Argo restoran (Tallinn)

Telemajast välja astudes üle Faehlmanni tänava jääb poolkeldris pesitsev gruusia kööki viljelev Argo. Esmaspäeva õhusel ajal sisse astudes olen ainumas kunde ning mind tervitab päris hea riigikeeles kõnelev tõmmu mees.

Menüüd on ilmselgelt kaua kasutuses olnud, plastik-kaaned narmendavad veidi ja hinnad on kohati (ja vist isegi korduvalt) üle kleebitud – inflatsiooni vastu ei saa keegi!

Teen oma tellimuse, nokitsen veidi arvutis ja umbes 10 minuti pärast tuuakse mulle ... kaks käiku korraga! Puhvetis, mis kannab nime restoran! Ainukesele kliendile! Esimene miinus läheb kirja, teeninduskultuur siin majas lonkab.

Esimeseks käiguks valin gruusia köögi signatuur-supi „Hartšoo“ (9.-EUR) – menüüs ongi see kirjas miskipärast kahe „o“ga. Tänapäeval on see enamasti tomati-riisisupp loomalihaga, kuigi algses megreeli variandis oli see pigem (kreeka)pähklitega, sest riis jõudis sellesse piirkonda mõnevõrra hiljem. Vaatamata sellele on tegu gruusia /megreeli köögi „tüvitekstiga“, mille kasutamisel on praktiliselt kohustuslik ka tkemali ehk kohaliku hapu ploomi kaste.

Ehkki minu lemmikuks on just kreekapähkli põhine hartšo, siis pole ka see, riisi ja ülipehmeks haudunud loomaliha põhine versioon üleüldse mitte halvem, lihtsalt teistsugune. Kohustuslik hapu nüanss on olemas, vürtsikuse tase on meeldivalt tuntav, võttes nina kergelt vesiseks. Supi pinnale puistatud hakitud peterselli asemel eelistanuks mina koriandrit, kuid kuna paljudel on selle aromaatse taimekesega probleemi, siis mõistan puhveti valikut neutraalsema muru osas.

Teiseks käiguks olin valinud „Chasushuli“ (12.50) – jällegi nimekuju on võetud otse ja muutmata kujul menüüst. Jällegi – tegu on algupärase loomaliha-roaga, mis otsetõlkes tähendabki lihtsalt „haudunud“. Seda üllatavam oli näga traditsioonikohases gruusia savikausis pigem vedelat suppi, kui tummist hautist. Oma olemuselt peaks olema tegu tomati-sibula-loomalihapajaga, mis on haudunud puhtalt omas mahlas, vett sellesse kraami võib lisada ainult hädapärast natukese, kui kraam kipub kuivaks jääma ja põhja hakkama.

Tänuväärne oli vast ainult see vaatepilt, et söömahakkamise hetkeks maha jahtunud roog oli oma pinnale tõmmanud korraliku kollageenikile, mis annab hiljem ka huultele kleepununa tunda. Peale hapukas-vürtsikat suppi mõjus see supilaadne ollus aga ludrivõitu magusapoolse kraamina. Teise kummalise momendina – selle supilaadse kraami juurde toodi omaette kausike kartulitega, mis pole kuidagi algupärane viis seda kraami serveerida. Pärandikohaselt võinuks siin juures olla tubli kogus gruusiapärast leivalist/saialist kraami, millega võiks lihamahlu kausist koukida.

Kui maksma asusin, selgus et tõmmu meesleti taga oskab küll kenasti eesti keelt, aga kassamasinaga ümber käima pole õppinud. Selgitus, et perenaine on kontserdile läinud ja mees ise on maja šašlõkimeister, ei muuda ära asjaolu, et tšekki ma ei saanud. Pildistasin siis menüüd hindade meelespidamiseks ja lahkusin.

Kokkuvõte mitte kuigi kiitev. Jah, supipöial vaatab küll üsna ülespoole (ehkki olen kõvasti paremaid analgooge saanud), kuid praepöial jällegi jääb allapoole horisonti (tihke hautise taandamine vedelaks supiks pole kiiduväärne). Siia juurde rumal teenindusviga – kaks käiku korraga lauda – ja tulemus taandub loiuks nii- ja-naa hinnanguks.

---

lugu ilmus siin

MUM Cafe (Pärnu)

Kas puhveti asukohavahetus on piisav põhjus uuesti külastamiseks? Nii ja naa. Üldiselt üritan kirjeldada igat kohta ainult üks kord. Sellest on erandeid, kuid seekord lasksin ennast kamraadidel ära veenda, et pole muutunud mitte ainult asukoht, vaid ka kontseptsioon. Noh ja kui nüüd veel selgus, et olin samanimelist kohta külastanud 8 aastat tagasi, ennem oma supipöidla nimelise rubriigi tekkimist Õhtulehe portaalis, siis polnud kahtlustki – see koht tuleb üle käia!

Varasema nummi pisikohviku asemel on see nüüd kaubanduskeskuse – Port Artur 2 – peal asuv lahmakas saal, kus kindlasti võimalusi rohkem, aga püsikulude ettekujutaminegi ajab judinad seljale. Kesknädala hilislõunane aeg on selles saalis hõredapoolne, kuid eks sellevõrra lihtsam ja kiirem ole minu sooritus.

Igaks juhuks küsin, et kas tellida saab ka letist ning kiirendan sellevõrra veelgi protsessi. Tellimuse käigus mulle tundub, et olen paljastatud, kuna oma tavapärase valiku – supi ja prae – tellimise käigus kuulen enda kõrva jaoks nii meeldivalt professionaalset sõnumit sissetoksimise ajal: „et siis see on esimene käik ja nõksa aja pärast teine käik“. Noh isegi kui olen ära tuntud, mis siis ikka, oskuslik teenindusvõte teeb head meelt ikkagi!

Esimene roog on nädalamenüüst „Lillkapsapüreesupp“ (krõbe peekon, röstitud seemned, bataadikrõps, ürdiõli; 5.-EUR), mis jõuab minuni vähem kui 10 minutiga. Püreesupid on mõnes mõttes väga head indikaatorid. Jah, esmajoones on nad lihtsalt struktuurita ködid, mis on miinus. Kuid teisalt näitab köögi oskust see ködi muuta elamuseks nii maitse kui visuaali mõttes.

See köök on osanud asjast üsna maksimumi välja pigistada! Visuaalne pool on assümeetrilise dekooriga muudetud vaatemänguliseks. Närvutatud köögiviljaribad ja röstseemned annavad roale veidi tekstuuri, oskuslik maitsestus (mis balanssserib ülesoolamise piiri peal) tagavad maitseelamuse. Lillkapsa enda maitse on ehk veidi varjus, kuid siiski jääb üldine toiduelamus ilmselgesse plussi.

Teine käik „Hakkšnitsel“ (koorene rohepiprakaste, lillkapsa-kartulipüree, peedisalat, värske soolakurk; 8,5 EUR) tuleb päevapakkumiste rubriigist. Ka see on riskantne valik, sest päevapakkumised on tihti tuunitud madalama otsa / kõigilesobiva kompromiss-valiku järgi, aga mõnikord on kõnekas seegi.

Alustuseks proovin seda va püreed ning üllatun – see on võine, rammus ja maitsev! Jällegi soolasus on ülemise piiri peal, kuid samas on sool ka teada-tuntud maitsevõimendi, nii et tulemus on ikkagi kiiduväärne.

Hakkšnitsel – mis on juba oma nimetuse-olemuse mõttes arusaamatus, sest mis on ühist kotletil ja šnitslil? – osutub selle soolasus-piiri ületamise mõttes veidi kehvaks mõtteks, kuid õnneks tasakaalustab selle mahe-maitseküllane rohepiprane kaste. Ma saan aru, et tühisõna „mahe“ ühelt poolt ja „maitseküllane“ teiselt poolt on välistuvad vastandid, aga näedsa selline emotsioon tekkis.

Magusapoolne peedisalat ja krõmpsväske kurgindus sobivad sellesse maitsepilti oivaliselt ning üldine rahulolunäidik aiva kerkis.

Kokkuvõtte üldpositiivne. Supipöial on vaatamata eelarvamusele väga püsti. Praepöial lähtub samasugusest madal-stardist (sestnotõesti mõiste „hakkšnitsel“ ajab šnitseloogid luksuma), kuid tõstab ennast lõpuks ikka päris püsti. Nii et soovitus külastada tuleb kergelt ja rõõmsalt!

---

lugu ilmus siin

Pekingi part (Tallinn)

Keskturu lähedal on erinevaid eksootilise köögi esindajaid päris palju, võtsin seekord ette hiinaka, kõneka nimega Pekingi part. Õnneks Tallinn on piisavalt suure turuga, et siin saab püsida ka ainult ühe riigi köögiga, ei pea toimetulekuks pakkuma univresaal-nahhaal-aasia fusioone.

Kesknädala peale-kolmesel ajal sisse astudes olin ma ainumas kunde, miska kogu asja-ajamine käis kiirelt, mõneti isegi liigselt kiirustades.

Esimese roana valisin puhtalt nimekõla järgi puhveti nimega haakuva „Peking supp“ (õigekiri muutmata), 6.80 EUR. Muuseas veebimenüüs seda pole ja menüü nimetustega on nad üldse veidi hädas, keeleabi otsimine ei peaks ju suur probleem olema? Nt veebimenüüs on kevadrullide juures kirjas „pannkoogi sisse mähitud praetud saiakesed“ jne

Suurena mõjuv supikauss jõudis minuni u 7-8 minutiga, supi kõrvale serveeriti „hiina praetud sai“ kuldsete kangikeste kujul.

Kausi sisu oli kõrvetavalt kuum, mistõttu kulus iga lusikatäie juures kõvasti aega pealepuhumisele. Leem ise oli tihkepoolne, täis peenelt ribastatud hiina kapsast, porgandit ja klaasnuudleid. Alguses olin neiu käest küsinud, et mis selles supis ka leiduda võiks – vastuses kõlasid „kana ja karbid“. Jah tõepoolest nii kanakillukesi ja neid karbiloomakesi ka veidi esines, kuid lisaks ka kumm-kõvaks kuumutatud kalmaari- või kaheksajala kombitsajuppe. Kui need jublakad kõrvale jätta, siis üldmulje oli leebelt neutraal-meeldiv, õrnalt magus, veidi soolane ja hapukas ning lõpuks ka pisut piprast palet näitav. Sihuke pool-positiivne keskpärasus.

Teise käiguga läks pahasti. Olin alles esimesi lusikatäisi suppi manustamas, kui see juba minu ette lauale jahtuma toodi – no kuulge, ma olin ju ainus kunde, oleks saanud tähelepanelikumalt?

„Teravamaitseline krevetid“ (jällegi õigekiri muutmata), 22,80 EUR. Serveerimisalus super-efektne, kuigi sellel olev roog nüüdseks juba maha jahtunud. Kas ta vastas minu ootustele kolme vürtsikauna osas? Ega ei vastanud. Einoh, vürtsikas see kraam ju oli, kuid küsimus on siinkohal pigem minu ootustes.

Ja teine asi, mis kohe üleüldse ei vastanud ootustele – krevetid olid küpsetatud koorimata kujul! Jah, pea oli maha lõigatud, saba ja koivad lühemaks pügatud, selja pealt must triip ka eemaldatud, kuid muus osas oli seda va kitiinivärki minu jaoks liiga palju, selle (minu meelest) söödamatu sodi suust näppudega nokkimine pole kuigi mõnus tegevus. See oli nüüd see hetk, kus olin rõõmus, et teisi külastajaid saalis polnud, ehkki pererahvas käis omavahel ja omakeelselt valjusti hõikudes saalis edasi-tagasi, aegajalt ka ühe teise laua taha maha istudes.

Kuidagi sain siiski enamiku krevettidest ja kogu nende vahele jaguva köögiviljakraami (sibul, paprika, porgand ja suvikõrvits) ära tarbitud, ohtralt näppe salvrätiga pühkides koorikukoukimise vahele.

Kui neidis tuli arvet esitama ja küsima maitsemise kohta, siis palusin tal vähemalt järgmisi kundesid hoiatada, et seda rooga pakutakse koorimata krevettide kujul. Olen suht kindel, et enamiku jaoks on see tavatu ning mõni võib nende kitiinkoorikutega suisa hätta jääda.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Supipöial on horisondist isegi natuke allapoole, seda nii liigse kuumuse kui kumm-kombitsate tõttu. Praepöial on võibolla vaid nõksukese kõrgemal, sest roog läks minu ootustest üsna mööda, olles maha jahtunud, vähevürtsikas ja kitiinkoorikus. Selle puhveti hinnataseme ja söögielamuse korrelatsiooni mõjul ei mõista mina seda kohta soovitada.

---

lugu ilmus siin

Horisont (Tallinn)

Mõni puhvet lööb kõrvad kergelt lukku. Sest no Swissotel 30’le korrusele liftiga kiirelt kerkimine tekitab vähemalt minu kõrvades survetunde – lausikmaalane ikkagi (mis pole päris sama mis lamemaalane).

Astun liftiuksest välja, näen poikvel klaasukse taga restoranilaudu ja sean sammud sinna. Istun maha, imetlen vaadet – Pikk Herman oma uljalt lehviva lipuga näib siit üsna tilluke.

Imetlemise kõrvale tõmban aga ninaga ja imestan, et kuskohast ja miks tõuseb ninna naha lõhn, kuigi ümberringi pole ju nahkmööblit? Aga siis avastan, et üldise laudlina peal oli iga istekoha ees ka nahkne alusmatike, mis eritas seda tuttavat ja omamoodi meeldivat, aga siiski intensiivset lõhna. Huvitav, kas sellel peaks olema mingi eesmärk? Kas nahalõhn suurendab söögiisu või midagi sellist?

Juurde astub vestiga tõmmupoolne härrasmees ja küsib veidi imestunult: „kas teil on tellitud?“. Mina vastu: „ei ole“. Härrasvest vastu: „aga kuidas te siis siia saite?“ Nüüd on minu kord hämmastuda ja kohmata peaga ukse poole viibates „uksest“, mõeldes et mis oleks see alternatiivne variant?

Siis aga selgub, et olin ennast sisse pressinud personaliuksest ja külalised peaks läbima baariruumi, et personal saaks näha tulijat ja teda kombekohaselt istuma paigutada. Aga õnneks pole sellest suuremat probleemi.

Mulle ulatatud menüü kohta küsin vaid „Kas see kattub veebis oleva menüüga?“ ja saan noogutuse peale kohe tellimuse ära esitada.

„Kreemjas bisque-supp. Krevetid, krutoonid, parmesan, ürdiõli, tšilli“ (18.-EUR). Eelsoojendatud laiaäärne taldrik saabub minuni nii u 7-8 minutiga, sisaldades esimese hooga vaid 4 kiirkõrvetatud krevetikest, väikest juusturibadega kaetud krutoonikuhilat ning erkrohelisi õliseid ürdikuhjakesi. Vestimehe teises käes olevast vaasikujulisest anumast kallati sinna aga koheselt peale tulikuldne leemeke, mis kergitas enda pinnale rohelisi ürdiõli täpikesi.

Brisque-supp on oma algupäralt krevetikestadest jms vee-elukate tagavaraosadest keedetud leem, mis pika keetmise järel läbi sõela pressitakse ja nii moodustubki kergelt püreejas vedelik. Millest iganes see konkreetne taldrikutäide oli keedetud, igatahes oli selge koorikloomane-vähine-merene element siin selgelt olemas ning maitse nii intensiivne, et meki ja imesta. Keelele jõudnud sidruni-elemendid panid mind küsima tühjale taldrikule järele tulnud vestikandjalt, et mis oli selles ürdi-värgis (mõeldes ise sidrunheina peale) ning saingi teada veidi võõrapärase häälduse ja sõnastuse kaudu, et olin mõelnud õiges suunas. Pesto ja sidrunhein olid need märksõnad, mis kõrvu jäid. Suuuuurepärane maitsekombo igatahes!

Kuuma taldriku äraviimise järel lõhnas nahkne lauamatt veelgi intensiivsemalt. Ahjaa, veel selline detail – söögiriistadena oli mati kõrvale pandud ka salvräti sisse keeratud võinuga, kuid supi juurde üllataval moel ei toodud ei leiba ega määrdekest – kas nii pidigi või läks segadusse viinud kliendi puhul see meelest ära?

„Valge Redis (V); Kuningservik, pastinaagi ja sarapuupähkli püree, madeira kaste, puravikuvaht“ (18.-EUR). Roa saabumisega läks nii u 20 minuti tellimisest, st u tosin minutit peale supi toomist – oivaline ajastus! Visuaalne struktuur edev, värviline ja täpiline ning kohati vahutav J

Need välimuselt kammkarpe meenutavad dropsid on tegelikult siis valge redise jupid, üllatav-julgelt rõhked ja väga neutraalse maitsega. Aga noh, see kõikvõimalikesse salatitesse oma krõmpsuva tekstuuriga sobiv juurikas ei omagi mingit erku omaenda maitset, kuid antud juhul andis roale lisaks nime ka visuaalse üllatus-elemendi.

See-eest kõik ülejäänud komponendid olid maitse-intensiivsuse mõttes tipus. Seenevaht maitses tõesti üli-seeneselt, pastinaagipüree mitte nii „üli“, kuid väga selge omaenda maitsega. Kuningserviku plaadikestest oli pisut isegi kahju, sest veinikaste (mis minul tõi miskipärast ploome ja viinamarju meelde) kippus oma jõuliselt meeldiva magus-hapuga neid seenekesi varjutama.

Maksin arve ja palusin vestivennal näidata teekonda uksest välja, mille peale too mind juhatas väikese muhelusega sellestsamast külguksest liftideni „noh läheme siis sama teed pidi“. 30 korrust kõrvasurvet hiljem astusin tänavale, maitsemeeled tänulikult õhevil.

Kokkuvõte väga ja väga kiitev. Supipöial kiidab nii serveerimistaset kui maitse-elamust. Praepöial tänab üllatava taimeroa eest ja kiidab seenekunsti. Mõnikord võib end veidi ka hellitada tavapuhvetite reast kõrgemal paikneva tasemega – seda nii meetrite kui kulinaarse taseme mõttes. Nii et soovitan!

---

lugu ilmus siin

Aplaus 1870 (Tartu)

Avastasin et üks kodulähine koht on taas nimetust vahetanud – mis mitte siis vaatama minna? Eks enamiku jaoks on ta ikka Vanemuise teatri kohvik, sõltumata nimetusest või koha pidajast. Maja on sama, ruumid on samad, terass hilissuvises sumeduses kah ikka sama, mis sest et lauad-toolid jms vahetunud.

Juhtusin saabuma ilmselt veidi valel hetkel, nimelt poole kolmest. Kui välilaua taga sisse seadnuna menüüd küsisin, siis lauale lähenenud näitsik teatas midagi sellist et „menüü hakkab kehtima alles kella kolmest“. Kui siis küsisin, et aga mida praegu pakutakse, selgus et on päevapakkumised – loeti üles vastav supp ja praad.

Kuna ma ütlesin seepeale, et aga ma siis võtangi nii ühe kui teise, siis ei hakka seekord ka jaurama, et mulle toodigi need kaks asja ühekorraga. Mis sest et terve mõistus ja muud loogikad ütlevad, et nii ei tehta, aga olgu. Kuna ma ütlesin et „see ja too“, siis niimoodi serveeritigi.

Supiks „Lillkapsapüreesupp krõbeda peekoniga“ (4,5 EUR). Laisavõitu päevapakkumiste klassika. Köögiviljapuder, mida nimetatakse supiks. Aga vähemalt oli see kraam dekoreeritud maitsemuru, peekonikräbalate ja krutoonidega. Noh et silmale ilus ja ka mäluda midagi. Jahe ja soolakas. Aga kuna lillkapsas on mulle mokkamööda igas asendis, siis klõmpsasin selle kraami lusikhaaval sisse ja ei kurda.

Praeks oli veebimenüüs küll selle päeva kohta kirjas „Ahjuliha/ kartulipüree/ porgand tüümiani ja meega/ soe kaste“ (7,5 EUR), tegelikkuses aga hoopis šnitsel koos kõige sellesama muuga.

Kuldses paneeringus liha (mida võib vabalt ka šnitsliks nimetada, see mõiste on veniv nagu kummipael) oli mõõdukalt kohtunud soola ja pipraga – asjakohane, ehkki mõistagi söögihetkeks korralikult mahajahtunud.

Kartulipüree tükiline tekstuur oli ju isegi meeldiv,aga kuna ma polnud mitte kõhutäiteks, vaid maitseotsinguks saabunud, siis suuresti sinna ta jäi.

„Soe kaste“ polnud tänu kahe käigu koostoomisele söömise hetkeks enam soe, aga ühtlasi ei maitsenud ka kuidagi.

Närvutatud porgandid olid selle taldrikutäie meeldivamaid komponendid, mille ka rõõmuga konsumeerisin.

Kuna näitsik, nähes mu käeviibet ja kuuldes tšekisoovi, vastas sellele kõigepealt „okei“ ja seejärel küsis kombekohaselt „kuidas maitses?“, siis sain vastata sama intonatsiooniga ja käsi laiutades „okei“. Näitsik naeratas ja ilmselt mõistis.

Kokkuvõte ongi sihuke „okei“ nagu juba vanad eestlased ütlesid. Et „kärab kah, aga kiita eriti ei oska“. Võibolla pärismenüü koosneb puhtast kullast, aga päevapakkumised kinnitasid minu eelarvamust – neid tuunitakse kõigilesobivaks. Ehk siis söödavaks keskpärasuseks. Mida mina ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

III Draakon (Tallinn)

Kui turistikatest rääkida, siis kõigepealt tulevad ette fäänsi väljanägemise ja kesise sisuga puhvetid, mis kasina kraami eest turistidelt kallist raha küsivad. Aga vaata see asutus on täiesti risti vastupidine!

Esiteks väljanägemine on asjal risti vastupidine „fäänsile“, rõhutatult keskaegne, rohmakas ja robustsevõitu. Keskaja hõngu matkimisega on tänapäevases maailmas hõlbus tähelepanu korraks tõmmata, kuid seda kestvalt välja mängida suudavad vähesed.

Teiseks nende poolt pakutud kraam ei ole „kasin ja keskpärane“. Kolmandaks ei võta nad selle eest ka mingist otsast vaadates hingehinda!

Igatahes minu jaoks sai sellest kõige kentsakam puhvetikülastus, mida seni olen kogenud. Aga otsustage ise – kas teie läheksite tagasi kohta, kuskohast esimese korraga pisut tagasi põrkasite?

Lugu järgmine. Nähes, et see köök pakub nii suppi kui seasaba, hakkasid minu pöidlad kihelema ja tahtsid seda kõike saada! Aga kui selgus, et savipotsikusse kulbitatud supi helpimiseks lusikat ei anta ... siis ma lihtsalt keeldusin sellest. Esiteks minusugusel vuntsinimesel tähendaks „meie majas suppe luristatakse“ soovituse järgimine tõsist tööõnnetust, supist nõrguvat habet ja plekke riietel. Teiseks on arusaam, nagu keskajal / XV sajandil poleks lusikaid kasutuses, jäme jura.

Küll aga võtsin ma selle va seasaba (5.-EUR), mida serveeriti lahedalt kildunud servaga totsikusse pistetuna ja varda otsa aetuna. Katkised savikausid oli toonane argipäev ning kasutati neid nõusid, mida parasjagu oli, nii et autentne värk!

Eelnevalt pehmeks keedetud ja siis glasuuritud-küpsetatud seasaba maitses imehästi. Nii pehme, et võiks kasvõi huultega kontidelt liha eemaldada. Nii mõnusalt karameljas ja täidlane ja piisavalt rammus, et juba mõnest ampsust saabub tõeline rahulolu, olgu see ports nii väike kui tahes. Orgi otsast selveerimine on lisaks toredusele veel ka praktiline, laseb kraami kenasti käevahel tarbida.

Aga kuna see va põdrasupp (5.-EUR) mulle rahu ei andnud, siis läksin järgmine päev tagasi ... oma lusikas põuetaskusse peidetud! :D Tellisin supi, mida serveeriti ajastutruus jalgade ja kõrvadega savikausis ja astusin õue – või noh olgu Raekoja platsile koja võlvide alla – et lusika kasutamisega mitte pererahvast kiusata.

Supike osutus selliseks lihtsaks ja mõnusaks hakkliha-läätse leemeks, milles leidus veel ka sibula, porgandi ja juurselleri tükikesi. Kui nüüd norida tahaks, siis XV sajandil ei tuntub siinmaal porgandit kohe mitte üks suts (jõudis siia XVIII-XIX saj), aga see on üsna kõrvaline seigake. Supp ise oli veidi happeline, mõõdukalt soolane ja isegi õrnalt vürtsikas, maitstes hästi ükskõik millise sajandi perspektiivis. Aga ilma lusikata üle kausiserva rüübates oleks ju kogu see maitsev supipaks kausi põhja jäänud ning sellest oleks ometi kahju olnud!

Kokkuvõte kentsakas ja kiitev. Etendus-köögi kontseptsioon on lahe mõte, ehkki selle teostuse osas võiks tõsi-ajaloolase perspektiivis veidi joriseda. Kuid kuna maitse on põhiline, siis kiidan ikkagi! Praepöial on väga-väga püsti ja kutsub üles seda sabavärki proovima! Supipöial on ehk mitte nii väga vaimustuses, kuid kiidab üsna kena sooritust. Soovitan – kindlasti soovitan oma supilusikas kaasa võtta ja kohale minna! Poleks iial arvanud, et sellist soovitust annan :D

---

lugu ilmus siin

Saiakangi kohvik (Tallinn)

Turistid on imelised. Kobarates ja kuhjades tatsavad nad ringi Raekoja platsil, jätmata sisuliselt ühtegi vaba lauda sealsetesse väli-lesilatesse ... aga kaks sammu eemal on tühjus. Või noh, mitte päris tühjus. Aga igatahes sel hetkel kui ma astusin sisse Saiakangi kohvikusse, oli selles täidetud ehk napilt veerand kohtadest, kuigi suurel platsil uimerdas ringi vahtida kindlasti u mitte vähem kui pooltuhat inimest.

Olin ennem veebis eeltööd teinud, veendumaks, et kas asutus ikka suppi pakub ja avastasin ... te ei usu ... puljong munaga! Tõsi küll, see veebileht on pärist mingitest ammustest aegadest, kuna väidab asja hinnaks 1.50, samas kui nüüd on tegelik hind 3.50. Aga ta siiski on, järelikult on kestvat nõudlust?!

Tellimus laekus minu ette sisuliselt kohe, kui olin maha istunud. Nojah, ega siis puljongit keegi alles tellimuse peale keetma ei hakka ... või ooooot-ooooot! See polegi keedetud puljong, vaid lihtsalt pulbrist segatud! Noh, ega puljongipulbri või –kuubiku kasutamine pole miski patt, aga sellega ei saa paraku seda efekti, mida päris-päris kondipuljong pakkuda saab, seda kollageenist matsuvat tunnetust huultel ja täidlast rahuolutunnet. Peenteks seibideks lõigatud (ilmselt selle vana traat-lõikuriga?) muna andis lahjale ja kahvatule vedelikule veidikesegi mingit nägu ja tegu, mida oleks ju nii hõlpsalt saavutanud kasvõi näpuotsada veidi hooajalist rohelist muruhaket lisades. Mida lusikatäis edasi, seda selgemaks muutus soolase puljongipulbri kohalolek, põhjakaabe sai juba ilmselgelt ülemäära soolasena alla neelatud.

Teise käiguna tellitud lahtine lõhepirukas ehk „Lõhe quiche“ nagu moodsas keeles räägitakse (9.00), mis jõudis minuni ennem kui olin eelmise käiguga ühele poole saanud, ehkki no ausalt see libapuljong võttis mul ainult paar minutit larpimist.

Väheldane soolakas lõiguke sisaldas lisaks lõhele ja munahüübele ka rohkelt pehmekshaudunud porrulehti, mis sobis siia kenasti. Taldrikule oli lisaks asetatud ilmselt aastaringselt samamoodi pakutavad kurk-tomat-salatileheke ja miskipärast ka hapukooretotsik. Tagasihoidlik, ilma liigse pingutuseta, kuid siiski mingigi esteetiline vormistus, millest jäi niivõrd puudu esimese käigu puhul.

Kokkuvõte on veidi segaduses. Et ühest küljest tahaks ju väga-väga kiita sellise nostalgiroa nagu „muna puljongis“ menüüs hoidmise eest, aga pigem maitsele keskenduv supipöial on siiski sorgus. Praepöial venitab end pisut kõrgemale, kuid jääb kaugele tipmisest asendist. Soovituse osas – noh nii ja naa, sellise hiilgava asukoha juures on köök veidi liiga laisk, seega ega väga ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin