Kaluriküla sadamarestoran (Pärnu)

Kamraad viitas, et sihuke koht, külasta kuniks suve! Ausõna ma poleks sellest linnaäärsest kandist ise midagi osanud otsida. Kauge ta muidugi pole, kesklinnast taksoga vähem kui 20 min, aga Pärnu mõttes on Uus-Sauga kui mõiste juba väga kaugel, numbrilises mõttes viib aga aadress sind üldsevälja kuhugi jõe äärde võpsikusse. Seisad seal takso kõrval ja vaatad teisele poole ojakest jäävat toidukohta ja imestad ... kuniks märkad sillakest.

Kesksuve kesknädal pärastlõunane aeg. Mina ainus klient. Paar koera loivavad igavusest ringi (koerafoobikutele ettevaatust!). Kaks neiukest vaikselt omavahel lobisemas. Niiske jõe ja kõrkjate lõhn. Idüll. Suvi. Aega küll. Kogu suhtumine personalil umbes samasugune. Aga ega ma ei pahanda. Veel.

Valikus kaks seljankat, lihane ja kalane. No kuulge, kaluriküla ju. Muidugi kalaseljanka (8.-EUR, ehkki veebimenüüs on 4.-EUR).

Ainuke kalane praad, mida pakuti, oli „Kohapraad“ (14.-EUR). Tellisin siis sellegi kohe ja letist, sest lauast tellimise võimalust ei pakutud. Restoran? Aga noh olgu, suvi, tšill ja piis, eksole.

Istun katusealusesse, tolmutades peent liiva jalge all ja ootan. Vaatan koeri ja aegamisi kuskilt nurgatagusest välja imbuvaid soome turiste.

14 minuti pealt saabub ... oehhh ... tüübiline suvise Pärnu teenindusviga. Kaks käiku korraga! Jälle. Üksi. Mina üksi. Ainuke klient. Tellin kaks rooga. Minu käest ei küsita, et kas ma tahan mõlemat korraga, aga tuuakse. Korraga. Ja asetatakse enesestmõistetevalt lauale nii nagu te pildil näete. Supp kaugemale, praad lähemale. Pffff. Päriselt? Restoran, mu eesel!

Vahetan toidud kohtadega ning esimese hooga kiidan seda, et hapukoor on supi juurde eraldi serveeritud. Tubli! Supipotike kaetud kaanega – kah tubli, et ära ei jahtuks või nt herilased sisse ei lendaks või mis iganes.

Aga see supp on leige! Vaevu leige. Ja mage. Ei happekest, ei vürtsikest, ei soolakest. Kahkjas leem on kentsakalt roosakas, nagu oleks see supp siiski saanud kokkupuute piimavalguga? Sisu koosneb peamiselt kartulist ja vähemas koguses kahe kala tükikestest. Kougin need tükikesed välja ja jätan üle poole supist alles. Sest no tõesti, nii igavat ja maitsevaest rooga ma ei soovi. Mina kui supisõber ja jätan supi järgi – see on halb näitaja. Väga.

Praad on õnneks siiski parem. Vesised ületalvekartulid pole minu jaoks niikuinii huvitavad. Sisuliselt maitsestamata kurgi-tomati-salatilehtede segu on vähemalt värske. Külm hapukurgi-koorekaste pole ka paha. Aga kala on suisa hea! Mahlane, kerge krõbeda koorikuga, hästi maitsestatud. Aga paraku leige, kuna toodi hoolimatult minu ette koos esimese käiguga ja jõudis seetõttu jahtuda.

See on tüüpiline näide konkurentsivabast söögikohast. Et kui sa oled juba seal „kaugel“, siis kuhu sa ikka lähed, sööd seda mida antakse ja kuidas antakse. Sest et kus sa pääsed.

Kokkuvõte pahur ja kolmetine. Teeninduspöial – allapoole arvestust. Supipöial vaatab samamoodi otsustavalt alla. Praepöial õnneks kergitab veidi saba ja üritab olukorda päästa. Kuid ega ikka ei päästa küll. Seda puhvetit ma ei soovita. Võibolla on sel ettevõttel muid väärtusi, mille najal ta püsib, aga enda restoraniks nimetamist võiks nad küll häbeneda.

---

lugu ilmus siin

Merepargi hotelli kohvik (Narva-Jõesuu)

A kas te teate, kui hea õhk on selles mereäärses linnakeses suvepäeval? Meri ja männimets – see on ilmselt üks parimaid kombinatsioone üleüldse! Ja kas teate, kui suuuuuur see linn on? Või noh, pikk? Igatahes ma käisin söömas Merepargi kohvikus ning pärast seda jalutasin tubli pool tundi, ennem kui nö linnasüdamesse tagasi jõudsin!

Aga kõigepealt tuli jõuda sellesse kohvikusse. Ning oodata. Päris pikalt oodata. Sest et pisikese hotelli retseptuuris istuv neiu on ühtlasi seesama, kes peaks kohviku kassas sinu tellimuse vastu võtma. Aga kahte asja ta teha ei saa ning parasjagu on end hotelli sisse möllimas riburada pidi inimesi.

Kokk väikeses avatud köögis seisab samuti. Ainult et teisel pool letti. Laiutab käsi ja ütleb, et tema tellimust vormistada ei saa. Mõhhh. Õnneks nõustub tätoveeritud musklitega kokk peale ebamugavaks veninud ootust minu väitega, et ta saab ju ka ilma vormistuseta mulle kõigepealt süüa anda ning küllap siis hiljem ... nii tehtigi.

Umbes kümne minutiga saabub mu ette kaunilt ja kirkalt punane „Külm borš“ (5.-EUR). Lõhnab ja maitseb nagu peedimarinaad. Happeliselt, kargelt ja värskendavalt. Niivõrd happeliselt, et siia nüüd tõepoolest sobib see hapukooresilmake oma olemuselt. Ehkki serveerida oleks seda võinud ju ikkagi eraldi, onju. Sest et järsku ma ei tahaks hapukoort?

Peediribad, keedumuna veerandik, veidi keedetud kana rinnafilee tükikesi, värske muru. Kõik. Puhas minimalism. Aga siiski nii meeldiv. Sest et suvepäev, eksju. Ja see ülihea päikeses soojenenud mändide lõhn. Ja kerge tuuleke. Elu on lill.

Veel omakorda u 10 minutit ja saabub teine käik. Perfektne ajastus! „Seafilee salatiga“ (9.-EUR). Oiii, millised värvid! Kui kena üldmulje! Oranžid marineeritud porgandid, rohelised salatilehed ja punased tomatid. Kirkad, erksad värvid ja maitsed. Jällegi happeliselt võimendatud, kuid ikkagi mõnusad. Sest et suvi ja hea tuju.

Magushapus marinaadis lahtilõigatud viilakana ahjus küpsenud sealiha. Veidi tuimavõitu struktuuriga, kuid vähemalt koos korraliku sakilise lihanoaga serveeritud – respekt selle eest! Marineeritud kurkidest ja majoneesist kokku keeratud külm kaste. Happeline. Teate mis, see hakkab veidi tüütuks minema, et kõik on ühte, hapusse maitsenurka tuunitud, aga õnneks siiski väikeste variatsioonidega.

Samas oli see praad väga minu maitsele ja suvisele ajala kohane – ainult liha, muru ja kaste. Ei mingit ballasti!

Üritasin lahti mõistatada, mis huvitav must puru see prae pinnale on raputatud, aga jäin jänni. Oleksin ise midagi pähklist-küüslaugust pakkunud, kuid küsimise peale selgus, et tegu on kuivatatud ja siis purustatud mustade oliividega. Põnev lisand, kas ei?

Kõik on ilus kuni selle hetkeni, kuni ma seda kirjatükki kokku kribama hakkasin. Et 5.- ja 9.-eurot. Aga mille eest ma siis 19.-EUR pidin lahkudes maksma? Ahjaaa, kassa näe. Mina olin teinud kohaletulemise otsuse veebimenüü järgi, aga näedsa tšekil on hindadeks 5 ja 14 eurot vastavalt. Mitte et see suurem rahanumber oleks mind eemale tõrjunud, aga antud juhul on veebis antud lubadust/ootust petetud. A mis siis kui ma oleks tulnud suurema seltskonnaga ja piiratud eelarvega, varem enda jaoks paika pandud kulutusteraamiga?

Igatahes saab kokkuvõte olema heitlik. Koka tööd hindav pöial näitab mõõdukalt, aga siiski ülesse. Teenindust hindav pöial – võttes arvesse konarusi ootamisel / tellimuse vastuvõtmisel ja ebakõlasid hindade osas, näitab aga allapoole. Kui nüüd selle teise poole ka korda saaks, siis võiks seda puhvetit soovitada ju küll, sest et köök on ju tasemel!

---

lugu ilmus siin

Juhuslik maasika-mustsõstramoos

Ei pea kõik asju ette planeerima, ei pea. Naljakamad, vahvamad ja kõneväärsemad hetked elust on enamasti need, mis ise juhtuvad.

Läksin mina turgu, et osta paar punti kindzad (koriandrit). Mina plaanin, saatus naerab. Kindzad ei olnud. Aga samal müüjal oli hoopis karp mustsõstart, mille päeva lõppedes tiba soodsamalt mulle sokutas. Mis saab minul selle vastu olla, mõlemad rõõmsad ja maailm jälle tiba õnnelikum koht.

Ja teisel müüjal olid maasikad. Olime kaasaga mõelnud, et sel aastal moosi ei tee ja maasikamoosi kohe kindlasti mitte. Sest maasikamoos on sihuke ühemõõtmeline magus kraam. Et kui nt kirssi või rabarberit juurde panna teiseks mõõtmeks, siis ... aga üldiselt et ikka ei tee.

Inimene plaanib, aga siis tuleb päris elu. Nii ma siis koju tulingi, kilo mustsõstart ja kolm kilo maasikat käes. Kõike muud head-paremat kah. Ise imestan vaikselt ja muhelen – no ju siis nii pidi minema ja ju see on siis hästi, onju.

Sest kes on öelnud, et mustsõstart ja maasikat ei või ristata, vähemalt moosiks kokku keeta? Et maasikas kui magusa fooni looja ja kolmandik mustsõstrat kui teise mõõtme andja. Et proovida ju võib, eksju. Ja no millised värvid! Ja lõhnad! Ja kerge naeratus ei lahku kogu selle tigulise teo ajal – sest puhastamise ajaks likku pandud marjadest ronib välja nii tibatillukesi tigusid kui ka väike vahva vingerdis.

Nii et siis

- 2,6 kilo maasikat (sest no juhtus nii)
- kilo mustsõstart
- 0,7 kg moosisuhkrut ja 1 kg harilikku (sest no oli nii)
- ei mingit planeerimist, seevastu pooltunnike moosisegamist, vahutustamist (jessver, mihuke sõna sündis) ja purgeldamist

Ilmselt järgmine kord paneks mustsõstart veelgi vähem, sest praegu jäi ta ettearvatult ikkagi domineerima. AGA – selles kraamist on kaks-pool mõõdet: magus, hapu ja mustsõstraseemnete/kestade mõrkjas parkivus.

Lisaks veel juhuse tahet ja kerget iseenda üle naermist ning kahekesi tegemise jagatud lusti.

Lademetes soovitusi/etteheiteid/targutusi Facebookist lisaks sellele :D

Kolmteist eri mõõtudes purki ootamas kunagisi pannkoogipühapäevi.

Ahjaa – ja siis muidugi moosivahu limpsimist, sest no milleks veel minusugune mitte-magus-toitur moosi keedaks, onju-eksju.

Kivi paber käärid (Tallinn)

Telliskivi linnak on kulinaarseks retkeks hea koht kasvõi seetõttu, et leiab alternatiive. Et kui isegi koht, mis kõigi näitajate kohaselt pidanuks lahti olema, on lihtsalt ilma ühegi vabanduse/seletuseta kinni (Kärbes, miks nii?) siis astud kaks sammu edasi ja leiad sõbralikuma koha. Seekord siis Kivi paber käärid.

Teisipäevane soe õhtupoolik ning välilauad on praktiliselt kõik täis. Õnneks on sedavõrra rohkem ruumi sees ning sean ennast sisse nö kuulsuste ruumis, kus seinal mh ka presidentide pildid. Mulle sobilikud kõrged pukklauad, millele on nii hea nõjatuda, muudavad olemise veelgi mõnusamaks.

Esimeseks käiguks on võtta vaid üks supp „Selge lõhesupp krevettidega“ (9.90 EUR), mida aga soovi korral saab tellida ka kooresena. Tänan küsimast, aga selgeid suppe saab niigi harva nautida, nii et võtan selle variandi, tänan-palun-jah.

Supi saabumisega läheb täpselt 10 minutit, mida saab üsna suure külastajate hulga juures pidada väga heaks tulemuseks. Veidi ootamatu, aga lahedalt värvilise tervitusena vaatavad supi pinnal vastu punased mammukesed, mida ma esimese hooga rosepipraks imestasin. Tegelikkuses osutuvad need ilmselt-vist-võibolla sidrunväändiku marjadeks (?), mille hapukas noot kalasupile suurepäraselt sobib. Krevetid olid ehk natukese liiga rõhked, aga kõige muu osas oli see supisooritus üsna suurepärane. Hea konsistentsiga maitsev leemeke, päris palju kala, mõõdukalt köögivilju. Ei midagi super-puper erilist, aga hea ja aus kraam.

Veidikese pani imestama see, et suppi lauda toonud noormees ütles nõks kahetsevalt, et „teie teise tellimusega läheb veidi aega!“. Tiba hämmeldunult ma noogutasin, ise imestades, et aga miks taeva pärast oleks vaja kahte käiku korraga tuua ... ja nii umbes poole supi pealt tuligi noorhärra kapates teist taldrikut lauda tooma. Ehhhh. Elementaarne viisakus oleks ju ära oodata, kui kunde lõpetab esimese käigu, kas ei? Kõrgtaseme viisakust – et küsitaks „kas võime järgmise roa tuua?“ ma ju ei nõuagi, aga kundest hoolimise väljanäitamine võiks olla ju vaikimisi sisse programmeeritud?

„Madalküpsetatud veisepõsk; hooajalised köögiviljad, chimichurry, koorekaste“ (17.90 EUR). Ilma liigse kunstipäratsemine, kuid siiski kenasti vormistatud visuaal tekitab positiivse eelfooni. Julgelt rõhked rohmakad pastinaagi-bataadi-paprika ja punasibula viilud räägivad hea väljaõppega köögist, kalekapsa kasutamine trenditeadlikkusest.

Kolm tikutoosi suurust lihatükikest on absoluutselt perfektsed – pikakiulise ja ülipehme tekstuuriga, veidi liimjad ning suurepäraselt maitsestatud. Roheline chimichurry kaste võinuks olla küll liha kõrval, mitte peal, praegu kippus see hapukas intensiivsus liha enda maitset veidi lämmatama – aga maitsev ja kohane oli seegi. Veidi pähklise maitsega koorekaste jättis pigem neutraalse, kuid siiski üldpositiivse mulje.

Kokkuvõte tuleb üsna positiivne, nii supi- kui praepöial on horisondist kõrgemalt, ehkki ka ilma liigse vaimustuseta. Peale toidu eest tasumist juhtisin noorhärra tähelepanu ka mainitud väikesele teenindusapsakale, mille peale tundub et siiralt lubati see edspidi arvesse võtta – nii sai ka see küsimus silutud. Nii et kas ma soovitan seda puhvetit külastada – jaa, soovitan ikka!

---

lugu ilmus siin

Kananagitsad kuumaõhuahjus

Kana sööb igaüks, onju. Muuseas kana ise sööb ka kana, kui saab, aga see pole hetkel oluline :)

Kõige laiemalt saadaolev tagavaraosa kana küljest on tema filee, mis on täiuslikult mõtetu. Noh umbes nagu pommu või suvikõrvits või muu oma olemuselt käsna funktsiooni täitev köögivili. Et sa võid teda maitsestada ja ära kasutada kolmekümneviiel eri moel ning ta ei kobise sulle üldse vastu. Ei anna midagi erilist juurde, aga täidab oma funktsiooni ära.

Antud juhul siis on selle rinnafilee funktsiooniks olla nagitsate valgeks valgurikkaks nime- ja sisuandjaks. Koos kartuli, sibula, muna, tärklise ja maitseainetega. Oi kindlasti võib siit välja jätta nii ühe, teise kui kolmanda, aga kana ennast ja maitseaineid ma siiski ei jätaks. Võibolla teinekord paneks midagi hoopis juurde, nt juustu.

Aga seekord läks igatahes nii
- üks jurakas filee
- üks kopsakas keedukartul
- üks keskmine sibul
- üks keskmine muna
- u tl maisitärklist
- soola/pipart

Kombain juriseb kogu kraami ühtseks möginaks, sinu ülesanne on (soovitavalt märgade/õliste kätega) vormida neist pätsikesed ja torgata ahju. Võib harilikku praeahju või minu poolest kasvõi pannil vormistada, onju. Mina kasutasin kuumaõhugrilli. Pätsikesed võib pealt õliga piserdada, see annaks parema välispildi, mul hetkel polnud pihustit.

200 kraadi juures 15 min ühelt ja 10 min teiselt poolelt - aga siin tuleb juba vaadata, kuidas teie ahi käitub. Kui on keskmise ampsu suurused nagitsad, siis on nad kuldse pealispinna saavutamise hetkeks raudselt ka küpsed. Peamine on vaadata, et nagitsad liiga tihedalt omavahel koos poleks, et kuumus pääseks nende vahel liikuma, parem on kasvõi teha mitmes raksus erladi, kui et ülekoormatud plaaditäiega.

Novat, ja kas sa nüüd pakud neid omaette ampsudena koos mingi külma kastmega või mingi prae osalisena, on juba täiesti su oma valik. Lihtne, kas pole?

Radio (Tallinn)

Vana telemaja vastas üle tänava asub Radio restoran, milles kuumal suvekolmapäeval polnud tööpäeva lõpusel ajal praktiliselt ühtegi külastajat. Lõunastajad on juba läbi käinud, õhtused istujad pole veel tulnud, nii saab personal veidi maha istuda ja puhata. Mind nähes krapsas aga mõnus-muheda olekuga noorepoolne mees püsti ning juhatas mind saali kaugemasse nurka, kuna olin sissejuhatuseks küsinud, et „kus teil siin kõige jahedam koht on?“. Tõepoolest, ventilatsioon toimis siin hästi ja koos kohe toodud veepudeliga uurisin veidi aega menüüd.

Uurimise käigus meenus, et miks ma olin ka varem seda kohta veebi kaudu uurides siia mitte tulnud – menüüs pole ju ühtegi suppi! Igaks juhuks üle küsides selgus, et lõunaks siiski midagi ka tehakse, kuid see olevat juba otsas. Ehhh nohh, olgu peale, kui ma juba siin olen, siis võtame seda, mida on. Ja olgu ette öeldud, et see oli üks lustlik maitserännak, täis uusi teadmisi. (Panen seekord mõned viited ka loo sisse)

Eelroaks sai siis seekord valitud „Padróni piprad valge gazpachoga“ (8.-EUR). Palusin muhedal tegelasel endale natukese tõlketeenust osutada, sest mõlemad mõisted olid minu jaoks võõrad. Selgub, et need nn piprad pole üldse mitte piprad, vaid pigem paprikalaadsed mahedad tegelased, mida Hispaanias armastatakse grillitud kujul snäkina pakkuda.

Valge gazpacho tekitas minus veelgi suurema segaduse, sest mõlemad sõnad on ju tuttavad, aga kokku moodustab see tajuhäire. Gazpacho on ju külm tomatisupp, et kuida ta siis valge saab olla? Tuleb välja, et saab küll, kui seda teha saia, mandlite ja küüslaugu baasil. Noh ja sama hästi võiks seda nimetada ajoblancoks :)

Nüüd ma teen midagi tavatut ja selmet kirjeldada esimese roa maitseid, annan kohe ka teise roa kirjelduse, sest et ... noh te saate aru, kui edasi loete.

Oma tavatu nimega jäi silma „Jääsalati steik Caesari kastmega (10.-EUR), + kana või hiidkrevetid (5.-EUR)“. Küsisin taas seletust, et mismõttes steik ja salatist? Novat ollagi siis lihtsalt viilakas kapsast – kõlab ju intrigeerivalt?

Andsin tellimuse sisse ja nautisin meeldivalt jahutavat õhuvoogu, kuni u 15 minutit hiljem ilmus mu kõrvale neiu, asetades lauale ... kaks taldrikut korraga!

Pfffffffff. Jälle! Miks??? Kas on raske küsida kunde käest, et kas ta soovib kahte toitu korraga süüa? Eriti veel tühjas saalis, kus ma istun otse personali silme ees ja ei ole tipptund?

Palun vastake mulle, kas teie sööte kahte toitu korraga? Kahelt taldrikult, kahte erinevat toitu???

Ma muidugi tean, et nö tapase-kultuuris ja laiemalt lõunamaades ongi kombeks tuua lauale korraga hästipalju eraldi taldrikutäisi, mida siis laualised endale pisitasa kokku õngitsevad. Aga esiteks on see kontseptsioon toimiv suurema seltskonna puhul ja teiseks siis ei serveerita ka asju portsjonitena.

Praegu aga mõjus selline kahe erineva käigu korraga toomine sellisena: „jou kle klemm, ma’i viitsi siin küll sinu pärast mitu korda laua vahet käia“. Et „näh siin on sinu lobi, söö ja ole õnnelik!“

Oehh, olgu, liigume edasi toidu juurde. Sest et see, kas teate, oli hea! Kohe lausa väga hea!

Need pisikesed piprakesed maitsevad mõnusalt kargelt, veidi mõrkjalt ja tänu pealenõristatud õlile ning lisatud soolahelvestele külluslikult ... ja samal ajal kergelt! Kordan, et see oli minu esimene kokkupuude taoliste viljakestega, kuid nüüdsest plaanin neid ka ise hakata otsima ja grilliõhtutel valmistama. Tõepoolest oivaline omaette ampsakas või lihakõrvane.

Jääsalati steik mõjus samamoodi vahva üllatusena. Ausõna ma poleks kunagi oletanud, et keegi serveerib lihtsalt suurt jääsalati peast lõigatud seibi külma kastmega, krutoonide ja muu muruga ning et see mõjub nii meeldiva, maistva ja suvisele ajale suisa imetabaselt sobivalt kergena! Olen küll ka ise teinud nii hariliku peakapsa kui ka lillkapsa „steike“, aga ikka praetuna / grillituna, kuid külm salatilõik võib olla ka suurepärane kõhutäide! Kahjuks ootejal maha jahtunud krevetid sobisid siia kõrvale täienduseks sama loomulikult nagu suvi ja meretuul.

Kokkuvõte tuleb nüüd tavatu nagu ka sooritus. Jaotan elamuse kaheks – köögipöial vaatab vägagi tipmiselt üles ja kiidab ka muhedat sissejuhatust toitude lahtiseletamise mõttes. Saalipöial aga vaatab alla, laites hoolimatut suhtumist kundesse. Soovituse asemel vaatan suvetaevasse ja mõtlen muid mõtteid.

---

lugu ilmus siin

Taluturu kohvik (Pärnu)

Pärnu keskmes on Pärnu Keskus – loogiline, onju. Hoonete kompleks, mis sisaldab peale kõige muu ka nähtust nimega Taluturg ja see omakorda ka kohvikut. Maailma kõikse loomuliku asi mumeelest, et kui sul on kogu aeg käepärast värsked toiduained, siis miks mitte neid ka väärindada erinevateks roogadeks.

Olen tegelikult siit läbi kõndinud korduvalt, kuid alati sattunud siia pärastlõunati, kui supp on juba otsas olnud. Nüüd aga näedsa vedas – kas siis kuuma suvepäeva tõttu või mingil muul põhjusel oli leti küljes alles ka silt „Päevasupp 3.90“. Eks põhjamaalastel on jah selline kummaline arusaam, et kuuma ilmaga ei sobi kuum kõhutäis – lõunamaalased oskaksid sellele vägagi argumenteeritult vastu vaielda.

Igatahes saabus taldrikutäis hernesuppi minu ette praktiliselt kohe, kui olin end klaasist välisseina äärde paigutatud mugava pukileti taha sisse seadnud. Ahjaa – väga positiivse alguspunktina mõjus see, et supi tellimise hetkel esitati asjakohane küsimus: „kas ma hapukoort lisan supisse?“ See on kena hooliv detail, mida ma oskan kõrgelt hinnata (sest no tõesti, ei ole vaja alati ju seda lisandit vaikimisi juurde äsada).

Supp ise osutus aga väga lihtsaks ja neutraalseks. Jah, aus tihke ja kodune kraam, aga minu väikeses valges peas kuulub hernesupi juurde ka suitsuliha lõhn – see supike oli aga üsna lõhnavaba. Ei ega maitsel midagi viga polnud, siin oli nii jämedalt hakitud sinki kui sobilikult pool-püreeks keenud herneid, kartulit ja porgandit ning kõige peale raputatud dekoori ... aga kiita, et ta nüüd oma niši parim esindaja oleks kah ei saa.

Teiseks käiguks valisin „Paneeritud kala salatiga“ (9.-EUR). Toreda ja ehedana mõjus see, et supi kallale asudes kuulsin selja tagant köögist pannisärinat ja tundsin spetsiifilist lõhna – roog läks valmistamisele alles tellimise hetkest ning jõudis minu ette u 10 minutiga, täpselt ajastatuna ja väga värskelt.

Prae olemus ja välimus on suveaja suurepärane tabamine – praetud kalapalad ja salat. Kergus ja värskus ilma igasuguse ballastita. Super! Võrselehtedest, kurgist ja tomatist koosnev salatikuhi oli meeldiva magus-hapu õlikastmega suurepäraseks praavitatud ning siis veel ka mingite väikste krõksuvate terakestega üle raputatud. Mõnna värk!

Kahjuks kala ise oli pisuke pettumus oma totaalse mageduse tõttu. Vist võibolla ehk (väga tinglikult) oli praadimise järel krõbeda paneeringu pinnale paar tera soola lisatud, aga kala ise oli mageveemage. Õnneks aitas seda kompenseerida kergelt soolakas külm koorekaste.

Kokkuvõte neutraalsevõitu. Laita nagu otse ei saa, aga eriliselt kiita ka mitte. Supipöial haigutab maitseigavusest, praepöidlal on vastakad emotsioonid. Aga ikkagi on see tore mõte, vääristada miniturgu kohapeal valmiva toiduga.

---

lugu ilmus siin

Küüslaugukasvu-aeg

Jah, see on just praegu, juuni lõpp / juuli algus, kui küüslaugukasvatajad eemaldavad need pikad rõngassetõmbunud varred, et taim suunaks oma väe mugulatesse, mitte seemnikutesse. Ja kuna meie köögikultuuris pole väga oskust midagi selle kasvuga peale hakata, siis tihtilugu lähevad nad komposti.

Aga teate kui mitut moodi saab neid kasutada! Peale pesemist-seemnikute eemaldamist-jupitamist võib nad lihtsalt panna pannile / praadida / hautada / kasutada umbes samal moel nagu tehakse türgi ubadega. Või siis marineerida umbes samamoodi nagu kurke.

Aga kindlasti - rõhutan kindlasti - tasub vähemalt osa panna kohe köögikombaini koos õli ja soolaga ning lasta masinal pikalt ja põhjalikult müriseda, kuni moodustub midagi umbes pestosarnast. Karbi või purgiga külmikus säilib ta mitmeid nädalaid ning siis saab teda juba lusikashaaval kasutada nii külmkastmete või minu poolest ka hakklihakastme sisse, suppidesse või salatitesse - igale poole kus sa pead mõõdukat küüslaugumaitset sobilikuks. Ja noh lõppkokkuvõtteks võid sa seda kasutada ka pesto enda tegemiseks koos juustu ja piiniaseemnetega.

Minul õnnestus hankida 1,4 kg kasve, millest peale puhastamist jäi järgi u 1,1 kg. Sellest 500 g suunasin ma koos u kolme supilusikatäie toiduõli ja supilusikatäie soolaga kombaini urisevasse kõhtu. Midagi lihtsamat on ikka kohe väga keeruline ette kujutada.

Ärge magage seda lühikest hetke maha, mil neid mõnusaid rohelisi krussisjuukselisi tegelasi saada on!