Thursday, March 26, 2020

Narova Grill House


Kriisiajal on ka mõned võlud. Need vähesed puhvetid, mis julgevad lahti olla, on suure tõenäosusega inimtühjad. Ehk siis kogu tähelepanu on ainumal kundel ning ka köök töötab vaid sinu jaoks. Kuninglik värk? Või siis mitte! Aga kõigest järgemööda.

Olen küll Narvas sage külaline, kuid näe kõiki toidukohti polegi veel läbi inspekteerinud. Hea kamraad viib mind läbi inimtühjade tänavate jalutama (noh, koera tal ju pole) ning kuskil seal elektrijaamade poolses linnaservas asubki üks vahva võlvkaareline tööstushoone, mille ühte otsa on rajatud Narova Grill House.

Sisekujunduse eest tahan ma seda asutist kohe kõvasti kiita. Laudadele ja akendele kantud sõjaeelsed Narva linnavaated on tõsine kummardus kohalikule ajaloole, puhvetil on seeläbi koloriit ning tegu ja nägu, mille eest tuleb tunnustada! Tõsi küll, kitšina mõjuvad saaliotsas paiknevad kaksik-kaminad (alumine seinale maalituna ja ülemine erkaanil hubisevana), kuid ikkagi – sisearhitektile respekt ja uvažuuha! (lugupidamine vene slängis – KT)

Supivalikus leidub seljanka ning no-otse-loomulikult ei lase ma seda sinna kaks korda kirjutada! Seljankat pean mina proovida saama! Väiksem ports maksab 3.50 ja see on tore – sest vaadake Narvas suudavad kohalikud sullerid pakkuda enamikes kohtades 3.50 eest tervet komplekslõunat! Ilmselgelt kliendi ja maksude arvelt, kuid mitte sellest pole täna juttu.

Kenakesti serveeritud suptšik (hapukoor mõistlikul moel eraldi napakeses) maitseb sama kenasti. Einoh, midagi luksuslikku siin kausis pole, kuid maitsetasakaalon täpselt selles nurgas kus ta olema peab, kenasti happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Värv, tekstuur, koostisosad – kõik just selline nagu enam-vähem ootad. Kahte sorti liha ja viinerikesed, sidrunilõigud ja oliivikesed. Tubli töö!

Praena tellin „Veise hakkpihv“ (grillitud köögiviljade, piprakastme ja praekartuliga; 9.-EUR). Nii umbes 20 minutit peale tellimust tulebki see minu poole ... ja juba paar sammu enne minuni jõudmist ma saan aru et midagi on valesti! Välimus on prael igati vinks-vonks ja restorani-vääriline, aga vabandust, see liha haiseb! Lõikan igaks juhuks kotleti küljest tükikese, nuusutan ja isegi ampsan ... oi kurat, see hakkliha on ju halvaks läinud! Mitte sellise tasemel et „no ma ei tea, see vist pole väga värske“ vaid ikka nii et kohe päris halvaks! Eraldan kamraadile ka tükikese seda haisvat kraami ning temagi kinnitab, et siin pole kahtlustki.

Nüüd siis tuleb positiivne osa selle negatiivi otsa. Ainsama kunde näokrimpsutust pandi tähele ja tuldi uurima. Kahe inimese käest tulevat halba sõnumit ei üritatudki vaidlustada, vaid pakuti kohe asendusprae võimalust.

Noh eks ma siis andsingi ka teise võimaluse ning tellisin tuurašlõki (15.-EUR). Läks jälle paarkümmend minutit ja kohal ta oligi. Grillitud paprika ja suvikõrvits on ilmselt selle maja lemmik-garniir ... no aga olgem ausad, et nad on ju head ja paslikud asjad grillimiseks kah. Kalakene maitses nii enam-vähem nagu ma tuura maitset mäletangi. Kõik oli kena ja kallist kalast saabki kalli toidu, aga erilist maitseelamust siit ei saa.

Kokkuvõte saab seekord olema kolmepöidlaline. Supipöial on üsna kenasti püsti ka kiidab, et seljonksi mõistavad need inimesed teha küll. Esimene praepöial on kuri ja pahane – ma saan küll aru, et rasked ajad ja kaup võib seisma jääda, aga no ma ei usu, et kokk ei tunne praadimise ajal halvaks läinud hakkliha haisu. Nii ei tehta! Kolmas ehk siis teise prae pihta suunatud pöial on horisondist kõrgemal, kuid ilma erilise entusiasmita. Kui nüüd kogu selle uperkuudi juures positiivi otsida, siis halvaksläinud hakk-biifšteegi eest vabandati, vastu ei kobisetud ja mõistagi raha ei küsitud, see on Narva teenenduskultuuri puhul juba kena asi. Aga ikkagi, mina ei julge seda kohta küll kellelegi soovitada!
---
lugu ilmus siin

Thursday, March 19, 2020

Nomad (Tallinn)


No on neil seal päälinna peenemates restoranides ikka kombed. Köök pannakse kinni siis kui tuju tuleb.

Et astun mina nii poole kümne paiku Rotermanni kvartalist läbi ja mõtlen teha oma selle päeva esimese söögikorra, kui selgub et esimeses kohas on uksed veel mitu-setu tundi lahti, aga vata süvva ei saa! „Et noh panime täna jah köögi varem kinni kui muidu.“ Et aga kuhu minna lähikonnas, kus veel saab? „Eee ... aga no proovige sinna.“ No ma siis proovin.

Astun sisse puhvetisse nimega Nomad. Kas teil veel saab? „Eee ... no kümme minutit on veel köök ehk lahti, tuleb kiirelt tellida!“ Olgu-olgu, tellin siis kohe kasssa juurest lahkumata ära, endal mantel veel seljas. Puhh.

Saal on hõre, peale minu on veel vaid üks sööv laudkond, kes üritab midagi juurde tellida, kuid neile juba öeldakse ära et kõik, hilja juba. Noh ju siis tõesti läks mul õnneks.

Esimeseks roaks võtan huvitavalt kõlava „Langustini supp“ (Langustiini bisque, jõevähisabad, roheline sibul, šalottsibul, sidruni ja toorjuustuga täidetud profitroolid; 8.-EUR), mille saabumisega läheb nii u 15 minutit.

Serveeritakse see kraam kaanekesega kausis, kus siis tahke kraam on kaane peal ja leemeke allpool – lahe mõte, kas pole? Tegelikkuses osutus see veidi halvaks mõtteks, sest kui olin kaanepealse leeme sisse lükanud ning tühja kaane enda ette lauale asetanud ... siis selgus et kaas oli alt plägane ning laua peale jäi inetu liimerdav plärakas, mida üritasin siis ise salvrätikuga kasida.

Leem ise oli aga tõepoolest maitsev, intensiivselt ja mererikkalt lõhnav, sama intensiivselt maitsev ja kreemine. Sibula ja murulaugu tükikesed koos vähilike kribalatega lisasid sellele supile visuaalset tekstuuri ja mõnusat krõmpsu värskust maitsesse. Pehme pisike saiake kreemise täidisega sobis päris kenasti siia juurde ja see maitsepilt sai ilus.

Teiseks käiguks valisin lihtsamalt, aga ikkagi maitsvalt kõlava „Krõbeda nahaga kanafilee puravikurisotoga“ (Kanafilee kookospiima marinaadis, risoto, puravikud, küpsetatud kirsstomatid, brokoli, parmesan; 14.50 EUR), mida pidi ootama ligikaudu pool tundi.

Paraku – tulemus oli mitu korda hallim ja tuhmim võrreldes suptšikuga. Ainuke ohhoo-hetk saabus brokkoli-õisikute maitsmisel, mis olid lahedalt krõbisev-kuivaks töödeldud. Risoto oli aus ja kreemine, kuid ausalt öeldes mingit seenest nooti mina selles ei tundnud. Kana oli ... noh nagu kanafilee ikka, kenasti elusa grilli suitsumekiga, aga ei midagi erilist. Parmesanike – jälle ilus. Omaette väikeses napakeses serveeritud juustukrõbuskid ei haakunud ülejäänud toiduga mitte kuidagi.

Kokkuvõte veidi pooleteraline. Supipöial on enam-vähem püsti, kuigi järgmine kord ma seda kindlasti ei telliks, sest supikaanekesest lauale jäävat plärakaid ei soovi ma enam tekitada. Praepöial aga jääb üsna lötakile, üldise mõrkjas-halli maitse peale ei oska kuidagi naeratada. Nii et väga ma seda puhvetit ei soovita.

Thursday, March 12, 2020

La Dolce Vita (Tartu)


Itaalia köök on ilmselt üks vastuolulisimaid maailmas. Ühest küljest on ta üks populaarsemaid, kuid teisest küljest lörtsitumaid – pizzat ja pastat tuntakse ilmselt nii Alaskal kui Antarktikas, kuid enamasti mingite kummaliste tuletistena, millel on oma algupäradega väga vähe pistmist. Kolmandast küljest on sellel köögil küljes nii romantikahõngu kui kõikvõimalikke dietoloogilisi väärarusaamu.

Kahekümnekuuendaks tuleb tõdeda, et pole olemas vaikimisi ja garanteeritult häid või halbu rahvuskööke, vaid eelkõige sõltub see sellest, et kes ikkagi köögis askeldab ning mis võimalused tal käes on. Tartu kesklinnas olevas italianode pesas La Dolce Vita on näppupidi juures itaallased ise, kes toovad paljusid asju ka otse kodumaalt, nii et üldjoontes võib siin majas oodata autentset toiduelamust.

Argipäeva õhtul on võlvkeldri saalis rahvas piisavalt, kuid teenendus sujub siin sujuvalt ja seltskonnad vahelduvad kiirelt. Noored poisid-piigad libisevad kitsastes lauavahedes osavalt ja on meeldiv näha, et nad oskavad ka toitude kohta seletusi anda.

Esimeseks roaks valin „Zuppa del pescatore“ (MEREANNISUPP KALAMARJA, MEREKARPIDE, KAHEKSAJALA, SIBULA, TOMATIPASTA, SAIA JA KARTULITEGA; 7.50 EUR). Jõuan telefonis mõned sõnumid saata, kui juba 10 minutit peale tellimist ongi taldrik laual. Puhtvisuaalselt on pilt kenake – punases leemes hulbivad kuldsed saiatükid, mustavad merikarbid, roheline ilutaimeke – kõik see loob kena üldpildi. Aroom lubab rikkalikku kalamaitset ... mida aga ausalt öeldes ei järgne, lõhn on kordades mereanni-rohkem kui mekk. Leemeke on küll tomatitihe ja ürdine, kuid ausalt öeldes tuimapoolne, oleks siia juurde hirmsasti tahtnud tilgakest hapukat särtsu. Kalmaarikesed-kaheksajalakesed olid tiba kummised, karbisisud jällegi pisut ülemäära pehmed, sai jätab mind üldse külmaks – nii et ülemäära vaimustunud ma pole.

Teise roana valisin „Carne alla pizziolla“ (VEISELIHA TOMATIKASTMES KAPPARITE, OLIIVIDE, SIBULA, TŠILLI, MOZZARELLA JA PUNEGA; 14.-EUR). Piiga küsimise peale „aga mida lisandiks“ ei osanud ma ise midagi kosta, aga soovituse „Tortino de verdure“ (SIBUL, BAKLAŽAAN, SUVIKÕRVITS, TOMAT, KARTUL, TOMATIPASTA; 5.50 EUR) peale noogutasin sõbralikult, ehkki teadmatult. Noh nagu suur ja sõbralik koer, kes liputab rõõmsalt saba, ilma et täpselt teaks, mille peale ta seda teeb.

Ahjaa, roa valiku kriteeriumiks sai väga lihtne detail – see oli ainumas, mille juures oli kirjas „vürtsikas“ J 25 minutit tellimuse hetkest võttes oli lauas seegi. Või siis needki. Kaks taldrikut sisuliselt kahe omaette roaga – ühel siis see lihaollus ja teisel köögiviljad.

Ojaa – see valik oli nüüd küll hästi tehtud. Võib-olla see veiseliha oleks võinud minu maitse kohaselt ehk kribuke pehmem olla, aga see on juba norimine. Vürtsikas ja ürdine tomatikaste ning juust sidusid selle kokku oh kui heaks maitseelamuseks, mille kiituseks tõusis laubale mõnus vürtsihigi.

Ja jälle ning jälle tuleb hämmastuda, et kui erinevad võivad olla mõned lihtsad asjad. Need oliivid siin taldrikul maitsevad HÄSTI! Olen ikka aeg-ajalt oliive ostnud ning need pool-pettunult ära muginud, kunagist ammust ja esmast hääd maitsemälestust pole taaskogenud – aga siin ta mind ootaski taas!

Kõrvaltaldrikul olev köögiviljatornike väärib aga omaette lugulaulu ja kiitusehüüdmist! See maitses kui kiirkuumutatud suvi! Värske, kerge, õhuline, maitsev, mahlane ja üleüldse numpstükk!

Kokkuvõte seekord siis kolmetine. Supipöial uimerdab kuskil horisontaatasapinna läheduses nagu laineis langust. Praepöial on vägagi püsti, õhetades vürtsiselt ja õnnelikult. Täiesti omaette roa staatuses olev lisand ehk köögiviljahautis saab aga lisaks veel aupaugu ja sügava kummarduse – nii palju kui täissöönud isend kummardada jaksab. See puhvet teeb itaalia köögile au ning teda mõistan mina soovitada küll!




---




lugu ilmus siin

Thursday, March 5, 2020

Peppersack (Tallinn)


Mida lähemale Raekoja platsile, seda turistikamaks muutuvad puhvetid. Mõned aga õnneks ka stiilsemaks ja ajaloohõngusemaks. Peppersack vastab kõigile nendele kolmele kriteeriumile ... kõige paremas mõttes. Olles aastaid tegelenud arhitektuuri-ajalooga, noogutan ma ringi vaadates tunnustavalt enamike detailide peale – siin on tõsiselt vaeva nähtud, taastamaks omaaegset õhustikku. Ülevaatamist väärib muuhulgas ka restorani veebilehel olev hoone ajalooline õiend – ausalt öeldes ei teagi, et mõni teine puhvet oleks selle tellimisega/ülesriputamisega vaeva näinud!

Ainuke halb asi selle keskaegses õhustikus on mõistagi hämarus – toidupildistamiseks on see üsna niru värk – aga no mis teha, oleks ka veider kui muidu stiilses interjööris oleks laudadel elektrilambid. Nii tuligi küünlavalguses klõps ära teha ... hea veel et kaupmees-isandail polnud kombeks peeruvalgel asu ajada :)

Talvisel ja tööpäeva lõpusel ajal oli maja hõredavõitu täituvusega, kuid seda ladusamalt kõik kulges. Ajastutruus maani kleidis daam võtab kiirelt tellimuse ja libiseb köögi poole. Hetk hiljem on ta tagasi, tuues lauale „maja enda kuklid ja küüslauguvõi“. Vattpehmed kuklid lõhnavad isuäratavalt ja see va küslavõi maitseb suisa imehästi ... ehkki mina oleks ise selle määrde jaoks killukest musta leiba eelistanud.

Esimeseks roaks tellisin „vürtsikas majasupp veiselihast“ (7.-EUR). Kui juba „piprakott“, siis olgu vürtsi ja vurtsu! Ei läinud vist viite minutitki, kui kausike lauale vupsas.

Oh sa poiss! Vaata see on nüüd üks supp mis ka supp on! Õrnpehmeks haudunud liha, kartul-sibul-paprika (olgu-olgu,need osised pole just keskaegsele Tallinnale omased, aga tühja sest). Selle toidukorra vundament, postament ja justament on leem. Ei, LEEM! Läbiva suurtähega ja matsakas. Ja vürtsikas. See ... noh teate ... see on vedel sült! Rammus ja tihe ja lihav! Justnimelt lihav! Ausalt öeldes kohe nii tihke, et hakkasin kahtlustama tärklisega tuunimist. Maanikleidisproua aga teadis seletada, et 7 tundi keenud leemes on lihtsalt seapõsk end puljonksi sisse laiali laotanud. Oi see on üks vahva mõte ja tegu!

Teiseks võtsin „Ulukivorst kartulipüree ja seenekastmega“ (15.-EUR), ka kenasti tšillimärgike kõrval ja puha. Roa kohalejõudmiseks läks 15 minutit tellimisest ja ka see oli muljetavaldav!

Terve vorstirõngas, mille krõbe koorik ja mõnus vürtsikas aroom tõstavad lihahimulise sööja vuntsid naerule. Tõsi küll, seda va vortsijuppi oli ilmselget liiga palju. Siia juurde oleks vaja korralikku mälumisaparaati, tundi aega ja kahte suurt õlut, et toime tulla, mina paraku pidin ühel hetkel alla vanduma. Ei noh, see vorst oli tõesti metsloomalihalikult tihke konsistentsiga ja mõnusaimal moel ürdine-vürtsine ja kõik ... ja mina ise pole ka just kõige kitsama taljega isend, aga palju on palju!

Kartulipüree ja seenesoust ja grilltomatid olid ju ka kõik toredad, aga nad jäid selle majesteetliku vorsti varju. Pärisin hiljem, et kas ka see nähtus on omatehtud, kuid see olla siiski Linnamäe lihatööstuses tehtud, 75% põdrasisaldusega ja spetsiaalselt Peppersacki jaoks tehtud.

Kokkuvõte on seekord täissöönud, rahulolev ja punapõsine! Supipöial kerkib kõrgele pea kohale ja ütleb: vaadake ja õppige, kuidas tuleb teha! Praepöial üritab täissöönud vatsa värvli taha ära mahutada ja ägiseb rahulolevalt ning püsti mis püsti on temagi. Seda puhvetit soovitan mina vägagi kõva häälega – mõni turistikas on õnneks ühtlasi ka kurjama hea köögiga!

---

lugu ilmus siin