Mere resto (Tallinn)

Tallinna linnas on takso hea vaatlusvahend. Möödasõites näed mõnda uut nimetust ja kiirelt guugeldades näed, et kas puhvetisse tasub nina pista või mitte. Seekord nimetus lubas midagi uut ... ja sisu mitte, aga kõigest järgemööda.

Kui puhvet asub Mere pst ääre ja kannab nime Mere resto, siis loomulikult tuleb minna etteantud rada pidi ja võtta mingeid kalalisi roogi. Menüüst selgub, et asutusel on kallak jaapani köögi poole – noh see pole ei hea ega halb.

Mitte et ma kunagi oleks saanud sellest kulinaarsest nišist säravaid elamusi, aga on ikkagi tore, et see on olemas. Üritan samas endas maha suruda infokillukesi, milles päris-päris jaapanlased räägivad, kuidas mujal maailmas nende kulinaarset pärandit väärkoheldakse. Kuna ei ole selle va autentse kraamiga tuttav, siis ei võta ka võrrelda.

Sisenemine ja väljumine juhtus sel konkreetsel õhtul olema keeruline. See toimus läbi „talveaia“ tüüpi klaas-veranda, mis oli täis lärmakat-lõbusat venekeelset mälumänguseltskonda, miska suisa peatusin hetkeks, vaadates ringi, et kas mingit vaiksemat liikumisteed pole. Aga noh, sain hakkama.

Puhvetis sees oli parasjagu letitagusel rahval ülesandeid kuhjaga, et klaaskatuse alla vedada teed-kohvi-kokteile, seetõttu oli ooteaeg veidi tüütult pikk, aga arusaadav.

Kui üks piigadest lõpuks minuni jõudis, siis küsisin menüüd. Vastus oli ausalt öeldes nörritavalt moodne-noomiv. „Meil on ainult QR-menüü“. Päriselt? Aga kui ma olen hetkel nuti-dieedil? Eitamises? Nuputelefoniga? Mobiilivaba? Et siis mine kuhugi mujale, jah?

Kuna aga olin ennem vaadanud asutuse veebimenüüd arvutist, siis küsisin mälu järgi ja sain asjad aetud.

Esimeseks käiguks „Miso supp“ (Jaapanipärane supp lõhe, valge kala ja merevetikaga; 9.00). Ooteajaks kujunes u 15 min. Noh ega tõesti arvestades olusid polnud see halb aeg. Ainult et kogu selle aja pidin ma kuulama mingit kummalist ja valjut tehno-tümakat, mida üksikud muud vesipiibutavad külastajad näisid pigem nautivat.

Supp ise. Ega ta nüüd väga ei vastanud veebi-pildi-lubadustele. Lubadus oli kala-rikkalik, koos vähese vetika ja seesami dekooriga. Reaalsus nägi välja vastupidine, kalavaene ja tihedalt mururlaugu-hakke ning seesami küllane. Selle all paks kiht lohmakaid vetikatükke, mis on küll suurepärane aromaatne merelõhna-andja, kuid maitselt ja tekstuurilt pigem neutraalne häirija, mida on tüütu helpida ja närida.

Leemeke ise – misopulbri hõljumiga, ootuspärane soolakas-hapukas eimiski. Mereline vetikalõhn ei jätkunud kuidagi kalalise mekiga, ilmselgelt ei ole üritatudki keeta kalasupi jaoks kohast kalapuljongit. Hõredalt esitatud punase ja valge kala tükikesed said söödud, nagu ka leem helbitud, kuid maitserõõmu on sellest 0,1 kümnepunktisel skaalal.

Teine käik. „Grillitud Sea Bass“ (Grillitud Sea Bass köögiviljade ja peedipüree. Kalal on luud sees; 22.00). Eksole ju kõik teavad, misasi on Sea bass. Huntahven, onju te ju teadsite seda?

Saabumisaeg 25 minutit, mida tuleb lugeda suurepäraseks ajastuseks nii käikudevahelise pausi kui üdlise teostuse mõttes. Taldrikutäis näeb visuaalselt välja efektne, terve grillitud kala äratab alati muistsed instinktid ja paneb ette tundma rahulolu tabatud saagi üle. Aga seda ei saabu. Vähemalt maitseotsingul uusaegse tegelase, mitte toiduotsingul ürgse jahimehe jaoks.

Peategelane ehk kala ise oli ju täiesti OK. Miinimum-maitsestusega ehk vaid paari soolakrübemega. „Kalal on luud sees“ – jah on tõesti. Kõrvale serveeritud laimi mahla pealepiserdamise järel isegi tinglikult päris hea, tegelikkuses aga neutraal-igav.

Lisanditest. Peedipüree täpikesed olid värvilt palju erksamad kui maitselt. Marineeritud lillkapsas koos paprikalõiguga ning suvikõrvitsa-viiluga ja hautatud beebiporgandiga ja evisid küll täitsa mõnusat suitsumekki, kuid ei pannud ka kuidagi vaimustuma. Paar sooja marineeritud tomatikest ja võrsekest omasid samamoodi kena visuaalset olemust, ilma tegemata roast taiest.

Kokkuvõte sihuke neutraal-õlgukehitav. Jaapani köök ongi vist enamasti delikaatsuse kui maitsepõrutuse rubriiki kuuluv. Antud juhul kuulus teostus kindlasti turvatoitude, mitte-põrutuste hulka. Nii supi- kui praepöial teatavad, et „käib kah“. Funktsionaalse toitumise jaoks on teised formaadid ja hinnatasemed. Soovitust siit ei tule.

---

lugu ilmus siin