Cafe Aruba (Pärnu)

Ma olen suht kindel, et enamik pärnakaid isegi ei tea, et Pärnus on sellenimeline puhvet. Või et on olemas Villa tänav, sihuke mõnesajameetrine Tammsaare puiesteelt mere poole suunduv jupike. No kuskil seal peale Strandi, kui ranna poolt tulla.

Tenniseväljakute vahele jääv toidukoht on teinud oma elu mõistlikult mugavaks. Nädalamenüüs on iga päev sama supp ja üks, aga iga päev vahetuv praad. Ratsionaalne ja funktsionaalne lähenemine.

Muuhulgas tähendab see ka sisuliselt olematut ooteaega, mis on pluss. Aga paraku ka seda, et kahe roa tellimisel tuuakse need sulle ka korraga ette. Noh et nii on toidutooja jaoks optimaalne. Oehh. Pärnu, mu Pärnu, mu vaegteeninduse linn.

„Kukeseene-hakkliha supp“ (5.-EUR). See oligi argument, mis mind kohale tõi. Seene ja liha kombinatsioon mõistab vägagi maitsev olla. Eriti veel juhul, kui on kasutatud päris-seeni, mitte neid analoogtooteid, mida šampinjonide nime all tuntakse. Nii et kiidusõnad köögirahvale harvaesineva pakkumise eest ja tuhat tänu juba sellegi eest, et supp polegi püreeks lastud!

Suvine värskelt hakitud maitsemuru andis supile mõnusa aroomi, mõned idukesed krõmpsu. Korralikult praetud (mitte pannil hautatud, vaid ikka kohe praetud – see teeb kõva maitsevahe sisse!) kanahakkliha. Sibul-porgand-kartul. Maitsev leemeke. Näpuotsaga midagi, mida ma lambaläätsedeks oskaks nagu arvata.

Kõik see kokku oli mitte-midagi-erilist, aga samas kas-teate-kui-mõnus! Muidugi võis asi olla selles, et ennem olin tunnike rendirattaga ringi tiirutanud ja et tegu oli päeva esimeste suutäitega, aga igatahes kausi helpisin ma tänumeelselt tilgatuks.

„Hakkšnitsel härjasilmaga“ (7.-EUR). Tellimise hetkel küsiti, et mida ma lisanditeks soovin – noh seal kartul, riis vms. Kui aga pärisin vastu, et kas saaks ilma lisanditeta, lihtsalt mingit salatit, siis neiu mõtles pool sekundit ja vastas jaatavalt. Ja nii see taldrik minuni jõudiski, kuhjas täis erinevaid salateid – jällegi plusspunktid kirjas sellise mitte-standartse lahenduse eest!

Tõsi küll, kõik need salatid olid neutraalselt-leebelt maitsestatud, võiks isegi öelda et igavalt, aga samas ikkagi praavitatud, mitte lihtsalt kuivalt kokku segatud. Kõige mõnusam oli vast midagi tomati-kurgi-salsa sarnast, mis hiinakapsakuhilale oli laotatud.

Härjasilm oli minu maitse jaoks veidi üleküpsetatud, ise oleksin eelistanud erku ja vedelat munakollast, aga ma tean, et paljude jaoks on see vastuvõetamatu variant. Roa nimeandja ehk hakkšnitsel oli oma olemuselt küll pigem pikkpoisi segust tehtud ahjukotlet, aga see väheldane mahlane-porgandine kanahakklikast pätsike oli igati maitsev!

Lihtsalt soovitus – soola/pipra topsikud võiks ka laual olla, see pole ju suur kulu, aga näitaks hoolimist kundede maitse-eelistuste suhtes. Ma ise oleks neid mõlemaid siinkohal kasutanud küll.

Kokkuvõte üldjoontes positiivne. Norida võiks nii mõnegi asja kallal, kuid võttes arvesse makstud raha, ajakulu ja saadud toiduelamuse koostoimet, siis tuleb siit kindel soovitus! Nii supiöial kui praepöial noogutavad sellele soovitusele takka ja ütlevad, et see tennise-väljakute vaheline pesa väärib ülesotsimist ja külastamist!

---

lugu ilmus siin

VegB12 (Tallinn)

Kuna mul oli asja Balti jaama turule, siis mõistagi ei jätnud ma võimalust kasutamata külastada mõnd siinsetest paljudest puhvetitest. Külastamiskriteerium on lihtne – kas see koht on minu poolt veel kirjeldamata ja kas supp on menüüs.

Esimesena vastas neile kahele tunnusele turu lahtisel poolel olev kiosk nimega VegB12. Nagu olen seda varemgi öelnud, minu jaoks pole oluline, kas tegu on vegan- või mittevegan köögiga, küsimus on maitses. See tähendab kas selle köögi roogadel on midagi pakkuda peale funktsionaalse kõhutäitmise – ning veganköök võib olla vägagi maitsev, kui kokal on selleks vajalikud soov ja oskused.

„Päevasupp“ nime taga oli praegusel juhul „Läätse-köögiviljasupp“ (veebimenüüs 4.95, päriselus aga 6,70). Olin muidu rahvarohkel turul selles puhvetis ainuke kunde, seega käisid kiirelt ja ladusalt, väike vestlus leti taga asjatava härraga käis sinna juurde.

Mõne minutiga lauda saabuv kausike oli täis köögiviljalõhnalist tihket leent. Mitte kuigi apetiitset välimust oleks kõvasti parandanud mingi värske hakitud muru lisamine – mõne meetri kaugusel olevast värske kraami letist oleks midagi ju ikka saanud osta, kas ei?

Kartulist, porgandist, ubadest ja läätsedest koosnev mass leemes jättis esimese hooga veidi maitsevaese mulje, kuid siis ilmnes selle supi ilus-mõnus saladus – siin leidus ka hapukas-vürtsikaid kimtši-tükikesi ning roa maitseilme sai hoopis teise värvingu. Kaks suurt tomativiilu supi sees tekitasid pigem küsimust, sest keedetud tomat on üsna kentsakas suupiste.

Veidi liiga kaua keenud köögiviljasegu balansseeris kohe ja ise püreeks muutumise piiril, pakkumata hammastele mingit pidepunkti. Seda saanuks parandada jällegi mitmel erineval moel, aga ega’s minu asi pole kööki õpetada, vaid kirjeldada.

Teiseks käiguks valisin „Köögiviljapada“ (veebimenüüs 7,90, päriselt 8,50), mis saabus paraku siis, kui ma polnud supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Aga olgu, turuputkas ei maksa selle üle pahandada, tegu pole siiski restoraniga, vaid palju kodusema asutusega.

Kausi pind nägi välja nagu moodsad poke-kausside koopia, kus alusmaterjal on kaetud kõikvõimaliku dekooriga, antud juhul siis värske salatiga ja näputäie seesamiseemnetega. Hallikasvalge kastme kohta kommenteeris härra, et tegu olla india pähklite kastmega. Ausalt öeldes poleks ma ilma seletuseta mingit maitselähedust pähklitega tabanud ... ning ega ka nüüd selle teadmise baasil ei osanud seda ikka ei tunnetada ega hinnata.

Kausi sisu oli sisuliselt supi paksem versioon, ainult et ilma kimtšita ja keedetud tomatite asemel oli nüüd ühes kausiservas päikesekuivatatud tomatite hake. Needsamad kartulid-porgandid-oad-läätsed selsamal kohe-püreeks-muutuval moel, ilma mingi sära ja särtsuta.

Kokkuvõte tuhmipoolne. Supipöial kiidab kimtši kasutamise eest muidu tuimavõitu köögiviljasupi sees. Praepöial on aga longus, kuna sellel supile 90% sarnaneval pajaroal polnud ühtegi maitsvamat nurgakest pakkuda. Söödud sai, aga maitserõõmu mitte kuigivõrra. Ei oska soovitada.
---

lugu ilmus siin

Barbara (Pärnu)

Pärnus Pühavaimu 20 majas on ainuüksi minul õnnestunud külastada kolme erinevat puhvetit, aga eks see on ainult mõnekuulise tulutsükliga töötava kuurortlinna eripära. Pikalt ühe koha peal püsivaid asutusi on sellistes oludes harva leida. Samas mõistagi minusugusele uute kohtade jahtijale on vaheldumine teretulnud :)

Möödunud aastal, kui praegune asutus – restoran Barbara – ennast siin avas, piilusin nende menüüd, kuid jätsin külastamata, sest vähemalt tol hetkel ei suutnud ma leida menüüs suppi. Nüüdseks oli aga selles osas toimunud positiivne meelemuudatus ning suppe leidus lausa kaks – selge ja koorene versioon lõhesupist, mõlemad 12.-EUR.

Suur on minu tänumeel puhvetite osas, kes ei löö põhjamaistele vanur-turistidele meeldimiseks suppidesse blenderit sisse. Klassikalise selge supi keetmine, eelkõige selle leeme osas, on üks parimaid indikaatoreid, mille järgi saab köögi oskusklikkust ja hoolivust hinnata.

Rõõmu tegi seegi moment, et tellimuse vastuvõtja küsis kaheosalist tellimust kuuldes, et kas toob supi ennem. Minu meelest on see küsimus sama kentsakas kui küsida, et kas toon supi söömiseks lusika ka või mitte? Kuid parem küsitagu, kui et eksitagu käikude järjestuse-ajastuse osas.

Supi saabumiseks läks alla 10 minuti ja see saabumine oli ilus, alates kenast puhtast kalasest-ürdisest aroomist. Kõik selles leemes kõneles sellest, et tegemist oli tõepoolest kalapuljongile üles ehitatud toiduga, mitte lihtsal maitsestatud vee sisse pandud kalatükkidega nagu seda pahatihti juhtub.

Laias laastus oli roog väga lihtne, koosnedes vaid maitsvast puljongist, suuretükilistest kalapaladest ja peenelt hakitud köögiviljaribadest ning näpuotsatäiest värskest tillihakkest. Aus, lihtne ja ilus kraam nagu talutüdruk omakorjatud maasikatega suvisel turul. Ei midagi liigset, ei mingit edvistamist, lihtsalt kaunis ja sellisena ka võluv.

Teine käik – „Seeneguljašš“ (Mandelkartul, porgand, shiitake, petersell, küüslauk, kurk; 13.-EUR) Vau! Vähemalt mina pole varem sellist nähtust kohanud nagu seeneguljašš ning mõistagi soovisin selle ära proovida.

Saabumisaeg – u 20 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam, et ruum hakkas juba vaikselt kundedega täituma. Toidu visuaalne pool mõjus kauni sissejuhatusena, enamiku taldrikust täitis värske salat. Tõsi küll, sellesse süüvides selgus, et ainuke maitsestatud osis sellest oli marineeritud punane sibul, ülejäänud salatilehed-kurgiribad-tomatijupid olid ilma mingi praavituseta, kuid koos rohke krõmpsu sibulaga kahvli otsa läbisegi haarates sai meeldiva tulemuse ikkagi.

Väikesed pikergused mundris keedetud ja ülepraetud kartulipoolikud nägid efektsed välja, kuid kartul on laias laastus ikka kartul. Seda suurema üllatuse aga pakkus guljašiline pool ise. Jämedalt hakitud porgandist ja pontsakatest seentest koosnev segu paprikase kastme sees oli ju tõepoolest kaude guljašiline, ehkki sellest jäi loomulikult puudu tavapärane lihane küllus. Huvitav, kas kodumaiste puravike kasutamine kaugmaiste šiitake seente asemel on köögil peast läbi jooksnud, või oleks see kuidagi probleemne variant? Või siis nt trühvlipulbri lisamine, et anda roale eredamalt seenelikku maitsejälge? Shiitake seened pole küll oma olemuselt maitsevabad, kuid guljašise kastme sees polnud neil kuigi palju lootust veenvana mõjuda.

Kokkuvõte aga kindlasti positiivne. Supipöial tänab üsna haruldase ja meeldiva puhta kalasupi kogemuse eest. Praepöial kiidab ideed teha seentest guljašši, kuigi teostus jäi idee säravusele alla. Kuid soovitan, mõistagi soovitan!
---

lugu ilmus siin

Osteria Allora (Tallinn)

Pikal tänaval kipuvad kohad vahetuma, nii et sealt harva läbi kõndides võib üsna kindla peale leida mõne enda jaoks veel uue koha. Seegi kord leidsin kohe päris mitu, kuid peatuma jäin alles kolmandasse, kuna selle menüüs leidus midagi supilaadset.

Laupäeva õhtusel ajal olin enda jaoks meeldivalt üllatunud, leides et saalis on enamik laudu tühjad. Ehkki oli veel maikuu viimane päev ja turismihooaeg seega veel mitte alanud, kuid äri jaoks ei mõju selline hõredus muidugi hästi.

Kuna olin ukse taga olevast menüüst juba ülevaate saanud, siis käis tellimuse esitamine kiirelt ja ka edasine protsess kulges ladusalt ning hoolivalt.

„Kreemsupp suvikõrvitsaga“ (9.-EUR) kõlas küll igavalt, kuid mis teha, kui köök ei vaevu ennast millegi muuga vaevama. Roa saabumiseks läks umbes 10 minutit, esimene mulje toodust oli kenake juba ebastandartse loperguse kausikese võrra. Veidi määrdunult rohelise köögiviljakreemi pinda ehtisid lisaks mõnele rohelisele lehekesele veel erkvalge kitsejuustupudi ja jämedalt purustatud kreeka pähklite näpuotsatäis.

Supp ise – noh kui seda pudrulaadset kraami ikka supiks saab nimetada – oli üsna aroomitu ja kõrvetavaltkuum, miska seda oli pisut keeruline tarbida. Maitset oli siin paraku üsna samavähe kui lõhna, pähklite poolt antud tekstuur ja kitsejuustu vängevõitu, kuid üldise maitsehalluse foonil kõneväärselt meeldiv nüanss muutsid tulemuse siiski söödavaks, nii et päeva esimese toidukorrana sai kausike ikkagi tühjaks.

Ettekandjana ametis olev proua küsis kaussi ära viies minu arvamust roa kohta ning näis ka tõepoolest huituvat vastusest. Koguni niivõrra, et tuli mõne aja pärast köögist tagasi sõnumiga, et oli mu sõnad edasi öelnud ning saanud köögist omamoodi nõustumise, et ega suvikõrvitsal polegi ju erku maitset. Tõsi. Aga kas teate, kulla velled, et see ongi suvikõrvitsa omamoodi võlu, et ta on valmis käsnana omandama igasuguse lisatud maitse ning toimib omamoodi kandikuna, millel saab ette kanda toredaid maitse-etüüde. Paraku see köök siin isegi ei pingutanud säänse etüüdi loomisega ning seega vabandus ei lähe arvesse, pigem vähendab veelgi hinnangut. Maitsetu roa loomine on kui sisutu loo kirjutamine, kas ei? Kuidas näiteks kõlaks argument, et „õlikaste peabki maitsetu olema, sest õlil pole tugevat maitset“?

Teine käik saabus tellimusest lugedes 25 minutiga, seega ajastamise mõttes on tulemus suurepärane. „Osso Bucco“ (21.-EUR) saabus samamoodi toredalt ebastandartsel taldrikul ning mõjus kehastunud klassikana. Vasikakoodist lõigatud seib laiutas oma perfekseltpehmeks haudunud kujul sisuliselt üle kogu taldriku, jättes enda kõrval siiski veidi ruumi ka itaalia klassikalisele ja üsna rohmakalt hakitud hautise-kolmikule: sibul-seller-porgand. Ega siingi polnud maitsetega midagi erakordset loodud, kuid oskuslikult doseeritud sool-pipar ongi täpselt see miinimum, millega taolist lihtsat rooga valmistada.

Ahjaa, ja muidugi sellise roa keskmeks on üdikont ja kondiüdi – oi see oli tore lisandäärtus oma kreemises-rammusas-külluslikus olekus.

Tellimise hetkel küsis proua, et kas soovin liha kõrvale ka mingeid lisandeid, pakkudes esimese hooga friikartuleid, millest ma mõistagi loobusin. Järgmise valikuna pakutud „ahjuköögiviljad“ (5.-EUR) kõlas aga minu kõrvale sobivalt ja sestap noogutasin. Tegelikult oleksin võinud sellestki loobuda, sest niigi köögiviljadega koos haudunud ja serveeritud liha polekski vajanud midagi endale lisaks. Aga kuna nad nüüd juba laual olid, siis mõistagi proovisin nemadki ära. Kombekohaselt pool-rõhked porgand-pastinaak ja paprika ning suvikõrvits olid taaskord üsna maitsevaesed, kuid vähemalt veidi kuivatatud ürdikesi endal kandvad, miska tulemus oli isegi veidigi maitsehuvitav.

Poole söömise pealt tuli proua pärima minu hinnangut. Kuna täis suuga pole viisakas rääkida ja kiirustades mõnusat lihakest alla neelata ka ei tahtnud, siis viipasin-mõmisesin midagi stiilis „hiljem“. Lõpuks aga sain siis edastada ka oma arvamuse ning taaskord tundus, et prouale läks see isegi sisuliselt korda.

Kokkuvõte tuleb aga nii ja naa. Supipöial vaatab allapoole ja laidab kööki maitselaiskuse akti sooritamise eest. Praepöial on aga poolpüsti ja kiidab oskusliku vasikakoiva seibi käsitlemise oskust. Seekord tuleb välja võtta ka teeninduspöial ning kuulda sellegi kohta kiidusõnu. Soovitus tulebki suuresti selle viimase aspekti pealt, kliendist hoolimise kunst on alati äramärkimist ja esiletoomst väärt.

---

lugu ilmus siin