Tuesday, February 19, 2019

Kimchi

Minu ja kimchi teed ei ristu just kuigi sageli. Aga seekord ristusime ja paganama meeldivalt!

Ma ei oska muidugi öelda, kuivõrd "autentne" see antud eksemplar on. Kimchi nagu iga teine sügavalt juurdunud piirkondlik roog omab kindlasti sadu variatsioone vastavalt toorainete kättesaadavusele ja tegija maitsele. Aga põhijoon on tal ikka sama - vürtsikas marineeritud hiina kapsas.

Minu jaoks on see loodusnähtus pigem mitte niivõrd toidulisand, kuivõrd turguti. Vaata kipub arvuti taga väss peale tulema, mis sa teed? Kümme kükki? Tass kohvi? Aga võib ka kaks-kolm ampsu kimchit. Mõne hetke möödudes on silmad jälle lahti ja igasugune mälestus väsimusest läinud. Tõi küll, enne pikemat bussireisi või olulisemat kohtumist ei soovita ... noh saate aru ju küll :)

Wednesday, February 13, 2019

Viva (Narvas)


Teha restoran korterisse? No miks ka mitte. Igatahes Narvas Puškini uulitsas on ühes stalinistliku hõnguga hoones ühes majas just nii tehtud. Astud paraadnast sisse koos oma koju toidukotte tassiva mutikesega, aga esimesest plašadkast kõrgemale ei lähe, sest oledki kohal, uksel on kirjas "кафе ресторан «Viva»". Mutike las läheb edasi, tema kvartiira on kõrgemal.

Ehkki on lõunane tund, pole külastajaid näha. Deevuškad ajavad end püsti, pisut vanem neist mahutab ennast mikrokööki, noorem tuleb mulle menüüd tooma, naeratades usinalt ja armsalt nagu püüdlik kooliplika, kes õpetajale kodutööd ulatab.

Supivalikut uurides surusin endas maha soovi võtta oma tavapärast kontroll-rooga ehk seljankat ja peatusin millegi põnevamalt kõlava juures - juustusupp krevettidega (5.50 EUR). Mnjah, kogu põnevus aga jäigi menüüsse. 15 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauda kausitäis kreemist vedelikku, mis maitses nagu ... noh ma ei teagi ... kuumaks aetud petipiim? Või siis keefir ja rammusa toidukoore segu? Ehk siis ausalt öeldes ei kuidagi. Supi pinnale riputatud lusikatäis soolaseid juustugraanuleid muutusid leeme sisse vajutatuna juustupalliks, keeldudes tihkes vedelikus lahustumast. Kausi põhjas olid küll ka krõmpsjad krevetid, aga ka nemad olid keeldunud supiga suhtlemast - leemel endal polnud ei krevetilõhna ega maitset.

Teiseks roaks valisin ilmselt kohviku frimaroa staatuses oleva kanašnitsli Viva (9.-EUR). Kõrvale köögiviljad (2.-EUR). Köögist kolksuma hakkava haamri kuulmine tegi meele rõõmsaks, et näed ikkagi a la carte ja puha! Kui taldrik nii u 25 minuti pealt lauda jõuab, püsib rõõm edasi - hea näeb see kraam välja küll. Aga sinnapaika see rõõm jääbki. Šnitsli paneeringuks on kasutatud ilmselt kõige odavamat juustulaadset toodet, mis erinevalt pärisjuustust ei veni ja ei maitse. Üldse. Aga see-eest mõjub plastikuna. Liha selle kooriku sees on küll aus ja mahlane, kuid see-eest igav, maitsestamiseks oli sellest ainult lahkelt soolaga üle käidud.

Aga õnneks oli praes ka helgeid hetki. Nende hulka ei kuulu küll talviselt mõttetud kurk ja tomat. Apelsiniviilud ... pfff ... odavköögi tunnus. Küll aga kohtun ma alati hea meelega oliividega, ka nende kõige odavamas vormingus. Näpuotsatäis koreapäraseid porgandeid polnud küll ootuspäraselt krehvtised, kuid meeldivad siiski. Kapsa-porgandi salat oli mõnusalt läbi marineerunud ja kogu taldriku üks maitse-elavamaid hetki. Noh ja eraldi kausikeses serveeritud külm majoneesikaste aitas ka plastik-koorikus kanaga toime tulla.

Ei. Seda puhvetit ei soovita ma mitte. Rõõmutult kere täis parkida saab seal küll, aga see on rubriigist "funktsionaalne toitumine". Supi- ja praepöial võtavad võtavad üksteise ümber kinni ja patsutavad lohutuseks üksteise seljale, noh selles mõttes et on olnud ka hullemaid söömaaegu. Restorani ambitsioonidega, aga sööklaliku teostusega asutis.

Tuesday, February 12, 2019

Wabadus (Tallinnas)

Vabaduse platsi ääres suurte klaasseinte taga paikneb Wabadus. Keset veebruarikuud siras päike läbi nende hiigelakende säherduse jõuga, nagu oleks tegu suure kewadega ja kohe saabubki wabadus - wabadus lumest ja plörtsist ja jääst ja purikatest.

Lakoonilise ruumikeelega puhvetis oli lõunasel ajal päris piisavalt rahvast, kuid kõik toimus kiirelt ja ladusalt. Noh võib-olla liigagi kiirelt, aga sellest veidi hiljem.

Kui olin tellimuse sisse andnud, siis toodi lauda midagi teistmoodi ja lustakat. Leivaviilakate kõrval polnud tavapärane määrdevõi või midagi muud ootuspärast, vaid lahedalt kihiline ja värviline kausike. Noh olgu, võib-olla pool emotsioonist tuli sellelt kausilt sillerdavalt päikeselt, kuid rõemsa meele ja hää tuju tekitas see ikkagi ... noh nagu wabadus ju seda peabki tekitama :) Nimelt oli klaari õlikihi all midagi erkpunast ja imemaitsvat. Korduvalt leivatükiga seda midagi koukides oletasin, et tegu on näituseks punase sõstra želeega ... aga hiljem sain teada, et hoopis vaarikaäädikas! Igatahes jubelahe mõte ja teostus ja maitse ja puha.

Esimeseks valisin kahetaktilisest supivalikust "Kergelt vürtsikas pardilihasupp" (Zukkini, šalottsibul, fenkol, kuningservik, laim, tšilli, koriander; 6.30). Zupike saabus nigu zupsti 20 minutiga ja jätkas sama rõõmsal ja erksal lainel. Klaar leemeke oli maitsekas ja vürtsikas ... noh ma ütleks et mitte "kergelt", vaid ikka kohe mõnusalt ja särtsakalt. Vunki lisasid veel värsked tšillirattakesed ja tulemuseks oli mõnusalt õhkav suu ja niiske otsaesine. Rebitud pardiliha ja peenelt ribastatud fenkoli sobisid väga kenasti kokku. Suvikõrvitsa ja seenetükikesed olid küll ju kenasti näha ja puha, kuid peale kerge krõmpsu ei andnud nad maitsele midagi, selles vürtsileemes jäid nad lihtsalt kaotajaks.

Ah et miks ma mainisin, et toiming sujus liigagi kiirelt? Noorhärra tõi nimelt supi ja prae korraga lauda! No kas pole põrssatemp! Noh et ta olla unustanud köögile öelda, et tegu on ühele inimesele minevate roogadega, mida tuleks vastavalt ajatada. Ehhhh.

Aga praad ise jätkas sama positiivsel lainel kui eelmised ampsud. "Röstitud kanafilee" (Porgandikreem, miniporgand, suitsupohl, pastinaagikrõps, mangold, siidrikaste; 12.90) oli tervikuna vägagi mõnus ... seda vaatamata mitmele küsimusele.

Ilmselt sous vide meetodil valminud fileeke oli kõike muud kui röstitud, kuid nii mahlane, et kahvliga torgates ilmus iga kord mini-purskkaevuke. Minu seniste nappide kulinaarsete kogemuste kohaselt algab röstimine kasvõi röstikoorikust või -triipudest liha pinnal, jätkub spetsiifilise lõhna ja maitsega ... noh aga mis mina ka tean. Mõnusalt maitsev ja küps oli see liha nii ehk naa.

Porgandikreem ja liha alla peituvad ahjuporgandid olid mõnusalt magusakad, siidrikaste (kui see ikka oli siidrist?) mõjus karamelliselt, pohlakeste pärlid ei andnud küll mingit suitsunooti kuid sobisid oma kena hapu nüansiga. Kas need punased nahkjad ja õhkõrnalt hapukad (sisuliselt maitsetud) lehekesed olid mangoldi või mingi muu taime küljest, ei oska öelda, kuid see kuhil oli väga raskesti menetletav ja tuim ning söögi suhtes absoluutselt paralleelne nähtus. Pastinaagikrõpsud olid pea ainukesed elemendid, mis nägid ja maitsesid täpselt nii nagu olema pidi.

Nii et selle prae puhul oli kõik kuidagi nihkes ... aga vaata maitses ikkagi hästi! Tahaks nagu norida, aga näe ei nori :)

Seega võtan seda puhvetit soovitada küll! Supipöial hüüab hei-hoo ja hoiab vürtsiõhetusest veidi suud ammuli, aga see on siuke õnnelik õhetus nagu esmase armumise aegu. Praepöial lappab veidi igasuguseid kulinaarseid teatmikke ja revideerib oma varasemaid teadmisi, aga lööb siis käega ja on rahulolev justkui koolipoiss kevadel tundide lõppedes.

Thursday, February 7, 2019

Embecke restoran (Pärnus)


Iidses Pärnus pole tegelikult just palju maamärke, mis linna pikka ajalugu meelde tuletaks. Keskaegsest linnast pole tänu nõuka-aja viljastavatele tingimustele sisuliselt mitte midagi järgi jäänud. Aga näe üks tollestsamast nõukogude perioodist pärit restoran on endale patukahetsuse korras võtnud nimeks Embecke (Pärnu jõe keskaegne nimekuju, mis tõlkes kõlab Emajõgi).

Hotellide all paiknevatesse puhvetitesse suhtun ma alati väikese skepsisega - see köök ei pea ennast ellujäämiseks eriti loomingulisusega vaevama ning igahommikused standartsed menüüd võivad tappa ka loominguliseima koka õhina.

Astudes sisse talvise Pärnu restorani tabab esimese hooga tühjusetunne. Saalis pole mitte kedagi. Isegi mitte leti taga. Võtan häälekalt köhatades ja tooliga kolistades mantli seljast ja sätin end istuma. Ei midagi. Mitte inimhingegi! Köögist kostev vaikne kõnekõma annab siiski lootust, et inimkond pole välja surnud ja ehk näen ma veel mõnda elavat hingekest.

Mõni minut hiljem purjetab köögiuksest saali sümpaatse olekuga proua, kes kerge segadusilmega näos vaatab minu suunas, ilmselt mõeldes "kuskohast siin nüüd keset päeva kunde tekkis?" Igatahes saan peale esmase segaduse taandumist oma kätte odavavõitu välimusega napi menüükese, mille kilekaaned peaks vist meenutama rasket nõukogudeaegset patukoormat, mida see kandiline kolehoone tervikuna endas kannab, laiutades hävitatud Endla teatri asemel.

Esimeseks valin mereannisupi (Krevetid, valge kala, sinimerekarp, kartul, küüslauk, ingver, tšilli; 7.-EUR). Mõned minutid hiljem saabub lahke proua abil lauale leib ja või koos meeldetuletusega, et seda suppi tehakse nö nullist ja seega võtab asi veidi aega. No mis seal siis ikka, aega seekord õnneks on, vaatame mida meile siis lauda toodi.

Oi. Kas teate kui hea see esmane kokkupuude oli! Armas väike leivapätsike oli soe ja ohtralt seemneid täis ning koos maitsevõiga kadus see tükk tüki haaval otsekui iseenesest! Või kõrval serveeritud pesto oli küll veidi liiga mõrkjas, aga igatahes huvitav ning isegi minusugune saiapõlgur ei suutnud vastu panna kiusatusele selle krehvtiselt rohelise värskuse ammutamisele saiatükikestega.

Supp saabus nii umbes kahekümnendama minuti pealt. Uhhh ... uhkas siit alles kala ja koort ja krevette ja vürtsi! Kreemine leemeke oli ehk küll veidi maitsetasakaalust väljas: hapukas-vürtsikas-soolakas segu oleks tahtnud veel ka neljandat tuge ehk veidi magusamat nooti juurde, kuid see on juba norimine. Kaladest ja tigudest tihke supi peal ilutsev pontsakas krevetike andis visuaalsele poolele koos tillikoksakesega täiusliku punkti ja kokkuvõttes jäin ma vägagi rahule.

Neljakümne minuti möödudes tellimuse hetkest laekus ka teine roog - searibi (Grillitud searibi, kodujuust, ahjuköögiviljad, mustikad, õunakaste; 15.-EUR). Aijeeee kui lahe! Ma ei mäleta, et oleks kuskil restos näinud taldrikul suureteralist kodujuustu ... ja veel vähem kodujuustu mustikatega! Super, nii välimuse kui maitse osas!

Hmm. Ma ju loobusin tellimuse ajal prae kõrvale pakutud ahjukartuleist, kuid nad on ikkagi taldrikul ... aga teate need olid maitsvaks tuunitud! Ahjuköögiviljad - pigem meenutas see küll rohkem kiirelt üle voki lastud porgandi-paprika-sibula segu, kuid meeldivalt krõmpsjas oli seegi. Õunakaste oli küll veidi õnnetu - omaette napakses serveeritud kaste mõjus maitsetühjana, kuid väikesed poolpehmed õunatükid selles olid vähemalt huvitav nüansike. 

Liha aga jäi tiba arusaamatuks. Esmalt tervitas ta küll keelt huvitava magusa paitusega nagu müügimehe mesijutt, aga mida kaugemale sisu poole, seda tuhmimaks ja tuimemaks see kraam muutus. Vaadake ribide serveerimisel on üks väga lihtne kriteerium - liha peab olema nii pehme, et ribid ise välja kukuvad ja liha selle ümber sulab kui mitte taldrikul, siis vähemalt suus, eks ole? Aga näe ei ole. Liha konsistents polnud küll suisa rõhke, kuid igatahe tihke ja toekas mälumine võttis pikapeale isu selle seltsimehega edasi tegeleda. Noh umbes nagu kõuriku kasvatamine - pikapeale vajuvad kasvataja käed jõuetult sülle, kraakleja jaurab aga süüdimatult edasi.

Kokkuvõte tuleb igatahes positiivne. Supipöial on üsna ideaalilähedaselt sirge seljaga nagu preisi soldat. Praepöial küll korraks kõhkleb, meenutades tihkevõitu liha, kuid juba ainuüksi kodujuustu-mustika lisandi eest andestab kõik ja ajab ennastki püsti. Seda puhvetit võtan mina soovitada küll!

Tex-Mex Cantina Margarita (Pärnus)

Pärnu teatri kõrval endise restoran Tallinn ruumes on nüüd kaks eraldiseisvat puhvetit, millest üks üritab mängida tex-mex teemal. Iseenesest hea turunišš, nö kindla peale minek nii köögi kui kunde poolt vaadatuna. Kõik need kakskendseitse varaitsiooni tortillade ümber ... või on neid seitsekendkaks? Igatahes igav ei peaks hakkama, variatsioone ja mängulusti peaks jaguma ka kokale ... ja pole midagi hullemat kui igavlev ja nö tuima panev kokk, uskuge mind!

Talvise Pärnu eripära - tööpäeva lõpuhetkel sisse astudes oled sa ainumas kunde. Noh, vähemalt teenenduskiirus on sellega tagatud.

Esimeseks roaks valin "Chicken Posole" ehk vürtsika tomatise kanasupi (4.50). Napilt viie minutiga on supp lauas ja vähemalt väljanägemise eest tuleb asja kiita. Supi kõrvale kuuma lavašilaadse tortilla pakkumine on stiilipuhas toiming. Omaette kausikeses marineeritud sibul ja jalopeno - no jälle tore mõte. Supp ise on tihe, pungil kanalihast ja maisist, kuum ja aromaatne - mõnus lõunamaine tervitus keset külmavõitu talvepäeva. Kas ta nüüd just vürtsikas on ... noh nii ja naa. Umbes kolmandast lusikatäiest hakkab siiski vaikne õhetus peale ja kausikese lõppedes on nina vesine, nii et kurta oleks siiski patt.

Teiseks saab valitud "Dead Man's Beef" (13.-). U 15 minutit peale tellimuse sisseandmist tuleb lauale seegi. Enamasti koosneb ports küll friikartulitest, aga pole hullu, ehkki ma pole kindel, kas kartul mehhiklastel nii massiivselt menüüs laiutab. Omamoodi huvitav osa portsust on veidralt ärakõrvetatud köögiviljahautis, milles porgandi kõrval arvasin ära tundvat juursellerit ja nuikapsast ja mis kõik maitseb nii nagu oleks teda hautatud apelsinimahlas.

Liha aga ... oehh. Ehkki noorhärra tõi prae kõrvale nö spetsiaalse steiginoa, siis oli selle liha tükeldamine rist ja viletsus. Tihe ja tuim liha oli täis noale mittealluvaid sooni ja muud sidekudet. Liha ise oli ropult ülesoolatud ja absoluutselt enamik sellest taldrikule jäigi. Muuseas, samamoodi ülesoolatud olid ka kartulid, aga tühja sellest, neist ma väga ei hooli nii ehk naa.

Kui kamraad poleks oma taldrikult ulatanud tükki seafileed (Prine Pig BBQ, 13.-EUR), siis ütleks suisa halvasti. See siga oli küll sümpaatne - parajas küpsuses ja mahlane ning õrnalt suitsune.

Kui noorhärra küsimuse peale toidu kohta vastasin, et minu lihaports on suisa kohutav, siis sain vastuseks, et tõepoolest täna olla halb lihatükk tulnud. Kurjama värki, kui tuleb sisse vintske liha, siis tee tast hautist või hakkliha, aga ära paku seda kõlbmatul kujul kundele!

Igatahes seda puhvetit ma ei soovita. Igal restol on ühe eksimuse õigus nagu sapöörilgi. Kui sa oled kundet korra narrinud, siis miks peaks ta tagasi tulema, kontrollimaks et järsku sa teine kord teed midagi paremini? Supipöial on siiski suhteliselt püsti, kuid see ei päästa olukorda. Praepöial pole mitte lihtsalt allapoole, vaid torkab lausa augu maa sisse.

Tuesday, January 22, 2019

Kuldse Notsu Kõrts - True Estonian Food

Vat täpselt nii enesekindlat nime kannab üks puhvet Tallinna magusaimas paigas, südalinnas, Raekoja platsi ja Toompea vahel paiknedes. Enesekindlus on mõistagi tore asi, aga kaeme seda asutist siis lähemalt.

Sisekujundus loob päris hea esmamulje - poolkeldris paiknevad ruumid on avarad ja valged, etnokolaga pole üle piiri mindud. Avamisejärgsetel minutitel sisse astudes pole külastajaid kuigi palju ja teenendus sujub kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, ilma naeratuste ja muude rituaalsete viisakusteta ... aga pärast osutub, et see on ka hea. Aga ärme tõttame asjadest ette, liigume edasi eestlasliku aeglusega. Üks pöial korraga või kuidagi umbes nii :)

Esimeseks roaks valin midagi lapsepõlvest vastu huikavat - hernesupp suitsulihaga (6.-EUR). Keetis teda vanaema ja pakuti koolisööklaski, klassikaline selle-mua-roog tõepoolest, tuleb asutust sihiku seadmise eest kiita.

Vähem kui 10 minuti pealt tuuaksegi väheldane kausike supiga. Portsu suurus või õigemini suuruse väiksus paneb veidi kulme kergitama, kuid olgu, ehk korvatakse see maitsega? Supi kõrvale toodud tahked külmad sepikulised kakukesed ei jäta mingid muljet, õrnalt soolakas määre kuulub rubriiki "pole paha".

Aga supp ise ... oehh. Nojah, kuum ja tummine ta ju on, aga sellega lõpeb ka kogu positiiv nagu õhk akvalangist. Maitsetu - see on ainumas sõna, mis peab veereb justkui üksik hernes potipõhjas. See, et kokk oli otsustanud keeta hernesuppi tangudega, pole ju otseselt halb valik - lõunaeesti kandis nii ennemuiste tehtigi. Kuid tang on ka tuntud maitsekäsn, imades kõik tänuväärselt endasse ... ja tulemus ongi fenomenaalselt maitselage. Kuidas on võimalik keeta suitsulihaga suppi nii, et sellel pole suitsuliha lõhna ja maitset? Peab ütlema, et selles osas on köök saavutanud erilise taseme ja võiks korraldada vastavaid koolitusi. Omaette küsimus muidugi - milleks?

Õnneks leidub laual sool ja pipar ning käepäraste vahenditega saab supile vähemalt mingi elu sisse pumbata, kuid see ei korva pettumust. Veeretan peas küsimust, et mida ma vastan, kui kelner peaks küsima "kuidas maitses"? Tänu taevale ta seda ei küsi.

Teise roana valin midagi sama klassikalist, mis vähemalt minu lapsepõlveaegadel oli alatihti menüüs ja seeläbi sai ka armsaks - praetud maks tatra ja peedisalatiga (14.-EUR). 20 minutit tellimuse sisseandmisest arvestades hiljem tuleb lauda seegi. Nojah, maks on aus tõesti - kiirelt kuuma saanud ja suurepärases küpsusastmes. Aga maitse ... noh läbiv mõiste ka selle roa juures on see ilusalt kõlav, aga päriselus igav "puhas maitse". Koorene kaste ja sibularõngad - puhas klassika ning praesibula karamellist magusust polegi ehk vajagi millegagi praavitada. Peedisalatist aimub õhkõrna küüslauku ... kuigi see küüslauk võis ka lihtsalt peedi poole nukra pilguga vaadata, lastes riivpeedil üksinda edasi liikuda. Tatar ja konservherned. Mnjah. Igav, härrased, surmavalt igav! Kas tatart võiks ehk nt pekikõrnetega tuunida? Või kasvõi koos sibulaga üle panni lasta? No kasvõi kuidagigi maitsestada?

Kokkuvõte on kurb nagu teomehe päev. Nii supi- kui praepöidlad on lötaki ripakil. Juhul kui eesmärgiks on tõestada, et eesti köök on üks maitse- ja rõõmulage nähtus, siis see ülesanne on täidetud. Kahjuks. Seda puhvetit ei oska ma küll kuidagi soovitada. Igav liiv ja tühi väli.

Thursday, January 17, 2019

Goodwin (Narvas)

Narvas leidub üks imetabane puhvet Goodwin, mis on seest suurem kui väljast. Väikese valge majakese esimesel korrusel leidub vaid 3 lauakest ... aga vaata teine korrus mahutab vist lausa bussitäie rahvast ära ja ruumi jääb ülegi. Interjööri kohta ütleks lausa "nunnu", mõnus ja hubane - pole liiale mindud ei ajaloolitsemisega ega muu kitšiga.

Menüü on narvalikult kopsakas, roogade loetelu voogab ühelt leheküljelt teisele nagu araabia muinasjutt, tekitades küsimusi selle koostaja adekvaatsuse teemal ... või siis kahtlustama, et pisikese restokese all on salatunnelid, täis erinevaid ladusid ja kokkade meeskondi, kes iga tellimuse jaoks maa alt üles vintsitakse.

Esimeseks roaks valin midagi, mis vähemalt kõlab põnevalt - seenesupp leivas (4.50). Mõni minut peale tellimuse esitamist kostab köögist midagi, mis väga meenutab mikrolaineahju ja see muudab pisut murelikuks. Kuid kui lauale saabub pontsakas, ohtralt seemnetega kaetud leivake, mure leevendub - ilmselt soojendati supikausi rolli täitvat pätsikest. Supp selle sees oli meeldivalt kodune ja tõepoolest üsna seenerohke. Seentena tundusid kasutusel olevat lihavad puravikud, leebelt kooreses leemes leidus veel kartul-porgand-sibul ... noh ja ilu pärast ka petersellioksake. Leemeke ei pakkunud küll mingeid maitsepillerkaare, kuid nii ongi mõistlik - seenekesed ei tohi olla liiga paksu maitseteki all peidus.

Teiseks roaks valisin rubriigist "kokk soovitab" õlles hautatud loomaliha tükid (10.50). Pagan, jälle kostab köögist mikrolaineahju piiksumist, reetes köögi käekirja nagu lohisev langevari luuraja selja taga. Nii ongi, vaevu-vaevu olen ma jõudnud supiga (saabus 9 min järel) ühele poole, kui 15 min peale tellimuse esitamist hõljub lauda järgmine taldrik.

Noh alustame nirust otsas. Varem valmispraetud kartulite uunis ülessoendamine on alati ja garanteeritult halb mõte ... umbes sama kui kunstimuuseumis õlimaalide asemel odavate paberile trükitud reprode näitamine. Blinn, niipalju peab olema köögil viitsimist ja kundel aega, et lasta kartuliviilakad üle panni alles peale tellimuse esitamist!

Aga edasi läheb asi ülesmäge - hooajale on igati sobilik pakkuda marineeritud köögivilju - kurgike ja kõrvitsake maitsevad sel moel talvel täiesti asjakohaselt. Väike krõmps jääsalati leheke ja minitomatid annavad väikest värskuse hõngu ka kesktalvel - jällegi hea valik.

Aga vaadake see loomaliha - see väärib omaette kiitmist ja lugulaulu ning pisikest postamenti! Piiiikalt haudunud pehme liha laguneb juba keele survel kiududeks. Õllene leemeke on mõnusalt leivane, hapukas-vürtsikas ja maitsemeeli paitav nagu mälestus soojast suvest kesk vesisesõitu lumelobjast talve.

Ja kuigi seda ma tavaliselt ei maini - siis isegi kohvi oli selles asutuses täiesti wunderbar noh ja lihtsalt kange ja must ja maitsev!

Kokkuvõtteks siis - seda puhvetit soovitan mina küll. Väikeste resrvatsioonidega ja manitsustega köögi poole - kasutage vähem mikrouuni ja kulutage tiba rohkem aega! Aga supipöial on leebelt püsti nii ehk naa, kiites nii pakendi kui sisu eest. Praepöial tahaks küll kellelegi vitsu anda praekartuli lörtsimise eest uunis, aga no see loomaliha, no see loomaliha on oma koduses olekus täiestki kuninglik! Ei oleks seda piinlik pakkuda ka norivamale aadlivõsukesele, no mitte ei oleks!