Kört (Pärnu)

Enamik puhveteid jahib lõunaseid kundesid. Mõned vähesed ongi lahti vaid hommikust lõunani, rõhudes vaid päevastele sööjatele ning jättes õhutsed pidutsejad teistele. Teised vähesed avavadki vaid hilistel õhtutundidel, püüdes öiseid tülikaid, aga maksmisvalmis kundesid. Absoluutne enamik restorani-nimelisi puhveteid aga avab end ennelõunal ja nende nö catch-all ärimudel on arusaadav.

Aga näete, Pärnus on puhvet nimega Kört, mis on otsustanud ennast alles kell 17.00 avada. Julge otsus, aga ju nad siis teavad, mida teevad. Olengi siis kõpsti kella viieks nende ukse taga ja olen vähemalt algushetkeil ainumas kunde.

Mind lauda juhatanud noormees küsib alustuseks, et kas võib maja poolt isutekitajaks väikest mustsõstranapsi pakkuda. Et seda olla nii alkoholiga kui alkoholita. Noh, kui juba, siis las olla „-ga“ arvan ma ning imekiirelt ongi viimase piirini täidetud väheldane klaasike mu laual. Ei midagi erilist, selline kodune nastoika, aga sissejuhatuseks kena pakkumine ikkagi.

Koos menüüga tuuakse lauda kausike krõbuskitega, milleks on kohapeal küpsetatavast sibulasaiast lõigatud õhukesed viilud röstitult ning ürdiõliga üle piserdatult. Aromaatne ja tore tervitus seegi.

Valides suppi kahe erineva nimetuse vahel paneb üllatuma nähtus nimega „Suitsusink“ (9.-EUR). Küsimuse peale seletab noorsand, et lihtsalt supp enamasi koosnevatki suitsusingist, et seda olla supis isegi rohkem kui kartulit!

Umbes 10 minutiga jõuabki siis minuni kopsakas kausike, millest hoovav meeldiv suitsuliha teeb ajuga veidra triki. Sest et noh kui supp ja suitsuliha, siis on kausis ju hernesupp, kuidas siis teisiti, onju-eksju! Aga näe silmad ja keel kinnitavad, et ei ole! On lihtsalt väga võrgutavalt lõhnav ning mõnusalt maitsev köögiviljasupp singiga. Väide, et „sinki on supis isegi rohkem kui kartulit“ küll ei osutu tõeseks, aga see pole üleüldse oluline, sest tulemus ja maitseelamus on ikkagi väga ja väga meeldiv. Tõsi küll, ei midagi erakordset ega hurra-hüüdeid tekitavat, kuid ikkagi koduselt ja toredalt hea – ning muuseas ka piisavas koguses, et mõnele nääpsakamale isendile kogu lõunasööki asendada.

Teise roana otsustan võtta maja kalleima roa „Hirv“ (põletatud kartul, küüslaugukreem, kõrvits, Vana Tallinna ja rohelise pipra kaste; 19.-EUR). Noorhärra esitab asjakohase küsimuse küpsusastme kohta, aga sõnastab selle huvitaval moel – et kas medium-pluss või medium-miinus? Vastan oma tavapärasel moel, et „nii toorelt kui julgete pakkuda“ ja hetkelise mõtlemise järel tõlgib nooruk selle oma mõõtkavasse ja noogutab „et siis medium-miinus“.

Roa saabumisega läheb ligi 40 minutit – vahepeal on hakanud ruum täituma klassikokkutulekust, sädinast ja ülemäära entusiastlikest „tsaauuuuu“-hüüetest ja „oi-kui-hea-sa-välja-näed“-hõisetest.

Toit ise on aga igati nii oma hinda kui ootamist väärt, seda kasvõi oma visuaalse poole mõttes. Kõige keskel trooniv tume lihaklotsike on kaetud erkrohelise murulaugu-hakkega ning kogu kompositsioon on kasvõi juba värvilahenduse mõttes efektne.

Alustame siis kõige kahvatumast otsast ehk kartulist – isegi selle on siinne köök suutnud muuta kunstipäraseks. Huvitavalt rõmeliseks rihveldatud ja seejärel kulinaarse leeklambiga kõrvetatud pealispind väärib tunnustust väikese lisapingutuse eest.

Pisikesed täpikesed ilmselt mustast küüslaugust pressitud kreemi maitseb ootuspäraselt mõrkjas-vängelt. Erkkollane sälgutatud kõrvitsalatakas toimib peamiselt jällegi silmailu pakkujana, olles oma maitselt üsna neutraalne. Lihaklotsike on perfektse küpsusastmega – pealt tumekoorikuline ja seest mahlaselt punetav, selge ulukiliha lõhna ja maitsega.

Parim osa on aga umami-pluss-ekstra-super-professional maitsetasemega kaste! Kreemine, magus-soolane-vürtsikas maitsetasakaal ei mõju mitte lihtsalt „hästi“, vaid kohelausa oivaelamusena! Proovin seda taldrikule puistatud krõmpsude idulehtedega viime piisani kokku kraapida ning olen valmis isegi osakest kartulist mängu võtma selle maitseilu endasse ahmimiseks.

Kui nüüd kogu selle ilu järel ka üks väike nurin kuuldavale tuua, siis selleks on korraliku lihanoa puudumine komplektist. Harilik lauanuga võib ju vaikimisi kohal olla, aga liharoa kõrvale ekstra noa serveerimine oleks ainult hoolivuse tunnus ning ei võtaks kelleltki tükki küljest.

Kokkuvõte igatahes täiskiitev. Supipöial on üsna ja üsna püsti, kiites selle mõnusa suitsulihase tajuhäire eest. Praepöial aga tõuseb kikivarvule ning teatab trummipõrinal, et siin köögis töötab MEISTER läbiva suurtähega! Soovitan, jah kohe kindlasti soovitan!
---
lugu ilmus siin

Peetruut (Tallinn)

Rataskaevu tänaval juba söögikohtade puudust ei tule, teiste omataoliste ja –näoliste hulgas leidub ka lahedalt mängulise ja mõnusalt omakeelse nimega puhvet nimega Peetruut. Kolmapäevaõhtusel hetkel sisse astudes olin küll sisuliselt ainumas kunde, kuid nagu mind kohe teavitati, et enamik laudu on broneeritud ja kohe saabub suurem grupp. Õnneks leidus keldrikorrusel ka minu jaoks sobiv lauake ning sain enne suurema sekeldamise algust tellimuse sisse antud.

Olin ennem veebimenüüst otsides ohanud, et mitte ühtegi suppi loetelus polegi, kui rubriigis „Alustuseks“ jäi silma „Lihapallid Tuuma talu mahelambast & särtsakas tomatikonsomee“ (11.-EUR). Hmmm, see võiks ju laias laastus sobida. Pealegi kõlab mõiste ja mõte „tomatikonsomee“ piisavalt veidralt, et sooviks ju järgi proovida, mida see tähendab – tomatipuljongi keetmise peale ise ju ei tuleks!

Ligikaudu 15 minutit läks aega, et minuni jõuaks mõõdukas kausike, mille põhjas kulbitäis leent ja selles kolm pöidlaotsast veidi suuremat lihapalli. Kenake ports hakitud muru ja dekooriks ka seesamiseemneid – visuaalne pool on ju täitsa nunnu. Happeline veidi redutseeritud tomatimahl erilist maitsemuljet siiski ei jätnud. Lihapallidest ootuspärast lambalõhna- ja maitset ei õnnestunud tuvastada, toidukäigu ainsad särts-momendid tulid mõnest viilust jalopenost ja küüslaugust, mis kokku andsid siiski meeldiva fooni neutraalsele maitsepildile.

Pool tunnikest peale tellimist jõudis kohale ka teine käik „Savoy kapsarull seene-odrakruubi täidisega & seeneleem“ (16.50 EUR). Eeee ... see mida mina olin tellinud „prae“ ootustega, nägi välja palju rohkem nagu „supp“ selles mõttes, mida mina oskan arvata. Üksik kopsakas kapsarull ja hästipalju leemekest. Oi, aga maitsvat leemekest! Vat siinkohal oleks mõiste „konsomee“ vägagi kohane, sest seenemaitset leidus siin kohe mitme korruse jagu!

Õrnalehelisest savoy kapsast rullide tegemine on tore mõte, aga tulemus kipub alati väga kergelt laiali vajuma peale esimest sisselõiget, nii läks ka siin. Noa ja kahvliga selle tulemuse menetlemine oleks üsna keeruline olnud, kuid õnneks käis toiduga vaikimisi kaasa ka lusikas, millega oli võimalik laialivalgunud tangusegu kokku helpida ... tõsi küll, seeneleeme enda intensiivsus ei lasknud enam aru saada, kas rullitäites olevad seenekesed ka mingi omaette nüanssi lisasid.

Seda leemekest oli nii palju, et tõepoolest kulus ära teenindajapiiga poolt just selleks otstarbeks soovitatud focaccia ehk itaaliapärane pannisai. Saia kõrvale serveeritud roheline ürdiõli tekitas minu keelel mulje murulaugust, järele küsides selgus et mängus oli hoopiski roheline sibul.

Teenindajapiiga küsimus „kuidas maitses“ sai vastuseks „huvitav“ – ning see on ka kokkuvõtteks sobiv. See köök on julge – ja see on ju tore! Kas saadud maitseelamus ja makstud raha omavahel tasakaalus on ... noh nii ja naa. Aga olukord, kus supp pole päris supp ja praad pole päris praad, on ju omamoodi toredalt segadust tekitav. Seetõttu tuleb siit mitte küll väga innukas, kuid siiski soovitus, seda kööki tasub oma keelega kaeda!

---

lugu ilmus siin

Beer and Barrel (Tallinn)

Kui paljud teist on tähele pannud, et Tallinna vanalinna keskel on olemas Sauna tänav? Aga vaatamata sellele on ta olemas ning keset seda kitsukest tänavat asub ka see kõnealune puhvet Beer and Barrel. Mõistagi keskaegses interjööris, kuhu on superhästi sobitatud modernseid elemente ja kentsakaid pilte. Aga minu jaoks on kõigest sellest olulisem köök, nii et asun tellima.

Supivalikut pole ollagi. See tähendab, et on vaid üks ning seegi on kreemsupp. Oehh seda laiskust. Kreemjas juustusupp vinnutatud vürtsikate krevettide ja krutoonidega (12.90) Või noh – selline kirjeldus on vähemalt kirjas veebis leitavas menüüs.

Umbes 10 minutiga jõudiski minu ette kausike, milles laisalt loksuv kollane püree, kaunistuseks peal peenelthaitud murulauk. Esimene sahmakas aroomi tuletab lapsepõlvest meelde ühte sõna: suitsujuust! Maitse jätkab üsna samal moel, ehkki on aru saada, et siia on ka mingit veidi intensiivsemat juustu lisatud, kuid odavama otsa suitsujuust jääb siiski dominandiks.

Ei ärge saage valesti aru, juust on mulle alati meeldinud, kuid eelkõige huvitavamad, intensiivsema maitse kandjad, mida selle sordiga väga seostada ei saa.

Tolmkuivad ja esimese puudutuse peale laiali lagunevad krutoonid ei anna selle vedelale pudrule struktuuri mõttes midagi juurde. Lubatud vürtsikate krevettide asemel on teises kausikeses mingid suvalised kuivatatud kalalised ribakesed, mis ei kanna endas ei erilist aroomi ega maitselisa.

Tätoveeritud ülipüüdlik noormees tunneb pooleli tühjakssöömata kaussi nähes huvi, et kas kõik oli ikka korras ning näib siiralt kurvastavat, kuuldes vastust „igav“.

Teiseks käiguks valin veidi huvitavamalt kõlava „Skirt steik grillitud köögiviljade ja koorene- pipra demikastmega; 23.90 EUR“ (kirjeldus jällegi kopeeritud veebimenüüst täpselt nii nagu ta seal kirjas oli). Umbes pool tundi peale tellimist jõudis kohale taldrik, mis juba kaugelt ja meeldivalt lõhnas rosmariini järele.

Lopsakas rosmariinioksake oli kuumast õlist läbi käinud ning tervitaski kõige peal lebades võimsa aroomipahvakaga. Korralik hambuline lihanuga (mille eest kiitus!) osutus seekord siiski kasutuks, sest steigilatakas oli juba köögi poolt ampsakateks viilutatud. Enamasti küll rosmariiniõli kattevarjus, kuid selle all siiski meeldivalt loomaliha enda lõhna omav liha osutus aga üsna maitsetuks. Null-maitsestus on julge, kuid mitte siiski alati parim valik. Grillitud köögiviljad liha all olid sellest korrus meeldivam elamus, roa kõige maitsvam osa oli aga magus-soolakas-vürtsikas kaste.

Kokkuvõte üsna kasinapoolne. Supipöial jääb seekord horisondist allapoole, tühjaks-söömata kauss räägib sellest kõige selgemat keelt. Praepöial tõuseb suti tasapinnast kõrgemale, kuid seda vaid maitsejulge kastme eest. Parim osa sellest külastusest oli tõepoolest püüdlik ja asjalik teenindus, kuid antud söögikogemuse pealt külastus-soovitust ei tule.

---

lugu ilmus siin

Restoran D.O.M. (Narva)

Selle asutusega on nüüd küll kõik keeruline. Kui kamraad poleks mulle soovitanud, et „Narva muuseumis avatakse jälle uus resto“, poleks ma seda mingi valemiga üles leidnud. Pimeda ja liikluseks suletud piiripunkti kõrval näis ka kindlusehoone inimtühjana, ehkki väravad oli ju avatud. Valesse kohta sattumise tunnet süvendas remondiks üles kaevatud sillutis väravasuudmes.

Kuid tõepoolest, ukse taga paistis valgus, ukse küljes väike silt lahtioleku aegadeg. Kuna ma teadsin, kuhu minna (ükski silt liikumis-suunda ei näita), siis sattusingi heledasse ümarasse saali, kus lisaks minule leidus ka paari-inimeseline lauatäis kundesid.

Nüüd algas tajuhäire teine etapp. Uue restorani avamise eelinfo oli leitav Narvast väljas paikneva „Mangal Kaukaasia Restoran“ FB-lehel. Noh olgu, eelinfona on selline koht võibolla isegi OK, kuid praegu ... on ainukesed infokräbalad leitavad samalt lehelt. Lehelt, mis oma füüsilise aadressi-info ja nimega juhatab sind linnast välja ning sisulise info osas ei paku mingit pidepunkti, et kummast asutusest nüüd siis räägitakse, mis on menüü ja mille pärast peaks üldse kohale tulema.

Et juhul kui minusugune isend tuleb kohale eeldusega, et tegemist on Kaukaasia köögiga, siis imestab ta ennast kringliks, kui näeb menüü avalehel rubriigis „Rahvusköök peakokalt“ toite nagu „Mulgikapsad“, „Läänemere kilu“ jne.

Vaatamata sellele, et seinale on miskipärast riputatud kaukaasia-päraseid pildikesi, pole menüüs isegi õrna vihjet, et mis kontseptsiooni või kallakuga see puhvet siis olla üritab? Et nt kuidas haakuvad omavahel toidunimedes korduvalt mainitud maalähedus/talupoeglikkus selliste toitudega nagu „Caesari salat“ ja „Borš pampuškadega“, seakoot ja pasta carbonara?

Aga olgu, kui selle puhveti nägemus turundusest on säärane, no las ta siis olla.

Esimeseks tellin väga kummalise nimega roa: „Maalähedane kalasupp (rüütli-uhhaa)“ (9.-EUR). Olgu, jätan nimetuse kallal jauramise kõrvale ning proovin pigem asjast rääkida. Umbes 10 minutiga saabunud kausike nägi oma pinnale puistatud muruhakkega ju päris kena välja. Aromaatika – väga veenev justnimelt oma kalakülluses, jääb mulje, et siin on kasutatud päris kalapuljongit, võimalik et koguni uhhaana valmistatud moel. Maitse – pisut vähem veenev, kuid siiski meeldiv. Sisu – paar tükikest valget pudedat kalaliha, neli porgandilaastukest ja pisut rohkem kartulitükikesi. Ausalt öeldes supina hõredapoolne värk, aga veendunud puljongisõbrana klõmpsan ma selle uhhaaleeme lusikashaaval siiski sisse. (olgu lihtsalt ääremärkusena öeldud, et minu jaoks on kalasupp ja uhhaa väga erinevad kontseptsioonid).

„Ürdine sealiha steik rosmariini ja ahjukartulitega“ (20.50 EUR) jõuab kohale u 30 minutiga. Väga hea ajastus ning tütarlapse meeldiv naeratus sinna juurde. Prae enda visuaal jääb oma segastiilis kuhugi pubiroa (rohkelt kartuli-ballasti) ja restorani (kastmetriibud ja õhkõhukesed köögiviljalaastud) piirimaile. Kuskohas ja kuidas rosmariin mängus on või oli, see jääb saladuseks.

Steigi pakkumise juurde peaks käima kaks asja: kliendilt küpsusastme küsimine ja korralik steiginuga. Siin ei kumbagi. Liha nägi välja üsnagi isuäratav oma kena kooriku mõttes, kuid sisu oli kuivuse piirile küpsetatud ning alamaitsestatud. Suitsune-ploomine grillkaste võimaldas selle siiski ilma probleemideta ära süüa, ehkki hästivalmistatud ja –maitsestatud liha ei vajaks kunagi mingit kastet enda algse maitse varjamiseks.

Kokkuvõte on üsna õlgukehitav, seda alates turundusest kuni toiduelamuseni. Nii supi- kui praepöial jäävad neutraasele tasemele stiilis „käib kah, see on OK“. Kui nüüd panna see aga kokku toidu eest väljakäidud summaga, siis see ei ole OK. Nii et soovitust siit ei tule.
---

lugu ilmus siin

Rööm (Pärnu)

Eelmise aasta suvehakul avas Pärnus Pühavaimu uulitsas end uus toidupesa nimega Rööm. Nüüd on nad ligi aasta vastu pidanud, seega võiks olla parim aeg minna pöidlaga torkima – tavaliselt sellise ajaga saavad asjad korralikult paika loksutada ning kõik võimalikud head ja ka nõrgad küljed esile tulla.

Kolmapäeval kellakolmesel ajal oli saalis veel vaid üks väikelapsega perekond ning valitses väikelinnalik hooaja-väline vaikus. Naeratav kräsupäine noormees askeldas laudadele asju panna, kuid libistas koheselt ka minu lauale menüüd.

Suppe oli menüüs kahjuks ainult üks, täpsemalt nädalapakkumisse lülitatud „Tom Kha kana ja koriandriga“ (6.-EUR). Kahjuks ütlen ma mitte isegi niivõrd valikuvõimaluse puudumise pärast, kuivõrd see, et Tom Kha on üks selline supike, mis reeglina köögi käekirja väga ei ava, sest oma kreemise-täidlase olemuse tõttu annab pea alati rahuloleva tulemuse, kui kokk midagi just otse vussi ei keera.

Seekord polnud aga põhjust kahetseda kohe üleüldse mitte. Umbes 10 minutiga lauda saabunud kauss oli väga kenasti ja värviküllaselt dekooritud roheliste koriandriehtede ja punaste tomatiseibidega, lisaks ohtralt õlitäpimustrit.

Leemeke eritas meeldivat sidrunheinalikku värskusenooti, maitses lisandusid kafiirlaimi eeterlikud ja tšillikese vürtsikad nüansid. Ohtralt maitsvat kanakintsu lihatükikesi ja ebaseene-šampinjoniseibe. Kreemine, kookosene, mõõdukalt happe ja vürtsiküllane – teate see oli üks parimaid Tom Khasid vist üleüldse! Põhjamaises karguses on selline maitseküllane tervitus kaugelt lõunast väga teretulnud!

Teise käiguna võtsin proovida „Võis praetud kuld-merikoger, karri vürtsidega kaste, porgandi-misokreem, Hiina lehtkapsa salat, nuikapsas“ (18.-EUR), mille saabumisega läks u pool tundi. Kui ma ei eksinud, siis kuulsin ka kuidas supikausi minu tänusõnade saatel ära viinud noorsand hõikas kööki midagi sellist et „kala võib nüüd serveerida“ vms – kui ma seda õigesti kuulsin, siis kiidan asutust hooliva teeninduse eest, et klient saaks õigesti ajastatuna parima toiduelamuse!

Oi kas teate, kui ilus see lohmaka taldriku sisu oli! Suurepärane näide sellest, kuidas toit võib ainuüksi oma teadliku värvivalikuga esmase positiivse üldmulje luua – paberõhuke ja erkvalge nuikapsa viilakas, roheline kale, kollane kaste ja punane porgandikreem moodustavad suisa oivalise värvikombo!

Kalekapsas hämmastas mind oma meeldivalt hapuka ja õrnalt suitsuse maitsega niivõrd, et ajasin näpu püsti ja palusin köögist uurida, et kuidas seda valmistatud on. Noormees käis ära ja teatas veidi ebakindlal häälel, kasutades enda jaoks ilmselt veidi võõraid mõisteid: „marineeritud sushiäädikaga ja valmistatud tahhiinimaitseainega“.

Porgandi-misokreem – superlaheda värvusega, umamise ning jällegi õrnalt suitsuse kõrvaltooniga – ilmselt oli porgandeid ennem püreeestamist röstitud. Karrikaste kippus juba veidi om ülevõllise intensiivsusega jaheda põhjamaalase maitselage purustama, aga kuulus vaieldamatult rubriiki „ülimeeldiv maitseplahvatus“. Kui nüüd üleüldse millegi kallal veidi nuriseda, siis selle üle, et hõrk-krõbe kalafilee oli uputatud otse selle maitselise vulkaanipurske kraatrisse ning seega jäi kalamaitse ise ülejäänud intensiivsuse varju.

Kokkuõte nüüd küll hurraa-positiivne! Supipöial nendib rõõmsalt ja püstiolles, et osatakse ikka siinmailgi aasialikku maitseküllust esile manada. Praepöial aga hüppab suisa taldrikust välja ja lõugab nagu turuplatsil, kutsudes seda maitseimet vaatama ja oma keelega järgi katsuma. See köök on väga julge ja oskusliku käekirjaga ning kõiki kiiduregistreid vallale päästev. Rööm, puhas Rööm!
---

lugu ilmus siin