Väikesaare Grill (Narva)

Juba kolmas ettevõte, mille turundus on siin linnas kuidagi metsapoole. Väikesaare Grill on üks väga multifunktsionaalne nähtus, millel on oma külalistemaja, catering, välikaubandustegevus ja nüüd ka veel Narvas hotell Central all asuv kohvik. Kuna nad miskipärast üritavad kõike infot kajastada ühel ja sellelsamal FB lehel, siis tulemuseks ongi puder ja kapsad, pole näha ei lahtioleku kellaaegu aga muud olulist infot.

Kuna ma peatusin seekord samas hotellis, siis tahtsin esimesel õhtul minna sinna õhtust sööma, kuid üllatusega kohtusin suletud uksega, ehkki ukse kõrval olev kahvatu väike vineersilt väitis aegu sobivat.

Õnneks oli mul võimalus järgmisel päeval katset korrata ning pöidlatorge sai tehtud. Ehkki saal oli sisuliselt tühi, istusin miskipärast otse ukse juurde ja hetk hiljem kahetsesin – uks ei sulgunud korralikult ja parasjagu külm ilm tegi istumise üsna ebamugavaks. Etteõtmise perenaine – nagu jutust selgus – seletas, et remondimehed on juba kutsutud.

Üleüldse aitas selle tarmuka daami kohalolek külastuskogemuse positiivseks muutumisele kõvasti kaasa, sest heaperenaiselik omanikutunnetus pani teda seletama ja tegema mitmeid neid asju, mida palgaline inimene tihtilugu ei viitsi või isegi ei saa teha. Näiteks kasvõi see, et kui ma prouale andsin teada, et eile õhtul oli uks kinni, siis ta seletas (üks töötaja haiglas), vabandas ja kompenseeris (tegi maja poolt tasuta hea kohvi välja).

Menüüga selline kentsakas lugu, et Narva sügava eripärana on neil pakkumises puruodav nn komplekslõuna ja siis ka kohalikus kontekstis isegi kallivõitu a la carte menüü. Suppe leidus selles valikus suisa kolm: päevasupp (4.50), seljanka (8.-EUR) ja „peakoka supp“ (9.50). Kui pärisin selle kõige uhkema asja kohta, siis järgnes pearaputus ning mikropausi järel seletus, et praegu on selleks seljanka.

Kui aga uurisin, et mis see nii eriline erisupp siis ikkagi saab olema, tuli uhkusega alanud sissejuhatus: „Täna saab selleks olema šampinjonidest püreesup krutoonidega ...“ mille peale minusugune püreepõlgur teatas omakorda pead raputas ning seletas, et siis paluks ikkagi seljanka, eks!

Kausike jõudis kohale napi viie minutiga ning vägi välja vägagi hea, rammus ja rikkalik. Viilakas värskelt otse minu kõrval lauakesel lõigatud ciabattat ühes eraldi taldrikus koos lusikaga ning hapukoor kenasti eraldi serveerituna omaette napakeses – visuaal väga kena.

Supp ise oli pigem sellist kodus laadi, st sisaldas ka ohtralt kartulit-porgandit (mis pole otse halb, aga mitte klassikaline lähenemine). Mõnusa suitsuvorstilise aroomi eest hoolitses imepisikesteks jupikesteks hakitud variant nondest piiiiiikkkkadest peeenikestest vorstipaeltest, teate küll :) Lisaks viiner ja kiududeks lagunenud kanaliha. Kõik kokku ei midagi erilist ja kahjuks alamaitsestatud, aga õnneks leidus laual nii soola- kui pipratoos, mis aitasid avada supikese maitsepaleti ja tõstsid hinnangu plusspoolele.

Teiseks tellisin üsna pimesi maja kalleima roa, nähtuse nimega „Дорада с цитрусами“ (20.-EUR). Sest et menüü oli ainult (!) vene keeles, eksju. Juhul kui teie kohe teadiste, et see on kuld-merikoger, siis te olete kõvasti targem kui mina, mulle tuli drGoogle appi.

U 30 minutiga jõudis aga kohale päris-päris efektne klaasliuake tervena ahjus küpsetatud kalakesega, mille sisselõigete vahel ja kõhukoopas erinevad tsitruseviilud. Perenaine tõi hoolitsevalt lauale ka teise aluse, kuhu konte ära panna, samal ajal pärides, et kuskohast ma sain soovituse neid külastada (omanikuks olemise märgid!) ning seletades veel nipet-näpet.

Kalake maitses otse imetoredalt – tsitruste magushapu ja kergelt lisatud piprane mekk sobisid siia suurepäraselt! Koore-tilline külmkaste oli ehk liiga lahjamaitseline siia juurde, kuid kontekstis siiski sobiv lisand. Ciabatta-viilul sereeritud punase sibula – tomati – basiiliku hake mõjus ülimõnusa kõrval-ampsuna, mille võrra oleks liuale pandud kartulid hoopis olemata olla.

Kokkuvõte üsna rõõmsapoolne. Supipöidlal pole küll põhjust ülemäära püsti olla, kuid horisondist kõrgemale ta veidi siiski kerkib. Praepöial aga on üsna maksimumilähedaselt vinnas ning ütleb, et see köök on päris heal tasemel. Soovitus külastada kindlasti tuleb, kuid ettevõttel tuleks veidi enam pingutada oma veebiturunduse selgusega ja võimalikust ebaregulaarsest uste lahtiolekust teavitamisega (kasvõi sildiga uksel), see näitaks suuremat kliendist hoolimist. Ja eestikeelne menüü ei teeks ka paha, eks?

---

lugu ilmus siin

Agretti

Agretti itaaliapäraselt öelduna - kõlab ju uljalt ja uhkelt? Salat-ogamalts ... eee ... ilmselt mitte nii väga :)

Et kõik ausalt ära rääkida, komistasin kulinaariahuvilisena kogemata info kohta, et itaallased kasvatavad ja tarbivad sellist muru. Seejärel läksin ja komistasin juba teadlikult itaallasest aedviljakaupmehe otsa, näitasin talle telefonis pilti ja etendasin eestlaslikult emotsionaalselt suurt küsimärki.

Vastuseks sain itaalialikult vaoshoitud seletuse selle kohta, et ma olen esimene eestlane, kes selle kohta küsib, et see on justnimelt tema koduregiooni spetsialiteet ja et tema ema ning kevad ja üleüldse-muidugi-kohe-saab. Kuna käed ei tõusnud kogu seletuse jooksul kordagi peast kõrgemale, tuleb seda lugeda jahedalt viisakaks vastuseks.

No aga näed, nädalake hiljem oligi see malts kohal. See agretti-malts, mida kaupmees oli ettevaatlikult kaks kastikest tellinud ning esimese kohe tuttavatele ja muidu itaallastele maha müünud. Teisest kastist võtsin enamiku mina ära. Põrsas selline. Mina, mitte itaallane, mamma mia! Mitte et ma ise ainult murutoiduliseks plaaniks hakata, aga ma juhtun teadma veel mõnda maitsejahtijat.

Maitsest rääkides. Ega tõepoolest, nagu mind ette hoiatati, ega sellel maltsal endal suuremat maitset polegi. Võibolla õrnleebe sarnasus rukolaga, kui toorelt krõpsutada. Võibolla pisut hapukas (vähem kui jänesekapsas) või suti soolakas. Kui aga max 3-minutise soolases vees keetmise järel pakkuda seda kas küüslauguvõiga või parmesanikattega (nagu pildil vastavalt alumine ja ülemine versioon), siis on see kraam ju täitsa nunnu. Noh umbes nagu spargel või spinat vms söödav muru.

Peamine aga - see on lahedalt teistsugune detailike taldrikule panemiseks, erksalt tumeroheline, kindlasti vau-efekti tekitav. Või siis umbusklikku kahvliga torkimist ja teatamist, et "ega ma mingi jänes pole, et midagi SELLIST süüa".

Maitse osas aga - vaata ega nt suvikõrvitsal ju endal kah mingit erilist maitset pole, aga näe, tehakse ju sellestki "spagette", et naljakas ja teistsugune oleks. Või nohh lõppeks, spagetid ise pole ju kah teab mis maitserevolutsionäärid, vaid neutraalne kandur igasuguste maitsvate kastmete manustamiseks.

Pikk jutt lühidalt - seda kraami on teoreetiliselt võimalik veel kahe kuu jooksul tellida/saada, siis lõpeb nende hooaeg ära. Minge ja komistage kah itaallaste otsa, las tassivad kohale. Antud hetkel maksis see u 350 g karp 4.50, sellest saab uljalt 4-8 inimesele suurema või väiksema ampsukese serveerida mingi roa kõrvale. Keedetuna või toorelt salatina, eestlaslikult ülekeevalt või itaallaslikult hillitsetuna selle kohta arvamust avaldades.

Küüslaugused kartulimedalid

Või noh, mis medalid, pigem ikka plärakad, aga "medalid" kõlab ju uhkemalt, kas pole :)

Kartul võib olla nii tuim ballast kui ka maitsenauding, ütles kunagi üks kamraad. Ja nii ta ongi. Seda võib lihtsalt kõhutäie tõhustamiseks lihakõrvasena sisse vohmida ... aga temast saab ka maitsvaid nipsasjakesi tekitada!

Keedukartulid vajuta ahjupannil klaasipõhjaga lapikuks ning piserda/pintselda kergelt õliga üle ja torka eelkuumutatud praeahju nii u 20 minutiks. Senikaua valmista ette küüslaugumääre, millega selle aja möödumise ning plärakate ümberpööramise järel need pruunistunud kettakesed üle määrida ja uuesti u sama kauaks ahju tagasi panna.

Küslamäärde puhul sõltub suuresti sinu maitsest, et kui mitu küslaküünekest sa tahad sinna panna ja kui vänget maitset saada. Põhimõte on lihtne - mida kauem (ja madalamal temperatuuril) sa ennem neid küünekesi kuumtöötled, seda vähemaks jääb vängust ning asemele tuleb pähklist pehmust.

Võib röstida terveid küslapäid, poolekslõigatuna või küünteks lammutatuna, kuid ikkagi koorekese sisse jäetuna. Võib nad puhastada ja ära pressida ning õli ja või segus väikesel pannil läbi kuumutada. Jällegi - maitse ja kogemuse/eelistuste küsimus. Arvestama peab lihtsalt sellega, et juba kooritud, seda enam purustatud küsla läheb ülikiirelt kõrbema, nii et mida "paljamana" sa teda töötled, seda kiirem ja tähelepanelikum peab olema.

Ja selle maitsemögina puhul teine parameeter - mida magedam on algne kartul, seda julgemalt pane soola/ürte/värke, sest nö teise ringi küpsemise ajal tõmbab kardulas need maitsed endasse nagu käsn. Ning ka mõistagi küüslaugusus kahaneb selle käigus kõvasti, sestap ära selle komponendiga koonerda.

Ja muidugi oma ahju iseloomu pead sa ka tundma, nii et ühest ajakava ei saa ette anda. Mina tegin u 20 min ühelt poolt ja teist sama palju teiselt poolt.

Serveerida võib seda kraami nt vorstikeste, meelepärase salati ja külma kastmega. Piisavalt lihtne ja vägagi maitseküllane jahmerdus nt pühapäeva lõunasse, kui aega veidi rohkem käes.

Kört (Pärnu)

Enamik puhveteid jahib lõunaseid kundesid. Mõned vähesed ongi lahti vaid hommikust lõunani, rõhudes vaid päevastele sööjatele ning jättes õhutsed pidutsejad teistele. Teised vähesed avavadki vaid hilistel õhtutundidel, püüdes öiseid tülikaid, aga maksmisvalmis kundesid. Absoluutne enamik restorani-nimelisi puhveteid aga avab end ennelõunal ja nende nö catch-all ärimudel on arusaadav.

Aga näete, Pärnus on puhvet nimega Kört, mis on otsustanud ennast alles kell 17.00 avada. Julge otsus, aga ju nad siis teavad, mida teevad. Olengi siis kõpsti kella viieks nende ukse taga ja olen vähemalt algushetkeil ainumas kunde.

Mind lauda juhatanud noormees küsib alustuseks, et kas võib maja poolt isutekitajaks väikest mustsõstranapsi pakkuda. Et seda olla nii alkoholiga kui alkoholita. Noh, kui juba, siis las olla „-ga“ arvan ma ning imekiirelt ongi viimase piirini täidetud väheldane klaasike mu laual. Ei midagi erilist, selline kodune nastoika, aga sissejuhatuseks kena pakkumine ikkagi.

Koos menüüga tuuakse lauda kausike krõbuskitega, milleks on kohapeal küpsetatavast sibulasaiast lõigatud õhukesed viilud röstitult ning ürdiõliga üle piserdatult. Aromaatne ja tore tervitus seegi.

Valides suppi kahe erineva nimetuse vahel paneb üllatuma nähtus nimega „Suitsusink“ (9.-EUR). Küsimuse peale seletab noorsand, et lihtsalt supp enamasi koosnevatki suitsusingist, et seda olla supis isegi rohkem kui kartulit!

Umbes 10 minutiga jõuabki siis minuni kopsakas kausike, millest hoovav meeldiv suitsuliha teeb ajuga veidra triki. Sest et noh kui supp ja suitsuliha, siis on kausis ju hernesupp, kuidas siis teisiti, onju-eksju! Aga näe silmad ja keel kinnitavad, et ei ole! On lihtsalt väga võrgutavalt lõhnav ning mõnusalt maitsev köögiviljasupp singiga. Väide, et „sinki on supis isegi rohkem kui kartulit“ küll ei osutu tõeseks, aga see pole üleüldse oluline, sest tulemus ja maitseelamus on ikkagi väga ja väga meeldiv. Tõsi küll, ei midagi erakordset ega hurra-hüüdeid tekitavat, kuid ikkagi koduselt ja toredalt hea – ning muuseas ka piisavas koguses, et mõnele nääpsakamale isendile kogu lõunasööki asendada.

Teise roana otsustan võtta maja kalleima roa „Hirv“ (põletatud kartul, küüslaugukreem, kõrvits, Vana Tallinna ja rohelise pipra kaste; 19.-EUR). Noorhärra esitab asjakohase küsimuse küpsusastme kohta, aga sõnastab selle huvitaval moel – et kas medium-pluss või medium-miinus? Vastan oma tavapärasel moel, et „nii toorelt kui julgete pakkuda“ ja hetkelise mõtlemise järel tõlgib nooruk selle oma mõõtkavasse ja noogutab „et siis medium-miinus“.

Roa saabumisega läheb ligi 40 minutit – vahepeal on hakanud ruum täituma klassikokkutulekust, sädinast ja ülemäära entusiastlikest „tsaauuuuu“-hüüetest ja „oi-kui-hea-sa-välja-näed“-hõisetest.

Toit ise on aga igati nii oma hinda kui ootamist väärt, seda kasvõi oma visuaalse poole mõttes. Kõige keskel trooniv tume lihaklotsike on kaetud erkrohelise murulaugu-hakkega ning kogu kompositsioon on kasvõi juba värvilahenduse mõttes efektne.

Alustame siis kõige kahvatumast otsast ehk kartulist – isegi selle on siinne köök suutnud muuta kunstipäraseks. Huvitavalt rõmeliseks rihveldatud ja seejärel kulinaarse leeklambiga kõrvetatud pealispind väärib tunnustust väikese lisapingutuse eest.

Pisikesed täpikesed ilmselt mustast küüslaugust pressitud kreemi maitseb ootuspäraselt mõrkjas-vängelt. Erkkollane sälgutatud kõrvitsalatakas toimib peamiselt jällegi silmailu pakkujana, olles oma maitselt üsna neutraalne. Lihaklotsike on perfektse küpsusastmega – pealt tumekoorikuline ja seest mahlaselt punetav, selge ulukiliha lõhna ja maitsega.

Parim osa on aga umami-pluss-ekstra-super-professional maitsetasemega kaste! Kreemine, magus-soolane-vürtsikas maitsetasakaal ei mõju mitte lihtsalt „hästi“, vaid kohelausa oivaelamusena! Proovin seda taldrikule puistatud krõmpsude idulehtedega viime piisani kokku kraapida ning olen valmis isegi osakest kartulist mängu võtma selle maitseilu endasse ahmimiseks.

Kui nüüd kogu selle ilu järel ka üks väike nurin kuuldavale tuua, siis selleks on korraliku lihanoa puudumine komplektist. Harilik lauanuga võib ju vaikimisi kohal olla, aga liharoa kõrvale ekstra noa serveerimine oleks ainult hoolivuse tunnus ning ei võtaks kelleltki tükki küljest.

Kokkuvõte igatahes täiskiitev. Supipöial on üsna ja üsna püsti, kiites selle mõnusa suitsulihase tajuhäire eest. Praepöial aga tõuseb kikivarvule ning teatab trummipõrinal, et siin köögis töötab MEISTER läbiva suurtähega! Soovitan, jah kohe kindlasti soovitan!
---
lugu ilmus siin

Peetruut (Tallinn)

Rataskaevu tänaval juba söögikohtade puudust ei tule, teiste omataoliste ja –näoliste hulgas leidub ka lahedalt mängulise ja mõnusalt omakeelse nimega puhvet nimega Peetruut. Kolmapäevaõhtusel hetkel sisse astudes olin küll sisuliselt ainumas kunde, kuid nagu mind kohe teavitati, et enamik laudu on broneeritud ja kohe saabub suurem grupp. Õnneks leidus keldrikorrusel ka minu jaoks sobiv lauake ning sain enne suurema sekeldamise algust tellimuse sisse antud.

Olin ennem veebimenüüst otsides ohanud, et mitte ühtegi suppi loetelus polegi, kui rubriigis „Alustuseks“ jäi silma „Lihapallid Tuuma talu mahelambast & särtsakas tomatikonsomee“ (11.-EUR). Hmmm, see võiks ju laias laastus sobida. Pealegi kõlab mõiste ja mõte „tomatikonsomee“ piisavalt veidralt, et sooviks ju järgi proovida, mida see tähendab – tomatipuljongi keetmise peale ise ju ei tuleks!

Ligikaudu 15 minutit läks aega, et minuni jõuaks mõõdukas kausike, mille põhjas kulbitäis leent ja selles kolm pöidlaotsast veidi suuremat lihapalli. Kenake ports hakitud muru ja dekooriks ka seesamiseemneid – visuaalne pool on ju täitsa nunnu. Happeline veidi redutseeritud tomatimahl erilist maitsemuljet siiski ei jätnud. Lihapallidest ootuspärast lambalõhna- ja maitset ei õnnestunud tuvastada, toidukäigu ainsad särts-momendid tulid mõnest viilust jalopenost ja küüslaugust, mis kokku andsid siiski meeldiva fooni neutraalsele maitsepildile.

Pool tunnikest peale tellimist jõudis kohale ka teine käik „Savoy kapsarull seene-odrakruubi täidisega & seeneleem“ (16.50 EUR). Eeee ... see mida mina olin tellinud „prae“ ootustega, nägi välja palju rohkem nagu „supp“ selles mõttes, mida mina oskan arvata. Üksik kopsakas kapsarull ja hästipalju leemekest. Oi, aga maitsvat leemekest! Vat siinkohal oleks mõiste „konsomee“ vägagi kohane, sest seenemaitset leidus siin kohe mitme korruse jagu!

Õrnalehelisest savoy kapsast rullide tegemine on tore mõte, aga tulemus kipub alati väga kergelt laiali vajuma peale esimest sisselõiget, nii läks ka siin. Noa ja kahvliga selle tulemuse menetlemine oleks üsna keeruline olnud, kuid õnneks käis toiduga vaikimisi kaasa ka lusikas, millega oli võimalik laialivalgunud tangusegu kokku helpida ... tõsi küll, seeneleeme enda intensiivsus ei lasknud enam aru saada, kas rullitäites olevad seenekesed ka mingi omaette nüanssi lisasid.

Seda leemekest oli nii palju, et tõepoolest kulus ära teenindajapiiga poolt just selleks otstarbeks soovitatud focaccia ehk itaaliapärane pannisai. Saia kõrvale serveeritud roheline ürdiõli tekitas minu keelel mulje murulaugust, järele küsides selgus et mängus oli hoopiski roheline sibul.

Teenindajapiiga küsimus „kuidas maitses“ sai vastuseks „huvitav“ – ning see on ka kokkuvõtteks sobiv. See köök on julge – ja see on ju tore! Kas saadud maitseelamus ja makstud raha omavahel tasakaalus on ... noh nii ja naa. Aga olukord, kus supp pole päris supp ja praad pole päris praad, on ju omamoodi toredalt segadust tekitav. Seetõttu tuleb siit mitte küll väga innukas, kuid siiski soovitus, seda kööki tasub oma keelega kaeda!

---

lugu ilmus siin

Beer and Barrel (Tallinn)

Kui paljud teist on tähele pannud, et Tallinna vanalinna keskel on olemas Sauna tänav? Aga vaatamata sellele on ta olemas ning keset seda kitsukest tänavat asub ka see kõnealune puhvet Beer and Barrel. Mõistagi keskaegses interjööris, kuhu on superhästi sobitatud modernseid elemente ja kentsakaid pilte. Aga minu jaoks on kõigest sellest olulisem köök, nii et asun tellima.

Supivalikut pole ollagi. See tähendab, et on vaid üks ning seegi on kreemsupp. Oehh seda laiskust. Kreemjas juustusupp vinnutatud vürtsikate krevettide ja krutoonidega (12.90) Või noh – selline kirjeldus on vähemalt kirjas veebis leitavas menüüs.

Umbes 10 minutiga jõudiski minu ette kausike, milles laisalt loksuv kollane püree, kaunistuseks peal peenelthaitud murulauk. Esimene sahmakas aroomi tuletab lapsepõlvest meelde ühte sõna: suitsujuust! Maitse jätkab üsna samal moel, ehkki on aru saada, et siia on ka mingit veidi intensiivsemat juustu lisatud, kuid odavama otsa suitsujuust jääb siiski dominandiks.

Ei ärge saage valesti aru, juust on mulle alati meeldinud, kuid eelkõige huvitavamad, intensiivsema maitse kandjad, mida selle sordiga väga seostada ei saa.

Tolmkuivad ja esimese puudutuse peale laiali lagunevad krutoonid ei anna selle vedelale pudrule struktuuri mõttes midagi juurde. Lubatud vürtsikate krevettide asemel on teises kausikeses mingid suvalised kuivatatud kalalised ribakesed, mis ei kanna endas ei erilist aroomi ega maitselisa.

Tätoveeritud ülipüüdlik noormees tunneb pooleli tühjakssöömata kaussi nähes huvi, et kas kõik oli ikka korras ning näib siiralt kurvastavat, kuuldes vastust „igav“.

Teiseks käiguks valin veidi huvitavamalt kõlava „Skirt steik grillitud köögiviljade ja koorene- pipra demikastmega; 23.90 EUR“ (kirjeldus jällegi kopeeritud veebimenüüst täpselt nii nagu ta seal kirjas oli). Umbes pool tundi peale tellimist jõudis kohale taldrik, mis juba kaugelt ja meeldivalt lõhnas rosmariini järele.

Lopsakas rosmariinioksake oli kuumast õlist läbi käinud ning tervitaski kõige peal lebades võimsa aroomipahvakaga. Korralik hambuline lihanuga (mille eest kiitus!) osutus seekord siiski kasutuks, sest steigilatakas oli juba köögi poolt ampsakateks viilutatud. Enamasti küll rosmariiniõli kattevarjus, kuid selle all siiski meeldivalt loomaliha enda lõhna omav liha osutus aga üsna maitsetuks. Null-maitsestus on julge, kuid mitte siiski alati parim valik. Grillitud köögiviljad liha all olid sellest korrus meeldivam elamus, roa kõige maitsvam osa oli aga magus-soolakas-vürtsikas kaste.

Kokkuvõte üsna kasinapoolne. Supipöial jääb seekord horisondist allapoole, tühjaks-söömata kauss räägib sellest kõige selgemat keelt. Praepöial tõuseb suti tasapinnast kõrgemale, kuid seda vaid maitsejulge kastme eest. Parim osa sellest külastusest oli tõepoolest püüdlik ja asjalik teenindus, kuid antud söögikogemuse pealt külastus-soovitust ei tule.

---

lugu ilmus siin

Restoran D.O.M. (Narva)

Selle asutusega on nüüd küll kõik keeruline. Kui kamraad poleks mulle soovitanud, et „Narva muuseumis avatakse jälle uus resto“, poleks ma seda mingi valemiga üles leidnud. Pimeda ja liikluseks suletud piiripunkti kõrval näis ka kindlusehoone inimtühjana, ehkki väravad oli ju avatud. Valesse kohta sattumise tunnet süvendas remondiks üles kaevatud sillutis väravasuudmes.

Kuid tõepoolest, ukse taga paistis valgus, ukse küljes väike silt lahtioleku aegadeg. Kuna ma teadsin, kuhu minna (ükski silt liikumis-suunda ei näita), siis sattusingi heledasse ümarasse saali, kus lisaks minule leidus ka paari-inimeseline lauatäis kundesid.

Nüüd algas tajuhäire teine etapp. Uue restorani avamise eelinfo oli leitav Narvast väljas paikneva „Mangal Kaukaasia Restoran“ FB-lehel. Noh olgu, eelinfona on selline koht võibolla isegi OK, kuid praegu ... on ainukesed infokräbalad leitavad samalt lehelt. Lehelt, mis oma füüsilise aadressi-info ja nimega juhatab sind linnast välja ning sisulise info osas ei paku mingit pidepunkti, et kummast asutusest nüüd siis räägitakse, mis on menüü ja mille pärast peaks üldse kohale tulema.

Et juhul kui minusugune isend tuleb kohale eeldusega, et tegemist on Kaukaasia köögiga, siis imestab ta ennast kringliks, kui näeb menüü avalehel rubriigis „Rahvusköök peakokalt“ toite nagu „Mulgikapsad“, „Läänemere kilu“ jne.

Vaatamata sellele, et seinale on miskipärast riputatud kaukaasia-päraseid pildikesi, pole menüüs isegi õrna vihjet, et mis kontseptsiooni või kallakuga see puhvet siis olla üritab? Et nt kuidas haakuvad omavahel toidunimedes korduvalt mainitud maalähedus/talupoeglikkus selliste toitudega nagu „Caesari salat“ ja „Borš pampuškadega“, seakoot ja pasta carbonara?

Aga olgu, kui selle puhveti nägemus turundusest on säärane, no las ta siis olla.

Esimeseks tellin väga kummalise nimega roa: „Maalähedane kalasupp (rüütli-uhhaa)“ (9.-EUR). Olgu, jätan nimetuse kallal jauramise kõrvale ning proovin pigem asjast rääkida. Umbes 10 minutiga saabunud kausike nägi oma pinnale puistatud muruhakkega ju päris kena välja. Aromaatika – väga veenev justnimelt oma kalakülluses, jääb mulje, et siin on kasutatud päris kalapuljongit, võimalik et koguni uhhaana valmistatud moel. Maitse – pisut vähem veenev, kuid siiski meeldiv. Sisu – paar tükikest valget pudedat kalaliha, neli porgandilaastukest ja pisut rohkem kartulitükikesi. Ausalt öeldes supina hõredapoolne värk, aga veendunud puljongisõbrana klõmpsan ma selle uhhaaleeme lusikashaaval siiski sisse. (olgu lihtsalt ääremärkusena öeldud, et minu jaoks on kalasupp ja uhhaa väga erinevad kontseptsioonid).

„Ürdine sealiha steik rosmariini ja ahjukartulitega“ (20.50 EUR) jõuab kohale u 30 minutiga. Väga hea ajastus ning tütarlapse meeldiv naeratus sinna juurde. Prae enda visuaal jääb oma segastiilis kuhugi pubiroa (rohkelt kartuli-ballasti) ja restorani (kastmetriibud ja õhkõhukesed köögiviljalaastud) piirimaile. Kuskohas ja kuidas rosmariin mängus on või oli, see jääb saladuseks.

Steigi pakkumise juurde peaks käima kaks asja: kliendilt küpsusastme küsimine ja korralik steiginuga. Siin ei kumbagi. Liha nägi välja üsnagi isuäratav oma kena kooriku mõttes, kuid sisu oli kuivuse piirile küpsetatud ning alamaitsestatud. Suitsune-ploomine grillkaste võimaldas selle siiski ilma probleemideta ära süüa, ehkki hästivalmistatud ja –maitsestatud liha ei vajaks kunagi mingit kastet enda algse maitse varjamiseks.

Kokkuvõte on üsna õlgukehitav, seda alates turundusest kuni toiduelamuseni. Nii supi- kui praepöial jäävad neutraasele tasemele stiilis „käib kah, see on OK“. Kui nüüd panna see aga kokku toidu eest väljakäidud summaga, siis see ei ole OK. Nii et soovitust siit ei tule.
---

lugu ilmus siin