Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin