See puhvet on ilmselt üsna populaarne, sest ehkki oli kesknädala hilisõhtu, polnud majas just liiga palju vabu kohti. Ühena vähestest puhvetitest võeti siin koronakontrolli tõsiselt – respekt selle eest – ja suunati mind väheldasse lauda ruumi keskel.
Kas asi oli nüüd selles, et pidin platseeruma keset käiguruumi (loomuldasa eelistaks ju alati kuskil turvalise seina juures, nurgakeses olla) või üldisest steriilsevõitu disainist ja eredast valgusest esiruumis, ei jätnud interjööri pool just kuigi hubast muljet. Tõsi küll, tagapool paistsid soojad palkseinad ja veidi paremini disainitud valgustus, kuid vähemalt see letiesine platsike ei tekita soovi pikemaks istuma jääda.
Aga olgu, liigume jutuga söögiradadele, sest selleks ju sai siia tuldudki. Supimenüüs oli selles majas pakkuda lausa kolm rida, valisin neist enda jaoks nostalgiliselt meelitava „Kanapuljong nuudlite, uputatud muna ja rohelise sibulaga“ (5.50). Oh aegu ammuseid, kui puljong munaga või puljong pirukaga oli enamike toidukohtade menüüs ja kindlasti kõigil vanakooli kogunemistel, kus kogu suguvõsale toodi pulmade, juubelite või matuste puhul alati alustuseks just see kuldne hingesoojendaja lauale.
10 minutise ooteaja järel toodi nõtkel neiusammul minu ette aga ... eee vabandust? Kutsun piiga tagasi ja küsin, et ega midagi sassi pole läinud? Et mina tellisin puljongi, aga toodi ju hoopis ramen? Neiu kihistab maski tagant, et oi meie maja puljong just niimoodi käibki! Aaaahsooo, no kui nii, siis nii, proovime siis süveneda sellesse nägemusse.
Pruun leem lõhnas ja maitses eelkõige sojakastme järele. Ja sibulamarinaadi järele – sest nagu ramenitele tihti tavaks, oli siia lisatud kuhjake punast marineeritud sibulat. Jämedad veidi toorevõitu nuudlid moodustasid enamiku kausi sisust, lisaks üsna kõvaks keedetud muna ja rohelised suhkruhernekaunad.
Nohhhh, mida nüüd öelda. Olles lootnud kergele isutõstvale puljongile, olin ma nüüd üsna pettunud. Kühveldasin lusikaga enamiku leemekesest naha vahele, õngitsesin pulkadega maitsvamad palad välja ja jätsin pool kaussi täitvad nuudlid sinna kus nad olid. Ehhh. Võimalik et selle ramen-supi põhjaks oli tõesti kanapuljong, kuid see oli niivõrd üle koormatud kõige muu poolt, et kohe kahju vaesekesest.
Teiseks käiguks olin valinud juba veebimenüüst välja „Tursakotlett, röstitud varajane kartul ürdivõiga, tzatziki kaste ja marineeritud juurviljad“ (15.-EUR). Tursakotleti-nimelist rida ma isegi ei mäleta et oleks kuskil mujal kohanud, seega oleks ju rumal mitte vaadata, et mis imepalake see on.
30 minutit tellimise hetkest ja kohal ta oligi. Tuleb tunnustada neid kahte neidist, kes kergetes ühetaolistes kleidikestes kogu rahva läbi mitme saali kenasti ja kiirelt ära katsid, liikudes vahel isegi tujutõstval tantusammul. No ilus vaatepilt ju, kas pole :)
Aga nüüd suuname pilgu taldrikule. Jaa, pontsakas kotlet keset taldrikut eritab kirgast praekalalõhna ja mõjub ausalt ja koduselt. Aga sa saadanas, kui kuum ta on! Kohe nii läbinisti ja kauakestvalt kuum, et kuni viimaste ampsudeni oli keeruline keskenduda maitsetabamisele, pigem pidi tegelema õhk- või vesijahutusega :) Karge ja mage jogurtine kastmeke õhukese kihina taldrikupõhjas seda funktsiooni kuigivõrd ei täitnud – kui see oleks kausikeses samal taldrikul, siis saaks kotletitükikesi mõnusamalt kastme sisse kasta, aga võtame toitu nii nagu ta toodi, eksju.
Ilmselt spinatiga roheliseks tuunitud kartulitamp ei haaku kuigivõrd pealkirjas lubatuga „röstitud varajane kartul ürdivõiga“. Mõned efektselt kokkuvolditud marineeritud paberõhukesed peedikettakesed (?) ja granaatõunaterakesed lisavad visuaalset erksust ning on ühtlasi roa kõige maitseküllasemad osised.
Kokkuvõte seega üsna mage. Supipöial on üsna löntis, saades kanapuljongi nime all kausitäie keskpärast ramenit. Praepöial kerkib küll võimsa lõhnaelamuse võrra, kuid kõrgemale neutraalsest ja „OK“ hinnagut tähistavast horisontaalasendist ei tõuse seegi. Selle elamuse pealt ei oska mina seda puhvetit küll teistele soovitada.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment