Tuesday, August 23, 2016

Crepp Tartus


Tartu kesklinnas nälga jääda pole enam ilmselt võimalik. Toidukohti leidub kümnete kaupa, mõni uuem, mõni vanem ja tuntum, peenemaid ja lihtsamaid. Kontrast veel u kümme aastat tagasi valitsenud suhtelise tühjusega paneb tagasivaates kukalt kratsima ... et kuskohas siis rahvas toona käis?

Rüütli tänavat pidi Raekoja platsi poolt botaanikaaia suunas liikudes leidub üks omanäoline kohake nimega Crepp. Nagu nimestki aru saada, on põhirõhk pandud prantsuspärastele pannkoogilaadsetele voldikutele. Õnneks aga saab ka mitte-taigna-õgard sealt oma kena kõhutäie.

Ega menüü just eriti pikkusega ei raba, minusuguse suppidele rõhuvale kodanikule jääb kaherealine valik suisa kohatult kesiseks. Kuid kas teate, vähemalt üks nendest on aga kuldaväärt!

Terav tomati-hakkliha supp (4.-EUR) paneb ausalt öeldes õhku ahmima ja venitab söögikorra ikka pääääris pikaks. See supp on PAKS! Lusikas nüüd just päris püsti ei seisa, aga ega lahjat leemekst siit kausikeset kah ei leia. Tihe ja tummine, kuum selle sõna mõlemas mõttes. Seda kraami võiks rahulikult pakkuda kastme pähe makaronidele ning kõik ümiseks tunnustavalt! Isegi minusugune tuleneelaja pühib otsaesiselt higi ja veedab külluslikku kausitäit nautides tubli kümmekond minutit. Väga sümpaatne on see, et hapukoor serveeritakse eraldi kausikeses, mitte ei läratata kohe supi sisse. Mina näiteks ei soovinud seda suurepärast maitsepommi lahjendada ning jätsin koorenapakese puutumata.

Teiseks valitud tuunikala salat (6,5 EUR) paneb veidi heituma. Mingi osa ajust ootab salati nime all ikka veel nõuka-aegsetest kohvikutest tuntud jäätisetopsis ettekantuna paari lusika suurust majoneesinõretust. Aga see siin on üleelussuurune kogus kraami, millest mõnel peenemal olendil piisaks terveks lõunasöögiks. Tõsi küll, kraam ise oli äärmiselt lihtne. Jääsalat ja keedukartul, tomat ja keedumuna. Maitsestamata. Oliivid, kapparid ja konservikarbist väljaraputatud tuunikalamudru andsid sellele vaid kesist mekki juurde ... kuni kahvel jõudis taldrik põhja. Kõige all loksus aga vägagi maitsev kastmeke, millesse susatuna maitses isegi külm kardulas õite hästi.

Kokkuvõtteks - üks pöial läheb otsustavalt püsti (see va supi oma) ning tema kohale ilmub ka naeratav aura. Teine pöial (salati oma) on ehk veidi löntsakalt poolkülili, kuid siiski pigem püsti kui pikali. 

Thursday, August 11, 2016

Taverna Tartus

Tartu Raekoja platsi ääres leidub nüüdseks vist küll tubli pool tosinat söögikohta, kui isegi mitte enam. Üks ilmselt vanemaid neist on Taverna ... aga näe, ma polnud sinna veel sattunudki.

Bussiga Tallinnast Tartusse sõites astud Raekoja platsi nõudepeatuses välja, tatsad põiki üle platsi, sisened vana pangahoone külje pealt keldrisse ja nii lihtne see koha ülesleidmine ongi.

Interjöör on keldri-resto kohta ... no ütleme selline viks ja viisakas, aga ei midagi erilist. Veidike rõõmsamaks teeb pilti tšillitriibuline laemaaling :)

Sattusin sisse astuma üsna lõunasel ajal, kuid rahvast oli vähe. Küsisin tellimise ajal, et kas kõik mahub kenasti poole tunni sisse - ja nii ka läks. Teenendus asjalik ja kiire, ehkki entusiasmi- ja naeratusevaba.

Itaaliahõnguline resto rõhub mõistagi eelkõige pitsadele ja ülejäänud valik pole just kuigi lai, kuid ega toidunimekirjade pikkusega ei hiilga ka ka päris-Itaalia-restod.

Itaaliapärane köögiviljasupp lihapallide ja kitsejuustuga (3.50) mõjub mõnusalt koduselt. Kopsakad lihapallid on suisa nii suured, et enne suhupistmist tundub mõistlik nad vähemalt pooleks teha. Ja maitsvad, tõepoolest maitsvad on need pallipoisid, ürdised ja aromaatsed. Supp ise rõõmustab koduse oleku ja värskusega - julgelt suured ja krõmpsjad varsselleri lõigud ja mitte-lödiks-keedetud tomatitükid koos voldiliste makaronitšikutega (kindlasti on neil ka peen italiano-pärane nimi) ulbivad mõistlikult maitsestatud leemes. Kõike peale puistatud kitsejuustupudi annab juurde pikantset kirbust ja kokku ongi väga hää!

Grillitud seafilee juustusalsa-koorekastme, üleküpsetatud kartulite ja röstitud köögiviljadega (7.50) võib närvuma olendi ära ehmatada. Väikese taldriku suurune lihatükk on värskelt küpsetatud, parajalt pehme ja mitte ülemaitsestatud. Juustukaste pole küll niiiiiiiiiiii juustune nagu oleks oodanud, kuid mõnusalt kreemine ja tegelikult parasjagu mahe, et mitte teisi maitseid matta. Parim osa toidust on aga jällegi kodune, suurelt lõigatud ja kiirelt vokitud porkna-sibula-šampinjoni-segu. Kartulimaitseainega ülepuistatud kardulad jätavad mind seevastu täiesti külmaks.

Kokkuvõtteks - igati tubli koht. Mõlemad pöidlad jäävad püsti. Kulinaarset orgasmi ehk küll ei saa, aga aus, kodune ja maitsev igatahes

Tuesday, August 2, 2016

Armeenia köök Soso juures Viljandis

Viljandi kesklinnas liikudes võib kahe silma vahele jääda pargi sisse peituv tagasihoidlik hooneke. Või noh, isegi mitte tagasihoidlik, pigem kooperatiivideaegne suvaline müügiputka, mille seost toitlustusega reedab suvisel ajal varikatustega väliterass.

Ausalt öeldes mäletan seda kohta välispidiselt juba aastaid, kuid pole kunagi sisse astunud. Nüüd sai see viga parandatud. Tõepoolest - see mitte-sisse-astumine oli viga, sest  koht on igal seitsmel juhul külastust väärt. Hea tõestus teesile, et urkalaadsed pesad võivad olla need parimad!

Tõsi küll, algus oli konarlik. Seadsin end terassil sisse ja jälgisin u 10 min, kuidas väsinud olekuga tütarlaps teiste laudadega tegeles. Kui ma siis lõpuks küsisin, et kas lauast ka teenendatakse, tuli välja et tellimuse peab esitama letis. No aga olgu, läheme edasi.

Põgusa ootamise järel ilmus leti taha tõmmumat verd kodanik, kes rääkis päris ladusat eesti keelt ... ja siis mingil hetkel lülitus sujuvalt vene keelele :) Ilmselt on mulle juba näkku kirjutatud, et selle keelega probleemi pole. Või noh, eks see on üsna loogiline ootus et selle põlvkonna mehed reeglina ka kunagist kroonukeelt unustanud pole.

Esimeseks valisin Soso supi (4.50). Omanik - seesama Soso - vastas pärimise peale ilma kübekestki häbenemata, et see on parim supp Eestis! Et lambaliha ja baklažaanid, tomatid ja šampinjonid ja ... noh ega mind polnud vaja rohkem veenda. Supp oli tõepoolest mõnus, suur talupoeglik lambaliha kamakas selles oli suus-sulavalt pehme, köögiviljad muhedaimaks möginaks kokku keenud. Väiksem mees saaks juba ainuüksi sellest supist kõhu täis, vürtsikast maitseelamusest rääkimata.

Teiseks jäi maja ees olevalt infotahvlilt silma paganama põnev nimetus "Tõžvõžik" Letil olevas nimistus seda aga ei paistnud, selle vasteks osutus aga "lambaliha omas mahlas" (15.00). Armeenlane rääkis ilmse kahetsusega, kuidas see roog peaks sisaldama hoooooopis midagi muud. Nimelt sibulate ja tomatitega läbipraetud maksa, südant ja kopse. Aga kohalik publik polla seda süüa tahtnud mitte, mistap sai oivaline panniroog muudetud lihtsalt lambahautiseks. Oinakari on see kohalik publik ma ütleks!

Lauale ilmus üsna kopsakas taldrik, millel omaette kausikeses oli siis see omas mahlas lambaliha (no mis ta nüüd ikka niiväga omas mahlas oli, ikka sibula-tomatihautises), ahjukartulid koorekastmes ja salat. Liha oli super-puper, pehme, maitsev ja värskelt mooritud. Nojahnoh, mitte a la carte selle sõna otseses mõttes, kuid ka mitte mitmepäeva-potitaim :) Kapsa-porgandi-salat nõretas magus-hapust kastmest. Koorekaste oli küll kehastunud "mehh", kuid laiakslitsutud vale-ahjukartulid said oivaliseks abimeheks lihaleeme käteesaamiseks.

Mida siis kokku öelda? Pöidlad lähevad igal juhul püsti. Kallivõitu see värk nüüd küll kokku sai, kuid kahjatseda ei tule pähegi. Kiidan eriti selle eest, et peremees ilmus ise selja taha küsima, et kuidas maitses, laidan selle eest et ettekandja sama ei teinud. Noh ja kui nüüd norida tahaks, siis küsiks, et miks supi kõrvale leivakest ei toodud ja miks salvrätte eraldi küsima pidi ... aga ma ei taha norida.

Seega - Armeenia köök Soso juures - soovitan!

Wednesday, July 13, 2016

Amrita Cafe Viljandis

Viljandi bussijaam. Mul on umbes pool tunnikest bussi väljumiseni aega. Kus saaks kiire, aga väärika kõhutäie? Kamraad soovitab otse bussijaama kõrval paiknevat pesakest Amrita Cafe ... ja pagan tal on õigus!

Tüübilisest väikelinna puitelamust ümberhitatud pesake näeb nii väljast kui seest üsna muhe välja. Tõsi küll, see vankriratas ukse kõrval kõlab kui veidi kohatu klišee "teeline peatu siin" ... kuid oma eesmärgi ta täidab, puhvetit on selle võrra lihtsam üles leida. Heledates toonides ja mõõdukalt kaootiline sisekujundus jääb just parajasse punkti, olemata ei peenutsev ega hooletu.

Noored inimesed leti taga ja köögis tagavad selle et ehkki sööjaid on parasjagu üsna ohtralt, käib kõik kiirelt ja sujuvalt. Minu kahe sissejuhatava märksõna peale - mitte-pizza (mis on nende põhiartikkel) ja kiire - pakutakse välja tatrasegadik. Valikus on neid kolm: köögiviljadega, suitsupeekoniga ja suitsukanaga. Valin esimese (5.20 eurot) ja tagantjärele arvan et tegin väga hea valiku.

Vähem kui kümne minutiga (sukeldusin töösse, seetõttu täpset aeg ei pannud tähele) tuuaksegi mu ette taldrik, millest hoovab vastu sussver-kui-mõnusat värskust. Värskelt vokitud köögiviljad segamini ... toortatraga.

Et minu jaoks oli see esimene kokkupuude sellise terakesega, siis olgu temast kaks sõna eraldi öeldud. Tegemist on siis eelkuivatamata tatraterakesega, millelt koor on mehhaaniliselt eemaldatud. Kuna looduslik niiskus on seemnes suuresti veel alles, ei vaja ta ka keetmist, piisab kiirest kuumtöötlusest. See tagab toidule mõnusa struktuuri, veidi teistsuguse maitsetaju ... ja piiiiiiiiiiiikaks ajaks täiskõhutunde. Te ju kujutate ette, kuidas need terakesed vatsas paisuma asuvad? Novat minul piisas sellest kiirest ja kergest lõunast kuni järgmise hommikuni. Ja kui viitsite põgusaltki guugeldada siis võib lolliks minna mihandseid tervistavaid omadusi sellele toiduainele omistatakse :)

No igatahes oli see segu mõnusalt, lihtsalt ja koduselt hurmav. Vokitud paprika, suvikõrvits, porgand ja peet olid VÄRSKED, mitte valmis-sügavkülma-segu! Noh kui väga norida tahaks, siis soovitakse ehk porgandeid veidi pikemalt vokkida enne teisi köögivilju, kuna ta on teistest pikema valmimistsükliga ... aga väike lisakrõmpsuke ei tee tegelikult sellises toidus paha.

Veidi pani hämmelduma väikese järve mahus hapukoore hulk taldriku servas, aga tegelikult sobis seegi antud toidu juurde üsna kohasel moel.

Kokkuvõtteks - pöial kindlasti püsti. Üks pöial, sest sai võetud vaid üks toit :) Igatahes sinna lähen ma veel kindlasti tagasi!

Monday, July 11, 2016

Kalkun tomati ja kartuliga

Mõnikord juhtub nii et kodus polegi baastoiduaineid. No ma pean silmas sibulat ja porgandit, mis on enamiku pajaroogade selgroog :)

Sai just turul käidud ja kott head-paremat täis ahnitsetud, aga näe nood kaks asjakest läksid meelest. No mis teha, kui meie hea-turu-periood on niiiiii lühike, et siis jooksevad silmad kõigele muule laiali. Aga ega siis hooletusest jää roog tegemata ... ja mõnikord juhtuvad niimoodi need mõnusaimad tuletised.

Kui kalkunikoivaliha on ostetud ja pajaroog silme ees, siis tuleb see ära teha, saagu või seitse. Nii siis sündigugi. Ja saagu ka mitmed muud "ainuõiged" reeglid rikutud.

Kalkuni kintsulihake sai tükeldet ja läks otse külmale pannie. Jah, lugesite õigesti - ei mingit eelkuumendatud panni ega suitsuvinega õli, lihale koorikusäristamist ega midagi. Külmale pannile, madalale tulele ja kohe kaan peale. Las ajab oma mahlakest välja ja haudub samas.

Samal ajal sai tükeldada pundikest peterselli pool kaunakest tšillit. Kaks suuremat tomatit käisid kah jämedalt noa alt läbi, üks kollane ja teine punane, noh nii värvi mõttes lihtsalt. Ja ei mingit tomatinaha eelkoorimist seekord. Suvistel kohe-söömis-tomatitel pole pealegi see nahk nii paks, et hakkaks toidus häirima.

Liha jõudis u 15 minutiga oma mahla välja lasta ja jõuda vaikse pruunistumiseni, kui pannile läks klaas vett, maitsemuru ja tomat. Kaas jällegi kõmdi peale ning las ta olla veel u 5-10 minutit, kuni ka tomat oma mahlad vallandab.

Noh ja nüüd ongi aeg viimase sammukese käes. Sipsuke soola pannil ulpivasse leemekesse ja samasse lähevad noored väikesed kardulapoisid. No kas peab üleüldse ütlema, et ei mingit koorimist? Ja kui näeb välja piisavalt viisakas, ega siis pea ka pesema ... noh liiva just ei taha hamba all tunda, aga kõik need lahtised koorehõljumid ei tee miskit halba.

Kartulikesed tuleb küll veidi üle patsutada, et nad kenasti ühtlase kihina kõike kataks ja poolenisti leeme sisse vajuks. Ja ega nüüd pole muud kui 15 min oodata ja valmis see kraam ongi ... vaata ainult aeg-ajalt et kartulid üle ei hauduks ning mudruks ei muutuks.

Ja kassssa tead kui hea see üdilihtne kraam saab? Lõpuks võid veel puhtalt ilu pärast muru peale hakkida ning kausikestega lauale anda - kui potiga ette anda võib rüselemiseks minna :)

Ära kulus:
- pool kilo kalkuni kintsuliha
- pool tšillikauna
- kaks suurt tomatit
- punt peterselli
- kilo värsket koorimata kartulit
- maitse järgi soola

Ajakulu: u 45 min. Maksumus: 5-6 eurot. Tulemus: pannitäis pajarooga, millest neli inimest söövad kõhu punni
------------
pildi laenasin siit, loodan et autor ei pahanda :)

Friday, July 8, 2016

Škmeruli

No kas arvasite nimetusest juba ära, mis rahva köögist see toit pärineb? No muidugi Gruusiast, kuskohast siis veel.

Tegemist on äärmiselt lihtsa ning samavõrra maitsva toiduga, millega saab hakkama ka kõige algajam kokkamishuviline. Nagu ikka, pole olemas ühte ja ainuõiget retsepti, kuid põhiolemus kõlab nii - praetud kana, mis on üleküpsetatud piima-küüslaugu kastmes.

Kanal ja kanal on mõistagi üüratu vahe, kuid laias laastus käib asi järgnevalt. Kana tuleb üle panni lasta kuni kuldse koorikuni, seejärel panna mingisse ahjunõusse, kallata üle küüslauguse piimaseguga ning küpsetada kuni lõpliku valmimiseni.

Osad retseptid väidavad, et kana peab olema ilmtingimata terve, soovitavalt tibuohtu tegelane. Noh et lõikad ta siis kas nö liblikaks või tükeldad jõhkralt neljaks ja toimetad edasi. Teised soovitavad kasutada toidu põhjaks koibi või poolkoibi, kolmandad veel midagi. Igatahes üks mis selge - kondi peal olev liha saab kordades maitsvam kui lihtsalt kuiv rinnafilee.

Mismoodi maitsestada selle roa teist põhitegelast ehk küüslaugu-piimakastet, on jällegi lõputute fantaasiamängude tallermaa. Piim ja/või rõõsk koor ning küüslauk on küll kohustuslikud, kuid edasine ... kõigi mägede nimel, maitsestage nii nagu meeldib! Gruusiapärasuse mõttes võiks kasutada rohelist koriandrit ja sama taime kuivatatud seemneid ... aga kui ei taha või ei ole, siis ei pane. Khmeli-suneli on kena küll, aga võib rahulikult panna mingit muud ürdisegu. Vürtsikus ja soolasus on üleüldse sügavalt individuaalne.

Aga mis siin ikka, räägin siis kuidas mina tegin. Neli kopsakat kanakoiba läksid kõigepealt pannile, said siraka suuremat kuuma mõlemalt poolt, siis aga keerasin tule väiksemaks ning panin rasvapritsimise vältimiseks sõel-kaane alla pruunistuma. Nii umbes 10 min ühelt ja sama palju teiselt poolt. Mõistlik oleks peale esmast pruunistumist mingit soolasegust maitseainet peale riputada, et maitsestumine peale hakkaks (juhul kui te polnud nii virk et kanakest ennem kuiv-marineerida).

Kuni linnuke pannil kulda peale korjas, panin praeahju huugama ja asusin piimasegu ette valmistama. Pakike rõõska koort ja klaasike piima kõigepealt ahjuvormi põhja ... ahjaa, soovitan mingi veidi kõrgemate servadega vormikese võtta, et kuumenemisel vahutama kippuv piimasegu üle äärte ei pludiseks.

Keskmine pea küslat käis kiirkoorimise koolitusest (noaküljega laiaks ja koored eemale) läbi ja sai jämedalt hakitud. Kuna järelküpsemise ajaks plaanisin ligi 40 min, siis polnud vajadust peen-hakkimiseks.

Kindzat ehk koriandrit polnud parasjagu kodus, seega läks kasutusele sugulastaimeke ehk harilik petersell. Korralik pundike noaga peeneks ja piima sisse. Sorti pipart ja teist ürdisegu ... ma ei hakka neid siia isegi kirja panema, sest ausõna ei taha tekitada mingit kinnismõtet nagu PEAKS just maitsestama nii või naa. Aga soola peab panema, sest piim neutraliseerib muidu toidu lamedaks.

Nonii, nüüd on ahi juba äkiline ja kanapiiga reiekesed pannil kauni päevituse saanud. Koivad lähevad piimaseguga täidetud vormi, samasse kallan ka kogu pannile kogunenud leemekese ... ja ahju nad läevad. Vedeliku tase peaks olema umbes selline et pool lihast saaks kaetud.

Nüüd on vähemalt 20-30 min hooletud. Seejärel oleks mõistlik kanatükkidel poolt keerata, et ülemine pool saaks maitsestud ja alumine ahju-jumet koguda. Ning veel 15-20 min ja valmis kogu värk ongi. Pakkuda tuleks mägede kombel ehk kurgi, tomati ja sibulavartega (st ilma mingi kardulase vms ballastita).

Parim on panna kraam samas ahjunõus lauale ja lasta igaühel ahnitseda ülimaitsvat kastmekest oma koivale peale. Portsjoni kaupa serveerides mõistagi peab pidama silmas et parim osa on soustis, seega tuleb iga tükk ohtralt üle kallata ja anda juurde gruusia saia puri tükike, et see maitsev ilu taldrikult kätte saada.

Vaja läks:
- kilojagu kanakest (antud juhul neli koiba)
- 200 ml kohvikoort ja klaas piima
- pea küüslauku
- punt peterselli
- soola-pipart-ürte

Ajakulu: praadimisele u 20 ja ahjus küpsemisele 40 min. Maksumus: u 4-5.-EUR. Tulemus: 4 prisket koiba ehk neli ruik-rahulolevat kodanikku.

-----------
pilt võetud siit

Thursday, June 30, 2016

Kiirmarineeritud suvikõrvits

Suvest suvesse kordub sama asi. Korraga on seda va suvikõrvitsat nii palju, et ei tea enam, mida temaga peale hakata.

Üks lihtsamaid ja tänuväärsemaid võtteid selle viljakese kasutamiseks on teha temast kiirmarineerimise korras suupistekest. Sobib suurepäraselt nii sakusmendiks kui põhiroa kõrvale ilutsemiseks.

Kõigepealt mõtle oma peas valmis, mis maitset sa ootad. Kirkalt haput või pigem vürtsikat, magusapoolsat või õrna vähesoolast. Suvikõrvits on selles mõttes tänuväärne elukas, et tema võtab kõik nigu käsn endasse.

Alusta suvikõrvitsa hekseldamisest. Kui see tegelane on nooreke ja su oma aias või mujal kontrollitult puhtas keskkonnas kasvanud, siis ei pea isegi koort eemaldama. Vanakestel on koorik paks ja tuim, siis tuleb mõistagi nii koor maha treida kui ka seemnete osa eemaldada.

Muuseas, soovitan proovida tavapärase a-la-kurgisalat peenestamise asemel kasutada mõnikord ka koorimisnoaga pikkade laastude tõmbamist. Tulemus saab sellevõrra efektsem, ehkki pisut on mässamist rohkem. Sellise eelvalmistamise pluss on see, et laastutõmbamise saab lõpetada täpselt sellel piiril kui sisemine osa hakkab urbseks ja pehmeks muutuma.

Nüüd pane lõigud-laastud kuhugi kaussi, puista uljalt soola peale ja pane mõneks ajaks kõrvale. Sel moel tõmbad viljalihast liigse vedeliku välja. Ülesoolamist väga kartma ei pea, sest sool jookseb koos vedelikuga maha.

Nüüd on aeg asuda marinaadi kallale. Kuna ma ju ei tea, missugust tulemust sina tahad saavutada, siis räägin seda mida mina tegin.

Kausi põhja sorts õli. Soovitavalt kvaliteetset oliiviõli, kuid see pole kohustuslik. Sinna peale nõristan nii umbes supilusikajagu mett, viimati oli käepärast tume ja kirbevõitu alatooniga kanarbikumesi - jummela hästi sobis! Happelise poole eest hoolitseb poole kopsakama sidruni mahl. Vürtsisädemeks hakkisin pool kaunakest tšillit. Noh ja näpuotsaga soola ka. Kogu selle maitsemängu võib aga vabalt asendada nt mõne magus-hapuka tšillikastmega ja on tegu lihtsamgi.

Kuna mulle igasugune maitsemuru väga meeldib, siis lisasin peoga hakitud tilli-peterselli-koriandrit. Suvisel ajal oleks minu meelest patt neid tegelasi mitte kasutada. Aga taevane arm, kui teile mõni murusort ei sobi, siis jätke ta välja.

Nonii, kogu see tihke mass tuleb nüüd hoolega kokku segada ning lisada suvikõrvits ise. Enne mõistagi kallake ära viljast väljanõrgunud soolvesi ... ja kui pelgate ülesoolamist, siis võite kraami ka sõelal kraani all üle loputada.

Summige nüüd kogu kraam segi. Kui kasutasite laastu-tehnikat, siis tuleb veidi ettevaatlikum olla, et õrnu liistakuid mitte ära murda. Peamine et kõik pinnad saaks kleepja marinaadiga kaetud.

Marinaadis suvikõrvits tuleks mõneks tunniks panna maitsetsuma ja ... valmis ta ongi! Mis on selle kraami peamine pluss - erinevalt kurgisalatist püsib suvikõrvits krõmpsuna ka järgmisel päeval.

Vaja läks:
- üks keskmine suvikõrvits (no nii u 500g)
- supilusikatäis õli
- supilusikatäis mett
- poole suurema sidruni mahl
- pool kauna tšillit
- soola nii eeltöötluseks kui näpuotsaga ka marinaadiks

Maksumus: no ei maksa see nüüd küll midagi. 2-3 eurot ehk? Ajakulu: ettevalmistus 10-15 minutit, marineerumiseks paar tundi. Tulemus: kausitäis suupistet, millest jagub nt nelja šašlõkiportsu kõrvale.
----------
pilt võetud siit