C’est La Vie (Tallinn)

Mingis mõttes on ju tore, kui ettevõttenimi sildil juba eemalt-kaugelt annab aimu, et millega tegu on. Antud, Tallinna vanalinna südames asuva puhveti puhul ei teki ilmselt kahtlustki, et mis köögikultuuri nurka siit oodata võib. Sisseastumise järel saab prantsuspärasuse ootus kinnitust ka muusikavaliku järgi pluss veel mitmeid nipsasjakesi, mida oskame sellesse raamistikku paigutada.

Turismihooaeg pole veel alanud, sestap kolmapäeva õhtupoolikul oli saalis veel vaid üks lauake hõivatud kahe daami ja pudeli veini poolt – see aga sobis õhustikku suurepäraselt. Hiljem lisandunud neljane laudkond väikelapsega ainult lisas mõnusa tõsieuroopaliku restorani õhustikku.

Emaliku hoolitsusega proua toodud menüü paberversioon vastas veebis olevale – juba esimene plussike kirjas.

Kui prantsuse restoran, siis oleks ilmselt suhteliselt lootusetu näha menüüs midagi muud kui sealset sibulasuppi (12.-EUR) – eks me kõik kipu pisut stereotüüpides kinni olema. Aga kuna ka seda saab teha mitmete variatsioonidega, siis on põnev ikkagi näha siinset versiooni.

Umbes 10 minutiga kohale jõudnud supike rõõmustab juba oma klassikalise kõhuka kausikesega – siin on näha detailitunnetust!

Pütsaku sisu erineb enamike siinsete pakkujate sibulasuppidest üsna tublisti, siin pole tegu tumepruuniks ja marmelaadiseks hautatud massiga, vaid heledapoolse, ilmselt valge veini baasile ehitatud leemega, mille sees olid täiesti arusaadavad sibularibad.

Ka sellesse komplekti vaikimisi kuuluvad saia-juustu-kombinatsioonid oskavad väga erinevad olla, alates krutoonidest kuni kogu supi pinda katvate larakateni. Siinsel juhul olid röstitud viilakad küll väikesed, kuid kandsid enda pinnal mõnusalt vängevõitu intensiivseid sulanud kitsejuustu tükikesi.

Teiseks käiguks küsisin igaks juhuks emaproua käest, et mida tema ise hindaks sellest menüüst kõige prantslaslikumaks. Mõneti ootuspäraselt sai selleks „Beef Bourguignon“ (veiseliha hautis tomatikastmes kartulipüree ja köögiviljadega, 19.-EUR)

Tõsi küll, miks selle puhveti menüüs määratakse burgundia pada kui „tomatikastmes“ olevaks, samas kui kogu taustateadmine ütleb, et see peaks siiski veinikastmes olema? Aga vaatame siis taldrikusse ... ja saame teada, et u 20 minutiga lauda jõudnud (aplaus ajastuse eest) ja intensiivselt aurav roog ongi mõistagi veinipõhine.

Piisavalt pehmeks haudunud loomaliha ei üllata otseselt millegagi (ohtralt kasutatud küüslauk on ju selle köögi pärisosa), samuti nagu mõnusalt koorene-kreemine kartulipüree. Kergelt rõhked rohelise oa kaunad ja tomatikesed jätkasid sama turvalist rada.

Aga tõsiselt ja positiivselt hämmastasid mõned üksikud, kuid seda maitseküllasemalt mõjuvad küüslaugused šampinjonisektorid. See üsna mõtetu seeneasendaja on ise-enesest tuhm nagu taburet, kuid oskusliku valmistamise korral võib ka see tarbeasjake osutuda kunstiteoseks!

Kokkuvõte üsna ja üsna positiivne. Veidi liiga turvalisena mõjunud menüüread osutusid olevat siiski maitserohked ja veidike isegi üllatavad. Nii supi- kui praepöial tõusevad üsna püstiseks ning teatavad, et prantsuse köögiga tutvumiseks on see köök vägagi õige koht! Seega – soovitus, igastahes!

---

lugu ilmus siin