Borgo (Pärnu)

Jahedavõitu kevad näitas veidi rohkem päikest ja sestap sai valitud üks Pühavaimu uulitsa tänavakohvik. Või noh, restoran, nagu nad ennast nimetavad. Pitsa- ja pastakohad pole ausalt öeldes minu esmavalikud kunagi, eriti juhul, kui nad oma menüüs suppe ei soovi pakkuda, aga seekord sai siiski erand tehtud. Ja see erand juhtus maitsev olema!

Kena sissejuhatusena toimis asjaolu, et nägin laudade vahel ilmselgelt õpetus-sõnade lausumist uuele töötajale, kuid kui küsisin „kas olete juba avatud“, siis naeratati ja öeldi „ikka oleme!“. Ametlikult avab see puhvet end 16.00, kuid minu mahaistumise hetk oli 15.50 – igati sümpaatne ju, kas pole?

Menüü uurimine ei pruugi minusugusele pool-diletandile eriti abiks olla, kui selles on kirjas sõnad, mille tähendust ma ei tea. Aga noh, uudishimu tegi ahvist inimese (ärge uskuge seda töö-juttu, ikka uudishimu!), järsku saab minustki asja.

Küsin neidise käest, et misasi on „Lõhe crudo“ (12.-EUR)? Näitsik teatab, et on esimest päeva tööl, aga samal hetkel ilmub tema selja tagant kogenum kolleeg, kes seletab, et „crudo“ on tegelikult valmistamis-meetod ja toob näiteks „äkis“ – noh vaata kohe selgem ja seda ma tahan saada!

Ooteajaks kujunes u 20 min, kuid kordan – sellest esimesed kümme istusin ma ju veel tehniliselt suletud resto laua taga. Senikaua jõudsin guugeldades teada saada, et „crudo“ tähendabki lihtsalt „toores“ ja seda üleüldse mitte ainult kala kohta. Et siis igasugune toores, peenelt kuubikustatud ja õliga ning maitsestatud kraam on itaalia köögis crudo. Erinevus nt cevichest on see, et ei kasutata hapet/sidrunit. Ja äkisega võrdlus on ka vaid osaliselt kohane.

Toidu saabumine oli ühest küljest efektne – mitte kaugeltki iga puhvet ei saa edvistada omanimeliste taldrikutega! Ja värvi- ning struktuurimäng taldrikul oli ju samamoodi silmapaitav.

Aga sellel saabumisel oli ka väike miinusekesekene. Resto nime kandev ning keskmisest edevamaid roogi pakkuv asutus peaks toidu lauda asutamisel viima läbi väikese verbaalse ekskursiooni, et mis ja millega ja kuidas ja üleüldse siin taldrikul väljanäitusel on. Või siis jätma menüü koos toiduseletusega lauda, et saaks uurida, misasi taldrikul väljanäitusel on.

Nii näiteks see ilus erkoranž kuhilake – astelpajukastmes õunatükikesed. Imeilus ja sädelevalt maitsev, aga ega ma siis ju ei osanud menüüst seda detaili endale fikseerida, tean seda nüüd kirjutades seetõttu, et loen veebimenüüd. Maitsmise hetkel oletasin seda olevat mango-passionkastmeks ... kuid maitsekülluselt oli see imekena ikkagi.

Või siis see napakeses olev keefiri-estragonikaste. Ise oletasin seda millekski melissi-mündilaadseks. Ausalt öeldes jäi see element siin taldrikul ka veidi krüptiliseks, et mis fuknktsiooni ta siin täitis? Kas siia peaks midagi dippima? Proovisin krõbekuivatatud kalelehekestega seda õngitseda, aga ega väga õnnestunud see katse polnud. Järsku tuleks seda kalale peale kallata? Proovisin sedagi, kuid ega see kala ennast kuidagi ei väärindanud, pigem lamendas muidu ülimeeldivat maitse-elamust, mida pakkus vähese soola ja peenelthakitud tšilliga läbisegatud ja võimendatud vääris-ampsu. Pealegi oli sellele kalale ju niigi tilgutatud isetehtud ürdimajoneesi, mis minu keelel kuidagi hernelikult maitses.

Teise roana võtsin „Mafaldine con Funghi“ (11.-EUR). Eksole te ju kõik teate kohe une pealt, et see on trühvlipasta? Muuseas, täpselt nõnda seda nimetas ka asja enda jaoks üles märkiv neiu.

Ooteaeg tellimise hetkest 35 minutit – kenasti ajastatud ja ka paus esimese ja teise käigu vahel välja peetud! Rooga katsid parmesanilaastud, rukola ja juba tuttav krõbe-kale-lehekesed – välimus on aus, ehkki mitte midagi säravat.

Mafadlined on need pikad lainelise äärega taignaribad, mida itaallaste kuuldes makaronidks nimetada ei tohi :) „Con funghi“ tähendab „seentega“ – ja tõepoolest seeni oli siin mängus kaks sorti. Peene pulbrina väärikad trühvlid ja lõikudena vääritud šampinjonid. Huvitava maitsenüansi lisasid hapukad (marineeritud?) sibula-ribad. Kuna see kastmeke oli nii maitsev, siis minusugune pasta suhtes ükskõikne isend ei jätnud ühtegi ribakest taldrikule, sest pasta on ju samasugune kandur nagu võileiva koostises leib – oleks ju kentsakas tellida võileib ning jätta pärast tühi leivaviil taldrikule, kas pole :)

Kokkuvõte positiivne, isegi vaatamata asjaolule, et supipöidlal pole selles puhvetis midagi teha. Eelroog oli ilus-intensiivset maitse-elamust pakkuv ning seda ma ju jahingi. Praepöial on kah piisavalt püsti juba selle eest, et kastme maitsekülluse võrra olin nõus tainast ehk pastat nahka pistma. Kui veel teeninduse kah päris jooksma saab, siis võib seda puhvetit üliväga kiita, seni aga lihtsalt soovitan!

---

lugu ilmus siin