Monday, February 13, 2017

Kotlet Tallinnas

Liikusin oma rada pidi Tallinnas punkktist A punkti B, kui korraga peaaegu komistasin sildile "Kotlet". Juures väike menüü ja puha. Kuna oli lõunane aeg ja kodust sai hommikul lahkutud söömata, siis ... einoh, miks mitte!

Välisukse juures tabas küll kõhklus - ei mingit silti ja üleüldse kuidagi kummaline nurgatagune ... aga kuna minuga koos tuli selle ukse juurde ka keegi korpulentne proua tumelillas kilejopes, siis - et mitte jääda ukse ette tropiks - andsin kõhklusel minna ja sisenesin.

Veidi räämas keerdtrepp viis keldrisse, milles vaatas vastu erkvalge söökla! Tundsin taas kord tarvet taanduda, kuid andes alla tumelilla kile kuklasse hingamisele, otsustasin selle elamuse läbi teha.

Relvastanud end kandikuga, astun leti ette ja jään ebalevalt silmitsema nappi valmistoitude valikut. Õnneks ilmus teisele poole letti kummikinnastatud, kuid see-eest abivalmilt naeratav näitsik.

"Suitsujuustusupp tundub tundub huvitav olevat?" Enne kui jõudsin lause lõpetada, kulbitati suurde kaussi valget kreemjat ollust: "Kas paneme kausi täis?" Minu ebamäärane mõmin läks arvesse jah-vastusena.

"Loomalihakebab on ...?" Jaa jälle jõudis puutiku otsa torgatud hakk-kotlet taldrikule koos küsimuse lõpuga. Kummikindas naeratus küsis emaliku varjundiga vastu: "Kas panen kõrvale riisi, tatart, kartulit või juurvilju?" Võtsin viimase. "Sibulat?" "No miks mitte!"

Siuhti kassasse, supi eest 2.50 ja kebabi eest 4.90. Ja vat siis tabas üllatus! Esmapilgul pisike keldriruumike taandus kassast möödumise järel suureks, avaraks ja päikeseliseks sopistet saaliks! Justnimelt päikeseliseks, sest esmapilgul nurga taha jääv sein oli tegelikult suurte akendega pööratud mingisse sisehoovi, kuhu hetke tahtel paistis sisse ülivarakevadiselt soe päike! Valgetele seintele kantud laste värvi-mind-raamatulikud illustratsioonid lisasid kogu olemisele omapärast naivistlikku võlu.

Suitsujuustu kreemsupp osutus ... nokuidasöelda ... maitsvalt igavaks. Kreemine ja tihe, tuntavalt suitsujuustune, kuid kogu seda kausitäit sisse kühveldada muutus lihtsalt poole pealt tüütuks. Aga kuna ma pole ei-tea-kui-ammu suitsujuustuga kokku puutunud, siis sain siis vähemalt idee mõne kastme tegemiseks.

Kebabiks nimetatav hakkliharull oli täitsa hea. Mingit valmismaitseainesegu (Santa Maria provansaali?) oli sinna korralikult uhatud, nii et ürdine maitseküllus muutus tsipa mõrkjakski, kuid oli siiski maitsev ja mahlane. Köögiviljad --- noh lihtsalt see valmis külmutatud segu, milles leidub nii brokkoli käharaid jublakaid kui sukhruherne liistakaid, kollasest ja punasest porgandist rääkimata. Liiiga kaua soojas ligunenud, kuid söödavad. Tilgake maitsetut jahukastet ei rikkunud ega parandanud sega pilti. Kuid pimesi lisandiks võetud sibulad osutusi maitsvateks särtsakateks marineeritud punase salatisibula kettakesteks, mis päästsid päeva.

Kokkuvõtteks - põhjust pöidlaid kergitada väga pole. Supipöial haigutab igavusest, kuid jääb siivsalt horisontaali. Praepöial kõigub üles-alla, jäädes samamoodi horisontaali lähedale. Oleks sama toidu saanud restoranis, ütleks halvasti. Kuid suvalises nurgataguses keldriasutuses, mis pakub vaid 8.-15.00 hommiku- ja lõunasööke ... noh selles kontekstis tsiteerime klassikuid "pole paha!"

Saturday, February 11, 2017

R-kioski shotid

Paganama meeldiv üllatus R-kioskist! Tavaliselt on sedasorti kiirtoidupesade pakutav üsna keskpärane kraam, kõigile sobiv ja esmavajadusi rahuldav, siis seekord leidus riiulil midagi sellist, millest tasub lausa kirjutada.

Tervisešottide reklaame olete ilmselt kõik tulpadel näinud ... ja tavaliselt massreklaam teeb ettevaatlikuks. Et ju see peab üks üsna mehh asi olema, mida niimoodi silmast sisse peab toppima. Aga kuna olin juba mõnda ehmumise ja kiitmise vahel balanseerivat hüüatust kuulnud, siis pidin ise ka järgi proovima.

Nime järgi kõige vängem tegelane ehk Fireball on tegelikult magusapoolne, domineerib ehe ja värske apelsin, mille tükikesi jääb mõnusalt keelelegi. Ingver ja Cayenni pipar annavad küll ka väikese õhetuse kurku, kuid vähemalt minusuguse tuleneelaja jaoks on see vaid kerge kirvendus.

Ingveri shot on juba kraad konkreetsem tegelane. Õunamahla magusus ja sidruni hapukus loovad peategelasele mõnusa tausta, ingveri enda surin kestab aga ikka tubli kümme minutit.

Chillitrim on aga minu raudne lemmik ... ja ka põhjus, miks üleüldse sarjast kirjutama asusin. Ma pole kindel, kas sellist asja tasub ikka ilma hoiatuseta müüa. Selles mu sõbrad on TŠILLIT! Mesi, õun ja sidrun toimivad selles segus vaid võimendajana, lastes vürtsilaksul täies ilus mõjule pääseda. Isegi otsaesine tõmbub hetkeks niiskeks ning tubli pool tundi hiljemgi tunned kurgus sooja õhetust.

Ausalt öeldes ma ei usu, et sellest kraamist saaks müügihitt. Selleks on need pudelikesed üsna kallid - kaks eurot mänguasjana pisikese pudelikese eest - ning maitse ilmselgelt paljude jaoks liiiiiiiga vänge. Aga mina ostan seda kraami kindlasti veel!

Wednesday, February 8, 2017

Hansu pubi Tallinnas

Tallinnas, poolel teel bussijaamast kesklinna võib ühest Lauteri tn keldrist leida ühe üsna viisaka puhveti. Hansu pubi. Noh ütleme ausalt et ega pubiköögist ei maksa enamasti erilisi meistriteoseid oodata, kuid järgi võib katsuda ikka.

Sisseastumise hetkel tuleb küll kõigepealt mööduda kööki viivast ukseaugust, selle kardina vahelt lehviv praerasva ja ülekuumenenud (ülekasutatud?) õli lõhn pole just parim tervitus. See-eest, kuna saal on sisuliselt tühi, on teenendus meeldivalt kiire ja asjalik. Kontrollküsimus - kaua toiduga läheb - saab vastuseks: "mitte rohkem kui 15 minutit" osutubki tõeks. Jällegi - gurmaanlusega pole siin mingit pistmist.

Asutuses puudub wifi, mis tänastes oludes pole väga kiiduväärt. Või siis jälle on, kui silmas pidada seltskondlikku vestlust ... aga ma ei tulnud vestlema. Õnneks ei pidanud kaua ootama, supp saabus leotud minutitega.

Suppe oli valikus kolm, valisin seljanka (3.50), mis on üks tänuväärne indikaator-toit. Kopsakas taldrikutäis sisaldab tõepoolest mõnusalt tihket kraami, milles lisaks vorstitükkidele tuvastasin veel kolme sorti liha (sink, sea- ja kanaliha) ... noh mitte küll seitset sorti, aga asi seegi. Kombekohane oliivike oli sees, hapukoor serveeriti omaette napakesega. Õnneks kartulit polnud lisatud, nii et kokkuvõtteks oli see üks hea ja aus kraam. Ausalt öeldes oleks ka ainult sellest supikesest söönuks saanud. Ribuke hakitud muru lisas ka esteetiliselt kena detaili, ehkki talviselt murult ei saa aroomikest oodata, maitsest rääkimata.

Teiseks roaks valisin "Suitsuliha seentega" (6.-EUR). Lisandiks pakutud kartulist, riisist ja tatrast valisin viimase. Suitsuliha osutus küll paraku kaheks sentimeetriseks rasvasevõitu singiviilakaks, millel suitsuga erilist pistmist polnud. Seened tähendavad selle maja keeles siis liimtihedat seentega jahukastet, mille maitseomadusi ei suutnud päästa ka see, et mõni seen tundus (vist?) kukeseen olema. Tatar oli aus, sõmer ... ja teda oli palju. Seda kõike kokku oli lihtsalt PALJU.

Toidukorra lõpuks tellitud kohv (2.-EUR) oli mõistagi tavaline masinakohv, ei midagi erilist, kuid täiesti joodav.

Üldistatult - keskmiselt viisakas asutus. Pubi, see stiilimääratlus ütleb paljugi ning nii see ka on antud juhul. Supipöial on üsnagi veendunult püsti, kuid praepöial jääb kaldega allapoole. Aga kuulge - keldripubi kohta ikkagi täiesti OK.

Monday, January 23, 2017

Sheriff Saloon Tartus


Tartu südalinnas, kaks sammu kesksest Rüütli tänavast kõrvale astudes leiab ühest keldrist asutuse nimega Sheriff Saloon. Olin siiani temast mööda käinud, sest pole eriline burksisööja ja miskipärast oletasin et ega meerikamaa köögi pähe suurt midagi muud pakuta, kuid täna otsustasin ikkagi sisse põigata. Ja olgu juba ette öeldud, et õigesti tegin - õnneks leidub siin ka päristoitu ja seda arvestatavalt hea tasemel!

Lõunase aja tõttu oli rahvast päris palju, kuid õnneks see teenendust väga ei häirinud. Kontrollküsimusele, et kas supp ja praad 40 min sisse mahuvad, vastati pisut ebalevalt et peaks hakkama saama küll. Noh ja saadigi. Tõsi küll, 20 min pealt toodi supp ja u 2 minutit hiljem kohe ka praad ... sellise serveerimisrütmi üle võiks pisut pead vangutasa, kuid vaadakem ikka kööki ehk taldrikusse.

Väikese lisajorinana - puhveti veebileht jätab soovida. Menüü pole kuigi loogiline (nt tuleb otsida kala rubriigist "Steak menu") ning lubadus et "Pildi nägemiseks vajutage toidu nimele" ei tööta.

Supiks võetud (ainuke valikus) "Country Meatsoup" (5.-EUR) on üks igati tubli ja aus värk. Lihasupp selle sõna veidi rustikaalses mõttes - liha leiab taldrikus ikka kohe paksult, kenasti läbisegi ohtra ja julgelt hakitud sibulaga. Koorimata kartuli suured segmendid sobivad toidu nime ja olekuga sama hästi. Tõsi küll, miks porgand on õhkõhukesteks liistakuteks tõmmatud, sellest päris aru ei saa. Aga igatahes on mulje positiivne - maalähedane kraam, ei mingeid peenutsemisi, maitsev ja toekas.

Praeks valitud "Ahjus küpsetatud koha pestoga" (9.90) üllatab positiivselt. Otsus serveerida kala lihtsalt hunniku värske salatiga on igati lahe, kardulas ei peaks tõepoolest olema kerge kalaroa kõrval kohustuslik lisand. Ahjaa, selgub ka õhkõhukese porgandi saladus - see ongi mõeldud murukraami sisse ning siia sobib ta imehästi! Kala alla peidetud sparglivarred on parajas küspsusastmes, bešamellkaste lihtne ent maitsev. Pestoga ohtralt kaetud kalafilee pole küll eriti jõudnud maitset endasse tõmmata, kuid hõrk ja mõnus amps oli ta ikka.

Kõige lõpuks võetud kohvi osutus samuti vägagi heaks, kogu protseduur mahtus lubatud ajavahemiku sisse, nii et üldmulje igati hea.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad jäävad püsti. Tõsi küll, ilma erilise vaimustusvõbeluseta, kuid siiski püsti. Seega võib antud puhvetit soovitada teistelegi!

Saturday, January 14, 2017

Kohvik Madmoiselle Tallinnas

Solarise keskuses on eri mõõtu, tegu ja nägu pesakesi mitmeid. Seekord määrati kokkusaamine kohvik Madmoiselle'sse ... noh vaatame siis ta köögi kah üle.

Raamatupoe taga paiknev kohake häälestab nii oma interjööri kui letitaguse teenendamisega pigem kiirustava ampsu pakkujana kui nautlemise pesana ... noh ja seda ta on kah. Mõlemad road tuuakse lauale korraga ... tõsi küll, alguses valele lauale (vaatamata tellimusega kaasa antava numbrite süsteemile), aga kätte ma toidu igatahes saan.

Supiks võtan vene borši (5.-EUR) ning saan ausa kausitäie peedipunast leent, milles üldjoontes kõik vastab ootustele ... kuid milles see venepärasus väljendub? Kas tuntavas küüslauguses maitsenüansis? Või siis ohtralt kausipõhjast lusikasse sattuvates musta pipra terades (neid sai vist ligi kümme kokku)? Igatahes kuulub supike seeriasse "ei-pole-paha-mitte".

Teiseks valitud "potike" (6.-EUR) osutub köögiviljahautiseks sealihaga ning ei jäta ausalt öeldes mingit muljet. Rubriigist "igavalt-kodune" ehk siis üsna maitsetu kraam. Artišokkide kasutamine pajaroas ei muuda asja kuidagi väärikamaks.

Kokkuvõtteks - supipöial saab olema horisontaalis, põhiroa oma aga lõdvalt allapoole rippumas. Kuid teisalt - kui kuskil poetaguses puhvetis saab Tallinna kesklinnas 11.-EUR eest kõhu täis, noh ega siis vist väga palju oodata oleks ka narr?

Sunday, January 8, 2017

Villa Wesseti restoran Pärnus

Teeb suisa südame soojaks, et mitte kõik asutused ennast Pärnu rannarajoonis talveks kinni ei pane. Ja mis veelgi parem - vähemalt üks neist jätab oma klaasveranda ka külmal ajal kasutusse - vaade lumisele rannapargile on tõesti kaunis.

Villa Wesset jääb kesklinnast tubli jalutuskäigu kaugusele, kuid soovitan see koht kindlasti vähemalt korra läbi katsuda!

Et jõuan avamise hetkeks esimese kundena, siis on teenendus laitmatu. Supp saab 15 minutiga ja praad 25 minutil. Alguses lauda toodud tavaline leib-sai ja magedavõitu maitsevõi ei jäta küll erilist muljet, kuid ega's see pole peamine. Teenendava noorhärra väljapeetud viisakus väärib eraldi kiidusõnu.

Menüü pole ülemäära pikaks venitatud, suppe on valikus vaid kaks. Võtan "Suitsuribi ja hernes" (6.-EUR) ja jään ootama lapsepõlvest tuttavat rammusat kollast leent. Kuid võta näpust! Kõigepealt asetatakse sinu ette taldrik, mille põhjas on kuivalt nö supipõhi ja siis ... kallatakse väikesest teekannust selle peale aurav leem. Positiivne üllatus on sellise serveerimise esmanägemisel garanteeritud!

Tõsi küll, selle supil polnud midagi ühist minu mälestuste ega ootustega. Valge kreemjas leem oli küll väga mõnusa konsistentsi ja mekiga, aga suitsuribi oli selles küll vaid aimamisi. Taldrikupõhjas leiduv hernepüree, krõbedateks tükikesteks murendatud peekon ja vinnutatud tomat maitsesid vägagi hästi ... aga mingi "hoiatus" võiks menüüs juures olla, et tegu on moodsa fantaasiaga vanaemade roa teemal :)

Teiseks valisin "Merikukk ja risoto" (15.-EUR). Kala on praetud väga õigel temperatuuril - krõbe koorik ja pehme sisu garanteerivad tunnustava noogutuse. Kui nüüd tahta norida, siis see kalake oli ehk tiba liiga soolane, nagu ka kreemjas risoto, kuid õnneks see väga ei häirinud. Positiivseks üllatuseks oli roheline petersellimajonees, mille kilkav happesus varjutas küll peterselli enda maitset, kuid julge maitsemängu eest tuleb igatahes kiita. Misasi oli see marineeritud kalamarja moodi mekkiv teraline nähtus, ununes küsida, kuid igatahes maitses see põnevalt ning põnevus on kulinaarias igati tervitatav.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad jäävad kindlasti püsti. Kuigi nipet-näpet võiks ju teistmoodi teha, jääb üldmulje igati positiivne - nii et seda puhvetit võib igati soovitada!

Sunday, December 11, 2016

Picadilly Pärnus

Külm oli. Talvine pühapäevaõhtu Pärnu kesklinnas tähendab inimtühje tänavaid. Minu kunagisel kodutänaval - nüüdse nimetusega Pühavaimu - on aga toidukohti terve portsuke külg-külje kõrval, kuhu sisse astuda, et mõnd inimhinge näha ja sooja naha vahele saada. Picadilly-nimelises asutuses ma polnudki varem söömas käinud, nii saigi selle kasuks otsustatud.

Menüüd vaadates sigines hinge korraks aga hinge kahtkuseuss. Tuleb välja et see puhvet määratleb end kui taoimetoidu pakkuja. Oh ei, ega mul pole mitte kõige vähematki taimetoitude vastu! Teen tihtipeale isegi kodus taimseid roogasid. Kuid pahatihti kipub lihavaba köök olema ka kuidagi ... rõõmuvaba. Ehk siis niiiiiii "mahe" et lausa maitsevaenulik kohe. Noh aga proovima peab ju ometigi kõike, nii et anname ka sellele asutusele võimaluse, eks ole!

Kuna olin ainus külastaja sel õhtusel tunnil, siis käis teenendus kiirelt ja üsna ladusalt. Tõsi küll, tšekki miskipärast ei antud raha tasumisel ja ka küünla minu valitud laual unustas näitsik süüdata, kuid las ta olla.

Õnneks lükkab minu esimene valik "Hindude supp köögiviljade ja läätsedega" (3.50) selle maitsevabaduse ootuse üsna ümber. Mõõdukalt vürtsikas, veidi kookosene supp soojendas külmanäpistatud keha kenasti üles. Kumm, kreemikas ja tihe suutäis, ilma mingite üllatusteta, kuid igatahes hea.

Paraku langes teine toit minu miinusmärgilise eelaimduse auku. Tänavalt sundis mind sisse astuma tahvlile kribatud "läätsepikkpoiss jõulukapsastega" ... või midagi säärast. Paraku pole seda toitu puhveti veebimenüüs ja - nagu juba öeldud - tšekki ei antud, sestap võin nimetust ka valesti mäletada (igatahes hind oli 6.-EUR). Meeldivaim osa roast oligi kapsas ise - mõnusalt karamelliseerunud ja magushapu. Nimeandev pikkpoiss nägi välja nagu kaks ülepraetud leivaviilakat ja maitses üsna samamoodi - kuivalt ja tuimalt, laua veidi saepuruselt. Kõrvalepakutud juurikad ... noh kartul-porgand olid üsna maitsetuks jäetud, lisaks veel mingi halli värvi juurikajupid, mille maitsest ei saanudki sotti. Ootasin pruunakalt kastmeribalt mingitki päästvat erksust a la sinep, kuid ... no ma tõesti ei tea misasi see oli. Vähemalt päästsid granaatõuna seemned selle õnnetu ampsu täielikust maitsehallusest.

Kokkuvõtteks: supipöidla võib ju enam-vähema püsti venitada, kuid praepöial jääb üsna allapoole vedelema. Taimetoidukohtade pidajad võik kasutusele võtta aasiakate märgisüsteemi, millega teavitada pakutava kraami vürtsikuse-mageduse skaalast. See käik jäi pigem pettumuseks.