Tuesday, February 13, 2018

Riigikogu puhvet

Asutuse-sisese söögikoha häda on alati üks - selle pidajad ei pea kuigi palju pingutama. Pane kantiinis lauale mida iganes, küll ta ära süüakse. Määravaks on ainult koka professionaalne eetika ... noh ja oht, et asutuse töötajad hääletavad jalgadega ja lähevad kuhugi mujale sööma.

Toompea mäe otsas on üks legendaarne puhvet, kuhu on veidi keeruline sisse saada ja mille püsikundesid võiks ilmselt kahtlustada kõrgendatud enesehinnangus ning seega ka kulinaarses nõudlikkuses - no kaeme siis perra.

Teenendus - no mis teenendus. Ise peab endalu suppi kulbitama ja puha :) Ühesõnaga - ei mingit a la carte värskust (toit istub soojenduses tundide kaupa) ja menüü rikkalikust (võtad seda, mis on). See-eest kiire ja mugav ... no võta sa nüüd kinni, on see hea või halb.

Supiks pakutakse sedapuhku seljankat, mille väiksem ports maksab 2.-EUR. See indikaator-roog valmistab alati ootust ja põnevust ... ning pakub harva rõõmsat tunnustust. Kulbitäis potipõhjast tuleb tihke ja tummine - kõvvvasti sibulat ja liha, veidi vähem hapukurki ning tihkelt musta pipra teri. Ausalt öeldes üheülbane on see värk - ei mingit seitset sorti liha, ei mingeid oliive. Maitse üle just otse väga ei kurda, kuid lamedapoolne on see kraam küll.

Teiseks roaks lubas suur e-tahvel antrekooti kus-kus'i ja/või ürdikartulitega (7.50). Eeeee .... ma olen ilmselt millestki väga valesti aru saanud. See peaks olema toekas ja samas hõrk veise seljatükk, mis vajab vaid kiiret grilli, et loomulikku lihast maitset õilistada. Kuid see ... nojah ... õhukesed, laiad, laiali-lagunemise äärel latakad on vist küll loomaliha (kuigi võib vabalt ka sea kaelakarbonaad olla, struktuuril vahet ei tee, maitselt ka mitte), kõike varjutab tume veinine kaste. Aga see kaste on HURMAVALT HEA! Viigimarjaliku nüansiga, piisavalt tummine ja aromaatne! Noh kartul on kartul ja kus-kus ei saa võimalustki omaenda eest rääkida, sest imbub kohe veinikastmest läbi. Kolme sorti lihtsat salatit pole enam värsked, kuid see-eest fantaasiavaesed.

Supipöial keerab külil, haigutab laialt ja palub end üles äratada, kui midagi põnevamat pakkumisel. Praepöial uurib imestunult kokanduse põhitõdesid ja küsib, et misasi on ikkagi aktrekoot ... kuid tuletades meelde seda imeilusat kastet (mida ei peaks säänsel praetükil üleüldse olema!) ajab end vägagi püsti ja palub kokka tervitada! Üldistatult - ainuüksi toidu pärast pole mõtet Riigikokku küll pürgida.
---
pilt isetehtud

Monday, February 12, 2018

Reval Cafe Rävala (Tallinn)


Kui üks koht näeb välja nagu söökla, siis üldiselt ta seda ka on. Kvaliteetne, kuid ikkagi.

Tallinna kesklinna klaasmajas on ilmarahvale nii sisse- kui väljavaatamiseks üks taoline moodsamat vurhvi söögipesa. Nii interjöör kui eksterjöör rõhutab kontori-inimese askeesi, kes tarbib oma kalorid, nina nutitelefonis. Või siis tuleb rõhutatult asjalikule ärilõunale, kus igasugune kohviklik õdusus või restoranlik peenutsemine mõjuks kohatult - me oleme ju moodsad sall-inimesed, eksole!

Hilislõunasele ajale kohaselt oli mahukas saalis rahvast mitte liiga palju ning letis tellimust andes läks see esimene tsükkel kiirelt ja ladusalt. Vaevalt olin jõudnud käia käsi pesemas ja lauda istuda, kui juba jõudis ka toit lauda. Seega kaks esimest tsüklit - tellimuse sisseandmine ja ooteaeg - võtsid kokku ehk 10 minutit. See oleks ju hea, kui ainult ... mõlemat tellitud rooga poleks toodud lauda korraga! Kusjuures kassas olnud piiga veel küsis, et kas toidud tuua käikude kaupa? Kui ma nüüd ettekandjatari käest imestunult pärisin, et "tõite ikkagi korraga?" kõlas napp vastus: "Kokad panid nad niimoodi koos valmis ja ma ei saanud ju jahtuma jätta!"

Esimeseks roaks valisin rubriigist "Revali hitid" borši pardilihast (5.- EUR). Lauda laekunud sügav kausitäis oli vähemalt kubatuurilt üsna muljetavaldav. Leem ise oli ehk tiba liiga happeliseks tuunitud (noh peet peab hapet saama värvi säilitamiseks), kuid seda leevendas kenasti eraldi kausikeses serveeritud hapukoor. Teises napakeses olev hakitud murulauk andis kena värvilise täienduse, kuigi mõistagi talvine muru on lõhna- ja maitsevaba. Kolmanda lisandina pakutud ollus oli üsna kummaline, ilmselt oli küüslaugugraanulitest üritatud taas elusat küüslauku tekitada - tulemus oli aga tuhm ja lame. Pardiliha ise oli suisa niitideks lahti keenud ning pakkus pigem esteetilist kui kulinaarset lisaefekti.

Teiseks võtsin samast rubriigist "Revali käsitsivalmistatud lambalihapelmeenid seene-sibulakastmega" (6.- EUR)" ning ka nende kogus oli päris muljetavaldav. Seenekaste väärib kiitmist - kasutatud oli õnneks metsaseeni, mitte šampinjone. Pelmeenid ise ... noh nagu pelmeenid ikka, mingit erilist käsitöölist vigurit või lisaväärtust keele peale ei jäänud. Lambaliha oli ausalt äratuntav, tibake ehk soolane, kuid siiski mõnus amps.

Kui olin napilt ehk pool tunnikest hiljem uksest väljunud, siis meenus, et tellitud ja kinnimakstud kohvi nad mulle ei toonudki. Aga tagasi ei hakanud kah minema, las ta olla.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit ma soovitama ei hakka. Supipöial on üsna neutraalses asendis külili, praepöial kerkib kastmejagu kõrgemale, kuid ei rohkem. Soorituse kiiruse, hinna ja kvaliteedi suhte osas üsna hea, aga mingit erilist põhjust sinna tagasi minna ma ei näe.

Saturday, January 6, 2018

MUM cafe (Pärnus)

Pärnus Pühavaimu uulitsas on kitsale tänavalõigule end pressinud tervelt neli söögikohta. Üks neist, MUM cafe nimeline puhvet, jäi täna tee peale ette.

Veidi eklektiline, ent siiski sümpaatne sisekujundus sai väikese miinuse kirja keskpäeva kohta liiga valjult tümiseva muusika eest. Kuna nii u 10 lauaga saal oli hõredapoolselt kundedega täidetud, siis oli teenendus kiire ja asjalik, kogu sooritus sai teostatud 35 minutiga.

Menüüs oli vaid üks supp (nurin-norin), sestap tuligi seesama võtta. Tom-Kha supp kana, seente, kookospiima ja seedripähklitega (6.-EUR) "häda" on ette teada olev maitse, seega jääb puudu üllatusmoment ... kuigi eks ka seda supikest saab eri moel ja kvaliteediga teha. Igatahes see 10 minuti pealt laekunud kausike oli hurmavalt hea. Klassikaline maitsekooslus oli välja peetud parimas kvaliteedis. Seedripähkleid leidus kausipõhjas küll vaid mõni, kuid see maitsenüanss (ehkki mitte klassikaline) oli väga mõnus.

Kui pisut norida, siis leivataldrik oleks võinud saabuda enne supp lauda - see toorjuustuline määre oleks olnud mõnus leivatükiga mekkida kohe alguses, kui muud maitsed veel peale pole sõitnud.

Teiseks roaks sai valitud viini šnitsel (12.-EUR). 20 minuti pealt laekus taldrik, mis pakkus nii rõõmsat äratundmist kui üllatust. Hiigelsuur ja krõbe šnitsel ise on äärmiselt stiilipuhas, hea ja asjakohane. Moodsas võtmes lisatud üksikute köögiviljade valmimisaste - väga mõnus, krõmpsjas ja isuäratav. Maitsevõide kettake ja sidrun ... puhas klassika! Aga vaata kuskohas läksid silmad veidi rõngasse - friikartulite serveerimine odavas pubilikus "fish'n'chips" stiilis (ehk siis pangekeses ja võlts-ajalehe seest) mõjus ausalt öeldes kohatult. Krõbeda leivapuruga (?) tembitud tihke külm kaste jäi kõige selle suhtes paralleelseks. Või noh, kui ma oleks kartuli-fännaja, siis oleks ehk kaste kah ära kulunud. Aga ei ole ja ei kulunud.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib igati soovitada. Supipöial on vägagi püsti, sooritus oli ehk veidi ebatraditsiooniline, kuid marumaitsev. Praepöial on kah püsti, kuigi küsib imestunult - miks te kartuleid sedamoodi serveerite?
---
pilt isetehtud

Friday, December 29, 2017

Kuldmokk (Tallinnas)

Toompea ümbrus on ilmselt üks rahakamaid paiku päälinnas, sestap leiab siin ka igal nurgal suuremaid ja väiksemaid puhveteid. Üsna nõlva alla on vanasse puumajja pesa teinud Kuldmokk - no üsna andekas nimemäng, kas pole?

Ümber nurga sisenemine ja sattumine vanamoelisse esikusse loob mõnusa atmosfääri - justkui oleks kellelegi külla tulnud. Suures söögitoas on mõnus ja rahulik õhustik, rõõmu teeb vaikus - ei olegi jõuluaegset muusikatilinat või muud häirivat tümakat.

Noorhärra, kes sattus mind vastu võtma ... ja oli ilmselt hetkel ka ainus saalis sekeldav teenendaja ... jättis väga sümpaatse mulje, kiire, taiplik, hea huumorimeelega ning tundus et talle tegelikult ka läks korda asutuse käekäik ja kunde tagasiside.

Ehkki laudadest üle poolte olid tühjad, kippus teenendus venima. 20 minuti pealt tellimuse võtmine pole kuigi OK, kogu soorituse peale 90 minutit ... noh ma'i tea. Ülekoormatud hiig-restoranis oleks see ehk normi piiresse jääv, kuid õdusale väiksusele rõhuvas kohas veidi venivalt mõjuv.

Menüü nappus läks eriti kitsaks selle koha pealt, kus minusugune alati otsib. Nimelt supid ... loetelus oli neid täpselt üks ja täpselt selline, nagu ma ei taha. Ehk siis kreemsupp.

Ei-ei-ei, mul ei ole mingit põhjusmõttelist vastuseisu püreesuppidele, teen neid ise kodus ja mõnuga ... no aga ma tahan aru saada köögist ... ja kreemsupp seda ei võimalda!

Jah ma saan suurepäraselt aru, et Tallinna restod üritavad olla keskmise soomlase nägu - ja sealmaal lastakse iga supi nime kandev vedelik püreeks. Vaikimisi. Mõtlematult. Aga kurja küll - keskmist kundet püüab kõnetada keskpärane asutis!

Oeh, nüüd kui see nurin on nurisetud, räägime edasi. Menüüs seisab "Porrulaugu-kartulipüreesupp, krõbe peekon, sibulaseemned, grissin" - 6.-EUR (kodukalt võetud versioonis, kohapealses paber-versioonis kaovad sibulaseemned kuhugi). Üritan seda tellida ... kuid siis selgub, et seda suppi ei ole ja soovi korral saan kõrvitsa-püreesuppi. Ohkan ja võtan siis selle ainuma. Peale mõõdukalt pikka (20 min) ootamist saabub ... hmmm. Kõrvitsapuder oleks vist selle kohta õigem öelda? Tihke konsistentsi korvab säravalt maitsetu olek. Et ühest küljest tihe ja teisest tühi. No kohe täitsa tühi. Niipalju kui neid peekonitükikesi jagus, niipalju sai ka ampsukesi võetud - soolane rammusus suutis kõlisevat tühjust osaliseltki täita. Ohhhh. Noh oleks vähemalt need peekonitükid siis "krõbedad" nagu kirjas. Kerge pannipuudutus ja krõbedus on kaks eri asja, kas ei?

Teise roa valik langes teenendaja poolt öeldule: "Lisaks kirjasolevale pakume veel koha kartulipüreega neljateist raha eest". Noh olgu, loodame siis saatuse sõrmele. 50 minutit peale tellimuse sisseandmist (ehk siis pool tundi peale suppi) saabuski oodatu. Kauaoodatu ja kaunikene - visuaalselt on pilt ju kena küll, või mis? Elegantse lusikatõmbega moekalt laialimääritud kartulipüree oli koduselt tükilise konsistentsiga ja hea. Ei mingit vaimustust, kuid hea ikkagi. Peategelane ehk koha aga ... mõhhhh. Vaata kohafilee on niiiiiiii õrn tegelane, et kui teda pannile näidata, siis ainult kurja kuumaga ja kiirelt, et säiluks tema mahlasus. See õnnetu filee oli aga ununenud soojale pannile pikemaks viivuks. Servadest nahkseks tõmbunud ja keskelt kuivadeks tükkideks lagunev kala oli küll päris hästi maitsestatud, kuid ... Aga olgu, põneva tüümianise maitsepuudutusega bešamell-kastmega üle valades sündis kalliskala (sest nii lihtsa asja eest 14 raha küsida muudab ta kalliskalaks) süüa küll. Salat ei üllatanud ka mitte mingist otsast, aga mis nüüd enam sellestki.

Kokkuvõtteks. Supipöial on kurvalt ja õnnetult lontis. Praepöial üritab korraks end alumisest asendist ülespoole kangutada - kartulipüree ja kastme eest - kuid nahkseks-kuivaks rikutud kalafilee hoiab sedagi üsna nullpunkti lähedal. See raha sai nüüd küll halvasti investeeritud. Vähemalt selle kogemuse järgi ei julge mina seda puhvetit kellelegi soovitada. Kurb.

Sunday, December 24, 2017

Alternatiivne lihakõrvane: frititud kõrvits

No ei pea alati kardulat sööma, eksoleju. Liha kõrvale ... või sootuks tema asemel ... võib pakkuda ka kõrvitsat. Näiteks riivitud ja frititud kujul. Jabur mõte? On jah, aga üllatav ja maitsev kah :)

Jätame kogu ilukirjandusliku tilu-lilu kõrvale ja läheme kohe teo enda juurde. Riivisin jämmedalt peopesa suuruse tüki päikeseoranži kõrvitsat ning segasin vähese soolaga ning jätsin minutiks seisma. Ikka selleks, et sool venitakse veidikese mahlasid välja, mille külge saaks paneering haakuda.

Paneerimiseks soovitan kasutada riisijahu - see tärkliserohke kraam annab hea krõbeda koorukese, mis ei lähe lötsiks isegi siis, kui valmis-frititud kraam peaks mõneks ajaks seisma jääma.

Samal ajal kui riivisin ja paneerisin, lasksin õlil särtskuumaks minna - siis pole ohtu, et õli toidusse imbub, kogu mulin toimub friteeritava kraami pinnal. Frittimise aega väga ennustada ei saa, aga nii mõnest minutist täiesti piisab. Kui jahuselt valge kiht hakkab kuldseks muutuma, ongi paras aeg kraam välja koukida ja köögipaberile nõrguma laotada.

Pehme magusakas sisu, soolane puudutus ja krõbe pealispind - uskuge mind, see paneb ahhetama ja küsimusi küsima. Ning juttu jätkub kauemaks. Ehkki täis suuga pole ilus rääkida, eks ole!

Tuesday, December 5, 2017

LAYK stuudiokohvik (Viljandi)

See on nüüd küll üks omanäolisemaid asutusi, kus olen käinud söömas. Väike kirju kuudike - ilma kamraadi soovituseta poleks ma sinna küll sisse astuda osanud. Mis pagana stuudiokohvik ... mida see tähendab? Ja misasjast kohvikutes normaalselt süüa antakse?

Aga näe, antakse küll! Ehkki oleksin ukselt peaaegu tagasi pööranud - kõik kolm lauda olid puupüsti rahvast täis - selgus et tagapool on üks tibatilluke lauake veel. Sinna istudes saigi "stuudiokohviku" olemus selgeks. Tegemist on värkstoaga, kus tublid provvad juurde lõikavad ning muud peenemat näputööd harrastavad. Selle eesruumis avatud söögituba ollagi alguses ainul kohvinurgana mõeldud, aga näe ümberkaudsed asukad küsisid süüa kah ja seda nüüd ka antakse.

Kogu menüü on kahe reana tahvlikesele kribatud. Et täna pakutakse seda ja seda, võta või jäta. Kuna minu miinimum-nõue -- ehk et oleks nii supp kui põhitoit -- oli kenasti täidetud, siis võtsingi. Ja nüüd kiidan :)

Taipärane köögiviljasupp (2.90) osutus olevaks mõnusaks kookoskreemiseks leemeks, milles leidus nii sibulat kui porgandit, porgandit kui paprikat, šampinjonidest rääkimata. Ingver ja sidrunhein andsid kenasti vürtsi, triibuna supi pinnale puistatud seesamiseemned lisasid autentsust. Uljalt hakitud porru riputamine leemele on ehk veidi kummaline temp, aga hea värske ja krõmpsu nüansi lisas seegi. Mõnus, soe, vürtsine ja tummine taldrikutäis oleks juba üksindagi kõhu ära täitnud. (Kui tohin anda väikese soovituse - proovige kafiirlaimi ja tilgake seesamiõli lisada - hinda see väga ei tõsta, kuid annab kõvasti maitsevärvi juurde).

Kodune kapsa-hakkliha hautis kartulitega (4.00) osutus vägevaks portsuks. Porganditega tuunitud hautis oli mahlane ja maitsev ... jah ei mitte mingi kulinaarne šedööver, aga aus ja muhe kuhjatis. Kartul - noh neid oli lihtsalt palju ja suuresti nad minust taldrikule jäidki. Jällegi hakitud porru ... väike köök seab küll oma piirangud, aga oleks võinud kasvõi tomativiilak olla silmailuks, või nt peened rediseviilakad? (Tagantjärele jäi kergelt vaevama küsimus - kas tegu oli soja-hakklihaga? Kui jaa, siis see pole etteheide, vaid pigem kiitus oskusliku ärapetmise eest :) )

Kuna tegu oli sisuliselt valmistoitudega, siis kogu protseduur võttis aega täpselt nii kaua kui ma ise söömisele kulutasin, nii et uksest sisse ja välja-astumise vahe jäi ehk nii 15 min.

Kokkuvõtteks võtan ma seda puhvetit kiita küll. Supipöial on üsnagi püsti, väikelinna väikekohviku kohta vägagi vinks-vonks sooritus. Praepöial vinnab end kah püsti, kuigi ilma liigse vaimustuseta. Võttes aga arvesse koguse, maitse ja hinna suhet, siis tasub lõunatamiseks igal seitsmel juhul soovitada!

Saturday, November 18, 2017

Munga kelder (Tallinnas)

Tallinna vanalinnas võib laupäeva õhtul olla keeruline leida kohta, kus kiirelt vaba lauda silmata. Keerad aga kuhugi kangi alla ja näe ... hoopis teine lugu! Ühes taolise unkas leidsingi sildi "Munga kelder" ning seesinase keldri sügavuses päris mõnusa puhveti.

Eks rahvast jagus ka siia ning vastavalt päeva- ja kellaajale kaikus ka siin enamasti põhjanaabri valjuhäälne naer, millest nääpsakate teenendaja-piigade ingliskeelne "Hello" vaevaga läbi murdis nagu jäälõhkuja karmema talve aegu Soome lahel. Vaatamata sellele toimus kogu protsess kiirelt ja naeratusega, nii et kogu soorituse kestuseks sai nii umbes 40 minutit.

Vanalinna tihedal resto-turul on üks eelis - enamik söögikohti paneb menüü juba välja ja nii sain mitmest uksest rahulikult mööduda, nähes infokastides vaid kreemsuppide nimetusi. Selles keldris algas aga supivalik põnevama nimetusega "Munga supp" (5.-EUR), mille puhul võis üsna pimesi kindel olla, et siin pole kõike-surmava saumikseriga üle käidud. Kui veel näitsik täpsustas, et tegu on seenesupiga, noh siis oli valik selge - sedasorti kraami julgevad vähesed pakkuda!

Ootamise aegu toodi lauale leiva-liuake sõnadega "proovige meie karamelliseeritud võid!" See oli üks tõepoolest vahva eksperiment - magus või ja hapukas hea rukkileivaviil sobisid imevahvalt kokku nagu munakivisillutis ja kontsaking ... ehk siis julge ja efektne valik!

Suurepoolne kausitäis saabus lauda üsna peatselt ... noh eks sedasorti supikesi ei keedetagi tellimuse peale. Mõnus ja metsane seenelõhn hoovas juba kaugele, hapukas noot viitas marineeritud viljalihade kasutamisele. Leem oli tihke ja rammus, ilmselgelt oli supi sisse kummutatud seened koos osa marinaadiga, selles leiduvad sinepiseemned andsid maitsele vürtsikat vunki juurde. Kännumamplid, puravikud ... vist leidus ka riisikaid ... aga igatahes oli tegu julge ja ausa kraamiga! Väheldased porgandi- ja kardula-kuubikud andsid keedusele kodust vurhvi juurde. Olgu korratud, et seenesuppi julgevad pakkuda vähesed ja see puhvet teadis, mida selle nime all kaussi tõsta.

Prae osas läksin sama lihtsama vastupanu teed ja võtsin "Munga prae" (15.50). Neidis seletas, et tegu olla sealihaga, mille sees on seened ja sinihallitusjuust ... noh kas see kombo ei kõla hästi?

Rulli keeratud sealihaviil oli keeratud peekoni sisse, mis kõlab alati mõistliku mõttena. Antud juhul aga mängis see väikese vembu, et peekoni pealiskihile jäänud uljas maitsestus ei jõudnud liha enda sisse. Seestpoolt võinuks seda kompenseerida sinihallitus-juust, kuid selle šmekk jäi kuidagi ülejäänud lihavast suutäiest eraldiseisvaks. Sinepine kastmeke osutus väga asjakohaseks, sellega praavitatult läks lihakäntsak palju rõõmsamalt alla. Värske köögivilja-ribakestest kokkusegatud salatihunnik rõõmustas rohkem küll silma kui keelt, kuid paha polnud ta teps mitte.

Lisandiks prae kõrvale päris piiga alul, et missugust kartulit ma soovin ... mina valisin kartuli nimega "vokitud köögiviljad". See oli nüüd küll pisut kummaline kraam. Üle kuiva panni käinud šampinjonid ... no kuulge, šampinjonid pole küll miskid seened! Sama kuivalt närvutatud suvikõrvitsa-viilakad ... ooookei. Munataime ja tomativiilud ... ummm ... tomati vokkimine kuulub rubriiki "põnev". Aga samale kraamile selga visatus kaks odavama otsa lauajuustu viilakat??? Nommmaeitea.

Kokkuvõtteks - see puhvet väärib külastamist küll. Supipöial on igatahes väga püsti ja teatab, et seenesõpradele on see kogemus väga soovitatav! Praepöial on ka pigem püsti kui pikali, ehkki küsib, et kas ehk oleks hea mõte sealiha enne veidi marineerida ... ja mida teeb juust vokitud köögiviljadel? Aga olgu, üldmulje on igastahes positiivne.