Lämbel kesknädalasel lõunahetkel sisse astudes on maja aga tühi ja ainuma kliendina ootan mõnda aega leti ääres, ennem kui piiga mind märkab. Istun saalikeses konditsioneerile lähemalt, kuid siis selgub, et see on rohkem selline poolsaare moodi saar ... ventilaatori moodi konditsioneer. Jahedat ei tooda, aga liikuv õhk on kah meeldiv asi.
Kuna menüüs oli kaks supirida – üks püreesupp ja „Kodune seljanka“ (4.70), siis mõistagi valin viimase kasuks. Eks siis näi, missugune on selle seljonksi kodu.
Napilt 10 minutiga tuuakse lauda väike kaanega kausike. Kaane all keset punast leemekest laiutab valge hapukoorekuhilake rohelise murukattega. Tjah, visuaalselt on see ju efektne, erksad värvid ja puha ... aga no võiks ju ikkagi koore eraldi serveerida? Kohvi ju ei tooda alati vaikimisi piimaga, ikka küsitakse ennem, et kas soovite seda lisandit? Miks ei võiks sama loogika kehtida ka suptšikute puhul?
Kodu on sellel seljankal aga hoolikalt hakitud, tihe ja magus. Ülipeenelt hakitud kartulid, paprika, vorst/sink ja miski veel, mis võis rahulikult olla eilne kotlet vms, moodustab toeka massi. Ei, see pole etteheide, seljanka ongi oma olemuselt köögijääkide supp, kuhu kasutatakse ära kõik see lihane ollus, mis parasjagu köögis leidub, sellega on kõik korras.
Aga magus? Miks peaks seljanka olema magus? Annan väikese vihje köögitoimkonnale – kui asute seljankat tegema, mõelge pohmeluse peale. Mida te sooviksite süüa raskepoolsel hommikul? Õige – see suptšik peab eelkõige olema happeline ja särtsakas, et paneks väsinud organismis mahlad jälle liikuma. Samas ... ega mina ei tea, keegi võibolla tahab sellisel hetkel ka magusat tomatipüreed?
Vaevalt olen jõudnud lusika käest panna, kui kohale saabub ka teine roog „Võis praetud mesine maks“ (7.30). Ausalt öeldes oligi see peamine põhjus, miks otsustasin siia majja tulla, vaadates veebist eelnevalt menüüd. Maksa kasutatakse meie köökides häbemata vähe ja iga kohtumine on seetõttu rõõmsa eelootusega.
Toidu visuaalne pool oli kenasti tasakaalus, ilma liigse ilutsemiseta seveeritud taldrikutäis nägi välja hoolitsetud ja isuäratav. Kõige tipus paiknev röstsibul pani aga veidi jahmuma – oi siin majas armastatakse magusat! Need sibulad olid karamelliseeritud lähtudes sõnast „suhkur“.
Maks ise oli üsna oivaline – mitte üle maitsestatud ega ka kummiks küpsetatud. Tõsi küll, minu enda eelistus oleks olnud kõrgema kuumuse ja lühema särinaga pruunistunud pealispind ja roosakas sisemus, kuid ka praegune variant oli ikkagi hea nii maitselt kui tekstuurilt.
Üle panni käinud köögiviljad, küpsekartulid, hapukas-magusas marinaadis toores punakapsas ja muu asjakohane – kõik kokku jättis mulje heast ja tublist köögist.
Kokkuvõte siis seekord jälle kahetine. Magusat seljankat ei oska ma heaks pidada ning seega langeb supipöial horisondist allapoole. Maksa üsna oskuslik kasutamine väärib aga kõrget kiitust ning seega praepöial kerkib peaaegu et täispüstisesse asendisse. Tegutsemisvisaduse eest Pärnu südalinnast kaugemal teen omaette pai ning soovitan teistelgi sellesse puhvetisse sisse astuda!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment