Monk (Viljandi)

Viljandi Centrumi keskuse teise korra peal on samades ruumides vahetunud päris mitu puhvetipidajat, nüüd on selles sisse seatud eksootilise köögi peale rõhuv nö aasiakas Monk. Sihuke veidralt universaalse haardega. Et ühest küljest reklaamib end läbi india võtme „Aasia maitsed! India kokad, vürtsid Indiast“, kuid teisalt alustab menüüd sushidega. Menüüs viitavad paljud road aga üldse hiina köögile, pakkudes küll „Hongkongi“, küll „Shanghai“ moodi versioone.

Aga noh mis teha, ju siis meie turg on sihuke, et pakkuda nt ainult India või siis veel kitsamalt mingi maanurga kööki ei oleks läbilööv. Eriti väiksemas asumis tegutsedes.

Pärastlõunasele ajale vaatamata on u keskmise bussi mahutavusega saalis ligi pooled lauad hõivatud. Võibolla siin mängib ka uudsuse efekt – koht on lahti u pool aastat alles. Igati püüdlikult abivalmis noormees jõuab kaks korda mu juures käia, enne kui ma jõuan menüü läbi lapata – nagu ikka aasiakates on need loetelud lohepikad.

Esimeseks käiguks proovin midagi koduselt kõlavat nagu „Kana-nuudlisupp; Kanasupp nuudlite ja köögiviljadega. Kaasa indiapärane küüslauguleib. 6.50 €“, kuigi lausa 9 eri suppi pakkuvast menüüalajaotusest oleks saanud põnevamaidki asju valida. Aga kuna ma tean, kui hõlpsasti ma olen vürtsikate roogadega ära ostetav, siis proovin kriitikameele säilitamiseks vähemalt alustada millestki neutraalsemast.

Supp jõuab minuni u 5 minutiga, mis on täiesti OK, võttes arvesse, et lauatäisi oli mitmeid ja noormehel sebimist piisavalt. Lopergune kauss tervitab eelkõige värskelt hakitud rohelise sibula isuäratava aroomiga ja sellesama muru võrra ka ilusa pildiga. Leem ise on tärklisega paksuks aetud ja munahüübe niidikestega, neutraalselt meeldiv ja võibolla siinsest standardist tiba julgema musta pipra signatuuriga. Kollased nuudlijubilad, kanakitsuliha tükikesed, ribastet köögiviljad. Üsna kodune värk, kui jah välja jätta see meie koduköökide jaoks tavatu komme tärklist paksendajana kasutada.

Ahjaa, supi kirjelduses olnud „indiapärane küüslauguleib“ polnud üleüldse mitte ootuspärane naan. See oli lihtsalt õhukeselt lõigatud saiaviilud, mis olid kuivatatud/röstitud üsna karmkõvaks ning seejärel küslaõliga üle pintseldatud. Viskasin need kuivikud supi leeme sisse ning mõne minuti pärast sündisid needki süüa.

Prae saabumine aeg ei olnud OK, kohe üldse mitte. Nagu pildilt näha, toodi see sisuliselt koos supiga. Ilma küsimata, et „kas on õige aeg“ vms. Lihtsalt asetati lauda. Huvitav, kas see on selle koha needus? Mäletan, et samas asunud „Täiskuu“ nimelise puhveti personal tegi täpselt sama vea.

Ja teine nurin kohe otsa. Või siis pigem õlakehitus. Viisakas nooruk ei teinud katsetki nö prae juurde lisamüüki teha, pakkudes riisi või naani. Mitte et neid mulle vaja oleks olnud, kuid see olnuks kombekohane.

Seega: „Hongkongi kala. Vürtsikas praetud lõhe koos juurviljadega ja pähkliga. 12.50 €“ Roa nimetuse juures ilutses kaks tšillikaunakest – rohkemat see maja ei pakugi.

Kuna tulikuuma supi helpimist ei saanud kiirendada, siis paraku sain prae kallale asuda alles jahtununa. Õnneks kompenseeris temperatuuri languse vürtsi õhetus. Kopsakad lõhetükid, lopsakalt vürtsikas-magusat-hapukat kastet, sekka porgandi- ja paprikasiilukesi, pinnale riputatud india pähklite puru ja hakitud roheline sibul, ehteks kuivatatud tšillikaun ja apelsiniviilukad. Visuaalselt atraktiivne ja maitsemeeli mõõdukalt piitsutav ... piisavalt hea, et jahtumine üsna andeks anda.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial on leebelt püsti, näidates poolehoidu võimalusele ülduniversaalne kanasupike muuta lihtsa võttega eksootilisemaks. Praepöial võtab veel püstisema asendi, sest just sellise vürtselamuse järgi olin ma tulnudki. Teeninduspöial soovitab personali pisut põhjalikumalt koolitada. Aga üldiselt siiski soovitan.

---

lugu ilmus siin

Vol de Mar (Pärnu)

Nagu enamikes jõega poolitatud linnades, nii ka Pärnus on olemas see „õige“ ja keskne pool. Ning mõistagi siis see teine, kus võib olla küll suur osa elanikkonnast, kuid hotelle/restorane/kohvikuid vähevõitu. Nn Vana-Pärnu poolel on puhveteid ühe käe sõrmedel lugemise jagu, ehkki kui võtta praeguse „suur-Pärnu“ mõttes, siis sinnapoole jõge jääb Pärnut rohkem kui „õigele“

Aga kui nüüd see taustalugu kõrvale jätta, siis ühes nõuka-aja lõpu ärihoones Lille uulitsas paikneb viis aastat tagasi avatud „Vol de Mar“, mille avarasse saali voorib lõunasel ajal päris kõvasti rahvast. Ja nagu Pärnus enamasti kombeks, toimetab ka see asutus justnimelt päevase toitlustamise ajaraamistikus – ning näib, et seda osatakse ka klientuuri poolt hinnata.

Esimeseks käiguks võetud „Talupojasupp“ (4.-) tuuakse lauda üsna samal hetkel, kui olen jõudnud end maha toetada. Koht nimetab ennast ise kohvik-restoraniks, kuid olemuselt on ta siiski pigem pool-sööklalik. Tellitud toit tuuakse küll lauda, kuid kasutatud nõud peab siiski ise ära viima, mida ei kohvikus ega ammugi mitte restoranis ei viljeleta.

Supp on oma olemuselt aus, rammus ja toekas. Leem paneb huuled kleepuma ja oma kartuli-tangu toitvusega võiks täiesti rahuldada kogu lõunasöögiks vajaliku mahu. Supis leiduv kanaliha on niiiiii pehme ja pisikesteks tükkideks lagunenud, et tekib kahtlus, et kas siin pole mitte konservis hautatud kraamiga tegemist ... aga kui nii isegi on, siis ega see pole mingi patt!

Veidi magedapoolne (ja soola-pipart lauas pole), kuid siiski üldjoontes maitsev kraam on piisavalt hea, et helbin kausitäie tänumeelselt tühjaks. Isegi supi sisse sokutatud hapukoor ei häiri liigselt, ehkki viib niigi mageda elamuse veelgi magedamaks – kui keeruline oleks seda hapukoort eraldi serveerida?

Teiseks käiguks võtan veidike ebaledes maja ühe kallima roa „Kiievi kotlet“ (9.90) ja ebalus osutubki õigustatuks. Olen valmis leebemat sorti mürki võtma selle peale, et tegu on nimeandja kanaliharulli osas mitte kohaliku köögi omatoodangu, vaid poolfabrikaadi üle-frititud variandiga. Algupärasest nimeandvast versioonist on see tumepruunikoorikuline ja ürdivõise täidisega versioon mõistagi kaugel, aga eks enamikus kohtades teda niimoodi, ilma õlaluu komponendita pakutaksegi. Väike totsik hapukoore-majoneesi-ketšupi-kastet ei lisanud sellele kraamile mingit kõneväärset šarmi juurde.

Samas puhveti kiituseks pean ütlema, et kui küsiti, et missugust lisandit ma liha kõrvale sooviks, siis noogutati koheselt, kui palusin, et kas lisandiks võiks olla lihtsalt salat? Ja pealegi – kas teate kui ilus see salat oli?! Tõepoolest, kui väikese nüansiga on võimalik viia sööklalik toit restoranilikule esteetilisele tasemele! Lihtsalt kaunista jääsalati-rukola-romati-kurgi salat mõne mustikaga ja nõrista sinna vürtsikat mangokastet ja taldrik särab maitse- ning ilumeeli rõõmustades nii et lausa lust!

Ahjaa, tore detailike oli ka see, et ehkki tellimise hetkel ei esitatud küsimusi, et „millal tuua lauda teine käik?“, ilmus see minu ette täpselt sel hetkel, kui olin supikaussi endast eemale lükkamas.

Kokkuvõte üsna positiivne. Supipöial on püstipoolne, kiites lihtsavõitu supi olemuse täpselt vastavaks tema nimetusele. Praepöial leiab kiitmisväärseks eelkõige salati, kuid ikkagi – naeratuse tõi see väike marjane nüanss ikkagi näole. Soovitus on malbe, kuid siiski soovitus – kui juhtute olema „valel“ pool jõge, siis läbi tasub põigata kindlasti. Ajakulu-maksumuse-toiduelamuse koosmõju mõttes kabe kohake!

---

lugu ilmus siin

Day Off (Viljandi)

„Head hinnad ja suured portsud“ – nii mulle seda kohta soovitati ja tõeks see ka osutus. Portsu suurus on muidugi argument pigem tõsise töötegija jaoks, minusugusele klahvitoksijale pole see oluline, aga midagi erakordset juhtus seekord küll.

Lõunasele toitlustamisele orienteeruv sööklalik asutus (avatud tööpäeviti 11.-15.30), mis ennast miskipärast kohvikuks nimetab oli minu saabumise hetkeks (ca 14.30) ilmselt suurema massi endast läbi lasknud. Personal valmistus sulgumiseks, sest tegeleti juba aktiivse koristusega ja järgmise päeva menüü seinale kirjutamisega.

Kahekohalisest supivalikust oli seljanka otsa saanud, nii võtsingi teise variandi ehk „Aasiapärane kalasupp“ (4.-EUR), endamisi oletades, et ju ta jälle mingi Tom Kha turva-variant ole. Aga ei olnudki. Oligi päris kalasupp, milles kala ise oli küll pisikesteks tükikesteks lagunenud, kuid seda intensiivsemalt maitset andnud kooresele leemele.

Peenelt ribastatud porru ja porgand, kartul ja miski, mida ma nuikapsaks oletaks. Kas ta nüüd aasiapärane oli? Noh oli ju küll, ehkki mingeid selgeid vastavaid noote – nagu nt sidrunhein, kafiirlaim või ingver – esile ei tulnud. Küllap oli kasutatud mingit „aasiapärast üldmaitseainet“ vms, aga igatahes meeldivalt magusakas-hapukas-vürtsikas see kraam ju oli ning päris maitsev. Kausi sõin igatahes tilgatumaks ja see on ju hea märk.

Kui juba aasia lainele sai mindud, siis valisin teiseks „Hiinapärane meekana“ (8.-). Letitaguse proua küsimusele, et kas panna lisandiks kartul, riis või tatar, vastasin küsimusega, et kas ilma lisandita saab ka? Vastati jah ning et „kas panen salatit sedavõrra rohkem?“ Noogutasin, ehkki see oli omamoodi viga. Asi selles, et kuhil, mis mu taldrikule nüüd tekkis, oli lihtsalt hiiglaslik.

Kanafilee ribad krõbedana mõeldud koorikus olid peale frittimist läbi käinud odavama otsa magusast tšillikastmest. Enamik neist olid kas liiga kaua kuuma saanud või siis õhu käes seisnud, igatahes üsna kuivad, kuid see kastmene pealispind muutis üldise mulje siiski positiivseks.

Rõhke peeneks kuubikuks hakitud peet ja magedapoolne kapsa-kurgisalat polnud kumbki teab mis maitseelamus, kuid samas kuivavõitu liha kõrvale mahlasemaks lisandiks ampsata kena ikkagi.

Igatahes kuskil kolmandiku kuhila pealt andsin ma alla. No lihtsalt ei mahu korraga niipalju. Kuna aga toidul polnud ju otseselt midagi viga, siis oleks enamiku taldrikule jätmine kuidagi kentsakas ja viisakusetu. Sestap tegin midagi esmakordselt oma pöidla-karjääri jooksul ning küsisin võimalust ülejäänud kraam kaasa võtta. Karp ja kilekotike anti sellise iseeneses-mõistetavusega ja tasuta üle leti, et ilmselt ei olnud mina esimene kes seda soovi avaldas.

Kotike näpus, loobusin takso kutsumisest, mis algselt plaanis oli. Võtsin ette Viljandi mõõtkavas hiigelpika – suisa 2,5 km – kõndimise, et kõhutäit pisutki allapoole raputada. Mõnes suuremas asumis poleks selline 15 minutine jalutuskäik ju kõneväärnegi, aga Viljandis saab sellega praktiliselt pool linna läbi kõndida.

Ausõna isegi õhtusöögiks oli seda lõunast ülejäänud kraami majutuskohas paljuvõitu näsida, aga lõpuks võitu ma tast sain, seda enam et selleks ajaks olid salatimahlad jõudnud kanasse imbuda ning selle muhedamaks muuta.

Kokkuvõte tuleb ülesöömisest ägisev. Supipöial vaatab mõõdukalt ülespoole, praepöial jääb küll horisondile lebama, aga tulemust tuleb tunnustada. Korralik töömehelõuna mõõduka raha eest – sellisena saab seda kohta ju soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Muhammara

Häälduselt midagi sellist: "muu-hah-MAH-rah", rõhuga eelviimasel silbil. (inspiratsioon Krutihhinilit, Iraani teemat valdavalt spetsialistilt)

Olemuselt - umbes nagu hummus, aga täiesti teistmoodi :) Selles mõttes et kui hummused on kikerhernepõhised, siis see on röstitud paprika põhine. Aga olemuselt ikka sama - Lähis-Ida kandi leivamääre. Sest no kui (lame)leib on põhitoidus, siis igasugu määrded on selleks, et muuta kuiv ja ühetaoline kraam maitsvamaks ja eri-ilmelisemaks.

Teine "kohustuslik" element, mis määrdes peaks olema, on röstitud kreeka pähklid, kuid need ma pidin teatud põhjustel välja jätma.

Kas kasutada ise grillitud / küpsetatud paprikat või kasutada juba valmis ja marineeritud varianti, see ei muuda asja olemust. Muudab aga seda, kuidas ja kui palju kasutada lisamaitseaineid - konserv-röst-paprikal on juba maitseid lisatud, nii et tasub olla mõõdukas tuunimisel ning pigem kümme korda mekutada.

Selleks et püree tuleks mitte liiga vedel, kasutatakse kas lihtsalt seisma jäänud saia, riivasaia või mingeid magedamaid küpsiseid. Grammide-koguste andmine on eksitav, kuna sõltub jällegi lähtematerjali ehk paprika niiskusesisaldusest.

Tahhiin - nii nagu ka hummuste puhul - lisab eeterlikku aromaatsust ja magus-mõrkjat pähklisust.

Granaatõunasiirup - andmaks nii sügavamat värvi kui happesust. Õli - lisamaks viskoossust ja siidisust. Sool-pipar (cayenne'i või tšilli vms), sumahh taaskord eelkõige värvi pärast. Pärisküüslauk oleks parem, mina hetkel kasutasin käepärast olevat küüslaugupulbrit. Vürtsköömneid polnud kah käepärast, kasutasin muid segusid, mis tundusid sobilikud olema ja sisaldasid ka sedasama algainet.

Lõpuks, nagu ikka, timmige kasvõi 10 korda eri nüansse lisades. Osad retseptid soovitavad sidrunimahla - mina ei pidanud seda vajalikuks, kuna marineeritud paprika oli ise hapukas ja minu kapis olnud granaatõunasiirupi versioon tugevalt happeline.

Tundub keeruline ja kulukas? Jahnoh, juhul kui sa pead nö tühjalt kohalt minema kõiki neid komponente ostma, siis mina jätaks selle tegemata. Kuna aga minu peamine motivatsioon selle kahiseva häälduspildiga määrde tegemiseks oligi kapis ammmmmmu oma aega oodanud granaatõunasiirup ja juurde pidin ostma vaid küpsiseid, siis võtsin teo ette.

Ligikaudsed kogused, mida mina kasutasin:

- purgitäis röstpaprikaid (ilma vedelikuta)

- peotäis küpsiseid

- supilusikatäis tahhiini

- supilusikatäis granaatõunasiirupit

- teelusikatäis suhhumi

- teelusikatäis soola

- teelusikatäis küüslaugupulbrit

- näpuotsaga vürtsisegusid

- supilusikatäis mett osutus ka vajalikuks, kuna algne segu sai liiga happene

Tulemus - kõikvõimalikest hummustest korrrrrdades intensiivsem ja seeläbi vähemalt minu jaoks meelepärasem.

Olgu su elu maitsev!

AI-supipöial

Järjest rohkem kostub hädaldamist teemal, et toimetused on üle ujutatud AI poolt genereeritud pressiteadetest kuni "arvamuslugudeni" välja.

Hämmeldusin. Et miks ja mis hetkel ma peaks ise pöörduma AI poole palvega kirjutada minu eest mingi tekst? Et no näiteks olukorras, kus pean tähtajaks esitama teksti, aga pole mõttepoegagi peas?

Nommmmaitea, ma olen mitmel sellisel juhul lihtsalt jätnud teksti saatmata, laiutades käsi, et "no ei pungunud minu seest midagi"

Ja siis torkas AI-kurat ... aga sa proovi! Tehtud-mõeldud.

Andsin ühele AI-massinale ülesande: "kirjuta restoraniarvustust stiilis "karmo tüüri supipöial""

Ja siin ta siis on, see va tulemus:
---
"Lõunane ekskurss: Kas püreestatud lootus või kulinaarne tupiktee?

Astun sisse. Ukse kohal tilisev kelluke teatab minu saabumisest viisil, mis meenutab piirivalvepunkti vahetuse vahetust – rutiinne, kuid tähelepanelik. Atmosfäär on segu "nõukogude luksusest" ja "varakapitalistlikust optimismist", kus lamineeritud menüüd kohtuvad täreldatud laudlinadega. See on sotsiaalne eksperiment, mitte lihtsalt söögikoht.

Valik langeb klassikale: Seljanka. See on suppide lakmustest. Kui kokk ei suuda seljankasse sisse kirjutada ajaloolist narratiivi, siis pole mõtet pearoast unistadagi.

Leem: Visuaalselt paljulubav – sügavpunane, pealt läikimas õrn rasvakiht, mis viitab pikaajalisele podisemisele, mitte kiirustatud puljongikuubikule. Esimene lusikatäis kinnitab kahtlust: siin on balanss paigas. Happesus (sidrun ja hapukurk) ei ründa agressiivselt, vaid peab dialoogi liha suitsuse alatooniga. See on nagu hästi juhitud koalitsioonivalitsus – osapooled on erinevad, aga suund on ühine.

Sisu: Lusikas seisab püsti. See on oluline. Kui supp on liiga vedel, on tegemist eelarvekärpega; kui liiga paks, siis on mindud populismi teed. Siin on aga proportsioonid ausad. Oliivid on terved (strateegiline otsus!), kapparid annavad vajaliku intellektuaalse nüansi. Liha on peenestatud sellise hoolega, et tekib küsimus: kas köögis töötab kokk või peenmehaanik?

Lisandid: Hapukoor on aus. Mitte see 10-protsendiline "valge vesi", vaid rammus, 20-protsendiline massiiv, mis pehmendab supi teravust nagu diplomaatiline vahendaja kriisikoldes. Must leib on soe ja ootuspäraselt hapukas.

Kokkuvõte: See ei olnud lihtsalt lõunasöök. See oli kulinaarne analüüs teemal "kuidas jääda ellu keset argipäeva". Kas ma tuleksin tagasi? Jah. Sest maailmas, kus kõik muutub üha pealiskaudsemaks, on üks korralik, ausalt keedetud seljanka nagu kindel ankur.

Hinne: 4.5 supilusikat viiest. Pool punkti jääb varusse, sest kohvimasin tegi häält, mis meenutas liiga elavalt rikkis diiselmootorit."
---
nohhhh ... et kas siis on nagu päris või? :) no aga vähemalt naljakas

Gianni restoran (Tallinn)

Rotermanni kvartali veerekese peal võib märgata ühte moodsat vurhvi klaasmaja, mille nurgal kirje „Gianni“. Ühel uksel täiendavalt „kohvik“ ja teisel „restoran“. Et olen seda möödaminnes kogemata silmanud, jään tänaval seisma ja uurin nutijubila kaudu, et kuidas selles majas suppidega on – sest see on ju minu esmane kriteerium, kas külastada või mitte. Ekraanil nähtu tekitab piisavalt uudishimu, et astun restonimelisest uksest sisse.

Rõõmustav on näha, kui mõni puhvet läheb stereotüüpidele vastuvoolu. Et itaalia resto ei ole eelkõige pitsa- ja pasta asutus (pitsasid on sealses menüüd üleüldse ainult 3), vaid leidub täisväärtuslik menüü väga erinevate valikutega.

Minu tähelepanu tõmbajaks oli suppide real paiknev kirje „Kanapuljong muna ja parmesaniga“ (10.-EUR). Itaaliapäraselt siis „Stracciatella alla Romana“, aga no see ei ütle meiemaalastele siin midagi, kas pole nii? Kohalikus keeles „puljong munaga“ on aga niivõrd sügav nostalgiaroog, et lihtsalt mööda minna pole võimalik, kujutledes et kuidas siis seda pika-laua-klassikat saab ühildada juustuga?

Enne supi saabumist tuuakse lauda omamoodi leivatadrik ja veel omamoodim kausike. Leivataldrik ainult tingimisi, sest et lisaks täistera-ciabatta viilule leidub siin veel mingid kõrsikulaadsed pulgad ja üliõhuke, suuremulline ja krõbe ürdine taignakoorikukene. See teine, veel omamoodim kausike sisaldab värsket tomatihaket, millega minusugune talupoeg ei oska midagi peale hakata, paraku ei seleta ka muidu väga kompetentne piiga siinjuures, et kuhu ja kuidas seda salatilaadset kraami tarbida.

Puljong munaga – eksole see tekitab vähemalt vanema generatsiooni esindajate peades teatud ootused, eksole? Aga näedsa need ootused lastakse siin majas õhku! Või siis pilve, sest midagi nagu pilvelaadset hõljub puljongi pinnal. Sihukesed kohevad „saarekesed“, mis näevad välja nagu vahustatud ja ürtidega segatud munavalge tombukesed.

Miks ma ennist ütlesin, et „kompetentne piiga“? Aga sellepärast, et kui ma veidi hämmeldunult küsin, et kuidas ja mis see kraam siis on, oskab näitsik kohe ka seletada, mitte ei lähe omakorda köögist tarkust nõudma. Selgub et see, mida ma pidasin vahustatud munalgeks, pole seda mitte. Tuleb välja, et keevasse puljongisse lisatakse lahtikoksatud kanamunad ja riivjuust, mida siis lihtsalt segatakse seni, kuni puljongi pinnale moodustuvad need tombukesed.

Puljong ise on selles mõttes aus, et on aru saada tema päris-päris, kontidest keedetud olemus. See, et kraam on mage, pole probleem, kuna laual on ka soola ja pipra toosikesed. Igatahes helbin üllatav-tuttavliku segu lõpuni ja olen õnnelik, kuna puutusin kokku millegi uuega.

Teise käiguna tellin „Küüslaugu ja rosmariiniga praetud tiigerkrevetid“ (26.-EUR). Itaaliapäraselt „Gamberoni al rosmarino e aglio“, kui see midagi ütleb. Minule mitte. Talupoeg noh. Mitte itaalia talupoeg, vaid siinkandi oma. Tellimise hetkel oskan vaid noogutada, kui küsitakse, et kas kolmest krevetist on piisav? Menüüs on kirjas, et 3 krevetti = umbes 200 g. Meenub noorepõlve kogemus, kus ühes esimeses eraviisilises õlletoas (Pärnu Humal) sai umbes samas kaalus vähemalt 50 pisitillukest krevetinimelist asjakest.

U 30 min peale tellimist ja seega suurepäraselt ajastatuna saabub teine, üsna hiiglaslik liuataoline taldrik. Ühes nurgas kuhilake kiirkuumust näinud brokkoli-porgand-tsukiini/suvikõrvitsa segu, teises kolm gigantset krevetikest.

Ausalt öeldes pole nii rõhkete/krõmpsjate krevettidega varem kokku puutunud. Kenasti saba- ja peakoorikus olevad tegelased evisid küll mõistagi ootuspärast krevetimaitset, kuid lisatud rosmariinikogus mõjus lämmatavalt. Jah, ma saan aru, et nii oligi menüüs kirjas ja oleks võinud tellida needsama vee-elukad teiselt menüürealt ilma rosmariini ja küüslauguta. Kuid siiski, antud juhul varjutas rosmariini jõuline vaigune-eeterlik vängus kreveti enda delikaatse maitse. Aga eks see on pisut ka norimine – sain seda, mida tellisin.

Kokkuvõte igatahes positiivne. Supiöial soovitab minna kohale ja laste murda enda eelhäälestatus „puljong munaga“ teemal. Praepöial pole küll vaimustunud, kuid tänab õppetunni eest – mõnikord võib su enda tehtud valik olla üllatav. Igatahes soovitan, muidugimõista!
---

lugu ilmus siin

Bistroo Vürts (Pärnu)

Peale uue silla rajamist on vahe „õige“ ja „vastaskalda“ vahel märksa õhemaks muutunud. Kui varem tundus endise KEK kompleksi juurde sattumine omaette ettevõtmisena, siis nüüd on see nii umbes viie minuti küsimus. Vot ja selles omamoodi töösturajoonis paiknebki bistroo Vürts.

Tõsi küll, aru mina ei mõista, miks selline nimetus on valitud. Tegemist on ausa vanakooli kandikusööklaga, milles pole ju midagi häbenemisväärset. Mille poolest võõrapärane „bistroo“ kõlab paremini kui „söökla“? Ja see on pool häda. Sõna „vürts“ kasutamine tekitab küsimusi, et kas tegu on nt aasia köögi pakkujaga? Aga no ei ole ju. Lihtsa kodumaised, ütleks suisa kodused toidud oma ilus ja hääduses.

Varasel lõunatunnil (aga koht ongi lahti vaid kuni kolmeni) on leti taga u 10-pealine järjekord, läbisegi tublid tunkekandjad viisakate kontorikärbestega, sekka mõni mundergi. On selle põhjus mõõdukad hinnad või et tegu on ühega väga vähestest toidukohtadest sellel jõepoolel, või hea köök? Igatahes klientidest neil puudust pole ja see on tore tõdemus.

Ainus supp on seekord seljanka (3.50) ja seda tuli endale ise kulbitada. Tõsi küll, ega seal palju kulbitada polnudki, sooja-anum oli üsna tühjake, kuid ega maitsepildi saamiseks palju vaja lähegi. Pealegi käis keegi puhveti meeskonnast parasjagu anuma sisu kontrollimas, küllap tuuaks juurde, lõuna-aeg ju alles algamas.

Supike ise oli lihtsake. Sihuke kodune versioon, sest et kartuliga. Aga teisalt ülipüüdlikult peeneks-hakitud keeduvorsti- ja lihakuubikutega, vähese kurgi-kartuli lisandiga. Sihuke leebeke, ilma ootuspärase happeta või soovikohase vürtsita. Noh umbes selline nagu ühes sööklas võibki olla. Mitte ühestki otsast halb, aga ka mitte eriliselt kiiduväärne

Teiseks käiguks valisin siinse maja kallima roa „hakkšnitsel“ (6.50), mida muuseas tellisid enamik inimesi minu ees ja järel. Otsustasin siin majas mitte hakata kartulit tõrjuma ja muuseas õigesti tegin!

Enamasti pakutakse „ahjukartuli“ nime all kiirelt fritüürist läbi lastu keedukartulit, aga see siin oli ilmselt justnimelt ahjupannil jumet omandanud ja seda veel koos ürtidega – kas teate, kuidas see pisike asi muudab tulemust – need kartulid olid maitsvad!

Valge jahukaste oli neutraalne ja ausalt öeldes veidi vähe kuumust saanud, toores jahumaitse tuli esile. Punase kapsa õrnalt hapukas salat ja magusakas-koorene valgekapsa-porgandi salat – ei midagi erilist, aga ikkagi meeldivad.

Hakkšnistel ise – see kotleti suurepoolne poolvend – oli mahlane ja lihav, täpselt sellisel neutraalsel positiivsusetasemel, et plaksutama ei pane, aga tunnustavat noogutust väärib ikka.

Kokkuvõte üsnagi positiivne. Ei supi- ega praepöidlal pole põhjust kuigi kõrgele tõusta, kuid võtte arvesse hinna-, kvaliteedi- ja ajakulufaktoreid, tuleb igatahes kiita! Sellisel tasemel asutust võiks vabalt pidada ka linnasüdames, mitte häbelikult hoiduda äärelinna. Heast vanakooli sööklast astuks rahulolevalt läbi teine kordki!

---

lugu ilmus siin