Shu-Shu (Narva)

Kuna oli asja Fama keskusesse, siis vaatasin ühtlasi ringi, et kas mul on mõni toidupesa siin majas veel külastamata. Ega ausalt öeldes on siin linnas supipöidla asju keskmisest keerulisem ajada, sest ega kohalik rahvas pole kuigi väljas-sööja (eelistades kodukööki) ning seega on puhvetipidamisega riskijaid suhteliselt vähe linna elanike arvu mõttes (kui palju neist siin reaalselt elavad, on veel omaette teema).

Igatahes märkasin veidi kummalises kohas – Hesburgeri saali tagaseinas ust, mis viitas mingile sushi-kohale. Sushisid ma küll ei fänna, aga kuna tihtipeale on nendes asutustes ka midagi muud, siis astusin ikkagi sisse. Lisaks liiga kaua fritüüris kasutatud õli spetsiifilise lõhnale oli asutuses vaid üks pisike laudkonnake piigasid, nii et sain vabalt valida laua ja oma asjad ka kiirelt aetud.

Kahjuks ma ei suutnud leida puhveti veebipesa, et selle menüüst kopeerida korrektseid toidunimetusi ja –kirjeldusi, seetõttu panen siia teksti üles nimetused nii, nagu nad tšekil kajastuvad.

Õnneks pidas mu oletus paika ning menüüs oli ka suppe. Ausalt öeldes lausa üllatavalt laias nimistus, ehkki mõistagi nad olid kõik misosupid erinevate komponentidega. Nende komponentidega, mis sushide sees kasutust leiavad – aga ega sellisel kulinaarsel loomingulisusel ja ristkasutusel pole ju mitte midagi viga, pigem vastupidi!

Valituks osutus siis „misosupp angerjaga“ (6.80), mis jõudis minuni napi paari minutiga. Tiheda miso-hõljumiga vedelik oli algselt tihedalt kaetud peenelt hakitud porru tükikeste ja kahevärvilise seesamiseemnete seguga, lõhnates meeldivalt intensiisvselt angerja järele.

Vaevalt olin jõudnud asuda suppi helpima, kui lauale asetati ka teine käik. Pfffffff, kui niru ja loll teenindusviga – ma olin ju sisuliselt ainuke kunde saalis, ajatada teine käik peale esimese lõppu oleks olnud lihtsamast lihtsam!

Aga tagasi supi juurde – see oli küll ootuspäraselt eimsikine/umamine, sest see on juba misosuppide olemus, kuid angerja spetsiifiline magus-rammus lõhn ja maitse kompenseerisid selle halluse. Tõsi küll, osa sellest kalalis-merlisest aroomist on mõistagi nori-vetikate teene. Samas lisatud riis ja peenelt hakitud keskmiselt pehme tofu ei andnud peale massi siia midagi juurde, aga – ootuspäraselt ju nii pidigi olema.

Teiseks käiguks olin otsinud midagigi sushist erinevat ja õnneks päris menüü lõpuks oligi „Gyoza veiselihaga“ (6.90). Ma nüüd ei tea kui kõvasti jaapanlased selle kohta solvuvad, aga eks ta üks pelmeenide/pirukate suguseltsi esindaja ole. See kõige universaalsem toitude alaliik – misiganesasi taignas :)

Kuus kunstipärast pikergust gyozat serveeriti mulle miskipärast koos noa ja kahvliga, mitte toidupulkadega. Noh vat sihuke on siis selle asutuse suhtumise järgmine näitaja.

Gyozade kohta ei oska nagu midagi mõistlikku öeldagi. Pidin neid sööma jahtunult, eksole. Miskipärast olid nad juba üle kallatud magusa ja vähevürtsika kastmega, mis mattis igasuguse võimaluse aru saada liha enda maitsest. Aga laias laastus oli ka see ootuspärane kraam, õhukese taigna ja krõbedate servadega, pehme lihatäidisega ja neutraalselt meeldiv.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Fritüürihaisune õhustik ja puudulik teenindus ei jäta meeldivat muljet. Supipöial on veidi horisondist kõrgemal, kuna angerjaga üle tüki aja kohtumine on ju tore. Praepöial nuriseb lauanurgale jahtuma toodud roa üle. Soovitus on õlgukehitav ja käib-kah stiilis.

---

lugu ilmus siin

Rüütlihoov pubi (Pärnu)

Rüütlihoov paikneb Rüütli hoovis. Pärnus, Rüütli tänava hoovis. Ja selles hoovis on rüütel. Või vähemalt tema raudrüü. Kui te nüüd aru saite :)

On omamoodi imekspandav, et kunagisel linna tuiksoonel, nüüdseks üsna unne suikunud tänaval, ikka veel mingeid puhveteid peetakse. Ja selles kohas on enam-vähem sama nime all, ehkki mõningaste muudatustega see asutus kestnud vist küll juba mitukümmend aastat. Nüüd viimatise muudatusena on asutuse nime juurde kruvitud eesliides „Tankeri“

Ja kannäe imet, kolmapäevasel pärastlõunal pole ma mitte ainus kunde, üks laudkond samal ajal lahkus, uuse kundesid tuli ka sisse – nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti. Kuigi see asjaolu pole kuigi õige ega tore, et puhveti FB-lehel leiduv menüü pole vastavuses kohapeal seinalt loetavaga.

Kahekohalises supivalikus leidus ka seljanka (5.-EUR), mille (välja-)kutsele ma peaaegu alati jah-sõnaga vastan. Supp jõudis kohale u 5 minutiga ning nägi välja mitte ootuspärane. No vähemalt mitte minu ootuste pärane, sest hapukoort otse supi sisse sokutatunama näha ei sooviks. Ma hea meelega võin seda kõrvale/juurde ampsata, juhul kui supp peaks ise liiga kuum, happeline või vürtsikas olema, aga antud juhul ta ju polnud seda ühestki otsast!

Pigem oli see kraam magus – mis on päris paljude köökide nägemus selle roa olemusest. Aga jällegi mitte minu nägemus.

Kuid üldjoontes ja ülejäänus oli supike enam-vähem korralik, tummine, viineri- ja lihakuubikute tihe, hapukurgi, sibula ja tomatipasta küllane.

Teise käigu tellimisel peatasin oma pilgu majanimelisel prael, sest no oleks ju loogiline oodata, et selle üle peaks köök eritiuhkust tundma. Rüütlipraad (16.-EUR). Tellimise hetkel pakuti valida nelja erineva kartulilisandi vahel, kuid kuuldes küsimust, et „kas saaks mitte-kartuli, selle asemel suurema portsu salatit valida?“, noogutati kohe ja mõistvalt.

Praad jõudis minuni 5 minutit peale suppi, mida võiksküll pisut liigseks kiirustamiseks pidada, kuid kuna olin esimese käiguga juba hakkama saanud, siis oli see OK.

Eriti uhkeks nüüd seda rooga nimetada ei saa, vähemalt visuaali mõttes mitte. Üle poole taldrikust täitis tihe-kleepuv juustukaste, mille all aimdus liha ja sellele asetatud ananassirõnga piirjooned kühmudena nagu koerad vaiba all. Kui seesama kihistu oleks teistpidi – kaste all, sellel lihaviil ja ananassirõngas, siis oleks saanud kena värvilise ja struktuurse pildi, praegu aga mitte.

Aga maitse oli ju täitsa mõnna. Koduselt maitsev kaste oli piisavalt juustune, et ka kenasti venida. Šnitslina laiaks haamerdatud sealihalatakas piisavalt pehme ja sobilikult maitsestatud, magus ananassirõngas sobis sellesse kombosse kah kenasti (noh nagu ananass ikka juustuga sobib, ainult ärge seda itaallastele öelge!).

Salat väärib kohe omaette kiidusõnu, kena värviline ja mitmekesine kuhil oli maitsestatud küüslauguse-pestose õliga ja pani krmõpsuva ning värskena mõjuva kraami kenasti särama.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial pole just kuigi rõõmus magusa ja hapukoorestatud seljanka üle, kuid jääb siiski leplikult horisondile lebama. Praepöial aga vaatab rõhtsasendist vaksavõrra kõrgemale, mahitades aga parandama roa väljanägemist. Soovitus tuleb aga siiski, kasvõi selle eest, et Rüütli tänaval hinge sees hoitakse!

---

lugu ilmus siin

Bodega veinirestoran (Viljandi)

Avastasin üllatusega, et Viljandis on minu jaoks märkamata jäänud restoran Bogeda. Veelgi rohkem üllatusin, kui asja uurides saan teada, et see koht on suutnud juba poolteist aastat tegutseda – järelikult teevad nad midagi vägagi õigesti ja lihtsalt mina olen sellest kõigest teadmatuses.

Hallvihmane kesknädal, tööpäeva teine pool. Ei saa just kurta liigsete rahvamasside üle tänavatel, möödunud äriakendest on osad kas „rendile anda“ tühjad või siis valgustatud, aga kundevabad. Ka minu sihtkoht on samas seisus, olen sisse astudes ja kogu protseduuri jooksul ainus külastaja. Kui jätta kõrvale üks pirtsakas proua, kes astus korraks sisse sooviga kindlaks ajaks laud tellida, kuid kuuldes et see pole just selleks hetkeks võimalik, lahkus teatega et „siia me siis enam ei tule“.

Aga see soojus, sõbralikkus ja professionaalsus, mida kiirgasid teenindajad, viib kogu rõskuse ja toob rõõmsa rahulolu. Teeninduspöial vaatab algusest lõpuni lakke, kuid kõigest järgemööda.

Olin tutvust teinud veebimenüüga – ja see langes paberkandjal nähtavaga kokku – juba plussike kirjas.

Esimeseks käiguks maja ainuke supp „Vürtsikas mereanni-kookosesupp, 14.-; Kohafilee, hiidkrevetisabad, sinimerekarp, kookoskreem, mango, laim, värske tšilli, safran“

Selle laekumise hetkel (alla 10 minuti) esitatakse suurepärane küsimus: „Kas paneme teise käigu juba hakkama või teeme seda alles mõne aja pärast?“. Küsin, et kaua selle teise käiguga läheb ja kuuldes, et u 10 minutit, siis arvan, et saan selle ajaga supikesega hakkama küll ning et andku aga asi töösse! Vot see on suurepärane näide kliendist hoolimisest ja külastuskogemuse maksimeerimisest!

Ahjaa, supp saabub koos asjaliku tootekirjeldusega ning üldse kaetakse kogu tegevust väikeste seletussõnadega ja kohaste küsimustega. Nt et „siia ma panen väikese taldrikukese, kuhu saate toetada koos supiga saabuvat saiakrõbedikku“. Ja peale seda, kui ma olen kõik lõpetanud ning suur osa saiast veel ikka taldrikul on, siis küsitakse, et kas ma plaanin seda veel edasi süüa või võib ära viia. Supertase!

See kõnealune efektne pikk saiaviil on tõepoolest krõbe ja peenelt peale riivitud parmesanilik juustukiht on kah kenasti kuuma saanud ning üldse maitsev. See, et ma saiasöödik pole, on juba minu mure ja valik.

Supp ise vastab täiesti ootustele ja kirjeldusele. Visuaal on kenasti paigas, roheline maitsemuru ja punane tšillihake panevad pildi särama. Magus-vürtsikas leemeke on maitseküllane ja parasjagu selle tšillisuse tasemega, et sobib mulle, aga ei tapa ka õrnakeelelisi isendeid. Kalatükikesed selles leemes jäävad küll leeme intensiivsuse varju, kuid see pole häda. Karbiloomad on parasjagu pehmed, mangokastet näinud krevetid oleks võinud ehk veel 5 sekundit kauem kuuma saada, kuid pigem olgu nad krõmpsud kui kummised.

Teine käik – maja uhkeim ja kalleim roog: „Marmorveisesteik, 28.-EUR; Trühvlikartul, Padrón pipar, grillitud šalottsibul, röstpeedi-kirsi püree ja chorizo kaste“

Tellimise hetkel küsitakse soovitava küpsusastme kohta ja kuuldes minu tavapärast „nii toorelt kui julgete pakkuda“, vastatakse noogutades „jaa, me oleme blue ka teinud“. Ning siis hetke pärast lisatakse: „Blue’d me ei saa grillil teha, seda teeme siis pannil, sobib?“ Noogutan ja rõõmustan, sest sellist asjatundlikkust kohtab saalipersonali poolt üliharva.

Teise käigu laekumisega läheb küll mitte 10, vaid 15 minutit peale esimese laekumist (st 25 minutit laudaistumisest), kuid see on igati kena ajastus ikkagi.

Peedi-kirsi kooslust ma polnudki varem saanud, seega proovisin seda esimesena – oi aga see on ju ilus kombo! Grillitud šalott-sibul ... noh, ma pole kunagi aru saanud, mille poolest see pikergune tegelane kuidagi parem on tema ümmargusest sugulasest, aga eks kergelt karamelliseerunud sibul on meeldiv ikkagi. Padron-piprad on täpselt nii mõrkjad ja üldse-mitte-piprad nagu nad olema peavadki. Veini-chorizo kaste on pisut mehh – jah vorstitükikesed on ju kenasti olemas, kuid ootuspärast vürtsikas-rammusat elamust siit ei tule, võibolla on tajuhäires süüdi eelnevalt söödud vürtsikas supike.

Liha aga ... sellega on nüüd lugu kahetine. Jah, tõepoolest, küpsetusaste oligi täpselt „blue“ ehk siis kerget ja kiiret kuuma näinud ning pruunistunud pealispind oli kenas kontrastis tumepunase liha endaga. Ja nuga selle menetlemiseks oli enam-vähem piisavalt terav-sakiline, ehkki liha kippus pigem rulluma kui pehmelt eralduma.

Aga liha ise ei vastanud ootustele. Laagerdusaste polnud piisav ning ka lubatud „marmor“-efekti selles sisuliselt polnud. Suhteliselt suure lihatüki kohta oli vaid üks valge vahekihike ning seegi lihaskelmeline, mitte rasvarammus. Ja no maitestus oli samuti sisuliselt olematu, kuigi see pole patt. Kui oleks korralikult laagerdunud vanalooma liha, siis oleks sellel omatki maitset küll, siin aga seda polnud. Seekord polnud koka oskuslikkusest tolku, et kesise väärtusega toormest parimat välja tuua.

Kokkuvõte mitmetine. Kallima otsa puhvetil tuleb arvestada ka kriitilisema hindamisega. Ootuste käärid, teate küll. Supipöial vaatab enam-vähem üles, öeldes et teostus on professionaalne nii olemuse kui välimuse mõttes, kuid ei tekitanud ka vaimustust. Väga hea jah, kuid ilma hõissaa-hüüeteta. Praepöial jääb aga kuhugi rõht-asendi juurde uimerdama või langeb isegi veidi allapoole, sest hinnataseme ja lubatud toote poolt loodud ootused ei leidnud rahuldamist. Seevastu teeninduspöial aga sooviks kuulutada selle puhveti tipmiseks meisterklassiks ning soovitaks tulla siia õppima kaugeltki ja peenematestki restodest.

Winyl (Tallinn)

Tallinna puhvetimaastik on dünaamiline. Kohati liigagi. Tuleb välja et asutus, kuhu ma nüüd sattusin, on samas kohas üsna lühikese aja jooksul juba kolmas. Nii et minu üldine soovitus „andke puhvetile aasta enda sisseseadmiseks“ ei pruugi päriselus olla üleüldse mitte täidetav.

Narva maanteel torkas mööda kõndides silma minu jaoks uue nimega koht Winyl ning kuna oli umbes tunnine aja-aken, siis otsustasin ilma eelinfota sisse astuda. Ja see oli hea otsus.

Pärastlõunane aeg, saalist 4/5 tühi, seega kulges minusuguse üksik-külastaja seisukohalt kõik väga edukalt. Kasvõi selles mõttes, et ainsa supina menüüs oleva 16.- eurose koreapärase supi asemel sain 5.50 maksva päevapakkumises oleva „Kana-nuudlisupp“. Ei taeva pärast, hind ei ole primaarne, kui maitse on seda väärt, aga üle 15 euro supi eest maksta tundub isegi minusugusele maitsejahtijale liiast.

Supike jõudis minuni u viie minutiga ja minupoolse tänutundega mitme asja eest. Esiteks see, et kuigi päevapakkumised lõppesid 15.00, siis minu 14.58 esitatud soovi peale leiti siiski see võimalus. Teiseks see, et tellimise hetkel küsis tellimuse vastuvõtja: „kas toon need kaks rooga koos?“ ja siis minu soovile „paluks supp siiski ennem“ noogutas mõistvalt. Tõepoolest, pigem küsitagu kui eksitagu.

Kolmandaks tänulikkuse põhjuseks võib pidada ka asjaolu, et supi kõrvale peeti vajalikuks serveerida hapukoor eraldi. Einoh, ma nagu ei saa põhimõtteliselt aru, et mis funktsiooni peaks mitte-happelise ja mitte-vürtsika supi kõrval hapukoor üeüldse täitma, aga see on juba minu probleem.

Igatahes oli lauale toodud (u 5 minutiga) kombo ilus nii välimuselt kui olemuselt. Peterselilehtede hake kuuma supi pinnal garanteerib alati hea sissejuhatuse lõhna mõttes. Kergelt läbipraetud supipõhi sibula ja porgandi näol annab oivalise aromaatika. Leebelt, aga ootuspäraselt maitsestatud kanaleemeke ei olnud küll eriline šedööver, suuliimist rääkimata, kuid ikkagi mõnusake.

Teise käigu tellimise osas läksin vastuollu tavapärase „praepöidlase“ ootusega. Lihtsalt mind rabas positiivses mõttes asjaolu, et neil oli eraldi rubriigina olemas viiekohaline tartari-menüü. Kui tihti te seda nimetust üleüldse näete? Rääkimata veel eri versioonidest?

Valisin suhteliselt huupi „Frenchy“ nimelise tartari, mis rääkis midagi nii pardimaksast kui trühvlitest (Veiseliha, hanemaks, šalottsibul, estragonikreem, must trühvel; 17.-EUR)

Minuni jõudis see u 15 minutiga, nii et igati ilus ajastus. Visuaalselt ei olnud toodu just kõige atraktiivsem, kui jätta kõrvale safran-kollaste keeksilaadsete lõikude ja tartari enda kontrasti moment.

Aga maitse, kas teate, see on gurmaanluse tipphetk. Üldiselt-sametiselt-hapukas-vürtsika lihahakke pinnal mängisid võtmerolli need täpikesed, mille suhtes ma tavaliselt nii irooniline olen. Servades rohekas-hapukas-majoneesilised, keskel tumedalt-vängelt trühviline (ja miskipärast anšooviselisena tunduv). Magusakad keeksilised krõbedad lõigud ei andnud midagi juurde maitse mõttes, küll aga võimaldasid mängida tekstuuride osas.

Kokkuvõte väga positiivne. Supipöial kiidab oskust teha väheste ja lihtsate lähtematerjalide baasil maitsev ja kodune supike. Praepöial hämmeldub isegi, et kiidab „antiprae“ valikut, aga see osutus tõeliseks maitsefestivaliks, mida tahaks kogeda sagedamini. Nii et soovitus on siit väga kerge tulema!
---

lugu ilmus siin

Mere resto (Tallinn)

Tallinna linnas on takso hea vaatlusvahend. Möödasõites näed mõnda uut nimetust ja kiirelt guugeldades näed, et kas puhvetisse tasub nina pista või mitte. Seekord nimetus lubas midagi uut ... ja sisu mitte, aga kõigest järgemööda.

Kui puhvet asub Mere pst ääre ja kannab nime Mere resto, siis loomulikult tuleb minna etteantud rada pidi ja võtta mingeid kalalisi roogi. Menüüst selgub, et asutusel on kallak jaapani köögi poole – noh see pole ei hea ega halb.

Mitte et ma kunagi oleks saanud sellest kulinaarsest nišist säravaid elamusi, aga on ikkagi tore, et see on olemas. Üritan samas endas maha suruda infokillukesi, milles päris-päris jaapanlased räägivad, kuidas mujal maailmas nende kulinaarset pärandit väärkoheldakse. Kuna ei ole selle va autentse kraamiga tuttav, siis ei võta ka võrrelda.

Sisenemine ja väljumine juhtus sel konkreetsel õhtul olema keeruline. See toimus läbi „talveaia“ tüüpi klaas-veranda, mis oli täis lärmakat-lõbusat venekeelset mälumänguseltskonda, miska suisa peatusin hetkeks, vaadates ringi, et kas mingit vaiksemat liikumisteed pole. Aga noh, sain hakkama.

Puhvetis sees oli parasjagu letitagusel rahval ülesandeid kuhjaga, et klaaskatuse alla vedada teed-kohvi-kokteile, seetõttu oli ooteaeg veidi tüütult pikk, aga arusaadav.

Kui üks piigadest lõpuks minuni jõudis, siis küsisin menüüd. Vastus oli ausalt öeldes nörritavalt moodne-noomiv. „Meil on ainult QR-menüü“. Päriselt? Aga kui ma olen hetkel nuti-dieedil? Eitamises? Nuputelefoniga? Mobiilivaba? Et siis mine kuhugi mujale, jah?

Kuna aga olin ennem vaadanud asutuse veebimenüüd arvutist, siis küsisin mälu järgi ja sain asjad aetud.

Esimeseks käiguks „Miso supp“ (Jaapanipärane supp lõhe, valge kala ja merevetikaga; 9.00). Ooteajaks kujunes u 15 min. Noh ega tõesti arvestades olusid polnud see halb aeg. Ainult et kogu selle aja pidin ma kuulama mingit kummalist ja valjut tehno-tümakat, mida üksikud muud vesipiibutavad külastajad näisid pigem nautivat.

Supp ise. Ega ta nüüd väga ei vastanud veebi-pildi-lubadustele. Lubadus oli kala-rikkalik, koos vähese vetika ja seesami dekooriga. Reaalsus nägi välja vastupidine, kalavaene ja tihedalt mururlaugu-hakke ning seesami küllane. Selle all paks kiht lohmakaid vetikatükke, mis on küll suurepärane aromaatne merelõhna-andja, kuid maitselt ja tekstuurilt pigem neutraalne häirija, mida on tüütu helpida ja närida.

Leemeke ise – misopulbri hõljumiga, ootuspärane soolakas-hapukas eimiski. Mereline vetikalõhn ei jätkunud kuidagi kalalise mekiga, ilmselgelt ei ole üritatudki keeta kalasupi jaoks kohast kalapuljongit. Hõredalt esitatud punase ja valge kala tükikesed said söödud, nagu ka leem helbitud, kuid maitserõõmu on sellest 0,1 kümnepunktisel skaalal.

Teine käik. „Grillitud Sea Bass“ (Grillitud Sea Bass köögiviljade ja peedipüree. Kalal on luud sees; 22.00). Eksole ju kõik teavad, misasi on Sea bass. Huntahven, onju te ju teadsite seda?

Saabumisaeg 25 minutit, mida tuleb lugeda suurepäraseks ajastuseks nii käikudevahelise pausi kui üdlise teostuse mõttes. Taldrikutäis näeb visuaalselt välja efektne, terve grillitud kala äratab alati muistsed instinktid ja paneb ette tundma rahulolu tabatud saagi üle. Aga seda ei saabu. Vähemalt maitseotsingul uusaegse tegelase, mitte toiduotsingul ürgse jahimehe jaoks.

Peategelane ehk kala ise oli ju täiesti OK. Miinimum-maitsestusega ehk vaid paari soolakrübemega. „Kalal on luud sees“ – jah on tõesti. Kõrvale serveeritud laimi mahla pealepiserdamise järel isegi tinglikult päris hea, tegelikkuses aga neutraal-igav.

Lisanditest. Peedipüree täpikesed olid värvilt palju erksamad kui maitselt. Marineeritud lillkapsas koos paprikalõiguga ning suvikõrvitsa-viiluga ja hautatud beebiporgandiga ja evisid küll täitsa mõnusat suitsumekki, kuid ei pannud ka kuidagi vaimustuma. Paar sooja marineeritud tomatikest ja võrsekest omasid samamoodi kena visuaalset olemust, ilma tegemata roast taiest.

Kokkuvõte sihuke neutraal-õlgukehitav. Jaapani köök ongi vist enamasti delikaatsuse kui maitsepõrutuse rubriiki kuuluv. Antud juhul kuulus teostus kindlasti turvatoitude, mitte-põrutuste hulka. Nii supi- kui praepöial teatavad, et „käib kah“. Funktsionaalse toitumise jaoks on teised formaadid ja hinnatasemed. Soovitust siit ei tule.

---

lugu ilmus siin

Vegas Grill (Pärnu)

Ringi tänava jõepoolses otsas leidub üks puhvet, mille leidmine pakkus tõsist maitserõõmu. Nagu hooaja-välisele Pärnule omane, olen kesknädala pärastlõunasel ajal sisse astudes ainuke kunde, kuid seda ladusamalt kõik kulgeb. Võibolla liigagi ladusalt, kuid selleni jõuame.

Veebis asutuse menüüd uurides viskasin mõistagi kontroll-pilgu suppide rubriiki ja hämmeldusin, et mida võiks tähendada „Tomati kreemsupp / lihaga 7/8“. Kuna füüsilises menüüs oli kirjas täpselt sama, siis küsisin „prooviks seda lihaga versiooni“ ja jäin ootama.

Ooteaeg ei olnud pikk, vast nii 5 minutit ja siis saabus üllatus. Üleüldse mitte tomatine, ehkki pisut siiski kreemine. Püreeks keenud kollaste läätsede kreemine. Kana, porgandi, sibula ja ürtide rohke. Maitseküllane. Kohe nii meediv ja maitsev, et limpsasin kausi suisa tilgatumaks, ise aiva omaette kiites, et kui kenasti see pehme-läätsene tekstuur leemekesele sobis.

Poole heatujulise supitamise pealt pidin aga korraks kulmu kortsutama, kuna lauda saabus teine käik. Ilma ära ootamata, kuni ma esimese roa lõpetan. Mina ainus klient, eksole. Poleks ju nagu keeruline jälgida ja õiget toomishetke ära tabada, või kuidas? Pärnus kipub seda teenindusapsakat nii tihti juhtuma, et jääb mulje mingist kummalisest kohalikust kokkuleppest. Ma’i tea, kas kardetakse, et kui teine käik pole laual jahtumas, siis võib kunde vahepeal põgeneda?

„Majašnitsel“ (ürdikartulid, metsaseenekaste, majasalat), 15.-EUR. Kah huvitav. Igasugu šnitslitega elus kokku puutumist olnud, aga majast tehtuga seni veel mitte. Aga teisalt, kui on majas tehtud, st mitte õues, siis võibolla on see oluline lisainfo. Või siis vähemalt mänguline.

Ausalt öeldes see šnitsel ise oli sihuke ... pisut problemaatiline. Nürivõitu noale ja vanainimese hammastele mitte kõige paremini sobiv. Aga siiski meeldivalt maitsestatud. Nagu ka sidrunimahla ja õliga praavitatud salat. Ja fritüütist läbi käinud kartulid.

Kuid selle roa tipphetk ootas oma järge kausikeses. Mmmm kui maitsev seenekaste! Päris seentest! Tõsi küll, pisut liiga vedel ja ilmselt liiga palju. Noh selles mõttes et kui sinna kastmekese sisse torgata kahvli otsas iga viimane kui palukene, siis ikkagi ei saaks isegi poolt kastmest kätte sel moel. Aga siis turgatas pähe – vaata kui tore et supikaussi polnud veel lauast ära viidud! – koukisin seal lusika ning pistsin kogu allesjäänud kastme pintslisse. Mõnuga. Või noh, lusikaga. Minu siiras soovitus köögile – keetke see kastmeke kas veidi tihedam või serveerige kohe koos väikese lusikaga, et kundel oleks võimalus seda hüva kraami lõpuni pruukida!

Ahjaa, puhvetist juba lahkununa avastasin 10 sammu kaugusel tänavanurgal reklaami-aluse, mis sööma kutsus. Sellel lahenes ka supimõistatus, nimelt olla tegu itaaliapärase kana-läätsesupiga. Tõsi küll, hinnaga 5.-EUR, mitte 8 nagu menüüs kirjas. Aga kuna mina olingi tšeki kohaselt maksnud selle eest viieka, siis oli kõik korras.

Kokkuvõte tuleb muhelevalt rõõmus. Supipöial tunneb end küll informeerimise mõttes segaduses olevana, kuid maitse mõttes vägagi püsti – ja see on peamine! Praepöial küll korraks pobiseb midagi rõhkevõitu šnitsli teemal, kuid annab kõik selle taevaliku kastme-elamuse eest andeks. Isegi pärnuliku teenindusapsaka. Soovitan, jahotsemuidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Cinnamon (Tallinn)

Jahedal-vihmasel oktoobriõhtul on ju tore midagi soojendavat naha vahele keerata, kas pole? Nii otsustasingi seekord Tallinna vanalinna südames astuda sisse india-hõngulisse puhvetisse nimega Cinnamon. Nagu nad ise ennast tutvustavad „india ja euroopa seguköök“, aga plaanisin kindlalt rõhuda justnimelt sellele india otsale.

Kui ukse taga menüüd uudistasin, avas ukse laialt naeratav tõmmu mees ja juhatas mind akna all olevasse lauda – nutikas ja levinud võte, sest aknast paistev sööja tõmbab möödujate pilke ja õhutab sisse astuma.

Esimeseks käiguks valisin rõõmustavalt pikast supivalikust „Maja spetsiaalne supp (Kookospähkli supp köögiviljade, kana, seente ja roheliste hernestega) 5.50“ Menüü eestikeelne variant vajaks muidugi keeletoimetamist, keelelisi kentsakusi oli selles mitmeid, aga nende kallal närimine pole vast nii oluline. Mis on aga tunduvalt olulisem, on see, et veebimenüüs kirjas oleva hinna 5.50 asemel tuli päriselus välja käia 8.90. Arusaadav, et inflatsioon ja puha, aga head muljet see siiski ei jäta.

Parema mulje aga jättis väikene hooliv liigutus. Nimelt kui tellisin endale vett, siis toodi selle juurde vaikimisi taldrikuke kolme värskeltlõigatud sidruniviiluga. Kas ma neid nüüd soovisin ja vajasin, on omaette teema, aga esiteks ei pandud neid ilma küsimata vette ja teiseks lõid need laua ümber mõnusa ja söögiisu turgutava värske sidruniaroomi pilve.

Akna juures istudes jälgisin ülatusega, et letitagune noormees käis igat rooga toomas ja nõusid ära viimas läbi välisukse ja kuhugi nurga taha. Aga mida nad siis teevad, kui väljas on paduvihm või lumi ja jää, kas siis käiakse samamoodi taldrikud-kausid käes ümber maja?

Supp ise aga valmistas pettumuse. Ei-ei-i, ärge saage valesti aru, see kraam oli maitsev, aga lihtsalt toidunimega oli asutus ise endale jalga tulistanud. Loonud valed eeldused, ootuse millegi erilise järele. Tegemist oli reaalsuses aga igavalt kollakas-hallikas-valge välimusega ning turvaliselt-kreemiselt maitsva kookos-supiga, milles leidus nii köögivilja- kui kanatükikesi. Tore ja leebelt maitsestatud kraam, mis meeldib kindalsti ka maitsepelguritest põhja-eurooplastele, kuid mitte midagi „spetsiaalset“.

Teiseks käiguks otsustasin võtta midagi lambalihaga pakutavate roogade valikust, kuid palusin noormehe soovitust – selleks oli „Bhuna lambaliha (Tomatiga küpsetatud lambaliha, paksu koorega sibul), €12.50“. Jällegi, misasi on „paksu koorega sibul?“ – kas siis on silmas peetud mugulsibulat vs roheline sibul? Sellest olulisem on aga erinevus hinnas, mis päriselt oli 18.90.

Väikene arusaamatus oli inglise keeles suhtleva noormehe näol, kui ta luges ette toidu komponente, mainides mh basmati riisi ja ma palusin selle ära jätta. Ma ju tean, kui suure kuhila riisi sedasorti asutustes kliendi ette tuuaks – tolles kultuuris on riis põhitoidus ja igatsorti kastmed on vaid selle riisi lisandid. Minu jaoks on aga see ballast ülearune, mida ma siis ka üritasin seletada. Lõpuks saavutasime kompromissi, et riisi asemel mulle tuuakse siis köögivilju.

Umbes 15 minutiga saabuski jälle ümber maja käidud ringiga väike kausike kastmega ja suuuuur taldrik, millel veidi kahevärvilist kapsasalatit ning kuumast veest läbi lastud Härmavilja vms valmis-köögivilju. No küll oli hea, et ma olin saanud teha asenduse, sest oleks olnud ikka narr jätta see suur põhitaldrik puutumata ja nosida ära ainult kaste. Nüüd said aga mõlemad anumad enam-vähem tühjaks, eriti see va kastmekausike.

Oi Kui Hea see oli! See vürtsikas-ürdikas-karrikas tomatine kastmeke mõistagi. Maitsete virvarrist suutsin enda jaoks esile tõsta vürtsköömne ja lambaläätse, kuid ega sellises segasummas polegi komponentide eristamine peamine. Peamine on nohinal söömine ja maitsvalt mõmisemine. Taolise pillavalt ja soojendavalt mõjuva segu sees oleks vabalt võinud olla liha asemel ka tofu või kikerherned või mis iganes muu, see poleks maitseelamust karva võrdki vähendanud. Praguses versioonis andis rammus lambaliha lihtsalt veel pooltoonikese rahulolu juurde ja tulemusek sai täiuslik kontsert bhuna ehk põhjalikult läbipraetud sibula ja tomati ettekandes.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial ei saa kuidagi horisondist kõrgemale tõusta, oskamatu turundusvõte (roa „eriliseks“ markeerimine ilma millegi erilise pakkumiseta) peaks tegelikult suisa näidu allapoole viima, kuid ega roog ise halb olnud. Praepöial aga hüppab rõõmust ja teatab, et jahtõepoolest, kui vajate rõskemal õhtul soojust ja maitseküllust, siis siin majas seda ka pakutakse! Nii et ikkagi soovitan!

---

lugu ilmus siin