Green Room (Tartu)

Ilmselt vist enamikes linnades, mida läbib dominantne jõgi, eksisteerib üks veider fenomen. Need, kes elavad „õigel“ pool jõge (loe – kesklinna poolel), satuvad harva teisele poole. Koos jõega lõpeb ju „meie“ ruum. Siin lõpeb tsivilisatsioon. Teisele poole minek on alati väike seiklus ja ettevõtmine. Noh umbes nagu karupoeg Puhhil, kes läks põhjapoolust avastama.

Mina näe avastasin, et teisel pool Emajõge olla endise Atlantise all tegutsemas puhvet Green Room, kuhu polnud veel sattunud. No muidugi polnud – ikkagi teisel poolel paikneb noh!

Asjaolud kujunesid nii, et juhtusin sinna minema tulikuuma pühapäeva õhtul kell kaheksa. Õhk oli küll lämbe, kuid jõgi lisas oma mõnusat jahutavat hõngu ning tühjavõitu terassile maha istudes oli meeleolu suurepärane. Emajõe ääres süüa saada on ju haruldane luksus, kas pole!

Viie minutiga oli menüü lauas, veel viie pärast sain tellimuse sisse anda ja jäin mõnuledes ootama. Imelise suveõhtu täitsid vastaskaldal sibav kohvikuelu ja üsna tihe jõelaevandus. Mööda paarutas suur luksuslik kaater, laevalael demonstratiivselt tantsivad bikiinitarid. Pisitillu paadike, millesse mahtus vaid mees ja mehesuurune päästevestis hundikoer. Päris üllatav oli vaadata, kuidas nii umbes iga minuti-paari tagant keegi mööda sõitis piki muidu üsna unist jõeteed.

Kahjuks sellega aga ka kogu ilu lõppes ning asjad hakkasid allamäge veerema.

Supi tellimisel selgus, et küsitav „nädalasupp“ on otsas. Noh olgu, nädal ka otsas, las ta olla, jääb üllatus olemata. Võtsin „rebitud liha supi“ (5.00) ja jäin ootele.

Veeklaasi minuni jõudmiseks läks ligi 15 minutit. Kusjuures piiga isegi ei vaevunud küsima, et missugust vett, noh kasvõi et mulliga või mullita, mingitest jäädest / lisanditest rääkimata. Toodi lihtsalt klaas sooja kraanivett. Soojal suvepäeval. Hmmhhh.

Ei mingit leivakorvikest või muud ootenokitsemist.

Supp jõudis minuni 30 minutit peale tellimist. Ilmselge mikrouunis soendamise jälgedega. Olgu, see pole otseselt patt, seda enam et ilmselgelt pole minusuguseid napakaid palju, kes säherduse temperatuuriga suppi tellivad. Aga no see supp oli igav! Nimeandev rebitud liha oli ju tõepoolest olemas, ahjus pikalt küpsenud ja puha. Köögiviljad selle ümber rõhked, mis pole ju halb, kuid annab aimu, et nad pole supi valmimises mingit rolli mänginud. Leem, mis peaks kõik ühte siduma, oli aga igav ja maitsetühi nagu nõukogudelik paraad.

Näitsik küsis supikausi eemaldamise käigus püüdlikult, kuid huvitult: „kuidas maitses?“. Vastasin nii mõtestatult kui oskasin: „neutraalselt“.

Praena sai tellitud asutuse uhkeim ja kalleim roog: „veis spargli ja kartulipüreega“ (menüüs 16, tšekil 16.90). Oehh. Sellise menüü-rea puhul ootaks kahte asja. Esiteks küsimust soovitud küpsetusastme kohta ja teiseks ka korralikku hambulist lihanuga. Ei tulnud ei ühte ega teist. Kohalejõudmise aeg tellimuse hetkest – u 45 minutit – on küll paljuvõitu, kuid ei midagi katastroofilist.

Tellimise hetkel teadis piiga mulle öelda, et menüüs ette nähtud kartulipüree on otsas. Et kas ma oskan midagi muud tahta, nt riisi vms. Oi ega mind pole ballast kunagi huvitanud, palusin panna sellevõrra rohkem muru, see soov leidi ka naeratavat mõistmist.

Saabunud roog nägi väja hea, ilma mingite ülemäära kunstiliste pingutusteta. Kuid sisu ... oehh. Liha küpsusaste oli ju täiesti OK, punase-mahlase sisuga. Aga vaata see va maitse ... nohh jahh. Kuna kokk oli otsustanud liha maitsestamisest sisuliselt loobuda, siis ainuke maitsetoon, mis domineeris algusest lõpuni, oli kaua puhastamata grill-raudadel rääsunud õli ebameeldiv mõrkjus.

Lisandiks olev üle panni käinud porgand-seller-paprika on ju täiesti asjakohane kombo, kuid ka see oli praktiliselt maitsestamata. Pikaksveninud sparglitel polnud eemaldatud alumist puitunud osa. Efektne punane veini-marjakastmeke päästis oma leebe magus-hapuga veidi üldiste maitsetust, kuid tubli osa praest jäi siiski minust taldrikule.

Olin endamisi otsustanud, et seekord ei jätta ma isegi mitte jootraha, sest hea maitseelamuse asemel kogus minus hoogu tõrges meelepaha. Suutsin kätega vehkides saada niipalju tähelepanu, et arve ära maksta, „kohe tulen ja toon teile raha tagasi“ jäigi aga saabumata, sest u 10 minutise ootuse järel rehmasin käega ja lahkusin. Püsti tõustes avastasin, et kõik välikohvikulauad minu selja taga olid inimesi täis valgunud – see nüüd seletas tiguaaeglaseks jäänud teenendus-tempot. Aga köögi maitsevaegust ei seleta see ikkagi.

Kokkuvõte seekord torisev. Supipöial on maitseigavuse tõttu lötakil horisontaali lähistel, praepöial kukub aga horisondistki allapoole. Ainuüksi heast vaatest Emajõele ei piisa korraliku puhveti pidamiseks! Siia jäetud aeg ja raha osutusid kehvaks investeeringuks.

---

lugu ilmus siin

Narva Diner

Narva linna sees on Astri keskus, mis näikse seespoolt olevat suurem kui väljast, mahutades mh enda sisse ka kuus toidupesa. Üks neist võlus mu enda juurde lubadusega pakkuda Ameerika seljankat. Vot seda imet tahan mina oma silmaga näha ja keelega katsuda. Pöidlaga torkimisest rääkimata. Nii et Narva Diner, siit ma tulen!

Nagu nimestki aimata võib, on tegu ameerikapärase puhvetiga ning see stiil on väga kaunikesti välja peetud alates punasest mööblist, kõikvõimalikust butafooriast seintel kuni telekast Chaplini tummfilmide näitamiseni. Menüü on üsna pikk ja lai, lisaks ootuspärastele burksidele ja hot-dogidele leidub selles ka päristoitu. Isegi supimenüüs on suisa neli reakest, mis teeb ainult rõõmu!

Esimeseks roaks valisin mõistagi „seljanka ameerika moodi“ (4.60), mille kirjelduses räägitakse kauboide kannatusest ja leidlikkusest selle õige ja eheda supi kokkupanemisel :)

Ooteajal toodi lauale tõsiselt ameerikalik starter – kotike sooja ja soolase popkorniga! Jestas, ma pole seda kraami söönud vist küll kümmekond aastat ja pean ütlema, et taaskohtumine oli meeldiv! Tõsi küll, nii umbes peale neljandat terakest hakkas koormama liigne soolasus, aga nii umbes kolmandiku kotikese sisust sõin ära ikkagi.

Supi saabumisega läks nii umbes 5 minutit aega ja no teate – see ON ameerikalik! Supp ilmus lauale koos kausikese friikartulitega! Ja supitaldrik ise oli tähekujuline nagu tähelipult tulnuna. Ja supi pinnal oli lahkelt praetud peekonit. Ja supp ise oli tihke ja lihav ja rammus. Välimuse eest igatahes kõvad plussid!

Supi sisu üle ma nüüd ülearu kiitev ei oleks, koosnes see mass enamasti peenelt ribastatud keeduvorstist ja hapukurgist. Lisaks ka ülipeenelt hakitud kartul ja frititud sibulahelbed. Aga leem oli siiski piisavalt happeline, et tunnustavalt noogutada – laias laastus on tegu õige lähenemisega! Ja no kuna see on „ameerikapärane“, siis pole ühtegi sõna kobiseda ka kõige muu üle, ju ta siis selline olema peabki :)

Teise käiguna tellisin „New Yorgi steigi“ (9,90), mille saabumine võttis ca 20 min tellimusest. Ja taaskord – toit tuleb lauda uhkelt – punasel pannil serveerituna! Küpsus-astme küsimus saab traditsioonilise vastuse „nii toorelt kui seda pakkuda julgete“ (mida pidin küll ka vene keeles kordama, aga minu jaoks see pole probleem). Noh ilmselt jäi see väljend nii ühes kui teises keeles mõistmatuks, sest liha osutus seest vaid roosaks.

Oi siin majas armastatakse soola! Nii nagu plaksumais ja friikartulid olid liigselt soolased, nii ka piisavalt soolasele lihale oli peale lahke peotäiega raputatud hästi jämedaid soolakristalle. Kaapisin need maha ja asusin kallale. Olgu nüüd selle veidi liialt pika küpsetamisega nagu ta on, aga liha ise oli hea! Veise välisfilee korralik seib, nii nagu ta olema peab, kena ühtlane struktuur ja kohased grillitriibud peal (kahjuks küll mitte päris, vaid ilmselt elektrigrill).

See ameerikalik kapsasalat (colesaw) on mind alati üsna külmaks jätnud, nii jäi ta ka seekord üsna puutumata. Seevastu aga praktiliselt tilgatuks hävitasin külma majoneesikastme napakese, mille mõnusalt sinepine-vürtsikas-ürdine maitsekooslus sobis lihaga superhästi.

Kokkuvõtvalt siis niimoodi. See puhvet väärib kiitmist eelkõige oma kontseptsiooni tõttu. Väga harva kohtad asutust, mis jääb juba oma välimuse ja detailitunnetusega meelde, see aga jääb ning saab seda lihtsamalt soovitatuks. Köök pole siin majas küll võibolla tipptasemel, kuid sooritus tervikuna on läbimõeldud ja piisavalt hea, et mitte nuriseda. Nii supi- kui praepöial on küll veidi kõhklevalt, kuid siiski püstipidi – seda puhvetit tasub külastada kasvõi tervikpildi pärast!

---

lugu ilmus siin

Ferro (Pärnu)

Peale pooleaastast pausi pistab supipöial oma pea arglikult maski tagant välja ja küsib, et kas nüüd juba võib süüa päris kohtades päris toitu? Jaaaa, võibki! Ja nagu tellitult on pöial parasjagu Pärnus, ilm suurepärane ja kohvikud ... üsna tühjad. Sest et peamist turismimassi tegijat soomlast veel pole tulnud, ikka sellesama va katku pärast.

Aga olgu need katkumõtted meist seekord kaugel, sest hea söök on lähemal! Pärnus avas hiljuti uksed uus puhvet nimega Ferro. Nii parajalt sooja ja päikeselise suvehaku puhul oleks patt mitte kasutada tänaval istumise võimalust, mistap jääb interjöör vaatenurgast väljapoole. Eksterjöör on aga seda kaunim, et kõrvallauda sätivad end parasjagu sünnipäeva tähistama kaunid inimesed. Neist kauneim on ilmselgelt pisut segaduses sellest, et üks külaline toob koos lilledega ka reeturlikud arv-õhupallid, mis kokku moodustavad õrna vanuse 17 J

Lühikeses menüüs oli paraku vaid üks supivalik – ramen – mida aga sai valida erinevate lisanditega. Üsna huupi valisin seentega versiooni (6.-EUR). Ooteajal toodud leivakorvikeses olev tume magushapu seemnepätsike sobis kenasti ooteks, määrides sinna peale musta ja valge seesamiga kenaks dekooritud võipallikesi.

Supikese saabumine võttis napp viis minutit. Julgelt happelises leemekeses andsid mõnusa merelise puudutuse kahte sorti vetikad, krõpsuvat struktuuri lisasid ribastatud punakapsas ja porgand, happelis-vürtsikat vunki viskasid veelgi juurde marineeritud seened ja ingver. Erkrohelised sojaoad ja õhkõhukesed rediseseibid olid pigem dekoor-elementideks, kuid kokku nägi kogu kausitäis kenake välja ning ka maitsekoosluse eest võib vaid kiita.

Pisuke piinlikkusehetk saabus aga siis, kui olin lõpuni söömata ramenikausikese ära saatnud (sest no ei saa lusikaga ju leeme seest neid viimaseid nuudleid kätte) ja alles siis avastasin, et komplektis olid olnud ka ootuspärased söögipulgad, mille puudumise üle olin hetk tagasi imestanud.

Teiseks käiguks valisin asutuse uhkeima roa: grillitud antrekoodi (18.-EUR, mida aga miskipärast veebimenüüst ei leia!?!). Selle saabumine kena naeratuse saatel kulus u 15 minutit tellimisest.

Liha küpsusastme küsimise peale kordasin seda ohtlikuvõitu fraasi „andke nii toores kui pakkuda julgete“, mis seekord andiski pisukese tagasilöögi. Kuna lihatükk osutus olevat üsna mitmete sidekoe kihtidega, siis oleks veidi pikem küpsetus aidanud seda viga peita. Samas õhkas taldrik juba lauale tuues ehedat mõnusat grillilõhna. Kaunite grillitriipudega ning seest mahlaselt punane liha nägi kaunis välja ja maitses siiski vägagi hästi. Spargli puhul soovitaks samuti veidi suuremat hoolt – osadel vartel oli alumine puitunud osa külge jäänud. Mõnusalt ürdine ja struktuurne kartulipüree ja hea bešamellkaste koos üle grilli käinud tomatikobaraga ning muu asjakohase dekooriga lõid aga nii hea visuaalse üldmulje kui ka rahuldustpakkuva maitsekoosluse.

Kokkuvõtteks – supipöial on üsna püsti, kiites maitsejulget ramenit; praepöial on küll vähesema kindlusega, kuid samuti püstipoole. Kraps, naeratav ja kiire teenendus lisab plusspunktikese ja nii sünnibki üldhinnang: seda puhvetit soovitan ma küll!

---

lugu ilmus siin