üks taoliseid kohti, kus saab sõiduki parkida otse söögilaua kõrvale, mida selle unise tunnikese jooksul kasutavad paar-kolm söömatulijat.

Rõhutatult maalähedases kõrtsis leti taga askeldav kodanik vastab mu supipalve peale naeratades, et suppidega (mida menüüs on vist neli) on nüüd küll nadi lugu. Et kohe mitte ühtegi pole. Kõik olla hommikul maha müüdud, ju siis reede õhtu olla raske olnud (letitagune lööb naeru kõkutades nipsu vastu kõrisõlme).

Vaata sellest nüüd mina aru ei saa. Kui raske siis on leemeke uuesti tulele panna? Supitegu võtab kiirkorras ehk pool tunnikest aega!? See suhtumine pole just kuigi hea märk.

Kuna kahekäiguline lõuna taandub paratamatult ühekäiguliseks, siis palun asjaomasel tegelasel midagi toekamat endale soovitada. Kõhklemata osutatakse menüüs aukohal olevale pildikesele – Northmeni burger (15.-EUR) – et no vot see on üks tõeline mehetoit. Minu küsimuse peale täspustatakse, et selle burksi peamine võlu ongi see, et saia pole! Noh olgu siis peale üks mehetoit :)

Ehkki sööjaid pole just palju, venib toidu laualetoomine rohkem kui 20 minuti pikkuseks ooteajaks. Ja siis ta saabub. Kõigi pubiroogade vanaisa. Hiiglaslikule taldrikule on torniks kuhjatud kolm praetud lihaviilakat vaheldumisi kahe praemuna ja peotäie praeleivakuubikutega. Kolme sorti salatit, kurgiviilud ja tomatid, punase sibula rohmakad viilakad ja roheline sibul. Seda kõike on kokku ikka tõepoolest PALJU!

Bambusorgi abil torniks laotud kaks seakaelakarbonaadi viilakat ja üks kanaliistakas on küll veidi liiga pikalt küpsenud, kuid nad on kenasti katud karamelliseerunud magusa tšillikastmega, mis paneb kogu pildi mõnusalt ja koduselt särama. Sööja lihtsalt peab aru saama, et ehkki köögis pole mingi Michelini-tärniline tippkulinaar, kuid siin majas armastatakse süüa.

Liha on palju, juustu-küüslaugukaste maitsev, salatid mahlased, ahjukartuleid terve kuhil. Eks see tšillikaste muuda küll kõik maitsed veidi ühetaoliseks, kuid seda kõike on siiski kuhjaga. Nii mahtu kui maitset.

Kokkuvõtteks – supipöial jääb küll arusaamatu etteheitega õhku rippuma, kuid prae oma seisab kenasti ja rahulolevalt püsti.
-----
pilt isetehtud

Wednesday, September 7, 2016

Kuusk Ernesto Tallinnas

Mõnusamad kohad on enamasti nurgatagustes. Noh Herne tänav pole nüüd päris nurgatagune, aga kesklinnast eemal vaikne uulitsake igastahes. Ja keset seda veidi agulihõngulist tänavat paikneb üks väärt kohake - Kuusk Ernesto (endine Kuus Hernest).

Et satun sinna lõuna ajal, siis on saal rahvast täis, kuid saan ühe tuttava kõrvale end sokutatud. Teenendus on tipptunni tõttu veidi väsinud, kuid kõik saab siiski kiirelt ja korrektselt aetud.

Supiks saab võetud kookospiimane köögiviljasupp krevettidega (6.-). Kreemine ja heas maitsetasakaalus leemeke peidab enda all kolme hiidkrevetti, mis on parajalt krõmpsuks jäänud. Ribastatud köögiviljad pole samuti liigpehmeks podisenud, eraldi väärib kiitmist juurselleri kasutamine - seda juurikat ei kohta just tihti meie köökides.

Teiseks käiguks võtsin veidi kõhklemisi pardirinna vokitud köögiviljadega (12.-) - pardirind kipub pahatihti hooletul kohtlemisel kummiseks muutuma. Kuid seekord oli lihaga kõik hästi - kergelt seest roosatav liha oli küll tihke, kuid väga maitsev. Vokk aga üllatas tõsiselt ja seda positiivses mõttes. Esiteks pole pikutiribastatud vars-sellerit varem vokkides kohanudki, aga mõte on hea, see intensiivne maitse paneb ka muud tegelased särama. Teiseks olid köögiviljaribad ja sukruhernekaunad vaid hetkeks kuuma panni näinud, olles krõmpstoored, kuid see lisas kogu elamusele vaid värskust ja elu. Imemaitsev magus-hapu-vürtsikas kaste (granaatõuna baasil?) sulatas kõik selle ilu kenasti kokku ja tulemus sai igati suurepärane!

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad püsti! Krevetilembina oleks ma küll mõnda mereelukat supis rohkem soovinud näha, kuid see on pisiasi. Vokitud köögiviljade värskus ületas kõik ootused ning lihaga võis samuti rahul olla. Kastmetegijale eraldi musi :)

Tuesday, September 6, 2016

Pärimusmuusika aida kohvik Viljandis

Viljandi lossimägesid tead? Mõistagi tead. Viljandi ja lossimäed on nagu ... noh nagu Viljandi ja Folk, ainult et veeeeeel pikema vinnaga lugu.

Novat, nende mägede kaisus leidub Pärimusmuusika ait. Selle teisel korrusel kohvik. Jestas, KUI lummav on sellest avanev vaade! Kuna kohviku seinaks on klaas, siis ... parema ekster/interjööriga kohta leidub väga vähe!

Moekalt seinal kribatud menüü sisaldab hulganisti sulgudes ühetähelisi lühendeid, tähistades vegantoite ja muid igasugu vabadusi.

Jaapanipärane sibulasupp (3.60) kõlab põnevalt, kas pole? Oh paraku, maitse on kõike muud kui põnev. Jaapanipärasust peaks ilmselt markeerima röstimata seesamiseemnete puistamine leeme pinnale ... kuid see ei lisa ei lõhna ega maitset. Sibulasupiks on ollust samuti keeruline nimetada, kuna domineerib peeneks kuubikuks hakitud porgand ja ülekeedetud varsselleri seib. Sibulat leiab kah, kuid mitte rohkem kui igas teises köögiviljasupis. Mage ja rõõmutu on see kraam. Hakitud roheline sibul mõjub kui õnnistus üldise halluse meres.

Ettekandja küsimuse peale: "kuidas maitses?" vastan ausalt et "mitte eriti."
"Oi, kas midagi oli puudu, midagi üle?"
"Maitse oli puudu"
"Kas soola polnud piisavalt?"
Laua taga samal ajal viibinud maitseteadlik kolleega mügistab seepeale naerda. Mina jätkan: "Ega siis maitse ainult soolast koosne"
"Seda jah, aga sool toob selle esile"

Soola kui maitsevõimendi omaduse teadmise eest kiidan, kuid paraku polnud mida esile tuua.

Pearoog toodi miskipärast supiga ühel ajal ja jõudis seetõttu korralikult jahtuda. Veiseliha punase veini kastmes hautatud köögiviljadega (10.40) on kolme kuhilakesena taldrikule jaotatud, keskel bataadipüree kettake mõne roseepipra terakesega. Bataadipüree ei üllata mitte millegagi, magusakas ja pisut vesine. Veiseliha ... nojah, pehme ta ju on, aga neid õhukesi laastukesi pole ka mingi kunst pehmitada, eriti veel punase veini abil. Köögiviljadest oli ausalt öeldes raske aru saada, oletatavasti oli üheks porgand - vein ja ülemäärane hautamine mõrvanud nii maitse kui tekstuuri.

Kokkuvõtteks on elamus pigem negatiivne. Välisvaade ei suuda kompenseerida rõõmutut kööki. Supipöial lötendab tahtetult allapoole rippuda, nii ootustest mööda pole ammu sõidetud. Praepöial vedeleb enam-vähem samas asendis, ehk jääb nii poole kuue peale, kuid ei enam.

Wednesday, August 31, 2016

Baieri kelder Tallinnas


Otse Tallinna linnavalitsuse külje all, paekivist hotellihoone keldrikorrusel pesitseb üks üsna stiilne saksapärane õlleasutus. Nimetus - Baieri kelder - ja interjöör ning ettekandjate riietus panevad ootused paika. Vaatame siis, kuidas nad ennast õigustavad.

Lõunasele ajale vaatamata oli keldris vaid paar külastajat. Teenenduse üle otse nuriseda oleks patt, ehkki ka otseselt kiita millegi eest pole. Asjad said aetud, palun-tänan öeldud ... kuid kasvõi standartne "kuidas maitses" oleks võinud kah korraks kõlada.

Esitan (nagu enamasti) tellimuse ajal küsimuse eeldatava ajakulu kohta ning vastuseks kuuldud 25-30 minutit vastab üsna täpselt tegelikkusele.

Esimeseks valisin "Guljaššisupp loomalihast" (5.90), see on sihuke põnev roog, millel täpseid reegleid pole ja seega annab üsna hea aimduse köögi kohta. Paraku selgus ilmus juba peale tellimuse vastuvõtmist ja tasumist asjaolu, et ... ja see on tõesti huvitav vabandus ... et köök seda siiski täna ei soovita, sest supp ei näe täna kõige parem välja. Noh olgu, valin siis menüüst "Hapukapsasupp sealihaga" (5.00). Huvitaval kombel ei teki näitsikul mõtetki mulle kuidagi hinnavahet kompenseerida. Mitte et see minu jaoks oluline summa oleks, kuid küsimus on ju põhimõttes.

Suppi oodates tuuakse lauda kivitahvel ürdivõiga ja viibatakse kuhugi eemale: "leiba saate sealt võtta!" Päris omapärane hetk restorani kohta, kuid tegelikult on see päris muhe, kui avastad et liniku all puhkavad kena kopsakas musta leiva ja peenem saiapätsike ning saad ise endale lõigata just nii mitu viilu kui tahad. Muuseas leib on üsna maitsev, magusakas, pähklitega ja koduse olekuga.

Supike aga ... oehh ... see on hall ja igav. No olgu, hapukapsasupp sealiha, kruupide ja kartuliga ei saagi ilmselt oma visuaaliga silma rõõmustada (isegi näputäis hakitud veidi närtsinud lehtsellerit ei muuda seda kuigivõrd elavdada). Kuid ka maitse on samasugune, hall ja igav, ühekülgselt hapukas. See on üks väheseid kordi, kui hapukooretopsike saab päris tühjaks tõstetud supi sisse, sest nii on kraam veidigi maitsvam.

Põhiroaks valitud "Potis hautatud lambaliha köögiviljade ja suitsuse kartuliga" (15.-) näeb kõvasti apetiitsem välja. Keraamiline pütike on kaetud krõbeda õhulise lehtaignamütsikesega. Sell all auravast sügavikust vaatab kõigepeal vastu kartul ning oi see on tõesti mõnusa suitsuse mekiga. Liha punakas leemes rõõmustab eelkõige kogusega. Seda va lambukest on tõesti palju, selleri- ja porknatükikesed täidavad vaid sümboolset kõrvalrolli. Kuid oh häda, sellel lihal puudub igasugune säde. Soola ja happelisuse taskaal on üsna mõõdukalt paigas, kuid kuhu jäävad vürtsid ja ürdid? Saksa köök ei kuulu küll vürtsipommi pildujate hulka ... no aga kasvõi rosmariinikest ja küüslaugukest  võiks ikka lisada?

Kokkuvõtteks üsna mehh elamus. Supipöial jääb löntsilt rippasendisse et mitte öelda otsejoones allapoole. Põhiroa oma õõtsub ebalevalt külili ... suitsukardulas oli ju põnev (ehkki ma pole kindel kas tahan teada kuidas seda tehti), kuid vaese lambakese pakkumine nii ürditult paneb tema saatuse üle kahju tundma. Üldiselt aga - saksa õllekeldrite kuulsus on ikka muus kui hiilgavas kulinaarses elamuses :)

Thursday, August 25, 2016

Mahedik Pärnus


Pärnu kesklinn on viimaste aastatega tublisti muutunud. Minu kunagine kodutänav pole enam kommunist Barbaruse, vaid ennemuistset vurhvi Pühavaimu nimeline. Jupike Rüütli ja Kuninga vahel on muudetud õdusaks jalakäijate alaks, millel leidub neli söögikohta. Üks nendest, Mahedik, saigi täna üle vaadatud.

Elumajast ümber ehitatud puhvet on mõnusalt armsa sisekujundusega, kuid kuna ilm oli piisavalt soe, siis sai istutud tänavalauakese taha. Menüüd sirvides pani imestama see, et toitude osa algas kirjega "alates 12.30" Kuid õnneks - ehkki kell oli alles napilt peale ühtteist - küsiti koka käest üle ja sai siiski tellimuse tehtud. Letitagune näitsik hoiatas ettenägelikult et lihaga läheb 25 minutit.

Supivalikus on vaid kaks rida, otsustasin nendest "Meie maja borś, märjamaa veiselihast pirukas " kasuks (5.-EUR). Supikausike ilmus kohale kiirelt ja pani ühe vahva detailikesega naeratama - hapukooretopsikesele oli puistatud musta seesami seemneid ja punase sõstra oksake ... lihtne aga armas pai silmale :) Supp ise oli aga ... magus. Köögiviljad olid kenasti ribastatud, mitte riivitud - see on alati hea märk hoolikast köögist. Leem erkpunane ja parasjagu maitsekas, aga ülemäära magus!? Lihtsalt köögvilju keetes ei peaks sellist tulemust küll kuidagi saama, isegi kui uhada sisse kõvasti magusamat sorti sibulat. Lihapirukas oli nagu ... eee ... lihtne kuivavõitu lihapirukas, mingit erilist märjamaalisust ei osanud tuvastada :)

Põhiroana valisin "“Naked” lambaburger, mee ja musta pipraga ahjubataat, kohalik fetajuust, värvilised pestod ja talujogurtitzatziki, saiast prii!" (13.-EUR) Hmmmm, võtsin selle nimetuse nüüd võrgust ja ei oska öelda, kas sama tekst oli ka pabermenüüs ... kuid mingit bataati ma toidus küll ei kohanud? Kuid see pole oluline, sest kõik muu oli kas lihtalt hea või lausa superhea. Need värvilised pestod ehk siis roheline ja punane köögiviljapurustis olid mõnusalt omapärased. Talujogurtitzatsiki nimeline majoneesilaadne rodu maitses kreemiselt ja väga hästi. Murendatud fetajuust mõjus värskelt ja ehedalt. "Burger" ise ehk lapserusikasuurune lambalihapall maitses ahhhh kui mahlane ja ürdine ja üleüldse nomm-nomm :) Nö rosinaks tordil oli lihapalli otsa kuhjatud mündimaitseline suvikõrvitsa-laastuhunnik. Kõrvale pakutud õrnalt magus kodune karaskilaadne küpsetis sai küll enamasti jagatud laua all parvlevate varbluttidega, kuid jagatud rõõm on ju see kõikse parem.

Seekord jääb esimene pöial ebalevalt külili - supp ei jätnud erilist muljet (kui üldse siis ainult märksõna "magus", mida oleks ju saanud imelihtsalt tasakaalustada nt hapuga), kuid punasõstraline naeratus läheb positiivsena kirja. Põhiroa pöial osutab aga kindlasti üles. Tõsi küll, selle pöidla kohal on küsimärk, et miks peab lihapalli nimetama burgeriks, aga see on pisiasi :)

Tuesday, August 23, 2016

Crepp Tartus


Tartu kesklinnas nälga jääda pole enam ilmselt võimalik. Toidukohti leidub kümnete kaupa, mõni uuem, mõni vanem ja tuntum, peenemaid ja lihtsamaid. Kontrast veel u kümme aastat tagasi valitsenud suhtelise tühjusega paneb tagasivaates kukalt kratsima ... et kuskohas siis rahvas toona käis?

Rüütli tänavat pidi Raekoja platsi poolt botaanikaaia suunas liikudes leidub üks omanäoline kohake nimega Crepp. Nagu nimestki aru saada, on põhirõhk pandud prantsuspärastele pannkoogilaadsetele voldikutele. Õnneks aga saab ka mitte-taigna-õgard sealt oma kena kõhutäie.

Ega menüü just eriti pikkusega ei raba, minusuguse suppidele rõhuvale kodanikule jääb kaherealine valik suisa kohatult kesiseks. Kuid kas teate, vähemalt üks nendest on aga kuldaväärt!

Terav tomati-hakkliha supp (4.-EUR) paneb ausalt öeldes õhku ahmima ja venitab söögikorra ikka pääääris pikaks. See supp on PAKS! Lusikas nüüd just päris püsti ei seisa, aga ega lahjat leemekst siit kausikeset kah ei leia. Tihe ja tummine, kuum selle sõna mõlemas mõttes. Seda kraami võiks rahulikult pakkuda kastme pähe makaronidele ning kõik ümiseks tunnustavalt! Isegi minusugune tuleneelaja pühib otsaesiselt higi ja veedab külluslikku kausitäit nautides tubli kümmekond minutit. Väga sümpaatne on see, et hapukoor serveeritakse eraldi kausikeses, mitte ei läratata kohe supi sisse. Mina näiteks ei soovinud seda suurepärast maitsepommi lahjendada ning jätsin koorenapakese puutumata.

Teiseks valitud tuunikala salat (6,5 EUR) paneb veidi heituma. Mingi osa ajust ootab salati nime all ikka veel nõuka-aegsetest kohvikutest tuntud jäätisetopsis ettekantuna paari lusika suurust majoneesinõretust. Aga see siin on üleelussuurune kogus kraami, millest mõnel peenemal olendil piisaks terveks lõunasöögiks. Tõsi küll, kraam ise oli äärmiselt lihtne. Jääsalat ja keedukartul, tomat ja keedumuna. Maitsestamata. Oliivid, kapparid ja konservikarbist väljaraputatud tuunikalamudru andsid sellele vaid kesist mekki juurde ... kuni kahvel jõudis taldrik põhja. Kõige all loksus aga vägagi maitsev kastmeke, millesse susatuna maitses isegi külm kardulas õite hästi.

Kokkuvõtteks - üks pöial läheb otsustavalt püsti (see va supi oma) ning tema kohale ilmub ka naeratav aura. Teine pöial (salati oma) on ehk veidi löntsakalt poolkülili, kuid siiski pigem püsti kui pikali.