.jpg)
Astun liftiuksest välja, näen poikvel klaasukse taga restoranilaudu ja sean sammud sinna. Istun maha, imetlen vaadet – Pikk Herman oma uljalt lehviva lipuga näib siit üsna tilluke.
Imetlemise kõrvale tõmban aga ninaga ja imestan, et kuskohast ja miks tõuseb ninna naha lõhn, kuigi ümberringi pole ju nahkmööblit? Aga siis avastan, et üldise laudlina peal oli iga istekoha ees ka nahkne alusmatike, mis eritas seda tuttavat ja omamoodi meeldivat, aga siiski intensiivset lõhna. Huvitav, kas sellel peaks olema mingi eesmärk? Kas nahalõhn suurendab söögiisu või midagi sellist?
Juurde astub vestiga tõmmupoolne härrasmees ja küsib veidi imestunult: „kas teil on tellitud?“. Mina vastu: „ei ole“. Härrasvest vastu: „aga kuidas te siis siia saite?“ Nüüd on minu kord hämmastuda ja kohmata peaga ukse poole viibates „uksest“, mõeldes et mis oleks see alternatiivne variant?
Siis aga selgub, et olin ennast sisse pressinud personaliuksest ja külalised peaks läbima baariruumi, et personal saaks näha tulijat ja teda kombekohaselt istuma paigutada. Aga õnneks pole sellest suuremat probleemi.
Mulle ulatatud menüü kohta küsin vaid „Kas see kattub veebis oleva menüüga?“ ja saan noogutuse peale kohe tellimuse ära esitada.
„Kreemjas bisque-supp. Krevetid, krutoonid, parmesan, ürdiõli, tšilli“ (18.-EUR). Eelsoojendatud laiaäärne taldrik saabub minuni nii u 7-8 minutiga, sisaldades esimese hooga vaid 4 kiirkõrvetatud krevetikest, väikest juusturibadega kaetud krutoonikuhilat ning erkrohelisi õliseid ürdikuhjakesi. Vestimehe teises käes olevast vaasikujulisest anumast kallati sinna aga koheselt peale tulikuldne leemeke, mis kergitas enda pinnale rohelisi ürdiõli täpikesi.
Brisque-supp on oma algupäralt krevetikestadest jms vee-elukate tagavaraosadest keedetud leem, mis pika keetmise järel läbi sõela pressitakse ja nii moodustubki kergelt püreejas vedelik. Millest iganes see konkreetne taldrikutäide oli keedetud, igatahes oli selge koorikloomane-vähine-merene element siin selgelt olemas ning maitse nii intensiivne, et meki ja imesta. Keelele jõudnud sidruni-elemendid panid mind küsima tühjale taldrikule järele tulnud vestikandjalt, et mis oli selles ürdi-värgis (mõeldes ise sidrunheina peale) ning saingi teada veidi võõrapärase häälduse ja sõnastuse kaudu, et olin mõelnud õiges suunas. Pesto ja sidrunhein olid need märksõnad, mis kõrvu jäid. Suuuuurepärane maitsekombo igatahes!
Kuuma taldriku äraviimise järel lõhnas nahkne lauamatt veelgi intensiivsemalt. Ahjaa, veel selline detail – söögiriistadena oli mati kõrvale pandud ka salvräti sisse keeratud võinuga, kuid supi juurde üllataval moel ei toodud ei leiba ega määrdekest – kas nii pidigi või läks segadusse viinud kliendi puhul see meelest ära?
„Valge Redis (V); Kuningservik, pastinaagi ja sarapuupähkli püree, madeira kaste, puravikuvaht“ (18.-EUR). Roa saabumisega läks nii u 20 minuti tellimisest, st u tosin minutit peale supi toomist – oivaline ajastus! Visuaalne struktuur edev, värviline ja täpiline ning kohati vahutav J
Need välimuselt kammkarpe meenutavad dropsid on tegelikult siis valge redise jupid, üllatav-julgelt rõhked ja väga neutraalse maitsega. Aga noh, see kõikvõimalikesse salatitesse oma krõmpsuva tekstuuriga sobiv juurikas ei omagi mingit erku omaenda maitset, kuid antud juhul andis roale lisaks nime ka visuaalse üllatus-elemendi.
See-eest kõik ülejäänud komponendid olid maitse-intensiivsuse mõttes tipus. Seenevaht maitses tõesti üli-seeneselt, pastinaagipüree mitte nii „üli“, kuid väga selge omaenda maitsega. Kuningserviku plaadikestest oli pisut isegi kahju, sest veinikaste (mis minul tõi miskipärast ploome ja viinamarju meelde) kippus oma jõuliselt meeldiva magus-hapuga neid seenekesi varjutama.
Maksin arve ja palusin vestivennal näidata teekonda uksest välja, mille peale too mind juhatas väikese muhelusega sellestsamast külguksest liftideni „noh läheme siis sama teed pidi“. 30 korrust kõrvasurvet hiljem astusin tänavale, maitsemeeled tänulikult õhevil.
Kokkuvõte väga ja väga kiitev. Supipöial kiidab nii serveerimistaset kui maitse-elamust. Praepöial tänab üllatava taimeroa eest ja kiidab seenekunsti. Mõnikord võib end veidi ka hellitada tavapuhvetite reast kõrgemal paikneva tasemega – seda nii meetrite kui kulinaarse taseme mõttes. Nii et soovitan!
---
lugu ilmus siin
