Manilla Café (Narva)

Narvas on jällegi uus puhvet! Või noh, uus. Juba kogenud ettevõtja kolis oma toimetamised üle tuntud kohta, kus ainuüksi minu põgusate teadmiste kohaselt on varem olnud kolm katsetust. Aga ikkagi – seekord tuleb välja, et vana + vana = uus.

Uue nimega - Manilla Café – asutus Puškini ausamba lähedal Puškini uulitsas kortermajas. Teisipäevasel töölõpusel hetkel on külastajaid vähevõitu, sätin end nurgalauda ning asun toodud menüüd uurima. Mnjaaa, narva eesti keel on huvitav ja loominguline. Igasugu pisiapsakad ja tähevead pole olulised – kes meist ei teeks vigu, eriti enda jaoks mitte-omases keeles kirjutades. Aga mida tähendab „nükkušašlik“, seda võiks ilmselt mingi konsiilium arutada

Võtsin tellida menüüst neid asju, millest aru sain. Noh näiteks „Seljanka“ (6.-EUR).

 
Kuniks seda ootasin, tõi noorhärra leivakausikese sõnadega: „proovige meie leiba, ise küpsetame!“ Kui küsisin, et mis sellele nii erksa oranžikas-kollase tooni annab, kas porgand? Vastus – kõrvits ja kurkuma! Ooo, huvitav. Tõsi küll, leib ise oli kuivavõitu ja rabe, kuid küüslaugu ja tilliga maitsestatud määrdeke andis asjale kenakese maitsevärvi.

Supp saabus u 5 minutiga, kaane all olevas potis, tulikuum ja aromaatne. Hapukoor ühes ja sidruniviilud/oliivid teises kausikeses eraldi serveeritult – kena ja kohane serveering!

Supi sisu osutus Narva keskmisest kõvasti paremaks. Happeline ja kergel vürtsikas leemeke tabas täpselt ootuste kellanuppu! Sisuks kõvasti mitut sorti liha ja ... tadaaa ... siin ei olnudki põhirõhk viineritel! Ei, hoopis päris liha ja mõnus kerge suitsutoonike. Kui seda noorhärra käest küsisin, et kas siin on mängus suitupaprika või –liha, siis õige vastus oli – suitsuribid. Üldmulje sellest ainult paranes ja ninaotsa-tilgakesed kiitsid asja õigsusele kaasa.

 

Teiseks käiguks „Sealipraad kondil“ (10.-) Noh kui seali, siis seali. Kondiga liha pakutakse meie puhvetites naeruväärselt harva, seda huvitavam saab seda proovida. Ooteaeg tellimise hetkest u 20 minutit, supi lõpetamisest kümme – suurepärane ajastus!

Ahjaa, tellimise hetkel küsiti, et „kas mingit garniiri ka?“, mille peale palusin lihtsalt piirduda salatiga. Nii ka asi sooritati ja juba puhtalt vaatepildina oli taldrikutäis kenake. Suur tükk küpsetustriipudega liha ning kuhil juustupuruga üleraputatud salatit – no kas pole kena?

Liha on kenasti läbi küpsenud ja mõnusalt maitsestatud. Ilmselt on selles midagi koopainimese aegadest pärinevat, kuid kondiga liha mõjub kuidagi ehedamana, kuigi maitsele hakkab kondi olemasolu midagi lisama alles koibade või ribide puhul. Kui üldse millegi kallal norida, siis see, et säänse lihatüki juurde peaks pakkuma ja korralikku hambulist lihanuga.

Balsamico-õlikastmes salat ja selle peale oivaliselt sobiv soolakas juust mängivad kokku parimal moel. Mõõdukalt vürtsikas adzhikalik kastmeke pole küll sisuliselt oluline antud hetkel, sest liha ei vaja kuidagi lisamaitsetega turgutamist, kuid kohane lisand ikkagi.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial teatab rõõmuga, et see on linna kui mitte üks paremaid seljankasid, siis vähemalt on suudetud vältida odavat viinerisupi lõksu. Praepöial tänab võimaluse üle kohata harvaesinevat päris-karbonaadi. Soovitus tuleb siit väga kerge südame ja keelega!
---

lugu ilmus siin