Wednesday, October 18, 2017

Pegasus (Tallinnas)

Enam kui 50 aastat sama nime all tegutsev asutus on meie oludes ääretu haruldus ... kuid samas ei pruugi tähendada veel head toidukogemust. Pegasus on olnud legendi staatuses, kuid seda teises ajas ja muus kontekstis kui söögiasutus.

See vana ja väärikas puhvet on aga läbi teinud uuenduskuuri, esmamulje pole sootuks mitte vana ja väsinud, vaid värske ja meeldiv nagu kevadhommik. Noored naeratavad inimesed toimetavad selles kiirelt ja mind teenendama sattunud noorhärra huvi asja vastu mõjus tõepoolest siira ja südantsoojendavana!

Tööpäisel varalõunasel tunnil sibas rahvast edasi-tagasi, kuid teenendus kulges kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, kogu sooritus võttis tunnikese, kuid oh see oli üks meeldivalt veedetud tund!

Kõigepealt lauale toodud leib väärib omaette kiidulaulu. Maltoosaga tehtud, õrnalt magusakas, seemnerohke ja värske küpsetis olla noorhärra sõnul just hommikul valminud ja täpselt nii ta ka mõjus. Vahvalt pakendatud võikuubik on kaetud murulaugu ja soolahelvestega ning sobib sel moel otse oivaliselt magusapoolset saialaadset täiendama. Tavaliselt kõike saia-nimelist eirava inimesena sõin ma need kaks pirakat viilakat jäägitult ära - ja see juba tähendab midagi!

Supiks valitud "Kahe kala supp munasaiaga" (7.20) oli juba visuaalselt atraktiivne. Taldriku peale istuma disainitud lauakesel ilutses kopsaka munavõi kuhjakesega röstitud ciabatta-viilakas ... no sihuke mõnusalt ja koduselt pontsakas.

Koorega valgeks tuunitud leem maitses üsna lihtsalt ja jällegi kuidagi koduselt, juuresolev sidruniviil kulus marjaks ära ning tulemus sai väga meeldiv. Kaks suurt kalafilee tükki - koha ja forelli - täitsid atsakalt enamiku taldrikust. Porru ja kollase porgandi viilud taldriku põhjas lisasid veidi värvirõõmu ... ja üldmulje sai igast väikesest asjast kokku suurepärane.

Põhiroaks sai "Praetud angersäga" (14.90). Lauda toov noorsand lausa säras: "See on nüüd kõige mahlasem praetud angersäga mida ma siin olen näinud". Põhitegelane ehk kala oli ehk tiba ülesoolatud, kuid see on ka ainuke pisi-etteheiteke. Krõbeda koorikuga ja pehme mureda sisuga maitses see lihav kala hästi nii ehk naa.

Erkroheline herne-mündikreem maitses küll pigem herne kui mündi järele, kuid lahe lisand igatahes. Võis praetud brokoli jättis ehk suhteliselt külmaks, kuid see Salat, see väärib Suure tähega kirjutamist! Pikkade imeõhukeste ribadena tõmmatud kollane ja punane porgand, valge ja tavaline redis, peet ning spinatilehekesed olid kokku semmitud kerge hapuka kastmega ning maitses nagu suvine värskusepahvakas.

Lõpuks toodud kohvi mõjus kange ja värskena ... ja ohhhh seda naeratust, mis valgus mu näole, nähes kohvitassi-alusele käsitsi kribatud sõnumit: "Tulgu Teil imeline päev!"

Kokkuvõtteks - nüüd tuleb pöidlaid kohe hulgem varuda. Õhustiku ja teenenduse eest esimene pöial - püsti! Leiva-elamus vääriks kohe üüratut püstpöialt. Supipöial saab mõistagi samuti püsti olema ... kiitust väärib see, kuidas lihtsatest asjadest saab kokku oivaelamuse ehitada. Praepöial küll ehk sügab korraks kõrva tagant kala ülesoolamise tõttu, kuid no see Salat vääriks kohe hargpöialt, mis kõik taeva poole osutavad. Seda puhvetit soovitan ma kohe tungivalt! See raha sai viidud õigesse kohta ning muljetavaldavalt hea teenenduse eest veel ka väike tip jäetud.

Tuesday, October 17, 2017

R14 (Tallinnas)

Rotermanni kvartal on üks keeruline koht. Isegi omades resto nime ja aadressi tegin mitmeid tiire nagu eksinud isahani, kuni nägin silmanurgast ... ei mitte emahane, vaid vajaliku kirjaga silti. Puhh ... vihmamärjast hallusest astuda sooja valgesse ruumi on alati meeldiv emotsioon, nagu oleks võhivõõras vastutuleja sulle naeratanud.

Paekivist tööstushoonesse on rajatud üsna mõnusa õhustikuga pesa R14, mille nimi tuleneb aadressist - Rotermanni 14. Aga ausõna see aadress ei aita teid just liiga palju, kasvõi seetõttu, et kui ma juba laua taha istusin, siis näitas guugelmäpp nutikast, et olen vales majas :)

Äripäeva töölõpusel ajal on saal üsna hõre ja sestap kulgeb teenendus kiirelt ja laitmatult. Sisseastumisest väljumiseni läks ehk napilt pool tundi, mis on restorani kohta ülihea sooritus.

Menüü tabas mind hella kohta. Mina kui supiusku inimene - supp räägib köögi kohta sada sõna - avastasin, et olengi tulnud valesse kohta. Suppe lihtsal polegi menüüs! Teisalt aga kiidan pisut kontseptuaalset lähenemist - kirjas pole mitte kuutekümmetkuute valikut, vaid 6 eel-, 10 põhirooga ja 3 magusat ampsu.

Lauale toodud paberkotis (omapärane pakend!) leib lõhnas huvitaval kombel kõrvitsaseemnete järgi, kuigi maitses ei suutnud neid tuvastada. Toorjuustune maitserohelisega määrdekreem oli õrnake ja ei andnud leivale midagi juurde.

Eelroogadest valin "Konjakiga flambeeritud küülikumaks, kartuli-fenkoli tortilja, õuna, fenkoli, sinepikastmega" (8.-EUR). Roog laekub lauale imekiirelt - noh aga ega see polegi pikka moorimist vajav kraam. Maks on flambeerimisest saanud mõnusa kergelt krõbeda kooriku ja suitsuse puudutuse, õrn sisu jääb kreemjalt mõrkjaks. Kiirmarineeritud õuna-fenkoli üliõhukestest viilakatest saab kokku meeldivalt krõmpsu suutäiekese. "Kartuli-fenkoli tortilja" uhket nime kandev moodustis on lusikasuurune jämedaltriivitud kartulipannkook, mille ühilduvus fenkoliga jäi ilmselt kuhugi teiselepoole taldrikut. Konserveeritud metsõun ja dekooriks lisatud magusakas must sõrestik ... noh iluasjaks kena küll. Sinepikaste ... eee ... nojah, sellesse taldrikule nõristatud meetigakesse oli ehk sinepit ka lisatud, kuid pigem mõtteliselt.

Teiseks toiduks sai siis "Saltimobocca marsala gnochide, hernekaunadega, Kalamata oliividega" (18.-EUR) Ilmselt vaatate ka teie seda nimetust kergelt juhmi imestusega nagu mina, sestap seletas ettekandja, et tegu on loomaliharulliga ilma mingi täidiseta. Lihtsalt rullikeeratud ja seest roosaks jääva küpsusastmega loomaliharull. Nojah ... miks siis seda niimoodi mitte nimetada? Aga olgu, ilmselt on tegu sellise oskusteabega, mida üks tõeline gurmaan peaks valdama. Mina isehakanuna küsin edasi - et mis keelest see nimi siis tuleb - ja neidis laiutab käsi, kuid lubab järgi küsida. Peale meeldetuletamist selgub, et see olla siis itaaliakeelne ... ja ju siis ka itaaliapärane?

Saabub seesinane rullike kahes jupis. Ja paraku mitte lubatud küpsusastmes. Üks jubil on kenasti läbi küpsenud, teine ehk õõõrnalt roosatab, kui panna prillid ette ja lülitada värvifilter peas tööle. Piiga pakub innukalt, et võib roa välja vahetada ... kuid ei tänan, las ta olla. Igal köögil on vaid ühe eksimuse õigus nagu sapööril. Kui läheb untsu, siis nii ka on.

Lihal endal pole ju häda midagist. Ja kahjuks ka ei midagi tähelepanuväärset. Sõidame edasi.

Gnochid ehk väikesed lapikuvõitu klimbikesed on oi ... oi kui maitsestatud! Mõni ehk koguni ütleks et ülesoolatud, kuid ma ei kurda. Kastmenapakeses olev delikaatne kastmeke ongi täpselt nii alamaitsestatud, et saab kokku kena tasakaalu.

Hernekaun on hernekaun, eks ole. Soojad oliivid? Noh oliive olen ma valmis sööma mis iganes asendis. Kooritud tomatid ja idandite kuhjatis paitavad vähemalt kenasti silmanärvi.

Et siis kokkuvõte? Ehh. Supipöial lahkub solvunult toast. Asendusmehena mängu võetud eelroa-pöial jääb asendisse "huvitav", kuigi õuna-fenkoli ampsukesekese eest kaldub positiivsuse poolele. Praepöial on samasuguses asendis, kuid kröömike horisondist allapoole. Aga üldiselt - oma raha see elamus väärt polnud.

Saturday, October 7, 2017

Point (Pärnus)


Pärnu kesklinnas kipuvad kohad nimevahetusega tegelema. Et siis samades ruumides alustab nii umbes keskmiselt kord paari aasta tagant uue nimega pesa. Ringi ja Kuninga ristmikul olev puhvet on samuti mitut nime ja nägu omanud, nüüd õilmitseb ukse kohal nimeks „Point“. Et mul oli pool tunnikest aega, siis ei hakanud kuskilt kaugemalt midagi erilisemat otsima ja astusin üsna null-ootustega sisse.

Heledates toonides lakoonilis-universaalne sisekujundus jättis laias laastus sümpaatse mulje. Tõsi küll, söögisaali poolt seina kattev ja popmuusikast sähviv ja mürtsuv ekraan sobiks ehk ööklubisse, mitte päevasesse argimiljöösse. Kuna oli lõunasele ajale vaatamata ainumas kunde, siis toimus vähemalt teenendus kiirelt, ehkki ilma naeratuseta.

Minu alatine soov vältida köögi hindamisel päeva- ja püreesuppe kildus seekord, kuna alternatiivse variandi valmistamine võtnuks liiga kaua aega. Sund- ehk kiirvalikus olnud kõrvitsa-püreesupp (2.00) ausalt öeldes „mehh“, sellele vabavaliku korras juurde lisatud peekon jäi leemega täiesti paralleelseks, andmata midagi juurde ja võtmata midagi ära. Selmet et kilepakist kougitud peekoniviil kiirelt soojaks lasta, võiks sellest teha ju kasvõi peenelthakitud ja krõbedakslastud „kõrneid“ ja saavutaks ühekorraga nii dekoratiivse kui maitselise efekti ... noh aga pole minu asi kööki õpetada.

Praeks valisin seekord Juustušnitsli (6.00) – sellel roal on minu jaoks Pärnuga seoses mõnus maitsejälg. Oehh. Parim osa oli hästi maitsestatud külm hapukoorel põhinev kaste. Juust ise – kiirelt läbi friti lastud paneeritud juustuviil jättis mitte mingisuguse mulje. Ahjukartuli nime all pakutavad mugulad olid tegelikult samuti vaid kiirelt kuuma õli samas fritis näinud. Salat ... igavalt aegumatu kapsasalat kahes variandis + kurk + tomat ... jeerum küll, seda kombot pakutakse siis kui üldse midagi pakkuda pole.

Kokkuvõte tuleb seekord hall. Nii supi- kui praepöidlad jäävad pool-lõdvalt allapoole. Halb ju polnud, aga mitte mingit motivatsiooni tagasi minna kah ei ole. Ilmselt näeme samal kohal varsti jälle uut silti.

Wednesday, September 27, 2017

Salt (Tallinnas)


Vana telemaja kandist läbi kõndides takerdus mu samm nagu oleks püksepidi traataia külge jäänud. Üsna suvalise nurgahoone poolkeldri aknal rippus tagasihoidlik sildike, mille valged täpid tippisid lakoonilise sõnumi "Salt". Ooooot-oot, selle koha pihta on ju mõndagi kiitvat kuuldud. Parasjagu juhtus ka vabam tunnike olema, seda tuleb ju ometi ära kasutada!

Poisid-tüdrukud, kas teate, KUI lahe on selle koha siselahendus ja õhustik! Juhtusin sisse astuma viis minutit enne avamist, kuid sellest ei tehtud mingit numbrit ja nii sain valida ühe nendest imetillukestest laudadest, millest õhkub vana ja auväärse kohvikukultuuri hõngu nagu lõhnu heast köögist. Ja neid lõhnu oli siin ka tegelikult palju - avatud köök paiknes otse siinsamas.

Pean ütlema et mul tegelikult vedas sellise ajastusega sisseastumises - kiirelt vedas saali rahvast täis, nii et pool tundi hiljem polnud vabu kohtu selles tibatillukeses puhvetis pea üldse järgi.

Et põllega noorhärral oli mahti minuga tegeleda, otsustasin minna soovituste teed ... see pole küll ehk parim tee objektiivse pildi saamiseks, aga las ta seekord minna niimoodi.

Minu küsimus ilma menüüsse süüvimata: "kus siin supid on?" sai vastuse, mida ma tegelikult ka ei mõista. "Meil on vaid üks supp" ... miks? Kas keskmine kunde on muutunud supipõlguriks? Supp on ju köögi nägu ja vanim hõimuvaimu hoidja - praetud lihatükiga sai põõsasse põgeneda, aga supikausiga pidid sa poti juurde tagasi tulema. Suppi tuleb hoida! Aga noh,on nigu on.

Olles valikust ilma jäetud, võtsin siis selle mida pakkuda oli ehk "Ramen pardi confit, musta vutimuna ja koriandriga" (9.-) U 10minuti pärast laekus lauda kausike tüübilist jaapani nuudlisuppi. Noh nuudel on nuudel on nuudel ja väga mind vaimustada ei suuda. Aurav-kuuma leemekesse pillatud teepruunid ja seest pehmed vutimunad lisasid efektset välimust, kuid mitte maitset. Samasse pudistatud külmad marineeritud seened seevastu kõnetasid juba ka meeldivalt maitsenäsakesi. Pehmed pikad pardilihakiud muutsid kausisisu veidi toekamaks ja hiina lehtnaeri lehed krõmpsult värskemaks. Parim osa oli aga leem ise, mille mõnusalt hapukas-vürtsikat põhitooni täiendas eksootilise nüansiga mingit sorti kala- või austrikaste. Nojah, toidunimes mainitud koriandrit küll polnud, kuid see-eest tipnes kausis kuhjana peenelt hakitud rohelist sibulat.

Teiseks roaks soovitas noorsand "Omas mahlas härjasaba punases veini, selleri mille feuille ja mädarõika vahuga" (18,5). Peene restorani värk eksole ... kui sa ikka menüüd lugedes sõnaraamatut või guuglit kasutama ei pea, siis pole õige asi, eksju? Nüüd teab ka minusugune tubakas, et "mille feuille" tähendab põhimõtteliselt "kihiti serveeritud" midaiganes. Ja teate see misiganes pole üleüldse misiganes!

Juurselleri viilakate vahelt nõrgus välja pikalt hautatud härjasabaliha ning ehtis kuhjakest valge vahutort. Mädarõikavahutort, mis maitses leebelt, liigagi leebelt. Vanakooli mädarõikaga harjunud taadi jaoks oli see kohupiimjaliku tekstuuriga õhuline mass ... nojah, äratuntavalt mädarõikane, kuid ludrivõitu. Selleriviilud on küll efektsed vahekihid, kuid antud koosluses kaotasid lootusetus võitluses härjasabalihaga. Selle veidi liimjas, sidekoerohke kiuline mass võlus oma talupoegliku toekusega. Ja paraku veinikaste tasalülitas selle lihtsa võlu.

Kokkuvõtteks. Õhustiku eest peaks selle puhveti hindamisel soetama kuskilt ühe hiidpöidla ja panema selle keldri ette tänavale püsti, sest sisse ei mahuks ta ära. Muuseas, põllega poiss ütles, et rekordürituse ajal olla sinna sisse sobitunud 50 inimest ...kreeeeeebus ... kuidas? Supipöial on ka püsti, kuigi mitte-täispuhutud-mõõtkavas ja mitte ka ülemäära vaimustunud. Praepöial hoiab aga tagasihoidlikumat joont - lahe vormistus oli seekord toidu parim osa - aga poolpüsti on temagi. Üldiselt tundub aga et puhvet on taaskülastamist väärt.

Terepere (Tallinnas)

Elava liiklusega Liivaia uulitsa äärde on end sisse seadnud üks uus puhvet: kohvik-restoran Terepere. Vaadates nende FB-lehele jäetud ülevaateid selgub, et tegutseb see asutus üsna suve hakust saati ja hinnangud enamasti üks vaimustunum kui teine. Aga laseme siis oma keelega selle koha üle!

Interjöör on ... ummm ... noh ütleme sööklalik. Või siis olgu, kohvikulaadne, kuid restoraniks ei oskaks asutist küll pidada. Tööpäeva lõpusel ajal oli saal sisuliselt tühi ning sestap teenenduse kiiruse otse nuriseda ei saa, ehkki roogadega läks aega ... noh aga see pole ise-enesesest paha märk. Tõsi küll, see et piigad ei osanud palun-tänan-kuidas-maitses öelda, ei jätnud just head muljet ... aga selle tegi õnneks tasa peremehe vurhvi meesterahvas, kes ei pidanud paljuks saalis askeldades möödaminnes tervitada ja lõpus huvi üles näidata.

See, et salvrätte ei märgata laudadele panna, on viimasel ajal kuidagi trendiks muutunud. See on halb trend, kas teate - minusugusel vunts-inimesel on nende järele kõrgendatud vajadus :)

Olen korduvalt kirjutanud, et väldin võimalusel kreemsuppe, kuna need ei anna köögist kuigi head aimu. Seekord vältida ei õnnestunund, sest paberlinik-menüül oli suppide rivis vaid puljong ja kaks kreemsuppi. Nojah, eks siis valisingi ühe neist - kreemsupp mereandidega (4.50). Hiljem küll märkan, et kriidiga oli seinale kribatud ka frikadellisup ja hernesupp ja ... aga noh läks siis nii.

Umbes 20 minutise ooteaja järel toodi siis lauda esimene taldrik, üsna triik täis valget kreemsuppi, keskel tüümianioksake ja üks räsitud olekuga karbike. Ilmselt vahukoore baasil tehtud kreemine leem maitses rammusalt, kuid see rammusus mattis ka oodatud kalameki üsna ära. Ja ega vist kala polegi mereand, sest leeme seest õnnestu leida vaid kümmekond karpidest väljakougitud lihakeha ja ribake kummist kalmaari.

Teiseks roaks valitud "Viini šnitsel XXL" ilmus lauda suisa osade kaupa :) Alguses toodi väike klaaspurgike, mille kaanel ilutses sidruniviil. Hmm? Seejärel kausike värske salatiga. Kolmandaks nimeandja ise - tõepoolest XXL mõõtmetes šnitsel. Neljandaks kausike minu poolt lisandiks valitud grillitud köögiviljadega.

Näitsik pani asjad vaikides lauale ja asus lahkuma, sain talt sabast kinni küsimusega - et misasi selles purgikeses on? Pohlamoos, kõlas napp vastus. Hmmmmm ... pohlamoos šnitsli juurde? Nojah, miks ka mitte.

Eks kõigepealt tuli mõistagi šnitsel ära proovida. Õhuke ja krõbe - just selline peabki üks Viini šnitsel olema! Kuid ünsa maitsetu ja kuivavõitu ... seda ta ju võiks mitte olla, või mis? Tuleb välja, et nii pohlamoos kui sidruniviil pole mitte ilu, vaid häda pärast - nii sai lihale mingitki mekki juurde.

Värske kurgi-tomati-redise-paprika-vesikressi(?) salat oli endale katteks saanud vaid tilgakese õli, kusjuures isegi mitte oliiviõli, vaid mingit kohalikku maitsetut rapsi vms. Jeerum, õli baasil saab ju niiiiii maitsvaid salati-kastmeid teha ... aga ju siis pole vaja.

Grill-köögiviljad väärivad aga kiitust! Rohmakalt lõigatud sellerivarred, paprika, šampinjonid, porru, tomat ja punane sibul olid saanud eheda söegrilli suitsumeki man ja piisavalt krõmpsküpseks. See oli nüüd kogu valikust ainuke, millele alamaitsestamine tõepoolest sobis.

Mida siis kokku arvata? Restorani ambitsioonidega söögituba ei ole siiski restoran. Kõhu saab korralikult täis, kuid mingist gurmee-elamusest pole juttugi. Viisakas puhvet, aga ilma sädemeta. Supipöial on horisontaalis ja ega praepöialgi kõrgemale kerki, ehkki korraks võpatab naeratades, meenutades grillitud köögivilju.

Wednesday, September 20, 2017

Peps (Tallinnas)


Solarise keskuse sees ja lähikonnas leiab söögikohti nagus sügiseses metsas seeni ... ja sama erinevad on nad kah. Ühe klaasist kuubiku sisse on teinud endale pesa seen nimega Peps. Rõhutatult lihtne välis- ja sisekujundus jätab ehk veidi sööklaliku mulje, kuid eks see minimalism on ka omamoodi võluv.

Ehkki satun puhvetit külastama üsna lõunasel ajal ja vabu kohti on vähe, kulgeb teenendamine kaunilt naeratades ja vägagi kiirelt. Koheselt tuuakse lauda ürdioksakesega vesi, tellimuse vastuvõtmise järel ka leib ja või. Seemneküllane leib maitseb tõepoolest vägagi värskelt ja hästi, mõne maitserohelisekarvakesega ilmestatud või on aga saanud ülemäärase kuhjatise soolahelbeid katteks.

Esimeseks tellitud „Selge pardipuljong knellidega“ (5.40) laekub loetud minutitega. Puljong ... nojah, selge on ta tõesti, paraku ka üsna õhuke nii rammu kui maitse osas. Kuna tulin just pikemalt kõne-maratonilt, paitab see soe leem küll meeldivalt minu kurnatud kurku, kuid maitsemeeled jäävad oodatud paist ilma. Eraldi väikese kausikesega serveeritud ja veidi närtsinud maitsemuru lisamine päästab veidike pilti. Knellid – ehk siis maakeeli lihapallid – on ettekandjapiiga sõnutsi tehtud pardi- ja kanalihast ning maitsevad puljongist tsipa tihedamalt, kuid jätavad samamoodi veidi lameda mulje. Õnneks saan siia ära kasutada ülemäärast soolakuhjatist või pealt.

Teise roa „Tallekotlett ratatouillega“ (9.40) maandumine võtab veidi rohkem aega ning annab nüüd seletust esimese roa alamaitsetamisele – see on siis ilmselt selle köögi käekiri! Julgelt rohmakalt lõidatud paprika, suvikõrvits, sibul ja tomat on haudunud omas mahlas, saamata lisaks praktiliselt mittemidagi. Appi tuleb ülejäänud või ja sool ning kraam saab tunduvalt paremaks.

Kuid kogu senise õlakehituse teeb tasa tallekotlett – vaata siia sobib see alamaitsestamine suuuuurepäraselt! Ehe värske lambalihamaitse otse purtsatab sellest suurest lihapallist – noa sissetorkest voolab ohtralt mahla ja see kõik paneb maitsenäsakesed tänulikult pakatama ja toob näole rahuloleva naeratuse!

Mida siis kokkuvõtvalt öelda? Ühest küljest tuleb oma stiili ja järjekindluse eest kiita. Alamaitsestamisel ehk nö puhastel maitsetel on oma võlu. Kuid kliendile võiks jätta võimaluse mekki veidi juurde tuunida – maitseainetopsikuid ei näinud ma aga ühelgi laual. Supipöial jääb igatahes veidi lötakile, praepöial tuleb aga kaheks jagada: köögivilja-poolik on samamoodi ripakil, aga kotleti-pool-pöial lööb kokale patsu ja kiidab tulemust! Sobilik puhvet nö õrna maoga kodanikele, kes maitseaineid-vürtse-ürte eriti ei armasta.

Wednesday, September 13, 2017

Chop Afrik Kitchen (Tallinnas)

Tallinn on nüüdsest veelgi rikkam - siin avas oma uksed Musta Mandri maitsesaatkond - Chop Afrik Kitchen. Tõsi küll, tegutseda on nad jõudnud juba kolme kuu ringis, kuid olen kindel et enamiku jaoks on see veel avastamata maitsenurk. 

Koha otsimisel ajab veidi segadusse see, et see aafrika nurgake tegutseb teise asja sees - Cafe VS või siis Võitleva sõna kohvikuga ühel ajal ja ühes kohas (?), millest tuleneb interjööriline haakumatus ... aga see pole hetkel oluline.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin sisuliselt ainuke külaline ja kogu teenendus toimus väga kiirelt ja meeldivalt. Kuna need toidud on siinkandis uued, on ilmselt mustanahaline näitsik pidanud sadu kordi rääkima, et mis ja milleks, kuid ta tegi seda meeldivalt naeratades ja ilma vähimagi tüdimusemärgita.

Alustuseks toodi kohe minu ette klaasike punase joogiga. Minu üllatuse peale seletati et neil kodus olla kombeks igale tulijale ulatada klaasike seda jooki ja nii nad otsustasi seda teha ka siin. Hibiskus, mesi, ingver, ananass ... ja midagi oli vist veel. Igatahes isegi minusuguse magusapõlgaja jaoks oli see klaasike mõnusalt karastav ja järgi ei jäänud tilgakestki :)

Menüü on nüüd koht number kaks, kus segadust tunda. Rubriigid: "eelroad, riis, supid, fufu, pudrud, dessert, joogid". Ummm ... see suur et aga kus on praed? Ja miks on eelroogade nimekirjas supid, kui suppide jaoks on omaette rubriik? Ja mis on fufu? Kas see ongi kuulus covfefe? :) 

Igatahes leidsin et mõistlikum end usaldada perenaise rollis oleva musta päikese hoolde ja lasta endale midagi soovitada. 

Andsin enda soovidest aimu ebamäärases stiilis: "palun mingi supp ja siis midagi veel". Supi osas teatas särav naeratus, et see on selline supp, mis nagu pole päris tavapärane supp ja midagi muud polegi nagu juurde vaja, aga ehk soovin ma traditsioonilist fufut? Eeee ... no mis saab minu olla traditsioonide ja fufu vastu, eks ole! Ühmatasin nõusolevalt, aga uudishimu ajel küsisin et misasi "see" siiski on? Lähim analoog, mille perenaine oskas anda, et umbes nagu kartulipuder aga üleüldse mitte kartulipuder. Nojah, sihukese seletuse peale ei saa ju midagi muud teha kui uudishimust laperdavate kõrvadega noogutada ja jääda ootama.

Ei läinud kümmet minutitki, kui lauale toodi kaks taldrikut. Noh see supp pole tõepoolest päris supp, see on nagu rohkem selline tummine pajaroog, mille sisust esimese hooga on keeruline aru saada. Ja siis see saladuslik fufu ... tuli välja et see on siis jamsijahust kokkusegatud tihke mass, mida päikeselise daami seletuse kohaselt siis söövad näppudega, kastes selle tihke massi tükikesi supi sisse. Aaaaaa ... noh nagu mamalõga Kaukaasias ja muud analoogsed pudrulaadsed nähtused vahemeremaades - see on tõepoolest lustlik vaadata, kuidas kohalikud neid pudrukuulikesi näppude vahel veeretavad ja siis suhu loobivad, kastes neid ennem millegi sisse või siis mitte.

Egwusi nimeline supitaoline toode (7.-EUR) maitses üüratult hästi. Vürtsikas, vähese mõrkja alatooniga, pigem aga siiski maguste nootidega mägi, mis taldriku keskel kõrgus, osutus olevat spinati ja ürtidega segatud jahvatatud meloniseemneteks. Selle all leidus suuri looma- ja vist ka muu liha tükikesi ning imemaitsvat vürtsikat leemekest - otsaesise tõmbas kenasti niiskeks, kuid ei mingit ülevürtsitamist ... seda ütlen muidugi mina kui vürtstuleneelaja. 

Fufu ehk jamsipätsike (2.-EUR) oli ... kuidas nüüd öeldagi ... veider. Veider pigem selle sõna heas mõttes, harjumatu ja mage. Aga kui teha nii nagu  soovitati, et kasta supi sisse, siis toimis täiesti asjakohase supikõrvasena. Ilmselt ma seda uuesti ei võtaks, sest maitsetupoolse massiga kõhtu täita pole just see, mille järel minusugune ringi vaatab.

Mida nüüd siis pöialdega teha olukorras supp pole nagu supp ja fufu on üldse ... noh fufu :) Koondan need pöidlad ühtekokku ja tõstan kõrgele pea kohale. See puhvet väärib soovitamist ja tagasiminemist - siinsest kööginurgast saab veel palju väärt asju avastada!