Saturday, July 21, 2018

Paulaner City (Pärnus)

Pärnu kesklinnas paiknes sisuliselt keskajast saadik üks väga oma- ja mitmenäoline puhvet nimega City. Või noh olgu, mitte keskajast, aga igastahes oli koht mitmes mõttes legendaarne. Aga vanal omanikul sai jaks otsa ning kuuel moel muutunud putka asemele pidi tulema uusarendus ... kuid seni seisab see omamoodi vaheminekus ja seniks seadis end samas kuuris sisse Paulaner City.

Laupäeva varalõunasel ajal oli asutis üsna tühi ja enamik sisseastujaid rääkisid "kahvi" ja "pieni kalja" keeles. Tegin otse letist oma tellimuse ja pugesin kaugemasse nurka ... kuid pidin sealt üsna kohe ruumi teise otsa pagema, sest lustikummut pandi hüürgama sellisel detsibellitasemel, et nõrgemad prilliraamid oleks kaheksaks väändunud.

Ainsama supina paiknes menüüs "peakoka kalasupp päevasest püügist", mis eestlasele tehtud allahindlusega maksis 4,95. Jaaa-jaaaa, lugesite õigesti, positiivne diskrimineerimine täies ilus :)

10 minutiga saabus siis kausike aurava leemega, mille pinnal õilmitses hapukoor ja värske hakitud till. See on ju pilgule kena vaadata, aga tegelikult oleks mõistlik lasta kundel endal otsustada, kas ta lisab supi sisse midagi või mitte, kas ei?

Leemeke üllatas mitmel moel ... alustuseks oli see meeldivalt tummine, mitte tühjalt vesine nagu tihti kipub ka peenemates pesades olema. Maitsetasakaal oli aga kummalises nihkes. Soola praktiliselt puljonksis polnud, kuid see-eest oli (ilmselt valge?) pipraga üsna heldelt ümber käidud. Einoh, mulle personaalselt see sobib, sest kaldun ka oma koduses köögis soola ürtide-vürtsidega asendama. Kuid oletan et paljud haaraks soolatoosi järgi - seda aga polnud kuskil näha.

Kas see supp nüüd just samal päeval püütust koosnes, selle osas võib mõistagi küsimusi esitada, kuid kopsakad lõhetükid ja väheldased (ahvena?)fileekesed olid täiesti kenasti olemas, olemata pikast kuumutamisest lagunenud nagu nii mõneski puhvetis seda juhtub. Ülipeeneks hakitud köögiviljadest õnnestus peale kartuli-porkna tuvastada ka juurseller - väga asjakohane valik selle supi sisse!

Et tegu on suveajaga, sai teiseks roaks valitud samast "kergemad road" rubriigist "Röstitud kanamaks koore-konjakikastmes", mis positiivselt diskrimineeritud hinnaga maksis 8,55 raha.

Ja no mina ei tea mis värk see siis Pärnus on, aga juba teises kohas tuuakse teine toit lauale mõni minut peale esimest?!? Noh olgu, piiga oli ilmselgelt kohmetus õpilaseseisundis ... aga no ikkagi. Ma ei söö ju kahte toitu korraga, või on mul erilise apluse silt otsaette kirjutatud? :D

Roog ise oli aga super-puper. Kanamaks oli parimal moel pealt krõbedaks ja seest sulavaks saadud. Köögiviljapüree osas ei saanudki tema kooslusest aru, oli selles ehk kaalikat ja porgandit ning pastinaaki? Kaunilt sätitud ja marineeritud köögiviljaviilud väärivad kiitust nii välimuse kui maitse poolest. Kõige parem-üllatavam-maitseküllasem osa oli aga karamelliseeritud fennelisüdamik! Sellist mõnusat krõbedaks-magusaks säristatud elamust poleks lihtsavõitu pubist küll oodanud.

Väikese norinana noriseks puuduva leiva üle. Mitte et ma seda oleks muidu ihalenud, aga selle kastme ja maitse ja elamuse virvarri oleks ma soovinud küll taldrikult kokku kaapida :)

Kokkuvõttek siis pilt selline. Supipöial pole küll kuigi veendunult, kuid siiski püsti. Kui hapukoore asemel oleks supi kõrval või sees olnud sidruniviil, oleks maitsepilt terviklikum olnud ja kiidaks rohkem. Praepöial aga ajab selja vaimustunult sirgu ning on valmis hommepäev tagasi minema sama koka muid vigureid maitsma! Nii et see suvine puhvet väärib soovitamist küll ... vähemalt varaseks lõunasöögiks, kuni ühetaoline turistimass seda õhtuks üle ei ujuta.

Saturday, July 14, 2018

Lihapallid juustukastmes

Väljas võib küll olla nii palav et mõtted sulavad peas nagu lauanurgale unustatud jäätis, aga kord päevas tahaks süüa ikkagi. Noh ja kuna peale viimatist Tallinna keskturul käimist on külmikus kera sulugunit ja tükike brõnsat, siis liiguvad mõtted juustustel radadel. Ja et äsja oled näinud ühte väga rammusat videot ... siis teed kõik teisiti. Või siis pisut teisiti.

Alustuseks tuleb teha lihapallid, sest ... Või oota, alustuseks tuleb võtta ikkagi sibul, see va kokkamise tüviviljake. Veel parem, kaks sibulat, sest kaks on ju rohkem kui üks, või mis te arvate? Ja köögikombain, mis laisavõitu kokkajate abiliseks välja mõeldi.

Sibuldis lendab selle massina sees kenasti kildudeks koos küüslaugu ja porgandiga. Küüslauk on enam-vähem kohustuslik komponent, porknakesed mitte nii väga, aga mulle meeldib. Pealegi olid köögiviljakorvikesse kohale tulnud need pliiatspeened värsked porknapoisid, mida peab ilmvõimalikult ruttu ära kasutama, enne kui neist saavad lötsid ja pehmed kribalad.

Nüüd kolib pool sellest köögivilja-killustikust pannile kastmepõhjaks, teine pool saab kombainis lisanduseks pool kilo loomahakkliha, seltsiks meelepärased maitseained. Las massin müttab neid kokku segada, kuni pannile tuli alla saab ja särisemist kostma hakkab.

Lihamassist väntsutad pihkude vahel pöidlaotsa suurused lihapallid ja laod teisele pannile. Ole mureta, nad võib üsna külg-külje-kõrvale panna, praadimise käigus tõmbuvad need pontsakad poisid kenasti kokku ja ruumi jääb ülegi.

Kastmepannil on aeg lisada köögiviljadele veidi vett ja hautada neid nii u kolm-neli minutit, kuni porganditükid kenasti poolpehmeks simmerduvad. Senikaua sega kuhjaga supilusikatäis jahu veega segamini - nii pole ohtu et kastmesse tükikesi jääb - ja lisa kastmepõhjale seda agaralt segades nagu oleks sa puutin kes sekkub võõrriigi valimistesse.

Vahepeal ära väga moluta, lihapallikestel vaja külge pöörata ja teise poole võid kasvõi kaane all praadida - hautamisest tõuseb antud juhul ainult kasu, kuna porganditükid lihapallides küpsevad lihaga võrreldes veidi kauem.

Samal ajal lase sõrmepaksune jupp brõnzat ja teist samapalju sulugunit noa all tükkideks. Võiks mõistagi ka riivida, aga minu meelest on hakitult parem, sest siis selgub ka brõnza kasutamise mõte. Kui teha kaste ainult suluguni baasil, siis jääb see väga venivaks. Brõnza aga kuumuse mõjul niipalju ei lagune ja nii jäävad väikesed mõnusad juustutükikesed ka kastmes tunda ja näha. Kastmekest tuleb mõistagi üsna hoogsalt segada, et toimuks ühtlustumine, selle käigu saab ka veel olluse paksust reguleerida nt vee või hapukoore lisamise abil.

Noh ja nüüd ongi aeg kaks pannitäit ühildada, lihapallid juustukastmesse kallata ja üheskoos veel paar minutit koos podistada. Kas sa siis pakud neid pärast kartuli, riisi või lihtsalt köögiviljadega, on juba täiesti ükskõik. Kaste paneb aga mõmisedes taldrikut puhtaks lakkuma ka kõige suuremad esteedid.

Minul kulus kokkamiseks ära:
- kaks keskmist sibulat
- pool pead küüslauku
- neli peenemat porganidt
- pool kilo loomahakkliha
- maitseaineid
- õli praadimiseks
- kastmesse supilusikatäis jahu
- kaks sõrmepaksust viilu tükkideks hakitud juustu
- törts hapukoort kastme valgendamiseks

Maksumus: hinnanguliselt 6-7 eurot. Ajakulu: mitte üle poole tunni. Tulemus: 4-6 portsu lihapalle matsuvalt maitsva juustukastmega.

Wednesday, July 4, 2018

Piparmünt bar & tostadas (Pärnu)

Suvelinna vanas südames avati enne jaani taas üks uus puhvet. Või noh, ega ta nüüd päris-päris uus pole, lihtsalt juba olemasolev Piparmünt poegis ... või siis avas filiaali, kui soovite. Piparmünt bar & tostadas nimeks ... noh et oleks edev ja erinev. Vist?

Kui jätta nimevigur kõrvale, siis puhvet ise paikneb üsna lahedas kohas - vana raekoja ja Lastepargi vahetus läheduses, aga samas sellises koduses umbsopikeses ja vanas pürjelimajakeses. Sihuke nunnu ja veidi peidetud ja pisut unustusehõnguline nagu väärikas vanaproua, kes on ilmaelust tagasi tõmbunud ja nüüd heldinult oma õdusas pesas fotoalbumeid lappab.

Üsna tipptunnile lähedasel ajal oli majas ja selle varjulises aias kundesid üsna korralikult ja sestap oli piigal kappamist palju, aga kerge jalg ja lehviv kleidisaba andsid kõigele hoogu ning asjad kulgesid üsna kiirelt ... ehkki mitte ilma viperusteta.

Napipoolne plastmenüü tervitas minusugust suisa kolme supiga. Või siis ühe supi kolme versiooniga, kui soovite - kolm ramenit. Valisin loomalihaga versiooni ja jäin ootele. Tundus, et köögis oli kiire aja toimel veidi pidurdunud vastuvõtuvõime ja sestap hõiguti minu tellimust mitme inimese poolt jupp aega edasi tagasi.

Hetk enne suppi ilmus lauda ka leivakorvike, milles leidusid - ja vaata see on tubli tegu - kohapeal küpsetatud pita-saiakesed. Soojad ja pehmed ... ja ilmselt ka isuäratavad, kuid minusugune ei oska saiaga midagi peale hakata. Oleks siis väike võinapake või siis koha suundumust arvestades hummuse-totsik siia juurde pandud, oleks sellegi kallal nakitsenud.

Nii u 15-20 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauale supp ... ja minut hiljem ka teine roog. Vaadake kulla kaimud, nii ei tehta. Olgu kiire või mitte, aga ühele kundele kahte toitu korraga ette ei anta! Selleks ei pea ju kõrgeid koolitusi läbima, et aru saada, et ühel kundel on üks suu. Kahte toitu korraga ei söö ka aplaim meist. See aga tähendab, et teine roog jahtub ... või õigemini see tähendab väikest hoolimatust.

Noh aga supist endast. Raamen veiselihaga (5.-EUR). Keskmist mõõtu kausike kuhjaga täis head paremat, mille juurde käis vurinal etteloetud seletus sisu kohta, tulvil nipiga sõnu ... nii et pidin üle küsima. Siis selgus, et kuhilas peaks leiduma tatranuudlid, pikalt küpsenud veiseliha ja taipärane redis ning mais.

Redisest tõmmatud pikad spiraalid olid tõepoolest selle roa ehe - värvikas ja krõmpsjas algus tõotas sama lustakat jätku. Nooooh ... seda ta nüüd edasi väga polnud. Tatranuudlid ei saagi midagi eriti värvikat olla, eriti kui nad on veel külmapoolsed :) Loomaliha pikakiuline hunnik maitses mõistagi hästi, toetatuna tumedast aromaatsest puljongist. Lusikatäis konservmaisi jäi ülejäänud koosluse mõttes täiesti paralleelseks, seda enam et pulkadega manustamiseks mõeldud supikeses oleks kasvõi mingid võrsed või muud pikemad-peenemad objektid olnud hõlpsamini püütavad. Aga noh, lusikas läks lõpuks appi ja kauss sai tühjaks, peenelthakitud punane sibul pani maitsepildi kenasti kokku helisema. Nii et kauss sai tilgatumaks ja üldmulje jäi siiski täiesti positiivne.

See teine roog - soja-ingveri sealiha (6.-EUR) - pani aga kergelt jahmuma. Positiivses mõttes vist siiski, kuid segadusseajavalt ikkagi. See, et sa tellid sealiha ja saadki sealiha. Ainult sealiha. Lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga. Noh ja kaste on samas kausis kah mõistagi. Eeee ...

Einoh, kontseptuaalselt pole mul sellise serveeringu vastu mitte kõige vähematki. Enamasti on kõik see ballast, mis taldrikule liha/kala/vms põhiosa juurde kuhjatakse, üsna küsitava väärtusega nii ehk naa. Seega - pakkuda lihtsalt tükki liha on täiesti koššer, kuid võiks ju ennem küsida, et: "kas te olete varem meie juures käinud ja kas te teate, et me pakume seda rooga ilma mingite lisanditeta?" Ilma sellise küsimuseta jääb kundele mulje, et midagi on kuskil segamini läinud ja pool toidust nurga taha kummuti servale ununenud või midagi ... aga küsida kah nagu ei julge :)

Aga nüüd kui lõpuks roast endast rääkida, siis oli see ju igati hüva ja kiiduväärne. Korralikult läbiküpsenud tükike vennaihu ... no mis saab siin valesti minna. Meeldiv magusakas-hapukas-vürtsikas kaste, mille kleepjas mass katab iga lahtilõigatud ampsu kenaks väärispalaks. No tore ja mõnus ju! Ja igatahes meeldejääv.

Kokkuvõte tuleb aga heitlik. Kui rääkida serveerimis-tõrgetest (kaks toitu korraga lauda ja eripäradest mitte-informeerimine) siis kortsutaks ju kulmu. Aga supipöial on igatahes pigem püsti kui pikali, öeldes et ülejäänud raamenite perekonnas oli see igati väärikas tegelane. Praepöial küll vaatab alguses segaduses ringi ja küsib, et kas nii peabki ... kuid siis otsustab siiski teo kiiduväärseks tunnistada. Põnev puhvet igatahes! Ja üleüldse - hooaja tipus olevas Pärnus saada 11 euro eest hästi ja maitsvalt söödud - see kõlab ju hästi.

Monday, July 2, 2018

Ljulja-kebab ... suitsuvorstiga

Rääkida ljulja-kebabi tegemist tundub ... noh umbes sama mõtekas kui anda õpetust muna keetmise kohta. Aga alati saab teha asju ju väikese vimkaga, noh mänguilu mõttes või nii, eks ole?

Kebab iseenesest on ürgne nagu kuu ja aegumatult lihtne nagu loomanahk härrasmehe õlal. Kõik veganid võivad nüüd end evolutsiooni õietipuks lugeda, kuid esimene valmistatud toit (mitte juhuslikult üleskorjatud söödav pabul) oli küpsetatud liha. Seda "kebab" tähendabki. Noh ja selle barbaarse kebabi peal on üles kasvanud ka kõige ehmes-pehmema lumehelbekese miljonid eellased.

Iga lihtne asi leiab edasiarenemist ning nüüd tunneb iga oma tänavast nina välja pistnud tegelane selle alaliike. Kõigi Brüsseli öiste nokastanud asukate põhitoidus döner-kebab või siis kõrvalputkas pakutav shish-kebab. Seekord aga satub meie klahvide toksimisest parkunud tööinimese kämmalde vahel ljulja-kebab. Või noh olgu, vardas küpsetatud kotlet, kui nüüd tiheasustusega aguli asuka kombel väljenduda.

Kotletti oled valmistanud? Või vähemalt pealt näinud? Siis pole ka selle toidu valmistamises mingit erikunsti ... välja arvatud üks, millest veidi hiljem räägime. Kannatust, mu noor sõber. Lurista oma päeva esimest laktoosi- ja kofeiinivaba latte nimelist dieetjooki ja proovi jutulõnga jälgida. Kuigi ... kui sa oled juba siiani lugenud, siis võib oletada, et su topsis loksub päris kohvi, see ebaõiglasest kaubandusest ostetu (olgu Shiva halastav)?

Ei pole olemas õiget retsepti siingi, tuleb rahulolevalt tõdeda. Kes väidab, et ilma kurdjukita ei saa seda rooga eluseeski valmistada. Teine, et ilmtingimata läheb vaja seda ... kuidas nüüd eestikeeli öeldagi ... "жировая сетка" noh. Aga las ma kirjeldan mida mina tegin.

Alguses on sibul. Sest ilma mina ei oska. Mõni ütleb et "võeh" ja kolmas suisa sülitab ... aga mina ilma sibulata liharooga teha ei taha ja ei oska. Sest no miski peab ju mahlasust andma, eriti kui tegu on loomalihaga. Aga vat just loomalihast ma seda ljulja-kebabi tegema hakkangi.

Niisiis - sibul ja küüslauk ja köögikombain. Laisk olen, tean. Olen elus ilmselt mitu tonni sibulat hakkinud, kuid kui jutt on kotletimassist, siis eelistan kombaini. Kõrrrr ... ja lendavad need valged maitsejubilad kildudeks. Ja siis tuleb see, mida ükski normaalne inimene ei teeks. Suitsuvorst! Vaata pagan seda teab, miks, aga miskipärast tundus seekord jube hea mõte samasse kombaini lasta ka jupp pool-suitsuvorsti ... sihuke peopesa mõõdus aromaatne isuäratav jublakas. Koll-kolladi müdiseb see veidi koos sibulaga, kuni taltub mõõdukaks mudruks. Noh ja siis samasse ka esimene pool hakklihast. Ikka selleks, et ühtlasemat konsistentsi anda. Ja see, mu kaimud, on ülioluline!

Nüüd siis kummutan kombainis kokku mätsunud lihase massi suuremasse kaussi, panen peale teise poole hakklihast, siputan soola-pipart ja asun käsitsi mässima, rudjuma, mudima ja masseerima. Sest vaata tulemus peab olema ühetaoline ja tihe - see ongi esimene pool eelmainitud salajasest eriteadmisest.

Mõistlik oleks nüüd panna söed grillis hõõguma, sest valmis lihasegu peab u pool tundi maitsestuma-ühtlustuma. Ja ega alla poole tunni ja söed ka küpseks ei saa, ega ju?

Noh ja kuni söed vilavate silmadega üksteist vahivad ja vastastikku kuumi kirgi kütavad, saab asuda vardastamise juurde. Võtad aga paraja peopesatäie kotletiliha ja asud teda patsutama, pihkude vahel loopima ja muidu vaikselt klohmima. See on nüüd teine pool rituaalsest salatoimetusest. Sest lihamass peab olema tihe, tihke ja ilma ühegi õhumullita!

Varda otsa panemisel on koolkondlikke erinevusi - et kas vajutada varras külje pealt liharulli sisse või ajada see tagumikust sisse (see polnud nüüd see mida sa mõtlesid, eks ole!) - aga mina ei oska ühte meetodit teisele eelistada. Või kas kasutada metall-vardaid (et annavad sooja ka liha südamesse) või puuvardaid ... jällegi maitse ja juhuse asi. Ainult et neid puutikukesi tuleb ennem mõistagi vees leotada, eks ole!

Kui kaua süte peal küpsetada? Vaata nii oinas ma nüüd kah ei ole, et seda õpetada. Et kas kaane all ja miilamisi või lehvikuga süsa kirkaks vehkides? Jällegi siiralt teie asi. Kui on pealt pruun ja torkamisel seest lihamahla voolab, ongi valmis. Sütele tilkuva ja valge ohvrisuitsuna kerkiva maitsva rasvakese hõngu vastu ei saa midagi - see teebki kogu asjatamise vaeva vääriliseks.

Ja mis tulemus siis oli ... eriti võttes arvesse seda va suitsuvorsti vimkat? Noh oli see nüüd tajuhäire või mitte, aga eriti-eriti-eriti lihalik-lihane elamus sai seekord keele kaudu ajju lükatud.

Minul kulus ära:
- kaks kopsakat sibulat
- pool pead küüslauku
- sadakond grammi suitsuvorsti
- 800 g looma-hakkliha
- soola-pipart-maitseaineid

Ajakulu: kokku kogu tegu ehk tund aega, seda koos liha maitsestumise ja süte ooteajaga. Maksumus - noh ehk on u 5-6 eurot. Tulemus - 10 peopesapikkust vardatäit.

Monday, June 11, 2018

Laisk hatšapuri

Gruusiapärast juustupirukat olete ampsanud? Seda va hatšapuri nimelist? Kui ei ole, siis vudige
lähimasse gruusia lipuga lehvitavasse puhvetisse ja proovige ära - ilmtingimata ja esimesel võimalusel!

Kui aga juba olete, siis kas olete mõelnud, mida see nimi tähendab? "Puri" (hääldada veidi u tähte rõhutades ja venitades) on kartveelide keeles leib ja "hatš" ... vaat ei ole "juust"! On hoopis "kohupiim".

Sellest mõttest ajendatuna tegutsema asusingi. Aluseks peab mõistagi olema korralik suluguni juust, ilma selleta pole mõtet mässatagi. Mina toon seda Tallinna keskturult, teie ehk teate kuskil mujal seda saada olevat. Aga kuna piiraka nimes on see kohupiim, siis seda võtsin kah mängu.

U 300 grammi kohupiima kohta võtsin teist sama palju sulugunit, riivisin ära ja mätsisin kokku. Lisasin tiba soola kah, sest ehkki suluguni ise on kergelt soolakas, oletasin et mageda kohupiima tõttu võiks veidi mekki juurde tuunida. Õigesti oletasin :)

Ja kuskohast nüüd see pealkirjas öeldud laiskus mängu tuleb? Aga selles et taignaga ei hakanud ma ennast vaevama. Võtsin täistera tortillad ja täitsin nad juustu-kohupiima seguga. Noh voltisin tortillad ümber täidise millekski ümbrikusarnaseks või nii.

U pool tundi hiljem tuli praeahjust välja siis selline pilt. Osad ümbrikud olid avanenud nagu Sakartvelo mäeorud ja sisu veidi välja nõrgunud niikui üks lumekeel mägede vahel.

Maitse ... noh eks ta nüüd tiba teine ole kui mägede poegade karvaste käte poolt valmis muditud imeteod, aga mõnus-mõnus-mõnus ikkagi.

Veidike laiskust ja juustuselt nõrguvaid maitseid teiegi suvistesse päevadesse!

Saturday, June 2, 2018

Humalakoda (Tallinnas)

Mõnikord on hea petta saada. Et lähed küll kohta, mille nimeks on pubi, aga saad hoopis restoraniväärilise toiduelamuse. Nii juhtus minuga uue Balti jaama turu ülakorrusele rajatud pruulipubis Humalakoda.

Ruumikas ja meeldivalt õhuküllane saal oli küll reede õhtule kohaselt rahvast puupüsti täis ning vaba lauda naljalt leida ei olnud, kuid mul õnnestus end tagasihoidlikult letinurgale sokutada ja tellimus siiski sisse anda. Et soovisin seekord kööki kaardistada, siis jätsin õlled proovimata, kuid seda enam soovitan seda teistel - noor pruulmeister teab, mida ta teeb.

Menüü rõõmustas silma suisa mitme supiga, kuid läksin taaskord jahtima seda va tunnus-rooga ehk seljankat. See oma olemuselt lihtne supike räägib köögist pika ja põhjaliku loo, kui sa ainult kuulata viitsid. Et kas pada täidetakse lihtsalt köögijääkidega - ja oi selles ei ole midagi halvasti ega valesti, sihukest üleannet seesinane supike algselt täitiski - või viitsib kulbikeerutaja ka sööja peale mõelda.

Humalakoja seljanka (4.50) osutus aromaatseks, tummiseks ja meeldivaks. Nojah, seitset sorti liha siin küll polnud, kuid vürtsikad peenema sõrme jämedused grillvorsti jublakad andsid maitsele kenasti vunki ja väheke taist sealiha lisas toekust. Mis aga paneb tunnustavalt noogutama, siis see on kapparite lisamine - see pole üldiselt tavaks, kuid vääristab roa maitset kõvasti.

Teiseks roaks valisin kergelt kõheldes kergema roa "Praetud koha. Spargel, röstitud fennel, kartuli-lehtkapsakook, Charon kaste" (14.-EUR). Kalaroad on mulle üldiselt väga mokkamööda, aga koha kui loodusnähtus on üsna tuhm tegelane. Nojah, seda oli ta ka seekord. Aga õnneks olid kõik muud osised taldrikul kõike muud kui tuhmid. Kõva kuuma näinud spargel eritas kerget ja ehedat suitsuaroomi. Röstitud fennelisüdamik nägi paganama dekoratiivne välja, ehkki see va krõmps apteegitillisüdamik kaotab kuumutades suure osa oma algsest aromaatsusest. Krõbekoorikuline kartuli-lehtkapsakoogikese muhe sisemus oli mõnusalt maitsekaks tuunitud ja meeldis kohe väga.

Parima elamuse pakkus aga Charon kaste - see tomatine happeline kreemikas ollus üllatas piparmündilise värskusega, ehkki väidetavalt polevat münti sinna sisse pandudki. Taldrikuservale puistatud Cayenne pipar (?) andis võimaluse igale ampsule tuletera juurde kruvida.

Ja teate mille üle oli kohe eriti hea meel ... te ei usu, aga see, et end pubiks määratlev asutis julges praadi serveerida ilma kohustusliku kardulata või kasvuhoone-tomatita ja muu biomassita, millega enamasti pubi-köögid oma maitsetühjust asenduseks täita püüavad!

Supipöial on üldiselt üsna püsti, soovitades küll veidi lahkemalt lihakraami katlasse loopida ... kuid kapparite kasutamise eest - puhas respekt! Praepöial aga ajab selja sirgu, kiidab ja kummardab uue kastmetilgakese järele ning siis ajab end taas rahulolevalt püsti.

Wednesday, May 16, 2018

Rondeel (Narvas)

Narva nähtavaim osa on mõistagi piir. Ja mitte selles tänases, metallväravate ja muu järjekorra mõttes, kuivõrd oma ajaloolises võtmes. Kahe maailma puutekoht.

Piiri võimsam osa on kindlus. Oma tummas ja tuiakas vastuseisus teisele kindlusele. Noh ja omaette mõjusa arhitektuurse kehandina, eriti öise kontrasti mõttes, kus läänemaailma esikindlus sirab valguses ja teine pool ... aga mitte sellest pole täna juttu.

Kindluse maitsvam osa on restoran Rondeel. Kes Narvas toidulaval ringi vaatab, torkab oma nina varem või hiljem ka sellesse puhvetisse. Ja paganama õigesti teeb.

Veetsin eile pika ja töise päeva selles asutises sootuks muud asja ajades ja päeva lõppedes sai täiesti pimesi viibatud, et "tooge mulle sama asja süüa, mis need teised tellisid". Ja näe sa siis ... sellisel huupi rehmamisel on omad plussid!

Supiks sattus kunstipäraselt küsiva nimega O'kroška? (4.-EUR) Ja oh rõõmu, selleks sattus hurmavalt eripärane kreemsupp! Noh teate ju küll kogu seda skeptiliselt susisevat jura, mida ma siiani olen kreemsuppide ja neid pakkuvate putkade kohtu ajanud ... novat nüüd oli kõik vastupidi! Seesinane puhvet HOOLIB maitsest. Peedi ja keefiri lihtsavõitu blend mõjus värskelt ja meeldivalt. Roosa leeme sees lebaskles lihtsalt võrratult meeldiv nähtus - suitsutatud vutimuna! Marineeritud punane sibul, vürtskurgi salsa ja lihtsalt riivitud peedi näpuotsatäis peitsid enda alla kõige narvalikumat ampsakat - kahte silmujuppi. Olen silmude suhtes üldiselt üsna paralleelne enamasti, kuid siin mõjusid need ebakala jublakad väga asjakohaselt.

Supi kõrvale pakutud leivandus väärib omaette kõnepunkti. Krõbeda koorikuga musta leiva virnakese kõrval ilutses kaks kettakest - üks tavapärane ürdine maitsevõi ja teine huvitavalt lillakas-punane kuhilake. Selle teise seest tuvastasin ise ära peki ja mustsõstra, aga asjaomane kodanik seletas veel, et olla veel ka õunakesi ja midagi muud ... aga igatahes on taolise ukraina-poola pärase pekimäärde pakkumine väga teretulnud vaheldus leivataldrikul.

Teiseks roaks sattus pimetellimuse tahtel külm rostbiifisalat grillitud köögiviljadega (8.-EUR). Mahlased liharibad olid segi semmitud grillitud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Mida amps edasi, seda tuntavamaks muutus sütel grillimise suitsuaroom, kuid kõik maaväelised olgu mulle tunnistajaks, et see sobis kui rusikas ... hmm ... taskusse. Rusikas mujale ei sobigi, eksoleju? Tõsi, see lihav ja mahlane vaasitäis oleks tahtnud endale ehk poole laimi mahla peale särtsuks või midagi säänset, kuid väga meeldiv kraam ikkagi.

Kokkuvõte seega igati positiivne. Supiöial on sirgelt ja virgelt püsti ja küsib ainult - kas leemekest võiks veidi rohkem olla? Teine pöial - see keda tavaliselt praepöidlana tuntakse, kuid seekord salatipöidlana üles astub - on samamoodi rõõmus, kuid palub et maitsevinti võiks veel peale keerata. Igatahes saada linna esindusrestoranis 12.-EUR eest söönuks on juba väärtus omaette ning seda puhvetit võib soovitada igatahes!