Postimehe arvamusliidrite lõuna

Einoh ma tean, et normaalsed inimesed nii ei tee. Seda et sind kutsutakse külla ja siis sa hakkad ilmarahva ees arutama, et kuidas siis ikkagi pruukost oli. Et kas pirukad olid ikka pehmed ja kas sült võdises isuäratavalt või vahtis sind altkulmu nagu pahane konn.

Aga normaalsus on nõrkadele. Seetõttu ma ikkagi kirjutan. Et mida siis sellel snoobitseva kõlaga üritusel "arvamusliidrite lõuna" ka pakuti. Täpsemalt neid kahte käiku, mida pidulikult lauale toodi kõnede vahele. Püstijala suupisted enne ja magusad ampsud pärast ürituse algust jäägu seekord kõrvale.

Udupeenetel ampsakatel aitavad asjast aimu saada paberkuubikud, millel laualetoodav kenasti lahti kirjutatud ... ehk paistavad need ka minu amatöörlikel fotodel lugejani.

Eelroana toodi kohale "Viilutatud pardifilee, mango-tšilli-kinoa salat, koriandri-laimi-tahhiini kaste."

Oi see va pardifilee on asi, mida suurematel üritustel toitlustajad armastavad pakkuda. Et kõlab ilmselt pakkuja silma jaoks menüüs nooblina või nii. Tegelikkuses aga keeratakse see lihatükike mass-tootmises aga pahatihti pekki ehk siis saab vaene söögisaaja kummise käntsaka, mis ei allu ei noale ega närimisele.

Aga vaata seekord oli lihatükk professionaali käe alt läbi käinud ja küpsusaste üsna oivaline. Mingit erilist maitsekruvi talle küll peale polnud keeratud, aga kena amps ikkagi. Moodne kinoasalat maitses mango tõttu magusapoolselt ja kargelt, mingit kõneväärset tšillist puudutust ei pannud tähele.

Roa ehteks oli aga kastmeke! Sisuliselt hummuse-laadne tihke ja määrdeline kraam jääb pildil vaadates küll lihatükikeste alla, kuid maitse mõttes asus niivõrd esiplaanile, et juba see väärib kogu kirjutamise vaeva. See tahhiini ehk siis jahvatatud seesamiseemnete pasta enda rammus ja rikkalik maitse sai laimi poolt värske hapuka sära ja koriandrilt veidi mõrkja vaiguse lisatooni ning oleks väärinud aukohta taldrikul ja prožektorite sära poodiumil!

Põhiroaks serveeriti "Grillitud vasikafilee, savoy kapsas mähitud linnumaksa-seeneterriin, porgandi-Dijoni sinepikaste".

Vasikafilee puhul on alati põhjus skeptiline olla. Sellel on sama häda küljes nagu beebi-forellidel ja muudel noorloomakestel ja viljakestel - neil enamasti puudub liigiomane maitsebukett. No ei ole veel välja arenenud noh. Liha õrnus noore isendi puhul võib olla küll pluss, aga sedavõrra täpsem peab olema koka käsi - pikalt haudunud vana liha läheb tegemisega aina paremaks, noor kiud aga kummistub kiirelt.

Ja kas'sa näed - ka selle liha puhul oli selle maja sooritus perfektne. Kas siin olid mängu Radissoni enda kokad või oli tegu sisseostetud catering'iga, seda sööja ei tea, aga tulemust kiidab siiski. Parajalt roosa ja mahlane liha oli grilliplaadil saanud juurde ka sobiliku suitsuse puudutuse ning mekkis kenasti. Krobelis-õhukese kapsalehekese sisse keeratud maksa-seeneterriin oli õrn ja kohev, kuigi mingit seenelist nüanssi keel selle seest ei avastanud. Koosseisu-väline noor kartul ja mõtetult moodne porgandipliiats ei vääri pikemat kirjeldust.

Ja taaskord oli koka pearõhk läinud kastmeloomele! Porgandilt magusat mekki ja kaunist oranži tooni saanud ning mõõdukalt intensiivsest prantsuse sinepist mõnusa teravuse omandanud maitsejärv taldriku põhjas väärindas kõik ülejäänud padespaanis osalejad aadliseisusesse!

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Jätame meie tavapärased supi- ja praepöidlad puhkama ja keskendume peamisele. Vaata õiges küpsus-astmes liha valmistamise võib ära õppida iga tublit käsitööline, eriti kui tal on abiks moodne köögitehnika oma temperatuurianduritega. Aga sellise kastme valmistamine, mis endast vaimustusohkega rääkima paneb, see on kunstniku tase! Või siis lihtsamas keeles öelduna: liha praadida oskab iga loll, aga katsu sa mees sihuke soust teha, mis mitte mingi suvaline soust poleks!

German Pub (Narvas)

Kuskohas "Vanem Narva Pub" ehk German Pub asub, ei pea ilmselt seletama. Igaüks, kes piirilinna satub, leiab selle varem või hiljem üles. Noh olgu, linnavalitsusega ühes kvartalis, ainult et mitte Peetri platsi, vaid teisel pool. Lihtne, eks ole?

"Vanem Narva Pub", "suppid", "jöögid" ja muud pisivead on selle keldrikõrtsi menüüdes olnud aastaid ja muutunud omamoodi kaubamärgiks, nii et see pole norimine, vaid pigem ... noh selline omaks ja armsaks muutunud maamärgile osutamine Narva linnas. Kohalik koloriit, kui soovite.

Lõunase aja tõttu oli asutises külastajaid kohe ikka päris mitmeid, kuid teenindus kulges siiski kiirelt ja meeldivalt. Kiirete lühikeste sammukestega vudiv piiga sebis ringi nigu üleskeeratud tibulind ja haldas mõlemad saalid kenasti ära.

Supimenüüs on kiiduväärselt suisa viis rida, otsustan seekord endale kalapäeva korraldada. Lakooniline "Kalasupp" (4.-EUR), mis veen keeles lausa väärikat nimetust "Уха" kandis, tundus mõistlik valik.

Napilt 15 minuti pealt vudiski supikauss lauda koos tibulinnu vabandusega ajakulu eest. Ootamatu vabandus, aga no kena hoolimine kundest ju! Supp ise oli lihtne nagu laudauks. Lõhekala tükikesed, kardulas ja porruribakesed. Kõik! Maitses kummastas mingi väga tuttav soolasus ... ja kausipõhjas lusikale sattunud pisitillukesed rõhked porknakillukesed reetsid asja võte - siin on kasutaud Vegeta't või mingit muud valmis maitseainesegu! Einoh, ega see keelatud võte ju ei ole, aga ... no kuidagi odav noh. Maitsel polnud üldiselt häda ei midagist, aga millegi üle vaimustuda samuti mitte. Kahjuks ma tean, et päris vene köögis tähistab uhhaa midagi palju enamat, kui kuuma kiirleeme sisse kalatükikeste poetamist.

Praadide pikast nimistust valin "Praetud koha kreveti kastmes" (10.-EUR) ja selle kõrvale praetud lillkapsa köögiviljadega (2.50). 25 minuti pealt sibab tibulinnuke kalaga kohale. Kopsakas kohafilee on kenasti jumekaks praetud ja ainult õhkõrnalt soolaga tutvunud - noh õrna kalafileed võibki minimaalselt maitsestada. Paraku minu peas maitselahvatust lubanud krevetikaste on aga veelgi vähem maitseaineid näinud ja maitseb ... noh ei kuidagi ... sihuke paksemaks keedetud toidukoor, mille sees on ju krevetid visuaalselt täiesti olemas, aga maitseliselt viibivad nad kuskil paralleeluniversumis. Praetud lillkapsas - täpselt sama lugu, õrnas soolvees keedetud ja siis ilmselt frititud kraam. Mulle lillkapsas meeldib ja kohe väga ... aga siin jättis ta mind süveneva maitsepuuduse kätte. Noh olgu, porgandi-kapsa-salat oli pisuke hapukas maitsesaareke ülejäänud igavuse meres. Maitsestamata hapukoor, talvised tomativiilud ja isegi pisike ogaline marineeritud kurgike loksusid selles meres nagu purunenud lootustelaeva riismed.

Kokkuvõte on siuke kurvapoolne. Nii supi- kui praepöial lebavad lapiti horisontaalis ja vaatavad imestades otsa, kui nende arvamust küsitakse. Et noh et laita nagu otseselt pole millegi eest, funktsionaalses mõttes toit sai ju manustatud, aga kiita kellelegi et: "mine sinna kindlasti, sest et ..." Sest et mis? Miks ma peaks sinna tagasi minema? Ja/või kellelegi soovitama? Ehhhh.

Restoran Ormisson (Viljandis)

Viljandi südalinnas leidub palju kauneid majakesi, millel silm otse puhkab peal. Üks neist on hiljuti uuele tibukollasele elule ärganud hoone, milles leidub nii hotell kui konverentsisaal, kohvik kui restoran Ormisson. Sellest viimasest täna räägingi.

Kellakaheses varakevadises Viljandis elu just väga ei tuika ja ka restoranisaalis olid vaid üksikud külastajad. Vali vaid koht ja naudi peaaegu et privaat-teenendust! Mahutasin siis end ühe veidi kentsaka sinise hiidtooli sisse ja jäin ootele.

Kiireltsaabunud menüüs leidus paraku vaid üks supike ja nii see siis osutuski valituks - oleks vaid kõik valimised nii lihtsad, kas pole? :) "Rikkalik kalasupp (kergelt koorene supp päevasaagist, sinimerekarbid, ingver, tšilli, köögiviljad) - 6.-EUR" kõlab ju hästi nii ehk naa.

10 minutit peale tellimuse esitamist saabus sügav kausike, millest hoovas vastu rikkalikku kalalikku aroomi. Karbid ja kala olid kenasti olemas, ainult et kui kasutatakse sellist salapärast määratlust "supp päevasaagist", siis oleks nunnu sinna juurde ka seletada, et kes-mis-kuskohast? Kas saak sõltub sellest, mis peremehel õnnestus poest kohale tuua või istus kokapoiss hommikul Viljandi järve jääl? Mis ta siis sai? Noh aga mingi valge lihaga kalakese jubilad supis olid, nii et nagu oleks kõik korras.

Kollase porgandi ja varsselleri ning porru lõigud olid igati omal kohal, kuigi tuleb tunnistada, et kareda pinnaga liigsügavast kausist nende kättesaamisega oli eriti lõpupoole tüütult tegemist. Leemeke balansseeris soolasuse ülemise serva peal ... ja ingveri ega tšilliga kokkupuudet väga ei tajunud. Aga hea ja üldjoontes meeldiv kausitäis sooja kalasuppi oli see igatahes.

35 min pealt toodi ette ... eee ... samasugune kausitäis?!? See tähendab et sisu oli küll erinev, aga ... noh olgu, ju siis nii on stiilne ja moodne, serveerida mõlemat lobi ühesugusest kausist.

"Lammas (Pikalt haudunud lamba tagakints, hooajalised juurviljad, tomat, oad) - 12.-EUR". Jaaaa, see lammas! Noh ta ei olnud küll terve tagakints :) vaid selle tükikesed, aga vaata need tükikesed, need olid umbehead! Ürdised, muhepehmed, rosmariini-tüümiani segused (vist?) ja mõnusaimalt aromaatsed.

Lubatud tomatid ja oad olid kenasti olemas. Hooajaliste köögiviljade rolli etendasid ilmselt koorega ja lagunemise äärele keedetud noored kartulid ning suvikõrvitsa-killukesed (nohjah, eks kuskil ole nende hooaeg juba kindlasti). Moodsalt närvutatud ja rõhke beebiporgand on üks paras veiderdus, mis peale visuaali ei paku mitte muhvigi maitsele, jäädes ülejäänud toidu suhtes paralleelseks nagu põhjapõder ja rulluisud. Isegi peenelt täispikkuses lõigatud paprikaviilak andis maitsemeeltele rohkem tegevust.

Kaste selle sügava mollikese põhjas vaatas nukralt vastu nagu hüljatud vaenelaps. No tahaks ju temaga tegeleda, aga vaata ei saa kätte ju! Katse kahvli ja noaga seda menetleda meenutab kurge, kes üritab supilusikast tilgakest kätte saada. Võtsin isegi häbenematuse kokku ja kasutasin selle leeme päästmiseks leivaviilakat. No lihtsalt liiga hea oli see kastmeke noh!

Kokkuvõtvalt. Supipöial on veidi hajevil, aga ajab end siiski püsti. Kalasupp see ju oli ja isegi päris hää, aga kui kirjasõna väidab taldrikusse ingverit ja tšillit, siis tahaks keel seda ka kinnitada ... aga näe ei kinnita! Praepöial on tublisti kindlameelsemalt kikkis, ainult et palub paid puhvetipidajaid oma sööginõude valik üle vaadata. Igatahes Viljandisse sattudes tasub siia asutisse sisse astuda ilmtingimata ja igatahes!

Bataadi-ahjukad

Kuidas aru saada, et sul on toidufaasinihe? Noh et sa oled toidu osas pisut lolliks läinud? Et oled "foodie" kui väljamaakeeles väljenduda?

Aga siis, kui ärkad öösel üles, selleks et ära kuulata mis su peas oleval kokal söögitegemise kohta öelda on :)

Mina täna ärkasin kohe mitu korda. Noh tegelikult äratas mind sisemine rahutus, et kas ma ikka jõuan hommikul enne järjekordsesse sõitu minekut ära teha ühe toidukatsetuse, mille olin eile õhtul endale pähe võtnud.

Bataat on nagu kardulas, ainult et täiesti teistsugune. Peamine erinevus on selles, et temas on vähem tärklist ja seetõttu on keerulisem saavutada sellist krõbedust, mis prae- või ahjukartuli nii mõnusaks teevad. Seetõttu mõtlesin, et prooviks nn ahju-friikatele anda lisakihi peale, mis võiks seda krõbedust imiteerida. Kõige lihtsam oleks seda teha nt maistärklisega, aga ühtegi tärklisepoegagi pole mu kappides olnud ma-ei-tea-mis-aegadest saati. Seega võtsin kasutusele kikerhernejahu.

Tegemine ise siis selline. Võtad aga ühe jurakama bataadi ja kangistad ta ära. Kas sa seda ennem koorid või ei, pole oluline. Et mida tähendab kangistamine? Noh et lõikad viilakateks ja seejärel enamb-vähemb ühejämedusteks kangikesteks. Nõristad porgandikarva kangikestele peale õlikest, raputad jahukest, siputad maitseaeinekesi, mässad need kõik põhjalikult segiläbi ja laod ahjuplaadile.

Jah justnimelt laod, mitte ei kalla barrikaadi-taolise kuhilana! Iga bataadihaluke peaks olema iseseisev ja autonoomne ja separaatne. Noh et mitte omavahel kokku puutuma. Tegelikult oleks hea seda teha veel koguni kahel plaadil ja liikuva õhuga ahjus, aga saab ka lihtsamalt. Point on väga lihtne - kuna bataat on väga suure niiskusesisaldusega, siis küpsemisel eraldub ohtral auru ning maguskartuli kangikesed muutvad selles aurus pehmeks, mitte ei krõbestu. Aga maitsev on see tulemus ikkagi nii et ära kurvasta!

Lased siis  u 15 minutit küpseda, keerad jubilad kenasti ümber ja paned veel u 10 minutiks ahju. Et millal nad küpsed on? Aga siis kui ka jämedaim kangike on mõnusalt pehme, kui sa teda kahvliga torkad elegantselt nagu prantsuse aadlidaam. Noh või siis nagu kohalik talupoeg, kui elegants pole sinu teema.

Edasine pole enam üldse oluline. Serveerid need jullad koos mingi muu toiduga või jätad lihtsalt ahjuplaadile jahtuma, ära süüakse nad ikka.

Mingit hinna-kalkulatsiooni ma siin tegema ei hakka, no kesse ühte maguskardulast ikka kalkuleerib. Panen lihtsalt üles pildi "enne" ja "pärast". Head isutamist!

Pärnu Jahtklubi restoran

"Rannalinna restoranis, unises ja uhkes" ... mäletate seda laulukest? Talvises Pärnus on enamik restorane unised, aga see kuurortlinnale nii olemuslikult omane jahtklubi oma on uhke kah :)

Enne kui kõleda tuule käest sooja tuppa astuda, peatu hetkeks ja kuula seda vahvalt vihisevat vilekoori, mis võngub vastu kaldale tõstetud jahtide taglasest. Ja kui sul on õnne sattuda siia päikeselisel päeval, siis istu akna alla. Kontrast tuule külma kiunumise ja päikesesooja heleda saali vahel tundub sel hetkel eriti armas ja hubane.

Et olin mõistagi pea ainumas kunde, siis liikus protsess kiirelt ja leebe naeratuse saatel, ei  mingit suvist ülerabelemisest tulenevat stressavat kiirustamist. Aega ja päikest ja valgeid laudlinu ning diagonaalseid hööveldmata stiilseid valgeksvõõbatud seinalaudu kokku kõlamas rootsipunase välislaudisega - kas siin polnud mitte kujundajaks Raie Rein?

Kahetaktilisest supivalikust valin veidi liiga turvaliselt kõlava "Mereannid ja kookos" (9.00). Noh et see on ju nii suurepärane kooslus, et mis siin saab erilist või üllatavat olla?

Naeratusega laualetoodud "meie maja leib ja maitsevõi" oli mõnus ooteampsakas, ei midagi erilist aga siiski kena. Tõsi küll, siia juurde võinuks käia ka väike taldrikuke, et kuhu see leivaviilak vahepeal toetada, aga pole hullu.

15 minuti ootamise järel saabus supike. Ojaa, see juba lõhnas mõnusalt mereliselt ning nägi välja isutav, olles ehitud rukola ja lõhetükikestega. Kreemine magusakas leem osutus üle ootuste särtsakalt vürtsiseks, kuid minu jaoks pole see kunagi probleem, pigem kiiduvääriline.  Lisaks kalale leidus siin nii molluskeid kui imeväikeseid krevetikesi, nii et mereandidega pole koonerdatud. Porrulõikude kõrval hõljus taldrikus ka mitut sorti vetikaid, mis pikapeale kreemileeme kentsakalt roheliseks värvisid, kuid sobisid siiski merese supi sisse otse oivaliselt!

30 minuti pealt saabus ka praena tellitud veisemaks (12.00) - kena nägi seegi taldrik välja, aga maitse mõttes osutus supi järel tunduvalt hallimaks. Alustan siiski positiivsest - maks ise oli oivaline! Kiirelt VÄGA kuuma panni näinud maks oli saanud peale kena kooriku, jäädes seest kenasti roosaks ja mahlaseks, seda lihtsalt tuleb kiita! Ülejäänu aga ... noh kenalt kollane ja mõnusalt koduselt tükine kartulipuder oli mage. Pliiatsistki peenemad närvutatud porganibeebid nägid efektsed välja aga ei maitsenud suurt ei kuidagi. Karamelliseerunud punane sibul oli mõrkjas ja kaste ei kõnetanud üleüldse.

Kokkuvõtvalt siis - see puhvet on komakohaga soovitatav. Supipöial on uljalt püsti ja kiidab kokka maitsekülluse ja vürtsijulguse eest. Praepöial aga heidab nõutult külili ja küsib, et kuhu see küllus ja julgus nüüd siis kadus? Maksa eest tuleb ju siiski kiita, aga ülejäänud kraam taldrikul ajas haigutama.
---
pilt isetehtud

Ahoy Sushi (Pärnus)

Alustada tuleb sellest, et hirmus kiire oli. No lihtsalt polnud aega kuhugi kaugemale minna, seetõttu sai sisse volksatud sushibaari AHOY, kuhu ma muidu ei oleks maitseotsinguil sattunud. Läksin peale nö null-ootusega ... ja see on ju alati parim, kas pole?

Olin ausalt öeldes rõõmsalt üllatunud juba sellest hetkest, kui leidsin selle pisitillukese puhveti menüüst päris mitemkohalise supivaliku. Ma ei tea miks, aga olin olnud arvamusel et ega sushiputkadest midagi muud peale riisi ja kala ei saagi.

Eriti lahe selle väheldase asutuse juures on taevatrepist üles ronides avastada, et ülemine söögisaalike on nutikalt avaraks ja mahutavaks disainitud. Tõsi küll, see tekitab ühtlasi õrna kaastunde saalirahva suhtes, kes mööda seda järsku kitsast trepikest peavad üles-alla kappama ... aga noh liikumine on ju naisterahva ilu ja tervise pant, kas ei? :)

Esimesena tellitud ramen kanaga (5,99) saabus nii u 20 minuti pealt ning tervitas mõnusa aroomipahvakuga. Pildistamisele see pruun leemeke küll kuigi hästi ei allunud, aga see-eest peitis endas ohralt seene- ja kana-tükikesi ning maitses mõnusalt hapukas-vürtsikalt. Tõsi küll, miks siinkohas oli otsustatud kasutada klaasnuudleid, sellest päris aru ei saa, aga maitset nad ju ei riku ... ega anna ... ega maitse mitte kuidagi. Aga võib-olla nii ongi mõnes jaapani köögi nurgakeses kombeks. Laupa kõik see maitsev ja vürtsikas ilu just leemendama ei pannud, kuid nina võttis siiski meeldivalt vesistama nagu kevadise mahlakase.

Teiseks tellisin kamraadi soovitusel midagi sellist, mida jällegi poleks osanud sushindusega kuidagi seostada - Chirashi-sushi salati mereandidega (9,99). Pealtnäha väheldane kausike kõpsutas end trepist üles u 40 min peale tellimuse esitamist, aga see anumake oli seest palju suurem kui väljast! Ja Paganama palju maitsvam kui ma oleks iial oodanud, tuleb tunnistada. Ma pole kunagi end sushifänniks pidanud, kuid see kraam võitis lihtsalt mu keele ja südame! Siia oli kokku kuhjatud kõik, mis köögis leidus ja see kuhjatis nägi välja uskumatult isuäratav ja maitses täpselt sama hästi! Minu eelarvamus, et saan siin kioskis süüa vaid kuiva riisi mõne kalatükiga, haihtus õhku kui märtsikuus mahasadnud lumi. Paganama kahju oli ainult, et pidin kõik selle kenaduse kiirkorras sisse vohmima nagu näljane buldog ja ei saanud tegeleda täpsema maitsekaardistamisega.

Ja siit siis loo moraal - ärge laske end oma eelarvamustel piirata! Kui sa pole kunagi midagi sushidest arvanud, siis siia puhvetisse soovitan ma ilmtingimata minna ja lasta end üllatada. Supi- ja praepöial on igati  püsti, ehkki see teine roog polnud ju prae moodigi ... aga mis vahet! Nämm-nämmm. Teinekordki!

Kukeseened šampinjonikastmes

Šampinjon on üsna mõttetu plönn. Asjana omaette pole tal peale väljanägemise suurt midagi pakkuda - maitse ja lõhna osas on ta sama edukas seeneasendaja kui plastkuusk jõulutunde pakkujana. 

Noh olgu, pruun šampinjon on tiba elavam loomake, vähemalt lõhnab see juba nagu päris seen, aga maitse jääb ikkagi võrreldes päris asjade ehk nn metsaseentega üsna kahvatuks.

AGA! Üheks ajaks on ka see va valge šampinjonike hea! Nimelt saab temast teha seenekastme põhja, mille sisse päris seeni panna. Noh et nt sul on külmikus vaid niru paari lusika jagu järgi jäänud möödunud suve mälestust ehk kukeseenekesi ja tahaks kastet teha ... aga no vähe on ju!

Võtad siis sina sibulit ja šampinjonikesi üsna ühepalju, hakid nemad ära ja heidad elegantse kaarega pannile. Praed läbi ja kallad samasse paki toidukoort. Lased podiseda nii u 10 minutit.

Samal ajal lased teisel pannil need õndsad kuldsed kukekad kah tilga õli ja tüki võiga üle panni. Uhhhh, kus ikka viskab aroomi kööki, kas pole?

Noh ja nüüd siis lased koores mooritud šampinjontšikud surrrrrrdi vedelaks püreeks, lisad sinna veel paksenduseks nt ühe totsiku sulajuustu. Ja kõige lõpuks maitsestad ning kallad kukeseenekestele selga. Lased veel korraks keema ja valmis ta ongi - kena pannitäis head seenekastet, mis ikka üks seenekaste on! Ja seda vaatamata algsele ikaldusele kukeseente rindel. 

Minul kulus ära:

- neli keskmist sibulat

- karbitäis valgeid šampinjonikesi

- 200 ml pakike 20% toidukoort

- potsik sulajuustu

- tilk õli, törts võid

- maitseaineid vastavalt oma eelistustele

- 100 gr kukeseeni

Ajakulu: ca 20 min. Maksumus: 3-4 eurot. Tulemus: selle kastmekogusega katab neli taldrikut vägagi kenasti, pakkudes seda siis kartuli vm meelepärasega.