Thursday, December 1, 2016

Beergarden Tallinnas


Rottermani kvartali kõrval vanas tõllakuuris (?) on end sisse seadnud lihtsa ja toimiva nimega asutus – Beer Garden. Minu puhul see igatahes toimis, sest pidasin vajalikuks sisse astuda.

Suures paekivist seintega saalis leidub kümnete kaupa sama suuri rohmakapoolseid laudu. Interjöör on lihtne ja täis enam-vähem-asjakohast kitši. Tünnid, vanamoelised riiulid kannudega ... keset ruumi paiknev lett on kaunistatud miskipärast lõuna-slaavilike lilleornamentidega ... aga üldmulje on siiski sümpaatne ja enam-vähem selline, nagu ühest õllekoplist oodata.

Rahvast oli saalis õhtusele ajale vaatamata vähe, teenendus kiire ja korrektne. Menüü tulvil täis kõike mis õllekale omane ehk aukohale asetuvad kõikvõimalikud suupisted. Õllevalik – noh see on sihuke turvaline ning nagu kahe menüül näha oleva logo järgia arvate võib, koosneb see Lõuna-Eesti suurtootja ja ühe maaletooja pakutavast. Muuseas – märkusena, miks veebileht uhkustab Eesti väiketootjate kraamiga (Õllenaut, Vormsi ja Pöide), kui neid ühtegi menüüs pole?

Esimeseks valin borši (5.-EUR), sest see tundub ülejäänud moodsate kreemsuppide kõrval autentsem ja köögi käekirja kohte rohkem ütlevat. Mõne minutiga saabub lauale kenasti vormistatud alus, mille kujunduse eest tuleb anda plusspunkte. Ehkki supp on kaanega kaetud kausikeses, osutub see paraku leigeks. Ohtralt kiududeks haudunud loomaliha sisaldav leemeke on aus ja tihe, kuid igavapoolne. Tomatipastaga punaseks värvitud, ohtralt kapsast sisaldav, mõõdukalt hapukas. Hea, aga ei enamat. Ja leige.

Teise roa valikul jääb pilk miskipärast reale „Kodune põdralihavorst jõhvikatega“ (12.50). Hetk peale tellimist kahetsen, sest selline toit pole ilmselt kohapeal tehtud, vaid lihtsalt üles soojendatud ja seega ei ütle midagi köögi kohta. Kuid mis siis ikka. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem kahetsen veel ... kuid sellest hiljem.

Lauale ilmub väga vahva ja isuäratav liud, mille väljanägemise eest tuleb taaskord kõvasti kiita! Vormistusele oskab see asutus tõesti rõhku panna. Alustan positiivsest – pannil serveeritud ahjukapsas on julgelt köömnerohke ja täis küüslaugulaastukesi. Mitte et need traditsioonilist mekki väga muudaks, aga uljust tuleb tunnustada. Jääsalati lehe alla peituv marineeritud punase sibula kuhilake maitseb krõmps-mahlaselt. Kuid sellega mu kiidusõnad lõpevad. Väikeste lihakildudega kartulipuder ei maitse mitte kuidagi ... no lihtsalt imekspandav, kuidas saab seda kraami nii mehh’iks muuta. Lubatud jõhvikaid pole kuskil, selle asemel nõrgub vorstirõngas juustust – visuaalselt on see lahe, kuid põdraliha maitse saab ära tapetud ning tulemus on mõrvarlikult soolane. Mahe-magus sinepikaste võimaldab närimis-neelamise hetkel selle soolasuse ära varjata, kuid organism väriseb veel tunde hiljem, protesteerides sissekühveldatud soolalaadungi pärast.

Kokkuvõtteks – mõlemad pöidlad on veidi ebalevalt horisontaalis või isegi sutsuke allapoole kaldu. Kiita saab peamiselt asja vormistuse eest. Suure seltskonnaga õllelaua korraldamiseks on see koht ilmselt kohane. Aga sööma võiks siiski kuhugi mujale minna.

Sunday, November 13, 2016

Mon Ami Pärnus

Rõõm näha, kui mahapõlenud maja taastatakse moel, mis muudab ta algsest paremakski. Pärnus Kuninga 11 asuv hoone jätab väga hea mulje, selle poolkeldris paikneva restorani Mon Ami interjöör aga pälviks mingit sorti sisekujunduse auhinda - niivõrd stiilne, vaoshoitud ja samas pidulik, vanu elemente rõhutav ja uut nende ümber elegantselt esitlev ruumike loob juba sisenemise hetkel mõnusa tunde.

Astun sisse üsna avamise hetkel ning sestap laabub kogu protsess kiirelt ja ladusalt. Inimesi saabub juurde laudkondade kaupa ja telefoni teel broneeritakse kohti - ilmselt on kohake vähemalt tänu oma uudsusele populaarne.

Menüü ilmub lauda omapärasel moel - suures ümbrikus. Valik pole just kuigi lopsakas ning supp leidub valikus üleüldse vaid üks (!?) nii et tellingi siis selge kalasupi (6.-EUR).

Ootamise ajal tuuakse lauda leivakorvike sõnadega: "meie majaleib kadakavõiga" Moodsalt seemnerohke leib on meeldivalt värske ja purustatud kadakamrjad või sees mõjuvad tõepoolest meeldivalt.

Supike on lubatult klaar, lõhnab otse oivaliselt hästi ning on pealt kaetud tiheda maitsetaimepuruga - sissejuhatus on tõepoolest hea! Julgelt suured sibulasiilakud paneks ilmselt sibualpelgureid ahastama, kuid mind see foobia ei vaeva ja kiidan sellise maneeri heaks. Kala (mis hiljem küsides osutub kohaks) on aga kogu oma meki leeme sisse ära andnud, nii et valge pehme liha ei jäta mingit maitsemälestust. Väikesed koorimata kartulipoolikud supikeses üllatavad rõhkusega ... no täpselt sellise piiri peal, et juba on söödavad, aga panevad kulme kergitama. Mõned tomatipoolikud ja (vist) suvikõrvitsasegmendid lisaks sobivad siia päris kenasti. Vürtsikus-soolasus jäävad mõõdukasse serva.

Teiseks roaks valin samuti kala: "Valge kala filee maapirni kreemiga." Toidu disainiga pole üle pingutatud, ei mingeid lusikamäärdeid ja täpiridasid. Kala (pean jällegi küsides teada saama et koha) on lihtne ja klaari maitsega. Maapirni kreem ... nojah, ei jäta erilist muljet. Meeldivalt üllatavam on aga leida taldrikult üle panni käinud redist (!) ja ilmselt vist sellesama maapirni killukesi. Kaste mekib küll kreemiselt kuid ilma väiksemagi iseloomuta.

Lõpuks tellitud kohvi on absoluutne "mehh" - ausalt öeldes pole ammu üheski restroani nime kandvas asutuses niiiii mõttetut pruuni vedelikku saanud.

Kokkuvõtteks - supipöial on ilma erilise entusiasmita püsti, kuid praepöial jääb tahtetult lötakile. Väljudes kehitan õlgu ja ilmselt tagasi ei lähe. Leidub paremaid kohti ja elamuserikkamaid kööke. Aga interjööri eest kiidan ikkagi - puhtalt selle pärast ennustan kohale vähemalt mõneks ajaks head käekäiku. Kööki soovitan rohkem maitsejulgust!

Saturday, November 12, 2016

Vaga Mama Pärnu


Pärnu vana peatänava keskel asub üks kuramuse hea aasiakas Vaga Mama. Üldiselt ma neist ei kirjuta, sest ma pole objektiivne. Aasia köögi esinduskohad mulle meeldivad vaikimisi ja kuna tellin enamasti tulisema otsa vingemaid esindajaid, siis ruigava rahulolu väljendamine sõnaga "TULEKAHJULISELTHEA" pole väga informatiivne.

Nii paradoksaalne kui see pole, otsustasin täna teha erandi, selleks et noomida-hoiatada.

Mul oli aega enam-vähem täpselt pool tundi ja ma küsisin tütarlapse käest, et kui ma tellin selle-ja-selle, et siis kas ma mahun 30 minuti sisse. Neiuke hetke kõhkles ja siis vastas, et peaks hakkama saama küll.

20 minutit hiljem vaatasin sisuliselt tühjas saalis liikleva näitsiku otsa etteheitva pilguga ja küsisin, et kaugel siis söök on? Piiga põikas kööki ja teatas, et 3-4 minutit veel. Noh ja nii ta siis oligi. 25 minuti pealt laekus supp ja minut hiljem karri, mille ma siis ka kiirustades sisse kühveldasin (foto tehtud poole söömise pealt, sellest see ebaesteetlisus).

Mis siis öelda. Teravhapu supp (5.-EUR) ja Tai punane karri (15.-EUR) maitsesid täpselt nii nagu ma ootasin. Söögi lõpuks jooksis nina vett ja higi kattis mitte ainult laupa, vaid kogu pead. No kurrrrram kui hea, eriti see va karri! Tuline ja samas maitseküllane. Aga kui sa pead seda kõike kiirustades alla kugistama, siis ... nohhhhh pole ikka see küll.

Seekord siis kokkuvõtteks niimoodi: ühe pöidla käänan jõuga alllllla - seda lihtsalt lubatud ajalisse raami mittemahtumise eest - ja teise nii üles kui võimalik, sest köök on selles koha hea ja ma lähen nii ehk naa tagasi :)

-----------------

pilt isetehtud

Thursday, October 27, 2016

Faeton Tallinnas

Kadrioru veerekese peal väärika väljanägemisega hoone keldris leiab azeri köögiga puhveti Faeton. Kamraad soovitas. Et linna parim hartšo ja šašlõkk ja puha. No kaeme siis perra.

Koha leidmisega võib väike segadus tekkida - esiküljelt sisenedes satud lagedavõitu kreperiisse, azeri pesa tuleb otsida maja tagaküljelt. Interjöör kisub omamoodi kitšiks, paekiviseintega keldrisse kuldraamidega piltide riputamine ja muidu restolik kenitlemine paneb pisut õlgu kehitama ... kuid ju see on siis selline nägemus, mis seal's ikka.

Menüüs muuseas on enamasti esikohal nö universaalroad a la sealiha, lõhe, friikartulid ja muu kokakoola. Soovitan siiski kogu menüü läbi vaadata ja valida välja kohale omased ja nime poolest võõrapärasemad road.

Teenindus oli üldiselt viks ja viisakas. Supi tellimise hetkel soovitas ettekandja valida väiksema portsu, sest suur on "ikka väga suur" :) Vee soovimise juures tundis huvi, et kas kraanist või pudelist ja ei pilgutanud silmagi kraanivee osas. Kogu protsess kokku võttis aega alla poole tunni. Tõsi küll, toidu järel kohvi tuli jupimat aega oodata ... ning piigat otsima minnes avastasin ta andunult telekat vaatamas, kuid siis krapsas ta kohe püsti ja edasi sujus asi jälle kenasti.

Esimeseks valin siis mõistagi hartšo (suur 6 ja väike 4 eurot) - see on üks väga laia ampluaaga supike, mis hästi tehtuna soendab ihu ja hinge (sest mida tähendab "õige" hartšo, seda teab vast ainult keegi 80. tasandi retseptiguru). Noh ja see isend ON hästi tehtud. Peamiselt riisist ja loomalihast koosnev tihedapoolne supike on mõnusalt happeline - alõtša kasutamine on vähemalt sama hea valik kui nt tkemali vms. Vürtsikuse tase on minu jaoks oivaline, kuigi mõni leebem olend võiks nüüd tükk aega õhku ahmida. Kuum, vürtsikas, maitsekas - noh mis sa hing veel tahad. Õige, mina oleks tahtnud peotäit muru selle supi peale ... noh kasvõi näpuotsakestki, kuid mida pole seda pole. Ja hapukoore panemise või mittepanemise supi sisse võiks siiski jätta kundele otsustada.

Teiseks võtan aga soovitatud šašlõki asemel siiski dolma (6 eurot). No ei kuulu ma kiirkärsatatud liha armastajate klubisse, pole midagi teha. Marineeritud viinamarjalehtedesse keeratud riisi-liha pallikesed on aga sootuks teine tera. Nad reedavad vägagi täpselt, kas asja tehakse kohapeal ja hingega või kasutatakse valmistoodangut - need viimased on pikast hoidmisest tuimad ja igavad. Taldrikul ilmuvad kohale aga võluvalt väikesed - noh nii meesterahva pöidlaotsa suurused - käsitöönduslikult sagrised jubilad. Ohh kui mahlased ja mõnusad! Kiidan selle eest et lambaliha on vähemalt pool lihamassist. Tõsi küll, peale õhkavalt vürtsikat supikest jäävad magusakas-ürdised leherullid veidi kahvatuks ... ja eks ole juhtunud ka veeeeeel paremaid dolmasid mu keelele.

Kokkuvõtteks aga - pöidlad mõlemad püsti. Nii supikest kui põhirooga võiks ju mõlemat veel veidi tuunida (ja no maitsemuru mitteriputamine supile on kokkuhoid valelt kohalt), kuid üldmulje jääb igati positiivne. Lisaks Tallinna kohta üsnagi mõistlik hinnatase. Nii et soovitan!

Thursday, October 13, 2016

Kukeke Tallinnas

Olin teel Telliskvi linnakusse ja helistasin kamraadile, et kuhu sööma minna. Peale hetkest mõtlemist soovitas too gurmeesse kalduv kodanik minna Kukekesse. No kui nii, siis naa.

Vanas paekivihoones asuv puhvet rõhub lihtsusele alates sisekujundusest (kukepiltide rohkus pani küll mõnusalt muhelema) kuni menüü vormistuseni. Teenendus - kiire ja korrektne, pole mitte midagi ette heita.

Kuid etteheide tekkis kohe, kui nina menüüsse torgatud sai. Rubriik "supid" kannab endas vaid ühte, ebamäärast rida "päevasupp" ... ja seda pole kah pakkuda! No eks ole, kus on öeldud et õhtul peab päevasuppi saama ... umbes nii või?

Põhiroa osas soovitas noorhärra valida burgeri ja kanašnitsli vahel. Kuna burksikultus on minule siiani arusaamatu, siis valin võimalusel ikka midagi muud ja nii saigi võetud "Viini stiilis parmesani-ürdipaneeringus krõbe kanašnitsel kreemja sellerijuuresalatiga" (8.90). Kõrvale sai priilt valida erinevaid lisandeid, grillitud juurikad tundus mõistlik valik.

Toidu lauale toomise kiirus tekitas alguses hämmingu, kuid siis meenus - koha nimeks on ju "baar-bistroo". Nojah, bistro siis bistro.

Esimese hooga tekkinud hämmeldus - mida teeb sidrunisektor kanašnitslil - läks üle kui esimene amps sai põske pistetud. Ooo - mõnus sidrunimarinaad! See muutis muidu kuivapoolse liha tunduvalt mahlasemaks-maitsekamaks. Tõsi küll, paneeringus väidetavalt eksisteerivat parmesani ei õnnestunud tuvastada.

Salatikuhjatis šnitsli peal mekkis küll mõnusalt, kuid majoneesi kasutamine sellises koosluses pole ehk kõige parem mõte? Oi mulle meeldib majonees, koguni väga, kuid tal on üks halb omadus - ta kipub muid maitseid varjutama. Ma küll oletasin, et see riivitud ollus oli juursellet, kuid kinnituse sellele sain alles nüüd kui menüüst kirjutise jaoks üle vaatasin. Ehk oleks nt mee-sidruni-õli kaste parem valik?

Grillitud juurikad - peet, porgand, bataat, pastinaak - olid jäetud sisuliselt maitsestamata, mis laskis nende ehedatel maitsetel kenasti esile pääseda. Pastinaak va põrsas allub mõistagi halvemini grillimisele ja oli seega nätskelt rõhkevõitu, aga see häiris vaid võrdluses ülejäänud kraami pehmusega.

Kokkuvõtteks - supipöial kehitab veidi nördinult õlgu, kuid praepöial kiidab asja heaks. Erilist gurmee-elamust küll ei saanud, kuid üldmulje on pigem positiivne. Kui on vaja kiirelt süüa, siis võib sisse astuda küll.

Sunday, October 9, 2016

Café Grand Pärnus


Pärnu kesklinna üks stiilsemaid juugendelementidega hooneid sisaldab endas nii hotelli kui restorani. Ausalt öeldes lähenen sellele puhvetile üsna suure skepsisega - tavaliselt pole hotellialused söögikohad just kuigi muljetavaldavad, kui mõningane glamuur välja arvata. Kas on ehk asi minu madalates ootustes, aga igatahes väljun ma hiljem samast kohast väga rahulolevana.

Nooblis saalis oli enamik laudu reserveeritud, ilmselgelt valmistati ette mingit suuremat olengut, kuid vaatamata sellele sain üsna kiire ja rõhutatult lugupidava teenenduse osaliseks. Sellisel toimimisel on alati oht libiseda ülemäärasesse manerismi, kuid õnneks jääb see meeskond vägagi hea maitse piirile.

Teen esmase valiku menüüst ära ja küsin - kaua umbes läheb? Noorhärra kaob kööki küsima ja tuleb tagasi vastusega, et supiga läheb vähemalt 20 minutit ja praega umbes sama palju. Gurmaanialge minus rõõmustab kiirustava minu kiuste - see kõlab ju väga hästi, kui toitu hakatakse tõepoolest alles tellimuse hetkel valmistama, mitte ei tõsteta pool päeva soenenud lobi kulbiga taldrikusse.

Ooteajal tellin tassi kohvi, millega jään vägagi rahule. Samas toodud leib ja määrdekreem pole just eriline maitseelamus, kuid see pole ka peamine.

Esimeseks valitud "Supp Pärnu lahe kalast" (6.-EUR) rõõmustab kohe mitmel moel. Klaar ja värske, samas suurepäraselt maitsekas ja tihe. Pipratase on ehk veidi ülemäärane, kippudes kala õrna mekki varjutama, kuid vürtsisõbrana eelistan ma seda iga kell lamedale tühjusele. Huultele tekkiv kergelt liimjas nakkuvus kõneleb head keelt puljongi kvaliteedist.

Teiseks võetud "Kohafilee aurutatud spargli ja oregano kastmega" (15.-EUR) jätab üldjoontes samuti väga hea mulje. Noh koha on koha, kuid mõjub see-eest tõesti värske ja ehedana. Spargli serveerimisel võiks siiski loobuda puitunud varreosade taldrikule panemisest, piirduda võiks ainult õisikutega ... noh või siis olla sakiline universaalnuga, mitte see efektse kujuga kuid totaalselt nüri instrument mis minu ette toodi. Kuid kõik see ei häirinud mind absoluutselt, sest see kaste ... ohhhhhh kui hea see kaste oli! Sisuliselt bešamellkaste, kuid ürdine ja kreemjas ja üleüldse lihtsalt hurmav! Üldiselt kipun ma kartulid taldrikule jätma, kuid seekord läks iga viimane kui terake käiku, püüdmaks viimaseidki kastmepiisku.

Kokkuvõtteks - supipöial õhetab õnnelikult ja podiseb rahulolevalt oma maitsekogemusest. Praepöial on ehk veidi segaduses, kuid valmis kastmetegijat kallistama. Üldiselt - kiidan selle puhveti igati külastamisvääriliseks!

Wednesday, September 28, 2016

Sügisene ploomi-tšilli supp

Sügisel saabub varem või hiljem see hetk, kui sa avastad oma köögist asju ja sul vaid ähmane ettekujutus, et kuskohast, kuidas ja miks nad on sinu koju tee leidnud. Mõnikord võib see olla kilekotitäis õunu, teiskord kõrvits või hoopis seenekorvike.

Minul vaatas seekord lauanurgalt vastu kuhilake ploome. No siukseid juba kergelt üleküpseid, veidi närbuma kippuvaid ja üldse etteheitvaid. Moosiploomideks oleks nad ju täitsa okitoki, kuid pole mul seda va magusasoolikat. Aga vata suppi nõuab mu vats alalõpmata, mõnikord keedan kohe eraldi väikese totsiku ainult enda maitsele vastavat vürtsikat leemekest ja pärast higistan õnnelikult omaette.

Seekord saigi siis nii tehtud. Ega see mis ma nüüd siia kirja panen, polegi nigu retsepti moodi retsept, sest vaata kerge köögiviljasupi osas oleks nagu veidi narr ettekirjutusi teha. Panen lihtsalt kirja, mis seekord mu köögis juhtus ... aga ega siis sina ei pea samamoodi tegema, hea sõber!

Sibul koos küsla ja tšilliga läks potipõhja õlitilga sisse simmerdama, kuniks ma porkna ja sellerivarred ära peenestasin. Nood läksid siis kenasti kuldsestunud sibulasegule peale ja sumakas vett otsa. Kuni too kraam keema tõuseb, on parasjagu aega ploomid kivide küljest lahti kangutada ja tükeldada. Ploomikest pole mõtet liiga vara visata - pole ju vaja et ta supi sisse päris ära laguneks. Aga mõnda aega on mõistlik ploomidel siiski supi sees olla lasta, et mõnusat magusakas-hapukat tooni lisada. Seega on mõistlik käituda nõnda, et viskad ploomid mõni minut enne supi valmimist sisse ... aga lased pärast seda kui tuli on kinni keeratud, veel nii vähemalt veerand tundi kaane all seista, et maitsed ühtlustuks.

Sellisel supikesel on kaks suurt plussi. Esiteks - tšillileem tõmbab su ainevahetuse madalstardist käima nii mis mürtsub. Teiseks - sihandset leent võid endale kasvõi kolm kaussi väikeste vahedega ette tõsta, ilma ühtegi südametunnistusepiina tundmata mingite kalorite või muude pokemonide pärast.

Minul kolis potti:
- keskmine sibul (suhteliselt jämedalt hakituna, sest minul pole sibula vastu vähemastki)
- kolm suuremat küslaküünt (peenelt hakituna)
- üks tšillikaunake (hakkisin ta koos kõigi seemnetega sisse, sest nii saab supp rohkem minu moodi)
- kaks väheldast porknat seibitatult
- paar sellerivarrekest tükeldatult
- 6 ploomi
- soola-pipart-ürte maitse järgi (soola võid tavapärasest vähem panna, sest tšilli asendab seda päris edukalt)

Aega kulus - kõik kokku ehk 15 min + 15 min tõmbumiseks. Maksumus - 2-3 eurot? Tulemus - neli kausikest oivalist magusakas-hapukat tulist ja kerget supikest.
--------
pilt isetehtud