Tartu Raekoja plats on paarikümne aastaga läbi teinud totaalse muutumise. Kui toona sai jalutatud mööda tühja platsi ja ohatud, et „miks meil ei võiks ka olla kõiki neid välikohvikuid nagu mujal maailmas“, siis nüüd on neid siin nii et mustab. Mustab lausa nii, et juba mitmedki puhvetid on nö teisele-kolmandale ringile läinud.
Üks pesa on siin aga vist nii juba tosin aastat püsinud – kohvik-restoran Pierre. Õigupoolest püsinud samamoodi muutudes. Alguses oli see ainult šokolaadi-kohvik ja aja jooksul on see va restoranipool lisandunud. Igatahes sisenemine on siiani justkui pisukesse kohvikusse, mille taga-külje-ruumides on aga üsna avar ja samas õdus restoran.
Tööpäeva lõpusel ajal on saal üsna hõre ja kogu toimetamine saab seeläbi seda kiiremini tehtud. Ettekandjapiiga libiseb sujuvalt mööda saali, kogu teeninduspilt on lihtne ja loomulik, ei mingeid valgeid kindaid ega liialdatud tähelepanu.
Kolmetisest supivalikust võtan „Koorene metsaseenesupp krõbeda ciabataga“ (7.50). Miks ma seekord kreemsupi kasuks otsustasin, sellest räägin mõni rida allpool. Jõuan vaevalt ruumis ringi vaadata – olen siin majas esimest korda – ja imestada oskust kuhjata kokku värve ning detaile ning samas jääda mõnusalt sumedaks, kui ongi supike lauas. Napilt 7 minutit peale tellimist!
Kaunikujulises kausikeses serveeritud supp on paks ja rammus ja superseenene. No kohe nii superseenene, et jäta kahtlustki – siin on kasutatud seenepuljongit, tõenäoliselt pulbri kujul. Aga kuna selles sametises ja üliseeneses tihkuses leidub ka ohtralt päris-seeni ja mitte šampinjone, siis on üldmulje ikkagi mõnusalt positiivne. Praetud saiaviilud jäävad enamasti minust sinna kus nad alguses olid, kuid tuleb tunnustada ka nende värske krõbeda rösti ja pehme sisu igati stiilset kontrasti.
Praevalikust valin kuue võimaluse hulgast esimese: „Eesti karbonaad, metsaseenekaste, hapukurk, normandia salat, praekartul“ (16.-EUR). Vaata siin ongi see, miks otsustasin võtta seenekreemsupi. Tahtsin vaadata, et mil moel nad lahendavad selle kahe eri roas, et seened siin ja seened seal. Ja voilà, siin ta oligi! Täpselt seesama supp oli prae juures kastme rollis!
Ei, ausõna, mina ei pane seda törts mitte pahaks! Selline loominguline laiskus on mõnusalt ladna ja enesekindla koka tunnus. Mulle meeldib selline suhtumine kõvasti rohkem kui udupeene kolme tillioksa ristiladumine koos triipude ja täppidega. Ja kuulge – juba selle roa visuaalne vormistus on sihandne mõnusalt taluköögilik – tulikuumas malmpannis podisev kaste, mille sees kena käntsak liha, rohmakalt pooleks lõigatud kopsakas hapukurk ja peotäis kardulamugulaid. Törts õuna-pohlamoosi (vist?) kah veel. Rosmariinioksake. No kas pole hurmavalt lihtne?
Enne kui edasi liigun, torkan vahele, et prae saabumisega läks napp 15 minutit tellimisest.
Ja edasi hakkan veidi norima. Et see suur et, mis-kus peaks siin olema normandia salat? Ja kas liha küpsusaste ei võiks olla selline, et ta kondi küljest lahti pudiseks? Ja et missugusest otsast saab neid heledaid-pehmeid kartuleid nimetada „praekartuliteks“?
Aga teate, see on siuke täiesti sõbralik norimine, sest tegelikult ma jäin toiduga väga rahule. Üks osa sellest rahulolust saabus sellest mõnusast veast, mis ma tegin, tõstes rosmariinioksa kõrvale, vastu kuuma malmpanni serva. Miks see viga oli? Aga sellepärast, et minu ümber tekkis umbes kolmeemtrise klaaskuuli suurune rosmariinine lõhnamull ja iga järgnev amps jäi selle kuuli sees veidi varju. Aga mõnus sellepärast, et see lõhn on ju imeilus nagu jõulukuuse või glögi või värskeltniidetud muru oma!
Kokkuvõte saab seekord olema nurruvalt rahulolev. Supipöial põimub ühte praepöidlaga ja näitab vaatamata mõnedele nurr-norimistele paarisrakendis ülespoole. Loominguliselt laisk köök mulle istub, kohe väga! Ja kui kogu toiduelamuse saab kätte naeratuse ja napp pooletunnise ajakuluga, siis saab seda puhvetit soovitada küll!
No comments:
Post a Comment