Modern (Narva)

Narva südames peitub üks omadele hoitud saladus. Saladus nimega Modern.

Miks südames? Aga see on omamoodi südakvartal, mis paikneb otse piiripunkti ääres, kindluse vastas, üheskoos linnavalitsuse ja muu sellisega.

Miks saladus? Aga sellepärast, et sa pead ikka päris oma olema, et seda kohta üle leida. Mitte üks silt sellele ei viita. Sisehoovis, stalinistliku elumaja keldris, mille ukse kõrval on vaid kivitahvel Šveiki tsitaadiga. Ei ole isegi sildikest, mis seletaks, et mis kellast kellani see uks lahti võiks olla. Rääkimata sellest, et kuulutataks, et tulge meie juurde sööma, et „vsjoo vkuusno“ (vene keeli: kõik on maitsev).

See keldrikõrts on legendaarne. Ühe ütlemise kohaselt peeti siin arvamusfestivale veel ennem kui Arvamusfestival välja mõeldi. Omamoodi ürg-kelder, juur-pubi, Narva kaasaegsema linnaelu läte. Sestap ka Modern. Või nagu nad end ise nimetavad „Club O’k Modern“.

Keskpäevasel hilislõunasel ajal olen ma ainumas kunde (lahkumise ajaks oli juba ka muud rahvast lisandunud) ning letist tellides käis asi väga kiirelt.

Esimeseks roaks valisin mõistagi taas seljanka (3.50). „Jälle“, ohkate teie. „Kaua võib“, küsib nii mõnigi. Aga näedsa, ei ole mina leidnud paremat indikaator-rooga, mis köögi kohta nii kõnekas oleks. Et kas üritatakse lüüa odavusega ja/või lasta üle otsa tegemisega. Ja pealegi – alternatiiv oleks olnud päevasupina seinal kirjas olev hartšo ning päevakatesse on minu suhtumine teadagi milline (ilmselt ebaõiglane).

Napilt 10 minutiga toodigi lauda kahesangaline kausike, täis kõrvetavkuuma supikest. Seda Tõepoolest ülemäärast temperatuuri polnud suutnud allapoole tuua isegi väikese kulbi jagu supi sisse sokutatud hapukoort. Leem maitses esmalt liiga magus ja igav, aga mida lonks edasi, seda enam hakkas ka happesus kenasti esile tulema ning maitsepilt muutus päris kenaks. Lihakraami polnud just ülemäära palju, kuid vähemalt kolme sorti liha lugesin ma siin kokku küll. Üks asi jäi mõistatuseks – ühed tumedad seibikesed meenutasid oma struktuurilt ja kujult väga neerusid (mis oleks ju imetore!), kuid pärast piiga käest küsides raputas too juuste lehvides pead, et ei-ei-ei, neere siin sees küll pole! Oliivikesed, maitsemurukene ... noh kõik oli ju üsna ilus ja kuna jäiselt ning libedalt tänavalt sisse astudes oli supi lõpuks mul nina kenasti vesine ja veri soontes jälle soe, siis oli rahulolu kerge tulema.

Veel kümmekond minutit hiljem jõudis minuni ka teine tellimus – sealiha Komandor (6.80). Nagu vene restoranikultuuris kohane, ei pakuta teile enamasti praadi üks tükk, vaid nö kahekohalise valikuna – praad ise ja siis nn garniir. Enamasti on selleks kartul või riis vms, kuid siin puhvetis oli üheks võimaluseks valida ka värsked köögiviljad (2.70), mida ma ka rõõmuga tegin.

Pirakal taldrikul laiutaski enamasti värvirõõmus köögiviljavalik. See, et osa sellest moodusasid konserv-herned ja –mais, pole karvavõrdki probleemiks. Kurk-tomat-jääsalat sobib liha juurde alati ning kuna isegi kõige odavam-mõtetum hiina kapsas oli peenelt ribastatud ja õli-äädika-sojakastme seguga praavitatud, siis võis ka selle rõõmsasti hammaste taha lasta.

Kahe pepoesa suurune sealihaliistak oli kombekalt pehme ja kaetud omamoodi vau-efekti pakkuva õllekastmega. Kaste meenutas tekstuurilt ja maitselt ehk kõige rohkem magusat, kaneeli ja nelgiga praavitatud leivasuppi, kuid ühtlasi leidus siin selgelt ka tihedaks keedetud tumeda õlle maitse.

Kokkuvõtvalt siis nõndamoodi. Supipöial on ilma liigse vaimustuseta, kuid siiski püstipoole – see seljankake polnud ära narritud või muul moel häbistatud. Praepöial on isegi veidi veel rohkem püsti (saavutamata küll maksimumi), kerge lisandi ja maitsva õllekastme kombinatsioon panevad tunnustavalt noogutama nagu asjadega üldjoontes rahuloleva koolipapa. Seda puhvetit võib soovitada küll ... aga katsuge see ennem üles leida! :)

---

Lugu ilmus siin