.jpg)
Tõsi küll, miks peaks ühe väikerahva lippu uhkusega hoidev puhvet kandma nime Imperial, on veidi arusaamatu. Eelmistest rentnikest jäänud jaapanipärane kujundus mõjub praeguses kontekstis vähemalt sama kentsakalt. Kolmas ja kõige sügavam arusaamatus on see, et miks pole asukohamuudatusest teatatud puhveti FB-lehel, aga veebiturundusega on sellel asutusel üldse kummaline seis – õnnestus leida vähemalt kolm e-pesa, mis viitasid erineva täpsusastmega puhvetile, kuid mitte ükski tema praegusele asukohale. Ka menüü osas leidis vihjeid saadaolevale hoopis woldi kojutoimetuse, mitte aga asutuse enda lehelt.
Aga jättes kõik selle kõrvale, mõjus ülejäänud külastuskogemus sümpaatselt. Talvisel teisipäeva-õhtul olin ma küll kogu soorituse jooksul ainuke klient, kuid seda sujuvamalt kõik laabus. Tõsi küll, soov saada kõige selgemalt selle regiooni (kõige laiemas mõttes) omast suppi Kufta ebaõnnestus, kuna selgu et see on ainuke roog menüüst, mis on otsas.
Sai siis valitud veidi universaalsema iseloomuga „Hartšo“ (5.50), mille saabumisega läks napp 5 minutit, kui sedagi. Väikese eripärana tavapärastest esitletutest mõjus supi pinnale saputatud jahvatatud kreeka pähkli puru. Aroom lubas midagi adžikalikku ja vürtsikat, paraku see lubadus maitsesse üle ei kandunud. Leebe, tomati ja riisiküllane, pehme lihaga tummine supike jättis siiski hea mulje, kuna selles leidus ohtralt näpuotsasuurusi kuivatatud musta ploomi magus-hapukaid tükikesi, mis siia väga hästi sobisid.
Teise roaga läks asi veidi kummaliselt, kuid seda omamoodi sümpaatses võtmes. Enamik menüüst koosnes šašlõkkidest, kuid soovisin siiski midagi muud proovida ja nii langes valik karbonaadi peale. Kui tellimus kööki jõudis, tõttas sealt aga laua juurde mägilasest omanik, kes päris, et kas ma tahan kuiva sea seljatükki või siis mahlast kaelaosa? Vastasin et jätan selle valiku peremehe teha, et tema soovitus on mulle parim argument.
Ja nii läkski, et mulle toodi u 15 minutit peale tellimust ... šašlõkk :) (10.-EUR). Ei, mulle ei öeldud, et see roog on nüüd ikkagi šašlõkk, kuid peaks ikka olema suisa pime, et mitte tuvastada lihatükkides varda torkejälgi ja iseloomulikku küpsetamis-meetodit. Kuid kuna see liha oli väga hästi maitsestatud, suurepäraselt pehmeks marineerunud ning seeläbi mõõdukalt üle küpsetatud, siis miks ma peaks jonnima, onju.
Kuna olin loobunud liha kõrvale pakutud kartuli-riisi variantidest, siis lisaks ohtralt punase sibulaga üle puistatud šašlõkile leidus siin veel odavavõitu ja suht maitsetut hiinakapsa-salatit ning kaks kastmekausikest. Ühes neist meeldiva, kuid standartse sisuga külm küüslaugune koorekaste, teises aga tõepoolest ülimeeldiv tomatipõhine aromaatne ja mõõdukalt vürtsikas puhas nauding. Selle maitsemõnu ammutamiseks olin isegi nõus ära kasutama osa saiakraamist, sest kastmest loobuda oleks olnud narrus.
Külastuse lõpuks juhtus aga üks sisuline apsakas, nimelt alles maksma asumise hetkel taipas ettekandja öelda, et tasumine on ainult sularahas. Minul pole selle vastu midagi ning ausalt ise peangi seda ainumõistlikuks – et mitte kaupmeest karistada pangaülekande pealt tehtava koorimisega – aga seda oleks siiski pidanud alguses ütlema. Teine aspekt – misiganes põhjusel kirjutati välja tšekk sellisel moel, mida oleks kohaseks pidanud ehk paarkümmend aastat tagasi kooperatiiviputkade ajastul. Õnneks mul ei lähe seda vaja raamatupidamiseks, vaid lihtsalt hindade fikseerimiseks sellesama siinse kirjatüki tarbeks.
Selle apsaka aga tasakaalustas kuhjaga jällegi peremehe/peakoka saali-ilmumine ning võimalus küsida selle imelise kastme kohta. Kaukaaslased oskavad põhjamaalasi alati hämmastada oma sõbraliku olekuga ning antud konkreetne mees veel ka riigikeele oskusega – sellised pisikesed nüansid aitavad luua parima üldmulje.
Soovitus tuleb kindel ja mägede-kõrgune. Supipöial on püsti küll ainult mõõdukalt, kuid praepöial näitab väga ja väga tipmist taset. Eriliselt võlus see, kuidas mulle tellitud roa asemel müüdi hoopis teine toit, kuid tehti seda moel, mis paneb heakskiitvalt naeratama!
---
lugu ilmus siin
