Wednesday, August 4, 2021

Hõlm (Tartu)

Just sel õhtul, kui asutan end minema restoran Hõlm poole, mürtsatab äike. Keset kõiki neid pikke nädalaid ilma vihmata lahiseb nüüd korralik äikesevihm ... aga see on õnnistus! Nii kõrbevatele parkidele kui tuleb välja et ka minule. Läbi hääbuva vihma lühikeste pükste ja T-särgi väel restoranile lähenedes pelgan, et kas mind sellise rääbakana nooblisse asutusse sissegi lubatakse. Kuid sellega pole õnneks probleeme, nagu ka vaba laua leidmisega muidu tihedalt täis suveterassil – vihm on enamiku rahvast minema peletanud.

Olen esimestest hetkedest võlutud malbe noore daami professionaalsusest, millega ta mind suunab küll kergelt vihmamärja, kuid optimaalse lauakese juurde, selle mõne hetkega korda sätib ja käigu pealt ka teisi laudkondi teenendab.

Mõne hetkega ilmuvad minu ette menüüd, tekivad esimesed lauakatte-elemendid, ülimalt originaalne linikulaadne nähtus, tellitud klaas vett ning sama sujuvalt on juba tellimus köögi poole läinud.

Harjumatu on näha tühjana enda kõrval Toomemäe seda Raekoja tagust nõlva, mis on muistse ülikoolilinna tavade kohaselt tudengitele heaks äraolemiseks eraldatud. Imetledes veidi harjumatu rakursi alt seda ning veel vihmast läikivat, kuid juba inimestest täituvat Raekoja platsi ei tule meeldegi tegeleda moodsa aja rituaaliga ehk telefoninäppimisega.

Ooteajal jõuab minuni nii leivakorvike koos määrdevõiga kui ka pisuke tervitusamps: hapukurgi ja suhkruherne viilakad otsapidi ürdimajoneesis. Iga laualekanduv roog saab sujuvalt kaasa ka pädeva kirjelduse toidukorra sisust – vaimustus daami professionaalsusest aina kosub!

15 minutiga ilmub ka esimene roog. Jah loomulikult oleks ma võtnud supi, kuid seda pole! Üleüldse pole menüüs mitte ühte supilaadset nähtust. Aga see on ka praktiliselt ainus nurin külastuse jooksul. Noh olgu, üks nurin kolmest.

Esimeseks roaks valisin tatrapliini siiakala ja –marjaga. Vaata see on siis nurin number kaks. Veebis on rubriigis „Terassimenüü“ kirjas „Kartuliröst siiamarja, hapukoorekreemi ja ürdisalatiga“ (8.40). Pabermenüüs koha peal aga tatrapliin. Ja ennäe, kui veebis klikata rubriigile „Eelroad“ siis leidub siin „Tatrapliin, siig ja hapukoorekreem“ (11.00). Olen ma nüüd siis terassil või jaa?

Noh olgu, tatrapliin kalamarjaga on harvapakutav klassika nii ehk naa, nii et torkame aga pöidla selle sisse. Või siis ikka noa ja kahvli, nii on viisakam.

Pliin ise on soe ja pehme ja üsna maitsetu, nii et esimene emotsioon on küsimärgi kujuline. Kuid soolakas kate ja krõpsuv salatikuhil muudab selle kokku ikkagi vägagi meeldivaks. Kalaliha ja –marja ühildamine on alati suurepärane mõte ning toimib ka seekord maitsevõimendina. Üllatusmomendi pakuvad kuivatatud-karamelliseerunud marineeritud punase sibula tükikesed, samas dekooriks toidu peale riivitud kuivatatud munakollane lisab vaid visuaal-kulinaarset virvatuld, suutmata mingilgi moel maitsemeeli kõditada.

Teise roa saabumist oodates jälgin, missuguse asjatundlikkusega daam lihtsas mustas kleidis menetleb kõrvallaua veinisoovi alates sordikirjeldustest kuni avamise-serveerimise finessideni – kõrgpilotaaž, kas teate!

Umbes 40 minutit tellimisehetkest läheb põhiroa saabumiseni, milleks valisin lamba. Nurin number kolm. Terassimenüüs pole lambast juttugi. Rubriigis „pearoad“ leidub „Lammas, grillitud kapsas ja pistaatsiakreem“ (26.00). Pabermenüüs oli sama hinnaga lambake, kuid päriselus leidus taldrikul siis umbes järgmine kooslus: lamba ristluutükk, juurselleripüree, kartuligratään tillimajoneesiga ja röstitud kapsas. Noh ja „kogu roa seob kokku punase ja valge veini kaste“, nagu teatas malbehäälne daam.

Alustame lihast. Selle küpsusastmeks soovitas daam „medium“, et see olla optimaalne taolise liha puhul – nii, siis nii. Üsna täpselt tabatud küpsusaste ja kvaliteetne liha andsid kokku hea tulemuse. Kõrged kiidud tulevad aga hoopis selle eest, et mõlemale lihatükile oli laotatud valge söödav „linikuke“, mille peal olid kastmetilgad ja muu dekoor. See mu sõbrad on hoolivus! Mitte liha ei mökerdata kokku kastmega, vaid hoitakse need kaks asja lahus. Nii saab kunde kätte puhta lihaelamuse kui ka proovida noaotsa kaupa järgmisele ampsule lisada uusi nüansse.

Ilmselt lahtise leegiga kõrvetatud kapsa-poolik lõhnas ja maitses julgelt suitsu järele. Köögiviljakreem ja tillimajonees olid maitseküllased ja mõnusad täiendused. Veinikastmeke täitis kõk ootused. Üliõhukestest viilakatest koosnev gratäänikuubik andis kogu loole muheda tekstuurielamuse. Roa visuaalis polnud ülepingutatud triipude ja täppidega. Üldelamus: braavo!

Kokkuvõte siis üsna ja üsna rahulolev. Supipöial küll vaatab küsivail silmil köögi poole: millest selline supifoobia? Eelroog oli aga väärt üsna püstist pöialt ikkagi. Praepöial pürgib superpüstisesena kõrgustesse ja kiidab kööki nii hoolivuse kui oskuslikkuse eest. Kokkuvõtteks loobun tavapärasest tiitlist „puhvet“ ja ütlen, et tegu on väga soovitusväärse Restoraniga, millel on Suur ja põrisev R. Ja oivalisest oivalisem teenendus, mida kehastas (tšekilt loetud nime uskudes) Margaret!

---

lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment