Wednesday, September 22, 2021

Chicago 1933 (Tallinn)

Pühapäevaõhtu on restoranikülastuseks hea aeg – kliente pole ülemäära palju ning ooteajad seeläbi mõõdukad. Chicago 1933 nimeline asutus, mille ameerika 1930’test inspireeritud sisekujundus loob väga intiimse ja mõnusa äraolemise – väga oskuslik valgustus-skeem loob iga laua juurde väikese sooja valguspesa, jättes ülejäänud ruumi hämarusekardina taha.

Sätin end näiliselt ahtakesse, tegelikult mugavasse nahksesse istmepessa ümmarguse laua ümber, sooritan moodsa aja riituse ehk paduformaalse koronakontrolli ning annan sisse tellimuse. Jälgin kõrvallauas joviaalselt jauravaid, kuid siiski ontlikke rootsi härrasmehi ning vajun mõnusasse puhkerežiimi.

Esimeseks käiguks polnud valikut ning võtsin selle maja ainsa supi ehk rameni (9.-EUR). Ehh, no ei ole ma eriline ramenifänn, no ei ole. Mõte kausitäiest nuudlitest ei ole osa minu kulinaarsetest fantaasiatest. Aga olgu, vaatame mis sellel köögil siis pakkuda on.

Umbes 10 minutiga jõuabki kausitäis minuni ning selgub sellise ülimalt lakooniline kohtvalgustuse miinus – toidupiltide tegemiseks pole see üleüldse sobilik ... aga noh, 30’te aastate USA’s ilmselt ei tegeletud massilise toidupildistamisega :)

Aga see ramen, see kas teate oli hea! Lausa väga hea! Ramen algab ju puljongist ning see oli üks ütlemata mõnus kraam – kuum, vürtsikas, rammus, kergelt röstine ning maitseküllane. Taolises raamistiku mõjusid isegi nuudlid isuäratavatena. Võrreldes paljude muude ramenipakkujatega oli siinne sooritus küll lisanditevaene – ei mingeid marineeritud-krõmpsuvaid-edevaid lisandusi – kuid ikkagi oli see kraam supermaitsev. Kausi lõpuks olid vürtsitšakrad kenasti õhevil ja nina kergelt vesine, see on aga märk heas mõttes teravast elamusest.

Teiseks roaks valisin „Grillitud tuunikalafilee sooja salatiga (Tuunikala / Varajane kartul / Paprika / Sibul / Tsukiini / Ürdiõli / Tšilli / Küüslauk / Granaatõun / Salat)“ (18,5 EUR). Selle ooteajal oli rootsi härrade juurde saabunud nende daamid, kes oma joviaalsuses ja klaasitõstes ei jäänud meestest maha, tehes seda vaid veidi elegantsemalt ning heledahäälsemalt üle saali naerdes.

30 minutit tellimusest ning kohale ujus ka see kalake, kenas meedium-küpsuses, vähese pestokihi all ja granaatõunaseemnetega dekoreeritud. Alguses veidi ebasobivana ja –mugavana tunduv sügav kauss osutus selle roa söömiseks siiski kohaseks. Nii haaras kahvel läbisegi rohelisi võrseid, üle panni käinud köögivilju kui praekartuleid – sooja salati mõte sellest ju seisnebki, et sa ei noki asju ükshaaval lahti vaid lased eri maitsetel ja tekstuuridel suus kohtuda.

Prae esitlus taolises vormis (ja valgustuses) on jällegi ülimalt niru visuaalse struktuuri mõttes ning toidupildistamise seisukohast, kuid see pole ilmselt selle maja jaoks prioriteet. Selles mõttes lausa kahju, sest meie praeguses toidu- ja kassipiltide küllases sotsiaalmeedias mõjuksid kundede tehtud kaunikesemad pildid hea marketingina. Sest toit on siin majas ju taolist turundamist väärt!

Kokkuvõte seekord üpris ja üpris positiivne. Supipöial on päääääris püstakil, praepöial veidi vähem, kuid samuti püsti. Seda puhvetit sünnib soovitada küll, selle köögi käekiri on küll lihtne, kuid maitseküllane.
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment