Ah et mis koht see selline on, millest nimoodi vandeseltslikult räägitakse? Teate, seda on keeruline seletada. Ühest küljest on see ju tavaline keldriurgas, milletaoliste aeg peaks ammu möödunud olema. Teisest küljest on see aga omamoodi legend, nostalgiapesake, mis paneb osad inimesed heldinult ohkama. Asutus, mis katku ajal pidi enda uksed sulgema ja mille elustumisse polnud just kuigi palju usku.
Kuna kirjeldasin seda kohta viis aastat tagasi, siis nüüdne ülevaade saab olema suuresti kantud võrdluse vaimust. Esimene moment ehk esmane otsing veebis annab halva tulemuse – nende veebipesa FB’s on uuendamata ning viimane sissekanne on sulgemiseelsest ajast, aastast 2020. Mingitki jälge sellest, et asutus oleks ennast taasavanud, ei õnnestunud leida ka mujalt.
Teine hetk ehk jõudmine tuttava ukse taha toob aga positiivse emotsiooni. Kui varem polnud ukse taga ühtegi infokillukest (sest kõik ju teavad niikuinii, eksole), siis nüüd on vähemalt sildike lahtioleku-aegadega. Järsk keldrisse viiv trepp ja selle sisemuses leidu polnud üleüldse muutunud ... noh ja tegelikult kas peakski? Menüüski enam-vähem samad read mis ennemuiste, lihtsalt hinnad on sisuliselt kahega korrutunud – aga selles pole midagi üllatavat.
Mõistagi võtsin taaskord esimeseks käiguks seljanka (6.-EUR) sest no kuidas siis veel võrrelda? Ahjaa, tellimine-suhtlemine käis täiesti viisakas riigikeeles, mis on väga hea näitaja! Kuna kundesid on vähevõitu, siis käib ka kogu protseduur üsna kiirelt, umbes viie minutiga on supp ka lauas.
Esimene mulje on suhteliselt hea, asutus on ära õppinud hapukoore eraldi serveerimise. Supike ise on dekoreeritud oliivi ja sidrunilõiguga – kah kohane värk. Suur ja kuum ja aromaatne – tore seegi. Aga paraku aroom kõneleb sama keelt mis sisu – see on peamiselt vorstisupp. Või noh, viiner ja siis mingi poolsuitsuvorst. Imevähe singikribalaid. Sibul ja hapupurk. Mõõdukalt happeline leemeke. Kõik sihuke lihtne ja odav säästuseljanka. Külmal talvepäeval aitab soojeneda, sellegi eest aitäh, igatahes kergelt maitseigavusega võideldes sõin kausi tühjaks.
Teine käik – sealiha seentega (11.-EUR) jõudis lauale u 15 minutiga, mis on kena ajastus. Kuna lihakõrvaseks pakuti kartulit või riisi, siis otsustasin sellest loobuda, olles teada saanud, et mingi salatilaadne käib komplekti niikuinii.
Roa visuaalne pool pole just kuigi märkimisväärne – hallikaspruuni kastmekuhja all olev liha ei saa põhimõtteliselt olla iluduskuninganna. Minimaalne ja odav tomat-kurk-hernes annavad silmale vähemalt mingi pidepunkti, kuigi maitsepildi osas jäävad tühikandjateks.
Aga teate ku hea on see seenekaste! Mis sest et kasutatud on libaseeni-šampinjone, annab komplekt praetud sibula ja peekoniga ikkagi oivaelamuse. Kahtlustan, et siin on kastme tuunimiseks kasutatud ka mingit valmis seenemaitseainet, aga no mis vahet, maitsev on maitsev! Sealiha selle rammusa koorekastme all on lihtsalt pehme kanduri rollis, peale hea küpsusastme ei ole võimalik siia midagi juurde öelda.
Kokkuvõte tuleb kolmetine. Supipöial näitab veidike horisondist allapoole, sest no vorstisupp pole ju halb asi, aga seljankast ootaks rohkemat. Praepöial läheb aga teiselt poolt üsna püsti, sest seenekastme on see köök tuuninud umbeheaks! Kolmas aspekt on aga see va üldine atmosfäär ja taustateadmine – see legend-urgas pole kunagi olnud pelk söögikoht, rõõm on näha et vähemalt üritatakse see taas käima saada!
---
lugu ilmus siin
