Wednesday, November 25, 2020

7ürti (Tallinn)

Kadrioru servakese peale jääb uut vurhvi puhveteid kohe mitu. Mõned neist hubasemad kui teised. Poolkeldris peituv tilluke, väikeste laudade ja veel napimate lauavahedega 7ürti on üks neist. Aknad hämaras novembrihämus kutsuvalt säravad, seinad täis riputatud armsaid nipsasjakesi-pildikesi. Eriti lahedad ja asjakohased olid pooliku panni kujulised lilleriiulid. Ehk siis siin on mida vaadata ja imetleda, seni kuni oma tellimust ootad.

Mustas maskis neiu teretas kõiki kahekeelse ja muhedalt kokku hääldatud sõnapaariga: „Tere-здрасьте“. Praeguse maskiajastu pluss personalile – ei pea lakkamatult naeratama. Miinus kundele – ei näe seda naeratust või tolle puudumist. Tööpäeva lõpuhetkedele omaselt oli asutis üsna tühi, ainumas paarike oli süvenenud oma telefonide näppimisse, panemata neid käest ka laudatoodud toidu kallale asumise ajal.

Esimese valikuna võtsin „Borš veisekeelega; 5,90 €“. Seda oodates toodi lauale õhukesed seemne-rosina-leiva viilakad ja sipsuke tavalist võid. Päris hariliku või pakkumist polegi enam ammu kohanud, kuid vahelduseks seegi tore. Sipsuke soola võile peale ja amps omandas kohe suupärasema mõõtme.

Koha kiituseks – laudadel OLI sool ja pipar, mis enamasti puudub. Seevastu polnud aga eraldi salvrätikuid, mis on jällegi miinus. Tõsi küll, noa-kahvli all oli küll uhkem kirjadega rätikuke, kuid seda ei saa ju esimese käigu ajal kasutada – kuhu siis need relvad panna, otse lauale või?

15 minutiga lauda jõudnud suptšik osutus väga üllatavaks.

Kaane all kohale jõudnud keraamilises potikeses oli küll vähem kui poole jagu tihket köögiviljahautist, kuid 0 leent. Vedelikku polnud sisuliselt üldse, rõhuga sõnal „üleüldse“. Nojah noh, see väga kaua kokku keenud punakaspruun köögiviljamass maitses ju hästi ... aga ma pole varem kokku puutunud supi nimelise nähtusega, millel puljongiline pool on kööki ununenud.

Väikesed loomakeele tükikesed olid samamoodi udupehmeks keenud nagu köögiviljadki, kuid õnneks siiski ülejäänud massist eristatavad. Hapukoore serveerimine omaete napakeses on alati mõistlik samm. Teises samasuguses astjakeses leidus kaks killukest piprapekki – borši juurde on seegi väga kohane pakkumus. Aga üldmulje jäi siiski enam kui kentsakas.

Kui mustamaskiline neiuke küsima tuli, et kuidas maitses, siis proovisin oma hämmeldust kirjeldada ja küsida, et kas nii pidigi olema? Esimese katse peale oli maski taga täielik tardumus, näha oli et piiga mõte liikus kuskil mujal ... hetke pärast ta raputas ärganud silmadega pead ja küsis õrna vene aktsendiga „mida-mida“? Rääkisin siis sama jutu vene keeli ja küsisin, et kas nii peabki olema? Neiu raputas veidi ebalevalt pead: „ei, vist ikka ei peaks nii olema, ma ütlen kokale edasi!“

Tellimishetkest kulus 35 minutit, et kohale saabuks ka teine käik: „Veisemaks Veneetsia moodi kartulipüreega; 9,90 €“. Oletame siis, et Veneetsia moodi on maks, mitte püree, eks :) 

Asja visuaalne pool oli meeldivalt rahulik, ei mingeid triipe, täppe ega kunstipärase innukusega poolitatud porgandeid. Samas on asjade läbisegi kuhjamine ka veidi miinusmärgiline. Kui vundamendiks olev püree on kaetud kogu ulatuses lihaolluse ja kastmega, siis on keeruline tajuda, et kuskohas algab üks maitse ja lõpeb teine. Kokku segada ma oskan asju ka ise, aga maitseid eraldi kaardistada muutub ebamugavaks ülesandeks.

Alustame igavamast otsast. Mõrkjad ja närbumisele kalduvad salatkribalad olid ilma mingi kastmeta ja igavad, ehkki näpuotsatäis lisatud granaatõunaseemneid üritasid neid elustada. Kastmeke oli sellise niivõrd „üldmeeldiva“ neutraalsusega, et selle kohta oleks liiga keeruline mingit sõnakest välja ponnistada. Kartulipüree – ohtra võiga tehtud kodune klassika. Maksa enda õhukesed seibid olid aga mõnusa krõmpsja tekstuuriga ja parimas küpsusastmes!

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial vaatab segaduses ringi ja siis langetab ennast horisondist allapoole – nii kentsakat interpretatsiooni boršist ei osanud ta hinnata. Praepöial kerkib pisut silmapiirist kõrgemale, kuid sedagi vaid õige pisut, sest midagi erakordselt head siin ju polnud. Kas ma seda puhvetit aga soovitan? Ma’i teagi nüüd kohe. Palju paremaid ja põnevamaid kohti on ju olemas!
---

Saturday, November 21, 2020

The Irish Embassy Pub Tartu

Tartu linn pole seni veel valmis, kuni siia tekivad uued puhvetid. Ja neid ikka tekib. Ning mõne saamislugu on kentsakam kui teisel. Nö pubikettidest on ju varemgi kuulda-näha olnud, aga et Tartusse tekiks filiaal kohast, mille algjuurikas on Narvas ... seda pole vist varem juhtunud.

Igastahes on Tartu Raekoja platsi äärde tekkinud iiripärase olekuga puhvet. Noh eelkõige nime ja õllevaliku mõttes. Aga ka iiripärase non-stop raadiomuusika võrra. Igatahes kuna olin Narva asutisest kunagi päris hea muljega välja astunud, siis astun umbes sama kõrgete ootustega Tartu asutisse sisse.

Tööpäeva lõpune aeg kipub Tartu söögikohtades üsna hõre olema ning sama oli ka siin ja nüüd. Otsisin hämaravõitu saalis pisutki heledama valgusega lauda, aga pilditegemiseks oli siin ikkagi valgust kasinalt, nii et vabandage tumedate pildiplärakate eest.

Ilmselt ei ole vaja kolm korda arvata, et mida ma valisin suptšikuks? Seda enam et valikus oli kaks supi-nimelist nähtust. Kuna ühe nähtuse nimi oli seljanka (3.90 EUR) – ja Narva versioonis oli see suurepärane – siis mõistagi võtan ka siin seljonksi.

Napilt 10 minutiga jõudiski lauda tume kausike, mis ei muutnud pildistamise mõttes asja kuigivõrd paremaks. Aga ega siis pildi-ilu pole hetkel peamine, kaeme kaussi sisse! Leemeke oli ülemäära kõrvetav-kuum, mis sundis kõvasti aega kulutama pealepuhumisele. Sellest tegevusest aga ta paraku paremaks ei muutunud, jäädes suhteliselt plässiks, ei happekest, ei särtsukest.

Viineriseibid ja kahte sorti liha – pole just kõige rikkam versioon, aga ka mitte halb. Rohmakalt lõigatud hapukurk on muidugi iseenesest kohustuslik element, kuid antud juhul plödipehmeks muutunud. Misasja teeb aga seljankas kartul?

Must oliiv ja sidrunilõik – jällegi üsna klassikaline moment ... aga vaata kuna see sidrun oli sinna kuuma leeme sisse kukutatud kopsaka sektorina (mitte nt viilakana), siis polnud võimalik teda kuidagi menetleda, et supile happekest juurde tuunida. Kui see sidrun oleks olnud eraldi serveeritud väikese kausikesega ... ja hapukoor samuti eraldi, mitte supi sees nagu medal breežnevi rinnas, siis oleks mulje ehk parem. Praegu on tulemus aga selline harju keskmine. Või siis antud juhul tartu keskmine.

Teiseks roaks soovitas aga juhtumisi kohal olnud koha peremees proovda „Fish & Chips“ (8.90). Noh et kaste olla sellel roal kohe eriliselt hea! Einoh mis saab minul olla vastuvaidlemist pääliku soovitusele.

Kuna mul kulus supiga maaldemisele kauem aega kui pidanuks, siis saabus praad minu jaoks liiga vara. Ajaliselt küll 20 minutit peale tellimist (10 min hiljem kui supp), mis peaks olema küll üsna õige ajastus, kuid minu seisukohalt läheb siiski kirja kui pisike miinuseke. No ei ole ilus tuua kundele kahte toitu korraga lauda, kui tegu pole just sööklaformaadiga. Kuna piiga ei mõistnud ka kordagi küsida viisakusest et „kuidas maitses“ vms, siis see külg jäigi kogu visiidi kõige nõrgemaks.

Aga praad ise oli küll ponks ja puha! Peatagelene ehk tursafilee krõbedas koorikus oli esitatud täiusliku stiilipuhtusega – selle kala spetsiifiline aroom oli kenasti alles, hõrkvalge liha mure ja pehme nagu esimene lumi, koorik krõps ja värske! Kuna tavapärast kartulit asendasid siin majas bataadifriikad, siis oli ka see osa minu jaoks meeldiv, ehkki veidi ülemäära soolane. Värske salat – kargelt krõmpsjas ja julgelt magus-hapuks tuunitud. Ning noh marineeritud sibula ja kapparitega tuunitud koore-majoneesikaste sobis siia juurde tõesti otse oivaliselt!

Kokkuvõte sedapuhku siis selline: supipöial jääb kuhugi horisondi kanti pidama, kõrgemale kergitamiseks pole ühtegi argumenti; praepöial on aga otsustavalt püsti ja kutsub üle vaatama, kuidas üks tõesti hea „fish&chips“ peab tehtud olema. Kui veel nooruke ettekandjake oma ameti nõksud ka kenasti selgeks saaks, siis oleks eriti kena! Aga igastahes julgen ma seda puhvetit siiski soovitada.
---
lugu ilmus siin

Kalašokolaad

Seda juhtub üsna harva, kui ma siia blogisse panen üles lihtsa ja siira  vaimustuse. 

Kalašokolaad on piisavalt kentsakas juba ainuüksi mõttena. Ja kui see on veel niimoodi ka teostatud, et pehmes karamellišokolaadis on sees soolatud maapähklid ja kuivatatud haugitükid ... no siis mina tuletan mõnuga meelde, et ka minu soontes voolab hiidlaste verd :) 

Šokolaad ja vobla, kes neid suudaks lahuta'!

Üllatusega avastasin nüüd, et seesinane lollus on juba alates 2019.a märtsist tootmises. Et mismõttes ma sellega alles nüüd kokku puutun. Aga mõnusalt napakas kraam on see ikkagi! Soovitan!


Thursday, November 12, 2020

Amarillo (Tallinn)

Kui tavaliselt ma mõtlen ette välja, kuhu sööma minna, siis mõnikord lasen ka jalgadel end juhtida. Seekord juhtisid nad mind Viru keskusest läbi. Otsustasin, et astun sisse esimesse toidukohta, mille menüüs on supp, sest ilma supita mina ei mängi, eks ole. Igasugused burgeriputkad ja muud säänsed poolpuhvetid saab sellise kriteeriumi alusel kohe kõrvale jätta ning elu jälle kraadi võrra lihtsam.

Nii ma siis maandusingi puhvetis nimega Amarillo. Alles peale mahaistumist avastasin, et tegu on tex-mex stiilis asutusega, mis vähemalt annab ette lubaduse millegi vürtsika ja hea liha kohta. Või noh, nii ta vähemalt võiks olla. Vähemalt minu peas.

Supiks saigi võetud see ainumas tomatisupp (3.50), mis oli ukse kõrval kirjas. No ei ole muud, üleüldse ei ole. Nii vähe kui mina tean tolle piirkonna köögist, siis pole tomatipüree ainumas supitaoline söök regioonis, või ma eksin? Aga noh olgu, see 10 minutiga lauda toodud tihke ollus maitses vähemalt üsna meeldivalt, julgelt magusapoolne ja mõõdukalt vürtsikas. Krõbedad singiribakesed pakkusid hammastele veidikesegi tegevust, suti hakitud rohelist sibulat andis värvi ja struktuuri, nii et pole ju otse millegi üle kurta. Naeratusega esitatud küsimusele „kuidas maitses“ sain vähemalt ausalt vastata: „pole paha“.

Ahjaa, ennem suppi toodi lauda korvike ümmarguste nacholaadsete krõpsudega, mille peal olev tomatine salsa andis kogu söögikorrale sobiliku, ehkki väga leebe hapukas-vürtsika sissejuhatuse.

Teise käiguna valisin rubriigist „klassika“ prae nimega „Texas grill steak“ (18.00). Ah et missugune küpsusaste? Nii toore kui julgete anda! Naeratuse saatel pannakse kirja „rare“. 20 minuti pealt sõidab lauda kauni sinise äärega taldrik, millel on põhitegelaseks hunnik peeneid friikaid. Veebimenüüst leitud ingliskeelne roakirjeldus: „Beef sirloin steak, chorizo-spiced butter and Mexican Waldorf salad. Served with French fries.“

Misasi on mehhiko Waldorf, seda ma nüüd täpselt ei tea, aga odava majoneesiga tehtud kapsasalat see vist siiski pole? Aga noh, õunakuubikud vähemalt on olemas.

Mõned tšilliseibid on nüüd küll vist ainuke asi, mis siin roas tex-mex suunale osundab. Chorizole omast varjundit ma maitsevõist ei tuvastanud, või kui, siis midagi ülileebet.

Liha aga pakkus üsna korraliku pettumuse. Ehkki küpsusaste nägi ju üsna õige välja, oli liha tekstuur siiski kummine. Tõenäoliselt polnud keegi vaevunud seda liha laagerdama ei enne ega peale siia majja jõudmist. Aegamisi sulav või andis samas oma leebe koorese-rammusa lisatooni, mis aitas selle tegelase ära manustada, aga head lihaelamust ma siit paraku ei suutnud välja võluda. Vaatamata sellelele, et ka selle roa kohta saabus naeratav päring, ei saanud ma rohkem kui: „Keskpärane“ endast välja pressida.

Arve maksmise hetkel saabus üllatus. Kena jätkuva naeratuse saatel küsiti ID-kaarti ... et sellega saab allahindluse!? Ja tõepoolest, arvel seisabki „25% ID-kaart“! Eeeee ... kas see on nüüd mõeldud positiivse diskrimineerimisena, et kohalikud elanikud saavad 25% soodsamalt kui turistid?

Kokkuvõte on vaatamata allahindlusele ikkagi kasin. Supipöial jääb üsna horisondi lähedale – püreesupi eest saab harva kõrgema hinnangu, selleks peab midagi erilist taldrikus olema. Praepöial aga laskub horisondist allapoole – steigi osas on siiski kõrgemad nõuded, olgu ta „sirloin“ või mitte. Peamine aga – kui tex-mex ei täida kahte peamist ootust: vürtsikad road ja hea liha, siis ei oska ma seda puhvetit kuidagi soovitada.
---

Wednesday, October 28, 2020

Europe (Narva)

Narva on üks teistmoodi Eesti. Omamoodi. Üldse mitte pahamoodi, aga oma eripäradega küll. Nii näiteks ei kujuta ma mujal ette, et keegi nimetaks oma puhvetit nimega „Europe“ :) Sellel on oma ja pikemat juttu vääriv lugu ja mõte taga, aga hetkel leppige sellega, et ... Narva on omamoodi.

Ausalt öeldes oli mul selle asutuse külastamise suhtes tugev eelarvamus. Noh esiteks on tegu hotelli all oleva söögikohaga ning reeglina on need ühed kõige laisemad köögid, kuna ei pea pingutama kundede meelehea pärast. Ööbijad tulevad ja tarbivad oma hommikusöögi nime all pakutava ära nii ehk naa. Teiseks olid minu kõrvu jõudnud mitmed ohked stiilis: „no sinna nüüd küll pole mõtet minna“. Aga olgu juba alustuseks öeldud – on ikka mõtet küll!

Kandiline valge ruum stiilimääratlusega „evroremont“. Sööklalik sisseseade – et võtad oma kandiku ja lased leti tagant endale taldrikuid ulatada. Kriidiga seinale kribatud menüü, millest eestikeelne ei kehti, sest seda pole keegi uuendanud. Meeleolukas sissejuhatus, kas pole?

Hindadega on seekord keeruline, sest kogu hinnastamine käib jupikeste järgi ja seetõttu annan ma lõpus teada vaid üldsumma.

Selle köögikultuuriruumi eripärade tõttu käib esimese ja eraldi käiguna salat. Just, salatit ei lisata suurele taldrikule koos põhiroaga, vaid serveeritakse ja süüakse omaette käiguna. Võtsin lusikajagu kolm kuhjakest. Õline heeringasalat kahte sorti sibulaga ja rosepipraga maitses suurepäraselt. Porgandisalat kreekapähkli ja majoneesiga – põnev ja magusapoolne krõmpsutis. Vaid nö värske salat kurgist, tomatist ja paprikast oli närtsinud ja ebahuvitav.

Supikesena tuli väheldases tassis kapsasupp – hapukas-magusakas, kodune ja lihtne, kuid täiesti maitsev. Ei saanudki aru, kas selle hapuka fooni andis värskelt hapendatud kapsas või hapukurgitükikesed ja selle vedelik, aga üldmulje oli igatahes hea.

Praena tellisin „Sealiha singiga“, mille juurde kõlas sobival praekartul kukeseentega. Noh arvestades minu külmust kartuli kui ballasti suhtes kõlab see kummalise valikuna, aga lootsin et saan maitsvad kukekad välja nokkida ... aga ei nokkinud ma midagi! Peente kangikestena lõigatud ning ohtra õliga läbipraetud kartulid lõid lahti mingi nostalgiavärava ning koos rikkaliku seenelisandiga oli see kraam nii maitsev, et pistsin praktiliselt kõik nahka :) 

Sealiha singiga osutus olevat ... sealiha singi ja juustuga. Einoh muidugi, kesse siis siin köögiruumis sealiha ilma juustuta serveerib, eks ole! Noh ega see mingi maitseplahvatus küll polnud, kuid oma kodusel moel oli seegi mõnus ja parajalt pehme suutäis haugata. Ainuke kehva moment oli see, et olin lasknud prae peale kallata külma küüslaugu kastet – see kraam oli väsinud ja mõrkjalt eimidagiütlev.

Kuidas siis kokku hinnata seda seitsmest komponendist koosnevat söögikorda (kolm salatit, supp, liha, kartul ja kaste)? Teeme nii, et ma jätan seekord supi- ja praepöidla kõrvale ja võtan hindamiseks teise meetodi appi. Seitsmest maitsest viis olid head või isegi väga head, seega üldmulje üsnagi positiivne. Kui siia juurde lisada kentsakas segu eelarvamusest, kohmakast esmamuljest (segadus menüü osas) ja hinnast (kõik kokku 8.25 EUR, mis Narva tingimustes pole just ülemäära odav lõuna), siis ... mina soovitan igaühel minna ja see koht ise üle vaadata. Paneelmajade hallis ümbruses, kaubakeskuse taguses linnanurgas on üks kummaline nägemus Euroopast. „Это Нарва, детка!“ (See on Narva, kullake!)
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 21, 2020

Ruuni pubi (Tartu)

Mis kujutluspildid tekivad teie ette, kui keegi räägib eesti köögist ja eesti toitudest? Aga kui keegi lubab puhveti ees sildil, et tegu on eesti pubiga?

Avastasin mõne aja eest, et pikalt Tartu kesklinnas tegutsenud „Ruuni pizza“ on ennast teistmoodi nimetama hakanud. Vähemalt tänavale tõstetud harkjala peal – et „Eesti Pubi“. Märkasin ja otsustasin, et vaja kunagi oma pöidlad sinna sisse torgata. Noh ja nüüd tuligi see päev.

Esmane tõrge tekkis aga dr.Google abil asju uuride – „Ruuni pubi“ nimelist asja pole olemas! Küll aga leidub siiani Facebookis Ruuni Pizza nimeline leheke, mis kuulutab kevadise kuupäevaga: „Ruunipizza/Eesti Pubi alates tänasest jälle avatud!“ Ja peale seda on vaikus. Ühesõnaga, e-turundus on sellel puhvetil 0, mis ei kõnele just head keelt. Ei mingit menüüd või muud eelinfot. Isegi arvustuste rubriik on sellel asutusel miskipärast puudu. Põhjusega või mitte, seda võib vaid oletada.

Noh aga olgu siis pealegi, lähen ja kaen ilma mingi eelteadmiseta, et mida nad pakuvad. Vähemalt lubab ju seesama reklaam tänaval, et neil on menüüs ka supid! Ja see on ju minu jaoks ometigi oluline moment, sest kuhu ma muidu oma supipöidla torkan? Ja teeme nii, et las see olla retooriline küsimus, eks ole :) 

Supid on tõepoolest olemas, koguni kaks tükki. Kuna üks on aga püreesupp, siis võtan teise ja ülimalt kõneka variandi. Mis variandi? No muidugi seljanka (5.-EUR), kas see tuleb siis üllatusena?!

Suptšik jõuab minuni napilt viie minutiga. Nojahhh nohhh. Eksole see hapukoorerida on ju kohustuslik supi sees? Eriti kui on „eesti köögi“ nimekatte all pakutav seljonks. Aga on ka rohetavad rukola-lehed ja nende all mustavad oliivirõngad.

Aroom – magus köögiviljapuljong. Maitse – magus köögiviljasupp. Kartuli, porgandi, sibula ja hapukurgiga keedetud kodune köögiviljasupp, kuhu on ka tomatipastat veidi lisatud. Viinerit ja hakkliha kah. Noh ja vist oli mõni singikribal kah, aga pead selle eest ei anna, sest see supp on pikalt laagerdunud ja tõmmanud ja küpsenud. Ega see on ju ainult hea, sest seljanka lähebki ajaga paremaks ... kui ta on alguses ikka seljanka olnud. See siin ei olnud. Sest särtsu ja hapet eipole siin kuskil ligilähedalgi seisnud.

Menüüs jäi teiseks silma „Kiievi kotlet“ (9.00). Ooooo, pubiroana Kiievi kotleti tellimine on alati põnev – et missugune on siis selle köögi nägemus kuulsast roast? Lauda jõudmine läks sellelgi toidul üsna käbedalt, nii umbes tosin minutit tellimisest. Oehhhhhh. Hiiglaslik kuhil peenikesi friikartuleid oli selle taldrikutäie absoluutne dominant. Oehhhh. Noh las nad siis olla. See, et mina neid hinnata ei oska, on ainult ja ainult minu enda süü.

Räägime meeldivamast osast. Piiisike paneeritud kanaliharull käitus nii, nagu ootused olid – kahvliga torgates valgus sealt seest välja tubli lusikatäis sula ürdivõid. Ja teate, see maitses hea! Sest no mis saab soola ja tilliga maitsestatud võis mitte maitsvat olla? Ausalt öeldes pole ma varem kohanduki sellist versiooni, mille kanaliha enda ja võitäidise vahekord oleks nii või poole kaldu. Piltlikult öeldes oli tegu õhukese kanafileest rulliga, mille suhteliselt ruumikas sisemus oli algselt täis külma maitsevõid. Jah, see pole küll algupärane koos õlakondiga küpsetatud tervik-filee. AGA! Aga ma olen ka Kiievi kesklinnas saanud kehvemat Kiievi kotletti. Kordades suuremat, kuid kuiva ja maitsetut.

Ülejäänud taldrikutäis koosnes üsna meeldivast lusikatäiest marineeritud kapsa-porgandi salatist, kurgi-tomativiiludest, rukolast ja tulisoolasest külmast hapukoorekastmest. Ilmselt oli see mõeldud friikate dippimiseks, aga mina proovisin sinna sisse torgata kurgiviilakaid ja tulemus oli täitsa okeika.

Kokkuvõte sedapuhku nukrapoolne. Supipöial ahastab – no mida on seljanka teile kõigile teinud, et te niimoodi seda stiili mõnitate? Et kas võibki siis suvalist tomatist pläusti müüa selle õilsa supi nime all? Praepöial aga on suhteliselt püsti, sest vaatamata väheldasele kogusele oli selle köögi nägemus Kiievi kotletist maitsev ja mahlane. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eriti veel „eesti köögi“ esindajana? Ei seda mitte.
---
lugu ilmus siin

Thursday, October 15, 2020

Spot (Tallinn)

Lihtsas lühiduses on oma võlu, kas pole. Vene tänava alguses jääb silmi puhvet nimega Spot. Selline lapsikult muhe nimi nagu mudakook suvises rannas. Või sügisõuna kukkumise heli õuemurusse.

Astun lähemale ja torkan nina ukse kõrval olevasse menüüsse, otsides suppide rida (ilma suppideta mina ei mängi, eksole). Rida ongi. Rida üks tükk. Aga nii muheda nimega – Spot-supp. Otsustan ennast sellest võluda lasta ja tatsan sisse.

Hõredalt asustatud saalides leitakse mulle kiiresti laud ja sama käbedalt ilmub menüü. Kuna aga olin ukse tagant valiku teinud, siis läks kõik edasi veelgi ladusamalt. Ettetõtlikult võin öelda, et asjaajamise kiirus oligi kõige muljetavaldavam kogu külastuse juures.

Zupsti jõuab minuni tellitud vesi ja tellimata leivake. Hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke ja miskipärast äralõigatud servadega teraleiva viilud.

Esimese käiguna tellitud suptšik jõudis lauda vähem kui 10 minutiga. Rõõmsalt lapsik „Spot-supp“ osutus küll millekski triviaalsemaks: „Koorene lillkapsa püreesupp“ (7.50). Aga vähemalt oli see kaunilt dekooritud krutoonide, ürdiõli, seemnete ja vähese rohemuruga. Temperatuurilt ja maitselt leige püree muutis tiba huvitavamaks selle pinnale nõristatud pehme kitsejuust, mille pikantne mekk muutis kogu supielamuse suti põnevamaks.

Omaette väikese jorina pühendan salvrätikule. Vaadake kulla puhvetipidajad, kui lauale tuuakse ühe salvräti peal lusikas, kahvel ja nuga, siis mida peab kunde esimese toidukäigu ajal tegema? Käega suud pühkima? Või lükkama noa-kahvli senikauaks laudlina peale? Ja eriti (rõhutan ERITI!) kui sööjaks on minusugune vuntsinimene, siis läheb salvrätti vaja mitu korda enam kui kenasti sileda näoga kundel. Seega palun – tooge lauda siiski iga käigu jaoks eraldi paberike või mis veel hõlpsam – asetage lauale hoidiku vahele neid kohe mitu!

Praena jäin kõhklema valikus looma ja põdra vahel, noorhärra käest küsides kuulsin soovitust põderi kasuks. Noh miks mitte. „Grillitud põdrafilee. Võis praetud ürdikartul, röstitud köögiviljad, pohla ja punase veini kaste“ (22.-EUR). Kohalesaabumise ajaks napp 25 minutit tellimise hetkest.

Alustan visuaalist – võttes arvesse viiruslikku toidupildistamise levikut pole hea mõte asetada tumedale taldrikule veel tumedamat toitu. Ilma välguta pildistamise tulemus on mustjaspruun käkk ja välguga lähipilt mõjub alati kehvalt. Nii et pildielamus minusuguse amatööri jaoks, kes keskpärase mobiiliga klõpsib, on juba niru.

Väikese üllatusega avastasin seejärel, et taldrikut polnud eelsoojendatud – säherduse hinnaklassiga puhvetis peaks see olema ju siiski ootuspärane, kas ei? Ka taldrikulpaiknev mõjus seeläbi leigemana ja siit hakkab juba kujunema muster.

Tükike põderit oli siiski igati viisakas. Sobivas küpsus-astmes, mahlase südamikuga ja grillijälgedega. Tubli vürtsikas maitsestus ja eriti veel (väga meeldivalt intensiivne!) moosike liha pinnal jätsid kahetise mulje – ühest küljest oli kahju, et liha enda mekk sai varjutatud, kuid teisalt tegid maitsemeeldes korraks rahulolevalt nurr.

Ehkk kartul jätab mind üsna külmaks, olgu kaks sõna kirjas sellegi kohta. Menüüs öeldi „võis praetud ürdikartul“, noorhärra nimetas seda „ahjukartuliks“, kuid ei selleks ega teiseks ei oska seda pidada. Juhul kui see mugul oli enne serveerimist ahjus olnud, siis viibis ta kogu aja tihkes foolium-koorikus, sest mingitki pruunistumisjälge ei õnnestunud ühestki küljest avastada. Aga hunt temaga, sest minu jaoks pole see ballast oluline.

Mitut värvi porgandid, hautatud oakaunad, pohlad ja veinikaste – viisakas kraam kõik, kuid üheldi neist erladi pikemalt peatada pole maitsejahtijal põhjust.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Kiiruse eest tuleb seda asutust küll kiita – napi 35 minutiga jõuda laudaistumisest arvemaksmiseni on märkimisväärne tulemus! Supipöial jääb horisonti, on väga vähe kordi, kui püreesupi pakkumine suudab seda hinnangut tõsta. Praepöial kerkib rõhtasendist küll veidi kõrgemale, meenutades päris head lihaelamust, kuid püstiolekust jääb asi siiski kaugele. Üldelamus on pigem leige (korduv märksõna seekord) ja sama leige saab olema ka külastus-soovitus.
---
lugu ilmus siin