Friday, July 10, 2020

Time Out (Viljandi)


Viljandi kõikse päämise väljaku nurga peal on miskine spordine hoone ja selle sees spordinimeline puhvet Time Out. Mina olen küll aktiivselt ebasportlik inimene, aga seekord komistasin asjaolude kokkulangemisel siia.

Muuseas komistada tol puhvetiteel on imelihtne, sest hetkel näeb kõik ümberringi välja nagu üks suur ehitus-tanner alates totaalsest teevahetusest kuni vana parteimaja lammutamiseni.

Suurem lõunatund on vist juba läbi, sest üksikud saalis istuvad töömehed lõpetavad parasjagu ja lahkuvad, nii jään aja jooksul söögisaali üksinda istuma.

Lühikeses seina peale kirjutatud menüüs oli kirjas vaid üks supiline - värskekapsasupp (1.80) ja nii ta siis võetud saigi. Vaevalt olin jõudnud iseteenindusnurgast endale relvad ja salvrätid tuua, kui kausike kohal oligi. Kausi sisu kirjeldamiseks sobiks ilmselt kõige paremini sõna „lihtsus“. Lihtne sööklalik supike ilma ühegi katseta midagi erilist korda saata. Kapsas-kartul-porgand. Väikesteks tükkideks hakitud pehme lihake. Kamaluga kuivatatud ja näpuotsaga värsket tilli. Vesi ja sutike soola.

Parim kiitus selle suptšiku kohta kõlab: ma sõin selle ära. Päris ja lõpuni ära. Aga rohkem pole ka midagi öelda.

Praena otsustasin valida maja kalleima roa: šnitsel (7.-EUR). Ja kasssssa näe, praad jõudis lauda 4 minutit peale mahaistumist! Njaaaa, ega ma muidugi miskit a la carte valmistamist oodanudki ... aga kullakallid, kas praad ikka peab olema lauas ennem supi lõpetamist? Et ikka korralikult jahtuks?

Alustame meeldivast ja edasi ... noh saate aru küll. Nii. Kapsa-kurgi salat polnud küll enam kõige krõmpsjam, kuid siiski mõnusalt suvine. Ülemäära magus porgandisalat. Konservhernes. Hapukurgiviilud ja punase apelsini lõiguke.

Mind on alati kummastanud, miks nimetatakse osades puhvetites fritist läbi lastud keedukartuleid ahjukartuliteks. Seest vesine ja pealt veidi kärtsatatud. Ahjukartul, kas teate ... eeeehhhh, las ta olla.

Tumepruuniks praetud paneeringus tuimavõitu lihatükk. Šnitsel, kas teate ... noh te mõistate.

Jahuklimbine kollane kastmeke. Umhhhh.

Vaadake, ma pole enam noor ja rahmeldav meesloom, kes kalorinäljas ajab näost sisse iga toidu, mis hamba all ei karju. Loetud ja väheneva arvu söögikordi ma tahaks mitte funktsionaalselt toituda, vaid neid kordi ka nautida. Seega – enamik sellest praest jäi taldrikule. Vabandage.

Kokkuvõte kurb ja lühike. Supipöial naeratab korraks, meenutades koolisööklat. Praepöial aga tõuseb lauast ja vantsib aegamisi mujale, mõeldes et kas temal on midagi viga või jaa. Igatahes seda puhvetit soovitada mina ei mõista.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, July 1, 2020

Pepe´s Bistro & Social Club (Tartu)


Vaata oleks nagu vana mees juba küll, aga õnneks on ikka veel asju, mida esimest korda teha. Nii läksin seekord esimest korda pöialdega torkima sedasama kohta, mis pole enam seesama koht. Teisisõnu – kui pool aastat tagasi külastasin ja kirjeldasin asutust nimega Umbroht, siis nüüd on samas avatud uue nimega puhvet. Pepe´s Bistro & Social Club.

Veelkord. Asutuse ametlik nimi on Pepe´s Bistro & Social Club. Eeee ... kas keeleamet enam üleüldse ei põrka? Aastaid tagasi kärgiti isegi bistro kui sõna kallal, aga nüüd siis võib avada asutise, mille nimes pole ühtegi maakeelset sõna? Ma ei väida, et see on halb. Keelepurist pole ma kübevõrdki, kuid lihtsalt küsimus kui selline pakub huvi.

Kuna puhveti omanike ring on suuresti jäänud samaks ning majaseinad jäid sama koha peale, siis oleks ju huvitav vaadata, et mida muudeti. Visuaalis torkab silma rõhutatud liikumine lihtsuse suunas. Toonase noobeldavast restoranitsemisest pole suurt midagi alles jäänud ... kui vikside ja klanitud ettekandjapiigade elegants ja viisakad maneerid välja arvata. Nende sulnite iluduste vahel loivas aga ka koduse olekuga noormees hallides lotakates pükstes ja reklaamkirjaga T-särgis, justkui oleks ta kodust välja verandale astunud, tervitamaks külla saabunud vanu sõpru.

Suvine sisehoov oli täis külastajaid ja lahtisest köögiaknast tulvavat kalapraadimise lõhna. Mõõdukalt suminat ja kiviseintest hoovavat päevakuuma. Mugavaid korvtoole ja kuskil lähedal õitseva jasmiini uimastavat vinet.

Esimeseks valikuks sai maja ainuke supp. Tomatisupp grillitud juustuvõikuga (6.-EUR). Kuna seekord on päevakorral ka võrdlus eelmise kogemusega, siis omamoodi üllatus taas. Pool aastat tagasi külmas sügises oli ainukeseks variandiks külm suvine keefirisupp. Nüüd lämbes juunilõpus kuum tomatisupp. Omamoodi veider järjepidevus vist seegi?

10 minutit peale tellimist saabus lauda absoluutne minimalism. Midagi niiiiiiii lihtsat polegi vist minu nina ette sattunud (kui mõned odavsööklad välja jätta). Ehk siis tomatisupp ongi lihtsalt köögiviljane tomatipüree. Väheldane ports basiiliku, tšilli ja vist ka suti küüslauguga maitsestatud pooltihket püreed. Sutsuke hakitud maitsemuru napiks ehteks. Ei minit katsetki asja ilustada nt õlinirega või huvitavama pestoga vms.

Kaks kuuma „juustuvõikut“ ehk kahe erineva juustuga kahekihilist saiaviilu. Võiku? Võiku nagu võileib? Või olen ma ka sellest valesti aru saanud? Röstsai pole selle asja nimi? Või siis grillitud juustusai?

Aga olgu. Kokkuvõttes ei maitsnud see kraam ju pahasti mitte. Rammus juustune mekk koos happelise ja mõõdukalt vürtsika tomatileemega mängis omavahel päris kenasti kokku.

Teiseks valikuks otsustasin kala kasuks. Esiteks sai eelminegi kord kala võetud (ja pettutud) ning teiseks tundus see suviselt kerge valikuna sobiv. Kala tartarkastmega (12.-EUR). Seekord – nagu teatas ettekandjake – juhtus see siis olema beebiforell.

30 minutit tellimisest lugedes läks järjekordse minimalismi saabumiseni. Tellisite kala ja kastme? Saategi kala ja kastme! Noh, dekoor-roheline kah sinna juurde. Teate mis, mulle hakkab selline stiil juba meeldima! Ei mingeid ballastikuhilaid, ei mingeid triipe-täppe ja harakiri üle elanud porgandinääpsakaid. Lihtne ja omamoodi võluv!

Kaste – puhas klassika: majonees, marineeritud kurk ja sibul. Kas siin kappareid ka oli sisse hakitud, ei söanda väita, kuid kastme baasina toimiv majonees oli heatasemeline ja küllusliku maitsega juba iseenesest.

Kalake ise – jällegi puhas ja lihtne. Minimaalse maitsestusega, kuid siiski mitte hooletult maitsestamata jäetud (nagu juhtus eelmisel korral, ma ikka jätkan selle võrdlusega, palun mitte pahaks panna). Praadimisel oli vist ka koorevõid kasutatud, igatahes oli veidi liimjas kalanahk vaid kohati ja sutike krõbedaks muutunud, liha ise aga paraja kiire kuumaga kokku puutunud. Ühe poole nosisin ära nii nagu ta köögist oli tulnud, teisele poolele piserdasin peale sidrunimahla – ja mekkis veelgi paremini!

Kokkuvõte sedapuhku tõsujoones. Kui alguses pani absoluutse nullini viidud lihtsus õlgu kehitama, siis mida pikemalt ma ennast selle kontseptsiooni sisse mõtlesin, seda rohkem hakkas meeldima. Supipöial ei suuda siiski horisondist kõrgemale ennast vinnata, sest maitsemälul polnud siit suurt midagi kaasa võtta. Praepöial venitab end siiski kõrgemale ja tunnustab julge lihtsuse eest. Köök ei ürita vigurdada ja stiilipunktidega lisapunkte teenida ning selles on oma võlu. Kõige suurem pluss tuleb aga idee kui sellise taga olijatele – üsna lihtsate vahenditega on saavutatud tõeline uudsuse efekt – ehkki muudetud on ju vähe, on tegu täiesti uue puhvetiga.
---
lugu ilmus siin

Friday, June 19, 2020

The Dubliner (Tallinn)


Ohjeerum, kui mitukümmend aastat pole enam seda juhtunud, et peab suletud kõrtsiukse taga ootama, et sind sisse lastaks. Oh aegu ammuseid! :)

Aga tegelikult jõudsin ma lihtsalt The Dubliner nimelise pubi ukse taha 5 minutit enne avamist, nii et puhtalt enda ajastamise viga. Kuna olin esimene kunde ja ennem veebimenüüst valiku teinud, siis käis esimene tsükkel väga kiirelt.

Esimene valik langes põneva nimega supile: „Seene cappuccino peekoniga“ (3,90). Selle laudatoomine tundus tühja puhveti kohta kummaliselt pikaldane tegevus – tellimisest 20 minutit – aga selgus et see on igati õigustatud. Nimelt oli kausike kaetud kuldkollase ja värskelt-küpsetatud taignakaanega, mis siis ilmselt pidi imiteerima capuccino vahumütsi. Peale esmase iluefekti selgus, et see soolakas krõbe katteke maitses ka iseenesest päris kenasti ja supi kõrvale haugata veelgi enam.

Supp ise maitses aga paganama hästi. Suureteralise seenepüree-supi pinnal ilutsesid praetud peekoni killukesed, supis endas leidus nii seenelaaste kui singitükikesi. See on üks neid väheseid kordi, kui püreesupp ei näita köögi laiskust, vaid leidlikkust. Esimese roaga oli juba loodud positiivne foon.

Teise käiguna valisin midagi veidi vähem-mängulise, aga ikkagi isuäratava nimega roa „Vürtsikas Dublineri Harra hakkbiifsteek härjasilmaga“ (8.40). 35 minutiga lauda jõudnud praad nägi välja suisa hiigaslik.

Põhitegelane ehk hakkbiifšteek oli töömehe peopesa suurune ning tõepoolest mõnusalt vürtsikas, parajalt küpse ja mahlane – juba selle eest võik köögile väiksema teenetemärgi anda. Biifšteegi pinnal ilutsev härjaslim oli küll ivake ülemäära praetud – ääred pruunakad ja munakollane praktiliselt tahkeks tõmbunud – kuid vähemalt visuaalile andis see toreda ja toeka koduse mõõtme. Ausalt öeldes oleks sellest paarikesest täiesti piisanud isegi suurema mehe söömaks, aga käime siis kahvliga üle ka lisanditest.

Praekartulid olid pannil kohtunud sibula ja singiga – see on alati väärt mõte! Tihe ja jõuline majoneesi-sinepikaste rääkis head keelt algainete kõrgest kvaliteedist. Hiinakapsa-põhine salatike selle kõrval polnud küll teab mis šedööver, kuid värske ja meeldiv ikkagi.

Kokkuvõte seekord igati positiivne. Supipöial teatab, et soov ja oskus teha triviaalsest püreesupist kulinaarne elamus väärib kõvasti kiitmist! Praepöial ägiseb veidi ülesöönult, selle roa kubatuur võimaldaks puulõhkujal pool päeva hagu anda, kuid pubis on säärase toidukorra pakkumine täiesti kohane. Hinna ja kvaliteedi suhe on siin majas vägagi paigas, seega soovitan seda kohta soojalt!

Wednesday, June 10, 2020

Café Mmuah (Tallinn)


Nii nagu Tartus teavad kõik ülikooli peahoonet, nii mäletavad vanemad prouad ja härrad Tallinnas Kaubamaja. Ainult et vaata kui Tartu peamine hoone on siiani samal kohal ja sama väärikas, siis kaubandusliku Tallinna kunagine keskne kaubamaja on muutunud halliks täpiks ümbritsevate uue põlvkonna edevate ärihoonete keskel.

Aga selle Kaubamaja sees on üks puhvet, mille pärast tasuks see vanaks ja väikeseks jäänud maja siiski ülesse otsida. Puhvet, mille eputav nimi sobiks küll pigem mõnda plaza’sse - Café Mmuah. Aga ärme nüüd nime pärast meest narri, vaatame kuidas tema süda tuksub. Või noh, et siis kuidas köögi käsi käib.

Nõks enne lõuna-möllu sisse astudes on rahvast veel vähevõitu ja kenasti liigendatud ruumis vabu laudu lademes. Vaevalt jõuan aknaaluses mugavas korvtoolis istet võtta, kui juba kõpsatabki lauda menüü ja mõne minutiga saab tellimuski antud.

Esimese roana tellin „Klassikaline borš veiselihaga“ (4.50), mis saabub lauda napilt viie minutiga. Esmamulje on igati hea alates sööginõudest kuni serveeringuni – isegi eraldi napakesega antud hapukoor oli kerge dekoori saanud, supi pinnal hõljuvast maitsemurust rääkimata. Suptšik ise oli puha klassika – peenelt ribastatud köögiviljad ja sama peenekiuline loomaliha. Leemeke ideaalses maitsetasakaalus: parajalt happeline, et säilitada peedi värvi; soola-magusa balanss just täpselt väljamõõdetud; vürtsitase nii paras, et kausikese lõpuks on nina kergelt vesine ja jahedavõitu suveilm jälle soe ja ilus. Nojah, liha osakaal supis oli ehk vähene, aga see pole ka kõige olulisem, kui üldine mulje mahub sõna „maitsev!“ sisse.

Ahjaa, supikese eel jõuti veel lauda tuua ka leivakorvike, mis väärib omaette lauset. Sooajapoolne kuklike ja külmkõva ürdivõie jäid enam-vähem oma kohale, aga vaata põnevaks tegi selle hoopis seemnetest kubisev näkileivake ... või siis seemneplaadike, mis oli nii mõnus näkerdis, et võtsin vähese allesjäänud killu veel uksest välja astudeski kaasa.

Ja – andke andeks et sellest lõunalauas räägin – pisikest positiivset mainimist väärib isegi asutuse tualett! Maitsekas sisustus ja mis hetkel kõige olulisem – mõnus-meditatiivne tualeti-muusika! Jaa-jaa, see pisike detail näitab, et toidukohas on kõik kontseptuaalselt läbi mõeldud kuni viimase detailini (et kunde ei tunneks ebamugavust enda poolt tekitatud ... hmmm ... helide pärast).

Aga naaseme nüüd tualetist söögilauda, eks. Teise roana valisin huviga roa nimega „Juustupaneeringus kanafilee kartulipüreega“ (10.-). Huvi aluseks oli masendavalt halb kogemus ühes Narva puhvetis, kus sama nime all pakuti plast-koorikus ülesoolatud kraami – vaatame mida siis Tallinn selle vastu lauale paneb.

Tellimise hetkest 20 minuti pärast tuuaksegi kaunis vaagnake, mille peamiseks elemendiks on pehme ja rammusalt juustuse katte all olev kanake. Nojah, juustu“paneeringuks“ ma seda just ei nimetaks, sest tegelikult oli see ikkagi vaid pealispinda kattev ... aga oi kui maitsev kihike! Liha ise selle all oli mahlane ja mõnusalt, ehkki tagasihoidlikult maitsestatud. Kollane ja õrna karrise puudutusega kaste sobis siia juurde imetabaselt hästi. Kartulipüree efektne tornike oleks selle segatuna ka kindlasti kenake olnud, aga no aga mind jätab see ballast paraku külmaks. Tavapärane jääsalati-põhine gemüsekuhil muutus efektsemaks pikast lavakurgist tõmmatud liistude abil. Apelsinisektorid varasuvisel taldrikul panid küll õlgu kehitama, aga see oli ka ainuke küsitavus muidu ilusas pildis.

Kokkuvõte sedapuhku rõõmus ja ligikutsuv. Supipöial on üsnagi püsti, ilma liigse vaimustuseta ehk, aga siiski: klassikaks nimetatu on ka klassikaliselt tehtud. Praepöial hüüab aga hurraa ja tõdeb rõõmsalt, et kunagise mujal saadud halva kogemus kiuste tasub proovida samanimelist rooga ka teises kohas – tulemus võib olla rõõmsalt üllatav! Seda puhvetit tahan mina soovitada küll!

---

lugu ilmus siin

Thursday, June 4, 2020

Aparaat (Tartu)


Ka Tartus on olemas oma hipsteripesa, nimega Aparaaditehas. Ja kas pole imetabane, et selles pesas paikneb puhvet nimega Aparaat. Ilmselt kokkusattumus, mis muud, eks ole.

Te võite nüüd ennast kringliks imestada, aga ma sattusin kõnealusesse nähtusesse ehk Aparaaditehasesse esimest korda. Noh vaadake reeglina ei käi ma Tartus väljas söömas ... või vähemalt ei käinud seni kuni minu pöidlatorkimised muutusid krooniliseks. St seni kuni Toidutarega sai käed löödud, et iga nädal võiks uus restoranirevjuu kirja saada. Ja kuna liikumised olid viimased kuud enamasti ainult Tartuga piiratud, nii pidingi siinseid kohti üksteise järel ette võtma. Aga järgmisest nädalast asi muutub, eks :)

Olgu nüüd sissejuhatusega ühel pool ja astume Aparaaditehase õue. Sisehoov on ootamatult avar, täis päikest ja inimesi, lapsi liivakastis ja üleüldse lõunamaist lebo ja tšilli. Lõunasel ajal olid pea kõikide siinsete puhvetite välilauad täis ja nii astusingi siselaua äärde.

Esimeseks käiguks tellisin esmalt rameni ... kuid minut hiljem tuldi teatega, et see kraam on otsas. Võtsin siis asendus-suptšikuna „Aasia supp tofuga“ (4.50). Vaatasin veidi ringi kandilises ruumis, mille tööstuslikku aurat polnud just kuigi palju muudetud ning üritasin läbi akna kiiskava päikese käes silmi kissitades veidi telot näppida.

Supiootel jõudis lauda vesi (võinuks jahedam olla) ja maitsev-nätske leivake koos soolaga kaetud võikuubikutega. Kõik toimub ladusalt ja kiirelt, vaatamata rahvast täis välialale.

10 minutit peale tellimist saabub ka supike – värvirõõmus ja aromaatne. Roheline maitsemuru, valged salatilehekräbalad, kollased tofutükikesed ja punane tšilli – lõunamaine kirevus ja päike panid üheskoos mõnusalt naeratama. Leemeke osutus küll tulimagusaks, kuid seda tasakaalustas nii happesus kui tšillisurakas, nii et pigem liikus emotsiooniseier positiivsesse kanti. Enam-vähem sellist elamust sai ju oodatudki tellides, nii et kõik on vinks-vonks.

Veel u 15 minutit hiljem saabub ka teine roake: „Kohafilee / kaalika-porgandivaht, gremolata, värske salat idudega (M, G) 6,9€“. Välimus on ju ka sellel taldrikutäiel üsna kaunike, on nii värvide mängu kui ka kena visuaalset struktuuri. Aga seekord jõudis juba enne rooga kohale üsna vängevõitu oliivõli lõhn ja paraku osutus see ka maitses absoluutseks dominandiks. Nullmaitsestusega kalafileeke ja olemuslikult magusapoolne köögiviljapüree kandsid enda seljas ja igas pooris erkrohelist mõrkjat, kibekusega piirnevat murumaitset, mis mattis ja kattis kõik. Eraldiseisev salatike osutus tunduvalt meeldivamaks oma karges värskuses, kuid see ei päästnud enam üldmuljet. Ei oskagi nüüd öelda, kas see konkreetne õli oligi oma algmaitses nii mürkroheline (sest oliivõlidel on üüratuid maitsevahesid) või oli gremolata-kastme tegemisel midagi vussi läinud.

Kokkuvõte seekord veidi kurvapoolne. Supipöial on küll valmis andeks andma dessert-magusa supikese muude tasakaalustavate maitseosiste tõttu. Praepöial aga poriseb rahulolematult, üritades veel pool tundi hiljem vabaneda suu vallutanud murumõrust. Selle kogemuse pealt mina seda puhvetit liiga lahkelt soovitada ei mõistaks.

---

lugu ilmus siin

Wednesday, May 27, 2020

Oma terrass (Tartu)


Eine murul või piknik jõekaldal – no kas pole ilusad mõtted mõlemad? Nii kaua kui mina ennast Tartuga siduda mäletan – aga seda on juba u 30 aastat – on ikka kurva ohkega räägitud, et oh saaks ometi Emajõe kaldapealsed elama. Ning eks ka katseid on tehtud, kuid näe nüüd on see õnnestunud.

Juba mitmendat aastat käib suviti Emajõe kaldal elu. Ilusamatel suveõhtutel võtab see lausa laulupeo ulatuse, kus rahvamassist läbi pääsemiseks tuleb kõvasti laveerida, vaba kohta lauakeste taga leida pole aga eriti lootustki. Nii istubki osa rahvast otse murul ja on seejuures õnnelik nagu porgandipeenrasse sattunud jänes.

Kolmest jõekaldal järjestikusest putkast turuhoone poolseim kannab lihtsavõitu nime Oma terass. Sama lihtne kui nimi on ka asi ise – mõnikümmend istekohta kas otse jõeäärsel kõnniteel või katuse all, pisitilluke köögike ja lühike menüü. Aga on’s soojal õhtupoolikul rohkem vaja?

Esimese roana võtan menüüs ainsama supikese – Tom Yum (9.-EUR). Veidike küll liiga lihtne ja turvaline on see valik, ära rikkuda seda vürtsikat leemekest vist sisuliselt ei saa ning seega ka köögi kohta just palju ei kõnele. Aga järgi tuleb ta ju ometigi proovida, eksole.

Nii umbes kümnekonna minuti pärast (no kes see jõekaldal ringi vaadates kella märkab) saabubki kenasti vormistatud kausike. Kahte sorti maitsemuru, sibularõngad ja tšilliseibikesed leeme pinnal loovad hea esmamulje. Leemeke ise on õrnalt vürtsikas ja asjakohaselt hapukas. Jah, eks on saadud ka kreemisemaid ja maitsetihedamaid versioone, kuid kenake on ju seegi. Mõned pirakad krevetid ja poikvel karbikesed, poolikud kirsstomatid ja nuudlikesed – kena klassika kõik.

Teise käiguna võtsin taas ainukese asja, mis prae nime alla mahub, veeäärsesse sobiva inglise klassika „fish &chips“ (11.-EUR). Kaunis vormistus muutis mõnusa kevadõhtu veelgi sumedamaks – visuaalse poolega oskab see puhvet töötada küll! Krõmps värskusest õhkav salat, imemõnus tihke valge toorjuustune tillikaste, lillad sibularõngad ja erk maitsemuru, kollased friikad, kohevas taignas kala. Jah, ega seegi toit pole mingi kulinaarne šedööver, aga kõik oli paigas. Valge mahlane ja pehme kalakene oli ümbritsetud õiges konsistentsis ja otstest krõbedaks tõmbunud taignaga. Kartulid olid ehk tiba liiga soolased, aga mind nad eriti ei huvita nii ehk naa. Ühesõnaga – kõik oli tehtud nii nagu kord ja kohus.

Kokkuvõte seekord kevadiselt naeratav. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti, kuid antud kontekstis on see pigem mõnus lisaboonus peamisele elamusele. Süüa otse Emajõe kaldal – juba selle nimel tasub siia tulla. Soovitan soojalt!
---
lugu ilmus siin

Friday, May 22, 2020

Shakespeare Cafe (Tartu)


Vanemuise teater on üks vana ja väärikas asutus. Aga vaata selle tänapäevane ehituslik kehand on pärit kandilisest ajastust, ning sama kandiline koppel on ka selle teatrumi puhvet nimega Shajespeare Cafe. Tõsi küll, seda ruumi on nüüd üritatud tekstiilide, separeede ja armsate toolide abil veidi muhestada ... ja tulemus pole laita.

Peale katkuaega taasavatud puhvetis nimega Shakespeare Cafė on inimesi vähevõitu ning teenendus sedavõrra ladusam. Menüü on kohe kõpsti lauas, tellimus mõne minutiga antud ja väike naeratus pealekauba saadud.

Tõsi küll, väikese vihjena – leivakorvikese koos maitsevõiga võiks kohe lauda tuua, oleks kundel mille kallal nokitseda, eks ole? Seda enam et need soojad krõbeda koorikuga kakukesed ja soolakas ürdivõi olid päris mõnus kooslus, mis sest et nad alles koos supikesega lauda toodi.

Supikesi oli menüüs üksainumas, seega nii ka läks. Kookosene lõhesupp krevettide ja nuudlitega (5.40) kõlab natukese liiga turvalise valikuna, noh umbes nagu puudli võtmine koduloomaks. Ja täpselt selline 10 minutiga lauda ilmunud suptšik ka oli. Välimus oli efektselt kaunike – valge leeme pinnal närvutatud maitsemuru ja mõned värsked porruribad. Leem mõistagi kreemine, mõnusalt õrnalt happeline, kalaküllane ja heas maitsetasakaalus. Pisitellukesed krevetikekesed täitsid oma aromaatse funktsiooni kenasti ära, veidi suuremad lõhetükikesed, porgandikräbalad ja riisinuudlid. Kõik vinks-vonks ja ootuspäraselt hea.

Praeks valisin midagi kuninglikult kõlavat: Royal Blue seašnitsel (10.20). 25 minutit peale tellimist jõudis kohale ... oijeerum ... hiiglaslik vaagen. Noh olgu, šnitsel peabki suur olema. Aga see kogus friikartuleid, mis üritas ennast šnitsli alla peita nägi välja nagu jõehobu, mis üritab end kobrulehe alla mahutada. Väiksem aafrika küla elatuks sellest vist nädal aega.

No ma ei tea, sellist rooga oleks mõtet pakkuda teeäärses kõrtsis, kus käivad päristööd tegevad pärisinimesed. Noh ehitusmehed ja rekkajuhid jne. Aga pakkuda seda teatri kantiinis kõlab veidralt nagu ... no maitea ... nagu tuleks balletietenduse ajal lavale tunkedes ja keevitusmaskis pensionär.

Ah et mis see „Royal Blue“ siia puutus? See odavama otsa hallitusjuust oli sulatatuna šnitsli peale õhukese lapikesena määritud. Purgijagu hapukurgikesi. Poolik paprika. Ainuke positiivne üllatus tuli majoneesi-sinepikastmest. Oehh.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on mõistagi püsti, aga noh seda supikest oleks ikka väga keeruline ära rikkuda. Praepöial aga heidab end horisontaali, igavleb ja keeldub kõike seda ära söömast. Soovitamisega on samasuguseid kahetisi kohatisi raskusi. Ennast noobli cafe’na esitlevas puhvetis töömeheprae pakkumine on ikka väga kentsakas.
---
lugu ilmus siin