Karaskiarengud

Karask on küll vist üks lihtsamaid ning seetõttu geniaalsemaid toite. Hapendamata taignast leivataoline küpsetis, mille valmistamine käib imelihtsalt ning laseb endaga mängida nagu kassipojaga.

Põhimassi moodustab jahu. Sisuliselt võib kasutada suvalist jahu või jahude segu. Noh ainuke soovitus on vähem kasutada nisujahu, kuigi nt odrajahule võib ka seda lisada. Täisteranisujahu on muidugi teine asi - kui ainult sellest karaskit valmistada, valmib midagi üsna sepiku sarnast. Olen ise mänginud odra-, maisi-, rukki- ja erinevate nisujahudega.

Jahu võib segada nii või kui õliga. Või annab kobedama tulemuse, kuid nt õliga segatud tainast on lihtsam vormida. Muna võib lisada, eriti kui tainas on sellistest komponentidest, mis ise eriti liituda ei taha. Küpsetuspulbrit peab panema, sest kääritamata tainas jääb muidu väga plink.

Juurde võib summida üsna suvalisi lisandeid, mis vähegi söödavate ja suupäraste hulka liigituvad ning pikka kuumtöötlemist ei vaja. Kõikvõimalikud kliid on alati teretulnud lisand - ainult et täisterajahu puhul kliisid lisades võib tulemus olla väga aganane, nii et karask kipub murenema. Kõikvõimalikud seemned (nt lina- või päevalille on kõige tavalisemad), kohupiima või kodujuustu / riivitud juustu, puuvilju või hoopiski nt suitsuliha kribalaid.

Sool-suhkur ning muud maitseained on samuti varieeritavad. Tulemus saab loomulikult iga kord erinev. Kuid selles ongi asja võlu. Teed valmis, mekid ja järgmine kord proovid uuesti või teed teisiti. Ei mingit rutiini. Iseküpsetatud leivaasendaja püsib kapis värske paar päeva, nii et kaks-kolm korda plaaditäie küpsetades on sul värske leib alati tagatud ning mis peamine - see ei sisalda mingeid e-sid. Võtke kätte oma lemmikleiva pakend ning uurige seda peenikest kirja. Kole tuleb peale, mida kõike te oma igapäevase leivaga sisse sööte ausate kaupmeeste ning vahvate pagarite armust.

No ja taigna vedeldamiseks võib kasutada ka mitut sorti vedelikke. Lihtne vesi või piim või nende kahe segu. Hapupiim või keefir. Olen kasutanud ka puljongeid, nii köögivilja kui nt kanapuljongit. Jälle erinevad nüansid.

Tegu ise on ju aga imelihtne ning suisa teraapiline. Ainete väljamõõtmine ja kokkusegamine nõuab hetkeks keskendumist. Kuid sõtkumine, pätsikeste vormimine ja plaadi ahju panek on ju suisa rõõm. Paarikümne minuti pärast tiriseb köögikell ja suurepärane lõhn täidab kogu korteri.

Minu eilne tegu:
- kuus klaasi jahu (seekord neli klaasi odrajahu ja kaks täisteranisujahu)
- klaas linaseemneid
- kaks klaasi riivõuna
- pool klaasi õli
- teelusikatäis soola
- supilusikatäis suhrut
- kolm teelusikatäit küpsetuspulbrit.
- kaks keskmist muna
- klaasijagu piima.

Maksumus: nii-kole-väga-umbmääraselt 20 krooni. Pigem vähem. Valmistusaeg: 10 min segamiseks, 20 min küpsetamiseks. Tulemus - plaaditäis õunakaraskipätsikesi (mahult võrreldav ehk nt kahe suure poeleivaga. Ehk siis meie pere kahe-päeva-ports.

Pean ütlema, et magushapu õunamaitse sobib karaski koredasse ihusse suurepäraselt. Eriti kui viilukas karaskit rösteris soojaks lasta ja killuke võid peale panna. Soovitan!

Kuna aga pilti asjast endast jällegi pole, siis tutvustan pisikest leidu sõbramehe aiast. Saage tuttavaks - Horisontaalne Pirn! Taamal mändide küljes võib näha ka sinimustvalget pesakasti:)