III Draakon (Tallinn)

Kui turistikatest rääkida, siis kõigepealt tulevad ette fäänsi väljanägemise ja kesise sisuga puhvetid, mis kasina kraami eest turistidelt kallist raha küsivad. Aga vaata see asutus on täiesti risti vastupidine!

Esiteks väljanägemine on asjal risti vastupidine „fäänsile“, rõhutatult keskaegne, rohmakas ja robustsevõitu. Keskaja hõngu matkimisega on tänapäevases maailmas hõlbus tähelepanu korraks tõmmata, kuid seda kestvalt välja mängida suudavad vähesed.

Teiseks nende poolt pakutud kraam ei ole „kasin ja keskpärane“. Kolmandaks ei võta nad selle eest ka mingist otsast vaadates hingehinda!

Igatahes minu jaoks sai sellest kõige kentsakam puhvetikülastus, mida seni olen kogenud. Aga otsustage ise – kas teie läheksite tagasi kohta, kuskohast esimese korraga pisut tagasi põrkasite?

Lugu järgmine. Nähes, et see köök pakub nii suppi kui seasaba, hakkasid minu pöidlad kihelema ja tahtsid seda kõike saada! Aga kui selgus, et savipotsikusse kulbitatud supi helpimiseks lusikat ei anta ... siis ma lihtsalt keeldusin sellest. Esiteks minusugusel vuntsinimesel tähendaks „meie majas suppe luristatakse“ soovituse järgimine tõsist tööõnnetust, supist nõrguvat habet ja plekke riietel. Teiseks on arusaam, nagu keskajal / XV sajandil poleks lusikaid kasutuses, jäme jura.

Küll aga võtsin ma selle va seasaba (5.-EUR), mida serveeriti lahedalt kildunud servaga totsikusse pistetuna ja varda otsa aetuna. Katkised savikausid oli toonane argipäev ning kasutati neid nõusid, mida parasjagu oli, nii et autentne värk!

Eelnevalt pehmeks keedetud ja siis glasuuritud-küpsetatud seasaba maitses imehästi. Nii pehme, et võiks kasvõi huultega kontidelt liha eemaldada. Nii mõnusalt karameljas ja täidlane ja piisavalt rammus, et juba mõnest ampsust saabub tõeline rahulolu, olgu see ports nii väike kui tahes. Orgi otsast selveerimine on lisaks toredusele veel ka praktiline, laseb kraami kenasti käevahel tarbida.

Aga kuna see va põdrasupp (5.-EUR) mulle rahu ei andnud, siis läksin järgmine päev tagasi ... oma lusikas põuetaskusse peidetud! :D Tellisin supi, mida serveeriti ajastutruus jalgade ja kõrvadega savikausis ja astusin õue – või noh olgu Raekoja platsile koja võlvide alla – et lusika kasutamisega mitte pererahvast kiusata.

Supike osutus selliseks lihtsaks ja mõnusaks hakkliha-läätse leemeks, milles leidus veel ka sibula, porgandi ja juurselleri tükikesi. Kui nüüd norida tahaks, siis XV sajandil ei tuntub siinmaal porgandit kohe mitte üks suts (jõudis siia XVIII-XIX saj), aga see on üsna kõrvaline seigake. Supp ise oli veidi happeline, mõõdukalt soolane ja isegi õrnalt vürtsikas, maitstes hästi ükskõik millise sajandi perspektiivis. Aga ilma lusikata üle kausiserva rüübates oleks ju kogu see maitsev supipaks kausi põhja jäänud ning sellest oleks ometi kahju olnud!

Kokkuvõte kentsakas ja kiitev. Etendus-köögi kontseptsioon on lahe mõte, ehkki selle teostuse osas võiks tõsi-ajaloolase perspektiivis veidi joriseda. Kuid kuna maitse on põhiline, siis kiidan ikkagi! Praepöial on väga-väga püsti ja kutsub üles seda sabavärki proovima! Supipöial on ehk mitte nii väga vaimustuses, kuid kiidab üsna kena sooritust. Soovitan – kindlasti soovitan oma supilusikas kaasa võtta ja kohale minna! Poleks iial arvanud, et sellist soovitust annan :D

---

lugu ilmus siin

Saiakangi kohvik (Tallinn)

Turistid on imelised. Kobarates ja kuhjades tatsavad nad ringi Raekoja platsil, jätmata sisuliselt ühtegi vaba lauda sealsetesse väli-lesilatesse ... aga kaks sammu eemal on tühjus. Või noh, mitte päris tühjus. Aga igatahes sel hetkel kui ma astusin sisse Saiakangi kohvikusse, oli selles täidetud ehk napilt veerand kohtadest, kuigi suurel platsil uimerdas ringi vahtida kindlasti u mitte vähem kui pooltuhat inimest.

Olin ennem veebis eeltööd teinud, veendumaks, et kas asutus ikka suppi pakub ja avastasin ... te ei usu ... puljong munaga! Tõsi küll, see veebileht on pärist mingitest ammustest aegadest, kuna väidab asja hinnaks 1.50, samas kui nüüd on tegelik hind 3.50. Aga ta siiski on, järelikult on kestvat nõudlust?!

Tellimus laekus minu ette sisuliselt kohe, kui olin maha istunud. Nojah, ega siis puljongit keegi alles tellimuse peale keetma ei hakka ... või ooooot-ooooot! See polegi keedetud puljong, vaid lihtsalt pulbrist segatud! Noh, ega puljongipulbri või –kuubiku kasutamine pole miski patt, aga sellega ei saa paraku seda efekti, mida päris-päris kondipuljong pakkuda saab, seda kollageenist matsuvat tunnetust huultel ja täidlast rahuolutunnet. Peenteks seibideks lõigatud (ilmselt selle vana traat-lõikuriga?) muna andis lahjale ja kahvatule vedelikule veidikesegi mingit nägu ja tegu, mida oleks ju nii hõlpsalt saavutanud kasvõi näpuotsada veidi hooajalist rohelist muruhaket lisades. Mida lusikatäis edasi, seda selgemaks muutus soolase puljongipulbri kohalolek, põhjakaabe sai juba ilmselgelt ülemäära soolasena alla neelatud.

Teise käiguna tellitud lahtine lõhepirukas ehk „Lõhe quiche“ nagu moodsas keeles räägitakse (9.00), mis jõudis minuni ennem kui olin eelmise käiguga ühele poole saanud, ehkki no ausalt see libapuljong võttis mul ainult paar minutit larpimist.

Väheldane soolakas lõiguke sisaldas lisaks lõhele ja munahüübele ka rohkelt pehmekshaudunud porrulehti, mis sobis siia kenasti. Taldrikule oli lisaks asetatud ilmselt aastaringselt samamoodi pakutavad kurk-tomat-salatileheke ja miskipärast ka hapukooretotsik. Tagasihoidlik, ilma liigse pingutuseta, kuid siiski mingigi esteetiline vormistus, millest jäi niivõrd puudu esimese käigu puhul.

Kokkuvõte on veidi segaduses. Et ühest küljest tahaks ju väga-väga kiita sellise nostalgiroa nagu „muna puljongis“ menüüs hoidmise eest, aga pigem maitsele keskenduv supipöial on siiski sorgus. Praepöial venitab end pisut kõrgemale, kuid jääb kaugele tipmisest asendist. Soovituse osas – noh nii ja naa, sellise hiilgava asukoha juures on köök veidi liiga laisk, seega ega väga ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

Alice Backyard kohvik (Pärnu)

Kui absoluutne enamik puhveteid paikneb Pärnus kas südalinnas või suunal sellest südamikust ranna poole, siis selgub, et üks julgem pesa on sellest ettemääratud teest veidi kõrvale rajatud. Nii umbes poole Karuselli uulitsa pääle, vana Jelgava toidupoe lähedusse – et vanainimesed orienteeruksid :)

Tegu on ühe majutusasutuse hoovi peale jääva tagahooviga, mis on väga nutikalt ära kasutatud. Aga ilmselt selle majutus-asutusele orienteerituse tõttu on puhveti ajakava jagatud kaheks: 8:00-11:30 Hommikusöök; 12:30-22:00 Kohvik

Esimene meeldiv moment oli see, et ehkki ma astusin sisse veidi peale 12 ehk siis selle tunnise aja-akna sees, siis oldi mind lahkelt valmis vastu võtma ning peale kiiret järelepäringut teatati, et köök on valmis tellimuse vastu võtma.

Et olin menüüga juba veebis tutvunud ning kohapealne versioon sellega ka kenasti kattus, siis sain tellimuse kohe ka esitatud. Noh nagu ikka, supp ja praad. Teine tore moment – peale tellimusega majja minemist tuli meeldiva naeratusega piiga tagasi ja küsis: „kas soovite suppi ennem ja praadi pärast?“ Kohane küsimus sai jaatava vastuse ... ehkki mul on tibake kahtlust, et see küsimus esitati mulle sellepärast et see olen mina :) Aga vahet pole, kena detail ikkagi.

Ehkki suve lõpp hakkas juba ilmutama jahenemise märke, võtisn ikkagi: „Külm kurgisupp“ (värske kurk, maitsestamata jogurt, küüslauk, till, käsitööleib; 9.-EUR)

Ooteajaks kujunes vähem kui 10 minutit, sain seni imetleda iga aiasopikese oskuslikku ja maitsekat ärakasutamist. Taldrik saabus minu ette kaunisõieise ja -kurgilise dekooriga ning kehastunud suvise värskusega. See on lihtsalt imetabane, kuidas õrnalt hapukas jogurt oli vähekese soola ja julgelt lisatud värske küüslauguga muudetud millekski nii erksaks! Ja see, et polnud kasutatud tavapäraseid külmsuppide komponente nagu keedumune, - kartuleid või kasvõi nt redist (mille kõige peale oleks ju ainult äratundvalt-koduselt noogutanud), pani veelgi enam hindama köögi julgust piirduda absoluutse miinimumiga ning sellest vähesest maksimaalse tulemuse väljatoomist!

Teiseks käiguks võtsin minu jaoks kentsaka nimetusega „Laetud lest“ (friikartulid, tartarkaste, marineeritud kurk ja sibul, värske tomat, parmesan; 16.-EUR). Kentsaka selles mõttes, et ma pole iial aru saanud, miks ja kuidas on meie kulinaarsesse leksikasse tekkinud sõna „laetud“.

Aga vaatamata sellele, kuna lesta kohtab meie menüüdes nii harva, siis eriti mereäärses linnas oleks narr seda pakkumist endast mööda lasta. Tõsi küll, see lest oli taldrikus nii ära peidetud kõige muude kuhjatiste alla, et sellest oli lausa pisut kahju. Nagu pildilt näha, pole seda uhkes kuldpruunis koorikus elementi lihtsalt üleüldse paista, ehkki see oleks lisanud juba visuaalset struktuuri ja soovi toiduilu pildistamise abil levitada.

Ja kui nüüd edasi süveneda selle kuhjatise alt vabastatud tegelase sisse, siis ... noh ega lest just suurem asi maitsepomm pole kah. Krõbeda kooriku sees oli lihtsalt kvaliteetne (ses mõttes et kõigist luudest vabastatud ja värske) valge kala, mis maitses nagu ... noh nagu valge kala enamasti ikka.

Aga teate, selle roa pani särama megahea ja maitseküllane tar-tar kaste. Ma muidugi ei tea, kas see puhvet teeb ise oma majoneesi või mitte, aga minu jaoks maitses see nagu parim Hellmansi majonees pluss kaks taset kõrgemale – külluslik, magus-happeline ja sametiselt rikkalik. Isegi friikad, mis minust muidu alati taldrikule jäävad, olid selle kastme tõttu määratud saada ärasöödud :)

Värsked köögiviljad ja lehekräbu andis roale värske ja kauni visuaali, parmesan samuti väikese visuaalse nüansi – külmas roas parmesan ei avane ja kahjuks kuumale kalapalale seda peale ei saanud sattuda ülekuhjamise tõttu.

Kokkuvõte aga väga ja väga positiivne. Supipöial on tipmistes kõrgustes, kiites kööki julguse ja oskuslikkuse eest. Praepöial jääb küll mitte nii entusiastlikusse, kuid siiski üldiselt püstiasendisse ning eraldi plopsatusega esilekerkinud kastmepöial lisab siia üldist püstisust. Lisaks kõigele oli ka teenindus kiire, korralik ja koos kõigi kohaste viisakusküsimustega. Seetõttu soovitan, jah muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Pärnu Kuursaal

Väga erinevaid aegu ja olusid näinud maja on oma algusaegadest saadik – 1880.a – kandnud endas vahelduva eduga ka mingit puhvetifunktsiooni. Alates hiilgeaegade nooblitest restoranidest kuni lärmaka ööklubini, praegu peale hiljutist operaatorivahetust midagi koppel-pubi laadset.

Enamasti tavatsen enne kuhugi suundumist uurida ka asutuse kohta midagi veebist, praeguse versiooni kohta ei õnnestunud vähemalt minul leida ühtegi adekvaatsena tunduvat jälge. Nii sain alguses kohtuda kinnise uksega, sest selgus, et asutus avatakse alles 13.00.

No mis ikka, tegin jalutuskäigu kõhedas ja vihmatühjas rannas – kaks ujujat ja viis jalutajat, infotahvlil kiri „õhk 14, vesi 19“ – ja lonkisin õigeks ajaks tagasi. Uks oli küll tehniliselt lahti, kuid saal veel pime ja tühi. Õnneks oli mul vabam päev ja mõningase ootamise järel sain murdekohtadest rebenenud voldikmenüüst oma valiku tehtud.

„Klassikaline seljanka“ (5.-EUR). U kümne minutine ooteaeg mõjus tühjas kõrtsis küll liigsena, kuid hetkel ainus majas viibiv saalipersonali esindaja vuhkis samal ajal ka laudu eel-täita tellitud suurema seltskonna jaoks.

Mõõdukas kausikeses saabunud tihe-tomatipüreene leem lõhnas intensiivselt ja happeliselt tomatipasta ja kurgmarinaadi järele. Hapukoort polnud ei supis (positiivne), aga ka mitte eraldi lauda tooduna (mitte et minul teda vaja oleks, lihtsalt jäi silma muidu sundkäiguna pakutava lisandi puudumine).

Umbes poole leemes leidunud tükilisest massist moodustas keedukartul (klassikaline?) ja seejärel vähenevas proportsioonis marineeritud kurgid ja loomalihakräbalad. Noh aga teisest küljest – siia polnud ka uhatud viinereid, mis on ju meeldiv!

Pooltunnike peale tellimist saabus „Kuursaali majapraad“ (12.-EUR), mis on ajastuse mõttes üsna kohane, ehkki taaskord – ma olin siiani ainus külastaja.

Majapraad peaks olema minu meelest miski, mille üle asutus eriti uhkust tunneb, kas pole nii? Võibolla on see aga vastupidi, see lihtsaim ja pretensoonituim lobi, mida saab kiirelt ja massiliselt valmistada, kui peaks suurem külastajatetulv majja juhtuma?

Igatahes uhkustada pole siin taldrikus millegagi, tavaline-tüübiline pubipraad, milles on põhirõhk kardulal. Keedukardulal, mis on kiirelt fritist läbi lastud ja seejärel ohtralt SantaMaria kartulimaitseainega üle puistatud. Nende peale asetatuna kaks õhukest taist sealihaviilakat, mis on liiga kaua kuuma tundes üsna kuivaks muutunud, kuid õnneks meeldivalt maitsestatud – seesama maitsesegude tootja on suurköökide lemmik ja ma üldjoontes jagan seda tunnet.

Roa parimaks osaks oli lihaviilakate peale asetatud marineeritud ja karamelliseerunud punase sibula jupikesed magusas kastmes – see happesuse ja magusa tasakaal toimib alati maitsemeeli kõditavalt.

Liha ja kardula kõrvaseks pandud hooajatud marineeritud kurgid-sibulad tulid maitsetuttavad ette juba supikausist – selline ristkasutus on täiesti OK. Jääsalati-kurgi-tomati segu kerges hapukas õlikastmes. Neutraalselt positiivne külm majoneesi-hapukooore-ürdikaste. Sellest viimasest oli muideks päriselt abi, et kuivapoolset liha manustada.

Kokkuvõte hallipoolne nagu see konreetne suveilmgi. Üsna horisondile jääv supipöial oskab positiivseks pidada vaid happe-julgust – seljanka peabki inimest sel moel turgutama. Praepöial leiab samuti positiivse terakese karamelliseerunud sibulates lihatüki peal, kuid muidu pole ka temal põhjust kuidagimoodi ülespoole kerkida. Halb ei olnud, hea ka mitte. Aga bussitäied turistid peavad ju saama kuskil turvaliselt ning tõrketa toituda, eks ole. Maitsejahtijale aga seda puhvetit soovitada ei oska.

---

lugu ilmus siin

Don Kartashon (Tallinn)

Liikudes ühest meediamajast teise, jäi Jakobsoni uulitsas silma pisuke poolkeldris paiknev aken tavatu nimetusega „Don Kartashon“. Mikrofoni tagant lahkudes seadsin sammud tagasi ja leidsin läbi vihma sammudes ennast hämarapoolses niiskevõitu pikas keldrisoolikas, mille lõpus leti taga istuv noorepoolne mees ennast püsti ajas ja sõbralikult naeratas. Tellimuse sisseandmisel öeldi ka hoiatuseks, et minu tellimusega läheb 10-15 minutit aega, mis tekitas ainult positiivset ootust, sest värskelt valminud kraam võiks ju alati hea olla.

Ehkki ilmselgelt slaavi juurtega asutuses pidanuks võtma supiks soljanka (just täpselt selle nimekujuga on see veebimenüs kirjas), valisin siiski meie puhvetite haruldasena kõlava „Hapuoblikasupp“ (5.-EUR).

Supp saabus kandikul koos kahe lisandiga. Seda, et hapukoor eraldi serveeritakse, tuleb mõistagi kiita. Aga et supi kõrvale veel ka soe saiaviil singi ja juustuga antakse, mõjub ootamatuna. Ühtlasi oli see saiaviil ka rammusa majoneesikattega singi all, miska muutunud pehmeks ja ebamugavalt kättevõetavaks, aga no huvitav-kodune lisand ikkagi.

Leem ise evis alustuseks mõnusat ja ehedat kanapuljongi aroomi, mis muutis esmase elamuse meeldivaks. Samas maitse poolest oli leemeke niivõrd mage, et vajas kohe tublisti tuunimist, milleks oli lauale toodud ka hoidik, milles lisaks soolatoosile oli ka teine totsik mingi punaka maitseseguga. See segu osutus küll õhuniiskuses nii mehiselt kõvaks paakunuks, et pidin korgi maha keerama ja lusikavarrega tublisti kõhvitsema, et midagi supile raputada.

Lisaks kahetsusväärselt vähesele kogusele oblikale – mis seega ei suutnud supile ootuspärast happekest lisada – leidus kausis ka kartulit, poolenisti pudruks keenud riisi, kanakoivaliha tükikesi ja porgandikillukesi koos riivitud keedumunaga. Marulihtne ja kodune kraam, mis paraku jäi tublisti maha mälestustest tulnud rikkaliku maitsepildiga, kui lapsepõlves sai suvilas igasuguseid rohelisi suppe koos vanematega sisse vuhitud. Aga eks lapsepõlve maitsed ongi vast alati sihukesed – mälestustes intensiivsemad kui nad ehk päriselus olidki.

Teiseks valisin mõistagi kohaliku nimeandja – täidetud ahjukartuli. Kui keegi seni veel ei taibanud, siis selle baasiks on venekeelne sõnamäng „картошка“ ehk kartuli ümber. Muuseas koha enda veebilehel leidub sellele veel ka oma armas seletav looke varjupaigast võetud kassi kohta.

Neid pakutakse siin majas õige erinevate täidistega, mina palusin endale soovitada midagi ning noormees pakkus välja variandi, mis mulle ka tegelikult endale oli silma jäänud – kalamarjaga versiooni. Ahjukartul "Big Don" hinnaga 8.50 sõltumata täidise liigist.

Olin just viimase lusikatäie suppi endasse kühveldanud, kui saabuski teine käik – suurepärane ajastus! Väljanägemine oli sellel taldrikutäiel mõistagi vaimustav – kopsakas pooleks lõigatud ahjus krimpsu tõmmanud pruuni koorega kartul, täis kollast kartuliputru ja kaetud erksa punase marjakihiga.

Kõrvalolev salatilehtede segu poolikute kirsstomatitega nägi samuti efektne välja, kuid paraku osutus üsna maitsestamata kraamiks. Kahjuks jäi see sõna „maitsestamata“ domineerima ka edasises. Kartul oli kuiv ja tuhm, veidral kombel oli täpselt samasugune ka juustusegune täidis. Ainsa maitseerksuse andis kaunistuseks pandud nn meremari, mis mõistagi on pärismarja kahvatu koopia, kuid oodata päris kalamarja kasutamist selle hinnaklassi juures ei saaks ju ka. Hetk hiljem lauale lisaks toodud tumekollane juustukaste tundus esmalt veidralt hapukas ja kunstliku mekiga, kuid tegelikult aitas tuhmivõitu kartulimassi pisutki elavdada. Kuid noh, mis seal salata, enamik sellest kraamist jäi minust söömata – tuima ballasti tarbimiseks peaks olema noor ja näljane, mida mina aga enam pole :)

Kokkuvõte tuleb vastuoluline. Ühest küljest tahaks väga kiita omanäolise ja selgelt eristuva kontseptsiooni eest – kartuliroogadele keskendunud puhveteid on meil väga üksikuid. Teisest küljest aga juhtusid minu ette üsna maitsevaesed eksemplarid – võimalik et kõik muud valikud oleks mind teisiti kõnetanud, aga näed läks nii. Nii et seekord jäävad mõlemad pöidlad sorgu, millest on mõistagi kahju. Ilmselt tuleb kohale anda teine võimalus, nagu nad kunagi seda kõnealusele kassile andsid :)

---

lugu ilmus siin

Suvikõrvitsatasku

Alguses oli suvikõrvits. Mida oli palju. Igal aastal ja jälle ja uuesti.

Maailma loomine kindlasti ei alanud sellest viljakesest. Aga midagi läks valesti küll, kuna seda on mingil hetkel massiivselt ja ülemääraselt ja maailmavallutuslikult palju. Mitte lausa just trifiidid, aga ikkagi.

Üks meetod, kuidas selle nähtusega toime tulla, on lõigata ta plaatideks. Kui tunnete mõnda haldjanäppu, kes on võimeline lõikama paari-millimeetriseid plaate, siis peitke ta keldrisse ja ärge kellelegi näidake. Minu peenmotoorika ja käelised võimed on sellest kuus korrust allapoole (mitte keldrist, vaid lõikevõimest, saate aru küll).

Kui plaadid on õhukesed, siis saab panna täidise otsekohe plaadikesele ja menetleda edasi. Kui ei ole - nagu minul - siis on vaja need plaadid ennem pehmeks saada, nt kuumal pannil säristades.

Seejärel - poole plaadi pikkuses katta ta täidisega, mina kasutasin selleks kanahakkliha, mida maitsestasin täpselt nii nagu pähe tuli. Kui teil tuleb teisiti pähe, siis on sama hea või isegi veel parem!

Plaat voltub seejärel pooleks, moodustades omamoodi tasku, mida katta seejärel klassikalise jahu-muna-riivsaia kolmainsusega. See, et mina kasutasin panko-helbeid, pole üüüüleldse oluline. Põhiline on see, et suhtud kraami nagu šnitslisse.

Mõistlik on see tasku panni peal valmis praadida. Mina tegin seda ja lisaks teise liigutusena andsin veel grilli peal täiendava krõbedusekihi. Grilli võib vabalt vahele jätta, asuda kohe pannilt-tulnu kallale.

Koorik annab krõbeduse, suvikõrvits mahlasuse, täidis maitse-elamuse. Proosit! Või kuidas iganes te ka seda tulemust ei tervitaks

Ratatouille Restaurant Narva

Käin reeglina kord kuus Narvas ja üritan iga kord leida ka mingi Supipöidla jaoks seni läbikatsumata toidukoha. Olen nüüdseks küll vist kõik teadaolevad aadressid läbi käinud, kui nüüd korraga sadas korraga läbi mitme suu sõnumeid: avatud on uus toiduasutus!

Ühest küljest tean, et liiga värskelt avatud koha külastamine võib olla viga, sest ka parimatel võtab aega, et ettevõte käima joosta. Näiliselt lihtne ülesanne – avada toidukoht – on tegelikult koormatud sadade pisikeste, eelkõige logistiliste detailidega, mille joondesaamine võib eelneva kogemuse puudumisel tahtekaela murda.

Teisest küljest ütleb kogemus, et eriti Narvas ei pruugi uued kohad kaua elada. Rusikareegel teab – anna kohale aasta aega ning kui ta selleks ajaks on elus, siis nad teavad, mida teevad. Kuid see sisaldab ühtlasi ka riski, et koht jääbki külastamata.

Esimene ebakõla algas veebis info otsimisega. Asutus on vajalikuks pidanud avada oma kohto nii Facebookis kui Instas, kuid peale aadressi, lahtiolekuaegade ja glamuuripiltide sealt muud eriti ei leia. Et mis on menüüs? Mis on see prantsusepärasus, mida lubatakse?

Kohale saabudes tervitavad kaks kummalist detaili.

Esmalt nö eesruum, mis on kujundatud glamuurseks fotostendiks, lõhnab kloori ja tualettide järgi. Ahjaaaaa, glamuuriruumi teises seinas ongi käimlate uksed ristseliti lahti ja õhkavad ilmselt hommikuse koristuse aroome.

Teiseks suur ja lage nö põhisaal, mis võib olla hea lahendus nn bankettide (mis on siinses kultuuriruumis restoranide põhifuntsioon) pidamiseks, kuid ei tekita kuidagi seda hubast atmosfääri, mis kutsuks maha istuma ja üksi või väikese seltskonnaga aega veetma. Kergelt teisaldavate kardinate / vaheseinte / postamentide abil oleks võimalik ruumi hõlpsalt liigendada, aga see on juba puhvetipidaja ja sisekujundaja rida, mitte minu kui ühekordse sisseastuja ettekirjutuse asi.

Asutus on avatud kella kümnest, mina olen kell üksteist sisse astudes ainuke ja ilmselt esimene klient. See on oluline detail edasise osas. Leti tagant ütlevad tere kaks piigat, peas ülipopulaarseks saanud multifilmi „Ratatouille“ peategelase elemendiga võrud.

Võtan letilt menüü ja istun nurgalauda näoga seina poole, et ei peaks kõledat saali vaatama. Odav-pruunides-toonides AI genereeritud piltidega menüü on miskipärast ainult vene keeles, mis on kohati ka inglise keeles dubleeritud. Kentsakas on see, et end prantsus-pärase restoranina reklaamiva puhveti menüüst on umbes pool pealkirjastatud kui „Street food“ ja sisaldab enamasti šavermasid. Ning omaette lehekülg on „sportlaste toidud“, millel samasugustes pruunides toonides hamburgeri-friikad jms pildid koos proteiinijookidega.

Teen oma esmase valiku ära ja – saades esimestest sõnadest aru, et piiga riigikeele oskus on minimaalne – edastan selle hästi aeglaselt ja püüdlikult hääldades. Seljanka, restorani nimiroog ratatouille, klaas vett kohe alguses ja kohvi kõige lõpus, pärast sööki, palun.

Piiga kirjutab midagi märkmikusse ja siis teatab, et ratatouille ei ole, et nad ootavad uut menüüd. Ahsoo. Saan aru, et lihtsam on küsida, et mida teil siis on? Piiga teatab, et on nt kanašašlõkki ja lõhešašlõkki. Olgu, võtan selle viimase siis.

Hetk hiljem on neiu tagasi ja teatab, et lõhešašlõkki siiski pole ja lisab midagi, mis kõlab nagu „kell kaksteist alles“. Aga et on olemas lõhefilee (mida ta ei suuda kuidagi meelde tuletada, vaid torkab pastakaga menüü pildile. Olgu peale, võtan siis selle, vastan mina.

Neiu pärib, et aga mida ma garniiriks soovin? Mina näitan nüüd juba ka igaks juhuks näpuga, et võtaksin „grillitud köögiviljad“. Piiga teatab siis selle peale, et neid ka pole. Ohkan kergelt ja teatan leebe naeratusega, et ma siis ei võta garniiri.

Läheb mõni minut mööda ja lauale tuuakse vesi ja ... kohvi. Ohkan nüüd juba pisut tugevamalt ja piiga pärima, et mis valesti? Vastan jällegi aeglaselt, püüdlikult ja korrates. „Soovisin ju kohvi lõpus, pärast, peale toitu“ Neiu vabandab ja lahkub kohviga.

20 minutit peale tellimust astab ta minu ette kunstipäraselt hõreda taldriku, millel leidub nii u 120-150 g õhuke lõheliblikas, lusikatäis salatit, hoogsaid triipe ja muud purudekoori. Ja kausikese külma majoneesikastmega toob veel minutikese hiljem.

Ma isegi ei hakka hetkel vaevama ennast ja piigat küsimusega, et kuhu seljanka jäi? Niikuinii tuleb leppida ja tutvuda kohaletooduga.

Einoh, mis seal salata, kiirelt ahjukuuma saanud lõhefilee maitses hästi ... aga no seda oleks olnud ka keeruline kuidagi ära rikkuda. Külm ürdine kastmeke maitses ka meeldivalt. See, et salatikuhjake oli kaunistatud hooajalise sõstraoksakesega, on aga suisa kiiduväärne.

Kui olin selle vähese palukese enda sisse ära mahutanud, saabus ettekandja kohviga. Sel hetkel pidasin siiski vajalikuks küsida, et aga kuidas siis seljankaga lood on? Neidis vaatab mulle otsa ja teatab, et „ei ole“. Mina küsima: „aga te ju ei öelnud seda, kui ma tellisin? Noh et mina ju tellisin, teie panite kirja, aga ei öelnud, et seda ei saa?“ Piiga vaatab mind pooltardunud pilguga ja pomiseb midagi sellist, mis kõlab nagu: „vabandage, mina ei räägi keelt!“

Oehh ohh jahhh nohh nagu mis siis ikka. Rüüpan keskpärase masinakohvi enam-vähem poole peale ja lähen maksma. Kaks piigat rabistavad leti taga otsida kassa võtmeid, suudavad lõpuks selle siiski käima saada ja ka tšeki trükkida. Olin ma selleks hetkeks ikka ainus kunde (lisaks minule üks vahepeal saabunu kuulis samamoodi „seda ei ole ja toda ei ole“ vastuseid ning lahkus pead vangutades).

Majast välja astudes vaatan tšekki ja ei suuda glamuursest kloorilõhnalisest fotoruumist läbi sammudes hoida tagasi poolehäälset naeru. Toidule lisaks tellitud veest ja kohvist on tšekil saanud õunamahl ja Caffe latte. Ehhhhh, see kõlab nagu kokkuvõte kõigele äsjatoimunule.

Peamine küsimus, mis jääb vaevama – miks avada puhvet hommikul kell 10, kui köök sisuliselt enne 12 tööta? Või kui teisiti ei saa, siis miks sellest klienti koheselt ei teavitata?

Ja nii jääbki. Kokkuvõtet ei tule, sest see koht veel sisuliselt ei toimi. Võibolla suudavad nad mõne aja pärast ennast käima tõmmata. Võibolla külastan neid siis uue kogemuse saamiseks. Juhul kui nad suudavad sel moel tegutsedes ellu jääda. Võib ju nii olla? Võibolla.

---

lugu ilmus siin