Mood (Tallinn)

Vabaduse platsi ääres paiknes Wabadus. Nüüd on selle asemel Mood. Kõik on aga nii samamoodi, et ma igaks juhuks lausa kontrollin, et kas ma seda puhvetit juba kirjeldanud ei ole? Kuna ikkagi ei ole, siis käärime aga käised üles ja paneme pöidlad võitlusvalmis.

Tööpäine lõuna-aeg, olen üks esimesi sisseastujaid ning saan tellimuse kiirelt antud, minu järel järjest uued sisseastujad saavad leti tagant üha pikema ooteaja hoiatusi (algul 15-30, hiljem juba 30-45 minutit). Et ainult üks kokk olla köögis ja tellimusi palju. Enamik siiski lepib ja jääb ootele.

Supimenüüst vaatab vastu sama pealkirjaga roog (pardilihaga boršš), mida ma siin kaks aastat tagasi teise nimega puhvetis sõin. Soovin tellida midagi muud, kuid „Homaari bisque“ on otsas. Pagan. Noh võtan siis väikese ohkega „Puraviku kreemsupp“ (7.-EUR) ja jään ootele.

15 minutiga toodi lauale suuuur taldrik, mille äärel ilutseb miski, mis meenutab kõige rohkem ehk kõrvetatud merekäsna ... noh matšalkat noh :) Kui küsin, et miiiisasi see on, siis satub noormees segadusse ja lubab järele uurida. Tema kaunis pükskostüümis daam-kolleeg üritab seda kuidagi seletada: „noh selline tainas tuuaksegi“ ja üritab mingit nimetust välja hääldada, kuid jääb hätta. Lõhna ja maitse järgi öeldes – ei, sellel polegi mingit maitset. Lihtsalt nagu täiesti maitsetu niitnuudel. Aga see-eest efektselt karvane ja krõbisev. Ning lauale pudisev. Väga pudisev.

Supp ise aga ... ehhh ... täpselt nii igav nagu ma arvasingi. Jah, maitsev, seenene, aga igav. Püreesupp, ma ütlen. Taaskord kinnitus minu eelarvamusele, et enamasti on püreesupi valimine kindlustatud „mehh“.

Prae ootamisega läks kurjama kaua – 50 minutit (ehkki mulle ei lugenud keegi ette hoiatust ooteaja pikkuse kohta). Mõtlesin juba 45 minuti pealt küsida, et kas mind on unetatud, kuid kuna õnneks seekord aega oli, siis mõtlesin, et lasen asjadel oma loomulikku rada tiksuda.

„Kohafilee; hernekreem / röstitud juurseller / koorene laimi kaste / forellimari“ (18.-EUR) nägi kena välja küll. Kala ja kalamarja kooslus on enamasti kindel edulugu, nii kasvasid ootused kõrgemale. Kalake ise oli kenasti kiiret ja korralikku kuuma näinud, nahapool kenasti krõmps ja teine külg just täpselt paraja jume peale saanud, mõõdukalt ja ainult soolaga maitsestatud – nii et kala ise oli hea.

Erkroheline hernekreem maitses ... hmmm ... toore hernejahu järgi? Kõige huvitavam osa praest oli kala alla peitunud pehmed, soojad ja helevalged juurselleri tükid – huvitav, kas neid oli rõõsas koores või piimas keedetud (roa kirjelduses oli kirjas „röstitud“)? Kalamari osutus aga jahmatavalt maitsetuks, tekitades hetkeks isegi kahtlust, et ega pole tegu odava imitatsiooniga nn meremarja näol. Kuid ei, mõned marjaterad plaksatasid siiski keelel katki hea ootuspärase küllusega, kuid selle kõrval enamik muid olid tuhmid ja plastised. Ja roa lõpetuseks tabas kõige viimast kalatükki ampsates terav torge igemesse – jäme kalaluu tükike on küll viimane mida restoraniroast ootaks.

Kuidas siis asja kokku võtta? Supipöial jääb horisondist tiba allapoole – peale vau-elamuse praetud matšalkast pole siin millestki rääkida. Praepöial tõuseb neutraalsest horisondist natukese kõrgemale kala õige kohtlemise tõttu. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Võttes kulutatud aja ja raha korrutise koos kõhnakese maitseelamusega, siis tulemus pole just kuigi innustav.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Rein (Tallinn)

Poolel teel Tallinna bussijaamast Raadiomajja kõmpides jääb Tartu maantee nuka peal jalgu üks lauake ja toolike, mis markeerivad poolkeldris paiknevat toidupesa nimega „Kohvik Rein“, mida küll sildi järgi oleks väga lihtne meeste juuksuriks pidada. Lakooniline, aga kenake interjöör, paarkümmend istekohta, mis äripäeva lõunasel ajal osutuvad üsna kiirelt täituvaiks. Letti ja saali haldav noor daam saab oma tööga krapsakalt ja kenasti naeratades hakkama, nii et esmamulje on igati soodne.

Supivalikul vaatan päevapakkumisest mööda ning leian menüüst rea „vürtsikas kana-nuudli supp“ (6.00) ja selle juurde jäängi. Tellimise juures esitatakse küsimus: „kas soovite suppi esimesena?“, mis ühest küljest ajab mind alati kergelt segadusse (sest kas on neid, kes praadi esimesena tahavad?). Kuid samas on see ka hea, et vähemalt ei tooda kahte käiku korraga lauda.

Supikese saabumiseks läheb 20 minutit, mille jooksul mitmed päevavalikute tegijad jõuavad naaberlaudade taga juba nii toidu kätte saada kui ka lõpetada. Aga ei sest pole hullu ühti, minu enda valik oli võtta valik nö päris-menüüst. Ja supike oli ootamist väärt!

Mõnusalt hapukas-vürtsikas kuum leem oli minu skaalal küll leebeke, kuid kausi lõppedes sai nina siiski vesiseks ja see on hea märk! Poolik täpselt õiges küpsusastmes muna, nuudlid, sibulalõigud – kuulge, see supp on ju ramen! Ainult et parem kui enamasti rameni nime all pakutavad leiged kausitäied. Pinnale puistatud ilumuru ja röstitud india pähklid lisasid siia ka kenakese tekstuuri, nii et üldhinnang esimesele käigule läheb positiivsena kirja.

Teise käigu valimisega tekkis hetkeline raskus, sest pabermenüüs olid kirjas ainult erinevad kausiroad, mida leti tagant seletati lahti kui „noh nagu salat, ainult et soe“. Mina vastu, et aga kas prae moodi asja siin majas ei pakuta? Siis viibati seinale, et päevapakkumises on küll „Kanafilee, kartulipüree parmesani kappari & värske salat“ (6.50). Nohh, kanafilee kõlab küll igavalt, aga veidralt sõnastatud kartulipüree jällegi põnevalt, nii et selle võtangi.

30 minutit tellimisest hiljem saabubki siis oodatud taldrik, mis näeb välja üle ootuste hea. See tähendab et kanafileest vaatab välja tiivanukk ... ja see on ju ootamatu! Põhimõtteliselt on siis tegu Kiievi kotleti toorikuga, mis on jäetud rulli keeramata ja maitsevõiga täitmata. No vähemalt omapärane lähenemine, kas pole? Tõsi küll, kanafilee oli ootuspäraselt igavavõitu, ehkk maitsestus oli ju paigas.

Kartulipüree osutus aga palju suuremaks sisuliseks üllatajaks, sest parmesani ja kapparitega tuunituna maitses see huvitavalt ja mõnusalt, teenides ära mõttelise kummarduse selle maja köögivaimu poole. Rukola-põhine salatike oli samuti kenasti elavamaks mängitud happelise õlikastme abil, nii et iga komponent taldrikult rääkis heast ja hoolivast köögist.

Kokkuvõte taaskord üsna positiivne. Keskmisest julgema ja parema rameni pakkumine mitte rameni nime all paneb küll kergelt imestama, kuid supipöial saab mõõdukalt püsti olema. Kiievi kotleti tooriku pakkumine mitte Kiievi kotletina tekitab samasuguse hämmelduse, kuid ikkagi – ka see on pöidlatõstet väärt. Üldistatuna julgen seda puhvetit üsna kenasti soovitada.

---

lugu ilmus siin

Von Taube (Purtse)

Purtse kindlust tead? Ei tea? Oi seda tuleb minna vaatama, maja sisse kolama, mööda rämejärsku treppi komberdama, ammulisui kaminaümbrisi vahtima ja muudkui pildistama ning pildistama. Noh ja siis muidugi ning eelkõike restoranis keha kinnitama!

Kui majapildistamisega on asi lihtne, siis toidupidlistamise osas peab puhvetipidaja veidi mõtlema, et kuidas teha nii, et keskaegsele linnusele omane kasin valgustus ning musta värvi lauanõud kogu toiduilu endasse ei neelaks. Peale pikka susserdamist ja vahepeal lausa peale kahe mobiiliga lisavalgust andmata oleks pildimaterjal suisa saamata jäänud. Aga vaata kõik muud reklaamikanalid võib üks puhvet ära unustada, kuid kliendi toidupildid peavad tänapäeval olema!

Esimese käigu puhul lasksin end kõhklemata puhvetipidajal ümber veenda ning esmase valiku asemel sai selleks „Koorene kalasupp mädarõikaga“ (7.-EUR). Et olla maja parim ja puha. Kuna seekord toimus söömine vestluse ja maja imetlemise saatel, siis ärge pahaks, aga laudatoomise aeg jäi fikseerimata mõlema käigu puhul.

Supike osutus tõepoolest muljetavaldavaks, eelkõige sellesama mädarõika kasutamise tõttu. Uljalt särtsakas ja enamasti meie kodumaises köögis alahinnatud mädarõigas sobis koorese-köögiviljase leemega suurepäraselt. Olemuslikult kohustuslik sibul-porgand, päris ehtsad loorberilehekesed ja pipraterad lisasid siia autentsust. Ainule häda, et kogu see vurtsukas ilu varjutas sisuliselt olematuks kala enda, aga ehk siin päästaks mingi jõulisema maitsega vee-eluka kasutamine, olgu selleks kas kalmaar või mõni karbiloomake? Või ehk angerjas?

Teise käigu valikul polnud muud vaja kuulda kui et „veisepõske on ainult üks ports järgi“ ja nii saigi tellitud: „Kauaküpsenud veisepõsk, pastinaagikreem, hautatud punane kapsas, veinikaste“ (18.-EUR).

Koheva-rohelise-krõmpsuva kuhjatise alt tuligi ilmsiks eelkõige peategelane ise, kiudhaaval lahti voolav veisepõsk. Pastinaagikreemi mõnus pähkline mõrkjus koos mõne vinnutatud laastuga samast juurikast sobis siia juurde päris kenasti. Punase kapsa hautis oli ehk veidi mitte-midagi-ütlev, kuid intensiivselt karamelliseks keedetud magus-hapu kaste pani kõik kokku kenasti särama, nii et ka see üdlmulje sai igati positiivne.

Kokkuvõte on antud juhul mitmekorruseline. Esiteks – juba arhitektuurne kehand kui selline on absoluutselt kohustuslikult nägemistvajav mulje-avaldaja, olgu selleks väliskülaline või siis kodumaine ignorant nagu mina, kes polnud varem siia sattunud. Teiseks juba toit ise – nii supi- kui praepöial on vägagi püsti, ehkki vast mitte „vaimustuses ettekantud palast“ (kui tsiteerida klassik Kopvillemit), kuid igatahes piisavalt kiitvad, et seda puhvetit siiralt soovitada.

Manoly kohvituba (Tallinn)

Ega kohvitoa nimelisse kohta ei oskaks toiduotsinguile sattudagi, kui selleks otse soovitust ei antaks. Ja veel sõnadega, et seal pakutavat koržets’likke haugikotlette! No seda ilu tahan ma oma silmaga järgi kaeda. Postimehe majast tulles ei ole vaja ka kaugelt otsida, suisa samas hoones paiknebki see Manoly nimeline puhvet.

Mõnusalt minimalistliku disainiga ruumis leidub tööpäeva lõpuleläheneval ajal vaid paar külastajat, mistap kõik kulgev kiirelt ja ladusalt. Seinatahvlitele kribatud menüü on sama lihtne ja lakooniline, kõik jätab hea ja läbimõeldud mulje.

Ainumas supp, mis sel päeval saada oli, kõlas nagu tervitus kaugest lapsepõlvest: hernesupp (4.50). Seda kraami naljalt menüüdest ei leia, seda rõõmsam on kohtuda ununenud klassikaga meie püreesuppidest vaimustunud ajastul.

Tellimisest napi viie minutiga saabuski lauda oi-pagan-kui-meeldivalt lõhnav kausitäis! Ehtne ja aus suitsuliha ... ja miski minus tahab niiväga loota ning arvata, et tegu on suitsuribidega, sest siis oleks ju eriliselt ehe ja stiiline, onju! Saiakuubikud ja veidikese hakitud muru annavad roale ka kena visuaalse struktuuri ning eelootused on kenasti kõrgele tõstetud.

Tulikuum supike on tihe ja rammus, asjakohaselt mudruks keenud tangu-kartuli-porgandi rammus segu ohtra suitsulihaga. Nohhhh, suti soolasem oleks võinud ju see kraam minu meelest olla, aga see on juba tühine pisiasi võrreldes selle üldise positiivse elamusega.

Teiseks roaks valisingi siis mõistagi haugikotletid (9.50), millede saabumiseks läks 15 minutit. Kuna praetud kala lõhn on minu ninale meeldiv, siis hingasin kõigepealt mitu süüdimatult suurt kopsutäit kotletiauru sisse, vaikselt mõnuledes keelt naksutades.

Ah-oh-ah kui head need kotletikesed olid – niiii mahlased, niiii pehmed, niiii värsked ja maitsvad! Peenelt hakitud ja majoneesiga praavitatud hapukurgi-salat sobis oma toekalt hapu tooniga siia juurde väga kenasti. Veidi punast ja rohelist värskust, päris panni äsja näinud kartuliviilakad (mitte uunis soendatud) siia juurde ja kogupilt on ka sellel roal säravalt ja lihtsalt hea.

Pöidlad seekord taas püsti mis püsti. Jah, see pole küll mingi peen gurmeetamine või üllatavate uute maitsete pakkumise koht, kuid ka koduköögi roogade pakkumine meistritasemel paneb maitsejahtija kinnisilmi nurruma nagu kõutsi päikeselaigus.

---

lugu ilmus siin