F. Burger (Tallinn)

Burksiputka ja „consomme wontonitega“ – kas need kaks asja käivad teie peas kokku? Või tõstke käsi püsti, kui mitu teist ilma guuglit kasutamata suudab öelda, mis need kaks võõrapärast sõna tähendavad, mh-ah?

Minu väikeses valges peas tekitas see kreebus aga piisavalt huvi, et minna asja oma pöidlaga torkima. Et päris aus olla, olin ka mina neid sõnu vaid põgusalt ja piisavalt ammu kuulnud, et vaatasin ka ise igaks juhuks sõnaseletusi järgi :

See asi, mida ma sissejuhatuseks burksiputkaks nimetasin, polnud ka muidugi mitte mingi putka, vaid Viru keskusele loodud toiduala üks lettidest, mis moodsal kombel ilma vaheseinadeta suurt ruumi jagades lõid päris vilkana tunduva keskkonna. Väga hea mõte ja teostus – igaüks eraldi ruumis/hoones olevana oleks oma 1-2 kundega jätnud igavleva mulje, praegune lahendus aga suisa kutsub lettide vahel ringi käima ja midagi meelepärast otsima.

Alustuseks on juba see tavatult hea, et end burgerikohana positsioneeriv kiirtoidukas oma menüüs suppe hoiab. Ehkki veebilehel on kirjas vaid kaks vietnamipärast eksootilist varianti, siis FB-lehel leiduvas talvemenüüs leidus lisaks ka kõnealune „Metsaseene consomme. (10.-EUR) Seene - toorjuustu wontonid, ürdid“.

Pakun tasuta tõlketeenust – konsomee on hästi „kange“ ja selge puljong, omamoodi ekstrakt sellest-millest-iganes teda keedetakse, antud juhul siis seentest. Wontonid – hiina õhukeseseinane versioon pelmeenidest.

Jaaaaa, kas teate, antud juhul oli selle võõrapärase konsomee nimetuse kasutamine tavapärase puljongi asemel isegi õigustatud – see mõjus tõepoolest kontsentreeritud seene-elamusena, kuuma ja aromaatsena. Maitsepilt oli küll ehk võibolla tiba üheplaanine, nt köögiviljamagusus oleks minu meelest mõjunud siia ka sobinud, aga võibolla oleks ka vähendanud rõhku sõnal „seen“.

Nood pelmeenikesed aga mõjusid täiuslikuna, avades kuumas leemes oma siidise-kreemise sisu, kombineerudes selgeks vaimustuseks! Kas nüüd siin omakorda oli sees ka mingi täiendav seenelik komponent, ei oska öelda, sest leida seent seene seest on keeruline J Igatahes oli üldine maitsepilt ülimalt rahuldust pakkuv!

Kui supikese tulemisega läks tellimise hetkest 15 min, siis teise käigu laekumisega 25. 10 minutine vahe käikude vahel on napp, aga ikkagi piisavalt hooliv ajastus, et kunde jõuaks esimese roaga ühele poole saada.

„Steik & Chips (28.-EUR) Antrekoot, friikartul, adžika, rukola“. Miks ühes ja samas roanimes kasutada nii inglise- kui prantsuspärast nimekuju, seda ei oska ma öelda, aga no miks mitte. Kahel eraldi taldrikul toidu serveerimine – noh jällegi, miks mitte. Et aga asutusel, mis pakub steiki, ei ole pakkuda steiginuga ... vaat see on juba üsna jäme viga.

Tellimise hetkel esitati asjakohane küsimus küpsusastme kohta ja saades minu tavapärase vastuse „nii toorelt, kui julgete pakkuda“, lisati veel rõõmustavamalt asjatundlikult: „et siis blue rare?“. Köök oli oma töö hästi teinud, kenasti soola-piprakoorikuga liha oli vaid hetke kõrget kuuma näinud ning liha seestpoolt täpselt nii punane kui peab. Paraku aga see liha ise oli kas liiga vana looma küljest (mida andis aimata ka spetsiifiline vanalooma lõhn, mis erineb nt vasikast üsna selgelt) või liiga vähe laagerdunud, igatahes oli seda natukese raske nii lõigata (steiginuga!!!) kui ka mäluda. Igatahes ära ma ta pisut punnitades sõin, nii et otseseslt halvaks ei saa ka tulemust nimetada.

Adžika liha kõrval oli aus ja teravama otsa särtsakusega – nii mulle meeldib. Kartulite juurde antud majoneesikastmete samuti kenasti jämejahvatatud piprakesega tuunitud – jällegi kena! Nn chipsid olid õnneks küll päris kartulist tehtud, kenasti loomuliku koorukesega ja puha, kuid paraku nii kõvasti üle soolatud, et üle kahe-kolme jupstüki ei suutnud ma ka kastme ammutamiseks ära süüa.

Kokkuvõte sedapuhku kahetine. Supipöial on siiras vaimustuses – nii täiuslikku seene-elamust pole ammu saanud. Praepöial on aga palju kurvemas seisus – ehkki köök oli oma tööd hästi teinud, siis liha enda algsed omadused ja korraliku lihanoa puudumine viisid hinnangu alla ning hinnatasemest tekitatud luksuslikku lihaelamust ei saanud, seega läheb pöial veidi isegi horisondist allapoole. Kuidas siis soovitusega jääb? Kui olete seenesõber, siis selle supielamuse saamiseks soovitan ikka kohale minna, mine tea kui kaua see talvemenüüs olev pakkumine püsib.

---

lugu ilmus siin

Tokumaru Balti jaama turul (Tallinn)

Mäletate et ma ütlesin, et siia turule saan ma veel korduvalt tulema, kuna avastasin siinse toidukohtade külluse – janonäedsa, siin ma jällegi olen! Et oli veidi rohkem vaba aega, loivasin avarad ruumis otsast lõpuni läbi, kaaludes et kuhu siin maha istuda ... kuni jõudsingi lõpuni. Või siis alguseni, kui teistpidi vaadata. Igatahes päris otsakese peal, natukese varjujäävana leidsin jaapanipärast toitu pakkuva letikese kirjaga Tokumaru, mille küljel olevad erksalt kollased kentsakavõitu disainiga lauakesed andsid märku, et saab ka kohapeal süüa.

Supisõltlasena sõelusin kiiresti menüü läbi ja veidi ohkasin, et ainuke supivariant oli misosupp. Senised kogemused selle – oma olemuselt lihtsalt kerge puljongiga on olnud sellised kahvatupoolsed, aga otsustasin siiski uuesti proovida ... ja õigesti tegin!

Misosupp lõhega (4.60) vastas esmamuljel täpselt ootustele – hõre leemeke, mille pinnal veidi rohelise sibula haket ja seesamiseemneid – ja seega asetas ootused üsna 0 lähedale. Aga näedsa-näedsa, seekord oli asi üsna vastupidi! Kas olid kokad ise vaeva näinud maitsekama dashi ehk lähtepuljongi keetmisel või olid nad kasutanud lisandina intensiivsemat misopastat (fermenteeritud sojaubadest), igatahes oli tulemus väga meeldiv. Ah et mismoodi meeldiv – nojustnimelt umami-meeldiv! St ei olnud ühtegi ekstra maitsekonksu, mille külge haakuda kirjeldamiseks, aga üldmaitsemeeleline rahulolu oli esimesest lusikatäiest kuni lõpuni tagatud! Vähesed lõhekuubikud ja wakame-lehekesed lisasid siia meeldiva kalalise nüansi ja pujongisõber minus lõi vaikselt nurru.

Teiseks käiguks valisin „Gyoza kanaga“ (6.60) – tegu on siis jaapani versiooniga maailma ühest kõige levinumast roast, mida meie pelmeenide nime all tunneme. Noh mis saab valesti olla friteeritud õhukese krõbeda taignakihiga ja mahlase sisuga pelmeenide puhul? Ei mitte midagi! Ei mitte midagi erilist samuti– lihtsalt hea ja meeldiv ampsuke. Nende serveerimine kuiva muruhakke peal annab küll silmailu, kuid ei lisa midagi maitsepildile. Aga see MAJONEES! Oi see väärib eraldi lõiku, lippe, fanfaare ja trummipõrinat!

Ühest küljest on hea majonees alati tihe ja kreemine ning seda ta ka oli. Aga maitse koosnes kolmest pedaalist – magus, hapu ja vürtsikas – ning kõik need kolm olid üsna põhjas! Minu peas pole jaapani köök olnud kunagi vürtsilennukas, kuid see konkreetne majonees mõjus vapustava maitseplahvatusena. Letitaguse värvika meesterahva käest küsides, et – misasi see nii võimas trikk on selle kastmekese juures – oli mõnus näha, kuidas päritava nägu lõi samasugusest vaimustusest särama. Nad ei tee seda küll päris kohapeal, aga ettevõtte keskköögis kasutatavat selles kimtši marineerimiseks kasutatavat segu. Ja et kohejubekahju, et seda pole võimalik tuubiga kaasa osta! Tõepoolest, seda ma oleks kohe kindlasti ise ka tahtnud osta.

Enne kokkuvõtet aga ka paar väikest nurinat. Esiteks – kohapeal, ruumis sees söömiseks pakkuda päris sööginõude kõrvale plastikust lusikaid ning veetopse ja mingist ökomassist kokkupressitud kahvleid ... eee ... et miks? Nõudepesumasin on teil ju olemas, miks mitte hoida valikus ka metallriistu ja päris joogiklaase? Teine asi – vana ja korduv viga – teist käiku ei tohi tuua lauda enne kui esimene käik pole lõpetatud! Kui keegi ikka veel ei tea, miks, siis kirjutage kasvõi mulle otse ja küsige, olen seda korduvalt kirjalikult siinsetes tekstides esitanud.

Ja veel viimane detailike – enne lahkumist kaasa ostetud onigiri (4.50) osutus samuti mõnusaks suupisteks peale mõnetunnist pausi. Onigiri on siis selline kolmnurkne pätsike, mis kujutab endast vetikalehe sisse mässitud riisikäkki, mille sees omakorda mingi täidis, seekord shiitake seente, rohelise sibula ja teriyaki-pähkli-kreemiga. Selle pätsikese õigetmoodi avamine kilepkendist on väike pusimine, kuid tasub kindlasti ka ära proovida.

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi üldpositiivne. Supipöial tänab selle eest, et ükskord ometi õnnestus saada päriselt maitsvat misosuppi. Praepöial jääks muidu keskpõrandale, aga see MAJONEES! Ainuüksi sellepärast tuleb kindel soovitus – minge ja proovige ise järgi!
---

lugu ilmus siin

Nunne õllekoda (Tallinn)

Kui tulla Balti jaamast Tallinna vanalinna poole, siis üks esimesi hooneid vasakut kätt omab keldrit ja selle ees silti „Nunne õllekoda“. Nohhh, misasi on koda ja kuivõrd see mahub keldrisse, on keeleline küsimus, kuid minu soov on hoopis teistmoodi keeleline, täpsemalt maitsemeeleline.

Krõpskülma talvepäeva õhtupoolsel ajal sisse astudes olin ma üsna ainumas klient ja sain sestap ilma kedagi häirimata valida nii laua kui vaadelda ümbrust. Lahedalt stiilne kõrtsiruum tekitas vähemalt minu jaoks heas mõttes äratundmise emotsiooni, millesse sobis leti taga olev peremehe vurhvi härra suisa oivaliselt nii oma olekult kui suhtlusmaneerilt.

Suppide osas vaatas vastu anonüümne “päevasupp“ ja mitte-anonüümne Nunne seljanka (4.50), millest ma mõistagi valisin viimase. No ei ole midagi teha, minu jaoks on see siinses kulinaarses kultuuriruumis selline omamoodi kuldlõikeline toode, mis iseloomustab selle teostajate võimekust.

Mõne minutiga lauda jõudnud supitass – justnimelt tass – oli küll arusaadavalt mikrouunis soojendatud, kuid see pole patt. Pisut patuks võiks küll ehk arvata selle vedeliku ülimat kuumuse-astet, kuid külma ilma vastukaaluna see polnud isegi liiast.

Vägagi asjakohaselt hapukas-vürtsikas leem oli küll täidetud veidi „koduse seljanka“ poolse täidisega, st sisaldas mh ka kartulit, kuid üldises plaanis ei rikkunud see pilti. Siinkandis tavapärase viineri/keeduvorsti asemel leidus supis suitsuvorsti ja lisaks veel kahte sorti liha. Paar tervet pipraterakest lehvitasid kausist vastu tervitusena vanadest aegadest. Kõik see oli just täpelt selline, mida külmal talvepäeval tahta – kuum, mõõdukalt happeline ja kergelt vürtsikas, nii et kausitäie lõpuks oli nina pisut vesine ning maitsemeeled ja kere soe ... no positiivne üldmulje ju!

Teiseks roaks valisin nähtuse, mida pole lihtsal ammu kohanud – mulgipuder lihakõrnetega (7.-EUR) Et olin kuuma supiga veidi jokutama jäänud, saabus see käik veidi liiga vara, kuid see on nüüd ka mõneti minu enda süü.

Teise käigu serveerimine täpselt samasuguse suurtassi moel nagu esimese käigu puhul – nohh selles on mõningast stiili! Samas noa ja kahvliga selle menetlemine mõjus veidi kohmaka ja kentsakana, teine lusikas oleks olnud palju kohasem.

Aga no ikkagi – millal te viimati saite ehedat kartuli-tanguputru tihedate singikõrnetega, mh-ah? See mõjus kui maitseretk kuhugi kaugesse ajastusse, mil toidul oli peamiselt üks funktsioon – olla tõhus. Ja see kraam siin oli tõepoolest tõhus ja maitsev peale kõige muu!

Kokkuvõte lihtne ja otsekohene – eimitteidagi erilist, aga külastamist väärt igatahes. Supipöial on keskmisest püstisem, praepöial on veidi heitunud mitte-praeliku mulgipudru tõttu, kuid ikkagi kah püstipoolne. Seega jah, soovitan, sest võttes arvesse hinna ja kvaliteedi suhet ning asukohta Tallinna vanalinna veerekese peal – see on soovitamist väärt teostus!

---

lugu ilmus siin

The Hole (Narva)

No mõni koht ikka kohe oskab vastata oma nimele. Selles mõttes et infot selle puhveti kohta on null, nagu musta auku satud seda otsides. Ei veebilehte, et sotsiaalmeedia kontot. Ja isegi kui sa tead otsese juhatamise peale kohale minna, leiad eest pimeda ukse, millel on täpselt NULL tähte või numbrit, mingist enam-vähem mõtestatud reklaamist rääkimata.

Aga vaata kui sa tead, kuskohas ennem oli Narvas Kuradigrill ja lähed katsud seda ust avada, siis võib juhtuda, et uks on isegi lahti, ruumis tuled põlevad ja leti taga on isegi inimesed. Ja isegi päris lahedalt kontseptuaalne menüü on olemas (mõneti käraka baasile ehitatud, nt et see naps + sakuskad jne). Ja süüa saab isegi suisa hästi, kui nüüd tempokalt ette joosta asjaga.

Et tegu oli kesknädalaga ja ajaga enne tööpäeva lõppu, siis sisuliselt olin ainumas kunde. Venekeelsete menüüde hulgast õnnestus lõpuks leida ka üks eestikeelne ja veidi muiates kohaliku keelekasutuse üle tellisin „Seljanka. Lihaseljanka minerallvesi ja viinaga (seljanka sees)“ (7.00).

Kausike jõudis minuni napi viie minutiga, kuid alustuseks kurvastas sellega, et hapukoor oli otse supi sisse lajatatud. Samas kõik muud välised tunnused hea seljanka osas olid olemas ning ka lõhn lubas midagi päris korralikult lihast. Viineriseibid, suitsuvorsti ja singitükid ning vist isegi kahte sorti liha – selles osas aus kraam. Ohtralt sibulat ja hapukurki – jällegi kõik õige. Kas nüüd oliivid ja sidruniviilud jällegi peaks olema otse suppi lisatud, selmet et koos koorega olla kõik eraldi serveeritud soovijatele lisamiseks – see on juba omaette küsimus.

Igatahes oli siin supis nii happekest kui tasakaalustavat magusat, mõõdukalt soolasust kui ka kenakest piprasust – nii et supisooritus oli igatahes tasemel ... aga kas siin nüüd oli „minerallvesi ja viin“ mängus või mitte, selle kohta ei oska kuidagi kommenteerida. Minumeelest on viina lisamine kuumtöötlemisele minevasse kraami üldse veider ja pigem rituaalne mõte, millest tolku maitsepildile minu meelest ei tõuse. Aga teisalt jälle – väikese eristumisena, turundamise mõttes – miks mitte!

Teiseks valisin maja kalleima roa (Narva mõistes lausa röögatu hinnaga) „Lõhe peekonis. Koorekastme, kaaviari ja värske tomatidega“ (16.-EUR). Kirjapilt muutmata, Narva-keelne.

Prae saabumiseks läks ligi 20 minutit aega, aga see on igatahes suurepärane ajastus nii toidukordade omavahelise ajatamise kui ka toidu keerukusastme mõttes. Või noh, mis seal nüüd väga keerukat on, aga siililegi selge, et see valmib alles tellimise peale, mitte soojendamisega.

Toidu välimus ja olemus oli igatahes super – kena visuaalse struktuuriga ning ka ilma igasuguse ballastita! Ainuke mehh-moment oli kummaliselt kollase-juustuse väljanägemisega kaste, mis vaatamata oma tihkele konsistentsile ei maitsenud eikuidagi. Seevastu krõbedas peekonikuues lõhe oli ehk võibolla nõks ülemäära soolane, kuid igatahes suurepärase maitsega ja isuäratav. Kalamarja kasutamine kalavõimendina on alati hea mõte!

Salatilehed, idud ja kumkvaadid sobisid kalakõrvaseks kerguseks oivaliselt. Tõsi küll, talviste plastiste tomatite kasutamine ei ole hea mõte (need kõlbavad vaid kuumtöötlemiseks või dekooriks), selle asemel oleks võinud kasutada ka talvel hästi maitsvaid kirsstomateid, aga see on juba köögi valik.

Igatahes kokkuvõte tuleb päris ja päris positiivne – nii supipöial kui praepöial on horisontaalist kõrgemal. Toidu osas on küsitavused pisikesed ja minu-kesksed, aga vaata 0-turunduse osas astub see puhvet seni küll kolinal kahe jalaga ämbrisse. Soovitus aga tuleb kindlasti, Narvas ei kipu julgema käekirjaga puhvetid kuigi kaua püsima – vaadake, järsku saate seda uut tulijat aidata vee peale jääda!

---

lugu ilmus siin