Krabi (Pärnu)

Julgus teha asju teistmoodi ei pruugi olla alati edu pant, kuid kiiduväärne on ta ikkagi. Avada puhvet, millel on oma kontseptsiooniga köök, selmet tallata turvalist ja kõigilemeeldivat rada ning teha seda väikesevõitu linnas – see tõmbab vähemalt tähelepanu, ehkki ei garanteeri külastajate tulva.

Pärnu vana linnasüdame keskel Lastepargi nurgakeses asuv armas paviljon-tüüpi majake on nüüdseks muutunud kalarestoraniks Krabi. Talvisel kesknädalal on enamik toidukohti üsna klienditühjad, aga näedsa – olen ennast kohale sättinud avamise hetkeks (17.00) ning esimeste minutitega on kolm laudkonda kohal.

Et olen endale menüü juba veebist selgeks teinud, siis saan esimesena oma valiku öelda ning köögist hakkab kostma toimetamise hääli. Väike õdus hoone sisaldab kolme üsna erinäolist ruumikest ning meeldiv valguslahendus loob mõnusa atmosfääri.

Esimeseks käiguks võtan – miskipärast küll pearoogade rubriiki paigutatud – „Selge leemega mereannisupp (Krevetid / kalafilee / sinimerekarbid / kartul / kirsstomat / vutimuna; 13.-EUR)“, mis jõuab minuni u 10 minutiga. Esmamulje on igatahes kenakene – kergete röstijälgedega soojad õlitatud ciabataviilud ning värvirõõmsa sisuga kausike jätab igati sümpaatse mulje.

Asja sisusse süübimine vähendab paraku esmast positiivset häälestatust. Igasuguse supi peamine komponent on ju tema leemeke. Et kas siis on tegu maitseküllase ja veenva puljongiga või siis lihtsalt neutraalse vedelikuga – siin kausis oli paraku see viimane variant. Kõik lubatud elemendid on ju kausis kenasti olemas alates köögiviljadest kuni munapoolikuteni, punase kala tükkidest kuni karpide ja krevettideni, kuid kõik see kokku ei moodusta harmoonilist tervikut, kuna keeruline on kalasupiks pidada nähtust, kus leemeke ei kõneta sind ei kalalõhna ega –maitsega.

Kuna supp oli pearoogade nimistus, siis otsustasin mängida vastupidise loogika mängu kaasa ja võtta teiseks käiguks midagi eelroogade hulgast. „Kala tartar“ (19.-EUR) – oo sellist rooga ma pole ju saanduki. Ooteaeg u 20 minutit tellimisest ning 10 minutit esimese käigu ettetoomisest – suurepärane ajastus!

Taaskord – visuaalne pool on vägagi isuäratav, serveerimise / paigutamise mõttes pretensioonidega nö kõrgköögile. Seekord ei pidanud ka sisu ehk maitse osas pettuma. Lauda toomisel unustati küll teha üks oluline liigutus – tutvustada rooga, st seletada, et mis kalaga siin siis tegu on, nii et pidin selle ise üle küsima. Vastus „doraado“ ei aidanud mind küll kuigivõrd edasi, kiirelt otsitud eestikeelne vaste „kuld-merikoger“ samuti, sest olen selle kalaga liiga vähe kokku puutunud, et omada mingeid maitse-ankruid ja öelda „ahhhaaa, seda ma oletasingi“

Igatahes õhkas see peenelt hakitud kala ja sibula segu värskust, lisatud kalamari on alati parim valik maitsevõimendajana ning üllatusliku lisandina passioon-vilja seemnekesed oma intensiivse magus-hapu komponendiga sobis samuti otse oivaliselt. Kui tavalist liha-tartari ehib kollase silmana munakollane, siis siin lisas sarnase elemendi krevett, mis mängis roa kontseptsioonile igati ilusalt kaasa.

Kokkuvõte kolmetine. Kalarestoran rannalinnas on nii tubli mõte kui vähegi olla saab. Supipöial jääb paraku veidi lönti köögi puljongipelguse tõttu. Praepöial on siinses loos vaid varjunimi teisele käigule, kuid saab igatahes vägagi positiivselt püsti olema. Soovitus saab aga igati tugev olema – taolist tegutsemisjulgust tuleb toetada! Mis aga puudutab keskmisest kõrgemat hinnataset – veidike luksuse hõngu kulub hallide argipäevade vahele meile kõigile ära!
---
lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotletid lõunamaise kastmega

Ega ma seda niimoodi ei planeerinud, aga kuna toidupildi peale küsiti retsepti, siis proovin midagi kirja panna. Häda, rist ja viletsus on see, et ega ma ju ei tea tihtipeale süüa tegema asudes, et mis ma täpselt teen ning improviseerin käigu pealt. Panna aga kirja: "tee nii nagu süda lustib" pole ilmselt väga informatiivne, kas pole nii :)

Asi algas sellest, et eilsest oli üle jäänud kartuliputru ning see tuli täna kuidagi ära realiseerida. See on aga sootuks teine lugu, kui et mul oleks käes lihtsalt keedukartulid, sest algmaterjal ja selle konsistents määravad mängureegleid.

Igatahes tuleb kartulimass (vahet pole kas püreestatud või riivitud kujul) koos juustuga viia sellisesse konsistentsi, et sellest kannatab kotlette mätsida (noh et ei kleepu ka liiga palju käte külge). Kui algmass on liiga kuiv, saab lisada mõne muna; kui liiga vedel, tuleb lisada jahu. Paneerid riivsaia või panko-helvestega või kasvõi purustatud maisihelveste kihis, see ripub juba täiesti ära sellest, et mis on käepärast.

Maitsestamise osas - kuna mängus on juust, siis tasub kotletimassi sisse segada need ürdid, mida sa oma peas pitsa peale paneks. Või kasutad lihtsalt mõnda valmis pitsa-maitseaine segu ja ei juhtu mitte kõige vähematki traagilist.

Lõunamaiseks kastmeks nimetasin ma lihtsalt lusti pärast seda segu, mis hetkel käepärastest vahenditest sündis. Väga laias laastus - toiduõli, ketšup ja lisandid. Minul läks sinna Kecap Manis magusa noodi lisamiseks, riisiäädikas hapuks, sojakaste soolaseks, tšillikaste vürtsiks, hakitud koriander, purustatud küüslauk ja seesamiseemned. Aga kõigi köögihaldjate nimel - see on mitte täpseks juhendiks ja järgimiseks, vaid arusaamaks, et saavutada tuleb maitsetasakaal nende mainitud maitsete (magus, hapu, soolane ja vürtikas) vahel. Kuidas seda täpselt teha, missuguseid maitseaineid või kastmeid segades, pole niivõrd oluline. Koriandrihakke lisamine on täpselt sama valikuline, sest no teadagi ei meeldi see paljudele ja/või pole teda lihtsalt sügavülmast võtta. Seesamiseemned - needki on pigem visuaalse tekstuuri / lõunamaisuse lisamiseks, ega maitsepildile see suurt lisa (siis peaks kasutama kas seesamiõli või vähemalt röstima seesamiseemneid eelnevalt).

Kotletid praed keskmisel tulel kuldpruuniks, serveerid koos kastmega ja noh ... ega ma ei oskagi midagi mõistlikku rohkem kirja panna :D Gramme ega lusikatäisi ei mõõtnud ning ega sellest mõõtmisestki tolku poleks. Ainus, mida oskan koguse mõttes soovitada - juustu olgu ebamõistlikult palju, vähemalt kolmandik kartulimassist, muidu kaob see lõpptulemuses üsna olematuks (aga jällegi sõltub juustust, selle intensivsusest ja sulavusest, mul on mõnikord see segu ka panni peal "laiali voolanud", kuna juust osutus liiga edukalt sulavaks)

Vast oli mingit tolku sellest kirjutisest 

Modern (Narva, 2024)

„Modern avatakse sügisel uuesti“ – nii teatati mulle õnneliku näoga juba suvel. „Räägitakse, et ta olla nüüd vist jälle avatud“, sosistati umbes kuu aega tagasi. „Kas ikka päriselt“ – küsisin ma nüüd tuttavatelt üle. Saades jaatava vastuse, tõttasin mõistagi kohale.

Ah et mis koht see selline on, millest nimoodi vandeseltslikult räägitakse? Teate, seda on keeruline seletada. Ühest küljest on see ju tavaline keldriurgas, milletaoliste aeg peaks ammu möödunud olema. Teisest küljest on see aga omamoodi legend, nostalgiapesake, mis paneb osad inimesed heldinult ohkama. Asutus, mis katku ajal pidi enda uksed sulgema ja mille elustumisse polnud just kuigi palju usku.

Kuna kirjeldasin seda kohta viis aastat tagasi, siis nüüdne ülevaade saab olema suuresti kantud võrdluse vaimust. Esimene moment ehk esmane otsing veebis annab halva tulemuse – nende veebipesa FB’s on uuendamata ning viimane sissekanne on sulgemiseelsest ajast, aastast 2020. Mingitki jälge sellest, et asutus oleks ennast taasavanud, ei õnnestunud leida ka mujalt.

Teine hetk ehk jõudmine tuttava ukse taha toob aga positiivse emotsiooni. Kui varem polnud ukse taga ühtegi infokillukest (sest kõik ju teavad niikuinii, eksole), siis nüüd on vähemalt sildike lahtioleku-aegadega. Järsk keldrisse viiv trepp ja selle sisemuses leidu polnud üleüldse muutunud ... noh ja tegelikult kas peakski? Menüüski enam-vähem samad read mis ennemuiste, lihtsalt hinnad on sisuliselt kahega korrutunud – aga selles pole midagi üllatavat.

Mõistagi võtsin taaskord esimeseks käiguks seljanka (6.-EUR) sest no kuidas siis veel võrrelda? Ahjaa, tellimine-suhtlemine käis täiesti viisakas riigikeeles, mis on väga hea näitaja! Kuna kundesid on vähevõitu, siis käib ka kogu protseduur üsna kiirelt, umbes viie minutiga on supp ka lauas.

Esimene mulje on suhteliselt hea, asutus on ära õppinud hapukoore eraldi serveerimise. Supike ise on dekoreeritud oliivi ja sidrunilõiguga – kah kohane värk. Suur ja kuum ja aromaatne – tore seegi. Aga paraku aroom kõneleb sama keelt mis sisu – see on peamiselt vorstisupp. Või noh, viiner ja siis mingi poolsuitsuvorst. Imevähe singikribalaid. Sibul ja hapupurk. Mõõdukalt happeline leemeke. Kõik sihuke lihtne ja odav säästuseljanka. Külmal talvepäeval aitab soojeneda, sellegi eest aitäh, igatahes kergelt maitseigavusega võideldes sõin kausi tühjaks.

Teine käik – sealiha seentega (11.-EUR) jõudis lauale u 15 minutiga, mis on kena ajastus. Kuna lihakõrvaseks pakuti kartulit või riisi, siis otsustasin sellest loobuda, olles teada saanud, et mingi salatilaadne käib komplekti niikuinii.

Roa visuaalne pool pole just kuigi märkimisväärne – hallikaspruuni kastmekuhja all olev liha ei saa põhimõtteliselt olla iluduskuninganna. Minimaalne ja odav tomat-kurk-hernes annavad silmale vähemalt mingi pidepunkti, kuigi maitsepildi osas jäävad tühikandjateks.

Aga teate ku hea on see seenekaste! Mis sest et kasutatud on libaseeni-šampinjone, annab komplekt praetud sibula ja peekoniga ikkagi oivaelamuse. Kahtlustan, et siin on kastme tuunimiseks kasutatud ka mingit valmis seenemaitseainet, aga no mis vahet, maitsev on maitsev! Sealiha selle rammusa koorekastme all on lihtsalt pehme kanduri rollis, peale hea küpsusastme ei ole võimalik siia midagi juurde öelda.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Supipöial näitab veidike horisondist allapoole, sest no vorstisupp pole ju halb asi, aga seljankast ootaks rohkemat. Praepöial läheb aga teiselt poolt üsna püsti, sest seenekastme on see köök tuuninud umbeheaks! Kolmas aspekt on aga see va üldine atmosfäär ja taustateadmine – see legend-urgas pole kunagi olnud pelk söögikoht, rõõm on näha et vähemalt üritatakse see taas käima saada!

---

lugu ilmus siin