Modern (Narva)

Narva südames peitub üks omadele hoitud saladus. Saladus nimega Modern.

Miks südames? Aga see on omamoodi südakvartal, mis paikneb otse piiripunkti ääres, kindluse vastas, üheskoos linnavalitsuse ja muu sellisega.

Miks saladus? Aga sellepärast, et sa pead ikka päris oma olema, et seda kohta üle leida. Mitte üks silt sellele ei viita. Sisehoovis, stalinistliku elumaja keldris, mille ukse kõrval on vaid kivitahvel Šveiki tsitaadiga. Ei ole isegi sildikest, mis seletaks, et mis kellast kellani see uks lahti võiks olla. Rääkimata sellest, et kuulutataks, et tulge meie juurde sööma, et „vsjoo vkuusno“ (vene keeli: kõik on maitsev).

See keldrikõrts on legendaarne. Ühe ütlemise kohaselt peeti siin arvamusfestivale veel ennem kui Arvamusfestival välja mõeldi. Omamoodi ürg-kelder, juur-pubi, Narva kaasaegsema linnaelu läte. Sestap ka Modern. Või nagu nad end ise nimetavad „Club O’k Modern“.

Keskpäevasel hilislõunasel ajal olen ma ainumas kunde (lahkumise ajaks oli juba ka muud rahvast lisandunud) ning letist tellides käis asi väga kiirelt.

Esimeseks roaks valisin mõistagi taas seljanka (3.50). „Jälle“, ohkate teie. „Kaua võib“, küsib nii mõnigi. Aga näedsa, ei ole mina leidnud paremat indikaator-rooga, mis köögi kohta nii kõnekas oleks. Et kas üritatakse lüüa odavusega ja/või lasta üle otsa tegemisega. Ja pealegi – alternatiiv oleks olnud päevasupina seinal kirjas olev hartšo ning päevakatesse on minu suhtumine teadagi milline (ilmselt ebaõiglane).

Napilt 10 minutiga toodigi lauda kahesangaline kausike, täis kõrvetavkuuma supikest. Seda Tõepoolest ülemäärast temperatuuri polnud suutnud allapoole tuua isegi väikese kulbi jagu supi sisse sokutatud hapukoort. Leem maitses esmalt liiga magus ja igav, aga mida lonks edasi, seda enam hakkas ka happesus kenasti esile tulema ning maitsepilt muutus päris kenaks. Lihakraami polnud just ülemäära palju, kuid vähemalt kolme sorti liha lugesin ma siin kokku küll. Üks asi jäi mõistatuseks – ühed tumedad seibikesed meenutasid oma struktuurilt ja kujult väga neerusid (mis oleks ju imetore!), kuid pärast piiga käest küsides raputas too juuste lehvides pead, et ei-ei-ei, neere siin sees küll pole! Oliivikesed, maitsemurukene ... noh kõik oli ju üsna ilus ja kuna jäiselt ning libedalt tänavalt sisse astudes oli supi lõpuks mul nina kenasti vesine ja veri soontes jälle soe, siis oli rahulolu kerge tulema.

Veel kümmekond minutit hiljem jõudis minuni ka teine tellimus – sealiha Komandor (6.80). Nagu vene restoranikultuuris kohane, ei pakuta teile enamasti praadi üks tükk, vaid nö kahekohalise valikuna – praad ise ja siis nn garniir. Enamasti on selleks kartul või riis vms, kuid siin puhvetis oli üheks võimaluseks valida ka värsked köögiviljad (2.70), mida ma ka rõõmuga tegin.

Pirakal taldrikul laiutaski enamasti värvirõõmus köögiviljavalik. See, et osa sellest moodusasid konserv-herned ja –mais, pole karvavõrdki probleemiks. Kurk-tomat-jääsalat sobib liha juurde alati ning kuna isegi kõige odavam-mõtetum hiina kapsas oli peenelt ribastatud ja õli-äädika-sojakastme seguga praavitatud, siis võis ka selle rõõmsasti hammaste taha lasta.

Kahe pepoesa suurune sealihaliistak oli kombekalt pehme ja kaetud omamoodi vau-efekti pakkuva õllekastmega. Kaste meenutas tekstuurilt ja maitselt ehk kõige rohkem magusat, kaneeli ja nelgiga praavitatud leivasuppi, kuid ühtlasi leidus siin selgelt ka tihedaks keedetud tumeda õlle maitse.

Kokkuvõtvalt siis nõndamoodi. Supipöial on ilma liigse vaimustuseta, kuid siiski püstipoole – see seljankake polnud ära narritud või muul moel häbistatud. Praepöial on isegi veidi veel rohkem püsti (saavutamata küll maksimumi), kerge lisandi ja maitsva õllekastme kombinatsioon panevad tunnustavalt noogutama nagu asjadega üldjoontes rahuloleva koolipapa. Seda puhvetit võib soovitada küll ... aga katsuge see ennem üles leida! :)

---

Lugu ilmus siin

Joyce (Tartu)

Tartu keskel on Kvartal. Noh kvartal nagu kvartal ikka, aga veidi teistsugune. Ühes tükis ehitatud, ühekorraga ja mitmekihiliselt ning erinäoliselt. Kaasaegne kaubandustempel, aga mõnusalt eri-ilmeline, liigendatud nii fassaadi kui sisemuse mõttes.

Toidukohti leidub selles kvartalis mitmeid, alates kiirsöögikatest kuni noobilmate restodenid välja. Noobleim neist on ilmselt Joyce. Aga õnneks see noobeldamine kuhtub sisseastumise hetkel, kui sulle vaatab vastu niivõrd ehe elava tule hubisev seinake, et sulatab hilissügise kohmetuse.

Tööpäeva lõpusel ajal pole kundesid just ülemäära palju ning sestap saan üsna vabalt valida lauda kui ka saavutada kiire kontakti ettekandjaga. Kõik oleks justkui kena, kuid väikene apsakas rikub osa tulemusest. Aga kõigest järgemööda, sest mis siin ikka kiirustada, pole me ju bussile hilinemas!

Esitan mina siis oma tellimuse ära ja jään ootele. Nokitsen vahepeal toodud oma-maja-leiba ja määrdekest (leib on otse oivaline, määre aga ei-mingi-sugune). Toksin telefonis kamraadiga sõnumeid vahetada ... ühesõnaga tšill ja lill.

Aga siis tuuakse mulle esimese asjana põhiroog! Ajan kulmud kuklale nagu ristimisvette kastetud pagan ja küsin seletust, et mis värk ja üleüldse!? Selgus, et piiga polnud mu supitellimust isegi tähele pannudki! Noh mingis mõttes arusaadav, kuna selle nimetasin ma esimesena ja kiirelt, seejärel aga hakkasin täpsustama, et misasi see põhiroog endast kujutab. Eks nii see tähelepanu siis hajus ja lukustus olulisemale. Üks lihtne kaheosaline soovitus: märkmik ja ülekordamine. Kirjutame tellimuse endale kriips-kraap ülesse ja kordame üle, et „siis see ja see ja see on kõik?“ Ei ole ju keeruline, või mis?

Novat, aga asi nägi välja siis sedamoodi, et (20 minutit peale tellimist saabunud) põhiroana mõeldud „PORTOBELLO (V, L, G); sibula-sinepimarmelaad, krõbe kale, hernekreem; 14€“ osutus siis olevat grillitud ning täidetud seenekübarateks huvitavas rohelises kuhilas. Et noh põnev ja puha, aga ...

Peenelt ribastatud suhkruherne kuhilake on lahedalt krõmps ja värske. Sellele peale asetatud kalbed marineeritud seenekesed ja kollakas pähklipuru loovad visuaalselt huvitava koosluse, kuid ei kõlksu omavahel maitseliselt kokku. Omaette rohelise püreehunnikuna, kõrvalteemana lisanduv hernekreem loob samas suhkruherneribakestega peas kena kombinatsiooni, veidi vähem aga keelel. Magusaka sibulamarmelaadiga täidetud seenekübarad jätavad aga üsna külmaks – kuivalt grillimine on andnud küll elava suitsuse tooni, kuid seene enda maitse jääb selle kõige taga suisa olematuks.

Kuna supikese tellimus läheb alles nüüd töösse, siis tuleb oodata täiendav pooltunnike, enne kui see kraam saabub. „SEALIHASUPP (L); Suitsupeekonipuljong, grillitud kapsas, marineeritud vutimuna; 8€“.

Siin algab lugulaul omamoodi üllatav-efektsest serveeringust. Kui teile öeldakse „sealihasupp“, siis mida te ootate? Midagi rammusat ja talupoeglikku? Vale vastus! Siin majas tähendab see kahte pöidlaotsa suurust kuubikut, mille vahel paikneb vutimuna ja kapsakuhilake. Ning leemeke kallatakse sellele peale alles otse lauas, sinu nina ees.

Leemeke ise on mõnusalt röstine ja kehakas, ehk küll tsibaruke soolane, aga see pole üldse häiriv. Sea kõhuliha röstitud kuubikud on õrnpehmed ja imeliselt rammusalt maitsvad, nii et nendest täiesti piisab su lihahimu rahuldamiseks. Suitsuse vinega kapsakuhilake ja üllatavalt magusakalt mekkiv marineeritud vutimuna mängivad ülejäänud kausisisuga kenamail moel kokku, nii et tulemuseks on rõõmus rahulolu.

Kokkuvõtteks siis nii: kogemata esimeseks sattunud praepöial ujub ebamäärases olekus rõhtasendi läheduses nagu sohu äraeksinud partisan; teisele kohale taandatud supipöial aga võtab seda otsusekindlamalt sisse püstasendi, kiites nii efektse serveeringu kui meeldiva maitseelamuse eest. Kui seda va teenindusapsakat poleks juhtunud, siis soovitaks seda puhvetit kindlamalt, hetkel aga sammun mõtlikult pimedasse sügisõhtusse, kehitades ülestõstetud mantlikrae all nii-ja-naa liigutusega õlgu.
---
lugu ilmus siin

Pööning (Viljandi)

Viljandi puhvetite põld pole just nii suur ja lai nagu stepp. Pigem vastupidi, rohkem sellist väheldast aiamaad meenutav, mida pensionipõlve pidav vanadaam vanast harjumusest peab, pannes kasvama ikka neidsamu vanu ja läbiproovitud roosisorte, sekka paar mustsõstrapõõsast ja rida vaarikaid. Ei mingit erilist eksootikat, aga kena ja turvaline paigake ikka.

Seda rõõmsamaks teeb asjaolu, kui selles aiakeses mingi uus taimeke tärkab. Viljandis tärkas Pööningu nimeline ronitaim. Selles mõttes et ronima peabki mööda kitsast trepp kuhugi kõrgustesse, kusjuures sisenemise eel paneb korraks edasise ees kõhklema mõranenud ukseklaas.

Ruum ise on pigem öölokaali või muidu peopaika meenutav, kuid kuna nad end ka puhvetina välja reklaamivad, siis kaeme ikkagi kööki. Või noh sellesse, mida see köök pakub.

Tööpäeva lõpule läheneval ajal olen ma ainumas kunde, kogu teenindus kulgeb seetõttu kiirelt ja asjakohaselt, kuigi ilma liialt pingutamata tähelepanu ja viisakuse osas (loe: ei mingeid tänan-palun-kuidasmaitses sõnu kasutamata).

Supimenüü kolmesest valikust pole minu esimest valikut ehk guljašš-suppi pakkuda. Rannakarbid valge veini leemes ei kõla minu diletantse kõrva jaoks nagu supp, seega tuleb võtta kolmas – koorene lõhesupp (4.50; lõhefilee, köögiviljasegu, sulatatud juust, vahukoor). Natukese liiga turvaline valik maitsejahtijale, aga mis seal ikka.

Napilt kümne minutiga jõuab minuni valge vigurtaldrik, täis üsna sama valget ja ilma viguriteta supikest. Lõhnas on õrn kalake ja värskelt jahvavatud must pipar, nii et sissejuhatus on kenake. Leem ise on mõnusalt kreemine, üllatades meeldivalt oma julge magus-hapuka tooniga – aga see sobib siia väga kenasti! Rõhkevõitu porgandikillud, sipu kartulikest, parajas koguses lõhetükikesi. Kõik nii nagu peab, ei mingeid erilisi vigureid, kuid siiski meeldiv ja maitsev kraam.

Teiseks roaks sai valitud kalalaine jätkuks „Sulajuustune ahjulõhe köögiviljavokiga“ (8.-EUR), mille laudajõudmise jaoks läks 25 minutit. Prae nime järel sulgudes kirjas voki viieosaline koostis: porgand, sibul, zukiini, aedoad, paprika. Tegelikkus on kolmeosaline: juba tuttavad porgandikillud (nüüd täiesti toorena), kuid vähemalt on aedoad ja paprika saanud veidi veeta aega samasuguses magus-hapus leemes, mis ka supile tooni andis. Kiire ragiseva kuumtöötlemise järgi see kraam igatahes ei maitsenud ning ka komponentide arvel oli toimunud arusaamatu kokkuhoid (kiir-karamelliseerunud sibul oleks ju kogu selle lihakõrvase pärl olnud!). Fooliumis küpsenud lõhepala on miinimum-maitsestusega, kuid sulanud juustune ollus annab siia oma hea rammu ja meki.

Kokkuvõte seega suhteliselt positiivne. Supipöial on päris püsti – jah selline lihtsakoeline supike ei kõnele köögi kohta küll palju, aga tulemus on ju ometigi maitsev! Praepöial on ju ka veerandpüsti, ehkki ilma liigse vaimustuseta, nurisedes veidi voki teemal, kuid horisondist allapoole sõitmiseks pole kah päris põhjust. Nii et mööndustega soovitamisväärne on see puhvet küll. Eriti kui võtta arvesse ümbritsevat üldpilti.

---

lugu ilmus siin

Café Peccadello (Pärnu)

Suur osa Pärnu kesklinna kunagisest funktsioonist ehk kaubandusest on ära kolinud. Muu hulgas Kaubamajaka nimelisse kobarpoodi, kus teise korra peal on kenasti pead-jalad koos samamoodi kobaras ka umbes neli-viis söögipesa. Mõnes mõttes on see ju isegi arusaadav kontseptsioon, ehkki kõrvalkohvikute titekisa ja muu ülekanduv mürafoon ei jäta just kuigi mõnusat ja kaua istumisele kutsuvat muljet.

Üks pesake kannab nime Café Peccadello. Interjööril ja muul miljööl peatuda pole mõtet, tegu on pigem üsna funktsionaalse puhvetiga, mis miskipärast on võtnud nimevalikus peenutseda. Tööpäeva lõpusel ajal oli asutuses ka u 4-5 laudkonda, kuid teenindus käis letis nii ehk naa, seega ei pidanud ka ootama. Seejuures olen suhteliselt kindel, et siis oleks ma pidanud ilmselt pikemalt ootama, kuna hetkel käis leti taga ilmselt uue piiga väljakoolitamine. Vanem kolleeg aitas preilil nii aru saada tellimusest kui ka leida õigeid nuppe, kuhu kassamassinas vajutada.

Igatahes tegin järgmise valiku: seljanka (4.90) ja konjakis praetud maks (9.90). Ah et miks ma neid koos nimetan? Tavaliselt ju mainin toidu nime sel hetkel, kui asun teda kirjeldama? Aga sellepärast et – no TERE PÄRNU! – need toodi minu ette KORRAGA! Jälle! Ainult ja ainult Pärnus juhtub sellist suhtumist, mille peale ma hakkan juba kurjaks muutuma. Mis kuramuse sööklalik-hoolimatu värk see on, ma küsin? Kui võtsite vaevaks koha nimes peenutseda, siis proovige teeninduses kasvõi elementaarsetki taset hoida! Kunde ei tule ju sellisess kohta kiirlõunat kugistama, vaid toitu nautima ... või olen ma millestki valesti aru saanud, mh-ah?

Igatahes – kui nüüd proovida positiivsema tooni peale minna – toodi mulle mõlemad toidud juba 6 minutit peale tellimuse esitamist. See on ju vist hea, või kuidas (proovin mitte uriseda samal ajal jahtuva prae teemal)?

Seljanka osutus olevat äärmiselt lihtne, ent maitsev. Leemeke oli piisavalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Tahkemast osast koosnes see küll peamisel vaid viinerist ja keedusingist ning sibulast, ei mingeid seitsmeid lihasid või muud sellist. Supi sisse poetatud hapukoor, oliiv ja maitsemuru. Noh vaata kõik kõneles sellest, et kokk töötab kitsastes oludes ... aga ta teeb seda paganama hästi! See suptšik maitses tõepoolest mõnusalt.

Konjakis grillitud maks kartulipüreega. Hmm, kuidas konjakis grillimine käib? Aga mis ma norin, ka see toit oli väga ja väga heal tasemel! Üllatavalt õhukesed maksaviilakad (nii saab vist küll ainult külmumise piiril olevast maksast lõigata?) olid superhästi maitsestatud ja grillised. Kreemine kartulipüree ja lihtne bešamellkaste. Õunaäädikaga timmitud salatileheksed, kurk ja tomat. Lihtne, kohe hästi lihtne, aga väga maitsev!

Kokkuvõte tuleb nüüd siis ülimalt kahetine. Koka tööd kiidan mina väga, võime lihtsatest komponentidest ilma liigse peenutsemiseta esile manada nende parimad omadused väärib väga kiitust – nii supi- kui praepöial on üsnagi püsti. Aga vaata selle teeninduse pöidlaga tahaks kuhugi tõmmata suuuure ja pika miinuse. No kasvõi küsige ennem, et kas kunde järsku tahab kahte rooga korraga lauda? Mina ei taha! Teine käik peab lauale maanduma esimese järel, mitte ennem, mitte samal ajal, vaid järel! Õpeta nagu oma lapsi, jei bogu!

---

lugu ilmus siin