.jpg)
Läksin üle tee asja lähemalt uurima ja nii oligi. Intuitsioon ei vedanud alt. Siin suure betoonist ja klaasist käraka küljeuksekese taga peitus puhvet nimega Kohtumaja bistroo. Vaata kus vedamine, kell oligi lõuna paiku ja mul umbes tunnike vaba aega kahe raadiosaate vahel, nii et saan ühildada meeldiva kasulikuga. St söögikorra ja uue puhveti kirjelduse.
Nagu öeldud, oli tegu lõunase ajaga ning rahvast oli saalis päris palju, kuid kõik toimis kiirelt ja ladusalt, sest siin oli kasutusel omamoodi buffee-laadne skeem – tõstad ise omale taldrikule just neid komponente mida soovid ning kassas lüüakse need silma järgi kokku. Tõhus töökorraldus – nii sai leti taga isegi tipptunnil olla vaid üks inimene, mis kindlasti suurendab selle asutuse konkurentsivõimet kulude kokkuhoiu mõttes.
Kuid minu huvi on mitte niivõrd töökorraldus, kuivõrd köögi võimekus luua või mitte luua maitseid.
Kahesest supivalikust (kiidan, et pole vaid üks) valisin seljanka kui parima kontrollroa. Väike ports 3.40, suur 4.50. Väikesest küll, sest selgus saabub juba paari lusikatäiega. Ja teate, need oli meeldivad lusikatäied! Tõsi, tegu oli odav-versiooniga, milles lisaks kurgile-sibulale oli vaid lohmakalt suuri viinerijuppe ja tillemaid singitükke, kuid peamine ehk leem oli üsna perfektne. Mõõdukalt kuum, parajalt happeline, suti piprane – elustaja ja rõõmustaja! Iseteeninduse korras sai lisada ka koort ja/või hakitud maitsemuru, millest valisin viimase, kuigi see oli paraku juba närbunud ning oma aromaatsuse kaotanud.
Praetaldrikule tõstsin hautatud köögivilju – pastinaak, porgand ja noored maisitõlvikud olid sisuliselt maitsestamata, kuid oma naturaalses magususes niigi meeldivad. Värske segu rooma salati lehtedest, kirsstomatitest ja millesti bulgurisarnasest oli mõnusalt hapukaks tuunitud. Valge koorekaste maitses veidralt ja tühjalt nagu lihtsalt soojaks lastud hapukoor. Ainus tasuline asi minu taldrikul oli sisuliselt pikk-poisi viilakas, mis menüüs oli kirjas kui „Hakkliharulaad röstitud köögiviljade ja mozarella täidisega“ (7.10) – see oli sihuke neutraalselt meeldiv ja suhteliselt mahlane suutäis, millest küll mozarella olemasolu polnud peale sulamist enam märgatav, kuid üldine mulje oli siiski päris hea.
Kokkuvõte pehmelt positiivne. Supipöial on isegi üllatunult püstipoolne, sest vaatamata odav-versioonile oli maitseelamus siiski vägagi ootustele vastav. Praepöial jääb pigem neutraalsele keskmisele tasemele, sest otse kiita pole millegi eest, aga laita kah nagu mitte. Kontseptsiooni tabamise eest – bistroo ehk kiirsöögikoht – ja seda hea valiku ning mõistliku hinnaga, selle nimel võib isegi ju kiita ja soovitada. Tõsi küll, kui nüüd selle kiitmise peale ainult ei jookseks kokku tänamatuid hingi, kes taldrikule tasuta asju kuhjavad. Aga loodame et sel puhvetil jätkub võimet pikemalt vastu pidada!
