Wednesday, December 12, 2018

Old Trafford (Narvas)

No ei ole Narva linnas ilmselt paremat kohta restorani pidamiseks kui Peetri platsi nurga peal? Linnavalitsus ja piiripunkt otse kõrval, ilmselt suurim jalakäijate voog otse akende all, kõigi tähelepanu peaks olema tagatud, kas ei? Igatahes siin ta paikneb - restoran Old Trafford.

Aga näe, kolmapäeva pärastlõunasel ajal olin mina ainumas kunde. Kohe nii ainumas, et peale seda, kui olin istet võtnud, lülitati muidu hämaras saalis lisavalgus sisse selles nurgas, kuhu mina end toetasin. Nagu üksik röövlind lagendiku-äärse kõrgema männi ladvas, kotkakaamera vaateväljas või nii.

Menüü, milles roogade nimetuste arv kipub kuhugi 100 kanti ära minema, teeb alati ettevaatlikuks. Kas tõesti on köögi võimekus nii suur, et suuta pakkuda ilma end kordamata nii palju eri toite? Et ongi kogu aeg parimas värskuses kõiki eri komponente? Või siis ikkagi kombineeritakse 4-5 põhikomponenti lihtsalt omavahel, muutes iga kord nimetust nagi spioon valehabemeid ja prille?

Igatahes, suppidest valisin ma ... tadaaaaa ... no mis te arvate? Mõistagi seljanka (5.50)! No kuulge, kui 100 meetri kaugusel vene piirist pakutakse seljankat, siis see PEAB hea olema või mis? Et kui mite siin, siis kus? Pealegi - nagu olen seda katkise grammofonina korrutanud - seljanka on kontrollsupp, mis räägib köögi kohta rohkem kui ülejäänud 99 sakuskat selles puhvetis.

Napilt 5 minutit tellimuse sisseandmise hetkest arvestades saabubki kandiline taldrik. Ja joppenpuhh - no otse ilmtingimata peab selles loksuma Narva veehoidla suurune hapukoore järv, eksole? Et siis selle supirammu serveerimine sööklalikult supi sees on õige mõte ja restoranlikult eraldi pakkumine on halb idee?

Noh olgu, sõuame siis sellest hapukoorehoidlast edasi ja proovime leemest endast aimu saada. Selle kohta on kahjuks vaid üks sõna - happeline. Monokroomselt hapu noh. Einoh ma saan aru, et hapu toon seljankas peab olema, kuid see peaks leidma tasakaalu. Nt kasvõi karamelliseerunud sibulate enda magususega. Ja mõningase vürtsikusega.

Paraku sõitis see hapu toon kõigest muust nii jämeda aurikuga üle, et maitse poolest ei suutnud enam väga vahet teha, kas ülipeeneks hakitud lihakraami hulgas oli peale viineri ja vähese suitsuliha äärelõigete ka veel midagi? Võimalik et siin isegi oli nt süda ja neerud ja kõik muu, aga ausõna, vahet teha antud juhul oleks võimalik vaid spektraalanalüüsi abil, silmast ja keelest jäi väheks. Hapukurk ja mustad oliivid ning sidruniviilud olid vähemalt olemas.

Praeks sai valitud sealiharull, täidetud hollandi juustu ja aedubadega (10.50) ja grillitud aedoad (4.00). Tellimuse peale köögis kolksuma hakkav lihahaamer ja roa laudatoomiseks kulunud 25 minutit andsid vähemalt hea aimduse et söök valmib tõesti alles tellimuse peale.

Ja oooooo jaaaa! See praad oleks väljunud justkui hooooopis teisest köögist kas teate! Peekoni sisse keeratud sealiharulli küpsusaste oli perfektne - pehme ja mahlane ja mõõdukalt maitsestatud. Tõsi küll, see rulli sees olev juust oli ilus vaid tumekollase värvi poolest, maitsena kadus ta olematuks kui tiiki kukkunud kivi - et visuaal on, aga tolku malo, nagu sõbrad venelased ütleks.

Köögiviljad tegid rõõmu ehk isegi topelt. Kilomeetri pealt ütleks vana indiaanlase silm, et see ei ole mitte sügavkülmutatud valmissegu üles-soendamine, vaid tõesti värskelt koka nuga näinud kraam! Nii julgelt ja pontsakalt lõigatud munataime tükikesi pole restoranitaldrikul veel kohanudki - ja need pontsud olid mahlased! Suvikõrvitsa rõngad ja lohmakad paprikaküljed, kõik kenasti värskelt grillitud. Jämedalt lõigutud brokkoliõisikud olid ilmselt blanšeeritud ning mõjusid väga värskelt. Pruunakas jahukaste taldriku põhjas oli ehk pooltooni jagu ülesoolatud - kuid see on juba ärahellitaud tegelase vigin, mitte mingi etteheide.

Kokkuvõte tuleb seega vastuokslik nagu mereäärne mänd. Supipöial ripub selle männi okstelt üsna lötakalt alla. Kurja küll, kui eestivene köögi südames ei pakuta tipptasemel seljankat, siis teeb ikka tuska küll. Aga sa vahi seda praepöialt - see ajab end püsti nagu mastipuu ja lehvitab lippe ning purjesid ning räägib et seda laeva pole tehtud linnuluust! Sigahea siga ja mahlased grillköögiviljad - no mida sa hing veel mõmised? Nii et soovitan. Komakohaga, jättes supi komade ja sulgude taha ning vahele, aga ikkagi soovitan.

Thursday, December 6, 2018

Umberto (Pärnus)

Mõnel ettevõtjal on kuraaži rohkem kui teistel pundi peale kokku. Avada Pärnus peale turismihooaja lõppu söögikoht kõlab üsna sõgeda mõttena. Noh umbes sellisena nagu minna kuhugi araabiamaadesse libedusetõrjet müütama.

Avada restoran 100+ kohale ... see kõlab veel võimsamalt. Rajada see kobarpoe peale rajatud üsna tehnilise välimusega hiiglaslikku metallkuuri ... hakkate tajuma selle hulluse suurust?

Ausalt öeldes mõjub see kõik piisavalt napakana, et tekitab austust nagu alpinistil mäejalamil. Ning mõningast lootust, et järsku võib nii suuuuur ogarus olla ka samavõrra edukas? Seda enam et tegemist on itaalia restoga, millel on üsna suur potentsiaal oma pitsasid ja muud kojukande kaudu müüa. Ning mis peamine - suvisel ajal bussijaama ja linnasüdame läheduses ... ehk on neil kokkulepped turismifirmadega, mis hakkavad bussitäite kaupa näljaseid reisijaid sisse kärutama?

Igatahes - tere tulemast itaalia restorani Umberto. Kolmapäevasel töölõpusel hetkel sisuliselt inimtühja saali, mille mitte-põlev gaasikamin ja paberist lauakatted-menüüd jätavad ... ausalt öeldes üsna itaaliapärase mulje :)

Istud maha, vaatad üle koplisuuruse saali kahe avatud köögi ja baarileti poole ning saad aru, et siin on hetkel tööl vist vähemalt 6-7 inimest. Ja kaks kundet. Üritad ette kujutada, mis võiks siin suvel tipphooajal toimuda, kui päike selle metallangaari ja suured klaas-aknad kuumaks kütab ... ohkad ja pöörad pilgu menüüsse.

Hmm, see et menüü on lühike ja lakooniline, see kõlab ju hästi! Ei mingit pungestamist rabada kakskendnelja roaga, mille nimesid ei suuda sa hääldada ning sisu aimata ... kuulge see väärib ometigi kiitust! Lihtne kleidike mõjub usaldustekitavamalt kui kuuekihiline karnevalikostüüm ülemukitud dante seljas.

Esmalt tuuakse lauda ehe itaaliapärane liuake ciabatta tükkide, oliiviõli ja balsamico kausikestega. Kahju et õliks oli valitud mingi eriti neutraalne, sisuliselt maitsetud versioon - itaalia enda oliiviõlide hulgas leidub väga aromaatseid ja iseloomulikke tegelasi!

Esimeseks roaks saab olema küüslaugusupp (zuppa di aglio, 8.-EUR). Tellimise hetkel lausub ettekandja omaette ja kinnitavalt "üks püreesupp", mis tekitab minus hetkeks soovi midagi muud võtta ... aga surun selle soovi alla. Paneme siis saatuse proovile ja vaatame, kas see köök hoolib toidust.

Ojaaaaaa. Hoolib küll! Kerge juustukirmega üleriputatud vedelama kartulipüree konsistentsiga supi pinnal ujub röstsai ja veidi maitsemuru. Aroom lubab ehedat küüslauguelamust - ja seda sa ka saad! Kiirelt läbikuumutatud küüslaugu see parim murdehetk, kus küsla pole enam terav, kuid siiski veel ehe ja äratuntav. Veel hetk hiljem muutuks see pähkliseks magus-mõrkjaks massiks, kuid hetkel mõjub iga suutäis elamusena. Tõsi küll, ma ise oleks põhimassiks kasutanud mitte kartulit, vaid nt (suvi-)kõrvitsat, aga no mis mina italianodest tean.

Teiseks langeb valik grillitud veisemaksale, kõrvale grillitud köögiviljad (vastavalt fegato 10.-EUR, verdure 4.-EUR). Hea valik, kas teate, väga hea!

Tõsi küll, alustan taldriku nõrgemast küljest - köögiviljad olid plassid. Nohjah, asjakohased grillitriibud olid ju kenasti näha ja puha, kuid maitseelamus jäi tuhmiks, justkui oleks neid liistakuid liiga kaua soojas hoitud ning mahl välja lastud. Aga seda tuhmust võib seletada ka muude maitsete hoogsas varjus olemisega.

Maks ise oli parimas küpsuseastmes, pehme ja kreemjas. Kerge balsamicolik hapukus sobis asja juurde päris kenasti, ehkki isiklikult oleks ehk eelistanud jämedalt jahvatatud piprasegu.

Toidu absoluutselt kaunimaid osad olid aga tõstetud omaette pjedestaalidele.

Ühes kausikeses olev majonees kõneles värskusest ja meisterlikkusest - tihe, kreemine, sinepine ... ooo see kausike sai tilgatuks noolitud!

Teises kausikeses olevad herned mõjusid alguses kulmekergitavalt - et no misasja, hernes on hernes - aga siis ka keeltpaitavalt. Ilmselt mingis loomses leemes maitseid endasse kogunud rohelised mummukesed andsid just selle vastu-ootusi-toimiva positiivse üllatuslaksu, mis alati tuju ülendab. Et no lähed maitsma midagi null-ootuste tasemelt ja saad meeldiva maitsepaituse ... umbes sama kui avad suvalise tühja karbi ja seal sees peitunud imearmas kutsikas tõmbab su keelega üle näo :)

Kuidas kõlab siis kokkuvõte? Supipöial on vinks-vonks püsti, rääkides küüslaugu kahekümnekuuest kasulikust omadusest hingestatult nagu söögiusupreester hardunud kogudusele. Praepöial patsutab mõnuledes vatsale, luksatades õndsalt, mõeldes majoneesile, mille soojuses võiks end päästa laviini alla jäänud alpinist. Ja no need herned, no need herned kui korallid Emajões! Uhh ja ohh, minge käige kindlasti läbi - SOOVITAN!

Monday, November 26, 2018

Küüslaugused riisi-juustupallid

Käigu või sõda, aga sööma peab hästi. Küüslauk on hästi-söömise alustalasid. Noh umbes nagu pintsel on maalimise jaoks. Aga kuna maalimisest ei mäleta ma midagi, siis räägin söögist.

Noh eks juhtu ju ikka, et oled mingis meeltesegaduse hoos rohkem riisi ära keetnud kui enne järgmist heinategu vaja läheks. Mida siis selle valge terakuhilaga peale hakata? Riisipallid või riisikotletid on üks lihtsamaid ja teretulnumaid ampsakaid, mis kaovad taldrikult sama järjekindlusega nagu jõuluehted jaanuaris.

Fundametum on mõistagi riis ise. Kui tegu on mingi kleepjama sordiga (sushi-, pudru või ka risoto jaoks mõeldud versiooniga), siis ehk kannatab ka niisama pallikesi mätsida. Kui aga millegi sõmeramaga (minu puhul basmati riisiga), siis ilmselt tuleb veidi mässata. Muna on üks universaalsemaid kokkusidujaid, sestap seda kasutasingi.

Ahhhhaaa, panid ikka tähele, et pealkirjas mainiti küüslauku? Tubli! Nii et tegu algab antud juhul siis kolme-nelja jurakama küslaküüne puhastamisega. Köögikombaini kõhukas anum võtab nad lahkelt hoiule, kuni sa kaks muna sinnasamasse koksad ja juustu kah selga viskad. Siis teeb masin surrrrrr ja ongi alus edasisele loodud.

Mõtlesin segusse ka seesamiseemneid panna, kuid kuna keegi (mina? no ikka mina!) oli need ära tarvitanud, siis panin samasse kombainikõhtu peoga kõrvitsaseemneid ja niristasin veidi seesamiõli. Muudest maitseainetest läks veidi tšillihelbeid ja näpuga universaalset puljonksimaitseainet.

Noinii, noinaa. Masinal tuleb lasta oma tööd teha kuni see munasegune ja juustuküllane põhi on ühtlustunud. Ja siis polegi muud kui riis samasse juurde summida. Kui palju seda panna? No taevane vägi, kuskohast ma nüüd seda tean, eks see sõltub ju riisist. Peamine et see segu tuleks piisavalt tihe ja läbinässutatud, et temast saaks pallikesi vormida, mis laiali ei lagune. Las kombain mudjub ja rudjub selle piisavalt ühetaoliseks.

Noh ja nüüd on siis see kõige lihtsam osa. Võtad aga teelusikaga kombaini punust riisimassi, vormid sellest niiskete pihkude vahel pallikesi, veeretad riivsaiast läbi ja paned ootele. Samal ajal võiks sügavamas pannis nii sõrmejagu õli kuumeneda, nii et tulikuum õli muliseks hiljem pallikeste pinnal, selmet et sisse imbuda. Noh või siis küpsetad üleüldse praeahjus kui arvad et nii tervislikum saaks.

Minul kulus seekord siis ära:
- neli SUURT küslaküünt
- kaks keskmist muna
- 6 viilakat valmisviilutatud vene juustu
- u kaks supilusikatäit kõrvitsaseemneid
- tibatilluke lusikakesekene seesamiõli
- soola-pipart-ürte vastavalt hetkel kättejuhtumisele
- vist umbes viis klaasitäit keedetud riisi
- paneeringuks riivsaia
- üsna ohtralt toiduõli

Maksumus: hea fantaasiaga pakuksin selleks 3-4 eurot. Ajakulu: ettevalmistusega kokku maksimum pool tundi, küpsetamiseks 4-5 minutit iga pannitäie kohta. Tulemus - mitu head taldrikutäit krõbedaid ampsakaid, mille seesamilõhn ja küüslaugune mekk ei lase ennem peatuda kui kõik on hävinud. Olgu siis dipikastmega või ilma.

Wednesday, November 21, 2018

Silver Mint (Narva)

Alustan seekord sellest, et tegin ilmselt kõik valesti. Lasksin endale anda soovitusi ning valisin valed toidud ja üleüldse. Järgmine kord lasen end juhtida juhusel ja ei loo endale eelmuljeid. Paluks minu ülevaateloos mitte kedagi süüdistada, ise olen loll :)

Narvas Puškini uulitsa hämarduvas halluses on palju tühituhme aknaid, vabade äripindade leidmisega siin ilmselt väga ennast vaevama ei pea. Kuid üks aknake hiilgab eredamalt kui teised - siin peetakse hindu sugetmetega puhvetit Silver Mint.

Pärastlõunasel kuhtuval tunnil sisseastujat tervitab kohe ukselt soe vürtsikas aroomipilv, mis mõjub kui kaugemaa külalise tuppakutsuvat käepigistus. Erkudes värvides toakese ülemäärane valgusfoon võtab ivikese silmi kissitama ... kuid muheluse toob näole kerge sirmi taga diivanil magusasti leiba luusse laskva hindu nägemine. Krõpsti on aga tõmmu mees püsti ja kehastunud viisakusena juhib ta su laua poole, olles samal ajal juba ka leti taha jõudnud, et teemakohast muusikakilinat kõvemaks keerata.

Zupsti on menüü lauas (saite ju ikka aru, et olen ainus kunde saalis). Peopesad koos kerge kummardamine käib iga liigutusega kaasa ja üldse jääb mulje, et mees libiseb mööda ruumi poolenisti külg ees, üliviisakas kehahoiak sisse kodeeritud nagu takistaks üle kõhu tõmmatud kleeplint kodanikul selga sirgeks lükata.

Tõlkepärleid ja väikseid armsaid näpukaid sisaldav menüü kaasneb heas inglise ja vigases vene keeles esitatud saatesõnadega.

Noh ja nüüd tuleb minu viga number üks. Tellin soljanka. India restoranis. Ma tean see on umbes sama nagu tellida idamaises köögis Caesari salatit - mida nad muuseas ka pakuvad. Üldse tundub et nad püüavad pigem kohanduda kohalike maitsetega, mitte jääda kindlaks sellele, mille tõttu minusugused sedasorti puhveteid meelsasti külastavad.

Nii et siis soljanka (3.50). Esiteks - nagu olen seda juba seitsekendseitse korda öelnud - see on minu jaoks indikaatorlambike, mis kõneleb köögist sama valjult ja palju nagu lärmakas turumutt oma kauba kiituseks ja konkurendi laituseks. Teiseks - kui juba vene kulinaariast pungil linnas seljankat pakkuda, siis peaks see olema midagi erakordset, kas ei?

Vaat ei ole. Leige leemeke maitseb nii nagu oleks sinna kummuli keeratud suvaline purgisupp. Jutsnimelt suvaline, sest ka purkidest leiab hääd kraami. Kohati ja ajuti, aga ikkagi. Ja hapukoor õilmitseb sel ilmeksimatult äratuntaval äsja-kilepakist-pigistatud moel keset suppi nagu langevarjur männiladvas.

Nojeesusmaria ja sabatasarvilised. Aasia köögis nii mõtetult pioneegrilaagri suppi pakkuda? Sidrunheinake, loorberileheke, vürtsiterake ju ikka selles majas leidub? Kui jaa, siis kuskohas?

Supi kõige maitsvam osa oli mittesupp ehk küüslaugune värske ja kuum naanineivake.

Noh olgu. Teiseks sai - soovituse põhiselt - võetud mereanni-riisiroog "Kreveti riisi Biryani" (11.90) Ja nii nagu soovitatud, vastasin küsimusele "kas vürtsikam või mitte" kinnitavalt, et ikka vürtsikam.

Üsna kohe peale supitaldriku minemakolimist saabus ka riisiroog. Ennem seda köögist kostnud särin lubas vähemalt värskelt valminud elamust, kui ei midagi enamat. Nojah, kuum ta ju tõesti sai. Nii temperatuurilt kui suutulekahjult. Ainult et ... see tulekahi oli tasakaalust väljas. Lihtsalt teravalt tšilline.

Vaata kes olen nüüd mina et soovitusi jagada, aga kui kunde tahab tuld siis saab samale pannirauale lisaks ekstrakogusele tšillile panna ka tilgake mett ja sipsuke laimimahla, kas jaa või mis? Austrikastmekest? Kalapuljongikest?

Nujah, kausikesega oli kõrvu ka napake magusa tšillikastmega, millega sai ise seda tasakaalu luua, aga ... ehhh ... selle poetšillikastmega võib ka kodus pelmeene õilistada. Kaneeliga üleriputatud lassi teises kausikeses oli kindlasti kordades autentsem ning huvi mõttes läks käiku seegi.

Kokkuvõte on siis sihuke nukravõitu. India restoranis tellib seljanka ainult loll. Ja saab kirikuski peksa, nii et supipöial lödiseb. Praepöial jääb horisontaali, sest kuigi riis köögivijade ja krevettidega võib olla üks hiiglama hea kraam ... ja see siin oli kesine, kuid ilmselt tuleb kiita selle eest, et kui ikka kunde tahab tuld, siis seda tuld talle ka pakutakse. Narva ahtal toidulaval püsimise eest tuleb siiski ettevõtmist toetada, nii et tinglikult soovitan. Aga ärge olge nii loll nagu mina, eks!

Thursday, November 8, 2018

Postipoiss (Pärnu)

Pärnu väärikaima looga kõrtsihoone on kahtlemata Postipoiss. Tõsi küll, nii nagu kõik muu meie ümber, nii teab ka see asutus väga erinevaid aegu ja võiks pajatada tuhandeid lugusi, millest lustakamad jäävad õllerestorani aegadesse. Toonasest teost ja näost pole aga peale laepalkide sisuliselt midagi järgi ning asutus püüab välja kanda vene trahtri kontseptsiooni. Noh ja ta teeb seda üsna edukalt, alates personali vormiriietusest kuni menüüni välja.

Hilissügisesel ajal ja kesknädalal on Pärnu restoranide külastamine üks üsna kummaline kogemus. Üsna suure tõenäosusega oled sa ainumas kunde. Ühest küljest on see ju tore - kogu tähelepanu on sinu päralt ja sa võid lausa tajuda, kuidas muidu turismibusside kaupa inimesi endast läbi laskev asutis ajab oma masinavärgi käima, selleks et täita üks tellimus. Teisest küljest aga on suisa kurb vaadata, kuidas suured saalid tühja seisavad ja personal omavahel igavledes ilmselt kaekümnekuuendat korda samu anekdoote räägivad.

Esimeseks roaks valisin "Borš seente ja mustade ploomidega taignakaane all 6,50 €". Erinevalt veidi varem Narvas kogetud libakaanetamisest oli siin tegu eheda värgiga - kuumava taignakaanetis murdus kenasti supi sisse ja edaspidi sai kausikese servast näppida amps-haaval supikõrvast. Leem ise oli kõrvetavkuum ja aromaatne ... aga ausalt öeldes igavapoolne. Magusakas supp oli küll kenasti tummine, kuid üsna iseloomutu. Seeni ei suutnud supis tuvastada - ilmselgelt polnud tegu metsaseentega - ainsa mõnusa maitsenüansina tuli paaril korral lusikale musta ploomi pontsakas seib.

Teisena sai valitud "Smooritud metssealiha 17,00 €. Põldmarjakaste, küüslaugukartul sooja kitsejuustu-peedi gratääniga, blanšeeritud oad" Ojaaaa, see liha oli tõesti mõnus, võrratult pehme ja omas mahlas haudumisest imemaitsev. Ülejäänud kraam ei suutnud aga liha kõrgtasemega sama sammu käia. Tihke želeetaoline kaste oli üsna iseloomutu, kiirkeedetud rohelised oakaunad ei suutnud millegagi võluda. Friteeritud (?) küüslauguküüned üllatasid mõrkja maitsega, ehkk läbiküpsenud küüslaugust ootaks magusakat pähklist mekki. Väikeses topsikeses serveeritud küüslaugukartulid olid küll kooresed ja küüslaugused, kuid magedad. Kartulite peale laotatud keedupeediribad muutsid pildi küll värvikamaks, kuid mitte maitseküllasemaks, maitsepildi päästsid lootusetust igavusest aga kuldseks küpsenud kitsejuustutükikesed.

Kokkuvõte siis seekord niipidi. Supipöial on kahevahel - puhtalt välimuse eest tahaks pöial päris püsti olla, kuid sisu igavavõitu teostuse eest tuleb see kõvasti allapoole tõmmata. Praepöidlaga on üsna sama lugu: toidu välimus on super, liha ise imeline, kuid kõik muu jätab maitsejahtija keele üsna tühjalt loperdama. Kas ma seda puhvetit soovitaks? Ausalt öeldes mitte väga - hinna ja soorituse tasakaal on paigast ära. Arusaadav et lahmaka kõrtsihoone ülalpidamine on sigakallis lõbu, seda küll. Turismibussidele meeldimiseks ei saagi toitude maitse tuunimisel liiga uljaks minna, jälle nõus. Aga tulemus on igatahes potjomkinlik: vahva välimuse taga jääb sisu vajaka.

Wednesday, October 24, 2018

Kohvik Muna (Narvas)

Minna kell 12 tutvuma õppehoone all oleva toidukohaga pole kõige mõistlikum mõte maailmas. Aga näe, nii juhtus.

Narva kolledži õppehoone on üks ilmatu vahva jurakas. Kes seda pole näinud, soovitan ainuüksi tolle kentsakalt võluva arhitektuurse ime pärast piirilinna väisata. Katus viltu peas nagu purjus korporandi tekkel, kehastab see hoone ehedamail moel mõtet "tempel mällu". Antud juhul küll näkku, maja näkku.

Novat, kui olete majja sisenemiseks suutnud õige ukse tuvastada ja seejärel läbi lahedalt vildaka suursaali vasakule alla ära läinud, siis oletegi kohal. Munas.

Loengute vahelise hetke tõttu on koht üsna umbselt täis ja elavas järjekorras leti ees tuleb õige jupp aega oodata. Õnneks piirdub enamik päevapakkumistega, mis visatakse kiirkühvliga naha vahele, seetõttu vabanevad lauad üsna kiirelt.

Tellimise juurde esitatakse küsimus, mis esmalt mõjub kummaliselt - kas soovite neid toite korraga? Et mismõttes ma tahan suppi ja praadi korraga lauda? Aga siis jõuab kohale ahhaa-hetk - õige, ma olen ju õppehoones, siis on inimestel söömisega kiire taga.

Esimeseks tellin "Hirveliha guljaš- supp taignamütsiga" (7.50 EUR). Selle saabumine võtab aega 20 minutit, kuid vähemalt esmamuljelt on ooteaeg igati õigustatud - supikaussi katab krõbeda juustuse koorikuga taignakiht.

Aaaaaga siis saabub üllatus - see kaaneke on peal lahtiselt! Eee, see suur et ... noh neid variante on ju ikka kohata, kus supike kaetakse taignakihiga ja küpsetatakse niimoodi ahjus üheskoos ära. Et siis sööja murrab end läbi krõmpsuva kaane ja kõik mis sellest pudiseb, satub otse supi sisse. Et nüüd mismoodi siis menetleda seda taldrikusuurust leht-taigna latakat ilma et pool lauda oleks täis lendlevaid krõbedaid-rasvaseid taignaliistakaid? Ilmselgelt ei saa seda teha otse supi peal, selleks tuleb kuskilt hankida omaette taldrik!

Njah nüüd kui laua pealt on kolmel korralt püüdliku talupojana ebemed kokku korjatud ja magus (?!?) taignakiht ära maitstud, jõuab ka supi endaga tutvuda. Magusakas paprikane leem sisaldab ohtralt peenelt hakitud ja kenasti pehmeks podisenud hirvelihatükikesi, sama peeneid porgandi-kartuli-paprikakuubikuid. Maitsepilt on selline leeeeeebe, no kohe väga leebe ja ümar nagu hea hoidjatädi lasteaiast, kellest sa hiljem mitte muhvigi ei mäleta peale selle et "hea oli".

Teiseks roaks võtsin "Grillitud forell muna- tartar kastme ja kapparitega peedirisottoga" (14.-EUR). Praad saabub kohale 40 minutit peale tellimuse sisseandmist, kuid see on täiesti OK ajastus. Supp on kenasti söödud ja väike paus jääb ka vahele, nii et mitte-kiirustav sööja saab hetke mõnuleda kui kobras, kes on korraks oma tammi peal puhkama jäänud ja kissis silmadega päikese poole vaatab.

Matsakas krõbe lõhetükk ... on nagu matsakas krõbe lõhetükk ikka. No mis üllatust siin niiväga ikka olla saab, kuid mind huvitasidki siinjuures rohkem need lisandid. Ja need olid tõepoolest mõnusalt eristuvad ja meeldivad! Kilkavpunane risoto oli nagu kord ja kohus kreemine ... noh ja mõistagi lustakalt ning magusalt peedine. Lahe kombo, kuhu sobisid kenasti ka mõned kapparikesed oma hapukas-vürtsika nüansiga. Kõige meeldejäävam tegelane oli aga see mädarõikane munasalat kapparitega, mida miskipärast nimetati "munatartar". Kahjuks oli seda toidu kõige paremat osa napp lusikatäieke.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suhteliselt sünnis kohake. Supipöial jääb küll kuhugi poolenisti röötsakile, sest vaimustuda pole millestki ja petukas taignakaanega tegi veidi tuska. Praepöial aga vinnab end horisondist veidi kõrgemale, seda eelkõige asutuse nimega haakuva muna-lisandi tõttu. Kas ma seda puhvetit soovitan? Nii ja naa. Maitseelamuse jahtijal pole neid konkreetseid toite väga mõtet proovima minna. Aga et ühe õppehoone all odavtoitude kõrval viitsitakse edevamat kokakunsti harrastada, on kiiduväärt siiski.

Tuesday, October 23, 2018

The Irish Embassy Pub (Narva)


Narva on koht, kuhu aeg-ajalt peaks ennast sättima aeg-ajalt igaüks. Jätma endast jälje Narva ja Narva jälje endasse. Olgu siis #Eesti100 mõttes või mitte.

Aga mitte selleks pole me täna siia kokku tulnud, et Narvast kui sellisest rääkida. Selmet räägime parem ühest uuest kohast Narva puhvetite mitte kuigi pikas rivis (Tripadvisori järgi on neid linnas 44 koos McDonaldsite ja kõige muu möödavaatamisväärsega).

Narva keskseimas paigas, Peetri platsi äärse ringtee veeres on koha leidnud iiri pubi. Nimetus - oh üllatust "The Irish Embassy Pub". Interjöör on nii standartselt ootuspärane nagu olla saab ... ja nagu ta vist ka olema peab. Ilmselt. Ju see kontseptsioon on nii uskumatult populaarne, et eksisteerib lausa http://www.irishpubradio.com/. Selle teadmise saingi samast pubi kõlaritest, kuid õnneks oli see taustamuusika piisavalt kängitsetud, et mitte kõrva peast torgata.

Tööpäeva lõpu aegu oleks võinud oodata rahvamasse uut kohta ummistamas, kuid saal oli sisuliselt inimtühi ja kogu teenendus käis kiirelt ja ladusalt. Mind tunti ära. Damn!

Ma pole nüüd küll kindel, et seljanka samas niiväga iiripubilik roog on. Aga noh, minusugusele keeleteritajale on see parim indikaatorroog, nii et seljanka see on (3,90 EUR)! 

Taldrik jõudis minuni u 5 minutiga. Jaaaa, vaata selline võiks olla seljankade kuldstandard. Või noh olgu, hõbestandard, sest neere ma siiski supist ei tabanud. Aga muidu ... mmm ... kõik see mida korralikust seljankast ootad - mitut sorti liha ja happelist-magusakat tummist leemekest. Ja täpselt kõik see oli puudu, mis tihtipeale odavamate puhvetites seljankades üle on - kõik need kartulid-porgandid ja muud kaalikad. Siin taldrikus leidus peale liha ja tihke tomatise leeme veel vaid sipake hapukurki (ehkki oleks võinud ju kapparikesi ... aga mis seal ikka). Maitsetasakaal kenasti paigas ja keel laulab suus.

Ainuke pisuke küsimus-soovitus supi teemal: kas see hapukoor peab tingimata kohe supis lösutama nagu diversant vaenlase kaevikus? Võiks ta ehk kausikesega kõrvale panna ja siis kunde ise vaatab, et kas jaa või mitte. Noh et näiteks et järsku on mõni hapukoore või muude lehmasaaduste vastaline või nii?

Teiseks roaks sai valitud Iiripärane ja Guinessi õllene veise hautis (13,90 EUR ja kirjaviis muutmata). Seegi roog ei lasknud end oodata, pajaroog saabus kohale vaid viiv peale supitaldriku minemajalutamist.

No vata võta nüüd kinni, kas küsimus oli supi kiitmisväärt eel-elamuses või objektiivses paratamatuses, aga elamus sai keskpärane. Et see suur et ... noh veiseliha oli mõistagi kuhjaga, selles mõttes oli asi aus, et kui on lihahautis, siis ongi põhiosa roast vastav liha, mitte muu ballast. Ja see liha oli ju kenasti pehme ka, selle üle ei saa kurta. Kuid esiteks oli see selline odavama otsa liha, noh nt koodi küljest katkutud vms, ohtrate sidekoe elementidega. Säherdusel lihal pole häda miskit, oh ei, ega siis kaunist fileest ei peagi pajaroogi tegema. Aga vaata säherduse liha juurde ja ümber ootaks tihket, huuli kinni liimivat leemekest ... aga seda polnud. Mõõdukas koguses kartulit-porgandit hernest leidus siin veel ka, kuid need lisandused ei andnud roale midagi juurde ega võtnud ka ära. Magedapoolne värk ühesõnaga.

Kokkuvõtteks siis - puhvetit võib tingimisi soovitada küll. Supipöial on üsna otsustavalt püsti ja kiidab igat suutäit, Miss Seljanka tiitlit see taldrikutäis ehk ei võidaks, kuid aus ja ilus kraam igatahes. Praepöial aga jääb üsna lötakile. Supi poolt kõrgele tõstetud lati alt jookseb praad vastu maad matsudes läbi nagu koormahobune, keda üritatakse tööpäeva lõpus miskipärast takka kiirustada.