Restoran ROOF (Tallinn)

Kammides taaskord erinevate puhvetite loendit, jäi silma üks kummalise ajalise kontseptsiooniga autus. Restoran ROOF on oma lahtiolekuajad jaganud kaheks: 12.00-15.00 lõunapakkumised ja 17.30 kuni 22.00 õhtusöögi aeg. Et noh, neid ainult lõunasööke pakkuvaid asutusi on ju mitmeid. Ja siis kas ainult õhtul avatuid või siis terve päev, neid veel rohkem. Aga missuguse kasuteguri annab selline pooleteist-tunnise pausiga töökorraldus?

Kuid olgu, mind huvitab ju puhveti võime pakkuda maitse-elamust, töökorralduslik pool pole minu rida. Menüüd küll veebist leida ei õnnestunud, restorani koduks oleva Mövenpick hotelli veebis oli nii see kui ka mitmeid muid asju erroris. Aga resto enda FB lehel olevatel piltidel nägin julgustavaid-ahvatlevaid kujundeid ning kuna aega juhtus olema, siis otsisin selle kohakese üles. Vihjeks – hotelli vestibüülist liftiga kuuendale korrusele ja kohal oletegi.

Varalõunasel ajal olin esimene ja ainumas kunde ja seetõttu käis kõik kui õlitatult. Esimese käigu saabumiseks läks aega napilt alla 10 minuti. Tõsi küll, üks väike küsimärk tekkis mu pähe küll – laual olev väike taldrikuke koos väikese noaga viitas, et enne suppi või koos sellega oleks võinud saabuda mingi leiva/määrde kombo, kuid see jäi ära.

„Kalasupp“ (Selge ja maitseküllane suvine kalaleem, mille südames on värske punane ja valge kala. Lisandiks porgand, sibul, seller, kartul ja kuhjaga värsket tilli; 8.-EUR) Vau, ma ütlen, nii põhjalikku ja kunstilist toidukirjeldust kohtab harva!

Ja teate, see toit ületas mu ootused mitmel moel. Esiteks juba aroom tervitas jõulise ja selge kala-aroomiga. Leemeke ise oli korralikult maitsestatud ning dekoreeritud värske tilliga. Peenelt ribastatud kulinaarne klassika – porgand, sibul, seller – ei ole mõistagi üllatus.

Aga kas teate mis oli selles supis originaalne ja julge ja meeldejääv võte? Isegi mitte see, et leemes leidus täpselt üks mehepöidla suurune tükk valget ja teine samasugune tükk punast kala. Aga nii üllatav kui see ka pole, siis selleks oli üks Kõneväärne Kartul!

Et mismõttes, te küsite? Kuidas saab minusuguse ballasti-skeptilise tegelase jutukeses leiduda suurte algustähtedega kardulas? Aga sellepärast, et ma pole veel kohanud, et supi sisse sokutataks üks suurepoolne mundris küpsetatud kartulipoolik! Ja teate, kui hästi see lisaks visuaalsele ohhoo-efektile mängis ka maitsemeeltega oma kergelt suitsuse noodikesega. Vau, kas teate, kui lihtsalt on võimalik lihtsapoolse komponendiga panna üks lihtne maitsejahtija ohhetama! Kolmekordne lihtsus on edu võti!

„Kalkunišnitsel“ (Krõbedas saialaastukattes kalkuni lee, mille kõrvale kuuluvad kiirmarineeritud kurk, värske karulaugu jogurt ja röstitatud sidrun; 14.-EUR). Olgu öeldud, et need kirjeldused ma võtsin failist, mille restorani poolt mulle hiljem saadeti, kannatlikult ja korduvate eksituste järel õige menüüni jõudes. Ja see sõnake „kalkuni lee“ on otsene tsitaat, mitte minu väljamõeldis :)

Ausalt öeldes pöördusingi palvega menüü saata (kuna veebileht andis koodi 404) selle nähtuse tõttu, mida siin kirjelduses esitletakse kui „värske karulaugu jogurt“, sest selle asja olemusest ei saanud ma üleüldse aru. Kuidagi kentsakalt juustuselt-pähkliselt-nätskelt maitsev rohekas ollus šnitsli peal viis mind segadusse söömise ajal ja ka nüüd loetud seletus ei aidanud sellest hämmingust välja.

Aga nii ehk naa, toidu saabumisega läks 25 minutit, mis on ajastuse mõttes üsna kuldne tulemus. Loo peategelane ehk kalkunišnitsel sai tellitud lihtsalt selle tavatuse mõttes. Looma, sea ja kanaversioone on ilmselt proovinud enamik, aga kalkuni? Tõsi küll, kuna kasutatud oli kalkuni rinnafileed, siis polnud see tulemus kanalihast eristatav. Aga mõõduka paneer-kattega ja sama mõõdukalt maitsev-mahlane sisu oli ikkagi meeldiv.

Kiirmarineeritud värskusteks ei oskaks ma neid üsna vingeid-vängeid soolakurgijuppe nimetada. Sidruni ühepoolse kuival pannil kärsatamise mõttele ei saa ma ka päris hästi pihta (peale visuaalse erksuse), aga värske sidrunihappe tilgake šnitslil on ikka kena lisand. Ürdine kastmepõhjake kõige all oli leebe, kuid meeldiv lisand. Aga üldjoontes – ballastivaba praad on tevikuna ikkagi minu jaoks alati parim lähenemine.

Kokkuvõte tuleb seekord väga kiitev. Supipöial sõidab püst-stardi raketina läbi katuse oma rabava ja maitseküllase lihtsusega. Praepöial ei saa küll kaugeltki sama suurt aplausi, kuid oma kontseptuaalses võtmes jääb kindlasti püstpoolele. Seega soovitan, ilmkolekindlasti soovitan!

Trofé (Tallinn)

Pikk tänav on pikk, onju. Kohti leidub seal palju, eksju. Aga praegu, suveharjal on siin ka massiliselt turistirahvast ning vabu laudu pole kuigi palju. Seetõttu ronisin vaatamata ilusale suveõhtule kitsast trepikäigust alla restoran Trofe lahmakasse keldrisse ja sättisin end letile lähedale, et saada veidi kiiremat teenindust.

Ja oi, kui palju seda teenindust-sehkendust-treppidest-sebimist neiukestel oli. Vaatasin neid ja mõtlesin murelikult, et mida küll võivad nende vaesed koivakesed tunda õhtul, sest neid trepp-kilomeetreid kogunes ikka marupalju.

Tellimuse esitamise järel toodi kõigepealt kohale väike taldrikuke mõne leivakillu ja määrdega. Pean ütlema, et ammu pole tundnud nii intensiivset rukkieiva lõhna oma sõõrmeis ning ka leiva maitse oli nii erk, magus ja intensiivne, et lõi hapuka toorjuustupõhise määrde maitse üna üle.

Veidi kentsakas, aga mõneti hea detail. Tellimuse vastuvõtmise järel tuli piiga korraks tagasi, küsimaks, et kas tuua supp kõigepealt? Noogutasin. Või et järsku ikka tuua toidud korraga lauda? Raputasin pead.

Nojah, kui lauas oleks kaks inimest, kellest siis üks võtab ühe ja teine teise roa, siis tuleks mõistagi tuua nad korraga. Aga mida teeb üks inimene korraga kahe taldrikutäiega? Kuid parem küsitagu, kui eksitagu, kas pole nii.

U 10 minutit peale tellimist jõudis lauda okroška (9.-EUR), mida oli võimalik võtta kas keefiri, mullivee või kaljaga (mina valisin keefiri). Oijummel, kui ammu pole ma sellist varianti kohanud! Julgustükk turistipiirkonna jaoks, sest enamikule välismaalastele võib see üdini võõras mõte – süüa midagi külma ja hapendatut supi nime all. Või noh, mis välismaalastele, olen kindel et ka suur osa kohalikest, eriti nooremast põlvkonnast peaks seda sama võõraks.

Iseenest vastas toodu üsna minu ootustele. Peenelthakitud keeduvorst, kurk, keedumuna ja –kartul ning mõõdukalt maitsemuru külmas keefiris. Karge ja lapsepõlvene. Kuid siiski kaks märkust – seda valget visuaalset tühjust oleks saanud hõlpsalt elavdada, puistates pinnale veidi muruhaket. Ja teiseks – soola ning pipratoos laual oleks kõvasti abiks, sest ajapikku hakkas see õrnalt hapukas magedus ära tüütama. Ausalt ei kujutaks ettegi, kui oleks sama variandi võtnud mulliveega.

Teise roana valisin suvisele ajale kohaselt midagi kergemat ehk „Lõhefilee Teriyaki glasuuris“ (25.-EUR), mille ooteajaks kujunes 25 minutit. Võttes arvesse töötemposid, pole see üleüldse mitte halb, kohe üldse mitte.

Võrreldes esimese käiguga oli see siin totaalne vastand alates visuaalist kuni maitseni. Erkpunane taldrik, millel laius mitmeti dekoreritud valge ja magusakas siidri-koore kastmejärv. Särtskollane kus-kus, mis kirjelduse järgi pidi tšilline olema, oli tegelikkuses hoopiski magus, sisaldades vaid näpuotsaga kuivatatud tšillikräbalaid. Marineeritud fenkoli, mis maitses – oh üllatust – magusalt ja ootuspäraselt aniisiselt, mõjus krõmpsu maitseplahvatusena. Oranž väheldane kalaribake kandis endal teriyaki nirekest, mis mõistagi oli jällegi magus. Glasuuritud-maguskad porgandi-pastinaagisegmendid. Ainuke asi, mis mitte-magusalt maitses, olid mõrkjad haralised salatilehekesed.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial rõõmustab küll julguse üle pakkuda haruldast versiooni suvesuppidest ehk okroškat, kuid jääb maitseloiult veidi ripakile. Praepöial imestab end aga rõõmsalt teise äärmusse – magustoidulikke elamusi poleks praetaldrikust osanud oodata ... ning see on ju positiivne, et roog pakub emotsioone! Soovituse osas jään aga üsna keskmisele tasemele – hea küll, aga kaugelt maanurgast kohaletõttamist ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

Dzungli (Narva)

See koht pole ju üleüldse mitte uus ja Narvas käimise ajal olen üritanud paaril korral ka läbi astuda, kuid ikka kas olin mina valel ajal kohal või oli neil juba köök kinni. Nüüd aga juhtusin nägema nende videoteadet, et „avasime ennast uuesti ja teisiti ja uus menüü ja à la carte ja puha“ ning läksin kohale.

Ehh, nohhh. Muutunud pole selle külastuskogemuse pealt küll midagi peale lahtiolekuaegade. Interjöör on täpselt sama – suur saal kork-kardinate abil jagatud omamoodi latriteks. Tühjas ja poolpimedas saalis seadsin sammud sinnapoole, kus teadsin baariletti olema ... ka see oli pime ja tühi.

Liikusin siis ainsa valgustatud koha ehk köögiukse poole, kuskohast kostis ka mingit askeldamist. Minu samme kuuldes astus sellest välja proua venekeelsete küsimustega, et kas sööma ja mis on mu valikud? Mina küsin vastu, et kas menüüd saaks näha? Proua imestab – aga ukse taga on ju kirjas? Ja siis seletab, et saada on valik kolmest supist ja kahest praest.

Nii palju siis à la carte valikust. Oehh.

No aga olgu, võtan siis pimesi, ilma hindu nägemata ühe supi ja midagi praelaadset, millest räägin eraldi.

Kuna mingist à la carte’ist pole juttugi, siis tuleb seljanka minuni sisuliselt kohe, kui olen maha istunud. Kiidusõnad selle eest, et hapukoor serveeriti eraldi. Põhimõtteliselt on sama kiiduväärne ka supp ise. Leemeke on piisavalt hapeline ja vürtsikas, et täita elustavat funktsiooni. Mitut sorti vorsti- ja lihalõike, kurgike ja sidruniviil. Ei midagi erilist, aga kõik on õigesti. Lihtne ja maitsev.

See „midagi praelaadset“ kukkus välja üsna kentsakas. Kuna valisin „hautatud liha“ ja palusin riisi-makarone-vms ballasti mitte panna, piirduda ainult lihaga ja salatiga, siis täpselt nii ka toodigi. Samal hetkel kui olin võtmas viimaseid lusikatäisi supist. Suurel taldrikul ühes servas suure köögilusika jagu hautatud liha ja teises servas samapalju peedisalatit.

Olin endale vaimusilmas ette kujutanud, et küllap siis taldrik täidetakse kurgi-tomati ja muu suvise värskusega. Aga ei. Lagunemiseni hautatud sealiha ja küüslauguga ning majoneesi-hapukoorega tuunitud keedupeet. Pandi seda mida oli. Või siis täpselt seda mida ma tellisin. Ja ega kumbki komponent polnud paha üldsekohemitte. Ainult et kentsakas ikkagi.

Uksest väljudes nägingi infotahvlit, millel oli kõik detailideni kirjas. Et supp + praad + morss maksab 6.50. Minu soov morsi asemel saada klaas vett kutsus esile imestust. Koos keskpärase kohviga läks kõik maksma kümneka.

Mis ma siis mõistan öelda? Pettumus sellest, et lubatud à la carte menüüvaliku asemel pidin piirduma nn komplekslõunaga, paneb torisema. Supipöial näitab siiski mõõdukalt ülespoole, hea seljanka väärib alati kiitmist. Praepöial laiutab käsi ja jääb köögi võimetuse tõttu loominguliselt läheneda eritellimusele veidi horisondist allapoole. Üldine ajakulu-maksumuse-söögielamuse koondnäitaja jääb väga neutraalsele tasemele. Möödaminnes võib sisse astuda, eraldi kohaleminemist ja soovitamist see aga ei vääri.

---

lugu ilmus siin