Restoran D.O.M. (Narva)

Selle asutusega on nüüd küll kõik keeruline. Kui kamraad poleks mulle soovitanud, et „Narva muuseumis avatakse jälle uus resto“, poleks ma seda mingi valemiga üles leidnud. Pimeda ja liikluseks suletud piiripunkti kõrval näis ka kindlusehoone inimtühjana, ehkki väravad oli ju avatud. Valesse kohta sattumise tunnet süvendas remondiks üles kaevatud sillutis väravasuudmes.

Kuid tõepoolest, ukse taga paistis valgus, ukse küljes väike silt lahtioleku aegadeg. Kuna ma teadsin, kuhu minna (ükski silt liikumis-suunda ei näita), siis sattusingi heledasse ümarasse saali, kus lisaks minule leidus ka paari-inimeseline lauatäis kundesid.

Nüüd algas tajuhäire teine etapp. Uue restorani avamise eelinfo oli leitav Narvast väljas paikneva „Mangal Kaukaasia Restoran“ FB-lehel. Noh olgu, eelinfona on selline koht võibolla isegi OK, kuid praegu ... on ainukesed infokräbalad leitavad samalt lehelt. Lehelt, mis oma füüsilise aadressi-info ja nimega juhatab sind linnast välja ning sisulise info osas ei paku mingit pidepunkti, et kummast asutusest nüüd siis räägitakse, mis on menüü ja mille pärast peaks üldse kohale tulema.

Et juhul kui minusugune isend tuleb kohale eeldusega, et tegemist on Kaukaasia köögiga, siis imestab ta ennast kringliks, kui näeb menüü avalehel rubriigis „Rahvusköök peakokalt“ toite nagu „Mulgikapsad“, „Läänemere kilu“ jne.

Vaatamata sellele, et seinale on miskipärast riputatud kaukaasia-päraseid pildikesi, pole menüüs isegi õrna vihjet, et mis kontseptsiooni või kallakuga see puhvet siis olla üritab? Et nt kuidas haakuvad omavahel toidunimedes korduvalt mainitud maalähedus/talupoeglikkus selliste toitudega nagu „Caesari salat“ ja „Borš pampuškadega“, seakoot ja pasta carbonara?

Aga olgu, kui selle puhveti nägemus turundusest on säärane, no las ta siis olla.

Esimeseks tellin väga kummalise nimega roa: „Maalähedane kalasupp (rüütli-uhhaa)“ (9.-EUR). Olgu, jätan nimetuse kallal jauramise kõrvale ning proovin pigem asjast rääkida. Umbes 10 minutiga saabunud kausike nägi oma pinnale puistatud muruhakkega ju päris kena välja. Aromaatika – väga veenev justnimelt oma kalakülluses, jääb mulje, et siin on kasutatud päris kalapuljongit, võimalik et koguni uhhaana valmistatud moel. Maitse – pisut vähem veenev, kuid siiski meeldiv. Sisu – paar tükikest valget pudedat kalaliha, neli porgandilaastukest ja pisut rohkem kartulitükikesi. Ausalt öeldes supina hõredapoolne värk, aga veendunud puljongisõbrana klõmpsan ma selle uhhaaleeme lusikashaaval siiski sisse. (olgu lihtsalt ääremärkusena öeldud, et minu jaoks on kalasupp ja uhhaa väga erinevad kontseptsioonid).

„Ürdine sealiha steik rosmariini ja ahjukartulitega“ (20.50 EUR) jõuab kohale u 30 minutiga. Väga hea ajastus ning tütarlapse meeldiv naeratus sinna juurde. Prae enda visuaal jääb oma segastiilis kuhugi pubiroa (rohkelt kartuli-ballasti) ja restorani (kastmetriibud ja õhkõhukesed köögiviljalaastud) piirimaile. Kuskohas ja kuidas rosmariin mängus on või oli, see jääb saladuseks.

Steigi pakkumise juurde peaks käima kaks asja: kliendilt küpsusastme küsimine ja korralik steiginuga. Siin ei kumbagi. Liha nägi välja üsnagi isuäratav oma kena kooriku mõttes, kuid sisu oli kuivuse piirile küpsetatud ning alamaitsestatud. Suitsune-ploomine grillkaste võimaldas selle siiski ilma probleemideta ära süüa, ehkki hästivalmistatud ja –maitsestatud liha ei vajaks kunagi mingit kastet enda algse maitse varjamiseks.

Kokkuvõte on üsna õlgukehitav, seda alates turundusest kuni toiduelamuseni. Nii supi- kui praepöial jäävad neutraasele tasemele stiilis „käib kah, see on OK“. Kui nüüd panna see aga kokku toidu eest väljakäidud summaga, siis see ei ole OK. Nii et soovitust siit ei tule.
---

lugu ilmus siin