Sunday, August 6, 2017

Kalamajakas Pärnus (taaskülastus)

Pärnus olles soovitatakse sulle varem või hiljem minna Kalamajakasse sööma. Et aastatagune kogemus oli mitte just kõige parem, siis olin ebalev, kuid argument et "neil on nüüd uus peakokk" veenis tegema uut katsetust. Olgu etteruttavalt öeldud, et soovitus ja otsus olid õiged.

Ümber-ehituse järgselt on söögikohas ruumi oluliselt rohkem ning köök endisest veelgi avatum. Hea värske kalavalmistamise lõhn lööb üsna uksel vastu ning sihandses asutuses on see ju ometigi asjakohane.

Kõigepealt lauda toodud sepikuline kraam oli ülimalt värske ning selle kõrvale merikarbis serveeritud küüslaugune maitsevõi suisa taevalikult hea!

Supiks võtsin eelmisest aastast tuttava uhhaa (4.50) ning tulemus on positiivses mõttes stabiilne. Ehk siis asja olemus (kolm kala / porgand / kartul) on sama, kuid maitse tublisti parem. Happesuse-soolasuse tasakaal on kenasti paigas, kala ennast on ehk suure kausi kohta tagasihoidlikult, kuid leem ise on nii hea, et patt oleks nuriseda. Julgelt-rohmakalt peale hakitud maitsemuru annab kenakese koduse nüansi, nii et üldmulje saab igatahes vägagi hea.

Praeks valisin lesta (7.-) ning selle kõrvale lisandiks põnevalt kõlava "Juurviljasteik" (3.00)

Oi sa pagan, see steik, vat see oli leid! Tõsi küll ... mis ta nüüd ikka niiväga steik oli, pigem selline munane köögiviljalasnje, millest ise tuvastasin ära porgandi ja pastinaagi, küsimise järel veel ka bataadi, kuid igatahes jubekolepõnev ja maitsev ja toitev ja suur! Ausalt öeldes oleks sellest küpsetisest piisanud et kõht mõnusalt ja maitsvalt täis saada.

Lest ise oli kõige sellel eelneva kõrval ... noh kuidas seda öeldagi ... vesine ja mage. Kolm saledapoolset lestakest olid vist valminud aurus(?) igatahes puudusid igasugused jäljed küpsetamisest ja grillimisest. Proovisin küll enamiku liha luude pealt ja vahelt välja nokkida, kuid kahe-poole kala pealt loobusin.

Kuidas siis seda asja üldistada? Pöidlaid läheb vaja rohkem kui loomupäraselt neid võtta. Supipöial on igastahes püsti, ehk küll ilma vaimustus-kilgeteta, kuid igatahes püsti. Praepöial number üks ehk see va juurviljalasanje oma tahaks kokal kätt suruda ja siiralt kummardada. See teine praepöial - too mis lestade eest vastutab - kehitab aga õlgu ja langeb lõdvalt allapoole. Maitsevõide kiitmiseks sooviks aga veel paar lisapöialt kasvatada ja need siis üksteise otsa torniks püsti laduda :) Nii et kokkuvõttes - seda puhvetit tasub soovitada küll, nii pärnakatele kui muule ilmarahvale. Aga ehk on enne toidu valikut mõistlik küsida peakoka soovitust?

Saturday, August 5, 2017

Bum Bum Pärnus


Vaat see on nüüd üks parimaid näiteid sellest kuidas taust määrab sisu. Küsisin kamraadilt mõne hea toidukoha soovitust ning miskipärast eeldasin vaikimisi, et soovitatud koht kuulub restoranide kategooriasse. Selle ootuse pealt oli esmamulje ausalt öeldes kasin ... kuni hiljem selgus asutuse FB lehelt, et nad määratlevad ennast pubina ja veel sellises soustis: „Astu sisse ja meenuta 90ndaid! Siin saad nautida maitsemeelele vastuvõetavat, harjumuspäraselt kvaliteetset toitu ja jooki ning kuulata armastatud artiste!“

Ja ennäe, kõik karekohad loksusid paika ning võimalikud pretensioonid sulandusid.

Weekendi aegu minna festivali lähedusse sööma pole hea mõte. Rahvast on paksult, teenendajad teevad asju kiirustamisi, ooteajad kisuvad loomuldasa pikemaks. Menüü nokin võõralt laualt ise, peatan mööduva ettekandja, suppi ootan 15 minutit ja praadi veel teist sama palju.

Et odavalt vormistatud menüüs on ainult üks supp ja selleks on seljanka (2.50), tekitab esmalt hämmingut (mäletate, ootus oli restoran). Samas lauda saabunud suur taldrikutäis on aus ja lihav. Vähemalt kolme sorti liha + peenelt hakitud vorst moodustavad mõnusa konsistentsi, mõningal määral hapukurki annab tomatisele leemele lisahappelisust ning maitsemulje jääb päris kenake. Ei midagi, mille üle vaimustuda, kuid siiski viisakas (ja pubi kohta isegi kiiduväärt).

Praeks valin „Grillitud sea välisfilee jalopenosalsaga“ (10.-EUR) ning lisandiks tatra. Liha võib üsnagi kiita – ehedalt ja värskelt grilline, suitsune ja maitsev. Ehk oleks võinud pikemalt marineeruda saada, kuid mis seal ikka. Kausike vürtsikat piprasegu mõjub mõnusa täiendusena. Apelsiniviilakad suvel taldrikul ... noh restoranina ma alguses kirusin omaette köögi vaimuvaesust, kuid „90’id meenutav pubi“ asetas selle maitsevääratuse omale kohale. Tatar oli halb valik, kuiv ja maitsetu kuhil jäi minust taldrikule.

Üldistatult – kui teada ette et lähed retropubisse, siis on hinnang hea. Nii supipöial kui praepöidla asend sõltub eelhäälestusest, restoranina jääks nad horisondistki allapoole, pubina kerkivad keskmisest veidi kõrgemale. Aga gurmee-elamust ei maksa sellest puhvetist oodata nii ehk naa.

La Boca Pärnus


Pärnu südalinnas keset Kuninga uulitsas leidub ridamisi toidukohti, neist keskseimal kohal paikneb La Boca. Mõnes kirjelduses märgistatakse teda kui „steakhouse“, mõnes „argentiina restoran“, mõnes „grill-restoran“. Sama erinevad on ka arvamused, mida selle kohta eelnevalt kuulnud ... kuid oma keel on ju ikkagi kuningas.

Ehkki ilm oli tuuline ja jahedapoolne, istus enamik inimesi väljas, seetõttu sai tühjas saalis esialgu rahulikult maha istuda ning menüüd uurida.

Üldiselt – teenendus oli viisakas ja kiire, isegi ootamatult kiire, arvestades et samal ajal viskas restorani ikka korralikult inimesi täis ja poistel oli sebimist kõvasti.

Väikese kõrvalmärkusena – asutusest ei jäta kuigi head muljet see, et nende ainuke elektrooniline jalajälg ehk FB leht on vormistatult hooletult ja vigadega.

Supiks valin Argentiina lihasupi (6.-EUR) ning see on hea valik. Nimele sobivalt koosnebki supp peamiselt loomalihast, mille pikad kiud on korralikult pehmeks haudunud. Leem on meeldivalt magusakas-hapukas ... noh võib-olla seda magusat poolt võiks isegi veidi vähem olla. Aegamööda kerib end tuntavaks tšilline vürtsikus, kuid see mõjub enam kui asjakohaselt. Igatahes on tegu vägagi nauditava kraamiga, mille puhul langevad kokku ootused ja tulemus parimal moel.

Praeks valin harva kohatava toidu „Grillitud veisemaks“ (9.-EUR) ning sellega saab ausalt öeldes metsa pandud. Maks on delikaatne asjandus ning teda on üsna kerge ära rikkuda, antud juhul ülegrillimise teel. Maitsestuse koha pealt pole mingeid etteheiteid – vürtsika kooriku vastu pole mul midagi, kuid lihaollus on ise tuimaks ja tihkeks muudetud. Noaga lõigata kannatab, mäluda enam-vähem kah, kuid maks peaks ka peale grillimist jääma õrnaks. Lisandiks valitud köögiviljad on küll vägagi head, väike seesami-õline nüanss sobib neile suurepäraselt. Maksa alla nõristatud tšilline-veinine kaste maitseb samuti suurepäraselt, kuid jah ... toidu keskne element ehk maks ise jääb minust suuresti taldrikule.

Üldistatult on mulje vasturääkiv. Asukoht, miljöö ja hinnatase on hea, supipöial käändub kenasti üles ja kutsub lihasõpru lähemale, kuid praepöial jääb kahjuks üsna lötakile. Ma saan aru, et suures rahvamöllus tähelepanu hajub, kuid iga toiduports on ühtlasi ka teie „ainus ja viimane“ võimalus jätta kliendile muljet. Minu mulje on seekord kesine.

Thursday, July 27, 2017

Da Rocco Tallinnas


Kas teadsite, et Tallinnas olla 775 kohta, mis pakuvad süüa? Nii vähemalt väitis mulle vanalinnas paikneva itaalia resto Da Rocco tegelane. Muljetavaldav kas pole ... katsu sa neist kasvõi osagi läbi käia!

Sellesse vanalinna pesakesse aadressil Lai 6 sattusin kamraadi soovituse ja teele jalgujäämise kombona. Sattusin ja soovitan teilegi ... või külastage kasvõi nende kodukat ja te naeratate juba selle muusikapala peale, mis lehe avamisel käivitub. Itaaliakeelne menüü sissejuhatus paneb ehk kergelt hämmelduma ... kuid seejärel samuti naeratama, sest korraga te saate aru, et te saate aru :) Itaalia keelest saate aru, kas pole vahva!

Pisike resto omab veel pisemat sisehoovikest, mida soovitan kindlasti kaema minna. Ja sel sisehoovil on ka teine korrusekesekene!

Pärastlõunasel ajal oli külastajaid vaid üksikuid ning kogu teenendus toimus kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, vaid inglise keeles ... aga selles on siiski oma võlu, kui itaalia restoranis askeldavadki itaallased, kes omavahel koduselt ja omakeelselt hõiklevad, kas pole? Kokku läks aega ehk maksimum 40 minutit, mis restorani kohta on väga hea tulemus!

Aga nüüd siis ka söögis ja köögist. Sisehoovis istudes jääb köök muuseas kohe su kõrvale akna taha, teisele poole õhukest marlist eesriiet. Mulle jäi mulje, et kokk jälgis mind läbi selle ja pani teise toidu pannile sel hetkel, kui ma esimese lõpetasin ... aga võib-olla nii mulle vaid tundus.

Supivalikus on vaid kaks rida: päevasupp (7.-EUR) ja kalasupp (15.-EUR). Mõistagi valin kalasupi, sest oma eelarvamust päevapakkumiste osas olen korduvalt seletanud. No ei räägi need päevakad midagi köögi kohta, no ei räägi! Või siis räägivad, aga midagi sellist, mida kuulda ei taha.

Alustuseks tuuakse lauda väike näkivaagen, kus lisaks marineeritud oliividele leiduvad pikad punakad krõpsukad. No oleks nagu porgand ... või on siiski pastinaak? Aga igatahes mõnusad krõbinad ikka enne toidu saabumist näkitseda.

Seejärel saabub supp. Supp? Vau, mitte supp! Iial poleks osanud aimata, mis võib peituda lihtsa ja koduse nimetuse „kalasupp“ taga. Kõrge kuhila tipus troonib hiidkrevett, pikk sõrg õieli kõikvõimalike karbiliste asjakeste kohal. Ma pole karbimaailmas kuigivõrd kogenud ning ei oska nimetada kõiki neid erinevaid tegelasi, kuid puht visuaalselt oli neid siiv vähemalt viite eri sorti kuju, suuruse ja värvusega. Lisaks siis ka mõned kammkarbi lihavad pontsakad kerejupid ja muud lahtised jublakad, millest tavamõistes „kala“ nimega haakusid vaid mõned üksikud. Mereandide taldrik mõnusaima leemega ... vat kuidagi nii peaks seda toitu nimetama. Supileem ise oli kergelt tomatine, parajalt happelise-magusaka-vürtsika tasakaaluga. Näpuotsaga kartulikuubikuid, rohelisi oakauna-jupikuid ning hernekesi mõjusid kui kodune tervitus keset kauget merist taldrikutäit. Võluv, väga võluv igastahes!

Teiseks roaks tellisin grillitud tuunikala ning ettekandja täpsutuse peale, et kas „rear“ või „medium“ valisin teise. Lisandivariantide hulgast köögiviljad, mis laekusid omaette kausikeses ja olid ehk kröömike ülemäära pikalt vokitud, kuid siiski väga maitsvad. Tuunikala steik maitses otse oivaliselt, seest õrnalt roosakas liha oli mahlane ja mahe ... sellele valatud tšilline veinikaste varjutas liha enda õrnust ülemäära, kuid kuna see kaste oli ise oivaline, siis siiski ei nurise.

Üldistatult – seda puhvetit soovitan küll kohe kindlasti! Supipöial virgub nii püsti kui vähegi annab ning viipab lähemale kõik mereandide armastajaid. Praepöialgi on innukalt õieli, ehkki esitab kööki küsimuse: kas köögivilju võiks veidi-veidi krõmpsumalt serveerida? Aga 775 Tallinna toidukoha hulgast tasub see nimi küll meelde jätta pidulikumaks puhuks: Da Rocco!

Tuesday, July 25, 2017

Suvikõrvitsa-muffin

Suvikõrvitsat saab alati ühel hetkel liiga palju. Vedeleb teine köögilaual ja vahib etteheitvalt sulle otsa - et no mis sa minust siis koju tassisid kui ära kasutada ei oska? Vaata oskan ikka küll!

Üks imelihtne temp on kasutada see rohekas jurakas ära muffinite sisse. Kuna ma saiasööja ei ole, siis kasutan nende valmistamiseks (mida juhtub üldse ehk kord-kaks aastas) kaerahelbeid. Soovitavalt neid va kiir-kaerahelbeid, kuid ilmselt saaks ka harilikest peale mõningast leotamist samamoodi asja.

Et siis riivid jämmmeda riiviga suvikõrvitsa ära, segad kaerahelvestega, maitseainete ja munaga kokku, kühveldad vormikestesse ning virutad 40 minutiks ahju. Jah vaata täpselt nii primitiivne see tegu ongi. Ühe-lause-retsept ja sama lihtne tegu.

Noh muidugi võiks ju siinkohal jahvatada ainete vahekordadest ning soovitavatest maitsesegudest, kuid vaata sel poleks ju mitte mingit mõtet! Suvine kokkamine peab olema lihtne ja maitsev nagu hea anekdoot. Ainuke soovitus, mis ehk tasub andmist - küpsetuspulbrit tasub ikka sisse segada, et tulemus jääks kohevam. Väike soodane noodike võib ehk häirida lõpuks, kuid seda saab edukalt nt pitsamaitseainega varjata. Ja lihtsa lauajuustu asemel võib kakukese peale järgmine korda panna kitsejuustu tüki.

Ära kulus:
- üks noorepoolne suvikõrvits
- u kaks klaasitäit kaerahelbeid
- kolm väheldast muna
- maitseaineid
- tilgake õli vormide määrimiseks
- zipake juustu kakukeste peale

Maksumus: kokku ehk kolm eurot? Ajakulu: 5 minutit ettevalmistust, 40 min küpsemist. Tulemus: 12 soolast ampsukest.

Thursday, July 20, 2017

Café Amália Viljandis


Viljandi ühes stiilsemas hoones, otse lossimägede serva peal paikneb asutus nimega „Café Amália“.

Suvine terass ja suuuur hooviala annavad kohale vähemalt suveajal kõvasid plusspunkte. Kuid leidub ka miinuseid.

Kamraad tegi ettepaneku, et läheme sinna lõunale ... noh miks mitte vaadata enda jaoks uus pesa üle. Aadressi järgi kohale jõudes näed trepi ees suunavat sildikest, kuid siis saabub segadus. Astudes esikusse on sinu ees ridamisi uksi, millest mitte ükski ei kanna kohviku nime. Ühele on küll kinnitatud paberileheke sõnumiga „söögituba“ ... eee ... kas see peaks õige olema? Aga näe ongi.

Ruumid ise on üsna hubased ja heledad, tööpäeva lõpuse aja tõttu rahvast jagub mõõdukalt üle-laua istuma. Leti taga tellimusi vastu võttev uje noorhärra ei tea täpselt, kas minu tellitud praadi ikka saab (selgub et saab) ja ei taipa ka öelda, et suppi tuleb ise võtta. Kohalike värk, kõik ju teavad, kuidas käitud, eks ole?

Suppi on valikus täpselt üks tükk, menüüs on selle kohta mitte-midagi-ütlev „päevasupp“ (2.-EUR). Eraldi lauakese peal seisvatest kahest soendusega tirinast kannab üks sildi „tomati-püree supp“, noh eks siis seda tulebki endale kulbitada. Kahkjas-punane püree koosneb küll vist nii umbes pooles mahus porgandist, mitte tomatist. Maitse ... maitse on mehh. No vaata justnimelt sellepärast ma ei tahagi tavaliselt neid päeva-suppe ja –praade, et need ei ütle köögi kohta mitte muhvigi, taoline toit disainitakse kõigile sobivaks ja seetõttu üsna maitsevaeseks. Lõpuks pääseb küll kuskile keelepärale ka õõõõrn ingveriline õhetus, mistõttu päris läbikukkumiseks seda toidukatset ei nimetaks.

Praena sai valitud hakk-biifštek (5.50 EUR). Et praad toodi mu ette juba mõne minuti pärast, vaeval supi kallale asumise järel, see ei räägi köögist ja teenendus-aruasaamadest head keelt. Nagu kõrval-laudadest nägin, toodi täpselt samas põhivalikus kartul-salat-kaste lauale kõik road, erines vaid lisatud lihaollus. Salatil polnud viga, veidi väsinud ta ju oli, kuid siiski ilmselt samal hommikul kokku lõigatud. Ahjust läbikäinud keedukartul maitses vesisepoolselt nagu kevadine kardulake ikka. Kaste oli hea, kodune, võib-olla isegi päris puljongi põhjal tehtud ... ehkki tiba kahtlen. Hakkbiifštek ise oli aga õnneks meeldiv, vägagi mahlane ja parajas maitsetasakaalus.

Kokkuvõtteks: kui nälg majas, võib külastada küll, kuid ootusi pole mõtet kõrgele seada. Supipöial jääb üsna lõdval allapoole rippuma ning ega praepöialgi horisondist kõrgemale kerki.
---
pilt isetehtud

Wednesday, June 21, 2017

Juustusupp selleri ja sibulaga

Ja ausalt öeldes on pealkirjaga kõik öeldud. Sest ainult neid kolme asja lähebki vaja, et teha valmis üks oivaline supike. Mmmmm ... mihuke supike!

Või noh, vett läheb ka veel vaja. Ja küslat, kui seda armastate. Mina armastan. Sama lugu tšilliga.

Aga lugu ise siis järgmine: haki sibul ja seller, pane poti põhja vähese võiga tšillima. Tšilli tahab ka tšillimist, nii et selle võid ka üsna alguses poti kukutada. Küüslauk võiks hiljem saada, sest tema pikka kuumutamist väga ei taha. Küsla lisa siis kui esmane podisemine on lõpukorral, nõksa enne seda kui vett juurde kallama asud.

Aga juust? Hakitud juust kalla vedelikku siis kui kõik on juba piisavalt pehme. Sest vaata kui sa juustu liiga vara paned, võib ta hakata põhja külge ... noh ja kesse ikka kogu aeg segada viitsib. Soovitavalt võta mõni suitsune juustuke, mina võtsid seda va Saaremaa kadakast - see suitsune lisand sobib antud leemele oivaliselt.

Noh ja kõige lõpuks võta saumikser ja lase kõik mõnusaks püreeks. Kui oled sibulate karamelliseerimisega liiale läinud, lisa ennem hapukoort, et supile heledam pale anda.

Ja kas sa nüüd kõige lõpuks serveerid seda kreemsupikest röstitud saiakuubikute, hakitud maitsemuru, riivitud parmesani või nt musta seesami seemnetega, see on juba siiralt sinu enda asi. Vabal maal on igaüks oma supi sepp, eks ole? :)

Ära kulus seekord:
- neli keskmist sibulat
- neli sellerivart
- liitrijagu vett
- u 300 g juustu
- 1 tšillikaun
- pool pead küüslauku
- meelepäraseid maitseaineid (soolaga ole ettevaatlik, kuna juust on ka ise soolane)

Ajakulu: ca 15 min. Maksumus: ehk on 5 eurot ... peamine maksumus on juustu hind. Tulemus - 4 kausitäit hurmavat püreesuppi.
-------
pildid näpatud, kollaaž isetehtud