Vat täpselt nii enesekindlat nime kannab üks puhvet Tallinna magusaimas paigas, südalinnas, Raekoja platsi ja Toompea vahel paiknedes. Enesekindlus on mõistagi tore asi, aga kaeme seda asutist siis lähemalt.Sisekujundus loob päris hea esmamulje - poolkeldris paiknevad ruumid on avarad ja valged, etnokolaga pole üle piiri mindud. Avamisejärgsetel minutitel sisse astudes pole külastajaid kuigi palju ja teenendus sujub kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, ilma naeratuste ja muude rituaalsete viisakusteta ... aga pärast osutub, et see on ka hea. Aga ärme tõttame asjadest ette, liigume edasi eestlasliku aeglusega. Üks pöial korraga või kuidagi umbes nii :)
Esimeseks roaks valin midagi lapsepõlvest vastu huikavat - hernesupp suitsulihaga (6.-EUR). Keetis teda vanaema ja pakuti koolisööklaski, klassikaline selle-mua-roog tõepoolest, tuleb asutust sihiku seadmise eest kiita.
Vähem kui 10 minuti pealt tuuaksegi väheldane kausike supiga. Portsu suurus või õigemini suuruse väiksus paneb veidi kulme kergitama, kuid olgu, ehk korvatakse see maitsega? Supi kõrvale toodud tahked külmad sepikulised kakukesed ei jäta mingid muljet, õrnalt soolakas määre kuulub rubriiki "pole paha".
Aga supp ise ... oehh. Nojah, kuum ja tummine ta ju on, aga sellega lõpeb ka kogu positiiv nagu õhk akvalangist. Maitsetu - see on ainumas sõna, mis peab veereb justkui üksik hernes potipõhjas. See, et kokk oli otsustanud keeta hernesuppi tangudega, pole ju otseselt halb valik - lõunaeesti kandis nii ennemuiste tehtigi. Kuid tang on ka tuntud maitsekäsn, imades kõik tänuväärselt endasse ... ja tulemus ongi fenomenaalselt maitselage. Kuidas on võimalik keeta suitsulihaga suppi nii, et sellel pole suitsuliha lõhna ja maitset? Peab ütlema, et selles osas on köök saavutanud erilise taseme ja võiks korraldada vastavaid koolitusi. Omaette küsimus muidugi - milleks?
Õnneks leidub laual sool ja pipar ning käepäraste vahenditega saab supile vähemalt mingi elu sisse pumbata, kuid see ei korva pettumust. Veeretan peas küsimust, et mida ma vastan, kui kelner peaks küsima "kuidas maitses"? Tänu taevale ta seda ei küsi.
Teise roana valin midagi sama klassikalist, mis vähemalt minu lapsepõlveaegadel oli alatihti menüüs ja seeläbi sai ka armsaks - praetud maks tatra ja peedisalatiga (14.-EUR). 20 minutit tellimuse sisseandmisest arvestades hiljem tuleb lauda seegi. Nojah, maks on aus tõesti - kiirelt kuuma saanud ja suurepärases küpsusastmes. Aga maitse ... noh läbiv mõiste ka selle roa juures on see ilusalt kõlav, aga päriselus igav "puhas maitse". Koorene kaste ja sibularõngad - puhas klassika ning praesibula karamellist magusust polegi ehk vajagi millegagi praavitada. Peedisalatist aimub õhkõrna küüslauku ... kuigi see küüslauk võis ka lihtsalt peedi poole nukra pilguga vaadata, lastes riivpeedil üksinda edasi liikuda. Tatar ja konservherned. Mnjah. Igav, härrased, surmavalt igav! Kas tatart võiks ehk nt pekikõrnetega tuunida? Või kasvõi koos sibulaga üle panni lasta? No kasvõi kuidagigi maitsestada?
Kokkuvõte on kurb nagu teomehe päev. Nii supi- kui praepöidlad on lötaki ripakil. Juhul kui eesmärgiks on tõestada, et eesti köök on üks maitse- ja rõõmulage nähtus, siis see ülesanne on täidetud. Kahjuks. Seda puhvetit ei oska ma küll kuidagi soovitada. Igav liiv ja tühi väli.
No comments:
Post a Comment